Indigenous Rights in International Law

Indigenous Rights in International Law: Indigenous rights have been gaining traction in international law since World War II, as the indigenous peoples, previously classified under the scope of domestic law, have propelled their cause into the global arena. […]

Cher Weixia Chen, 2014 Oxford Research Encyclopedia


Indigenous rights have been gaining traction in international law since World War II, as the indigenous peoples, previously classified under the scope of domestic law, have propelled their cause into the global arena. Indigenous societies are vastly heterogeneous, but they possess some common features, such as lack of statehood, economic and political marginalization, and cultural and racial discrimination. Scholars generally agree that one of the most important goals of the international indigenous movement is to advance indigenous rights under international law. Hence, there have since been several international institutions that seek to address indigenous rights. The Universal Declaration of Human Rights (UDHR) in 1948 is the first international document that recognizes the need to protect indigenous groups, though there are also actors and organizations specializing in the field, such as the Working Group on Indigenous Populations (WGIP). However, the majority of the indigenous rights scholarship only examines the policy on indigenous rights, rather than the broader contexts of indigenous rights or the rise of indigenous rights as a phenomenon. Therefore, if the ultimate political goal of the indigenous rights scholarship is to better the conditions of indigenous peoples, the study of the efficacy of international legal prescription of indigenous rights is imperative. Otherwise, the considerable efforts put forth by both the academic community and the international indigenous movement could only remain symbolic.


Despite the lack of an agreed concept of indigenous rights, there has been a surge in the study of indigenous rights in international law that began after World War II and has continued to prosper since the 1970s (Oliveira, 2009). This field has contributed to a greater understanding of the struggles that indigenous people worldwide have faced and are still facing. The following article will survey the existing scholarly literature in the field published in English and provide an overview on a number of common threads that shed light on the policy development of indigenous rights in contemporary international law. In general, the legal and policy process required to replace dispossession and marginalization are now evident, and are in various stages of negotiation or implementation. The concept of “indigenous rights” is gaining currency, even though there is still a considerable urgency related to this process, as indigenous peoples cannot afford to wait to have their human rights guaranteed and protected. However, a cohesive set of concepts and normative theories to disentangle indigenous rights in international law is seriously lacking, which makes indigenous rights vulnerable to challenge. Moreover, the focus in the field has remained consistently legal and mostly doctrinal and is in great demand for empirical works that offer explanatory and causal claims of the indigenous rights in international law.

Who are Indigenous Peoples? What are Indigenous Rights?

It is fair to say that prior to the 1970s in the Western developed countries, indigenous peoples occupied no significant role in the textbooks of international law. They were largely considered as just legal units of domestic law (Wiessner, 2008). As a response to the consciousness-raising efforts of indigenous peoples in the international forum, the 1970s started the global indigenous renascence (Hannum, 1988). Gordon Bennett’s groundbreaking work in 1978 heralded a rising interest among Western legal scholars in indigenous rights under international law (Bennett, 1978). The scholarship of Russell Lawrence Barsh and Douglas Sanders helped sustain such interest in indigenous rights among the North American legal scholars in the 1980s (Barsh, 19831986; Sanders, 1983). In his landmark 1990 book, The American Indian in Western Legal Thought, Robert Williams provided a historical survey of many of the writings and lectures of major European thinkers and religious figures and claimed that these theories provided a moral cover for the often brutal subjugation of indigenous peoples and for the taking of their lands. Building upon Williams’s work, other writers such as S. James Anaya have expanded the filed to encompass a wide range of topics concerning indigenous issues under international law (Anaya, 1996).

Today, a diverse community of indigenous and non-indigenous legal and interdisciplinary scholars around the globe has produced a comprehensive program on indigenous rights in international law. Major figures of contemporary international law scholars have now paid attention to indigenous issues (Falk, 2000). Further, the adoption of the Declaration on the Rights of Indigenous People in 2007 has rekindled the indigenous rights scholarship, which covers the Declaration’s scope, applicability, and implication on national law on indigenous rights (Mansell, 2011; Newcomb, 2011; Wiessner, 2008).

In general, the literature on indigenous rights in international law has largely focused on two main issues: the concept of indigenous peoples and the content of indigenous rights. While exploring the theoretical controversies surrounding these two issues, this section also addresses the corresponding policy struggles, as most indigenous rights scholarship also discusses the policy aspect of indigenous rights.

The Concept of “Indigenous Peoples”

In 1995, the Special Rapporteur to the UN on indigenous peoples, Erica-Irene Daes, stated that a definition of indigenous peoples was unnecessary because “historically, indigenous peoples have suffered, from definitions imposed by others”(Daes, 1995). Indigenous representatives on several occasions have also expressed such a view before the UN Working Group on Indigenous Populations that “a definition of the concept of ‘indigenous people’ is not necessary or desirable” (Simpson, 1997).

Despite the opposition from some indigenous groups, considerable efforts have been made to define who exactly “indigenous peoples” are. This question, while controversial, has concerned not only the theorists of indigenous rights but the practitioners of international law, as a lot hinges on whether the group could be formally identified as indigenous in international law.

Scholars generally agree that indigenous societies are vastly heterogeneous, but they endure the remarkably similar experience such as lack of statehood, economic and political marginalization, and cultural and racial discrimination (Fliert, 1994; de la Cadena & Starn, 2007). Various terminologies are associated with, but refer to different aspects of “indigenous peoples”: native (a term that mostly refers to the origins of an individual); first nations that stem from the treaties made in the last centuries; autochthonous peoples (a French term referring to the ones residing in the same place from time immemorial); aboriginal that has been employed in Australia to deemphasize the condition of colonial-like dependence on a national state; and “indigenous,” a term commonly used in Anglo-Saxon literature that “carries strong connotations of authenticity, belonging and time-honored prescriptive rights” (Nesti, 2001). The mainstream postcolonial theory tends to use “indigeneity,” while some Native American scholars prefer the term “indigenousness” as a more authentic description of the status of indigenous groups in the Americas. As the term “indigeneity” commonly intersects with notions of race, marginality, imperialism, identity, as well as hybridity, essentialism, authenticity, diaspora, and the third world, it has become one of the most contentiously debated concepts in postcolonial studies (Ashcroft, Griffiths, & Tiffin, 1995).

In particular, the definitions of indigeneity have evolved over time to reflect the changing perceptions of the people, which have been featured by the constant struggle between the falsely asserted indigeneity of colonizers and that of indigenous peoples (Schwartz, 2005). Indigeneity is at once historically contingent and encompassing of the nonindigenous. For instance, during the colonial era, the concept was employed to refer to all non-European natives in European colonies. At the beginning of the post-colonial era, indigeneity was popularized as a concept referring to non-Europeans in countries that European descendants remained dominant. The last several decades have witnessed a reconceptualization of the notion of indigeneity itself. The primary impetus in reconsidering “indigeneity” comes from the post-colonial movements that examine the historical impact on populations by the European imperialism (United Nations, 2009).

As indicated, “indigeneity” is a socially constructed and politically contingent concept. This concept has been met with acceptances, rejections, and strategic use in the international indigenous movement. On one hand, some states including China, India, Myanmar, and Indonesia have rejected the concept. The post-Soviet states have produced partial equivalents in the process of modifying their systems of ethnopolitical categorization. On the other hand, the states like the Philippines have etched the concept in their constitutional documents (Merlan, 2009).

In addition to “indigenous” or “indigeneity,” the concept of “peoples” has also been fiercely debated in international law. The debate centers on the question of whether “peoples” entail collective rights such as self-determination. Generally speaking, in international law, peoples have more rights than populations. “Peoples” not only have the rights of an individual, such as civil and political rights, but also those of collective entities such as self-determination. Indigenous peoples and some international organizations prefer to use “peoples” to “nations,” “tribes,” or “populations.” For example, the chairwoman of the UN Working Group on Indigenous Populations (Mrs. E. Daes) calls the title of her own Working Group a “relic of racism and racial discrimination” (Fliert, 1994). Some state governments oppose the use of the term “peoples” in regard to indigenous peoples because they fear its association with the right of secession and independent statehood. Those states would rather use the terms “tribes” or “populations” that may not have such associations. Some international legal documents have chosen to use “peoples” rather than “tribes” or “populations.” For example, the ILO abandoned the term “populations” by adopting the Convention 169 (on Indigenous and Tribal Peoples), which revised the ILO Convention 107 (on Indigenous and Tribal Populations). In the 2002 UN World Summit, the unqualified term “indigenous peoples” was adopted unconditionally for the first time in a UN official document (Jentoft, Minde, & Nilsen, 2003).

Several frameworks have been proposed as to what constitutes the necessary and sufficient criteria that identify, or should identify indigenous peoples (Scheinin, 2005). Nevertheless, none of these frameworks could claim to be universally acceptable, as they inevitably are either over-inclusive or under-inclusive. In 1972 the special UN rapporteur Mr. Martinez Cobo provided a frequently cited definition of “indigenous peoples”:

Indigenous populations are composed of the existing descendants of the peoples who inhabited the present territory of a country wholly or partially at the time when persons of a different culture or ethnic origin arrived there from other parts of the world, overcame them, by conquest, settlement or other means, reduced them to a non-dominant or colonial condition; who today live more in conformity with their particular social, economic and cultural customs and traditions than with the institutions of the country of which they now form part, under a state structure which incorporates mainly national, social and cultural characteristics of other segments of the population which are predominant. (E/CN.4/Sub.2/1986/Add.4)

But this definition has been criticized as freezing “the identity of indigenous peoples in a historical-chronological axis,” oversimplifying “the indigenous culture, customs religion, society and history,” and failing to “explain the phenomena of survival of the ‘indigenous’ identity in the face of adversity” (Coates, 2004, p. 9), hence applying to “only a limited group of indigenous peoples in Americas, Australasia and the Pacific” (Fliert, 1994).

In 1983 the UN Working Group on Indigenous Populations expanded this definition, and in 1986 further added that the principle of self-identification, that is, any individual who identified himself or herself as indigenous and was accepted by the group or the community as one of its members, was to be regarded as an indigenous person. The ILO Convention 169 of 1989 (Art. I) provides a much broader definition but makes a distinction between tribal and indigenous peoples due to the pressures from different Asiatic countries (Nesti, 2001). The World Bank (operational 4.20, 1991) does not define the term but offers a more operational one. The Draft UN Declaration on the Rights of Indigenous Peoples 1993 includes neither a definition of indigenous peoples nor even a provision that would specify the scope of application of the instrument. This omission, according to the chairperson—Rapporteur of the UN Working Group Ms. Erica Irene Daes, is due to the fact that “historically, indigenous peoples have suffered, from definitions imposed by others” and as a result, in certain countries many indigenous peoples have been declassified (Bose, 1996; Daes, 1995). The 2007 UN Declaration on the Rights of Indigenous Peoples is also criticized as lacking a clear definition of indigenous peoples (“United States Joins Australia and New Zealand in Criticizing Proposed Declaration on Indigenous Peoples’ Rights,” 2007).

In general, both scholarly discussion and international legal policy have been struggling with finding an agreed definition of “indigenous peoples.” This article defines “indigenous peoples” broadly as “the living descendants of pre-invasion inhabitants of lands now dominated by others” (Anaya, 2004). Nonetheless, despite the lack of a universally acceptable definition, the concept of “indigenous peoples” has, regardless, been gradually accepted. Like the concept of “indigenous peoples,” the content of “indigenous rights” is also full of controversies.

The Content of “Indigenous Rights”

In the past several decades, the international indigenous movement has successfully drawn international attention to the struggles that almost all indigenous peoples have experienced and are still experiencing (Tennant & Turpel, 1990). As a response, the contemporary international law began to address indigenous rights. The Universal Declaration of Human Rights (UDHR) in 1948 is the first international document that recognizes the need to protect indigenous groups. But the Declaration only addresses individual rights of indigenous peoples. The ensuing International Covenant on Civil and Political Rights (ICCPR) as well as International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights (ICESCR) also apply to indigenous rights, but they do not contain any articles specifically on indigenous peoples. The first international convention specifically on indigenous rights was the International Labor Organization Convention No. 107 of 1957. This convention affirmed states’ obligations to respect the indigenous way of life. However, the Convention 107’s approach was heavily criticized as “integrationist” with the aim of promoting the “modernization” and integration of such groups into existing societies. Accordingly, the Convention 107’s provisions suggested that rights for indigenous people were only valid until they achieved full integration into colonizing societies. This approach treated indigenous peoples as individuals or subgroups within a larger society rather than a unique collective entity that has distinctive characteristics and therefore deserves special protection (International Labor Organization).

In 1971, work began on the first UN study concerning discrimination against indigenous peoples. The Martinez Cobo report in the late 1970s commissioned by the UN documented discrimination against indigenous people and appealed to an international community for the recognition of indigenous rights at both international and state levels. The 1980s started with the establishment of the UN Working Group on Indigenous Populations and ended with ILO No. 169, which replaced the Convention No. 107’s integrationist strategy with increased respect for ethnic and cultural diversity. However, the Convention No. 169 is limited in its impact as it did not engage indigenous peoples during its drafting process and has not been widely ratified. The 1993 Draft Declaration further established the role of indigenous rights under international law (Guzman, 1996–1997). The most recent 2007 Declaration of Rights on Indigenous Peoples solidified the improved status of indigenous peoples in international legal forum.

These instruments have guaranteed important rights for indigenous peoples. Nevertheless, the question has remained as to whether these protections are enough to protect indigenous peoples, or whether a separately formulated response to their situation is necessary and/or appropriate. Scholars such as Patrick Thomberry, Benedict Kingsbury, and Siegfried Wiessner argue that indigenous voices will get lost under a generalist human rights system (Kingsbury, 2001; Thornberry, 2002; Wiessner, 1999). Richard Falk concurs and states that “indigenous peoples are in the situation where their claims for protection cannot be coherently understood except when treated separately” (Falk, 1988). Other scholars like Jeff Corntassel and Tomas Primeau believe that generalist human rights principles are sufficient to meet the needs of indigenous peoples (2006).

In addition to whether there should be a separate set of rights specifically for indigenous peoples, the following issues concerning the content of “indigenous rights” are also contentious: self-determination, economic, social and cultural rights, and collective rights.


The concept of self-determination is among the most confusing and controversial with regard to indigenous rights in international law. It is very difficult to discern its various aspects, since it is confounded with questions regarding the definition of peoples as mentioned, collective rights, and autonomy. Scholars argue that the right to self-determination is clearly articulated in UDHR, and Common Art. 1 of both the ICCPR and the ICESCR, which states that: “[a]ll peoples have the right of self-determination. By virtue of that right they freely determine their political status and freely pursue their economic, social and cultural development.” However, some states argue that demands for self-determination generate nationalist or separatist conflicts. Since the UN is formed by states that are primarily concerned with their self-interest, states quickly limit the extension of this principle to only cases of de-colonization. Scholars have challenged this limitation and questioned whether the right to self-determination can be really exercised if it can only be implemented following borders that have been settled by colonizing states (Nesti, 2001).

The 2007 Declaration of Rights of Indigenous Peoples refers to self-determination as the full participation of indigenous peoples in decisions concerning them, and indigenous peoples making decisions about their own affairs, or having some form of territorial autonomy. Art. 4 provides that one way of exercising the right is through some form of autonomy or self-government for indigenous peoples in their internal affairs. To counter secession arguments put by some states, explicit reference was made in Art. 46 to safeguard territorial unity.

Most states have voted for the 2007 Declaration of Rights of Indigenous Peoples and accepted the right of self-determination for indigenous peoples provided that it does not threaten the territorial integrity of the state. However, certain countries including the United States, Australia, Canada, and New Zealand, which voted against the 2007 Declaration, have continued to oppose the right of self-determination.

Not only do the states and indigenous groups have different interpretations over the details of “self-determination” but indigenous peoples among themselves also have had disagreement over it (Fliert, 1994; Altman & Sanders, 1991; Stavenhagen, 1992; Torres, 1991). Even though the international indigenous movement collectively has as one of its main objectives to assert the right to self-determination, indigenous communities have varied preference as to how to exercise this right, from different degrees of autonomy within the nation-state to full sovereign independence (Assies & Koekema, 1994; Brosted et al., 1986). The Draft Declaration (1993) clearly affirms the right of self-determination of indigenous peoples, using the wording of Common Art. 1 of the two Covenants, but then seems to link this right to the right to autonomy or self-government in Art. 31. The United Nations (UN) Working Group on Indigenous Populations’ report further complicates the issue, as its president, Mrs. Erica-Irene Daes, explains that the principle of self-determination was intended only in its internal sense instead of the formation of independent states (1993).

The issue of whether indigenous peoples have the right to self-determination has been directly addressed by only a few international bodies. The Committee on Human Rights has ruled that it does not possess the authority to determine collective claims of a people’s right to self-determination, even though that Art. 1 of the ICCPR explicitly provides for such rights (Barsh, 1993). The Inter-American Commission on Human Rights (IACHR) of the Organization of American States (OAS), in the so-called Case of the Miskitos of Nicaragua, held that the right to self-determination could never justify disrupting the territorial integrity of a sovereign state, but affirmed that special protection should be accorded, regardless, to Miskitos. This limits the indigenous people’s right to self-determination to internal autonomy rather than external secession from their state (Nesti, 2001).

While indigenous peoples have less successful experience to bring their self-determination claims to the UN and regional bodies, they have won the attention of nonbinding, grassroots tribunals. For example, the Fourth Russell Tribunal during the 1980s heard 14 cases from the Indian peoples of the Americas and recognized many claims including the right to self-determination (van Vree, 1980).

The question of indigenous right to self-determination has been extensively studied and theorized throughout various disciplines and interdisciplinary communities. For example, works by authors such as Vine Deloria Jr. (1969), Winona LaDuke (1999), M. Annette Jaimes (1992), and Rudolph Ryser (1989), have critically assessed the federal policies governing native peoples in the United States. Wiessner (1999), in particular, has proposed the dichotomy between internal and external self-determination in the context of indigenous peoples:(1)

“external” self-determination, that is, the right of peoples to freely determine their international status, including the option of political independence;(2)

“internal” self-determination, the right to determine freely their form of government and their individual participation in the processes of power (Wiessner, 1999).

