Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islamismi vastu

Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islami vastu, ERR 03.11.2020

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all islamismi levik Euroopas. Prantsusmaa on hea näide selle kohta, kuidas asjad võivad minna. Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad, nendib Tiido.

Järjekordne sõnum islamistide kuriteost Pariisi äärelinnas, kus kooliõpetaja tapeti ja tal lõigati pea küljest, ei tundugi enam nii võikana kui varasemad sõnumid islamistide mõrvadest. Inimene hakkab kõigega harjuma. Küll aga pani see sõnum mõtlema islamismi levikule laiemalt ning Prantsusmaa on hea näide, kuidas asjad võivad minna.

Taustajuttude rändeosa ühes loos märkisin, et mõnes Euroopa riigis võib lahing islamismi vastu olla juba kaotatud. Pidasin tol korral ühe sellise näitena silmas just Prantsusmaad.

Olukord muutus ISIS-e tekkega

Andmed moslemite kohta Prantsusmaal on väga erinevad. Moslemikogukonna esindajad väidavad, et neid on 15 kuni 20 miljonit. Käepärast olevad andmed aastast 2017 näitavad, et neid oleks justkui 5,76 miljonit, ehk 8,8 protsenti, kuid kõik sõltub sellest, kuidas neid loendada.

Prantsusmaa seaduste kohaselt ei saa riigis sündinud isikuid jagada nende usutunnistuse või etnilise kuuluvuse järgi, seega on paljud arvud hinnangulised. Eraldi tuleks vaadata aktiivseid moslemirühmitusi, enamus neist on teise või kolmanda põlve sisserändajad, kes ei ole omaks võtnud Prantsusmaa vabariiklikke elik ilmalikke väärtusi ja neid peaks olema umbes 3,6 miljonit. Nendest omakorda 72 kuni 160 tuhat inimest on radikaalsed islamistid ja seda on iga riigi jaoks väga palju.

Juba eelmise sajandi 90. aastatel hakkasid riigis tegutsema islamiaktivistid, kes olid seotud Maroko ja Alžeeria terroristlike rühmitustega.

Algul vältisid need tegelased sigatsemist Prantsusmaa pinnal, keskendudes rohkem löökidele USA-s, Suurbritannias ja Hispaanias. Olukord muutus islamistide ühenduse ISIS tekkega ja operatsiooni algusega Süürias. Praeguseks on Prantsusmaa enim Süüriasse ISIS-e poolel võitlema läinud äärmuslasi pakkunud riik.

Euroopa jihadistidest, keda arvatakse kokku olevat umbes 5000, on prantsuse päritoluga kuni 2000. Kui ISIS lüüa sai, näis ka pühasõdalaste aktiivsus Prantsusmaal olevat vaibunud, kuid viimasel ajal on taas märke selle aktiviseerumisest.

Alates Toulousis aastal 2012 toime pandud islamiradikaali terroriaktist praeguseni on Prantsusmaal toimunud 36 tõsist või väga tõsist terrorirünnakut islamistide poolt. Täitub viis aastat Pariisis Bataclani muusikakeskuse ja ümbruskonna baarides toimunud terrorirünnakust, kus hukkus 136 inimest. Aasta hiljem hukkus Nizzas prantsuse rahvuspüha tähistajate hulka sõitnud 19-tonnise veoauto rataste all 86 inimest.

Islamistide tegevus keskendub teatud piirkondadesse, Prantsusmaal on Pariis, Lyon ja Marseilles hinnanguliselt juba moslemienamusega linnad ning need moslemid elavad oma rajoonides. Pariisi banlieud ehk eeslinnad on juba saanud kurikuulsaks seeläbi, et riigi seadused neis ei kehti, elanikkonna enamus järgib pigem sharia seadusi.

Eriti terav on probleem koolides, kus islamitaustaga noored teadlikult levitavad radikaalseid ideid ja hirmutavad sellega kaasõpilasi. Õpetajad on aga haamri ja alasi vahel, nad ei julge moslemite nõudmistele eitavalt vastata ja seetõttu rahuldatakse enamus nõudmisi halal toidu ja muude islamitingimuste osas kas laste või nende vanemate nõudel.

Montaigne’i instituudi uurimus näitab, et umbes 30 protsenti moslemitest seavad ususeadused kõrgemale kui riigi seadusandlus ja on seisukohal, et islamiusk annab neile õiguse astuda vastu ühiskonna reeglitele. Alla 25-aastastest on sellisel arvamusel 74 protsenti. Elik noor põlvkond seab riigi seadustest kõrgemaks usulised seisukohad. Tulevikuks see midagi head ei ennusta…

Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad. Prantsusmaa põhiseaduse 1 paragrahv sätestab, et riik on ilmalik, aga suurele osale elanikkonnast on see säte tühi sõnakõlks.

Sama probleem on ka mitmes muus Euroopa riigis, näiteks Austrias või Rootsis või mujalgi. Ka Saksamaal olla föderaalvõimude andmeil umbes 28 tuhat islamisti.

Kuid Prantsusmaa näikse olevat klass omaette. Viimase 15 aastaga on radikaalse islami pooldajate arv seal kasvanud tervelt 900 protsenti. Aastal 2015 arvas siseministeerium riigis olevat umbes 15 kuni 20 tuhat islamisti, kuid praeguseks on seal ainuüksi salafiite umbes 50 tuhat.

Kõige tuntum lugu islamistide ja ilmaliku maailmavaate konfliktist on ilmselt satiiriajakiri Charlie Hebdo ja selle toimetuse liikmete mõrvamine prohveti pilapiltide avaldamise pärast.”69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.”

Kaks kuud tagasi tehtud küsitluse põhjal ilmneb, et 59 protsenti prantslastest pooldab karikatuuride avaldamist prohveti kohta ja võrreldes 2006 aastaga on see 21 protsenti rohkem. Teisalt, 69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.

Prantsusmaal on 16. sajandist kogemus veristest ususõdadest, mil usk kui irratsionaalne suhtumine maailma, mattis enese alla terve mõistuse. Praegu toimub sama areng islamiga, mis ongi ristiusust kusagil 600 pluss aastat noorem.

Noortele moslemitele pakutakse võimalust pöörduda tagasi oma usu juurte juurde, prohveti seisukohtade lätetele, seitsmendasse sajandisse. See nägemus on vastuolus Euroopa riikide üldise maailmavaatega, kuid mitmete suurlinnade proletaarsetes kvartalites, kus valitseb islam, leiab taoline pakkumine vastuvõtlikku pinnast.

Islamiradikaliseerumise protsess ei peatu

Iga taolise negatiivse arengu puhul on kasulik leida positiivne külg, millest kinni võtta. Usku kui sellist keelata ja keelustada ei saa. Järelikult oleks kasulik minimiseerida pinnast radikaalse koosluse kollete tekkeks.

Üks võimalus on vältida moslemikogukondade teket, elik immigrantide või pagulaste puhul hajutada nende elukohti. Üldiselt see neile senise kogemuse põhjal ei meeldi, kuid alati võib selle peale öelda, et kellele ei meeldi, läheb ära.

Teine meede on vastuseis mõnede rikaste araabiariikide pakkumisele rajada näiteks Tallinna üks Euroopa suurimaid mošeesid – kui on mošee, siis selle juures on ka islamikool ja küll tekivad ka moslemid. Seda on Tallinnas juba proovitud ja seni on õnnestunud need plaanid nurjata.

Selleks on mitmeid meetmeid. kuna riik ja kirik on meil justkui eraldatud, siis ei saa riik otseselt keelata ega käskida, kuid eraalgatusliku usutempli rajamiseks on vaja krunt leida, saada naabritelt luba, et imaam võiks seal teatud kellaaegadel usklikke palvusele hüüda, saada arhitektuurikomisjoni luba, keskkonnakomisjoni arvamus ja palju muid lube ja nõustumisi, mida kunagi ei pruugi kokku saada.

See oli vahepalana Eesti kohta. Prantsusmaa puhul, nagu veel mõne Euroopa riigi puhul, on asjad aga juba hapuks läinud. Islamiradikaliseerumise protsess, mis kord on käivitunud, jätkub ja seda peatada on peaaegu et võimatu.

Ilmselt peab sellega tegelema väga erinevatel tasanditel ja üks neist oleks sotsiaalmeedia. Noorte mõjutamiseks oleks see praegusel ajal ilmselt parim võimalus, sest seadusandluse jõustamine lihtsalt ei toimi, mõnes kohas ei soovi politsei enam teatud linnaosadesse sisenedagi.

Lisaks on ilmselt vajalik toetus riigi poolt kooliõpetajatele, kes vajavad kindlust, et neil on õigus ja kohustus lastele sisendada Prantsuse Vabariigi põhiväärtusi kartmata, et neil selle eest pea maha võetakse – sõna otseses mõttes.

Ja neis Euroopa riikides, kus olukord ei ole veel nii karjuv, peaks rakendama põhimõtteid, mida pakkusin rändeteemaliste taustajuttude kontekstis – iga sisserändaja peab selgelt teadvustama, kuhu ta saabub, millised on selle ühiskonna reeglid, kohustuma neid austama ja teadma, et nende reeglite rikkumine toob kaasa siin elamise õiguse kaotamise ning tagasisaatmise sinna, kust ta on tulnud.

Prantsusmaast on selles mõttes kahju, et asi on mingil hetkel käest lastud. Põhjuseid võib leida mitmeid, neist peamine võib olla koloniaalminevik ja elanikkonnas kultiveeritud süütunne mineviku pattude pärast.

Nüüd, kui president Emmanuel Macron viimase tapatöö järel suu lahti tegi, algatati islamimaailmas Türgi presidendi eestvedamisel kampaania prantsuse toodete boikotiks elik islamiste ei tohi isegi hukka mõista – tasub meelde jätta. Meil Eestis ei ole seda mineviku taaka ja võime järelikult igaühele omapoolseid reegleid esitada.


Viited lugemishuvilistele 

Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita

Arvamus – Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita
Tartu Postimees, 3.11.2020

Küsigem, kas põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – on viimastel aastatel rahuldavalt täidetud. Küsime seda arusaamas, et kõik muud ülesanded on põhiülesande kõrval sekundaarsed ja viimaste lahendamine peaks arvestama põhieesmärki.

Kes on suuteline või on kohustatud jälgima sündide statistikat, see teab, et kogu iseseisvusaja alates 1991. aastast on loomulik iive negatiivne. Vaid korra, aastal 2010, olid sünnid 35 juhuga plussis. Ka väheneb rahvastikus laste arv ja osakaal. Statistikaameti andmetel elas 2020. aasta alguses Eestis 257 044 alla 18-aastast, mis on elanikkonnast 19 protsenti. 2000. aastaga võrreldes on alaealiste arv vähenenud 55 300 võrra.

Statistikaameti abil on kõik need andmed kättesaadavad, aga seda teavet ei õnnestu viia enamiku poliitikute teadvusse või ei oska nad sellega midagi peale hakata. Piltlikult võib riigi hoiakut iseloomustada Tallinna linnavalitsuse nõuniku sõnadega psühhoneuroloogiahaigla hoone põlengult: «Tulekahju on, leegid on, hukkunuid on, varingud on. Aga kõik on kontrolli all!»

Mingem konkreetsemaks: aastal 2018 elussünde 14 367 ning 2019. aastal 14 099, peaaegu 300 last vähem kui eelneval aastal. Ehmatav on aga tänavune üheksa kuu sündimuse langus võrreldes mullu sama ajaga – ligi pool tuhat vähem!

Kes arvutada oskab, see leiab, et koroonapandeemia seda mõjutada veel ei saanud. Küll on tulevik tume. Kas see langus peaks kedagi poliitikutest nii kõnetama, et ka nemad sellest kõneleksid, kirjutaksid ja arutaksid olulise riikliku küsimusena riigikogus?

Aga ei! Jahutakse homode õigusi, nagu nemad hoiaksid ühiskonda püsti. Kangutatakse valitsust ja tema kangeid liikmeid, nagu opositsioon oma pahameeles ja meeleheites võimu pärast suudaks midagi paremini teha. Kui suudaks midagi paremini teha, siis sellest annaksid tunnistust hulk konstruktiivseid ettepanekuid rahva hüvanguks, aga on vaid destruktiivsed ja kümnendajärgulised.

Eesti rahva elujõul trambitakse küll koormistega, küll hedonistlike leludega. See toimub ühe kunagise presidendikandidaadi sõnul piiritus usus rahva elujõusse: «Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi.» Tema lapsikut usku ei vähenda eestlaste arvu pidev vähenemine ega naaberrahvaste väljasuremine.

Kolm aastat tagasi koostasin tollal riigikogus tegutsenud Eesti rahvastiku toetusrühma toel rahvastikupoliitika memorandumi, mis abinõud peaksid kaasa aitama sündimuse ja rahvaarvu languse peatamisele. Paljud institutsioonid olid nõus nende ettepanekutega töötama, aga riigikogu ei olnud asjast huvitatud.

Esitasin mullu need ettepanekud rahvastikukriisi komisjonile, sain vastuseks: «Tehtud konkreetseid ettepanekuid käesoleval momendil me kommenteerida ei saa, kuna Vabariigi Valitsus ei ole veel otsustanud riigi strateegilise planeerimise korraldust.» Kõlab nagu ettekääne: teie infarkti me ravida ei saa, sest teie koeranael on veel välja ravimata.

Kirjutist on paslik täiendada ühe endise rahvastikuministri abikaasa mõttega: eestlaste sündimuse kasv on loodetav ainult koos kindlustunde kasvuga, et siia tasub sünnitada, siin tasub elada. Üks laps sünnib armastusest, teine «tagavaraks», kolmas… Jah, just see kolmas laps – see on Eesti võtmeküsimus. Kõik peame panustama kolmanda lapse ilmaletoomisele.

Eestlaseks muidugi ei sünnita, kuigi laul seda ütleb. Eestlaseks kasvatakse, mis tähendab pärast sündi kohe ja lakkamatult ja püsivalt eesti tähistuskorra loomist lapse ümber (keskkond, keel, maamärgid, pärandmaastikud, mentaliteet jne). Nendest tõdedest tuleks lähtuda, aga vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.

Vabadussõja kronoloogia (1914-1921)

Tähtsaimate sündmuste ajaarvusid
(Kuupäevad on märgitud kuni 1. veebruarini 1918 vana, s. o.juulluse kalendri järgi, ja alates 1. veebruarist uue. s. o. gregooriuse kalendri järgi. Üleminekul vanalt kalendrilt uuele loeti 1. veebruar 14. veebruariks.
Sõna “langemine” lähema selgituseta tähendab langemist vaenlase kätte. Sõna “vallutamine” lähema selgituseta tähendab vallutamist meie vägede poolt.)

1914. aasta
15. juuli. Maailmasõja algus sõjakuulutamisega Serbiale Austria-Ungari poolt.
19. juuli. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja.

1917. aasta
27. veebr. Vene revolutsiooni algus Petrogradis.
6. märts. Soome põhiseadusliku korra jaluleseadmine Vene Ajutise valitsuse poolt.
7. märts. J. Poska määramine Eestimaa kubermangu komissariks.
26. märts. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa autonoomia seaduse eelnõu toetamiseks.
30. märts. Eestimaa ajutise omavalitsuse (autonoomia) seaduse kinnitamine Vene Ajutise valitsuse poolt.
12. apr. Esimese eesti rahvusliku väeosa – Eesti polgu asutamine Tallinnas.
31. mai. Viiburi eestlaste märgukiri Vene peaministrile Venemaa jagamise kohta autonoomseiks osadeks.
18.-22. juuni. 1. ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
21. juuni. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee moodustamine 1. eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas.
1. juuli. Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) kokkuastumine Tallinnas.
3.-4. juuli. Eesti rahvuskongress Tallinnas.
21. juuli. Eesti Maavalitsuse moodustamine Eesti Ajutise Maanõukogu poolt.
21. aug. Riia vallutamine Saksa vägede poolt.
18. sept. “Omakaitse” asutamine Tallinnas.
29. sept.-8. okt. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vallutamine Saksa vägede poolt.
25. okt. Enamlik riigipööre Venemaal.
2. nov. N.-Vene Rahvakomissaride Nõukogu deklaratsioon rahvaste enesemääramise õigusest.
11. nov. “Omakaitse” laialisaatmine enamlaste poolt Tallinnas.
15. nov. Eesti Maanõukogu tunnistas enese ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
20. nov. Eesti Maavalitsuse vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt Tallinnas.
6. dets. 1. Eesti diviisi formeerimise algus.
19. dets. 1. Eesti diviisi juhatus jaotas maa eesti rahvusväeosade vahel rajoonidesse rüüstamiste vastu võitlemiseks laostunud Vene vägedega.
31. dets. Eesti Maanõukogu Vanemate kogu ja parteide esindajate ühine pooldav otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta.

1918. aasta
7.-13.jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
12. jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress võttis vastu Eesti iseseisvust pooldava otsuse.
15. jaan. Balti aadli esindus Stokholmis esitas N.-Vene saadikule märgukirja Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast.
18. jaan. Esimese välisdelegatsiooni moodustamine Eesti Maanõukogu juhatuse ja Eesti Maavalitsuse poolt Lääne-Euroopa riikidesse saatmiseks.
29. jaan. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt.
14. (1.) veebr. Üleminek uuele kalendrile.
16. veebr. Leedu kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
18. veebr. Saksa sõjaväed alustasid Eesti mandri okupeerimist.
19. veebr. Eesti Päästekomitee moodustamine. 1. Eesti diviisi staabi ülevõtmine enamlaste poolt.
21. veebr. Saksa vägede jõudmine Haapsallu. 1. Eesti polgu ülema teadaanne Saksa väekolonni juhile Eesti riiklikust iseseisvusest ja erapooletusest Saksa—Vene sõjas.
Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Pärnus pärast enamlaste võimu kukutamist.
22. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Tartus pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
23. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Viljandis pärast enamlaste võimu kukutamist.
24. veebr. Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas. Iseseisvusmanifestis kuulutas Eesti end käimasolevas sõjas neutraalseks. Ajutise Valitsuse moodustamine. Saksa okupatsioonivägede saabumine Vorm ja Tartu. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Paides pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
25. veebr. Saksa okupatsioonivägede saabumine Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Paide.
27. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Rakveres pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
28. veebr. 1. Eesti diviisi uue juhatuse ametisseastumine Eesti sõjaväe organiseerimiseks.
3. märts. Bresti rahulepingu allakirjutamine.
4. märts. Saksa okupatsiooniväed saabusid Narva.
6. märts. Eesti Ajutise Valitsuse salajane juhend passiivseks vastupanuks Saksa okupatsioonivõimudele.
20. märts. Saksa 68. korpuse ülema käsk Eesti sõjaväe likvideerimise kohta 5. aprilliks 1918.
10. apr. Lõuna-Eesti vallavanemate protestmärgukiri Liivimaa Landesversammlung’ile Riias Eesti Saksamaaga liitmise kavatsuse vastu.
12. apr. Riia Landesrat otsustas paluda Saksa keisrit ühendada Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsiooniliseks kuningriigiks ning liita see Saksamaaga personaal-uniooni kaudu Preisiga.
15. apr. Lõppes Eesti sõjaväe likvideerimine Saksa okupatsioonivõimude korraldusel.
3. mai. Briti valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
13. mai. Prantsuse valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
29. mai. Itaalia valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
27. aug. Venemaa loobumine Eesti-ja Liivimaast Bresti rahu lisalepinguga.
22. sept. Saksa keiser Wilhelm II tunnustas kaudselt Eesti ja Läti iseseisvust, kui ta enda riik ja troon oli langemas.
11. nov. Vaherahu liitriikide ja Saksamaa vahel. Ajutine Valitsus asus avalikult oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Eesti Kaitse Liidu asutamine.
13. nov. Bresti rahulepingu tühistamine N.-Vene Kesktäidesaatva Komitee poolt ühes kõigi lisalepingutega.
16. nov. Eesti Ajutise Valitsuse otsus sõjaväe loomise ja vabatahtlike kokkukutsumise kohta.
18. nov. Läti kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
19. nov. Leping Eesti Ajutise Valitsuse esindajateja Saksa riigi Baltimaade peavoliniku vahel Riias, millega Saksamaa tunnustas Eesti Maanõukogu kõrgeimaks riigivõimuks Eestis.
20. nov. Eesti Maanõukogu kokkuastumine Tallinnas. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts saabus Saksa vangilaagrist kodumaale.
21. nov. 1. diviisi ja merejõudude asutamine.
22. nov. N.-Vene vägede esimene kallaletung Narvale.
24. nov. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Virumaal.
26. nov. Meie 4. polgu osade asumine positsioonile Narva kaitseks. N.-Vene väed vallutavad Pihkva.
27. nov. Eesti Maanõukogu kinnitas Ajutise Valitsuse ametisse. Ajutise Valitsuse otsus relvastatud jõuga kaitsta Eesti piire N.-Vene kallaletungi korral. Peastaabi asutamine.
28. nov. Eesti Vabadussõja algus. Lahingud Narva all ja linna langemine N.-Vene vägede kätte.
29. nov. Eesti Töörahva Kommuuna (Eesti sotsialistliku nõukogude-vabariigi) väljakuulutamine Narvas N.-Venest sissetunginud eesti enamlaste poolt. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis, algusega 1. dets.
30. nov. Meie vägede asumine Oru jaama – Konju – Künnapõhja joonele.
1. dets. Meie esimene soomusrong jõudis rindele.
3. dets. Meie 4. polgu osade ja soomusrongi nr. 1 vastupealetung Vaivarale.
4. dets. Kokkupõrge Eestisse sissetunginud N.-Vene vägede ja Saksa okupatsioonivägede vahel Vastseliina juures.
6. dets. Eesti Ajutise Valitsuse leping Vene valgete Põhjakorpusega sõjalise koostöö asjas N.-Vene vastu.
7. dets. Vasknarva langemine. 3. polgu ja Võrumaa kaitseliidu osade esimene kokkupõrge lõunarindel punaste läti küttidega Nõnovas, Võru lähedal.
8. dets. Meie väed taanduvad Jõhvist. Võru langemine. I brigaadi moodustamine meie lõunarindel. “Ühistöö” asutamine. Eesti Töörahva Kommuunat tunnistab Vene Rahvakomissaride Nõukogu.
12. dets. Inglise laevastiku saabumine Tallinna reidile. 1. diviisi staabi jõudmine Viru rindele.
13. dets. Meie 3. polgu taandumine Puka rajooni.
14. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Operatiivstaabi ülemaks.
16. dets. Rakvere langemine.
17. dets. Enamlaste poolt organiseeritud tänavarahutused Tallinnas. Asutati sisekaitseülema ametikoht. Eesti esindus asus Tallinnast teele Pariisi rahukonverentsile. Valga langeb läti punaste küttide kätte.
18. dets. Kõnnu küla ja Torma mõisa langemine Mustvee – Jõgeva suunal.
21. dets. Tartu mahajätmine meie vägede poolt.
22. dets. Rakke ja Vägeva jaama mahajätmine meie vägede poolt.
23. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti Abistamise Peatoimkonna vahel Soome vabatahtlike Eestisse tuleku asjas. Meie laevastiku operatsioon Kunda all. Kokkupõrge meie 6. polgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures.
24. dets. Meie väed jätavad maha Tapa. Meie 2. diviisi moodustamine.
26. dets. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Spartak”, mis nimetati ümber “Vambolaks”.
27. dets. Mõisaküla mahajätmine meie vägede poolt.
Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Avtroil”, mis nimetati ümber “Lennukiks”.
30. dets. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna. Soome vabatahtlikud ja Narva kooliõpilased tungisid Narva. Pariisi rahukonverentsi algus.

1919. aasta
1. jaan. Tõrva langemine.
2. jaan. Meie vägede üldise taandumise lõpp ja murdelahingute algus.
3. jaan. Lahing Valkla mõisa all ja Salmistu vallutamine. Priske vallutamine. Riia langemine punaste läti küttide kätte.
4. jaan. Arudevahe (Kehra) lahing. Vetla lahing. Aidu lahing.
6. jaan. Öötla mõisa vallutamine. Kärstna ja Taagepera mõisa vallutamine.
7. jaan. Meie üldise vastupealetungi algus Viru rindel.
8. jaan. Meie dessantosad maabusid Loksal.
9. jaan. Tapa vallutamine. Jõgeva vallutamine.
11. jaan. Kunda vallutamine meie laevastiku dessantosade poalt.
12. jaan. Rakvere vallutamine.
14. jaan. Tartu vallutamine.
16. jaan. Vasknarva ja Jõhvi vallutamine.
17. jaan. Meie laevastiku dessant Utria all.
18. jaan. Laagna lahing.
19. jaan. Narva vallutamine.
23. jaan. Krivasoo  (Kriuša)  vallutamine.
25. jaan. Rõngu ja Puka vallutamine.
27. jaan. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja major C. A. Mothanderi vahel rootsi vabatahtlike Eestisse tulekuks.
30. jaan. Helme mõisa ja Tõrva vallutamine. Lahing Tüleoru juures Tartu – Võru suunal.
31. jaan. Paju lahing.
Tuderna raudteesilla ja Orava mõisa vallutamine.
1. veebr. Valga vallutamine. Võru vallutamine.
4. veebr. Petseri vallutamine.
8. veebr. Maapäeva Vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee ühine otsus Asutava Kogu kokkukutsumiseks 23. apr. 1919.
10. veebr. Välisminister J. Poska esitas Pariisi rahukonverentsil märgukirja, paludes tunnustada Eesti iseseisvust.
14. veebr. Heinaste vallutamine. Salatsi alevi vallutamine. Irboskajaama vallutamine.
16. veebr. Heinaste langemine.
16.-22. veebr. Saaremaa mäss.
18. veebr. Läti abistamise lepingu allakirjutamine Tallinnas.
20. veebr. Soomusrongide divisjoni moodustamine.
21. veebr. Marienburgi vallutamine.
22. veebr. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Vasknarva, Krivasoo. Narva ja Riigi küla juures. Salatsi alevi langemine.
23. veebr. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi moodustamine.
24. veebr. Ajutise Valitsuse otsus asutada aumärk “Vabaduse Rist” iseseisvus-ja vabadusvõitlustes osutatud teenete tunnustuseks. Eesti Punase Risti organisatsiooni asutamine.
28. veebr. Marienburgi langemine.
11. märts. Petseri langemine.
14. märts. Meie vastupealetungi algus Pihkva ja Marienburgi suunas.
17. märts. Vaenlase üldine pealetung meie 2. diviisi rindel.
26. märts. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee vahel Ingeri väeosade formeerimiseks.
27. märts. 3.diviisi moodustamine.
29. märts. Petseri lõplik vallutamine.
4. apr. Taani vabatahtlike kompanii Tallinna jõudmine.
5.-7. apr. Asutava Kogu valimised.
16. apr. K. Ulmanise valitsuse kukutamine Landeswehr’i poolt Lätis ja asendamine A. Niedra valitsusega.
17. apr. N.-Vene vägede pealetungi algus Võru suunas.
22. apr. Meie 2. diviisi vastupealetungi algus Võru – Marienburgi suunas.
23. apr. Eesti Asutava Kogu avamine Tallinnas.
25. apr. Ruhja ja Pikksaare langemine. Meie vastupealetung Rõuge suunas. N.-Vene vägede pealetung Irboska ja
Petseri suunas. Narva Joaoru linnaosa põlemine N.-Vene vägede suurtükitule tagajärjel.
1. mai. Ruhja vallutamine.
8.-17. mai. N.-Vene vägede üldine pealetung meie 2. diviisi rindel Rõuge ümbruses.
9. mai. Asutava Kogu poolt moodustatud esimese Vabariigi Valitsuse ametisseastumine.
13. mai. Vene valgete Põhjakorpuse pealetungi algus Petrogradi suunas.
15. mai. Meie laevastiku dessant Luuga jõe suudmes. Põhjakorpus vallutab Oudova.
17. mai. Jamburgi vallutamine meie ja Põhjakorpuse väeosade poolt. Meie laevastiku dessant Kaporje lahes Peipija sadamas.
19. mai. Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest.
20. mai. Raskopeli vallutamine meie Peipsi laevastiku poolt.
22. mai. Riia vallutamine Landeswehr’i ja Rauddiviisi poolt koos Lõuna-Läti brigaadiga.
24. mai. Meie vägede pealetungi algus Põhja-Läti vabastamiseks. Meie pealetungi algus Pihkva suunas. Irboska ja Pangevitsa vallutamine.
25. mai. Stakelni alevi ja jaama vallutamine. Pihkva vallutamine.
26. mai. Volmari vallutamine.
27. mai. Lemsalu vallutamine. Meie pealetungi algus Marienburgi -Jakobstadti suunas. Laura vallutamine.
28. mai. Marienburgi vallutamine.
29. mai. Smiltene vallutamine.
31. mai. Võnnu linna vallutamine. Alt-Schwaneburgi vallutamine.
4. juuni. Asutava Kogu poolt võeti vastu “Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord”.
5. juuni. Sõjategevuse algus Landeswehri’ga. Kreuzburgi ja Jakobstadti vallutamine. 8. juuni. Võnnu langemine Landeswehr’i kätte.
10. juuni. Vaherahu sõlmimine Landeswehriga.
13. juuni. Põhja-Läti maakondade esindajate palve meie valitsusele sõjalise toetuse jätkamise asjas.
14. juuni. Krasnaja Gorka fordi vallutamine ingerlaste poolt.
19. juuni. Rauddiviisi eelosad alustasid pealetungi ja vallutasid Vidriži mõisa. Meie sõjavägede ülemjuhataja loobumine Vene Põhjakorpuse juhtimisest. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Põhjakorpusele Petrogradi all.
20. juuni. Rauddiviisi tiivakaitse purustamine meie vägede poolt Lemsalu all. Roopa alevi langemine.
21. juuni. Loode lahing. Skangali ja Stürzenhofi mõisa langemine.
22. juuni. Maie vägede üldise pealetungi algus Võnnu all.
23. juuni. Võnnu ja Roopa vallutamine.
24. juuni. Segewoldi vallutamine.
27. juuni. Rodenpoisi jaama vallutamine. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse uuesti võimuletulek Liibavis.
28. juuni. Versailles’ rahulepingu allakirjutamine.
30. juuni. Ringenbergi mõisa vallutamine.
1. juuli. Väina jõe suudme — Kiši ja Jägeli järve joone vallutamine meie vägede poolt. Vene valgete Põhjakorpus nimetatakse ümber Loode- ehk Põhjalääne-armeeks.
3. juuli. Lepingu sõlmimine Strasden-hofis sõjategevuse lõpetamiseks Eesti ja Landeswehr’i ning Saksa vägede vahel.
8. juuli. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse tulek Riiga.
12. juuli. Meie väeosade asumine Ingeri järvede joone kaitsmisele.
8.-18. juuli. N.-Vene 15. armee ebaõnnestunud vastupealetung Pihkva vallutamiseks.
18.-26. juuli. 2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni pealetung Ostrovi. Porhovi ja Luuga suunas.
4. aug. Jamburgi mahajätmine Loodearmee poolt.
4.-11. aug. 1. diviisi kaitselahingud Narva peale suunatud N.-Vene 6. diviisi peajõududega Luuga jõe ääres Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka rajoonis.
11. aug. Loode-Vene valitsuse moodustamine Tallinnas. Loode-Vene valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
22. aug. Soomusrongide divisjoni ümbernimetamine Soomusrongide diviisiks.
25. aug. Pihkva mahajätmine meie vägede poolt ja asumine Irboska kindlustatud positsioonile.
26. aug. Nõupidamine Riias Loodearmee Petrogradi-pealetungi toetamise asjas Balli riikide poolt.
31. aug. N.-Vene väliskomissar G. Tšitšerini rahuettepanek Eestile (“Tallinna Valitsusele”).
14.-15. sept. Balti riikide, esimene konverents Tallinnas.
15. sept. Eesti. Läti ja Leedu sõjaväejuhtide nõupidamine Tallinnas kindr.-m. J. Laidoneri eesistumisel.
16.-18. sept. Eesti ja N.-Vene vahelised rahuläbirääkimised Pihkvas.
26. sept. Saksa riigikaitseministri käsk Saksa vägede lahkumiseks Baltimailt.
28. sept. Loodearmee pealetungi algus Strugi – Belaja suunas.
29. sept. – 1. okt. Balti riikide teine konverents Tartus.
4. okt. Balti riikide ühine ettepanek N.-Venele alata rahuläbirääkimisi.
8. okt. Algas Bermondt-Avalovi vägede kallaletung Riiale. Läti palus Eestilt sõjalist abi Bermondt-Avalovi vägede vastu.
10. okt. Maaseaduse vastuvõtmine Asutava Kogu poolt. Eesti soomusrongide jõudmine Riiga lätlaste abistamiseks Bermondt-Avalovi vägede vastu. Algas Loodearmee üldine pealetung Petrogradile.
11.-13. okt. Meie vägede esimene, sügisene pealetung Pihkva suunas.
13. okt. Luuga linna vallutamine Loodearmee poolt.
13.-14. okt. Meie dessandi maabumine Kaporje lahes Peipija sadamas.
14. okt. Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning mereranna pommitamine meie ja Inglise laevastiku poolt.
16. okt. Gatšina vallutamine Loodearmee poolt.
17.-19. okt. Meie vägede teine sügisene pealetung Pihkva suunas.
21. okt. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Petrogradi all.
27. okt. Gostilitsõ küla vallutamine. Krasnaja Gorka tulistamine meie ja Inglise laevastiku poolt. Meie vägede üldine pealetung Krasnaja Gorka fordile.
29. okt.-4. nov. Meie vägede pealetung Põtalovo ja Ostrovi suunas.
I. nov. Luuga linna langemine N.-Vene vägede kätte.
5.-6. nov. Meie vägede kolmas sügisene pealetung Pihkva suunas.
9. nov. Baiti riikide kolmas konverents Tartus.
II. nov. N.-Vene vägede kallaletungide algus meie positsioonidele Ingeri järvede joonel. Vabariigi Valitsuse otsus Loodearmee desarmeerimise kohta tema tulekul Eesti territooriumile.
14. nov. Jamburgi langemine.
16.-30. nov. N.-Vene vägede ägedad kallaletungid Viru rindel.
17. nov. Läbirääkimised N.-Venega Tartus pantvangide vahetamise asjas.
18. nov. Vabariigi Valitsuse uue (teise) koosseisu ametisseastumine.
19. nov. Vabariigi Valitsuse otsus alata N.-Venega rahuläbirääkimisi.
21.-24. nov. Meie vägede tagasitõmbumine Luuga jõe alamjooksult Fedorovka – Kallivere – Karostelli – Saarküla joonele.
22. nov. Meie taandumine Batrakovski oja – Aleksandrovskaja Gorka joonelt Annenskaja – Dubrovka – Sala joonele.
1. dets. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamine.
5. dets. Eesti – N.-Vene rahukonverentsi esimene koosolek Tartus.
7.-9. dets. N.-Vene vägede läbimurde likvideerimine Sassika ja Uusna rajoonis.
7.-20. dets. Ägedad kaitselahingud pealetungiva vaenlasega Viru rindel.
8. dets. Leiti langenud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi juurest juutide nn. 1919.a protokoll.
9. dets. Krivasoo langemine.
9.-12. dets. Ägedad kaitselahingud Salaja Koškino küla juures.
14. dets. Meie 3. diviis andis üle tema kaitsta olnud rinde Läti idapiiril Ostroveti mõisa – Berezka küla joonel Läti vägedele. Suur-Žerdjanka küla langemine Viru rindel. N.-Vene vägede kallaletungide tagasilöömine Dubrovka küla ees.
15. dets. Ust-Žerdjanka küla langemine.
16. dets. Vabariigi Valitsuse märgukiri liitriikide ülemnõukogule Loodearmee likvideerimise asjas.
16.-17. dets. Kõrgesoo lahingud ja Vääska läbimurde likvideerimine.
17. dets. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Dubrovka – Sala – Koškino joonel. Koškino küla langemine. Sala küla langemine ja taasvallutamine. Vaenlase äge kallaletung Orlõ ja Fedorovka külale.
20.-22. dets. Kaitselahingud Viru rindel pealetungiva vaenlasega.
28.-30. dets. Vaenlase viimsed ägedad kallaletungid Viru rindel Pljussa silla. Sala, Fedorovka ja Karostelli küla rajoonis.
31. dets. Vaherahulepingu allakirjutamine Eesti ja N.-Vene vahel Tartu rahukonverentsil.

1920. aasta
3. jaan. Vaherahu jõustumine Eesti ja N.-Vene vahel kell 10.30.
15, jaan. Balti riikide neljas konverents Helsingis.
2. veebr. Rahulepingu allakirjutamine Eesti Vabariigi ja N.-Vene vahel Tartus kell 00.45.
13. veebr. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu Eesti ja N.-Vene vahel.
26. veebr. Sõjaväe demobilisatsiooni algus.
20. märts. Vabariigi Valitsus otsustas kaotada sõjavägede ülemjuhataja instituudi.
21. mai. Sõjaväe demobilisatsiooni 1. järgu lõpp.
15. juuni. Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse.

1921. aasta
26. jaan. Lääne-Euroopa liitriigid tunnustasid Eestit de jure.
22. sept. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks.

Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina

Akadeemiast nr. 8/1938

Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. a. Versailles’ lepinguga liiga oleval tehtud. Tšehhoslovakkia lam­mutamist õigustatakse rahvaste enesemääramise õiguse jaluleseadmisega, kuna seda õigust olevat rikutud kõnealuse riigi asutamisel. Ei ole sellep. ülearune, kui meie Eesti Vabariigi õiguslikku olemist selgitada katsume. Mulle näib, et sellel alal pole veel kõik öeldud.

Kõigepealt märgime, et Eesti Versailles’ süsteemi riikide hulka ei kuulu: tema tekkis väljaspool seda süsteemi. See asjaolu võib meile teatud tingimustel kasulik olla. Omal ajal olime aga õnnetud, et meid Versailles’s arvesse ei võetud.

Et Eestist kui poliitilisest ühikust aru saada, peame ajaloos kaugemale tagasi vaatama.

Eesti rahvas ühes tema eluasemeks oleva maa-alaga kuulus ligi 200 aastal Vene-maailmariigi koosseisu. Mingisugusest Eesti iseolemisest selle aja jooksul juttu ei ole olnud. 30. aug. (11. sept.) 1721. a. Nysiadlis Vene ja Rootsi vahel sõlmitud rahu­lepingus, mille järgi Rallimaa lõplikult Venemaa külge liideti, on kõnet balti aadli eriõigustest, kuid need eriõigused puudutasid balti pärismaalasi, eestlasi ja lätlasi ainult negatiivselt, viies neid isegi eraõiguslikult õiguse objektide, see on tööloomade tase­mele. Eestlaste õiguse subjektideks, õigustega varustatud isikuteks saamine on sellep. ajaloo protsess, mis ei ripu Nystadli lepingust, vaid selle lepingu tühistamisest. Tule­tame seda meelde kui ajaloolisi tõsiasja, mida sündmuste hindamisel tuleb arvestada. Eesti pole mitte riik, mis tekkinud kusagil asustamata mitte kellelegi kuuluval maa­-alal, vaid ta kujunes endise Vene maailmariigi pinnal. Viimane pidi uuele riigile oma senised õigused elanikkonna ja territooriumi suhtes loovutama.

Peab küsima, millal teostus see loovutamine?

Meie peame õiguse andma nendele Vene valitsuse esindajatele, kes 30. märtsi 1917. a. seadust lugesid eestlaste autonoomia teostamise aktiks. Kõnealuse seadusega ühendati tegelikult kõik tulevase Eesti Vabariigi elemendid: maa, rahvas, valitsuslik võim üheks tervikuks, kuigi viimane ei olnud veel suveräänne.

Muu seas kõrvaldati mainitud seadusega balti rüütelkondade senine maaesinduse õigus: viimased olid 1. juulist 1917. a. peale veel ainult aadli esindusteks. On selge, et 15/21. nov. 1917. a. Ajutise Maapäeva olsus kõrgemast võimust ja 24. veebr. 1918. a. Manifest Eestimaa rahvustele olid võimalikud ainult tänu 30. märtsi seaduse läbi loodud Eestimaa administratiivsele organisatsioonile.

Peab märkima, et 15/28. nov. otsus omab rahvusvahelise akti iseloomu, sest enese kõrgemaks võimuks tunnustamine tähendas Ajutise Maapäeva tegevusesse astu­mist suveräänse riikliku koondise organina. 1910. a. 24. veebr. Manifest oli juba peal­kirja järele määratud ainult sisemiseks tarvitamiseks ja ei toonud meie riiklikule ole­misele juurde mingit uut õiguslikku komponenti. Teda võib võtta ainult kui täien­dust 15/28. nov. otsusele. Manifesti autorid ei lugenud mainitud otsust vormiliseks Venemaast eraldamise tahteavalduseks. Saksa vägede liginemise hädaoht sundis aga iseseisvuse suhtes selget seisukohta avaldama, ei oodatavatel läbirääkimistel maailma ümberjaotamise kohta eestlastele kindlustada iseseisvat esindust. See oli Manifesti koostamise põhjus. Manifestiga kaitsti ennast esimeses joones meie koduste sakslaste võimupüüete vastu. Neid teati maa esindusena olevat liikvel. 15/28 nov otsus ümberpöördult, oli sihitud enamlaste vastu. Selles on nende kahe meie riigi tekkimiseloos silmapaistva seisukohavõtu põhimõttelik lahkuminek. Nad olid tingitud aja­loosündmuste arenemiskäigust ja samaga on seletatav nende juriidiline puudulikkus, mis tagantjärele vaatlejaile lubab mitmesuguseid tõlgitsemisi.

Eesti Venemaast lahkulöömine sündis rahvaste enesemääramise õiguse alusel. President Wilson avaldas oma kuulsad 14 punkti 8. jaan. 1918. a. Vene enamlased kuulutasid aga vene sotsialistlike erakondade programmides leiduva rahvaste enese­määramise õiguse ametlikult välja juba 2. (15.) nov. 1917. a. [enamlise rahvakomis­saride nõukogu otsus). Ajutise Maanõukogu otsus kõrgemast võimust võis sellep. toetuda ainult enamusele deklaratsioonile, sest see oli Venemaa selleaegse riikliku võimu poolt välja antud seadus. Seaduste ja Määruste kogus avaldatud. Wilsoni teesid olid esialgu ainult filosoofilist laadi, ilma ühegi seadusliku jõuta.

Eesti Ajutine Maanõukogu ja Ajutine Maavalitsus enamlaste poolt tunnustatud enesemääramise õigust Eesti iseseisvuse nõudmise alusena ei nimetanud. Ei ustud siis veel enamlaste võimu püsivusse ja temaga ei tahetud ka kõlbelisil ning õiguslikel kaa­lutlusil tegemist teha. Kes selles suhtes ühtegi südametunnistuse etteheidet ei tund­nud, olid sakslased. Saksa kindralstaap saatis Vene enamlasemigrandid läbi Saksa­maa plombeeritud vagunites koju ja niipea, kui enamlased võimu olid haaranud, astus Saksa valitsus nendega kohe rahuläbirääkimistesse, küsimata enamlaste võimu püsivusest. Ja hoolimata enamlaste poliitilisest ideoloogiast, mis nüüd nii põlatuks kuulutatud.

Brest-Litovski rahuleping (allpool lühidalt Bresti leping] on iseloomulik ja Eestile tähtis rahvusvahelise õiguse dokument, mida ligemalt vaadelda tuleb.

Brest-Litovski rahuleping 3. märtsist 1918. a., ratifitseeritud Berliinis 29. märtsil 191·. a., tühistas ligi 200 aasta järele Eesti- Ja Liivimaa kuuluvuse Vene riigi koos­seisu. Art. 3 üteldakse:

„Maa-alad, mis lääne pool lepinguosaliste vahel kokkulepitud joont asuvad ja ennemalt Vene riigile on kuulunud, ei allu enam Vene riigivõimule. Kokkulepitud joon on ära märgitud sellele lepingule olulise osana juurdelisatud kaardil (lisa 1).

Seda kaardil kahjuks avaldatud ei ole, kuid lepingu art. 6. on üteldud, et Eesti­maa ja Liivimaa kuuluvad eraldatavate maa-alade hulka ja et Eestimaa idapiir läheb üldiselt Naroova jõge mööda, Liivimaa oma läbi Peipsi ja Pihkva järve kuni viimase lõuna-lääne nurka, sealt üle Luubani järve Liivenhofi mõisani Düüna ääres.

Lepingus on edasi üteldud (art. 3), et eraldatavad territoriaalsed ühikud on vabad kõigist kohustusist oma senise emamaa vastu ja et nende tulevane saatus mää­ratakse kokkuleppel elanikkudega. Eestimaa ja Liivimaa pidi saksa politsei vägede poolt seniks okupeeritama, kuni seal julgeolek kohaliste asutuste läbi kindlustatakse ja riiklik kord jalule seatakse (art. 6).

Üldiselt on Bresti lepingu aluseks võetud rahvaste enesemääramise Õigus ja seda Nõukogude-Vene esindajate ettepanekul.

Bresti lepingu täienduseks on Venemaa ja Saksamaa vahel Berliinis 27. augustil 1910. a. sõlmitud lisaleping, mis vahepeal üleskerkinud poliitilise küsimuse „sõbraliku mõistmise ja vastastikuse vastutuleku vaimus” pidi lahendama. Tõeliselt on tingimusi Venemaa kahjuks raskendatud. On uusi maid eraldatud.

Lepingu art. 13 järgi „on Venemaa sellega nõus, et Saksamaa Georgia! (Gruusiat) kui iseseisvat riiki tunnustab”. Kas ka Venemaa ise Gruusia iseseisvust on kohus­tatud tunnustama, ei ole üteldud. Määrus on sellep. ebamäärane ja ebasoodus Gruusiale.

Peab veel tähendama, et niipea, kui lisa lepingutes Poolamaad ei mainita, kuna kõigi teiste Venemaast eraldatud maade korraldamise kohta on midagi üteldud. Eesti- ja Liivimaad mainitakse korduvalt.

Lisalepingu art. 2 üteldakse, et Eestimaa ja Liivimaa idapiirid määratakse komis­joni poolt kindlaks, mille järgi Saksa väed maa-alad ida pool seda piiri vabastavad. Art. 7 korratakse peale pingu määrusi Venemaa loobumise üle tähendatud maa-aladest ja et Eestimaa ja Liivimaa tulevane saatus määratakse kokkuleppel elanikkonnaga. Samuti on korratud määrus kohustuste mittetekkimise kohta.  Jättes kõrvale üksikasjalised määrused vabasadamate asutamise. Peipsi vee alandamise jne. kohta, mis nähta­vasti Eesti-Vene rahulepingu vastavatele määrustele eeskujuks olnud, vaatame, mis mainitud teesidest järeldada võib Eesti iseseisvuse suhtes.

Et Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks pidid saama, see on kokkukõlas mõlemate lepin­gute tekstidega. Pealepingus räägitakse ainult Eesti- ja Liivimaast, millest järeldada võiks, et pooled Vene Ajutise Valitsuse määrust Eesti ja Läti territooriumide eralda­mise kohta silmas on pidanud. Lisalepingu art. 10. tuletatakse siiski ka Kuramaad meelde, mitte aga art. 7., mis ainult Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks tegemisest räägib. Ei ole sellep. selge, kas oli mõeldud ka Kuramaa iseseisvaks teha. Saksa seisukohast kõige arusaamatum on tingimus, et eraldatavatel maa-aladel riigi organiseerimine teostatakse vastavalt elanikkude soovidele. Elanikkonna suhtes ei ole mingisuguseid kitsendusi tehtud, seega tuleb oletada, et mainitud lepingute järgi tuli arvestada eest­lasi ja lätlasi. Ja meie vallavanemate 1918. a. Riiga ning Tallinna käsutamine maa häält tegema, allkirjade korjamine Saksa riigi alla palumise kirjadele, saksa sõjameeste perekondade Baltimaale asuma toomise ning eestlaste ja lätlaste väljaviimise kavad on seletatavad Brest-Litovski ja täiendava Berliini lepingu tingimuste täitmise vajadu­sega. Näib, nagu ei oleks Saksa rahukonverentsi liikmed kehalisi vahekordi tundnud või neid arusaamatuil põhjusil mitte arvestanud. Võib otseselt ütelda, et Brest-Litovski rahuleping oli balti-sakslaslele kahjulik, pani neid rahva hääle tegemisel rumalasse seisukorda. Ainult vägivald võis neid pääsla, mida ka katsuti. On kindel, ei Bresti leping Eesti ja Läti iseseisvust elanikkonna soovide arvessevõtmise kaudu on taganud. Saksa okupatsioon oli juriidiliselt ajutine sõjalise vägivalla seisukord. Selle kaudu katsusid meie aadli esindajad oma seisukorda päästa. Nende ridade kirjutajal on meeles, et Liivimaa landmarssali kohustetäitja ja parun Stael von Holstein H. Luhl’ile või K. Parts’ile oli seletanud, et sõjaline okupatsioon nii ruttu ei lõpe. Berliini lisa­lepingu art. 7. leidub ka lause, mis Bresti lepingu tekstis puudub ja ilmselt sihitud balti aadlikorporatsioonide kui maa esinduse tunnustamise võimaldamisele. Mainitud art. algab järgmiselt:

„lndem Russland den in Estland und Livland bestehenden latsächlichen Verhältnissen Rechnung trägt…” Muus osas on pealepingu teksti korratud.

Toodud lauset kasutaski keiser Wilhelm II oma manifestis 22. sept. 1918. a., mil­lega Eesti ja Liivimaa Saksamaa poolt iseseisvaks kuulutati, eestlaste ja lätlaste poliiti­liselt nurkasurumiseks. See juriidiliselt seisukohalt eriskummaline dokument käib järgmiselt:

„Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa keiser. Preisi kuningas jne.

Käsime meie riigikantsleri Dr. krahv von Hertlingi, peale selle kui Venemaa 27. aug. 1918. a. kinnitatud Bresti rahu Saksa-Vene lisalepingu põhjal enese Eesti- ja Liivimaast lahti on ütelnud, ühendatud Eesti- ja Liivi, Riia ja Saaremaa maanõukogule teada anda, et meie tema esindajate soovil ja meie riigikantsleri teadaandmisel nime­tatud maad Saksa riigi nimel vabaks ja iseseisvaks kuulutame.

Algkirja oleme meie kõrgus ise kokku seadnud ja keiserliku pitsati peale vaju­tada lasknud.

Antud Suures Peakorteris 22. sept. 1918. a.

Wilhelm I. R.

Krahv von Hertling.

Alla kirjutanud krahv von Hertling.”

Kõigepealt tuleb tähendada, et toodud dokumendis Saksa keiser maid iseseis­vaks kuulutab, mis veel Saksamaa omaks polnud saanud. Peale selle, need maad olidki juba Bresti lepingu ja selle lisalepingu alusel iseseisvaiks tunnustatud, nii nende endise peremehe Venemaa kui ka Saksamaa enese poolt. Tähelepanu äratab ka asja­olu, et keiser Wilhelm oma manifestis ainult Berliinis allakirjutatud lisalepingut tunnistab ja mitte Bresti alglepingut. Selles ongi ülaltoodud lause „tegelikesl asjaoludest” tähendus. Keiser Wilhelmi manifestis loetakse ühendatud Eesti-, Liivi-, Riia- ja Saare­maa maanõukogu, see tähendab, balti aadli korporatsioonid kohaliku elanikkonna esinduseks, kuna Bresti lepingu järgi see võimalik ei olnud. Viimase lepingu tekst, nagu juba mainitud, ei võimaldanud eestlasi ja lätlasi kõrvale jätta, muuseas arvesse võites 30. märtsi 1917. a. seadusega loodud omavalitsuslikke esindusi. Bresti lepingu rikkumine oleks Venemaale õiguse andnud Eesti- ja Liivimaa tagasiandmist nõuda.

Ülaltoodud keiser Wilhelmi manifest oli aga hilinenud hädadokument, sest juba 8. augustil samal aastal algas lääne frondil liitlaste vastupealetung ning septembri lõpuks oli Saksa väerind mitmel pool läbi murtud. Sõda oli Saksamaale kaotatud ja Saksa vägede juhatus tegi 28. septembril oma valitsusele  ettepaneku vaherahu läbirääkimisi algatada. Oli teada, et liitlased Bresti lepingut ei tunnusta.

Bresti lepingu ja tema lisalepingute mittetunnustamise klausel leidub juba ka Compiegne’i metsas 11. nov. 1918. a. allakirjutatud vaherahu lepingus, mille järgi Saksamaa idas kõik okupeeritud maa-alad pidi vabastama. Lõplikult tühistati Bresti rahu Versallles’ lepinguga.

Niipea kui Nõukogude Vene Compiegne vaherahust teada sai, kuulutas ta 13. nov. 1910. a. omalt poolt Bresti lepingu ühes lisadega tühistatuks. 27. nov. 1918. a., kaks nädalat pärast Bresti lepingu tühistamist, algas Vene pealetung Narva juures, et kord loovutatud provintsi Venemaale tagasi võita.

Kuid enne, kui venelased pealetungi alustasid, sõlmiti Riias 19. nov. Eesti ja Saksamaa vahel nõndanimetatud „Üleandmise leping”, millega Saska valitsus Eesti Maapäeva ja Ajutist Valitsusi vormilikult maa esinduseks tunnistas. See oli hilinenud, kuid siiski Eestile tähtis tunnustus rahvusvahelise lepingu kujul. Saksa okupatsiooni­võimud ei andnud Eestimaad Venele tagasi, vaid tunnustasid tema iseseisvust. Saksa­maa pole hiljem Eesti Vabariiki espressis verbis de j u r e tunnustanud, vald määras 9. juulil 1921 oma saadiku meie valitsuse juurde, mis loetakse samaväärseks tunnusta­misele. Nähtavasti võeti 19. nov. 1917. a. Riia lepingut siiski arvesse. Keiser Wilhelmi manifest oli ka tühistatud.

Mis puutub Versailles’ rahulepingusse, siis oli see vormiliselt iseseisvale Eestile vaenulik, sest ta kustutas Bresti lepingu kaudu tekkinud Eestimaa Venemaast eralda­mise õigusliku aluse. Liitlased olid Venemaa lammutamise vastu.

Tegelikult oli Versailles leping meile muidugi kasulik, sest Saksamaa võidu korral oleks eesti rahvas hävitatud, nagu seda 1918. a. võimumehed avalikult seletasid. Bresti leping ei olnud ju eestlaste tarvis mõeldud, kuigi temas Eestimaa iseseisvaks tunnustati ja riigikord elanikkonna soovidest rippuvaks oli tehtud. Saksa valitsus ei saanud niihästi valis- kui sisepoliitilistel põhjustel oma tõsiseid kavatsusi Bresti lepin­gus avaldada. Rahvaste enesemääramise õigusi tuli temal avaliku arvamuse survel tunnustada, kuna seisukord lääne väerinnal üha pinevamaks muutus ameeriklaste sõttaastumise tõttu. Wilsoni punktid rippusid pea kohal.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt seisis Eesti küsimärgi all kuni 2. veebruarini 1920. a., mil Vene seekordne valitsus vormiliselt eestlaste kasuks Eestimaast lahti ütles. Et Eesti suutis täitsa iseseisvalt senise emamaaga rahu teha, rippumatult rahvusvahe­listest konverentsidest, see on tema olemise tugevam külg. Keegi ei või ütelda, et mingisugune suurvõim venelasi oleks vägistanud. Meil ei maksa oma jõuga uhkus­tada, kuid ka kasuliku ajaloolise konjunktuuri kasutamine on sama hea kui enese jõuga maksmapanek. Jõudu meil tuli siiski ka tarvitada ja selles suhtes peame alla kriipsutama, et eestlased täies koosseisus Venemaa poolel Maailmasõjast olid osa võtnud ja 1918-1919. a. sama väsinud olid kui venelased. Iseseisvuse nõudmine oli ära teenitud suurte kaotustega Venemaa julgeoleku eest. Venemaa kokkuvarisemises eiole eestlastel mingit süüd. Seda peame ajaloolise õigluse seisukohalt mainima. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et meie endile iseseisvust nõudes Venemaad ära ei andnud ja Venemaa vaenlaste – sakslastega 1919. a. Isegi sõda pidasime.

Niipalju Eesti iseseisvuse teostamise kõlbelistest alustest. Toodud meeletule­tused võivad meile kunagi kasulikud olla.

Meie oleme üleval iseseisva Eesti kui rahvusvahelise õiguse subjekti kujunemist lühidalt skitseerinud. Ma pean lõpetama selle märkusega, et Eesti iseseisvuse sünni­päev on seotud õiguslikult kõige vähem tähtsa momendiga, Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele avaldamisega. Tema vormiliseks puuduseks on muuseas, et ta ainult Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt on alla kirjutatud. Sisuliselt määrab ta aga küll täie selgusega ära, et „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuuluta­takse tänasest peale iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Maanõukogu otsuses kõrgemast võimust 1S/20. nov., mille alusel Vanemate Nõukogu tegutses, oli Eesti­maa riikliku korra kindlaksmääramine jäetud Asutava Kogu hooleks. Vastuvaidlemata on Manifestil rahvuslike jõudude kindlaksmääratud sihi saavutamiseks koondamise suhtes äärmine tähtsus. Kuid see tähtsus ei kuulu niivõrd õiguse kui kõlbluse ja psühholoogia valda. Juriidilise iseseisvuse otsustavaks momendiks oli 2. veebr. 1920. a., mille järgi Eesti kui iseseisva riigi de jure tunnustamine teiste riikide pooli oli vaid aja küsimus.

Mulle võidakse vastu vaielda, et enne seda Eesti Vabariik tegutses iseseisva poliiti­lise ühikuna, organiseeris sõjaväge, andis seadusi, mõistis kohut jne. Sellepeale peab vastama, et see oli nõndanimetatud de f a c t ο seisukord, nagu see oli väljendatud ka suur liikide tunnustusaktides. Kodune administratiivvõim ja jurisdiktsioon rajanes 30. märtsi 1917. a. seadusega saadud volitustel, mida laiendati 15/20. nov. otsusega kõrgemast võimust.

J. JANS

Akadeemiast nr. 8/1938

Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensionitöötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on:

Vägivallatu vastupanu kronoloogia

Leidub inimesi, kes ei lepi kunagi ülekohtuga ja peavad oma kohuseks selle vastu võitlemist, ükskõik kui lootusetu ja eneseohverduslik see ka poleks. Need inimesed on vähemus, kuid nad on tingimata kõikjal olemas. Ka eesti rahva seas oli selliseid, kes ei saanud käed rüpes pealt vaadata oma kodumaa okupeerimist ja annekteerimisega bolševistliku NLiidu poolt. Suurem osa inimesi küll püüdis pealesurutud olukorraga kohaneda, osa neist asus võimuambitsioonide rahuldamiseks kollaborantidena okupatsioonivõimu teenima, astudes selleks kommunistlikkusse parteis ja isegi aja jooksul erinevaid nimetusi kandnud (NKVD, NKGB, MVD, KGB) okupatsioonivõimu repressiivorgani kompartei „kilbi ja mõõga“ teenistusse nuhi või agendina. Sellele vaatamata leidus alati inimesi, kes olid kas aktiivselt või passiivselt valmis okupatsioonivõimule vastu astuma. Aktiivselt väljaastujaid oli muidugi tunduvalt vä­hem kui teisi, sest nende tegevus tõi kaasa tõsiseid repressioone. Passiivne vastupanu, milleks oli näiteks keeldumine astuda komsomoli ja komparteisse, oma isikliku elu ja loometegevuse valitsevast ideoloogiast võimalikult sõltumatus kujundamine, hillitsetud protestid venestamise ja sovetiseerimise vastu, vaba informatsiooni otsimine peamiselt välisraadiote kaudu, vastusei­s okupatsioonivõimude katsetele hävitada eestlaste rahvuslik identiteet, eesti keele ja kul­tuuri kaitses, valimiste jm nõukogulike ürituste boikoteerimine, välismaale põgenemine või välisreisilt tagasi tulemata jätmine jne oli ülejuhul ohutu. Samas tuli arvestada, et selliste hoiakute puhul ei saanud loota nendele privileegidele, mida okupatsioonivõimuga kaasajooksmine pakkus – ametis edutamine, korteriorderi ja auto­ostuloa saamine, turismireis välismaale jne.

Aktiivne vastupanu jaguneb relvastatud ja vägivallatuks vastupanuks. Relvastatud vastupanu seisneb sõjategevuses maad ründava agressori vastu, samuti sissisõjas, terrorismis ja diversiooniaktides. See on kõige efektiivsem vastupanuvorm, mis annab kõige kiiremaid tulemusi.  Kuid samas toob see rahvale kaasa suuri inimohvreid ja materiaalseid kannatusi.

Vägivallatu vastupanu seostatakse India rahvusliku vabadusliikumise vaimse ja polii­tilise juhi Mohandas ehk Mahatma (suurhing) Gandhi ja Montgomery baptisti koguduse pastori ja neegrite kodanikuõiguste eestvõitleja Martin Luther Kingiga. Okupeeritud Eesti tingimustes oli vähe võimalusi vilje­leda Gandhi (keeldumine maksude maksmisest või okupandi toodangu ostmisest) või Kingi võitlusmeetodeid (massimeeleavaldused, rongkäigud, piketid jne), samuti puudus siin selline karismaatiline eestvõitleja välismaal nagu Dalai laama. Nõukogude totali­taarsüsteemi tingimustes ei saanud aktiivne vastupanu olla massiline. Mõningad erandjuhud välja arvatud (1980. aasta noorterahutused), ei esinenud kuni 1980. aastate lõpuni Eestis ka üldrahvaliku vastupanu puhanguid, nagu Ungaris 1956ndal, Tšehhoslovakkias 1968ndal või Poolas 1956ndal, 1968ndal, 1976ndal ja 1980ndal aastal. Siinsetes oludes väljendus vägivallatu okupatsioonivastase kirjanduse koostamises ja levitamises, avalike kirjade läkitamises demo­kraatlike riikide valitsustele ja maailma avalikkusele, okupatsioonivõimu poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste juhtumite väljaselgitamises ning avalikustamises.

Alljärgnevalt on tehtud katse anda kronoloogiline ülevaade NLiidu aktiivse vägivallatu vastu­panu episoodidest aastatel 1940-41 ja 1945-1987. Taktikalise poole pealt saab seda vastupanu jagada kaheks. Kuni 1970ndate keskpaigani seisnes vastupanu põrandaaluste vastupanurüh­mituste või üksikisikute tegevuses, seejärel muutus see peamisest Moskva õiguskaitsjate te­gevusele osaks saanud suure rahvusvahelise tähelepanu tõttu avalikuks. Muidugi esines ka hiljem põrandaaluse vastupanu ilminguid mitmesuguste kõlavate nimetustega organisatsioo­nide poolt Läände saadetud avalduste näol, kuid nende kõlapind jäi võrreldes avaliku vastu­panuliikumise poolt läkitatud apellide kõrval marginaalseks.

Kronoogia koostamisel kasutasin isikliku uurimistöö materjale („Relvastamata vastupanu aastail 1940–41.“ – Tuna 2001, nr. 1, lk. 22–33, nr. 2, lk. 31–38, nr. 3, lk. 48–56, nr. 4, lk. 32–37; 2002, nr. 1, lk. 86–94; Vastupanu 1955-1985. – Tartu, 1997; /digiraamat/ EVVA: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus – Tallinn, 2013; „Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee –  http://viktorniitsoo.blogspot.com/). Aastail 1945-54 toimunud vastupanu osas olen peamiselt tuginenud Udo Josia poolt koostatud ülevaatele (Saatusekaaslased: Eesti noored vabadus­võitluses 1944-1954. – Tallinn, 2004). Josia poolt toodud andmeid on aidanud täiendada oma kirjutistega Kalju Aarop („10. Roheline Partisanide Pataljon“ – Kultuur ja Elu 1/2007; „Võru koolinoored vabadusvõitluses“ – “Kultuur ja Elu” 1/2008; „Salajane Kuperjanovlaste organi­satsioon“ – Kultuur ja Elu nr 1/2008) ning „Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehte­dest Tartus 1949. aastal.“ – Tuna nr 4/2002, lk 67-73.

Eesti demokraatide tegevuse kirjeldamisel kasutasin Mait Raun’a uurimusi „Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. Dokumenteeritud tagasivaade.“ (Akadeemia  nr 6/2002, lk 1131-1155, nr 7/2002, lk 1366-1391) ja „Tallinna demokraatide põrandaalused ajakirjad“ (Tuna 2002, nr 2, lk. 66–72).

Eesti demokraatide põrandaaluse tegevuse kohta ammutasin teavet Jaak Pihlau sellekohastest mälestustest („Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985.“ – Tuna 2004, nr. 2, lk. 70–79, nr. 3, lk. 88–98, nr. 4, lk. 87–94; 2005, nr. 1, lk. 101–106, nr. 2, lk. 92–99, nr. 3, lk. 89–95.

Andmete täpsustamisel on kasutatud Eesti Memento Liidu poolt aastail 1996, 1998 ja 2005 üllitatud kogu­teost „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988“ kd 1-3.  

Samuti on toetutud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt aastail 1984-1988 Stockholmis üllitatud vastupanuliikumise põrandaaluses kroonikast Lisan­dusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis kd I-IV 25s kogus äratrükitud materjalidele. Samuti on üht-teist ammutanud Välis-Eesti ajalehtedest.

Kronoloogia puhul tuleb ära märkida, et suures osa koosneb see okupatsioonivõimu julgeole­kuorganite poolt vastasrindlaste kallal toime pandud repressioonidest. Põhjus seisneb selles, et suur osa vastupanust oli põrandaalune, mille kohta oli võimalik andmeid saada üksnes siis, kui mõni organisatsioon või üksikisik arreteeriti, kohtu alla anti ja vangilaagrisse mõisteti või hukati. Neist on laiem avalikkus teada saanud alles arhiivide avanedes ajaloolaste ja Memento aktivistide uurimistöö kaudu. Teisiti on lugu avaliku vastupanuliikumise aktsioonidega, mis said rahvale kiiresti avalikuks Ameerika Hääle või Vaba Euroopa vahendusel.

Kronoloogia 1940-41 ja 1945-1987

1940

22. juuni Tallinnas Kadriorus toimus okupatsioonivastane meeleavaldus. Demonstratsioonil olid osalejad otsustanud valida neljaliikmeline delegatsiooni, kellele tehti ülesandeks viia pre­sidendile lilli. Delegatsiooni kuulus ka ajalehe Rahvaleht karikaturist ja spordiinstruktor Os­kar Veldemann (s 1912). Lilli üle anda siiski ei õnnestunud, sest presidenti ei olnud parajasti kohal. Lilled anti edasitoimetamiseks üle kindral Aleksander Jaaksonile. Meeleavaldus jätkus punase lumpeni kuuli läbi tulevahetuses hukkunud sidepataljoni sõduri Johannes Mandre matustel.

22. juuni Tartus toimunud okupatsioonivastase meeleavalduse ajal kandis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Andres Raska (s 1916) sini-must-valget rinnalinte ja jagas neid ka teistele meeleavaldusel osalejatele. 26. aprillil 1941 arreteeriti Raska NKVD poolt süüdis­tatuna meeleavalduse organiseerimises. 6. detsembril 1941 mõistis Kirovi Oblastikohtu kri­minaalasjade kolleegium Raskale KrK § 58-10 (1926. aastal kehtima hakanud VNFSV Kri­minaalkoodeksi kohaselt propaganda ja agitatsioon, mis sisaldab üleskutset nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgendamisele) alusel 6 aastat vabadusekaotust. Raska suri Ki­rovi linnavanglas 16.06.1942.  

23. juuni – Tallinnas Pirital peetud Võidutulel puhkes okupatsioonivastane meeleavaldus. 29. augustil arreteeris NKVD muusikaäri müüja Karl Malengi (s 1921) ning 3. septembril 1940 ajalehe Rahvaleht karikaturisti ja spordiinstruktori Oskar Veldemanni. Mõlemaid süüdistati ka kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile ja Malengule mõisteti 16. detsembril 1941erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Veldemann suri 24.12.1942 ja Maleng 07.01.1943 Unžlagis Gorki oblastis.    

23. juuni – okupatsioonivastane meeleavaldus Tartus, kus Tartus Vene Kolledži õpilane ja endine Kaitseliidu rühmavanem Eerik Heine (1919-2008) jagas rahvale sini-must-val­geid lindikesi, üritas Tartu Raekoja tornist maha kiskuda punalippu ja heisata sinna sini-must-valget. Heine arreteeriti NKVD poolt 20. oktoobril. Peale ülaltoodu süüdistati teda ka nõuko­gudevastase organisatsiooni moodustamises. Vaatamata peksmisele (esihambad löödi kirja­pressiga välja) ei tunnistanud ta organisatsiooni kohta midagi. Heine oli üks neist vähestest õnnelikest, kes pääses NKVD piinakambritest. Poja päästmiseks otsustasid tema vanemad siirduda baltisakslaste ümberasumist kasutades Saksamaale. Nõukogude-Saksa vastavatele lepingutele tuginedes lõpetati Heine kriminaalasi otsusega saata ta Saksamaale, mis sai teoks 23. märtsil 1941. Heine naasis 1941 koos Saksa sõjaväega Eestisse. Sõdis idarindel, 1944 lan­ges sõjavangi, 1947 põgenes Tallinna vangilaagrist ja ühines metsavendadega. Arreteeriti 22. juulil 1950 MVD poolt Tallinnas laulupeol. 7. aprillil 1951 mõisteti talle MVD erinõupidamise poolt 10 aastat vabaduskaotust. 1956 ta vabanes kui saksa sõja­vang ja suundus Saksamaale. Sealt siirdus ta ookeani taha ja asus elama Kanadasse, kus lüli­tus aktiivselt välisvõitlusse.    

juuli – vastaskandidaatide ülesseadmine 14.-15. juulil toimuvatele Riigivolikogu valimistele. 17. juunil oli NLiit okupeerinud Eesti Vabariigi 21. juunil seati okupandi survel ametisse Jo­hannes Varese nukuvalitsus. 5. juulil 1940 toimus valitsuse istung, mille otsusega saadeti laiali parlamendi mõlemad kojad ja otsustati kuulutada välja uue Riigivolikogu valimised. Valimistest kujunes tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRL) kandidaatide poolt hääleta­mine, kuna sellesse mittekuulunud 80 kandidaadist 17 loobusid “vabatahtlikult”, 1 vahistati ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks. Põhilisteks süüdistusteks oli, et esitatud valimisprogrammid olid kopeeritud ETRLi programmist või provokatiivse sisuga. Kandidaate süü­distati kriminaalses, rahvavaenulikus või NLiidule vaenulikus minevikus.

17. juuli – Tallinnas võimude poolt korraldatud rongkäigu ajal, kui kolonn suundus Pikale tänavale tervitama NLiidu saatkonda, puhkes saatkonna rõdul viibivate Moskva emis­saride silme all kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO) tegelased püüdsid lippu ära võtta. Lipu kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO meeste rünnakud tagasi lüüa ja lippu kaitsta, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.

18. juuli – võimas rahvuslik meeleavaldus Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti-Läti jalgpalli maavõistluse järel, mille võitis Eesti 2-1. 10 000 pealtvaataja seas lehvisid sini-must-valgete väikelipud, mida aktivistid olid neid enne mängu rahvale jaganud. Mängu järel väljakult lahkuvat võidukat Eesti meeskonda tervitati hümni laulmisega, võidu­joovastuses rahvas ei tahtnud laiali minna. Siis aga kostusid hüüded: “Lähme presidendi juurde!” Osa rahvast suunduski presidendilossi poole, ent lossini demonstreerijad ei jõudnud, sest presidendilossi ümbruses varitsevad Punaarmee soomusautod peletasid rahva laiali. Sellel demonstratsioonil olid väga tõsised tagajärjed. Vahistati suur osa Eesti Jalgpalliliidu ja Eesti Spordi Keskliidu juhatusest.

juuli – Tallinnas moodustati põrandaalune vastupanuorganisatsioon Eesti Rahvuslik Demo­kraatlik Selts (ERDS), mis koosnes umbes paarikümnest liikmest. Liikmete vastuvõtt toimus an­keetlehtede täitmise teel ja vande andmisega olla truu organisatsioonile. Organisatsioonil oli põhikiri ja salakiri sidepidamiseks. Augusti lõpul toimunud ühel organisatsiooni liikmete sa­lakoosolekul oli valitud 4liikmeline juhatus (Väärt, Vaks, Luter ja  Merilaht). Organisatsiooni liikmed koostasid ning levitasid okupatsioonivõimu- ja kommunismivastase sisuga käsitsi kirjutatud lendlehti. Neist esimese pealkirjaks oli „Maha kommunistid, elagu sinine must valge”. Teine pikem variant ülistas iseseisvuse aegset õitsengut ning kutsus üles jääma eest­lasteks. Koguti ka relvi, et neid kasutada tulevikus puhkevas võitluses Eesti vabaduse eest. Septembris-oktoobris arreteeriti NKVD poolt Tallinnas tisleri õpilane Endel Väärt (s 1922), Tallinna Köitekoja õpipoisid kaksikvennad Endel ja Aksel Vaks (s 1922), müüjaõpilane Endel Ritsu (1923), rätsepaõpilane Endel Luter (s 1924), müüja Endel Viibur (1922) ja saeveskitöö­line Harald Väär (1922). 9.-10. märtsil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 (igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud riiklike kuritegude ettevalmistamisele või toimepanemisele, samuti osavõtmine sellistest organisatsioonidest) alusel Väärtile, Luterile, Viiburile, vendadele Vaksidele, Ritsule 5+2 (siin ja edaspidi tähendab +le järgnev arv vangistusele järgnevat poliitilistest õigustest ilmajätmist) aastat vabadusekaotust. Need, kes vangilaagri üle elasid, vabanesid küll 1946. aastal, ent juba 1950 arreteeriti uuesti ning saadeti eluaegsele asumisele. Vääri karistati KrK § 58-12  alusel tingimisi ja ta vabastati 19.04.1941.  02.07.1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, teenis Eesti korpuse 917. laskurpolgus ja hukkus 11.12.1944.  Viibur suri Permi oblasti Ussollagis 10.03.1942, A. Vaks 24.12.1941. E. Ritsu arreteeriti teistkordselt 30.03.1950 ja lõplikult vabanes asumiselt 15.03.1958.  E.-F. Vaksi kohta on teada, et ta naasis 1950. aastatel asumiselt Eestisse ja suri Märjamaal.  E. Väärti ja E. Luteri edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

juuli – Tallinnas moodustati ajalehe Uus Eesti osakonnajuhtaja Viljandi kauaaegse linnapea poja Ülo Maramaa (s 1910) poolt põrandaalune vastupanuorganisatsioon „Päästekomitee“,  kuhu ta kaasas endisi Rahvuslaste Klubi ja Isamaaliidu liikmeid. Maramaa poolt eeluurimisel antud omakäelised tunnistused 96 leheküljel sisaldavat olulist teavet organisatsiooni ülesehi­tuse ja liikmete kohta, mis on ära toodud järgmistes peatükkides: „Tallinna organisatsioon“, „Muud harud. A. Noorte haru“, „Maakonnad“, „Raadioside Soomega“, „Informatsiooni han­kimine sakslastelt“ ja „Konspiratsiooni küsimus ja sidesüsteem“. Nende pihtimustes andis Maramaa tšekistidele välja 67 isikut, nende seas ka oma elukaaslase teater „Estonia“ opereti­primadonna Gerda Murre (s 1913), kellest enamiku osa „Päästekomitee“ tegevuses piirdus arutlustega  vajadusest luua organisatsiooni  ja organiseerida vastupanu okupatsioonivõimule. Tõenäoliselt oli need kirjutised vaid Maramaa plaanid, sest organisatsiooni põhikirja või prog­rammi ei koostatud. Maramaa tunnistuse kohaselt oli „Päästekomitee“ eesmärkide saavutamiseks vajalik hankida võimalikult palju informatsiooni sise- ja välispoliitiliste arengute kohta. Informatsiooni asus ta otsima Saksamaa Tallinna saatkonnast, ent midagi Eesti tule­viku suhtes julgustavat sealsetelt ametnikelt ei kuuldud. Otsiti ka kontakte Soome põgenenud eestlastega. 1940. aasta oktoobri lõpul põgenes Soome kolonel Elias Kasak, kes oli teadlik Päästekomitee olemasolust. Maramaa oli teda kutsunud osa võtma organisatsiooni tööst, ent Kasak keeldus, kuna ei tahtnud tegeleda “illegaalsete asjadega kehtiva riigikorra vastu”. See suhtumine oli põhjuseks, miks Maramaa otsustas mitte kaasata organisatsiooni tegevusse sõ­javäge. 20. novembri paiku saatis Kasak Maramaale Soomest raadiojaama. Paraku osutus saatja võimsus nõrgaks ja korduvad katsed Soomega ühendust võtta nurjusid.

Päästekomitee juhtkonnast arreteeriti esimesena 8. novembril 1940 endine politseiametnik Heinrich Tann (s 1898), kes oli organisatsiooni tegevusest varakult kõrvale tõmbunud. Sealt­maalt jaanuarini 1941 võeti vahi alla Balti Puuvilla vabriku kalkulaator Johannes Krabu (s 1913), Tallinna Kooperatiivide Ühingu finantsosakonna ülem Olev Loo (s 1914), Tallinna RETi vabriku insener Valdur Tamera (1907), Murre, Kergetööstuse Rahvakomissariaadi asja­ajaja Hella Kungs (s 1913), Narva ametnik Richard Kirsipuu (s 1916), a/s Kopli Kinnisvarad sekretär Mihkel Tasur (s 1913), Valdur Vood (s 1916), Jõhvi kaupmees Elmar Schmidt (s 1911), Tallinna advokaat Albert Soans (s 1909), Jakob Visnapuu (s 1912), teatrikunstnik Alf­red Sammet (s 1908), raamatupidaja baaside ehitusel Hiiumaal Erni Püssa (s 1914), endine advokaat Hugo Valdre (s 1917) ja Tallinna trükikoja „Olevik“ käskjalg Herbert Veetamm (s 1921) . Organisatsiooni juht Maramaa arreteeriti 30. detsembril 1940.  

3. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal Maramaa, Krabu, Tanni, Loo, Tamera, Kungsi, Kirsi­puu, Sammeti, Tasuri, Püssi, Valdre, Veetamme ja Visnapuu KrK §de 58-1a (kodumaa reet­mine, spionaaž, sõjalise või riikliku saladuse väljaandmine, välismaale põgenemine), 58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärgil NLiidu territooriumile tungimine või võimu haaramine keskustes või kohtadel samadel eesmärkidel, sh NLiidu või mingi liidu­vabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NLiidu ja välisriikide vaheliste lepingute nurjamiseks) ja 58-11 alusel surma mahalaskmise läbi koos isikliku vara konfiskee­rimisega. Murrele, võttes arvesse tema rasedust, mõisteti 25 aastat vabadusekaotust. Murre vaba­nes 10.04.1956 Pestšanlagist Karaganda oblastis.

Päästekomitee liikmed lasti maha Tallinna vanglas 4. juulil 1941.

Vood mõisteti 27. juunil 1942 KrK §17-58-2 (§ 17 – kihutamine ja kaasaaitamine kuriteo soo­ritamiseks) Gorki oblastis tribunali poolt 10 aastaks vangilaarisse, kus suri 25.06.1943. Soans suri Permi oblasti Ussollagis 25.02.1942.

Tallinna organisatsiooni juht Erich Tammemäe (s 1914) arreteeriti 24. märtsil 1941 ja 8. sep­tembril 1941 mõisteti ta tribunali poolt KrK §58-2 alusel surma. Otsus viidi täide Kirovi vanglas 14. detsembril 1941. Kalev Landmann (s 1920) arreteeriti Tallinnas 13. märtsil 1941. Sama aasta 1. juulil eeluurimine tema asjus lõpetati ning tema edasine saatus on teadmata. Ilmselt põgenes vangitapist või hukkus. ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm on oma märgukirjas „Riikliku julgeoleku organite tegevusest Eesti NSV-s perioodil 1940-41. a.a. ja 1944-48.a.a.“ EK(b)P esimesele sekretärile Nikolai Karotammele märgib, et tšekistide poolt arreteeriti 119 Päästekomiteega seotud isikut, nende seas 21 Punaarmee koosseisus ole­vate rahvusväeosade sõjaväelast.   

suvi – Tartus levitati okupatsioonivõimu vastaseid lendlehti. Lendleht pealkirjaga „Eestlased vennad ja õed“, kutsus üles võitlema kommunistide vastu ja toetama soomlasi. Allkirjaks oli „Eestimaa noorte juht“.  23. oktoobril 1940 arreteeriti NKVD poolt Ulila elektrijaama tööline Rudolf Lehiste (s 1922), keda süüdistati lendlehtede levitamises ja välkkoosolekute korralda­mistes, kus ta agiteeris relvaga nõukogude võimu kukutamise poolt. Lehistet kohtu alla anda ei jõutud, ta suri 18. juunil 1942 Vjatlagis.   

19. juuli – NKVD poolt arreteeriti  Tallinnas raua ja terase lao „Eveka“ töötaja Hetty Nigulas (1923) süüdistatuna lendlehtede trükkimises ja osalemises nõukogudevastases terroristlikus grupis. 20. augustil arreteeriti „Eveka“ kaubanduskontori noorem teenistuja Endel Ode (1920), keda süüdistati, et “koos teiste inimestega valmistas kirjutusmasinal kontrrevolutsioo­nilisi lendlehti ning andis edasi teistele levitamiseks.” 21. augustil arreteeriti Tallinna Rahva­ülikooli õpilane Egon Andrei (1923) süüdistatuna osalemises kontrrevolutsioonilise grupi tegevuses ning kavatsuses toime panna terroriakte Punaarmee juhtkonna vastu. Lisaks eeltoo­dule süüdistati Nigulast veel osalemises 22. juunil Tallinnas Kadriorus toimunud rahvuslikul meeleavaldusel ja sidepataljoni sõduri matustel. 16. detsembril 1941 mõistis Kirovi oblasti­kohtu kriminaalasjade kolleegium Nigulasele KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel 5 aastat ning 16.12.1941 toimunud NKVD erinõupidamine mõistis Odele ja Andreile 10 aastat vabadusekaotust. Nigulas suri Gorki oblasti Unžlagis 03.03.1942, Ode Kirovi oblasti Vjatlagis 30.09.1943. Andrei saatus on seni teadmata. 

8. september – Tallinnas levitati okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti. 20. septembril arre­teeriti NKVD poolt trükitööline Kalev Uuk (1921) ja 23. septembril Otto Saare jalgrattatöös­tuse lukksepp Hans Kase (1918), keda süüdistati lendlehtede levitamise ja osalemises tänava­demonstratsioonidel. 16. detsembril 1941 mõisteti erinõupidamise alusel KrK § 58-10 alusel Uukile 10 aastat vabadusekaotust. 28. mail 1941 mõistis Tallinnas tribunal Kasele sama parag­rahvi alusel 5 aastat vabadusekaotust. Mõlemad surid vangistuses Gorki oblasti Unžlagis, Uuk 21.05.1942 ja Kase 14.02.1942.

17. september – NKVD poolt arreteeriti Pärnus endine Petseri vaimuliku seminari õpilane Haljand Riismandel (s 1921) ja kooliõpilane Endel Kaldver (s 1921), 24. septembril kooliõpi­lased  Evald Koppel (s 1920), Georg Laidve (s 1920) ning päev hiljem kooliõpilane Tarmo Tammsoo (s 1921). Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli Riismandel moodustanud Pärnus nõu­kogudevastase organisatsiooni „5 nõukogu“, mille eesmärgiks oli võitlus nõukogude korra ja kompartei vastu. Riismandel oli ka organisatsiooni juht. Organisatsiooni eesmärkideks oli koondada noorsugu, viia läbi agitatsiooni ja propagandat nõukogude korra ning kompartei vastu illegaalse kirjanduse abil ja lendlehtede levitamine. Ehitatava lühilaine raa­diosaatja abil kavatseti teha nõukogude korra ja kompartei vastaseid saateid. Organisatsiooni liikmed pidid relvastuma, et võimaluse korral oleks vahendeid relvastatud väljaastumiseks nõukogude võimu vastu. Süüdistuse kohaselt väljendus Riismandeli nõukogudevastane hoiak ka selles, et ta tööliste miitingul ei võtnud „Internatsionaali“ laulmise ajal peast mütsi. 4. mail 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Riismandelile, Kaldverile, Laidveele, Tammsoole ja Koppelile 10+5 aastat vabadusekaotust. Riismandel suri Kirovi vanglas 23.10.1941. Järgmisel aastal suri sealsamas ka Tammsoo. E. Kaldveri, G. Laidvee ja E. Koppeli edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

23. september – kooliõpilaste protestiväljaastumised Tallinna Reaalkooli ees paikneva Vaba­dussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud ausamba (autor Ferdi Sannamees) hä­vitamine vastu. Esialgu reageerisid õpilased koolimaja akende all toimepandavale vandalis­miaktile vihaste hüüete ja pilgetele. Ausammast lõhkuvate töömeeste suunas lennutati toma­teid, tindipotte ja vene metallraha “nagu pilkepalgaks tehtud töö eest”. Kui aga kuju kõrval­damiseks pandi selle kaela silmus, valgus õpilastemass trepist alla, et asuda ausamba kaitsele. Puhkes rüselus ausamba lõhkujaid kaitsvate miilitsaga. Muidugi ei suutnud see meeleheitlik üritus mälestussammast päästa. Pärast tunde mindi ausamba kohale, mida ikka veel ümbritses rahvahulk, paljastati pea, lauldi rahvuslikke laule ja põgeneti miilitsa eest, et tulla natukese aja pärast jälle tagasi. Hiljem kujunes traditsiooniks, et ausamba tühjast asukohast möödudes nii­pea kui valvesoleva miilitsa tähelepanu hetkeks kõrvale pöördus ja seisatati hetkeks.

29. september –  ööl pärast leeripidu viisid Tallinna Riigi Tööstuskooli õpilased Leopold-Rudolf Juhkam (1922), Helmut Ristmets (1922), Endel Õunapuu (1923) ja Tapa Keskkooli õpilane Johannes Lomp (1921) ära pärjad Tapale maetud kommunistlike tegelaste haudadelt. Koosviibimistel ja koolis laulsid nad nõukogudevastase sisuga laule. L. Juhkam, H. Ristmets ja E. Õunapuu arre¬teeriti samal päeval, J. Lomp 1. oktoobril 1940. 30.12.1943 mõistis NKVD tribunal KrK paragrahvide 58-10 ja 58-11  alusel E. Õunapuule, L. Juhkamile ja H. Ristmetsale 3 ning Lombile 5 aastat vangilaagrit.  Kõik neli surid Kirovi oblasti Vjatlagis: E. Õunapuu  10.06.1942,  L.-R. Juhkam 29.01.1942,  H. Ristmets 19.02.1942  ja J. Lomp 01.04.1943.

17. oktoober  – NKVD poolt arreteeriti Valgas tööstuskooli õpilane Johan Koop (s 1921) ja 23. oktoobril tema kaasõpilane Erich Talve (s 1922). Noormehi süüdistati lendlehe „Maha kommunism“  koostamises ja levitamises 1940. aastal. 8. märtsil 1941 mõisteti neile erinõu­pidamise poolt KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Koop vabanes 1946. aastal, ent kolm aastat hiljem arreteeriti uuesti ja 26.11.1949 mõistis erinõupidamine ta asumisele Karaganda oblastisse. Sama saatus oli ka Talvel, kes arreteeriti uuesti 30.06.1949 ja 26.11.1949 mõisteti erinõupidamise poolt asumisele Akmolinski oblastisse.

28. oktoober – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas kummistampide tehase „Targamaa ja Berg“ töötaja Henn Arens (s 1913), 30. oktoobril 1940 Klooga sõjaväebaaside ehituskümnik Ilmar-Magnus Siiak (s 1915), 1. novembril  ETK laotööline Endel Koppel (s 1919), 13. novembril Tallinna omavalitsuse kommunaalosakonna kontrolör Raimond-Abram Nõmman (s 1917) ja Madis Raid (s 1917), 14. detsembril Majanduse Rahvakomissariaadi kontoriteenistuja Harald Sinka (s 1916) ja tema vend Tallinna kohaliku majanduse osakonna arveametnik Arnold Sinka (s 1917), 13. detsembril kontoriteenistujad Georg-Herbert-Karl Park (s 1918) ja Rudolf Park (s 1918) ning 1. novembril Evald Hekles (s 1917). Noormehi süüdistati nõukogudevas­tase natsionalistliku organisatsiooni moodustamises. Grupi liikmed Tammemäe ja Arensi ju­hatusel arutasid võitlusmeetodeid nõukogude võimu vastu ja jagasid ülesandeid grupi liik­meile võimaliku sõjategevuse puhuks Saksamaa ja NLiidu vahel, mil organisatsioon pidi põ­randa alt välja tulema ja võtma relvade abil võimu. Kõiki süüdistati kuulumises organisat­siooni ja relvastatud väljaastumise ettevalmistamises. Mõned selle grupi liikmed olid seotud organisatsiooniga „Päästekomitee“. 14.-15. aprillil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 19-58-2 (§ 19 – atentaat või selle katse võimuesindajate suhtes), 58–10 ja 58-11 alusel Arensile ja E. Koppelile 10+5, Siiakule ja Nõmmanile 7+3, Raidile, H. Sinkale ja Heklesele 5+3, A. Sinkale, G. Parkile ja R. Parkile 3+2 aastat vabadusekaotust. E. Koppel suri vangistuses 30.10.1942,  G.-H.-K Park Ussollagis 20.09.1942  nagu ka R. Park 09.04.1943.  Ülejäänute saatus on jäänud teadmata.

 3. november – süüdistatuna vaenulikus tegevuses nõukogude võimu ja kompartei vastu ning lendlehtede levitamises arreteeriti NKVD Virumaa osakonna poolt Rakveres TRÜ meditsiini­üliõpilane Lembit Saukas (s 1918), Rakvere Kaubanduskooli õpilane Avo Lill (1921), kutse­kooli õpilane Arnold Kolts (s 1922) ja Oskar Suurkaev (s 1922). Neid süüdistati selles, et nad koostasid kontrrevolutsioonilise sisuga lendlehti ja levitaid neid, kleepides Rakvere tänavatel, koolis ja saatsid neid kirjades mitmesugustel aadressidel. 12. septembril 1940 varastasid noormehed Rakvere Kaubanduskoolist kirjutusmasina, millel Saukas ja Suurkaev valmistasid lendlehti. Suurkaevule lisandus süüdistus, et ta oli rida aastaid olnud poliitilise politsei agent võideldes revolutsioonilise liikumise vastu, samuti oli ta värvanud vabatahtlikke Soome. 1. aprillil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK § 58-10 lg 1 alusel Saukasele, Lillele ja Koltsile 7+2 ja Suurkaevule 5+5 aastat vabadusekaotust. Saukas suri vangistuses 08.12.1942, Kolts 15.02.1943 ja Suurkaev 15.04.1943. Lill vabanes 02.11.1947, ent arreteeriti teistkordselt 1950. a. ja viibis asumisel Krasnojarski krais kuni 01.10.1954.

6. november – arreteeris NKVD Haapsalu keskkooli õpilase Mihkel Droste (s 1923) ja 30. novembril 1940 Haapsalu kutsekooli õpilase Karl Saarmani (s 1923). Läbiotsimisel leiti Saarmani kodust laetud nagaan, isetehtud nuut ja Kaitseliidu käeside. Päev varem koostatud kahjuliku tegevuse tõkestamise määruse kohaselt süüdistati Drostet selles, et ta moodustas nõukogudevastaselt meelestatud õpilastest koosneva grupi, kes seadsid endale ülesandeks tegutseda vastu komsomolile. Organisatsioonil oli oktoobrirevolutsiooni aastapäeval puhul kavandatud takistada kooliõpilaste osavõttu sel puhul korraldatavast rongkäigust. Otsustati lossimüürile üles panna sini-must-valge lipp. Käsitsitrükis koostati üks komsomolivastane lendleht, mis kleebiti Haapsalu keskkooli paraaduksele. Saarman mõisteti 28. mail 1941 eri­nõupidamise KrK §58-10 alusel poolt 5 aastaks vangilaagrisse, ta suri Kirovi oblasti Vjatlagis 16.07.1942. Droste vanemad olid sakslased ja rändasid välja Saksamaale, siis juhin­dudes NLiidu ja Saksamaa vahelisest kokkuleppest 10.01.1941 ja NKGB direktiivist 19.02.1941, otsustati Droste esimese lahkuva transpordiga välja saata Saksamaale. 

