Arvamus: Informatiivne diversioon ja Eesti “omariiklus”

Arvamus: Informatiivne diversioon ja Eesti “omariiklus” [….] informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. […]

Avaldatud: 07.07.2016 Estonian World Review Online

Informatiivseks diversiooniks võib nimetada üksikisikute või gruppide aktiivse sõjalise eesmärgiga tegevust vaenlase või veel okupeerimata alade tagalas. Informatiivne diversioon viitab otseselt sellele et sõjalised eesmärgid saavutatakse informatiivsete meetoditega. Selle esmaseks tunnuseks on topeltstandardite olemasolu ja topeltstandardite leviku tagamine, mida õigustatakse sellega, et see mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale. Ehk siis käitumisreeglid omadele poistele ja võõrastele. Sellise diversiooni jälgi leiame kõikjal – alates põhiseaduse mittetoimimisest kuni VEB-fondi ja pereseaduseni välja. Tõde tuleb seejuures ära jaotada erinevate erakondlike ususektide vahel ja rahvale luuakse sellest palagani käigus illusioon, et selle omavahelise kodusõja tulemusena jõutakse püha tõeni ja luuakse õigusriik – ABSURD. Paraku on sarnase kodusõja tulemuseks vaid massievakuatsioon. Erakonnad on sellises kultuuritüübis loodud vaid erahuvide teenindamiseks, mitte ühiskonna või riigi ülesehitamiseks, kuid ka see on informatiivse diversiooni rakendamise tunnus.

Topeltstandardid viivad vastupanuvõime ja vastutusvõime puudumiseni. Viimase puudumine viib sõnade ja tegude vastuoluni, mille tulemusena jõutakse tegude ühiskonnast sõnade ühiskonnani. Tähtsustama hakatatakse sõnu ja teod muutuvad teisejärguliseks. Eredamaks näiteks on pühakuks kuulutatud isikute aastapäevakõnede olulisus. Selle sisu reeglina tegudeni ei jõua ning see viib omakorda ühiskonna moraalse allakäiguni. Nii on meile üle 20 aasta räägitud muinasjutte demokraatlikust õigusriigist, kus rahvale on jäetud vaid kohustused makse maksta, kuid kellel puuduvad euroopa sotsiaalhartas ja muudes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud õigused, rääkimata põhiseaduslike õiguste toimimisest.

Mis aga juhtub inimese või ühiskonnaga kui ta sellise psühholoogilise diversiooni ohvriks langeb? Tulemusena luuakse ühiskonnas kujutluspilt, et enda sõnade eest ei peagi vastutama. Pikapeale piirdub indiviidi teovõime vaid sellega, et ta suudab näpuga näidata vaid sellele, mis valesti, kuid ei suuda välja tuua kuidas asjad võiksid olla ja kontrollida, et asjad saaksid olema nii nagu peab. Veelgi parem kui informatiivse diversiooniga jõutakse niikaugele, et tavakodanikul ei tule pähegi seda nõuda. Pikapeale saab see kultuurinormiks ja muutub ühiskonnas nö trendikaks. Nii muutuvad rahva seas populaarseks pealtnägemised, ärapanemised ja meediakeskpunktiks olemised. Seda, kas nendes saadetes kajastatu muutusteni viib, ei huvita kedagi. Meediast kujuneb aga kodusõja relvanäitus – kes suuremat auditooriumit omab, seda usutakse. Välja tuleb tuua kõik vastaspoole libastumised: naise petmise, roolijoomarluse ja altkäemaksu juhtumid, et sellega enda poolt läbiviidavat tegelikku riigireetmist varjata.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et ühiskonnas või grupis kaob inimeste organiseerumis- ja teovõime. Puudub võime organiseerida või hallata ressursse, et algselt määratletud tulemusi saavutada. Meie riigi puhul oli selleks algseks ja ühiskonda ühendavaks ideeks isemajandava, rahva ehk avalikkuse huvides toimiva ning rahva õigusi tagava riigi loomine. Informatiivse diversiooni eesmärgiks on aga olukorra saavutamine, kus rahval ununeksid eesmärgid, milleks see riik üldse loodud sai ja et ta ei oleks võimeline neid algselt paikapandud eesmärke isegi nõudma. Domineerivaks saab lühiajaline perspektiiv, mis ei võimaldaks pikema perspektiivi loomist. See muudetakse informatiivselt ebasoovitavaks, sest ühiskonna sisepingetest utiliseeritavast ühiskondlikust ressursist allesjäävat ressurssi jätkub vaid esmavajaduste rahuldamiseks. Selle kaudu on seletatav ka olukord, kus meie palkade vahe on Euroopa Liidu esiotsaga 3-kordne, kuid meie kaubad on suure kodumaa turgudel ikka konkurentsivõimetud. Vabaturumajandusest ei saa antud olukorras muidugi juttugi olla. Ainus asi mida meil eksportida lubatakse on odav tööjõud, sest see on kasulik orjatööjõudu kasutavale maale. Tööd saavad odavalt tehtud ja laekuvatest maksudest on võimalik vananeva ühiskonna probleeme siluda. Kõige selle saavutamise meetodites jõuame aga jälle informatiivse diversioonini ja topeltstandarditeni. Selle nn uue religiooni näidisvorm on tarbimise ühishulluse propaganda ning tarbimisühiskonna loomine, et soodustada liiakasuvõtmisel baseeruva ühiskonnamudeli levikut.