Like Wiessner, Professor James Anaya has suggested a reconceptualization of self-determination. He differentiates “substantive aspects” of the right, which are in general and broad terms, and “remedial aspects,” which mainly refer to what follows violation of the right and are much more limited and context specific (Anaya, 2004).

Regarding where exercise of self-determination could be considered acceptable, Kingsbury has suggested five categories: (1) mandated/trust territories; (2) distinct political geographic entities subject to gross failure of the duties of the state; (3) other territories where self-determination is applied by the parties; (4) highest level constituent units of a federal state in the fact of dissolution; and (5) formerly independent entities reasserting their independence with the tacit consent of the state, where their incorporation into the state was illegal or of dubious legality (Kingsbury, 2001).

As indicated by the works of Wiessner, Anaya, and Kingsbury, the contemporary scholarly conceptions of self-determination, particularly for indigenous peoples, do not necessarily include the right to separate from a state. However, the recent book Ownership, Authority and Self-determination by Burke A. Hendrix claims that indigenous peoples have the right to separate from the states presently ruling them and provides a theoretical foundation for why indigenous peoples in stable democratic societies have a right to separation, and it offers procedures for how such separations could take place (Hendrix, 2008).

In addition to the right to self-determination, the indigenous rights scholarship has also extensively discussed how to protect indigenous economic, social, and cultural rights. The next subsection examines various frameworks that have been proposed concerning the protection and promotion of indigenous peoples’ economic, social, and cultural rights.

Economic, Social, and Cultural Rights

Traditionally, the debate on indigenous economic, social, and cultural rights had been focused on indigenous rights to their land and other natural resources. In particular, historical sovereignty and treaty rights have been proposed as the philosophical foundation for such entitlement.

The framework of historical sovereignty is well described by the UN Special Rapporteur Erica-Irene A. Daes in her report. In the 1970s, the beginning of the international indigenous movement, the debates focused on the importance of land and other natural resources to indigenous peoples and their historical sovereignty over these resources. The concept of “historical sovereignty” created during the decolonization movement after World War II was then applied to the indigenous issues and gradually gained currency (2005). This concept is affirmed by the 2007 UN Declaration on Rights of Indigenous Peoples: “the right to the lands, territories and resources which they have traditionally owned, occupied or otherwise used or acquired” (Art. 26).

Additionally, treaty rights are also presented as an approach to protecting indigenous lands and other natural resources. During the 1700s and 1800s, numerous treaties were made between the indigenous communities and their colonial governments. However, since then the indigenous communities and their colonial governments have interpreted these treaties in a very different way. Many (if not most) of these treaty rights have been chipped away from the indigenous communities, the direct consequence of which is the vast lands and natural resources taken away from the indigenous groups. Recently indigenous peoples have been trying to use the treaties such as the Indian treaties and the Treaty of Guadalupe Hidalgo to support their claims for the natural resources including lands (Tsosie, 2000). But they have not been very successful. The 2007 UN Declaration of the Rights of Indigenous Peoples has also formally recognized the treaty rights of the indigenous peoples.

Before the 1990s the scholarly and policy discussion on indigenous rights essentially neglected indigenous cultural and social rights. The 1993 Mataatua Declaration on Cultural and Intellectual Property Rights of Indigenous Peoples is the first one of its kind that is exclusively dedicated to the protection of cultural and intellectual property of indigenous peoples. Since then, a fundamental change concerning the role of indigenous cultural and intellectual properties is taking place in international law. The consensus was reached as to the importance of indigenous cultural and intellectual properties during the discussions of the 1993 Draft Declaration on the Rights of Indigenous Peoples (Gray, 1996).

The first mechanism proposed to protect indigenous peoples’ cultural and natural heritage is to utilize the existing intellectual property (IP) law and apply it to indigenous cultural and natural property. The commodification of intangible cultural and intellectual property such as music, motifs, prayers, ceremonies, and traditional knowledge has widely frustrated indigenous communities (Daes, 1995). The emerging issue of “biopiracy” that exploits the traditional knowledge of indigenous communities is even more disturbing (Bengwayan, 2003; Drahos, 2000; Sundaram, 2005). The present intellectual property legal frameworks for the most part have failed in protecting the indigenous cultural and intellectual properties (Paterson & Karjala, 2003). They commonly were designed without taking much consideration of the interests of indigenous peoples (Safrin, 2004). Scholars are calling for greater involvement of indigenous peoples in the decision making process (Goldberg & Badua, 2008). Some urge to reform and expand the current IP system to include communal and collective ownership (Carpenter, 2004; Ghosh, 2003; Huft, 1995; Sedjo, 1992); others propose to establish a more “globally harmonized IP regime” (Sundaram, 2005), to abandon the use of property rights to protect biocultural resources of indigenous peoples (Chen, 2001; Heald, 2003), to more actively engage the World Bank (Carlson, 1997), and to use more creative contractual provisions (Rubin & Fish, 1994).

The second mechanism to protect indigenous cultural and intellectual property focuses on cultural rights. The most widely accepted legally binding provision on cultural rights of indigenous peoples is Art. 27 of the ICCPR. Scholarly works on Art. 27 have touched on its applicability, its scope, and limits (Nowak, 1993; Thornberry, 2004). In general, the consensus is that the Committee on Human Rights has prepared to protect and promote individual indigenous cultural rights through the application of Art. 27 in various cases such as Lovelace v. Canada (Barsh, 1993).

However, some scholars have challenged the increasing assertion of cultural rights by indigenous peoples. Karen Engle’s new book, The Elusive Promise of Indigenous Development: Rights, CultureStrategy, questions the rising cultural claims used by indigenous advocates in international legal forum. She argues that the ascending focus on cultural rights has undermined the development of more transformative and sustainable bases for indigenous empowerment and development. This is a rare book-length work that places the evolution of indigenous rights in the broader political context, rather than as an exegesis of pertinent international law (Engle, 2010).

With the growing assertion of indigenous cultural rights, indigenous peoples’ rights and knowledge have fundamentally influenced international environmental law. Whereas historically, international environmental law was state-centered and did not concern the rights and the role of indigenous communities regarding environmental issues, recently a number of debates have emerged touching on issues central to indigenous peoples. The academic community has exhibited the increased awareness of the symbiotic relationship between indigenous cultures and the natural environment, and the gradual realization that indigenous knowledge may provide solutions to environmental sustainability. The 1992 UN Conference on Environment and Development (also called the Earth Summit) represented a turning point in the promotion of indigenous people’s rights relating to the environment. For the first time, indigenous communities are placed in the center stage of international environmental movement. Since then, the debates have embraced various parts of the lives of indigenous communities, such as cultural autonomy, traditional hunting and fishing practices, natural resources, and traditional knowledge (Firestone, Lilley, & Noronha, 2005; LaDuke, 1994; Mauro & Hardison, 2000; McGregor, 2004).

In terms of international legal policy on the relation between indigenous rights and their environment, both the Inter-American Court and the African Commission on Human and Peoples’ Rights have especially focused on the rights of indigenous and tribal peoples affected by environmental degradation resulting from extraction activities and their forceful removal from their traditional lands (Analytical study on the relationship between human rights and the environment, A/HRC/19/34, 2011). Some international instruments such as International Declaration of Indigenous Peoples on Climate Change addressing indigenous peoples and their environment aims at more than just protecting indigenous cultures; rather, the focus has been shifted to how the non-indigenous population may learn about environmental protection and the value of natural resources from indigenous cultures (Manus, 2005).

In short, both academic works and policy concerning indigenous peoples’ economic, social, and cultural rights have witnessed a paradigm shift from the right to land and other natural resources to indigenous cultural rights. In addition to indigenous economic, social, and cultural rights, collective rights that indigenous rights usually entail have also challenged the conventional international law, which is the focus of the following subsection.

Collective Rights vs. Individual Rights

Collective rights have historically been incompatible with international law that traditionally centered on individuals and states (Piechowiak, 2000). Indigenous rights, which include a set of collective rights, therefore have been an uneasy fit to international law. Nonetheless, with the emergence of “third-generation” rights, the international legal forum has grown to accept indigenous group claims.

Another difficulty with indigenous rights, like other collective rights, lies in the tension between collective rights and the rights of individual members of the groups. Collective indigenous rights, argued by some, undermine individual indigenous rights (Newman, 2006/2007). With regard to such tension, Kymlicka has offered a series of studies that sheds light on how to resolve this issue. He differentiates between good collective rights that involve intergroup relations and bad collective rights that are imposed by the groups upon intragroup relations (1995).

Similarly, Wiessner provides an explanation concerning the nature of indigenous collective rights: one’s clan, kinship, and family identities are vital parts of one’s personal identity; indigenous group consists of a network of personal relationships. In the mind of indigenous peoples, their communities are not, like a Western nation-state, entities with distinct Hegelian existence separate and apart from their individual members. Members of indigenous communities are closely connected to each other in a network of deeply committed horizontal relationships. Still, there are structures of authority within indigenous groups, and there is a process to form a common will. Such process of decision making and its cultural, geographic, social, and economic contexts should be protected and constitute the base of collective rights of indigenous peoples. As a result, collective rights are necessary in order to implement individual members’ rights. According to Weissner, collective rights and individual rights, to indigenous peoples, are supplemental rather than exclusive of each other (1999).

For indigenous peoples, collective rights are essential to secure their cultural survival. For example, Lowitja O’Donoghue acknowledges the necessary recognition of collective rights in that:

it is precisely because the collective rights have not been acknowledged that the individual rights of indigenous persons, for example the right to equality of opportunity in the provision of education, employment and health care—have not been realized in any nation in the world. Only when our collective identities have been recognized will the appalling disadvantages that we suffer as individuals be redressed.(Thornberry, 2002)

In practice, collective rights have emerged and become increasingly acceptable under international law (Mazel, 2009). The important international human rights bodies, including the UN Committee of Human Rights, the UN Committee on the Elimination of Racial Discrimination (CERD), and the Inter-American Commission on Human Rights, have referred to indigenous “peoples” as holders or beneficiaries of rights. In particular, some recent decisions issued by the Inter-American human rights institutions in the cases of the Awas Tingni community in Nicaragua, the Western Shoshone people in the United States, and the Maya people in Belize, explicitly uphold the collective rights of indigenous peoples over their lands and resources, which suggests a growing trend of acceptance of collective rights under international law (Anaya, 2006).

To summarize, the literature on indigenous rights in international law has addressed two fundamental issues (who are “indigenous peoples” and what are “indigenous rights”) among others that have plagued the further advancement of indigenous rights in international law. Even though there lacks an agreement over the concept of “indigenous peoples” and the content of “indigenous rights,” the indigenous rights scholarship has developed into a diverse area of study that has closely followed and informed the policy development of indigenous rights under international law.

Indigenous Rights and the Role of the UN and Indigenous NGOs

Scholars generally agree that one of the most important goals of international indigenous movement is to advance indigenous rights under international law (Morgan, 2007). Several key actors have played significant roles in this movement. Three UN bodies, namely, the Working Group on Indigenous Populations (WGIP), the Permanent Forum on Indigenous Rights, and the Special Rapporteur on the Rights of Indigenous Peoples, have been instrumental in setting norms on indigenous rights. Two UN conferences (the International NGO Conference on Discrimination Against Indigenous Populations in the Americas and the International NGO Conference on Indigenous Peoples and the Land (held in 1977 and 1981, respectively) provided an early forum for the indigenous voice and ignited the norms of human rights applied to indigenous peoples (Morgan, 2007).

Following these two conferences, the UN in 1982 established the Working Group on Indigenous Populations (WGIP) under the auspices of the Sub-Commission on Prevention of Discrimination and Protection of Minorities that is comprised of five independent experts, which solidified an institutional space within the UN to address indigenous issues and develop international standards on indigenous rights. As it is at the bottom of the UN hierarchy, such marginalization in a way has enabled the WGIP to become the most open body to indigenous peoples within the UN. In 1993 the WGIP formulated and adopted the UN Draft Declaration on the Rights of Indigenous Peoples that arguably has justly reflected the aspirations of indigenous peoples, in part due to the fact that the WGIP encouraged the participation of indigenous NGOs (Wilmer, 1993).

In addition, the UN Economic and Social Council adopted a resolution establishing the Permanent Forum on Indigenous Issues in 2000. As a high-level body within the UN system consisting of eight indigenous representatives and eight state representatives, the Permanent Forum has also actively engaged indigenous peoples. Unlike the Working Group on Indigenous Populations, this body is directly responsible to the Economic and Social Council and the General Assembly. In this sense, it supersedes the entire indigenous rights mechanism and reports directly to the UN and has the potential to further elevate the status of indigenous rights (Castellino, 2005).

Besides the WGIP and the Permanent Forum, the Special Rapporteurs also have contributed to the awareness raising of indigenous rights. In 1969 Special Rapporteur Hernan Santa Cruz submitted the preliminary report of the Special Study on Racial Discrimination in the Political, Economic, Social, and Cultural Spheres to the Sub-Commission on the Prevention of Discrimination and Protection of Minorities. Cruz concluded in his final report of 1971 by recommending an appropriate UN agency to conduct a comprehensive study on indigenous issues. Acting upon such proposal, the sub-commission appointed Jose R. Martinez Cobo as the special rapporteur to engage in the study, which signified that “indigenous populations” emerged as a distinct category different from “minorities” (Hanuum, 1988; Sanders, 1989).

Cobo’s study of the Problem of Discrimination against Indigenous Populations was completed in 1987. It covers a variety of topics with regard to the protection of indigenous peoples. In particular, as mentioned earlier, the definition of indigenous populations provided in this report has become a point of reference within the UN (Howard, 2003). This study has prompted the greater engagement of indigenous NGOs at the international level and stimulated wider international interest in indigenous rights (Hanuum, 1988). However, Sanders argued that this study is inaccessible, lengthy, and incomplete, and that because it was seriously outdated, it was less influential than expected (1989). The other comprehensive studies put forward by the Rapporteurs following Cobo have generated much less response and were generally ignored (Corntassel, 2007; International Indian Treaty Council, 2004).

Other UN agencies, such as the UN Voluntary Fund for Indigenous Populations established in 1985 and the Voluntary Fund for the UN International Decade of the World’s Indigenous Peoples established in 1996 have also facilitated the broad participation of indigenous organizations in the UN by providing financial assistance. The Office of the High Commissioner for Human Rights (OHCHR)’s Indigenous Peoples and Minorities Section (IPMS) seeks to improve human rights protection for indigenous peoples and minorities at the international and national levels and promote the UN Declaration on the Rights of Indigenous Peoples, among others. The Expert Mechanism on the Rights of Indigenous Peoples (EMRIP), established by the Human Rights Council, has worked with the Special Rapporteur on the Rights of Indigenous Peoples and the Permanent Forum on Indigenous Issues to convene the World Conference on Indigenous People in 2014 ( However, in general, the interagency cooperation on indigenous rights within the UN remains inadequate, ad hoc, and fragmented (Corntassel, 2007).

The emergence of indigenous rights within the UN was not an accident. Instead, it was a purposeful undertaking by a large number of indigenous NGOs (Morgan, 2007). The first international indigenous NGOs emerged in the late 1950s and the world witnessed a proliferation of indigenous NGOs in the United States and Canada during the 1970s (Corntassel, 2007). In 1975, the World Council of Indigenous Peoples commenced a global framework that interconnects the national and international networks of indigenous groups (Muehlebach, 2001). The indigenous NGOs have managed to convene several conferences that have raised the awareness of indigenous rights and issues, such as two Inuit Circumpolar Conferences and the First Congress of Indian Movements of South America (Hannum, 1988). However, despite their relative success at elevating indigenous rights within the UN, indigenous NGOs’ lack of access to the UN and the state-centric model of the UN has led some to question whether indigenous NGOs should continue to focus on utilizing the UN or seek an alternative global forum to advance indigenous rights (Corntassel, 2007).

In general, the relatively scant literature on the role of the UN and indigenous NGOs in international indigenous movement has shed some light on how indigenous rights have been advanced in international law. Nonetheless, more scholarship on the inner workings of various actors and how they have worked with each other could significantly contribute to our understanding of the issues such as whether the conflicts among indigenous NGOs have hindered the advancement of indigenous rights and the overall process of international indigenous movement.

Going Beyond the Doctrinal

The area of indigenous rights in international law is both exciting and valuable in that the indigenous rights scholarship—like other emancipatory fields—has had its political purpose in heart, as a large portion of its scholars are also indigenous rights activists. However, such distinct political features also limit the scope of the literature. In general, the current indigenous rights scholarship is primarily on the international law-making process. Theoretically, it is mostly doctrinal. Methodologically, it is overwhelmingly legal. To ensure the healthy development of this field, it desperately needs to broaden its scope and expand its methods. The following section examines several elements that have been unexplored or underexplored.

Thematically, the indigenous rights scholarship needs to place the emergence of indigenous rights in the larger historical, legal, social, political, cultural, and economic contexts. Indigenous peoples have traditionally been seen as objects of international law and as targets for international legal recommendations. In contrast, their international efforts to advance, promote, and protect indigenous rights worldwide have garnered less attention. The recent changes, however, seem to indicate that indigenous peoples are playing, or have the potential for playing, increasingly prominent roles in international legal affairs (Barsh, 1986; Hannum, 1988; Torres, 1991; Williams, 1990). However, the majority of the indigenous rights scholarship only examines the policy on indigenous rights, rather than the broader contexts of indigenous rights, or the rise of indigenous rights as a phenomenon. Oguamanam in his work illustrates an attempt to disentangle the emergence of indigenous rights under international law and claims that it coincides with the return of natural law theory to international law (2004–2005).