6. detsember – okupatsioonivõimu vastaste lendlehtede levitamine Petserimaal noorte vastu­panu organisatsiooni „Päriseestlased“ poolt. See organisatsiooni oli loodud Leonhard Salu­veeri poolt (s 1923) 1940. aasta lõpul võttes eeskuju “Noorte Kotkaste” organisatsiooni tege­vusest. Organisatsioon jäi NKVD poolt avastata.

19. detsember – NKVD poolt arreteeriti Tallinna tehnikakooli õpilane Kalju Mark (s 1921) ning 20. jaanuaril 1941 sama kooli õpilased Edmund Villem Karula (s 1922) ja Heinrich Labi (s 1922). Süüdistuskokkuvõte kohaselt moodustas Mark Tallinna tehnikakooli õpilastest nõukogudevastase grupi, kuhu kuulusid õpilased Karula ja Labi. Viimastele anti ülesanne viia õpilaste seas läbi nõukogudevastast agitatsiooni ja kaasata gruppi teisi õpilasi edasiseks välja-astumiseks nõukogude võimu vastu. Läbiotsimisel leiti Markil nagaan-revolver ja 19 padrunit. Mark, Karula ja Labi väljendamaks oma meelsust kandsid Eesti Vabariigi vapiga sõrmuseid, levitasid ja laulsid koolis nõukogudevastase sisuga laule ning levitasid laimavaid väljamõel¬disi nõukogude võimu ja korra vastu. 19. mail 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 ja 58-11 (Markil veel § 182 – tulirelvade ja laskemoona hoidmine, valmistamine, ostmine ja müümine) alusel Markile 7+3, Karulale ja Labile 5 aastat vabadusekaotust. Mark arreteeriti uuesti 12.09.1949, Labi 08.08.1949 ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kust Mark vabanes 12.09.1954 ja Labi 16.07.1954. E. V. Karula edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

23. detsember – Rakveres arreteeriti NKVD poolt ETK Rakvere osakonna kontoriametnik Aadu Allvee (1919) ja tema vend Rakvere I Keskkooli õpilane Simo Allvee (1922), süüdistatuna 22. ja 23. detsembril Rakveres kontrrevolutsioonilises väljaastumises, mis seisnes Nõukogude Liidu Ülemnõukogu valimistel Rakveres kandideerinud Karl Säre ja Nigol Andreseni valimisplakatite mahakiskumises. 16.12.1941 mõistis NKVD  erinõupidamine A. Allveele Krk § 58-10 alusel 10 aastat vangilaagrit.  Ta suri Gorki oblasti Unžlagis 16.05.1942.  Tema venna saatuse kohta teateid ei ole.

24. detsember – NKVD poolt arreteeriti Kilingi-Nõmmel tööline Kalju Nurk (s 1921), Vändra Keskkooli õpilane Harri Paltmann (s 1922), maaler Oskar Pukk (s 1920) ja tööline Leonhard Hõimoja (s 1922). Noormehi süüdistati kuulumises kontrrevolutsioonilisse mässugruppi. Peale relvade hankimise plaanitsenud grupp üllitada suuremas koguses lendlehti, mis oli suunatud NLiidu Ülemnõukogu valimiste vastu. Hõimojal ja Paltmannilt võeti läbiotsimisel ära 2 nagaani, 2 brauningit, 1 revolver koos padrunitega, õhupüstol, spordipüstol, isetehtud haavlipüstol ja pussnuga. Pukk osutas katsel temalt relv ära võtta vastupanu tulistades komnoor H. Roomeri pihta. Läbiotsimisel 24. detsembril 1940 leiti Nurga elukohast lendleht. Süüdistuskokkuvõte tuvastas noormeeste sidemed Haljand Riismandeliga. 27. jaanuaril 1943 mõistis Kirovi oblasti NKVD tribunal KrK §de 19-58-2, 58-11 ja 182 alusel Nurgale 10, Paltmannile,  Pukile ja Hõimojale 8 aastat vabadusekaotust.Nurk vabanes 12.06.1943, tema edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Pukk vabanes vangistu­sest 22.08.1948, kuid mõisteti asumisele Krasnojarski kraisse, kust vabanes 19.09.1955. Hõimoja jäi teadmata kadunuks. Paltmanni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

1941

jaanuar – kuu algul avastas NKVD Tallinna tehnilises raudteekooli õpilastest koosneva noortegrupi, mida iseloomustati kui “kontrevolutsioonilist mässulise kallakuga noortegruppi”. Sellega seoses arreteeriti 14. jaanuaril Aleksander Nõmm (s 1919), 6. jaanuaril Ahto Niilus (s 1922 ) ning 24. jaanuaril Helmut Madarik (s 1921) ja Eugen Krimm (s 1922). Niilust süüdis­tati selles, et ta levitas koolis mitmesuguste laimavaid kuuldusi nõukogude võimu kohta ja kontrrevolutsiooni­liste laulude tekste, mis olid suunatud partei ja valitsuse juhtide vastu. Madarikku osalemises nende laulude laulmises, peale selle esitas tundides nõukogudevastase sisuga küsimusi ja üri­tas segada kooli aktivistide punaloosungite valmistamist ning lisada neile fašistlikke emb­leeme. 3. veebruaril 1943 mõisteti NKVD erinõupidamise määrusega (enne vist ei jõutud sõja tõttu) Nõmmele KrK § 58-2 alusel 8 ja Niilusele 5 ning Madarikule §de 58-10 lg 1 ja 58-12 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Krimm ei jõudnud kohtuotsust ära oodata, kuna suri 08.02.1942 Molotovis (praegu Perm).Niilus suri Permi oblasti Ussollagis 21.07.1943, Madarik 03.02.1943. Nõmm vabanes 14.01.1949, ent peale vabastamist saadeti asumisele Krasnojarski kraisse.

jaanuar-veebruar – 24. jaanuaril arreteeriti NKVD poolt Tartus isa juuksuriäris töötanud Edgar Reino (s 1920), 4. veebruaril keskkooliõpilane Ivar Borkman (s 1922) ja Heino Univer (s 1923), 5. veebruaril tema vend Uudo Univer (s 1920) ja keskkooliõpilane Karl-Gustav Luude (s 1922), 6. veebruaril rahvamaja elektrimontöör Taivo Klink (s 1921) ning 15. veeb­ruaril keskkooliõpilane Valdeko Noorkukk (s 1921). Arreteerimisel haavas Noorkukk kahe revolvrilasuga üht tšekisti. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli tegemist põrandaaluse vastupa­nuorganisatsiooni liikmetega. Tšekiste vormingus oli see „k.r. noorte organisatsioon, kes loo­tes Saksamaa interventsiooni pääle Nõuk. vastu võttis endale eesmärgiks kukutada Nõuko­gude võim Eestis relvastatud mässu abil”. Väljaastumise läbiviimiseks, pidi organisatsioon ette valmistama kaks pataljoni, kelle ülesandeks oli vallutada Tartu linna ametiasutused. Esi­meseks mässu tähtajaks oli määratud 31.detsembri 1940 öö vastu uut aastat. Peale selle kavat­seti jälgida Nõukogude vägesid Eestis ning kindlaks teha lennuväljade ja sõjaväe arsenalide asukohad“. 7. juunil 1941 mõistis tribunal KrK § 58-2 alusel Luudele ja Noorkukele maha­laskmise. Mõlemad hukati 23.06.1941. Reinot, Klinki, H. Univeri ja U. Univeri karistati 10+5 ning Borkmani 5+3aastase vabaduskaotusega.  H. Univer vabanes 08.02.1951,  U. Univer suri vangistuses Kirovi oblastis Vjatlagis 16.04.1942,  vangistuses suri ka I. Borkman.  T. Klink suri Ussollagis 27.07.1942.  E. Reino edasise saatuse kohta andmeid puuduvad. 

24. veebruar – okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamine Petserimaal noorte vastu­panu organisatsiooni „Päriseestlased“ poolt. Samal päeval levitati 1941. aasta jaanuaris Ku­ressaare gümnaasiumi baasil loodud organisatsiooni “Uued Kalevlased“ poolt Kuressaares 80 lendlehte. Mõlema organisatsiooni liikmeid jäid ta­bamata. 

talv – Mustvees ja selle ümbruses levitati Mustvee Humanitaargümnaasiumi õpilaste poolt moodustatud vastupanugrupi (Arved ja Evald Salupere, Endel Palm) poolt šapirograafil pal­jundatud 1000 eksemplari lendlehte “Maha kommunism!”. Grupi liikmed jäi tabamata ja liitu­sid hiljem omakaitsega.

märts – Tartus moodustati Eesti Tervishoiu Muuseumis (ETM) vastupanuorganisatsioon.  Organisatsiooni esialgse “kolmiku” moodustasid ETMi juhataja Aleksander Koskel (s 1909), asjaajaja Karl Aun (s 1914) ja üliõpilane Lembit Kriisa (s 1919), kes kõik olid Eesti Üliõpi­laste Seltsi liikmed. Hiljem täienes koosseis uute liikmete kaasatõmbamisega. Tegevus piirdus informatsiooni kogumise ja analüüsiga. Arutati omavahel põrandaaluste gruppide organisee­rimise laiendamist, nende tegevuskava, isikute tegevust ja nende usaldatavust, informeeriti üksteist kommunistide tegevusest, toimuvaist muudatusist tegelikus elus, sidemete otsimisest ja loomisest metsavendadega maal, relvade muretsemisest jne. ETM-i grupp jäi NKVD poolt avastamata ja etendas koordineerivat rolli Tartu vabastamislahingutes Suvesõja päevil.

30. aprill – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas kooliõpilane juudi rahvusest Lazar Epštein (s 1923). 1. juunil 1941 Tallinnas koostatud süüdistuskokkuvõtte põhjal süüdistati teda selles, et ta “moodustas 22. laskurbrigaadi aspirandi Arved Saueri (arreteeritud 18.04.1941) ülesandel kontrrevolutsioonilise grupi vanemate klasside õpilastest nimetusega Eesti Rahvuskaard. /…/ Saueri ülesandel tegeles Epštein uute liikmete värbamisega gruppi, seades nende ees ülesan­deks, et  NSVL-le kallaletungi momendil kapitalistlike riikide poolt, organiseerida tagalas ülestõus ja murda Nõukogude võim Eestis. /…/ Selle eesmärgi saavutamiseks püstitas Epštein grupi liikmete ees ülesanded hankida relvi ja viia läbi kontrrevolutsioonilist propagandat, et tõmmata noorsugu kõrvale kommunistlikust kasvatu-sest.” 31. märtsil 1942 Solikamskis toi­munud erinõupidamine mõistis Epšteini KrK § 58-2 alusel surma. Otsus viidi täide 14. juunil 1942 Solikamskis. Sauerile (s 1919) mõisteti 15.04.1942 erinõupidamise poolt KrK § 58-2 ja 58-10 lg 1 alusel 10 aastat vabadusekaotust, ta suri 1943. aastal Komi vangilaagris.

30. mai – NKVD poolt arreteeriti süüdistatuna kuulumises kontrrevolutsioonilisse organisat­siooni ja lendlehtede levitamises Viljandis II Keskkooli õpilased Valdek Schults (s 1924), Elmar Soolo (s 1922), Helmut Sääsk (s 1921) ja Edgar Mihkli (s 1922). Sama kooli õpilane Edgar Kivisild (s 1922) oli arreteeritud juba 4. märtsil. Süüdistuskokkuvõttest nähtub, nime­tatud isikud moodustasid 1940. aasta septembris Viljandis noorteorganisatsiooni, mis seadis ülesandeks kukutada nõukogude võim Eestis relvastatud ülestõusu teel. Organisatsiooni juht oli Soolo. Nende eesmärkide elluviimiseks oli organisatsiooni juhtide poolt välja töötatud tegevusplaan, mille kohaselt Schults pidi hankima relvi, Soolo seadma sisse sidemed nõuko­gudevastaselt meelestatud õpilastega teistes õppeasutustes, Kivisild, Sääsk ja Mihkli pidid šrifti ning kirjutusmasina abil valmistama, paljundama ja levitama lendlehti, mis kutsuvad üles nõukogude võimu kukutamisele Eestis. Kivisild pidi põgenema Soome, et sealt saata organisatsioonile kirjandust. 5. septembril 1941 mõistis Uurali Sõjaväeringkonna NKVD tri­bunal Kirovis KrK §de 58-2, 58-10 ja 58-11 alusel Soolo, Sääse, Mihkli ja Kivisilla surma. Nad lasti maha 09.12.1941. Schultsile mõisteti 10 aastat vabadusekaotust. Tema edasisest käekäigust pole midagi teada.

Viljandi organisatsiooniga seostas NKVD 27. juunil 1941 arreteeritud raudteetöölist Bruno Kurvitsat (s 1923). Aprillis 1941 oli Kurvits Schultsi ülesandel levitanud lendlehti. Peale selle levitas ta süstemaatiliselt kaasõpilaste seas nõukogudevastast laimavat „lüüasaamis­meeleolulise iseloomuga“ agitatsiooni nõukogude võimu ja selle juhtide kohta. 18. aprillil 1942 mõisteti Molotovi oblasti erinõukogu poolt KrK § 58-2 alusel Kurvitsale 8 aastat  vabadusekaotust. Ta vabanes 25.04.1949, ent tõenäoliselt ei pääsenud temagi teistkordsest arreteerimisest ja asumisele saatmisest. 

31. mai – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas jurist Boris Tiit (s 1913) ja aurik „Marta“ radist Arvi Tops (s 1921), keda süüdistati kuulumises kontrrevolutsioonilisse. mässuorganisatsiooni. Süüdistuse kohaselt asus Tiit (s 1913) 1940. aasta novembris looma „nõukogude korrale vae­nulikest elementidest kontrrevolutsioonilist natsionalistlikku organisatsiooni relvastatud väl­jaastumise jaoks“. Vahistamise hetkeks oli organisatsoonis 50 liiget, läbiotsimistel võeti ära 45 nimetust mitmesuguseid relvi. Märtsis 1941 lõi Tiit kontakti Saksa sõjaväeluure residen­tide Birki ja Mathieseniga, kes tegutsesid sakslaste Eestist repatrieerumiskomisjoni katte all. Neilt sai Tiit ülesande koguda spionaaži iseloomuga andmeid, saades vastu suure koguse relvi ja laskemoona, suure summa nõukogude raha, salatinti, šifrid, koodid ja raadiojaama, et edastada spioonlikku infot Saksa sõjaväeluurele. Koos Birki ja Mathieseniga arutas Tiit sõja ajal saksa õhudessandi heitmiseks ENSV territooriumile sobilike punktide leidmist ja ette­valmistamist ning võttis endale ülesandeks nende kohtade leidmise. Kuna Tops sooritas 11. detsembril 1942 Solikamskis enesetapu, tema kriminaalasi lõpetati. 16. septembril 1941 mõistis NLiidu Ülemkohtu Sõjakolleegium Tiidule KrK §de 58-2, 58-6 lg 1 (spionaaž) ja 58-11 alusel surma­nuhtluse ühes vara konfiskeerimisega. Tema hukkamise aja kohta teated puuduvad. 

Süüdistatuna kuulumises Tiidu organisatsiooni arreteeriti järgmised isikud:

  1. 30. mail Tallinnas linna kommunaalmajanduse osakonna referent Vaike Pärtsel (s 1917), keda süüdistati Tiidu ülesandel Eestis paiknevate Punaarmee üksuste ja lennu­väljade asukohtade väljaselgitamine, uute liikmete kaasamises organisatsiooni, relvade hankimises organisatsiooni liikmetele, relvastatud väljaastumise puhul Punaarmee ük­suste ründamine ja vabrikute ja tehaste hävitamist takistamine. 16. juunil 1943 mõistis NKVD Molotovi oblasti erinõupidamine KrK §de 58-2, 58-6 ja 58-11 talle 10 aastat vabadusekaotust. Vangistuse viibis Permi oblasti Ussollagis 1941-1943, Krasnojarski krai Kraslagis. Pärast laagrit asumisel Krasnojarski krais 1950-1956, vabanes 27.01.1956.
  2. 3. juunil arreteeriti Tallinnas Riikliku Liidutehase nr 463 joonestaja Arvo Muna (s 1920). Muna süüdistati seotuses Viktor Tõnissoni ja Aksel Lindmaaga ning osalemi­ses kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevuses.  9. septembril 1941 mõistis Ki­rovi Oblastikohtu kriminaalasjade kolleegium KrK § 58-12 alusel Munale 5+3 aastat vabadusekaotust. Muna suri Kirovi oblasti Vjatlagis Kotelnitšis 23.01.1942. 
  3. 1. juunil arreteeriti Tallinna Polütehnikumi üliõpilane Olev Kruus (s 1920). Läbiotsimi­sel tema elukohas leiti 11 nagaani, 2 mausrit ja 3 revolvrit, suuremas kogu­ses padruneid. Lisaks sellele gaasimask, kiiver, kirjutusmasin „Olympia“, USA pärit­olu raadiovastuvõtja RCA, 15 rahvusvärvides käesidet ja 3 sini-must-valget lippu. Kruusi süüdistati kuulumises põrandaalusesse spionaažiorganisatsiooni. Toimikus lei­duvad ka salakirjad-šriftid raadiosaatjate jaoks. Eeluurimist ei jõutud lõpetada, sest Kruus suri 02.01.1942 Permi oblastid Ussollagis.  
  4. 3. juunil arreteeriti Tallinnas TPI majandusüliõpilane Otto-Evald-Hjalmar Letner (s 1919) Letner oma süüd ei tunnistanud ja ilmselt ülekuulamistel saadud vigastuste pä­rast peatati 17. juunil 1942 eeluurimine kuni tema tervenemiseni. Letnerit raviti Ussolskaja 2. lagpunkti statsionaarses haiglas ja Letner vabastati vahi alt veebruaris 1944. 
  5. 1. juunil arreteeriti Feliks Lepp (1920), kes suri enne kohtu alla andmist vangistuses Ussollagis Permi oblastis 03.12.1941.
  6. 1. juunil arreteeriti Endel Pärn (s 1918). Selleks, et pääseda piinamistest ülekuulamisel, hüppas ta 3. juunil 1941 kolmanda korruse aknast välja, ent jäi ellu. Tema uurimine peatati ja edasine saatus on teadmata. 
  7. 27. mail arreteeriti Riias Aksel Lindmaa (s 1921). Läbiotsimisel leiti temalt film Tal­linna lahe miiniväljade plaaniga (teise ilmutamata filmi valgustasid miilitsad kinni­võtmisel ära), mida ta olevat püüdnud üle anda Saksa saatkonda. 14. aprillil 1943 mõistis NKVD erinõupidamine Solikamskis Ussollagis §de 58-2 ja 58-6 alusel Lind­maa surma. Hukati 15.06.1943.

Tiidu organisatsiooniga seostasid tšekistid ka Pärnu vastupanugruppi, mille tuntumaks liik­meks oli endine Eesti sõjaväe kapten Karl Parek (s 1903), kes tol ajal töötas Pärnu Kalakom­binaadi ostmise ja soolamise punkti juhatajana. 22.-27. juunil 1941 arreteeriti tšekistide poolt Pärnus peale Pareki Ehitustrusti nr 3 ökonomist Johannes Ümarik (s 1919), Pärnu mootorite­hase „Proletar“ ökonomist Artur Rungi (s 1916), äriteenija Harald Jaakson (s 1922), Pärnu se­gakaubastuse nr 90 raamatupidaja Richard Vilgats (s 1922), Pärnu riikliku panga teenistuja Feodor Paimre (s 1922), Kristjan Saar (s 1921), mööblimeister Fred Kuusik (s 1911), Arnold Tamro (s 1921), Artur Messimas (s 1918) ja Endel Jaakson (s 1916). 2. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-2, 58-6 ja 58-11 alusel kõik ülalnimetatud surma. Otsused viidi täide juba järgmisel päeval.

5.-6. juuni – NKGB poolt arreteeriti Tallinnas ehitustehnikumi õpilane Feliks Umjärv (s 1922) 12. Keskkooli õpilane Jüri Kolle (s 1921), Kaubasadama elektrik Feliks Luitme (s 1921), Riikliku kirjastuse „Rahva Raamat“ müügiosakonna raamatuköitja Rein Rohtse (s 1920), majahoidja Voldemar Neierdi (s 1922) ja Ernst Traat (s 1921). Noormehi süüdistati selles, et alates 1940. aasta sügisest kuulusid nad Tallinnas tegutsenud „noorte kontrrevolut­sioonilisse mässuorganisatsiooni“, mille eesmärgiks oli relvastatud väljaastumine NLiidu vastu ja nõukogude võimu kukutamine Eestis. Samuti oli organisatsiooni eesmärgiks on ku­kutada nõukogude kord Eestis ning abistada Saksamaad Suur-Soome loomisel, kuhu kuuluk­sid Soome, Eesti ja Läti. 4. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal Kollele KrK §de 58-2 ja 58-13 (aktiivsed teod või aktiivne võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida on avaldatud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures kodusõja perioodil vastutavatel või salajastel ametikohtadel olles) surmanuhtluse ja hukati 04.07.1941. 7. oktoobril  jagasid tema saatust KrK § 58-1a alusel Umjärv, kes hukati Kirovi vanglas 05.12.1941, 15. septembril KrK §de 58-2 ja 58-11 alusel Luitme, kes hukati Kirovi vanglas 21.12.1941, 29. septembril Krk § 58-4 (rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes ka­pitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnustades püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile või tema poolt vahenditult organiseeritud ühiskondlikele rühmitustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osu­tamine vaenuliste tegude teostamises NSVL vastu) alusel Rohtse, kes hukati Kirovi vanglas 10.01.1942, 15. septembril Neierdi, kes aga suri Kirovi vanglas 23.03.1942 enne kohtuotsuse täideviimist, ning Traat kes mõisteti 31.03.1942 Ussollagis erinõupidamise poolt KrK §de 58-4, 58-10 ja 58-11 surma ning hukati 09.05.1942.

26. juuni –  NKVD poolt arreteeriti Rakvere Kaubanduskooli õpilased Arvo Talvik (s 1922) ja Jüri Kard (s 1922) süüdistatuna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Vabadus-Vendlus-Isamaa“ moodustamises. Organisatsiooniga olid seotud veel Voldemar Loemaa (s 1922), Kuuno Sorell (s 1924) ja Egon Nurk (s 1924). Organisatsiooni liikmed koostasid ja levitasid lendlehti, asetasid pärgi Vabadussõjas langenute mäles­tusmärkidele ning kutsusid noori üles mitte astuma komsomoli. Organisatsioonil oli põhikiri, milles oli sõnastatud organisatsiooni põhieesmärk moodustada “sisemiselt kui ka väliselt tugev tulevane Eesti-Soome Rahvusriik” ning olid ära toodud organisatsiooni ülesehitus ja tegevuskava selle eesmärgi saavutamiseks. Kirjutusmasinal trükitud lendleht pealkirjaga „Aatevennad“ kutsus Eesti noorust neil raskeil päevil “nüüdsest peale töötada ja võidelda langenud kangelaste ees­kujul Eesti parema tuleviku eest”. Teine lendleht kujutab põrgukatlas keevat Stalinit, keda kolmhargiga torgib kurat.

Kard ja Talvik saadeti sõja puhkedes vangitapiga NLiidu tagalasse. Ešelon sattus Narvas saksa lennukite pommitamise alla ja 16.07.1941 õnnestus neil vahi alt põgeneda. E. Nurga saatuse kohta ei õnnestunud leida

Talviku kohta on teada, et ta naasis 1941 Rakverre ja asus õppima SD kooli. Tema edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Kard arreteeriti uuesti 19. oktoobril 1948. 17. veeb­ruaril 1949 mõisteti ta tribunali KrK §58-1a alusel poolt 25 aastat vabadusekaotust. Krasno­jarski krai Kraslagist vabanes ta 20.02.1956.

Sorell arreteeriti 27. juunil 1941 ja 31. märtsil 1942 mõisteti talle Ussolagis KrK §de 58-4, 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 11.06.1951, ent mõisteti asumisele Krasnojarski kraisse, kust vabanes 07.05.1956.

Loemaa arreteeriti 26. detsembril 1940 Rakveres tabatuna Nigol Andreseni ja Karl Säre portreeplakatite mahakiskumiselt. 22. aprillil 1942 mõistis Kirovi oblasti NKVD tribunal KrK §de 58-10 ja 58-8 (kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel terroristlike aktide soo­ritamine nõukogude võimu esindajate vastu) alusel Loemaa surma, ta hukati Permi oblasti Ussollagis 14.06.1942.    

1. juuli NKGB poolt arreteeriti Tallinnas Linna Rahvaharidusosakonna arveametnik Kalju Oja (s 1920). Süüdistuskokkuvõtte järgi oli NKGB saanud and­meid, et Tallinnas on nõukogudevastane grupp, kuhu kuuluvad Oja, Lembit Tampere (s 1921), Erik Raiküla (s 1921) jt, mis arendab nõukogudevastast ja natsionalistlikku tegevust ning moodustab analoogi­lisi gruppe teistes Eesti linna­des. Oja moodustas grupi, mida ta juhtis ja mille nimetusena on süüdistuskokkuvõttes ära toodud „Республиканское общество“. (Kuna toimikus sellele eestikeelset vastet ei leidu, pakume grupi eestikeelseks nimetuseks „Vabariiklik Ühing“.) 2. juulil 1946 mõistis Kirovi oblasti MVD erinõupidamine KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel Ojale 6 aastat vabadusekaotust. Vabanes 02.07.1947, uuesti arreteeriti 6.07.1949 ja mõisteti 24.09.1949 erinõupidamise poolt samade paragrahvide alusel asumisele Krasnojarski kraisse. Vabanes 1954. aastal. Puidukunstnik Raiküla arreteeriti tšekistide poolt 11. novembril 1945 ja mõisteti 25. veebruaril 1946 NKVD erinõupidamise poolt  KrK § 58-1a alusel 5 aastaks asumisele. Tamperele mõisteti 7. augustil 1945 MVD tribunali poolt  KrK § 58-1a alusel 15+5 aastat vabadusekaotust. Suri vangistuses Krasnojarski krais Norillagis 11.05.1949. R. Veimret ilmselt tšekistidel tabada ei õnnestunud.

27. juulil – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas Arvo Raidla (s 1921), keda süüdistati kuulumi­ses kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni „Sini-Must-Valge“. Uurimist ei jõutud lõpule viia, sest Raidla suri 2. detsembril 1941 Ussolagis. „Sini-Must-Valge“ tegevusega seostasid tšekis­tid ka Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuse jaoülemat nooremseersant Karl Sinijärve (s 1916). Viimane arreteeriti 18. juulil 1940 süüdistatuna lendlehtede levitamises ja sini-must-valge lipu heiskamises 21. juunil 1940 miitingu ajal Tallinnas. 15. juulil 1940 arreteeris NKVD Tallinnas Vootele Ehala (s 1920), keda süüdistati lendlehtede trükkimises ja levitamises. Süü­distuskokkuvõttes jäeti organisatsioonis osalemine kõrvale ja piirduti sellega, et Sinijärv ja Ehala astusid üles Riigivolikogu valimiste vastu ning valmistasid ja levitasid sellekohased lendlehti. 11. novembril 1941 mõistis NKVD Kirovi oblasti erinõupidamine KrK §58-10 lg 2 alusel Sinijärvele ja Ehalale 10 aastat vabadusekaotust. Sinijärv vabanes 31.10.1943, Ehala suri Kirovi oblasti Vjatlagis 15.05.1942.

27. juunil 1941 arreteeriti NKVD poolt Tallinnas Jüri Pärkmaa (s 1922), keda süüdistati kuu­lumises “Sini-Must-Valge“. Seoses sõja-olukorraga evakueeriti Pärkmaa NLiidu tagalasse.  Nähtavasti pääses Pärkmaa tapivagunist põgenema seoses ešeloni pommitamisega saksa len­nukite poolt, sest hilisem tagaotsimine vangilaagrites tulemusi ei andnud.

juuli – 4. augustil arreteeriti NKVD poolt Narvas Kreenholmi vabriku ketraja abi Viktor Tasane (s 1924) ja Endel Kornet , keda süüdistati selles, et nad juulis 1941 koostasid Tasase kodus 3-4 lendlehte ja panid need samal õhtul Narva tänavatele üles. 9. augustil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK § 58-8 ja 58-10 Tasase surma. Otsust täide siiski ei viidud ja Tasane viidi vangitapiga Nõukogude tagalasse. Uus tribunal toimus 30. oktoobril 1941 Stalingradi garnisonis, kus Tasasele mõisteti KrK §-de 58-9 ja 58-2 alusel 20 aastat vabadusekaotust. Seejuu­res loeti kergendavaks asjaoluks, et kuriteo sooritamise ajal ei olnud ta veel 18aastane. Tema edasine saatus on teadmata. Korneti saatuse kohta andmed puuduvad.

1945

veebruar-märts – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas 14 noorukit (sh 3 tütarlast), kellest enamus olid endise Westholmi Gümnaasiumi ja teiste koolide õpilased. Neid süüdistuse kuu­lumises “terroristlik-natsionalistliku noorteorganisatsiooni”, mille tegevus seisnes illegaalsete relvastatud koolinoorte gruppide moodustamises. Organisatsioonil oli šifr, “punaste” nime­kirjad, plaanitseti lendlehte 24. veebruariks, relvaladude röövimist jne. Selle grupi silmapaist­vamaks operatsiooniks oli toidulao röövimine koos valvesõduri tapmisega, mis tõi kaasa sur­mamõistmise kahele organisatsiooni liikmele. 22. detsembril 1945 tribunal mõisteti tribunali poolt süüdi järgmised isikud:

  1. Erik Sard (s 1927), varjas end võimude eest – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – sur­maotsus, hukatud 07.03.1946.
  2. Väino Allas (s 1926), tööpataljon sõdur – arr 26.02., §§ 58-lb, 58-8 ja 58-11 – surmaot­sus, asendati 20aastase vabaduskaotusega.
  3. Edgar Põld (s 1926), tööpataljon sõdur – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 10 a.
  4. Guido Ruud (s 1926), Tallinna VII Keskkooli õpilane – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 10 a.
  5. Leo Nurm (ka Leino, s 1927), Tallinna VII Keskkooli õpilane – arr 26.02., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10+3 a.
  6. Albert Grau (s 1927), elas, Tallinnas, lukksepp – arr 19.03., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a.
  7. Kuno Rikkas (1927), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 12.03., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.
  8. Made Tikerpuu (s 1926), Tallinna arve-plaanindustehnikumi õpilane – arr 28.02., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais Severo-Jenisseiskis 10.03.1956.
  9. Ludvig Sokolov (s 1923), Talinna tööstuskooli õpilane – arr 28.02., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a.
  10. Karl Sullakatko (s 1925), varjas end võimude eest – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a.
  11. Viktor-Melchior Sard (s 1898), Vaeküla põllundustehnikumi direktori asetäitja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses Vasalemma vangilaagris 06.08.1947.
  12. Astrid Sard (s 1923) elas Tallinnas, masinakirjutaja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a, vabanes 12.01.1958.
  13. Õie Sullakatko (s 1924), Kehtna kooli õpilane – arr 08.03., § 58-la  – 10+2 a.
  14. Enn Kiviloo (s 1914), elas Tallinnas, kooliõpetaja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 17.09.1955.

8.-9. märts – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas mööbliartelli tööline Manivald Hiis (s 1928), Draamateatri tööline Gunnar Tetsmann (s 1928) ja tööstustehnikumi õpilane Udo Kreek (s 1926). Neid süüdistati kuulumises Omakaitsesse, relvade omamises ja seotuses Jär­vel 28. oktoobril 1944 toimunud laskemoonarongi plahvatusega. 27. juulil 1945 mõistis tribu­nal KrK §de 58-1a ja 58-11alusel Hiisile ja Tetsmannile 10+5 aastat vabadusekaotust. Kreek suri eeluurimise ajal 10. 05.1945 Patarei vangla haiglas. Tetsmann vabanes 29.05.1954, Hiis 23.08.1954. 

Suvi – julgeoleku poolt arreteeriti 32 isikut, keda süüdistati kuulumises põrandaalusesse vas­tupanuorganisatsiooni „Vaba Eesti Võitlusrinne“ (VEV). (Sama nimetust oli kandnud ka Tal­linnas 1942. aasta augustis Eesti Tarbijateühisuste Keskühisuse põrandaalune vastupanurühm; veebruaris 1944 ilmus lendlehena organisatsiooni häälekandja „Vaba Eesti“ (mobilisatsiooni poolt, peninukkide vastu). VEV koosnes põhiliselt merekooli õpilasest ja tehase „Punane Ret“ töölistest. Neist 12 olid varem olnud Saksa sõjaväes, 2 Omakaitses. 1945. a juhtisid organisat­siooni Guido Kutser, Alfred Tosvel ja raudteetööline Ilmar Päärson (s 1927). Organisatsioonil oli põhikiri, programm, ankeedid, vandetõotus, liikmepiletid, pitsat, lipp ja relvad. 23. novembril mõistis tribunal VEV liikmetele järgmised karistused:

  1. Guido Kutser, Tallinna tehase „Punane Ret“ tehniline joonestaja – arr 19.06., §§ 58-2 ja 58-11– surmaotsus, mis hiljem muudeti 10+5 a, vabanes 1958.
  2. Alfred Tosvel, (s 1924), elas Tallinnas, lukksepp – arr 27.07., §§ 58-2 ja 58-11 – sur­maotsus, mis hiljem muudeti 10+5 a, vabanes 1956.
  3. Boris Ugandu (s 1924), Tallinna merekooli kursant – arr 26.06, §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.03.1956.
  4. Ago Just (s 1925), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.02.1958.
  5. Gaido Nurk (s 1927), Tallinna merekooli kursant – arr 23.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes 04.07.1958.
  6. Jaan Kesküla (s 1915), Tallinna merekooli kursant – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 20.09.1956.
  7. Albert Kõrv (s 1922), elas Harjumaal, Kolga vallas, talunik – arr 29.08., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a.
  8. Lembit Krain (s 1927), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 26.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, suri vangistuses.
  9. Villem Koff (s 1924), Tallinna ehitustehnikumi õpilane – arr 31.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes vangistusest 11.12.1954 ja asumiselt 15.04.1959.
  10. Endel Voormaa (s 1926), elas Tallinnas, laevakütja – arr 28.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais 11.09.1954.
  11. Johannes Remmelgas (s 1925), tehase „Punane Ret“ lukksepp – arr 01.08., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 20.05.1956.
  12. Endel Parm (s 1923), tehase „Punane Ret“ monteerija – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt 10.09.1958
  13. Vello Raie (s 1923), Tallinna merekooli kursant – arr 26.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 1954.
  14. Guido Tulp (s 1926), Tallinna merekooli kursant – arr 19.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais 26.11.1956
  15. Elmar Mändla (s 1925), ehituspataljoni sõdur – arr 14.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 1964.
  16. Voldemar Lillak (s 1924), Tallinna autoakutehase tööline – arr 09.08. § 58-12 – 8 a, va­banes asumiselt 14.11.1951.
  17. Lembit Lannes (s 1926), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 28.06., § 58-12 – 6+3 a, vabanes 24.12.1950.
  18. Paul-Ullrich Kuusik (s 1926), Tallina II Keskkooli 11. kl õpilane – arr 28.06., § 58-12 – 6+3 a, vabanes 25.12.1950.
  19. Ants Tamm (s 1928), tehase „Punane Ret“ treial – arr 09.08., § 58-12 – 6 a, suri van­gistuses.
  20. Orest Kesküla (s 1918), tööpataljoni sõdur – arr 28.06., § 58-12 – 8 a.
  21. Paul Piirimaa (s1909), tööpataljoni sõdur – arr 28.06., § 58-12 – 8 a, vabanes 09.07.1953
  22. Paul Mihhailov (s 1924), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 27.07., § 58-12 – 8 a, vabanes asumiselt 10.09.1956.
  23. Boris Sirotkin (s 1926), Tallinna tööstuskooli nr 1 õpilane – arr 15.08., § 58-12 – 5 a, vabanes 05.06.1953.
  24. Otto Särgava (s 1925), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 27.07., § 58-12 – 5 a.
  25. Erich Blauhut (s 1923), tehase „Punane Ret“ konstruktor – arr 28.06.,  § 58-12 – 5 a.
  26. Roland Kask (s 1926), Tallinna merekooli kursant – arr 28.06., § 58-12 – 6 a; vaba­nes detsembris 1950.
  27. Hardi Tombak (s 1923), tehase „Kawe“ tööline – arr 15.08., § 58-12 – 8+3 a;
  28. Boris Kullerkann (s 1925), tehase „Krull“ tööline – arr 27.07., § 58-12 – 8 a;
  29. Andres Riisk (s 1923), Tallinna masinatehase tööline – õigeks mõistetud 29.12.1945.

Majandustehnikumi õpilane Raimund Kippe (s 1927) suri eeluurimisvangistuses 01.10.1945.

Hiljem tabatud VEV liikmetest mõistis tribunal 21. detsembril 1945 KrK §1de 58-2 ja 58-11 alusel 06.10.1945 arreteeritud Päärsonile 8 aastat vabadusekaotust, kes vabanes 19.01.1955. 20.09.1946 arreteeritud merekooli endisele kursandile Uno Kaunis’ele (s 1926) mõistis tribu­nal 05.07.1947 KrK §de 58-1a, 58-8 ja 58-11 alusel 25+5 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 07.10.1960. 12.07.1948 arreteeritud Rapla MTJi traktorist Raul Anton (s 1924) sai tribunalilt 07.10.1948 samade paragrahvide eest 25 aastat vabadusekaotust, ta vabanes 23.04.1964.

13. september – julgeoleku poolt arreteeriti Virumaal Võsu koolipoiste põrandaaluse vastu­panuorganisatsiooni „Relvastatud Kaitsesalk“ liikmed Väino Vaagert (s 1926), Erast Muik (s 1927) ja Kalju Isop (s 1927). See organisatsioon oli asutatud juba 1941. aastal nimetusega „Konspiratiivstaap“. 1944. aastal asutati uuesti põhikirja kohaselt uue nimetusega „Relvasta­tud Kaitsesalk“, mille eesmärgiks oli ja kodukoha kaitsmise olukorras “kui Nõukogude väed on sunnitud (USA ja Inglismaa survel) Eestist lahkuma”. Organisatsoonis oli kümmekond poissi, kellest arreteeriti kolm juhti. Koostati ka Võsu rajoonis elavate venemeelsete isikute nimestik. 28. jaanuaril 1946 mõistis tribunal neile KrK §§ 58-1a ja 58-11 alusel 10+5 aastat vabadusekaotust. Vaagert ja Muik surid vangistuses. Isop vabanes 1955.

november – julgeoleku poolt arreteeriti Rakveres õpilasorganisatsiooni „Raudne Käsi“ liik­med. 16. novembril 1945 olid nad õhkinud kohaliku punasamba näitamaks, “et Eestis on nõu­kogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 04. märtsil 1946 mõistis tribunal süüdi järgmised isikud:

  1. Heindrich Redlich (s 1928), Rakvere I Keskkooli X kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 15 a.
  2. Jüri Puusta (s 1930), I Keskkooli VIII kl õpilane arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a, vabanes 04.11.1955.
  3. Harri Kaldma (s 1928), I Keskkooli X kl õpilane – arr 19.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
  4. Erich Alamets (s 1928), I Keskkooli IX kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
  5. Ülo Hiielaid (s 1927), I Keskkooli X kl õpilane – arr 19.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
  6. Aleksander Kask (s 1927), Tallinna arve-plaanindustehnikumi õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a, vabanes 09.01.1957.
  7. Olev Talts (s 1927), Tallinna VII Keskkooli IX kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 7 a, vabanes 13.12.1956.
  8. Arvi Iila (s 1927), I Keskkooli X kl õpilane – arr 20.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 7 a, vaba­nes 19.05.1958.

1946

jaanuar-veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Tartus noorukid, kes levitasid lendlehti, millele oli alla kirjutatud „Eesti Rahvuslik Iseseisvus Liit“. 10. juulil mõistis tribu­nal süüdi järgmised isikud:

  1. Endla-Helle Vilper (s 1922), TRÜ III kursuse üliõpilane – arr 19.01.1946, § 58-10 lg 2 – 6+3 a, vabanes 19.01.1952.
  2. Voldemar Jaaksoo (s 1918), TRÜ üliõpilane – arr 05.02.1946, § 58-10 lg 2 – 8+3 a.
  3. Karl Ariva (s 1924), TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane – arr 06.03.1946, § 58-la, – 6  a, vabanes 1952.
  4. Ants Salum (1923), TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane – arr 04.02.1946, § 58-12 – 3 a.
  5. Kaja Kleis (s 1923), TRÜ üliõpilane – arr 30.01.1946 – õigeks mõistetud.
  6. Olga Loo (s 1927), elas Tartus, arveametnik – arr, kuid vabastati enne kohut.
  7. Anita Ermel (s 1925), elas Tartus, kontoriametnik – arr 04.02.1946, § 58-10 – 3 a,
  8. Lehte Pallav (s 1925), elas Tartus, raamatupidaja – arr 04.02.1946, § 58-10 – 3+2 a, va­banes 1960.
  9. Helga Männiksaar (s 1922), elas Tartus, sanepidjaama töötaja – arr 06.02.1946, § 58-10 – 3 a,
  10. Valli Korts-Lindus (s 1892), elas Tartus, kodune – arr 30.01.1946,  § 58-10 – 3 a, vaba­nes 30.01.1949.
  11. Virve Jakobson (s 1925), elas Tartus, arveametnik – arr 06.02.46, § 58-12 – õigeks mõistetud.
  12. Helga Lill (s 1923), elas Tartus, arveametnik – arr 19.02.46, § 58-12 – kvalifitseeriti tun­nistajaks.

jaanuar-veebruar – Pärast „10. Roheliste Partisanide Pataljoni“ Nursi punkri hävitamist 28.12.1945 arreteeriti hulgaliselt metsavendade abistajaid ja koolinoorte organisatsioonide noortegruppidega „Skautlus“, „Põhjala Noored“ ja  „Noored Partisanid“ liikmeid.

Juunis 1945 asutasid Võru Keskkooli õpilased põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Skautlus“, mille üheks eesmärgiks oli sidemete loomine metsavendadega ja nende abista­mine. Leiti kontakt metsavendade esindajatega ning lepiti kokku omavahelise koostöö ja si­depidamise viisides. Metsavendadele hangiti kirjutusmasinaid, suuski, patareisid, paberit, si­dumismaterjale jm.

Metsavennad rääkisid koolinoortele, et neil on raadioside välismaaga, Eesti pagulaskeskusega Rootsis ning neil on ülesanne koordineerida vastupanuliikumist Võrumaal. Samuti on neil vaja koguda luureandmeid Punaarmee väeosade suuruse ja asukohtade kohta Võrumaal. Neil on korraldus panna pearõhk luuretegevusele ja sidemete loomisele metsavendadega ning hoi­duda aktiivsest relvavõitlusest ja terroriaktide korraldamisest, et okupatsioonivõime ilmaasjata mitte ärritada. „Skautluse“ liikmeid kasutati ära ka sidemete loojatena ja sidepidajatena teiste metsavendade gruppidega. 

Suvel 1945 konspiratsiooni huvide „Skautlus“ likvideeriti ja selle liikmetest moodustati kaks paralleelset gruppi – „Põhjala Noored“ ja „Noored Partisanid“.

31. augustil 1946 mõisteti neile tribunali poolt järgmised karistused:

  1. Friedrich Lukk (s 1895), „10. Roheliste Partisanide Pataljoni“ juht – arr 04.01., §§ 58-la ja 58-11 – 15+5 a, suri vangistuses 10.05.1949.
  2. Olev Pehka (s 1914), Võru Keskkooli õpetaja – arr 08.01, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, suri vangistuses 17.08.1947
  3. Evald Oimet (s 1923), TPI ehitus- ja mehaanikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 28.05.1958.
  4. Kaljus Kongo (s 1919), elas Võrus, raamatupidaja – arr 30.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 30.10.1956.
  5. Mango Daniel (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.07.1954.
  6. Silvia Kibal (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 7 a, vabanes 29.11.1952.
  7. Raimond Terasmägi (s 1929), Võru Keskkooli VII kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.07.1954.
  8. Asta Eher (s 1926), TRÜ kehakultuuri I kursuse üliõpilane – arr 12.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 04.01.1958.
  9. Paula Paloots (s 1928), Võru Keskkooli õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 7 a, vabanes asumiselt 31.05.1956.
  10. Heldur Tormiste (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.06.1954.
  11. Hans Savisaar (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.10.1954.
  12. Õie Raag (s 1926), TRÜ I kursuse meditsiiniüliõpilane – arr 10.01. , § 58-12  – 5 a.
  13. Vaiko Viiard (s 1927), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 30.11.1950.
  14. Ilme-Luule Puusaar (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, § 58-12 – 4 a.
  15. Endel Lokk (s 1925), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 08.01, §§ 58-la ja 58-11 – mõisteti õigeks.
  16. Olev Palo (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 04.04., § 58-12 – 5 a, vabanes 27.01.1951.
  17. Elmar Ojasoo (s 1911), elas Võrumaal Vagula külas, sidekontori raadiotehnik – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vab. 12.02.1955.
  18. Otto Liiming (s 1912), tööpataljoni sõdur – arr 02.02., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a.
  19. Voldemar Pähn (s 1925), end võimude eest varjav – arr 23.09.1945., §§ 58-lb (kodu­maa reetmine sõjaväelase poolt) ja 58-11 – 10 a.
  20. Aleksander Urbanik (s 1902),  Tallinna elektrijaama tööline – arr 06.02, § 58-10 lg 1 – 3+1 a.
  21. Elfriede Eher (s 1911), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Lükke külas, talunik – arr 28.12.1945., § 17-58-1a – 7+3 a, vabanes 13.12.1952.
  22. Agnes Eher (s 1929), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Lükke külas, talunik – arr 28.12.1945., § 58-12 – 5 a, vabanes 13.10.1950.
  23. Elmar Vagul (s 1913), Võru sidekontori ametnik – arr 19.01., § 17-58-1a – õigeks mõis­tetud.
  24. Konstantin Metsmees (s 1920), Võru sidekontori raamatupidaja – arr  28.01., § 58-10 – 5 a.
  25. Arvo Karise (s 1909), Võru Keskkooli õpetaja – arr 29.12.1945., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses 02.05.1948.
  26. Gustav Vahtra (s 1899), elas Võrumaal Rõuge vallas Laosaare külas, MTJi masinist – arr 13.02., § 17-58-1a – õigeks mõistetud.
  27. Alide Salumäe (s 1917), elas Võrus, soojuselektrijaama laborant – 19.01., § 17-58-1a – õigeks mõistetud.
  28. Armilda Püvi (s 1917), elas Võrumaal Antsla vallas, talunik – arr 27.11.1945., § 58-12 – 4+2 a, vabanes 01.12.1956.
  29. Erich Kelder (s 1928) elas Tallinnas – arr 19.02., § 58-10 lg.1  – 7+3 a.  
  30. Leonora Kuslapuu (s 1927), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr  07.01., § 58-10 lg 1 –   5+2 a.
  31. Valve Pormeister (s 1926), TRÜ I kursuse meditsiiniüliõpilane – arr 24.01., § 58-10 lg 1 – 5+2 a.
  32. Selma Pragi (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945., § 58-10 lg 1   – 5+2 a,  vabanes 06.04.1951.
  33. Roland Parv (s 1929), Võru Keskkooli VIII kl õpilane – arr  07.01., § 58-12 – 5+2 a,  va­banes asumiselt 1955.
  34. Raimond Parv (s 1929), Võru Keskkooli VIII kl õpilane – arr  07.01., § 58-12 – 5+2 a, vabanes asumiselt 1955.
  35. Flavald (ka Flavold) Saimra (s 1928), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 04.04., §§ 58-la ja 58-11 – 6+2 a.
  36. Asta Klais (s 1926), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr  08.04., § 58-l0 lg 1 – 5 a.

12. veebruaril 1947 mõistis tribunal süüdi järgmised noorteorganisatsioonide liikmed:

  1. Luule Johanson (s 1929), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 31.12.1945., § 58-l0 lg 1 ja 58-11 – 5+2 a, vabanes 23.01.1951.
  2. Aino Pormeister (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr  08.04., §§ 58-la ja 58-11 – 6+2 a, vabanes asumiselt 28.07.1956.
  3. Matti Tiisler (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr  04.04., §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes asum. 25.12.1957.

Veebruar-märts – julgeoleku poolt avastati ja võeti ära Võrus ning Võrumaal tähelepanu­väärsel hulgal nõukogudevastaseid lendlehti. Veebruaris arreteeriti neli Võru Keskkooli õpi­last, aprillis arreteeriti veel kuus noormeest. Neid süüdistati kuulumises põrandaalusesse vas­tupanuorganisatsiooni „Sini-Must-Valge“ (SMV) ja lendlehtede levitamises.

SMV nimeline organisatsioon loodi Saksa okupatsiooni ajal, 1942/43. aasta talvel Võru Gümnaasiumis õpilaste poolt, organiseerijaks ja juhiks oli gümnaasiumi teise klassi õpilane Viktor Lukk. SMV tegevus piirdus rahvusvahelise olukorra ja sõjasündmuste ühises arutami­sega. Kaaluti ka tegevusvariante uue Nõukogude okupatsiooni puhuks ning võimalusi Eesti Vabariigi kaitsmiseks punase hädaohu vastu. Järgmisel õppeaastal SMV salaliidu tegevus soikus, sest selle eestvedaja Lukk lahkus koolist ning siirdus Soome, kus astus luurajate ette­valmistamise kursustele. 1944. aastal tuli Lukk Haukka luuregrupi koosseisus Eestisse ning tegutses pärast Eesti taasokupeerimist punaarmee poolt Võrumaal.  

Mais 1945 hakkasid Elmut Laane ja Heldur Tormiste moodustama keskkooli vanemate klas­side poistest põrandaalust vastupanugruppi. Teised algatajad olid Lembit Muuga, Kalju Liin ja Henn Pihlapuu. Kuna Muuga ja Laane olid kuulunud Saksa ajal eksisteerinud SMVsse, nimetati organisatsioon SMVks. Seati eesmärgiks oma ridu laiendada, koguda relvi ning luua side metsavendadega, et sõja korral koos nendega okupantide vastu välja astuda, venelaste terrorit ja rüüsteretki takistada, võim kohapeal üle võtta ning Eesti iseseisvus taas­tada. Otseseks tegevuseks vastupanuvõitluses oli lendlehtede valmistamine ja levitamine ning metsavendade abistamine toidu, varustuse ja rahaga. Organisatsiooni juhtimiseks moodustati operatiivstaap kuhu kuulusid Laane, Tormiste, Muuga, Liin ja Pihlapuu. Organisatsiooni üld­juhiks sai Laane.

NLiidu Ülemnõukogu valimiste eel valmistas Laane valimiste läbikukutamise sihiga hulgali­selt väikseformaadilisi lendlehti: “Eestlane hääletab ainult sini-must-valge lipu all!” ning le­vitas neid Võrus ja maakonnas. Lendlehed varustas ta omavalmistatud pitsati jäljendiga: „10. RPP 3. Kompanii“. 

27. septembril 1946 mõistis sõjatribunal SMV liikmetele järgmised karistused:

  1. Elmut Laane (s 1928), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 02.04., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12. 07.1954.
  2. Lembit Muuga (s 1927), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 02.04.19, §§  58-la, 58-11, 59-3 (relvastatud jõukude organiseerimine) ja 7.VIII 1932 (NLiidu Kesktäitevko­mitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrus 07.08.1932 „Riikliku, kolhooside ja koo­peratiivide vara kaitseks ja vastutuse tugevdamisest ühiskondliku (sotsialistliku) vara riisumise eest“ – nn kolme viljapea määrus) – 10 a, 05.11.1946 vähendati karistust 8 aastale.
  3. Rein Visk (s 1928), Võru tööstustehnikumi õpilane – arr 04.04., 7.VIII 1932, §§ 58-11 ja 59-3 ( osalemine korratustes, mida ei ole sätestatud §59-2. s.o osalemine massilistes korratustes) – 10 a, vabanes 22. 08.1952.
  4. Roland Kulla (s 1928), Võru autobaasi tööline – arr 04.04., 7.VIII 32, §§ 58-11 ja 59-3 – 10 a, vabanes asumiselt 02.12.1958.
  5. Hans Jaik (s 1927), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 04.04, 7.VIII 32, § 59-3 – 10 a, vabanes asumiselt 24.02.1960.
  6. Alfred Ermel (s 1905), elas Võrumaal Laheda vallas, talunik – arr 06.04., §§ 182, 59-3 – 10 a.
  7. Hans Tammemägi (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, va­banes asumiselt 26.06.1958.
  8. Heino Veski (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, vaba­nes asumiselt 02.12.1957.
  9. Valev Kaska (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, vaba­nes asumiselt 02.12.1958.
  10.  Ilmar Palo (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 13.02., § 58-10 – 6 a,

mai – julgeoleku poolt arreteerit 17. mail Tartu tööstuskooli nr 12 õpilane Harri Hõimre (s 1928), 18. mail Tartu industriaaltehnikumi õpilane Ilmar Abel (s 1929) ning 06. mail Tartu tööstuskooli õpilane Avo Krimp (s 1930). Neid süüdisti püüdes asutada organisatsiooni „Boy’s“ noorkotkaste põhimõtete järgi (normid, katsed jne). Organisatsioonil oli vandetõotus, liikmeraamatud, käskkirjad, templid, relvad. 15. oktoobril mõistis tribunal Krimpile ja 17. detsembril Abelile ja Hõimrele KrK §de 17-58-la ja 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Krimp vabanes 04.01.1955.

8. mai – õhtul kell 10 lasti õhku Tõnismäel asunud Tallinna vallutamisel langenud punaar­meelastele pühendatud ajutise puust monument. Õhkijateks olid Tallinna V Keskkooli õpila­sed Aili Jürgenson ja Andrea-Ageeda Paavel, kes valmistasid omatehtud lõhkelaengu kõikjal vedelevast sõjamoonast. See saadi Tallinna 21. kooli õpilase Juhan Kuusk’i kaudu. Tema rel­valaost leidis NKVD leiti 3 püssi, 17 granaati, 26 signaalpadrunit, 25 mürsku, 1 kg lõhkeai­net, 625 vintpüssi padrunit, 8 meetrit süütenööri, 8 detonaatorit. Vaatamata miilitsavalvele õnnestus monument süütenööri abil õhku lasta.

Jürgenson ja Paavel kuulusid rahvuslikult meelestatud noortegruppi, mis tegutses deviisi „Eesti vabaduse eest“ all. Tegutsemist alustati 1945. aasta lõpust, levitati lendlehti, millele kirjutati alla „Eesti Vabaduse Liit“. Aprillis-mais levitati Tallinnas lendlehti “Eestlane, ära hääleta kommunistide poolt…” – allkirjaks „Eesti Iseseisvuse Võitlusliit“. Abistati toidupak­kidega Kopli vangilaagris kinnipeetavaid sõjavange, vabariigi aastapäeval pandi pärg Reaal­kooli juures asuvale Vabadussõjas langenud koolipoiste mälestussambale. Plaaniti veel met­savenna põgenemise organiseerimist Tõnismäe haiglast, Kakumäel asuva okupatsiooniväe ja NKVD tegelase Idel Jakobsoni mürgitamist, kuid need jäid arreteerimise tõttu teostamata. Küll aga lõhuti komsomolikomitee ja Jakobsoni korteri aknaklaase.

Pärast monumendi õhkimist arreteeris julgeolek maikuu jooksul noortegrupi liikmed ja 21.-24. oktoobrini toimunud tribunal mõistis neile järgmised karistused:

  1. Andrea-Ageeda Paavel (s 1930), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 18.05., §§ 58-9, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.12.1954.
  2. Aili Jürgenson (s 1931), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 18.05., §§ 58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a.
  3. Juhan Kuusk (s 1932), Tallinna 21. kooli V klassi õpilane – arr 26.07., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 6 a, põgenes 10.8.1948 Arhangelski lastekolooniast ja jäi julgeoleku andmeil teadmata kadunuks, 1973 lõpetati üleliiduline tagaotsimine.
  4. Eino Valdmaa (1929), Tallinna  II Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a, vabanes asumiselt 30.05.1956.
  5. Lia Frey (s 1928), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 22.05., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a, vabanes 03.1954.
  6. Ingmar Kalbus (s 1928), Tallinna IX Keskkooli VII klassi õpilane – arr 24.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a, vabanes 1956.
  7. Feliks Liivarand (s 1928), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 23.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a.
  8. Niina Tšernova (hiljem Heinla, s 1928), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 6 a, vabanes 21.01.1958.
  9. Adele Randoja (s 1929), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 3 a, vabanes 1957.
  10. Lisl Lentsius (s 1929), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – 23.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a,
  11. Vello Volt (s 1928), Tallinna II Keskkooli X klassi õpilane – arr 24.05., § 58-12 – õi­geks mõistetud.
  12. Arnold Tiivel (s 1925), elas Tallinnas, sõjaväestatud valve töötaja – arr 12.08., § 58-12 – 4+2 a,
  13. Tatjana Kask (s 1908), elas Tallinnas, raamatubaasi abitööline – arr 23.05., § 58-12 – 3+2 a, vabanes 18.07.1954.

kevad – medõde Koidula Ilvär (s 1926) levitas Tartus lendlehte “Maha kommunism! Elagu vaba ja sõltumatu Eesti! …” Ilvär arreteeriti 10. novembril. Koos oma tädi Armula Ilväri (s 1908) ja end võimude eest varjava Eldur Parder’iga (s 1928) oli tegemist sugulastega, kes aitasid põgenenud sakslasi-sõjavange. Uurimise käigus üritas julgeolek neid siduda organi­satsiooniga „Taara Pojad“ („Taarapojad“), mis oli eksisteerinud juba 1941. aastal Valter Suur’e juhtimisel. Parder arreteeriti 22. septembril 1947. 10. mail 1947 mõistis ENSV Ülem­kohus K. Ilvärile KrK §de 58-10, 58-11 ja 182 alusel 8 ja Parderile §de 58-10 ja 58-11 alusel 10+3 aastat vabadusekaotust. A. Ilvär arreteeriti 14. aprillil 1950 ja 8. septembril 1950 mõistis ENSV Ülemkohus talle §de 58-10, 58-11 ja 58-14 alusel 25 aastat vabaduskaotust. Parder vabanes asumiselt 06.06.1958, A. Ilvär 09.07.1956

oktoober – Kuressaare Keskkooli X kl õpilane Vello Seppel (s 1930) levitas Kuressaares okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehti. Julgeolek arreteeris Seppeli 08. juulil 1947 ja 27. uulil 1947 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 58-10 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Kuut kaasteadjat ja muud kahtlusalust ei arreteeritud. Seppel vabanes 20.02.1952. 

(Uuesti arreteeriti Seppel 22.03.1953 ja mõisteti Ülemkohtu poolt 06.07.1953 KrK § 58-10 lg 1 alusel 10+5 aastat vabadusekaotust, vabanes 04.08.1956.) 

10. detsember – Tallinnas Nõmmel levitati noortegrupp „Tammelehed“ liikmete poolt oku­patsioonivõimuvastaseid lendlehti. 14. detsembril arreteeriti Arnold Niiler (s 1922), Ester Niiler (s 1926) ja kooliõpilane Lehte Reivat (s 1933). Eeluurimise ajal püüti kokku seada süü­distust põrandaaluse noorteorganisatsiooni kohta, ent sellest süüdistusest loobuti. 17st kaht­lusalustest läksid kohtu alla A. Niiler ja E. Niiler, kellele 27. märtsil 1947 mõisteti ENSV Ülemkohtu poolt §de 58-10 ja 58-11 aluselt vastavalt 3 ja 7+5 aastat vabadusekaotust. Reivarti süüasi lõpetati tema alaealisuse tõttu. E. Niiler vabanes 21.02.1953.

1947

Kevad-suvi – julgeoleku poolt arreteeriti Tartu koolinoorte põrandaaluse vastupapuorganisat­siooni „ Vaba Eesti“ liikmed. Julgeoleku andmeil oli organisatsioonil üle 60 liikme: arve-plaanitehnikumis – kuni 10, II Keskkoolis – üle 10, tööstustehnikumis – 10, õhtukoolis – 5, meditsiinikoolis – 6, I Keskkoolis – 10, neist vangistati 15. Organisatsiooni juhtis soomepoiss Raimund Prost, koos temaga oli Saksa või Soome sõjaväe kogemus 4 organisatsiooni liikmel. Organisatsioonil oli side metsavendadega (Kalju Kirotar lõi 1946 mais sidemed Võrumaal tegutseva metsavandade grupi pealiku Sulev Nagelmanniga). 31. augustil mõistis tribunal organi­satsiooni liikmetele järgmised karistused;

  1. Raimund Prost (s 1924), end võimude eest varjav – arr 05.04., § 58-la – 25+5 a.
  2. Helju Päll (s 1926), TRÜ kehakultuuri teaduskonnas I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 17.06.1956.
  3. Linda Saks (s 1926), Tartu II Keskkooli X klassi õpilane – arr 13.04., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 1959.
  4. Eda Valmet (s 1928), TRÜ meditsiiniteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.03.1955.
  5. Ilme Valdmaa (s 1926), TRÜ I kursuse üliõpilane/kassiir – arr 10.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  6. Endel Tiimus (s 1918), elas Kiviõlis, tuletõrjuja – arr 24.05., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, va­banes 03.11.1956.
  7. Endel Lepasaar (s 1918), elas Mäksa vallas, talunik – arr 21.04., § 58-la – 10 a.
  8. Kalju Kirotar (s 1925), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 27.03., § 58-la – 10+5 a, vabanes 1957.
  9. Ülo Subbi (s 1926), TPI I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 182 – 10+5 a, vaba­nes 22.09.1955.
  10. Lea Laanekuru (s 1926), TRÜ ettevalmistuskursuste kuulaja – arr 13.04., § 17-58-la – 8+3 a, vabanes 19.10.1954.
  11. Kalju Erm (s 1927), TRÜ meditsiiniteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 18.06., §§ 58-12 ja 182 – 5+2 a.
  12. Leiger Õunpuu (s 1923), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 15.04., § 58-12 – 5+2 a.
  13. Mauri Peetsi (s 1926, Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 17.04., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 16.07.1956.
  14. Maimo Rudi (s 1927), elas Türil, ametnik – arr 19.06., § 58-12 – 4+2 a, vabanes 1957.
  15. Raimond Hallik (s 1928), Tartu meditsiinikooli III kursuse õpilane – arr 21.04., §§ 58-la ja 58-11 – õigeks mõistetud.

29. mai – Viljandimaal Nuias levitas lendlehti (“Surm Stalinile…”) Karksi kooli VII klassi õpilane Ants Saul (s 1931). Teda ja teisi noori kahtlustati ka kuulumises noorte põrandaalu­sesse vastupanuorganisatsiooni „Saladuslik Käsi“, kuid julgeolekul ei õnnestunud seda tões­tada. Saul arreteeriti 13. juunil ja 23. septembril mõistis tribunal Saulile lendlehtede levita­mise eest § 17-58-8 alusel 10 aastat vabaduskaotust, tema kaaslased võeti eriarvele. Saul va­banes 28.07.1954.

mai-juuli – julgeoleku poolt arreteeriti põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Noorte Vabadusrinne“ („Eesti Noorte Vaba Rinne“), kelleks olid Tartu linna ja Mäksa valla nooru­kid. Organisatsioonil oli staap, vandetõotus, varjunimed, relvad, must nimekiri kommunisti­dest jne. 20. septembril Tallinnas peetud tribunal mõistis järgmised karistused:

  1. Aksel Põder (s 1929), end võimude eest varjav – arr 07.05., §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, va­banes 14.07.1956. 
  2. Uno Kass (s 1931), elas Tartus, trükitööline – arr 07.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vaba­nes 22.07.1954.
  3. Ervin Vene (s 1932), elas Tartus, tööline – arr 07.06., 58-la ja 58-11 – 10 a, põgene­nud 10.08.1948.
  4. Endel Püss (s 1930), elas Tartus, trükitööline – arr 16.05., 58-la ja 58-11 – 10 a, vaba­nes 15.10.1954.
  5. Eldor Sumberg (s 1932), Tartu II Kooli VI klassi õpilane – arr 23.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.06.1954.
  6. Valdeko Kõiv (s 1928), elas Tartus – arr 16.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 16.04.1956.
  7. Ants Raav (ka Paal, s 1932), elas Tartus, õhtukooli õpilane – arr 20.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.07.1954
  8. Konstantin Mikkin (s 1927), Kukruse Tööstuskooli nr 8 õpilane – arr 02.07., §§ 58-la, ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 23.09.1954.
  9. Edgar Härmson (s 1929), elas Tartumaal Mäksa vallas Võrukülas – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 28.03.1952.
  10. Evald Keerna (s 1927), elas Tartumaal Mäksa vallas Metsanurga külas, talunik – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 24.05.1952.
  11. Ferdinand Pant (s 1924), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 28.03.1952.
  12. Bernhard Kääri (s 1928), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 08.07., §§ 182 ja 58-12 – 5+2 a, suri vangistuses 16.05.1948.
  13. Teetlef Kääri (s 1929), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 08.07., §§ 182 ja 58-12 – 5+2 a, vabanes 13.06.1952.

01. november – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas TPI üliõpilased Ly Saving (s 1928), Lilian Balgav ja Edda-Urve Ratassepp. Neid süüdistati okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehtede levitamises (“…Meil pole praegu võimalust relvi, kuid küllap ükskord algab aega! … oleme sunnitud astuma valimiskastide juurde … kriipsutage maha valimissedelil reeturite nimed…”). 6. märtsil mõistis ENSV Ülemkohus KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Savingule 7, Balgalvile 5 ja Ratassepale 4 aastat vabadusekaotust. Seda leiti aga vähe olevat ning täiendaval istungitel mõistis Ülemkohus 06.06.1951 Ratassepale, 11.08.1952 Savingule ja 22.01.1952 Balgalvile samade paragrahvide eest 10 aastat vabadusekaotust. Saving vabanes 11.08.1954, Balgalv 21.12.1954 ja Ratassepp 20.09.1954.

1948

veebruar-märts – 26. veebruaril arreteeriti julgeoleku poolt Tartu Muusikakooli õpilane Su­lev Unt (s 1931), 24. märtsil Otepää kooli õpilane Olav Loog (s 1930) ja 27. märtsil Valga I Keskkooli VIII kl õpilane Uno Värk. Noorukeid süüdistati kuulumises Valgamaa noorte põ­randaalusesse vastupanugruppi „Põhja Kotkad/Noored Kotkad“, mis asutati tõenäoliselt 1946. aastal. Samuti kahtlustati noorukeid sidemeid metsavendadega Läbiotsimistel leiti šifr, varju­nimed jne. 19. juunil mõistis tribunal Loogile ja Värkile KrK 58-1a ja 58-11 alusel ning Untile (lisandus § 182) 25 aastat vabadusekaotust. 16.04.1955 vähendati kõigi karistusi 7 aastale ja nad vabastati. 

aprill – kuu algul arreteeriti julgeoleku poolt 10 Viljandi noormeest ja ühe poisi isa (kaas­teadmise eest ) kuulumise eest põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Tasuja“. Läbiotsi­mistel leiti relvad, organisatsiooni põhikiri, embleem ning kassa. Organisatsiooni liikmed ka­sutasid varjunimesid, õpiti tundma morset, kasutati salakirja jne. Kavatseti alustada aktiivset tegevust, hankida veel relvi sõjaväelastelt, saada auto ja minna metsa. 19. juunil mõistis tribu­nal neile järgmised karistused:

  1. Uno Kutsar (s 1931), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 03.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a, vabanes 30.06.1956.
  2. Harri Helinurm (s 1928), elas Viljandis, leivakombinaadi tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
  3. Olev Soolo (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 01.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
  4. Aldo Jürgen (s 1930), elas Viljandis, ehitustrusti tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a, vabanes 1961.
  5. Eduard Kull (s 1931), elas Viljandis – arr 01.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
  6. Heino Gruft (s 1931), elas Viljandis, ehitustrusti tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
  7. Olav Kivistik (s 1932), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a.
  8. Heino Kutsar (s 1932) Viljandi Tööstuskooli nr 7 õpilane  – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a, vabanes 17.08.1956.
  9. Harri Karro (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a, vabanes 13.07.1956.
  10. Endel Nugis (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
  11. Hans Jürgen (s 1899), elas, Viljandis, aiandus-mesindus trusti valvur – arr 09.04., § 58-la – 10+5 a.

aprill – 1947. oktoobris Tartus levitatud lendlehtede ning okupatsioonivõimu poolt keelatud kirjanduse eest arreteeriti julgeoleku poolt Tartus 23. aprillil Heldur Kaarna (s 1931) ja Tartu Tööstuskooli nr 4 õpilane Ilmar Konts (s 1930) ning 29. aprillil teater „Vanemuine“ elektrik Valter Echholz (s 1918). Neid süüdistati ka kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisat­siooni „Julius Kuperjanovi Pojad“. 29. juulil mõistis ENSV Ülemkohus neile KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. 

aprill – lendlehed Viljandis (“… kummale me nõuame rängemat karistus, kas sõjaroimareile, kes sõjaaeg hävitasid kommuniste, või röövmõrtsukaile, kes rahuaeg röövivad inimestelt va­randuse ja viib siis kaugele külmale maale…” ning kaebas: “… Need igavesed metslased on hakanud jälle meie rahvast küüditama, see on küll väga salajane ja algul tagasihoidlik, kuid üle kogu Eesti…” ja lootis: “Valge laev on saabumas…” – allkiri „Roheline Rist“). 1. mail ar­reteeriti süüdistatuna nende lendlehtede levitamises tööstustehnikumi õpilane Olav Erna (s 1926) ja kodune Valve Pahkma (s 1929), kellele 31. juulil ENSV Ülemkohus mõistis Krk § 58-10 alusel 8 aastat vabadusekaotust. Sama süüdistuse alusel arreteeriti 24. septembril end võimude eest varjav Harald Eensalu (s 1929), leivakombinaadi tööline Raul Miitjan (s 1929) ja remontkontori tehnik Ants Laugma (s 1921). 20. detsembril mõistis Ülemkohus Eensalule, 10, Miitjanile 8 ja Laugmale 6 aastat vabadusekaotust. Orav vabanes 25.11.1954, Pahkma 14.12.1954, Eensalu 25.05.1955 ja Laugma 28.06.1954.  

juuni – julgeoleku poolt arreteeriti Jõgeva Keskkoolis tegutsenud põrandaaluse vastupanuor­ganisatsiooni liikmed, kellele 01.detsembril mõistis erinõupidamine järgmised karistused:

  1. Lembit Vaasna (s 1920), end võimude eest varjav – arr 28.06, §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 30.11.1056.
  2. Valve Pillesaar (s 1922), Jõgeva Keskkooli õpetaja – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 08.1956.
  3. Alli Lello (s 1931), Jõgeva Keskkooli X klassi õpilane – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  4. Martin Lihu (s 1930), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes19.06.1954.
  5. Erich Reinumägi (s 1929), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 28.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes25.04.1955.
  6. Ilmar  Ulvi (s 1929), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.

juuli – julgeoleku poolt arreteeriti Valgas sealse Raudteekooli nr 2 endised õpilased, kes olid moodustanud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Must Kolmnurk“. Organisatsioonil oli šifr, paroolid, liikmete hüüdnimed ja relvad. 14. septembril mõistis Valga Raudtee liinikohus neile järgmised karistused:

  1. Ülo Poola (s 1932), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 10.11.1954.
  2. Kalju Reiljan (s 1929), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 10.02.1956, vabanes asumiselt 16.04.1958.
  3. Harri Sepa (s 1932), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 27.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.07.1954.
  4. Oskar Haug (s 1929), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 26.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 29.10.1955, vabanes asumiselt 18.07.1959.
  5. Jaan Kangro (s 1929), Valga vagunidepoo tisler – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 03.03.1956, vabanes asumiselt 04.07.1958.
  6. Albert Karask (s 1931), Tapa depoo lukksepp – arr 25.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  7. Endel Keldt (s 1930), Tapa depoo lukksepp – arr 24.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  8. Evald Keldt (s 1930), Tapa depoo lukksepp – arr 24.07., §58-12 – 4 a.
  9. Jaan Taat (s 1900), elas Võrumaa Taheva vallas, talunik – arr 24.07., § 58-12 – 7 a.

suvi – julgeoleku poolt arreteeriti Ahtmes põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Rongapo­jad“ liikmed, kes püüdsid kahe grupina Soome põgeneda. Organisatsioonil oli vandetõotus, liikmeks astumise avaldused, liikmete nimekiri jne. 19. veebruaril 1949 mõistis tribunal orga­nisatsiooni liikmeile järgmised karistused:

  1. Gottfried-Lembit Trell (s 1929), repatrieeris 1947. a, end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 02.12.1956.
  2. Nordan Virro (s 1929), tööline – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 30.08.1955.
  3. Heino Põldra (s 1929), elas Rakveres, ehitusvalitsus tööline – arr 15.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.10.1955.
  4. Elmar Puidak (s 1929) end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.06.1956.
  5. Ullrich Hellisto (s 1929), end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.01.1956.
  6. Edgar Villakov (s 1929), end võimude eest varjav – arr 13.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 -10 a, vabanes 27.10.1956.
  7. Eino Parri (s 1929), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 12.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a,
  8. Vambola Pekkermann (s 1928), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 15.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 14.03.1956 ja asumiselt 08.03.1958.
  9. Toivo Antonov (s 1927), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 05.08., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 7 a, vabanes 07.12.1954.

oktoober – julgeoleku poolt arreteeriti 6 Võru noormeest, keda süüdistati kavatsuses moo­dustada põrandaalust vastupanuorganisatsiooni „Viis Venda“. Tegemist on poistega, kellest paar olid omal ajal seotud organisatsiooniga „Skautlus“. Otseseks arreteerimise põhjuseks oli Ždanovi portree rikkumisega. 19. mail 1949 Tartus toimunud tribunal mõistis neile järgmised karistused:

  1. Vello Peedosk (s 1930), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., §§ 58-la ja 59-3 – 10+5 a, vabanes 18.07.1955.
  2. Ülo Kuhi (s 1928), Tartu kergetööstustehnikumi õpilane – arr 27.10., §§ 58-12, 4. VI 1947 (N Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus 4. juunist 1947 „Kriminaalvastutu­sest riigi- ja ühiskondliku vara riisumise kohta“) – 25 a, karistust vähendati 8 aastale, vabanes 04.01.1955.  
  3. Evald Närska (s 1929), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., § 58-12 – 10 a, va­banes 04.01.1955.
  4. Heinrich Peedosk (s 1929), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., § 58-12 – 10 a, vabanes 09.03.1955.
  5. Koit Pilv (s 1927), elas Võrumaal Haanja vallas Holdi külas, talunik – arr 18.01.1949, §§ 17-58-8, 59-3 – 25 a, vabanes 04.01.1955.
  6. Herbert-Heino Korp (s 1930), Tartu, ehitustehnikumi õpilane – arr 02.03.1949, §§ 58-la ja 58-11 – õigeks mõistetud.

18. detsember – julgeoleku poolt arreteeriti Tartumaa Veski valla kooli VI kl õpilane ingerisoomlane Viktor Mustonen (s 1931), keda süüdistati katses moodustada V-VII klassi õpilastest põrandaalalust vastupanuorganisatsiooni „Viking“ („Sõpruse Liit“). 23. märtsil 1949 mõistis ENSV Ülemkohus KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel talle 8 aastat vabadusekaotust. Ülejäänud kuus (või üheksa) 12-14-16-aastast noort jäid “operatiivkasutuseks” seletusega “alaealised, arreteerida pole otstarbekas, materjali vähe”.  

1949

 jaanuar-veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Viljandi meditsiinikooli õpilased, kes olid 10. jaanuaril levitanud okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti (algas hüüdlausega “Surm Stali­nile”), milles julgeoleku hinnangul väljendati terroristlikke kavatsusi ühe NLiidu valitsuse- ja parteijuhi vastu. 25. märtsil (massiküüditamise päeval) mõistis tribunal neile järgmised karis­tused:

  1. Endla Pukk (s 1930) – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 30.03.1955.
  2. Salme Pekk, (s 1931) – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 04.03.1955.
  3. Eha Lukats (s 1931), – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 30.03.1955.
  4. Eha-Lucrezia Siiman (s 1930) – arr 04.02., §§ 58-10 ja  58-12 – 8 a, 01.02.1955

vähendati karistust 6 aastale ja ta vabastati.

veebruar-märts – julgeoleku poolt arreteeriti noormehed, keda süüdistati kuulumises põran­daalusesse vastupanuorganisatsiooni „Liit“. Organisatsiooni liikmed tegelesid relvade tund­maõppimise ja sõjamängudega, neil oli liikmemaks ja varjunimed. Neid süüdistati ka kavatsu­ses raudteed õhkida. 11. augustil mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Hans Tarmet (s 1930), Tallinna 26. Kooli pioneerijuht – arr 06.03., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 25 a, vabanes 22.11.1954.
  2. Valter Leet (s 1929), Tartu elektromehaanikatehnikumi õpilane – arr 25.02., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 25 a, vabanes 22.11.1954.
  3. Albert Leet (s 1931), Tartu elektromehaanikatehnikumi õpilane – arr 25.02., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 22.11.1954.
  4. Arnold Allas (s 1929), Türi aiandustehnikumi õpilane – arr 06.03., §§ 19-58-9 ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.11.1954.  
  5. Jüri Kauer (s 1929), Türi aiandustehnikumi õpilane  – arr 06.03., 19-58-9, 58-11 – 10 a, vabanes 22.11.1954.
  6. Arnold Kontkar (s 1930), TRÜ preparaator – arr 09.03., vabastati enne kohut 15.07.1949.

aprill – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas noormehed, keda süüdistati kuulumises aastail 1946-47 Viljandis tegutsenud põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Tasuja“. Organisatsiooni liikmed olid levitanud okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti (22.04.1947 „Tasuja“ lendlehest: “Saabub taas Jüriöö… Hävitage kommuniste ja eesti rahva reetureid…“) Organisatsiooni liikmed sattusid võimude kätte tänu komsorgi taskusse sokutatud ähvarduskirjale. 28. mail mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Bernhard Jaanus (s 1929), Tallinna arhitektuuri-ehitustehnikumi (TAET) õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 15.10.1954.
  2. Osvald Rääk (s 1928), TAETi õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 26.04.55.
  3. Endel Keller (s 1931), TAETi õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 10 a, 17.11.1954 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 18.01.1955.
  4. Oliver Jokk  (s 1928), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 26.04., §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 20.06.56.
  5. Aleksander Tomson (s 1924), Häädemeeste metskonna tööline – arr 26.04., §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a,  17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 03.07.1956.

Kaks „Tasuja“ liiget tabati hiljem – 24. märtsil 1950 end võimude eest varjav Erich-Enno Krutop (s 1926), kellele 28. juunil 1950 mõistis tribunal KrK §§de 58-1a ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Krutop  suri vangistuses 09.05.1951. 23. juunil 1951 arreteeriti Jõhvi ehituskontori kümnik Eldor Traks (s 1927), kellele 30. septembril 1952 tribunal mõistis KrK §§de 58-1a ja 17-58-8 alusel 25 aastat vabadusekaotust. Traks vabanes 11.03.1958.

mai – julgeoleku poolt arreteeriti 05. mail Tallinnas TPI majandusteaduskonna I kursuse üli­õpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929) ning TPI ehitusteaduskonna I kur­suse üliõpilane Henno Arrak (s 1930). Neid süüdistati okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises TPIs 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis erinõupidamine KrK §de 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ja Roomale §de 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vabadusekaotust. Neemlaid vabanes 28.02.1956, Arrak 13.08.1955 ja Rooma 17.08.1954.

24. juuni – mõistis tribunali süüdi Viljandi II Keskkooli õpilastest koosneva põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Triumviraat“ liikmed. Süüdistuse kohaselt oli organisatsiooni üles­andeks kõigi nõukogudevastaselt meelestatud õpilaste ühendamine, õõnestustegevus NLiidu vastu ning USA ja Inglismaa võimaliku sõja korral NLiiduga astuda relvaga käes Nõuko­gude riigi vastu, kodanliku korra taastamiseks Eesti NSV territooriumil. Organisatsioonil oli liikmete nimekiri, isiklikud numbrid, šifriraamat ja paroolina kasutatav mängukaart.  

  1. Edgar Lond (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, suri vangistuses 14.08.1954.
  2. Endel Kingisepp (s 1928) Viljandi II Keskkooli  XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, vabanes 07.04.1955.
  3. Fiive Vainola (s 1931), Viljandi I Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 7 a, vabanes kassatsioonikaebuse alusel 23.08.1949.  
  4. Johannes Kurrik (ka Kurik, s 1887), Viljandi I Keskkooli õpetaja – arr 15.01-1949, §§ 58-1a ja 58-10 – 25 a, suri vangistuses 18.03.1954.
  5. Udo Josia (s 1931), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 19.07.1955.
  6. Eduard Kala (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 24.01.1956.
  7. Rein Põllumaa (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 22.11.1955.
  8. Meinhard Kirm (s 1931), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
  9. Arnold Sula (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 23.02.1955.
  10. Heinrich Siigert (s 1928), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 23.02.1955.
  11. Arno Keernik (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
  12. Johannes Kivimäe (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 12.05.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
  13. Gunnar Maidessoo (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
  14. Oskar Saare (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 12.05.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 24.03.1955.

27. jaanuaril 1951 mõistis tribunal süüdi ülejäänud „Triumviraadi“ liikmed:

  1. August Kõre (s 1928), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 17.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 10.05.1956.
  2. Ruth-Maire Mandel (s 1930), Tartu Tööstuskombinaadi ametnik – arr 17.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.05.1955.
  3. Arno Peet (s 1930), TRÜ põllumajandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses 23.11.1951.
  4. Udo Kaljumäe (s 1930), Viljandi kooperatiivi tööline – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.
  5. Laine Palo (s 1931), TRÜ õigusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.

juuni – julgeoleku poolt arreteeriti Viljandis 2 koolitüdrukut ja kaks abistajat, keda süüdistati okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 1948 maikuus. Süüdistuses käsitleti neid kui  “nõukogudevastane noortegrupp”. 9. augustil mõistis ENSV Ülemkohus neile järgmised karistused:

  1. Elvi Toss (s 1930), Viljandi I Keskkooli õpilane – arr 07.06., §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 22.07.1954.
  2. Silvia Sild (s 1930), Mustla Keskkooli IX klassi õpilane – arr 07.06., §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, vab. 29.11.1954.
  3. Salme Takk (ka Ots, s 1928), kodune – arr 07.06., § 58-12 – 10+5 a, 22.09.1954 vähen­dati karistust 5 aastale, vabanes 22.09.1954.
  4. Anna Valgus (s 1914), majahoidja – arr 08.06., § 17-58-10 – 10+5 a, 22.09.1954 vähen­dati karistust 5 aastale.

suvi-sügis – julgeoleku poolt arreteeriti neli Viljandi noorukit, keda süüdistati jaanuaris 1948 ja aprillis 1949 okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises Viljandis. Neid üritati süüdistada ka “nõukogudevastast noorteorganisatsiooni” kuulumises. 12. aprillil 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Ingrid Maslennikova (s 1931), Viljandi I Keskkooli X klassi õpilane – arr 04.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 1955.
  2. Milvi Sari (s 1933), Viljandi muusikakooli õpilane – arr 21.07., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 18.04.1955.
  3. Aleksander Pasti (s 1926), Viljandi muusikakooli õpilane – arr 18.10., §§ 58-la ja 58-10, 182 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 13.09.1956.
  4. Meedi Sisa (s 1927), Viljandi ehituskontori tööline – arr 04.11., § 58-10 – 6+2 a, 10.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 07.02.1955.

17. september – julgeoleku poolt arreteeriti Simuna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Noor Korpus” liikmed. Organisatsioon pidas koosolekuid, kus arutati relvade muretsemise ja punkri ehitamise küsimusi. Oli sini-must-valge lipp, liikmekaardid, pitsat ja kaks vintpüssi. 18. jaanuaril 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Reginald Metsalu (s 1934), Simuna kooli VII kl õpilane – arr 17.09., §§ 58-la ja  58-11 – 10 a, vabanes 15.06.1954.
  2. Vahur Kaasik (s 1933), kolhoosnik – arr 17.09., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 24.06.1954.
  3. Leonhard Pajur (s 1932), talunik – arr 17.09., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.07.1954.

19. november – erinõupidamine mõistis süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Tartu Noorte Sinine Leegion“ liikmed, kellele määratakse järgmised karistused:

  1. Eero Lind (s 1932) end võimude eest varjav – arr 15.06., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 23.06.1958.
  2. Ivo-Heiki Mahnke (s 1930), end võimude eest varjav – arr 12.06., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 22.07.1960.
  3. Samuel Sooväli (s 1930), end võimude eest varjav – arr 15.06., §§ 19-58-8, 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 24.04.1956.
  4. Nikolai Sõõru (s 1923), elas Tartus, piimakombinaat tööline – arr 04.06., §§ 58-la, 58-11 – 25 a.
  5. Olev Adamson (s 1930), Tartu I Keskkooli X klassi õpilane – arr 15.06., §§ 19-58-8, 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.05.1956.
  6. Evald Franz (s 1931), elas Tartus, metsakombinaadi lukksepp – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt 08.06.1954.
  7. Toivo Kolts (s 1934), Tartu VI Keskkooli VII klassi õpilane – arr 25.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,

14. juunil 1950 mõistis erinõupidamine süüdi veel organisatsiooni liikmeid:

  1. Uno Sulg (s 1932), elas Tartus, tööstuskombinaadi lukksepp – arr 02.11., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 23.07.1954.
  2. Ants Lill (s 1932), elas Tartus, lukksepp – arr 25.10., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.06.1954.
  3. Leo Buhvestov (s 1932), elas Tartus, kindla töökohata arr – 29.10., 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 16.06.1954.

20. juunil 1950 mõistis erinõupidamine süüdi veel kaks organisatsiooni liiget: 21. veebruaril 1950 arreteeritud Tartu VI Keskkooli õpilase Veljo Ranniku (s 1934) ja 9. oktoobril 1949Tartu I Keskkooli õpilase Eino Muuga (s 1932), Rannikule mõisteti KrK § 58-la alusel 25 ning Muugale §de 58-la ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ranniku vabanes 17.09.1954, Muuga 24.04.1954.

november-detsember – julgeoleku poolt arreteeriti Tartus kunstnikud, keda süüdistati “nõu­kogudevastase reeturliku grupi” moodustamises. Reeturlikkuse tõestuseks olid paar karika­tuuri, ühel kunagine artikkel “Eesti Sõnas”, kahel – teenistus sanitaridena Saksa sõjaväes. Juurde lisati läänelike kunstivoolude kiitmine, samuti kavatsused põgeneda Soome või küü­ditamise korral metsa. 14. juunil 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Henn Roode (s 1924), Tartu Kunstiinstituudi üliõpilane – arr 19.11., §§ 58-la, 58-10, 58-11 – 10 a, vabanes 08.06.1956.
  2. Lembit Saarts (s 1924), elas Tartus, kunstnik-dekoraator – arr 19.11., § 58-10  – 10 a, va­banes 26.06.1956.
  3. Esther Potisepp (ka Potisepp-Roode, s 1923), Tartu Kunstiinstituudi V kursuse üliõpi­lane – arr 21.11., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 27.05.1956.
  4. Ülo Sooster (s 1924),elas Tartus, kunstnik – arr 28.12., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vaba­nes 08.06.1956. 
  5. Valdur Ohakas (s 1925),elas Tartus kunstnik – arr 28.12., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vaba­nes 24.06.1956.
  6. Heldur Viires (s 1927), Leningradi Kunstiinstituudi IV kursuse üliõpilane – arr 04.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 1956. aastal.

1950

veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti neli Võru tütarlast, keda süüdistati valimisplakatite mahakiskumine 1946. aasta jaanuaris ja lendlehtede allkirjaga EVE („Eesti Vabaduse Eest“) levitamises. Lendlehtedes oli üleskutse „Ajage nurja eelseisvad valimised!”. Juba 1946. aastal olid tütarlapsed olnud arreteeritud, kuid ENSV siseministri Aleksander Resevi korraldusel oli nende süüasja materjalid pandud kalevi alla ja tütarlapsed vabastatud. Nüüd võeti need sünd­mused uuesti üles. Peale selle oli neist veel detsembris 1948 jõulu- ja uusaasta­kaartidele joonistanud sini-must-valgeid lipukesi. 21. augustil mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Maimu Sild (s 1928), elas Võrumaal Vastseliina vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 26.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes  22.01.1955.
  2. Aino Leies (s 1926), elas Valgamaal, Luutsniku kooli õpetaja – arr 27.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 12.02.1955.
  3. Erika Kesamaa (s 1927), Kohtla-Järve kultuuritöö instruktor – arr 28.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 27.01.1955. 
  4. Aino Olesk (s 1927), elas Setumaal, Luhamaa kooli õpetaja – arr 27.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 17.02.1955.

24. veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Võru I Kooli VII kl õpilane Vello Hussar (s 1935) ja Võru vene kooli VII kl õpilane Valdis Sprivul (s 1931) sini-must-valgete lipukeste väljapa­neku eest samal päeval. Noorukid tunnistasid end, et on põrandaaluse vastupanuorganisat­siooni “Eesti Noorte Vabatahtlik Liit” liikmed. 22. augustil mõistis ENSV Ülemkohus neile §de 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Hussar vabanes vangistusest 29.06.1954, Sprivul 01.02.1955.

06. september – erinõupidamine mõistis süüdi kümme Märjamaa noormeest, keda süüdistati kuulumises kunagisse Haapsalu tööstuskooli põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni “Ta­suja” ja Märjamaa vastupanuorganisatsiooni “Vabamüürlaste Liit”. Samuti pandi neile süüks uude organisatsiooni „Läänemaa/Märjamaa „Tasuja”“ moodustamist. Läbiotsimisel võeti ära 2 vintpüssi, karabiin ja 6 granaati. Erinõupidamise poolt määrati järgmised karistused:

  1. Eduard Seelman (s 1924), elas Harjumaal Nissi vallas, sovhoositööline – arr 24.09.1949, §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a, vabanes 17.09.1955.
  2. Helmut Soovik (s 1931), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 14.05.1956.
  3. Evald Väin (s 1931), elas Märjamaal, metskonna tööline – arr 07.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 31.05.1956.
  4. Elmar Kiisa (s 1931), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 18.01.1955.
  1. Endel Paiso (s 1931), Tallinna tööstuskooli nr l õpilane – arr 08.12.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 30.09.1954.
  2. Lembit Võsumets (s 1933), Tallinna raudteekooli õpilane – arr 10.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a.
  3. Helmut Roops (s 1933), Märjamaa Keskkooli õpilane – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a, vabanes 28.04.1953.
  4. Helmut Tramm (s 1934), Märjamaa Keskkooli õpilane – arr 29.08.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a, vabanes 27.02.1953.
  5. Madis Valdek (s 1932), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.12.1949, §§ 58-la ja 58-11– 5 a, vabanes 25.04.1953.
  6. Endel Joarand (s 1933), elas Tallinnas, lukksepp – arr 29.11.1949, §§ 58-la ja 58-11– 5 a, vabanes

12. mail 1951 arreteeriti organisatsiooni „Tasuja“ kuulunud Tallinna kinomehaanik Jüri Loo­mann (s. 1934), kellele tribunal mõistis 16. juunil 1951 KrK §58-1a 25+5aastat vabaduse­kaotust; vabanes 13.10.1954. 

