Avaldatud Õpetajate lehes, 5. märts 2021
Maarja Vaino kirjandusteadlane, PhD
Professor Mati Heidmetsa vastustes on mõningad ebakohad, mis tahavad kommenteerimist.
Lugupeetud professor leiab õigusega, et eestlased on oma ajaloo vältel olnud üllatavalt sitked. See on tõepoolest nii ja sitkuse vundamendiks on kahtlemata olnud tugev haridustraditsioon. Seega sitkuse ja kestvuse eeldus on meie olemasoleva, end tõestanud haridustraditsiooni jätkumine, mitte selle nõrgestamine ja lõhkumine sageli põhjendamatute, moepõhiste või poliitiliselt motiveeritud muudatustega.
Murekoht seisnebki selles, et haridus, mis on ühiskonda suurel määral mõjutav element, on jõudnud mitmete läbimõtlemata reformide tagajärjel haprasse seisu. Selles seisus tullakse lagedale veel ühe väga suure ja põhimõttelise muudatusalgatusega koolisüsteemis, nagu selleks on kõigi eri emakeeltega laste õppima panemine ühte klassi. Sealjuures ei ole ette näidata tõsiseid uuringuid (aluseks ei saa lugeda poliitiliselt motiveeritud tellimustöid, nt RITA-rände uuring) ning kuulda ei taheta ka välismaistest ebaõnnestumistest segakoolide vallas.
Ometi just segakooli ühtne Eesti kool endast kujutab, selles asjas peaks professor Heidmets ise pisut põhjalikumalt teemasse süvenema. Ainuüksi Tallinnas elab 33% Eesti rahvastikust, seega puutub segakoolide temaatikaga kokku päris märkimisväärne hulk lapsevanemaid ja lapsi, mitte „üksikud piirkonnad“. Ja näiteks Kehra kool rakendab edukalt keelekümblust, mitte segaklasse. Ka kooli direktori sõnul on selge, et pedagoogiliselt on tulemuslikum (ja õigem), kui laps õpib emakeeles ja saab ka aru, mida ta õpib. Pedagoogika ja poliitika on kaks väga erinevate eesmärkidega asja.
Mis puudutab mitmikidentiteeti, siis psühholoogina teab professor Heidmets hästi, et inimese isiksus koosneb tõepoolest eri kihistustest, sh personast, mis on üldse n-ö mask inimestega suhtlemises jne. Ometi eksisteerivad need kihistused inimeses hierarhiliselt, muidu oleksime kõik rõõmsalt psühhiaatri vastuvõtul. Kui inimene ei tea, mis rahvusest (või ka soost, vanusest jne) ta on, ei ole see mitmikidentiteet, vaid identiteeditus.
Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on. Milleks lastelt, kellel on alles õrn ja arenev psüühika, võtta ära selge kuuluvus- ja turvatunne? Kas nii luuakse tervema psüühikaga inimesi või vaimse tervise probleeme? Mis puudutab uurimusi kultuurikontaktide kahjulikkusest lapse/nooruki kujunemisele, siis tõepoolest – Eesti haridussüsteem hiilgab sellega , et algatatakse suuri ja põhimõttelisi muudatusi, aga nende mõttekust selgitavaid või toetavaid uuringuid ei ole ette näidata.
Ei ole ka ime, sest ilmne on muudatuste poliitiline, mitte teaduslik motiveeritus. See, mida läbi tahetakse viia, ei lähtu laste ega eesti rahvuskultuuri huvidest, vaid ideoloogilisest agendast. Reform ei toetu didaktikale ega pedagoogikateadustele. Tegu on eeskätt poliitilise reformiga, mille elluviimiseks tuleks vähemalt viisakusest kõigepealt valimistel mandaati küsida, mitte salahilju seda „rakendama“ asuda.
Lugege ka „Segakoolide poolt ja vastu”.