Moreover, the current scholarship has heavily focused on how to ensure the position of indigenous rights under international law, and commonly overlooked the efficacy of these policies. In practice, states are generally supportive of international law on indigenous rights but reluctant to merge international with national law (Corntassel, 2007). For example, Norway has long been a champion of indigenous rights in international forums. It was instrumental in forming the ILO Convention 169 and was the first to ratify it. But its unwillingness of applying the ILO Convention 169 to the Sami community has been under heavy criticism (Jentoft, Minde, & Nilsen, 2003). Therefore, if the ultimate political goal of the indigenous rights scholarship is to better the conditions of indigenous peoples, the study of the efficacy of international legal prescription of indigenous rights is imperative; otherwise the considerable efforts put forth by both the academic community and international indigenous movement could only remain symbolic. Professor Anaya’s work is a rare example that discusses the need for effective implementation of international norms to secure the survival of indigenous peoples (1991). Westra proposes a novel approach to implementing international norms on indigenous rights at the domestic setting that utilizes Alien Tort Claims Act of the United States (2008).

In terms of methodology, this field is still one dimensional. Siegfried Wiessner offers a much-needed global comparative analysis of indigenous rights (1999). More empirical work employing a wide range of methods that explores how the society at large responds to indigenous rights and the role of various actors in the indigenous movement would significantly enrich this line of inquiry. For instance, among various analyses of the recent 2007 Declaration on Rights of Indigenous Peoples, there is no quantitative treatment of the states’ response to this Declaration that could offer a glimpse of the efficacy of international indigenous rights norms. Moreover, a detailed qualitative process tracing and historical analysis of the international legal decision making concerning indigenous rights could enhance our understanding of the factors that contribute to the final international legal pronouncements of indigenous rights.


I would like to thank Dr. Robert Beck and Dr. Henry Carey for their time and consideration on this essay.

Links to Digital Materials

  • The Rights of Indigenous Peoples—University of Minnesota: This webpage contains useful basic information concerning indigenous rights under international law.
  • International Indigenous Law Research Guide: The webpage provides several links that are helpful for conducting research on international indigenous law.
  • United Nations Office of the High Commission for Human Rights: This website provides an extensive overview of indigenous peoples and the UN system. It also provides links to the Working Groups, the Permanent Forum, Special Rapporteur, UN documents, funding, and the UN system.
  • UN Guide for Indigenous Peoples: This website includes extensive information on indigenous peoples and the UN system, including Indigenous Peoples, the UN and Human Rights, Human Rights Treaty Bodies and Indigenous Peoples, Indigenous Children and Youth, and Indigenous Peoples and the Environment.
  • International Work Group for Indigenous Affairs: Its publications, a yearbook named The Indigenous World, a quarterly journal named Indigenous Affairs, and some thematic books, offer comprehensive information on indigenous affairs.
  • European Union Human rights and Democratisation Policy—Promoting and Protecting the Rights of Indigenous Peoples: The website has a link to the EU Council Resolution on Indigenous Peoples and lists names and e-mail addresses of relevant EU people and has links on international organizations and indigenous NGOs.
  • Inter-American Commission on Human Rights: This is the website of the Human Rights Commission of the Organization of American States. Most information relates to human rights in general, but under the heading “Publications,” there is a link to the Proposed American Declaration on the Rights of Indigenous Peoples.
  • Center for the World’s Indigenous Peoples: The Center’s website contains information on education programs and conferences, publications, research, and domestic and international policy concerning indigenous peoples.
  • NativeWeb: Its online Resource Center includes a nations index, geographic regions index, news/events, legal issues, books, and music. Links at this site provide pathways to detailed information concerning a wide range of indigenous issues.
  • Indian Law Resource Center: The Indian Law Resource Center engages in legal advocacy for the protection of indigenous peoples’ rights, cultures, and traditional lands. On the site are descriptions of the Center’s casework, archives to newsletters, and links to relevant organizations and documents. The Center deals with cases in North and Central America.


  • Alfredsson, G. (1982). International law, international organizations, and indigenous peoples. Journal of International Affairs36, 113–124.
  • Altman, J. C., & Sanders, W. G. (1991). Government initiatives for aboriginal employment: Equity, equality and policy realism. Aboriginal employment equity by the year 2000. Research Monograph, Center for Aboriginal Economic Policy Research, Australian University, Canberra.
  • Anaya, S. J. (1991). Indigenous rights norms in contemporary international law. Arizona Journal of International and Comparative Law8, 1–39.
  • Anaya, S. J (1996). Indigenous peoples in international law. New York: Oxford University Press.
  • Anaya, S. J. (2004). Indigenous peoples in international law (2d ed.). New York: Oxford University Press.
  • Anaya, S. J. (2006). Indian givers: What indigenous peoples have contributed to international human rights law. Washington University Journal of Law and Policy22, 107–120.
  • Anderson, J. (2010). Indigenous traditional knowledge and intellectual property. Durham, NC: Duke University, Center for the Study of Public Domain.
  • Asch, M. (1992). Aboriginal self-government and the construction of Canadian constitutional identity. Alberta Law Review30, 465–491.
  • Ashcroft, B., Griffiths, G., & Tiffin, H. (1995). The post-colonial studies reader. New York: Routledge.
  • Assies, W., & Koekema, A. (Eds.). (1994). Indigenous peoples’ experiences with self-government. Copenhagen: IWGIA Document No. 76.
  • Barsh, R. L. (1983). Indigenous North America and contemporary international law. Oregon Law Review62(1), 73–125.
  • Barsh, R. L. (1986). Indigenous peoples: An emerging object of international law. American Journal of International Law80, 369–385.
  • Barsh, R. L. (1993). A “new partnership” for indigenous peoples: Can the United Nations make a difference? American Indian Culture and Research Journal17(1), 197–227.
  • Bengwayan, M. A. (2003). Intellectual and cultural property rights of indigenous and tribal peoples in Asia. London: Minority Rights Group International.
  • Bennett, G. (1978). Aboriginal rights in international law. London: Royal Anthropological Institute of Great Britain and Ireland, Occasional Paper No. 37.
  • Borrows, J., & Rotman, L. I. (1997). The sui generis nature of aboriginal rights: Does it make a difference? Alberta Law Review36, 9–45.
  • Bose, T. K. (1996). Definition and delimitation of the indigenous peoples of Asia. In C. Erni (Ed.), Vines that won’t bind (pp. 39–50). Copenhagen: IWGIA Document No. 80, International Work Group for Indigenous Affairs.
  • Broderstad, E. G. (2001). Political autonomy and integration of authority: The understanding of Saami self-determination. International Journal on Minority and Cultural Rights8, 151–175.
  • Brosted, J. et al. (1986). Native power: The quest for autonomy and nationhood of indigenous peoples. New York: Columbia University Press.
  • Brownlie, I. (1988). The rights of peoples in modern international law. In J. Crawford (Ed.), The rights of peoples (pp. 1–16). Oxford: Clarendon Press.
  • de la Cadena, M., & Starn, O. (2007). Indigenous experience today. New York: Berg Publishers.
  • Campisi, J. (1985). The trade and intercourse acts: Land claims on the eastern seaboard. In I. Sutton (Ed.), Irredeemable America: The Indians’ estate and land claims (pp. 337–362). Albuquerque: University of New Mexico Press.
  • Carlson, J. (1997). Strengthening the property-rights regime for plant genetic resources: The role of the World Bank. Transnational Law and Contemporary Problems6, 91–122.
  • Carpenter, M. (2004). Intellectual property law and indigenous peoples: Adapting copyright law to the needs of a global community. Yale Human Rights & Development Law Journal7, 51–78.
  • Castellino, J. (2005). Conceptual difficulties and the right to indigenous self-determination. In N. Ghanea & A. Xanthaki (Eds.), Minorities, peoples and self-determination (pp. 55–74). Leiden, The Netherlands: Martinus Nijhoff.
  • Chen, J. (2001). Diversity and deadlock: Transcending conventional wisdom on the relationship between biodiversity and intellectual property. Environmental Law Reporter31(6), 10625.
  • Clinebell, J., & Thomson, J. (1978). Sovereignty and self-determination: The rights of Native Americans under international law. Buffalo Law Review27, 669–714.
  • Coates, K. S. (2004). A global history of indigenous peoples: Struggles and survival. New York: Palgrave Macmillan.
  • Corntassel, J. (2007). Towards a new partnership? Indigenous political mobilization and co-optation during the first UN indigenous decade (1995–2004). Human Rights Quarterly29(1), 137–166.
  • Corntassel, J., & Primeau, T. H. (2006). Indigenous “sovereignty” and international law: Revised strategies for pursuing “self-determination.” Hawaiian Journal of Law & Politics2, 52–72.
  • Daes, E. I. (1993). Some considerations on the right of indigenous peoples to self-determination. Transnational Law and Contemporary Problems3, 1–11.
  • Daes, E. I. (1995). Protection of the heritage of indigenous peoples. Final Report of the Special Rapporteur, Mrs. Erica-Irene Daes, in Conformity with Subcommission Resolution 1993/44 and Decision 1994/105 of the Commission on Human Rights. E/C’N.4/Sub.2/1995/26.
  • Daes, E. I. (2005). Indigenous peoples’ rights to land and natural resources. In N. Ghanea & A. Xanthaki (Eds.), Minorities, peoples and self-determination. Leiden, The Netherlands: Martinus Nijhoff.
  • Davis, S. H. (1988). Land rights and indigenous peoples: The role of the inter-American commission on human rights. Cambridge, MA: Cultural Survival.
  • Deloria, V. Jr. (1969). Custer died for your sins: An Indian manifesto. Norman: University of Oklahoma Press.
  • Drahos, P. (2000). Indigenous knowledge, intellectual property and biopiracy: Is a global bio-collecting society the answer? European Intellectual Property Law Review22(6), 245–250.
  • Engle, K. (2010). The elusive promise of indigenous development: Rights, culturestrategy. Durham, NC: Duke University Press.
  • Falk, R. (1988). The rights of peoples. In J. Crawford (Ed.), The rights of peoples (pp. 17–37). Oxford: Oxford University Press.
  • Falk, R. (2000). Human rights horizons. New York: Routledge.
  • Firestone, J., Lilley, J., & Noronha, I. (2005). Cultural diversity, human rights, and the emergence of indigenous peoples in international and comparative environmental law. American University International Law Review20, 219–292.
  • Fliert, L. V. D. (1994). Indigenous peoples and international organizations. Nottingham, U.K.: Spokesman Books.
  • Ghosh, S. (2003). The traditional terms of the traditional knowledge debate. Northwestern Journal of International Law and Business23(3), 589–631.
  • Goldberg, D. M., & Badua, T. (2008). Do people have standing? Indigenous peoples, global warming, and human rights. Barry Law Review11, 59–76.
  • Goodin, R. E. (2000). Waitangi tales. Australasian Journal of Philosophy78, 309–333.
  • Gray, A. (1996). Indigenous rights and development: Self-determination in an Amazonian community. Berghahn Books.
  • Guzman, M. M. P (1996–97). The emerging system of international protection of indigenous peoples’ rights. St. Thomas Law Review9, 251–269.
  • Hanks, P., & Keon-Cohen, B. (Eds.). (1984). Aborigines and the law. Sydney, Australia: George Allen and Unwin.
  • Hannum, H. (1988). New development in indigenous rights. Virginia Journal of International Law28, 649–679.
  • Heald, P. J. (2003). The rhetoric of biopiracy. Cardozo Journal of International and Comparative Law11, 519–546.
  • Hendrix, B. A. (2008). Ownership, authority, and self-determination: Moral principles and indigenous rights claims. University Park: Pennsylvania State University Press.
  • Henry Schwarz, H., & Ray, S. (2005). A companion to postcolonial studies. Malden, MA: Blackwell.
  • Howard, B. R. (2003). Indigenous peoples and the state: The struggle for native rights. DeKalb: Northern Illinois University Press.
  • Huft, M. J. (1995). Indigenous peoples and drug discovery research: A question of intellectual property rights. Northwestern University Law Review89, 1678–1730.
  • Indian Law Resource Center (1984). Indian rights, human rights: Handbook for Indians on international human rights complaint procedures. Washington, DC: Indian Law Resource Center.
  • International Indian Treaty Council (2004). Assessment of the implementation of the programme of activities of the international decade. Retrieved from
  • International Labor Organization. “History of ILO’s work,” indigenous and tribal peoples, about us. Retrieved from
  • International Labor Organization. Convention no. 107. Retrieved from–en/index.htm.
  • Jaimes, M. A. (1992). The state of native America: Genocide, colonization, and resistance. Brooklyn, NY: South End Press.
  • Jentoft, S., Minde, H., & Nilsen, R. (Eds.). (2003). Indigenous peoples: Resource management and global rights. Chicago: University of Chicago Press.
  • Keal, P. (1995). “Just backward children”: International law and the conquest of non-European peoples. Australian Journal of International Affairs49, 191–206.
  • Kingsbury, B (1998). Indigenous peoples in international law: A constructivist approach to the Asian controversy. American Journal of International Law92, 414–457.
  • Kingsbury, B. (2001). Reconciling five competing conceptual structures of indigenous peoples’ claims in international and comparative law. NYU Journal of International Law and Politics34, 189–250.
  • Kymlicka, W. (1995). The rights of minority cultures. Oxford: Oxford University Press.
  • LaDuke, W. (1994). Traditional ecological knowledge and environmental futures. In Endangered peoples: Indigenous rights and the environment. University Press of Colorado.
  • LaDuke, W. (1999). All our relations: Native struggles for land and life. Brooklyn, NY: South End Press.
  • Macklem, P. (1993). Distributing sovereignty: Indian nations and equality of peoples. Stanford Law Review45, 1311–1367.
  • Mansell, M. (2011). Will the declaration make any difference to Australia’s treatment of aborigines? Griffith Law Review20(3), 659–672.
  • Manus, P. (2005). Sovereignty, self-determination, and environment-based cultures: The emerging voice of indigenous peoples in international law. Wisconsin International Law Journal23, 553–642.
  • Mauro, F., & Hardison, P. D. (2000). Traditional knowledge of indigenous and local communities: International debate and policy initiatives. Ecological Applications10(5), 1263–1269.
  • McGregor, D. (2004). Traditional ecological knowledge and sustainable development: Towards coexistence. In M. Blaser, H. A. Feit, & G. McRae (Eds.), The way of development: Indigenous peoples, life projects and globalization. New York: Zed Books.
  • Merlan, F. (2009). Indigeneity: Global and local. Current Anthropology50(3), 303–333.
  • Morgan, R. (2007). On political institutions and social movement dynamics: The case of the United Nations and the global indigenous movement. International Political Science Review28(3), 273–292.
  • Morris, G. T. (1986). In support of the right of self-determination for indigenous peoples under international law. German Yearbook of International Law29, 277–316.
  • Muehlebach, A. (2001). “Making place” at the United Nations: Indigenous cultural politics at the UN working group on indigenous populations. Cultural Anthropology16(3), 415–448.
  • Nesti, L. (2001). Indigenous peoples’ rights to land and their link to environmental protection: The case of Mapuche-Pehuenche. Law and Anthropology: International Yearbook for Legal Anthropology11, 67–155.
  • Newcomb, S. (2011). The UN declaration on the rights of indigenous peoples and the paradigm of domination. Griffith Law Review20(3), 578–607.
  • Newman, D. (2006/2007). Theorizing collective indigenous rights. American Indian Law Review31(2), 273–290.
  • Nowak, M. (1993). UN covenant on civil and political rights. CCPR commentary. Kehl, Strasbourg, Arlington: N.P. Engel.
  • Odette Mazel, O. (2009). The evolution of rights: Indigenous peoples and international law. Australia Indigenous Law Review13, 140–158.
  • Oguamanam, C. (2004–2005). Indigenous peoples and international law: The making of a regime. Queen’s Law Journal30, 348–398.
  • Oliveira, A. (Ed.). (2009). Decolonising indigenous rights. New York: Routledge.
  • Paterson, R. K., & Karjala, D. S. (2003). Looking beyond intellectual property in resolving protection of the intangible cultural heritage of indigenous peoples. Cardozo Journal of International and Comparative Law11, 633–670.
  • Perrett, R. W. (1998). Indigenous rights and environmental justice. Environmental Ethics20, 377–391.
  • Piechowiak, M. (2000). What are human rights?: The concept of human rights and their extra-legal justification. In R. Hanski & M. Suksi (Eds.), An introduction to the international protection of human rights (pp. 3–14). Turku/Åbo, Finland: Åbo Akademi University.
  • Pritchard, S. (1998). Setting international standards: An analysis of the United Nations draft declaration on the rights of indigenous peoples. Canberra, Australia: Aboriginal and Torres Strait Islander Commission.
  • Roy, B. K., & Alfredsson, G. (1987). Indigenous rights: The literature explosion. Transnational Perspectives13, 19–24.
  • Rubin, S., & Fish, S. (1994). Biodiversity prospecting: Using innovative contractual provisions to foster ethnobotanical knowledge, technology, and conservation. Colorado Journal of International Environmental Law and Policy5, 23–58.
  • Ryser, R. C. (1989). Who will govern Indian community? In Indian self-governance: Perspective on the political status of Indian Nations in the United States of America. In Carol J. Minugh, Glenn T. Morris, & Rudolph C. Ryser (Eds.), (pp. 91–104). Kenmore, WA: Center for World Indigenous Studies.
  • Rÿser, R., & Minugh, C. (Eds.). (1989). Indian self-government, perspectives on the political status of Indian nations in the United States. Olympia, WA: Daykeeper Press.
  • Safrin, S. (2004). Hyperownership in a time of biotechnological promise: The international conflict to control the building blocks of life. American Journal of International Law98, 641–685.
  • Sanders, D. (1983). The re-emergence of indigenous questions in international law. Canadian Human Rights Yearbook No. 3.
  • Sanders, D. (1989). The UN working group on indigenous populations. Human Rights Quarterly11, 406–433.
  • Schwartz, M. (2005). The NSW Bail Act and aboriginal defendants. Indigenous Law Bulletin6(9), 5–18.
  • Scheinin, M. (2005). What are indigenous peoples. In N. Ghanea & A. Xanthaki (Eds.), Minorities, peoples and self-determination (pp. 3–13). Leiden, The Netherlands: Martinus Nijhoff.
  • Sedjo, R. A. (1992). Property rights, genetic resources, and biotechnological change. Journal of Law and Economics35, 199–213.
  • Simpson, T. (1997). Indigenous heritage and self-determination: The cultural and intellectual property rights of indigenous peoples. The Forest Peoples Programme and IWGIA (International Work Group for Indigenous Affairs).
  • Snow, A. H. (1972). The question of the aborigines in the law and practice of nations. Northbrook, IL: Metro Books.
  • Spinner-Halev, J. (2000). Land, culture and justice: A framework for group rights and recognition. Journal of Political Philosophy8, 319–342.
  • Stavenhagen, R. (1992). Challenging the nation-state in Latin America. Journal of International Affairs45, 421–440.
  • Sundaram, S. (2005). Battling bills, beans and biopiracy. Albany Law Journal of Science and Technology15(2), 545–578.
  • Tennant, C. (1994). Indigenous peoples, international institutions, and the international legal literature from 1945–1993. Human Rights Quarterly16, 1–57.
  • Tennant, C. C., & Turpel, M. E. (1990). A case study of indigenous peoples: Genocide, ethnocide and self-determination. Nordic Journal of International Law59, 287–319.
  • Thompson, J. (2000). Historical obligations. Australian Journal of Philosophy78, 334–345.
  • Thornberry, P. (2002). Indigenous peoples and human rights. Manchester, U. K.: Manchester University Press.
  • Thornberry, P. (2004). The United Nations on the rights of persons belonging to national or ethnic, religious and linguistic minorities: Background, analysis and observations. Minority Groups.
  • Tomasi, J. (1995). Kymlicka, liberalism, and respect for cultural minorities. Ethics105, 580–603.
  • Torres, R. (1991). The rights of indigenous populations: The emerging international norm. Yale Journal of International Law16, 127–175.
  • Tsosie, R. (2000). Sacred obligations: Intercultural justice and the discourse of treaty rights. UCLA Law Review47, 1615–1672.
  • Turpel, M. E. (1989–1990). Aboriginal peoples and the Canadian charter: Interpretive monopolies, cultural differences. Canadian Human Rights Yearbook6, 3–45.
  • United Nations. (2009). States of the world’s indigenous peoples. Available at
  • United Nations. (2011). Analytical study on the relationship between human rights and the environment. A/HRC/19/34. Available at
  • van Vree, F. (Ed.). (1980). Fourth Russell tribunal: The rights of the Indians of the Americas: Handbook. Amsterdam: Workgroup Indian Project.
  • Weatherall, K. (2001). Culture, autonomy and Djulibinyamurr: Individual and community in the construction of rights to traditional designs. Modern Law Review64, 215–242.
  • Westra, L. (2008). Environmental justice and the rights of indigenous peoples: International and domestic legal perspectives. Padstow: Earthscan.
  • Wiessner, S. (1999). Rights and status of indigenous peoples: A global comparative and international legal analysis. Harvard Human Rights Journal12, 57–128.
  • Wiessner, S. (2008). Indigenous sovereignty: A reassessment in light of the UN declaration on the rights of indigenous peoples. Vanderbilt Journal of Transnational Law41, 1141–1176.
  • Wilkinson, C. F. (1987). American Indians, time, and the law: Native societies in a modern constitutional democracy. New Haven, CT: Yale University Press.
  • Wilmer, F. (1993). The indigenous voice in world politics: Since time Immemorial. Newbury Park, CA: SAGE.
  • Williams, R. A. Jr. (1990). Encounters on the frontier of international human rights law: Redefining the terms of indigenous peoples’ survival in the world. Duke Law Journal20, 660–704.