03. juuni – julgeoleku poolt arreteeriti viis Tallinna Tööstuskooli nr 49 õpilast ning nende miilitsast juht, süüdistatuna kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Va­bariigi Skautide Malev”. kuulumise pärast. Organisatsioonil oli liitumisavaldused, vandetõo­tus, ajutised liikmetunnistused jne. 17. oktoobril mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Georg Abbi (s 1930), elas Tallinnas, miilits – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, va­banes 21.08.1954.
  2. Evald Lokkota (s 1933),Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, suri vangistuses 1952.
  3. Eero Jürgens (s 1935), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25+5 a.
  4. Leo Peterson (s 1934), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vabanes

24.06.1954.

  1. Arnold Lindau (s 1934), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vaba­nes 04.06.1954.
  2. Allan Joa (s 1935), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vabanes 03.06.1954.

03. juunil arreteeriti ka G. Abbi abikaasa Valentina Novikova (s 1931), kellele erinõupida­mine mõistis 10. veebruaril 1951 KrK § 17-58-la alusel 10 aastat asumiselesaatmist.

suvi – julgeoleku poolt arreteeriti 9 Suure-Jaani Keskkooli ja Türi noorukit. Kuigi läbiotsimi­sel relvi kätte ei saadud, toodi asitõenditeks kirjavahetus ja tüdrukute päevikud, millele pres­siti juurde laulikuid ja NLiidu juhtide portreede rikkumine. 02. novembril mõistis tribunal neile järgmised karistused:

  1. Lembit Kivimäe (s 1930), Suure-Jaani Keskkooli X kl õpilane – arr 18.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.02.1965.
  2. Ülo Uusma (s 1930), Tallinna meditsiinikooli õpilane – arr 20.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 26.03.1955.
  3. Adolf Takk (s 1931), Suure-Jaani Keskkooli X kl õpilane – arr 20.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
  4. Jüri Kuldkepp (s 1930), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 12.05., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 21.07.1956.
  5. Eino Uuk (s 1932), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 12.05., § 58-la  – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
  6. Aare Köstner (s 1931), Tallinna miilitsakooli kursant – arr 01.08., 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 11.03.1955.
  7. Leida Tilk (s 1932), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 10.05., §§ 17-58-8 ja 58-12, 58-10 – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
  8. Benno Kalmus (s 1931), elas Viljandimaal Taevere vallas, metsakombinaadi tööline – arr 03.08., §58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 19.03.1955.
  9. Valdek Roosi (s 1929), Ulila raadiosõlme töötaja – arr 02.08., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 11.03.1955.

13. september – erinõupidamise poolt mõisteti süüdi Võru põrandaaluse vastupanuorganisat­siooni „Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon“ (SKO) liikmed. Olev Miina hakkas SKOd moodustama 1947. aasta sügisel, algatusgrupis olid Ülo Adamson ja Lembit Lepp. 23. det­sembril 1947 toimunud koosolekul otsustas algatusgrupp võtta loodava organisatsiooni ni­meks „Noorte Kuperjanovlaste Organisatsioon“ (NKO), organisatsiooni vapiks kuperjanov­laste vapi ning lipuks sini-must-valge lipu, mille ühel poolel on kuperjanovlaste vapp ja teisel organisatsiooni nimi. NKO eesmärgiks oli võidelda kõigi vahenditega nõukogude võimu vä­givalla vastu, hoida ja toetada rahva vastupanutahet ja võitlusvaimu ning nõrgestada nõuko­gude majandust. Ööl vastu 24. veebruari 1948 levitati Võrus hulgaliselt lendlehti ja sini-must-valgeid lipukesi. 1948. aastal organiseeriti keskkooli vanemate klasside õpilastele Jüriöö ülestõusu 605. aastapäeva tähistamine. Loodi sidemed ka metsavendadega ning abistati neid toidu ja luureandmetega. 1949. aasta suvel võtsid SKO liikmed koos metsavendadega ette mitu operatsiooni raha muretsemiseks.

Konspiratsiooni huvides muudeti 1948. aasta suvel organisatsiooni nime – SKO . Uue  põhi­kirja järgi oli SKO salajane organisatsioon, mida juhtis 3–5-liikmeline staap. Organisatsiooni võeti vastu ainult neid, keda üks organisatsiooni liige isiklikult hästi tundis. SKO liige pidi hoidma saladuses organisatsiooni olemasolu ja enda kuulumist sellesse. Organisatsiooni reet­mine oli karistatav surmaga. Tütarlapsi organisatsiooni ei võetud. 1948/49. õppeaasta jooksul SKO liikmeskond laienes. Loodi SKO grupp ka Võru Tööstustehnikumis.

24. veebruari 1949 levitati sini-must-valgeid lipukesi ja lendlehti Võrus ning Väimelas. Võru linna keskel asuva  kõrge puu otsa heisati suur sini-mustvalge lipp. Ka 1949. aasta märtsiküü­ditamise eest hoiatati elanikkonda lendlehtedega. Kättemaksuks küüditamise eest otsustas SKO staap lasta õhku Võru julgeolekuosakonna hoone. Pommi valmistas ette Miina. See üri­tus siiski ei õnnestunud. 1949. aasta suvel püüti luua ka sidet Eesti pagulasvalitsusega Root­sis. Selleks käidi Tallinnas Koplis kohtumas ühe tuttava meremehega, kuid sidemete loomise küsimuses kokkuleppele ei jõutud.

Septembris 1949 algasid esimesed arreteerimised, mis kestsid kuni järgmise aasta suve lõ­puni.

13. septembril  toimunud erinõupidamise istungil mõisteti süüdi järgmised SKO liikmed:

  1. Olev Miina (s 1928), Tartu keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 23.02.1957.
  2. Ülo Adamson (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la, 58-11 – 25 a, vabanes 08.06.1956.
  3. Lembit Lepp (s 1931), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.12.1949,  §§ 58-la, 58-11 – 25 a, vabanes 1956.
  4. Georg Sepp (s 1927), Tartu Õpetajate Instituudi üliõpilane – arr 17.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 02.06.1956.
  5. Ilmar Elvre (s 1927), TRÜ matemaatikateaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 16.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 14.06.1956.
  6. Voldemar Jürgen (s 1925), elas Rakveres, ajalehe Viru Sõna osakonnajuhataja – arr 02.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.10.1956.
  7. Valter Pajumets (s 1930), TRÜ metsandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.06.1956.
  8. Vello-Johannes Arras (s 1929), elas Võrumaal Põlva vallas, Kioma kooli õpetaja – arr 08.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.10.1956.
  9. Koit Perli (s 1930), Võru tehnikumi õpilane – arr 26.04.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.04.1956
  10. Rein Kristjan (s 1935), Vana-Koiola kooli VI kl õpilane – arr 13.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a,
  11. Heldur Pihor (s 1935), Vana-Koiola kooli VII kl õpilane – arr 13.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 3 a, vabanes 11.03.1953.
  12. Ants Tamra (s 1902), elas Võrumaal Lasva vallas, autojuht – arr 10.04.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
  13. Osvald Eggert (s 1924), Väimela tehnikumi õpilane – arr 09.02.1950, § 58-12 – 8 a, va­banes 19.01.1955.
  14. Aksel Kolk (ka Mart Kiristaja, s 1924), end võimude eest varjav – arr 09.09.1949, §§ 58-la ja 58 -11 – 25 a, vabanes 22. 06.1956.

29. novembril mõistis erinõupidamine ülejäänud SKO liikmetele järgmised karistused:

  1. Neeme Aljes (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 05.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.06.1956.
  2.  Aleksander Aher (s 1930), Võru Keskkooli õpetaja – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 16.05.1956.
  3. August Vaiksaar (s 1907), elas Tallinnas, lukksepp – arr 19.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 16.07.1956.
  4. Johannes Vainola (s 1933), Võru Keskkooli VII kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  5. Laine Jõgeva (s 1928), Tartu Täitevkomitee raamatupidaja – arr 04.02.1950, § 17-58-la – 10 a, vabanes 22.04.1956.
  6. Eino Jõgeva (s 1930), end võimude eest varjav – arr 22.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 11.07.1956.
  7. Jaan Jõgeva (s 1900), elas Kohtla-Järvel, kaevur – arr 22.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a,
  8. Elmo Kera (s 1929), Võru Keskkooli õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  9. Robert Kolts (s 1922), Tartu arstiriistade tehase lukksepp – arr 15.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  10. Vambola Kõiv (s 1931), Võru tehnikumi õpilane – arr 05.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  11. Ülo Leib (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  12. Karl Lemmik (s 1906), end võimude eest varjav – arr 16.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.05.1956.
  13. Ülo Lees (s 1932), Võru Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  14. Aleksander London (s 1927), Võru tehnikumi õpilane – arr 18.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.05.1956.
  15. Voldemar Lukkats (s 1930), Räpina aiandustehnikumi õpilane – arr 23.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 08.1956.
  16. Elmar Meister (s 1930), elas Võrumaal Lasva vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  17. Heldur Niklus (s 1930), elas Pärnumaal Paikuse vallas, autojuht – arr 23.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  18. Vambola Paloots (s 1931), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  19. Ilme Paloots (s 1929), Tartu Õpetajate Instituudi üliõpilane – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
  20. Evald Pettai (s 1927), Võru tehnikumi õpilane – arr 18.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.06.1956.
  21. Alja Punga (s 1930) elas Võrumaal Kasaritsa vallas Kubja külas – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
  22. Richard Punga (s 1896), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Kubja külas, metsavaht – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a,
  23. Aksel Saluorg (s 1929), tööline – arr 04.01.1950 Irkutski oblastis Tšeremhovos, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  24. Ilmar Sander (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.06.1956.
  25. Heldur Saar (s 1922), elas Tartus, treial – arr 19.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vaba­nes 11.05.1956.
  26. Koidula Sillaste (s 1926), elas Võrumaal Lasva vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 05.01.1950, § 58-12 – 5 a, vabanes 16.04.1953.
  27. Leida Tammistu (s 1925), elas Võrumaal, Rõuge kooli õpetaja – arr 16.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
  28. Lehte Tammistu (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 16.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
  29. Ako Tamra (s 1930), elas Võrus, muusik – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, va­banes 04.06.1956.
  30. Kalle Tamra (s 1932), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.07.1954.
  31. Väino Tobre (s 1932), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.08.1954.
  32. Harri Tsahkna (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 14.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  33. Endel Õispuu (s 1929), Võru tehnikumi õpilane – arr 16.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
  34. Helju Juhkam (s 1927), Loosi kooli õpetaja – arr 05.01.1950, § 58-12 – 10 a.
  35. Heino Teiman (s 1929), TRÜ üliõpilane – arr 11.02.1950 17-58-la ja 58-11 – 10 a.

1951

27. jaanuar – erinõupidamine mõistis endised ja praegused Viljandi noorukid, keda süüdistati kuulumises põrandaalust vastupanuorganisatsiooni “Risti Kolm”. Sealhulgas toodi esile koos­olek (tegelikult sünnipäeva tähistamine), kus Poolast repatrieerunud ilma NLiidu kodakondsuseta 17aastane Irina Almazova oli jaganud teistele Poola nõukogudevastase võitluse kogemusi. Karistuse said ka mõned vabadusse jäänud organisatsiooni „Triumviraat“ liikmed.

  1. Irina Almazova (ka Britta Prüggi, s 1932), end võimude eest varjav – arr 08.02.1950, § 58-4, NL ÜNP määrus 04.07.1947 – 10 a.
  2. Juhan Maidlo 1930, elas Viljandis, 1947–49 ajalehe Sakala mittekoosseisuline kaastöö­line, 1949–50 ajalehe Õhtuleht spordireporter – arr 04.02.1950, § 58-10 – 7 a, vabanes 10.03.1955. 
  3. Ülo Killar (s 1930), elas Viljandis – arr 08.02.1950, § 58-10 – 7 a, vabanes 27.02.1955. 
  4. Heino Ardma (s 1929), elas Viljandis, arveametnik kooperatiivis – arr 08.02.1950, §§ 58-1a, 58-11 – 10 a, vabanes 30.05.1955.
  5. Heino Kalev (s 1928), TPI I kursuse üliõpilane – arr 05.07.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a, vabanes 27.03.1953.
  6. Aino-Laine Jürisson (s 1932), elas Viljandis, meditsiinikooli õpilane – arr 12.02.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a.
  7. Heino Vendelin (s 1930), elas Viljandis – arr 12.02.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a.

19.-20. veebruar – tribunal mõistis süüdi Valga põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Skaut” neli liiget ja kaks kaasteadjat. 1947-50 tegeleti Valga Raudteekoolis nr 2 relvade mu­retsemisega, hangiti trükikojast šrift, värvati uusi liikmeid. Läbiotsimisel leiti “Sõjalise kas­vatuse õpik koolidele”, “Eesti rahva kannatuste aasta” jm kirjandust. 

  1. Osvald Nirk (s 1931), elas Valgas, katelsepp – arr 25.10.1950, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 20.06.1956.
  2. Richard Nirk (s 1934), elas Valgas, lukksepp, autojuht – arr 25.10.1950, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 16.04.1955.
  3. Heino Noormets (s 1931), invaliid Uderna invaliidide kodus – arr 30.11.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 09.07.1954.
  4. Boris Uibo, (s 1934) elas Valgamaa Tõlliste vallas, lukksepp – arr 21.10.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 31.03.1955.
  5. Katarina Nirk (s 1894), elas Valgas, Osvaldi ja Richardi ema (kaasteadja) – arr 13.12.1950, §§ 17-58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 03.06.1956.
  6. Leopold Must (s 1923), elas Tõrva rajoonis, raamatupidaja (kaasteadja) – arr 14.11.1950, §§ 17-58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 19.11.1955.

26. veebruar – tribunal mõistis süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti (Sotsia­listlik ühendus) Vabaduse Eest” (ehk „Sotsiaaldemokraatlik noorte ühendus “Eesti Vabaduse Eest”“) liikmed. Tallinna ja Viljandi töölisnoorte gruppides valmistati ette põhikirja ja organi­satsiooni vandetõotuse teksti. Lendlehtede tarvis varustati end šriftiga trükikojast. 

  1. Hugo Kruus (s 1932), elas Tallinnas, müürsepp – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes 05.07.1956.
  2. August-Edgar Martin (s 1933), end võimude eest varjav – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 8 aastale ja vabanes.
  3. Harri Tiku (s 1932), end võimude eest varjav – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 8 aastale ja vabanes  29.04.1956.

19. märts-05. aprill – Patarei vangla punanurgas toimunud istungitel mõistis tribunal süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti Partisanide Divisjoni” (EPD) 40 liiget. EPD moodustamise algatus ja põhijõud tulid Tallinna tööstuskoolidest. Tallinnas eksisteeris „(Eesti) Must Kolmnurk”, Läänemaal Riguldis „Põhja Kotkad”, Virumaal „Roheline Rist”. EPDl oli üsna palju relvi: miinipilduja, kergekuulipilduja, automaatrelvad, vintpüssid jms.  

  1. Harry Grenman (s 1930), elas Tallinnas, konduktor – arr 25.02.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 08.10.1960.
  2. Lembit Teras (s 1931), elas Narvas, katlakütja – arr 25.02.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.06.1956.
  3. Arkadi Palmiste (s 1932), end võimude eest varjav – arr 07.03.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 29.10.1959.
  4. Aleksei Kukk (s 1929), end võimude eest varjav – arr 07.03.1950, §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 07.03.1960 vähendati karistust 15 aastale, vabanes 21.04.60
  5. Theodor Plisnik (s 1932), elas Haapsalus, treialiõpilane – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust ja vabanes. 
  6. Tatjana Šilskaja (s 1930), elas Tallinnas, telegraafitehnik – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8, 58-9 ja 58-10 – 25+5 a, vabanes 29.05.1956.
  7. Kalju Lorents (s 1930), elas Tallinnas, treial – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.10.1960.
  8. Lembit Lulla (s 1929), elas Tallinnas, raadiomontöör – arr 20.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 06.07.1956 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 07.08.1959.
  9. Heino Pihlo (s 1928), Tallinn-Nõmme miilits – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 07.06.1957.
  10. Raul Noot (s 1930), sõjaväemadrus – arr laeval 28.07.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 05.05.1955.
  11. Maria Grintal (s 1921), elas Järvamaal Väinjärve vallas Kalitsa külas, kodune – arr 17.10.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 25.05.1956 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 24.09.1958.
  12. Tambet Jahilo (s 1927), elas Harjumaal Kõnnu vallas, kolhoosibrigadir – arr 04.11.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 04.11.1953.
  13. Heldur Arusaar (s 1926), elas Harjumaal Kõnnu vallas, turbatööstuse tööline – arr 06.12.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 30.08.1956.
  14. Hommikmets Ilmar (s 1925), elas Läänemaal Kullamaa vallas, talunik – arr 03.05.1950, §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 07.08.1956.
  15. Maria Kukk (s 1900), elas Harjumaal Nõva vallas, talunik – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 18.05.1956.
  16. Leida Õis (s 1933), elas Harjumaal Nõva vallas, õpilane – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la, 17-58-8, 58-10 – 25+5 a, vabanes 30.09.1954.
  17. Oskar Ploomtee (s 1931), elas Läänemaal Riguldi vallas, talunik – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 30.05.1956.
  18. Vaike Saare (s 1931), elas Virumaal Sõmeru vallas, heinavarumistööline – arr 07.09.1950, § 17-58-la – 25+5 a, vabanes 10.12.1953.
  19. Hans Saare (s 1934), elas Virumaal Sõmeru vallas, heinavarumistööline – arr 07.09.1950, § 17-58-la – 25+5 a, vabanes 10.11.1954.
  20. Karl Kõva (s 1932), Viivikonnas kaevur – arr 16.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 02.07.1956.
  21. Lembit Niitsaar (s 1925), Kiviõli kombinaadi elektrik-keevitaja – arr 19.10.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 25.07.1956.
  22. Olandi Sergo (s 1931), elas Tallinnas, laevamasinist – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 03.08.1956.
  23. Ants Vind (s 1933), Tallinna Tööstuskooli nr 2 õpilane – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 26.07.1956.
  24. Irma Alesmaa (s 1932), Kohtla-Järve ehituskontori tööline – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 30.09.1953 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 28.04.1956.
  25. Jüri Külvaja (s 1931), Sõmeru kolhoosi mölder – arr 20.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
  26. Gordian Botvin (s 1932), venelane, elas Rakveres, valla komsorg – arr 26.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
  27. Oskar Rulli (s 1930), elas Virumaal, Sõmeru vallas, teraviljabaasi laadija – arr 15.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
  28. Martin Nurga (s 1928), elas Sompa asulas, kaevur – arr 28.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 31.05.1956.
  29. Helmi Vilu (s 1932), Tallinna IV Keskkooli õpilane – arr 19.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a,  vabanes 08.09.1954.
  30. Ingrid Viller (s 1921), elas Mahu vallas Kalda külas, talunik – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 13.10.1956.
  31. Raimund Viller (s 1919), elas Mahu vallas Kalda külas, teetööline – arr 18.07.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 26.01.1955.
  32. Manivald Sirelpuu (s 1930), Virumaa Paasvere valla miilits – arr 17.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 25.12.1956.  
  33. Aurelie Siiber (s 1930), elas Virumaal Paasvere vallas, kodune – arr 17.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a,  vabanes 30.03.1956.
  34. Elfriede Sildnik (s 1926), elas Sompa vallas, kodune – arr 29.07.1950, § 58-12 – 10+3 a, vabanes 09.07.1956.
  35. Arnold Sillamaa (s 1914), Virumaa Haljala kaupluse valvur – arr 18.07.1950, §§ 58-la, ja 58-12 – 25+5 a, vabanes 05.07.1956.
  36. Kalju Ojavee (s 1930), Rakvere miilits – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 29.06.1956.
  37. Ants Holst (s 1932) elas Rakveres – arr 20.11.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a,  va­banes 28.02.1955.
  38. Rein Jürna (s 1930), elas Jõhvis, trükiladuja – arr 26.07.1950, § 58-12 – 10+3 a, vaba­nes 30.05.1955.
  39. Elfriede Sirul (s 1927), elas Virumaal Piiri vallas Pljussa külas, kolhoosnik – arr 03.08.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 24.06.1956. 
  40. Lembit Nurga (s 1931), kolhoosnik – arr 12.07.1950, § 58-12 – õigeks mõistetud.

31. jaanuaril 1952 mõistis tribunal süüdi EPD liikme Martim Põdram’i (s 1929), kes teenis sel ajal sõjaväes. Talle mõisteti §de 581b ja 58-11 alusel 25+5 aastat vabadusekaotust.

07. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi Jõgeva põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni  “Seiklejad” liikmed. Organisatsioonil oli programm ja vandetõotus ja relvad. Otsiti sidemeid metsavendadega. Peale selle oli “Seiklejatega” seotud üks julgeoleku ja üks miilitsa informaator. Süüdi mõisteti:

  1. Helmut Ilves  (s 1933), elas Tartumaal Jõgeva vallas, kolhoosnik – arr 02.09.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 03.02.1955.
  2. Ülo Malm (s 1934), Jõgeva kooli VII kl õpilane – arr 02.09.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
  3. Ärni Pruul (s 1930), elas Tartumaal Jõgeva vallas, end võimude eest varjav – arr 02.10.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 121 (pederastia) – 10 a.
  4. Lembit Tooming (s 1932), elas Tartumaal Jõgeva vallas, kolhoosnik – arr 26.08.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a.

21. aprill – erinõupidamine  mõistis süüdi Tartu põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Vaba Eesti” liikmed. 

  1. Arnold Lehtjärv (s 1932), elas Tartumaal Elva vallas, kolhoosnik, esimene arr. 19.08.1949 – põgenes Maarjamõisa haiglast, varjas end võimude eest – arr 27.10.1950, §§ 58-la, 19-58-8, ja 182 – 10 a.
  2. Ants Viro (s 1929), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 05.11.1950, §§ 58-la ja 19-58-8 – 15 a, vabanes 07.06.1956.
  3. Heldur Viira (s 1932), elas Tallinnas, leivakombinaadi tööline – arr 05.11.1950, §§ 58-la ja 19-58-8 – 15 a, vabanes 28.12.1956.
  4. Ülo Peetso (s 1933), Tartu I Keskkooli X kl õpilane – arr 12.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 28.04.1953.
  5. Rein Pügi (s 1933), Tartu I Keskkooli X kl õpilane – arr 14.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a,
  6. Toivo Paabo (s 1932), elas Tartus, tööline – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, va­banes 27.06.1956.
  7. Nikolai Kull (s 1927), elas Valgamaal Puka vallas, tisler – arr 04.12.1950, §§ 17-58-la ja 182 – 10 a, vabanes 08.09.1956.
  8. Paul Rästa (s 1931), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 12.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.06.1956.
  9. Hans Rammo (s 1931), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 14.06.1956.
  10. Villu Roomet (s 1929), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.06.1956.
  11. Elmar Uuk (s 1930), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 19.11.1950, § 58-12 – 5 a, va­banes 21.04.1953.
  12. Endel Malvere (s 1922), elas Tartus, parvemees – arr 12.11.1950, §§ 58-1a ja 182 – 10 a.
  13. Heldur Suup (s 1934), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 23.11.1950, §  58-1a, 58-11 ja 182 – 5 a.
  14. Elmar Mihkelsaar (s 1933), elas Tartus, transporttööline – arr 13.12.1950, §  58-1a, 58-11 ja 182 – 5 a.
  15. Ülo Mihkelsaar, (s 1927), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 30.12.1950, §  58-1a, 58-11 ja 192a lg 2 (passirežiimi rikkumine) – 10 a, suri vangis­tuses 15.06.1952.
  16. Jüri Liit (s 1901), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 30.12.1950, §  58-1a ja 58-11– 10 a, vabanes 09.07.1956.

28. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi aastatel 1945-46 tegutsenud Paide Keskkooli põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Uus Eesti” liikmed. Organisatsioon andis välja aja­lehte, neil olid relvad. 

  1. Juhan Kaldre (s 1928), TRÜ õigusteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 26.06.1956.
  2. Margus Soots (s 1928), TRÜ õigusteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.04.1955.
  3. Evald Tõnisson (s 1928), TRÜ ajalooteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01.19, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.04.1955.
  4. Rein Kivisalu (s 1927), TRÜ ajalooteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 01.04.1955.
  5. Endel Rammo (s 1927), Sõmerpalu sovhoosi agronoom-zootehnik – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 06.04.1055.
  6. Endel Rõõs (s 1927), Järvamaa Peetri kooli õpetaja – arr 02.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 23.04.1955.
  7. Lembit Veeber (s 1929), TRÜ meditsiiniteaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 27.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 24.01.1955.
  8. Gustav Peets (s 1928), TRÜ matemaatikateaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la, 58-11 ja 121 – 10 a, vabanes 12.04.1955.
  9. Ülo Kama (s 1928), TRÜ metsanduse IV kursuse üliõpilane – arr 25.02., §§ 58-la ja 58-11– 10 a, vabanes 09. 04.1955.
  10. Kalev Toomsalu (s 1927), TPI mäeteaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 20.02., §§ 58-la,  58-11 ja 182– 10 a, vabanes 31.03.1955.

31. oktoobril mõistis tribunal süüdi veel 2 „Uus Eesti“ liiget – TRÜ metsanduse üliõpilase Uno Langel’i (s 1928) ja TPI arhitektuuri üliõpilase Ülo Ilves’e (s 1929), keda karistati §de 58-1a ja 58-11 alusel 25+5aastase vabadusekaotusega. Langel vabanes 02.02.1955, Ilves 27.01.1955.

28. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi endised Haapsalu tööstuskoolis 1947-48 tegutsenud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Tasuja” liikmed: 

  1. Kalju Holm (s 1931), elas Emmaste vallas Kaderma külas, tisler – arr 04.10.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 58-10 – 10 a, vabanes 1953.
  2. Arnold Kõrvemaa (s 1930), elas Harjumaal Nõva vallas, kolhoosnik – arr 20.10.1950, §§ 58-la  ja 58-11 – 10 a, vabanes 21.06.1956.
  3. Alfred Valdek (s 1931), elas Märjamaa rajoonis Haimre asulas, sovhoosi lukksepp – arr 28.02.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 16. 05.1953.
  4. Juho Savolainen (s 1931), elas Pärnus – arr 05. 01.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,

09. juuni – erinõupidamine mõistis süüdi Tartu põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Sini-Must-Valge“ (SMV) liikmed. SMVle panid 1946. aastal aluse Tartu VI Keskkooli õpilased Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. Organisatsiooni juhiks oli Illiste, kes suri haiguse tõttu 1949. aasta suvel. Tema asemele astus Piir. Organisat­sioonil oli programm, pitsat, märk, samuti mõned relvad. Nende poolt lasti ööl vastu 6. no­vembrit 1949 Tartus Raadi pargis õhku punasõdurite mälestussammas. Õhkijateks olid Tartu VI Keskkooli abituriendid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas, aasta varem keskkooli lõpetanud Miia Saviauk ning vastsed arstitudengid Riita Vint ja Ellen Rander. Automaaturit kujutava pronkskuju saabaste vahele pandud süütenööri abil õhitud laeng purustas punamonumendi tükkideks, lõhkajatel õnnestus kiiresti põgeneda. SMV liikmete poolt pandi 4. novembri 1949 hilisõhtul ja öösel pandi Tartu postkastidesse või majade koridoridesse üle 200 okupatsiooni­võimuvastase lendlehe. 30. aprillil Tartus ja 1. mail 1950 Viljandis levitati SMV poolt lend­lehti, mis valmistatud analoogselt novembris 1949 levitatutega. Kokku valmistati üle 800 lendlehe. SMV liikmed tabas julgeolek pool aastat hiljem. Süüdi mõisteti:

  1. Karl Piir (s 1930), elas Tartus, maaler – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8  ja 58-9 – 15 a, vabanes 22.06.1956. 
  2. Tõnis Jõgiaas (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§   58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 15 a, vabanes 24.05.1956.
  3. Ülo Raidma (s 1930), TRÜ kehakultuuriteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 12.11.1950, §§  58-la, 17-58-8  ja 58-9 – 15 a, vabanes 18.06.1956.
  4. Ants Zovo (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 11.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 10 a, alates 06.09.1953 Kaasani Psühhoneuroloogiahaiglas, 03.12.1956 Tartu Kliinilises Psühhoneuroloogiahaiglas, vabanes 21.11.1956.
  5. Heiki Vaibla (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 21.07.1956.
  6. Hugo Norberg (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.08.1956.
  7. Mauno Liiv (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
  8. Georg-Ilmar Madisson (s 1932), TRÜ metsandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10  ja 58-11  – 10 a.
  9. Miia Saviauk (s 1931), TRÜ matemaatikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 26.05.1956.
  10. Ellen Rander (s 1931), TRÜ meditsiiniteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 28.05.1956.
  11. Griseldis Abiline (s 1933), Valga arve-ja plaanitehnikumi õpilane – arr 23.03.1951, § 58-2 – 5 a, vabanes 16.04.1953.
  12. Riita Vint (s 1930), TRÜ meditsiiniteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 22.05.1956.
  13. Imbi Talving (s 1931), Virumaa Tudulinna valla keskkooli õpetaja – arr 12.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 09.07.1956.
  14. Aime Teska (s 1930),  Tartu õpetajate instituudi üliõpilane – arr 13.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.07.1956.
  15. Valve Hirv (s 1930), TRÜ põllumajandusteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 09.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 27.06.1956.
  16. Virve Ojamäe (s 1930), Tartu Kaubastu arveametnik – arr 13.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.07.1956.
  17. Veljo Meos (s 1933), Tartu VI Keskkooli IX klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 26.10.1954.
  18. Ahto-Toots Liik (s 1932), Tartu I Keskkooli XI klassi õpilane – arr 14.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 09. 08.1956.
  19. Heino Karlson (s 1931),  Tartu I Keskkooli XI klassi õpilane  – arr 15.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 02.07.1956.
  20. Päivu Kull (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.08.1956.
  21. Tõnis-Ivar Abiline (s 1932), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.1956.
  22. Alfred Malleus (s 1932), Antsla Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.05.1956.
  23. Bernhard Abiline (s 1932), Antsla põllumajandustehnikumi õpilane – arr 19.11.1950,  §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.1956.
  24. Heino Krevald (s 1933), elas Antslas, tööline – arr 16.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.02.1955.
  25. Leonhard Laidoner (s 1931), Antsla põllumajandustehnikumi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 28.05.1956.
  26. Kalju Laane (s 1930), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.06.1956.
  27. Ago Piirsoo (s 1928), elas Tallinnas, sidetöötaja – arr 30.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.07.1956.
  28. Velli Süda (s 1930), sidetöötaja – arr 21.03.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
  29. Helju Värnik (s 1931), elas Antslas, kolhoosnik – arr 23.03.1951, § 58-12 – 5 a, vaba­nes 17.04.1956.
  30. Ivar Kurg (s 1931), elas Viljandis, sidetehnik – arr 02.02.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
  31. Jüri Mootse (s 1932), Tartu VI Keskkooli õpilane – arr 29.12.1950, §§ 58-10 ja 58-12 – 5 a, vabanes 23.04.1953.
  32. Hendrik Põvvat (s 1927), spordikooli õpetaja – arr 13.11.1950, §§ 17-58- la ja 58- l0 – 10 a, vabanes 24.07.1956.
  33. Einhard Altosaar (s 1932), Antsla Keskkooli õpilane  – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.06.1956.
  34. Ilmar Reisner (s 1931), elas Tartus – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vaba­nes 20.06.1956.
  35. Rein Liik (s 1930), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr  04.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
  36. Olev Pärn (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 11.06.1956.

2. november – tribunal mõistis süüdi end võimude eest varjava Võrumaa Sõmerpalu vallas elanud Erich-Johannes Oda (s 1932), arreteeritud 25.04.1951. Teda süüdistati nõukogude­vastase noorteorganisatsiooni asutamises “Teaduste klubi” karistati §de §58-1a ja 58-11 alusel 25+5 aastase vabadusekaotusega. Oda vabanes 13.06.1955.

7. detsember – tribunal mõistis süüdi Viljandi külje all Peetrimõisas tegutsenud alaealiste grupi. Noored tegelesid spordiga, kogusid relvi, pidasid koosolekuid, neil oli sõnastatud eesmärgid ja põhi­kiri, mis oli koostatud noorkotkaste järgi. Oli kavatsus koostada okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti.

  1. Kalju Salu (s 1932), elas Viljandi rajooni Pinska k/n, sovhoosi puusepp – arr 16.08., §§ 58-la, 58-11 – 25+5 a, 24.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vaba­nes 14.02.1955. 
  2. Rein Koort (s 1933), Viljandi rajooni MTJi tööline – arr 20.08., §§ 58-la, 58 -11 – 25+5 a, 24.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 19.02.1955
  3. Hans Kihno (s 1933), Tobra-Selja k/n. kolhoos “Lembitu” varumiskontori sorteerija – arr 15.08., §§ 58-la, 58 -11 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.

1952

17. jaanuar – tribunal mõistis tagantjärgi süüdi endise 1943-1948 eksisteerinud koolinoorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Lembitu Side Pataljon (Pärnumaal)” liikme Pärnu­maal Lelle vallas teetöölisena töötanud Martin Põldmets’a (s 1932), kes arreteeriti 25.10.1951. Talle mõisteti KrK § 17-58-1a alusel 25 aastat vabadusekaotust. Teine sama or­ganisatsiooni liige, Vändra vallas elanud raudteetööline Ülo Jääger (s 1934), oli arreteeritud 10.10.1951. Tema mõistis tribunal süüdi 9. veebruaril KrK §de 58-1a, 58-10 ja 58-11 alusel ja karistas samuti 25 aastase vabaduskaotusega. Organisatsioon oli moodustatud noorkotkaste eeskujul, olid liikmepiletid, embleemiks kaks metallist tammelehte. Õpiti tundma Vabadus­sõja ajalugu ja tehti riviõppust. Põldmets vabanes 11.06., ja Jääger 30.12.1956.

31. märts – tribunal mõistis süüdi põrandaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti Vabaduse Eest Võitlejate Liit” liikmed. Oktoobris 1951 olid organisatsiooni liikmed trükkinud 96 lend­lehte Ameerika Häälest saadud uudiste levitamiseks. Läbiotsimisel leiti sini-must-valge lipp, nõukogudevastast kirjandust, jahtklubist varastatud kirjutusmasin jms. Samuti oli koostatud “must nimekiri” ligi 280 parteilase ja nende käsilaste nimega. 

  1. Uldo Juursalu  (s 1931), elas Tallinnas, raudteelane – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25 a, vabanes 17.09.1960.
  2. Ilmar Hallik (s 1933), elas Tallinnas, autokooli õpilane – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25+5 a, vabanes 21.05.1956.
  3. Heino Saaremäe (s 1931), elas Tallinnas, tisler – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1  – 25 a, vabanes 13.07.1956.
  4. Edgar Kurg (s 1934), elas Tallinnas, lukksepp – arr 14.12.1951, §§ 58-la, 58-10 lg 1   ja 58-11 – 25 a, vabanes 10.05.1956.
  5. Hugo Jüriöö (s 1933), elas Tallinnas, kütja – arr 14.12.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25+5 a, vabanes 02.07.1956.

18. aprill – tribunal mõistis süüdi Viivikonna kaevanduse müürseppadest koosneva põranda­aluse vastupanuorganisatsiooni “Tasuja” liikmed Herbert Tinnuri (s 1934), arreteeritud 11.02.1952  ja Voldemar Luup’i (s 1933), arreteeritud 21.02.1952. Organisatsioonil oli van­detõotus, šifr, läbiotsimisel leiti ka lõhkeainet. Mõlemale mõisteti 25 aastat vabadusekaotust, Tinnurile KrK §de 58-1a, 58-10 ja 58-11 alusel, Luupile §de 58-1a ja 58-11 alusel. Tinnuri vabanes 27.08.1956 ja Luup 10.08.1956. 

21.-23. aprill – tribunal mõistis süüdi ees 15 Tihemetsa metsatehnikumi noormeest kuulumise eest põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Põhja Poegade Malev”. Organisat­sioonil oli staap, põhikiri ja vandetõotus, levitati lendlehti. Läbiotsimistel leiti ja võeti ära koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta”, ajakirja Kaitse kodu numbreid ning omavalmistatud soome pussid.

  1. Tõnis Salum (s 1935) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8– 25 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 6 aastale, vabanes. 
  2. Ants Lill (s 1933) – arr 24.02., §§ 58-la  ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 10 aastale, vabanes 09. 05.1956.
  3. Lembitu Aasalo (s 1934) – arr 27.01., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 24.03.1956.
  4. Lembit Kuuben (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes.
  5. Ülo Meripõld  (s 1929) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8  – 25+5 a, 10.01.1955 vähen­dati karistust 10 aastale, vabanes 19.10.1956.
  6. Erik Einer (s 1928) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 10 aastale, vabanes 26.05.1956.
  7. Illis Vannus (s 1934) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 7 aastale, vabanes 26.05.1956.
  8. Enn Sorro  (s 1934) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karis­tust 7 aastale, vabanes.
  9. Matti Oolu (s 1933) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 10 aastale, vabanes.
  10. Gunnar Grünthal (s 1933) – arr 10.01., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 04.11.1956.
  11. Kalju Metste (s 1932) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8  – 25+5 a, 10.01.1955 vähen­dati karistust 8 aastale, vabanes 17.07.1956.
  12. Jaan Sassor (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 8 aastale, vabanes 24.04.54. Uuesti arreteeriti  22.09.1957, 18.01.1958 mõistis tribunal § 58-10 lg 1 7 a, vabanes 23.09.1964.
  13. Heiti Tõnisson (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes.
  14. Väino Varik (s 1934) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8  – 25 a, 10.01.1955 vähendati ka­ristust 6 aastale, vabanes 16.04.1955.
  15. Elmar Roose (s 1934) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 8 aastale, vabanes 23.06.1956.

Mitmed PPM liikmed arreteeriti ja mõisteti tribunali poolt süüdi hiljem

1. august:

  1. Heinrich Komp (s 1934) Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 16.05., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.10.1956.
  2. Juhan Lumiste (s 1933), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.05.1956.

13. august:

  1. Valdi Puppart  (s 1934), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-10 – 25 a, vabanes 05.06.1956.
  2. Luik, Peeter (s 1935)  Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 25 a, vabanes 12.05.1956.

14. august:

  1. Aare-Väino Raap (s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 16.05., § 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 07.01.1955.
  2. Eino Jürgenstein  (s 1936), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 05.07., § 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 17.12.1954.
  3. Vello Vahin ( s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 07.07., § 58-la – 25 a.
  4. Jaago Lensment (s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., § 58-la – 25 a, vaba­nes

19. mai 1953:

  1. Arved Roodla (s 1933), Saku Põllumajandustehnikumi õpilane – arr 02.03.1953, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes 08.03.1957.
  2. Kalju Pekk  (s 1934), Saku Põllumajandustehnikumi õpilane – arr 02.03.1953, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes.

18. september – tribunal mõistis süüdi Tallinna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni  „Romb” liikmed. Organisatsioonil olid rombikujulised märgid, varjunimed, šifr, salatintide retseptid jne. 

  1. Rein Maran (s 1931), elas Tallinnas, fotograaf – arr 25.05.52, §§ 58-1b, 58-10 ja  58-11 –  25+5 a, vabanes  02.08.1956. 
  2. Ahto Pukk (s 1931), TPI ehitusteaduskonna üliõpilane – arr 30.04., §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.08.1956.
  3. Heino Arak (s 1933), TPI mehaanikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 25.06.,  §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5a, vabanes 08.06.1956.
  4. Sven Kaev (s 1931), elas Tallinnas, maaparandustehnik – arr 03.10.1951, §§58-1a, 58-10 ja  58-11 – 25+5, vabanes 23.07.1956.
  5. Elmo Egel (s 1930), elas Tallinnas, trükitööline – arr 29.04., §§58-1a, 58-10 ja 58-11, 25+5, vabanes 21.06.1956.

6. november – Pärnumaal Häädemeestel pandi üles sini-must-valge lipp ja levitati okupat­sioonivõimuvastaseid lendlehti. Juba 10. novembril arreteeris julgeolek selles süüdistatuna Saarde vallas Krundi külas elav Valdo Sieberk’i (s 1935) ja Kilingi-Nõmme Keskkooli VIII kl õpilase Elli Sarapik’u (s 1934). 10. jaanuaril 1953 mõistis Pärnu oblastikohus neile KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Sieberkile lisandus veel süüdistus passirežiimi rikkumises (§ 192a lg 2). Sieberk vabanes 23.04.1955 ja Sarapik 21.05.1956.  

1953

15. aprill – tribunal mõistis süüdi endised Tartu V ja VI Keskkooli õpilased fotopaljunduse teel valmistatud lendlehtede eest (allkirjaga ”Vaba Eesti”). Läbiotsimisel võeti ära palju mit­mesugust keelatud kirjandust, nagu saksaaegsed „Postimehe”, „Severnoje Slovo”, „Revaler Zeitungi” numbrid, raamatutest August Gailiti „Ekke Moor” ja Karl Ristikivi „Rohtaed” ning palju inglisekeelset “kergesisulist” kirjandust (sh Agatha Christie jms). Süüdi mõisteti:

  1. Jaak Seeru (1933), Tartu töölisnoorte keskkooli XI kl õpilane – arr 29.01., § 58-10 lg 1 – 10 a.
  2. Vello-Ahto Pedaste (s 1933), EPA I kursuse üliõpilane – arr 13.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 06.1956.
  3. Ülo Pentel (s 1933), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane  – arr 31.01., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 05.01.1955.
  4. Veljo-Lembit Nõmmisto (s 1936), Tartu töölisnoorte keskkooli IX kl õpilane – arr 13.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 31.12.54.  
  5. Reedik Palm (s 1933), TRÜ matemaatikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 26.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 9 a, vabanes 14.12.1954.

23. mai – ENSV Ülemkohtus mõistis süüdi Kadrina-Rakvere põrandaaluse vastupanuorgani­satsiooni „Eesti Kotkad–Eesti Noorte Föderatsioon” liikmed. Kadrinas levitati vabariigi aastapäevadel okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti, organisatsiooni liikmed kogusid relvi ja tegid laskeharjutusi, koostati organisatsiooni põhikirja projekti. Läbiotsimistel võeti ära „nõu­kogudevastaseid”, „kontrrevolutsioonilisi”, „profašistlikke” raamatuid: Marie Underi „Mure­liku suuga”, Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil”, „Kaasaegsete mälestuse Konstantin Pätsist“, „Riigikaitse õpetuse käsiraamat“, ajakiri Ammukaar, Kodukaitsja laulik jms.

  1. Ülo Ojatalu (s 1935), elas Rakveres, raamatupidaja – arr 14.02., §§ 58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 16.05.1956.
  2. Enn Ojatalu (s 1935), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 15.02., §§ 58-10, 58-11 ja 182 – 8 a, vabanes 26.06.1956.
  3. Mart Urbas (s 1935), elas Kiviõli rajoonis Tudu k/n, metsapunkti tööline – arr 13.03., va­bastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
  4. Leo Sinilaid (s 1935), elas Tallinnas, kinomehaanik – arr 10.03., vabastatud amnes­tiaga enne kohut 07.05.1953.
  5. Madis Sulev (s 1937), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 13.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
  6. Jüri Retsold (s 1936), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 13.02., vabastatud am­nestiaga enne kohut 07.05.1953.
  7. Laas Masing (s 1935), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 12.03., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
  8. Salme Augjärv (s 1935, Rakvere pedagoogilise tehnikumi II kursuse õpilane – arr 15.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
  9. Toomas Takjas (s 1937), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 14.02., vabasta­tud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.

22.-23. detsember – ENSV Ülemkohtus mõistis süüdi Kilingi-Nõmme noortegrupi liikmed. Massiaru kooli poiste algatusel loodud 14-liikmeline põrandaalune vastupanuorganisatsioon, relvadeks kuulipildujad, automaat, seitse vintpüssi, padrunid, granaadid. Kuulati Ameerika Häält, koostati küüditajate ja punaste aktivistide nimekirju. Üheksa poissi läks kohtu alla viis „profülakteeriti”.  

  1. Arvi Tohv (s 1938), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 30.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 01.10.1956.
  2. Heldur Allikas (s 1937), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 24.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+5 a.
  3. Erich Kuningas (s 1937), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 17.07.1956.
  4. Arnold Kuningas (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas, trak­torist – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 09.05.1956.
  5. Heino Hunt (s 1932), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare külas, mets­konna tööline – arr 29.09., 17.08.1956.
  6. Jakup Kuru (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas, tööline – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 24.05.1956. 
  7. Uno Närep (s 1934), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare külas, trakto­rist – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 06.10.1956. 
  8. Jaan Orav (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 8  a.
  9. Vladimir Filippov (s 1928), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare kü­las, traktorist – arr 29.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+5 a.

1954

17. juuni – ENSV Ülemkohus mõistis süüdi Viljandimaal tegutsenud põrandaaluse vastupa­nuorganisatsiooni “Must Surm” liikmed. 

  1. Lembit Kolga (s 1935), Särevere põllumajandustehnikumi õpilane – arr 30.04., §§ 58-11 ja 58-10 – 10+3, vabanes 13.08.1956.
  2. Vello Soots (s 1936), Vana-Võidu põllumajandustehnikumi õpilane – arr 30.04., §§ 58-11 ja 58-10 – 8, 06.01.1955 vähendati karistust 2 aastale 8 kuule, vabanes 20.01.1956.

1955

21. veebruar – ööl vastu seda kuupäeva levitati Tartus lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Lendlehtede levitajaks olid 26. märtsil 1954. aastal Tartu 1. Kesk­kooli ja ehitustehnikumi õpilaste moodustatud noorte põrandaalune organisatsioon “Kuperja­novlased”. 1955. a kevadel oli organisatsioonis 7 liiget ja 5 liikmekandidaati. Lendlehti levi­tama läksid neist ainult juhatuse liikmed Eino Neerot, Tõnu Raid, Kaarel Tuvikene ja Jüri Pertmann. KGB VI osakonna aruande kohaselt seati ööl vastu 21. veebruari 1955 levitatud lendlehtede autorite ja levitajate tabamiseks sisse jälitustoimik „Otstalõi“. Tarvitusele võetud abinõude tulemusena korjati mõne päeva jooksul ära 138 lendlehe eksemplari. 1955. aasta märtsis ja aprillis teostati üheaegselt jälitustoimingu „PK“ abinõudega käekirja alal kogu Tartusse sissetuleva ja väljamineva posti avamist ja lugemist. Ometi jäid lendlehtede levitajad kõigile KGB ponnistustele vaatamata avastamata. Ilmselt aitas sellele kaasa konspiratsiooni­meetmete range jälgimine ja ka see, et kuperjanovlased lõpetasid oma tegevuse, hävitasid kõik jäljed ja edaspidi mingeid aktsioone ette ei võtnud.

24. veebruar – 1953. aasta lihavõttepühade paiku asutatud Tallinna 22. Keskkooli (Wes­tholmi Gümnaasium) õpilaste poolt moodustatud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kotkad“ poolt koostati käsitsi kirjutaud lendleht ja kinnitati Tallinna II Keskkooli stendile. Selle oli koostanud sama kooli õpilane organisatsiooni liige Erik Udam (s 1938). Lendleht algas pöördumisega kaasõpilaste poole, milles tuletati meelde riiklikku iseseisvust ja mõisteti hukka Eesti iseseisvuse reeturlik murdmine “kommunistliku Vene barbarite poolt”. Juhiti tä­helepanu, et kommunistliku propaganda tulemusena on nii mõnigi eestlane unustanud oma rahvuse ja isamaa. Lendleht lõppes üleskutsega tuletada seda neile meelde. KGB poolt Tal­linna koolides tehtud käekirjade lauskontrolli tulemusena arreteeriti lendlehe koostajana tu­vastatud vahepeal TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud Udam 17. oktoobril. Samal päeval Udami elukohas Tallinnas toimunud läbiotsimisel võeti KGB poolt ära raamatud Albert Kivi­kas „Nimed marmortahvlil“, Eduard Laaman „Vabadussõdalased diktatuuri teel“, ajalehe „Eesti Sõna“ 1942. aasta 2 numbrit ja üleskutse „Lõpp marksismile, kommunismile, sotsia­lismile Eestis“. 22. detsembril mõisteti ENSV Ülemkohtu kinnisel istungil (eesistuja Pavel Afanasjev, riiklikuks süüdistaja Zarubin) KrK § 58-10 lg 1 alusel Udamile 6 aastat vabadusekaotust. Seo­ses poliitvangide süüasjade läbivaatamisega vabastati aprillis 1956.

21. märts – Viljandis arreteeriti KGB poolt töölisnoorte keskkooli õpilased Ants Põrk (s 1938) ja 26. märtsil Endel Audla (s 1937). Läbiotsimisel Põrki elukohas Viljandis leiti noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Vabariigi Noorte Partisanide Põranda­aluse Komitee“ (EVNPPK) vandetõotuse ja põhikirja eksemplarid. EVNPPK liikmeilt nõudis põhikiri ustavust kodumaale, austust esivanemate kommete ja naiste vastu. Samuti kohustati liikmeid tundma õppima Eesti Vabariigi ajalugu, Vabadussõja juhtide kirjutisi ning sõjaasjan­dust. EVNPPK liikmeteks võeti noori vanuses 14-20 aastat. Kohtutoimikute andmeil piirdus organisatsiooni tegevus peamiselt uute liikmete kaasamisega ja neilt vandetõotuse võtmisega.  Toimepandud aktsioonidest oli KGB suutnud neile süüks panna üksnes sini-must-valge lipu heiska­mise Viljandi luteri kiriku torni 23. veebruaril 1955 ning NLiidu ja ENSV lip­pude maharebimisi. Teisi organisatsiooni liikmeid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. 3. juunil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süü­distaja Borovikova) Põrkile KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 8 aastat vabadusekao­tust. Audlat karistati samade paragrahvide alusel 5aastase vabadusekaotusega. Põrk vaba­nes 06.07.1957, Audla 01.08.1958.

10. juuli – arreteeriti Sangaste Keeni Masintraktorjaama haakija Heldur Järvits (s 1937), keda süüdistati kahe lendlehe levitamises. Esimeses kutsuti eestlasi ühinema, et maha suruda kommuniste, “meie rahva vereimejad”, ja nõuti, et kommunistid tõstaksid käed üles. Teine lendleht, mis oli kirjutatud käsitsi suurte trükitähtedega, kutsus lisaks eestlastele ühinema ka kogu Venemaal kannatavat rahvast, haarama relvad ja suruma maha kommunistid. Töölistele tuletati meelde, et näljakopikad, mida nad kolhoosist saavad, ära ei toida ning et ainuke väljapääs näljast on haarata relv ja võidelda. Kuna läbiotsimisel leiti Järvitsa kodust omavalmistatud sini-must-valge lipp, lisandus veel süüdistus lipu heiska­mise kavatsuses. Järvits tunnistas ülekuulamisel, et lendlehe pani tema palvel üles ta sõber Mati Parkja (s 1937) 24. septembril mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Borovikova) Järvitsale KrK § 58-10 alusel 4 aastat vabadusekaotust. Parkjat kohtu alla ei antud.

1. juuli – julgeoleku poolt tabati Tallinnas Pargi tänaval lendlehti üles panemas Autoremon­dibaasi nr 1623 lukksepp Vello Mägi (s. 1937). Peale lendlehtede levitamise süüdistati teda veel ähvardava ja nõukogudevastase sisuga anonüümkirja kirjutamises Rein Iva nimelisele isikule. 10. oktoobril mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Puhkov) ka­ristas Mägile KrK § 58-10 lg 1 alusel 5+3 aastat vabadusekaotust. Mägi vabanes 09.08.1958.

1956

23. märts – KBG poolt arreteeriti Kiviõlis tehase „Lenprom-Elektromontaž“ lukksepp Ilmar Lill (s 1932). Veebruaris 1956 sattusid KGB kätte Lillele kuuluvad okupatsioonivõimuvastase sisuga vihikud. Lisaks selgus, et Lill väljendas oma lähikonnas pidevalt kommunismivasta­seid seisukohti ja kutsus levitamiseks ettevalmistatud üleskutsetes eesti rahvast füüsiliselt hävitama venelasi ja kommuniste. 31. mail mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Zarubin) Lillele KrK § 58-10 lg 1 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Lill vabanes 13.05.1960. 

24. veebruar – Nõo alevikus pandi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kuperjanovlaste Salk“ liikmete poolt välja lendleht, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 38. aastapäevale. 1. märtsil arreteeriti kahtlustatuna selle lendlehe levitamises organisatsiooni juhid Nõo Kesk­kooli 8. klassi õpilane Villu Kibena (s 1939) ja Palupera Algkooli 7-klassi õpilane Heino-Evar Rebane (s 1938). Teisi organisatsiooni liikmeid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. Eeluurimise käigus lisandusid Kibenale süüdistused Palupera loomalauda ja Kalevi kolhoosi heinaküüni süütamises vastavalt 23. oktoobril ja 6. novembril 1955. Peale selle kirjutas Kibena veebruaris 1956 anonüümse ähvarduskirja Salme Saare aadressil. Saar oli olnud 1950. aastal tunnistajaks MVD vägede sõjatribunalis, kus mõisteti kohut aktiivsete sakslaste käsilaste üle. 4. juulil 1956 Tallinnas toimunud kinnisel istungil mõistis sõjatribunal (eesistuja justiitspolkovnik Grjazanov, prokurör justiitsmajor Krivošejev) Kibenale KrK §-de 58-9, 58-2 58-10 lg 1 ja 182 lg. 1 alusel 13 aastat vabadusekaotust. Rebast karistati samade paragrahvide alusel 7aastase vabadusekaotusega. Kibena vabanes 13.01.1960 ja määrati alaliselt elama Irkutski oblastisse. Jaanuaris 1960 põgenes Eestisse, tabati sama aasta augustis ja toimetati tagasi asumisele määratud paika. Lõplikult vabanes ta 1963. aastal. Rebane vabanes 3.02.1960.

12. märts – Tartus asutati III Keskkooli õpilaste poolt põrandaalune vastupanuorgani­satsioon „Eesti Noorte Malev“ (ENM). ENM oli programm, vandetõotus ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eeskujul koostatud põhikirja. Ettevalmistamisel oli ajakirja Saagem vabaks esimene number. Peale sisemise organiseerumise ja uute liikmete värbamise olid põhilised aktsioonid relvade kogumine.

september-oktoober – Pärnu II Keskkooli õpilaste poolt moodustati põrandaalusesse vastupanuorganisatsioon „Roheline Kolmnurk“. Selle organiseerijaks oli Uudo Hallik (s 1941). Organisatsioon loomise ajendiks oli seoses Suessi kriisiga teravnenud suhtes NLiidu ja lääneriikide vahel, eesmärgiks oli sõja puhkemise korral alustada aktiivset võitlust Nõuko­gude võimuga, organiseerides raudteede õhkimist, plahvatusi tehastes, samuti relvastatud võitlust Nõukogude armee väiksemate üksustega. Sel ajal Pärnus ehitajana töötav Hallik arre­teeriti 18. märtsil 1957. Halliku kohtuasjaga seostati ka sel ajal vangistuses viibiv Ülo Riba (ka Madeljan, s 1938). 22. augustil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Pihoja, riiklik süü­distaja Kahru) KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Hallikule 3 ja Ribale 7 aastat vabaduse­kaotust. Riba vabanes 17.01.1961

4. november – öösel levitati ENM poolt 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eestile vabadust nõudvat käsitsi kirjutatud lendlehe. 25. detsembril arreteeriti KGB poolt organisatsiooni juhid Tartu Kaugõppekeskkooli õpilane Jaan Isotamm (s 1939) ja Tartu III Keskkooli 11. klassi õpilane Enn Tarto (s 1938), samuti organisatsiooni liikmed Tartu III Keskkooli õpilased Jüri Rebane (s 1939), Lembit Soosaar (s 1938) Jüri Lõhmus (s. 1938), Tõnis Raudsepp (s 1939), Tartu autoremonditehase tööline Voldemar Kohv (s 1938) ning Tartu raudteetehnikumi õpi­lased Tõnis Raudsepp (s 1939) ja Enn-Kaupo Laanearu (s 1938). 12.-13. märtsil 1957 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Jakobson) kinnisel kohtuistungil ENMi liikmetele §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Isotammele 7, Kohvile 6, Tartole 5, Rebasele ja Soosaarele 4 ning Raudsepale ja Lõhmusele 3 aastat vabadusekaotust; Laanearut karistati §de 58-12 ja 182 lg 1 alusel 2aastase vabadusekaotusega. Ent 7. jaanuaril 1958 mõisteti Laanarule KrK § 58-10 lg 1 alusel 5 aastat vabadusekaotust. ENM liikmetega oli seotud ka Armin Tammekand’ile (s 1900), kellele 31. oktoobril 1957 mõistis Ülemkohus KrK § 58-10 lg 1 alusel 7 aastat vabadu­sekaotust. Täisaja istusid ära Isotamm, kes vabanes 25.12.1963 ja Kohv, kes vabanes 25.12.1962, 1. grupi invaliidina, Ennetähtaegselt vabanesid Lõhmus (12.09.1958), Rebane (19.05.1959), Soosaar (01.02.1960) ja Tarto (21.06.1960).

24. november – Tallinnas arreteeriti noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kotkad“ juht Taivo Uibo (s 1936) ja liige Ülo Turmen (s 1939). Teisi organisatsiooni liik­meid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. 17. jaanuaril 1957 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, kaasistujad Lind ja Hõbe, riiklik süüdistaja Kahru) Uibole KrK §-de 58-10 lg. 1 ja 58-11 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Uibo vabanes 27.03.1960. Turmen vabastati vahi alt, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust.

november – Tallinna äärelinnas levitati käsitsi kirjutatud lendlehti, mis kutsusid eestlasi üles ärkama ja asuma üheskoos relv käes võitlema armastatud isamaad anastavate tiblade vastu. Lendlehed olid kirjutatud telegrammiblanketi tagaküljele ja kandsid allkirja „Vabadus-revo­lutsiooni staap“. Alles poolteist aastat hiljem õnnestus KGBl tabada nende levitajad. 3. juunil 1958 arreteeriti Tallinna Tisleri tn 5 asuvas vangilaagris varavastase kuriteo eest üheaastast vabadusekaotust kandev Tõnu Merila (s 1938). Tema ülekuulamisel selgusid kaasosalised: Sander-Toomas Erna (s 1936) ja Mare Asi (s 1936), kes samuti viibisid vangistuses. Mõlemad olid süüdi mõistetud Merilaga analoogilise seadluse alusel – Asit oli karistatud kolme- ja Er­nat viieaastase vabadusekaotusega. 19. augustil 1958 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla, riiklik süüdistaja Jakobson) KrK § 58-10 lg 1 alusel Merilale 6, Ernale ja Asile 8 aastat vabadusekaotust. Erna suri 20.10.1965 Mordva ANSV vangilaagris. Asi vabanes 27.07.1963.

1957

jaanuar – kuu algul moodustati Lihula Keskkooli vanemate klasside õpilaste poolt noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon “Eesti Rahvavabastusorganisatsioon”, mis 1958. aastal nimetati ümber “Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks” (EVL). Põhikiri seadis EVLile kui kommu­nismivastasele organisatsioonile järgmised ülesanded: võitlus kommunistliku riigikorra vastu; kaasaaitamine vabariikliku korra kehtestamiseks Eestis, kogu maal EVLi gruppide moodus­tamine, kodanikele võitluse vahendite selgitamine ja oma liikmetele sõjalise õppuse andmine võimaluste piirides. Eesmärgiks seati NLiitu tabava sõjalise konflikti puhul relvastatud võit­luse alustamine Eesti omariikluse taastamiseks. EVLi juhiks oli Tõnis Mets (s 1938). Organi­satsiooni tegevust koordineeris staap koosseisus Mets, Jüri Pärl (s 1940), Tiit Toobal (s 1939) ja Ülo Niinemets (s 1940). 1959. aasta maikuus oli EVLs 26 liiget, kes olid jaotatud kahte gruppi, mille juhtideks olid vastavalt Pärl ja Jaan Kurg. Relvadest oli organisatsioonil üks automaat PPŠ, kaheksa vintpüssi, lahingukorras raskekuulipilduja „Maksim“, rohkesti laske­moona ja lõhkeainet. EVLi liikmete poolt levitati kahte lendlehte. Neist esimeses omakäeliselt kirjutatus kutsuti ausaid eesti noori mitte laskma venelasi peremehetseda Eestis, vaid organi­seerima illegaalseid ringe ja kaasa aitama uue Eesti loomisele, venelaste väljakihutamisele ja iseseisvuse taastamisele. Teine lendleht, mis oli samuti käsitsi kirjutatud, kutsus Eesti noori üles hoidma kõrgel oma rahva au ja võitlema, kui tarvis, oma rahva nime ja vabaduse eest. EVL jõudis tegutseda üle kahe aasta, ent Tallinnas elava EVLi liikme Valdur Teäri arreteeri­tuna piiriületamiskatsel Kaliningradi piirkonnas tõi Teäri tunnistuste kaudu kaasa arreteerimi­sed. Mets arreteeriti 12. mail 1959. Ajavahemikul 20. juunist kuni 9. juulini 1959 arreteeriti veel viis EVL-i juhtliiget: TPedI I kursuse üliõpilane Pärl, TRÜ keemiateaduskonna I kursuse üliõpilane Niinemets, Eesti Merelaevanduse laevamotorist Endel Ratas (s 1938), Tallinna Tehnikakooli nr 1 õpilane Toobal ja kolhoos “Nahhimovi” laevamehhaanik Arvo Aljas (s 1938). 10.-14. septembrini 1959 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Lepp, riiklik süüdistaja Jakobson) NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse „Kriminaalvastutusest riiklike kurite­gude eest“ §-de 7 lg 1 ja 9 alusel järgmised karistused: Metsale 6, Pärlile ja Ratasele 4, Toobalile ja Aljasele 3, Niinemetsale 2 ja Teärile 8 aastat vabadusekaotust. Metsa ja Pärli süü­distati veel relvade omamise ning Teäri piiriületamisekatse eest. Mets vabanes 12.05.1965, Pärl 30.06.1963, Ratas 19.06.1963, Toobal 07.07.1962, Aljas 19.06.1962 ja Niinemets 09.07.1961.

15.-16. märts – Anatoli Pärttyläinen (s 1938) levitas Tartumaal Laeva metsapunkti punanur­gas, sööklas ja kaupluses okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehti. 18. märtsil valmistas ta sini-must-valge lipu, mille kavatses üles panna elektriliini posti otsa. Varem oli Pärttyläist kohtulikult karistatud varguste ja pussitamise eest ning ka pärast Mordva poliitvangilaagrist vabanemist sooritas ta mitmesuguseid kriminaalkuritegusid. 15. mail 1957 mõisteti Ülem­kohtu poolt KrK § 58-10 lg 1 alusel viis aastat vabadusekaotust.

6. mai – Tartus arreteeriti KGB poolt Kaugõppekeskkooli õpilane Arvo Vatsel (s 1941) ning Töölisnoorte Keskkooli õpilased Aarne Jääger (s 1941) ja Juhan Lindmaa (s 1941). Läbiotsi­misel Vatseli elukohas Tartus võeti ära järgmised materjalid: Alice Kuperjanovi raamat „Okupatsioonist Paju lahinguni“, automaat PPŠ; Julius Kuperjanovi hauamonumendi foto; Eduard Grosschmidti raamat „Suures heitluses“. Jäägerilt võeti ära Albert Kivikase raamat „Nimed marmortahvlil“ ja kirjutusmasin „Urania“. Noormehi süüdistati Kuperjanovi nime kirjutamises värviga viimase hauamonumendile ja lendlehtede levitamises, milles ähvardati karistada surmaga neid, kes kraabivad maha Kuperjanovi nime ja Eesti lipu värvid. Esimene lendleht oli kirjutatud käsitsi trükitähtedega ja kandis allkirja „Noorte Kuperjanovlaste Salk“. Teine lendleht oli masinakirjas ja selles kutsuti üles tähistama 2. veebruari, päeva, mil 38 aastat tagasi suri Tartus Kuperjanov. See lendleht sisaldas ka üleskutset relvade haaramiseks, kui saabub paras aeg. 26. juulil 1957 Tartus toimunud väljasõiduistungil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Pihoja, riiklik süüdistaja Jakobson) KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Vatselile 5 aastat ning Jäägerile ja Lindmaale 3 aastat vabadusekaotust. 

Juuni – kuu algul levitati Tallinnas ja Nõmmel kirjutusmasinal trükitud lendlehti, mis kand­sid pealkirja “Armsad Eesti noormehed ja neiud!”. Lendlehes tuletati meelde, et peagi möö­dub 17 aastat eesti okupeerimisest NLiidu poolt ning mõisteti hukka eesti rahva kallal toime pandud küüditamised ja muud repressioonid. Lendlehe lõpus avaldati toetust oma vabaduse eest võitlevale ungari rahvale. Lendlehed kandsid allkirja „Vabad Eestlased“. 19.-20. juunil arreteeriti  Harju rajooni Ehitus-remontkontori mullatööline Mart Haljak (s 1940), Tallinna 13. 7-kl. Kooli õpilane Rein Viidas (s 1941) ja Tallinna Heakorrastuse Trusti tööline Arne Leet (s 1941). Läbiotsimisel Haljaku elukohas võeti ära  ülaltoodud lendleht,  koguteos „Eesti. 20 aastat iseseisvust“, raamatus Adolf Hitler „Mein Kampf“ ja Albert Kivikase „Nimed mar­mortahvlil“ ning ajakiri Nädal Pildis nr 11/12 1940. 6. augustil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Borovikova) KrK § 58-10 lg 1 alusel Haljakule 5, Viidasele 3 ja Leetile 2 aastat vabadusekaotust.

suvi – Mordva vangilaagris viibides moodustasid poliitvangid Enn Tarto, Taivo Uibo, Jaan Isotamme ja Voldemar Kohvi poolt põrandaaluse organisatsioon „Kotkas“. Jaanuaris 1959 moodustasid Uibo, Tarto ja Enn-Kaupo Laanearu organisatsiooni „Eesti Uusrahvuslaste Liit“, mis hiljem nimetati ümber „Eesti Rahvuslaste Liiduks“. Organisatsiooni liikmed seadsid en­dale eesmärgi vangistusest vabanedes asuda võitlema Eesti iseseisvuse taastamise eest.

30. august – süüdistatuna 5. septembril 1957 Tallinna Raadiokomiteesse riigivastase sisuga anonüümkirja saatmises arreteeriti Kiviõli lasteaednik Hilda Kirs (s 1903) ja mõisteti 05. no­vembril ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 58-10 lg 1 alusel 4 aastat vabadusekaotust. Kirs vaba­nes 28.06.1960.

8. november – levitati, Rakveres lendlehti, mis kutsusid Eesti relvavendi koonduma tiheda­malt vabaduslippude alla. Lendlehtedele oli alla kirjutatud „Ühinenud Eestimaa Pojad“. 3.-4. detsembril arreteeriti süüdistatuna lendlehtede levitamises ja kuulumises organisatsiooni „Ühinenud Eestimaa Pojad“ maaparandustööline Hartvig Neeme (s 1932), kassiir-raamatupi­daja Õie Vaalberg (s 1929) ning Rakvere 1. Keskkooli õpilased Jarmo Kiik (s 1939) ja Ants Kaukver (s 1941). 19. veebruaril 1958 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Jakobson) Krk § 58-10 alusel Neemele 10, Kiigele 6, Vaalbergile 5 ja Kaukverile 4 aastat vabadusekaotust. Neeme vabanes 03.12.1967. 22. novembril 1975 arreteeriti Neeme uuesti ja 31. märtsil 1976 mõisteti talle Vladimiri oblasti rahvakohtu poolt 2 aastat vabaduse­kaotust põgenemiskatse eest Soome.

1958

21. august – KGB poolt arreteeriti Tartus bioloog Mart-Olav Niklus (s 1934) ja 7. oktoobril, Leningradis Leningradi Lensoveti-nim. Tehnoloogiainstituudi üliõpilane Vello Pällin (s 1939). Noormehi süüdistati selles, et nad aastail 1956-57 tegid fotosid mitmetest Tartu lagu­nenud hoonetest, barakkidest ja lühilaineraadiosaadete segajate mastidest ning saatsid fotod välismaale, kus need avaldati väliseesti ajalehtedes. Lisaks sellele tegeles Niklus nõukogude­vastase agitatsiooniga, kiitis elu Läänes ja levitas raamatut „Eesti rahva kannatuste aasta“. 14.-15. jaanuaril 1959 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla,  riiklik süüdistaja Jakob­son) Niklusele KrK §de 58-4 ja § 58-10 lg 1 alusel 10 aastat vabadusekaotust ühes asu­misele saatmisega 3 aastaks NLiidu kaugematesse rajoonidesse. Pällinit karistati sa­made paragrahvide alusel 4aastase vabadusekaotusega. 13. jaanuaril 1960 esitas ENSV Ülemkohtu esimees Afanasjev järelevalveprotesti ENSV Ülemkohtu Presiidiumile taotlusega vähendada Pällini karistusaega kahele aastale, kuna Pällinit iseloomustati positiivselt, ta oli lahti öelnud sõprusest Niklusega ja oma süüst aru saanud. 21. jaanuaril 1960 vähendas Ülem­kohus Pällini karistusaega ühele aastale ja kuuele kuule.

1966. aastal  vaatas Ülemkohus süüasja uuesti läbi, kuna vahepeal oli kriminaalkoodeks muutunud ja Niklusele inkrimineeritud paragrahv nägi ette vaid 7aastast vabaduskaotust. 30.07.1966 vabastati Niklus Vladimiri vanglast.

1960

Aasta teisel poolel organiseerus Mordva vangilaagritest vabanenud põrandaaluste vastupanu­organisatsiooni liikmete poolt vangilaagris moodustatud „Eesti Rahvuslaste Liidu“ tegevus Eestis. ERLi valiti Taivo Uibo, asetäitjateks Enn Tarto, Erik Udam ja Valdo Reinart (s 1936). Toimusid uute liikmete otsingud, rahvusaateline propaganda ja relvade kogumine. Provokaa­torite abil õnnestus KGBl organisatsioonile jälile saada. 26. juunil 1962 arreteeriti Tarto. Lisaks Tartole arreteeriti Uibo, kes töötas sel ajal Kiviõlis jalgpallitreenerina, Tartu Muusikakooli õpilane Jarmo Kiik, TRÜ ajalootudeng Priit Silla (s 1940), Türi-Allikul elekt­riinsenerina töötav Udam ja Tallinna Autobaasi nr. 1 autolukksepp Reinart. 28. novembrist kuni 1. detsembrini 1962 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uus­küla, riiklik süüdistaja Potter) ENSV KrK §de 68 lg 2 (nõukogudevastane agitatsioon ja pro­paganda) ja 70 (osalemine nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses) alusel Uibole 6, Tartole ja Udamile 5½ ning Kiigele 4½ aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Reinartile ja Sillale mõisteti KrK §de 68 lg 1 ja 70 alusel 3 aastat tugevdatud režiimiga paranduslike tööde kolooniat. Kuna pärast kohtuprotsessi osa tunnistajaid teatas, et olid andnud Udami kohta valeütlusi, tühistas NLiidu Ülemkohtu Presiidium juunis 1966 ENSV Ülemkohtu kohtuotsuse ja 14. novembril samal aastal vabanes Udam vangistusest. ERLi liikmete vangistamine tähendas ühe perioodi – noorte põrandaaluste vastupanuorgani­satsioonide tegevuse lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos.         

1961

20. oktoober – Võrus arreteeriti kahtlustatuna tulirelvade hoidmises treial Valdur Raudvassar (s 1939). Tema isiklikul läbiotsimisel leiti käsikirjaline üleskutse “nõukogudevastaste organi­satsioonide loomiseks ja võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, samuti teised dokumen­did, mis tunnistavad nõukogudevastase organisatsiooni olemasolu”. Läbiotsimisel võeti ära saksa vintpüss mudel „98″, saksa kergekuulipilduja jalad; ajakiri Sõdur numbrid, saksa okupat­siooni aegsed ajalehed Maa Sõna, Eesti Sõna, Postimees, ajakirjad Eesti Noored nr 5/1944, ajakiri Kaitseliit, raamat „Jaan Tõnisson“ ja Soome sajamargane rahatäht. 31. oktoob­ril arreteeriti samas kriminaalasjas Väino Sõna (s 1939), kes viibis vahi alla võtmise ajal sõja­väeteenistuses. Raudvassarit süüdistati kavatsuses luua nõukogudevastane organisatsioon „Eesti Vabadusrinde olemasolu Keskstaap“ võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, selle pöördumise koostamises, samuti tulirelvade ja nõukogudevastase kirjanduse hoidmises. Sõna süüdistati selles, et ta “… alates 1958. a. tegi nõukogudevastast propagandat, väljendas kordu­valt vajadust luua nõukogudevastane organisatsioon. /…/ Tegi nõukogudevastaseid kirjutisi, kus avaldas natsionalistlikke vaateid ja laimas nõukogude tegelikkust. /…/ 1959. a. alates te­gutses nõukogudevastase organisatsiooni loomise suunas. /…/ Teenides sõjaväes Tallinnas, tegi 1961. a. septembris-oktoobris koos Valdur Raudvassariga ettevalmistusi nõukogudevas­tase organisatsiooni loomiseks. /…/ Koostas  pöördumise teksti, milles kutsuti üles moodus­tama organisatsioone võitluseks Eesti iseseisvuse eest ja sobival hetkel haarata relvad.”23. veebruaril 1959 oli ENSV Ülemkohus karistanud Sõna huligaansuse eest 4aastase vabaduse­kaotusega. Sõna, töötades madrusena mootorlaeval Läänemaa, oli lõiganud noaga puruks pu­nalipu ja karjunud nõukogudevastaseid hüüdlauseid. 17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunali (eesistuja justiitspolkovnik Korovski, süüdistaja justiitspolkov­nik Šanturov) Raudvassarile KrK §-de 68 lg 1, 70 ja 207 (tulirelvade hoidmine) 4 ja Sõnale §de 68 lg 1 ja 70 alusel 6 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloo­nias. Raudvassar vabanes 20.10.1967

1968

19.-20. oktoober – Tartu üliõpilaspäevad paistsid silma selle poolest, et üliõpilaste kolonni­des oli ebatavaliselt vähe märgata sunduslikku punaatribuutikat, nagu punalipud, marksismi-leninismi rajajate ning partei- ja riigitegelaste portreed, loosungid jne. Selle asemel kanti omaloomingulisi loosungeid, nagu „Jänkid, kasige Peipsi taha“, „Metsameeste veri ei värise“ jms. Ametlike loosungite vähesus oli tingitud sellest, et kaks EPA üliõpilast Rain Roomet (s 1947) ja Jüri Süldre olid ametlikud loosungid ja juhtide portreed ära peitnud. Tartu Linna Rahvakohus (eesistuja Adojaan) karistas Roometit ja Süldret KrK § 195 lg 2 (eriti küüniline kuritahtlik huligaasus) alusel 2½ aastase vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Karistuseta ei jäänud ka üliõpilaspäevade korraldajad. 21. novembril 1968 arutati ELKNÜ KK bürool Tallinna ja Tartu üliõpilaspäevi. TRÜ komsomolisekretäri Sirje Endre*t ja EPA komsomolisekretäri Toomas Kork*i karistati noomitusega koos arvestuskaardile kandmi­sega. Büroo tunnistas üliõpilaspäevad täiesti ebaõnnestunuks.

22. august – ööl vastu seda kuupäeva kirjutas Voldemar Vilt Tartus kino Komsomol teadete­tahvlile kirjutanud loosungid „Elagu vaba Tšehhoslovakkia!“ ja „Elagu Dubček!“, protestee­rides sellega Nõukogude vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Vilt peeti sõjaväelaste poolt, peksti seejuures julmalt läbi, mille tagajärjel sattus ta haiglasse. Kohtu alla teda siiski ei antud. 1969. aasta augustis külastas Tartut Moskva õiguskaitsja Natalja Gorbanevskaja, kes kogus andmeid selle juhtumi kohta. Ta kohtus Tartus Enn Tarto, Mart Nikluse, Vilho Forselli, Juri Lotmani, Zara Mintsi, Pavel Reifmani ja teistega. Seoses Gorbanevskaja süüasjaga tegi KGB 30. jaanuaril 1969 Tartus läbiotsimised Nikluse, Tarto ja Lotmani elukohtades.

detsember – Läände jõudis Eestist saadetud venekeelne märgukiri pealkirjaga „Loota või tegutseda“. Kiri loeti ette NLiitu suunatud raadiojaamades ja refereeriti Moskva õiguskaitsjate väljaandes Jooskvate sündmuste kroonika ((Хроника текущих событий – edaspidi JSK) viiendas numbris. Selle teksti läkitajad nimetasid end eesti tehnilise intelligentsi esindajateks. Tegelikult olid selle koostajateks tallinlastest insener venelane Sergei Soldatov ja ehituskeraamikatehase partorg ukrainlane Artem Juskevitš. Läkitus oli inspireeritud akadeemik Sahharovi brošüürist „Mõtisk­lusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“, milles esitati programmilisi seisukohti nõukogude riigi- ja ühiskonnaelu ümberkujundamiseks. Lä­kituses kritiseeriti teravalt akadeemiku seisukohti eelkõige NLiidu demokratiseerimise ja Läänega konvergentsi lootuste osas. Selle asemel tuleb luua uued ühiskondlikud, kõlbelised, poliitilised ja majanduslikud väärtused, töötada välja selge tegevusprogramm ning alustada võitlust, kui selleks tekib ajalooline vajadus, kaasates ühiskondlikud jõud. See oli esimene Lääne jõudnud ilming vastupanu olemasolust Eestis pärast metsavendade võitluste lakkamist.

1969

1. märts – tartlase Villu Saarts’i poolt (s 1942) tehti katse luua põrandaalune vastupanuorga­nisatsioon oli „Eesti Rahvuspartei“ (ERP). Saartsi oli 1965. aastal karistatud kuritegeliku huli­gaansuse eest 3aastase vabadusekaotusega. Tallinna Tisleri tn 5 asuvas vangilaagris kaasas ta oma plaanidesse kaasvangi Raivo Mõttus’e (s 1944). Or­ganisatsioon otsustati luua vabadusse pääsedes. Saartsi sõnul tekkis tal mõte kirju­tada Hitleri “Mein Kampfi” eeskujul raamat Nõukogude valitsuse poliitika ning vigade kohta. Ühtlasi oleks raamatus põhjendatud poliitika muutmise vajadust ning kirjeldatud, millist po­liitikat peaks teostama iseseisev Eesti riik. Ta koostas ka üleskutse projekti eesti rahvale, mil­les oli lühidalt esitatud kavandatava organisatsiooni poliitilised sihid ja nõudmised. Nendeks olid lahkulöömine NLiidust, iseseisva Eesti riigi taastamine, kaubavahetuse arendamine ka­pitalistlike maadega, sõjaliste kulutuste vähendamine ja selle arvel elatustaseme tõstmine, vene rahvusest elanike, kes ei soovi Eestis elada, väljasaatmine jne. Saartsi plaanidesse kuulus ka mõne organisatsiooni liikme komandeerimine välismaale astumaks ühendusse väliseest­laste organisatsioonidega, et saada neilt raha edasiseks tegutsemiseks. Saartsi koostatud põhi­kirja järgi oli ERP eesmärgiks relvastatud ülestõusu organiseerimine Eesti vabastamiseks võõ­ramaisest ikkest ja iseseisva Eesti riigi loomine. ERP oli põrandaalune partei, kus kehtis sõja­väeline kord. 4. augustil 1970 Saarts arreteeriti, Mõttus oli vahepeal võetud sõjaväkke. 24. novembril 1970 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Tammisto) Saartsile KrK § 68 lg 1 alusel 4 aastat vabadusekaotus range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Mõttus vabastati kriminaalvastutusest, võttes arvesse puhtsüdamlikku ülestunnis­tust ja seda, et viibis ajateenistuses Nõukogude armees

2. september – ööl vastu seda kuupäeva hüüdis noorkirjanik Teet Kallas (s 1943) Tallinnas restoranis “Gloria” „natsionalistlikke loosungeid“. Kui tema tegevust püüti katkestada, aval­das Kallas füüsilist vastupanu ja lõi kahte kodanikku. Kallast süüdistati KrK § 195 lg 2 järgi kuritahtlikus huligaansuses. Ülemkohtu määrusega 16. jaanuarist 1970 kriminaalasi lõpetati ja Kallase suhtes kohaldati meditsiiniline sundravi üldise režiimiga psühhiaatriahaiglas.

sügis – okupatsiooniväe Paldiskis paikneva Balti sõjalaevastiku sõjalaevastiklaste poolt moo­dustati põrandaaluse organisatsiooni „Союз Борцов за Полититческую Свободу“ („Poliiti­liste Vabaduste Eest Võitlejate Liit“). Nemad rajasid oma lootused opositsioonilistele ring­kondadele Nõukogude relvajõududes, mille abil kavatseti sobival ajal korraldada riigipööre ja kehtestada demokraatlik riigikord. Liikumise juhiks ja ideoloogiks oli mereväeohvitser Gen­nadi Gavrilov (s 1939), kes varjunime „Aleksejev“ all avaldas JSK nr 10 artikli pealkirjaga „Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele“, milles kritiseeris teravas toonis Nõukogude vä­gede sissetungi Tšehhoslovakkiasse. Laevastiklased kuulasid välisraadiote saateid, lindistasid neid, ning kirjutasid maha ning levitasid tuttavate seas. Kavas oli rajada põrandaalune trüki­koda ja välja anda perioodilist ühiskondlik-poliitilist väljaannet nimetusega Демократ (Demokraat). 10. juunil 1969 arreteeriti KGB poolt. Koos temaga arreteeriti veel Aleksei Kossõrev (s 1942) ja Georgi Paramonov. Arreteerituna kirjutas ta eeluurimisisolaatoris lä­kituse „“Vabadusepooldajate Liidu” organisatsioonilised ülesanded“ („Организационные задачи Союза Сторонников Свободы”), milles käsitles üle­sandeid põrandaaluse organisat­siooni loomiseks, analüüsis struktuuri-, konspirat­siooni- ja sidepidamise küsimusi.7. märtsil 1970 mõistis Kahekordselt Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal kinnisel istungil Gavrilovile VNSFV KrK § 70 lg 1 (nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda) 6 ja Kossõrevile 2 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Paramonov mõisteti sundravile kurikuulsasse Tšerrnjahhovski eripsühhiaatriahaiglasse. Gavrilovile anti NLiidu Ülemkohtu Presiidiumi ukaasiga anti 17. juunil 1974 armu. Paljud nende teenistuskaaslased represseeriti kohtuväliselt: heideti välja komparteist, alandati auast­mes, viidi teenima mujale või määrati trahviüksustesse. Laevastiklastega tegi aktiivset koos­tööd ka Sergei Soldatov, keda KGB ja eriosakonna uurijad kuulasid mereväelaste süüasjas ka korduvalt üle. KGB toimetas ta Vabariiklikku Psühhoneuroloogia Kliinikusse, kus psühhiaat­riakomisjon eesotsas sõjaväepsühhiaater Petrenkoga tunnistas ta vastutusvõimetuks. Diagnoo­siks määrati aeglaselt kulgev skisofreenia. 

oktoober – valmis Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programm, milles püüti sõnastada kõigi NLiidu ikestatud rahvaste rahvusliku vabadusvõitluse eesmärgid ja nende saavutamise vahendid. Programm oli koostatud Sergei Soldatovi, Artem Juskevitši ja mõne nende lähema kaasvõitleja poolt. Selle 12 peatükist koosneva dokumendi põhipunktideks olid programmilisus, ehk oldi vastu poliitilisele deideologiseerimisele. Selleks, et liikumine seaks endale selged sihid, oli vaja koostada programmilisi dokumente, kus oleksid ära toodud ühiskonna arengujooned. Teiseks oluliseks jooneks oli radikaalsus. Otsustavalt öeldi programmis lahti sotsialismi igasugustest vormidest ning ei soovitud leppida mitte mingisuguste ennast täiesti kompromiteerinud nõukogude ühiskonna pinnapealsete pa­randustega. Kolmandaks põhimõtteks oli solidaarsus ehk oldi vastu poliitilisele isolatsionis­mile. Taheti teha koostööd kõigi nõukogude režiimiga opositsioonis olevate poliitiliste grup­pide ja liikumistega. Neljandaks põhimõtteks oli organiseeritus ehk oldi vastu anarhilisele individualismile, leiti, et vaid koondudes ühise ideoloogia alla ja ühendades kõik demokraat­likud jõud, võib saavutada püstitatud eesmärke. Viiendaks põhimõtteks oli konspiratiivsus. Oldi veendunud, et totalitaarses riigis ei saa käituda nii nagu vabas ühiskonnas. Samuti tõdeti, et avalikud võitlejad on kergeks saagiks repressiivorganitele. Ka tauniti avaliku tegevusega paratamatult kaasaskäivat suhtelist lojaalsust kehtivale režiimile ja selle mängureeglite para­tamatut omaksvõtmist. Kuuendaks põhimõtteks oli vägivallatus. Otsustavalt oldi vastu vägi­valdsete vahendite kasutamisele oma eesmärkide saavutamiseks.           

11.-12. detsember – Tartus arreteeriti TRÜ eksperimentaalfüüsika kateedri laborant Raivo-Toomas Lapp (s 1947), Tartu Autobussi ja Taksopargi paigutaja Andres Võsu (s 1946), Tartu Autode Remondi Katsetehase lukksepp Enn Paulus (s 1947), Tartu Naha- ja Jalatsikombi­naadi tööline Evald Kõiv (s 1947) ja Tartu Põllumajandusmasinate Tehase „Võit“ tööline Sven Tamm (s 1940). Neid süüdistati kuulumises aastail 1966-1969 nõukogudevastasesse relvastatud organisatsiooni ja tulirelvade hoidmises. Relvi kavatseti rahvusvahelise olukorra teravnemise või sõjalise konflikti puhkemise korral kapitalistlike riikide ja NLiidu vahel ka­sutada võitluseks Nõukogude võimu vastu. Lisaks sellele süüdistati neid kavatsuses õhkida elektri kõrgepingeliine ja Jõgeva-Kallaste maantee ääres paiknev Nõukogude sõdurit kujutav dekoratiivskulptuur. Nende terroriaktidega loodeti juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Eestis valitsevale olukorrale. Süüdistuskokkuvõttes pöörati erilist tähelepanu kohtualuste fa­šismimeelsusele. Lappi süüdistati koguteose „Eesti rahva kannatuste aasta“ II köite hoidmi­ses. Paulust süüdistati veel ENSV lipu maharebimises Tartus Tähtvere tn 57 asuvalt majalt. 9.-15. juunil 1970 Ülemkohtus mõisteti KrK §de 68 lg 1 ja 70 alusel Lapile 5, Võsule 3½ ja Paulusele 2½ aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Kõivu mõisteti KrK § 207 alusel 1 aasta vabadusekaotust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Sama seadusesättega 1½aastase vabadusekaotusega karistatud Tamme kohtuotsus pöörati mittetäit­misele tingimusel, kui Tamm ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu.

1970

17. aprill – Tartu kammivabriku noortööline Peeter Peetso (s 1952) süütas Tartus linnaliinide bussijaama läheduses paikneva Lenini 100. sünniaastapäeva auks püstitatud sõrestikkonst­ruktsiooni. Peetso üritas süüdata ka Tähtvere pargis asuvat Nõukogude võimu ülistavat pü­looni, ent tabati miilitsa poolt. Tallinna Patarei vangla eeluurimisisolaatoris tehtud psühhiaat­rilise ekspertiisiga tunnistati Peetso süüdimatuks. 5. oktoobril 1970 mõisteti Peetso Tartu Linna Rahvakohtu (eesistuja Uno-Peeter Rahi) poolt sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. Sinna Peetso õnneks siiski ei sattunud. Tema kinnipidamiskohaks jäi Patarei vangla, kust ta vabanes 24. veebruaril 1972.

juuni – valmis dokument „NLDLi taktikalised alused“, mis käsitlesid liikumise ideoloogilisi ja organisatsioonilisi aluseid, konspiratsiooni ja informatsiooni leviku küsimusi, väljendasid suhtumist ühiskondlikesse jõududesse, käsitlesid poliitilist jälitamist, aresti, ülekuulamist, kohut, vangistust, asumisele saatmist ja tegutsemist grupi hävitamise puhul, analüüsiti ka de­mokraatliku liikumise ajaloolist tähendust. Mõlemale dokumendile kirjutati alla „Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Koordinatsiooninõukogu“. NLDLi programm ja taktikalised alused saadeti Moskva teisitimõtlejatele tutvumiseks. Mõlemad dokumendid said Vene inim­õiguslaste poolt JSK nr 14 veergudel hävitava kriitika osalisteks. Rõhutati, et programmi ja taktikaliste aluste autoritel puuduvad volitused kõnelda Nõukogude Liidu demokraatliku lii­kumise nimel, sest sellist liikumist ja koordinatsiooninõukogu ei eksisteeri ning et autorid võtavad soovitavat tegelikkuse pähe. Ühtlasi naeruvääristati dokumentides propageeritavaid põrandaaluseid võitlusmeetodeid. Programmi ja taktikaliste aluste autoreid võrreldi Fjodor Dostojevski teose „Sortsi“d tegelaskujudega.

5. detsember – Artem Juskevitš koostas Sergei Soldatovi kaasabil põhjaliku uurimuse NLiidu ühiskonnaelu ülesehituse ja võimuvertikaali kohta pealkirjaga “NLDL. Demokraatide memo­randum NSV Liidu Ülemnõukogule NLKP juhtkonna ebaseadusliku võimuhaaramise ning konstitutsioonivastase tegevuse kohta”. Selles vaadeldi NLiidu ühiskonda mitmekihilise pü­ramiidina, kus valitsevale ladvikule allus kõrgem valitsev kiht (NLKP Keskkomitee osakon­najuhatajad, tähtsamad ministrid, vabariikide Keskkomiteede sekretärid ja Ministrite Nõuko­gude esimehed jne), sellele omakorda keskmine valitsev kiht (oblasti-, linna- ja rajoonikomi­teede liikmed, ministeeriumide osakonnajuhatajad, peavalitsuste juhid, julgeoleku ja miilitsa ametimehed, generaliteet jne), edasi madalam valitsev kiht (ettevõtete direktorid, kolhoosi­esimehed, linnade-rajoonide parteiaparaat, KGB ja miilitsa palgaline agentuur, partorgid jne). Neist allpool asusid töölisklass, mis jagunes töölisaristokraatiaks ja ekspluateeritavaks osaks, talurahvas ning intelligents. Demokraatide nimel esitati nõudmine kõrvaldada NLKP juhtkond riigi valitsemisest ja anda kogu võim NLiidu Ülemnõukogu kätte. Kritiseerides NLiidu kons­titutsiooni vastanduti Moskva õiguskaitsjate seisukohtadega, et kehtiv konstitutsioon on ole­muselt vastuvõetav ning võimudelt tuleb nõuda selle sätete täitmist. Dokument dateeriti pro­votseerivalt konstitutsioonipäeva 5. detsembriga, mis oli õiguskaitsjatele sümboolse tähendu­sega, kuna sel päeval koguneti Moskvas Puškini mälestussamba juurde vaiksele meeleaval­duse nõudmaks konstitutsiooni täitmist.

