Telli SAAGA laiendatud funktsionaalsused!
Telli SAAGA!

Inimõiguste kohtu suurkoda selgitas esmakordselt põhimõtteid, mida tuleb isiku õiguste kaitseks järgida koduvägivalla juhtumite korral

15.6.2021 avaldas EIK 17-liikmeline suurkoda otsuse kohtuasjas Kurt vs. Austria (62903/15), kus selgitas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 2 (õigus elule) koduvägivalla puhul kohaldamisele kuuluvaid põhimõtteid, arendades edasi varem 1998. a otsuses Osman vs. Ühendkuningriik väljendatut.

Konkreetne kohtuasi puudutas naise kaebust selle peale, et riik ei olnud kaitsnud teda ja tema lapsi vägivaldse abikaasa eest ning see oli lõppenud nende poja tapmisega mehe poolt. EIK Austria poolt konventsiooni artikli 2 rikkumist ei tuvastanud, kuna asjaomasel ajal ei olnud riigil võimalik ette näha, et kaebaja poja elule võiks olla reaalne ja vahetu (real and immediate) oht väljaspool neid alasid, kuhu mehel oli keelatud tulla (kodu ja selle ümbrus, naise vanemate kodu ja selle ümbrus; samuti oli mehelt ära võetud kodu võtmed). Ametivõimude hinnangul oli peamine teada olnud oht olnud naise, mitte laste suhtes. Seetõttu ei pidanud Austria ametivõimud EIK hinnangul võtma täiendavaid meetmeid koolis, kus lapsed käisid, kuigi isa tulistas poja surnuks just koolis.

Laiemalt on olulised otsuses esitatud üldpõhimõtted, mis on järgimiseks kõikidele Euroopa Nõukogu riikidele.
1) Esiteks selgitas EIK konventsiooni artiklist 2 üldiselt tulenevaid kohustusi. Riigil on konventsiooni artikli 2 alusel lisaks kohustusele mitte kahjustada tema jurisdiktsiooni all olevate isikute elu, nn positiivne kohustus võtta meetmed, et takistada isikute elule kahju tekitamist. See kohustus hõlmab karistusõiguse normide kehtestamist ning sellega paralleelset korrakaitsesüsteemi loomist selliste kuriteokoosseisude toimepanemise vältimiseks. Kuriteo toimepanemise korral peab olema mehhanism süüdlase karistamiseks.
2) Samuti peab riik võtma ennetavaid meetmeid nende isikute kaitseks, kelle elu on ohus teise (konkreetse) isiku tegevuse tõttu. Selles osas kordas EIK Osmani otsuses rõhutatut, et arvesse tuleb võtta seda, mida riik konkreetsel ajahetkel teadis või oleks mõistlikult pidanud teadma reaalse ja vahetu ohu kohta. See tähendab, et riigile ei saa panna ebaproportsionaalseid kohustusi. EIK kordas ka seda, et ennetavate meetmete võtmise kohustus on vahendi, mitte tulemuse kohustus. Seega, kui riik on teinud endast maksimaalse, ent ei ole suutnud ohu materialiseerumist ära hoida, et tähenda see, et artiklit 2 on kindlasti rikutud.
3) Edasi tõi EIK välja koduvägivalla juhtumite erisused. EIK rõhutas, et koduvägivald võib ilmneda erinevates vormides füüsilisest kuni seksuaalse, majandusliku, emotsionaalse ja verbaalseni. EIK hinnangul on olemas ühtne arusaam, et koduvägivalla ohvrid vajavad erilist kaitset. Seetõttu on riigil kohustus koduvägivalla kahtlustele koheselt reageerida. Reageerimata jätmine tekitab vägivallatsejas karistamatuse tunde ning vägivald võib jätkuda ja intensiivistuda.
4) Viitega naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni artiklile 51 rõhutas EIK, et riigil on isikult sellise kaebuse saamisel ohu hindamise kohustus. EIK leidis, et see kohustus on oluline ka konventsiooni artiklist 2 tuleneva positiivse kohustuse täitmiseks, kuna aitab selgitada, kas tegemist on reaalse ja vahetu ohuga elule. Hea oleks töötada välja spetsiaalsed standardiseeritud kontrollnimekirjad, mida sellistes olukordades kasutada. EIK rõhutas ka koduvägivalla ohvritega tegelevate ametnike, sh korrakaitseametnike koolitamise vajadust.
5) EIK rõhutas, et „vahetut ohtu“ tuleb hinnata koduvägivalla erisusi arvesse võttes, kuna need erinevad vägivaldsetest üksikjuhtumitest (vrdl Osmani kohtuasi). Koduvägivalla puhul on tegemist korduvate mustritega, mille intensiivsus ja oht pigem kasvab ajas.
6) Kui ametnikud on tuvastanud reaalse ja vahetu ohu, siis on neil kohustus koheselt reageerida, et vältida ohuolukorra realiseerumist. EIK on ka varem korduvalt leidnud, et kui riik ei ole olnud täiesti passiivne, ent võetud meetmed ei ole suutnud kuritarvitajat peatada, siis võib olla konventsiooni rikutud. Oluline on, et tõhusad meetmed oleksid seaduses ette nähtud ning et neid oleks võimalik rakendada. Ka peab meetmeid võttev ametnik teadma, milline vahend valida, et see oleks asjakohane ja proportsionaalne võrreldes tekkinud ohuga. See tähendab, et samal ajal tuleb järgida muid konventsioonist tulenevaid kohustusi. Niisiis hindab EIK nii õiguslikku raamistikku, kui ka selle kasutamise suutlikkust, sh väljaõpet.
7) Oluline on erinevate asjaga seotud asutuste vaheline kiire teabevahetus. Kui ohus on lapsed, peavad kaasatud olema lastekaitsega tegelevad ametnikud. EIK rõhutas ka kurjategijatele mõeldud (ravi)programmide vajalikkust.
8) Lõpetuseks tõi EIK välja inimõiguste konventsiooni artiklite 2 (õigus elule) ja 5 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) seose. Kuigi ohu tõrjumiseks võib olla vajalik isiku kinnipidamine, peab selline alus olema selgelt riigisiseses seaduses kirjas ja see peab vastama mõnele konventsiooni artikli 5 lõikes 1 toodud alusele. EIK selgitas artikli 5 lõike 1 p-des b ja c (teine lausepool) toodud aluste kohaldamise keerukust, kuna neid saaks kohaldada vaid väga lühikest aega. Artikli 5 lõike 1 punkti c esimese lausepoole kohaldamine on aga otseses seoses sellega, kas kuritegu on juba toime pandud ja isikule on esitatud kahtlustus – pelgalt ennetaval eesmärgil seda alust kasutada ei või (otsuse p-d 185-189). Niisiis ei või ühe õiguse kaitsmine viia mõne muu konventsiooniga tagatud õiguse rikkumiseni.