Related Articles

Teherani-Jalta lepingud õigustühiseks

Arvamus: Ülo-Mäe – Teherani-Jalta lepingud õigustühiseks: Peab nõustuma toonela teele lahkunud riigimeheliku kolumnisti Enn Soosaare arvamusega, et Eesti ajaloo erapooletu valgustamine ja sellest tervikpildi loomine käib ajaloolastel üle jõu (EPL 11.12.2004). See kehtib kahjuks enamiku meie poliitikute, väliskommentaatorite ja välispoliitika teemadel kirjutavate ajakirjanike kohta. ….

23. juuli 2010, Ülo Mäe, avaldatud Pärnu Postimehes

Peab nõustuma toonela teele lahkunud riigimeheliku kolumnisti Enn Soosaare arvamusega, et Eesti ajaloo erapooletu valgustamine ja sellest tervikpildi loomine käib ajaloolastel üle jõu (EPL 11.12.2004). See kehtib kahjuks enamiku meie poliitikute, väliskommentaatorite ja välispoliitika teemadel kirjutavate ajakirjanike kohta.

Balti riigid reedeti juba Teheranis

28. novembrist 1. detsembrini 1943 toimus Teheranis USA presidendi Franklin D. Roosevelti, Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäri Jossif Stalini ja Inglismaa peaministri Winston Churchilli esimene konverents. Just siin alustas Roosevelt vennalikku koostööd verise diktaatori Staliniga.

Henry Kissingeri sõnade järgi nägi Roosevelt vaimusilmas niisugust sõjajärgset korraldust, kus kolm võitjariiki koos Hiinaga moodustaksid ülemaailmse direktorite nõukogu, mis hoiaks jõuga vaos iga võimaliku kurjategija-riigi, kelleks ta pidas eelkõige Saksamaad, aga isegi Prantsusmaad. See nägemus sai tuntuks “Nelja politseiniku” nime all. Teherani tulles oli Roosevelti põhieesmärk saada iga hinna eest oma nägemusele endise preestriõpilase Stalini “õnnistus”.

Reaalpoliitik Stalin sai Roosevelti utoopiast ja sellest, et Rooseveltil puudub sõjajärgse Euroopa kohta terviklik visioon, teada juba 1942. aasta kevadel pärast Molotovi naasmist USAst. Stalin otsustas Roosevelti ja Churchilli üle mängida, määrides neile mett moka peale. Roosevelti puhul see õnnestus.

Stalini eesmärk oli taastada NSV Liit 1940. aasta piirides, kaasa arvatud okupeeritud Balti riigid. Suurema usalduse võitmiseks saatis Stalin juba pool aastat enne konverentsi laiali Kominterni, maailmarevolutsiooni organiseerimiseks moodustatud kompartei aparaadi. Moskvas avati uuesti patriarhaat.

Ameeriklased nägid selles pööret lääne väärtuste poole. USA valitsuse tugisammas ajakiri Fortune oli vaimustuses, rääkimata Senati välissuhete hilisemast esimehest Tom Connallyst: “Venelased on juba lähenenud kommunismi hülgamisele …”

Roosevelt eemaldus avalikult Churchillist. Koos nad isegi naersid Churchilli üle. Kirjas tööminister Frances Perkinsile teatab Roosevelt: “… Stalin naeris koos minuga ja just sel hetkel ütlesin talle: “Uncle Joe” (Onu Joe!) … Jää oli murtud ja vestlesime kui mehed ja vennad.” Väikeriikide vallutaja ja massimõrvade organiseerija Onu Joe!? … Kallis vend …

“Nelja politseiniku” ideed arutasid Roosevelt ja Stalin neljasilmakohtumisel. Arvata võib, et samas, kulisside taga, otsustati Balti riikide saatus. Konverentsi viimasel päeval kinnitas Roosevelt avalikult Stalinile: “Kui Nõukogude väed peaksid Balti riigid okupeerima, ei hakka ei Ühendriigid ega Suurbritannia Nõukogude Liidule selga pöörama.” (Henry Kissinger, “Diplomaatia”, lk 501)

Roosevelti-Stalini salaleping Jaltas

Teheranis oli reaalne võimalus panna alus terviklikule-demokraatlikule Euroopale. Punaarmee pidas lahinguid veel NSV Liidu territooriumil, sõltudes Ameerika abist. Võimalik oli Balti riikide iseseisvuse taastamine.

Jalta konverentsi ajaks 65 aastat tagasi (4.-11.02.1945) olid need võimalused lõplikult maha mängitud. Roosevelti tõttu, kes ei olnud võimeline täielikult aru saama tulevase maailmapoliitika reaalsest, keerulisest olukorrast (nt “Nelja politseiniku” utoopiline nägemus).

Jaltas jaotati Euroopa taas, nüüd juba uuteks mõjusfäärideks. NSV Liit sai õiguse jälle okupeerida Balti riigid. Nagu polekski olnud USA välisministri abi Sumner Wellesi avalikku pöördumist 23. juulil 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise kohta.

George W. Bushi ja Vladimir Putini hinnangud

President George W. Bush 7. mail 2005 Riias: “Jalta kokkulepe jätkas Müncheni ja Molotovi-Ribbentropi pakti ebaõiglast joont. Jälle kord istusid selle maailma vägevad ümber läbirääkimislaua, vaadates mööda väikeste riikide vabadusest. Katse ohverdada vabadus stabiilsuse eest tõi kaasa lõhestatud ja ebastabiilse Euroopa. Miljonite Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste vangistus jääb üheks ajaloo suuremaks veaks.”

President Vladimir Putin 5. mail 2005 Saksa telekanalitele ARD ja ZDF: “Baltimaad olid maailmapoliitikas vahetusrahaks. Otse välja öeldes oli see nende tragöödia. Sõjajärgsed suhted Euroopas olid rajatud liitlaste otsustele, sealhulgas Jalta kokkulepetele. Sellega jagasid liitlased endi vahel justkui mõjusfäärid – sellest tuleb otsesõnu rääkida.” Aga meie, eestlased, vaikime. Rääkigem siis ometi!

Bushi ja Putini öeldus on kokkuvõtlik põhituum ajaloo ühe suurema vea tekkepõhjustest ja tekitajatest. Kahjuks on jäänud see siiani põhjalikult lahti mõtestamata, eestlaste puhul kaksikmoraali tõttu.

Teinegi punaokupatsioon kuulus sõjajärgsete suhete hulka, oli nende suhete, konkreetselt Roosevelti ja Stalini vaheliste vennalike suhete otsene tagajärg. Need suhted panid nii Teheranis kui Jaltas lepingutena paika peamiselt Roosevelt ja Stalin (mitte Hitler ja Stalin).

Churchill püüdis aprillis 1945 isegi takistada Punaarmee jõudmist Berliini. Tegelikult Bush ja Putin tunnistasid kaudselt, nimesid nimetamata, USA ja NSV Liidu süüd ja vastutust Balti riikide teistkordsel okupeerimisel NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmisel Stalini meelevalda.

Balti riikide presidentidest on ainult Läti president Vaira Vike-Freiberga julgenud oma seisukoha avalikustada: “Lääneliitlaste täielikul nõusolekul okupeeris Nõukogude Liit Läti, Leedu ja Eesti ning kümmekond riiki Kesk- ja Ida-Euroopas said taas repressioone tunda. USA ja tema Teise maailmasõja aegsed liitlased kannavad koos vastutust Baltimaade sõjajärgse okupeerimise eest.” (The Moscow Times 11.05.205). Aga meie jahume endiselt: MRP ja MRP …

Kaksikmoraalist loobudes paranevad suhted

Teist maailmasõda ja selle aastapäeva tähistamist kajastavates Eesti-poolsetes arvamustes puudusid selle sõja olulisemad märksõnad Teheran, Jalta, Roosevelt. Ka Jalta konverentsi 65. aastapäeva puhul ei ilmunud meie keskajakirjanduses ega meedias ühtegi viidet. See on negatiivne märk ajaloofaktide mahavaikimisest, ausast hindamisest rääkimata. Eestis ei ole antud siiani ametlikku hinnangut Teherani-Jalta lepingutele. Sisuliselt on tegemist kaksikmoraaliga nii meie sise- kui välispoliitikas.

Roosevelt sulges silmad selle ees, et Stalin oli kurjategija. Samamoodi ei taha näha enamik meie poliitikutest ja kommentaatoritest, et Roosevelt reetis meid. Miks ei tunnistata ajaloolist tõde? Peapõhjusi on kaks.

Esiteks, russofoobia. Sõnad “NSV Liit”, “Venemaa”, “venelane”, “Putin” mõjuvad meil nagu punane rätik härjale: silmad krilli, suu vahtu täis ja edasi – piigi otsa. Suur veneviha pimestab, sünnitab kaksikmoraali ja segab loogilist mõtlemist, suleb suu kogu tõe väljaütlemiseks. Meil räägitakse NSV Liidu kuritegudest, kaasosalistest aga vaid valikuliselt. Ikka ainult MRP ja MRP …

Teiseks, kardetakse suhete halvenemist USAga. Roosevelt reetis heade suhete nimel Staliniga Baltimaad, meie reedame heade suhete nimel USAga ajaloolise tõe. See sovetlik suhtumine võib meile tulevikus kurjalt kätte maksta.

Roosevelti-Stalini koostööd Teheranis ja Jaltas võib võrrelda kuritegeliku grupi tegevusega, kus võileiva eest antakse ohvrid mõrtsuka kätte. Kas vastutab ainult mõrtsukas? Piltlikult öeldes oli tegu grupiviisilise vägistamisega, kus Roosevelt hoidis jalgu, Stalin vägistas ja Churchill vaatas näppu viibutades pealt. Kas vastutab ainult vägistaja?

MRP tunnistati õigustühiseks ja mõisteti hukka Saksamaa föderaalvalitsuse deklaratsiooniga 1. septembril 1989 ning NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsusega 24. detsembril 1989. See võimaldas Venemaal tunnustada (ligi kaks nädalat enne USAd) Eesti taasiseseisvumist.

Samuti peavad USA, Inglismaa ja NSV Liidu õigusjärglane Venemaa tunnistama õigustühisteks ja hukka mõistma Teherani-Jalta lepingute need osad, mis põhjustasid ajaloo suure vea – Balti riikide teistkordse okupeerimise NSV Liidu poolt ning Ida- ja Kesk-Euroopa jätmise NSV Liidu mõjusfääri. President Bushi kriitiline Riia kõne ja president Barack Obama suurema demokraatia püüdlused näitavad, et USA on nendeks sammudeks valmis. Oleks Balti riigid korraliku kodutöö teinud, oleks Bush Riias vabandust palunud. Loodetavasti järgib Inglismaa USAd.

Dresdeni ülikooli eesti päritolu õppejõu Dolly Lehmanni ütlust mööda mõjuks Teherani-Jalta lepingutele õiglase hinnangu andmine tervendavalt sõjajärgsetele saksa põlvkondadele. Praegu nad arvavad, et kogu sõjajärgse olukorra põhjustas MRP, ja tunnevad ebaõiglast süütunnet.

Teherani-Jalta lepingute ametlik õigustühiseks tunnistamine kas või USA ja Inglismaa poolt oleks kilp tulevaste Hitleri-Stalini-Roosevelti tüüpi sobingute sõlmijate vastu.

Roosevelti käitumise Teheranis ja Jaltas on teravalt hukka mõistnud president Ronald Reagan. Senised USA senaatorite avaldused on pigem silmakirjalikud, juhtimaks tähelepanu kõrvale Roosevelti vigadelt, vastutuselt Teherani-Jalta lepingute tagajärgede eest.

Peame loobuma kaksikmoraalist välispoliitikas ja Teherani-Jalta lepingutele peab andma õiglase ametliku hinnangu riigikogu. Seejärel tuleb pöörduda USA, Venemaa ja Inglismaa poole.

Kui Venemaa üldse vabandust palub, siis mitte MRP eest, mida on juba tehtud, vaid Teherani-Jalta lepingute ja teise punaokupatsiooni eest. USA, Venemaa ja Inglismaa positiivsete otsuste tagajärjel suureneb oluliselt riikidevaheline usaldusväärsus, soojeneb rahvusvahelise suhtlemise õhkkond. Eesti sisepoliitikas väheneb erakondade “Vene kaardi” väljakäimise võimalus valijatele.

Kui Teherani-Jalta lepingutele hinnangu andmine ja pöördumine USA, Venemaa ja Inglismaa poole käib Eesti poliitilisele juhtkonnale üle jõu, peab kodanikualgatuse korras teotahet näitama üksikisikute initsiatiivgrupp. Asi on seda väärt. Sellest sõltub meie laste tulevik. Vanadel roomlastel oli ütlus “inimesed, kes ei tunne ajalugu, jäävad alati lasteks”.

Sellepärast peamegi tundma ja õpetama oma ajalugu terviklikult, likvideerima nõukogude ajale iseloomulikud valged laigud oma ajalooteadvusest, oma õpikutest.

Arvamus – Maarja Vaino: vastulause professor Heidmetsale: “Eesti sitkuse vundament on olnud tugev haridustraditsioon”

… Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on. Milleks lastelt, kellel on alles õrn ja arenev psüühika, võtta ära selge kuuluvus- ja turvatunne? Kas nii luuakse tervema psüühikaga inimesi või vaimse tervise probleeme? ….

Avaldatud Õpetajate lehes, 5. märts 2021 
Maarja Vaino kirjandusteadlane, PhD

Professor Mati Heidmetsa vastustes on mõningad ebakohad, mis tahavad kommenteerimist.

Lugupeetud professor leiab õigusega, et eestlased on oma ajaloo vältel olnud üllatavalt sitked. See on tõepoolest nii ja sitkuse vundamendiks on kahtlemata olnud tugev haridustraditsioon. Seega sitkuse ja kestvuse eeldus on meie olemasoleva, end tõestanud haridustraditsiooni jätkumine, mitte selle nõrgestamine ja lõhkumine sageli põhjendamatute, moepõhiste või poliitiliselt motiveeritud muudatustega.