1971

jaanuar ilmus NLDLi häälekandja Демократ (Demokraat) esimene number. Seda toimetasid Sergei Soldatov ja Artem Juskevitš. 1971. aastal ilmus neli numbrit ja 1972. aasta alguses üks number. Ajakirja mida levitati peamiselt Moskvas ja Leningradis.

suvi – seoses NLDLi liikumise hääbumisega otsustas Sergei Soldatov moodustada religioosse kallakuga liikumise „Moraalpoliitiline Taas­sünd“ (MPT), mis oli NLDLi vaimsetele küsimustele keskenduv tütargrupp. MPT aastail aastail 1971-1974 välja ajakirja Луч Свободы (Vabaduse Kiir). Liikumise peamisteks tegevusvormideks olid seminarid, ettekanded, arutelud ja kirjanduse vahetamine. Nendel üritustel osalesid muusikapedagoog Helju Tauk, teadlane Lembit Rannu, publitsist Jüri Lina, joogaõpetaja Svetlana Tihhomovitš, Eesti Raadio sümfooniaorkestri direktor Oleg-Heldur Tjutrjumov jmt.

suvi – Artem Juskevitš koostas Juri Mazepa-Bakajivski varjunime all uurimuse “Vene kolo­nialism ja rahvusküsimus”. Ilmselt KGB eksitamiseks on uurimuse väljaandmiskohaks mär­gitud Ukraina, Kiiev, 1971. a. Samuti oli hoolega välditud igasuguseid seoseid Eestiga. Vene­keelse originaali tõlkis eesti keelde Kalju Mätik ja seda levitati omakirjastuse kanalite kaudu. Raamatus anti põhjalik ülevaade Venemaa vallutustest läbi aegade ning võrreldi vene kolo­nialismi inglise ja prantsuse kolonialismidega. Vene kolonialismi eripäradena nimetas autor rassismi puudumist, suurriiklikku šovinismi, allutatud maade elanike assimileerimist, alluta­tud rahvaste ühiskondliku struktuuri vägivaldne lõhkumine metropoli rahva samasugust polii­tilist õigusetust nagu kolooniate elanikegi. Kurioosumina tõi autor esile, et mitmete koloo­niate (Poola, Soome, Baltimaad, Ukraina) elanike kultuuri- ja elutase oli metropoli omast tun­duvalt kõrgem. Edasi analüüsiti kehtivat riigikorda, milles kommunistlikku ladvikut võrreldi maffiaga ning kus riigivalitsemine toimub maffia seaduste järgi. Üsna karm on autori hinnang vene rahva suhtes, kes sobivaim rahvas sellise kuritegeliku jõugu valitsemises, kuna on tume, emotsionaalne, laisk ja kergeusklik ning kergesti alluv jõule. Raamatu viimane kolmandikus tutvustas Juskevitš oma maailmavaadet, mis põhineb loomuliku õiguse filosoofial. Sergei Soldatovi kirjutatud järelsõnas olid ära toodud NLDLi põhiseisukohad ja näpunäited illegaalsete gruppide moodustamiseks.

10. august – NLDLiga seotud ringkondadest seotud isikute eestvedamisel moodustati põran­daalune vastupanu organisatsioon „Eesti Rahvusrinne“ (ERR), mille juhiks oli Maardu Keemiakombi­naadi meditsiinilis-sanitaarosakonna arst Arvo-Gunnar Varato (s 1932). Programmi pärines peamiselt TPI automaatika kateedri assistendi Kalju Mätik’u (s 1932) sulest. Selles kahelehe­küljelises dokumendis olid lakooniliselt sõnastatud organisatsiooni eesmärgid, milleks oli referendumi läbiviimine Eesti territooriumil enesemääramise ja riikluse küsimuses ning Eesti iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra taastamine. Referendum pidi läbi viidama ÜRO kont­rolli all, kusjuures referendumil pidid osalema üksnes Eesti Vabariigi kodanikud, st need isi­kud, kes olid kodanikud enne Eesti okupeerimist 21. juunil 1940. aastal, nende järglased ja need isikud, kellel vähemalt üks vanematest oli Eesti Vabariigi kodanik. ERRi häälekandjaks oli Eesti Rahvuslik Hääl, mida ilmus kaks numbrit.

detsember –Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi initsiatiivil moodustati põrandaalune vastupanuorgani­satsioon „Eesti Demokraatlik Liikumine“ (EDL), mis keskendus oma tegevuse Eesti iseseis­vuse taastamise üritusse. EDL-i programm, mis oli koostatud NLDLi programmi otsesel ees­kujul ja mille põhiautoriks oli Juskevitš, valmis 1972. aasta sügisel. Programmis kuulutati EDL NLDLi täieõiguslikuks liikmeks ning sätestati, et kuni EDLi eritaktika väljatöötamiseni, on eesti demokraatidele kohustuslikud NLDLi taktikalised alused. Rahvuspoliitikat käsitlevas osas on märgitud, et teaduslikult põhjendatud ühte keelt kõnelevate võõramaalaste hulk ei tohi ületada 15-17% kogu elanikkonnast. Seetõttu on hädavajalik järgmiste kategooriate venelaste ja venestunud võõramaalaste repatrieerumine Eesti territooriumilt koos perekondadega: par­teiaparaadi, riikliku julgeoleku, miilitsa prokuratuuri ja kohtutöötajad ning nende perekonnad, kogu okupatsiooniväe ohvitserkond ja üleajateenijad ning nende perekonnad, tsiviilisikud, kes on osa võtnud relvastatud võitlusest metsavendade (partisanide) vastu või osalenud võitluses rahvuslike vabastusliikumiste vastu ning kõik isikud, kes on Eestisse elama asunud peale 1. jaanuari 1973. Peeti vajalikuks luua ÜRO kõrvale iseseisev organisatsioon – „Demokraatlike Vabariikide Liit“, kuhu kuuluksid ainult tõeliselt demokraatlikud riigid. Kuni demokraatlike valimiste läbiviimiseni pidi Eesti olema ÜRO halduses. Lisaks sellele käsitleti programmis ühiskondlik-poliitilist korda, riigi juhtimise mudelit, majandust, riigikaitset, haridust ja kul­tuuri, religiooni, välispoliitikat, klassisõda- ja klassirahu, väliseestlasi ning eesti rahvast. Alustati ka tööd EDLi taktikaliste aluste kallal. 

1972

24. detsember – seda kuupäeva kannab EDLi ja ERRi memorandum ÜRO Peaassambleele. Memorandumi põhinõudeks oli Eesti iseseisvuse taastamine, NLiidu okupatsiooni lõpeta­mine, okupatsioonivägede väljaviimine ja vabade valimiste korraldamine ÜRO järelevalve all. Samuti nõuti Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist ÜRO liikmeks. Iseseisvuse taastamiseks tuli likvideerida olemasolev haldusaparaat ning kuni rahvuslike riigivõimuorga­nite moodustamiseni vabade demokraatlike valimiste teel kehtestada Eesti territooriumil  aju­tine ÜRO haldus ja tuua Eestisse sisse ÜRO väed ning ÜRO järelevalve korraldada Asutava Kogu valimised, kus valimisõigus on kõigil vähemalt 18 aastastel isikutel, kes olid (või kellel vähemalt üks vanematest oli) Eesti Vabariigi kodanik või kes on Eesti territooriumil sündi­nud. Memorandumile lisati pikem kaaskiri ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Selles anti põhjalik ülevaade Eesti lähiajaloost, Nõukogude okupatsioonist, koloniaal- ja venestamispo­liitikast Eestis ning rõhutati taaskord Eesti omariikluse taastamise nõuet. Memorandumi teksti koostas Tunne Kelam inglise keeles (eesti- ja venekeelse tõlke tegi Kalju Mätik), mis pärast mitmeid kooskõlastamisi Tallinnas ja Tartus ühegi paranduseta heaks kiideti. Kaaskiri oli koostatud Mätiku poolt. Memorandum oli esimene okupeeritud Eestist maailma avalikkusele läkitatud sõnum, mis näitas, et hoolimata okupatsioonivõimu repressioonidest ei ole eestlased minetanud iseseisvuse soovi ega kaotanud usku demokraatlikesse ideaalidesse. Mitmesuguste segaduste, milles rolli mängisid ka memorandi seotud isikute omavahelised intriigitsemised, jõudis dokument Läände alles 1974. aastal. Memorandumil oli eriline tähtsus eelkõige välis­eestlaste seas, kes said kinnituse sellele, et ka Eestis leidub iseseisvuse taastamist nõudvaid inimesi.

1973

2. veebruar – omakirjastusliku almanahhi „Kamikaze“ toimetamise eest eksmatrikuleeriti almanahhi toimetanud TRÜ bioloogiaüliõpilane Jaanus Paal. Muuhulgas pandi Paalile süüks ka tutvust Mart Niklusega.

15. juuni – Pärnu Vallikäärus toimunud tantsuõhtul puhkesid massirahutused, kui miilits püüdis üht tantsuplatsile tasuta pääseda üritanud noormeest miilitsaautosse paigutada. Tema sõbrad tulid appi ja vabastasid ta miilitsa käest. Seepeale sõitis kohale suurem hulk miilitsaid, kes käskisid peo lõpetada. Noored nõudsid keeldusid laiali minemast, piletiraha tagasi ning hakkasid miilitsat kividega loopima sundides miilitsa põgenema. Seejärel suundus umbes 500 noort mööda Kalevi tänavat Lenini allee 18 asuva miilitsahoone poole, piirasid selle sisse ja loopisid kividega puruks kõik aknad. Miilitsaid sõimati ja mõnitati. Kohaletulnud tuletõrje­autol lõigati voolikud katki ja tuletõrjujad ei saanud mässajaid veega kasta ning olid sunnitud minema sõitma. Alles Pärnu garnisonist kohale kutsutud kaks roodu relvastatud sõdurid suut­sid hoiatuslaskudega rahva laiali ajada. Sõdurid blokeerisid kõik kesklinna tänavad ja hakka­sid mässajaid söökla “Kalev” ja bussijaama ümbrusesse kokku ajama. Algas ajujaht mässajate tabamiseks. Kes vastupanu osutas peksti püssipärade ja jalgadega julmalt läbi. Tabada suudeti umbes poolsada noort, kes toimetati autodel miilitsahoone keldrisse. Kinnipeetute küsitlemine algas järgmisel päeval. Massilised vahistamised aga jätkusid ka järgmistel päevadel. 

29. augustist kuni 13. septembrini 1973 ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil (eesis­tuja Tammistu, peasüüdistaja ETV väliskommentaator Gabriel Hazak) mõisteti KrK § 77 (osavõtt massilistest korratustest) alusel süüdi järgmised isikud: Aivar Laur (s 1956) ja Valeri Tjurin (s 1955) – 4, Vello Nilov, (s 1951)  – 3 aastat ja 2 kuud, Viktor Sibul  (s 1956), Väino Piele (s 1953) ja Raivo Jürgenson (s 1953) – 3, Erich Pappel (s 1955) – 2 ja Raivo Lõhmus (s 1953) – 1½ aastat vabadusekaotust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias.

1974

13. detsember – Tallinnas arreteeriti KGB poolt EDLi liikmed (eesti demokraadid) Mati Kiirend ja Artem Juskevitš ning ERRi liikmed Kalju Mätik ja Arvo-
Gunnar Varato. Need vahistamised oli seotud EDLi ja ERRi ÜROle saadetud memorandi avalikustamisele Lääne massiteabevahendites. Sergei Soldatovil õnnestus kinnivõtmist vältida ja ta asus end varjama.

23. detsember – vangistatud eesti demokraatide kaasvõitlejad pöördusid apelliga ÜRO pea­sekretäri Kurt Waldheimi poole, milles taaskord rõhutati Eesti iseseisvuse taastamise ja Nõu­kogude okupatsiooni lõpetamise nõuet ning paluti abi vangistatud kaaslaste vabastamiseks.

(Jaak Pihlau andmetel olid selle läkituse koostajateks tema, Tunne Kelam ja Ants Tomson. Vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 87.)

24. detsember – KGB tegi läbiotsimine Pärnu Lydia Koidula-nim teatri komandant Sven Kreek’i (1930-1975) Kreek oli 1974. aastal üritanud Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi „Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu“ ja „Mida teeb vene rahvas nüüd“. Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime all. Kreek kuulati 31. detsembril KGB poolt esialgu üle tunnistajana. Pärast seda asus ta end var­jama.

1975

4. jaanuar – Tallinnas arreteeriti KGB poolt Sergei Soldatov. Eesti demokraatide kriminaal­asja eeluurimise käigus, milles Eesti KGBlastele osutasid abi Läti tšekistid, teostati Tallinnas ja Tartus kümneid läbiotsimisi ja kuulati üle sadu inimesi. Kogu see tohutu uurimismaterjal on mahutatud 60sse kohtutoimikusse kogumahuga ligi 30 tuhat lehekülge, mis annab tunnis­tust KGB laiahaardelisest tegevusest.

12. jaanuar – Sven Kreegi kiri avalikkusele. Selles on öeldud, et 1969. aasta novembris kon­fiskeeris KGB temalt töö “Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu”, mida ta peab oma elutööks. Kreegi sõnul oli tegemist kapitaalse uurimusega NLiidu ajaloo ja praeguse olukorra kohta ning NLKP ideoloo­gia ja poliitiliste seisukohtade kriitikaga. Samas oli ära toodud programm, kuidas muuta toodang elaniku kohta kaks korda kõrgemaks, kui kapitalistlikes riikides, põllusaadused kaks korda odavamaks, kodumaised tooted välismaisteks kvaliteetsemaks jne. Kodanikud oleksid seaduse ees võrdseks ametikohast olenemata ja omaksid kõiki ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis ette nähtud õigusi, sunnitöölaagrid likvideeritaks ning valimised muudetakse vabaks. Töö lõppkokkuvõttes on põhjendustega näidatud, et NLiidu muutmine niisuguseks riigiks on ainus tee päästa maailm tuumasõjaohust. Lisaks sellele ütles ta lahti NLiidu kodakondsusest ja palus USA valitsust anda talle kodakondsus, kuna USAs elab tema ema ja enamik sugulasi. Kirjas avaldas ta lootust, et ehk õnnestub see kiri saata tema Rootsis ela­vale onule või lihtsalt väljapoole NLiitu.

20. jaanuar – end KGB eest varjanud Sven Kreek läks vabatahtlikult Pärnu KGBsse, kus ta otsekohe võeti vahi alla. Eeluurimisel süüdistati Kreeki selles, et ta alates 1964. aastast hakkas valmistama “nõukogude ühiskondlikku korda kritiseerivaid kirjutisi”, mida levitas tuttavate seas ning paigutas neid ka postkastidesse Moskvas ja Leningradis.

10. veebruar – saatis „ Eesti Patriootlik ja Demokraatlik Liikumine“ kirja teadmiseks kaas­eestlastele ja avaldamiseks ajakirjanduses Läänes. Selles kirjeldati rahvusprobleeme Eestis ja soome-ugri rahvaste hävitamist või assimileerimist NSV Liidus. Samas osutati Välis- ja Kodu-Eesti vahelisele sügavale isolatsioonile ning tehti järeldus, et tuleb luua tihedam koos­töö ja side välis- ja kodueestlaste vahel. Tõdeti, et parimaks sidemeks on Ameerika Hääle igapäevased raadiosaated, ent kahjuks pühendatakse 1-tunnilisest saateajast Eesti teemadele ainult cá 15 minutit. Kodu-Eesti kuulaja ootab neist saadetest infot, mida ta muidu kätte ei saa. Vajalik oleks pool või kolmveerand tundi pühendada Eesti teemadele. Kirjas soovitati ka rohkem kirjandusteoste täielikku ettelugemist raadios, eriti Solženitsõni, Maksimovi jt omi. Väliseestlasi kutsuti üles mitte jääma passiivseks meie rahvuslike nõuete suhtes ja avaldama mõju Ameerika Hääle saadete sisule ning kaasa aitama koostööle Välis- ja Kodu-Eesti vahel.

(J. Pihlau andmetel olid selle läkituse taga vabadusse jäänud eesti demokraadid (Pihlau, Tunne Kelam, Ants Tomson). Vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 87)

3. juuni – ENSV Ülemkohus (eesistuja Hilda Uusküla) mõistis Sven Kreegi sundravile erire­žiimiga vaimuhaiglasse. Avalikku kohtuprotsessi Kreegi üle ei toimunud, kuna 7. mail 1975 toimunud psühhiaatrilisel ekspertiisil tunnistati Kreek professor Jüri Saarma juhendatud psühhiaatrite Valdur Jänese, Udo Lutsu ja Regina Koni poolt süüdimatuks. Diagnoosi mää­ramisel tõdeti, et Kreek põeb lapsepõlvest saadik loiult kulgevat skisofreeniat ning et kuriteo toimepanemise ajal aastail 1967-1974 oli Kreek haige ega suutnud vastutada oma tegude eest. Psühhiaatrite arvates vajas Kreek ravi üldise režiimiga vaimuhaiglas. Sinna teda paigutada ei jõutud, kuna 8. augustil poos Kreek end Patarei vanglakongis üles.

märts – Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (VRV) projektgrupi elektriinsener endine po­liitvang Erik Udam avastas oma Tallinnas Sõpruse pst-l asuva korteri elektriseadmete kapist pealtkuulamisseadeldise, millega kuulati pealt tema korterit. Ta võttis selle endise poliitvangi Endel Ratasega maha ja peitis ära. Pärast seda algas tema intensiivne jälitamine ning nädala pärast kutsuti ta KGBsse ülekuulamisele eesti demokraatide asjus. Samal tegi KGB tema ko­dus läbiotsimise. Paari päeva pärast korraldati läbiotsimine Ratase kodus ja töökohal. Mõle­mal läbiotsimisel nõuti lisaks nõukogudevastastele materjalidele ka nn tsiviilkatse aparaadi väljaandmist. Paar päeva hiljem kutsuti Udam uuesti ülekuulamisele demokraatide asjas. Pä­rast sõlmis Udam tehingu KGB operatiivosakonna majori Albert Molok’iga nõustudes tagas­tama seadme, kui teda rohkem demokraatide asjas ei segata ja et talle antakse turismituusik Ungarisse sõiduks. Mõne päeva pärast andis Udam Molokile seadme, ent lubaduse täitis osa­liselt –demokraatide protsessiga teda küll enam ei tülitatud, ent Ungari tuusikut enam ka ei antud.

17. juuni – Eesti ja Läti demokraatide ühine läkitus Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupi­damisest osavõtvate riikide valitsustele, mis oli dateeritud 17. juuniga 1975 ning pühendatud Eesti ja Läti okupeerimise 35. Aastapäevale. Tõenäoliselt olid ka selle läkituse koostamisel osalised vabadusse jäänud eesti demokraadid.

21.-31. oktoober – 1975 toimus ENSV Ülemkohtus (eesistuja Pavel Afanasjev, riiklik süü­distaja Adolf Kessler) kohtuprotsess eesti demokraatide üle. Kohtualuseid süüdistati nõuko­gudevastases agitatsioonis ja propagandas, mis seisnes üle neljakümne nõukogudevastase sisuga dokumendi koostamises, paljundamises ja levitamises, sealhulgas EDLi ja ERRi prog­rammide koostamises, ajakirjade Луч Свободы, Демократ, Eesti Rahvuslik Hääl ja Eesti Demokraat väljaandmises, ÜROle memorandumi ja Kurt Waldheimile kirja saatmises, Jooksvate sündmuste kroonika, Tšehhoslovakkia manifesti 2000 sõna, Solženitsõni, Amalriki, Berdjajevi jt teoste paljundamises ja levitamises. Ülemkohus mõistis KrK § 68 lg 1 alusel Soldatovile ja Mätikule 6 ning Kiirendile ja Juškevitšile 5 aastat vabadusekaotust range režii­miga paranduslike tööde koloonias. Varatot, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnis­tust ja kahetsust, karistati 3aastase vabadusekaotusega tingimisi koos 5aastase katseajaga. Kõik kohtualused kandsid oma karistuse ära täies ulatuses. Kohtuväliste repressioonidena vallandati Konservatooriumi õppejõud  Helju Tauk, ENE toimetuse töötaja Tunne Kelam ning Eesti Raadio sümfooniaorkestrist administraator Oleg-Heldur Trjutrjumov. Likvideeriti TRÜ sotsioloogialabor, ülikoolist vallandati ja komparteist heideti välja labori juhataja Ülo Voog­laid ning tema asetäitja Pikkar Joandi.  

1. november – põrandaaluste eesti demokraatide apell Ühendkuningriigi peaministrile Harold Wilsonile, Rootsi peaministrile Olof Palmele ja Taani peaministrile Anker Jørgensenile. Mär­gukirjas juhiti tähelepanu äsjalõppenud Tallinna kohtuprotsessile, tsiteerides Wilsoni enda sõnu Helsingis, kus ta ütles: “Pole ühtegi põhjust, miks 1975. aastal ei võiks eurooplased abi­elluda, kellega soovivad, kuulata ja kirjutada, mida tahavad, reisida välismaale, millal ja kuhu tahavad, kohtuda kellega tahavad.” Kirja kirjutajad lisasid omaltpoolt: “Pole ühtegi põhjust, miks eurooplased 1975. aastal ei võiks vabalt rääkida rahvuse enesemääramisõigusest ja nõuda vabade valimiste teostamist rahvusvahelise kontrolli all.” 

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 93-94)

1976

juuli – rühmituse “Mõtlevate eestlaste ühendus” läkitus 5. kuni 11. juulini USAs Baltimore’is ülemaailmsetest eestlaste päevadest (ESTO 1976) osavõtjaile. Jaak Pihlau andmetel koosta­jateks tema ümber koondunud põrandaalune rühmitus, põhiautoriks Tunne Kelam. Pihlau nendib, et kahjuks tabas neid ebameeldiv üllatus, sest ükski väliseesti ajaleht seda ei avalda­nud. Ameerika eestlaste häälekandja Vaba Eesti Sõna tuli välja sapise kommentaariga, ise­loomustades meie läkitust “kaheldava dokumendina”, mis “vaevalt olevat kodueestlaste poolt kirjutatud.

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 102-103)

1976 – Jaak Pihlau ümber koondunud põrandaaluste Eesti demokraatide poolt hakati üllitama ajakirja Eesti Teataja. See ajakiri ilmus aastatel 1976–1983 neli numbrit aastas, kokku 30 numbrit neli korda aastas. Iga üksiknumber sisaldas masinakirjateksti 20–25 lehekülge. Laie­malt levitamiseks polnud Eesti Teataja mõeldud, peamiselt sisaldas see omakirjastuslikke materjale, mille nad olid illegaalselt välismaale saatnud. 

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 103-104)

30. september – ENSV prokuratuuri uurija Leida Vavrenjuk esitas Mart Niklusele tema töö­kohas Tartu Võõrkeelte Kursustel orderi tema kodu läbiotsimiseks. Kuna order oli puudulikult vormistatud, keeldus Niklus läbiotsijatega koju kaasa minemast. Ta topiti väevõimuga autosse ning tema kodus toimunud läbiotsimisel võeti kirjutusmasinate proovid ja konfiskeeriti mit­mesuguseid dokumente.

8. oktoober – Mart Niklus arreteeriti süüdistatuna võimuesindajatele vastuhakus läbiotsimise ajal. Ta paigutati Patarei eeluurimisvanglasse, kus hoiti kinni kaks kuud ilma kordagi üle kuulamata. Vahetult enne jõulupühi Niklus vabastati.  

21. oktoober – eesti demokraatide esindajate kiri läkitus Ühendriikide kongressile, Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi otsuste rakendamist valvavale kongressikomiteele, Amnesty Internationalile ja ÜRO inimõiguste komisjonile. Läkituses märgiti, et kuigi mõnes Läänes lehes on viimasel ajal teatatud, et NLiit on Helsingi otsuste rakendamisel saavutanud teatud edu, on ühe aasta jooksul toimunud mitmeid arreteerimisi poliitilistel põhjustel. Pike­malt käsitleti eesti demokraatide üle oktoobris 1975 peetud kohtuprotsessi, mida iseloomus­tatakse kui suurimat sellist kohtuprotsessi Eestis pärast Stalini aega. Lisaks sellele antakse põhjalik ülevaade kohtuvälistest repressioonidest. Pöördudes ülalnimetatud organisatsioonide ja kõigi ausate inimeste poole, samuti Lääne organisatsioonide ja trükisõna poole paluti as­tuda kiirelt samme vangistatud eesti demokraatide Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Mati Kii­rendi ja Artem Juskevitši vabastamiseks.

(Jaak Pihlau andmeil oli selle läkituse koostajaks ja Läände toimetajaks eesti demokraatide põrandaalune grupp (peale tema veel Tunne Kelam, kes oli selle jt tekstide põhiautor ja Ants Tomson) – vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 106)

1977

24. veebruar – varahommikul lehvis sini-must-valge lipp Tartus teater “Vanemuine” suure maja katusel. Lipp oli seal umbes kella üheksani hommikul, siis võeti alla. Märtsi algul arre­teeriti Tartus Kurttummade Ühingu töökoja lukksepp-mehaanik Aare Prints (s 1944). 1961. aastal oli Prints heisanud sini-must-valge lipu Viljandi Pauluse kiriku torni ja selle eest KrK § 68 alusel karistatud 3aastase vabadusekaotusega, mille kandis Eestis. Läbiotsimisel töökohas võeti Printsilt ära spordipüssiks ümberehitatud harpuunpüss, kodust leiti kaks vana ja kõlb­matut vintpüssi. KGB ei suutnud tõestada Printsi lipuheiskamist ja see süüdistus jäi ära. 12. mail 1977 mõistis Tartu Linna Rahvakohus Printsile KrK § 207 alusel 1½ aastat vabaduse­kaotust tingimisi ühes tööle suunamisega kohtuotsuse täideviija poolt määratud töökohal.

mai – 18 loodusteadlase ENSV Looduskaitseühingust, ENSV Teaduste Akadeemiast, TPIst ja TRÜst memorandum kolleegidele Rootsis, Soomes, Taanis ja Lääne-Saksamaal. Kirja alguses juhiti tähelepanu, et suurem osa Eesti põlevkivist põletatakse lihtsalt ära kahe hiiglasliku soojuselektrijaama kateldes, selle asemel, et kasutada seda kõrgeväärtusliku toorainet kõige erinevamate keemiasaaduste valmistamiseks. Säärast raiskamist õigustatakse ametlikult “kõr­gemate riiklike huvidega”. Edasi käsitleti Moskva direktiivi rajada Toolsesse hiiglaslik fosfo­riidikaevandus, et vedada NLiitu või eksportida välismaale fosforiiti, mille hind maailmaturul on viimasel ajal järsult tõusnud. Memorandumi rõhutati, et Toolse karjääri ehitamine tähendaks veel seda, et kaks juba olemasolevat industriaalset “kõrbetsooni” (Maardu ja Kohtla-Järve põlevkivibassein) sulak­sid ühte samasuguse alaga Põhja-Eesti keskosas. Lisaks ulatuslikule looduse hävitamisele tähendaks kaevanduste rajamiseks tuhandete vene immigrantide sissetoomist, mis ohustaks veelgi enam Põhja-Eesti delikaatset rahvuslikku bilanssi.

Kirja koostajaks oli Jaak Pihlau. (vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontak­tid Läänega 1970–1985 V“ – Tuna nr 2/2005, lk 93-94)

26. mai – endise poliitvangi Erik Udami kiri Helsingi kokkulepet jälgivatele Moskva ja Leedu gruppidele. Selles on juttu, kuidas pealtkuulamisseadme avastamisest Udami elukohas ning sellest, kuidas KGB major Albert Molok tegi aprillis 1977 Udamile ettepaneku moodustada Eesti Helsingi grupp (EHG). Organisatsioonilisteks vajadusteks lubas Molok raha anda, esi­algu nimetas 200-500 tuhat, hiljem aga 150-200 tuhat rubla. Moloki ettepaneku kohaselt pidid dissidendid välismaa ajakirjanikele oma nimel ja KGB ettekirjutusel andma informatsiooni. Grupi koosseisu oleks Udam võinud ise valida, seda eelnevalt KGBga kooskõlastades. Udami ettepanekut organiseerida Helsingi leppimuste täitmist jälgiv grupp koos soomlaste ja teiste Läänemeremaade rahvaste esindajatega Molok heaks ei kiitnud ja ütles, et pole mingit mõtet end soomlastega siduda. Ühendus tuleb võtta ameeriklastega, kuna nendel on raha dissiden­tide jaoks ja seda raha tuleb neilt välja meelitada. Kui see õnnestub saab 50% rahast Udam ja 50% riik. Udam lükkas selle ettepaneku tagasi, soostus nädala pärast uuesti kohtuma., ent sõitis hoopiski Moskvasse, kus korraldas sealsete õiguskaitsjate vahendusel  pressikonverentsi välisajakirjanikele ning paljastas KGB sepitsused seoses EHG moodustamisega. Tema ülal­viidatud avaldus trükiti ära JSKs  nr 46.

26. mai – Erik Udami läkitus Läänemeremaade elanikele. Selles tõdeti, et kaks aastat tagasi Helsingis allakirjutatud leppimuste täitmine on jäänud minimaalseks. Kuna valitsuste jõupin­gutused ei ole olnud küllaldased, et hoida ära inimeste põhiõiguste ja vabaduste rikkumist, tuleb appi võtta ka tavaliste inimeste jõupingutused. Udam kutsus Läänemeremaade elanikke, eriti aga soomlasi, looma rahvusvaheline organisatsioon valitsustele kaasa aitamiseks Helsingi leppimuste täitmisel ja nende täitmise kontrollimisel. Udam tuletas meelde, et Läänemere­maade elanikel, on omavahelise suhtlemise tuhandeaastane traditsioon.

Kevad-suvi – endiste poliitvangide Erik Udami ja Enn Tarto initsiatiivil üritati moodustada Eesti Helsingi lepete täitmist jälgivat ühiskondlikku gruppi. Üritus ebaõnnestus, kus demokraatlikult ja rahvusliku meelsusega haritlase, kelle poole pöörduti, ei soostunud grupi tegevuses osalema. Üksnes endistest poliitvangidest koosneva Helsingi grupi moodustamist ei peetud otstarbekaks.

30. juuni – saatsid „Eesti Rahva Iseseisvuserakond“ ja „Eesti Rahva Noorsoo Assotsiatsioon“  avaliku kirja USA presidendile Carterile ning Belgradis toimuvale Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile, milles juhiti tähelepanu Eesti, Läti ja Leedu okupeeritud staatusele ning nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Puuduvad andmed selle kohta, kes seisis nende läkituste taga.

15.-17. august – Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate kokkusaamine Riias, kus otsustati välja kuulutada kolme Balti riigi vastupanuliikumiste katusorganisatsioon Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee (edaspidi Peakomitee), mis oli kavas avalikult välja kuulutada 26. või 27. augustil Moskvas toimuval pressikonverentsil välisajakirjanikele. Samas kooskõ­lastati ka Peakomitee dokumendid (Peakomitee väljakuulutamise akt, resolut­sioon, üleskutse vabastada poliitvangid jm). Sündmuse tähistamiseks korraldati Ints Cālitise korteris lõunasöök, millel osalesid peale korteriperemehe veel leedulased Viktoras Petkus ja Antanas Terlekas, eestlased Mart Niklus, Enn Tarto, lätlased Viktors Kalniņš ja Ivars Žukovskis. Kõik nad olid endised poliitvangid, mõned neist, nt Tarto ja Terleckas, isegi mit­mekordsed.

23. august – Vilniuse bussijaamas arreteeriti KGB poolt Viktoras Petkus ja te­maga koos olnud Algirdas Masiulionis, kes olid kavatsenud sõita bussiga kuhugi kõrvalisse kohta, kus minna Moskva rongile. Mõlemad sõidutati Petkuse korterisse, kus toimunud läbi­otsimisel võeti muuhulgas ära ka Peakomitee asutamise akt (3 eksemplari leedu keeles ning 1 eksemplar vene, eesti ja läti keeles) ning Nikluse avaldus Leedu Helsingi grupile vene ja eesti keeles. Pärast ülekuulamist jäeti Petkus vahi alla, Masiolionis aga vabastati.

25. august – Põlvas raudteejaamas peeti KGB poolt kinni Moskva rongile astuva Mart Niklus, konvoeeriti Tartusse ja korraldati tema elukohas põhjalik läbiotsimine. Ära võeti fotoaparaat „Zorki-4K”, 6 rulli värvifilmi „Orwochrom”, rull must-valget filmi ja 4 eksemp­lari autobiograafiat (neist 3 eestikeelset). Peakomitee dokumente Nikluse juurest ei leitud.

26.-27. august – Mart Niklus kuulati KGB poolt Tartus üle Balys Gajauskase kriminaalasjas, kuid tegelikult puudutasid küsimused Peakomitee väljakuulutamise ja selle dokumentide koostamisega seotud asjaolusid. 29. augustil 1977 kutsuti Niklus Tallinna KGBsse vastama Leedu KGBst saadetud küsimustele Viktoras Petkuse ja Antanas Terleckase kohta.

4. november – Erik Udamile Tallinnas KGB major Lillemaa poolt ametlik hoiatus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 määruse alusel Nõukogude Liidu riiklikku jul­geolekut kahjustava tegevuse eest.

14. november – Mart Niklus, Enn Tarto ja Erik Udam ning lätlased Viktor Kalniņš, Ints Cālitis, Gunārs Rode, Juris Ziemelis Amnesty Internationali poole avaldusega, milles paluti  toetada võitlust Petkuse vabastamise eest.

16. november –­­ KGB viis Mart Nikluse kodus läbi järjekordne läbiotsimine, mille käigus võeti ära paar märkmikku, reisirongide sõiduplaan, kirjutusmasinad “Optima ” (ladina tähte­dega) ja “Erika” (vene tähtedega), samuti Nikluse emale kuuluv kirjutusmasin “Rheinmetall” (ladina tähtedega). Samal päeval otsiti läbi Erik Udami Tallinna korter. Üritati leida Peako­mitee dokumente, kirjutusmasinaid ja muid esemeid. Samaaegselt toimusid läbiotsimised Udamile kuuluvas garaažis Mustamäel Tallinnas ja Hundiaugu talus.

1978

18.-20. jaanuar – Leedu KGB poolt Peakomitee asjus kuulati Vilniuses üle Mart Niklus ja 20. jaanuaril Erik Udam ja Enn Tarto. Kõik nad keeldusid sisulisi tunnistusi andmast.

14. veebruar – Stockholmis asutati Ants Kippari eestvedamisel Eesti Vangistatud Vabadus­võitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda NLiidu vangi­laagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eesti poliitvangide vabastamist, toetada majandus­likult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodu­maal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. EVVA poolt koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega Eestis, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide ja nende perekondade heaks hakkas tegutsema 115 toimkonda, hooldusgruppi ja hooldajat Austraalias, Belgias, Hollandis, Inglismaal, Kanadas, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis ja USAs. Kakskümmend adaptsioonigruppi töötas Eesti poliitvangide vabastamise nimel Amnesty International’i juures. Väliseestlased suutsid võitlusse kaasata ka oma asuko­hamaade elanikke. Eesti poliitvangide hooldamisse lülitus paarkümmend austraallast, üle kümne ameeriklase ning üle kahekümne norralase, rootslase, soomlase ja taanlase. Eesti po­liitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsingi konverentsi järelkonverentsidele Madri­dis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava mater­jaliga. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni vastupanuliikujate läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja lei­dis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega.  

21.-22. veebruar – Enn Tarto ülekuulamine Vilniuses. Uurija esitas küsimusi Viktoras Petkuse, Helsingi kokkulepete täitmist jälgiva Leedu grupi, Peakomitee, tunnistajate Kalniņši, Cālitise, Žukovskise ja Ziemelise kohta. Oma vastustes väljendas Tarto mõtet, et Petkus on langenud ebaseadusliku ründe ohvriks KGB poolt. Kuna talle tundub, et teda ennast ähvardab sama oht kui Petkust, siis keeldub ta tunnistusi andmast, leides, et viibib hädakaitse seisundis.

22.-23. veebruar – Erik Udami ülekuulamine Vilniuses Petkuse kriminaalasjas. Udam keel­dus sisulisi vastuseid andmast.

10.-13. juuli – Leedu NSV Ülemkohtus kohtuprotsess Viktoras Petkuse üle. Petkust süüdistati osalemises Leedu Helsingi grupi tegevuses ja Peakomitee loomises. Eestlastest osalesid prot­sessil tunnistajatena Niklus, Udam ja Tarto, kes sisulisi tunnistusi ei andnud. Petkusele mõis­teti nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel 10 aastat vabadusekaotust erire­žiimiga parandusliku töö koloonias ühes 5aastase asumiselesaatmisega. Karistuse kolm esi­mest aastat tuli ära kanda kinnises vanglas. Ta tunnistati ka eriti ohtlikuks retsidivistiks.

august – ilmus vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (Lisandusi) esimene kogu. Kogud trükiti kirjutusmasinal õhukesele paberile ja köideti kiirköitja kaante vahele. Lisandusi paljundati peamiselt fotografeerimise teel. Kogu­desse paigutati kõik tähtsamad avaldused, memorandumid ja apellatsioonid, kirjeldati poliiti­lisi kohtuprotsesse, anti teavet inim- ja rahvusõiguste rikkumistest Eestis jne. Sisult erinesid Lisandused dissidentide poolt Moskvas väljaantavast JSKst selle poolest, et faktide ja sünd­muste kiretute kirjelduste kõrval, avaldati kogudes mitmesuguseid poleemilisi artikleid Eesti ajaloost, samuti olukorrast naaberriikides Lätis ja Leedus ning Ida-Euroopas, esmajoones Poolas.

Lisandustele tegi kaastööd peaaegu kogu tolleaegse vastupanuliikumise tuumik. Esimese kogu toimetas Jüri Adams, tema loobumise järel võttis teatepulga üle Viktor Niitsoo, kes pani kokku kogud II-IX. Niitsoo vangistamise järel toimetas kogud X-XVII Arvo Pesti. Pärast Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimist tekkis pikem vaheaeg Lisanduste väljaandmisel. Kogud XVIII-XXV, mis toimetati Mati Kiirendi poolt, trükiti ainult ühes ek­semplaris ja saadeti kohe Läände, ilma et neid oleks Eestis levitatud. Aastail 1984-1988 anti EVVA poolt Stockholmis välja Lisanduste kogud neljas köites eraldi väljaannetena (I kd – kogud 1-8; II kd – kogud 8-13; III kd – kogud 14-19; IV kd – kogud 20-25) koos mõningate peamiselt EVVA tegevust käsitlevate lisamaterjalidega.

oktoober – hakkas ilmuma omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht. Leht ilmus ajavahemikul oktoobrist 1978 kuni 1979. aasta jaanuarini. Välja anti 7 lehe numbrit, pärast seda lakkas ootamatult lehe ilmumine. 1979. aasta aprillis asus KGB nn vestluste vormis üle kuulama  TRÜ üliõpilasi ja opositsioonilise intelligentsi esindajad nii Tartus kui ka Tallinnas. Selle akt­siooni käigus selgus, et lehte oli välja andnud TRÜ eesti filoloogiateaduskonna I kursuse üli­õpilane Hubert Jakobs. Asi lõppes sellega, et sama aasta juunis tegi KGB NLiidu Ülemnõu­kogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 määruse (selle määrusega hoiatatakse nõukogudevastase tegevuse eest ja hoiatuse protokoll antakse edasi prokuratuurile. Järgneva kriminaalasja puhul kujuneb see hoiatus raskendavaks asjaoluks. Väärib märkimist, et see määrus ei kuulunud avaldamisele.) alusel ametliku hoiatuse Poolpäevalehe levitamise ja sellele kaastöö tegemise eest Jaan (Johnny B) Isotammele, Matti Miliusele ja Viktor Niitsoole ning Jakobsile endale. Kaastöö eest „Poolpäevalehele“ heideti „nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise eest“ ülikoolist välja Arvo Pesti. Selgus ka see, et Jakobs oli olnud KGB agent, kes oli värvatud sõjaväes viibides ja kelle ülesandeks oli olnud ette kanda vastupanuliikumise kui ka oposit­sioonilise intelligentsi ringkondade tegevusest. Kuna Jakobs otsustas koostöö KGBga lõpe­tada, näitas KGB Tartu osakonna ülem Heino Vallner ja Poolpäevalehe vastase aktsiooni peamine tegelane KGB kapten Viktor Kozlov hoiatuse tegemise ajal Isotammele ja Niitsoole Jakobsi omakäelist seletuskirja KGBle, kus ta andis tunnistusi nende jt isikute vastu. Jakobs tunnistas ka ise, et oli KGB agent, kirjutas selle kohta pihtimuse pealkirjaga „Asja käik“ ja tegi KGBle avalduse, milles ütles lahti kaastööst.

1979

24. veebruar – Tartumaal Kõrvekülas lehvis kohaliku 8klassilise kooli hoonel 24. veebruari õhtust kuni järgmise päeva hommikuni sini-must-valge lipp. Miilits asus asja uurima ja tabas kahtlustatavana kohaliku kooli õpilase Paul Saar’e. Poiss tunnis tas üles, et tema heiskaski lipu ja et lipu andsid talle kolm kohalikku naist: Leili Pool, Viive Täpsi ja Aino Viljapuu. Naised olid toonud lipu ja palunud Saart see heisata, kuna nad ise ei pääsenud rõdule, kus oli lipuvarras. Saar viidi seejärel Tartusse ülekuulamisele, kust lasti koju sama päeva õhtul. Pool, Täpsi ja Viljapuu arreteeriti 25. veebruaril. Nad tunnistasid end süüdi lipu valmistamises ja Saarele andmises. 27. veebruaril mõistis Tartu Rajooni Rahvakohus  Täpsile ja Viljapuule 10 ning Poolile 15 ööpäeva aresti pisihuligaansuse eest. Pärast oma aja äraistumist naised va­bastati.

23. august – 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri NLiidu valitsusele, Saksa Födera­tiivse Vabariigi valitsusele, Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsusele, Atlandi Hartale alla­kirjutanud riikide valitsustele, ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Balti apelli nimetuse all laiemalt tuntuks saanud dokumendi saatmine oli ajastatud stalinliku NLiidu ja hitlerliku Sak­samaa vahelise mittekallaletungilepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimise 40. aastapäevale. Läkituses kutsuti üles asjaosaliste riikide õigusjärglasi NLiidu ja kahe Sak­samaa valitsusi avalikustama pakti salajane lisaprotokoll mõjusfääride kohta Ida-Euroopas, tunnistama see kehtetuks pakti allakirjutamise hetkest alates ja likvideerima pakti tagajärjed. Märgukirjale olid alla kirjutanud Romas Andriauskas, Stase Andriauskiene, Alfonsas Andriukaitis, Edmundas Bartuška, Vytautas Bastys, Vytautas Bogušis, ksjonds Vladas Bobinas, Romas Bitkevičius, Ints Cālitis, Petras Cidzikas, Arvydas Čekanavičius, Jonas Dambrauskas, Jonas Eisvydas, ksjonds Virgilius Jaugilis, Mečislovas Jurevičius, Litauras Kazakevičius, Leonas Laurinkas, Rimas Mažukna, ksjonds Močius, Mart Niklus, ksjonds Napoleonas Norkunas, Sigitas Paulavičius, Angele Paskauskiene, Kestutis Povilaitis, Jadvyga Petkevičiene, Jonas Petkevičius, Jonas Protosevičius, Sigitas Randis, Endel Ratas, Henrikas Sambore, Julius Sasnauskas, Leonora Sasnauskaite, Algirdas Statkevičius, Kestutis Subačius, Enn Tarto, Antanas Terleckas, Erik Udam, Vladas Šakalis, Jonas Šerkšnas, Alfreds Zaideks, Juris Ziemelis, Zigmas Širviskas, Jonas Volungevičius, Rimas Žukauskas, Ivars Žukovskis.

Oma toetuse andsid Balti apellile ka Moskva õiguskaitsjad: läkitus sai kuna seda toetasid aka­deemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Sahharovi abikaasa Jelena Bonner, Sofia Kallistratova, Viktor Nekipelov, Malva Landa ja Tatjana Ossipova, samuti tuntud inim­õiguslased Ivan Kovaljov, Tatjana Velikanova, Arina Ginzburg, Leonid Ternovski, Aleksandr Lavut ja Juri Belov. See asjaolu andis Balti apellile suurema kaalu ka rahvusvahelises plaanis.

20. september – kesköö paiku kogunes Tartu Raekoja platsile meelt avaldama umbes pool­teistsada teismelist noorukit. Kanti loosungeid „Rohkem haridust, vähem poliitikat!“, „Vane­mad kasvatage meid ise, ärge andke meid kurjategijate kasvatada!“ Kõlasid hüüded: “Välja slaavlased, Eestis elame meie!”, “Elagu Eesti Vabariik!” jne. Üks demonstrantidest kandis Brežnevi pilti, millel kompartei peasekretäri kujutis oli maha kriipsutatud. Ägedamad meele­avaldajad peksid puruks partei- ja komsomolikomitee hoonete sildid. Miilits rammis rahva­hulka autodega, püüdes seda laiali ajada. Kõigepealt topiti kongidesse loosungikandjad, seejä­rel ülejäänud, keda õnnestus tabada. Tabatud veeti miilitsaautodega linna äärde, mõned isegi umbes 20 km linnast välja, ja lasti siis ähvarduste saatel vabaks. Suurematest repressioonidest teated puuduvad

8. november – grupi Eesti kodanike avaldus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile. Selles pro­testeeriti inimõiguste aktivistide Tatjana Velikanova, vaimulik Gleb Jakunini ja Antanas Terleckase vangistamise pärast ja palutakse nad viivitamatult vabastada. Avaldusele on alla kirjutanud Mart Niklus, Erik Udam, Enn Tarto, Endel Ratas, Priit Silla, Valdo Reinart, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek

21. detsember – läbiotsimine Mart Nikluse elukohas Tartus Vikerkaare tn 25. Läbiotsijad: KGB ohvitserid Marat Žukov, Kalinin, Juri Lartsev ja Ervin Nieländer. Läbiotsimine kestis 8½ tundi, ära võeti hulgaliselt rahvusliku sisuga trükiseid.

24. detsember – meeleavaldus Tartus. Kella kaheksa ajal õhtul pärast jumalateenistust Peetri kirikus suundusid rahvas Raadi kalmistule, et süüdata küünlad haudadel. Ligikaudsete arve­tuste järgi võis õhtu jooksul Kuperjanovi haua ümbruses viibida umbes 400 inimest. Keegi alustas tuntud rahvuslikku laulu, millega teised kohe liitusid. Kostusid hüüded: “Elagu vaba Eesti!”, “Venelased Peipsi taha!”, “Iseseisvus Balti riikidele!”. Üks noormees pidas umbes 10 minutilise kõne Vabadussõjast ja Kuperjanovist, mis võeti rahva poolt vastu marulise heaks­kiiduga. Seejärel skandeeriti hüüdlauseid ja lauldi. Umbes 40-50 noorukit moodustasid ko­lonni ja hakkasid laulu ning hüüdlausete saatel mööda Leningradi maanteed südalinna poole liikuma. Umbes 2230 jõuti Raekoja platsile. Siingi pidas üks nooruk purskkaevu serval seistes lühikese kõne. Lauldi ja hõigati hüüdlauseid. Üsna pea aeti noored miilitsa ja sõjaväelaste poolt laiali. Seejuures peeti mõned neist kinni, kuid teadaolevalt neile karistusi ei määratud.

1980

17. jaanuar – 19 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu esimehele, ÜRO peasekretärile ja Afganistani rahvale. Kirjas protesteeriti Nõukogude vägede Afganis­tani sissetungimise vastu ja nõuti Nõukogude väekontingendi viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Afganistanist. Sealjuures rõhutati Afganistani sündmuste analoogiat 1940. aasta sündmustega Balti riikides. Kirjale on alla kirjutanud Vytautas Bogušis, Ints Cālitis, Mecislovas Jurevičius, Jüri Kukk, Ona Lukauskaite-Poškiene, Algirdas Masiulionis, Mart Niklus, Jonas Petkevičius, Endel Ratas, Algirdas Statkevičius, Peters Stokmanis, Kestutis Subachius, Vladas Šakalis, Enn Tarto, Andrius Tuckus, Erik Udam, Jonas Volungevičius, Juris Ziemelis, Ivars Žukovskis.

28. jaanuar 19 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele USA, Kanada, Inglismaa ja teiste Baltimaade NLiitu inkorporeerimist mittetunnustavate maade rahvuslikele olümpiakomiteedele. Läkituses juhiti tähelepanu nõukogude süsteemi inimvaenulikkusele ja anneksioonipoliitikale, mida Nõukogude Liit on teostanud Baltimaades ning kutsuti ROKi ja rahvuslikke olümpiakomiteesid boikoteerima Moskva olümpiamänge, mis teenivad diktatuurirežiimi propagandistlikke eesmärke. Kirjale on alla kirjutanud Vytau­tas Bogušis, Ints Cālitis, Mecislovas Jurevičius, Jüri Kukk, Ona Lukauskaite-Poškiene, Algir­das Masiulionis, Mart Niklus, Jonas Petkevičius, Endel Ratas, Algirdas Statkevičius, Peters Stokmanis, Kestutis Subachius, Vladas Šakalis, Enn Tarto, Andrius Tuckus, Erik Udam, Jo­nas Volungevičius, Juris Ziemelis, Ivars Žukovskis.

3. veebruar – 15 eestlase avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile, NLiidu Teaduste Akadeemia presiidiumile ja Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International. Läki­tuses mõisteti hukka akadeemik Sahharovi arreteerimine 24. jaanuaril 1980 ja tema vägi­valdne administratiivkorras väljasaatmine Gorkisse. Võimude sellist võimude omavoli aka­deemik Sahharovi suhtes nimetati kirjas lubamatuks ja häbistavaks ning nõuti viivitamatult kasutuselevõetud kitsenduste lõpetamist ja akadeemik Sahharovi vaba teadus- ja ühiskondliku tegevuse kindlustamist. Läkitusele olid alla kirjutanud Heiki Ahonen, Boriss Gasparov, Karin Inno, Urmas Inno, Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Julius Niklus, Mart Niklus, Irina Paperno, Lagle Parek, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erna Tarto, Erik Udam.

24. veebruar – Eesti Vabariigi 62. aastapäeva 24. veebruari 1980. a. varahommikul lehvis sini-must-valget eesti rahvuslipp Tartu Toomkiriku tornis. Sel päeval toimusid ka ENSV Ülemnõukogu valimised. 15. mail Tartu Linna Rahvakohtus toimunud kohtuprotsessil (ees­istuja Rahi, süüdistaja Kiris) Tallinna Polütehnikumi diplomandid Raivo Hermlin, Olev Tiitson, Vello Sõstar ja Viljo Vilba. Neile mõisteti KrK § 195 lg 1 alusel järgmised karistu­sed: Vilba 2, Hermlin, Sõstar ja Tiitson 1½ aastat vabadusekaotus üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias.

Sama päeval oli heisatud sini-m ust-valge lipp Tallinnas Hiiu jaama lähistel asuva piksetõrje masti otsa. Tallinna külje all Sauel lehvis rahvuslipp tootmishoone katusel. Virumaal, Kohtla-Järve läheduses asuvas Mäetaguse alevis viis lipu katlamaja korstna otsa kohalik tööline Otto Vool. Tartus oli sini-must-valge heisatud Toomkiriku torni. Võrumaal Otsa asulas valmistasid rahvuslipu ja hiljem heiskasid selle traktoristid Koit Koltsov ja Alar Prei.

2. märts – läkitus „lord Killaninile, Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendile, Tallinna olümpiaregatis osaleda kavatsevatele purjesportlastele“. Pikem kiri, millele on alla kirjutanud INITSIATIIVGRUPP Eesti Olümpiakomitee Õiguste Taastamiseks (Tallinn-Tartu, 2. märts 1980.a.), milles paljastatakse olümpiamängude korraldamist Moskvas kui Kremli propagan­davahendit välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning taunitakse olümpiamängude purje­spordiregati korraldamist Tallinnas kui okupeeritud riigi pealinnas.

(Jaak Pihlau andmetel olid ka selle autoriteks põrandaalused eesti demokraadid – vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega V“, Tuna 2/2005, lk 97-98)

11. märts – õhtupoolikul võeti Mart Niklus KGB poolt Tartu raudteejaamas maha Moskva rongilt. Perroonilt toimetati Niklus Tartu vaksali miilitsa valvetuppa, sealt edasi KGB Tartu osakonna õuele ning lõpuks Vikerkaare tn 25 maja välisukse trepile. Seal pidi toimuma läbi­otsimine milld pidid läbi viima KGB uurimisosakonna vanem uurija major Anto Ots ning Tartu osakonna töötajad major Bunder ja leitnant Peeter Sepper. Niklus keeldus rääkimast läbiotsimisest osavõtjatega, elukoha läbiotsimise määrust tutvumiseks vastu ei võtnud ning keeldus ka sellele alla kirjutamast. Samuti keeldus ta avamast majaust, mistõttu läbiotsijad majja ei pääsenud. Vägisi sisse tungima kgbistid ei hakanud. Kohapeal otsiti läbi Nikluse rõi­vad, müts, jalanõud, temaga kaasasolnud kohver ja spordikott. Midagi ära ei võetud. Kolme tunni vältel tekitati Niklusele rohkesti füüsilisi kannatusi (maad mööda lohistamine, põruta­mine, külmetamine). Üks miilitsatest püüdis Niklust lämmatamise ja kägistamise teel vaikima sundida, kui see mööduvaid kodanikke end aidata palus. Selle tagajärjel Niklus haigestus.

13. märts – endise TRÜ keemiateaduskonna teaduri Jüri Kuke korteris Tartus Aardla tn 9a-37 lülitati ootamatult välja telefon. Umbes kell 1245 suundus Kukk sidejaos­konda, et välja selgitada telefoni väljalülitamise põhjused. Teel sinna ta arreteeriti KGB poolt. Samal päeval kell 13 algas läbiotsimine Kuke korteris. Kuke abikaasale Silvi Kukele tutvus­tatud määrusest selgus, et Jüri Kukke süüdistatakse nõukogude riiklikku ja ühiskonlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamises. Läbiotsimist teostas ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimaäe kellegi tundmatu agaral kaasabil. Ära võeti kirjutusmasin „Royal“, mitmeid Kuke poolt koostatud avaldused mitmesugustele riigi­asutustele, fotod, erakirjad, tuttavate ja sõprade kontaktandmed jne.

13. märts – läbiotsimised Jüri Kuke kriminaalasjas:

  1. Viktor Niitsoo elukohas Tartus Burdenko tn 31, mille viisid läbi ENSV prokuratuuri Tartu osakonna uurija Jüri Vissak ja KGB Tartu osakonna kapten Viktor Kozlov. Ära võeti kirjutusmasin „Royal”, magnetofonikassette ja –linte, omakirjastuslikke kogu­mikke (mh Hando Runnel „Avaldamata”, „Tartu sügis”, Karl Ristikivi „Inimese tee­kond”, Jüri Lina „Süü looduse ees“ ja „Filmikunsti väljenduslikkusest”, K.I. Eller „Maarahvast”, Anna Ahmatova „Requiem“, Peeter Ilus „Lõbu ja himu”, Marie Under „Sädemed tuhas”, Kalju Lepik „Mängumees” ja „Marmorpagulane”, Ilmar Laaban „Ankruketi lõpp” ja „Roosi Selaviste”, Jaan Kaplinski „Silmad ja mõistus” ja „Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted”, Uno Laht “Kui peitesõnad, siis ka peitekirjan­dus”, Paul-Eerik Rummo „Miks ma välismaale ei põgene”, Heiti Talviku „Orjade koor”), MRP salajane lisaprotokoll, väljakirjutisi Balthasar Russowi raamatust „Liivi­maa provintsi kroonikast” ja „Vabadussõja ajaloost“, kogumik  „12. märtsi radadel”, EW aegseid ajalehti, aadressmärkmik, fotosid ja erakirju.
  2. Lagle Pareki elukohas Tartus Tähe tn 82-7. Läbiviijaks KGB kapten Bunder. Ära võeti avaldus NSVL Ülemnõukogu Presiidiumile 08.11.1979, märkmed „NSVL majandus­probleemidest (TPI õppejõu Kubja loengu konspekt. Tallinn, 1979.) ning masinakirjas tekstid Runnel „Avaldamata“ ja „Kaks tuhat sõna töölistele, talupoegadele, teenistu­jatele, teadlastele, kunstitegelastele, kõigile kodanikele 27. juuni 1968.
  3. Enn Tarto elukohas Tartus Anne tn 20-7. Läbiviijateks prokuratuuri Tartu osakonna uurija Koit Annama, Tartu KGB töötaja Albert Gektor (ka Hektor) ja miilitsaleitnant Gennadi Zahharov. Ära võeti tsehhi ülema kt P. Müürsepa vastuse ärakiri Jüri Kukele, Arvo Valtoni „Mõttevahetuseks mõtteid ühe artikli puhul”, Mart Nikluse „Naaskel­nokk pesitseb Saaremaal jälle”, masinakirjas raadiojaamade nimekiri, prantsuse keele edasijõudnute rühma avalduse ärakiri haridusosakonna juhatajale Nikluse kaitseks, masinakirjas tekst  Etienne de la Boetie „Arutlus vabatahtlikust orjusest” (Nikluse tõl­kes), erakirju jms.  

19. märts  – varahommikul kell 0630, kui Mart Niklus väljus Tartu raudteejaamas Moskva rongilt, peatus koduteel tema kõrval sõiduauto “Volga”. Sellest väljusid neli meest, kes füüsi­list jõudu kasutades surusid Nikluse tagaistmele ja sõidutasid Tartu siseasjade osakonda. Sa­mal päeval mõisteti Niklusele Tartu Linna Rahvakohtus (eesistuja Paap) NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1966. aasta 26. juuli seadluse “Huligaansuse eest vastutuse tugevdamisest” § 1 alusel Niklusele 13 ööpäeva aresti. Niklust karitati selle eest, et ta „11. märtsil 1980 kell 1930 Tartu raudteejaamas olles kinni peetud uurimistoimingute teostamiseks, keeldus täitmast Riikliku Julgeolekukomitee töötajate korraldusi, huligaansetel ajendeil sõimas neid ja lärmas, rikkudes sellega avalikku korda ja häirides kaaskodanike rahu“.

19. märts  – Erik Udami avaldus Paide rajooni prokurörile Peeter Persidskile palvega alga­tada kriminaalasi KrK § 132 (valimis- või hääletamisdokumendi või -tulemuse võltsimine või

hääletamise saladuse rikkumine) alusel 24. veebruaril 1980 toimunud Paide Rajooni Rahva­saadikute Nõukogu valimistulemiuste võltsimise kohta valimiste rajoonikomisjoni poolt. Udam viitas valimiste rajoonikomisjoni poolt ajalehes Võitlev Sõna 28. veebruaril avaldatud teadaandele, kus oli öeldud, et valimistest Paide rajoonis võttis osa 100% valijate nimekirja­desse kantud inimestest. Udam väitis, et see protsent ei ole õige, kuna vähemalt üks valijate nimekirja kantud isik, st tema, valimistel ei osalenud. 8. aprillil oli Udam kutsutud Paide ra­jooni prokuratuuri, kus temaga vestles Persidski, kes püüdis Udamit veenda, et valimisko­misjoni poolt ei võltsitud andmeid, vaid neid ümardati. Samal päeval sai Udam prokuratuurilt kirjaliku vastuse, milles väideti, valimised toimusid seaduste kohaselt.

21. märts – Enn Tartole tehti KGB Tartu osakonnas selle ülema Heino Vallneri poolt NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 salajase määruse alusel ametlik hoiatus nõuko­gudevastase tegevuse jätkamise eest. Põhjuseks toodi, et Tarto arendab järgmisi nõukogude riigi riiklikke huve kahjustavat tegevusi: tema nimega varustatud kirju ja avaldusi kasutatakse Läänes propagandaks, ta külastas koos Mart Niklusega endist poliitvangi Teodor Reinhold’i ning et nad kogusid Reinholdi käest informatsiooni edasi andmiseks Läände. Tarto keeldus temale esitatud küsimustele vastamast ja määruse protokollile ta alla ei kirjutanud. Ta põhjen­das oma keeldumist sellega, et ei ole rikkunud kehtivaid seadusi.

25. märts – Kuressaare Laurentiuse kiriku kõrval asuva kõige kõrgema puu otsa oli heisatud  Eesti rahvusvärvidega lipukangas. Pealtnägijate seletust mööda oli lipp kella 1710 paiku samal päeval ikka kindlalt puu otsas. Järgmisel päeval oli aga lipp kadunud.

28. märts – Mart Nikluse Tartu arestimajas viibides üritas ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe teda kuulata tunnistajana Jüri Kuke süüasjas. Niklas keeldus tun­nistusi andmast viidastes hädakaitse seisundis viibimisele.

27. märts – 21 isiku avalik protestikiri ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile. Selles avaldati protesti Jüri Kuke ja Mart Nikluse vangistamise üle ning juhitakse tähelepanu, et võimud on sellega seoses rikkunud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni, ENSV konstitutsiooni ja Hel­singi lepete sätteid. Kirjas esitati palve tagada rahvusvaheliste lepingute ja NLiidu konstitut­siooniga ettenähtud inimõigused Kukele ja Niklusele, lõpetada nende vastu tõstatatud süü­distused, vabastada nad viivitamatult vahi alt, hüvitada neile tekitatud materiaalne ja moraalne kahju ja lubada neil emigreeruda NLiidust. Alla olid kirjutanud Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Boriss Gasparov, Irina Dušetškina, Ülle Einasto, Karin Inno, Urmas Inno, Artem Juskevitš, Veljo Kalep, Malle Kiirend, Mati Kiirend, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Semjon Reifman, Endel Ratas, Priit Silla, Erna Tarto, Enn Tarto ja Erik Udam.

1. aprill – varahommikul vabastati Mart Niklus Tartu arestimajas. Teda olid lilledega tervi­tama tulnud mitmed tema sõbrad ja tema keeleõpilased, nende seas Aleksei Lotman, Tauno Pukk ja Lauri Vahtre. Samal päeval suundus ta ravile Tartu Maarjamõisa haiglasse.

29. aprill – KGB poolt arreteeriti Tartus Mart Niklus. Eelmisel päeval oli ta Tartu Maarja­mõisa haigla peaarsti Laur Karu korraldusel (ilmselt KGB survel) vaatamata raviarsti protes­tile haiglast välja kirjutatud.

27. juuli – eestlaste ja leedulaste kollektiivne avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty Interna­tional. Selles protesteeriti Mart Nikluse arreteerimise vastu ning nõuti tema kohest vabastamist, tööle ennistamist või tema soovi korral Rootsi emigreerumise võimaldamist. Lisaks sellele nõuti kõigi isikute vabastamist, keda vii­masel ajal on arreteeritud nende poliitiliste või usuliste tõekspidamiste pärast, sealhulgas kõik need, kes on alla kirjutanud 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukirjale Molotovi-Ribbentropi pakti asjus või mõnel muul viisil selle märgukirjaga ühinenud. Samuti nõuti kuulutada välja üldine amnestia kõigile poliitvangidele. Läkitusele olid alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Vytautas Bogušis, Birute Burauskaite, Petras Cidzikas, Ülle Einasto, Boriss Gasparov, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Mečislovas Jurevičius, Veljo Kalep, Litauras Kazakevičius, Mati Kiirend, Liidia Ladikainen, Viktor Ladikainen, Algirdas Masiulionis, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Jadvyga Petkevičienė, Jonas Petkevičius, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Endel Ratas, Leonora Sasnauskaitė, Priit Silla, Kęstutis Subačius, Enn Tarto, Erna Tarto, Romas Tračimas, Erik Udam, Žita Vanagaitė, Jonas Volungevičius, Albertas Žilinskas.

20. juuni – endise poliitvangi Endel Ratase ülekuulamine Tallinnas KGB hoones Pagari tn 1 Antanas Terleckase ja Julius Sasnauskase kriminaalasjas. Ülekuulajaks oli Leedu KGB uuri­misosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Ratas nõudis selgitusi, milles neid isikuid süü­distatakse. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, keeldus ta küsimustele vastamast ja proto­kollile alla kirjutamast.

20. juuni – Erik Udami ülekuulamine Tallinnas KGB hoones Terleckase ja Sasnauskase kri­minaalasjas. Ülekuulajaks oli Leedu KGB uurimisosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Udamile esitati küsimusi suhete kohta süüdistatavatega ning uuriti, mida ta teab „illegaalsete, laim ava sisuga väljaannete valmistamisest ja levitamisest Leedu NSVs ning kas nendega on seotud ka süüdistatavad Terleckas ja Sasnauskas. Udamie esitati Balti apelli tekst ja nõuti selgitusi selle kohta, kuidas sinna sattus tema nimi. Veel esitati küsimusi moskvalase Alek­sandr Lavut’i kohta. Udam sisulisi vastuseid ei andnud.

2. juuli – Enn Tarto ülekuulamine Vilniuses Terleckase ja Sasnauskase kriminaalasjas. Üle­kuulajaks oli Leedu KGB uurimisosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Tartole esitati Balti apelli tekst ja nõuti selgitusi selle kohta, kuidas sinna sattus tema nimi. Veel esitati kü­simusi 1976. aasta augustis Riias Ints Cālitise korteris toimunud kohtumise kohta ning tunti huvi moskvalase Aleksandr Lavut’i kohta. Kõigile küsimustele keeldus Tarto vastamast.

23. juuli – k/k “Saare Kalur” Vätta külmhoone tööline Tiit Madisson (s 1950) peeti miilitsa poolt kinni Kiviõlis. Seejärel sõidutati Madisson miilitsa “Volgaga” Kohtla-Järvele ning pai­gutati miilitsakongi. 24. juuli pärastlõunal sõidutati ta Tallinnas Männikul Kauge tn 4 asu­vasse Siseministeeriumi vastuvõtu-jaotuspunkti, kus ta võeti arvele kui hulgus. Protestiks põhjendamatu kinnipidamise vastu keeldus Madisson kõigist vangistusega kaasnevatest prot­seduuridest (sõrmejälgede võtmine jmt). 1. augustil kuulas teda üle uurija Vallimäe koos KGB töötaja Albert Molokiga. Esitati küsimusi Madissoni suhete kohta Mart Nikluse ja Jüri Ku­kega. Madisson keeldus sel teemal vestlemast. Seejärel Molok küsis, kuidas Madisson kavat­ses röövida lennukit ja mis Madisson oleks „seal“ tegema hakanud. Madisson nimetas seda süüdistust absurdseks ja nõudis selgitust, miks teda kinni peetakse. 5. augustil viidi Madisson prokuratuuri, kus Vallimäe ähvardas Madissoni jaotuspunktis 30 päeva kinni pidada, kui Madisson ei ole nõus andma selgitusi Nikluse ja Kuke asjus. Pärast järelemõtlemist nõustus Madisson selgituste andmisega tunnistades oma tutvus nimetatud isikutega ning nendega suhtlemist. Tunni aja möödudes pärast selgituste andmist Madisson vabastati.

23. august – Tallinnas Eeluurimisisolaatorid nr 1 (Patarei vangla) viibiva Mart Nikluse aval­dus ENSV justiitsministrile Molotovi-Ribbentropi pakti 41. aastapäeva puhul. Selles Niklus märkis, et kui ühe sellele paktile allakirjutanu Ribbentropi üle mõisteti Nürnbergis kohut, siis teine lepinguosaline Molotov on pääsenud üksnes ametikohalt tagandamise ja parteilise ka­ristusega. Ta on tänaseni kriminaalvastutusele võtmata ning elab teadaolevatel andmetel Moskvas. Hoolimata aastakümnete möödumisest ja kodanike sellekohastest avaldustest, pole NLiidu valitsus 23. augustil sõlmitud rahulepingut laialdasele avalikkusele teatavaks teinud. Ta ei ole sellest ka ametlikult lahti ütelnud. Tänaseni on likvideerimata selle lepingu tagajär­jed. Edasi kirjutas Niklus, et üheks nendest inimestest, kes seni tühistamata Ribbentropi-Molotovi tehingu tagajärgi juba pikka aega on tunda saanud, kelle elementaarseid inimõigusi on rikutud ning kes praegu järjekordselt, poliitilistel motiividel trellide taha on heidetud, on tena. Ta teatas, et protestiks talle osaks saanud füüsiliste kannatuste, mõnitamiste, alanduste ja repressioonide vastu alustab ta alates 23. aug 1980 näljastreiki, mis kavatseb pidada kuni „seaduslikkusega osavasti maskeeritud vägivallatsemise lõpetamiseni“.

11. september – 20 eestlase ja leedulase telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ juhile Lech Wałęsale, milles õnnitleti teda ja poola rahvast, kes panid aluse demokraatlikele reformidele, mida nii väga vajab kogu sotsialismileer. Alla kirjutasid Heiki Ahonen, Vytautas Bogušis, Petras Cidzikas, Genute Šakaliene, Boriss Gasparov, Veljo Kalep,

Algirdas Masiulionis, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Jonas Protusevičius, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Romas Ragaišis, Endel Ratas, Leonora Sasnauskaitė, Kestutis Subačius, Enn Tarto, Erik Udam ja Jonas Volungevičius.

22. september – Tallinnas puhkesid ulatuslikud noorterahutused. Kadrioru staadionil korral­datud Eesti Raadio ja ajakirjanike vahelist jalgpallimatši oli tulnud vaatama hulgaliselt pealt­vaatajad. Nende hulgas oli palju noorukeid, keda ei huvitanud jalgpall, vaid et mängu vaheajal pidi esinema noorte seas väga populaarne punk-rock ansambel „Propeller“. Mängu vaheajal mängiski „Propeller” ja pidi esinema ka pärast matši lõppu. Kuna see ära keelati marssis um­bes 500 noort marssis staadionilt kesklinna, kõlasid hüüded „Brežnev pensionile!”, „Maha Gretškina!” (vastselt ametisse nimetatud ENSV haridusminister, kes asus haridusasutustes hoogsalt läbi viima venestamist). Paljud marsis osalenud võeti miilitsa poolt kinni ja mõned neist peksti julmalt läbi, tegemata vahet poiste või tüdrukute vahel.

1. oktoober – kogunesid noorukid organiseeritult kella 17 ja 19 vahel Raekoja platsil, kohvik “Moskva” ümbruses, Harjumäel, Tammsaare mälestusmärgi juures ja mujal. Kokku kogunes umbes 2000 noorukit kõikidest Tallinna kesk- ja kutsekoolidest, tehnikumidest ja isegi väljast­poolt Tallinna. Liiguti mööda Lühikest ja Pikka Jalga, püüti pääseda Toompeale. Lühikese Jala väravataguse olid blokeerinud miilitsaautod. Hõigati: „Venelased välja!”, „Elagu Eesti Vabariik!”, „Paremaid elutingimusi!”. Paljudel olid üle rinna sini-must-valged lindid, käes hoiti sama värvi vimpleid. Miilits, keda abistasid selleks kohale käsutatud merekooli kursan­did, ajasid rahva laiali, peksid puruks fotoaparaate ja filmikaamerad. Mitmed osalenud võeti kinni ja peksti läbi.

3. oktoober – umbes 300 noort kogunes staadionile, kuid aeti peagi hulga miilitsa ja erariides “seltsimeeste” poolt laiali. Kosel, Tallinna külje all, lehvis ehitatava postkontori katusel paar tundi sini-must-valge lipp.

10. oktoober – varahommikul püüdsid Tartu noored meeleavaldust organiseerida. Koguneti Raekoja platsile ja linnaliinide bussijaama, liiguti gruppides. Umbes 20liikmeline grupp lii­kus Toomemäelt kesklinna suunas, lauldes isamaalisi laule ning skandeerides loosungeid. Noori kogunes meelt avaldama üle paarisaja, paljud neist arreteeriti, kuid lasti pärast isiku kindlaks tegemist vabaks. Rahutusi esines ka Pärnus ja Viljandis. Mitmel pool lehvisid sini-must-valged lipud.

10. oktoober – läbiotsimine Kalle Elleri juures kodus (Valga rajoon Kaagjärve k/n Laane talu) Nikluse süüasjas. Läbi otsisid kohaliku siseasjade osakonna vaneminspektor miilitsakapten Rauk, KGB töötaja Kaljuvee ning “tundmatud” Petšnikov ja Aarand. Eller andis vabatahtli­kult välja asjaga seotud esemed, milleks tema arvates oli Lisanduste VIII kogu. Peale selle võeti läbiotsimisel ära Poolpäevalehed nr 4, nr 5 ja nr 6, almanahhid Vigilia II ja V ja Tõlet. 3. vihik”. Samuti võeti proov kirjutusasinalt. Eller tegi avalduse, milles ei nõustunud Tõleti ja Vigilia äravõtmisega, kuna need pole seotud läbiotsimise määrusega.

14. oktoober – ajalehtede ilmus järgnev vabariigi prokuratuuri teade, kus on öeldud, et seoses viimasel ajal Tallinnas asetleidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, on ENSV Prokuratuur algatanud kriminaalasja nende korrarikkumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritahtlike huligaanide vastu. Teatati ka, sellega seoses on arreteeri­tud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi õpilane Allan Sepp ja mittetöötav Boris Serdjuk.

20. oktoober – läbiotsimine Pärnu KEKi inseneri Veljo Kalepi (s 1934) elukohas Pärnus Side tn 9-32. Läbi otsiti KGB vanem uurija major Kruusma poolt 17. oktoobril 1980 välja antud määruse alusel kriminaalasjas nr 215-80 Tiit Madissoni kohta. Peale Kruusma osalesid läbiot­simisel KGB majorid Lartsev ja Reinsalu. Ära võeti kirjutusmasin „Patria“, raamatud „”Eesti rahva kannatuste aasta” kahes köites ja „Eesti Vabadussõda”, Kalepi poolt ametiasutustele ja eraisikutele saadetudavaldusi ning kirju, „Humaansete Aktsioonide Komitee” materjale, aad­ressmärkmikke ja kalendreid, visiitkaarte jne. Pärast läbiotsimist Kalep arreteeriti.

20. oktoober – läbiotsimine Pärnu Majavalitsuse ehitus-remonditöölise Tiit Madissoni eluko­has Pärnu Angerja tn 2a-1. Läbiotsimist teostasid KGB kaptenid Rein Tutk ja Peeter Eesmaa. Ära võeti Madissoni avaldused riigiorganitele ning paberilehed, millel tekstid „Meie sõna“, „„Teataja“. Sõltumatu väljaanne“, “Meie maa”. Sõltumatu häälekandja Nr. 1“. Läbiotsimise lõppedes Madisson arreteeriti.

20. oktoober – läbiotsimised ja ülekuulamised Kalepi ja Madissoni kriminaalasjas.

Tallinnas:

  1. Viivi Ahoneni töökohas “Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis (KRPI) Tallinnas Lai tn 31 Madissoni vastu algatatud kriminaalasjas. Läbiotsijad KGB kapten Veinberg, vanemleitnant Aarand ja leitnant Hinnov vaatasid üle V. Ahoneni töölaua. Ära ei võetud midagi. Töölt sõidutati V. Ahonen elukohta Kadaka pst 31, kus teostati uus läbiotsimine, mille juures viibis ka abikaasa Heiki Ahonen. Ära võeti kirjutusmasinad „Moskva“ ja „Erika“, Fotokoopia venekeelsest raamatust Vla­dimir Bukovski „Ja naaseb tuul”, raamat „Eesti Vabadussõda”, brošüürid: H. Tulnola „3. jalaväerügemendiga Vabadussõjas 1918-1920“, „Kaitseliidu vorm”, „Kümme aas­tat Eesti riiklikku iseseisvust.”; üks leht ajalehest Uus Eesti nr 53, 23.02.1939, sini-must-valge laualipp, kolm avaldust NLiidu ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumitele jm materjale, kokku 26 nimetust.

Tartus:

  1. Viktor Niitsoo elukohas Tartu Aadla tn 3 asuva maja toas. Läbi otsisid KGB major Marat Žukov ja kapten Ervin Nieländer. Ära võeti kirjutusmasin „Olympia“,  raamat Hendrick Smith „The Russians“, mitmesuguseid masinakirjatekste (“Läbiotsimine K.I. Elleri elukohas”, “2000 kooliõpilast” jm), märkmeid ja aadressmärkmik jm.

Samaaegselt teostati läbiotsimine Niitsoo töökohas KRPI Tartu sektoris 21. juuni tn 4. Läbiotsijateks olid KGB Tartu osakonna kapten Anti Talur, sama asutuse töötajad Peeter Sepper ja Viktor Kozlov. Ära võeti masinakirjatekstid („Tarto Vilniuses üle­kuulamisel“, Uku Masing „Esseed“, „Läbiotsimise protokoll“), almanahhid Keel, Sina, Vigilia IV, Tõlet 2 ja Tõlet 3, brošüür „Parlamentarism ja solidarism“, märkmik, kassettmagnetofoni lint, kalka- ja vatmanpaberi proovid.

Sama päeval kuulati Niitsoo KGB Tartu osakonnas Žukovi poolt üle. Ülekuulamine toimus eesti keeles. Niitsoole esitati küsimusi temalt äravõetud doku­mentide (läbiotsimine Elleri juures jt) kohta. Niitsoo leidis, et need ei ole seotud Kalepi ja Madissoni kriminaalasjaga ja keeldus küsimustele vastamast.

Mõni päev hiljem alustas KGB vestluste sildi all Niitsoo tuttavate ja töökaaslaste kü­sitlemist, kellelt nõuti seletuskirjade kirjutamist. Esimestelt uuriti peamiselt 16. aprillil Tartus Noortemajas „Sõprus“ selle direktori Riho Illak’u 25.sünnipäeval aset leidnud Niitsoo intsidendi kohta komsomolijuhtidega. Uuriti Niitsoo nõukogudevastase meel­suse, väljaütlemiste ja keelatud kirjanduse levitamise kohta.

28. oktoober – ajendatuna septembris-oktoobris aset leidnud noorterahutustega ja selle bru­taalse mahasurumisega miilitsa ja julgeolekuorganite poolt saatsid 40 Eesti haritlast ja avaliku elu tegelast  avaliku kirja ajalehtedele Rahva Hääl, Pravdale ja Sovetskaja Estonia. “40 kirja” nimetuse all tuntuks saanud läkitusele oli alla kirjutanud Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreisman, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rät­sep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding ja Aarne Üksküla autorid kuid võimud keelasid seda avaldada. Selles üsna ettevaatlikult sõnastatud läkituses väljendati mu­ret noorte väljaastumiste mahasurumisel ilmnenud vägivalla pärast ja analüüsiti noorterahu­tuste põhjuseid. Kirjas tõdeti, et pole tõenäoline, et tuhandete noorte meeleavalduse kutsus esile üksikute õhutajate tegevus, vaid selles väljendus võimendatult täiskasvanute, paljude Eesti elanike rahulolematus. Läkituse koostajad on ise tunnistanud, et kirja suunamine partei­organitele tähendas kolmanda tee otsimist. Loodetud dialoog jäi ära, sest ajakirjanduses „40 kirja“ ei avaldatud. Selle asemel said allakirjutanutele osaks mitmesugused repressioonid, nagu avaldamis- ja esinemiskeelud, töölt vallandamised ja nn “ideoloogiline kasvatustöö”. Kirja põhiautori Jaan Kaplinski kodus teostas KGB läbiotsimise, talle tehti KGB poolt ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest ning võimude survel kirjutas ta ajalehes Kodumaa kahetsuskirja. Vastu kirja autorite tahtmist sattus kiri välismaale ja sai välisraadiote kaudu Eestis suure leviku. Kuna sellele olid alla kirjutanud tuntud inimesed, oli kirjal tundu­valt suurem levik ja mõju kui vastupanuliikumise läkitustel.

4. oktoober – oli Pärnu linna Lenini alleel laiali puistatud 50-60 sini-must-valget lipukest, Merekooli seintele oli kirjutatud valgete tähtedega (kõrgus 25 cm) “Venelased välja”, “Elagu

Eestimaa”.

oktoober – sini-must-valge lipp lehvis Kose-Ristil. Selle heiskajat Jaanus Selg’a karistati rahatrahviga.

3. november – kuulati KGB Tartu osakonnas eesti tšekistidele appi saadetud Läti NSV KGB alampolkovnik Arnolds Revaldsi poolt Kalepi, Madis­soni ja Niitsoo kriminaalasjas tunnistajana üle TRÜ endine õppejõud Boriss Gasparov. Kuna Gasparov ütles, et ta kedagi süüdistatutest ei tunne, hakati teda küsitlema mitmesuguste muude asjade kohta. Eriti tunti huvi, kuidas Gasparovi avalik kiri akadeemik Sahharovile sattus Lisandustesse, kes on toonud kollektiivseid kirju Gasparovile allakirjutamiseks ning kes on neid tõlkinud vene ja inglise keelde. Gasparov ei osanud aga ta uudishimu rahuldada. Kes talle avalikke kirju allakirjutamiseks tõi, keeldus ütlemast. Ülekuulamise lõppedes ütles Revalds, et nad võivad Gasparovit NLiidus kuni uurimise lõpuni kinni pidada (Gasparov taot­leb emigreerumisluba).

7. november – Tallinnas rebiti maha ja põletati ENSV riigilippu, kaks neist Härjapea tänaval ja üks Rahu tänaval. 7. jaanuaril 1981 toimus kohus, kus kolmele teo toimepanijale mõisteti karistus. Nendeks olid Jaanis Surva’t Krk § 195 lg 1 karistati 3- ja Raimo Alle’t 2½ aastase vabadusekaotusega kohtuotsuse täideviija poolt määratud töökohal. Andres Meerit karistati

3aastase vabadusekaotusega tingimisi.

12. november – Heiki Ahoneni ülekuulamine Kalepi ja Madissoni kriminaalasjas, mille viis läbi alampolkovnik Revalds. Kuna Ahonenile vaatamata tema korduvatele nõudmistele ei selgitatud, milles Kalepit ja Madissoni süüdistatakse, keeldus ta tunnistusi andmast.

november – EELK Ambla ja Järva-Madise koguduste õpetaja Vello Salum (s 1933) paigutati KGB mahitusel sunniviisiliselt Jämejala psühhiaatriahaiglasse. Põhjuseks oli sama aasta jaa­nuaris Järva praostkonna sinodil peetud ettekanne „Kirik ja rahvus“, eriti aga selle eesti kiriku kui vaba rahvakiriku ja eesti rahva vahelisi suhteid lahkava ettekande teksti levitamine ja avaldamine pagulasväljaannetes välismaal. Oma ettekandes rõhutas Salum, et “vaba rahvaki­rik peab olema ligidalt seotud rahvaga, tema elu ja saatusega, tema igatsuste ja soovidega, tema pyyete ja eluliste nõuetega nii põhimõtteliselt kui ka tegelikult, oma korraldustes ja te­gevuses orgaanilises sidemes rahvaga, rahva hingelise ning vaimse ja kõlbla elu arendaja rahva kõigekylgse arengu ja edu tähenduses ja suunas”. Neid omadusi arvas Salum EELKl vajaka jäävat. Vaimuhaiglast vabanes Salum mais 1981.    

4. detsember – oma töökohas KRPI Tartu osakonnas arreteeriti KRPI vanemtehnik Viktor Niitsoo (s 1952). Arreteerijateks Revalds, KGB Tartu osa­konna töötaja Anti Talur ning Tallinna kgbistid Poljakov ja Koljo.

4. detsember – läbiotsimised kriminaalasjas nr 215-80 “V. Kalep ja teised”:

  1. Jüri Adamsi kodus Nõo külanõukogu Illi metsavahitalus. Läbiotsimist dirigeeris KGB kapten Ots, talle sekundeerisid KGB töötad Bunder, Kozlov ja Männik. Muuhulgas võeti ära kirjutusmasin, raamatud „Eesti Vabadussõda” I ja II, Friido Toomus „Villem Reiman”, Arno Raag „Saatuslikus kolmnurgas”, pakk väliseesti ajalehti ja ajakirju; fotokoopiad: Bernard Kangro „Eesti kirjandus vabas maailmas”, Jüri Uluots „Praegus­aja poliitilisi probleeme”. Arnold Susi „Totaalne riik ja meie”; almanahhid Marm, Kolme mehe laulud, Kurekell, Jumala tuul ja Vigilia II; märkmikud; masinakirjas tekste, sh Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress”, Karl Ristikivi „Inimese teekond”, Uku Masing „Hanno laul”, Kalju Lepik „Kollased nõmmed” ja „Marmorpagulane”, Jaan Kaplinski „Rahvuskultuurist” ja “Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted”, Uno Lahe kõne Kirjanike Liidus 1978.a, Heli Reintopi „Avalik kiri H. Vainule”, Teet Papsoni kohtuasja protokoll, 40 Eesti haritlase avalik kiri ajalehtedele.

Läbiotsimisele järgnes ülekuulamine, kus kapten Ots esitas küsimusi Niitsoo, Madis­soni ja Kalepi kohta, nõukogudevastaste materjalide levitamise kohta jne. Osale küsi­mustest andis Adams vastuse, osade kohta nõudis, et saaks vastata omakäeliselt. Kuna seda talle ei lubatud, keeldus ta vastamast ja protokollile alla ei kirjutanud.

  • Endel Ratase kodus Tallinnas Luha tn 16-1. Läbi viisid KGB töötajad Lartsev, Sõmer, Kuningas. Võeti ära raamatuid ja märkmik.
  • Hubert Jakobsi kodus Tallinnas Hiie tn 3. Läbi viisid KGB majorid Kruusma ja Pello. Võeti ära kirjutusmasin „Optima“, märkmik ja 8 ajalehte ajavahemikust 1941-1944.

Pärast läbiotsimist viidi Jakobs ülekuulamisele KGB peamajja Pagari tn 1 Kruusma kabinetti nr 80. Kuna Jakobs ei tundnud Kalepit ega Madissoni, siis piirdusid küsimu­sed Niitsooga. Huvituti tutvuse algusest kuni viimase kohtumiseni.

  • Rein Arjukese kodus Kõrvemaa looduskaitsealal Simisalu matkakodus. Läbiotsimist juh­tis KGB kapten Tutk, osalesid veel kapten Keiv ja leitnant Laan. Ära ei võetud mi­dagi. 

Järgnes ülekuulamine. Kalepit ja Madissoni Arjukese ei tundnud. Päriti Niitsoo kohta, ent sisulisi tunnistusi Arjukeselt ei saadud.

6. detsember – leiti Pärnus kella 11-11.30 vahel Gastronoomiakauplusest ja Akadeemia 1 postkastidest trükitud lendlehed:

1. Natsionalistlik venestuspoliitika Baltikumis on jäme rahvuslik diskrimineerimine.

2. Rahvaste sõpruse propageerimine on nõukogude poliitika suurim silmakirjalikkus.

3. Rahu on nõukogude poliitikas nõukogude anneksioonipoliitika kuulekas tööriist.

1981

5.-8. jaanuar – kohtuprotsess ENSV Ülemkohtus (eesistuja Asta Tooming, süüdistaja Siim Kirsipuu) Mart Nikluse (s 1934) ja Jüri Kuke (s 1940) üle. Niklust süüdistati KrK § 68 lg 2 alusel selles, et olles varem karistatud samasu­guste süütegude eest ta alates 1966. aastast jätkas nõukogude võimu nõrgestamise ja õõnes­tamise sihil nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate laimavate väljamõel­diste süstemaatilist levitamist kirjalikus ja suulises vormis. Nendeks olid näiteks „Avalduse vangistusest vabanemise puhul kõigile hea tahtega inimestele”, „Avalik kiri Tartu Riikliku Ülikooli rektorile”, „Elulookirjeldus”, „Aruanded”, „Prof. Jüri Saarma“, „Kohtuprotsess Vil­niuses eestlase pilguga”, „Rahupooldamise eest jällegi poolteist aastat vangistust”, „Vilnius ja vilniuslased dissidendi pilguga”, „Inimesed, olge valvsad”, millised kirjutised avaldati nõuko­gudevastastes illegaalsetes väljaannetes. Niklusele pandi veel süüks Balti apelli ja Andres Küngi raamatu „Eesti kui näide“ hoidmist levitamise eesmärgil ning raadiojaama Ameerika Hääl saadete ühiskuulamise organiseerimist oma elukohas.

Kukke süüdistati Krk § 1941 (nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate tead­valt valede väljamõeldiste levitamine) alusel selles, et alates 1979. aastast kuni arreteerimiseni valmis­tas, paljundas ja hoidis levitamise sihil nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvusta­vaid teadvalt valesid väljamõeldisi. 1980. a jaanuaris andis Kukk Moskvas välismaa ajakirja­nikele üle venekeelsed vastupanuliikujate avalikud kirjad, milles protesteeriti Nõukogude sissetungi vastu Afganistani ja Moskva olümpia purjeregati pidamise vastu Tallinnas. Kohus mõistis Niklusele 10 aastat vabaduskaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva asumiselesaatmisega 5 aastaks. Niklus kuulutati eriti ohtlikuks retsidi­vistiks. Kukele mõistis kohus 2aastase vabadusekaotuse üldrežiimiga parandusliku töö koloonias.

27. märts ­- Jüri Kukk suri Vologda oblasti vangilaagrite keskhaiglas. Pärast kohtuotsust hoiti teda Tallinnas üldrežiimiga vangilaagris, kus pandi 10 päevaks kartserisse näljastreigi murd­mise eesmärgil. 2. märtsil saadeti ta vangitapiga Koola poolsaarele. Umbes 22. märtsi paiku pandi ta sealt teele Siberi poole, võeti aga 24. märtsil Vologda rongilt maha ja viidi eeluuri­misvanglasse. 26. märtsil paigutati ta Vologda vanglahaiglasse, kus ta suri 27. märtsil kell 220 hommikul. Ametlikuks surma põhjuseks toodi mao laienemine, sellest tingitud südame puu­dulikkus ja kopsuturse.

16.-17. märts – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Vaike Merka, riiklik süüdistaja Leedu) Veljo Kalepi (s 1934) üle. Kalepit süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel nõukogude korda laimavate ja halvustavate seitsme emigreerumisavalduse ja kirjutise „Põhiseadus ja kutsealade keeld“ koostamises ning nende saatmises mitmesugustele riigi- ja valitsusasutustele, samuti väideta­valt nõukogudevastaste plakatite oma töölauale ülespanemises. Kalep võttis kohtuistungil omaks emigreerumisavaldused ja plakatite valmistamise, kuid eitas nende dokumentide koostamisel nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgendamise tahtlikkust. Ülemkohus mõistis Kalepi 4 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias.

30. märts ­- Jüri Kuke matus Vologdas. Eestist olid koos abikaasa Silvi Kukega Vologdasse sõitnud Lagle Parek, Enn Tarto, Arvo Pesti, Rünno Vissak ja Eve Pärnaste. Jüri Kukk maeti nimetusse hauda, mille laudadest kokkuklopsitud tähis kandis numbrit 23781. Hiljem lubati kalmule asetada hauakivi nime ja sünni ning surma kuupäevadega. 

Kodumaa mulda ümbermatmiseks avanes võimalus alles pärast ENSV Ülemkohtu presiidiumi otsust 13. detsembril 1988, millega Jüri Kuke kriminaalasi lõpetati “süü tõendamatuse tõttu” ja Kukk rehabiliteeriti postuumselt. Tsinkkirst säilmetega saabus Eestisse 19. novembril 1989 ja  25. novembril pärast jumalateenistust Kursi kirikus maeti Jüri Kukk Kursi kalmistule.

1. mai – grupi Eesti kodanike avalik protestiavaldus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile, ärakiri NLiidupeaprokurörile seoses Jüri Kuke traagilise hukkumisega Gulagi vangistuses. Avalduses märgiti, et 1. mail 1981 oleks Kukk saanud 41aastaseks, ent sattununa oma seisu­kohtade pärast võimu põlu alla, ta kaotas ülikooli õppetooli, vangistati ja suri paar kuud pärast kohut 40aastasena. Avalduses nõuti Kuke surma põhjuste põhjalikku uurimist ja süüdlaste karistamist ning et sellised juhtumid enam iial ei korduks. Kirjale olid alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Ülle Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Artem Juskevitš, Malle Kiirend, Mati Kiirend, Elviira Madisson, Kalju Mätik, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam.

13. mai – Haapsalu Rajooni Rahvakohus poolt mõisteti KrK § 195 lg 2 järgi süüdi Ivo Rosenblatt, Jüri Raagmaa,  Heiki Hallmann, Kaido Einmann, Aarne Lauri, Alvar Tomonen, Kalev Koppel ja Alari Teesalu. Neid süüdistati 7. oktoobril 1980 vandaalitsemises Haapsalu linnas, mille käigus loobiti kividega puruks tänavavalgustuslampe, rikuti Ernst Enno ausam­mast, lükati ümber prügikonteiner ning lõhuti Õhtu-Kalda tänaval istepinke ja prügiurne. Sa­muti hõikasid nad natslikke väljendusi ning tõmbasid Õhtu-Kalda ja Väike-Liiva tänavail majadelt maha riigilippe. Koppelit ja Teesalu süüdistati autode ärandamisekatsetes, Tomoneni vargustes. Koppelile mõistis kohus 2½ aastat, Tomonenile 1½ aastat ning Hallmanile, Einmannile ja Laurile ühe aasta vabadusekaotust üldrežiimiga kasvatusliku töö koloonias. Rosenblatti ja Teesalu 1½ aastase vabadusekaotuse täideviimine lükati edasi, Raagmaad ka­ristati üheaastase vabadusekaotusega tingimisi kohustusega töötada kohtuotsust täitva organi määratud töökohas.

23.-24.aprill – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Asta Tooming, riiklik süüdistaja Adolf Kessler) Viktor Niitsoo (s 1952) üle. Niitsood süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel 16. aprillil 1980 Tartus Noortemaja “Sõprus” kohvikus korraldatud õhtul osavõtjate hulgas laimavaid välja­mõeldisi levitamises Nõukogude riigi ja ühiskonna suhtes ning üles kutsumises kommunistide suhtes vägivallale ja nõukogude võimu kukutamisele ning kodanliku korra kehtestamisele Eestis. Lisaks sellele pandi talle süüks 22. oktoobril 1980 tehtud telefonikõnet, milles ta levi­tas väljamõeldud ja moonutatud andmeid ühiskonnavastaste väljaastumiste toimumise kohta Tartu linnas, hoidis levitamise eesmärgil oma töökohas masinkirjas kirjutisi „Suur mäng Af­ganistanis” ja „Nõuanne Läänele ülima ohu tunnil” ning kahte magnetofonilinti Rootsi raadio ja raadiojaama Vabadus eestikeelsete saadete lindistustega 1980. aastast, milles sisalduvad nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavad laimavad väljamõeldised. Ülemko­hus mõistis Niitsoo 2aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias ühes sellele järgneva 2aastase asumiselesaatmisega.

14-15. mai – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Heino Tammiste, riiklik süüdistaja Siim Kirsipuu) Tiit Madissoni (s 1950) üle. Madissoni süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel muuhulgas „il­legaalse, nõukogude tegelikkust laimavate kirjutiste kogumiku “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” V kogu 1. ja 2. vihiku ning VI kogu 1. 2. ja 3. Vihiku“ käsitsi ümber kirjutamises, ja nende kogumike levitamises. Lisaks sellele pandi Madissonile süüks mitme avaliku kirja, nagu „Läkitus eesti rahvale“, „Lisa Rahufondile“, „Protest“, kirjutise „Päevi Tiit Madissoni elust“ koostamist ja levitamist. Ülemkohus mõistis Tiit Madissoni 4 aastat vabadu­sekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias ühes sellele järgneva 2aastase asumi­sele saatmisega.

juuni – kuu viimastel päevadel pandi Pärnus Rannapargi ümbruses üles loosungid: “Vabadus vabadusvõitlejatele Mart Niklusele ja Veljo Kalepile!”, “Maha Karl Vaino!”, “Venelased välja!” Samuti lasti pulverisaatorist loosungeid sanatooriumi seintele.

23. august – Permi eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites kinnipeetavate Tiit Madis­soni ja Viktor Niitsoo avaldus NLiidu valitsusele. Avalduses märgiti 42 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisest, mille tulemusel kaotasid Balti riigid oma iseseisvuse. Kaks aastat tagasi avaldatud Balti apellis nõudsid 45 eestlast, lätlast ja leedulast avalikult MRP salajase lisaprotokolli avalikustamist, selle tühistamist ja tagajärgede likvidee­rimist. Kuna seda ei ole tehtud, teatavad Madisson ja Niitsoo, et ühinevad tingimusteta Balti apelliga ja kiidavad heaks kõik selles sisalduvad ettepanekud.

1. oktoober – TRÜ rektor Arnold Koop’i käskkirja nr 1069-õ kohaselt eksmatrikuleeriti aja­looteaduskonna ajaloo-osakonna II kursuse üliõpilane Rünno Vissak „õppedistsipliini kor­duva rikkumise ja ebaväärika käitumise eest“. Tegelikuks põhjuseks oli Vissaku osalemine Vologda Jüri Kuke matustel. Vissak käis neljal korral rektoriga sel teemal “vestlemas”, kirju­tas puudumiste kohta seletuskirju. Teiseks põhjuseks oli Vissaku Leedu külastamine koos Tunne Kelam, Tõnis Arro ja Ants Tomsoniga, mis lõppes kinnipidamisega kohaliku miilitsa poolt ja Raseiniai linna kohtu määratud  4ööpäevase arestiga “miilitsale mittekuuletumise eest”.

10. oktoober – 38 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri NLiidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni rajamise küsimuses. Sel­les juhiti tähelepanu vajadusele täiendada Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni Läänemere ja Balti riikidega, kuna ühe piirkonna vabastamine tuumarelvadest oleks tõhusaks etapiks teel maailma rahvaste suurima ootuse täitumisse – täielikule desarmeerimisele. Läkitusele on alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, A. Andriuskaite, Rein Arjukese, Kārlis Lapiņš, Jānis Liepiņš, Evalds Lizberskis, Laimonis Lūsis, Ivars Blankenfelds, Astra Niedra, Juris Niedre, Birutė Burauskaitė, Ints Cālitis, Lagle Parek, K. Černiouskienė, Arvo Pesti, Ülle Einasto, Jo­nas Petkevičius, Gunārs Gūtmanis, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Ilse Heinsalu, Elmars Praulinš, Karin Inno, Urmas Inno, Eve Pärnaste, Endel Ratas, A. Kazlauskas, R. Kazlauskienė, V. Kazlauskaitė, Gunārs Stefans, Peters Stokmanis, Māra Zile, V. Kiela, Enn Tarto, Aija Krūmina, Erik Udam, Inta Kārklina, L. Kulvietitė.

oktoober – kuu esimestel päevadel levitati Tallinna postkastides lendlehte pealkirjaga „Nõu­kogude Liidu Demokraatliku Rahvarinde 1981. aasta memorandum“ (NLDR memorandum). Selles taotleti Nõuko­gude valitsuselt kutsuda viivitamatult Nõukogude armee koju Afganistanist, lõpetada sekku­mine Poola siseasjadesse, lõpetada üha jätkuv toiduainete väljavedu, kaotada diskrimineerivad kaubanduse erivormid, vabastada poliitvangid ja tühistada poliitilised pagendused, lühendada kohustusliku sõjaväeteenistuse kestust kuue kuu võrra ning alustada endale võetud rahvusva­heliste kohustuste, nagu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Helsingi kokkuleppe sätete täitmist, et nende alusel kehtestada maal demokraatia, sealhulgas riigivõimuorganite perioo­diline uuesti valimine demokraatlike alustel ja rahva poolt. Lendlehes oli öeldud, et nende taotluste toetuseks hakkab toimuma vaikne pooltund, nii et alates 1. detsembrist 1981 kell 1000-1030 kohaliku aja järgi ja igal sellele järgneva kuu esimesel tööpäeval „peatuvad kõik rattad, peatub liikumine, katkestatakse igasugune tegevus tööruumides, koolides või välitöö­del, jäetakse tühjaks transpordivahendid ja nende ootekohad, samuti kaupluste ja asutuste let­tide esised, luuakse 30 minutiks tardunud maa“. Lastakse kõlada vanadel revolutsioonilistel lauludel („Internatsionaal“ jt), hoidutakse avaliku korra rikkumistest ja natsionalismiavaldus­test. Kõigile võimalikele küsitlustele võimude ja juhtkondade poolt vastatakse vaikimisega. „Kallist seltsimeest“ kutsuti üles lendlehe koostajatega ühinema, ohverdama tund, et paljun­dada kolm lehte ning need edasi anda ainult postkastide kaudu. 

See üleskutse silmanähtavat järgimist ei leidnud ning suuremaid tööseisakuid ette ei tulnud.

Hiljem on selgunud, selle memorandumi autoriks oli Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi insener-kunstnik Uno Toru, kes teksti koostamist sõitis külla oma õele Saksamaa LVsse ja keeldus sealt tagasi tulemast. Toru on ise tunnistanud, et valmistanud 1981. aastal Tallinnas 73 eksemplari memorandumit, mida levitas postkastidesse panemise teel.  

4. november  läbiotsimine SKTB „Desintegraator” direktori, tehnikateaduste doktori, Lenini preemia laureaadi ja ENSV teenelise teadlase Johannes Hindi kodus ja töökabinetis. Läbiot­simisel võeti ära tema käsikirjad ühiskondlik-poliitilistel teemadel ja välismaalt toodud kir­jandust. Peale läbiotsimist viidi Hint südamenõrkusega haiglasse. 9. novembril lahkus Hint salaja haiglast ja sõitis Moskvasse, et taotleda vastuvõttu NLiidu Riikliku Plaanikomitee esi­mehe Baibakovi juures. Viimane teda vastu ei võtnud.

13. november – tagasiteel Moskvast arreteeriti J. Hint Tapa jaamas. Talle esitati süüdistus KrK § 93 ( ja 161 (ametiseisundi kuritarvitamine) alusel. Juba varem oli samas asjas arretee­ritud kolm inimest, nende hulgas „Desintegraatori” peainsener Endel Kiisa. Uurimist juhtis alguses ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe.

29. detsember – ENSV Ülemkohtu poolt mõisteti tallinlasele Toiduainetetööstuse Ministee­riumi tehnikaosakonna juhataja asetäitjale Siim Siim Sade’le (1937) KrK § 1941 alusel üks aasta üldrežiimiga paranduslike tööde kolooniat. Sade viibis kuni kohtuni vabaduses, vahi alla võeti pärast kohtuotsust 31. detsembril. Sadet süüdistati selles, et ta levitas Eestis NLDRi memorandumit.

1982

12. veebruar – ENSV Ülemkohtus mõisteti Abja-Paluoja töölistele Peeter Kuum (s 1960) ja Vahur Järve (s 1960) süüdi selles, et nad levitasid NLDRi memorandumit. Kohus karistas KrK § 1941 alusel Kuuma ühe ning Järvet ühe aasta ja üheksa kuu pikkuse vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde kolooniat. Mõlemad arreteeriti 1. detsembril 1981.

24. veebruar –  lehvis sini-must-valge lipp Alatskivi vana koolimaja ees kasvava suure kuuse ladvas. Lipu heiskajateks olid kuus Kallaste V Kutsekooli noormeest. Kaks noormeest jõudsid kohtu ette süüdistatuna huligaansuses (vene rahvusest vanema naisterahva solvamine, raha pommimine väiksematelt jne).

24. veebruar – õhtul umbes kella 23 ajal peeti Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi haua lähedal KGB Tartu osakonna töötaja Peeter Austa ja kolme miilitsa poolt kinni Tartu V Keskkooli 11b klassi õpilased Rein Annuk, Peeter Hõrak, Margus Linnamäe ja Tõnu Reim. Järgneva kolme kuu jooksul “töötlesid” noorukeid nii kooli juhtkond (direktor Helve Raik, õppealajuhataja Eve Tenn, ajalooõpetaja Kaljo Puis ja 11-b klassi juhataja Eeva Saks) kui ka KGB, kus peale Austa töötles neid ka Viktor Kozlov. Noorukeilt nõudsid kirjalikke seletusi ja esitasid mitmesuguseid ähvardusi (ei lasta kooli lõpetada, antakse halvad iseloomustused, takistatakse ülikooli astumast, vanematel tuleb pahandusi tööl või neid isegi vallandatakse). Pressiti peale, et noorukid tunnistaksid, et nende käik surnu­aiale ei olnud juhuslik, et neil oli eelnev kokkulepe minna Kuperjanovi hauale, et oma käitu­misega osutasid nad teene “ideoloogilisele vastasele”, sest nende nimed ja käik surnuaiale oleksid võinud sattuda välisraadiotesse

14. aprill – ENSV Ülemkohtus(eesistuja Hõim, süüdistaja Kessler) mõisteti süüdi endine Mustamäe haigla osakonnajuhataja Endel Rose (s 1929) ja karistati KrK § 1941 alusel üheaas­tase vabadusekaotusega üldrežiimiga koloonias. Rose arreteeriti 27. novembril 1981 Tallin­nas, oktoobri keskel oli toimunud tema korteris läbiotsimine, millele järgnes töölt vallanda­mine. Arreteerimise põhjustas see, et Rose levitas NLDRi memorandumit.

3. juuni – teadaolevalt Pärnus, Paides, Raplas, Haapsalus ja Võrus levitati alljärgneva üles­kutsega lendlehti:

„Eestlane

Seoses toiduainete puudusega ja jätkuva venestamisega ära mine valima neid, kes selle kõik meile on toonud. Nõua demokraatlikke valimisi.

Eestimaa Demokraatlik Noorsooliit“

26. juuli – tallinlane K. Ausner’i avalik kiri NLKP peasekretärile, NLiidu Ülemnõukogu Pre­siidiumi esimehele, teadmiseks asutustele, organisatsioonidele, kõigile kodanikele, kogu rah­vusele RAHVUSLIKUST KATASTROOFIST EESTIS. Autor pöördus nimetatud adressaa­tide poole küsimuses, mis vajab kohest ja resoluutset lahendust – rahvusküsimuses, rahvuse olemasolu küsimuses. Ta tõdes, et neljakümne valitsemiseaasta jooksul on nad meie rahvusele teinud kahju, millist me pole kannatanud kogu oma ajaloo jooksul. Selle tulemusel on meie rahvas välja suremas, me oleme õigusteta ja vabaduseta rahvas ja me oleme füüsilise hävingu ohus. Peasekretäri ja esimeest kutsutakse üles viima venelased Eestist välja viimseni ja lõpe­tama okupatsioonirežiimi meie maal. See päästaks meie rahva ja tooks suurt kergendust teie rahvale ja kogu maailmale. Oma sõjaväe ja raketibaaside väljaviimine oleks esimene samm pingelõdvenduse teel, mis võib olla alguseks päästa maailm termotuuma tulest.

18/19. septembri öö – Tartus tõmmati Uus tn 1 vastvalminud TRÜ elamu ees lipuvardast maha punane lipp ja asendati sini-must-valgega.

1. oktoober – viieteistkümne Eesti vastupanija (Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese Ülle Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Lagle Parek, Arvo Pesti, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam) kiri maailma avalikkusele. Selles märgiti ära 43 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisest, mille juurde kuuluvate  salaprotokollidega otsustati Bessaraabia, Poola, Leedu, Läti ja Eesti rahvaste saa­tused. On täisikka jõudnud uus põlvkond, kuid pakti tagajärgede ohvrite read aina täienevad. Sellise ohvri näitena tuuakse ära 10+5 aastase vangistusega karistatud Mart Nikluse juhtum, keda peetakse Permi oblasti erirežiimiga vangilaagris nr 389/36. Edasi öeldi, et sellises laagris sunnitakse vange vegeteerima tsiviliseeritud ühiskonda häbistaval viisil: alatoitlus, talvine külmetamine, üksluine silmi kurnav sunniviisiline töö, vähese haridusega vangivalvurite jõhk­rus, kirjavahetuse seadusevastane takistamine jne. Kirjas pöörduti maailma kõigi hea tahtega inimeste poole palvega aidata päästa Nikluse ja tema sarnases olukorras viibiva 30 kaas­vangi elu. Juhiti tähelepane, et kõikide nende tervis on ruineeritud korduvate vangistustega, et nende inimõiguste eest võitlejate elu on iga päev, iga tund ohus ning kutsutakse üle neid mitte unustama. Kirjas oli juttu ka vangistuses traagiliselt hukkunud Nikluse kaaskohtualusest Jüri Kukest. Lõpetuseks avaldatakse lootust, et maailma avalikkus aitab Nikluse ema Elfriede Niklust tema päästeaktsioonides omapoja elu ja vabaduse eest. 

1. oktoober – kolmeteistkümne Eesti vastupanija (Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Uile Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Lagle Parek, Arvo Pesti, En­del Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam) avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele. Kirjas käsitleti Muugale rajatava Tallinna Uussadama ehitusega kaasnevaid muutusi Tallinna demo­graafilises situatsioonis. Prognoositi võõrtööjõu massilist sissetoomist Nõukogude Liidust, mille tagajärjel eestlased jääksid oma pealinnas tuntavasse vähemusse. Avaldati lootust, et Soome ei abista Nõukogude Liitu Eesti rahvuslikke huvisid ohustava suursadama väljaehita­misel.

oktoobri lõpp, novembri algus – Rakvere linna tekkisid plankudele ja majaseintele kirjutised “Venelased välja!”. Levitati samasuguseid lendlehti.

15. november  – varahommikul lehvis Pärnu-Jaagupi alevi täitevkomitee hoonel (endine pastoraat) sini-must-valge lipp, mis oli paigaldatud punalipu asemele. Kahtlustatuna antud teos on arreteeritud Halingu kolhoosi tööline Alar Alu (s 1942). Alule mõisteti KrK § 195 lg 1 kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga vangilaagris.

1983

jaanuar – ilmus omakirjastuslik ajakirja Isekiri esimene number, toimetajaks Kohtla-Järve I Keskkooli õpilane Holger Kaljulaid. Kokku ilmus 10 numbrit, ajakirja väljaandmine katkes Kaljulaidi sõjaväeteenistusse kutsumisega 1985. aasta kevadel. Isekiri sisaldas peamiselt Va­badusraadio/Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle saadete ümberlindistatud tekstide mahakirju­tusi, ent avaldamist leidsid ka vastupanuliikumise dokumendid, originaalkirjutised, arvustused ja intervjuud. Laiema leviku sai Isekirja teine number, milles avaldati intervjuu Afganistanis võidelnud eestlasest sõduriga. Intervjuud sisaldava ajakirja eksemplar toimetati Läände, kus see sai suure tähelepanu osaliseks. Peaaegu kõik NSV Liidu rahvaste keeltes saateid edasta­vad Lääne raadiojaamad lugesid selle intervjuu teksti ette täies ulatuses.

1. märts – läbiotsimised Tartus:

  1. Lagle Pareki ja Ülle Einasto töökohas KRPI Tartu sektoris 21. juuni tn 4 KGB major Kozlovi juhtimisel.
  2. Kaur Alttoa kodus Ilmatari tn 38 KGB töötajate Gektori ja Taluri juhtimisel. Ära võeti: „40 haritlase kiri”, Lisanduste XVI kogu, trükimasin, augulööja, fotosid, märk­meid, väljakirjutusi.
  3. Urmas ja Karin Inno kodus Kalda tee 14-30 KGB major Otsa juhtimisel. Ära võeti: Märt Laarmani „Orirahvas”, P.-E. Rummo „Saatja aadress”, Eesti Rahvuslik Hääl nr 4/1971, August Gailiti „Isade maa”, Anatoli Martšenko „Tunnistus elust tänapäeva nõukogude vangilaagrites”, Aleksandr Solženitsõni „Buddha naeratus”, George Orwelli „Loomafarm”, Oskar Looritsa „Eestluse elujõud”, erakirju, märkmeid, fotosid.
  4. Lagle Pareki kodus Tähe tn 82-7 KGB major Heino Kruusma juhtimisel. Ära võeti kokku 64 nimetust esemeid ja dokumente, sh fotod Kuperjanovi hauamonumendist, postkaart Vabadussõjas langenute ausambast, Jaan Kaplinski kirjutis „Mõned Tamm­saare juubeliga seotud mõtted”, Aleksandr Solženitsõni ja paavst Johannes Paulus II fotod, tekst „Kuidas käituda ülekuulamisel”, foto Jüri Kuke hauast, ENSV kaartide fotokoopiad, Eesti kaart 1938-39, Iseseisvusmanifest, Uku Masingu „Esseed” jne. Lä­biotsimise ajal sisenes korterisse Ülle Einasto, kellel otsiti samas läbi käekott ja võeti ära märkmik.
  5. Arvo Pesti kodus Riia mnt 110, Pesti äraolekul, kuid naabri juuresolekul. Läbiotsimise teostasid KGB major Tõnisson, kapten Rebane ja vanemleitnant Kask. Ära võeti: kir­jutusmasin “Royal”, Lisanduste kogud, Heiki Ahoneni, Eve Pärnaste, Urmas Nageli ja Arvo Pesti avaldus OTSE-päevadele, mitmed omakirjastuslikud materjalid masina­kirjas ja fotokoopiatena, aadress-märkmikud, märkmed-väljakirjutused, kirjad, fotod, postkaardid. Samal päeval võeti Arvo ja Mall Pesti saabuvalt Moskva rongilt Põlva jaamas maha ning sõidutati Tartu KGBsse. Aktsiooni juhtis major Kozlov. KGB-s kästi neil lahti riietuda ja otsiti läbi nii isiklikult kui ka pagasi osas. Seejuures midagi ei leitud ega ära ei võetud.
  6. Õie-Mai Laarmanni kodus Rahu tn 5A-20 KGB kapten Tutki juhtimisel. Ära võeti vene­keelne kirjutusmasin „Modelj 8″, kopeerpabereid ja hulk valget kirjutuspaberit.
  7. Ulla Järve ateljees, salaja, KGB major Kozlovi juhtimisel.
  8. Jaak Lõhmuse kodus, Väike-Kaar 36-3. Ära võeti mitmeid masinakirjas materjale, märkmikke, märkmeid, väljakirjutusi, erakirju ja postkaarte, kirjutusmasin.

– läbiotsimised Tallinnas:

  1. Eve Pärnaste kodus Mitšurini tn 10-7 KGB major Lartsevi juhtimisel. Ära võeti kokku 81 nimetust esemeid ja dokumente, sh 28 fotot (Andrei Sahharov, Jüri Kukk, Artem Juskevitš, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Endel Ratas, Erik Udam, Enn Tarto, Heiki Ahonen, Eva Ahonen, Lagle Parek, Arvo Pesti, Urmas Nagel, Lembkit Rästa, Karin ja Urmas Inno, Rein Arjukese, foto Jüri Kuke hauast), 15 isiklikku märkmikku, Uku Masingu luuletus „Tontide eest taganevate sõdurite laul” ja tema kolm esseed, Jaan Kaplinski essee, Hando Runneli avaldamata luulet, jõulukaart allkirjaga „Helgo & Ants”, kuus lehte aadresside ja telefoninumbritega, fotokoopiad Aleksandr Solženitsõni „Elagem ilma valeta”, Tammsaare „Sõjamõtted”, Vigilia IV, diafilm “Rutšnoi pulemjot Degtjarjova”.
  2. Heiki Ahoneni kodus J. Laari tn 20-14 KGB alampolkovnik Žukovi juhtimisel (brigaa­dis kokku 8 inimest). Ära võeti: 3 eksemplari Lisandusi, Andrei Sahharovi foto, mar­gid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kujutisega, Jüri Kuke surmateate koopia, 2 fotokoopiat KGB töötajate nimekirjaga, põllumajanduslik statistiline bülletään ametialaseks kasu­tamiseks, soome- ja rootsikeelsed tekstid avalikust kirjast Tallinna sadama ehitamise kohta, märk­mik nimede ja aadressidega ning telefoninumbritega, postikviitungeid ja kirjade väl­jastusteateid, kokku 28 nimetust.
  3. Henno Adrikorni kodus Kalda tn 1 KGB töötaja Raksi juhtimisel. Ära võeti: Heiki Ahoneni foto ja Elfriede Nikluse avalduste koopiad.

– läbiotsimised Pärnus:

  1. Eva-Marju Ahoneni kodus Karusselli tn 3-8 KGB major Vainbergi juhtimisel. Ära võeti kokku 53 nimetust esemeid ja dokumente, sh 3 fotot Jüri Kuke kalmust Volog­das, foto Niguliste kiriku torniga, 3 trükitud postkaarti Mart Nikluse, Tiit Madissoni ja Veljo Kalepi vabastamisnõuetega adresseeritud Karl Vainole, fotokoopiad testist „Kuidas käituda ülekuulamisel”, kirjastuse „Possev” raamatust, Arno Raagi „Saatus­likus kolmnurgas. Mälestusi 1939-44″, Lisandused VIII kogu, Veljo Kalepi kirjad, „NLDR memorandum”, Mart Nikluse protestiavaldus prokurörile, “Avalik kiri… tuumavaba tsooni loomiseks”, Nõukogude-Saksa mittekallaletungileping 23. augustist 1939 (venekeelne).
  2. Ilse Heinsalu kodus Kooli tn 25-1. Ära võeti cá 10 nimetust, sh “NLDR nemoran­dum”, kopeerpaberit, märkmeid.

Veel toimus läbiotsimine Rein Arjukese kodus Simisalu matkakodus KGB major Markovi juhtimisel.

2. märts – korrati läbiotsimisi Innode, Laarmanni ja Heinsalu korterites, kuid midagi ei leitud ja ära ei võetud.

5. märts – Tartus arreteeriti KGB poolt KRPI vanemtehnik Lagle Parek (s 1941).

märts – Pareki kriminaalasjas nr 253-83 kuulati KGB poolt üle hulganisti inimesi, mõningaid isegi korduvalt. Üle kuulati Kaur Alttoa, Ülle Einasto, Õie-Mai Laarmann, Leino Laarmann, Ulla Järv, Peeter Säre. Kuu lõpupoole kuulati üle Lagle Pareki töökaaslasi ja tuttavaid: Arvi Soosein, Rein Parts, Udo Tiirmaa, Heino Uuetalu, Jüri Kulasalu, Maret Kuldvere, Niina Raid, Ulla Järv.

13. aprill – Tartus arreteeriti Arvo Pesti (s 1956). Keskpäeval tehti Pesti kodus läbiotsimine, mille järel ta arreteeriti. Tema abikaasat Mall Pestit kuulas üle KGB major Ots. Samaaegselt arreteeriti Tallinnas Heiki Ahonen (s 1956) pärast KGB major Žukovi juhtimisel toimunud tema kodus toimunud läbiotsimist. Ära võeti sõjaväepilet, korstnapühkija töötõend, auto tehnilinepass, märkmik, Nadežda Mandelštami „Mälestused”, 7 lehte märkmeid.

aprill – kriminaalasja nr 253-83 raames kuulati KGB poolt üle Heiki Ahoneni elukaaslane Rita Paomees, tema endine abikaasa Viivi Ahonen, Eve Pärnaste, Ilse Heinsalu, Mall Pesti, Oliver Peedosk, Jaak Lõhmus, dr Virge Loskit, arhitekt Katrin Kuusik ning alustati Urmas Nageli ülekuulamiste seeriat. 27. aprillil kuulati üle sõjaväeteenistuses olev Rünno Vissak KGB majorite Kozlovi ja Kruusma poolt.

2. mai – öösel põletati Tallinnas Lootuse põik 4 lähistel vähemalt viis punalippu. 3. mail ala­nud uurimises osales umbes sadakond ametnikku KGBst, miilitsast ja sõjaväe autoinspekt­sioonist. Käidi majast majja, küsitleti ja selgitati. Miilitsatel olid kaasas teenistuskoerad. Lü­hiajalisteks ülekuulamisteks vahistati kolm sündmuspaiga läheduses elavat eesti noort. Hili­sematest vahistamistest või kohtuprotsessidest andmed puuduvad.

mai – 22.-27. maini kuulati KGB poolt üle ligi 15 TRÜ ajalooteaduskonna tudengit, mai lõpul Peeter Säre, Jüri Kuke lesk Silvi Kukk, viimase vend Jaak Näro ja Virve Kallas. Ülekuulamisi viisid läbi KGB majorid Talur ja Kruusma.

juuni – jätkusid ülekuulamised ja läbiotsimised. 3. juunil käis ülekuulamisel psühholoog Maire Saks (küsimused põhiliselt Eve Pärnaste kohta). 8. ja 9. juunil olid major Kruusma juu­res ülekuulamisel Kalju Mätik ja Mati Kiirend. 10. juunil kuulas Kruusma üle Eve Pärnastet. 24. juunil rakendati Erik Udami suhtes sundtoomist. Paide rajooni miilitsavolinik tõi ta veo­autol Aegviidust Paidesse ja sealt “kongiga” Tallinna. Jõudnud Kruusma ette, esitas Udam protesti ebaseadusliku sundtoomise kohta. Ülekuulamisel ta seletusi ei andnud 29. juunil va­rahommikul toimetati Enn Tarto kodus Tartus Anne tn 20-7 läbiotsimine, millele järgnes üle­kuulamine. Läbiotsimisel võtsid KGBlased Kruusma ja Žukov ära foto, millel oli kujutatud Tartot koos Andrei Sahharoviga, Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, kohtumater­jalid Mart Nikluse tööle ennistamise asjus. 30. juunil korraldati Jüri Adamsi kodus Tartus Kreutzwaldi 18-2 KGB major Otsa juhtimisel läbiotsimine, mille käigus midagi ei leitud ega ära ei võetud. Pärast läbiotsimist toimus Otsa poolt Adamsi ülekuulamine.

8. juuli – Mart Niklus mõisteti Permi oblasti Tšussovoi linna rahvakohtu (eesistuja L. S. Simonova, prokorör Z. V. Škapova) kolmeks aastaks türmi. Talle pandi süüks, et on vabadu­sekaotuse kandmise kohtades paistnud silma eriti negatiivsest küljest: on süstemaatiliselt pan­nud toime režiimirikkumisi, nimelt: jõhkrus, administratsiooni solvamine, tööst keeldumine, administratsiooni nõudmistele mitteallumine. Süstemaatiliselt kirjutab laimava iseloomuga kirju ja kaebusi, on negatiivsete nähtuste üks aktiivseid organiseerijaid. Toimepandud kuri­tegu ei ole kahetsenud. Režiimi nõuete rikkumise eest on Niklust korduvalt karistatud, seal­hulgas üle viidud üksikkambrisse üheks aastaks. Kasutuselevõetud abinõudele Niklus ei ole reageerinud.

12. juuli – läbiotsimine major Otsa juhtimisel Etnograafiamuuseumi teaduri Heiki Pärdi ko­dus Tartus L. Puusepa 21-2. Ära võeti käsikirjaline katkend vene haritlaste (A. Solženitsõn jt) kirjast NLKP KK Poliitbüroole, salajane merekaart, Solženitsõni foto.

august – teadaanne Eesti Vabastamise Organisatsiooni (EVO) kohta. Selles sedastati, et on tekkinud reaalne oht eesti rahva kadumiseks ning sellepärast on eesti rahvuslased asutanud oma rahvuse ja ko­dumaa edasise säilimise tagamiseks EVO salajase peakorteriga Tallinnas. Edasi on loetletud EVO moodustamise põhjuseid, milleks on eesti rahva loomuliku eluruumi puudumine, eesti rahva ja kultuuri assimileerimise püüded, vägivallaga peale surutav võõras elulaad, eesti rahva enesemääramisõiguse puudumine, eestlaste pidamine vangidena NLiidu piires, eesti noorte sundimine osalema uute alade okupeerimisel Afganistanis, Süürias, Etioopias, Angolas jm. EVO tõdes, et Eesti okupeerimine tuleb NLiidule muuta võimalikult kalliks ette­võtmiseks, tekitades Nõukogude Venemaa majandusele kahju meetoditega, mis asjaomastele saavad ebameeldivaks üllatuseks. EVOl on välja töötatud konspiratsioonitaktika ja organisat­siooniline struktuur, mis arvestab vastase nõrku ning tugevaid külgi ning et anonüümsusest tingituna ei ole neid võimalik tabada. Edasi anti enda kohta teada, et EVO koosneb kolmest põhigrupist. Ideoloogilis-strateegiline rühm tegeleb informatsiooni levitamise, sh EVO hääle­kandja Eestluse Foorum avaldamisega Läänes. Rahvuslik-kultuurilise rühma ülesandeks on rahvuskultuuri sisukuse edendamine ja kultuuriürituste korraldamine vastavalt esimese grupi ideoloogilistele vajadustele. Julgeoleku- ja majandusgrupi ülesandeks oli kindlustada EVO rühmade turvalisus KGB vastuaktsioonide puhul, muu hulgas elimineerida otsesed vaenlased, vältides siiski surmaga lõppevaid juhtumeid.  EVO teadeande lõpetasid hüüdlaused, nagu „Moraalne surm Nõukogude röövvallutajatele!“, „Igavene häbi kommunistidele!“, „Elagu iseseisev, õitsev Eestimaa!“

(2013. aasta juulis Tallinnas peetud loengul avalikustas publitsist Jüri Lina, et EVO taga seisis 1979. aastal abiellumise teel Rootsi elama asunud helilooja Toivo Kurmet (1949-2003). Te­malt pärit ka „Intervjuu vabadusvõitlejaga“, mis loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa ja avaldati Isekirjas nr 7.)

13. september – arreteeriti Enn Tarto oma töökohal “EKE Projekti” Tartu osakonnas. Samal päeval teostati läbiotsimine Enn Tarto ema kodus Tartu rajoonis Kõrvekülas KGB major Otsa juhtimisel. Ära võeti fotokoopiad Vargamäe kaartidest, Jüri Kuke foto, foto tema hauakivist, omakirjastuslik almanahhid Kamikaze nr. 1 ja 2, Meie ja Karjamaa. Samal päeval toimus KGB major Kozlovi juhtimisel läbiotsimine Tarto suvekodus Ilometsal.

september – Läände jõudis pikem läkitus pealkirjaga „Milline on ebaprintsipiaalsuse hind“. Tekstil on allkiri „Eesti Vabadusvõitlejad“ ja see on dateeritud septembriga 1983. Läkituses on juttu NLiidu kuritegudest ja Lääne silmakirjalikust hoiakust nende suhtes. Näitena tuuakse Lõuna-Korea lennuki allatulistamine NLiidu hävitaja poolt, mis tõi kaasa 269 inimese huk­kumise. Lääneriikidele heideti läkituses ette, et nad ei ole arutanud ega mõistnud seda bar­baarset akti hukka ÜROs. Selle asemel püütakse NLiitu kosutada ja turgutada, silmakirjalikult üritatakse „karu kiskjaloomust ümber kasvatada ja teda toppida Lääne demokraatia frakki“ tahtmata mõista, et selliselt käitudes nad vaid julgustavad karu uutele hirmutegudele. Sama naiivsus ja lühinägelikkus ilmneb ka Lääne suhtumises Poolas erakorralise seisukorra sisse­seadmise osas. Viidatakse Lääne huvile NLiidu maavarade ja hiigelturu vastu, mille nimel on hüljatud demokraatlikud ideaalid. Üllad moraalimõtted ja boikotid sunnitakse taanduma ma­jandushuvide nimel. Läkituse autorid pidasid otstarbekas sellise tegevuse moraalseks hukka­mõistuks ja pidurdamiseks luua vastav auraha, nn VERINE DOLLAR (THE BLOODY DOLLAR). VERINE DOLLAR võiks olla valmistatud mingist punasest metallist ja sellel peaks leiduma suurelt kiri “THE BLOODY DOLLAR” ning vermitud tekst: “WE TRUST IN GOLD” (“Me usume kulda”). See „auraha“ omistataks igal aasta 10. detsembril nende riikide poliitika või majandusliidritele, kes on osutavad abi totalitaarsetele režiimidele, annavad välja põgenikke nendest riikidest, osutuvad streigimurdjateks boikottides nende riikide vastu jne.

(Mati Kiirendi andmetel olid selle läkituse koostajateks Tunne Kelam ja Kiirend.)

novembri lõpp – Järva-Madisel tehti Tammsaare-nim. kolhoosi metsavahi Imre Tael’a juures läbiotsimine nn “Ahoneni asjas”. Ära võeti kirjutusmasin, raamatuköitmise vahendid ja Uku Masingu luulet. Siis ja ka hiljem on Imre Taela üle kuulatud põhiliselt välismaale info saat­mise küsimuses. Läbiotsimisel äravõetud kirjutusmasin ja köitmisvahendid hiljem tagastati. 

6. detsember – Magadani oblasti Sussumani rajooni Burkandja asula mäetehnika remondi tsehhis, kus asumisele saadetud Viktor Niitsoo töötas lukksepana,  korraldati  tuumasõjavastane koosolek. Niitsoo, kes põhimõtteliselt ühiskondlikus elus ei osalenud, keeldus vaatamata tungivatele nõudmistele koosolekust osa võtmast. Hiljem selgus , et tuumaohu ja rahuvõitluse kõrval oli koosolekul kõne all Niitsoo nõukogudevastast hoiak. Sõnavõttudes heideti talle ette Korea Vabariigi reisilennuki allatulistamise Nõukogude sõjaõhujõudude poolt hukkamõistmist, et ta tõlgendavat vääralt nõukogude “internatsionalistide” tegevust Af­ganis­tanis, kaitsvat ja õigustavat USA presidendi Reagani poliitikat NLiidu suhtes seoses kesktegevuskaugusega tuumarakettide paigutamisega Lääne-Euroopasse. Sellega avaldavat ta halba mõju töökaaslastele. Sõnavõtjad nõudsid, et ta saadetaks mõnda teise asulasse või sinna, kust ta toodi. Koosolek võttis valdava häälteenamusega vastu otsuse teatada partei- ja julge­olekuorganeile Niitsoo nõukogudevastasest hoiakust. Sussumani KGB kapten Opassov kogus Niitsoo tuttavate käest tema kohta vähem alt 15 seletuskirja, mida lisaks ühiskondlikule huk­kamõistmisele ilmselt vajati juriidilise alusena Niitsoole administratiivjärelvalve kohaldami­seks veel tema asumisel viibides.

13.-16. detsember – kohtuprotsessi ENSV Ülemkohtus avaliku vastupanu aktivistide Lagle Pareki, Heiki Ahonen’i ja Arvo Pesti. Eesistuja Asta Tooming, süüdistaja Siim Kirsipuu. Tu­ginedes peamiselt endise TRÜ ajalootudengi Urmas Nagel’i (kohtuprotsessi ajal sõjaväes aega teenimas) poolt antud tunnistustele süüdistati neid KrK § 68 lg 1 süüdistati neid „kuritegelikus ühenduses“ EVVAa ja selle peamehe Ants Kippariga. Saades sellelt organisatsioonilt materiaalset paljundasid ja le­vitasid nad illegaalselt väljaantavat nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavaid laimavaid väljamõeldisi sisaldavat kogumikku nimetusega “Lisandusi mõtete ja uudiste va­bale levikule Eestis” ja muid nõukogudevastaseid materjale. Samuti süüdistati neid allakirju­tamises mitmele avalikule kirjale. Parekile mõisteti 6 aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 3aastase asumiselesaatmisega. Ahonenile ja Pestile mõisteti 5 aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö ko­loonias  ühes sellele järgneva 2aastase asumiselesaatmisega.  

24. detsember – „AVALIK KIRI Stokholmis algava Euroopas Usaldust Tugevdavate Abi­nõude ja Desarmeerimiskonverentsist osavõtjatele ning Läänemeremaade rahupooldajate or­ganisatsioonidele“. Selle mahuka läkituse lõpus on märgitud, et selle koostajaks Eesti rahu­pooldajate koondis „Neutraalne ja Tuumavaba Baltikum“ poolt ning et läkitus koostatud Ees­tis, jõululaupäeval 1983. Pikas pöördumises anti kokkuvõte Eesti-Vene suhetest alates 1918. aastast kuni Eesti okupeerimiseni aastal 1940. Järgnevalt kirjeldati Nõukogude sõjaväebaase Eestis, suurearvulisi mitte-eestlastest garnisone, laiaulatuslikku piiritsooni Baltikumis ning valitsevat sõjasaladuste hüsteeriat. Kui  Põhjalas sündis idee muuta Põhja-Euroopa tuumava­baks tsooniks, leidis see toetust Baltikumi elanike seas, kes soovisid samuti kuuluda sellesse tsooni. Apellis juhitakse 38 baltlaste 1981. aasta selleteemalisele avalikule kirjale ja pöördu­misele allakirjutanuid tabanud KGB repressioonidele. Läkituses avaldatakse soovi, et Stock­holmi konverents astuks konkreetseid samme tuumavaba tsooni loomiseks Põhja-Euroopas, hõlmates ka Balti riigid, ja et aktsepteeritaks äsja jaanuaris 1983 Euroopa parlamendis vastu võetud soovitust Baltikumi rahvaste olukorra käsitlemiseks Helsingi lõppakti täitmist kont­rollivatel järelkonverentsidel koos Balti riikide dekoloniseerimisküsimuse tõstatamisega.

Jaak Pihlau andmetel koostati see tema ja Tunne Kelami poolt (Jaak Pihlau. „Eesti demo­kraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985. VI“ – Tuna nr 3/2005, lk 89-95; täis­tekst vt Teataja 04.02.1984; Lisandusi XXI kogu 1985, IV kd, lk 689-697)

detsember – vahetult enne ja pärast Pareki, Pesti ja Ahoneni kohtuprotsessi tehti KGB poolt NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. det­sembri 1972 määruse alusel NLiidu riiklikku julgeolekut kahjustava tegevuse eest ametlik hoiatus avalikele kirjadele alla kirjutanud isikutele:  

  1. 7. detsembril KGB töötajate Kozlovi, Otsa ja Gektori poolt Karin ja Ur­mas Innole selle eest, et olles alla kirjutanud mitmetele kollektiivsetele kirjadele, võimal­dasid nad sellega nende ärakasutamist Lääne infoteenistuste poolt nõukogudevastase propaganda tegemiseks. Eeluurimise ajal käitusid nad ebasiiralt, keeldudes Pareki, Pesti ja Ahoneni vastu tunnistusi andmast.
  2. 7. detsembril Paide rajooni KGB ülema Urb’i, sama rajooni prokuröri Perdsidski ja kellegi tundmatu mehe, kes end tutvustada ei tahtnud, poolt Järvamaa metsamajandi direktori Kuldkepi kabinetis Rein Arjukesele natsionalistlikust koosolekust osavõtu eest Simisalu matkakodus ning kahele avalikule kirjale allakirjutamise eest.
  3. 8. detsembril KGB töötajate Taluri ja Kozlovi poolt Lembit Rästale selle eest, et ta aastatel 1980-83 kuulas, tõlkis ja levitas välismaiseid halvustava sisuga raadio­saateid ja nende laimavaid väljamõeldisi NLiidu kohta, millega aitas kaasa oma abi­kaasa Lagle Pareki kuritegelikule tegevusele ja tekitas sellega suurt kahju NLiidu riik­likele huvidele ja riiklikule julgeolekule. Abikaasa asja eeluurimisel käitus ebasiiralt ja keeldus tunnistusi andmast.
  4. 8. detsembril KGB töötajate Taluri ja Kozlovi poolt Ülle Einastole nõukogude­vastasest tegevusest osavõtmise ja ebasiiraste tunnistuste andmise eest Pareki, Pesti ja Ahoneni asja eeluurimisel.
  5. 8. detsembril KGB töötajate Kruusma ja Lartsevi poolt Eve Pärnastele ava­likele kollektiivsetele protestikirjadele allakirjutamise ja nõukogudevastaste ma­terjalide paljundamise eest, mida ta kodus hoidis.
  6. 10. detsembril KGB töötajate Pääsukese ja Kallas’e (Harju rajooni KGB ülem) poolt Harju KEK-i juhataja asetäitja kabinetis (viimase juuresolekul) Erik Udamile osavõtu eest kahe avaliku kirja („Kiri maailma üldsusele” ja „Kiri Soome Vabariigi kodanikele”) koostamise ja allakirjutamise eest.
  7. 12. detsembril KGB töötaja Dogadko poolt Mati Kiirendile Mart Nikluse kaitseks ja Jüri Kuke surma puhul kirjutatud kollektiivsetele kirjadele allakirjutamise eest ning soosiva suhtumise eest Pareki, Pesti ja Ahoneni isikutesse ning nende nõu­kogudevastasesse tegevusse.
  8. 12. detsembril KGB töötajate Kruusmaa ja Milder’i poolt Eva Ahonenile materjalide hoidmise eest kodus ja Ilse Heinsalule avalikele kirjadele allakirjutamise eest.
  9. 24. detsembril KGB töötaja Markovi poolt Endel Ratasele kahele avali­kule kirjale allakirjutamise ja nõukogudevastase sisuga telefonikõnede pidamise eest.

detsember – vahetult enne 1983. aasta jõulupühi jõudis Soome kaudu Eesti Rahvusnõuko­gule, Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides ja peakonsul Ernst Jaaksonile adresseeritud prok­lamatsioon järjekordselt põrandaaluselt organisatsioonilt nimetusega „Eesti Rahvusühtsus „Veljesto““. Kiri oli saadetud isiklikult ka ERNi peasekretärile Arvo Hormile, keda oli eksli­kult tituleeritud ERNi esimeheks, põhjendusega, et ERN on kõige põhimõttekindlam ja ko­dumaale lähim Eesti vabaduse eest võitlev organisatsioon. Lisaks paluti edastada kogu läki­tusse puutuv informatsioon Vabadusraadiole ja Ameerika Häälele ühes sooviga, et läkitus edastataks nende raadiojaamade ülekannetes 28. jaanuaril 1984, mil nad kuulavad neid saateid väljaspool Tallinna, „kus väldime venelaste segamist (raadiohäireid)“. Läkituses selgitati, et nimetusel „Veljesto“ ei ole midagi ühist samanimelise akadeemilise organisatsiooniga, mis pärast Eesti okupeerimist jätkas tegevust paguluses. Edasi on läkituses öeldud, et lugedes end Eesti Vabariigi kodanikeks, ei tunnista nad neile peale surutud „seadusvastase protektoraadi“ kodakondsust ega lõpeta võitlust enne taasiseseisvumist. „Veljesto“ peab vajalikuks kasutada võitluses täiesti uusi vorme ja vahendeid ning tahab olla organiks, kes koondab rahvast võitlu­seks iseseisvuse eest, andes oma täieliku toetuse tegutsevatele konsulitele, ERNile ja ERKÜle, ning tänab USAd ja eriti president Reaganit. „Veljesto“ tegi läkituses teatavaks kaastöökomisjoni Eesti Kultuurivara loomise, mille avalduse nr 1 kohaselt toimub okupeeri­tud Eestis venestamise kõrval ka süstemaatiline kultuuriväärtuste hävitamine. „Veljesto“ tea­daandes nr 1 on öeldud, et eesti rahvas toetab endise Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni tuumavaba Põhja-Euroopa moodustamise ideed, mis hõlmaks ka Balti riike. Sa­mas nimetatakse Tallinna süvasadama ehitusel osaleva välisriigi valitsuse tegevust ebasõbra­likuks aktiks eesti rahvuse vastu.

Pärast Eesti taasiseseisvumist avalikustas jurist Tarmo Laasi, et salapärase organisatsiooni „Veljesto“ oli asutanud tema. 1980. aastatel Eesti NSV Kalamajanduse Valitsuse Varustus- ja Turustuskontori vanemjuriskonsuldi ametit pidanud Laasi oli ka „Veljesto“ proklamatsioo­nide koostaja ning saatis need Arvo Hormile Tallinna ja Helsingi vahel kurseeriva reisilae­vaga „Georg Ots“. Laasi sõnul kuulusid sellesse organisatsiooni tuntumatest isikutest veel hilisem ajakirjanik ja poliitik, Keskerakonna liige ja Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimees Enno Tamm ning kunstnik Heino Prunsvelt.

1984

13. veebruar – Võrus arreteeriti 19aastane Urmas Oras, keda süüdistati KrK § 195 järgi sel­les, et ta 11. veebruaril 1984 rebis maha ja tõmbas tükkideks punalipu Võrus Kingissepa täna­vas asuvalt hoonelt. 7. mail 1984 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu (eesistuja Mart Lõiv) poolt 1½ aastat vabaduskaotust üldrežiimiga koloonias.

veebruar – vahetult enne Eesti Vabariigi 67. aastapäeva jõudis Läände „Veljesto“ läkitus, milles kummutati nõukogude propagandistide väited, et EVO ja „Veljesto“ on emigratsioo­nijuhtide väljamõeldised. Läkituses on öeldud, et valeteadetest hoolimata on nende organisat­sioon olemas. Edasi on läkituses juttu ajalehes „Pravda“ ilmunud NLKP Keskkomitee otsu­sest „Eesti NSV juhtiva kaadri osavõtust töötajate hulgas tehtud poliitilisest kasvatustööst“, mis kinnitab venestamispoliitika järjepidevust ja tugevnemist. Läkituses selgitati, et selle ot­suse eesmärgiks on tööstuse kunstliku forsseerimisega luua pinda kolonistide suuremaks sis­serännuks. Järgnevalt toodi arvukalt näiteid selle eesmärgi elluviimiseks rakendatud meetme­test. Veel on läkituses terve hulk ettepanekuid: et Eesti Vabariigi peakonsul USAs esitaks Soome valitsusele protestinoodi Tallinna süvasadama ehitamise asjus, et ERN avaldaks ja levitaks Tallinna sadamat ehitavate Soome tööliste seas „Veljesto“ üleskutset, et maailma noored ei osaleks Moskvas toimuval XII Ülemaailmsel Noorsoo- ja Üliõpilasfestivalil, et Ko­penhaageni tribunalil pöörataks tähelepanu kodakondsuse õiguspärasuse küsimusele okupee­ritud Eestis. USA presidenti ja 150t Esindajatekoja liiget tänati Niklusele osutatud toetuse eest ning avaldati heameelt Vabadusraadio eestikeelse osakonna ümbernimetamise puhul raadio­jaamaks Vaba Euroopa. Peale selle väljendati muret, et okupeeritud Eestis kavatsetakse laien­dada fosforiiditööstust Rakvere suurmaardla põhjal, ning protesteeriti Virumaa looduse jõhkra hävitamise vastu. Teatati, et „Veljesto“ ja Eesti Kultuurivara nõuavad Eesti Muinsuskaitse Seltsi taastamist, märkides samas, et okupeeritud Eesti on „liiduvabariikidest“ ainus, kus sel­list seltsi ei ole. Läkitusele on lisatud ülekutse Tallinna süvasadamat ehitavatele Soome töö­listele. Selles kutsuti töölisi üles lõpetama ehitustööd, kuna ehitis on ohtlik eesti rahvusele ning seda ehitades aitavad soomlased kaasa Eesti venestamisele ja koloniseerimisele. Tuletati ka meelde, kuidas Soome vabatahtlikud aitasid Eestit 1919. aastal ning kuidas eestlased tasu­sid selle auvõla Soome Jätkusõja ajal.

18.-19. aprill – ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil (eesistuja Lõiv, süüdistaja Adolf Kessler) mõisteti KrK § 68 lg 2 alusel süüdi Enn Tarto ja talle määrati karistu­seks 10 aastat vabaduskaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva viieaastase asumiselesaatmisega. Võttes arvesse Tarto varasemaid süüdimõistmisi nõukogu­devastase tegevuse eest tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Vaatamata mitmetele tema elukohus toimunud läbiotsimistel, ei õnnestunud KGBl midagi talle inkrimineeritavat leida. Ka kohtus ei tunnistanud Tarto end süüdi ning kohtuliku uurimise käigus ütlusi ei andnud. Seetõttu kasutati tema süüdimõistmiseks tunnistajate ütlusi. Selles mängis jällegi peaosa Pareki, Pesti ja Ahoneni protsessil peatunnistajana esinenud Urmas Nagel. Oma panuse and­sid ka Tarto endised vangilaagrikaaslased, nagu Bruno Javoiš, Teodor Reinhold, Ülo Niine­mets, Jüri Lõhmus, Kalju Maasikmäe (kes oli ka Tarto töökaaslane) jt. Endine laagrikaaslased Taivo Uibo ja Vilho Forsell ei olnud kohtusse ilmunud, kuid tema tunnistusi pidas kohus va­jalikuks ette lugeda. Tunnistajaterea lõpetas EELK Petseri koguduse õpetaja Villu Jürjo. Nende tunnistuste põhjal süüdistati Tartot tema rahvuslikus ja nõukogudevastases meelsuses, mis vaadeldaval perioodil pole põrmugi muutunud ning selle meelsuse varjamatus avaldamises teistele. Sellega ta tõmbas ja ässitas ka teisi nõukogudevastasele kuritegevusele. See kuritege­vus seisnes allkirjade andmises igasugustele avaldustele ja protestidele, nende avalduste pai­gutamises-sattumises illegaalsetesse väljaannetesse, igasuguse tendentsliku informatsiooni kogumises ja avalikustamise püüetes, konspiratiivses tegevuses, mis sellega kaasnes; side­mete pidamises väliseestlastega ja eriti Ants Kippariga; informatsiooni sattumises välismaale ja sealt materiaalse toetuse saamises.

1. november – läbiotsimine Mati Kiirendi elukohas Tallinnas Tatari tn 3-6. Seda viisid läbi KGB uurimisosakonna vanem uurija major Anto Ots ning KGB majorid Juri Lartsev ning Oleg Markov. Läbiotsimise alusena esitati KGB Leningradi uurimisosakonna määrus kriminaalasja algatamisest ukraina rahvuslase Apolloni Bernitšuk’i vastu. Uurija Otsa suulise seletuse kohaselt olevat mainitud Bernitšuk 1984. aasta augustis Leningradis kinni võetud NLiidu riigipiiri ebaseadusliku ületamise mõtetega peas (!). Kiirendilt nõuti võimalike šifrite ja šifreeritud kirjavahetuse väljaandmist, millel võiks olla seos antud kriminaalasjaga. Läbiotsimisel võeti ära 9 üksust, millel väideti olevat seos algatatud asjaga: Mart Nikluse au­tobiograafia, leht Permi eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagri nr 35 vangide nimede ja karistusaegadega, kaks tasku­ploki lehte Moskva ja Kiievi aadressidega, veel üks plokileht nimede ja telefoninumbritega, leht märkmetega Jan Kõrbi asjus ülekuulatud ja läbiotsitud isikute kohta, Kiirendi ja Kalju Mätiku telegrammi tekst Nina Martšenkole kaastundeavaldusega tema poja Valeri Martšenko hukkumise puhul Permi erirežiimiga vangilaagris 7. oktoobril 1984. Läbiotsimisele järgnenud ülekuulamisel eitas Kiirend salajase kirjava­hetuse pidamist Bernitšukiga ning protesteeris läbiotsimisel äravõetud materjalide suhtes, mille puudub seos Bernitšuki vastu algatatud asjaga.  

(Bernitšukiga oli Mati Kiirend viibinud koos Permi vangitöölaagris nr 37, kus esimene kandis 12aastast karistust “kodumaa reetmise” eest, mis seisnes selles, et ta oli üksi pagenud Ukrai­nast, läbinud Poola, seejärel Tšehhoslovakkia ning kinni nabitud Ungari piiri ületamisel.)

24. detsember – avalik kiri ÜRO peasekretärile tuumarelvi omavate riikide valitsustele, mil­les kutsuti üles kutsuda kokku tuumarelvi omavate riikide valitsusjuhtide nõupidamine ees­märgiga likvideerida tuumarelvastus. Samuti kutsutakse üles tuua ära kõik väeüksused teiste riikide territooriumidelt, välja arvatud ÜRO rahukaitseüksused. Edasi rõhutatakse vajadust tagada kõigis endistes tuumariikides legaalse mittevägivaldse opositsiooni tegutsemise õigus koos opositsioonilise ajakirjanduse tegutsemise õigusega ning  kuulutada välja amnestia kõi­kidele poliitvangidele, likvideerida kunstlikud kitsendused ida ja lääne vahel, lõpetada raadio saadete segamine, tagada emigreerumise ja turismi vabadus, tagada ajakirjanduse ja kirjan­duse levitamise võimalikkus üle riikide piiride, mis oleks kooskõlas ÜRO Inimõiguste üld­deklaratsiooniga. Samuti tehti ettepanek piirata arenenud tööstusriikide relvamüüki vähem­arenenud maadele. Kirjale olid alla kirjutanud Ülle Einasto, Karin Inno, Urmas Inno, Viktor Niitsoo, Eve Pärnaste, Endel Ratas, Ināra Serdāne ja Erik Udam.

detsember – Mordvas Baraševos asuva naiste poliitvangide vangilaagrist nr 385/3-4 saadeti 1984. aasta lõpul salaja välja läkitus, milles USA presidenti Ronald Reaganit õnnitleti ametisse tagasivalimise puhul. Seitsme sentimeetri pikkune, õhukesele paberile kirjutatud õnnitluskiri leidis koha Valges Majas presidendi töölaual. Kirja sisu on järgmine: ”Meie, naispoliitvangid NLiidus, soovime Teile õnne tagasivalimise puhul USA presidendiks. Meie imetleme Teie maad kõigi vabaduste ja inimõiguste tõttu. Meie soovime Teile edu vabaduse teel.” Kirjale olid allakirjutanud ukrainlannad Raisa Rudenko, Irina Ratušinskaja, Olha Matusevõtš ja Ga­lina Barats, leedulanna Jadvyga Bieliauskienė ja Edita Abrutienė , lätlanna Lidia Doronina, venelanna Natalia Lazareva eestlanna Lagle Parek.

1985

3. aprill – endine EELK Urvaste koguduse aseõpetaja Harri Mõtsnik (vallandatud konsistoo­riumi täiskogu 24. oktoobri 1984 otsusega EELK teenistusest alates 15. novembrist  1984 kirikuvalitsuse solvamise, korraldustele allumatuse jne eest) arreteeriti oma kodutalus Varbla külanõukogus Pärnumaal. Aktsiooni juhtis KGB vanemuurija major Anto Ots, vahistamise juures viibis ka KGB Pärnu osakonna ülem Milder. Ära võeti mit­mesuguseid materjale, sh kirjutusmasinad “Olympia” ja “Royal”. Samal päeval teostati läbiot­simised järgmiste isikute juures:

  1. EELK Räpina koguduse õpetaja Andres Põder’i elukohas;
  2. EELK Pilistvere koguduse õpetaja Vello Salum’i elukohas;
  3. EELK Juuru koguduse jutlustaja Urmas Soomere elukohas Kohilas;
  4. EELK Urvaste koguduse õpetaja Villu Jürjo elukohas;
  5. ENSV Teaduste Akadeemia Füüsikainstituudi sekretäri Maris Sarv’e elukohas Elvas. 

22. mai – Tunne Kelamile tehti KGB poolt NLiidu 25. detsembri 1972 salajase määruse alusel ametlik hoiatus “natsionalistlike kogunemiste” ja “nõukogudevastaste vaadete levitamise” eest. 11. aprillil 1985 alanud KGB aktsiooni käigus kuulati nn vestluse sildi allmitteametlikult üle eesti muusikapärandi uurijat ja klaverikunstnikku Vardo Rumessen’it, TA geoloogia insti­tuudi teadurit Rein Einasto’t, kirjanik Arvo Valton’it, Tallinna konservatooriumi võõrkeelte õppejõudu Heli Susi, filosoof Rein Ruutsoo’d, kirjastustöötajat Haljand Udam’it, üht teatrikrii­tikut, üht TPI töötajat ja veel mõningaid inimesi. Huvi tunti teatavate seltskondlike koosvii­bimiste kohta, kus seltskondli­kule läbikäimisele ja mõttevahetusele üritas KGB visalt omistada nõukogudevastase organi­satsioonilise tegevuse jooni, otsides juhte, programmi jne, samuti ka kultuuritegelaste võima­likke kokkupuuteid teadlike kodanikuõiguste eest seisjatega. Keskseks uurimisobjektiks oli ilmselt Mati Kiirend, samuti muusik Helju Tauk ning endine ENE toimetaja ja lektor Kelam, kuna need isikud olid esinenud KGB arvates võimukriitiliste ettekannetega nendel koosviibi­mistel.

21. juuni – ülaltoodud põhjustel tehti KGB poolt hoiatus ka Helju Taugile.

juuni – Läände jõudis „Teismeliste Laste Põrandaaluse Seltsi „Miku ja Manni“ üleskutse maailma lastele, eriti Saksa, Inglise, Prantsuse ja Ameerika noortele“. See avaldus oli Läände jõudnud salapärasel teel. Koostaja(te)ks oli ilmselt täiskasvanu(d), kes olid teksti sihilikult püüdnud sõnastada lapsekeelsena. Adressaatide vanavanaisadele heideti ette, et nad on Jalta konverentsil (ja salalepingutega) juba varem andnud Eesti Vene Moolokile inimohvriks. Edasi kirjeldati okupatsiooni ajal toimunud hirmutegusid, arvukate näidetega iseloomustati nõukoguliku elu absurdsust ning avaldati imestust selle üle, et lääneriigid soo­vivad rahu ja relvade ärakaotamist – seda olukorras, kus NLiit valmistub sõjaks. Läkituses rõhutati veel seda, et maailma noortelt ei oodata mingit konkreetset abi, mida nad ei saagi anda, vaid paluti neil panna „eesti rahva noored Looduse Punasesse Raamatusse, nagu on pandud haruldased linnud ja taimed“. Veel märgiti, et oma suuruse poolest „oleme ainult nagu kvarkid, teie kui tervete aatomitega võrreldes“, kuid ka „meil on olemasolu õigus ja teil on ju vabadus sellest aru saada“.

2. september – Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohtus (eesistuja T. Lao) mõisteti KrK § 195 lg 2 alusel süüdi Peeter Bötker (s 1969, vahi all alates 18.12.1984), Toomas Ild, (s 1968, vahi all alates 12.12.1984), Kaido Siider (s 1966, vahi all alates 30.12.1984)  ja Toivo Paabu (s 1968). Bötkerit ja Ildi karistati 3aastase ning Siiderit ja Paabut 2aastase vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Paabul lükati vastavalt KrK § 481 kohtuotsuse täitmine edasi kaheks aastaks. Bötker tunnistati süüdi selles, et ta koos H. Mõtusega ööl vastu 1. juulit 1984 kirjutas avalikes kohtades majade seintele nõukogude ühiskonda solvavaid fraase ning koos Ildi ja Siider kirjutasid natsionaalfašistlikku parteid propageerivad tähed „NF“ Linda mälestussam­bale. Ööl vastu 1. detsembrit 1984 süütasid Bötker, Siider, Ild ja Paabu Šnelli tiigi pargis asuva 1. detsembri 1924 kommunistide mässukatsele püstitatud mälestusmärgi, valades selle enne üle bensiiniga.

oktoober – Tallinnas võis mitmel pool näha avalikesse kohtadesse ilmunud nõukogude- ja venevastaseid loosungeid. Nii näiteks nägid 12. oktoobril paljud Männiku tee Liiva bussi­peatuses hoone seinal loosungit „Venelased Eestist välja!” Analoogiline loosung oli värviga kirjutatud Pärnu maanteel Tallinna Suusavabriku vastas asuvale hoonele.

1., 2. ja 5. oktoober – ENSV Ülemkohtus kriminaalasjade kohtukolleegiumi (eesistuja H. Kiviloo, prokurör Siim Kirsipuu) istung Harri Mõtsniku üle, keda süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel aastail 1979-1985 nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate ja laima­vate väljamõeldisi sisaldavate kirjutiste koostamises, paljundamises, hoidmises levitamise eesmärgil ja levitamises NLiidu territooriumil ning välismaale saatmises. Neid kasutasid ära eesti emigrantide reaktsioonilised väljaanded, samuti raadiojaamad Vaba Euroopa ja Amee­rika Hääl oma nõukogudevastastes programmides. Mõtsnik võttis omaks talle inkrimineerita­vate kirjutiste autorluse, andes, nagu eeluurimise ajal, tunnistusi mõnede isikute kohta, kes olid teda abistanud nende paljundamisel, levitamisel ja hoidmisel. Samas kinnitas ta, et kirju­tised kajastavad tema vaateid, mida ta muutnud ei ole, kuna peab neid õigeiks. Sama kinnitas ta ka oma lühikeses viimases sõnas. Kohus karistas Mõtsnikku 3aastase vabaduskaotusega range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Pärast armuandmispalve esitamist otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium võttes arvesse Harri Mõtsniku puhtsüdamlikku ülestunnis­tust ja siirast kahetsust talle armu anda. Mõtsnik vabastati 29. märtsil 1986 ta otse Patarei vanglast, ilma et teda oleks pärast kohtuistungit vangilaagrisse saadetud. Lisaks sellele ilmus nädalalehes Sirp ja Vasar Mõtsniku artikkel, kus ta häbenes, kahetses ja mõistis hukka oma nõukogudevastast tegevust.

5. september – Eeluurimisisolaatoris nr 1 (Patarei vangla) suri tehnikateadlane konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo „Desintegraator“ direktor Johannes Hint (s 1914). Hint vahistati 13. novembril 1981 fabritseeritud süüdistuste alusel, detsembris 1983 mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes karistati 15aastase vabadusekaotusega. Riik­likud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ning kutse võeti kohtu taotlusel ära. NLiidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult, postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara. Hint oli olnud sidemetes Eesti demokraati­dega ja koostanud omakirjastuslikke tekste („Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöö­dia” (1969-1974 Aivars Krauklise nime all kirjutatud traktaat); “Viimaseid mõtteid inimkon­nale”).

5. september –  ajalehes Vaba Eesti Sõna avaldati avalik kiri Välis-Eesti ajakirjandusele, mis kandis allkirja „Eesti Demokraatlik Partei (EDP)“. Üsna õõnsasisulises läkituses motoga „Vaba Eesti eest!“ väljendati soovi avaldada „teie kaudu“ oma partei põhikiri, sest „siis saab see paremini teatavaks, ka Eestis – meie kodumaal“. Läkituses paluti kaasabi partei põhikirja tõlkimisel inglise, saksa ja prantsuse keelde ning saatmisel neid keeli kõnelevate maade suu­rematele ajalehtedele. Samas juhiti tähelepanu sellele, et Eesti Demokraatlik Rahvarinne ei ole nende partei organisatsioon. EDP küll hindab kõrgelt nende vaprust Eesti vabaduse eest võitlemisel, kuid EDP arvates „see organisatsioon ei arvesta küllalt hästi võitlustingimusi ega pea kinni otstarbekast taktikast“. Seetõttu ei ole EDP huvitatud kontaktidest nendega, kuid vaatleb neid kui ainsat organisatsiooni, kes „peale meie ka Eestis regulaarselt tegutseb ja püüab midagi ära teha Eesti Vabaduse ideaalide levitamisel“. Läkituse lõpus on öeldud, et põhikiri on toimetatud Läände ja see antakse selle sinna viinud inimese kaudu „teile avalda­miseks“ pärast seda, kui ajalehes on teatatud, et ollakse nõus seda avaldama.

1986

august – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Päeva puhul saabus EVVAle Eestist läkitus, millele allakirjutajaiks oli märgitud „TEIE KAASVÕITLEJAD“.  Selles oli öeldud, et nõuko­gude propaganda kasutab kõiki vahendeid juurutamaks eesti rahva teadvusse kommunistlikku ideoloogiat, eestlastele võõraid venepäraseid mõttestereotüüpe, selleks et maha suruda usku iseseisva ja demokraatliku arengu võimalikkusesse. Kuid tõelised patrioodid ei ole kunagi alla andnud ega võitlust lõpetanud. Püüdes Eesti vabaduse eest võitlejaid maha suruda, on Eesti parimaid poegi ja tütreid pandud trellide taha. Kahjuks on mõned neist ilmutanud argust ja ütelnud lahti oma ideaalidest. Võimud kasutavad neid nüüd oma huvides, püüdes vabadusse jäänud võitlejaid isoleerida, mustata ja alandada ning lüüa kiilu nende ridadesse. Läkitus lõp­pes tõdemusega, et „eestlaste rahvusliku uhkuse, eesti rahva ja vaba maailma rahvaste vahe­lise ühtekuuluvustunde kasvatamine on meie peamine ülesanne“ ning „ees ootab helge tulevik – olla vaba, iseseisev ja õnnelik“. Läkituse autorid ei ole seni end avalikustanud.

1987

14. juuni – 1941. aasta juuniküüditamise aastapäeval korraldas Läti Helsingi-86 rühmitus Riias Vabadussamba juures meeleavalduse, millel osales 5000 inimest, et mälestada Nõuko­gude võimu ohvreid ja asetada monumendi jalamile lilli. Seal viibis ka Tiit Madisson, kes oli Lätis ravil. Kohtudes endiste poliitvangidega Lätist ja Leedust, lepiti kokku, et MRP aasta­päeval korraldatakse kolme Baltikumi riigi pealinnades rahumeelsed meeleavaldused.

30. juuli – Heiki Ahonen, Jan Kõrb, Tiit Madisson ja Lagle Parek saatsid avaliku kirja EKP Ajaloo Instituudile, ajalehele Rahva Hääl ja ajakirjale Aja Pulss, milles tehti ettepanek avalikustamise ning ajaloo „valgete laikude” kõrvaldamise raames avalikus­tada Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollid selle kurva sündmuse 48. aastapäeval. 

15. august – teadaanne Eesti elanikele Molotov–Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) moodustamisest. Peale nelja algataja liitusid grupiga veel Mati Kiirend, Jüri Mikk ja Ilse Heinsalu. Grupi avaliku esindajana astus esile Tiit Madisson, teiste liikmete nimed lubati avalikustada 23. augustil. Samas teatati 23. augustil kell 12 Tallinnas Raekoja platsil korraldatavast miitingust meenutamaks Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud lepingu taga­järjel hukkunud eestlasi Hiljem liitusid veel mõned isikud, grupi suuruseks jäi 19 inimest. Anti välja MRP-AEG infobülletääni, mille toimetajaks oli Viktor Niitsoo.

23. august – MRP-AEG poolt korraldati Tallinnas Hirvepargis meele­avaldus okupeeritud millel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist. Algselt pidi miiting toimuma Raekoja platsil, kuid viimasel hetkel tühistas linnavalitsus selleks antud loa. Miilitsa nõudmisel suunduti edasi Harjumäele. Kanti loosungeid “Molotov-Ribbentropi sobing avali­kuks!”, “Enesemääramisõigust Baltimaadele!”, “Tühistada Molotov-Ribbentropi leping!”, “Stalinlikud timukad kohtu alla!”, “Vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele!” jt. Peakõnele­jaks oli Tiit Madisson. Sõna võtsid veel Heiki Ahonen, Erik Udam, Jüri Mikk, Kalju Mätik ja Roman Bode. Luuletusega esines poetess ja näitleja Merle Jääger. Samal päeval peeti analoo­gilised miitingud ka Riias ja Vilniuses. Eriti rahvarohke oli Läti pealinnas toimunu, kus osales ligikaudu 10000 inimest. Vilniuse miiting oli tagasihoidlikum, sellest võttis osa vaid 1000–2000 inimest.

24. august –  EKP KK Büroo istung, mis oli pühendatud eelmisel päeval Tallinnas toimunud Hirvepargi miitingu, mida kompartei slängis nimetati „sborištše’ks“, arutelule. Istungil ise­loomustati toimunut kui natsionalistlikku ja nõukogudevastast väljaastumist. KGB, sisemi­nisteerium, kompartei linna- ja rajoonikomiteed said sarjata selle eest, et neil ei olnud vaja­likke andmeid „sborištše“ suuruse kohta, mistõttu juhtunu tuli nende jaoks täieliku ootamatu­sena. EKP KK, ajalehtede toimetused, raadio ja TV ei võtnud midagi ette “raadiohäälte” neut­raliseerimiseks. EKP propaganda ja agitatsiooniosakonnale, vabariiklike ajalehtede toimeta­jatele tehti ülesandeks anda operatiivne vastulöök, paljastada „sborištše“ eesmärke ja selle organiseerijaid ning avaldada kultuuritegelaste ja tööeesrindlaste arvamusi. KGB ja sisemi­nisteerium pidid tugevdama tööd, et saada õigeaegset teavet dissidentliku elemendi poolt ka­vandatavate ettevõtmiste kohta. Büroo istungi suunistest lähtuvalt algas ajakirjanduses Hirve­pargi miitingu ja selle korraldajate vastane kampaania.

5. september – Viljandi bussijaamas peeti Tarvastusse muinsuskaitseklubide IV kokkutule­kule suunduv Lagle Parek ja teda saatnud Viktor Niitsoo end kriminaaljälituse töötajatena tutvustatud erariides isikute poolt kinni ja sõidutati Tartusse. Niitsoo lasti kohe vabaks, ent Parek viidi Tartu miilitsajaoskonda, kus temaga vestlesid Tartu miilisaülem Aleks Uibo ja KGB ülem Anti Talur. Sellest episoodist sai alguse MRP-AEG liikmete lühiajaliste kinnipi­damiste ja liikumistakistuste korraldamise taktika, millega püüti ära hoida nende osalemist mitmesugustel üritustel. Sel teel loodeti jätta kohaletulnud rahvas ilma organisaatoriteta ning ühtlasi süüdistada MRP-AEG liikmeid nahahoidmises.

26. september – ajalehes Edasi avaldati Siim Kallas’e, Tiit Made, Edgar Savisaar’e ja Mikk Titma artikkel „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“. Selle ettepaneku sisuks oli ENSV muutmine täielikult isemajandavaks liiduvabariigiks ühes oma rahaga, mis pidi olema konverteeritav lääneriikide valuutade suhtes. Osavalt rõhuti veel ühele valupunk­tile, lubades pidurdada sisserännet Eestisse. Kuna muulaste massiline sissevool ähvardas jätta eestlased vähemuseks oma kodumaal, mõjus see nõue rahvale eriti köitvalt.

30. september  – korraldas Jüri Mikk Moskvas Punasel väljakul üksikmeeleavalduse kandes loosungit „Nälgin alates 1. sept. protestiks MRP ja selle salaprotokollide mitteavaldamise vastu“. Paari minuti pärast toimetati Mikk ja teda saatnud Eve Pärnaste miilitsasse ning saa­deti seejärel Moskva SAO ülema asetäitja kindral Šarankovi määrusega Moskvast välja. Mikk pidas lõpetas näljastreigi 31. oktoobril.

21. oktoober  – Ain Saare eestvedamisel otsustati korraldada Võru kalmistul Vabadussõjas langenute mälestamine. Mõni aeg varem oli tema poolt algatatud Vabadussõjas langenute haudade korrastamine. Toimusid kokkupõrked miilitsa ja meeleavaldusel osalejate vahel, kellest mõned peeti kinni ja karistati administratiivkorras rahatrahviga.

6. detsember – Heiki Ahonenile esitati ENSV prokuratuuris hoiatus, et senise tegevuse jät­kamise korral tühistatakse ennetähtaegse vabastamise määrus. Detsembris oli ta välja kutsutud välja OVIRi, ja tehti ettepanek emigreeruda. Samas esitati kutse sõjaväe kordusõppustele Tšernobõli. Mõlemast ettepanekust Ahonen keeldus. 21. jaanuaril 1988 esitati Ahonenile saanud kutse ilmuda 1. veebruaril 90päevastele kordusõppustele Tšernobõli. Et tegemist oli provokatsioonilise katsega saata MRP-AEG liige eluohtlikku piirkonda tuumaelektrijaama avarii tagajärgi likvideerima, kirjutas Ahonen 1. veebruaril sõjakomissariaadis avalduse, milles keeldus kordusõppustele sõitmisest, tuues ettekäändeks perekondlikud põhjused. Ahonen võeti sealsamas vahi alla ja paigutati Patarei vanglasse. Kuna perestroika tingimustes oli Ahoneni süüdimõistmine võimudele väga tülikas, pakuti talle võimalust välja rännata Rootsi, mis sai teoks 5. märtsil 1988. 

10. detsember – Lagle Parek kutsuti KGB Tartu osakonda, kus talle tutvustati 1941. aastal tšekistide poolt mõrvatud isa, Eesti Vabariigi kutsuti sõjaväe kapteni Karl Pareki toimikut ning ühtlasi püüti teda veenda emigreeruma. See kõik aga oli asjatu, sest Parek välja rännata ei soovinud ega andnud väljapressimisele järele.

19. detsember – MRP-AEG avaldus, millega nimetati grupi auliikmeteks poliitvangid Mart Niklus ja Enn Tarto. Nii loodeti anda suuremat kaalu nende vabastamisnõuetele.

20. detsember – Võrus moodustati Rannatares sõltumatu noorteorganisatsioon „Vaba-Sõltu­matu Noorte Kolonn Nr 1“. Asutamiskoosolekust võttis osa 20 inimest, kellest kõigist, peale kahe organisatsiooni juures vaatlejana tegutsemist eelistanud muinsuskaitselase, said organi­satsiooni liikmed. 1988. aasta jaanuari algul asuti välja andma noortekolonni häälekandjat Avalik Arvamus. Selle toimetajaks oli Ain Saar.

24. detsember – Lagle Parek kutsuti ENSV Prokuratuuri, kus 1980. aastatel toimunud polii­tilistel kohtuprotsessidel süüdistajatena esinenud prokurörid Adolf Kessler, Siim Kirsipuu ja Evald Lang ning veel keegi tundmatu mees tegid üheskoos teatavaks, et kui Parek oma polii­tilist tegevust ei lõpeta, tühistatakse armuandmine ning ta saadetakse vanglasse tagasi. 

Kriminaalseadustik (1929)

Kriminaalseadustik – Riigikogu poolt 26.03.1929.a vastuvõetud 396

Riigikogu poolt 26. märtsil 1929. a. vastuvõetud 396.

ÜLDOSA.

1. peatükk. Üldmäärused.

§ 1. Süüteoks loetakse tegu, mis selle kordasaatmise ajal seadusega keelatud karistuse ähvardusel.

§ 2. Süütegude eest määratavad karistused on: 1) surmanuhtlus; 2) sunnitöö; 3) vangimaja; 4) arest; 5) rahatrahv.

§ 3. Süütegu, müle eest seadus määrab raskema karistusena surmanuhtluse või sunnitöö, nimetatakse raskeks kuriteoks. Süütegu, müle eest seadus määrab raskema karistusena vangimaja, nimetatakse kuriteoks. Süütegu, mille eest seadus määrab raskema karistusena aresti või rahatrahvi, nimetatakse üleastumiseks. 2. peatükk. Kriminaalseadustiku maksvuspiirkond.

§ 4. Käesoleva seadustiku alla kuuluvad kõik Eesti Vabarügi piirides kordasaadetud süüteod, olgu kordasaatja Eesti Vabarügi kodanik või välismaalane, § 5 ettenähtud eranditega.

§ 5. Käesoleva seadustiku alla ei kuulu: 1) teod, mida karistatakse eriseaduste järgi, neis piirides, mis määratud nimetatud seadustes; 2) nende väüsmaalaste süüteod, kellel Eesti Vabarügis eksterritoriaalsuse õigus.

§ 6. Käesoleva seadustiku alla kuuluvad nende Eesti Vabarügi kodanikkude poolt välismaal kordasaadetud süüteod, kellel seal eksterritoriaalsuse õigus.

§ 7. Käesoleva seadustiku alla kuuluvad Eesti Vabariigi kodanikkude poolt väljaspool Vabariigi piire kordasaadetud süüteod: 1) kui need on rasked kuriteod või kuriteod või 2) kui need on sarnased üleastumised, mille karistatavus nende kordasaatmisel väljaspool Eesti Vabariigi piire ette nähtud Vabariigi poolt sõlmitud rahvusvahelises lepingus. Käesoleva seadustiku alla kuuluvad ka välismaalaste poolt väljaspool Eesti Vabariigi pure kordasaadetud süüteod:
1) kui need on rasked kuriteod või Eesti Vabarügi kodanikkude õiguste või Eesti Vabariigi varanduste või sissetulekute vastu sihitud kuriteod või
2) kui süüteo karistatavus selle kordasaatmisel väljaspool Eesti Vabariigi piire ette nähtud Vabarügi poolt sõlmitud rahvusvaheHses lepingus.

§ 8. Väljaspool Eesti Vabariigi piire kordasaadetud süüteo eest ei võeta § 7 nimetatud juhtudel kordasaatjat vastutusele käesoleva seadustiku järgi:
1) kui tegu selle kordasaatmise koha seaduse järgi ei olnud keelatud;
2) kui süüalune välismaa kohtu seadusjõulise otsusega on Õigeks mõistetud või karistusest vabastatud;
3) kui süüdlaseks mõistetu välismaa kohtu otsusega määratud karistuse täielt on ära kandnud või
4) kui võõra riigi vastu sihitud süütegu kuulub nende hulka, milles ei lubata süüaluse väljaandmist. Väljaspool Eesti Vabarügi piire kordasaadetud süüteo eest käesoleva seadustiku § 7 järgi vastutusele võetavale isikule kergendatakse karistust § 53 põhjal, kui süüdlaseks mõistetu väüsmaa kohtu otsusega määratud karistusest ühe osa on ära kandnud või kui süüteo kordasaatmise koha seadus, võrreldes käesoleva seadustikuga, määrab kergema karistuse.

§ 9. Paragrahv 8 esimeses lõikes p.p. 1 ja 2 ning teises lõikes sisalduvad määrused ei maksa §§ 74—76 ettenähtud raskete kuritegude kohta ja, kui süüdlane Eesti Vabariigi kodanik, siis ka mitte nende süütegude kohta, mis §§ 80—87, 92—96, 605 teises ja kolmandas lõikes ja 607 neljandas lõikes on tähendatud.

§ 10. Välismaalane, kes väljaspool Eesti Vabariigi piire saatnud korda raske kuriteo või kuriteo, mille eest ta Eesti Vabariigis ei ole seatud korras süüdlaseks või süütuks mõistetud või karistusest vabastatud, antakse välja lepingu järgi, mis sõlmitud süüaluse väljaandmist nõudva riigiga, või selles suhtes nimetatud riigiga maksva vastastikkuse põhjal. Eesti Vabariigi kodanik antakse välja samadel tingimustel, kuid ainult lepingu järgi, mis sõlmitud süüaluse väljaandmist nõudva riigiga.

§ 11. Uut kriminaalseadust kohaldab kohus otsuste tegemisel ka nende tegude kohta, mis saadeti korda enne uue seaduse maksmahakkamist, kui need teod kordasaatmise ajal olid keelatud karistuse ähvardusega. Uue seaduse põhjal määratavat karistust kergendatakse § 53 järgi, kui süüteo kordasaatmise ajal maksva seaduse järgi karistus uue seadusega võrreldes oli kergem. Karistatavust kõrvaldav aegumise tähtaeg arvatakse välja selle seaduse põhjal, mis süüteo kordasaatmise (§ 69 p.p. 1 ja 2) või kohtuotsuse tegemise ajal (§ 69 p. 3) oli maksev, kui selles seaduses määratud tähtaeg uue seadusega võrreldes on lühem.

3. peatükk. Karistused.

§ 12. Surmanuhtlus saadetakse täide mitteavalikult poomise või, surmamõistetu soovil, mürgitamise läbi.

§ 13. Sunnitöö määratakse tähtajata või tähtaegselt neljast kuni viieteistkümne aastani. Sunnitöölisi peetakse kinni sunnitöömajades ja neid pannakse tegema sunduslikke raskeid töid niihästi sunnitöömajades kui ka väljaspool. Kinnipidamise viis, vastavalt parandamise sihile, määratakse lähemalt vangistuse seadustikus.

§ 14. Vangimaja karistus määratakse kahest nädalast küni kuue aastani. Vangimajja mõistetuid peetakse kinni vangimajades ja neid pannakse tegema sunduslikke töid niihästi vangimajas kui ka väljaspool. Mitte üle kuue kuu kinnimõistetuid võib saata töödele väljaspool vangimaja ainult nende oma nõusolekul.Kinnipidamise viis, vastavalt parandamise sihile, määratakse lähemalt vangistuse seadustikus.

§ 15. Arest määratakse ühest päevast kuni kuue kuuni. Aresti mõistetuid peetakse kinni arestimajades ühiselt, kuid nende palvel ja vabade kambrite olemasolekul üksikult. Üle seitsme päeva aresti mõistetuid kohustatakse endile valima tegevust, mis lubatud arestimajas.

§ 16. Sunnitöö tähtaeg määratakse aastate ja poolaastate, vangimaja tähtaeg aastate, kuude ja nädalate, ning aresti tähtaeg kuude, nädalate ja päevade kaupa. Seaduses ettenähtud lisakaristuste tähtajad õiguse kaotus töötada pärast karistuse kandmist seaduses nimetatud kaubandus- ja tööstusaladel või muus tegevuses, niisama riigi või omavalitsuse teenijate tagandamisega kaasaskäiv keeld pidada samasugust või kõrgemat teenistuskohta määratakse aastate ja kuude kaupa. Tähtaegade väljaarvamisel loetakse päevas kakskümmendneli tundi, nädalas seitse päeva; kuud ja aastad arvatakse kalendri järgi.

§ 17. Rahatrahv määratakse kroonides, välja arvatud juhud, kus seaduses ette nähtud eriarveviis. Kui rahatrahvi ülemmäär seaduse järgi on sada krooni või rohkem, siis ei või määratav trahvisumma olla alla kümne krooni. Rahatrahvi maksmise tähtaega võib kohus pikendada või maksmist jaotada, kuid mitte rohkem kui ühe aasta peale, arvates otsuse seadusjõusse astumise päevast. Rahatrahv läheb riigi kasuks.
§ 18. Surmanuhtlusele või sunnitööle mõistmisega käib kaasas rügi ja omavalitsuse teenistuskohalt tagandamine ja riikliku pensioni, kaitseväeliste auastmete, autähtede ning aumärkide kaotus.
§ 19. Sunnitööle mõistetu kaotab õiguse:
1) olla valijaks või valitavaks riigi või omavalitsuse asutuste valimistel ja võtta osa rahvahääletamisest ja rahvaalgatamisest;
2) olla riigi või omavalitsuse teenistuses;
3) olla mittekohuslikus kaitseväeteenistuses;
4) olla eestkostjaks või hooldajaks;
5) olla juhatajaks, kasvatajaks või õpetajaks avalikkudes või era õppe- või kasvatusasutustee;
6) olla vahekohtunikuks, konkursi valitsuse või administratsiooni liikmeks, vannutatud hooldajaks, vandekohtunikuks või advokaadiks;
7) olla tunnistajaks lepingute või aktide tegemise juures, kus tunnistajate osavõtmist seaduse järgi nõutakse. § 20. Vangimajja mõistmisega võib ühendada §§ 18 ja 19 ettenähtud õiguste kaotust, kas kõik koos või üksikult, kui vangimaja karistuse ülemmäär seaduse järgi ületab ühe aasta; kui see ülemmäär ei ületa üht aastat, siis ainult seaduses eriti ettenähtud juhtudel.

§ 21. § 19 põhjal kaotatud õigused antakse tagasi: sunnitööle mõistetule kümne aasta pärast ja vangimajja mõistetule viie aasta pärast, arvates kinnipidamise lõpust. Süüdimõistetu laitmatu ülespidamise korral ja tema palvel võib lühendada neid tähtaegu, kui pool aega möödas.

§ 22. Seaduses ettenähtud kordadel määratakse seaduses eriti tähendatud lisakaristusi järgmiselt:
1) seaduses tähendatud kaubandus- või tööstusaladel või mõnes muus tegevuses töötamise õiguse kaotuse korral arvatakse kaotuse tähtaeg karistuse kandmise lõpust;
2) neil kordadel, kui kohtuotsuse avalik väljakuulutamine seaduses ette nähtud, trükitakse see süüdlase kulul Riigi Teatajas ja ühes eraajalehes kohtu määramise järgi;
3) seaduses ettenähtud riigi või omavalitsuse teenijate tagandamine teenistuskohast, välja arvatud § 66 teises lõikes nimetatud juht, käib koos keeluga samasugust või kõrgemat teenistuskohta pidada seaduses määratud aja jooksul;
4) seaduses eriti määratav tasuraha läheb riigi kasuks, kui seaduses ei ole ette nähtud teist otstarbet. § 23. Sunnitööle või vangimajja mõistetud välismaalase võib kohus määrata maalt väljasaatmisele pärast karistuse ärakandmist, temale keelates tagasituleku Eesti Vabariiki.

§ 24. Asjad, mille valmistamine, müümine, levitamine, kaasaskandmine või hoidmine keelatud, võetakse ära ja, kui seaduses nende tarvitamise kohta ei ole erimäärusi, hävitatakse või tunnustatakse riigi omanduseks. Samuti võetakse ja hävitatakse või tunnustatakse riigi omanduseks:
1) süüteo kordasaatmiseks valmisseatud või tarvitatud asjad, kui neid asju harilikult tarvitatakse ainult süüteo kordasaatmiseks;
2) muud seaduses eriti nimetatud asjad.

§ 25. Mis ilma sellekohase loata avatud või sisse seatud, suletakse vastava loa saamiseni. Mis korravastaselt ehitatud, avatud, sisse seatud, ümber ehitatud, parandatud või uuendatud, tuleb kohtu poolt määratud aja jooksul süüdlase kulul lammutada, sulgeda, parandada, teisale paigutada või alguskorda seada:
1) kui see, mis süüdlase poolt saadeti korda, kahjulikuks tunnustatakse avalikule julgeolekule või rahva tervisele;
2) kui saadeti korda süüteod, mis ette nähtud §§ 222 p. 3, 223, 300 teises lõikes, 301, 302, 305 p. 3, 307, 367, 377 ja 384.

§ 26. Paragrahvide 24 ja 25 määrusi kohaldab kohus ka kaebealuse õigeksmõistmise või karistusest vabastamise korral, samuti kriminaaljälgimise lõpetamisel või seismapanekul. 4. peatükk. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamine.

§ 27. Vangimajja mitte üle kolme aasta ilma §§lß või 19 ettenähtud õiguste kaotuseta, samuti aresti või aresti rahatrahvi asendamiseks mõistetut võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada, kui ta varemalt ei ole karistatud sunnitööga või vangimajaga ja kui see vabastamine kohtu arvamise järgi süüdlase viib parandusele, nõnda et ta edaspidi enam ei andu kuritegevusele.

§ 28. Karistuse kandmisest tingimisi vabastatule määratakse katseaeg ühest kuni kolme aastani.

§ 29. Kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatu katseaja kestel saadab korda uue süüteo, mille eest ta mõistetakse kas katseaja kestel või kahe aasta jooksul pärast seda sunnitööle või vangimajja, siis pööratakse ühes sellega ka endine karistus täitmisele liitmismääruste järgi. Kui ta aga mõistetakse aresti, siis võib kohus ühes sellega ka endise karistuse täitmisele pöörata liitmismääruste järgi.

§ 30. Kui karistuse kandmisest tingimisi vabastatu enne katseaja määramist oli saatnud korda süüteo, mille eest ta katseaja kestel mõistetakse sunnitööle või vangimajja, siis pööratakse ühes sellega ka endine karistus täitmisele koostusmääruste järgi.

§ 31. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamine ei takista kohtukulu ja kahjutasu sissenõudmist ega asjade äravõtmist.

§ 32. Kui karistuse kandmisest tingimisi vabastamine ei ole tühistatud §§ 29 või 30 ettenähtud tähtaegadel, siis loetakse karistus kustunuks.

5. peatükk. Enne tähtaega tingimisi vabastamine.

§ 33. Enne tähtaega võib tingimisi vabastada: tähtajata sunnitööle mõistetut, kui ta vähemalt kümme aastat, ja tähtaegsele sunnitööle või vangimajja mõistetut, kui ta vähemalt pool temale määratud karistusest ära on kandnud. Ühelgi juhul ei või vabastada enne, kui karistusalune vähemalt kolm kuud kohtuotsuse täitmiseks on kinni peetud. Neisse tähtaegadesse arvatakse ka eelvangistuse aeg, mis kohus on arvanud karistusse.

§ 34. Enne tähtaega võib tingimisi vabastada kinnipeetavat sel korral, kui ta kiiduväärne ülespidamine kinnioleku ajal küllalt põhjust annab eeldamiseks, et ta pärast vabastamist enam ei andu kuritegevusele.

§ 35. Enne tähtaega tingimisi vabastatule määratakse katseajaks kandmata jäänud karistusaeg. Tähtajata sunnitööle mõistetule määratakse ennetähtaegse vabastamise korral katseajaks kaheksa aastat.