Murekoht seisnebki selles, et haridus, mis on ühiskonda suurel määral mõjutav element, on jõudnud mitmete läbimõtlemata reformide tagajärjel haprasse seisu. Selles seisus tullakse lagedale veel ühe väga suure ja põhimõttelise muudatusalgatusega koolisüsteemis, nagu selleks on kõigi eri emakeeltega laste õppima panemine ühte klassi. Sealjuures ei ole ette näidata tõsiseid uuringuid (aluseks ei saa lugeda poliitiliselt motiveeritud tellimustöid, nt RITA-rände uuring) ning kuulda ei taheta ka välismaistest ebaõnnestumistest segakoolide vallas.

Ometi just segakooli ühtne Eesti kool endast kujutab, selles asjas peaks professor Heidmets ise pisut põhjalikumalt teemasse süvenema. Ainuüksi Tallinnas elab 33% Eesti rahvastikust, seega puutub segakoolide temaatikaga kokku päris märkimisväärne hulk lapsevanemaid ja lapsi, mitte „üksikud piirkonnad“. Ja näiteks Kehra kool rakendab edukalt keelekümblust, mitte segaklasse. Ka kooli direktori sõnul on selge, et pedagoogiliselt on tulemuslikum (ja õigem), kui laps õpib emakeeles ja saab ka aru, mida ta õpib. Pedagoogika ja poliitika on kaks väga erinevate eesmärkidega asja. 

Mis puudutab mitmikidentiteeti, siis psühholoogina teab professor Heidmets hästi, et inimese isiksus koosneb tõepoolest eri kihistustest, sh personast, mis on üldse n-ö mask inimestega suhtlemises jne. Ometi eksisteerivad need kihistused inimeses hierarhiliselt, muidu oleksime kõik rõõmsalt psühhiaatri vastuvõtul. Kui inimene ei tea, mis rahvusest (või ka soost, vanusest jne) ta on, ei ole see mitmikidentiteet, vaid identiteeditus.

Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on. Milleks lastelt, kellel on alles õrn ja arenev psüühika, võtta ära selge kuuluvus- ja turvatunne? Kas nii luuakse tervema psüühikaga inimesi või vaimse tervise probleeme? Mis puudutab uurimusi kultuurikontaktide kahjulikkusest lapse/nooruki kujunemisele, siis tõepoolest – Eesti haridussüsteem hiilgab sellega , et algatatakse suuri ja põhimõttelisi muudatusi, aga nende mõttekust selgitavaid või toetavaid uuringuid ei ole ette näidata.

Ei ole ka ime, sest ilmne on muudatuste poliitiline, mitte teaduslik motiveeritus. See, mida läbi tahetakse viia, ei lähtu laste ega eesti rahvuskultuuri huvidest, vaid ideoloogilisest agendast. Reform ei toetu didaktikale ega pedagoogikateadustele. Tegu on eeskätt poliitilise reformiga, mille elluviimiseks tuleks vähemalt viisakusest kõigepealt valimistel mandaati küsida, mitte salahilju seda „rakendama“ asuda.

Lugege ka „Segakoolide poolt ja vastu.

Arvamus – Jaak Valge, Andres Aule: Sisseränne Eestisse, eriti eestlastele mõeldes

Käesolev ülevaade keskendub Eesti XX sajandi ja praeguse elanikkonna koosseisu mõjutanud sisserändele hõlpsamini haaratavas minevikus, alates muistse vabadusvõitluse lõpust, mil Eestis elava maarahva kohta kasutati kirjalikes allikates sagedamini muinasmaakondlikke nimetusi, nagu „sakalased”, „revalased” või „virulased”, ja pigem harva — kuid siiski juba — ka nimetust „eestlased”. ….

avaldatud Loomingus, Veebruar, 2021, Jaak Valge, Andres Aule

Eesti sisserände ajalugu algas mõistagi juba varsti pärast seda, kui Eesti ala vabanes mandrijää alt. Kes olid esimesed üle kümne tuhande aasta eest siia jõudnud inimesed ja mis keelt nad omavahel rääkisid, me ei tea, kuid ei saa välistada, et nende hulgas oli praeguste eestlaste esivanemaid.

Nende ja järgnenud aastatuhandete sisserändajate lood ei jõua meieni muul kujul kui leidudena maa‑ või veepõuest, DNA-st ja keeltest, mille põhjal saavad eelkõige arheoloogid, antropoloogid, geneetikud ja lingvistid ka edaspidi püstitada ja loodetavasti tõestada üldisemaid hüpoteese Eestis tollal elanud rahvaste kohta. Ent juba praegu on teada, et neid rahvaid oli mitmeid, nad olid geneetiliselt erinevad ja pärit eri ilmakaartest.

Käesolev ülevaade keskendub Eesti XX sajandi ja praeguse elanikkonna koosseisu mõjutanud sisserändele hõlpsamini haaratavas minevikus, alates muistse vabadusvõitluse lõpust, mil Eestis elava maarahva kohta kasutati kirjalikes allikates sagedamini muinasmaakondlikke nimetusi, nagu „sakalased”, „revalased” või „virulased”, ja pigem harva — kuid siiski juba — ka nimetust „eestlased”.

Eesti keskaeg

Esimene kindlam kirjalik orientiir alustamiseks võiks olla kuningas Valdemar II valdusi käsitlenud 1240. aasta Taani hindamisraamat, mille andmetel elas tollal Eesti alal väga laias laastus 100 000 — 200 000 inimest. Seda ei olnud sugugi vähe, võrreldes teiste rahvastega nende kodumaadel: näiteks oli leedulasi ligikaudu sama palju, rootslasi kuni kaks korda rohkem, soomlasi aga arvatavasti üle kahe korra vähem.

Eestisse XIII ja mõnel järgnenud sajandil sisserännanud olid tooniandvalt saksa päritolu, nende seas väikeaadlikud, kaupmehed, käsitöölised ja vaimulikud. Seevastu saksa talupoegi siia mainimisväärselt ei saabunud, kuigi näiteks 1261. aastal Saksa ordu lausa pakkus sellist võimalust. Eestisse elama asunud sakslaste järglastest kujunes nii linnades kui ka maal edaspidi välja baltisaksa kogukond, mis küll ei hõlmanud kõiki ühiskonnakihte, kuid võis oma algussajanditel siiski mingil määral seguneda teiste rahvustega, sealhulgas põlisrahvaga, eriti linnades.

Merelähedastesse paikkondadesse saabus alates XIII sajandist rootslasi — rannarootslaste esivanemaid —, kelle sisseränne oli aktiivsem enne XIV sajandi keskpaika ja XV sajandi algul. Nemad moodustasid siin omaette õigusruumis paljuski eraldi kogukonna. Esimese rootsi külana on ürikutes 1271. aastal mainitud Viimsi poolsaarel asuv Haabneeme.

Eestisse saabus elama ka soomlasi. Tartu linnakodanike hulgas leidus vene kaupmehi ja käsitöölisi, kuid nemad nagu ka enamik peamiselt XIII sajandil saabunud vähestest taanlastest üldiselt paikseks ei jäänud. Rohkem võis venelasi ja ka vadjalasi tulla ning paigale jääda järgnenud sajanditel Alutaguse piirkonda.

Peipsi tagant asus XIII sajandi teisel poolel, eriti aga sajandivahetuse paiku Tartumaale idapoolseid läänemeresoomlasi, arvatavalt vadjalasi, kes olid pärit kaugemalt, Novgorodimaa sisealadelt. Nende kultuurile iseloomulike matusepaikade arvu põhjal Tartumaa idaosas ja mujalgi Eestis on arvatud, et see sisseränne pidi olema ulatuslik ja saabunute hajumine võis tuleneda segaabieludest eestlastega.

Eesti kagupoolseimasse nurka on keskajal sisse rännatud Läti alalt.

Eesti keskaja lõpust XVI sajandil on andmeid ka Liivimaal elanud romade kohta, ehkki on vaevalt usutav, et nad oleksid kohalikega segunenud. Keskajal saabunud vähestest juutidest, kelle kohta on teateid alates XIV sajandist, siin järgnenud sajandite perspektiivis olulist ja paikset kogukonda ei tekkinud.

XVI sajandi keskel oli Eesti ala rahvaarv eri hinnangutel kasvanud 250 000 — 300 000-ni, millest põlisrahvas moodustas arvatavasti 90%. Suurem osa ülejäänutest olid sakslased. Rannarootslaste osakaaluks Eesti elanikkonnas veidi hilisemal ajal, XVII sajandi keskel on pakutud 2-3% (10 000 inimest). Nemad nagu ka sakslased jäid siin püsivaks kogukonnaks kuni XX sajandi keskpaigani.

Liivi sõja ja Põhjasõja mõju

Liivi sõja (1558—1583) tagajärjel vähenes Eesti elanikkond mõnekümne aasta jooksul üle poole võrra. Järgmisel sajandil, eriti pärast Poola—Rootsi sõda (1600—1629) hakkas võrdlemisi hõredaks jäänud rahvastik uuesti kasvama. Loomulikule iibele lisandusid sisserändajad naaberaladelt: enamjaolt soomlased (nende seas ka ingerisoomlased, isurid ja vadjalased), lätlased (sh liivlased ja kuralased) ja venelased (sh setud) ning rootslased. Saabunud soomlaste, lätlaste ja venelaste peaaegu täielikku eestistumist maakogukondades soodustas nende hajus paiknemine ja abiellumine eestlastega.

Rootsi revisjonist 1638. aastal nähtub näiteks, et 4485 Lõuna-Eesti taluperest oli eestlasi 3718, venelasi 341, soomlasi 257, lätlasi 111, poolakaid 25, sakslasi 18, leedulasi 9, rootslasi 5 ja ungarlasi 1 pere.

Vene sisserändajaid, eeskätt kalureid asus XVI sajandi lõpul ja järgnenud sajandil arvukalt elama Peipsi järve lääneranniku piirkonda, kus neid võis olla kohalikust elanikkonnast kuni kaks viiendikku. Nad olid küll vanausulised, ent mitte veel põgenikud — õigeusu kirikulõhe tekkis Venemaal alles XVII sajandi teisel poolel. Osa nendest venelastest segunes edaspidi eestlastega, ainsa puhtvene asulana püsis esialgu Nina küla. Vanausulisi põgenikke hakkas Venemaalt sellesse piirkonda jõudma XVII sajandi lõpupoole.

Vene talupoegi tuli juurde ka Alutagusele, kuhu oli juba varasematel sajanditel tekkinud vene-vadja asustust. Peale talupoegade tuli Venemaalt ka käsitöölisi ja kaupmehi.

Soomlasi, kes saabusid osalt Rootsi võimude korraldamisel, osalt aga sõjaväekohustusest pääsemiseks või lahedamate elutingimuste otsingul, oli arvukamalt Põhja-Eestis (Harjumaal umbes kümnendik, Virumaal viiendik talupoegadest), kuid leidus ka Lõuna-Eestis, näiteks Tartu ja Põltsamaa ümbruses, kuhu Rootsi kuningavõim asustas kakssada soome perekonda.

Lätlasi tuli eeskätt Kuramaalt Tartu ja Valga vahelisse piirkonda.

Poola ajal rändas Lõuna-Eestisse arvukalt talupoegi ja muudki rahvast Poolast, kuid enamik lahkus XVII sajandil koos Poola võimu lõppemisega.

Eksootiliseks võib pidada ligi paarikümne hollandi pere asumist Rakvere ümbrusse. Seda korraldas Rakvere linnuse ja ümbruse valdaja, hollandlasest aadlik.

Linnades oli pilt mitmekesisemgi: mõjukaim rahvusrühm oli endiselt sakslased, palju oli ka eestlasi. Kõige rahvuskirevam linn oli Narva, kus elas peale eestlaste saksa, vene, Madalmaade prantsuskeelseid, inglise ning koguni pärsia ja armeenia päritolu kodanikke.

Eesti ala rahvaarv küündis 1695. aastaks 350 000 — 400 000-ni, kelle seas eestlased moodustasid 90% kogu elanikkonnast ja 95—99% maarahvastikust. Eestlaste kõrval eristusid rahvustena sakslased (nendest koosnes ka pool linnade rahvastikust), rootslased, venelased, soomlased, lätlased, poolakad ja leedulased.

Ikaldus ja näljahäda XVII sajandi lõpul ning järgnenud Põhjasõda (1700—1721) ja katk (1710—1712) jätsid Eesti alale alles vaid 150 000 — 170 000 inimest. Nagu pärast Liivi ja Poola—Rootsi sõdasid, hakkas rahvastik uuesti jõudsalt kasvama ja taas rändas maapiirkondadesse juurde rahvast naaberaladelt: soomlasi, lätlasi, venelasi ja vähemal arvul teisi. Niigi saksastunud linnadesse lisandus elanikke Saksamaalt. Mitte-eestlaste osakaal rahvastikus võis esialgu tõusta viiendikuni. Näiteks soomlasi oli 1720. aastatel Põhja-Eestis koguni seitse tuhat.

Peipsi läänerannikule tekkisid vene vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. See omapärase pärandi ja kultuuriga kogukond pidas vastu ka keisriaegsete võimude tagakiusamisele XIX sajandil ja hiljem järgnenud heitlikele aegadele kuni tänapäevani.

XVIII sajandi lõpuks olid mitte-eesti päritolu talupojad — peale rannarootslaste ja vene vanausuliste — hajali paiknemise ja eestlastega abiellumise tulemusel taas peaaegu täiesti eestistunud. Eesti ala rahvaarv oli 1782. aastal ligi pool miljonit, sellest 95% eestlasi. Muulaste üldarv Eesti tsiviilühiskonnas oli üle paarikümne tuhande, kellest sakslasi oli 12 000 või veidi rohkem (2,5%), rootslasi 6000 (1,2%) ja venelasi 3000 (0,6%). Linnades elas kokku 24 000 inimest. Kompaktne vene asustus säilis Peipsi põhja‑ ja läänekaldal, samuti püsisid suhteliselt omaette rootslaste kogukonnad merelähedastel asualadel. Sisserände osatähtsus hakkas vähenema.

Genealoogiline kõrvalepõige

Eestlastest on tihti räägitud kui rahvast, kelles on segunenud palju teisi rahvusi, kuid Eesti ala kirikuraamatutes — mis on tavaliselt säilinud alates XVIII sajandist, osalt ka varasemast — näeme maakogudustes (v.a rannarootsi aladel ja maa idaservas) eestlasi abiellumas valdavalt või peaaegu ainult eestlastega. Enamiku praeguste eestlaste enamik esivanemaid aga olid just nende maakoguduste liikmed. See tähendab, et eestlastega segunevaid sisserändajaid või teisi muulasi oli tol ajal elanikkonnas väga vähe.

Ka sakslasi elas maapiirkondades vähesel arvul. Nad moodustasid valitseva kihina omaette seisusliku kogukonna ja eestlastega mainimisväärselt ei segunenud. Seda ei saa sama kindlalt väita saksastunud linnade kohta, kus elasid ka eestlased. Nn esimese öö õigust aga ei ole uuemate uurimuste kohaselt ajaloolise tõsiasjana Eestis kunagi eksisteerinud.

Siin paikseks jäänud rootslaste ja eestlaste abiellumist ja segunemist rannarootsi aladel, eriti näiteks Hiiumaal, võib kirikuraamatutes aga täheldada.

Kindlasti on eespool kirjeldatud sõdadejärgsed sisserändevood jätnud tänapäeva eestlaste päritollu jälgi, kuid vahest tasub silmas pidada ka selliste jälgede osakaalulist suurust, õieti pigem väiksust. Üks vahetult Põhjasõja-eelne või ‑aegne muust rahvusest esivanem ei pruugi esindada üle 1% tänapäeva eestlaste päritolust. Veel varasemate sajandite esivanemate osakaalu eestlaste päritolus aga oleks otstarbekam mõõta juba promillides. Seega saab eestlane, kes avastab, et üks tema Põhjasõja-aegne esivanem oli muust rahvusest sisserännanu, arvatavasti pidada end genealoogiliselt tagasijälgitavas osas siiski 99% või rohkemgi eestlaste järglaseks.

Selline olukord on pigem erandlik, võrreldes näiteks Kesk- või Lääne-Euroopaga, kus rahvuste segunemine oli palju tavalisem.

Kaalukam muude rahvuste lisandumine tänapäeva eestlaskonna päritollu algas alles XX sajandil, eelkõige 1940. aastatel.

XIX sajand ja XX sajandi algus

XIX sajandil kasvas Eesti rahvastik kiiresti, peamiselt loomuliku iibe tulemusel. Aastal 1858 korraldatud hingerevisjoni andmetel elas Eestis 750 000 inimest.

Paralleelselt eestlaste esimese väljarändelainega, mis algas XIX sajandi keskpaigas, hakkas taas hoogustuma sisseränne. Sõjatööstuse ja raudtee arenedes tuli sajandi lõpuks Eestisse arvukalt võõrtöölisi Venemaalt. Venelaste osatähtsus rahvastikus suurenes. Kuni XVIII sajandini oli Eestis olnud juute vähe ja lõpuks üldse mitte, kuid XIX sajandi teisel poolel, mil keisririigis juutidele kehtestatud piirangud leevenesid, hakkas neid saabuma ka Eestisse.

Ülevenemaalise 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvaarv kasvanud 958 000-ni: eestlasi 90,6%, venelasi 4,0%, sakslasi 3,5%, rootslasi 0,6% ja muid rahvusi 1,3%, nende seas 9793 lätlast, 3837 juuti (eeskätt linnades: kokku üle 2% linnaelanikest) ja kõigest 379 soomlast. Poolakaid — Poola oli tollal Vene keisririigi osa — oli Eestisse jõudnud ligi 2000.