§ 36. Kui enne tähtaega tingimisi vabastatu katseaja kestel saadab korda uue süüteo, mille eest ta mõistetakse kas katseaja kestel või kahe aasta jooksul pärast seda sunnitööle või vangimajja, siis pööratakse ühes sellega ka endise karistuse kandmata jäänud osad täitmisele liitmismääruste järgi. Kui ta aga mõistetakse aresti, siis võib kohus ühes sellega ka endise karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pöörata liitmismääruste järgi.

§ 37. Enne tähtaega võib tingimisi vabastada ka eelmise (36) paragrahvi järgi liidetud karistuse kandmisest, kuid seejuures arvutatakse vabastamise tähtaeg (§ 33) uue süüteo eest määratud karistuse järgi, pärast endise karistuse kandmata jäänud osa täielikku kandmist.

§ 38. Kui enne tähtaega tingimisi vabastamine ei ole tühistatud § 36 ettenähtud tähtajal, siis loetakse karistus kantuks, arvates tingimisi vabastamise päevast. 6. peatükk. Süüksarvamise ja kuritegelikkuse tingimused.

§ 39. Süüks ei arvata süütegu, mille saatis korda isik, kes kordasaatmise ajal oma teo iseloomust ja tähendusest ei võinud saada aru või juhtida oma tegevust, olgu vaimu tegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või keha veast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel. Kui kohus tunnustab sarnase isiku erivalveta jätmise hädaohtlikuks, annab ta selle isiku vastutusliku valve alla tema vanematele või teistele isikutele, kes sellega on nõus, või paigutab ta haigemajja. Kui aga tapmine, üliraske kehavigastus, vägistamine, tulesüütamine või nende süütegude katse saadeti korda, siis paigutatakse kordasaatja tingimata haigemajja.

§ 40. Süüks ei arvata süütegu, mille saatis korda lapseealine, alla kaheteistkümne aastases vanuses.

§ 41. Süüks ei arvata süütegu, mille saatis korda kaheteistkümne kuni seitsmeteistkümne aastane alaealine, kes oma teo iseloomust ja tähendusest ei võinud saada aru või juhtida oma tegevust. Neid alaealisi võib anda vastutusliku valve alla vanematele, nende eest hoolitsevatele isikutele või muudele ustavatele isikutele, kes sellega on nõus; raskete kuritegude või kuritegude kordasaatmisel aga võidakse neid paigutada ka parandusasutustesse, kui see aga võimata, siis alaealiste jaoks vangimajas seatud eriruumidesse. Parandusasutustesse või alaealiste jaoks vangimajas seatud eriruumidesse paigutatud alaealised peetakse seal kinni kuni paranemiseni, ühelgi juhul mitte alla ühe aasta ja mitte kauem kui nende kaheksateistkümne aastaseks saamiseni; neid aga, kes paigutamise ajal üle viieteistkümne aasta vanad olid mitte kauem kui nende kahekümne aastaseks saamiseni.

§ 42. Süüks ei arvata süütegu, mida kordasaatja ei võinud ette näha või ära hoida.

§ 43. Selle asjaolu mitteteadmine, millel põhjeneb teo kuritegelikkus või vastutuse raskenemine, kõrvaldab teo või vastutust raskendava asjaolu süüksarvamise. See määrus ei maksa ettevaatamatute tegude kohta.

§ 44. Süüteoks ei loeta tegu, mis saadetud korda seaduse täitmiseks, ega ka tegu, mis saadetud korda teenistuse alal antud käsu täitmiseks, kui käsu on andnud sellekohane võim tema seaduslikkudes võimkonna piirides, kokkukõlas seatud eeskirjadega, ja kui ta ei kirjutanud ette midagi lausa kuritegelikku.

§ 45. Süüteoks ei loeta tegu, mis saadetud korda hädakaitse juures kaitsja enese või teise inimese isikulise või varandusliku hüve vastu sihitud seadusvastase kallalekippumise korral. Hädakaitse piiridest üleastumine kaitse liialdamise või ebaõigel ajal tarvitamise teel on karistatav ainult seaduses eriti ettenähtud juhtudel.

§ 46. Süüteoks ei loeta tegu, mis saadetud korda enese või teise inimese elu päästmiseks hädaohust, mis tekkis ähvarduse, seadusvastase sundimise või muu põhjuse läbi, ja mida samal ajal ei saadud kõrvaldada muude abinõudega. Süüteoks ei loeta ka tegu, mis saadetud korda enese või teise inimese tervise, vabaduse, sugulise puhtuse või muude isikuliste või varanduslikkude hüvede päästmiseks hädaohust, mis tekkis ähvarduse, seadusvastase sundimise või muu põhjuse läbi ja mida samal ajal ei saadud kõrvaldada muude abinõudega, kui sealjuures teo kordasaatjal küllalt põhjust oli pidada vähetähtsaks tema poolt sünnitatavat kahju kaitstava hüvega võrreldes. > 5 Nimetatud määrused ei maksa neil juhtudel, kus süüteoks loetakse hädaohu eest kõrvalehoidumine ise.

§ 47. Süüteoks ei loeta tegu, mis oli sihitud olematu objekti vastu, või niisuguse objekti vastu, mis silmnähtavalt kõlbmatu seda liiki süüteo kordasaatmiseks, nagu see oli kavatsetud. 7. peatükk. Süüdluse liigid.

§ 48. Süütegu loetakse tahtlikuks mitte ainult siis, kui süüdlane soovis selle korda saatmist, vaid ka siis, kui süüdlane teadvalt sündida laskis tagajärje, millest tingitud selle teo kuritegelikkus. Süütegu loetakse ettevaatamatuks mitte ainult siis, kui süüdlane seda ette ei näinud, ehk seda küll võis ja pidi ette nägema, vaid ka siis, kui ta küll ette nägi tagajärje, millest tingitud selle teo kuritegelikkus, kuid kergemeelselt eeldas hoida ära seda tagajärge. Rasked kuriteod on karistatavad ainult tahtliku süü olemasolul. Kuriteod on karistatavad tahtliku süü olemasolul, ettevaatamatu süü olemasolul aga ainult seaduses eriti ettenähtud juhtudel. Üleastumised on karistatavad mitte ainult tahtliku süü, vaid ka ettevaatamatu süü olemasolul, välja arvatud seaduses eriti ettenähtud juhud.

§ 49. Tegu, millega algab süüteo täidesaatmine, kui süüdlane soovis selle kordasaatmist, see aga jäi teostamata tema tahtest rippumatu asjaolu pärast, loetakse süüteo katseks. Raske kuriteo katse, samuti seaduses eriti nimetatud kordadel kuriteo katse, on karistatav, kuid nende süütegude eest seaduses määratud karistusi kergendatakse § 53 määratud alustel. Üleastumise katse ei ole karistatav. Katse süütegu saata korda selleks lausa kõlbmatute abinõudega, mis valitud äärmise harimatuse või ebausu tõttu, ei ole karistatav.

§ 50. Tahtliku süüteo täidesaatmiseks abinõu muretsemist või kõlblikuks tegemist loetakse süüteo ettevalmistuseks. Ettevalmistus on karistatav seaduses eriti nimetatud juhtudel, kui ettevalmistuse seejuures katkestas asjaolu, mis ei olenenud süüdlase tahtest.

§ 51. Kui süüteo saatsid korda mitu isikut, kes selle kordasaatmiseks olid kokku leppinud või teadvalt üheskoos tegutsesid, siis loetakse süüteo osalisteks need, kes:
1) süüteo vahetult saatsid korda või võtsid osa selle täidesaatmisest;
2) kes kihutasid teist isikut süüteost osavõtmisele;
3) kes olid kaasaitajateks sellega, et nad süüteo kordasaatmise abinõusid kätte muretsesid või takistusi kõrvaldasid, või et nad aitasid süütegu saata korda nõuandmisega, juhatusega või lubamisega kordasaatmist mitte takistada või seda varjata. Raske kuriteo või kuriteo osalised langevad karistuse alla, mis seaduses nende süütegude eest on määratud, kuid kaasaitajale, kelle abil ei olnud olulist tähtsust, kergendatakse karistust § 53 määratud alustel. Üleastumise osalistest karistatakse ainult üleastumise vahetut kordasaatjat või tema täidesaatmisest osavõtjat; kihutaja ja kaasaitaja aga langevad karistuse alla ainult seaduses eriti ettenähtud juhtudel. Erilised isiklikud vahekorrad ja tingimused, mis määravad, suurendavad või vähendavad mõne süüteoosalise karistatavuse, ei mõjuta teiste osaliste vastutust. Osaline, kes loobus süüteost osavõtmisest ja õigel ajal võttis tarvitusele kõik temast olenevad abinõud süüteo kõrvaldamiseks, vabastatakse karistusest.

§ 52. Kes teise või mitme isikuga kokku leppis saata korda rasket kuritegu või kuritegu ja ei loobunud seesugusest kokkuleppest, kuid siiski ei olnud raske kuriteo või kuriteo osaliseks, vastutab ainult kokkuleppimise eest. Kokkuleppimine saata korda rasket kuritegu või kuritegu, samuti osavõtmine mitme raske kuriteo või kuriteo kordasaatmiseks ühinenud salgast on karistatav seaduses eriti ettenähtud juhtudel.

8. peatükk. Karistuste kergendamine ja asendamine.

§ 53. Süüdlasele, kes süüd vähendavate asjaolude tõttu on tunnustatud karistuskergenduse vääriliseks, kergendatakse karistust järgmistel alustel:
1) ei või määrata süüteo eest seaduses ettenähtud karistuse ülemmäära;
2) võib süüteo eest seaduses ettenähtud karistuselt üle minna ka teisele karistusele järgmises järjekorras:
a) surmanuhtluselt tähtajata sunnitööle;
b) tähtajata sunnitöölt tähtaegsele sunnitööle ;
c) tähtaegselt sunnitöölt vangimajale mitte alla kahe aasta;
d) vangimajalt mitte üle ühe aasta < — arestile.

§ 54. Eelvangistust võib asja otsustav kohus arvata täielt või osalt karistusaja hulka, kui süüdlane mõistetakse vangimajja, aresti või rahatrahvi asenduseks aresti.

§ 55. Alaealised, kaheteistkümnest kuni seitsmeteistkümne aasta vanuseni, kui süütegu neile om arvatud j süüks, mõistetakse:
1) surmanuhtluse või tähtajata sunnitöö asemel vangimajja mitte üle kaheteistkümne aasta, ja tähtaegse sunnitöö asemel — vangimajja mitte üle kaheksa aasta; mõlemal juhul aga, kui kohus peab seda otstarbekohasemaks ja kui süütegu ei ole saadetud korda kuritegevusega harjumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu, paigutamisele parandusasutuse;
2) vangimaja asemel paigutamisele parandusasutuse ; kui kohus peab seda aga otstarbekohasemaks, siis vastutusliku valve alla süüdlase vanematele, tema eest hoolitsevatele isikutele või muudele ustavatele isikutele, kes on nõus sellega; leiab aga kohus, et kuritegu süüdlase poolt oli saadetud korda kuritegevusega harjumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu, siis vangimajja üldistel alustel;
3) aresti või rahatrahvi asemel manitsemisele kohtu poolt või vastutusliku valve alla süüdlase vanematele, tema eest hoolitsevatele isikutele või muudele ustavatele isikutele, kes on nõus sellega; leiab aga kohus, et üleastumine süüdlase poolt oli saadetud korda kuritegevusega harjumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu, siis paigutamisele parandusasutuse. Kui alaealise paigutamine parandusasutuse ei ole võimalik, siis võidakse ta paigutada alaealiste jaoks vangimajas seatud eriruumidesse. Parandusasutuse või alaealiste jaoks vangimajas seatud eriruumi paigutatud alaealised peetakse seal kinni kuni paranemiseni, igal juhul mitte alla ühe aasta ja mitte kauem kui nende kaheksateistkümne aastaseks saamiseni; neid aga, kes paigutamise ajal üle viieteistkümne aasta vanad, mitte kauem kui nende kahekümne aastaseks saamiseni. Alaealine, kes käesoleva paragrahvi p.p. 1 või 2 järgi on mõistetud parandusasutuse paigutamisele, kes aga kohtuotsuse täitmisele pööramise ajal sai kaheksateistkümne aastaseks, paigutatakse vangimajja: sunnitöö asendamise korral mitte enam kui viieks aastaks ja muudel kordadel karistusaega lühendades vähemalt pooleni, võrreldes asendatava karistusega.

§ 56. Alaealised kaheteistkümnest kuni seitsmeteistkümne aasta vanuseni käivad õiguste kaotuse või kitsenduse alla ainult sus, kui nad kordasaadetud raske kuriteo eest surmanuhtluse või sunnitöö asemel § 55 p. 1 põhjal on mõistetud vangimajja.

§ 57. Alaealistele seitsmeteistkümnest kuni kahekümne aasta vanuseni:
1) asendatakse surmanuhtlus tähtajata sunnitööga;
2) asendatakse tähtajata sunnitöö viieteistkümne aastase sunnitööga;
3) lühendatakse ühe kolmandiku võrra sunnitöö ja vangimaja tähtaegu; see kergendus ei kai nende alaealiste kohta, kes kuriteo saatsid korda kuritegevusega harjumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu;
4) määratakse õiguste kaotus või kitsendus ainult sunnitööle mõistmise korral, samuti sel korral, kui nad mõisteti vangimajja ilma p. 3 tähendatud kergenduseta. Kergendamise alla käib karistus, mis tuleks kohtu arvamise järgi määrata süüdlasele, kui ta oleks olnud täisealine.

§ 58. Naisisikutele asendatakse surmanuhtlus tähtajata sunnitööga. isikutele, kes saanud seitsmekümne aastaseks, asendatakse nii mees- kui naisisikutele sunnitöö ja meesisikutele surmanuhtlus vangimajaga mitte alla kolme aasta.

§ 59. Rahatrahv,mis ei ole makstud, arvates kohtuotsuse seadusj.õusse astumise päevast, ühe kuu jooksul või maksutähtaja pikenduse või jaotuse korral antud tähtajaks, asendatakse arestiga kohtuotsuses määratud ajaks järgmises vahekorras: rahatrahv kuni kahekümneviie kroonini arestiga kuni ühe nädalani; kahestkümnestviiest kuni saja kroonini arestiga ühest nädalast kuni ühe kuuni; sajast kuni viiesaja kroonini arestiga ühest kuni kolme kuuni; viiestsajast kuni tuhande kroonini arestiga kolmest kuni kuue kuuni; üle tuhande krooni arestiga kuuest kuust kuni ühe aastani. Tasutakse rahatrahv asendatud aresti kandmise ajal täielt või osalt, lõpetatakse või lühendatakse arest vastavalt makstud summale. Niisugusel lühendamisel arvatakse kantud arest rahatrahvi hulka kohtuotsuses määratud vahekorras.

9. peatükk. Vastutust raskendavad asjaolud.

§ 60. Kui ühe teo kohta on tarvitatavad mitu kriminaalseadust, siis karistatakse süüdlast selle seaduse järgi, milles ette nähtud raskem karistus.

§ 61. Kes enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist saatis korda kaks või rohkem süütegu, langeb kõige raskema karistuse alla nende hulgast, mis kohtu poolt määrati tähendatud tegude eest. Kohus võib kõige raskemat karistust veel suurendada kuni sarnase teo eest seaduses ettenähtud ülemmäärani, kusjuures süüdlasele määratud karistuste kogusummast üle ei või minna ja tuleb panna tähele § 16 määrusi; sunnitöö jaotamine on lubatud kuni kolme-kuuliste osadeni. Kui aga kõige raskemaks karistuseks on sunnitöö või vangimaja üle ühe aasta ja teiseks koostamise alla käivaks karistuseks on kohtu poolt määratud rahatrahv või arest, siis ei või kohus suurendada kõige raskemat karistust. Samuti ei või kohus kõige raskemat karistust suurendada vangimaja koostamisel parandusasutusega või vastutusliku valve alla andmisega. Õiguste kaotus ja kitsendus, samuti seaduses ettenähtud lisakaristused, mis ei käi kaasas kõige raskema karistusega, kohtu poolt aga teiste, koostamise alla käivate karistustega ühenduses on määratud, lisatakse juurde kõige raskemale karistusele.

§ 62. Kui süütegude hulgast, mida § 61 nimetatud koostusmääruste järgi karistatakse tähtaegse vabaduskaotusega või rahatrahviga, süüdlane ühe süüteo eest karistuse juba täielt või osalt kandis, siis arvatakse kantud karistus koostatud karistuse hulka.

§ 63. Karistuse koostamisel arvatakse üksliiklikkude karistuste raskus nende ajapikkuse või suuruse järgi, lahkliiklikkude karistuste raskus aga § 64 ettenähtud alustel. Kui koostamisele kuuluvad lahkliiklikud karistused § 64 järgi on üheraskused, siis määratakse see karistus, mis § 2 järgi liigi poolest raskem.

§ 64. Karistuste liitmisel ja hulkaarvamisel loetakse kuus kuud sunnitööd üheväärseks üheaastase vangimajaga või kaheaastase arestiga. Rahatrahv arvatakse arestile vastavaks § 59 seatud piirides. Vangimaja loetakse raskemaks karistuseks kui parandusasutus ja parandusasutus raskemaks kui vastutusliku valve alla andmine.

§ 65. Kes enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist kaks või rohkem sama või üksliiklikku süütegu saatis korda kuritegevusega harjumuse või selle tegevuse äriajamiseks muutumise tõttu, langeb, kui seaduses sarnaste tegude eest ei ole ette nähtud erikaristust, vastutuse alla koostusmääruste järgi, mis tähendatud paragrahvides 61—64. Peale selle võib kohus, kui ta määrab kõige raskema karistusena:
1) tähtajata sunnitöö, ära keelata ennetähtaega tingimisi vabastamise enne kahekümne aasta möödumist;
2) tähtaegse sunnitöö, seda pikendada kuni kahekümne aastani;
3) vangimaja, seda pikendada kuni kuue aastani või ka üle minna tähtaegsele sunnitööle;
4) aresti, seda pikendada kuni ühe aastani;
5) rahatrahvi, peale selle veel aresti määrata mitte üle ühe kuu.

§ 66. Eelmises (65) paragrahvis nimetatud alustel võib kohus suurendada karistust riigi või omavalitsuse teenijale, kes süüdlane on üldsüüteo kordasaatmises või sellest osavõtmises: kui süütegu oli ühenduses teenistusalistuvuse vahekorra rikkumisega, või saadeti korda teenistuskohuse või volituse kuritarvitusega, või surve ähvardusega või mõne muu võimu-kuritarvitusega, või oli ühenduses teenistuskohuse rikkumisega eraisikute suhtes, ja kui sarnaste rikkumiste, kuritarvituste või ähvarduste eest seaduses ei ole ette nähtud erikaristusi. Mõistetakse teenija riigi või omavalitsuse teenistuses kordasaadetud teenistusalase süüteo eest aresti, siis võib kohus määrata aresti asemel teenistuskohast tagandamise või juurde lisada arestile teenistuskohast tagandamise. Mõistetakse teenija riigi või omavalitsuse teenistuses kordasaadetud teenistusalase kuriteo eest vangimajja Õiguste kaotuseta, võib kohus ta tagandada teenistuskohast ühest kuni viie aastani.

§ 67. Kes pärast kohtuotsuse,-resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist või karistuse kandmise ajal saatis korda süüteo, võetakse vastutusele üldalustel, silmas pidades järgmisi tingimusi:
1) tähtajata sunnitöö ühendamisel sama karistusega pikendatakse ennetähtaega tingimisi vabastamise tähtaega kolmekümne aastani;
2) tähtajata sunnitöö ühendamisel tähtaegse sunnitööga lisatakse juurde ennetähtaega tingimisi vabastamise tähtajale pool aega kohtu poolt otsustatud tähtaegsest sunnitööst;
3) tähtajata sunnitöö ühendamisel muude vabaduskaotusükkude karistustega, peale sunnitöö, pikendatakse ennetähtaega tingimisi vabastamise tähtaega neile karistustele vastavate sunnitöö tähtaegade võrra § 64 tähendatud hulkaarvamise määruste järgi, kuid mitte enam kui kahe aasta võrra;
4) tähtaegsete vabaduskaotusükkude karistuste ühendamisel arvatakse nende tähtajad kokku; on aga süüdlasel kanda lahküikükud karistused, siis arvatakse kergemat liiki karistus raskemale juurde ühes tähtaja lühendamisega § 64 tähendatud arveviisil; karistuse üldine kestus ei või ületada § 65 teise lõike p.p. 2—4 nimetatud tähtaegu;
5) vangimaja ühendamisel parandusasutusega või vastutusliku valve alla andmisega määratakse vangimaja, kusjuures kohus võib vangimaja karistust veel suurendada kuni seaduses ettenähtud ülemmäärani. Parandusasutuse ühendamisel vastutusliku valve alla andmisega määratakse parandusasutus.

§ 68. Kes pärast karistuse kandmist saatis korda süüteo, võetakse vastutusele üldalustel. Saatis aga süüdimõistetu korda sama või endise süüteoga üksliikliku teo, sus tuleb uuesti määratavat karistust, välja arvatud juhud, kus seaduses on ette nähtud erilised karistused süütegude kordamise eest, suurendada § 65 seatud alustel, kui endise karistuse kandmise ajast kuni uue sama või üksliikliku süüteo kordasaatmiseni on möödunud: raske kuriteo eest määratud karistuse kandmise ajast mitte üle viie aasta, kuriteo eest mitte üle kolme aasta ja üleastumise eest mitte üle ühe aasta.

10. peatükk. Karistatavust kõrvaldavad asjaolud.

§ 69. Aegumine kõrvaldab karistuse:
1) kui süütegude kordasaatmise päevast süüaluse vastu kriminaaljälgimise seaduskorralise ahistuseni on möödunud järgmised tähtajad: raskete kuritegude korral kümme aastat, kuritegude korral, kui seaduses ettenähtud karistuse ülemmäär ületab ühe aasta, viis aastat, kui aga see ülemmäär ei ületa üht aastat kolm aastat ja üleastumiste korral üks aasta;
2) kui raskete kuritegude ja kuritegude kordasaatmise päevast kohtuotsuse tegemise päevani käesoleva paragrahvi p. 1 nimetatud tähtajad on möödunud kahekordselt, üleastumiste kordasaatmise päevast kohtuotsuse tegemise päevani aga kolmekordselt;
3) kui kohtuotsuse tegemise päevast otsuse täitmisele pööramise päevani on möödunud käesoleva paragrahvi p. 2 nimetatud tähtajad, mida arvutatakse neil juhtudel kohtuotsuses määratud karistuse kohaselt.

§ 70. Aegumine ei kõrvalda õiguste kaotust või kitsendust, mis on määratud süüdlasele seadusjõusse astunud, kuid aegumise pärast täitmata jäetud kohtuotsuses. Õiguste kaotuse või kitsenduse tähtajad arvutatakse sest päevast, mil kustus otsuses määratud karistus aegumise pärast.

§ 71. Süüteo suhtes, mis koosneb mitmest teost, arvutatakse aegumise tähtajad viimase teo kordasaatmise päevast ja vahetpidamata vältava süüteo suhtes selle lõpu päevast.

§ 72. On seaduse järgi kriminaaljälgimise alustamine võimatu enne asja otsustamist tsiviilkohtus või on alustatud asja edasiajamine või kohtuotsuse täitmine seaduslikkudel alustel seisma pandud, ei arvata tsiviilkohtu asjaajamise aega ega seaduslikku seisakut aegumise tähtaja hulka. Samuti ei arvata karistuse kandmisest tingimisi vabastamise ega ennetähtaega tingimisi vabastamise korral aegumise tähtaja hulka aega kohtuotsuse tegemise või tingimisi vabastamise päevast kuni karistuse kandmisest tingimisi vabastamise või ennetähtaega tingimisi vabastamise tagasivõtmiseni (§§ 29, 30 ja 36).

§ 73. Armuandmine kuulub Vabariigi Valitsuse võimupiiri. Armuandmise ulatus määratakse Vabariigi Valitsuse otsuses, mis kergendab süüdlase saatust või ta täiesti vabastab karistusest.

ERIOSA. 1. peatükk. Süüteod kõrgema riigivõimu vastu.

§ 74. Süüdlast Eesti Vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorra vägivaldses muutmises või Vabariigi küljest mõne tema osa vägivaldses lahutamises karistatakse: surmanuhtlusega. Sama karistuse alla langeb ka süüdlane selle raske kuriteo katses.

§ 75. Süüdlast § 74 ettenähtud raske kuriteo ettevalmistuses karistatakse: sunnitööga mitte üle kümne aasta. Kui süüdlase käsitusel olid selle jaoks abinõud plahvatuse sünnitamiseks või sõjariistade ladu, siis karistatakse teda: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 76. Süüdlast selles, et ta teise või mitme isikuga kokku leppis saata korda § 74 ettenähtud rasket kuritegu, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Käesolevas paragrahvis ettenähtud kokkuleppest osavõtjale, kes enne sarnase kokkuleppe avalikuks tulemist sellest teatas võimudele, kergendatakse karistust § 53 määratud alustel või vabastatakse sellest hoopis.

§ 77. Kõrvalist isikut, kes süüdlane selles, et ta Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Riigikohtu tegevust takistas vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega või mõne muu abinõuga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga selle kuriteo saatsid korda mitu sõjariistus isikut, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kümne aasta. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb ka Riigikogu liige, kes käesolevas paragrahvis ettenähtud süüteo saatis korda väljaspool Riigikogu koosolekut.

§ 78. Kõrvalist isikut, kes süüdlane selles, et ta Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Rügikohtu liiget takistas tema teenistuskohuste täitmisel vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb ka Riigikogu lüge, kes käesolevas paragrahvis ettenähtud kuriteo saatis korda väljaspool Riigikogu koosolekut.

§ 79. Süüdlast jultunud lugupidamatuse ülesnäitamises Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Rügikohtu vastu kõne või kirjatöö avaliku ettekandmisega või ettelugemisega või kirjatöö või kujutuse levitamisega või avaliku väljapanemisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

2. peatükk. Riigi äraandmine.

§ 80. Eesti Vabarügi kodanikku, kes süüdlane selles, et ta oli abiks või toeks vaenlasele Eesti Vabariigi vastu sihitud sõjaliste või muude vaenuliste tegude juures, karistatakse: tähtajata sunnitööga. Kui abi või toetus vaenlasele seisis:
1) selles, et temale väeosa, komando, kindlustatud koht, sõjasadam, sõjalaev või sõja lennurüst ära anti, ära anda katsuti või neilt võeti kaitsevõimalus vaenlase vastu;
2) selles, et väeosa või tema ülemat vaenlase poole üle minema kallutati või kihutati;
3) selles, et Eesti Vabariigi sõjajõududele vägivaldselt hakati vastu või nende kallale kiputi;
4) selles, et äraandliku otstarbega saadeti korda tapmine;
5) sarnase isiku äraandmises vaenlase kätte, kes teadvalt tähtsat sõjalist ülesannet või kohust täitis;
6) pealetungimiseks või vaenlase vastu kaitsmiseks määratud ladude või sõjaväe varustuse hävitamises, samuti maa- ja veeteede, telegraafi ja telefoni või muude väeosadevaheliste sideabinõude kõlbmatuks tegemises;
7) salakuulamises, — siis karistatakse süüdlast: surmanuhtlusega.

Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb Eesti Vabariigi kodanik käesolevas paragrahvis ettenähtud raske kuriteo- eest, kui viimane oli sihitud Eesti Vabariigiga sõjaliidus seisva riigi vastu.

§ 81. Eesti Vabariigi kodanikku, kes süüdlane selles, et ta teadvalt vaenulikku sõjaväkke astus või sellest välja ei astunud, karistatakse : tähtajata sunnitööga.

§ 82. Eesti Vabarügi kodanikku, kes süüdlane selles:
1) et ta välisriigi valitsust avatles ette võtma Eesti Vabariigi vastu sõjalisi või muid vaenulisi tegusid, temaga lõpetama sõjaliitu või keelduma temaga sarnasesse liitu astumisest;
2) et ta enne sõjakuulutamist välisriigi valitsusele enese või teiste nimel andis lubaduse olla abiks selle riigi sõjategevusel Eesti Vabariigi vastu, karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Kui süüdlane võis teada oma teenistuse tõttu Eesti Vabariigi sõjajõudude seisukorda või välisriigi valitsusele sõja korral Eesti Vabarügi vastu anda tunduvat abi, siis karistatakse teda: tähtajata sunnitööga.

§ 83. Süüdlast selles, et ta välisriigi valitsusele või agendile aitas koguda asju või teateid, mis puutuvad Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse või ta sõj aj õududesse või sõjalise riigikaitse ehitustesse, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, sus karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Katse on karistatav. § 84. Süüdlast selles, et ta välisriigi huvides avaldas, teatas või andis edasi teisele isikule ilma sellekohase volituseta: 1) teateid või asju, mis puutuvad Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse või ta sõjajõududesse või sõjalise riigikaitse ehitustesse ja mida pidi hoitama saladuses; 2) plaani, joonistuse või muu kirjelduse või kujutuse Eesti Vabariigi kindlustatud kohast, viimase jaoks määratud rajoonist või esplanaadist. sõjalaevast või muust ehitusest, mis olid määratud sõjaliseks riigikaitseks, või dokumendi, mis puutub mobilisatsioonisse või üldse sõja ettevalmistuskorraldustesse, karistatakse:
käesoleva paragrahvi p. 1 ettenähtud juhul—sunnitööga mitte üle kaheksa aasta,
käesoleva paragrahvi p. 2 ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle kaheteistkümne aasta.

Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud rasked kuriteod saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast:
käesoleva paragrahvi p. 1 ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta,
käesoleva paragrahvi p. 2 ettenähtud juhul tähtajata sunnitööga.

§ 85. Süüdlast selles, et ta leppis kokku välisriigi valitsusega või tema agendiga saata korda rasket kuritegu või kuritegu, mis ette nähtud § 83 või 84, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Katse on karistatav.

§ 86. Süüdlast selles, et ta saatis korda §§ 83, 84 või 85 ettenähtud raske kuriteo või kuriteo, kui neis paragrahvides nimetatud teated või asjad olid tema kätte usaldatud teenistusalal või kui ta võis neid saada oma kätte või tutvuneda nendega oma teenistuse tõttu, karistatakse:
1) § 83 ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle kuue aasta,
2) § 84 p. 1 ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle kaheteistkümne aasta,
3) § 84 p. 2 ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta,
4) § 85 ettenähtud juhul vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud rasked kuriteod või kuriteod saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: käesoleva paragrahvi p. p. 2 ja 3 ettenähtud juhtudel tähtajata sunnitööga, käesoleva paragrahvi p. p. 1 ja 4 ettenähtud juhtudel sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 87. Süüdlast selles, et ta müüs või ainuõiguse saamiseks esitas välisriigis leiutise või täienduse, mis puutub sõjalisse riigikaitsesse või riigi sõjajõududesse või sõjaliseks riigikaitseks määratud ehitustesse ja mida pidi hoitama saladuses, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Sama karistuse alla langeb ka süüdlane selles, et ta avaldas või teatas teisele isikule ilma sellekohase volituseta teateid, mis puutuvad käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud leiutisse või täiendusse, samuti selles, et ta andis üle leiutise või täienduse enese või sellest mõne osa. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud raske kuritegu saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle» viieteistkümne aasta.

§ 88. Süüdlast selles, et ta sellekohase loata seadis kokku või võttis üles plaani, joonistuse või mõne muu kujutuse või kirjelduse Eesti Vabariigi kindlustatud kohast, viimase alla määratud raioonist või esplanaadist, sõjalaevast või muust ehitusest, mis oh määratud sõjaliseks riigikaitseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Sama karistuse aha langeb ka süüdlane selles, et ta loata kogus teateid või asju, mis puutuvad Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse, tema sõjajõududesse või sõjalise riigikaitse otstarbeks määratud ehitustesse ja mida pidi hoitama saladuses. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuriteod saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 89. Süüdlast selles, et ta ehitas traadita telegraafi või telefoni sisseseade või pidas postitusid nende raskete kuritegude või kuritegude kordasaatmise otstarbega, mis ette nähtud §§ 83 või 84, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, süs karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 90. Süüdlast Eesti Vabariigi kindlustatud kohta, sõjalaevale või muusse riigi kaitseks määratud sõjaehitusse tungimises sellekohase loata, oma elukutset, nime, kodakondsust või rahvust salates või tarvitades muid kavalusi, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 91. Süüdlast selles, et ta sellekohase loata lendas lennuriistal Eesti Vabariigi kindlustatud koha kohal kindlustuse raioonis, samuti ka raioonide kohal, kus see vastavate võimude poolt keelatud, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 92. Riigivalitsusega tehtud lepingu põhjal või tema ülesandel pealetungimise või kaitsmise abinõusid valmistajat või nende valmistuse juhatajat, kes süüdlane selles, et ta neid abinõusid valmistas teadvalt tarvitamiskõlbmatutena, kui need abinõud vastuvõtteks juba esitatud või nende valmistus lõpetatud, või kes süüdlane nimetatud lepingu või ülesande täitmise viivitamises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui pealetungimiseks või kaitsmiseks valmistatud abinõud olid antud üle ja sealjuures nende kõlbmatuse varjamiseks tarvitatud kokkulepet vastuvõtjaga või muid erilisi võtteid, samuti kui lepingu või ülesande täitmise viivitamine sündis sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Samade karistuste alla ning samal alusel langeb riigi või omavalitsuse teenija, kes nimetatud abinõude valmistamist laskis sündida teadvalt tarvitamiskõlbmatutena või neid selles olekus võttis vastu.

§ 93. Moonamuretsejat või ta volinikku, kes süüdlased selles, et nad riigivalitsusega tehtud lepingu või valitsuse ülesande täitmisel tegevale maa- või mereväele või nende haigemajadele sõja ajal andsid üle tervisele teadvalt kahjulikke või teadvalt tarvitamiskõlbmatuid tarbeaineid, samuti selles, et nad viivitasid nimetatud lepingu või ülesande täitmist, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav. Sama karistuse alla langeb riigi või omavalitsuse teenija, kes süüdlane selles, et ta laskis sündida sarnaste teadvalt kahjulikkude ja kõlbmatute ainete hankimist või neid võttis vastu.

§ 94. Eesti Vabariigi esindajat või volinikku, kes süüdlane tegudes, mis sihitud Eesti Vabariigile teadvalt kahjuliku lepingu sõlmimiseks välisriigi valitsusega, või viimasega teadvalt Eesti Vabariigi kahjuks kalduvates diplomaatlikkudes läbirääkimistes, karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Sama karistuse alla langeb esindaja või voliniku juures töötav teenija, kes süüdlane esindajale või volinikule teadvalt valeteate andmises või muus teenistuskohuste rikkumises selJe otstarbega, et esindajat või volinikku avatleda tegudele, mis sihitud välisriigi valitsusega Eesti Vabariigile teadvalt kahjuliku lepingu sõlmimiseks või teda avatleda teadvalt Eesti Vabariigi kahjuks kalduvatele diplomaatlikkudele läbirääkimistele välisriigi valitsusega, kui need teod või läbirääkimised järgnesid. Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes tähendatud teod ei ole karistatavad, kui Eesti Vabariigi esindaja või toimis temale antud eeskirjade või juhtnööride piirides või kui ta põhjendatult võis oletada, et tekkinud oludes läbirääkimiste katkestamine või lepingu sõlmimisest loobumine oleks toonud suurema kahju Eesti Vabariigile.

§ 95. Süüdlast:
1) niisuguse dokumendi rikkumises, peitmises, haaramises või võltsimises, mis temale teadvalt tõestas Eesti Vabariigi õigust välisriigi suhtes;
2) Eesti Vabariigi piirimärkide rikkumises või ümberpaigutamises või muus riigi piirijoone moonutamises selle otstarbega, et ära anda osa Eesti Vabariigist välisriigile, karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 96. Süüdlast selles, et ta teise või mitme isikuga leppis kokku saata korda § 80 ettenähtud rasket kuritegu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui käesolevas paragrahvis ettenähtud kuritegu saadeti korda sõja ajal, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Käesolevas paragrahvis ettenähtud kokkuleppest osavõtjale, kes enne kokkuleppe avalikuks tulemist teatas sellest võimudele, kergendatakse karistust § 53 seatud alustel või vabastatakse sellest hoopis.

§ 97. Välismaalast, kes Eesti Vabariigis viibimise ajal saatis korda § 80 ettenähtud raske kuriteo või samas teos süüdlast sõjavangi, kui nad ei vastuta sõjaseaduste järgi, karistatakse nimetatud paragrahvi järgi niisama kui Eesti Vabariigi kodanikku. Isikut, kes Eesti Vabariigi kodakondsusest astus välja teise riigi kodakondsusse astumata, või kes vaenulise riigi kodakondsusse astus pärast sõjakuulutamist või otse enne seda, rahu vahekorra lõpetamise ootel, karistatakse §§ 80—82 ettenähtud raskete kuritegude kordasaatmise eest nende paragrahvide järgi niisama kui Eesti Vabariigi kodanikku.

3. peatükk. Süüteod rahvaalgatamise, rahvahääletamise ja valimiste vastu.

§ 98. Süüdlast avalikult ülespandud valimiste või rahvahääletamise üleskutsete, teadaannete või nimekirjade omavolilises mahavõtmises, katkirebimises, kinnikatmises või muutmises või kihutustööd tegeva organisatsiooni päralt oleva kirjanduse hävitamises või rikkumises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 99. Süüdlast selles, et ta kandidaatide nimekirjade esitamise silmapilgust kuni Riigikogu valimiste lõpuni avaldas teadvalt valeteateid, mis puutuvad kandidaadi isikusse või tema eraellu, või on sihitud selle organisatsiooni vastu, kelle nimekirjas kandidaat esitatud, ja millel on otstarbeks nende usalduse hävitamine, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 100. Süüdlast hääleõigusliku kodaniku rahvaalgatamise, rahvahääletamise, Riigikogu või omavalitsuse valimise õiguse vaba teostamise takistamises vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega, võimu kuritarvitusega või majandusliku rippuvuse kaudu, karistatakse : vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 101. Süüdlast pettuse abil hääleõigusliku kodaniku kallutamises rahvaalgatamisel, rahvahääletamisel, Riigikogu või omavalitsuse valimistel anda allkirja, hääletada või valida oma õige tahtmise vastu või tühiselt, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 102. Süüdlast hääleõiguslikule kodanikule või ta perekonnaliikmele ainelise või isikulise kasu pakkumises, lubamises või andmises mõjuavaldamiseks rahvaalgatamisest, rahvahääletamisest, Riigikogu või omavalitsuse valimistest keelduda või teataval viisil neist võtta osa, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane käesolevas paragrahvis tähendatud kasu vastuvõtmises, kui ta on hääleõiguslik kodanik.

§ 103. Süüdlast rahvaalgatamise, rahvahääletamise, Riigikogu või omavalitsuse valimiste seaduspärase kihutustöö takistamises vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega või võimu kuritarvitusega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 104. Süüdlast rahvaalgatamise, rahvahääletamise, Riigikogu või omavalitsuse valimiste korraldamise või läbiviimise takistamises vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega või võimu kuritarvitusega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav. Kui sama tegu saadeti korda mitme sõjariistus isiku poolt, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kuue aasta.

§ 105. Süüdlast vale nime all või korduvalt ühest ja samast rahvaalgatamisest, rahvahääletamisest, Riigikogu või omavalitsuse valimistest osavõtmises, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. 4. peatükk. Süüteod välisriigi vastu.

§ 106. Süüdlast Eesti Vabariigi piirides tehtud katses vägivaldselt kukutada või muuta Vabariigiga sõpruses olevas riigis maksvat riigikorda või nendeks otstarveteks ettevalmistuste tegemises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 107. Süüdlast Eesti Vabariigiga sõpruses oleva riigi avalikult väljapandud riigivapi või muu riigivõimu märgi tahtlikus teotamises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Saatis sarnase teotamise korda rahvahulk, karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 108. Süüdlast välisriigi riigipea, saadiku või volitatud asjaajaja teotamises § 494 ettenähtud isikliku haavamisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui teotamine saadeti korda § 498 ettenähtud laimamisega, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 109. Süüdlast seatud korras väljakuulutatud neutraliteedi määruste rikkumises karistatakse : vangimajaga mitte üle kolme aasta.

5. peatükk. Süüteod avaliku korra vastu.

§ 110. Süüdlast selles, et ta avalikult rahvakoondumiselt või koosolekult ei lahkunud, teades, et politseivõim nõudis selle laialiminekut, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu. Kui rahvakoondumise või koosoleku laialiajamiseks kaitseväeosa abiks kutsuti ja isik ei lahkunud rahvahulgast, hoolimata kaitseväeosa juuresolekul esitatud laialimineku nõudest, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Rahvakoondumise või koosoleku osalist, kes teisi kihutas tõrkuma laialimineku nõude vastu, karistatakse: käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud juhul arestiga mitte üle kuue kuu, käesoleva paragrahvi teises lõikes nimetatud juhul vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 111. Süüdlast osavõtmises avalikust rahvakoondumisest, kui osavõtjate ühisel jõul saadeti korda:
1) vägivald isiku kallal, võõra vara riisumine, hävitamine, rikkumine või valdamisele võtmine, võõrasse elutsetavasse hoonesse või muusse ruumi tungimine või seesuguste tegude katse;
2) §§ 125 või 128 ettenähtud vastuhakkamine või sundimine, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Sarnase rahvakoondumise korraldajat või sellele kihutajat, samuti osavõtjat, kes juhatajaks oh käesolevas paragrahvis nimetatud tegude kordasaatmisel, või kes teisi kihutas nende kordasaatmisele või jätkamisele või nende kordasaatmise juures tarvitas sõjariista, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 112. Süüdlast osavõtmises rahvakoondumisest, kui osavõtjad ühisel jõul:
1) rahvahulga laialiajamiseks kutsutud kaitseväeosale vägivaldselt hakkasid vastu või vägivaldselt kaitseväelise vahisalga või selle tunnimehe kallale kippusid;
2) оmа võimu alla haarasid, tühjaks riisusid või hävitasid sõjariistade või sõjamoona lao või tehase, kindlustatud koha, sõjalaeva, sõja lennuriista, raudtee, üldisel või riigi või omavalitsuse kasutamisel oleva telegraafi või telefoni, rahatehase või krediitasutuse;
3) vange vahi alt vabastasid, tarvitades sealjuures vägivalda vahtide isiku kallal või rikkudes kinnihoidmiskohta;
4) vägivallategude kordasaatmiseks tarvitasid lõhkeainet või lõhkeabinõu, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Sarnase rahvakoondumise korraldajat või sellele kihutajat, samuti osavõtjat, kes oli juhatajaks käesolevas paragrahvis nimetatud tegude kordasaatmisel, või kes kihutas teisi nende kordasaatmisele või jätkamisele, või kes nende kordasaatmisel tarvitas lõhkeainet, lõhkeabinõu või sõjariista, karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 113. Süüdlast avaliku koosoleku kokkukutsumises selleks keelatud kohas või ajal, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 114. Süüdlast avaliku koosoleku kokkukutsumises seatud korras teatamata karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 115. Süüdlast selles, et ta õhutas kõne või kirjatöö avaliku ettekandmisega või ettelugemisega või kirjatöö või kujutuse levitamisega või avalikult väljapanemisega:
1) tegutsemisele või tõrkumisele seaduse, sundmääruse või võimu seadusliku korralduse vastu;
2) riigikaitse teenistuskohuste rikkumisele kaitseväelaste poolt;
3) vägivallategudele;
4) mõne muu, peale eespool tähendatud, raske kuriteo või kuriteo kordasaatmisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta või arestiga mitte üle kuue kuu. Kui sealjuures:
1) süüdlane õhutas teguviisile, mis on kardetav hulga inimeste elule;
2) õhutuse tagajärjeks oli raske kuriteo kordasaatmine, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 116. Süüdlast mitteavalikus õhutamises:
1) tegutsemisele või tõrkumisele seaduse, sundmääruse või võimu seadusliku korralduse vastu;
2) riigikaitse teenistuskohuste rikkumisele kaitseväelaste poolt;
3) vägivallategudele;
4) mõne muu, peale eespool tähendatud, raske kuriteo või kuriteo kordasaatmisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta või arestiga mitte üle kuue kuu. Kui sealjuures:
1) süüdlane õhutas teguviisile, mis kardetav on hulga inimeste elule;
2) õhutuste tagajärjeks oli raske kuriteo kordasaatmine, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 117. Süüdlast raskele kuriteole või kuriteole õhutava kirjatöö või kujutuse paljundamises, paljundatud kirjatöö või kujutuse hoidmises või välismaalt sissetoomises, nende levitamise või avaliku väljapanemise sihiga, kui süüdlasel oli teada nende sisu ja kui sarnase kirjatöö või kujutuse levitamine või avalik väljapanemine jäi teostamata, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta või arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 118. Süüdlast raske kuriteo või kuriteo ülistamises avalikult ettekantud või etteloetud kõnes või kirjatöös või sarnast ülistamist teadvalt sisaldava kirjatöö või kujutuse levitamises või avalikult väljapanemises karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 119. Süüdlast teadvalt vale kuulujutu levitamises Eesti Vabariigis põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldse muutmise või Vabariigi küljest mõne tema osa vägivaldse lahutamise kohta karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 120. Süüdlast jultunud lugupidamatuse ülesnäitamises avalduse või teoga Eesti Vabariigi vastu karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta Või arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 121. Süüdlast vale kuulujuttude levitamises sihiga halvata riigi krediiti või, tekitada umbusaldust riigi krediitasutuste maksuvõime vastu, neis hoitavate hoiusummade allesoleku vastu või nende hoiusummade suhtes võetud kohustuste täitmise vastu, samuti sihiga Õhutada hoiuleandjaid nõudma tagasi neist asutustest oma hoiusummasid karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

6. peatükk. Võimudele vastuhakkamine.

§ 122. Süüdlast selles, et ta ei täitnud sundmäärust, kui selle määruse täitmatajätmise eest seaduses ei ole määratud erikaristust, karistatakse : arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 123. Süüdlast sarnase seadusliku korralduse või nõudmise täitmatajätmises, mis tehtud või temale esitatud riigi või omavalitsuse teenija, samuti raudtee rongijuhi, või laevajuhi või õhulaevajuhi või teise isiku poolt, kelle teenistuskohuste täitmisest oleneb raudtee-, laeva- või õhusõidu julgeolek, kui selle sõnakuulmatuse eest seaduses ei ole määratud erikaristust, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui seesugune sõnakuulmatus:
1) sündis koos mitme isiku poolt, kes aga ei tekitanud karistatavat rahvakoondumist;
2) sündis hulga rahva kokkuvalgumise ajal ja kohal ning katkestas korraliku rahvaliikumise või tegi liikumise hädaohtlikuks;
3) andis põhjust rongi, laeva või õhulaeva kinnipidamiseks või tegi nende liikumise hädaohtlikuks;
4) oli sihitud kaitseväe vahtkonna või tunnimehe vastu;
5) sündis sõidu ajal väljaspool sadamat laeva või õhulaeva teenija poolt juhi vastu, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 124. Riigi või omavalitsuse asutuse koosolekuruumis viibivat kõrvalist isikut, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud koosoleku juhataja seaduslikku nõudmist, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui seesugune sõnakuulmatus oh koosoleku katkestamise põhjuseks, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 125. Süüdlast selles, et ta riigi või omavalitsuse teenijale või sellele abiks olevale eraisikule vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega hakkas vastu sihiga takistada seaduse, sund määruse või võimu seadusliku korralduse väljakuulutamist või maksmapanemist või seadusliku teenistustegevuse täitmist, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui seesugune vastuhakkamine sündis mitme isiku poolt, kes aga ei tekitanud karistatavat rahvakoondumist, siis karistatakse süüdlaste hulgast seda, kes vastuhakkamise juures tarvitas sõjariista või sünnitas kehavigastuse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane, kes pani toime käesolevas paragrahvis ettenähtud vastuhakkamise raudtee rongijuhi või laeva- või õhulaevajuhi või teise isiku vastu, kelle teenistuskohuste täitmisest oleneb raudtee liikumise, laeva vÕi õhusõidu julgeolek.

§ 126. Süüdlast selles, et ta tahtlikult takistas riigi või omavalitsuse teenijale sissepääsu hoonesse, ruumi või muusse kohta, kuhu tal oma teenistuskohuste täitmise tõttu seaduse järgi oli õigus minna, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta tahtlikult ei lasknud tööstuse või kaubanduse järelvalve teostajat täita temale seadusega pealepandud kohust järelvalve alal.

§ 127. Süüdlast selles, et ta rikkus pitserit või muud märki, mis riigi või omavalitsuse teenija poolt seaduses ettenähtud kordadel oli pandud külge ruumile, hoiukohale või muule asjale nende hoiu otstarbel, või selles, et ta avas sissepääsu seesugusesse pitserdatud ruumi või hoiukohta, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav. Pitseri või muu märgi rikkumist või sissepääsu avamist pitserdatud ruumi või hoiukohta ei loeta süüteoks, kui need teod on saadetud korda pitserdatud ruumi, hoiukoha või asja peremehe poolt pärast seaduslikus korras tehtud ja täitmisele kuuluvat otsust või korraldust pitseri või märgi mahavõtmise üle või pärast selle isiku rahuldamist, kelle huvides teostatud pitserdamine.

§ 128. Süüdlast selles, et ta vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega riigi või omavalitsuse teenijat sundis jätma täitmata ta kohuseid või kuritarvitama teenistuslikke volitusi, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui sundimine sündis mitme isiku poolt, kes aga ei tekitanud karistatavat rahvakoondumist, siis karistatakse süüdlaste hulgast seda, kes selle juures tarvitas sõjariista või sünnitas kehavigastuse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 129. Süüdlast selles, et ta vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega katsus sundida saatma korda riigi või omavalitsuse teenijat tema kohuste täitmata jätmise või teenistuslikkude volituste kuritarvituse läbi kuritegu või rasket kuritegu, karistatakse: kui ta sundis saatma korda kuritegu vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui ta sundis saatma korda rasket kuritegu—vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui sunnitav saatis korda kuriteo või raske kuriteo või nende karistatava katse, siis karistatakse sundijat: kuriteole sundimise eest vangimajaga mitte üle kuue aasta, raskele kuriteole sundimise eest sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 130. Süüdlast selles, et ta viis riigi või omavalitsuse teenija vastu tema tahtmist meelemärkuseta olekusse sihiga temale teha võimatuks ta kohuse täitmist, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

§ 131. Süüdlast selles, et ta sundis vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega raudtee rongi-, laeva- või õhulaevajuhti või teist isikut, kelle teenistuskohuste täitmisest oleneb raudtee liikumise, laeva-, või õhusõidu julgeolek, nende kohuseid jätma täitmata, või selles, et ta viis need isikud vastu nende tahtmist meelemärkuseta olekusse, sihiga teha võimatuks neile nende kohuste täitmist, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui sellest tekkis raudteerongi, laeva või Õhulaeva õnnetuse hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga sellest tekkis raudteerongi, laeva või õhulaeva õnnetus, sus karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Kui sundimine või meelemärkuseta olekusse viimine saadeti korda sihiga tekitada raudteerongi, laeva või õhulaeva Õnnetust, siis karistatakse süüdlast:

käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud juhul vangimajaga mitte üle kuue aasta, käesoleva paragrahvi teises lõikes ettenähtud juhul sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta, käesoleva paragrahvi kolmandas lõikes ettenähtud juhul tähtajata sunnitööga. Katse on karistatav.

§ 132. Süüdlast selles, et ta, andes altkäemaksu, katsus avatleda rügi või omavalitsuse teenijat ta teenistuskohuste täitmatajätmise või teenistuslikkude volituste kuritarvituse läbi saatma korda kuritegu või rasket kuritegu, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui äraostetu saatis korda kuriteo või raske kuriteo või nende karistatava katse, siis karistatakse äraostjat: kuriteole äraostmise eest vangimajaga mitte üle ühe aasta, raskele kuriteole äraostmise eest vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 133. Süüdlast võimu omastamises:
1) omavoliliselt riigi või omavalitsuse teenijana esinedes sihiga saata korda tegu, mida võis teha ainult seesugune teenija;
2) omavoliliselt saates korda teo, mida võis teha ainult riigi või omavaütsuse teenija, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui võimu omastaja saatis korda omastatud võimu kuritarvituse abil raske kuriteo või kuriteo, süs karistatakse teda koostusmääruste järgi. Kui võimu omastaja saatis korda teo, mis vastab teenistusalaüsele raskele kuriteole või kuriteole rügi või omavaütsuse teenistuses, süs langeb ta sama karistuse alla, mis teenijale oleks määratud selle teo eest.

§ 134. Süüdlast selles, et ta kohtu ees ennast tahtlikult andis üles teise isikuna, kes oü kutsutud välja vandekohtuniku kohuste täitmisele, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui süüdlane tegelikult täitis teise isiku asemel vandekohtuniku kohused, süs karistatakse teda: arestiga mitte üle kuue kuu. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane selles, et ta teist isikut kihutas enese või kolmanda eest ilmuma vandekohtuniku kohuste täitmisele, kui järgnes niisugune ilmumine.

§ 135. Süüdlast selles, et ta võimu vastu lugupidamatust väljendas lausa kõlbmatu teoga riigi või omavalitsuse asutuses teenistustaütuste ajal, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui lugupidamatus võimu vastu väljendus rügi või omavalitsuse asutuse teotamises kirjas, mis esitati riigi või omavalitsuse asutusele, avalikult peetud või etteloetud kõnes või kirjatöös või levitatud või avalikult väljapandud trükitootes, kirjas või kujutuses, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui lugupidamatus võimu vastu väljendus riigi või omavalitsuse asutuse või mõne selle liikme teotamises teenistustalituste ajal, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui aga lugupidamatus võimu vastu väljendus vägivalla tarvitamises isiku kallal riigi või omavalitsuse asutuse liikme vastu teenistustalituste ajal, süs karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 136. Süüdlast selles, et ta tahtlikult kiskus maha, rikkus või moonutas sellekohase võimu korraldusel avalikult väljapandud kuulutuse või mõne muu riigi või omavalitsuse dokumendi, pealkirja, vapi või muu võimu märgi, samuti riigi, Riigivanema, riigiasutuse, väeosa või mereväe lipu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle vüesaja krooni. Kui:
1) see üleastumine saadeti korda sihiga väljendada lugupidamatust võimu vastu;
2) saadeti korda nimetatud lippude avalik teotamine, sus karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 137. Süüdlast võõra riigi kodakondsusse astumises enne seatud korras lahkumist Eesti Vabariigi kodakondsusest, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

7. peatükk. Süüteod õigusmõistmise vastu.

§ 138. Süüdlast teadvalt valeteate andmises olemata raskest kuriteost või kuriteost võimule, kellest oleneb kriminaaljälgimise alustamine, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 139. Süüdlast selles, et ta võimu ees, kellest oleneb kriminaaljälgimise alustamine või distsiplinaarvastutusele võtmine, teadvalt valesti süüdistas teatud isikut süüteo või distsiplinaarüleastumise kordasaatmises, ühes süüdistusandmete ettetoomisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui tõsteti teadvalt vale süüdistus raskes kuriteos, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 140. Isikut, kellel ei olnud õigust ajada kohtuasutustes võõraid asju ja kes süüdlane selles, et ta:
1) neis asjus tasu eest asjatundmatult andis nõu või seadis kokku kirjad;
2) äriajamisena omakasu tõukel ajas kohtuasutustes võõraid asju nõudmiste põhjal, mis omanikult omandatud fiktiivselt volituslepingu varjamise sihiga, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 141. Süüdlast teadvalt valetunnistuse andmises Õigusmõistmise kahjuks eeluurimisel või kohtus tunnistajana, eksperdina, tõlgina või iimbruselanikuna, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui valetunnistus anti:
1) äraostmise tagajärjel;
2) vande all või vannet asendava hoiatuse järele, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Valetunnistus, mille andis kaebealuse kasuks isik, kellel seaduse järgi oli õigus keelduda tunnistuse andmisest, ei loeta süüteoks, kui ülekuulaja ei teatanud tunnistajale sellest Õigusest varem.

§ 142. Süüdlast selles, et ta:
1) tegi järele või ümber kirjaliku tõenduse või asitõenduse sihiga juhtida kahtlustust teatud isikule süüteo või distsiplinaarüleastumise kordasaatmises, kui seesugune vale tõendus oli juurdluse materjaliks või andis tõuke süüdistuse alustamiseks või distsiplinaarvastutusele võtmiseks;
2) kohtule või võimule, kes oli õigustatud panema toime juurdlust, alustama kriminaaljälgimist või võtma distsiplinaarvastutusele, esitas teadvalt vale kirjaliku tõenduse või asitõenduse sihiga juhtida kahtlustust teatud isikule süüteo või distsiplinaarüleastumise kordasaatmises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 143. Nõudjat või kostjat, kes süüdlane on tsiviilasjas vande all teadvalt valetunnistuse andmises Õigusmõistmise kahjuks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 144. Süüdlast selles, et ta:
1) eeluurimisel või kohtus teadvalt vale seletuse andis asjaolust, mis on seaduslikuks põhjuseks ta kõrvaldamiseks või tagandamiseks tunnistuse andmisest vande all või vandeta, või asjast osavõtmisest eksperdina või tõlgina;
2) palvekirjas temale võõraste asjade ajamiseks tunnistuse väljaandmise kohta teadvalt valesti tõendas, et tal ei ole seaduslikke takistusi seesuguse tunnistuse saamiseks;
3) kohtule andis teadvalt valeteate oma varanduslikust seisukorrast kohtulõivust või muust maksust vabanemiseks tsiviilasjus või vaesusõiguse tunnistuse saamiseks, või et ta vaesusõiguse tarvitamist jätkas nende asjaolude temale teadvalt muutumise peale vaatamata, mille tõttu ta vabastati lõivust või muust maksust, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb isik, kellel ei olnud sellekohast tunnistust võõraste asjade ajamiseks ja kes kohtule teadvalt valesti teatas, kui mitu korda ta aasta jooksul oli ajanud võõraid asju selle kohtu piirkonnas.

§ 145. Süüdlast selles, et ta mõjuva põhjuseta ei teatanud vastavale võimule või ähvardatavale isikule kavatsetud või ettevõetud raskest kuriteost, mis temale kindlasti oli teada, kui veel oli võimalik selle raske kuriteo kõrvaldamiseks või lõpetamiseks abinõude tarvitusele võtmine, ja kui sealjuures saadeti korda kavatsetud raske kuritegu või selle katse, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 146. Süüdlast selles, et ta mõjuva põhjuseta ei teatanud vastavale võimule kavatsetud või ettevõetud raskest kuriteost või kuriteost, mis temale kindlasti oli teada ja mis ette nähtud §§ 74—76, 80 või 96, kui kavatsetud raske kuritegu või kuritegu saadeti korda, karistatakse: kui ta ei teatanud raskest kuriteost, mis ette nähtud §§ 74 või 80 sunnitööga mitte üle kaheksa aasta, kui ta ei teatanud raskest kuriteost, mis ette nähtud §§ 75 või 76 vangimajaga mitte üle kuue aasta kui ta ei teatanud kuriteost, mis ette nähtud § 96 vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 147. Süüdlast selles, et ta mõjuva põhjuseta ei teatanud vastavale võimule §§ 74 76, 80 või 96 ettenähtud raskest kuriteost või kuriteost osavõtjast, kes temale kindlasti oli teada, karistatakse: ♦ kui ta ei teatanud §§ 74—76 või 80 ettenähtud raskest kuriteost osavõtjast vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui ta ei teatanud § 96 ettenähtud kuriteost osavõtjast vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 148. Süüdlast selles, et ta tahtlikult ei täitnud vastava võimu poolt temale esitatud seaduslikku nõudmist anda välja temal olevat kirjalikku tõendust või asitõendust kriminaalasjas, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui süüdlaselt nõuti tõenduse väljaandmist, mis temale teadvalt raske kuriteo toimetusse puutus, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 149. Süüdlast selles, et ta: 1) rikkus, varjas või haaras kirjaliku tõenduse või asitõenduse, mida temale teadvalt vastav võim hoidis kriminaal-, tsiviil- või administratiivasja toimetuse juurde lisamiseks, või mis selle juurde oli lisatud; 2) rikkus, varjas või haaras raske kuriteo või kuriteo kohta käiva kirjaliku tõenduse või asitõenduse, mis veel ei olnud lisatud asja toimetuse juurde, kui see sündis sihiga varjata seda rasket kuritegu, kuritegu või tema kordasaatjat õigusmõistmise eest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui tõendus käis §§ 74—76, 80 või 96 ettenähtud raske kuriteo või kuriteo kohta, siis karistatakse süüdlast: juhul, kui tõendus käis §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo kohta vangimajaga mitte üle kuue aasta, juhul, kui tõendus käis § 96 ettenähtud kuriteo kohta vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 150. Süüdlast selles, et ta varjas temale teadvalt aresti mõistetud või üleastumises süüdistamise pärast eeluurimise või kohtu alla võetud isikut või aitas kaasa selle varjamises, kui seesugune tegu sündis sihiga varjata seda isikut kohtu või karistuse eest, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 151. Süüdlast selles, et ta varjas või aitas varjata isikut, kes temale teadvalt:
1) oli mõistetud vangimajja või raskemale karistusele;
2) oli võetud eeluurimise või kohtu alla süüalusena raskes kuriteos või kuriteos, või keda taga otsisid võimud neis kahtlustamise pärast;
3) oli saatnud korda raske kuriteo, kuid keda veel võimud ei otsinud taga kui seesugune tegu saadeti korda sihiga varjata seda isikut kohtu või karistuse eest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui:
1) varjati isikut, kes varjajale teadvalt oli mõistetud sunnitööle;
2) varjamine oli saanud äriajamiseks;
3) varjati isikut, kes varjajale teadvalt oli saatnud korda raske kuriteo, mis §§ 74—76 või 80 ette nähtud, või keda süüdistatakse seesuguses raskes kuriteos, või kes selle eest oli mõistetud süüdi, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui varjati isikut, kes varjajale teadvalt oli saatnud korda § 96 ettenähtud kuriteo, või keda süüdistatakse seesuguses kuriteos, või kes selles oli mõistetud süüdi, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. § 152. Süüdlast selles, et ta:
1) ilmus oma süü ülestunnistamisele raskes kuriteos või kuriteos, mis korda saatnud temale teadvalt teine isik;
2) eeluurimisel või kohtus teadvalt valesti ennast andis üles teise isikuna, kes vastutusele oli võetud süüalusena raskes kuriteos või kuriteos;
3) vabaduskaotusliku karistuse kandis teadvalt teise isiku eest, kes oli mõistetud seesugusele karistusele, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 153. Paragrahvides 151 —152 ettenähtud süütegude kordasaatja ei lange karistuse alla:
1) kui teatamine oleks mitteteataja enese või ta perekonnaliikme süüdistamine raske kuriteo või kuriteo kordasaatmises;
2) kui varjati süütegu, milles olid osalised varjaja ise või tema perekonnaliige;
3) kui varjati varjaja perekonnaliiget.

§ 154. Süüdlast selles, et ta enne kohtuarstlikku läbivaatust mattis või matmata peitis surnukeha, mis temale teadvalt läbivaatusele pidi minema, kui selle juures ei olnud sihti kaotada raske kuriteo või kuriteo jälgi, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 155. Süüdlast selles, et ta tunnistajana, juurde kutsutud tunnistajana, eksperdina või tõlgina eeluurimisele või kohtusse ilmudes keeldus oma kohuse täitmisest mõjuva põhjuseta, karistatakse : arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 156. Süüdlast vangi vabastamises vahi alt või kinnihoidmiskohast või kaasaaitamises vangi põgenemisel karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui vabastamine sündis vägivallaga vangivahi isiku kallal või kinnihoidmiskoha rikkumisega, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui vabastati süüdlasele teadvalt sunnitööle mõistetud või seda karistust kandev isik, siis karistatakse süüdlast: käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud juhul vangimajaga mitte üle kolme aasta, käesoleva paragrahvi teises lõikes ettenähtud juhul vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga vabastati süüdlasele teadvalt §§ 74—76,80 või 96 ettenähtud raske kuriteo või kuriteo eest uurimisele võetud või neis süüdi mõistetud isik, siis karistatakse süüdlast: käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud tingimustel: kui vabastati isik, kes §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo eest võetud uurimisele või selles mõistetud süüdi vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui vabastati isik, kes § 96 ettenähtud kuriteo eest võetud uurimisele või selles mõistetud süüdi vangimajaga mitte üle kolme aasta; käesoleva paragrahvi teises lõikes nimetatud tingimustel: kui vabastati isik, kes §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo eest võetud uurimisele või selles mõistetud süüdi sunnitööga mitte üle kaheksa aasta, kui vabastati isik, kes § 96 ettenähtud kuriteo eest võetud uurimisele või selles mõistetud süüdi vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 157. Vangi, kes süüdlane selles, et ta põgenes vahi alt või kinnihoidjniskohast vangivahi isiku kallal vägivalla tarvitamisega või kinnihoidmiskoha rikkumisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui põgenemine teostus kokkuleppel teiste vangidega, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 158. Süüdlast sunnitöölt põgenemises karistatakse: sunnitöö tähtaja pikendamisega ühest kuni kahe aastani. Kui sunnitöölt põgenemine teostus § 157 esimeses lõikes nimetatud tingimustel, siis karistatakse süüdlast: sunnitöö tähtaja pikendamisega kahest kuni nelja aastani. Kui aga sunnitöölt põgenemine teostus § 157 teises lõikes nimetatud tingimustel, siis karistatakse süüdlast: sunnitöö tähtaja pikendamisega neljast kuni kaheksa aastani.

§ 159. Süüdlast selles, et ta:
1) omavoliliselt lahkus võimu seaduslikul korraldusel temale määratud sunduslikust elukohast;
2) omavoliliselt viibis niisuguses kohas, kus see temale oli keelatud võimu seaduslikul korraldusel;
3) omavoliliselt tarvitas Õigust, mis ta kaotanud seadusjõusse astunud kohtuotsusega, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui süüdlane juba varemini oli karistatud käesolevas paragrahvis ettenähtud teo eest ja kui karistuse kandmise ajast ei ole möödunud üle ühe aasta, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Viimase karistuse alla langeb ka välismaalane, kes võimu seaduslikul korraldusel saadeti üle piiri ja kes süüdlane omavolilises tagasitulekus Eesti Vabariiki.

§ 160. Võlgnikku, kes süüdlane selles, et ta rikkus kohtukorraldust või tsiviilkohtupidamiskorras ettenähtud juhtudel kohtule oma allkirjaga antud kohustust mitte lahkuda oma elu- või ajutisest viibimiskohast,karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga viiesaja krooni.

8. peatükk. Süüteod riigikaitse-, naturaal- ja maksukohuste vastu.

§ 161. 20—55 aastast kodanikku, kes mõnesugustel põhjustel veel pole võetud kaitseväeteenistus-kohuslikkude kodanikkude arvele, kuid kuulus arvestamisele, ja kes süüdlane selles, et ta, ilmudes valla, alevi või linna piirkonda, ennast ei teatanud 7 päeva jooksul kohalikus arvestamise asutuses kaitseväeteenistuskohuslikkude kodanikkude arvele võtmiseks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 162. Kes oli kohustatud ennast kaitseväeteenistuse kutsealuste nimekirja kandmiseks teatama ja süüdlane selles, et ta seda kohust ei täitnud kuni selle aasta 1. veebruarini, mille aasta 1. jaanuariks tema oli saanud 20 aastaseks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 163. Kes kaitseväeteenistuse komisjoni pidi ilmuma vanuse kindlaksmääramiseks välimuse järgi ja süüdlane selles, et ta mõjuva põhjuseta ei ilmunud selleks määratud ajaks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja ’ krooni.

§ 164. Kaitseväeteenistuse kutsealuste nimekirja kantud kodanik, kes oli kohustatud ilmuma kaitseväeteenistuse komisjoni poolt väljakuulutatud kohta ja väljakuulutatud ajal tegelikku kaitseväeteenistusse vastuvõtmiseks või arstlikule järelkatsumisele või läbivaatamisele, ja süüdlane selles, et ta ei ilmunud mõjuva põhjuseta, kuid keda pärast ilmumist või tabamist ei võetud vastu kaitseväeteenistusse, karistatakse: kui ta ilmus kuni 16. aprillini või 16. oktoobrini, vastavalt sellele, kas ta kuulus aasta esimese või teise kutse meeste sekka, arestiga mitte üle kolme nädala; kui ta ilmus või tabati enne 30 aastaseks saamist vangimajaga mitte üle ühe aasta; kui ta ilmus või tabati pärast 30 aastaseks saamist vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 165. Süüdlast selles, et ta 1) kaitseväeteenistuse kohuse täitmisest kõrvalehoidmise sihiga tekitas ise või teise isiku läbi enesele kehavigastuse või tervisrikke, 2) tarvitas pettust kaitseväeteenistuse kohuste täitmisest vabanemiseks või temale seadusega mitte antud kergenduste saamiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 166. Süüdlast selles, et ta tekitas teisele isikule selle soovil või nõusolekul kehavigastuse või tervisrikke sihiga takistada ta kaitseväeteenistusse võtmist või et ta tarvitas pettust selle isiku vabastamiseks riigikaitse kohuse täitmisest, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 167 c Süüdlast selles, et ta õhutas teist isikut hoiduma kõrvale riigikaitse kohuse täitmisest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 168. Süüdlast selles, et ta õhutas tegelikus kaitseväeteenistuses seisvat isikut väejooksule või muule teenistuskohuste täitmata jätmisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 169. Süüdlast selles, et ta teadvalt varjas väejooksikut või isikut, kes kuulub käsutus-, reserv- või maakaitseväkke ja hoidub kõrvale kaitseväeteenistusest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 170. Käsutus-, reserv- ja maakaitseväelast, kes süüdlane selles, et ta vastavale asutusele käsutus-, reserv- ja maakaitseväe arvestamiseks ettenähtud teateid õigel ajal või hoopis ei andnud, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 171. Reserv-või maakaitseväe ohvitseri, kes süüdlane selles, et ta oma alalisest elukohast ajutiselt lahkudes ei võtnud tarvitusele vastavaid abinõusid selleks, et valitsuse korraldused kaitseväeteenistusse kutsumise asjus ajutisel viibimiskohal jõuaksid kätte temale õigel ajal, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 172. Kontrollkokkukogumise kutse alla kuuluvat kaitseväeteenistuskohuslikku kodanikku, kes asub kutse piirkonnas ja süüdlane selles, et ta ei ilmunud mõjuva põhjuseta määratud ajaks kontrollkokkukogumisele, karistatakse: arestiga mitte üle seitsme päeva.

§ 173. Süüdlast selles, et ta mõjuva põhjuseta jättis toomata määratud kohta kaitseväe tarbeks nõutava veo- või liikumisvahendi või selle juurde kuuluva riistade komplekti või tagavaraosa katsemobilisatsiooni või käsutusväe kokkukutsumise puhul või mobilisatsiooni või sõja ajal, karistatakse: iga toomatajäänud veo- või liikumisvahendi või selle juurde kuuluva riistade komplekti või tagavaraosa pealt rahatrahviga mitte üle asja kahekordse kõrgema hinna, mis seda liiki asjade eest mobilisatsiooni korraks määratud, või vangimajaga mitte üle ühe aasta. Mõlemal juhul võetakse ära toomatajäänud varandus ja tunnustatakse riigi omanduseks tasuta.

§ 174. Süüdlast selles, et ta mõjuva põhjuseta jättis toomata üldlugemisele või registreerimisele veo- või liikumisvahendi või selle juurde kuuluva riistade komplekti või tagavaraosa, karistatakse: iga toomatajäänud veo- või liikumisvahendi või selle juurde kuuluva riistade komplekti või tagavaraosa pealt rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 175. Süüdlast selles, et ta mobilisatsiooni või sõja ajal rikkus, varjas või välismaale viis isesõitja veo- või sõiduriista või nende päraldisi või tagavaraosasid, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 176. Laeva omanikku, ta asemikku või laeva juhti, kes süüdlane laevade sõjakohuse seaduse eeskirjade täitmatajätmises, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui nimetatud eeskirjade täitmatajätmine sündis pärast üldise või osalise mobilisatsiooni väljakuulutamist, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 177. Laeva teenijat, samuti ka laevasõidu ettevõtte rannaasutuse teenijat, kes kohustatud oli üldise või osalise mobilisatsiooni väljakuulutamise korral edasi jääma oma teenistuskohale ja kes süüdlane selles, et ta omavoliliselt lahkus teenistusest või mõjuva põhjuseta ei ilmunud määratud tähtajaks teenistuskohale, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb laeva omanik, ta asemik või juht, kes süüdlane on seesuguse teenija teenistusest vabastamises või temale puhkeaja andmises, jättes tähelepanemata laevade sõjakohuse seaduse eeskirjad.

§ 178. Kes kohustatud kandma seaduses määratud naturaalkohuseid ja süüdlane selles, et ta ei täitnud riigi või omavalitsuse vastava teenija seaduslikku korraldust või temale esitatud nõudmist selle kohuse täitmise asjus, kui samase täitmatajätmise saatsid korda koos mitu isikut, kuid tekitamata karistatavat rahvakoondumist, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu, sarnasele täitmatajätmisele kihutajat aga vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 179. Süüdlast selles, et ta ei esitanud tulumaksu seaduse järgi nõutavat nimekirja seatud tähtajaks või esitas puuduliku nimekirja vastavale võimule tema majas elavate või tema juhatusel oleval laeval asuvate isikute kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 180. Süüdlast selles, et ta ei esitanud tulumaksu seaduse järgi nõutavat nimekirja seatud tähtajaks või esitas puuduliku nimekirja vastavale võimule nende isikute kohta, kes saanud temalt või tema juhatusel olevast asutusest eelmisel aastal palka, paiukit või mõnda muud tasu, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Sama karistuse alla langeb avalikule aruandmisele kohustatud ettevõtte juhataja, kes süüdlane selles, et ta ei esitanud seatud tähtajaks tulumaksu seaduse järgi nõutavat nimekirja või teateid või esitas puuduliku nimekirja või puudulikud teated vastavale võimule ettevõtte osanikkude või aktsionäride kohta.

§ 181. Süüdlast selles, et ta ei esitanud tulumaksu seaduses nõutavaid teateid seatud tähtajaks või esitas puudulikke teateid vastavale võimule oma eelmise aasta tulude üle, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui süüdlane esitas teadvalt valeteateid oma tulude üle tulumaksu vähendamise või sellest vabanemise sihil või selleks otstarbeks varjas tuluallikat, siis karistatakse teda: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 182. Süüdlast selles, et ta ei andnud vastava võimu sellekohasel nõudmisel teateid oma tulude selgitamiseks, kui seesugune teadete andmine seaduse järgi oli sunduslik, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 183. Kaubandus- või tööstusettevõtte pidajat, kes süüdlane selles, et ta äri ajas seatud äritunnistuseta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Peale selle nõutakse süüdlaselt sisse põhiärimaks või selle puuduv osa.

§ 184. Välismaalast, kes tulnud Eestisse ärilisel otstarbel ja kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse määrusi registreerimise ja äritunnistuse lunastamise asjus, karistatakse: rahatrahviga mitte üle tuhande krooni. Peale selle nõutakse süüdlaselt sisse põhiärimaks või selle puuduv osa.

§ 185. Kaubandus- või tööstusettevõtte pidajat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse määrusi äritunnistusega varustatud voliniku pidamise, samuti voliniku või teenijate teenistusse võtmise kohta seatud äritunnistuseta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 186. Käsikauplejat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse määrusi kande- või ringiveokauplemise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 187. Kaubandus- või tööstusettevõtte pidajat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse määrusi ärisiltide ja äritunnistuste nähtavale kohale väljapanemise kohta, karistatakse : rahatrahviga üle kahekümneviie krooni.

§ 188. Süüdlast selles, et ta ei esitanud jaoskonna ärimaksu komiteele seatud tähtajaks avalikule aruandmisele kohustatud või sellega ühetaoliseks loetud kaubandus- või tööstusettevõtte aruannet ja peakoosoleku protokolli ärakirja, samuti aruande juurde nõutud täiendavat teadet või seletust, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 189. Süüdlast selles, et ta ei esitanud jaoskonna ärimaksu komiteele seatud tähtajaks ärimaksu seaduse järgi nõutavat teadaannet oma äri üle, või et ta ei mahutanud esitatud teadaandesse nõutavaid andmeid äri läbikäigu ja kasu määramiseks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 190. Süüdlast selles, et ta mahutas jaoskonna ärimaksu komiteele esitatud teadaandesse teadvalt valeteateid kaubandus- või tööstusettevõtte läbikäigu või kasude kohta ärimaksu vähendamise või sellest vabanemise sihil, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 191. Avalikule aruandmisele kohustatud või sellega ühetaoliseks loetud ettevõtte juhatuse liiget, välismaa seltsi vastutavat agenti, raamatupidajat või üldse isikut, kes alla kirjutas või kirjalikult kinnitas aruande, bilansi või nende kohta käiva täiendava teate või seletuse, jajkes süüdlane selles, et ta mahutas nimetatud ettevõtte aruandesse või bilanssi või nende kohta käivasse täiendavasse teatesse või seletusse teadvalt valeteateid ärimaksu vähendamise või sellest vabanemise sihil, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu ja tasurahaga mitte üle tuhande krooni.

§ 192. Linnades või alevites riigi kinnisvarade maksu alla kuuluva kinnisvara omanikku, peremeest või nende asemikku, kes süüdlane selles, et ta ei esitanud riigi kinnisvarade maksuametile seatud tähtajaks seaduses nõutud teadaannet kinnisvara kohta, või mahutas* esitatavasse] teadaandesse valeteateid, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

9. peatükk. Süüteod rahva tervishoiu vastu.

§ 193. Ema, kes süüdlane oma raskejalgsuse tahtlikus katkestamises pärast kolmekuu möödumist, arvates raskejalgseks jäämisest, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 194. Süüdlast naisisiku raskejalgsuse katkestamises, ilma et temal oleks selleks vastav arstiteaduslik ettevalmistus, karistatakse: vangimajaga .mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane vastava arstiteadusliku ettevalmistusega isik, kui raskejalgsuse katkestamine tema poolt sündinud pärast kolme kuu möödumist, arvates raskejalgseks jäämisest, ja arstiseaduse vastaselt. Kui raskejalgsuse katkestamine oli süüdlasele äriajamiseks või sellele järgnes ema surm, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui raskejalgsuse katkestamise saatis korda arst või ämmaemand, siis võib kohus neile peale selle keelata praktika ühest kuni viie aastani ja otsuse avalikult ajalehes välja kuulutada. Kui raskejalgsuse katkestamine saadeti korda raskejalgse enese nõusolekuta, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 195. Süüdlast ravitsemises mürgiste või kangemõjuliste ainetega arstipraktika õiguseta või pärast selle õiguse kaotamist karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 196. Ämmaemandat, kes süüdlane selles, et ta ei kutsunud mõjuva põhjuseta arsti sünnitaja juurde juhtudel, kui see seadusega temale kohuseks oli tehtud, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui sellel juhul raskejalgne enneaegu sünnitas, siis karistatakse süüdlast | ämmaemandat : vangimajaga Imitte üle kuue kuu.

§ 197. Süüdlast selles, et ta valmistas või hoidis müügi jaoks või müüs väljaspool apteeke, vabrikuid, laboratooriume või keemiavabrikute erijaoskondi, mis farmatsöidiliste liitpreparaatide valmistamiseks sisse seatud, niisuguseid arstirohte, mille valmistamine seadusega või sundmäärusega lubatud ainult nimetatud asutustes, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta väljaspool apteeke valmistas või hoidis müügi jaoks või müüs arstirohtu, mille väljaandmine apteegist lubatud ainult arsti retsepti põhjal.

§ 198. Arstirohu ainetega suur- võiväikekauplejat, kes süüdlane selles:
1) et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju farmatsöidiliste liitpreparaatide müügi asjus;
2) et ta arstirohu aineid lõigatult, tükeldatult, pulbriks hõõrutult või segatult valmistas või hoidis müügi jaoks või müüs, välja arvatud need ained, mis tähendatud olekus saadakse farmatsöidiliste liitpreparaatide valmistamiseks sisseseatud vabrikutest, laboratooriumidest või keemiavabrikute erijaoskondadest või peetakse müügil kaubanduses;
3) et ta arsti retsepti põhjal arstirohtu valmistas või seadis kokku, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta õiguse kaubelda arstirohu ainetega ühest kuni viie aastani.

§ 199. Paragrahvides 197 ja 198 tähendatud määruste vastaselt valmistatavad, hoitavad või müüdavad arstirohud võetakse ära.

§ 200. Apteegi valitsejat või apteegis teenivat rohuteadlast või õpilast, kes süüdlane selles :
1) et ta andis välja apteegist arstirohtu arsti retseptita, kui selle väljaandmine oli lubatud ainult arsti retsepti põhjal;
2) et ta andis välja apteegist arstirohtu, mis ei olnud valmistatud retsepti kohaselt;
3) et ta andis välja apteegist arstirohtu, mis ebakohase omadusega ainetest, puhastamata või tervisele kahjulikkudes nõudes valmistatud või ebakohaselt kinni korgitud või pakitud;
4) et ta valmistas või andis välja tervishoiu nõukogu poolt heakskiitmatut salarohtu;
5) et ta andis välja eksikombel ühe arstirohu teise pähe;
6) et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju retseptide arvelpidamise ja hoidmise või retseptiraamatute pidamise või hoidmise asjus, karistatakse: rahatrahviga: apteegi valitsejat või rohuteadlast mitte üle kolmesaja krooni, ja õpilast mitte üle saja krooni.

§ 201. Farmatsöidiliste liitpreparaatide valmistamiseks sisseseatud apteegi, vabriku, laboratooriumi või keemiavabriku erijaoskonna valitsejat, seal teenivat rohuteadlast, keemikut või õpilast, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud maksvaid määrusi mürgiste või kangemõjuliste ainete hoidmise, väljaandmise või tarvitamise, samuti neid aineid sisaldavate arstirohtude valmistamise või väljaandmise asjus, karistatakse: rahatrahviga: valitsejat, keemikut või rohuteadlast mitte üle viiesaja krooni, ja õpilast mitte üle kahesaja krooni.

§ 202. Paragrahvides 200 j a 201 ettenähtud süüteo kordamisel, või kui süüteol selle kordasaatmise asjaolude tõttu võisid olla eriti kahjulikud tagajärjed, siis ka esimesel kordasaatmisel, karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta õiguse pidada farmatsöidilist praktikat kuuest kuust kuni kahe aastani. Oli süüdlane farmatsöidiliste liitpreparaatide valmistamiseks sisseseatud apteegi, vabriku, laboratooriumi või keemiavabriku erijaoskonna valitseja, siis võib kohus temalt võtta nende asutuste valitsemise õiguse ühest kuni viie aastani, või kui süüdlane ise pidas sarnast asutust, siis ka selle pidamise Õiguse samaks tähtajaks.

§ 203. Farmatsöidiliste liitpreparaatide valmistamiseks sisseseatud apteegi, vabriku, laboratooriumi või keemiavabriku eri jaoskonna valitsejat, kes süüdlane selles, et ta laskis täita isikut, kes ei olnud selleks õigustatud, rohuteadlase, keemiku või õpilase kohuseid, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 204. Süüdlast selles, et ta müügi jaoks hoidis või müüs mürgist või kangemõjulist ainet sellekohase loata, või olgugi loaga, kuid seaduse või sundmääruse vastaselt, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta õiguse nimetatud aineid müüa ühest kuni viie aastani.

§ 205. Isikut, kellel on luba oma tegevusala tõttu pidada enda juures või tegevuses tarvitada mürgiseid või kangemõjulisi aineid ja kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju nende ainete hoidmise või tarvitamise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja kroomi. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta nimetatud ainete enda juures pidamise või tegevuses tarvitamise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 206. Süüdlast suitsetamise oopiumi või selle suitsetamiseks piipude või muude abinõude valmistamises, omandamises, hoidmises või edasiandmises, : vangimajaga mitte üle ühe aasta.
Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta lubas oma ruumides suitsetada oopiumi, või et ta hoidis müügi jaoks või müüs oopiumi, kokaiini või morfiumi sellekohase loata.

§ 207. Kes seadusega või sundmäärusega kohustatud õigel ajal teatama epideemiliste haiguste juhtudest ja on süüdlane selle kohuse täitmatajätmises, karistatakse: arestiga mitte üle kahe kuu või rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni.

§ 208. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju rahva tervishoiu alal, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui määruste täitmatajätmine puutus abinõudesse, mis olid määratud rahva tervise kaitseks epideemiliste haiguste vastu, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Sündis määruste täitmatajätmine sarnases maakohas, kus seaduslikus korras olid pandud maksma erakorralised määrused seaduses eriti kardetavaks loetavate epideemiliste haiguste ootel või ilmumisel, siis karistatakse süüdlast nende määruste rikkumises, kui need määrused ise ei määra vastutust: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 209. Naisisikut, kes lapse imetajaks või hoidjaks palgatud ja süüdlane palkaja eest varjamises või vaikimises, et ta põeb enne või pärast palkamist saadud nakkushaigust, karistatakse : arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 210. Kes põdes teadvalt nakkavat suguhaigust ja süüdlane selles, et ta andis edasi selle haiguse suguühenduse teel teisele isikule, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 211. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles, et ta ei pidanud tarvilist puhtust ja korda toiduainete ning jookide valmistamisel või hoidmisel müügi jaoks või müügil, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 212. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles: 1) et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju toiduainete või jookide võltsimise vastu; 2) et ta niisuguste ainete valmistamisel või hoidmisel müügi jaoks või müügil, mille valmistamise, hoidmise või müügi kohta seaduses või sundmääruses rahva tervise kaitseks olid pandud maksma erieeskirjad, rikkus neid eeskirju, karistatakse: arestiga mitte üle kahe kuu või rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni.

§ 213. Kauplejat, või töösturit, kes süüdlane selles, et ta valmistas või hoidis müügi jaoks või müüs:
1) tervisele kahjulikke või halvaks läinud toiduaineid või jooke;
2) tervisele kahjulikust materjalist tehtud sööginõusid;
3) kauplemiseks keelatud tarbeasju või koduse majapidamise asju (mürgiste ainetega värvitud riiet, tapeete, paberit, pappi, küünlaid, mänguasju jne.);
4) tervishoiu nõukogu poolt kahjulikuks tunnustatud värve või essentse, mida tarvitatakse tarbeasjade, toiduainete või jookide värvimiseks, samuti kõiki muid tervishoiu nõukogu poolt kahjulikuks tunnustatud aineid või materjale, mida tarvitatakse toiduainetele või jookidele juurdesegamiseks või nende võltsimiseks, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 214. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles, et ta valmistas, hoidis müügi jaoks või müüs leiba toiduks kõlbmatute ainetega segatult, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Oli sarnane segu tervisele teadvalt kahjulik, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 215. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles, et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju, mis antud selleks, et kõrvaldada teravilja või jahu rikkumist toiduks kõlbmatute ainete juurdesegamise läbi, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui neid eeskirju rikkus suurkaupleja, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui aga neid eeskirju rikuti ajal, mil rahvas kannatas leivapuudust, või kui juurdesegu tervisele oli teadvalt kahjulik, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 216. Süüdlast selles, et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju, mis antud margariini, kunstvõi või muude rasvade valmistamise, hoidmise või müügi kohta, karistatakse : rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 217. Süüdlast selles, et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju kunstlikkude magusainete valmistamise, välismaalt sissevedamise, hoidmise või edasiliikumise kohta, karistatakse : rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui rikuti seaduse või sundmääruse eeskirju kunstlikkude magusainete müügi kohta, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Ained, tagavarad ja joogid võetakse ära.

§ 218. Juhul, kui kaupleja või tööstur süüdi mõistetakse §§ 211—217 ettenähtud süütegudes, võib kohus om,a otsuse ajalehes avalikult välja kuulutada, samuti süüdlaselt võtta vastavas kaubandusharus kauplemise või tööstusharus töötamise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 219. Süüdlast joogiks või loomade jootmiseks tarvitatava vee rikkumises sellega, et vette pilluti, heideti, valati, lasti või temas leotati aineid, mis teevad kõlbmatuks vee tarvitamise joogiks või loomade jootmiseks, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui sarnase rikkumise tagajärjel vesi muutus tervisele kahjulikuks, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue küu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 220, Süüdlast: 1) surnu, matmises väljaspool matmispaika sellekohase loata; 2) seaduse või sundmääruse eeskirjade täitmatajätmises surnukehade matmise, hauast väljakaevamise, välismaalt sisseveo või veo kohta; 3) surnu peitmises matmata; 4) seaduse või sundmääruse eeskirjade täitmatajätmises, tarvitusel olevate matmispaikade korrashoidmise või kaitsmise, või tarvituselt kõrvale jäetud matmispaikade kaitsmise kohta, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või raha-* trahviga mitte üle saja krooni.

10. peatükk. Süüteod ühiskondliku ja isikliku julgeoleku vastu.

§ 221. Süüdlast selles, et ta valmistas, omandas, hoidis või andis edasi lõhkeainet või -abinõu asjaoludel, mis tõendavad, et sarnane lõhkeaine või -abinõu oli teadvalt määratud raske kuriteo kordasaatmiseks, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 222. Süüdlast selles, et ta: 1) valmistas seaduses või sundmääruses ettenähtud loata laske- või lõhkeainet, laskevõi lõhkeabinõu või nende osasid; 2) sellekohase loata seadis sisse vabriku või muu asutuse laske- või lõhkeainete või laske- või lõhkeabinõude või nende osade valmistamiseks; 3) valmistas reive, mille valmistamine eraisikutele keelatud, valmistas või seadis sisse nende valmistamiseks vabriku või m,uu ettevõtte, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Valmistatud ained, abinõud, relvad ja nende osad, samuti vabrikus või muus ettevõttes leitud tööriistad ja materjalid võetakse ära.

§ 223. Süüdlast selles, et ta: 1) tegi töid laske- või lõhkeainete või laske- või lõhkeabinõude või nende osade valmistamiseks sellekohase loaga sisseseatud vabrikus või muus ettevõttes, kuid enne vabriku või ettevõtte seaduskorralise ülevaatuse toimepanekut;
2) jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad käesoleva paragrahvi p. 1 nimetatud ettevõtete sisseseadmise või neis toimepandavate tööde korra kohta, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui eeskirjade täitmatajätmine ähvardas tekitada plahvatuse hädaohtu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Viimasel juhul võib kohus süüdlaselt võtta niisuguse asutuse pidamise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 224. Süüdlast selles, et ta:
1) hoidis laskeainet, välja arvatud püssirohi, või lõhkeainet või -abinõu sellekohase loata, või neid hoidis pärast nende omandamiseks loa saamist, kuid väljaspool nende ainete või abinõude jaoks sisseseatud ladu, või ka laos, kuid suuremal määral kui lubatud;
2) sellekohase loata seadis sisse püssirohu või muu laske- või lõhkeaine lao;
3) omandas lõhkeaineid või -abinõusid lubatud lao tarbeks, kuid eriloata neid omandada;
4) müüs või muul viisil edasi andis lõhkeaineid või -abinõusid isikule, kellel ei olnud luba neid omandada;
5) sellekohase loata kauples püssirohuga või muude laske- või lõhkeainetega või -abinõudega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus, kui need süüteod saatis korda kaupleja, temalt võtta laskevõi lõhkeainetega kauplemise või nende lao pidamise õiguse ühest kuni viie aastani või ka jäädavalt. Korravastaselt hoitud või omandatud püssirohi või muud laske- või lõhkeained või -abinõud võetakse ära. Sama karistuse alla ja samal alusel langeb lõhkeainete või -abinõude lao pidaja sel juhul, kui laos leitakse nende asjade puudujääk, võrreldes nöörraamatutes tähendatud määraga.