Ka XX sajandil kuni Esimese maailmasõja alguseni kasvatas Eesti rahvaarvu mõningal määral sisseränne Venemaa aladelt seoses sõjatööstuse (laevatehaste) arenguga.

Omaette väärivad märkimist Vene keisririigi aladelt Eestisse rännanud tatarlased, kellest kogukonnana näib leiduvat esimesi teateid XIX sajandi lõpust. Esimese ilmasõja algusajaks oli tatarlasi Eestis mõningatel andmetel juba ligi paar tuhat, kuid paljud neist lahkusid pärast 1918. aastal lõppenud Saksa okupatsiooni. Esimese vabariigi ajal elasid siinsed tatarlased peamiselt Tallinnas ja Narvas. Tatari kogukond on Eestis säilinud tänapäevani.

Põgusalt võiks mainida ka romasid. Püsivalt, kuigi mitte rohkearvuliselt olid nad ilmunud Eestisse XVII sajandil. Võimudel ei õnnestunud neid maalt välja ajada ja neid püüti suunata kindlatesse paikkondadesse. Näiteks koondati Liivimaa kubermangus eestlaste hulgas rändlevad romad 1841. aastal Laiuse kroonuvalla hingekirja.

Iseseisvusaja algus

Esimeseks mastaapseks eestlaste sisserändelaineks kujunes optantide saabumine.

XIX sajandi keskel alanud esimese väljarändelaine tulemusel, millest kirjutasime mulluse oktoobrikuu „Loomingus”, elas 1918. aastal Vene keisririigis väljaspool Eesti ala vähemalt 215 000 eesti väljarändajat ja nende järglast. Tartu rahuleping andis neile võimaluse taotleda Eesti kodakondsust. Seda protsessi nimetati opteerimiseks ja sel viisil Eesti kodakondsuse saanuid optantideks.

Pärast seda, kui Tartu rahuleping 30. märtsil 1920 jõustus ja opteerimise praktiline pool oli Eesti ja Venemaa vahel üldjoontes läbi räägitud, moodustas Eesti riik Moskvas, Petrogradis ja Siberis nn kontroll-opteerimise komisjonid, mille ülesanne oli võtta optante vastu Eesti kodakondsusse ja anda neile välja Eesti kodakondsuse tunnistused. Õigus taotleda opteerimist oli Eesti soost isikutel: eestlastel ja varem Eesti ala elanike nimekirjades olnud teiste rahvuste esindajatel ning nende järglastel. Eesti riik võis siiski ise otsustada, keda opteerida ja keda mitte.

Maist 1920 hakati optantidele välja andma kodakondsuse tunnistusi. Moskva opteerimiskomisjon andis rohkem kui kümnele tuhandele opteeritud perekonnale välja ka Eesti Vabariigi välispassi.

Opteerumistaotluste esitamise tähtajad lõppesid Venemaal 1922. aastal. Kokku taotles opteerimist 106 000 inimest, kellest 81 027 said Eesti kodakondsuse. Üldjuhul soovisid optandid varem või hiljem Venemaalt lahkuda. Aastatel 1920—1923 jõudis Eestisse 37 578 optanti. Venemaale või mujale jäi seega 43 449 optanti.

Eestis pidid optandid kõigepealt läbima Narvas karantiini. Statistika järgi olid 93,5% kõigist Narva karantiini kaudu Eestisse jõudnutest eestlased; venelasi oli 3,7% (1500), sakslasi 1,4% (500). Ülejäänud rahvusi oli vähem, näiteks lätlasi, poolakaid ja juute igaüht sadakond. Neile lisandus 4600 sõjapõgenikku ja 600 sõjavangi, keda optantide hulka ei arvatud.

Eestis ootas paljusid optante paraku ees majanduslik kitsikus. Tihti ei olnud neil häid väljavaateid töö või isegi elukoha leidmiseks, mistõttu jäid paljud riigi ülalpidamisele. Seetõttu otsustas siseminister aprillis 1921 edaspidi opteeritavate ringi piirata: soovimatute hulka arvati muu hulgas näiteks pereta vanurid, töövõimetud, varatud ja need, kellel ei olnud Eestis sugulasi. Jõukaid või erikvalifikatsiooniga optante võttis riik vastu heal meelel.

Opteerunud linnaelanikel oli Eestisse tulek nii transpordivõimaluste kui ka vara realiseerimise võimaluste poolest lihtsam kui maainimestel. Näiteks võeti paljud Põhja-Kaukaasia maa-asunduste eestlased juba 1920. aasta suvel ja sügisel Eesti kodakondsusse, kuid kui mõni erand välja arvata, ei saanud nad oma välispassi kehtivusajal võimalust Eestisse tulla. Kodusõja oludes ei olnud praktiliselt võimalik eriloata omapead kaugele reisida, reisirongid ei sõitnud ning ainus realistlik võimalus olnuks tulla erirongiga, selleks ette nähtud spetsiaalsetes vagunites, millest pandi Moskvas kokku Eestisse suunatavad ešelonid. Suur osa Põhja-Kaukaasia eestlasi ootas selliseid vaguneid üle poole aasta, lõpuks aga jõudis vaguneid kohale väga vähe. Enamikul sealsetel optantidel ei õnnestunud lahkuda ja oleks küüniline väita, nagu oleks see olnud nende endi igati vaba valik. Sama kehtis paljude teiste Venemaa piirkondade optantide kohta.

Eesti optantide lahkumist takistas ka võimude vastutegevus. Venemaal suleti — võimalik, et just opteerumise takistamiseks — eesti rahvuskomiteed, tekitati bürokraatlikke tõkkeid, ähvardati, laimati ja vangistati teistele hoiatuseks kohapealseid optantide esindajaid ning avaldati Eestit diskrediteerivaid propagandakirjutisi. Vene võimud kiusasid Eestisse siirdujaid veel piirilgi vägivaldselt. Iga aastaga muutus Venemaalt Eestisse tulek punase võimu tegevuse tõttu keerulisemaks ja lõpuks sama hästi kui võimatuks.

Viimasel ajal on väljendatud seisukohti, nagu oleks Tartu rahuleping kohustanud optante Eestisse tulema või nagu oleks Eestisse tulekust olenenud see, kas optandid tegelikult said Eesti kodakondsuse või mitte. Kumbki seisukoht, isegi kui seda on väljendanud üks või teine kohus, ei ole kooskõlas faktidega. Tartu rahulepingu sõnastus kohustas optante ühe aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuma, mitte Eestisse sõitma — näiteks Gruusia territooriumile jäänud Abhaasia eesti optantide jaoks oli ka tegelikkuses vahe olemas. Ent peagi otsustas Eesti riik muu hulgas nii välis‑ kui ka siseministeeriumi kaudu, et Eesti optandid jäävad Eesti kodanikeks ka Venemaa territooriumil. Ka Eesti (1922. ja 1938. aasta) kodakondsuse seaduste sõnastuse kohaselt olid Venemaal Eesti kodakondsusse võetud optandid elukohast olenemata Eesti kodanikud ning okupatsioonieelne Eesti Vabariik tunnistas nad järjepidevalt oma kodanikeks nii valitsuse kui ka saatkonna tasandil.

Paralleelselt Venemaal asutatud opteerimiskomisjonidega võtsid iseseisvunud endistes Vene keisririigi osades — sh Gruusias, Aserbaidžaanis, Kaug-Ida Vabariigis — ja Krimmis Eesti päritolu inimesi Eesti kodakondsusse vastu ka Eesti Vabariigi konsulaadid. Neidki kodakondsuse saajaid nimetati ametikirjavahetuses optantideks. Praegu Eesti riik neid optantideks ei pea, kuid on tunnustanud nende järglaste Eesti kodakondsust ka juhul, kui nad tollal Eestisse ei jõudnud.

Näiteks andis Eesti konsulaat Tbilisis aastatel 1920—1922 Eesti passi 700—800 inimesele (nende seas paljudele Kesk-Abhaasia eestlastele), kellest kakssada sõitsid kohe Eestisse, ülejäänute ees aga sulges selle tee Nõukogude okupatsioon Gruusias. Aserbaidžaanis oli eestlaste kogukond palju väiksem ja eesti külasid ei olnud, mistõttu Eesti konsulaat Bakuus andis välja märksa vähem passe. Kaug-Ida Vabariigis oli Eesti passi saajaid arvatavasti üle tuhande. Eesti konsulaat Krimmis olevat kuuldavasti võtnud Eesti kodakondsusse enamiku Krimmi eestlasi, keda oli palju, kuid konsulaadi dokumendid selle kohta on hävinud või kadunud. Nii Aserbaidžaanis, Kaug-Idas kui ka Krimmis Eesti konsulaatidest kodakondsuse saanuid jõudis tollal Eestisse, ent kui palju, ei ole seni teada.

1920. aastate teine pool ja 1930. aastad

Üldiselt püsis Eesti rahvastik järgnenud iseseisvusaastatel stabiilsena.

Pärast optantide sisserändelaine lõppu 1923. aastal on teada vähesed juhtumid nende jõudmisest Eestisse ka hiljem: järgnenud kümnendil need juhtumid Eesti Moskva saatkonna pingutuste tulemusel isegi sagenesid, kuid jäid siiski erandlikeks.

Aastatel 1924—1939 oli Eesti rändesaldo enamasti kergelt miinuses: välja liikus rohkem inimesi kui sisse.

1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas tollase Eesti territooriumil 1,13 miljonit inimest, nende hulgas eestlasi 88,2%, venelasi 8,2%, sakslasi 1,5%, rootslasi 0,7% ja teisi 1,4%.

Aastatel 1937—1939 saabus põllumajanduse ja tööstuse tööjõupuuduse leevendamiseks võõrtööjõuna Eestisse Poolast lühemaks või pikemaks ajaks värvatud kümme tuhat töölist, kelle seas oli ka leedulasi. Nende kutsumisega tegeles põllumeeste kutsealane omavalitsus Põllutöökoda. Poola tööjõudu hinnati Eesti maakohtades kõrgelt. Võib arvata, et valdav osa Poola töölisi pöördus järgnenud aastatel siiski Poolasse tagasi.

Samuti esines 1930. aastatel mõningal määral lääne-väliseestlaste tagasirännet Eestisse, mis oli tingitud mitte niivõrd isamaa-armastusest kui materiaalsest vajadusest või olude sunnist.

Elanikkonna vähenemine Teise maailmasõja ajal

Iseseisva Eesti välispoliitikal oli vaid üks selge eesmärk: iseseisvuse säilitamine. Kahe agressiivse ja küünilist poliitikat läbi viiva suurriigi — Nõukogude Liidu ja Saksamaa — vaheline asend tegi selle keeruliseks. Eestis saadi aru, et kõige parem on olukord, kus nende suurriikide omavahelised suhted on mõõdukalt külmad. Sõbralike suhete korral võis tekkida oht, et nad sõlmivad sobinguid nende vahel asuvate riikide, sealhulgas Eesti arvel, vaenulike suhete korral aga ähvardas sõda ja võimalus, et seda hakatakse pidama nende riikide vahelisel territooriumil, ka Eestis. Paraku ei saanud Eesti nende suhete kujunemist kuigivõrd mõjutada ning realiseerus algul esimene, siis aga teine ohtlik variant. Selle tagajärjel vähenes Eesti rahvaarv lõpuks peaaegu XIX sajandi keskpaiga tasemeni.

Rahvastikukadu algas 1939. aastal, kui pärast Eesti jäämist Nõukogude Liidu mõjutsooni lahkus üle 14 000 baltisakslase, kellele lisandus järelümberasumise käigus veel seitse tuhat. Nende seas oli ka Nõukogude okupatsiooni eest põgenevaid eestlasi.

Ohutunne oli asjakohane, sest juba esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal vähenes Eesti elanikkond üle saja tuhande elaniku võrra, peamiselt küüditamise, NKVD ja Punaarmee toime pandud mõrvade ja arreteerimiste (üle 20 000) ning 1941. aasta sundmobilisatsiooni (33 000) tagajärjel. Mõistetavalt olid kaotused kõige suuremad mobilisatsiooniealiste meeste vanuserühmades. Ligi 30 000 Eesti elanikku, nende seas peaaegu kõik juudi soost eestimaalased, lahkus 1941. aastal Saksa okupatsiooni eel Nõukogude Liitu osalt asutuste kaupa kohustatuna, osalt vabatahtlikult, osa aga jäi teadmata kadunuks.

Saksa okupatsiooni ajal hukati Ene-Margit Tiidu ja Lembit Teppi andmetel ligi seitse tuhat Eesti elanikku ja ligi viis tuhat saadeti Saksamaale vangilaagritesse ja tööteenistusse. Ligi 60 000 Eesti meest mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, üle kolme tuhande põgenes mobilisatsiooni eest Soome. Samade allikate kohaselt jättis Saksa okupatsiooni ajal oma alalise elupaiga ja lahkus Rootsi ligi kaheksa tuhat eestirootslast, kelle kogukond oli siin püsinud sajandeid. Eestisse jäi rootslasi tuhatkond.

Lühikeseks ajaks jõudis Saksa okupatsioonivõimude organiseerimisel Eestisse üle 50 000 ingerisoomlase, kellest enamik suunati Paldiski kaudu Soome. Vahepeal taludesse tööle saadetute hulgas oli siiski ka neid (mõningatel andmetel 3000), kes jäid Eestisse.

Saksa okupatsiooni lõpul põgenes Eestist uue Nõukogude okupatsiooni eest laevaga Saksamaale ja paadiga Rootsi vähemalt 68 000 inimest.

Kohe pärast Eesti okupeerimist eraldas Nõukogude võim 1944. aastal Eesti territooriumist Petseri linna ja hulga Setumaa valdu ning mõne aja pärast ka Narva-taguse ala koos Jaanilinnaga, kokku 5% Eesti maismaast, kus oli enne sõda elanud üle 56 000 inimese.

Nii oli Eesti — sõjajärgsetes faktilistes piirides — kaotanud kokku üle 300 000 inimese ehk üle veerandi sõjaeelsest rahvaarvust. Nõukogude okupatsiooni algusajal elas vähendatud piiridega Eestis vaid 820 000 inimest, mis võis olla Eesti rahvaarvu madalpunkt alates XIX sajandi keskpaigast, ent seejuures eestlaste osakaalu kõrgpunkt, mis võis ulatuda 95—97%-ni. Eesti ajaloolistest vähemusrahvustest olid alles vaid venelased.

Nõukogude okupatsioon

Peagi aga hakkas rahvaarv kiiresti kasvama ning eestlaste osakaal langema. Osa Nõukogude Liitu evakueerunuid, Nõukogude armeesse mobiliseerituid ja sõjavange tuli järgnenud aastatel Eestisse tagasi, kuid rahvaarvu kasvu ja eestlaste osakaalu langus oli valdavalt tingitud mitte-eestlaste immigratsioonist.

Massilise sisserände põhjustas mitme asjaolu kokkulangemine. Eesti oli demograafilise ülemineku protsessis Venemaast mõnikümmend aastast ees: Eestis oli rahvastiku kiire kasvu ajajärk ammu, Venemaal aga äsja lõppenud. Seetõttu oli Venemaa rahvastik, kus oli arvukalt nooremaid suure pereta inimesi, kõrge rändepotentsiaaliga ning loomulikult olid Eesti ja teised Baltimaad kui suhteliselt jõukamad hõredama asustusega territooriumid nende silmis atraktiivne sihtkoht. Immigratsiooni võimendasid Moskva koloniaal‑ ja venestamispoliitika ning Eesti suured rahvastikukaotused sõja ja sellele järgnenud repressioonide käigus. Veel 1949. aasta märtsis küüditati üle 20 000 eestlase Siberisse.

Eesti sõjajärgne välisränne on läbinud mitu küllalt eriilmelist perioodi.

1946. aastal tühistati Eesti NSV Ministrite Nõukogu varasemad regulatsioonid, mis olid piiranud Eestisse sissesõitu ja sissekirjutamist. Tööjõu immigratsiooniks olid kõik eeldused loodud ning seda perioodi iseloomustabki administratiivsete meetoditega toetatud sisseränne. Rändevoogude poolest jäi see laine hilisematega võrreldes ületamatuks. Sõjajärgsel aastakümnel saabus Eestisse uusi elanikke eeskätt Venemaalt, peamiselt Leningradi, Pihkva, Novgorodi ja teistest Eestile lähematest oblastitest. Täpseid allikaid ei ole, aga Kalev Katuse ja Allan Puuri arvestuste põhjal rändas Eestisse sel kümnendil sisse ligikaudu 500 000 inimest ja välja 350 000, suurem osa neist venelased. Väiksema osa hulka kuulusid teiste seas Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahulepingu kohaselt Soomest välja nõutud ingerisoomlased, kes olid saadetud Kalinini oblastisse, tulid aga Eestisse tagasi, kust enamik neist saadeti 1948. aastal Siberisse.

Alates 1950. aastate keskpaigast on rändeandmed täpsemad, ent ei hõlma vangistatuid, küüditatuid, Nõukogude armee ajateenijaid ning kinnipidamiskohtadest ja sõjaväest vabanenuna taas Eestisse asunuid, samuti puuduvad andmed kuni 1963. aastani väljastpoolt Eestit Sillamäele ning alates 1979. aastast Paldiskisse saabunute ja sealt lahkunute kohta. Teadaolevate andmete järgi saabus aastatel 1956—1960 Eestisse ligi 149 000 inimest ja lahkus ligi 119 000; 1960. aastate esimesel poolel saabus 112 000 ja lahkus 71 000. Alates 1950. aastate lõpust oli saabujate hulgas ka tuhandeid eelmisel kümnendil Eestist välja saadetud ingerisoomlasi.

Aastatel 1966—1970 kasvasid rändevood uuesti: saabus 136 000 ja lahkus 93 000 inimest. Selle peapõhjus oli rändetagamaa hüppeline laienemine Nõukogude Liidu lõuna‑ ja idapiirkondadesse Volgamaal, Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Aasias, kus rändepotentsiaal oli veel kõrge. Eestisse tuli 1968. aastal ka volgasakslasi Kasahstanist ja Nõukogude Kesk-Aasia vabariikidest, suurem osa neist aga rändas järgnenud kümnendil Saksamaale. Rändetagamaa laienemise tõttu jäid rändevood suhteliselt kõrgele tasemele veel 1970. aastatelgi, mil aastatel 1971—1975 saabus 130 000 ja lahkus 99 000 inimest ning 1976.—1980. aastani vastavalt 114 000 ja 86 000.

1980. aastad tõid kaasa rände languse, mille peamine põhjus oli rändepotentsiaali kahanemine ka laienenud tagamaal. Aastatel 1981—1985 saabus Eestisse 95 000 inimest ja lahkus 67 000; aastatel 1986—1990 saabus 70 000 ja lahkus 63 000.

Kokkuvõttes saab öelda, et pärast Teist maailmasõda algas Eesti rändearengus uus ajajärk: Eestist sai ligi pooleks sajandiks sisserände riik. Teiste samalaadses demograafilises arengujärgus olevate Euroopa maadega võrreldes iseloomustas Eestit sisserände varane käivitumine (1944—1945) ja mitme asjaolu kokkulangemisest johtuv suur intensiivsus. Venemaal ja teistes Nõukogude Liidu slaavi rahvastikuga vabariikides kasvas rahvastik sel ajal veel kiiresti, mis lõi eelduse väljarändeks teistesse Nõukogude Liidu osadesse, sealhulgas Eestisse.

Teine eestlaste sisserändelaine

Vahest tasub korraks peatuda ka teisel olulisel eestlaste sisserändelainel: Nõukogude Liitu jäänud eestlaste tagasipöördumisel, mis algas 1940. aastatel, niipea kui selleks avanes võimalus.

Nõukogude Liidus elas 1926. aastal 155 000 eestlast. Enne Teist maailmasõda, eeskätt aastatel 1937—1938, mõrvati NKVD poolt või hukkus töölaagrites arvatavasti vähemalt kümme tuhat eestlast, nende hulgas tuhandeid Eesti kodakondsusega optante, keda süüdistati muu hulgas seotuses „valge Eestiga”. Nende mälestust ega nimesidki ei ole Eesti riik seni väärikalt jäädvustanud. Samuti hukkus tuhandeid idakandieestlasi sõjas. Ene-Margit Tiit on hinnanud Venemaa eestlaste koguarvuks Teise maailmasõja järel 77 000.

Aastatel 1940—2000 jõudis ida poolt Eestisse kokku vähemalt 55 000 — 60 000 eestlast (nendest 25 000 juba 1940. aastatel), sealhulgas arvukalt neid, kellel oli juba opteerimisest tulenevalt Eesti Vabariigi kodakondsus, ehkki Eesti riik ei ole soovinud seda taasiseseisvumise järel tunnistada.

Taastatud iseseisvuse aeg

Eesti välisrände protsesse aastatel 1989—1999 iseloomustab eelkõige naasevränne, valdavalt lahkumine Venemaale ja teistesse SRÜ riikidesse. Enim oli lahkujaid aastatel 1989—1996. Eestist väljuva tagasirände kõrgpunkt oli 1992. aasta, mil Venemaale lahkus üle 25 000 ja teistesse SRÜ riikidesse ligi 10 000 inimest. Kokku lahkus Eesti Statistikaameti andmetel aastatel 1989—1999 Venemaale üle 80 000 ja teistesse SRÜ riikidesse ligi 25 000 inimest. Kõiki minejaid ei registreeritud ning inimesi lahkus ka mujale kui SRÜ riikidesse. Kogu rändesaldo miinus aastatel 1989—2000 oli 124 000 inimest. Liikumine polnud siiski ühesuunaline: Ene-Margit Tiidu arvestuse kohaselt saabus Eestisse arvatavalt ca 30 000 inimest, kellest suur osa olid ilmselt eestlased nii ida kui ka lääne poolt. Kokkuvõttes vähenes teistest rahvustest Eesti elanike arv kahe loenduse vahel ehk aastatel 1989—2000 negatiivse rändesaldo tõttu 23,7%, eestlaste arv aga 1,1% võrra. Nende muutuste tagajärjel suurenes eestlaste osatähtsus Eesti kogurahvastikus aastatuhande vahetuseks 68%‑ni.

Selle sajandi esimesel viieteistkümnel aastal rändas Eestist välja ca 80 000 ja sisse ca 50 000 inimest. Neist suurem osa on olnud Soomest tagasi rännanud eestlased, üle kaheksa tuhande inimese on tulnud Venemaalt ja umbes kolm tuhat Ukrainast.

Mõni aasta tagasi muutus ametlikel andmetel nii Eesti kodanike välisrände saldo kui ka välisrände saldo tervikuna positiivseks. Statistikaameti kõige värskemad andmed on 2019. aasta kohta. Siis rändas ametlikel andmetel sisse 18 300 ja välja 12 800 inimest. Välisrände saldo oli niisiis 5500 inimesega plussis. Eesti kodakondsusega sisserändajaid (peamiselt tagasirändajaid) oli 7300 ja väljarändajaid 6600. Teiste Euroopa Liidu riikide kodanikke saabus 3900 ja lahkus 4000 ning muude riikide kodanikke ja teadmata kodakondsusega inimesi tuli 7100 ja lahkus 2200.

Seega, kui mitte arvestada Eesti ja teiste Euroopa Liidu kodakondsusega isikute rännet, selgub, et 2019. aastal oli Eestisse elama asujaid 4900 võrra rohkem kui lahkujaid. Politsei- ja Piirivalveameti esmakordsete elamislubade statistika kohaselt olid ligikaudu pooled neist Ukraina, Venemaa ja Valgevene kodanikud, ülejäänud aga India, Nigeeria, Iraani, Pakistani, Bangladeshi, Türgi ja veel paljude teiste riikide kodakondsed.

Tegemist on massilise sisserändega peaaegu samas mahus kui aastatel 1976—1985, ehkki rändekäive on mõnevõrra väiksem. Eestlaste ja põlisrahvastiku osakaal aga on Statistikaameti andmebaasile tuginevate arvutuste põhjal langenud alates 2015. aastast.

Välispäritolu rahvastik Eestis

Põlisuse mõiste kuulub koos soo ja põlvkonna mõistega rahvastiku põhitunnuste hulka. Põlis‑ ja välispäritolu rahvastikku eristab muudest sotsiaaltunnustest, näiteks rahvusest, sügavam ja püsivam eraldusjoon.

Kui inimene rändab uuele asukohamaale, tuleb tal sotsialiseeruda uude kooslusse. Tavaliselt arvatakse välispäritolu rahvastiku hulka sisserännanute esimene ja teine põlvkond. Esimese põlvkonna moodustavad välisriigis sündinud inimesed, kes on oma elukohamaale sisse rännanud. Teine põlvkond koosneb sisserännanute lastest, kes on sündinud elukohariigis, kuid kelle vanematest vähemalt üks on saabunud välismaalt. Väga pikka aega kestnud sisserändega maades eristatakse ka sisserännanute kolmandat põlvkonda, kes ise ja kelle mõlemad vanemad on sündinud elukohariigis, kuid kelle vähemalt üks vanavanem on tulnud välismaalt.

Esimese põlvkonna immigrantidel ehk välissündinutel säilib enamasti tugev side sünnijärgse kodumaaga. Kuna ka teise põlve immigrandid saavad kodust kaasa põlisrahvast erineva pagasi, ei sotsialiseeru nemadki täiel määral uude keskkonda. Seejuures ei moodusta välispäritolu rahvastik homogeenset tervikut rahvastiku‑ ega ka sotsiaalarengu seisukohast.

Eestis on okupatsiooniaegse massilise sisserände peamise tagajärjena kujunenud üliarvukas välispäritolu rahvastik. Veel 2014. aastal oli Eesti esimese ja teise põlvkonna välispäritolu rahvastik suhtarvult (21%) Euroopas Luksemburgi ja Šveitsi järel kolmandal kohal.

Iseseisvuse taastamise järel hakkas põlisrahvastiku ja eestlaste osakaal tasapisi kasvama, kuid alates eelmise kümnendi keskpaigast on Eestis hakanud uuesti suurenema välispäritolu rahvastiku osakaal.

Loomulikult ei saa välispäritolu rahvastiku põlistumist hinnata mehaaniliselt, sest see võib toimuda kiiremini või aeglasemalt. Vanematekodu ja laiema keskkonna mõjustuste ühtlustumine, suhtevõrgustike kujunemine põlisrahvastikuga, samuti keeleline, kultuuriline ja sotsiaalne lülitumine asukohamaa struktuuridesse sõltub paljuski ümbritsevatest oludest. Kui uue elukohamaa keskkond päritolumaa omast tugevasti erineb või pole selle sotsialiseeriv mõju piisavalt intensiivne, võib põlistumine kulgeda väga aeglaselt.

Eestis pidurdab põlistumist asjaolu, et valdavalt idaslaavi kultuuritaustaga välispäritolu rahvastik on koondunud Harjumaale (peamiselt Tallinna) ja Ida-Virumaale ning asub Venemaa meediaruumis. Sellest tuleneb ka sisserännanute aeglane põlistumine ja seetõttu erinev sotsiaalne käitumine. Pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse tase oleks nii madal kui Eestis. See ei ole tingitud mingist Eesti eripärast. Vastupidi, nendes oludes, kui vaadata välispäritolu rahvastiku hulka, on põlistumine Eestis pigem hästi edenenud.

Juurtetusest, sotsiaalsete võrgustike ahtusest jms teguritest on tingitud sisserännanute suurem kuriteokalduvus ja avantüristlikum hoiak igal pool Euroopas. Näiteks oli Eestis kõigist ravialustest narkomaanidest 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Seega võib hinnata, et põlisrahva hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud. Vanglates olid aga samal aastal mitte-eesti emakeelega kinnipeetavad proportsionaalselt 1,9 korda rohkem „üleesindatud”.

Ka teistele rahvastikuprobleemidele tekib immigratsioonist pigem muresid juurde. Eesti välispäritolu rahvastiku sündimus jääb põlisrahvastiku omale selgelt alla. Nimelt järgib meie välispäritolu kaasmaalaste sündimuskäitumine seni nende päritolumaade (eeskätt idaslaavi riikide) mustreid, kus sündimus on madal. Ehk teisisõnu: sisserändajad võivad praegu näida nendena, kes aitavad meie inimestel pensioni saada, ent tegelikult nõuavad nad vähelapselistena oma panuse hoopis suuremas mahus tagasi siis, kui jõuavad ise pensioniikka.

Immigrantrahvastiku põlistumisel kaovad erinevused põlisrahvastikuga. See protsess on küll pikaldane, kuid kindel ja seda võib väärata eelkõige immigratsiooni kasv — see, mis Eestis on viimastel aastatel juhtunud.

Kasutatud kirjandus ja allikad

M. Ainsaar, Eesti rahvastik Taani hindamisraamatust tänapäevani. Tartu, 1997.

K. Albi, Optantide järeltulijad kui sünnijärgsed Eesti kodanikud. „Juridica International” 2020, nr 9.

P. Ariste, Mustlaste raamat. Tallinn, 2012.

K. Jokton, Juutide ajaloost Eestis. Tartu, 1992.

I. Kask, Eestlaste tagasiränne Eestisse aastatel 1989—2000 (magistritöö inimgeograafias, juhendaja Tiit Tammaru), Tartu Ülikool, geograafia instituut, 2006.

K. Katus ja A. Puur, Rahvastikuteadus ja Eesti rahvastikuarengu pöördepunktid. „Akadeemia” 2006, nr 3.

H. Kulu ja T. Tammaru, Eestlaste tagasiränne 1990. aastatel. Rmt: Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 2001, 33. kd.

I. Külmoja, Eesti vanausulised, nende kombed ja keel. „Sirp” 10. XI 2017.

M. Luts-Sootak jt, Aastatel 1918—1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs. Tartu Ülikool, 2018.

M. Metsvahi, Esimese öö õiguse stereotüübi leviku eellugu. „Keel ja Kirjandus” 2018, nr 7.

H. Palli, Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tallinn, 1996.

H. Palli, Mis saab edasi. „Keel ja Kirjandus” 2001, nr 2.

E. Pilve ja M. Saueauk, Eesti kodanike opteerimisest pärast Tartu rahulepingu sõlmimist. „Akadeemia” 2009, nr 10—11.

P. Raudkivi, Saksa migratsioonist Liivimaale keskajal. Kriitilisi märkmeid. „Acta Historica Tallinnensia” 2011, 17.

H. A. Reintam, Eesti välisränne 1920—1940 (bakalaureusetöö), Tartu Ülikool, 2014.

H. Rohtmets, Eesti kodakondsuse kujunemine: põhimõtted ja praktika (magistritöö, juhendaja E. Medijainen). Tartu Ülikool, 2005.

Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu, 2012.

E.-M. Tiit, Eesti rahvastik ja selle probleemid II. „Akadeemia” 1993, nr 9.

E.-M. Tiit, Eestlaste lugu. „Riigikogu Toimetised” 2018, 38.

E.-M. Tiit, Eesti rahvastiku 100 aastat. Tallinn, 2018.

S. Vahtre ja H. Piirimäe, Meie kaugem minevik. Tallinn, 1983.

Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, 2003.

Council of Europe. Recent Demographic Developments in Europe. Strasbourg, 2000.

Eesti entsüklopeedia 7. kd: Rahvastiku ränne Eestis.

Eesti inimarengu aruanne 2016/2017.

Eesti Statistikaameti andmebaas.

Henriku Liivimaa kroonika.

Rahvastik 1995. Tallinn, Statistikaamet, 1996

Arvutusalus: Rahvastik 1999. Tallinn, Statistikaamet, 2000.

Välisministeeriumi ja siseministeeriumi ning opteerimiskomisjonide kirjavahetused Rahvusarhiivis.

DokFilm – Tants vanakuradi vanaemaga

Film “Tantsu kuradi vanaemaga” võtab kokku kurva tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja tollase Eesti relvajõudude ülema Johan Laidoneri ääres mängitud “mängude” kohta. Filmis vaadatakse läbi nende sisepoliitiline tegevus ja nende roll suhetes Nõukogude Venemaaga, mis lõppesid nii nende meeste – kui ka kogu eesti rahva jaoks nii halvasti. Enam kui veerand sajandit tagasi õnnestus Viktor Siilatsile kuuluval ettevõttel Eesti Video AS omandada amatöörvideokaadreid Konstantin Pätsi lõpliku kinnipidamiskoha avastamisest Venemaa Burashevo linna psühhiaatriahaiglas. Seejärel viibis Eesti Videograafide meeskond president Pätsi säilmete väljakaevamisel, tuvastamisprotsessil ja ümbermatmisel Eestis. Ettevõtte arhiivid on andnud ka videoreportaažid Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri mälestusmärkide taasavamise kohta.

Dokumentaalfilm president Konstantin Pätsist. Autor Viktor Siilats

Film “Tantsu kuradi vanaemaga” võtab kokku kurva tõe Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi ja tollase Eesti relvajõudude ülema Johan Laidoneri ääres mängitud “mängude” kohta. Filmis vaadatakse läbi nende sisepoliitiline tegevus ja nende roll suhetes Nõukogude Venemaaga, mis lõppesid nii nende meeste – kui ka kogu eesti rahva jaoks nii halvasti. Enam kui veerand sajandit tagasi õnnestus Viktor Siilatsile kuuluval ettevõttel Eesti Video AS omandada amatöörvideokaadreid Konstantin Pätsi lõpliku kinnipidamiskoha avastamisest Venemaa Burashevo linna psühhiaatriahaiglas. Seejärel viibis Eesti Videograafide meeskond president Pätsi säilmete väljakaevamisel, tuvastamisprotsessil ja ümbermatmisel Eestis. Ettevõtte arhiivid on andnud ka videoreportaažid Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri mälestusmärkide taasavamise kohta.

“See Pätsi lemmikväljend, et vajadusel kuradi vanaemaga tantsida, pidi olema tema tee hukatusse sillutanud. Kui lasete selle pakti sõlmimiseks välja kolm tilka verd, ärge imestage, kui mõni keegi teid kokku korjama tuleb. ” – Viktor Siilats

„Eesti Vabariigi loomine ja selle kaitse jääb alati Pätsi ja Laidoneri tehtud erakordselt heaks teoks, mille eest nad pälvisid kogu eesti rahva tänu ja austuse. Ometi iseloomustab Pätsi poliitilist tegevust tema enda kinnitus, et ta tantsiks kuradi vanaemaga, kui selline vajadus peaks tekkima. Kui sa tantsid nii ohtlikult, kuhu sa siis jõuad? Sa lähed kuradile, kuhu veel? ” – Alice Järvet

Autor: Viktor Siilats
Produtsent: Alice Järvet
Tegevprodutsent: Helen Raiend
Jutustaja: Jüri Järvet
Muusika: Viktor Siilats
Tõlgendus: Andrus Rannaääre
Toimetaja: Oliver Matkur

Tervitus – 103-ndal vabaduse mõtte rõõmupühal!

… Ei ole midagi, mida meie keelduksime andmast, et elaks iseseisev Eesti ja tema pinnal püsiks vabadus, õiglus ja eesti keel ning meel. …

Eestlased !

Mehisus, seltsimehelikkus, vabaduse tung ja isamaa armastus olid meie esivanemate ühiseks vandeks vabadussõjas ja nende toodud ohvrite arvelt saavutatud omariiklus ühendab meid praegugi lahutamatuks pereks.

Ei ole midagi, mida meie keelduksime andmast, et elaks iseseisev Eesti ja tema pinnal püsiks vabadus, õiglus ja eesti keel ning meel.

Selle eest võitlesid meie esivanemad vabadussõjas ja seda võitlusvannet uuendame ka meie igal oma aastapäeval, – ka täna – meie 103-ndal vabaduse mõtte rõõmupühal.