§ 225. Süüdlast selles, et ta hoidis püssirohtu üle kolmekümne naela väljaspool ladu või laos üle lubatud määra, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Korravastaselt hoitud püssirohi võetakse ära.

§ 226. Süüdlast selles, et ta:
1) jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad lõhkeainete ladude sisseseadmise ja pidamise kohta kaevandustööstuse tarbeks, lõhkeainete või -abinõude hoidmise kohta laos või väljaspool, või nende veo, väljaandmise, müümise, omandamise, kulutamise või tarvitamise kohta;
2) püssirohtu või muid laske- või lõhkeaineid hoidis laos, mis sellekohase loaga sisse seatud, kuid enne sarnase lao ülevaatust, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui eeskirjade täitmatajätmine ähvardas tekitada plahvatuse hädaohtu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud karistuse alla-langeb süüdlane selles,’ et ta käsitas püssirohtu või muid laske- või lõhkeaineid või -abinõusid sedavõrd ettevaatamata, kuigi eeskirjade rikkumiseta, et sellest ähvardas tekkida plahvatuse hädaoht. Sel juhul, kui lõhkeainete või -abinõude lao pidaja kordab käesoleva paragrahvi teises lõikes ettenähtud kuritegusid, võib kohus süüdlaselt võtta nimetatud ainete või abinõude lao pidamise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 227. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad atsetüleeni tarvitamise, kui ka kaltsium-karbiidi hoidmise ja müügi asjus, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Peale selle võib kohus sarnase üleastumise kordamisel võtta süüdlaselt kaltsium-karbiidi laopidamise või selle ainega kauplemise õiguse ühest kuni viie aastani või ka jäädavalt.

§ 228. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad aurukatelde tarvitamise asjus, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 229. Süüdlast selles, et ta:
1) hoidis või kandis keelatud relva;
2) hoidis või kandis relva kohal, kus selle hoidmine või kandmine seadusega või sundmäärusega keelatud;
3) tarvitas laskmiseks relva kohal, kus sarnane laskmine seadusega’ või sundmäärusega keelatud;
4) ei tarvitanud vajalikku ettevaatust: laetud relva käsitamisel; kõvade asjade väljapanekul, väljariputamisel, viskamisel, ladumisel või vedamisel; vedelikkude väljavalamisel; inimeste vedamisel veeteedel; teadvalt kardetava kodulooma pidamisel;
5) ei pannud välja hoiatusmärki või hädaohu eemalhoidmise abinõu ehituse või muude tööde juures või augu või kaevu ümber, või üldse kohal, kus niisugune märk või abinõu oli tarvilik isikliku julgeoleku pärast, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 230. Süüdlast selles, et ta:
1) sõitis linnas, alevis või külas ettevaatamata või ülearu kiirelt;
2) usaldas hobuse juhtimise selleks teadvalt võimetu või joobnud isiku kätte, r 7 : arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui:
1) käesoleva paragrahvi esimeses lõikes p. 1 tähendatud ettevaatamatu või ülearu kiire sõit saadeti korda auto, mototsükleti või trammiga;
2) usaldati auto, mototsükleti, trammi, lennuriista või mootorpaadi juhtimine selleks teadvalt võimetu või joobnud isiku kätte, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 231. Süüdlast selles, et ta ei tarvitanud vajalikku ettevaatust kiskja metslooma pidamisel, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 232. Süüdlast selles, et ta koera või muu looma tahtlikult inimese kallale ässitas, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 233. Süüdlast selles, et ta müüjana asutuses, kus kaubeldakse kangete jookidega kohal joomiseks, ei tarvitanud abinõusid tema asutuses viibiva või sealt välja mineva joobnud isiku eest hoolitsemiseks, keda silmnähtava hädaohuta ei võidud jätta ta enda hooleks, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 234. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad valgustusmineraalõlide hoidmise või müügi asjus, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 235. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad:
1) ettevaatusabinõude kohta tulekahju vastu hoones, laeval või parvel või muus ruumis või tulega või kergesti süttiva ainega ümberkäimisel väljaspool hooneid;
2) kaasaaitamise kohta — tulekahjude kustutamisel;
3) kergesti süttivate ainete, välja arvatud mineraalõlid, valmistamise, hoidmise, vedamise, väljalaadimise või müügi kohta, karistatakse: arestiga kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 236. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata eeskirjad ettevaatusabinõude kohta tulekahju vastu kergesti süttivate ainete laos või väljalaadimise kohas või nende ainetega laetud laeval või vagunis või niisuguse laeva või vaguni seisukohal, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 237. Süüdlast selles, et ta: 1) suitsetas tubakat seesuguses kohas, kus sarnane suitsetamine keelatud seadusega või sundmäärusega; 2) suitsetas tubakat hoolimata suitsetamise keelu kohta väljapandud hoiatusest, kusjuures sarnane suitsetamine ähvardas tekitada tulekahju või plahvatuse hädaohtu, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kümne krooni. Kui tubaka suitsetamine seesuguses kohas, kus 1 sarnane suitsetamine keelatud seadusega või 1 sundmäärusega, ähvardas tekitada tulekahju või plahvatuse hädaohtu, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 238. Kes seadusega või sundmäärusega kohustatud teatama tekkinud tulekahjust ja süüdlane selles, et ta seda kohust ei täitnud õigel ajal, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

11. peatükk. Süüteod rahva heakorra vastu.

§ 239. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles, et ta tõstis ülemäära toiduainete või muude vajalikkude tarbeainete hindu kokkuleppel teiste sarnaste ainetega kauplejatega või töösturitega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu ja tasurahaga mitte üle tuhande krooni. Kui süüdlane selleks kasutas kohalikkude elanikkude äärmist häda, mis tekkinud seesuguste ainete puudusel, siis karistatakse teda: ‘ vangimajaga mitte üle ühe aasta ja tasurahaga mitte üle kahetuhande krooni. Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes määratud karistuse alla langeb kaupleja või tööstur, kes süüdlane ülemäärases toiduainete või muude vajalikkude tarbeainete hindade tõstmises, kui süüdlane kasutas kohalikkude elanikkude äärmist häda, mis tekkinud seesuguste ainete puudusel.

§ 240. Kauplejat või töösturit, kes süüdlane selles, et ta kõrvaldas toiduainete või muude vajalikkude tarbeainete tagavarasid kaubaliikumisest hinnatõusu ootamise sihil, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu ja tasurahaga mitte üle tuhande krooni.

§ 241. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seadusega või sundmäärusega pealepandud kohust aegsasti teatada kodulooma taudidest või putukate või muude elukate ilmumisest, kes kahjulikud põllumajanduslikkudele taimedele või viljakandvatele või puu istandustele, karistatakse : arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 242. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seadusega või sundmäärusega pealepandud kohust aegsasti teatada nakkus tõbedest põllumajanduslikkudel taimedel või viljakandvates või puu istandustee, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 243. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju ettevaatusabinõude kohta: 1) kodulooma taudide, põllumajanduslikkude taimede või viljakandvate või puu istanduste nakkustõbede vastu;
2) putukate või muude elukate laialilagunemise vastu, kes kahjulikud põllumajanduslikkudele taimedele või viljakandvatele või puu istandustele, karistatakse: arestiga mitte üle kahe kuu või rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni.

§ 244. Süüdlast kala- või muus püügis keelatud ajal, kohas või viisil või rikkudes sellekohaseid eeskirju, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui keelatud püük süüdlasel oli äriajamiseks või kui ta püüdis kalu mürk- või lõhkeainete abil, süs karistatakse teda: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Keelatud püügiriistad võetakse ära.

§ 245. Süüdlast jahipidamises:
1) seatud jahitunnistuseta;
2) jahiloomade tõu peale, mille peale jahipidamine tol ajal oli keelatud;
3) keelatud viisil, karistatakse: käesoleva paragrahvi p. 1 nimetatud juhul arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni, ja teistel juhtudel arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Keelatud jahiriistad võetakse ära.

§ 246. Süüdlast linnupesade lubamatus lõhkumises või nendest munade või poegade võtmises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 247. Süüdlast selles, et ta ei näidanud ette jahil olles jahitunnistust isiku nõudmisel, kes valvab jahipidamise kohta käivate eeskirjade täitmise järele, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 248. Süüdlast selles, et ta jahil tappis emapõdra, emahirve või metskitse või nende vasika, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 249. Süüdlast keelatud ajal tapetud metslooma või metslinnu liha müügi tarbeks laialikandmises, müümises või müügi tarbeks ostmises, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane § 248 ettenähtud metslooma liha müügi tarbeks laialikandmises, müümises või müügi tarbeks ostmises.

§ 250. Metsaomanikku või isikut, kellele metsaomanik andnud õiguse käsutada metsa ja kes süüdlased selles, et nad raiusid kasvavat metsa või juurisid juuri või kände juhtudel, kui sarnane raiumine või juurimine seadusega või sundmaärusega keelatud, või et nad raiusid kasvavat metsa või juurisid juuri või kände sellekohaste eeskirjade rikkumisega, karistatakse : rahatrahviga maharaiutud või väljajuuritud metsa väärtuses, mis arvutatakse põllutööministeeriumi poolt väljakuulutatud kohaliku metsataksi järgi. Peale selle võetakse ära maharaiutud mets või väljajuuritud kännud või juured või nõutakse sisse nende hind.

§ 251. Metsaomanikku või isikut, kellele metsaomanik andnud õiguse käsutada metsa ja kes süüdlased selles, et nad metsa maha raiusid või metsaalust maad hakkasid kasutama teisel otstarbel juhtudel, kus seesugune raiumine või kasutamine seadusega või sundmaärusega keelatud, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viie krooni metsaaluse maa iga viiesaja ruutmeetri eest, kusjuures metsaalune maa, mis alla viiesaja ruutmeetri, loetakse viiesaja ruutmeetri suuruseks. Karistus käesolevas paragrahvis ettenähtud üleastumise eest määratakse olenemata karistusest, mis § 250 määratud metsaraiumise enese eest.

§ 252. Metsaomanikku või isikut, kellele metsaomanik andnud õiguse käsutada metsa ja kes süüdlased selles, et nad:
1) metsas hoidsid karja või metsas korjasid risu või muul kõrvalisel viisil kasutasid metsa juhtudel, kui sarnane karjahoidmine, risukorjamine või kõrvaline metsakasutamine seadusega või sundmäärusega oli keelatud;
2) omavoliliselt jätkasid ajutist metsamaa põllumajanduslikku kasutamist pärast tähtaega, mis sarnaseks kasutamiseks oli antud seadusega või sundmäärusega, karistatakse: käesoleva paragrahvi p. 1 ettenähtud tegude eest rahatrahviga mitte üle kümne krooni, käesoleva paragrahvi p. 2 ettenähtud teo eest rahatrahviga mitte üle ühe krooni iga viiesaja ruutmeetri eest metsaalusest maast, mida kasutati üle tähtaja, kusjuures metsaalune maa, mis alla vüesaja ruutmeetri, loetakse viiesaja ruutmeetri suuruseks.

§ 253. Paragrahvides 250—252 määratud karistuste alla ja neis tähendatud alustel langeb süüdlane neis paragrahvides ettenähtud üleastumise kordasaatmises metsaomaniku või isiku loata, kellele metsaomanik oli andnud õiguse käsutada metsa, kuid teadmisel, et oli keelatud raiuda metsa, juurida juuri või kände, raiuda maha metsa, metsaalust maad teisel otstarbel hakata kasutama või kasutada metsa. Maharaiutud metsa, samuti väljajuuritud kände või juuri ei võeta ära, kuid süüdlaselt nõutakse sisse nende väärtus. Karistus määratakse omavolilise metsaraiumise eest määratavast karistusest olenemata.

12. peatükk. Süüteod avaliku rahu vastu.

§ 254. Süüdlast selles, et ta tekitas müra, kisa või muud korratust või saatis korda ulaka teo avalikus kohas, avalikul koosolekul või väljaspool neid, kuid rikkudes avalikku rahu või korda, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui nimetatud juhtudel pandi toime kakelus või muu märatsemine, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui katkestati seesuguse korratuse või märatsemise tagajärjel avalik koosolek või ettekanne, või rikuti korda usuliste talituste täitmise või rongikäigu ajal, või kui võttis osa korratusest või märatsemisest rahvahulk, kes politsei võimu nõudmisel ei läinud laiali, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui rahvahulga poolt toimepandud märatsemise tagajärjeks oli raske või üliraske kehavigastus või surm, siis karistatakse märatsemises süüdlasi: rahvahulgast osavõtjat, kes seda juhatas, kihutas märatsemisele või selle jätkamisele või kes märatsemise juures tarvitas sõjariista vangimajaga mitte üle ühe aasta ja teisi rahvahulgast osavõtjaid vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 255. Süüdlast:
1) riigivalitsuse korralduse, ühiskondliku Õnnetuse või muu sündmuse kohta teadvalt vale kuulujutu levitamises, mis võis tekitada ühiskondlikku ärevust;
2) ühiskondliku ärevuse tekitamises hädakella põhjuseta löömisega või muul viisil, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui sarnase vale kuulujutu levitamise või ärevuse tekitamise tagajärjeks oli rahva rahutus, või võimule vastuhakkamine, või korra rikkumine kaitseväeosades, sus karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 256. Süüdlast vale kuulujutu levitamises börsil või isikute seas, kes toimetavad börsi operatsioone, mis teadvalt võis mõjutada börsitehingute sõlmimist, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui sarnase vale kuulujutu levitamine sündis sihiga mõjutada börsitehingute sõlmimist, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta ja tasurahaga mitte üle tuhande krooni.

§ 257. Süüdlast selles, et ta levitas rahva keskel teadvalt vale kuulujutte väljarändamise kasulikkusest välismaale, sihiga avatleda kodanikke väljarändamisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga välismaale väljarändamisele kihutati kaitseväelasi, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 258. Kes seadusega või sundmäärusega oli kohustatud teatama majast välja või sisse kolinud isikutest, ja süüdlane selle kohuse täitmatajätmises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viieteistkümne krooni. Kui selle üleastumise saatis korda võõrastemaja või mõne muu sarnase sissesõidukoha valitseja, siis karistatakse süüdlast’ rahatrahviga mitte üle kolmekümne krooni. Võõrastemaja või mõne muu sarnase sissesõidukoha valitsejalt, kes ühe aasta jooksul üle kaheksa korra ülemalnimetatud karistuse alla langes, võib jäädavalt võtta sarnaste asutuste valitsemise Õiguse.

§ 259. Süüdlast möbleeritud tubade avamises sellekohase loata sarnastes kohtades, kus nõutakse seesugust luba, samuti nende tubade pidajat, kes süüdlane selles, et ta ei pannud välja seatud silti või nimetahvlit, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 260. Süüdlast selles, et ta majaperemehele või valitsejale ei teatanud või valesti teatas oma elukoha muutmise sarnases kohas, kus seesugune teatamine seadusega või sundmäärusega tehtud kohuseks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kümne krooni.

§ 261. Süüdlast isikutunnistuseta või peatusloata elamises või elukohast lahkumises neil juhtudel, kui seadusega või sundmäärusega nõutakse isikutunnistust või peatusluba, karistatakse : rahatrahviga mitte üle viieteistkümne krooni.

§ 262. Süüdlast teadvalt valesti teatamises isikutunnistuse saamise puhul tunnistusi väljaandvale asutusele, et temal ei ole isikutunnistust, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 263. Süüdlast: 1) oma nime varjamises vastava võimu ees; 2) temale teadvalt mittekuuluva autähe, aumärgi, teenistusmärgi või teenistusvormiriide avalikus kandmises; 3) temale seadusega või sundmäärusega mittelubatud kutse omastamises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 264. Süüdlast selles, et ta esitas vastavale võimule isiku valetõestamise sihiga teadvalt võõra või temale ebaõigelt väljaantud dokumendi, karistatakse : arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane teisele isikule oma või võõra isikutunnistuse või peatusloa edasiandmises isiku valetõestamise sihiga vastava võimu ees, kui järgnes seesuguse isikutunnistuse või peatusloa esitamine.

§ 265. Süüdlast tööpõlgamise pärast ümberhulkumises kindla elukohata, tööta ja eluülespidamise allikata, kui ta sealjuures keeldus oma isiku tõestamisest või andis oma isiku kohta valeteateid, või kui tal oli kaasas valevõti, muukraud, riist, mis võis olla kõlblik sissemurdmiseks, või laskeriist, või kui ta viibis öösel peremehe või tema asemiku teadmata võõras elutsetavas hoones või muus ruumis või aiaga ümbritsetud elutsetava hoone õues või taluhoonete ümbruses, kus inimesed elavad, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 266. Süüdlast kerjamises karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme kuu. Kui kerjamises süüdlasel oli kaasas valevõti, muukraud, riist, mis võis olla kõlblik sissemurdmiseks, või laskeriist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 267. Süüdlast avaliku korjanduse toimepanemises sellekohase loata, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui korjanduse otstarbe oli välja mõeldud, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Süüdlase poolt korjatud asjad ja raha võetakse ära.

§ 268. Süüdlast salgast osavõtmises, mis oh ühinenud:
1) §§ 397 ja 398 nimetatud metallrahamärgi, piletite või paberite, samuti dokumentide järele- või ümbertegemiseks või järele- või ümbertehtud rahamärkide, piletite, paberite või dokumentide edasiandmiseks;
2) võõra varanduse rikkumiseks juhtudel, mis nimetatud § 530;
3) varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse otstarbeks;
4) teadvalt süüteo läbi saadud võõra varanduse omandamiseks, hoiulevõtmiseks, varjamiseks, pantimiseks või edasiandmiseks;
5) salakauba sissetoomiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta andis ulualust teadvalt sarnasest salgast osavõtjale või et ta muretses abinõusid süütegude kordasaatmiseks.

13. peatükk. Süüteod kõlbluse vastu.

§ 269. Süüdlast selles, et ta rüvetas matmispaika, surnukeha või selle põrmu, karistatakse : vangimajaga mitte üle kahe aasta.

§ 270. Süüdlast korralikkuse avalikus rikkumises häbematute sõnade ütlemisega või häbematu teoga, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui häbematu tegu väljendus suguihade rahuldamises avalikus kohas, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 271. Süüdlast selles, et ta hoidis müügi jaoks või müüs, avalikult pani välja või muul viisil levitas teadvalt häbematuid kirjatöid või kujutusi, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui süüdlane on kaupleja või perioodilise trükitoote vastutav toimetaja, siis võib kohus peale selle temalt võtta kauplemise Õiguse või vastutavaks toimetajaks olemise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 272. Süüdlast julmilt ümberkäimises vaimuhaige isikuga, kes oli usaldatud tema valve või hoole alla, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 273. Süüdlast alla seitsmeteistkümne aastase isiku oma juurde võtmises sihiga teda saata kerjama või muule kõlblusvastasele tegevusele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 274. Süüdlast avalikku kohta ilmumises lausa joobnud olekus, mis ähvardab julgeolekut, rahu või korralikkust, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Sarnase teo kordamisel “karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 275. Süüdlast kangete jookide joomises neis avalikkudes kohtades, kus sarnane joomine oli keelatud seadusega või sundmäärusega, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 276. Süüdlast loomade asjatus piinamises karistatakse:’ arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 277. Süüdlast seadusega või sundmäärusega keelatud kaardi- või muu hasartmängu toimepanemises või seesuguse mängu tarbeks oma ruumide andmises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui süüdlane avas mängumaja keelatud mängu tarbeks, siis karistatakse teda : vangimajaga mitte üle ühe aasta ja tasurahaga mitte üle kolmetuhande krooni.

14. peatükk. Süüteod kooliseaduse vastu.

§ 278. Süüdlast eraõppeasutuse avamises sellekohase loata, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. § 279. Süüdlast koolikohusliku lapse õppeajal palgalisse teenistusse võtmises sellekohase loata või teenistuses pidamises antud loa vastaselt, karistatakse: rahatrahviga mitte üle vnekümne krooni.

§ 280. Lapse vanemat või lapse eest hoolitsevat isikut, kes süüdlane selles, et ta jättis täitmata seadusega nõutava koolikohuse mõjuva põhjuseta või ei võtnud abinõusid tarvitusele lapse korratu kooliskäimise kõrvaldamiseks, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

15. peatükk. Trükitoodete ja avalikkude ettekannete valvemaäruste rikkumine.

§ 281. Süüdlast selles, et ta andis välja perioodilise trükitcote seaduses nõutava teadaande saatmata, või et ta ei teatanud esialgses teadaandes tähendatud asjaolude muudatusest, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 282. Trükiasutuse juhatajat, kes süüdlane selles, et ta laskis välja perioodilise trükitoote trükiasutusest trükitoote nimetuse, järjekorra numbri, vastutava toimetaja või väljaandja nime, trükiasutuse nimetuse või asukoha või toimetuse aadressi tähendamiseta või valesti tähendamisega, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sama karistuse alla langeb mitteperioodilise trükitoote kirjastaja, kes süüdlane selles, et ta saatis seesuguse trükitoote käivusse kirjastaja nime, trükiasutuse nimetuse või asukoha või ilmumise aasta tähendamiseta, või valesti tähendamisega.

§ 283. Perioodilise trükitoote vastutavat toimetajat, kes süüdlane selles, et ta seaduses ettenähtud korras ei avaldanud rügi või omavalitsuse asutuse või teenija, samuti eraisiku poolt avaldamiseks saadetud ümberlükkamist või õiendust selles trükitootes avaldatud asjaolude kohta, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 284. Perioodilise trükitoote vastutavat toimetajat, kes süüdlane § 293 p. 2 põhjal avaldamiseks saadetud kohtuotsuse või riigi või omavalitsuse asutuse või teenija poolt avaldamiseks saadetud teadaande või kuulutuse avaldamatajätmises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 285. Perioodilise trükitoote vastutavat toimetajat või mitteperioodilise trükitoote väljaandjat, kes süüdlane selles, et ta trükis avaldas sellekohase loata riigiasutuste salajas hoitavaid protokolle, teenistuslikke kirju, dokumente või nende sisu või Riigikogu kinnistel istungitel arutatavatest asjadest, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 286. Perioodilise trükitoote vastutavat toimetajat, kes süüdlane Vabariigi Valitsuse poolt seaduslikus korras avaldamiseks keelatud teadete avaldamises kaitseväejõudude, nende liikumise, riigikaitse abinõude või mobilisatsiooni kohta, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 287. Süüdlast trükiasutuse avamises seaduses nõutava teadaande saatmata või esialgses teadaandes tähendatud asjaolude muudatusest teatamata jätmises, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui seesugune ettevõte avati ühes abinõude tarvitusele võtmisega tema varjamiseks vastava järelvalve eest, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Trükiasutusena mõistetakse: trükikoda, litograafiat, metallograafiat või muud sarnast tööstusettevõtet, kus paljundatakse vaimutooteid mehaaniliste või keemiliste abinõudega.

§ 288. Trükiasutuse juhatajat, kes süüdlane selles, et ta:
1) ei täitnud seaduse eeskirju nimetatud ettevõtete jaoks seatud nöörraamatute pidamise kohta;
2) ei saatnud nimetatud ettevõttest trükitöö väljalaskmise korral nõutavaid eksemplare määratud aja jooksul vastavale asutusele, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 289. Süüdlast selles, et ta hoidis müügi jaoks või müüs või muul viisil levitas välismaal ilmuvat perioodilist trükitoodet, mille levitamine oli keelatud seatud korras, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 290. Ajutiselt seisma pandud perioodilise trükitoote väljaandjat, kes süüdlane selles, et ta rikkus keeldu tähendatud toodet välja anda, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 291. Süüdlast selles, et ta:
1) trükis avaldas sellekohase loata enne kohtuistungit või asja lõpetamist teate, mis oli võetud juurdluse või eeluurimise materjalist;
2) ei täitnud seaduse eeskirju kohtuotsuste või kohtuasjus andmete trükis avaldamise kohta, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 292. Autorit, väljaandjat, trükiasutuse juhatajat või raamatukauplejat, perioodilise trükitoote suhtes aga vastutavat toimetajat, kes süüdlased selles, et nende ettevaatamatuse pärast saadeti käivusse seesugune trükitööde, milles sisalduvad süüteo tundemärgid, karistatakse : rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Perioodilise trükitoote vastutav toimetaja arvatakse süüdlaseks, kui ta ei tõesta, et tal puudus möödapääsematu olukorra tõttu võimalus takistada seesuguse trükitoote käivusse saatmist. Mitteperioodilise trükitoote suhtes võetakse vastutusele autor, väljaandja, trükiasutuse juhataja või raamatukaupleja järgmises järjekorras:
1) autor, kui ta ei tõesta, et trükitööde tema teadmata saadeti käivusse;
2) väljaandja, kui autor või ta asukoht teadmata, või kui autor viibib välismaal;
3) trükiasutuse juhataja, kui autor ja väljaandja või nende asukohad teadmata või kui nad viibivad välismaal;
4) raamatukaupleja, kui väljaandes nimetamata trükiasutus, kus see valmistatud.

§ 293. Süütegu sisaldava trükitoote valmistamise või käivusse saatmise asjas võib kohus, olenemata § 24 tarvitusele võtmisest, määrata:
1) perioodilise trükitoote seismapanekukuni viie aastani või jäädava keelu;
2) kohtuotsuse kuulutamise trükitoote lähemas numbris;
3) välismaal ilmuva perioodilise trükitoote sissetoomise keelu kuni kahe aastani.

§ 294. Süüdlast selles, et ta avas raamatukaupluse, ajalehtede kontori, ajalehtede kioski või avalikuks tarvitamiseks määratud laenuraamatukogu või lugemistoa seadusega nõutava teadaande saatmata või et ta ei teatanud esialgses teadaandes tähendatud asjaolude muudatusest, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 295. Süüdlast selles, et ta kauples trükitoodetega käsimüügi teel avalikkudel platsidel, teedel, uulitsatel või tänavatel või käis kodanikkudele kodus neid pakkumas, seadusega nõutava teadaande saatmata, karistatakse : rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 296. Süüdlast selles, et ta korraldas avaliku ettekande, seatud korras sellest teatamata, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Avaliku ettekandena mõistetakse näidendi, ooperi, kontserdi, kino või tsirkuse etendust või teist sarnast ettekannet, kuhu igaüks võib ilmuda isikliku kutseta või kuhu pääsemise eest võetakse tasu.

§ 297. Süüdlast selles, et ta kohaliku omavalitsuse nõusolekuta ja siseministeeriumi loata restoranis, kabarees, kohvikus või teises sarnases ettevõttes, kus müüakse sööke ja jooke kohal tarvitamiseks, korraldas avalikke ettekandeid, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 298. Süüdlast avalikul platsil, teel, uulitsal või tänaval avaliku ettekande korraldamises, kohaliku politsei loata, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 299. Avaliku ettekande korraldajat, kes süüdlane selles, et ta: 1) korraldas sarnase ettekande saadetud teadaandele või saadud loale mittevastavalt; 2) ei täitnud seatud määrusi alaealiste pääsemise kohta sarnastele ettekannetele või nende ülesastumise kohta neil ettekannetel, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

16. peatükk. Tööstuse ja kaubanduse valvemääruste rikkumine.

§ 300. Süüdlast selles, et ta seadusega nõutava loata tööstus- või kaubandusettevõtte seadis sisse, asus sisseseadmisele, alustas töötamist või tunduvalt muutis ettevõtte sisseseadet, saaduste väljatöötamise määra või viisi, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui aga seati sisse tööstus- või kaubandusettevõte või asuti nende sisseseadmisele olgugi sellekohase loaga, kuid:
1) isiku poolt, kellel ei olnud õigust pidada sarnast ettevõtet;
2) kohas, kus nimetatud ettevõtete sisseseadmine keelatud seadusega või sundmäärusega, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 301. Tööstus- või kaubandusettevõtte peremeest või juhatajat, kes süüdlane selles, et ta ei seadnud sisse seesuguses ettevõttes seaduses või sundmääruses ettekirjutatud abinõusid õhu, vee või maapinna rikkumise eemaldamiseks, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 302. Süüdlast selles, et ta seadis sisse tapamaja seaduse või sundmääruse eeskirjade täitmata, või selles, et ta pidas tapamaja kasimata olekus, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 303. Süüdlast selles, et ta kohtades, kus tapamajad olemas, rikkus määrust, mis keelab loomi tappa väljaspool tapamaja, karistatakse: arestiga mitte üle seitsme päeva või rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 304. Süüdlast selles, et ta: 1) pidas lahti kangete jookide müügiasutuse või trahteriasutuse keelatud ajal; 2) võimaldas nendes asutustes korratust, keelatud lõbustust või mängu; 3) kangete jookide müügiasutuses või trahteriasutuses pidas teenijat, kelle vanus ei vastanud seaduse või sundmääruse nõudele, või neis asutustes lubas kangeid jooke juua isikul, kes alla seitsmeteistkümne aastane või kes nähtavalt joobnud oli; 4) ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis käivad kangete jookide müügiasutuste pidamise ja nendes kauplemise kohta; 5) andis äriajamisena oma elu- või muid ruume mujalt ostetudkangete jookide joomiseks; 6) müüs trahteriasutuses toiduaineid või jooke või andis üürile ruume kallima hinna eest kui see välja kuulutatud, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 305. Süüdlast selles, et ta kauples kangete jookidega: 1) kohal, kus keelatud kangete jookidega kauplemine; 2) kui tal kangete jookidega kauplemiseks õigust ei olnud kas üldse või selles pnrkonnas; 3) asutuses, mille avamiseks ei olnud sellekohast luba või mille sisemine ehitus ei vastanud seaduse või sundmääruse nõuetele, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Peale selle võetakse süüdlaselt luba kaubelda kangete jookidega.

§ 306. Kangete jookidega müügiasutuse pidajat või selles kauplejat, kes süüdlane selles, et ta:
1) müüs kangeid jooke pantide vastu või üldse võlgu;
2) kohustuste või tehtud tööde eest raha asemel maksis kangete jookidega, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Peale selle võetakse süüdlaselt luba kaubelda kangete jookidega. Jookide eest antud kohustused tunnustatakse tühiseks; pandiks või vahetusel saadud asjad võetakse süüdlaselt ja antakse tasuta tagasi omanikkudele. Käesoleva paragrahvi esimese lõike p. 1 ja kolmanda lõike eeskirjad ei käi võlakohustuste kohta, mis tekivad kangete jookide müügil vabrikutest ja suurladudest.

§ 307. Süüdlast selles, et ta seatud eeskirjade täitmata või sellekohase loata avas:
1) aktsiaseltsi või osaühisuse;
2) krediit- või kooperatiivasutuse;
3) komisjoni või teadete muretsemise kontori eraasjade jaoks;
4) laenukassa, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Sama karistuse alla langeb isik, kes süüdlane selles, et ta seatud korras lubatud seltsi või ühisuse nimel toimetas niisuguseid operatsioone, mis ei olnud lubatud seltsile või ühisusele, või selles, et ta toimetas olgugi lubatud operatsioone, kuid mittevastavalt saadud loale.

§ 308. Laenukassa pidajat või teenijat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud laenukassade pidamise kohta käivaid seaduse või sundmääruse eeskirju, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta laenukassa pidamise õiguse ühest kuni viie aastani ja sarnase üleastumise kordamisel jäädavalt.

§ 309. Pangakontori või rahavahetuse asutuse pidajat, juhatajat või teenijat, kes süüdlane selles, et ta pani toime seadusega või sundmäärusega keelatud tehingu, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahetuhande krooni. Sarnase üleastumise kordamisel karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu ja tasurahaga mitte üle kolmetuhande krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta pangakontori või rahavahetuse asutuse pidamise või juhatamise õiguse ühest kuni viie aastani ja sarnase üleastumise kordamisel jäädavalt.

§ 310. Pangakontori või rahavahetuse asutuse pidajat, juhatajat või teenijat, kes süüdlane selles, et ta toimetas operatsioone, millest ta ei olnud teatanud rahaministeeriumile, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni.

§ 311. Süüdlast selles, et ta:
1) avas väärtpaberite ettetellimise niisuguse aktsiaseltsi või osaühisuse nimel, mille asutamiseks ei olnud luba;
2) väärtpaberid laskis välja omavalitsuse asutuse, aktsiaseltsi või osaühisuse nimel, sellekohase loata nende paberite väljalaskmiseks, või kui nende paberite väärtus ei vastanud loale, või kui neid rohkem lasti välja, kui lubatud, olgugi et selle juures ei mindud üle üldisest paberite väljalaskmiseks lubatud koguhinnast, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 312. Süüdlast selles, et ta toimetas kinnitusoperatsioone kinnitusseltsi nimel, kellel ei olnud sellekohast luba, või olgugi seltsi nimel, kes oli saanud loa, kuid saadud loale mittevastavalt, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 313. Aktsiaseltsi või osaühisuse asutajat, kes süüdlane selles, et ta: 1) ei pidanud seaduses ettekirjutatud nöörraamatuid aktsiate või osatähtede ja nende eest saadud summade sissekandmiseks; 2) neid raamatuid ei esitanud revideerimiseks sellekohase asutuse nõudmisel, kes andnud nimetatud raamatud, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 314. Süüdlast selles, et ta saatis seadusliku loata käivusse nimeta rahamärke, ükskõik missugusel kujul, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 315. Krediit-või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi asjade juhatajat või korraldajat, kes süüdlane selles, et ta toimetas nendele asutustele, seltsidele või ühisustele keelatud operatsioone, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahetuhande krooni. Sarnase üleastumise kordamisel karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu jatasurahaga mitte üle kolmetuhande krooni.

§ 316. Süüdlast selles, et ta:
1) rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju väärtpaberite väljaandmise kohta;
2) valmistas väärtpaberite blankette seatud korrale mittevastavalt, karistatakse : rahatrahviga mitte üle vüesaja krooni.

§ 317. Süüdlast selles, et ta pani toime avaliku loterii sellekohase loata või rikkudes seatud eeskirju, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 318. Süüdlast selles, et ta:
1) müüs või teisiti levitas käivusele mittelubatud välismaa loterii pileteid;
2) müüs seaduse keelu vastu loterii või võidul oosi piletite promesse, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 319. Isikut, kellel seaduse järgi ei ole õigust üldse või teataval kaubandus- või tööstusalal töötada ja kes süüdlane selles, et ta ajas seesugust kauba- või tööstusäri, karistatakse : rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui aga süüdlane andis kauba- või tööstusäri ajamise loa saamiseks vale tõendusallkirja selles, et ta ei kuulu nende isikute hulka, kellele seadusega keelatud töötada kaubandus- või tööstusalal, või varjas põhjusi, mis seaduse järgi takistavad temale nimetatud loa väljaandmist, siis karistatakse teda: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 320. Süüdlast väikekauplemises Paldiski vabasadama piirkonnas, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 321. Põllu-, heina-, aia- või metsataimede külviseemnetega kauplejat, kes süüdlane selles, et ta ei andnud välja seatud tunnistust ostja nõudmisel või paigutas tunnistusse valeteateid, kui tunnistuse väljaandmine kohuslik oli, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta seemnetega kauplemise õiguse ühest kuni kolme aastani.

§ 322. Põllu-, heina-, aia- või metsataimede külviseemnetega kauplejat, kes süüdlane selles, et ta ei pannud üles müügilolevate seemnete juurde nõutavaid teateid, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui aga müügilolevate seemnete juurde olid pandud üles valeteated, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta seemnetega kauplemise Õiguse ühest kuni kolme aastani.

§ 323. Põllu-, heina-, aia- või metsataimede külviseemnetega kauplejat, kes süüdlane selles, et ta müüs ‘seemneid, mis sisaldasid umbrohtu üle lubatud normide, karistatakse : rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Samase üleastumise kordamisel karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle vüesaja krooni. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta seemnetega kauplemise õiguse ühest kuni kolme aastani.

§ 324. Kauplejat, kes süüdlane selles, et ta võttis vastu mitte kaaluga, vaid muul viisil ostetud teravilja, jahu, kamajahu, tangu, linnaseid, kliisid või üldse jahvatatud või peenekshõõrutud vilja või õli-, külvi- või muid seemneid, kui see sündis kohtades, kus seadusega või sundmäärusega nende vastuvõtmine oli lubatud ainult kaaluga, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 325. Kauplejat, kes süüdlane selles, et ta rikkus lina- või kanepimüügi kohta käivaid seaduse või sundmääruse eeskirju, karistatakse : rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui aga kaupleja süüdlane selles, et ta valmistas või hoidis müügi jaoks või müüs lina või kanepit, mis segatud jätistega või muude kõrvalainetega või mis niisutatud kiude kaalu raskendamise otstarbel, siis karistatakse teda : arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 326. Süüdlast mängukaartidega kauplemise kohta käivate eeskirjade rikkumises karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 327. Süüdlast selles, et ta valmistas müügi jaoks mängukaarte, tegi ümber, pesi puhtaks, või puhastas juba tarvitusel olnud kaarte samaks otstarbeks, või hoidis müügi jaoks või müüs seadusvastaselt valmistatud, ümbertehtud, puhtakspestud või puhastatud kaarte, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Peale selle nõutakse süüdlaselt sisse igalt niisuguse kaardipaki tosinalt viisteistkümmend krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta valmistas või tarvitas mängukaartidele pealepanemiseks panderolle, mis ei esine väärtmärkidena, või selles, et ta kaartidele pani peale õigeid, kuid tarvitatud panderolle. Kui kaartide või panderollide valmistamine või müümine oli süüdlasele äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Valmistusabinõud, samuti seadusvastaselt valmistatud kaardid või panderollid võetakse ära.

§ 328. Süüdlast avalikkudelt ettekannetelt võetava lõbustusmaksu kohta käiva seaduse või sundmääruse eeskirjade rikkumises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 329. Süüdlast selles, et ta valmistas selleks volitamata isiku tellimisel pitsati või muu asja, mida tarvitatakse tõendusmärgi pealepanemiseks riigi või omavalitsuse asutuse või teenija nimel, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 330. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta hoidis müügi jaoks või müüs:
1) müügile määratud või tellimise peale valmistatud kuld- või hõbeasju Eesti Vabariigi proovitemplita, kui need asjad kuulusid sundproovimisele;
2) sisemaa ettevõtetes valmistatud kuld või hõbeasju ettevõtte pidaja nimetemplita, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekordse nende asjade valmistamiseks tarvitatud metalli hinna.

§ 331. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta hoidis müügi jaoks või müüs sundproovimisele kuuluvat kuld- või hõbeasja, mis kas terves oma massis või koosseisuvõi lisaosades oli alla seadusliku proovi, karistatakse : arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sarnase üleastumise kordamisel karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu ja tasurahaga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 332. Süüdlast selles, et ta: 1) valmistas või hoidis müügi jaoks järeletehtud proovitemplit; 2) lõi järeletehtud proovitempli kuld- või hõbeasjale; 3) muutis proovikoja poolt löödud proovitempli kõrgemaks; 4) lõi asjale proovitempli väljaspool proovikoda; 5) jootis külge proovikoja poolt asjale löödud proovitempli teisele asjale, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 333. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta hoidis müügi jaoks või müüs kuld- või hõbeasju, kui neile oli löödud teadvalt järeletehtud proovitempel, proovikoja poolt löödud proovitempel kõrgemaks oli muudetud või proovikoja poolt teisele asjale löödud proovitempel neile külge oli joodetud, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue kuu. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 334. Paragrahvides 330—333 ettenähtud juhtudel võetakse ära asjades olev kuld ja hõbe, millel puudus seatud proovi- või nimetempel, või mis olid alla seadusliku proovi.

§ 335. Kuld- või hÕbeasjade töösturit või nende asjadega kauplejat, kes süüdlane selles, et ta ei registreerinud enne tööstus- või kaubandusettevõtte avamist seda ettevõtet proovikojas või ei andnud proovikojale nõutud teateid, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Sama karistuse alla langeb ka kuld- või hõbeasjade tööstur, kes süüdlane selles, et ta enne tööstusettevõtte avamist ei saatnud proovikotta oma nimetemplit vaskplaadil.

§ 336. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta:
1) omavoliliselt pani oma valmistatud või oma käes müügi jaoks olevale kaubale, kaubaümbrikule või nõule, kus hoitakse kaupa, ärikuulutusele, hinnakirjale või blanketile niisuguse kaubamärgi, mis oli täpselt järele tehtud või lausa ühetaoline samasuguse kaubamärgiga, mis oli temale teadvalt teise töösturi või kaupleja ainuõiguslikul tarvitusel;
2) hoidis müügi jaoks, müüs või saatis käivusse äriotstarbega kaupa, millele oli pandud eelmises punktis tähendatud märk teadvalt omavoliliselt, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Seadusvastaselt pandud kaubamärgid võetakse maha ja hävitatakse.

§ 337. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta pani kaubale, kaubaümbrikule või nõule, kus hoitakse kaupa, või ärikuulutusele, hinnakirjale või blanketile niisuguse kaubamärgi, millel keelatud pealkirjad või kujutused, või et ta hoidis müügi jaoks või müüs niisuguse märgiga kaupa, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni. Seadusvastaselt pandud kaubamärgid võetakse maha ja hävitatakse.

§ 338. Süüdlast selles, et ta tarvitas tööstussaadustel niisugust märki, mis on seatud mustri või mudeli tarvitamise ainuõiguse kindlustamiseks, ilma et ta mustrit või mudelit seatud korras enne oleks registreerinud, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 339. Süüdlast selles, et ta sellekohase loata tarvitas seatud korras asutatud seltsi märki kauplemises, asjade veol või igasugustel korjandustel, kauplus- või tööstusasutuste siltidel või kuulutustel, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 340. Süüdlast selles, et ta sellekohase loata tarvitas riigivapi kujutust või kujutust, mis lausa riigivapi sarnane, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 341. Süüdlast selles, et ta ei teatanud vastavale võimule oma päralt oleva Eesti Vabariigi kaubalipu kandmise patendiga varustatud kaubalaeva edasiandmisest isikule, kellel seaduse järgi ei olnud õigust tarvitada seda lippu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Sama karistuse alla langeb ka süüdlane selles, et ta kinnistatud laeva võõrandamisel isikule, kellel puudub õigus sõita Eesti Vabariigi kaubalipu all, seatud tähtajal ei esitanud laevakinnistusosakonnale nõutavaid dokumente laeva kustutamiseks kinnistusregistrist.

§ 342. Süüdlast selles, et ta isikule, kellel ei olnud õigust üles tõmmata Eesti Vabariigi kaubalippu, võimalikuks tegi tema, süüdlase, nime tarvitada patendi saamiseks või temale väljaantud patendi kasutamiseks laevasõiduks Eesti Vabariigi kaubalipu all, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb välismaalane, kes sõlmis Eesti Vabariigi kodanikuga seadusvastase tehingu, sihiga saada endale patendi laevasõiduks Eesti Vabariigi kaubalipu all, ilma et tal selleks õigust oleks, samuti välismaa laeva juht, kes süüdlane seadusvastases laevasõidus Eesti Vabariigi kaubalipu all.

§ 343. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta hoidis müügi jaoks, müüs või hoidis tarvitamise jaoks või tarvitas kauplemisel või tööstusäri ajamisel seesugust kaalu või mõõtu, mis:
1) ei olnud õige;
2) oli keelatud tarvitamiseks kauplemises üldse või käesolevas kauplemisharus eriti;
3) oli seatud templita, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 344. Töösturit, kes müügi jaoks valmistab kaale või mõõte ja kes süüdlane kaalude või mõõtude käivusse saatmises enne nende esitamist sundproovimisele, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 345. Süüdlast selles, et ta:
1) tegi järele templi kaalude või mõõtude tembeldamiseks;
2) lõi järeletehtud templi kaalule või mõõdule;
3) muutis prooviasutuse poolt löödud templi;
4) lõi templi väljaspool prooviasutust, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 346. Töösturit või kauplejat, kes süüdlane selles, et ta:
1) müüs, hoidis tarvitamise jaoks või tarvitas kauplemisel või tööstusäri ajamisel seesugust kaalu või mõõtu, millele löödud teadvalt järeletehtud tempel, prooviasutuse poolt löödud tempel muudetud või tempel oli löödud väljaspool prooviasutust;
2) tarvitas seesugust kaalu või mõõtu, mis esitatud proovimiseks ja tembeldamiseks, kuid millel oh teistelt mõõtmisabinõudelt võetud tempel, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme kuu.

17. peatükk. Töökaitse määruste rikkumine.

§ 347. Tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta seaduse või sundmääruse eeskirju rikkudes:
1) alandas omavoliliselt töölisele palka;
2) maksis töölisele palka raha asemel kaubaga või muude asjadega;
3) maksis töölisele palka kupongiga, kuigi selle maksu tähtaeg juba käes oli, või maksutähega, millel tingitav väärtus;
4) võttis tööliselt maksu seesuguste asjade kasutamise eest, mille kasutamise eest tööliselt tasu ei võidud võtta, või võttis maksu suuremal määral kui lubatud;
5) võttis töölisele võlgu antud rahalt protsenti või töölise võlakohustuse kindlustuseks antud vastutuse eest tasu, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui sarnane üleastumine saadeti korda kolmat korda või olgugi esimest korda, kuid sünnitas tööliste hulgas rahutuse, mis kutsus välja politseivõimu kohaleilmumise korra jaluleseadmiseks, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu. Peale selle võib kohus juhul, kui süüdlane juhatas tööstusettevõtet, temalt võtta niisuguse ettevõtte juhatamise Õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 348. Tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta seaduse või sundmääruse eeskirju rikkudes:
1) pidas töölist palgaraamatuta;
2) ei pidanud korralikult palgaraamatut, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 349. Tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta rikkus seaduse või sundmääruse eeskirju:
1) tööliste nimekirja pidamise kohta;
2) tööstusettevõtte poe avamise või selles kauplemise kohta;
3) seatud raamatute pidamise kohta;
4) nõutavate teadaannete väljapanemise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sama karistuse alla langeb tööstusettevõtte juhataja, kes süüdlane seaduse või sundmääruse eeskirjade rikkumises omale asemiku nimetamise kohta, samuti tööstusettevõtte pidaja, kes süüdlane seaduse või sundmääruse eeskirjade rikkumises tööstusettevõtte juhataja nimetamise kohta.

§ 350. Tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis antud laste, alaealiste või naisisikute töö alal nende tervise või julgeoleku kaitseks, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Sama karistuse alla langeb põllumajapidaja, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis antud laste või alaealiste töö kohta nende tervise või julgeoleku kaitseks.

§ 351. Tööstus- või kaubandusettevõtte pidajat või juhatajat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis antud laste, alaealiste või naisisikute tööaja kohta nimetatud ettevõttes, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 352. Tööliste õnnetujuhtumuste vastu kinnitamise seaduse alla kuuluva tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta seatud korras ei teatanud politseile õnnetusest, mis töölisele juhtunud ettevõtte töö juures või töö tagajärjel, karistatakse : rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 353. Tööliste õnnetujuhtumuste vastu kinnitamise seaduse alla kuuluva tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta seatud korras ei saatnud teateid ettevõtte töötamisviisi või töölevõetud isikute arvu kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni. Kui süüdlane saatis teadvalt valeteateid, siis karistatakse teda: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 354. Tööliste haiguse vastu kinnitamise seaduse alla kuuluva tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta ei saatnud nimetatud seadusega nõutavaid teateid selles ettevõttes tehtavate tööde, töölevõetud isikute arvu, nende palga suuruse ja selle maksmise tähtaegade, nende tööle või teenistusse võtmise aja või nende vabastamise aja kohta, samuti selles, et ta ei pidanud või revideerimisele ei esitanud nimetatud seadusega nõutavaid dokumente, arveid, raamatuid või sissekirjutusi, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni. Kui süüdlane saatis teadvalt valeteateid, siis karistatakse teda: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 355. Tööliste haiguse vastu kinnitamise seaduse alla kuuluva tööstusettevõtte juhatajat või ta asemikku, kes süüdlane selles, et ta teadvalt laskis sünnitajat, kes oh haigekassa osanik, tööle enne nelja nädala möödumist, arvates sünnitamise päevast, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 356. Süüdlast osavõtmises streikimisest niisuguses ettevõttes või asutuses, kus streik keelatud seadusega või sundmäärusega, karistatakse : arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 357. Tööstusettevõtte pidajat või juhatajat, kes süüdlane selles, et ta sulgus ettevõtte, kui sulgumine keelatud seadusega või sundmäärusega, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 358. Laevajuhti, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud seaduse eeskirju, mis käivad laevale teenijate võtmise, nendega palgaarvete õiendamise, nende eemaldamise kohta laevalt väljaspool Eesti Vabariigi piire,, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Sama karistuse alla langeb laevaomanik, kes ei täitnud neid seaduse eeskirju, mis käivad laevajuhiga kirjaliku lepingu sõlmimise kohta.

§ 359. Laevajuhti, kes süüdlane selles, et ta:
1) puudulikult varustas laeva toiduainetega või varustas toiduks kõlbmatute toiduainetega ;
2) äärmise vajaduseta vähendas toiduportsjone laevateenijatele;
3) jagas välja toiduaineid toiduks kõlbmatus olekus, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui sarnastel juhtudel laevalolevad isikud sõidu ajal toidu puudusel või kõlbmatu toidu tõttu jäid elukardetavalt haigeks, või neid ähvardas näljasurma hädaoht, siis karistatakse süüdlast laevajuhti: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 360. Laevateeni j at, kes süüdlane selles, et ta:
1) lubatud puhkuse aja möödumisel omavoliliselt teenistusse jäi ilmumata laeva sõidulemineku või sõiduloleku ajal, kui seesugune omavoliline puudumine kestis üle kolme ööpäeva;
2) lahkus omavoliliselt mõjuva põhjuseta laevalt rohkem kui kolmeks öö-päevaks, laeva sõidulemineku või sõiduloleku ajal;
3) mõjuva põhjuseta ei ilmunud laeva ärasõiduks määratud tähtajaks laevale, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui seesugune üleastumine saadeti korda mitme isiku kokkuleppel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

18. peatükk. Süüteod ehitustööde, teede ja liikumisabinõude kohta käivate määruste vastu.

§ 361. Süüdlast selles, et ta ehitas või ümber ehitas hoone või ehituse sellekohase loata, kui luba seadusega nõuti, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 362. Süüdlast selles, et ta ei täitnud ehitustööde tegemisel või teede või liikumisabinõude ehitamisel seaduse või sundmääruse tehnilisi või muid ehituste, teede või liikumisabinõude ehitamise kohta käivaid eeskirju, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui ei täidetud eeskirju, mis määratud isikliku julgeoleku kaitseks, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui aga süüdlane on insener, tehnik või tööettevõtja, kes võttis teha ehitustöid suurel viisil, siis karistatakse teda: käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud juhtudel arestiga mitte üle ühe kuu või rahaf trahviga mitte üle saja krooni, käesoleva paragrahvi teises lõikes ettenähtud juhtudel arestiga mitte üle kuue kuu. Peale selle võib kohus süüdiolevale insenerile, tehnikule või suur-tööettevõtjale keelata nimetatud töid teha ühest kuni viie aastani ja sarnase üleastumise kordamisel jäädavalt.

§ 363. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seadusega või sundmäärusega pealepandud kohust kaevude korraspidamise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kümne krooni.

§ 364. Süüdlast selles, et ta ehitas toru mustuse kõrvalejuhtimiseks jõkke või kanalisse kohas, kus see keelatud seadusega või sundmäärusega, või linna või alevi selleks mittemääratud veetorusse, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 365. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju:
1) põletis- või ehituspuude parvetamise kohta;
2) kalda veoradade korraspidamise ja nende tarvitamise kohta;
3) sildade lahtivõtmise kohta laevade läbilaskmiseks või vee allalaskmise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane laevasõidu seisaku tekitamises või muus laevade liikumise takistamises.

§ 366. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis käivad: laevade ehitamise, varustamise, registreerimise, mõõtmise ja korraspidamise kohta; laevale märkide või nimetuste tähendamise kohta; laevade liikumise kohta veeteedel; laevade laadimise ja lossimise kohta; sadamate korraspidamise ja tarvitamise kohta; sadamas olevate tõstekraanide, aitade ja muude ehituste ning abinõude või sadama piirkonnas asuvate maatükkide tarvitamise kohta, karistatakse : rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui ülalnimetatud eeskirjade rikkumine oli hädaohtlik isiklikule julgeolekule, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 367. Süüdlast sehes, et ta muutis laevasõiduks kõlbliku jõe sihti omavoliliselt, pani seisma selle jooksu tammiga, või nõrgendas ta jooksu kanali ehitamisega või muul viisil, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 368. Laevajuhti, kes süüdlane sehes, et ta läks ära laevalt, laeva valitsemist temale järgneva vanema teenija kätte andmata, karistatakse : arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 369. Laevajuhti, kes süüdlane sehes, et ta omavoliliselt maha paigutas laeva reisija või teenija mittekokkulepitud kohal, karistatakse : arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 370. Lootsi või muud sadama- või rannajuhti, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud laeva juhtimise kohuseid, samuti isikut, kes ei olnud loots ja kes süüdlane selles, et ta võttis enese peale sellekohase loata või silmnähtava tarviduseta nimetatud kohuse, karistatakse: arestiga mitte üle kahe nädala või rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui juhitav laev jäi kinni madalikule või kivile lootsi või lootsi kohused enese peale võtnud isiku süü pärast, või laevade liikumises tekkis seisak, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahaträhviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 371. Süüdlast seaduses keelatud tuletegemises tuletorni ümbruses ranna piirkonnas, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui sehe tagajärjel juhtus laevaõnnetus, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 372. Laevajuhti, kes süüdlane sehes, et ta ei täitnud laevade kokkupõrkamise ärahoidmise signaalide kohta käivaid eeskirju ajal, kui ta laev töötas mere telegraafi kaabli sissepanemisel või parandamisel, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle kolmekümne krooni.

§ 373. Süüdlast selles, et ta, jättes tähelepanemata telegraafi kaabli sissepanemist või parandamist toimetava laeva poolt ülespandud signaale, selle laeva juurest ei viinud laeva, kalavõrke või -püügiriistu vähemalt ühe meremiili kauguseni või vähemalt veerand meremiili kauguseni paagist, mis tähendas kaabli seisukohta selle sissepanemise või parandamise ajal, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. Kui aga süüdlane ei viinud oma laeva või kalapüügiriistu seatud kauguseni ka pärast sellekohast nõudmist kaabli sissepanemist või parandamist juhtiva isiku poolt, siis karistatakse teda: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 374. Süüdlast selles, et ta heitis välja pahasti selleks määratud kohal, kuid rikkudes seaduse või sundmaäruse eeskirju, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui pahasti keelatud kohal heideti välja, nagu reidil, laeva sõiduteel, sadamas, jões või kanalis, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui aga pahasti väljaheitmise tagajärjel mittelubatud kohal võis tekkida seisak laevade liikumises, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 375. Raudtee ja muude ühendusteede teenistuses olevat isikut, samuti avalikkude sõiduriistade juhti, kontrolöri või konduktorit, kes süüdlane sõitjatega jämedalt ümberkäimises, karistatakse: arestiga mitte üle seitsme päeva või rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 376. Süüdlast sehes, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis seatud publiku kohta raudteel, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 377. Süüdlast sehes, et ta: 1) sõitis üle raudtee, läks üle või vedas midagi üle keelatud ajal; 2) politsei või raudteevalitsuse meeldetuletusele vaatamata ei hävitanud või ära ei viinud raudteeliinile pandud takistusi, samuti üldse seadet, mis tehtud rikkudes raudteeliini läheduses tehtavate ehituste ja tööde kohta käivaid seaduse eeskirju, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 378. Raudteeteenijat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud reisijate- või kraamiveo või raudteepolitsei valve kohta käivaid seaduse või sundmääruse eeskirju, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 379. Süüdlast selles, et ta võttis raudtee ekspluateerimise või laevasõidu teenistusse isiku, kellel teadvalt ei olnud selleks õigust, või niisugusel ekspluateerimisel andis kohuseid täita isikule, kes teadvalt oli selleks võimetu, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 380. Süüdlast selles, et ta: 1) ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju, mis käivad linnades uulitsate, platside, sõidu- või kõnniteede, kraavide või neile sildade tegemise kohta; 2) kõnni- või sõiduteid või sildu pidas korratus olekus, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 381. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju uulitsate korrashoidmise või valgustamise kohta, karistatakse : rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 382. Süüdlast selles, et ta ei täitnud seaduse või sundmääruse eeskirju koormaveo või karjaajamise kohta kivi-või muudel teedel, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kümne krooni.

§ 383. Süüdlast selles, et ta seadis sisse postivalitsuse loata postiveo kirjade, raha või asjade lubamatuks edasisaatmiseks, karistatakse : rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 384. Süüdlast selles, et ta takistas üldtarvitusele määratud teedel sõitmist ja käimist tee sulgumisega, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 385. Süüdlast selles, et ta seadis üles sellekohase loata traaditatelegraafi jaama, mis võimaldas ühendust isikutega väljaspool Eesti Vabariigi piire, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. 19. peatükk. Süüteod perekonnaõiguste vastu.

§ 386. Süüdlast selles, et ta abiellus isikuga, kes selleks teadvalt sunnitud oh vägivallaga isiku kallal, tapmise või üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis oli sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui seesugune ähvardus võis kahjusaajas äratada kartust selle teostamise võimaluse kohta, karistatakse: sunnitööga mitte üle kuue aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta sundis abiellumisele käesolevas paragrahvis tähendatud viisil mõlemaid või ühte abiellujaist.

§ 387. Süüdlast selles, et ta abiellus isikuga, kes teadvalt oma teo iseloomust ja tähendusest ei võinud saada aru või juhtida oma tegevust olgu vaimutegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või kehaveast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 388. Süüdlast selles, et ta abiellus peiu või mõrsja petmise teel, valesti esinedes nende väljavalitud isikuna või varjates asjaolu, mis teeb tühiseks abielu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 389. Süüdlast selles, et ta abiellus teadvalt nii lähedaastmelise sugulasega, kellega suguühendus käesoleva seadustiku järgi loetakse veresegamiseks, karistatakse niisama kui veresegamise eest.

§ 390. Süüdlast selles, et ta abiellus senise teadvalt olemasoleva abielu peale vaatamata, karistatakse: |!abielus olijat —— vangimajaga mitte üle ühe aasta, abielus mitteolijat arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 391. Süüdlast selles, et ta ei andnud ülespidamist oma emale või seaduslikule isale, kes teadvalt kannatavad puudust, kui tal selleks oh võimalus, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 392. Vanemat, eestkostjat, hooldajat või alaealise eest hoolitsejat, kes süüdlane selles, et ta: 1) käis ümber julmilt alla seitsmeteistkümne aastase isikuga; 2) saatis alla seitsmeteistkümne aastase isiku kerjama või muule kÕlblusvastasele tegevusele või andis ta edasi selleks otstarbeks teisele; 3) sundis abielluma alla kahekümne aastase isiku oma vanemliku või eestkostliku võimu kuritarvitusega, kui abielu järgnes, karistatakse: vangimajaga mitte üle kahe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta võimu alaealise üle.

§ 393. Vanemat, eestkostjat, hooldajat või lapseealise eest hoolitsejat, kes süüdlane selles et ta saatis tööstusettevõttesse tööle lapseealise, kes veel ei olnud nii vana kui määratud nende tööde jaoks, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 394. Eestkostjat või hooldajat, kes süüdlane selles, et ta sundis oma võimu kuritarvitusega alla kahekümne aastast isikut enesega abielluma, kui abielu järgnes, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 395. Süüdlast selles, et ta tema vastutusliku valve all oleva alla seitsmeteistkümne aastase alaealise või muu isiku, kes seatud korras antud ta valve alla, jättis tarviliku valveta, milleks ta oli kohustatud, kui selle tagajärjel valvealune saatis korda raske kuriteo või kuriteo, karistatakse:arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 396. Isikut, kes seadusega kohustatud teatama sünnist või surmast perekonnaseisu ametnikule ja kes süüdlane selle kohuse täitmatajätmises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni. 20. peatükk. Rahamärkide, väärtpaberite ja väärtmärkide võltsimine.

§ 397. Süüdlast selles, et ta tegi järele:
1) Eesti Vabariigi metallrahamärgi, olgugi metallist selle proovi väärtuses, mis maksev Vabariigi metallraha kohta, või Eesti Vabariigi kassatähe, vahetustähe või Eesti panga tähe;
2) Eesti Vabariigi kassaveksli, protsentpaberi, selle kupongi või talongi, või Vabariigi muu väärtpaberi, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheteistkümne aasta. Kui Vabariigi metallrahamärgi, kassatähe, vahetustähe, pangatähe, kassaveksli, paberi, kupongi või talongi järeletegemine sündis niisugusel viisil, mis ei võimalda järeletehtud märkide tunduvat paljundamist, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui tehti järele välisriigi metallrahamärk, krediitpilet või protsentpaber, selle kupong või talong või riikliku krediitasutuse pilet või riigi muu väärtpaber, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kümne aasta.

Kui aga: 1) välisriigi metallrahamärgi, pileti, paberi, kupongi või talongi järeletegemine sündis niisugusel viisil, mis ei võimalda järeletehtud märkide tunduvat paljundamist; 2) tehti järele välisriigi mittetäisväärtuslik metallrahamärk (billon), siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 398. Süüdlast selles, et ta tegi järele Eesti Vabariigi või välisriigi omavalitsuse või erakrediitasutuse pileti või niisuguse seltsi või ühisuse aktsia või obligatsiooni, kes seatud korras õigustatud oli andma välja pileteid, aktsiaid või obligatsioone, või tegi järele muu käivusele lubatud protsent- või väärtpaberi või selle kupongi või talongi, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Kui järeletegemine sündis niisugusel viisil, mis ei võimalda järeletehtud märkide tunduvat paljundamist, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 399. Süüdlast selles, et ta tegi ümber §§ 397 või 398 nimetatud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi, andes neile kõrgema väärtuse, või kõrvaldas niisuguselt vekslilt, piletilt, paberilt, kupongilt või talongilt maksmise või muu kustutusmärgi, karistatakse niisama kui nende järeletegemise eest.

§ 400. Süüdlast selles, et ta saatis käivusse, esitas väljamaksmiseks, andis edasi, võttis vastu, hoidis või vedas sisse välismaalt või laskis tuua sisse käivusse saatmise või väljamaksmiseks esitamise otstarbel teadvalt järele- või ümbertehtud, §§ 397 või 398 nimetatud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi, karistatakse niisama kui järeletegemise eest. Kui niisuguse teadvalt järele- või ijmbertehtud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi edasiandja nad ise oli võtnud vastu õigete pähe või Õigete pähe saanud vastuvõtjalt, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 401. Süüdlast selles, et ta: 1) valmistas ette §§ 397 või 398 nimetatud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi järeletegemist; 2) leppis kokku teise või mitme isikuga §§ 397 või 398 nimetatud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi järele- või ümbertegemiseks või nende edasiandmiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 402. Süüdlast selles, et ta muutis Eesti Vabariigi või välisriigi metallrahamärgi proovi või kaalu neilt osa äravõtmisega, sihiga omastada äravõetud osasid seesuguse raha täiskaalulise raha pähe edasiandmise teel, kui seesugune edasiandmine järgnes või kui see tegevus oli süüdlasel äriajamiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane niisuguse metalli ostmises, mis oli saadud teadvalt käesolevas paragrahvis ettenähtud viisil.

§ 403. Süüdlast selles, et ta: 1) võttis ära riigi või omavalitsuse asutuste või teenijate asjatoimetustes hoitavatelt paberitelt, aktidelt või dokumentidelt tempelmargid, millega need paberid, aktid või dokumendid olid tempelmakstud; 2) kõrvaldas või hävitas niisugustelt tempelmarkidelt kustutusmärgid; 3) kõrvaldas või hävitas riigi või omavalitsuse asutuste või teenijate asjatoimetustest võetud tempelpaberile kirjutatud teksti, kui need teod saadeti korda sihiga neid tempelmarke või -pabereid õigete pähe anda edasi või saata käivusse, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud üleastumised saadeti korda äriajamisena, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 404. Süüdlast selles, et ta tegi järele või tegi ümber väärtust kõrgendavalt Eesti Vabariigi või välisriigi tempelpaberi, margi, panderolli või muu väärtmärgi, mis oli määratud riigi või omavalitsuse lõivu või muu maksu maksmise tõendamiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav. Sama karistuse alla langeb süüdlane teadvalt järele- või ümbertehtud väärtmärkide õigete pähe tarvitamises või edasiandmises. Kui aga süüdlasele järele- või ümbertegemine või järele- või ümbertehtud väärtmärkide edasiandmine oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. § 405. Süüdlast selles, et ta tarvitas õigete pähe või andis edasi tarvitamatute pähe tempelpaberi, margi, panderolli või muu väärtmärgi, mis määratud riigi või omavalitsuse lõivu või muu maksu maksmise tõendamiseks ja millelt teadvalt olid hävitatud kustutusmärgid, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta hävitas tarvitusel olnud tempelpaberilt, margilt, panderollilt või muult samaselt väärtmärgilt kustutusmärgi, sihiga neid õigete pähe anda edasi või saata käivusse, kui nende edasiandmine või käivusse saatmine temale oli äriajamiseks. Käesoleva paragrahvi teise lõike järgi süüdi mõistmise korral käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 406. Tööriistad ja materjalid, mida tarvitati metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi, talongi või väärtmärgi järele- või ümbertegemiseks, niisama järelevõi ümbertehtud metallrahamärgid, tähed, vekslid, piletid, paberid, kupongid, talongid või väärtmärgid võetakse ära. Peale karistuse määratakse süüdlaselt, kes § 397 esimeses või teises lõikes nimetatud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi tegi järele või ümber või andis edasi järele- või ümbertehtuid, tasuraha selles suuruses, mis vastab käivusse saadetud metallrahamärgi, tähe, veksli, pileti, paberi, kupongi või talongi nominaalhinnale.

21. peatükk. Dokumentide võltsimine.

§ 407. Süüdlast selles, et ta rikkus, peitis, haaras, tegi järele või ümber dokumendi, mis tõendab teise isiku perekonnaseisu, selle isiku perekonnaseisu varjamise või muutmise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 408. Süüdlast selles, et ta perekonnaseisu dokumenti, mis teadvalt tema päralt ei olnud, tarvitas selleks, et omastada võõrast perekonnaseisu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 409. Süüdlast selles, et ta dokumendi, mis võib tõendada õiguse või kohustuse tekkimist, muutumist või kustumist, tegi järele või ümber õige dokumendi pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 410. Süüdlast selles, et ta riigi või omavalitsuse asutuse või teenija poolt nende toimingu, määruse või korralduse tõendamiseks väljaantud dokumendi tegi järele või ümber õige dokumendi pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 411. Süüdlast selles, et ta isikutunnistuse või peatus-, sõidu- või puhkeloa või hobusepassi tegi järele või ümber õige dokumendi pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, kui tarvitati või edasi anti dokumenti õige pähe, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui: 1) neis dokumentides tehti ümber ainult tähtaeg või viibimiskohi; 2) samast dokumenti ei tarvitatud õige pähe ega ei antud edasi, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui aga käesolevas paragrahvis nimetatud dokumentide järele- või ümbertegemine süüdlasele oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 412. Süüdlast selles, et ta tegi järele või ümber õige pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks: 1) tervise, elukombe või vaesuse tunnistuse; 2) tunnistuse avaliku maksu, lõivu või muu maksu kergenduse saamise või neist vabastamise kohta, või riikliku või omavalitsusliku abi saamise kohta; 3) asja, mis võib tõendada õiguse või kohustuse tekkimist, muutumist või kustumist; 4) seadusega .või sundmäärusega seatud plekktähe, žetooni või muu märgi, mis tõendab lõivu või muu maksu tasumist, sellekohase võimu poolt loa saamiseks tarvismineva teo kordasaatmist või sarnase loa saamist; 5) teenistuslepingu lehe või raamatu; 6) dokumendid, mida tarvitatakse teatiseks või paberite sissetulemise või liikumise tõendamiseks või asjaajamise vormide ja viiside täitmiseks; 7) tunnistuse, pileti või märgi, mis tõendavad õigust pidada jahti, toimetada kala- või muud samast püüki, korjata seeni või kasutada muul viisil varandust; 8) tunnistuse, pileti või märgi, mis tõendavad õigust sõita raudteel või muudel teedel või minna näitustele või ruumidesse, kus sisseminek lubatud eriliste tunnistustega, piletitega või märkidega; 9) riigivalitsuse poolt lubatud loterii pileti, kui samaseid dokumente tarvitati või anti edasi õigete pähe, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

Kui: 1) sarnase dokumendiga tõendatav asjaolu vastab tõele; 2) sarnast dokumenti ei tarvitatud õige pähe ega ei antud edasi, siis karistatakse süüdlast:] arestiga mitte üle kuue kuu. Kui aga käesolevas paragrahvis nimetatud dokumentide järele- või ümbertegemine süüdlasele oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 413. Arsti, kes ei seisa riigi või omavalitsuse teenistuses ja süüdlane teadvalt valetunnistuse väljaandmises tervisliku seisukorra kohta, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 414. Süüdlast selles, et ta: 1) sellekohase võimu ees teadvalt valesti tõendas asjaolu, mida peab kantama sisse perekonnaseisu, või notariaal- või kinnistusaktidesse, või kinnistusraamatusse, kui selle tõenduse põhjal tehti või tõestati sarnane akt, või kanti sissekirjutus raamatusse; 2) tunnistajana oma allkirjaga kinnitas dokumendi, mis seaduse põhjal nõuab samast kinnitust ja kui see dokument või kinnitus teadvalt valesti kirjeldas seda asjaolu, mille kohta käis kinnitus; 3) seaduse põhjal peetavates kaubaraamatutes või neist väljakirjutatud kaubaarvetes teadvalt valesti kirjeldas nende raamatute läbi tõendatavat asjaolu, kui nimetatud raamatud või arved esitati sellekohasele asutusele tähendatud asjaolu tõendamiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 415. Süüdlast selles, et ta teadvalt järele- või ümbertehtud või vale tõendust sisaldavat dokumenti tarvitas või andis edasi õige pähe, karistatakse niisama kui samase dokumendi järele- või ümbertegemise või kokkuseadmise eest.

§ 416. Süüdlast Eesti Vabariigi suure riigipitsati järeletegemises õige pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane teadvalt järeletehtud Eesti Vabariigi suure riigipitsati tarvitamises ükspuhas missuguse sihiga.

§ 417. Süüdlast selles, et ta õigete pähe tarvitamise sihiga või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, tegi järele pitsati või muu abinõu templi või muu tõendusmärgi pealepanemiseks riigi või omavalitsuse asutuse või teenija nimel, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 418. Süüdlast selles, et ta tegi järele võõra vapi- või nimepitsati, või muu abinõu pitsatit asendava märgi pealepanemiseks, kui see järeletegemine sündis pitsati või abinõu tarvitamise sihiga õigete pähe, või teades, et ta tegu oli määratud selleks sihiks, ja sihiga teha kahju eraisiku või eraasutuse varanduslikkudele huvidele, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme kuu.

§ 419. Süüdlast selles, et ta tarvitas tõendusmärgi pealepanemiseks: 1) teadvalt järeletehtud pitsatit või muud abinõu, mis oli määratud templi või muu tõendusmärgi pealepanemiseks riigi või omavalitsuse asutuse või teenija nimel; 2) teadvalt järeletehtud võõrast vapi- või nimepitsatit või muud abinõu pitsatit asendava märgi pealepanemiseks; 3) õiget pitsatit või muud käesoleva paragrahvi p.p. 1 või 2 nimetatud abinõu, teades, et tal ei olnud selleks õigust, või vastu selle isiku tahtmist, kelle nimel pandi peale tõendusmärk, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui sarnast pitsatit või abinõu tarvitati dokumendi tõestamiseks, siis karistatakse süüdlast niisama kui dokumendi võltsimise eest.

22. peatükk. Surmamine.

§ 420. Süüdlast tapmises karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 421. Süüdlast selles, et ta tappis: 1) oma ema või seadusliku isa; 2) Eesti Vabariigi Riigivanema; 3) välisriigi riigipea; 4) salgaga; 5) viie aasta jooksul pärast karistuse ärakandmist tapmise eest, mis ette nähtud §§ 420 422, karistatakse: surmanuhtlusega või tähtajata sunnitööga.

§ 422. Süüdlast selles, et ta tappis: 1) oma üleneva või alaneva sugulase, abikaasa, venna või õe; 2) riigi või omavalitsuse teenija tema teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast; 3) kaitseväe vahtkonna tunnimehe; 4) viisil, mis kardetav paljude inimeste elule; 5) viisil, mis eriti piinav tapetule; 6) mürgitamisega; 7) varitsedes; 8) omakasu sihiga; 9) teise raske kuriteo kordasaatmise hõlbustamiseks, karistatakse: tähtajata sunnitööga.

§ 423. Süüdlast selles, et ta valmistas ette §§ 420—422 ettenähtud tapmist või et ta leppis kokku teise või mitme isikuga seesuguse tapmise kordasaatmiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui tapmise kordasaatmiseks oli seatud valmis lõhkeaine või lõhkeabinõu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 424. Süüdlast tapmises, mis kavatseti ja saadeti täide suure hingelise ärevuse mõjul, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Kui sarnase hingelise ärevuse kahjusaaja kutsus välja seadusvastase vägivallaga isiku kallal või raske teotamisega, siis karistatakse süüdlast : vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 425. Süüdlast tapmises, mis saadeti korda hädakaitse piiridest üleastumisel, kui see tapmine ei järgnenud kaitseks elu kallale kippumise või vägistamise vastu, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 426. Süüdlast tapmises, mis saadeti korda tapetu tungival palvel ja halastuse pärast tema vastu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kahe aasta. Katse on karistatav.

§ 427. Ema, kes süüdlane väljaspool abielu sünnitatud lapse tapmises ta sünnitamise ajal, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 428. Süüdlast vahendi kättetoimetamises enesetapmiseks, kui selle tagajärjeks oli enesetapmine, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 429. Süüdlast selles, et ta avatles enesetapmisele isikut alla kahekümne aastases vanuses, või isikut, kes teadvalt oma teo iseloomust ja tähendusest ei võinud aru saada või oma tegevust juhtida, või et ta samase isiku enesetapmisel aitas kaasa nõuga või juhatusega, vahendi kättetoimetamisega või takistuse kõrvaldamisega, kui selle tagajärjeks oli enesetapmine või selle katse, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 430. Süüdlast surma ettevaatamatus tekitamises, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui surma tekitamine oli selle tagajärjeks, et süüdlane tähelepanemata jättis seaduse või sundmääruse eeskirjad, mis antud tema tegevusala kohta isikliku julgeoleku kaitseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Peale selle võib kohus süüdlasele keelata tegutsemise sellel tegevusalal, kus ta tekitas surma, kuuest kuust kuni kolme aastani ja otsuse avalikult välja kuulutada.

23. peatükk. Kehavigastamine ja vägivald isiku kallal.

§ 431. Süüdlast selles, et ta tekitas: elukardetava tervisrikke; vaimuhaiguse; nägemise, kuulmise, keele, käe, jala või sugutus- või sigitusvõime kaotuse; näo parandamata inetuks tegeva rikke, karistatakse selle üliraske kehavigastuse eest: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Kui sarnase kehavigastuse tagajärjeks oli surm, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kümne aasta.

§ 432. Süüdlast selles, et ta tekitas tervisrikke, mis elule mitte kardetav, aga jäädav või mis küll ajutine, kuid katkestas keha organi tegevust, karistatakse selle raske kehavigastuse eest: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 433. Süüdlast selles, et ta tekitas muid tervisrikkeid peale nende, mis §§ 431 või 432. nimetatud, karistatakse selle kerge kehavigastuse eest: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui selle tagajärjeks oli üliraske kehavigastus või surm või kui tegu saadeti korda teadvalt raskejalgse naisisiku kallal ja selle tagajärjeks oli enneaegne sünnitamine ja ihuvilja surm, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 434. Süüdlast kehavigastuse tekitamises, mis kavatseti ja saadeti täide suure hingelise ärevuse mõjul, karistatakse: kui vigastus oli üliraske vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui vigastus oli raske vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui vigastus oli kerge vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui kahjusaaja kutsus välja sarnase hingelise ärevuse seadusvastase vägivallaga isiku kallal või raske teotamisega, siis karistatakse süüdlast: kui vigastus oli üliraske vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui vigastus oli raske vangimajaga mitte üle ühe aasta, kui vigastus oli kerge arestiga mitte üle kuue kuu. Katse on karistatav.

§ 435. Süüdlast kehavigastuse tekitamises: 1) oma emale, seaduslikule isale või muule ülenevale sugulasele; 2) Eesti Vabariigi Riigivanemale; 3) välisriigi riigipeale; 4) riigi või omavalitsuse teenijale ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast; 5) kaitseväe vahtkonna tunnimehele; 6) viisil, mis eriti piinav kahjusaajale, karistatakse: kui vigastus oli üliraske sunnitööga mitte üle kümne aasta, kui vigastus oli raske vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui vigastus oli kerge vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui seesugune kehavigastus kavatseti ja saadeti korda suure hingelise ärevuse mõjul, siis karistatakse süüdlast: kui vigastus oli üliraske. — sunnitööga mitte üle kaheksa aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui vigastus oli raske vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui vigastus oli kerge vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

§ 436. Süüdlast üliraske või raske kehavigastuse tahtlikus tekitamises hädakaitse piiridest üleastumisel, kui see vigastus ei järgnenud kaitseks elukallalekippumise või vägistamise vastu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 437. Süüdlast kehavigastuse ettevaatamatus tekitamises karistatakse: kui vigastus oli üliraske või raske arestiga mitte üle kuue kuu, kui vigastus oli kerge arestiga mitte üle ühe nädala või rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni. Kui samane vigastus oli selle tagajärjeks, et süüdlane jättis tähelepanemata seaduse või sundmääruse eeskirjad, mis antud tema tegevusala kohta isikliku julgeoleku kaitseks, siis karistatakse teda: kui vigastus oli üliraske või raske vangimajaga mitte üle kuue kuu, kui vigastus oli kerge arestiga mitte üle kuue kuu. Peale selle võib kohus süüdlasele keelata tegutsemise sellel tegevusalal, kus ta tekitas kehavigastuse, kuuest kuust kuni kahe aastani ja otsuse avalikult välja kuulutada.

§ 438. Süüdlast tahtlikus löömises või muus vägivallateos, mis rikkus kehapuutumatust, karistatakse selle vägivalla eest isiku kallal: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 439. Süüdlast § 438 ettenähtud vägivallas isiku kallal § 435 nimetatud isikute vastu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui samane vägivald isiku kallal kavatseti ja saadeti täide suure hingelise ärevuse mõjul, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

§ 440. Süüdlast § 438 ettenähtud vägivallas isiku kallal võidakse karistusest vabastada: 1) kui kahjusaaja kutsus välja vägivalla isiku kallal üheväärilise või raskema vägivallaga isiku kallal või üheväärilise või raskema teotamisega; 2) kui kahjusaaja tasus temale üheväärilise või raskema vägivallaga isiku kallal või üheväärilise või raskema teotamisega. Need eeskirjad jäävad tarvitamata, kui vägivald isiku kallal saadeti korda riigi või omavalitsuse teenija vastu ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast.

§ 441. Süüdlast § 438 ettenähtud vägivallas isiku kallal välisriigi saadiku või voliniku vastu karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud vägivallas isiku kallal muu diplomaatliku agendi vastu, kui sarnane vägivald saadeti korda tahtmisega avaldada ta riigi valitsusele lugupidamatust.

§ 442. Laeva teenijat või reisijat, kes süüdlane kerge kehavigastuse tekitamises laevajuhile, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga sarnane teenija või reisija saatis korda isiku kallal vägivalla, mis ette nähtud § 438, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui käesoleva paragrahvi esimeses või teises lõikes nimetatud süütegu kavatseti ja saadeti täide suure hingelise ärevuse mõjul, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme kuu.

24. peatükk. Kahevõitlus.

§ 443. Süüdlast kahevõitluses karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui kahevõitlusele kutsuja ning väljakutse vastuvõtja ilmusid määratud kohta või juba paljastasid võitlusriistad või endid valmis seadsid võitluseks, kahevõitlus aga teostamata jäi asjaolu pärast, mis ei olenenud nende tahtmisest, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle ühe kuu.

§ 444. Kahevõitluses süüdlast, kes tekitas vastasele üliraske kehavigastuse või võttis ta elu, karistatakse: vangimajaga mitte üle nelja aasta. Kui sealjuures oli kokku lepitud võidelda kuni surmasaamiseni, sus karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 445. Sekundanti, kes süüdlane selles, et ta laskis sündida kahevõitluse teades, et oli kokku lepitud võidelda kuni surmasaamiseni, samuti isikut, kes sarnase tingimuse üle kokkuleppimises teadvalt aitas kaasa, kui seesugusel kahevõitlusel tekitati üliraske kehavigastus või surm, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 446. Süüdlast kahevõitluses sekundantideta, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui sarnasel kahevõitlusel tekitati üliraske kehavigastus või surm, siis karistatakse nende tekitajat: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 447. Süüdlast selles, et ta kutsus kahevõitlusele ametniku ta ametikohuste täitmise pärast, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu. Kui sarnane väljakutse tehti ülemale riigi või omavalitsuse teenistuses, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 448. Süüdlast selles, et ta teadvalt kaldus kõrvale kahevõitlusel vastase kahjuks kahevõitluse tingimustest, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui sealjuures süüdlane tekitas vastasele üliraske kehavigastuse või ta surmas, siis karistatakse teda kas üliraske kehavigastuse või tapmise eest. Samade karistuste alla ning samal alusel langevad : kahevõitluse tingimustest vastase kahjuks kõrvalekaldumisele kihutaja; sekundant, kes sarnase kõrvalekaldumise laskis sündida teadvalt, ja isik, kes teadvalt aitas kaasa selle juures.

§ 449. Kahevõitluseks kutsumisele, väljakutse vastuvõtmisele või kahevõitluse uuendamisele kihutajat, kui kahevõitlus teostati, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Karistuse alla ei lange: 1) isikud, kes andsid edasi väljakutse; 2) sekundandid ja isikud, kes kahevõitlusel aitasid kaasa, välja arvatud paragrahvides 445 või 448 nimetatud juhud; 3) kahevõitlusel arstiabi andvad arstid.

§ 450. Süüdlast vastasega kokkuleppimises selle üle, et nende seast ühe enesetapmine oleneks loosimisest või muust kokkulepitud juhtumusest, kui seesuguse kokkuleppe tagajärjeks oli enesetapmine, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Oli seesuguse kokkuleppe tagajärjeks ainult enesetapmise katse, kuna enesetapmine jäi teostamata kokkuleppijate tahtmisest olenemata asjaolu tõttu, siis karistatakse kokkuleppimises süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Samade karistuste alla ning samal alusel langeb seesugusele kokkuleppele kihutaja, samuti selle sõlmimisel kaasaitaja.

25. peatükk. Hädaohtu jätmine.

§ 451. Kes seaduse, oma peale võetud kohustuse või perekondliku vahekorra põhjal kohustatud hoolt kandma niisuguse isiku eest, kes oma lapseea, rauganõtruse, kehavea, haiguse, meelemõistusetuse või muu abitu oleku pärast ei suuda enese eest hoolitseda või end kaitsta, ja süüdlane selle isiku abita jätmises tingimustel, kus abitu elu oli teadvalt hädaohus, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui abitajäetud isik, kes ei suuda enese eest hoolitseda või end kaitsta, süüdlase poolt oli asetatud tingimustesse, kus abitu elu oli teadvalt hädaohus, siis karistatakse süüdlast, kuigi abitu ei seisnud ta hoole all, vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 452. Kes seaduse, oma peale võetud kohustuse või perekondliku vahekorra põhjal kohustatud hoolt kandma niisuguse isiku eest, kes oma lapseea, rauganõtruse, kehavea, haiguse, meelemõistusetuse või muu abitu oleku pärast ei suuda enese eest hoolitseda või end kaitsta, ja süüdlane selle isiku tahtlikult abita jätmises tingimustel, kus ta elu ei olnud hädaohus ja tõenäoline oli, et teised inimesed ta leiavad, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 453. Süüdlast selles, et ta, olles teise isiku elu hädaohusoleku tunnistajaks, sellest hädaohust ei teatanud vastavale võimule või ei andnud või ei muretsenud abi, mida ta oleks võinud anda või muretseda tõsise kartuseta enese või teiste pärast, kui selle tagajärjeks oli abitarvitaja surm või üliraske kehavigastus, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 454. Laevajuhti, kes süüdlane selles, et ta jättis maha omavoliliselt või pettes laeva teenija või reisija tingimustel, kus mahajäetu elu oli teadvalt hädaohus, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb ka voorimees või teejuht, kes süüdlane selles, et ta jättis maha omavoliliselt või pettes reisija või teekäija tingimustel, kus mahajäetu elu oli teadvalt hädaohus.

§ 455. Lootsi või muud sadama- või rannajuhti, kes süüdlane selles, et ta ei andnud abi laevale, kes signaaliga otsis abi või teadvalt oli hädaohus, kui tal oli võimalus anda samast abi, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui sarnane abita jätmine sündis laevajuhi poolt, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta laevajuhiks, lootsiks või sadama- või rannajuhiks olemise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 456. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad merehätta sattunud laevale abiandmise kohta, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui nende eeskirjade täitmatajätmine ähvardas isiklikku julgeolekut, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 457. Laeva-, õhulaeva-, raudteerongivõi vedurijuhti, kes süüdlane selles, et ta ei võtnud hädaohu ajal tarvitusele vastavaid abinõusid laeva, õhulaeva, rongi või veduri, või laeval, õhulaeva), rongil või veduril reisija või teenija päästmiseks, või et ta laevalt, õhulaevalt, rongilt või vedurilt lahkus enne kui sealsamas viibivad teised isikud seda tegid, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta laeva-, õhulaeva-, raudteerongi- või vedurijuhiks olemise õiguse ühest kuni viie aastani. § 458. Laevateeni j at, kes süüdlane teenistuskohuste rikkumises laeva ähvardava hädaohu ajal, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 459. Süüdlast selles, et ta jättis täitmata seaduse või sundmääruse eeskirjad abiandmise kohta haigele või meelemõistusetus olekus olijale, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

26. peatükk. Süüteod isikuvabaduse vastu.

§ 460. Süüdlast isikuvabaduse võtmises kinnipidamise või kinnihoidmise teel, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui sarnane isikuvabaduse võtmine kestis üle ühe nädala, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 461. Süüdlast isikuvabaduse võtmises kinnipidamise või kinnihoidmise teel: 1) emalt, seaduslikult isalt või muult ülenevalt sugulaselt; 2) riigi või omavalitsuse teenijalt, ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast; 3) kaitseväe vahtkonna tunnimehelt; 4) viisil, mis oli hädaohtlik isiku elule, kellelt vabadus võeti, või mis temale sünnitas piina, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui samane isikuvabaduse võtmine kestis üle ühe nädala, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 462. Süüdlast isikuvabaduse võtmises kinnipidamise või kinnihoidmise teel: 1) vaimuhaigete haigemajas teadvalt mitte vaimuhaigelt isikult; 2) pordumajas naisisikult, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui sarnane isikuvabaduse võtmine kestis üle ühe nädala, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 463. Süüdlast: 1) orjaks müümises või andmises; 2) neegritega kauplemises; 3) otsekoheses või muus osavõtmises sarnasest kauplemisest või laeva kordaseadmises või sõjariistu panemises samaseks kauplemiseks, karistatakse: käesoleva paragrahvi p. p. 1 või 2 ettenähtud juhtudel sunnitööga mitte üle kaheksa aasta, käesoleva paragrahvi p. 3 ettenähtud juhtudel vangimajaga mitte üle kuue aasta. Laev, mida tarvitati sarnaseks seadusvastaseks kauplemiseks või mis selleks otstarbeks oli seatud korda või pandud sõjariistu, võetakse ära.

§ 464. Süüdlast: 1) alla neljateistkümne aastase võõra lapse riisumises või peitmises; 2) alla neljateistkümne aastase lapse ümbervahetamises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui laps riisuti, peideti või vahetati ümber kerjamise või muu kõlblusvastase tegevuse otstarbel, omakasu tõukel või sihiga võtta lapselt ta perekonnaseisu õigusi, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 465. Süüdlast selles, et ta tahtlikult ei andnud tagasi omavoliliselt võetud või kinnipeetud last, kes alla neljateistkümne aasta vana, lapse vanemate või neid asendava isiku seadusliku nõudmise peale vaatamata, kui seesugune mittetagasiandmine või kinnipidamine ei sündinud halastuse pärast lapse vastu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 466. Süüdlast selles, et ta ei teatanud kahe nädala jooksul kohalikule politseile, vanematele või neid asendavale isikule oma juurde jäetud heitlapsest või eksinud lapsest, kes alla neljateistkümne aasta vana, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 467. Süüdlast: 1) neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase alaealise naisisiku riisumises ta nõusolekuta, või olgugi ta nõusolekul, kuid ta süütuse kurjasti tarvitamisega; 2) kuueteistkümne aastaseks saanud naisisiku riisumises ta nõusolekuta, kui riisumine sündis sugukõlvatuse sihiga, karistatakse: käesoleva paragrahvi p. 1 ettenähtud juhtudel vangimajaga mitte üle kuue aasta, käesoleva paragrahvi p. 2 ettenähtud juhtudel— vangimajaga mitte üle kolme aasta. Viimase karistuse alla langeb ka süüdlane selles, et ta riisus neljateistkümne kuni kahekümne aastase naisisiku ta nõusolekuta, sihiga selle juhtumuse avalikuks tegemisega rikkuda naisisiku au. Katse on karistatav.

§ 468. Süüdlast vallalise naisisiku riisumises abiellumise otstarbel ta nõusolekuta, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

§ 469. Süüdlast selles, et ta vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega või vanemliku, eestkostliku, või muu võimu kuritarvitusega sundis teist isikut midagi täitma või sündida laskma, mis rikkus sunnitava õigust või kohust, või loobuma õiguse teostamisest või kohuse täitmisest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav. Kui sundijal oli küllalt põhjust eeldada, et ta teostab sundimisega oma õigust, siis karistatakse teda: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 470. Süüdlast selles, et ta vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega, võimu kuritarvitusega või majandusliku rippuvuse kaudu kallutas täisealist kodanikku oma rahvust või seaduses ettenähtud korral oma laste rahvust määrama või määramata jätma oma tõeliku tahtmise vastu, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Katse on karistatav.

§ 471. Süüdlast selles, et ta katsus sundida teist isikut vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega või vanemliku, eestkostliku või muu võimu kuritarvitusega rasket kuritegu või kuritegu saatma korda, karistatakse: kui sundis saatma korda rasket kuritegu vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui sundis saatma korda kuritegu vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui samase sundimise tagajärjeks oli raske kuriteo või kuriteo kordasaatmine või nende karistatav katse, siis karistatakse süüdlast: kui sundis saatma korda rasket kuritegu vangimajaga mitte üle kuue aasta, kui sundis saatma korda kuritegu vangimajaga mitte üle kahe aasta.