Oleme vabaduse vennad-õed ja jääme nendeks surmani!

Eesti rahva seltsi vanemad soovivad teile head vabariigi aastapäeva!
Rävalas, 24. veebruaril, AD 2021


Tiit Merenäkk: 15.a tagasi – Lugemissoovitus

Oleme tunnistajateks siin seninägematule sotsiaalsele eksperimendile maailma ajaloos – kuidas kommunistlik klassiühiskond on tänaseks muutunud täiesti uut tüüpi ida-euroopalikuks kastiühiskonnaks.

Täpselt 15. aastat tagasi pakkusin Postimehele ja Sirbile alljärgnevat teksti, mis muidugi jäeti avaldamata. Hiljuti oma arhiivi sorteerides puutus ta uuesti näppu ja seda üle lugedes leidsin, et see pole põrmugi oma aktuaalsust kaotanud. Leian, et praeguses kriisiolukorras on igal meie mõtleval põliseestlasel väga vajalik need mõtted üle lugeda ja sellest ka järeldusi teha.

Head lugemist!

Tarbatus, 5. veebruaril AD 2021
Tiit Merenäkk

Oleme tunnistajateks siin seninägematule sotsiaalsele eksperimendile maailma ajaloos – kuidas kommunistlik klassiühiskond on tänaseks muutunud täiesti uut tüüpi ida-euroopalikuks kastiühiskonnaks. Totalitaarsest eilsest ülevõetud ja edasiarendatud kommunistlik Vale on tänaseni Eestis edasiaskeldavate kommunistlike kollaboraatorite poolt muudetud omanäoliseks riiklikuks ja ametkondlikuks pettuseks.

Mismoodi on see siis juhtunud?

                        Olukord  Eesti  Vabariigis

Aineliselt elab Eesti Vabariigi elanikkond praegu paremini kui kunagi varem; tõsi, kui mitte arvestada neid, kellel pole kunagi vedanud – ent neist räägitakse harva. Kasvab tarbekaupade hulk, avarduvad reisimise ja kõikvõimalike meelelahutuste võimalused, tuntakse elumõnudest rõõmu.

Ent ikkagi valitseb ebakindlus. Kas see kõik on püsiv? Mõtlevaid inimesi teeb rahutuks poliitiline tegelikkus. Kuhu me läheme?

Demokraatia EV-s muutub meie silme all. Kuidas meid juhitakse? Kes meid juhib? Kust tulevad poliitikud? Milline on EV struktuur, mitte üksnes juriidilisest ja teoreetilisest vaatepunktist, vaid tegelikult? Milles seisnevad EV struktuuri muutused? Mulle näib, et üleminekus demokraatialt erakondade oligarhiale.

Küsimusele, kas meie riik on demokraatlik, vastatakse iseenesestmõistetavalt: jah, meil valitseb parlamendidemokraatia. Seda kinnitab ka põhiseadus. Aga kuidas see tegelikult välja näeb? Iga nelja aasta tagant valib rahvas Riigikogu. Isikute nimekirjad, keda erakonnad rahvale soovitavad, on eelnevalt juba nende poolt ära valitud. Selles valimiskampaania esimeses faasis ei etenda otsustavat osa mitte rahvas, vaid erakondade juhtorganid. Kõik otsustab parteihierarhia ja -bürokraatia.

Rahvale jääb järelikult väga piiratud valik talle erakondade poolt esitatud valimisnimekirjade vahel.

Erakonnad on rahvaorganid. Nad peaks loodama rahva poolt vaba initsiatiivi korras. Ent vaevalt võib väita, et EV-s leiab aset rahva poliitilise tahte formeerimine. Rahva enamik on sellest täiesti informeerimata. Erakonnad ei informeeri rahvast, ei õpeta teda mõtlema. Valimiskampaania ajal toimivad nad reklaamitehnika põhimõtete järgi. Erakondade tegevus lähtub nende gruppide ainelisest huvist, kelle hääli tahetakse võita.

Tekib küsimus: milline mõju on üldse rahval? See on ülimal määral tühine. Isegi valimised pole tõelised, vaid kujutavad endast parteiladviku poolt reguleeritavat küsitlust.

Muutub erakondade tähendus. Selle muutumise suund on järgmine: erakonnad olid mõeldud rahva organitena; rahvas pidi nende kaudu oma tahet avaldama, ja vastupidi, erakonnad pidid teda poliitiliselt kasvatama. Kuid erakonnad muutusid riigi organeiks. Riik aga, olles seisuslik, valitseb omakorda oma alamate üle. Erakonnad, kes mitte mingil juhul ei oleks tohtinud kehastada riiki, end rahva elust lahti kiskuda, muutuvad ise riigiks. Riik – see on erakonnad. Riigi juhtimine on erakondliku oligarhia käes, kes usurpeerib riiki.

Rahvas ei saa poliitilisest elust referendumite näol osa võtta. Nimeliselt on rahvas suveräänne, kuid tal pole mingit mõju vastuvõetavatele otsustele, kui mitte arvestada hääletamist valimistel, kus midagi ei otsustata, vaid üksnes tunnustatakse erakondade oligarhia olemasolu. Suured, eluliselt tähtsad probleemid ei jõua rahvani. Rahval tuleb kannatlikult taluda iga otsust, ja sageli rahvas isegi ei tea, mida ja kuidas otsustatakse.

Fakt, et erakonnad muutuvad ainsaks poliitiliseks jõuks, muudab nende olemust. Neid demoraliseerib olukord, kus puuduvad pingelised suhted teise jõuga. Vastukaaluks võinuks olla president, kui ta oleks rahva poolt valitud ja võidaks sellega ka tohutu autoriteedi ning avaliku poliitilise mõju võimalused. Kuid igasuguse plebistsiitide kartusel heidab põhiseadus kõrvale ka taolise rahva poolt valimise ning koos sellega presidendi iseseisva võimu. Seetõttu võib ta praegu küll punuda poliitilisi intriige, ent mitte teostada iseseisvat poliitikat. Presidendi kõrvaldamine võitlusest poliitiliste otsuste ümber tagab erakondade erakordse võimu ja likvideerib pinevuse, ilma milleta kasvab poliitilise elu lämmatamise tendents ning kaob igasugune võimu enesepiiramine.

Üheks selle tunnuseks, et erakonnad riigi teenimise asemel haaravad ise riigis võimu, samastavad end riigiga, on nende riiklik finantseerimine EV-s. Erakonnad demonstreerivad sellega, et riigikassa on nende kassa, et sissetulekud maksudest on midagi säärast, mida nad võivad Riigikogu otsuse alusel käsutada mitte üksnes riigi, vaid ka omaenda huvides. Valitsevad erakonnad kujunevad „õigete“ poliitiliste vaadete etaloniks. /—/

Meil ei ole saanud areneda mitte mingisugune parlamendidemokraatia vaimus poliitiline opositsioon. Opositsioon on kas ainult „vastu“ või püüab end sobitada teiste erakondadega, et sel teel valijate hääli võita ja võimule tulla. Rahvas on jäänud täielikult ilma erakondade avalikust ideelisest võitlusest tulenevast poliitilisest kasvatusest. Seepärast kaldub enamus harjumuspärase korra säilitamisele, seda enam, et majanduslikus mõttes edenevad asjad hästi./—/

Kuna ei ole kujunenud välja ei loovat opositsiooni ega ühisel pinnal võitleva valitsuse ja opositsiooni ansamblit, ilmneb suure koalitsiooni valitsuse moodustamise tendents./—/ Need, kes tegutsevad säärastest tendentsidest lähtudes, ei kujuta endale ette tagajärgi.

Aga tagajärjed on järgmised. Erakondi huvitavad ainult omad asjad. Neil on ühine huvi – ülemvõim. Kuidas seda teostatakse ja milleni see viib, jääb üha rohkem saladuseks. Puudub opositsioon ja kontroll. Sisemine võitlus samastub intriigidega. puudub poliitiline kontseptsioon, sest eelistatakse mitte rahva riiklikke huve, vaid oligarhia enda omi.

Valimised toovad üksnes väikesi muudatusi oligarhia moodustanud erakondade jõudude vahekorda. Iga nelja aasta tagant kordub üks ja sama: rahvas valis, rahvas võib lahkuda./—/

Mitmeerakonnalise valitsuse puhul vajavad paljude elukutsete esindajad üha enam parteipiletit, ükskõik millise erakonna oma. Erakond kannab nende eest hoolt. Kellel piletit pole, seda diskrimineeritakse. Erakonda kuulumine kujuneb isikliku karjääri tagamise tarvilikuks abinõuks./—/

Demokraatia tähendab rahva enesekasvatust ja informeerimist. Rahvas õpib mõtlema, ta teab, mis toimub, esitab arvamusi. Demokraatia aitab pidevalt rahvast valgustada.

Erakondade oligarhia, vastupidi, tähendab rahva alahindamist. Ta pooldab rahva informeerimatust. Las ta parem olla teadmatuses! Rahval pole tarvis teada oligarhia poolt seatud eesmärke – kui sel need üldse olemas on./—/

Erakondade oligarhia ei tunneta oma jultumust. /—/ Võimulolijad võivad endale kõike lubada: pidada üksteise vastu isiklikku viha, millele toovad ohvriks riigi huvid, punuda intriige ja demonstreerida oma alatust isegi poliitilistes kõnedes./—/

Loominguliste jõudude defitsiiti varjatakse igati. Mitte tänu niivõrd oma mõistusele ja iseloomule, kuivõrd sidemetele, saavutavad inimesed elus midagi. Meil kutsutakse üles isiksuse arendamisele, kuid tehakse kõik selleks, et ta ei areneks ega saaks end ilmutada. Siit saab alguse jõuetus, elujõu puudumine, energia kas muudetakse lihtsaks tööks või raisatakse kasutult lobisemisele, nõudmistele, kirumisele.

Meie riigikord põhineb (kommunistlikul) hirmul rahva ees, rahva mitteusaldamisel. Rahva umbusaldus erakondade, valitsuse ja poliitikategelaste vastu aga ei ilmne küllalt efektiivselt. Süü selle eest lasub igal üksikul ühiskonnaliikmel. Selles peitus meie õnnetuste põhjus ka enne 1933. ja 1939. aastat./—/ Ent eestlased pole nähtavasti ikka veel vabanenud kommunismiaegsest mõttelaadist. Kui kaua veel me lepime sellega, suleme murettegevate faktide ees silmi, oleme vastutustundetud ja valelikud, kasutades ära soodsat situatsiooni meie tootev-tarbijalikus ühiskonnas? Sest kui nii edasi läheb, tuleb meil ju jälle tragöödia üle elada, tõsi küll, teistsugune kui okupatsiooni ajal.

Inimkond on eksisteerinud kakssada tuhat aastat ja võib-olla kauemgi. Ajaloos loendatakse kõigest kuut tuhandet aastat kõrgelt intellektuaalset loomingut ja katkematuid traditsioone. Ja nüüd oleme astunud tormiliste muutuste perioodi. Niisugust perioodi elab üle kogu inimkond. Hing jääb kinni, kui mõtled toimuvatele sündmustele ja näed iseennast selles ajaloo veekeerises. Kuhu me läheme? Kas hukatuse või inimkonna ja inimeksistentsi uue, praegu veel ähmase seisundi poole, arengu poole, mida on võimatu ette näha? Me ei tea seda. Tulevikuperspektiiv sarnaneb eesriidega kaetud pildile. Meie päevil pole midagi kindlat. Kõigest sellest hakkab kõhe.

Kogu eelnev lugu pärineb ülihuvitavast okupatsiooniaegsest raamatust „Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?“ (Kirjastus „Eesti Raamat“ 1970). Selle autoriks oli – raamatu kaanel oleva tutvustuse järgi – nüüdisaja tuntuim saksa filosoof, Šveitsis elanud Baseli ülikooli professor Karl Jaspers (1883 – 1969). Kuna selle sisu mõjus jahmatavalt eestilikult (!), asendasin eeltoodud tekstis vaid sõnad Lääne-Saksamaa, sakslane, fašism, parlament ja partei vastavalt Eesti Vabariigi, eestlase, kommunismi, Riigikogu ja erakonnaga. Väljavõtted pärinevad raamatu lehekülgedelt 5-69. Raamatu originaal ilmus 1966. aastal Münchenis ja tekitas tollases Saksa Föderatiivses Vabariigis suure sensatsiooni. 85-aastane maailmakuulus filosoof andis ootamatult hävitava hinnangu kogu Lääne-Saksamaa valitsevale eliidile…

UN: Nordic-Baltic Statement on the Rights of Indigenous Peoples

The Nordic-Baltic countries strongly support the United Nations Declaration on the Rights of Indigenous Peoples (UNDRIP), including its emphasis on the right to self-government and participation. These are central to ensure that the rights of indigenous peoples are respected.

Looking ahead to the next decade it is clear that more attention could be given to enhancing the interplay and cross-fertilization between UNDRIP and existing human rights mechanisms. We therefore encourage States to include UNDRIP within the framework of the UPR

Read more:

Elementor #919

Aesti – Historical references

Tacitus Germania illustration by J.Bleau 1645 Tacitus Germania ilustration by J.Bleau 1645


The area of ancient Estland and its people – also known by people as: Aestii, Aestui, Hesti, Heasti, Hestia, Aesti, Aisri, Esti, Estum, Iste, Istum, Aistr, Eistr, Igauni, чуди – was located on the coast of the Baltic sea – also know as: Suebian, Venedi, Varangian sea.

To the North over the Baltic Estland neighboured with ancient Finland (Soome, Lapi), to the West over the Baltic sea with ancient Kven- and Gotland, Suebia (modern Sweden) and Norland (modern Norway).

The seagoing people around Baltic sea were later also called Varangians or Vikings (´vik´ refering to ´bay´), who were traders and seafarers, who inhabited their Northern European homelands across wide areas of Europe, and explored westwards to Iceland, Greenland, and Vinland (Americas). But also South Eastwards with people on coasts of the Mediterran sea. They traded with fur, tusks, seal fat, honey, salves and amber etc.

The Vikings military, mercantile and demographic expansion constitutes an important element in the early medieval history of Scandinavia, Estonia, the British Isles, France, Kievan Rus’, Sicily etc.

The Aesti (also Aestii, Astui or Aests) were an ancient people first described by the Roman historian Tacitus in his treatise Germania (circa 98 AD). According to Tacitus, the territory of Aesti was located somewhere east of the Suiones (Swedes) and west of the Sitones (possibly the ancient “Kvens”), on the Suebian (Baltic) Sea.  This and other evidence suggests that they lived in or near the present-day Russian enclave of Kaliningrad Oblast (previously East Prussia). The Aestii and the modern ethnonyms of Estonia  arephonological similar.

Tacitus’ mention of a cult of the mother of the gods among the Aesti along the eastern Baltic coast applies to the ancient pagan religions – “taarausk”, belief of “Taara” often depicted female or “maausk”, belief in Mother Earth the giver of life.

Tacitus also refers to the Fenni living next to the Aesti — the Fenni being ancestors to the Finns and the Sámi would situate them closest to the Estlandians. Ultimately, Tacitus’ use of Aesti could apply equally well to either a specific people or to a grouping of ethnically diverse peoples across a wider area on the East coast of the Baltic sea.

“Upon the right of the Suebian Sea the Aestian nations reside, who use the same customs and attire with the Suebians (historically settled by Germanic / Gothic people). 

They worship the Mother of the Gods. As the characteristic of their national superstition, they wear the images of wild boars. This alone serves them for arms, this is the safeguard of all, and by this every worshipper of the Goddess is secured even amidst his foes. Rare amongst them is the use of weapons of iron, but frequent that of clubs.In producing of grain and the other fruits of the earth, they labour with more assiduity and patience than is suitable to the usual laziness of Germans. 

Nay, they even search the deep, and of all the rest are the only people who gather amber. They call it glesum*, and find it amongst the shallows and upon the very shore. But, according to the ordinary incuriosity and ignorance of Barbarians, they have neither learnt, nor do they inquire, what is its nature, or from what cause it is produced. 

In truth it lay long neglected amongst the other gross discharges of the sea; till from our luxury, it gained a name and value. To themselves it is of no use: they gather it rough, they expose it in pieces coarse and unpolished, and for it receive a price with wonder. (Germania, chapter XLV).”

* – Glasum propably refers to Estonian word “klaas”, similar to the estonian word “klaar” (“clear”).

Sixth Century historian Jordanes makes two references the Aesti in his book “The Origins and the Deeds of the Goths”, which was a treatment of Cassiodorus’ longer book (which no longer survives) on the history of the Goths. The first quote places the Aestii beyond the Vidivarii, on the shore of the Baltic: “a subject race, likewise hold the shore of Ocean.”

The next quote concerns the subjugation of the Aesti by Hermanaric (Ermanaric), king of the Gothic Greuthungi: “This ruler also subdued by his wisdom and might the race of the Aesti, who dwell on the farthest shore of the German Ocean (Baltic sea). Jordanes hints Aesti “likewide hold shores of ocean“, refers correctly to the Balto-Finnic origin of the Estland people the Aesti.  Til present day Finno-Ugric Sami people are still inhabiting the coastal areas of Atlantic ocean the modern Norwegan sea.

See some histroic maps:

Place names

The Old Prussian towns of “Kaup” and “Truso” on the Baltic were the one of the river-ways to the south – to Black and Mediterran sea. “Kaup” is a purely Estonian (Finnic) word meaning “goods” or “trade”, that is appropriate to the location in the mouth of Vistula river, where the Vistula-Dniepr river-way to Black and Mediterran sea started.

In Modern Germany still many villages bear the name “kyela” – meaning “village” in Balto-Finnic languages (in Estonian: küla, in Finnish: kylä) suggesting that the Finnic language could have also been native for Southern coast of the Baltic sea basin area before arrival of the Yamna people from Sarmatian plane.