§ 472. Süüdlast selles, et ta töölisi sundis vägivallaga isiku kallal või karistatava ähvardusega § 356 ettenähtud streiki toime panema, kaasa või edasi streikima, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 473. Süüdlast selles, et ta tahtlikult ähvardas surmata ähvardatavat isikut või ta perekonnaliiget, võtta neilt vabadust, toime panna vägivaldselt isiku kallale kippumist nende vastu, või hävitada nende varandust süütamise, plahvatuse või uputuse teel, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui nimetatud ähvardus tehti kirjalikult või sihiti:
1) ema, seadusliku isa või muu üleneva sugulase vastu;
2) riigi või omavalitsuse teenija vastu ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 474. Süüdlast selles, et ta:
1) tahtlikult ei lahkunud võõrast elutsetavast hoonest või muust ruumist, peremehe või teda asendava isiku nõudmisele vaatamata;
2) tahtlikult viibis võõras elutsetavas hoones või muus ruumis öösel peremehe või teda asendava isiku teadmata, kui süüdlane oli läinud sarnasesse hoonesse või ruumi salaja või omavoliliselt, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 475. Süüdlast selles, et ta tahtlikult tungis võõrasse hoonesse, muusse ruumi või aiaga ümbritsetud kohta vägivallaga isiku kallal, karistatava ähvardusega, valevõtme abil, või tõkete rikkumisega või kõrvaldamisega, mis takistasid sissepääsu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui samane sissetungimine saadeti korda öösel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui sarnase sissetungimise saatsid korda öösel kaks või rohkem isikut, kes aga ei tekitanud karistatavat rahvakoondumist, või üks isik, kes oli sõjariistus, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

27. peatükk. Sugukõlvatud teod.

§ 476. Süüdlast kiimalises teos: 1) alla neljateistkümne aastase lapse kallal; 2) neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase alaealise kallal ta nõusolekuta või olgugi ta nõusolekul, kuid tema süütuse kurjasti tarvitamisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 477. Süüdlast kiimalises teos kuusteistkümmend aastat vanaks saanud naisisiku kallal ta nõusolekuta karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 478. Süüdlast §§ 476 või 477 ettenähtud kuritegudes: 1) tema võimu või hoole all oleva isiku kallal; 2) isiku kallal, keda selleks sunniti vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui sarnane ähvardus võis äratada kahjusaajas kartust selle teostamise võimaluse kohta; 3) naisisiku kallal, kui kiimaline tegu oli seotud neitsirikkega, kuid suguühenduseta, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 479. Süüdlast pederastias: 1) neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase alaealise kallal, ta nõusolekuta või olgugi ta nõusolekul, kuid ta süütuse kurjasti tarvitamisega; 2) isiku kahal, kes teadvalt ei võinud saada aru ta kahal tehtava teo iseloomust ja tähendusest või juhtida oma tegevust, olgu vaimutegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või kehaveast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel; 3) isiku kahal, kehel ei olnud võimalust hakata vastu süüdlasele ja kes ei olnud nõus pederastliku teoga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui pederastlik tegu saadeti korda:
1) alla neljateistkümne aastase lapse kahal;
2) süüdlase võimu või hoole ah oleva isiku kahal;
3) isiku kallal, keda selleks sunniti vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui sarnane ähvardus võis äratada kahjusaajas kartust selle teostamise võimaluse kohta;
4) isiku kallal, kes selleks oli viidud meelemõistuseta olekusse vägivalla tarvitaja enese poolt või ta osavõtul, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

§ 480. Süüdlast suguühenduses selleks ta poolt ärameelitatud neljateistkümne kuni kahekümne aastase neiuga, kes oli süüdlase võimu või hoole all, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 481. Süüdlast veresegamises alaneva või üleneva sugulasega karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav. Alanev sugulane, kes oli vana alla neljateistkümne aasta, vabastatakse karistusest.

§ 482. Süüdlast veresegamises oma venna või õega või poolvenna või poolõega karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav. Külgsugulane, kes oli vana alla neljateistkümne aasta, vabastatakse karistusest.

§ 483. Süüdlast suguühenduses: 1) alaealise neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase naisisikuga ta nõusolekuta või olgugi ta nõusolekul, kuid ta süütuse kurjasti tarvitamisega; 2) naisisikuga, kes teadvalt ei võinud saada aru ta kallal tehtava teo iseloomust ja tähendusest või oma tegevust juhtida, olgu vaimutegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või kehaveast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel; 3) naisisikuga, kellel ei olnud võimalust hakata vastu süüdlasele ja kes ei olnud nõus suguühendusega, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 484. Süüdlast suguühenduses alaealise neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase naisisikuga ta süütuse kurjasti tarvitamiseta, kuid kasutades selleks ta abitut olekut, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 485. Süüdlast suguühenduses: 1) alla neljateistkümne aastase lapsega; 2) naisisikuga, keda selleks sunniti vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui sarnane ähvardus võis äratada kahjusaajas kartust selle teostamise võimaluse kohta; 3) naisisikuga, kes selleks oli vndud meelemõistuseta olekusse vägivalla tarvitaja enese poolt või ta osavõtul, karistatakse: sunnitööga mitte üle kümne aasta.

§ 486. Süüdlast §§ 483—485 ettenähtud suguühenduses:
1) alaneva või üleneva sugulasega;
2) ta võimu või hoole all oleva isikuga, karistatakse: §§ 483 või 484 nimetatud juhtudel sunnitööga mitte üle kaheksa aasta, § 485 nimetatud juhtudel sunnitööga mitte üle kaheteistkümne aasta.

§ 487. Süüdlast alla kahekümne aastase naisisiku kupeldamises sugukõlvatuse otstarbega karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui süüdlane kupeldas naist, tütart, ta võimu või hoole all olevat naisisikut või seesugust isikut, kellega suguühendamise eest karistatakse §§ 481 —486 järgi, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud kupeldamises, kui see temale oli äriajamiseks.

§ 488. Vanemat, eestkostjat, hooldajat või isikut, kes alla seitsmeteistkümne aastase alaealise järele valvab -või kes nende teenija on, kui nad on süüdlased kaasamõjumises seesuguse alaealise sugukõlvatusele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 489. Süüdlast selles, et ta kallutas naisisikut sugukõlvatusega äri ajama vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, pettusega, oma võimu kuritarvitusega tema üle või selleks kasutades ta abitut olekut või rippuvust endast, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Katse on karistatav.

§ 490. Süüdlast selles, et ta alla kahekümne aastast naisisikut kallutas Eesti Vabariigist välja sõitma sihiga teda saata sugukõlvatuse ärile väljaspool Eesti Vabariiki, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui seesugune kallutamine saadeti korda eelmises (489) paragrahvis ettenähtud viisil, siis karistatakse süüdlast olenemata kahjusaaja vanusest: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui aga tõestatakse, et süüdlasele eelmises (489) ja käesolevas paragrahvis nimetatud kuriteod olid äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 491. Meesisikut, kes süüdlane selles, et ta omale äriajamisena saavutas varanduslikku kasu sugukõlvatusega äri ajavalt naisisikult, kes seisis ta mõju all või oli rippuvuses temast, või kui süüdlane kasutas selleks ta abitut olekut, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Sama karistuse alla langeb isik, kes süüdlane selles, et ta sihiga sellest saada varanduslikku kasu hankis äriajamisena naisisikuid pordumajades sugukõlvatusega äri ajama.

§ 492. Süüdlast seatud eeskirjade täitmatajätmises, mis olid määratud sugukõlvatuse ärahoidmiseks ja selle kahjulikkude tagajärgede kõrvaldamiseks, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 493. Süüdlast selles, et ta võttis pordumajja teadvalt alla kahekümne aastase naisisiku, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

28. peatükk. Teotamine.

§ 494. Süüdlast tahtlikus isiklikus haavamises seesuguse ümberkäimise või avaldusega, mis häbistas haavatut ennast või ta perekonna, olgugi surnud, liiget, karistatakse selle teotamise eest: arestiga mitte üle kuue kuu’või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 495. Süüdlast selles, et ta teotas § 494 ettenähtud isikliku haavamisega: 1) oma ema, seaduslikku isa või muud ülenevat sugulast; 2) riigi või omavalitsuse teenijat ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast; 3) kaitseväe vahtkonda, ta tunnimeest, väeosa või meeskonda, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb laeva teenija või reisija, kes süüdlane laevajuhi teotamises § 494 ettenähtud isikliku haavamisega.

§ 496. Süüdlast § 494 ettenähtud isikliku haavamisega teotamises levitatud või avalikult väljapandud trükitootes, kirjas või kujutuses, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 497. Süüdlast Eesti Vabariigi Riigivanema teotamises § 494 ettenähtud isikliku haavamisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 498. Süüdlast laimamises, olgugi laimatava äraolekul, teda häbistava asjaolu avaldamisega, karistatakse selle teotamise eest: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 499. Süüdlast selles, et ta teotas § 498 ettenähtud laimamisega: 1) oma ema, seaduslikku isa või muud ülenevat sugulast; 2) riigi või omavalitsuse teenijat ta teenistuskohuste täitmisel või nende täitmise pärast; 3) kaitseväe vahtkonda, ta tunnimeest, väeosa või meeskonda, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb laeva teenija või reisija, kes süüdlane laevajuhi teotamises § 498 ettenähtud laimamisega.

§ 500. Süüdlast § 498 ettenähtud laimamisega teotamises levitatud või avalikult väljapandud trükitootes, kirjas või kujutuses, karistatakse: vangimajaga mitte aasta. Seesuguse teotamise korral karistatakse ka trükitoote väljaandjat, kuigi ta käesoleva paragrahvi esimese lõike järgi ei ole süüdi: tasurahaga mitte üle kahekümneviie sendi iga käivusse saadetud eksemplari eest.

§ 501. Süüdlast Eesti Vabariigi Riigivanema teotamises § 498 ettenähtud laimamisega karistatakse: vangimajaga mitte üle kahe aasta.

§ 502. Süüdlast §§ 494 või 498 ettenähtud teotamises võidakse karistusest vabastada: 1) kui teotamise kutsus välja kahjusaaja ise üheväärilise või raskema vägivallaga isiku kallal või üheväärilise või raskema teotamisega; 2) kui kahjusaaja tasus temale üheväärilise või raskema vägivallaga isiku kallal või üheväärilise või raskema teotamisega.

§ 503. Laimava asjaolu avaldamist ei loeta karistatavaks laimamiseks, kui süüalune teeb tõeks:
1) et avaldatud asjaolu vastab tõele, või
2) et tal oli küllaldane põhjus lugeda avaldatud asjaolu tõeliseks ja et ta selle avaldas riigi või ühiskonna kasu pärast, oma kohuse täitmise huvides või oma või oma perekonna au kaitseks.

§ 504. Süüdlane laimamises ei või esitada tõendusi avaldatud asjaolu tõestamiseks ega võida teda vabastada vastutusest §503 põhjal, kui nimetatud asjaolu käib:
1) välisriigi riigipea, saadiku, volitatud asjaajaja või muu diplomaatliku agendi kohta;
2) laimatud isiku era- või perekonnaelu kohta ja kui sealjuures avaldamine oli saadetud korda levitatud või avalikult väljapandud trükitootes, kirjas või kujutuses, või avalikus kõnes.

§ 505. Süüdimõistmise korral teotamise, eest võib kohus kuulutada välja kahjusaaja palvel kohtuotsuse avalikult ajalehes.

§ 506. Süüdlast teadvalt vale asjaolu avaldamises, mis halvab tööstuslikus või kaubanduslikus tegevuses usaldust isiku, seltsi või asutuse vastu või halvab usaldust isiku võimete vastu ta kutse-‘ või tegevuskohuste täitmise suhtes, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui avaldamine saadeti korda levitatud või avalikult väljapandud trükitootes, kirjas või kujutuses, avalikus kõnes või sihiga sünnitada varanduslikku kahju või saada varanduslikku kasu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 507. Süüdlast selles, et ta tahtlikult avalikult haavas Eesti Vabariigis registreeritud usutunnistuslikku ühingusse kuuluva isiku usutunnet Jumala või usutunnistusliku ühingu jultunud teotamisega, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. 29. peatükk. Saladuste avaldamine.

§ 508. Kes oma teenistuse või tegevuse järgi on kohustatud hoidma salajas temale usaldatud teadet ja kes süüdlane selles, et ta tahtlikult avaldas selle teate mõjuva põhjuseta, kui seejuures avaldatud teade võis sünnitada varanduslikku kahju või laimata isikut, kelle kohta teade käis, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui sarnane avaldamine saadeti korda sihiga sünnitada varanduslikku kahju või saada varanduslikku kasu või laimata isikut, kelle kohta käis avaldatud teade, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 509. Süüdlast teadvalt võõra kirja, telegrammi või muu paberi omavolilises avamises, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui süüdlane avaldas tema poolt avatud paberites sisalduva teate, mis võis laimata isikut, kelle kohta see käis, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 510. Tööstusettevõtte teenijat või töölist, kes süüdlane selles, et ta avaldas neid eritöötamisviise, mis tarvitati või kavatseti võtta tarvitusele selles ettevõttes ja mis olid usaldatud saladustena süüdlasele, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui sarnane üleastumine saadeti korda sihiga sünnitada ettevõttele varanduslikku kahju või saada enesele varanduslikku kasu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 511. Krediit- või kooperatiivasutuses, aktsiaseltsis või osaühisuses teenistuses olevat isikut, kes süüdlane selles, et ta tahtlikult avaldas teate, mis teadvalt oli seesuguse seltsi või asutuse saladus ja mis ei kuulunud avaldamisele, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui sarnane avaldamine saadeti korda sihiga teha kahju nimetatud asutuse, seltsi või ühisuse krediidile või eraisikute krediidüe, kes olid usaldanud oma varandused või varandusliku huvi selle asutuse, seltsi või ühisuse kätte, või sihiga saada enesele varanduslikku kasu, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 512. Kaubandusettevõttes teenistusesolevat isikut, kes süüdlane selles, et ta avaldas selle ettevõtte ärisaladuse sihiga teha kahju ettevõtte peremehe krediidüe või saada enesele varanduslikku kasu, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 513. Riigi äri- või tulumaksu komiteesse või komisjoni kutsutud eksperti, kes süüdlane selles., et ta avaldas saladuses hoitavaid teateid, mis puutuvad riigi äri- või tulumaksu maksjate varanduslikku seisukorda, võlakohustustesse, läbikäikudesse ja kasudesse, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui sarnane üleastumine saadeti korda sihiga teha kahju selle isiku aule või krediidile, kelle kohta käis avaldatav teade, siis karistatakse süüdlast: < vangimajaga mitte üle kuue kuu. Peale selle kaotab süüdlane seesuguses komitees või komisjonis eksperdiks olemise õiguse kolmeks aastaks.

30. peatükk. Varanduse rikkumine ja üldhädaohtlikud süüteod.

§ 514. Süüdlast võõra varanduse tahtlikus rikkumises karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui sünnitatud kahju ületab viissada krooni, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui aga rikkumine oli vähetähtis, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 515. Süüdlast jõe, kanali, allika või kaevu ummistamises neisse seesuguste ainete pildumisega, mis ei riku vett, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni.

§ 516. Süüdlast:
1) üldtarvitusel oleva maa- või veetee või riigi või omavalitsuse päralt oleva ja üldtarvitusel seisva ehituse või asja tahtlikus rikkumises;
2) piiri, otsimistööde või uurimistööde märgi või riigi, omavalitsuse või nende poolt lubatud rajamistööde tegemisel teede ehitamise tarbeks või riiklikkude maamõõtmistööde jaoks ülespandud märgi tahtlikus rikkumises või ümberpaigutamises;
3) võõra viljapuu- või aiaviljaaia või külvi tahtlikus rikkumises;
4) võõra kalapüüniste või kalapüügi-abi-nõude tahtlikus rikkumises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui seesugune rikkumine oli vähetähtis, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle vüekümne krooni.

§ 517. Süüdlast selles, et ta rikkus:
1) riigi või omavalitsuse loaga ülesseatud avalikku mälestussammast;
2) teaduse- või kunstieset, mis avaliku raamatukogu, muuseumi või muu riikliku, omavalitsusliku või ühiskondliku hoiukoha päralt või muinsuskaitse all;
3) ehitust, mida tarvitatakse riigi kaitseks või mis seatud korda selleks otstarbeks;
4) riigi või omavalitsuse toiduainete ladu või kaitseväe tagavarade, laskemoona või kaitseväe muu varustuse ladu;
5) hüdrotehnilist kõrgeväärtuslikku ehitust, mida tarvitatakse liikumise või niisutamise abinõuks või üleujutamise ärahoidmise abinõuks;
6) hoiatusmärki, mis teadvalt pandud isikliku julgeoleku kaitseks;
7) võõrast elutsematut hoonet või laeva;
8) võõraid kariloomi jootmiskoha või toidutagavarade mürgitamisega või taudi ülekandmisega;
9) kalu võõrais vetes vee mürgitamisega või plahvatusega;
10) viinamarjapõõsast võõras viinamarjaaias phyloxera ülekandmisega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav. Sama karistuse alla langeb süüdlane hoiatusmärgi ümberpaigutamises, mis teadvalt pandud isikliku julgeoleku kaitseks.

§ 518. Süüdlast selles, et ta rikkus vee, gaasi, nafta või elektri juhtimise vahendit, mis oli üldtarvitusel, või võõra tööstusettevõtte käimapanemise vahendit, kui seesugune rikkumine sünnitas seisaku selle vahendi töötamises või ähvardas isiklikku julgeolekut või varanduse puutumatust, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 519. Süüdlast selles, et ta rikkus: 1) võõrast dokumenti, mis võis tõendada Õiguse või kohustuse tekkimist, muutumist või kustumist; 2) võõrast posti või telegraafi kirjavahetust, mis oli posti-telegraafi asutuse korralduses ; 3) dokumenti, mis kuulus riigi või omavalitsuse asutuse asjatoimetusse, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb süüdlane seesuguse dokumendi või kirjavahetuse peitmises või omastamises. Katse on karistatav.

Kui tehtud kahju on vähetähtis või kui süüdlane andis vabatahtlikult tagasi peidetud või omastatud dokumendi või kirjavahetuse enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist ja kui selle peitmise või omastamise tagajärjel ei olnud kahjulikke järeldusi, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 520. Süüdlast haua, hauasamba või -risti rikkumises karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav.

§ 521. Süüdlast selles, et ta rikkus:
1) võõrast elutsetavat hoonet, laeva või seesugust elutsematut hoonet, laeva või muud ruumi, kus tol ajal teadvalt inimene viibis, kelle elu sattus hädaohtu seesuguse rikkumise tõttu; 2) võõrast kaevandust vci naftaallikat; 3) võõrast tulekustutamise või päästmise vahendit, sihiga takistada tulekahju kustutamist või hukkujate päästmist; 4) võõrast vahendit või ehitust, mida teadvalt tarvitati tööliste isikliku julgeoleku kaitseks tööstusettevõttes, kaevandustööstuses või ehitus- või mullatöödel, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 522. Süüdlast selles, et ta rikkus üldisel, riigi või omavalitsuse tarvitusel olevat telegraafi või telefoni või eratarvitusel olevat kõrgehinnalist telegraafi või telefoni, kui seesugune rikkumine sünnitas seisaku nende töötamises, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui seesugune telegraafi või telefoni rikkumine saadeti korda sihiga panna seisma riiklikkude või omavalitsuslikkude teadete edasiandmist, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 523. Süüdlast selles, et ta rikkus üldtarvitusel olevat veeteed, paisu, veemahalaskekohta, tammi, silda või muud ehitust, mis määratud ülekäimiseks, laevasõiduks või üleujutamise ärahoidmiseks, kui seesugune rikkumine sünnitas üleujutamise või katkestas ühenduse, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui seesuguse rikkumisega tekkis hädaoht inimese elule, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 524. Süüdlast selles, et ta raudtee liikumist, laeva- või õhusõitu hädaohtlikuks tehes rikkus:
1) raudteed või raudtee veerevat koosseisu; 2) laeva või õhulaeva; 3) hoiatusmärki, mis seatud raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta raudteel, veeteel, laeval või õhulaeval teenimise õiguse, samuti raudtee või laevade või õhulaevade ehituste alal ehitajaks või tööettevõtjaks olemise õiguse ühest kuni viie aastani. Kui seesuguse rikkumise tõttu tekkis raudteerongi, laeva või õhulaeva õnnetus, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Kui aga seesugune rikkumine saadeti korda sihiga tekitada raudteerongi, laeva või õhulaeva õnnetust, siis karistatakse süüdlast: käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud juhtudel sunnitööga mitte üle kümne aasta; käesoleva paragrahvi teises lõikes nimetatud juhtudel tähtajata sunnitööga või sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

§ 525. Paragrahv 524 määratud karistuste alla ja selles nimetatud alustel langeb:
1) süüdlane selles, et ta rikkudes raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeolekut andis valesti sarnase märgi, mida tarvitatakse raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu^ j lustamiseks;
2) raudtee, veetee, laeva või õhulaeva teenistuses olev isik, kes süüdlane selles, et ta rikkudes raudtee liikumise, vee- või õhusõidu julgeolekut ei täitnud eeskirju, mis seatud seadusega või sundmäärusega raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks.

§ 526. Raudtee, laeva või õhulaeva ehitajat, raudteevalitsuse liiget või muud isikut, kes juhatas või korraldas raudtee või selle veereva koosseisu, laeva või õhulaeva ehitamist, parandamist või ekspluateerimist või kes valvas sarnase ehitamise, parandamise või ekspluateerimise üle ja kes süüdlane selles, et ta tarvitas või laskis tarvitada teadvalt kõlbmatut või puudulikul määral materjali või et ta teadvalt ei täitnud tehnilisi eeskirju või laskis sündida nende täitmatajätmist, või et ta ei – võtnud abinõusid, mis tarvilikud raudtee või selle veereva koosseisu, laeva või õhulaeva julgeoleku kindlustamiseks liikumisel, kui seesugune tegu rikkus raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeolekut, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui seesuguse kuriteo tagajärjel tekkis raudteerongi, laeva või õhulaeva õnnetus, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta või vangimajaga mitte üle kuue aasta. Samade karistuste alla ja samal alusel langeb raudtee ehituse või raudtee veereva koosseisu, laeva või õhulaeva vastuvõtja, kes süüdlane selles, et ta need võttis vastu kõlblikkude pähe teadvalt seesuguses mitterahuldavas seisukorras, mis sisaldas hädaohtu raudtee liikumisele, laeva- või õhusõidule.

§ 527. Inseneri, tehnikut või tööettevõtjat, kes süüdlane kõlbmatu või puudulikul määral materjali tarvitamises või tehniliste eeskirjade täitmatajätmises ehitustöödel, kui selle tagajärjel tekkis hoone, ehituse või nende osa sisselangemine, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta ehituste tegemise või ehitustöö ettevõtete oma peale võtmise õiguse ühest kuni viie aastani ja kohtuotsuse ajalehes avalikult välja kuulutada.

§ 528. Süüdlast võõra varanduse rikkumises süütamisega, plahvatusega või uputusega karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui seesugusel viisil rikuti võõrast metsa, aeda, põlluvilja kõrrel, turbaraba, naftaallikat, ehituspuude, põletispuude, kauba, põllumajandussaaduste, toiduainete, lõhkeainete või kergesti süttivate ainete või lõhkeabinõude ladu, elutsematut hoonet või laeva, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga see rikkumine asjade iseloomu või oleku või teo kordasaatmise tingimuste tõttu teadvalt ähvardas tulekahju, plahvatuse või uputuse levinemise hädaohuga § 529 nimetatud hoonetele, laevadele, ruumidele või kohtadele, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Käesoleva paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud juhtudel langeb süüdlane samas lõikes määratud karistuse alla, kuigi rikutud asjad olid tema omandus. Katse on karistatav.

§ 529. Süüdlast selles, et ta rikkus süütamisega, plahvatusega või uputusega:
1) riigi või omavalitsuse asutuse ruumi, avalikku raamatukogu või muuseumi või muud riiklikku, omavalitsuslikku või ühiskondlikku teaduse- või kunstiesemete hoiukohta;
2) elutsetavat hoonet või laeva, kaevandust või seesugust elutsematut hoonet, laeva, ruumi või muud kohta, kus tol ajal teadvalt inimene viibis, kelle elu sattus hädaohtu, karistatakse: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta. Kui see rikkumine saadeti korda mitme isiku kokkuleppel ja seejuures korraga mitmes kohas linnas, alevis või külas, siis karistatakse süüdlast: tähtajata sunnitööga.

§ 530. Süüdlast selles, et ta valmistas ette:
1) raudtee, selle veereva koosseisu või raudtee liikumise julgeoleku kindlustamiseks seatud märgi rikkumist sihiga tekitada raudteerongi õnnetust;
2) laeva või õhulaeva või laeva- või õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks seatud märgi rikkumist sihiga tekitada laeva või õhulaeva õnnetust;
3) § 529 ettenähtud- rikkumist, karistatakse: Щ j vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb isik, kes leppis kokku teise või mitme isikuga käesolevas paragrahvis ettenähtud süüteo kordasaatmiseks.

§ 531. Süüdlast selles, et ta rikkus ettevaatamata :
1) üldisel, riigi või omavalitsuse tarvitusel olevat telegraafi või telefoni, kui see rikkumine tekitas seisaku nende töötamises;
2) § 523 nimetatud asja, kui see rikkumine tekitas üleujutamise või katkestas ühenduse, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

§ 532. Süüdlast selles, et ta tehes hädaohtlikuks raudtee liikumist, laeva- või õhusõitu rikkus ettevaatamata:
1) raudtee liini või raudtee veerevat koosseisu;
2) laeva või õhulaeva;
3) raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks seatud hoiatusmärki, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

Kui sellest tekkis raudteerongi, laeva või õhulaeva õnnetus, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta raudteel, veeteel, laeval või Õhulaeval teenimise õiguse, samuti raudtee, laevade või õhulaevade ehituste alal ehitajaks või tööettevõtjaks olemise Õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 533. Paragrahv 532 määratud karistuste alla ja selles tähendatud alustel langeb:
1) süüdlane raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks seatud signaali ettevaatamata valesti andmises, kui sellega rikuti raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeolekut;
2) raudtee, veetee, laeva või Õhulaeva teenija, kes süüdlane raudtee liikumise, laevavõi õhusõidu julgeoleku kindlustamiseks seatud seaduse või sundmääruse eeskirjade ettevaatamatus täitmatajätmises, kui sellega rikuti raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeolekut;
3) paragrahv 526 nimetatud isik, kes süüdlane selles, et ta ettevaatamata tarvitas või laskis tarvitada kõlbmatut või puudulikul määral materjali raudtee või selle veereva koosseisu, laeva või õhulaeva ehitamisel, parandamisel või ekspluateerimisel, seesuguste ehitamiste, parandamiste või ekspluateerimise järelevalvamisel, või selles, et ta ei täitnud tehnilisi eeskirju, või lubas nende täitmatajätmist, või et ta ei võtnud käsitusele abinõusid, mis tarvilikud raudtee või selle veereva koosseisu, laeva või õhulaeva julgeoleku kindlustamiseks liikumisel, või et ta ettevaatamata võttis vastu mitterahuldavas seisukorras raudtee ehituse, selle veereva koosseisu, laeva või õhulaeva, kui see rikkus raudtee liikumise, laeva- või õhusõidu julgeolekut.

§ 534. Süüdlast § 528 teises lõikes ja § 529 nimetatud asja ettevaatamatus rikkumises süütamisega, plahvatusega või uputusega karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 535. Paragrahvides 531—534 ettenähtud ettevaatamatuid tegusid ei loeta süütegudeks, kui süüdlase teo läbi tekitatud, neis paragrahvides tähendatud, hädaoht kõrvaldati ta enese poolt või ta ülesandmise põhjal, või kui tule, plahvatuse või uputuse mõju lõpetati juba algul.

§ 536. Süüdlast selles, et ta ei teatanud või õigel ajal ei teatanud raudteevahile või muule isikule, kes valvas maa-, õhu- või veeteede julgeolekut, süüdlase poolt juhtumisi tehtud teerikkumisest, mis tegi teel liikumise hädaohtlikuks, või süüdlase poolt juhtumisi tehtud hoiatusmärgi rikkumisest, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni.

31. peatükk. Leiu teatamatajätmine, võõra varanduse omastamine ja usalduse kuritarvitamine.

§ 537. Süüdlast selles, et ta ei teatanud seatud korras:
1) tema poolt leitud teadmata kelle päralt olevast varandusest, mille väärtus ületab kolm krooni;
2) süüdlase karja hulka või tema maa peale tulnud teadmata kelle päralt olevast hulkuvast koduloomast, karistatakse : rahatrahviga mitte üle kümne krooni.

§ 538. Süüdlast selles, et ta tahtlikult jättis oma kätte omandamise sihiga või et ta tahtlikult raiskas:
1) tema poolt leitud või tema juurde unustatud teadmata kelle päralt oleva varanduse, mille väärtus ületab kolm krooni;
2) teadmata kelle päralt oleva hulkuva kodulooma, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 539. Süüdlast selles, et ta omastas:
1) võõra maa seest tema poolt leitud peitevara;
2) tema poolt leitud või tema juurde unustatud võõra varanduse või hulkuva kodulooma, kelle peremees omastamise ajal süüdlasele oli teada, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui aga süüdlane omastamise ajal teadis, et peremees otsib taga seda varandust, või kui peremees nõudis selle tagasiandmist süüdlaselt, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 540. Süüdlast tema kätte usaldatud võõra vallasvara omastamises, karistatakse: . vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui omastatud varanduse väärtus ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: , vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui omastatud varanduse väärtus ei ületa kaht krooni või kui süüdlane andis tagasi vabatahtlikult enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist omastatud varanduse, või muul viisil rahuldas kahjusaajat, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui aga käesoleva paragrahvi kolmandas lõikes ettenähtud omastamine saadeti korda kergemeelselt, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 541. Haigekassa juhatuse liikmeid, samuti ka ettevõtte omanikku, kus haigekassa olemas, või haigekassa asjade ajamiseks kinnitusameti poolt eriti määratud isikuid, kes süüdlased selles, et nad: 1) haigekassast andsid rahalist toetust isikule, kellel teadvalt selleks õigust ei olnud või kes ei olnud haigekassa osanik, või seesuguse isiku perekonnaliikmele;
2) haigekassa raha või muud varandust teadvalt kulutasid seesugusteks otstarbeteks, mis ei ole ette nähtud kassa põhikirjas, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui toetuse või kulutatud summa ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui süüdlane vabatahtlikult andis tagasi enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist väljaantud toetuse või ärakulutatud summa või varanduse haigekassale või rahuldas muul viisil haigekassat, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui aga käesoleva paragrahvi kolmandas lõikes ettenähtud kuritegu kergemeelselt saadeti korda, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 542. Pangakontori või rahavahetusasutuse pidajat, juhatajat või teenijat, samuti igaühte, kes võtab võõrast vallasvara hoiule, panti või muudeks teatavateks operatsioonideks, kui nad süüdlased sarnase neile usaldatud varanduse omastamises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 543. Isikut, keda riigi või omavalitsuse võim volitanud andma abi tulekahju, rahva toitlusainete puuduse või muu ühiskondliku õnnetuse läbi kannatajatele ja kes süüdlane selles, et ta: 1) omastas varandust, mida pidi jagatama välja kannatajatele; 2) varandusest, mida pidi jagatama välja kannatajatele, omakasu tõukel andis abi isikule, kellel ei olnud õigust saada seda abi, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 544. Isikut, kes volikirja või muu seadusliku volituse järgi kohustatud hoolt kandma võõra varanduse või varandusliku huvi eest ja kes süüdlane oma volituse tarvitamises teadvalt kahjuks temale usaldatud varandusele või varanduslikule huvile, kui sellest kuritarvitusest järgnes kahju, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui sünnitatud kahju ületab tuhat krooni või kui selle kuritarvituse saatis korda eestkostja eestkostealuse kahjuks, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Viimase karistuse alla langeb ka eestkostja või hooldaja, kes süüdlane ta valitsemisel oleva võõra vallasvara omastamises.

§ 545. Riigi või omavalitsuse, samuti heategeva-, krediit- või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi teenijat, kes süüdlane oma teenistusseisu tarvitamises teadvalt kahjuks teenistusalal tema hoolele usaldatud varandusele või varanduslikule huvile, kui sellest kuritarvitusest järgnes kahju, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Oli aga kahju niivõrd suur, et sellest järgnes krediitasutuse asjade korratus või halvenemine, või et selle tõttu paljud isikud kaotasid oma varanduse, või kui sellest tekkis tähtis kahju riigile, siis karistatakse süüdlast: ‘ sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Samade karistuste alla ja samadel alustel langevad käesolevas paragrahvis nimetatud isikud, kes süüdlased teenistusalal nende käes oleva varanduse omastamises või teenistusalal nende valve all oleva varanduse varguses. Viimasel juhul on varguse katse karistatav.

§ 546. Krediit- või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi juhatajat või asjade korraldajat, kes süüdlane: 1) sarnase asutuse, ühisuse või seltsi varanduse tarvitamises seesugusteks operatsioonideks, mis põhikirja järgi ei olnud lubatud; 2) riigivalitsuselt ettevõtte vajaduste jaoks saadud kapitalide tarvitamises määratud otstarbe vastaselt, kuigi sarnane tegu saadeti korda nimetatud asutuse, ühisuse või seltsi otsuste täitmiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga sarnase teo tagajärjeks oli maksmiste seismapanek või nimetatud asutuse, ühisuse või seltsi maksujõuetuks tunnustamine, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla ja samal alusel langeb käesolevas paragrahvis nimetatud isik, kes süüdlane selles, et ta riigivalitsuselt ettevõtte vajaduste jaoks saadud kapitale ei tarvitanud ei määratud otstarbele vastavalt ega üldse ettevõtte vajaduseks.

§ 547. Aktsiaseltsi või osaühisuse asutajat või krediit- või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi juhatajat või asjade korraldajat, kes süüdlane: 1) teadvalt valeteadete andmises riigivalitsusele asutatava aktsiaseltsi või osaühisuse kohta seltsi või ühisuse asutamiseks loa nõutamisel, kui seesugune valeteadete andmine võis sünnitada kahju aktsionäridele või osanikkudele; 2) teadvalt valeteadete mahutamises asutuse, ühisuse või seltsi asjade seisu või arvete kohta kuulutuses, aruandes, bilansis või äriraamatus ; 3) teadvalt vale jaotusarve esitamises dividendi väljaarvamise ja väljaandmise kohta; 4) obligatsioonide või pantkirjade väljaandmises, mis põhikirja või sellekohaste eeskirjade järgi ei olnud kindlustatud või hoiupiletite väljaandmises vastavat hoiusummat vastu võtmata; 5) obligatsioonide või muude väärtpaberite väljaandmises suuremas summas kui see oli lubatud, kuigi see tegu saadeti korda nimetatud asutuse, ühisuse või seltsi otsuste täitmiseks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

32. peatükk. Vargus, röövimine javäljapressimine.

§ 548. Süüdlast võõra vallasvara riisumises salaja või avalikult, omastamise sihiga, karistatakse selle varguse eest: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kohus võib vangimaja karistust pikendada kuni kahe aastani, kui vargus oli saadetud korda: erilise jultumusega; usalduse rikkumisega; tõkete või lukustuste kõrvaldamisega, mis takistasid pääsemist õue, hoonesse või muusse ruumi või hoiukohta; raudteerongi liikumise või selle peatuse ajal; öösel; kui riisutud varandus kahjusaaja toitmiseks oli teadvalt hädatarvilik. Kui riisutud varanduse väärtus ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

Kui aga riisutud varanduse väärtus ei ületa kahte krooni, või kui süüdlane vabatahtlikult andis tagasi enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist riisutud varanduse või rahuldas kahjusaajat muul viisil, või kui vargus saadeti korda äärmise häda sunnil, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane § 519 nimetatud dokumendi või kirjavahetuse riisumises salaja või avalikult, omastamise sihiga. Katse on karistatav.

§ 549. Süüdlast selles, et ta varastas: 1) varandust, selleks otstarbeks lahtikaevatud või rikutud hauast; 2) varandust, mis tulekahju, üleujutuse, laevaõnnetuse või muu ühiskondliku õnnetuse tõttu oli hädaohus, kui vargus saadeti korda seesuguse õnnetuse ajal; 3) riigi päralt olevaid sõjariistu, padruneid, püssirohtu või muid asju, mis kuulusid pealetungimise või kaitse abinõude hulka, kui vargus oli äriajamiseks, või olgugi mitte äriajamiseks, kuid kui see vargus saadeti korda ladudest või kaitseväe hoiukohtadest või ruumidest, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 550. Süüdlast varguses elutsetavast hoonest, laevast või muust ruumist või sarnasest elutsematust ruumist, kus tol ajal teadvalt inimene viibis, või aiaga ümbritsetud elutsetava hoone õuest:
1) kui süüdlane ennast varustanud oli sõjariistaga või muu abinõuga kallaletungimiseks või kaitseks;
2) öösel, kui sealjuures süüdlane tungis sellesse ruumi või õue valevõtme abil või rikkudes tõkkeid või lukustusi, mis takistasid ruumi või õue pääsemist, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 551. Süüdlast varguses, mis saadeti korda:
1) öösel mitme isiku poolt, kes olid endid varustanud sõjariistaga või muu abinõuga kallaletungimiseks või kaitseks, elutsetavast hoonest, laevast või muust ruumist, sarnasest elutsematust ruumist, kus tol ajal teadvalt inimene viibis, või aiaga ümbritsetud elutsetava hoone õuest, kui seejuures süüdlane tungis sellesse ruumi või õue valevõtme abil või rikkudes tõkkeid või lukustusi, mis takistasid pääsemist ruumi või õue;
2) salgaga, karistatakse: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

§ 552. Süüdlast hobusevarguses karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga süüdlane saatis korda hobusevarguse enne viie aasta möödumist, pärast karistuse ärakandmist varem kordasaadetud hobusevarguse eest, arvates selle karistuse ärakandmise päevast, või kui hobusevargus temale oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

§ 553. Süüdlast § 548 esimeses ja teises lõikes ettenähtud varguses, mis saadeti korda pärast kahel korral karistuse ärakandmist •varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 554. Süüdlast varguses, mis saadeti korda pärast karistuse ärakandmist mitte vähem kui kolmel korral varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga süüdlane mõne nimetatud süüteo eest karistusena ära kandis vangimaja üle ühe aasta ja uuesti korda saadetud varguse eest enne nimetatud tähtaja möödumist kohtu poolt tunnustatakse vangimaja karistuse vääriliseks samuti üle ühe aasta, siis karistatakse teda: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

§ 555. Süüdlast võõra vallasvara riisumises omastamise sihiga meelemõistuseta olekusse viimise, kehavigastuse, karistatava ähvarduse või isiku kallal vägivalla tarvitamisega, karistatakse selle röövimise eest: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui röövimine saadeti korda:
1) üliraske või raske kehavigastusega;
2) lahtisel merel;
3) mitme isiku poolt, kes tungisid selleks elutsetavasse hoonesse või muusse ruumi;
4) isiku poolt, kes oli ennast varustanud sõjariistaga! või muu abinõuga kallaletungimiseks või kaitseks;
5) isiku poolt, kes oli kandnud mitte vähem kui kahel korral karistuse varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest, enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle viieteistkümne aasta.

Kui röövimine saadeti korda:
1) salgaga;
2) isiku poolt, kes oli kandnud mitte vähem kui kolmel korral karistuse varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest, enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast,
siis karistatakse süüdlast: surmanuhtlusega või tähtajata sunnitööga.

Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane § 519 nimetatud dokumendi või kirjavahetuse riisumises käesolevas paragrahvis nimetatud tingimustel. Katse on karistatav.

§ 556. Süüdlast selles, et ta sihiga saada endale või teisele varanduslikku kasu sundis kehavigastuse, karistatava ähvarduse või isiku kallal vägivalla tarvitamisega ära andma varanduslikku Õigust või astuma muusse kahjulikku varanduslikku tehingusse, karistatakse selle väljapressimise eest: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui väljapressimine saadeti korda:
1) üliraske või raske kehavigastusega;
2) mitme isiku poolt, kes selleks tungisid elutsetavasse hoonesse või muusse ruumi;
3) isiku poolt, kes oli ennast varustanud sõjariistaga või muu abinõuga kallaletungimiseks või kaitseks;
4) salgaga;
5) isiku poolt, kes oli kandnud mitte vähem kui kolmel korral karistuse varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest, enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

33. peatükk. Kelmus.

§ 557. Süüdlast: 1) võõra vallasvara riisumises omastamise sihiga pettuse abil; 2) avatlemises pettuse abil sihiga saada endale või teisele varanduslikku kasu, ära andma varanduslikku Õigust või astuma muusse kahjulikku varanduslikku tehingusse, karistatakse selle kelmuse eest: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui kahju ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga kahju ei ületa kahte krooni või kui süüdlane vabatahtlikult andis tagasi enne kohtuotsuse, -resolutsiooni või vandekohtunikkude verdikti kuulutamist varanduse või rahuldas kahjusaajat muulfviisil, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane § 519 nimetatud dokumendi või kirjavahetuse riisumises omastamise sihiga, pettuse abil. Katse on karistatav.

§ 558. Süüdlast asja edasiandmises kriminaalseadusega käivuseks keelatud või süüteo läbi saadud asja pähe, kui saadi kätte tehingu järgi kokkulepitud hind täielt või osalt, karistatakse selle kelmuse eest: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Karistatava tehingu järgi saadud raha või muu varandus võetakse süüdlaseltJ või nõutakse temalt sisse vastav summa.

§ 559. Süüdlast selles, et ta:
1) pantis, müüs või muul viisil võõrandas enne ostuhinna lõplikku väljamaksmist masina, tööriista või muu vallasvara, mis ostetud väikekauplusest järelmaksuga, kuulus koduse majapidamise, põllumajapidamise (välja arvatud elav inventar) või tööstuse sisseseadesse ja mis määratud tarvitamiseks, mitte aga äratarvitamiseks, või edasimüümiseks;
2) varjas või pantis, müüs või muul viisil võõrandas väikelaenuasutuse nõusolekuta asja, mis oli omandatud selle asutuse poolt saadud laenu eest ja pidi olema selle laenu kindlustuseks, kuid oli jäetud laenaja tarvitamiseks, kui laenusumma veel ei olnud täielt tagasi makstud, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui kahju ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 560. Süüdlast kinnitussumma vastuvõtmises oma nõudmisel varanduse eest, mis kinnitatud rikkumise vastu, kui rikkumist teadvalt ei olnud või kui süüdlane varjas asjaolu, et varandus oli rikutud põhjusel, mis temalt õiguse võttis saada kinnitussummat, karistatakse selle kelmuse eest: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 561. Süüdlast kelmuses: 1) kui ta selleks valesti esines riigi või omavalitsuse teenijana või isikuna, kes täidab seesuguse teenija poolt antud ülesannet; 2) mis saadeti korda salgaga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 562. Süüdlast § 557 esimeses lõikes ettenähtud kelmuses, mis saadeti korda pärast kahel korral karistuse ärakandmist varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 563. Süüdlast kelmuses, mis saadeti korda pärast karistuse ärakandmist mitte vähem kui kolmel korral varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest enne viie aasta möödumist ühe seesuguse süüteo eest, arvates karistuse ärakandmise päevast, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui süüdlane mõne nimetatud süüteo eest karistusena ära kandis vangimaja üle ühe aasta ja uuesti kordasaadetud kelmuse eest enne sama tähtaja möödumist kohtu poolt tunnustatakse vangimaja karistuse vääriliseks samuti üle ühe aasta, siis karistatakse teda: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.

§ 564. Süüdlast kinnitatud varanduse süütamises, plahvatuses või uputuses kinnitussumma saamise sihiga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Katse on karistatav.

34. peatükk. Pankrott, liigkasuvõtmine ja muud karistatavad seadusvastased teod varanduse asjus.

§ 565. Kohtu poolt maksujõuetuks tunnustatud võlgnikku, kes süüdlane:
1) maksujõuetuks tunnustamisel oma varanduse varjamises ülesandmata jätmise või valeteadete andmise teel sihiga pääseda võlgade tasumisest;
2) konkurss-tompu vähendava võlakohustuse väljaandmises täielt või osalt väljamõeldud võla peale, või oma varanduse tasuta edasiandmises, ümberkinnistamises või muul viisil varjamises pärast maksujõuetuks tunnustamist, kui see sündis sihiga pääseda võlgade tasumisest;
3) täielt või osalt väljamõeldud võla peale võlakohustuse väljaandmises või oma varanduse tasuta edasiandmises, ümberkinnistamises või muul viisil varjamises, olgugi enne maksujõuetuks tunnustamist, kuid ette nähes, et sarnane tunnustamine sünnib paratamata lähemal ajal, kui see sündis sihiga pääseda võlgade tasumisest, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 566. Kohtu poolt kaubanduslikult maksujõuetuks tunnustatud võlgnikku, kes süüdlane § 565 ettenähtud süütegudes, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue aasta. Oli aga kahju niivõrd suur, et sellest järgnes krediitasutuse asjade korratus või halvenemine, või et selle tõttu paljud isikud kaotasid oma varanduse, või kui sellest tekkis tähtis kahju riigile, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 567. Krediit-või kooperatiivasutuse, osa; ühisuse või aktsiaseltsi juhatajat või asjade korraldajat, kes süüdlane selles, et ta:
1) seesuguse asutuse, ühisuse või seltsi kohtu poolt maksujõuetuks tunnustamisel keeldus teatamast kohtule või vastavale võimule seaduses määratud juhtudel ja korras selle asutuse, ühisuse või seltsi varandusest, või samasel teadaandmisel andis valeteate nende varandusest, kui seesugune keeldumine sündis või teade anti sihiga aidata kaasa asutusele, ühisusele või seltsile pääseda võlgade tasumisest;
2) andis välja täielt või osalt väljamõeldud võla peale võlakohustuse, mis vähendab seesuguse asutuse, ühisuse või seltsi varandust, või andis edasi tasuta, kinnistas ümber või varjas muul viisil selle varandust sihiga aidata kaasa asutusele, ühisusele või seltsile pääseda võlgade tasumisest, kui seesugune kohustuse väljaandmine või varanduse tasuta edasiandmine, ümberkinnistamine või varjamine sündis pärast maksuliste lõpetamist seesuguse asutuse, ühisuse või seltsi poolt või pärast nende maksujõuetuks tunnustamist, või olgugi enne, kuid ette nähes, et samane lõpetamine või tunnustamine sünnib paratamata lähemal ajal; kui seejuures järgnes asutuse, ühisuse või seltsi maksujõuetuks tunnustamine või maksmiste seismapanek, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Oli aga kahju niivõrd suur, et sellest järgnes krediitasutuse asjade korratus või halvenemine või et selle tõttu paljud isikud kaotasid oma varanduse või kui sellest tekkis tähtis kahju riigile, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 568. Paragrahvides 565—567 ettenähtud süütegude osaliseks nende kordasaatmise puhul loetakse ja osalisena karistatakse süüdlast:
1) nendele tegudele kihutamises;
2) maksu nõudmises või vastuvõtmises seesuguse kohustuse järgi, mis teadvalt oli antud välja nimetatud paragrahvides tähendatud tingimustel;
3) tasu eest omandamise näol seesuguse varanduse tasuta omandamises, mis teadvalt oli antud üle nimetatud paragrahvides tähendatud tingimustel;
4) varanduse varjamises või varjamisest osavõtmises nimetatud paragrahvides tähendatud tingimustel.

§ 569. Kaubanduslikult ettevaatamatuks maksujõuetuks tunnustatud isik, kes süüdlane kergemeelses äriasjade ajamises, samuti ka pillamises, mis oli põhjuseks ta maksujõuetusele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta kauplemise õiguse ühest kuni viie aastani või jäädavalt.

§ 570. Krediit-või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi juhatajat või asjade korraldajat, kes süüdlane selles, et ta ajas kergemeelselt seesuguse asutuse, ühisuse või seltsi asju, või saatis korda pillamise neis asjus, kui samane asjaajamine või pillamine tekitas maksmiste lõpetamise seesuguse asutuse, ühisuse või seltsi poolt või nende maksujõuetuks tunnustamise, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Peale selle võib kohus süüdlaselt võtta käesolevas paragrahvis nimetatud asutuste, ühisuste või seltside juhatamise või asjade korraldamise õiguse ühest kuni viie aastani või jäädavalt.

§ 571. Krediit-või kooperatiivasutuse, osaühisuse või aktsiaseltsi juhatajat või asjade korraldajat, kes süüdlane seadusega või põhikirjaga nõutavate korralduste tegematajätmises ettevõtte asjade likvideerimiseks nende tingimuste olemasolekul, mil seadusega või põhikirjaga ette kirjutatakse sarnane likvideerimine, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui asutuse, ühisuse või seltsi asjade seisukord oli teadvalt sarnane, mil seadusega või põhikirjaga ette kirjutatakse teatada asutuse, ühisuse või seltsi maksujõuetusest, siis karistatakse süüdlast selle ülesandmise kohuse täitmatajätmises: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 572. Isikut, kellel olid teadvalt käepärast mingisugused võimalused oma võlauskuja rahuldamiseks ja kes süüdlane: 1) nendest võimalustest teatamata jätmises kohtule või sellekohasele võimule seaduses määratud juhtudel ja korras; 2) nendest teatamisel kohtule või sellekohasele võimule valeteate andmises võlauskuja kahjuks, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb: 1) süüdlane valeteate andmises kohtule, et ta kaotanud maksmata veksli; 2) süüdlane valeteate või tõenduse andmises seaduses määratud korral temalt allkirja võtmisel pärandusvara kinnipitserdamise ja üleskirjutamise või kohtu kutsetoimetuse avamise puhul.

§ 573. Süüdlast selles, et ta riisus, varjas, rikkus, tasuliselt või tasuta võõrandas või pantis oma panditud, aresti või sekvestri all olevat vallasvara, või seesugust vallasvara, mille aresti või sekvestri alla panemise kohta vastava võimu poolt korraldus ehk küll juba teadvalt oli tehtud, kuid millele arest või sekvester veel ei olnud pandud, kui need teod saadeti korda võlauskuja või muu isiku kahjuks, kelle õigused olid kindlustatud selle varandusega, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 574. Süüdlast kapitali laenuks andmises ülemäära kõrge protsendiga, kui laenuvõtja oli sunnitud oma kitsikuse tõttu, mis laenuandjale teada, vastu võtma või pikendama laenutingimusi, mis äärmiselt koormavad ja rasked oma tagajärgede poolest, karistatakse selle liigkasuvõtmise eest: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Peale selle võib kohus määrata süüdlaselt tasuraha mitte üle viiesaja krooni. Kui seesugune liigkasuvõtmine süüdlasele oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Samade karistuste alla ja samal alusel langeb süüdlane teadvalt liigkasulise kohustuse omandamises ja selle põhjal nõudmise tõstmises või sarnase kohustuse järgi teadvalt liigkasulise maksu vastuvõtmises. Kui liigkasu võtab laenukassa pidaja või ta asjaajaja, võib kohus võtta süüdlaselt jäädavalt laenukassa pidamise või laenukassa asjaajajaks olemise õiguse. Liigkasuline kohustus tunnustatakse tühiseks, kuid laenuandjale jääb õigus saada tagasi tõesti antud kapitali, maha arvatud kättesaadud maksud. Kapitali laenuks andmine mitte kõrgema kui kaheteistkümne protsendiga aastas ei ole karistatav.

§ 575. Süüdlast selles, et ta:
1) avatles isikut, kes teadvalt ei suutnud saada aru oma tehtud tehingu või korralduse iseloomust või tähendusest, või juhtida oma tegevust, või kes tsiviilõiguslikult ei olnud täisealine, astuma temale kahjulikku varanduslikku tehingusse või tegema muud temale kahjulikku varanduslikku korraldust, kasutades tema teadmatust või vilumatust;
2) avatles astuma kahjulikku tehingusse või tegema muud kahjulikku varanduslikku korraldust vale lubadustega või muude kavalustega, selleks kasutades kahjusaaja selge arusaamise puudust sarnase tehingu või korralduse iseloomust või tähendusest;
3) tõstis nõudmist dokumendi järgi selle terves summas või osas, kui sissenõutav võlg teadvalt oli kustutatud; kui need teod saadeti korda sihiga saada varanduslikku kasu omale või teisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui tehtud kahju ületab tuhat krooni, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Käesoleva paragrahvi p. p. 1 ja 2 ettenähtud kuriteo katse on karistatav.

§ 576. Süüdlast pimeda isiku avatlemises niisuguse dokumendi allakirjutamisele, mis teadvalt ei vastanud pimeda tahtmisele, kuid sarnasel näol, nagu oleks see ta tahtmisele vastav, ja mis oli kahjulik allakirjutaja või teise isiku varandusele või varanduslikule huvile, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla ja samadel alustel langeb süüdlane, kes kasutas teadvalt sarnast dokumenti.

§ 577. Süüdlast võõra allkirjaga varustatud blanketi täitmises dokumendi teksti pealekirjutamisega, mis oli kahjuks allakirjutaja varandusele või varanduslikule huvile ja mis teadvalt ei vastanud allakirjutaja tõelisele tahtmisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla ja samal alusel langeb süüdlane, kes kasutas teadvalt sarnast dokumenti.

§ 578. Süüdlast võõra allkirjaga varustatud blanketi täitmises dokumendi teksti pealekirjutamisega, mis oli kahjuks allakirjutaja varandusele või varanduslikule huvile ja teadvalt ei vastanud allakirjutaja tõelisele tahtmisele, ning millise dokumendi järeletegemine ette nähtud § 412, karistatakse: kui dokumenti tarvitati õige pähe või anti edasi vangimajaga mitte üle kuue kuu, kui selles dokumendis tõendatav asjaolu on tõeline või kui dokumenti ei tarvitatud õige pähe ega ei antud edasi arestiga mitte üle kuue kuu, kui süüdlasele oli äriajamiseks sarnane teksti pealekirjutamine dokumentidele vangimajaga mitte üle kuue aasta. Käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Samade karistuste alla ja samadel alustel langeb süüdlane, kes kasutas teadvalt sarnast dokumenti.

§ 579. Süüdlast avatlemises, sihiga saada varanduslikku kasu omale või teisele, varanduse või varandusliku Õiguse üleandmisele või muusse kahjulikku varanduslikku tehingusse astumisele ähvardusega avaldada väljamõeldud või tõelisi teateid:
1) asjaolu kohta, mis häbistab kahjusaajat või ta perekonna, olgugi surnud, liiget;
2) seesuguse teo kordasaatmise kohta kahjusaaja või ta, olgugi surnud, perekonnaliikme poolt, mida karistatakse kui rasket kuritegu või kuritegu;
3) asjaolu kohta, mis halvab kahjusaaja ärikrediiti, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui seesugune kuritegu saadeti korda:
1) salgaga, kes oli koondunud seda liiki tegude kordasaatmiseks;
2) isiku poolt, kes mitte vähem kui kahel korral oli kandnud karistuse samasuguse teo eest, või varguse, röövimise, väljapressimise või kelmuse eest enne viie aasta möödumist, arvates ühe seesuguse süüteo eest karistuse ärakandmise päevast;
3) perioodilise trükitoote toimetaja, väljaandja või kaastöölise poolt, kes ähvardas avaldada trükis sarnase teate, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 580. Süüdlast teadvalt raske kuriteoga või kuriteoga saadud võõra varanduse omandamises, hoiule, varjamiseks, pandiks või edasiandmiseks võtmises või edasiandmises, karistatakse: kui varandus oli saadud raske kuriteoga vangimajaga mitte üle kolme aasta, kui varandus oli saadud kuriteoga vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui käesoleva paragrahvi esimeses lõikes ettenähtud kuritegu oli süüdlasele äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 581. Kauplejat, kes süüdlane raske kuriteoga või kuriteoga saadud võõra varanduse omandamises, hoiule, pandiks või edasiandmiseks võtmises või edasiandmises teadmata, et see varandus oli saadud raske kuriteoga või kuriteoga, kuid siiski tarviliku ettevaatuseta, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui süüdlane oli kangete jookide müügiasutuse pidaja, siis võetakse temalt peale selle sarnaste jookidega kauplemise õigus ühest kuni viie aastani.

§ 582. Süüdlast kaitseväelaselt teadvalt riigile kuuluva sõjariista, riide või varustusasja omandamises või pandiks võtmises, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui seesugune kuritegu oli süüdlasele äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui süüdlane oli kangete jookide müügiasutuse pidaja, siis võetakse temalt peale selle nende jookidega kauplemise õigus ühest kuni viie aastani. 35. peatükk. Süüteod autoriõiguste ja ainuõiguste vastu.

§ 583. Süüdlast võõra autoriõiguse tahtlikus rikkumises karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui seesugune autoriõiguse rikkumine saadeti korda teose omavolilise kirjastamisega või paljundamisega teose edasiandmise sihiga, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui aga süüdlane andis välja omavoliliselt võõra teose oma nime all, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 584. Süüdlast selles, et ta omavoliliselt kasutas võõrast seatud korras antud ainuõigust leiutise peale, või võõrast õigust seatud korras registreeritud tööstussaaduse mudeli või joonistuse reprodutseerimise peale, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni.

§ 585. Kauplejat, kes süüdlane selles, et ta hoidis müügiks või vedas sisse välismaalt müügiks või müüs asja, mis teadvalt oli valmistatud autoriõiguse või leiutise ainuõiguse rikkumisega, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. 36. peatükk. Võõra varanduse omavoliline kasutamine.

§ 586. Süüdlast omavolilises jahipidamises, kala- või muus püügis võõra maa peal, võõras metsas või võõrais vetes, karistatakse: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni. Sama karistuse alla langeb süüdlane selles, et ta: 1) ajas ära ükskõik mil viisil võõra maa pealt jahilooma; 2) viibis teelt kõrval võõra maa peal või metsas püssiga või mõnesuguste riistadega jahiloomade püüdmiseks. Kui omavoliliselt peeti jahti põldudel või heinamaadel enne vilja või heina ärakoristamist, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 587. Süüdlast selles, et ta:
1) omavoliliselt raius puid võõras metsas, kuigi maharaiutud puud ei olnud välja veetud või ära viidud;
2) riisus omastamise sihiga võõrast metsast, mitte aga metsamaterjali valmistuskohast või hoiuladudest, tuulemurtud puu, lamapuu või sarnase puu osa, karistatakse: kui süüdlane saatis korda selle teo esimest korda rahatrahviga mitte üle saja krooni, kui süüdlane saatis korda selle teo teist korda enne kahe aasta möödumist, arvates endise samasuguse teo eest karistuse ärakandmise päevast arestiga mitte üle kolme kuu, kui süüdlane saatis korda selle teo kolmat või rohkemat korda enne kahe aasta möödumist, arvates endise samasuguse teo eest karistuse ärakandmise päevast vangimajaga mitte üle kuue kuu. Karistuse alla, mis määratakse selle teo teistkordse kordasaatmise eest, võib langeda süüdlane, kes selle saatis korda esimest korda, kui omavoliline metsaraiumine või kõrvaletoimetamine mitme isiku poolt saadeti korda öösel, või metsas, salus või metsatükis, mis olid määratud eriotstarbeks, olid kaitse all, istutatud või ümbritsetud kraaviga või aiaga, või kui lõigati maha seemnepuu. Karistuste alla käesolevas paragrahvis ettenähtud tegude eest ja selles nimetatud alustel langevad mitte üksi nende otsekohesed kordasäatjad, vaid ka kihutajad ja kaasaitajad.

§ 588. Paragrahvis 587 määratud karistuste alla ja selles nimetatud alustel langeb süüdlane selles, et ta:
1) omavoliliselt valmistas metsasaadusi võõras metsas;
2) omavoliliselt laastas teiseks otstarbeks kasutamise sihiga võõrast metsa, metsa kasvatamiseks eraldatud välja, või metsaga istutatud või küütud kohta;
3) omavoliliselt raius metsa üle lubatud määra või valmistas metsasaadusi üle lubatud määra; riigi metsades aga lubatud metsaraiumisel või metsasaaduste valmistamisel ainult sel juhul, kui seesugune ülemäära raiumine või valmistamine ületab kümnendiku osa lubatud määrast;
4) omavoliliselt raius metsa, mis teadvalt oli teist sugu või teise omadusega, kui see, mis lubatud;
5) raius metsa või valmistas metsasaadusi teadvalt selleks mitte määratud metsatükis;
6) omavoliliselt rikkus võõra maa peal kasvavat puud täkkimisega, koorimisega või muul viisil.

§ 589. Süüdlast teadvalt §§ 587 või 588 ettenähtud süütegudega saadud metsamaterjali või metsasaaduste omandamises, hoiule, varjamiseks, pandiks või edasiandmiseks võtmises või edasiandmises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni. Kui see üleastumine süüdlasele oli äriajamiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui süüdlane on metsaäriajaja, võib kohus peale selle temalt võtta metsaäri ajamise õiguse ühest kuni viie aastani.

§ 590. Peale §§ 587—589 määratud karistuste mõistetakse süüdlaselt metsaomaniku kasuks, süüteo mitme isiku poolt kordasaatmise puhul aga kõigilt süüdlastelt solidaarselt, tasuraha omavoliliselt raiutud, rikutud või kõrvaletoimetatud metsamaterjali või metsasaaduste või seadusvastaselt valmistatud metsasaaduste kahekordses väärtuses; kui aga süüdlased ei tulnud ilmsiks või on maksujõuetud nimetatud tasuraha maksmiseks, siis nõutakse varjajatelt sisse nende poolt varjatud metsa või metsasaaduste kahekordne hind. Selle tasuraha maksmata jätmise korral asendatakse tasuraha arestiga § 59 tähendatud eeskirjade järgi. Sellest olenemata võetakse ära omavoliliselt raiutud või kõrvaletoimetatud metsamaterjal ja antakse tagasi metsaomanikule süüdlase kulul või nõutakse sisse metsaomaniku kasuks sarnase metsamaterjali väärtus. Metsamaterjali ja metsasaaduste väärtus arvutatakse metsataksi järgi.

§ 591. Süüdlast selles, et ta:
1) hakkas raiuma selleks lubatud riigi metsa enne seatud loa kättesaamist või raius seda pärast loas nimetatud tähtaega;
2) omavoliliselt vedas välja või viis ära raiumiseks lubatud riigi metsamaterjali enne selle ülevaatuseks määratud tähtaega, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

§ 592. Süüdlast võõras metsas telliskivitehase või muu tule abil töötava tehase omavolilises sisseseadmises, või omavolilises tõrva või tökati ajamises, või potase, süte või lubja põletamises, karistatakse: rahatrahviga mitte üle viiekümne krooni.

Peale selle määratakse süüdlaselt metsaomaniku kasuks tasuraha mitte üle viiekümne krooni ja võetakse ära metsaomaniku kasuks kõik süüdlase omavolilised ehitused ning valmistused, samuti tööriistad ja materjalid. Kui see üleastumine saadeti korda riigi metsas sellekohase loaga, kuid teadvalt selleks mittemääratud kohas, siis karistatakse süüdlast: rahatrahviga mitte üle kahekümneviie krooni. Peale selle määratakse süüdlaselt tasuraha mitte üle kahekümneviie krooni ja kohustatakse teda ära koristama korravastaselt tehtud ehitused.

§ 593. Süüdlast võõras metsas viibimises mõjuva põhjuseta läbisõiduteelt kõrval metsaraiumise riistadega või veõriistadega metsamaterjali väljavedamiseks, karistatakse’’: rahatrahviga mitte üle kümne krooni § 594. Paragrahv 587 ettenähtud võõra metsa vähetähtsat omavolilist kasutamist ei loeta süüteoks, kui sarnane kasutamine sündis ainult teekäigul metsasaaduste järele tekkinud tarviduste rahuldamiseks.

§ 595. Süüdlast selles, et ta:
1) korjas võõra maa pealt teadvalt peremehe keelu vastu metspuuvilja, metsmarju, -seeni või muid asju, mis peremehele võisid tuua kasu;
2) omavoliliselt lõikas võõra maa peal mättaid, võttis kive, liiva, savi või muid väljakaevatavaid asju;
3) omavoliliselt vedas võõra maa peale kive, prügi, lõpnud loomi või mustust;
4) omavoliliselt karjatas võõra maa peal kariloomi või linde;
5) omavoliliselt läks läbi jala või sõites võõrast heinamaast või põllust enne nendelt heina või lõikuse ärakoristamist;
6) omavoliliselt ajas kariloomi või linde üle’võõra heinamaa või põllu;
7) omavoliliselt niitis metsarohtu võõral heinamaal või võõras metsas;
8) omavoliliselt viis ära või ajas ära võõra maa peal söömiselt kinniaetud karilooma või linnu;
9) omavoliliselt noppis või korjas tähtsusetul määral võõras viljapuu- või aiaviljaaias, põllul või küütud heinamaal aiaülli, puuvilja, aiavilja või muid külitusi või istutusi kohe äratarvitamiseks, kuigi mitte selle üleastumise kordasaatmise kohas, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 596. Süüdlast omavolilises sõitmises või kariloomade ajamises läbi võõra viljapuu- või aiaviljaaia või läbi võõra heinamaa, põllu, salu või karjamaa, mis olid või kui nendest läbisõit või -ajamine teadvalt oli keelatud ülespandud hoiatusmärkidega, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 597. Isikut, kes toimetab võõra vallasvara panti- või hoiulevõtmist, või ta selli, kes süüdlane sarnase varanduse omavolilises kasutamises varanduse peremehele kahjuks või selle varanduse kasutamiseks väljaandmises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

37. peatükk. Te e n i s t u s a 1 a s e d süüteod riigi ja omavalitsuse teenistuses.

§ 598. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta saatis korda teenistuse alal teo:
1) milliseks seadus või tema peale pandud ülesanne temale ei andnud õigust, või kuigi andis, mille kordasaatmiseks siiski ei olnud seaduslikke põhjusi;
2) sellekohase võimu loata, kui seadusega nõuti sarnast luba, karistatakse selle võimuliialduse eest, kui see saadeti korda tahtlikult või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu.
Kui võimuliialdus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui süüdlane tarvitas võimuliialdusel vägivalda isiku kallal või karistatavat ähvardust, või kui võimuliialdus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud võimuliialdusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Riigi või omavalitsuse teenijaks loetakse isik, kes kannab kohuseid või täidab ajutist ülesannet riigi või omavalitsuse teenistuse alal.

§ 599. Võimuliialduseks ei loeta juhtumust,kui riigi või omavalitsuse teenija saadab korda mõnedel erakorralistel asjaoludel teenistusalase teo, milleks seadus või tema peale pandud ülesanne ei andnud temale õigust, mis aga hädatarvilik oli riigi huvides või mida asja tungivuse pärast kuni selleks loa saamiseni ei võidud lükata edasi nähtava hädaohuta või kahjuta teenistuse huvile.

§ 600. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta teist teenijat tahtlikult takistas ta kohuste täitmises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

§ 601. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes oli kohustatud seaduse, tema peale pandud ülesande või oma teenistuse iseloomu põhjal ära hoidma või katkestama kahju, mis ähvardas valitsemiskorda, riigi-, omavalitsuse- või erahuvi, ja kes süüdlane seÜes, et ta hoolimata oma teenistuskohusest ei võtnud tarvitusele abinõusid või ei teinud tegusid, millega sarnast kahju oleks võidud ära hoida või katkestada, karistatakse selle võimutegevusetuse eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui see võimutegevusetus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui see võimutegevusetus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud võimutegevusetusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Samade karistuste alla ning samadel alustel langeb riigi või omavalitsuse teenija, kes süüdlane selles, et ta hoolimata oma teenistuskohusest ei võtnud tarvitusele abinõusid või ei teinud tegusid raskete kuritegude või kuritegude jälgimiseks või seadusjõusse astunud kohtu määruste või otsuste täidesaatmiseks kriminaal-, administratiiv- või tsiviilasjus.

§ 602. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta hoolimata oma teenistuskohusest ei võtnud tarvitusele abinõusid seaduse väljakuulutamiseks, teadaandmiseks või maksmapanemiseks, karistatakse selle võimutegevusetuse eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui see võimutegevusetus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui see võimutegevusetus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud võimutegevusetusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta.

§ 603. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta hoolimata oma teenistuskohusest ei võtnud tarvitusele abinõusid sundmääruse väljakuulutamiseks või maksmapanemiseks, karistatakse selle võimutegevusetuse eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui see võimutegevusetus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui see võimutegevusetus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud võimutegevusetusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 604. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta: 1) ei tarvitanud abinõusid, milleks ta oli kohustatud temast alluvuskorras kõrgema ametiasutuse või ülemuse poolt antud käsu või muu ettekirjutuse täidesaatmiseks; 2) oma kohusest hoolimata ei teatanud sissetulnud paberist oma ülemusele või asutusele, kus ta seisis teenistuses, karistatakse selle võimutegevusetuse eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui see võimutegevusetus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui see võimutegevusetus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud võimutegevusetusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 605. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes oma teenistuse iseloomu tõttu oli kohustatud ära hoidma või katkestama süütegusid ja süüdlane selles, et ta hoolimata sellest, et temale teada olid tõendused kavatsetud või ettevõetud raske kuriteo või kuriteo kohta, ei võtnud tarvitusele vastavaid abinõusid nende ärahoidmiseks või katkestamiseks, kui abinõude tarvitamatajätmise tagajärjeks oli kuriteo või raske kuriteo kordasaatmine, karistatakse: kuriteo kordasaatmise juhul vangimajaga mitte üle ühe aasta, raske kuriteo kordasaatmise juhul vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui ei võetud tarvitusele neid abinõusid §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo ärahoidmiseks või katkestamiseks, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui aga sarnase abinõude tarvitamatajätmise tagajärjeks oli §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo kordasaatmine, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Samade karistuste alla ning samadel alustel langeb riigi või omavalitsuse teenija, kes süüdlane selles, et ta ei teatanud oma ülemusele või sellekohasele võimule või ähvardatavale isikule kavatsetud või ettevõetud raskest või kuriteost, hoolimata sellest, et tõendused selle kohta temale teada olid, või et ta varjas oma teadaandes asjaolu, mis oli tähtis raske kuriteo või kuriteo ärahoidmiseks või katkestamiseks.

§ 606. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta hoolimata oma kohusest ei teatanud oma ülemusele või sellekohasele politsei- või kohtuvõimule kordasaadetud raskest kuriteost või kuriteost, mille jälgimine ei olene erakaebusest, või ei teatanud nende kuritegude kordasaatmisest osavõtjast, hoolimata sellest, et tõendused selle kohta temale teada olid, või et ta varjas oma teadaandes asjaolu, mis oli tähtis raske kuriteo, kuriteo või nendest osavõtja avalikuks tegemiseks, karistatakse selle teatamatajätmise eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu.

Kui see teatamatajätmine saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui teatamatajätmine saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga sellest omakasu tõukel kordasaadetud teatamatajätmisest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui teatamatajätmine puutus §§ 74—76 või 80 ettenähtud raskesse kuriteosse või sellest osavõtjasse, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 607. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta hoolimata oma kohusest ei võtnud tarvitusele sellekohaseid abinõusid isiku kinnivõtmiseks, kes teadvalt:
1) oli põgenenud vahi alt või kinnihoidmiskohast;
2) pidi kinni võetama tema kohta vabaduskaotushku kohtuotsuse täitmiseks või sellekohase võimu kinnivõtmise määruse täitmiseks ta eeluurimise või kohtu alla andmise tõttu, või et teda otsiti raskes kuriteos või kuriteos süüdistamise pärast;
3) pidi kinni võetama, sest et ta oli tabatud raske kuriteo või kuriteo kordasaatmisel või kohe pärast selle kordasaatmist, karistatakse selle võimutegevusetuse eest, kui see saadeti korda tahtlikult, või kui see saadeti korda ettevaatamata ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui see võimutegevusetus saadeti korda tahtlikult ja sellest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht, või kui see võimutegevusetus saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui:
1) sellest omakasu tõukel kordasaadetud võijnutegevusetusest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale, riigi-, omavalitsuse- või erahuvile või sarnase kahju hädaoht;
2) jäeti tarvitamata abinõud teadvalt sunnitööle mõistetud isiku kinnivõtmiseks, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

Kui jäeti tarvitamata abinõud isiku kinnivõtmiseks, kes teadvalt saatnud korda §§ 74—76 või 80 ettenähtud raske kuriteo, oli selles süüdistatav või selles süüdi mõistetud, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 608. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud tema peale pandud kohust valvata seaduse või sundmääruse eeskirjade täitmise üle rahva tervishoiu kaitseabinõude kohta, karistatakse: arestiga mitte üle kolme kuu või rahatrahviga mitte üle kolmesaja krooni. Kui kohuse täitmatajätmine puutus eeskirjadesse rahva tervishoiu /kaitseabinõude kohta taudide vastu, siis karistatakse süüdlast: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui kohuse täitmatajätmine saadeti korda kohas, kus seatud korras oli kuulutatud erakorraliste eeskirjade maksvus niisuguste taudide ootel või ilmumisel, mida seadus loeb eriti kardetavaks, siis karistatakse süüdlast nimetatud kohuse täitmatajätmises, kui eeskirjades nende täitmatajätmise eest ei olnud määratud teistsugu vastutust: • vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 609. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ei täitnud tema peale pandud kohust valvata seaduse või sundmääruse eeskirjade täitmise üle, mis olid antud ettevaatusabinõ ude kohta: 1) kodulooma taudide, põllumajanduslikkude taimede või viljakandvate või puu istanduste nakkustõbede vastu; 2) putukate või muude elukate levinemise vastu, kes kahjulikud põllumajanduslikkudele taimedele : või viljakandvatele või puu istandustele, karistatakse: arestiga mitte üle kahe kuu või rahatrahviga mitte üle kahesaja krooni.

§ 610. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ettevaatamatuse tõttu seadusvastaselt võttis isikuvabaduse kinnipidamisega, kinnihoidmisega, vabaduskaotuse tähtaja pikendamisega või vabaduskaotuse viisi ebakohase raskendamisega, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 611. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta toimetas läbiotsimist, ülevaatust või asjade äravõttu seadusega lubamatus korras, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui süüdlane selleks tarvitas vägivalda isiku kallal või karistatavat ähvardust, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui süüdlane toimetas läbiotsimist, ülevaatust või asjade äravõttu olgugi peremehe või ta asemiku nõusolekul, kuid seadusliku aluseta, väljamõeldud ettekäändel panna toime teenistustalitust, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui süüdlane toimetas läbiotsimist, ülevaatust või asjade äravõttu seadusliku aluseta, väljamõeldud ettekäändel panna toime teenistustalitust ja selleks tarvitas vägivalda isiku kallal või karistatavat ähvardust, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 612. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta toimetas häbitunnet haavavat läbivaatust naisisiku juures viimase nõusolekuta ja sellekohase volituseta, karistatakse : vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui süüdlane pani toime sarnase läbivaatuse, olgugi vaatusaluse nõusolekul, kuid seadusliku aluseta, väljamõeldud ettekäändel täita teenistusülesannet, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Katse on karistatav.

§ 613. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ettevaatamata teostas tema kätte usaldatud valvet vangi üle, kui selle ettevaatamatuse tagajärjeks oli põgenemine vahi alt või kinnihoidmiskohast, karistatakse : vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui põgenenud vang teadvalt oli mõistetud raske kuriteo eest seatud karistusele või kui ta oli kinni võetud raskes kuriteos süüdistamise pärast, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui põgenenud vang oli teadvalt süüdi mõistetud või kinni võetud süüdistamise pärast raskes kuriteos, mis ette nähtud §§ 74—76 või 80, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 614. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta avaldas riigi või omavalitsuse korraldusi, teateid või dokumente, mis temale olid saanud teatavaks teenistuse alal või teenistusvolituste kuritarvitamisega tema poolt ja mis teadvalt pidid saladuses, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu.

Sama karistuse alla langeb posti, telegraafi või telefoni asutuse teenija, kes süüdlane telegrammi, postikirjavahetuse või telefonikõne sisu avaldamises või teadaandmises. Kui see, mis avaldati, võis tekitada tähtsat kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui aga see, mis avaldati, sisaldas Eesti Vabariigi välisesse julgeolekusse puutuvat saladust, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. § 615. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ettevaatamatuse või seatud eeskirjade täitmatajätmise tagajärjel võimaldas riisuda, hävitada või kaotada plaani, joonistuse või dokumendi, mida Eesti Vabariigi julgeoleku pärast teadvalt pidi hoitama saladuses välisriigi eest, või et ta ilmutas sarnase saladuse ettevaatamatuse tõttu, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 616. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta avaldas teenistuse alal või tema poolt teenistusvolituste kuritarvitamisega temale teatavaks saanud: 1) valmistusviise, mida tarvitatakse riiklikkude krediitpaberite valmistamisel, või nende paberite salatundemärke; 2) riigi või omavalitsuse või eraisiku päralt oleva saladuse mõnede asjade või tööde erivalmistusviiside kohta; 3) riigi või omavalitsuse tööettevõtete või hangete asjus enampakkumise saladuse, kui enampakkumine teostatakse kinniste teadaannetega; 4) teate, mille avaldamine võis laimata isikut, kellesse ta puutus; 5) akti sisu, kui akt oli tehtud selle osaliste soovil sisu avaldamiseta tunnistajatele, notariaalseaduses ettenähtud korras, kui neid teateid teadvalt pidi hoitama saladuses, karistatakse: käesoleva paragrahvi p. 1 nimetatud juhtudel vangimajaga mitte üle ühe aasta, muudel juhtudel vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 617. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta võttis vastu altkäemaksu, mis teadvalt oli antud tema poolt kordasaadetud ja tema teenistuskohuste piirkonda kuuluva teo eest, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Kui teenija võttis vastu altkäemaksu, mis teadvalt oli antud tema avatlemiseks sarnase teo kordasaatmiseks, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui teenija võttis vastu altkäemaksu, mis teadvalt oli antud tema avatlemiseks süüteo või distsiplinaarüleastumise kordasaatmiseks ta teenistuskohuste piirkonnas, või sarnase teo või üleastumise eest pärast nende kordasaatmist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 618. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta võttis vastu altkäemaksu, mida ta oli nõudnud teo kordasaatmise puhul ta teenistuskohuste piirkonnas, või sarnase teo eest pärast selle kordasaatmist, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui teenija võttis vastu altkäemaksu, mida ta oli nõudnud süüteo või distsiplinaarüleastumise kordasaatmise puhul ta teenistuskohuste piirkonnas, või sarnase teo või üleastumise eest pärast nende kordasaatmist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui aga teenija võttis vastu altkäemaksu, mille ta oli välja pressinud teenistusalase survega või selle ähvardusega, teenistusalase teo kordasaatmise puhul või sarnase teo eest pärast selle kordasaatmist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav. Altkäemaksu nõudmine või väljapressimine loetakse selle saamise katseks.

§ 619. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta seadis sisse või võttis seadusvastaseid makse enese kasuks, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui aga süüdlane pressis välja sarnaseid makse teenistusalase surve või selle ähvarduse abil, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 620. Kindlaks määratud kohtuistungite ajajärguks vandekohtunikkude nimekirja ülesvõetud isik, niisama vandekohtunikkude koosseisu kuuluv isik, kes süüdlane selles, et ta võttis vastu temale pakutud või tema poolt nõutud altkäemaksu, mis temale teadvalt oli antud kohtu asjas, mis võis tulla tema kui vandekohtuniku läbivaatamisele, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 621. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta §§ 617—620 ettenähtud altkäemaksu maksmisel teadvalt aitas kaasa selle maksu edasiandmisega, enese nimel vastuvõtmisega või muu vahetalitusega, karistatakse kui nende kuritegude kaasaitajat.

§ 622. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta:
1) omastas kingituse, mis temale oli antud edasiandmiseks, või mille ta oli saanud teisele teenijale edasiandmise ettekäändel;
2) omastamise sihil võttis vastu altkäemaksu teise teenija pähe, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta.

§ 623. Paragrahvides 617—622 ettenähtud tegude eest süüdimõistmisel võetakse süüdlaselt temale osaks saanud kingitus või nõutakse sisse selle hind, kui kingitus ei ole kättesaadaval. Kui aga kohus leiab, et kingitus oli välja pressitud, siis antakse see tagasi kingituse andjale. Kui altkäemaks seisab varandusliku Õiguse kinkimises, siis tunnustatakse seesugune kinkimine maksvusetuks.

§ 624. Riigi või omavalitsuse teenijat, kelle ülesandeks oli valvata ehitustööde tegemise üle ja kes süüdlane selles, et ta hoone või muu ehituse valmistamisel teadvalt laskis tarvitada kõlbmatut või puudulikul määral materjali või võimaldas tehniliste eeskirjade täitmatajätmise, kui sellest teost järgnes hoone või muu ehituse või nende osa kokkulangemine, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Sama karistuse alla langeb hoone või muu ehituse vastuvõtja, kes süüdlane nende vastuvõtmises kõlblikkude pähe, teades, et need olid ehitatud kõlbmatust või puudulikul määral tarvitatud materjalist või tehniliste eeskirjade rikkumisega, kui selle tagajärjeks oli hoone või muu ehituse või nende osa kokkulangemine.

§ 625. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta omastamise sihil võttis vastu rahasumma või muu varanduse, mida ta oli teadvalt seadusvastaselt nõudnud seaduse või sundmääruse täitmise, avaliku enampakkumise tingimuste või riigiga või omavalitsusega tehtud lepingu tingimuste täitmise ettekäändel, või teenistusalase teo eest seatud maksu pähe, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui sealjuures pandi varandust aresti või keelu alla või müügile, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Katse on karistatav.

§ 626. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta kasutuskorras pressis välja survega, selle ähvardusega või teenistusvolituse muu kuritarvitusega teadvalt mittekohusliku töö või naturaalkohuse täitmise enese või teise kasuks, tasuta või ebaväärselt madala tasu eest, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Katse on karistatav.

§ 627. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta:
1) kaldus kõrvale eeskirjadest, mis olid seatud arvepidamise või raha või muu varanduse vastuvõtmise, hoidmise ja väljaandmise korra kohta;
2) ei pidanud kinni seatud korrast raharaamatute pidamisel;
3) ei täitnud eeskirju nende raamatute pidamisel, mis seatud mõnesuguste asjade ülestähendamiseks või muude sissekirjutuste jaoks, samuti nende raamatute pidamisel, mis määratud kinnisvara omandusõiguse ülemineku või kitsendamise ülestähendamiseks, kui need teod saadeti korda tahtlikult või olgugi ettevaatamata, kuid kui neist järgnes tähtis lohakus või korratus teenija hoolde usaldatud teenistustegevuse harus või tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui aga need teod saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 628. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta:
1) seadis kokku dokumendi, milles teadvalt ebaõigelt kirjeldati selle dokumendiga tõendatavat asjaolu;
2) kandis teadvalt valeteated raamatutesse, mis olid seatud rahasummade või muude asjade ülestähendamiseks või muude sissekirjutuste jaoks, mis tähtsad valitsemiskorra suhtes, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui teadvalt valekirjeldus mahutati § 412 nimetatud dokumentidesse, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue kuu.

§ 629. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ettevaatamata andis suusõnal või kirjalikult ametlikus teadaandes või tunnistuses ebaõigeid teateid, millest järgnes tähtis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuvile, karistatakse: arestiga mitte ülе kuue kuu.

§ 630. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta oma teenistusalal suusõnal teadvalt ebaõigeid teateid andis või neid tõendas, kui sellest tekkis kahju valitsemiskorrale või riigi-, omavalitsuse- või erahuve, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui süüdlane saatis korda selle kuriteo sihiga kutsuda välja teadvalt süüta isiku süüdlaseks tunnustamist või tema peale kahtlustuse juhtimist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 631. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta ei kandnud õigel ajal selleks seatud raamatutesse või ei saatnud õigel ajal ära rahasummasid või asju, mille sissekandmine või ärasaatmine oh ta teenistuskohus, kui see tegu saadeti korda tahtlikult, karistatakse peale arveseaduses määratud tasuraha: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui see tegu saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 632. Notarit või muud rügi või omavalitsuse teenijat, kes seadusega volitatud tegema, tõestama või kinnitama akte ja kes süüdlane seadusega keelatud akti tegemises, tõestamises või kinnitamises, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb teenija, kes võttis osa rügi või omavaütsuse asutuse esindajana käesolevas paragrahvis nimetatud aktide tegemisest, tõestamisest või kinnitamisest.

§ 633. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane ta teenistuskohuste piirkonda kuuluva teo kordasaatmises seesuguste eeskirjade või vormide tahtliku rikkumisega, mis seatud sarnase teo kohta seadusega või sundmäärusega ja mille täitmatajätmine tühistab teo enese, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui seesugune eeskirjade või vormide rikkumine saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas Õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel.

§ 634. Kinnistusejaoskonna ülemat, notarit või muud riigi või omavalitsuse teenijat, kes seadusega õigustatud tegema, tõestama või kinnitama akte ja kes süüdlane niisuguste vormide rikkumises, mille täitmatajätmine tühistab akti tõestamise või akti enese, või võtab viimaselt kinnistus- või notariaalakti Jõu, kui seesugune vormide rikkumine saadeti korda sihiga tühistada akti., või võtta sellelt kinnistus- või notariaalakti jõud, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Selle karistusega käib kaasas õiguste kaotus § 20 ettenähtud alustel. Kui see tegu saadeti korda omakasu tõukel, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 635. Kohtunikku või muud riigi või omavalitsuse teenijat, kes seadusega volitatud otsustama kriminaal-, administratiiv-, tsiviil- või distsiplinaarasju, või vahekohtunikku, kes süüdlane teadvalt ülekohtuse otsuse tegemises, karistatakse: vangimajaga mitte üle kolme aasta. Kui see tegu saadeti korda omakasu tõukel, või kui selle otsusega teadvalt ebaõigelt määrati kohtualusele karistus, mis seadusega seatud raske kuriteo eest, siis karistatakse süüdlast: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 636. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta kriminaal-, administratiiv-, tsiviil- või distsiplinaarasjade ajamisel taotles oma teenistusvolituste kuritarvitusega või õigusmõistmisele ebakohaste abinõudega süüaluselt süütunnistust, või tunnistajalt või eksperdilt tunnustust, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Kui süüdlane saatis korda selle teo sihiga kutsuda esile teadvalt süüta isiku süüdlaseks tunnustamist või tema peale kahtlustuse juhtimist, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle kuue aasta.

§ 637. Asja otsustamisest osavõtvat vandekohtunikku, kes süüdlane kohtu nõupidamise või vandekohtunikkude hääletamise saladuse tahtlikus avaldamises selles asjas, karistatakse: rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 638. Vandekohtunikke kes süüdlane selles, et ta ei ilmunud kohtu kutsel vandekohtuniku kohuste täitmisele kolmat korda seadusliku põhjuseta karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb vandekohtunik, kes süüdlane teadvalt valetunnistuse andmises asjaolu üle, mis on seaduslikuks põhjuseks ta kõrvaldamiseks või tagandamiseks asjast osavõtmisest vandekohtunikuna.

§ 639. Kohtu kutsel vandekohtuniku kohuste täitmisele ilmunud vandekohtunikku, kes süüdlane oma kohuse täitmisest keeldumises mõjuva põhjuseta, karistatakse: arestiga mitte üle ühe kuu või rahatrahviga mitte üle saja krooni.

§ 640. Posti-telegraafi-telefoni asutuse teenijat, kes süüdlane selles, et ta: 1) hävitas, varjas või omastas postikirjavahetuse või telegrammi, või pidas kinni selle edasisaatmise või väljaandmise; 2) moonutas postikirjavahetuse või telegrammi sisu; 3) avaldas või andis teada telegrammi, kinnise postikirjavahetuse või telefonikõne sisu, olgugi pärast teenistusest lahkumist neis asutustes, või andis seesuguse telegrammi või ldrjavahetuse teadvalt mittevastavale isikule, sihiga tutvustada teda nende sisuga; 4) tegi lahti postikirjavahetuse või telegrammi, kui see tegu saadeti korda omakasu tõukel, karistatakse: käesoleva paragrahvi p.p. 1 ja 2 nimetatud juhtudel – vangimajaga mitte üle kolme aasta, muil juhtudel vangimajaga mitte üle ühe aasta. Katse on karistatav. Samade karistuste alla ja samal alusel langeb posti-telegraafi-telefoni asutuse teenija, kes süüdlane selles, et ta võimaldas saata korda seesuguse asutuse teisele teenijale või muule isikule käesolevas paragrahvis ettenähtud süütegusid. 1

§ 641. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes toimetab võõra varanduse müümist enampakkumise teel või valvab müümise järele ja kes süüdlane selles, et ta müüs ära või võimaldas ära müüa tähendatud varanduse ebaväärselt madala hinna eest, enampakkumise jaoks seatud eeskirjade teadvalt rikkumisega, kui see tegu saadeti korda omakasu tõukel, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Sama karistuse alla langeb enampakkumist toimetava isiku ülem, kes süüdlane nimetatud teo kordasaatmisele kihutamises.

§ 642. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane varanduslikku tehingusse astumises, mis temale oli keelatud seadusega ta teenistusala tõttu, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb teenija, kes süüdlane sarnase tööstusliku või kaubandusliku äri ajamises või muu varandusliku iseloomuga tegevuse või eraülesande toimetamises, mis temale oli keelatud seadusega ta teenistusala tõttu, või ei olnud lubatud ülemuse poolt, kui sarnast luba seadusega nõuti.

§ 643. Riigi või omavalitsuse teenijat, kelle kohus valvata varanduslikkude ettevõtete üle või sõlmida, kinnitada või täita töövõtte, hanke või muud varanduslikku lepingut, või toime panna enampakkumist, või valvata nimetatud toimetuste järele, ja kes süüdlane temale seadusega keelatud osavõtmises neist ettevõtetest või lepingutest, või kautsjoni andmises lepingu järgi oma nimel või oma abikaasa nimel või aseisiku läbi, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta. Süüdlase poolt makstud kautsjon võetakse ära.

§ 644. Kaitseväe hobuste jaoskonna juhataja kohustetäitjat või ta abi, kes süüdlane jaoskonna juhatamisest tahtlikult kõrvalehoidumises või oma kohuste täitmatajätmises selle jaoskonna juhatamisel kaitseväe hobuste või kaitseväe veoriistade üleskirjutamise või kaitseväele hobuste või veorüstade andmisel, kui see tegu tekitas kahju üleskirjutamisele või andmisele, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle viiesaja krooni. Kui süüdlane ei täitnud oma kohust kaitseväele hobuste või veorüstade andmise asjus sõja ajal, siis karistatakse teda: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 645. Riigi või omavalitsuse teenijat, kes süüdlane:
1) kaalu või mõõdu tembeldamises, mis olid teadvalt ebaõiged;
2) tembeldamisele kuuluvale asjale teadvalt ebaõige proovi löömises, karistatakse: vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 646. Riigi või omavalitsuse teenijat, kelle kohus oli panna templit või muud märki toiduainetele või muule kaubale, mis tõendab nende kahjutust tervisele, ja kes süüdlane sarnase märgi panemises kaubale, mis teadvalt ei olnud läbivaatusel, karistatakse: arestiga mitte üle kuue kuu. Kui sarnane märk pandi toiduainetele või muule kaubale, mis tervisele kahjulikud, siis karistatakse süüdlast : vangimajaga mitte üle ühe aasta.

§ 647. Raudtee teenistuses olevat isikut, kes oü kohustatud sellesse teenistusse jääma kaitseväe mobüisatsiooni väljakuulutamise päevast peale, ja kes süüdlane sellest teenistusest omavolilises lahkumises või mõjuva põhjuseta teenistuskohuste täitmisele antud tähtajaks mitteilmumises sellele raudteele, kuhu ta oli komandeeritud, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue kuu. Sama karistuse alla langeb käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatud raudteeteenija ülem, kes süüdlane selles, et ta vabastas teenija teenistusest sihiga anda talle võimalust hoiduda kõrvale oma kohuslikust teenistusest, või laskis ta teenistuspuhkusele sama sihiga.

111. Seadustiku maksmapanemine. Käesolev seadustik pannakse maksma eriseadusega.

Algkirjale alla kirjutanud: ,
Riigikogu esimees K. Einbund.
Sekretär A. Tammann. •
Asjadevalitseja E. Maddison.