Informatiivne diversioon seab inimese teovõime piiranguks unistamise kuni selleni, et rahvas suudabki elada vaid unistustes ja nende ulmade edasiandmises ning väärtustamises. Peamiseks eesmärgiks saab informatiivse diversiooni toimepanija-poolse informatsiooni ja mõtte edasiandmine eesmärgiga, et ohver edastaks vaid peremehepoolset informatsiooni. Veel parem kui ohver kasutaks vigade vältimiseks diversiooni toimepanija-poolset pühakirjatekstilist informatsiooni. Seda rolli täitsid eelnevatel aegadel piibel, seejärel KOMpartei pleenumite otsused ning tänapäeval euronõuded. Kõiki neid süsteeme iseloomustab olukord, kus tavakodanikule tehakse selgeks, et ilma nende pühakirjatekstideta muutub elamine võimatuks ja nende tõlkimise, loomise ja leviku peab informatiivse diversiooni ohver ise veel ka kinni maksma.

Nagu alati, on selle diversiooniakti toimepanekuks formeeritud vastavad informatsioonikandjad liidrite ja teda toetavate pühakirjatekstide kujul. Informatsioonikandjad ei pruugi siinkohal isegi teada, et on informatiivse diversiooni kandjad. Sellised agendid uluvad nagu alati oma peremeeste suunas. Diversiooni kvaliteeti näitab see, kui kõrgetel ühiskondlikel positsioonidel olevaid inimesi suudetakse agentideks värvata. Seee kõik viib inimese selleni, et tal puuduvad seosed vastutusvõimega. Nii formeeritakse ühiskond, kus tähtsaks saavad sõnad mitte teod. Kui tekib üleminekuvajadus sõnadelt tegudele, siis vastutust võtta ei suudeta. See on ka põhjus, miks sellises ühiskonnas sõnadele tegusid ei järgne.
Oluliseks saab see, et inimesed räägiksid asjadest nende sõnadega, mida tahetakse kuulda. Selle järgi saame teada, et ta on „oma“ inimene. Sealjuures on tähtis luua kontrollsüsteem, kus erinevad süsteemi elemendid kontrolliksid vastastikku teineteise vigu ja parandaksid neid etteantud informatsiooni raames. Selle toetuseks luuakse vastav ringkontrolli süsteem, mida reeglina täiendatakse nn kirikuordenite motivatsioonisüsteemiga. Tähtis on ka see, kuidas need kirikuordenid vastavate teenete eest üle anda ja lavastada üleandmistseremooniad nii, et see ärataks usaldust ordeni saajate suhtes. Seega pole oluline mida räägitakse ja kas lubatut ka ellu viiakse, oluline on see, kes räägib ja kes teda tsiteerivad. Seda massikontrolli süsteemi on kasutatud Vana-Rooma ajast saadik. Sealt edasi on neid meetodeid rakendatud nii Natsi-Saksamaal, Nõukogude Liidus, praegu Venemaal, Jevroopaliidus, USA-s kui ka Hiinas.

Kui inimene langeb informatiivse diversiooni poolt loodud äratundmise maatriksisse, siis selle kaudu saadakse aru, et tegemist on sõbraga, kaastöötaja või võitluskaaslasega ja teda saab usaldada. Indiviidi usaldus formeeritakse nende sõnade baasilt, mida ta soovib kuulda ja selle alusel tehakse otsus, et ta on „oma“ inimene. Tulemusena soovib indiviid kuulata vaid neid sõnu, mis informatiivse diversiooni akti kaudu on talle ette antud ning ta lakkab nägemast reaalsust. Talle luuakse abstraktne maailm, kus domineerivad ainult abstraktsioonid. Inimene oskab väljendada ennast vaid ideede ja mõisteruumide piires, mis on talle ette antud ja täpselt samasuguseid sõnu soovib ta kuulda ka teise inimese suust.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on samuti see, et ühiskonna arenguideaalid seotakse eelkõige inimeste külge, kes on vaimselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt allakäinud. Või nagu Platon on öelnud:”Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane muutub aga sellisele orjale inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega.” Informatiivse diversiooni kvaliteeti näitab see kui palju otsustavaid riigiameteid suudetakse sellise kontingendiga täita. Riigireetmine muutub siinkohal tavaks. Informatiivse diversiooniakti tulemuseks on kriitilise mõtlemisvõime langus kogu ühiskonnas. See kehtib nii indiviidi või inimeste grupi kohta, kelle vastu on akt toime pandud. Selle teostamiseks edastatakse teile algfaasis tõepärast informatsiooni ja luuakse usaldussuhe. Seejärel hakatakse seda informatsiooni vastavalt vastuvõtulävendi kasvamisele segama poolreligioossete fantaasiatekstidega. Seeläbi on võimule aidatud nii natsism, stalinism kui ka liberalism. Nii hakkab ühiskondades domineerima sektantlus. Sekt saab olla nii tugev kui tugev on usaldus sekti poolt antava informatsiooni ja atribuutika suhtes. Kriitiline mõtlemisvõime ja sektantlus on vastandid, mis teineteist välistavad. Kriitiline mõtlemisvõime saab tekkida siis kui te saate aru, et te ei saa usaldada inimest või selle inimese poolt tehtavat tegevust. Kriitiline mõtlemisvõime kaob seoses usaldusega. Seega mida suurem on usaldus, seda väiksem on kriitiline mõtlemisvõime. Sekti jõud seisneb selles, kuidas omada toimivaid instrumente psüühika mõjutamiseks, et tekiks usaldus sekti ja sekti poolt loodava või edastatava informatsiooni suhtes. Sellega vähendatakse kriitilist mõtlemist ja võimet olukorda analüüsida. Sektile on iseloomulik, et luuakse reeglid kuidas tuleb mõelda, mille järgi olukorda hinnata, ning usaldus selle vastu, et nii on õige. Nii luuakse veendumus, et nii on õige mõelda ja just sellisel moel tuleb protsesse või sündmusi hinnata – nii luuakse ründajapoolne väärtustesüsteem, mida rünnatav hakkab pidama omaks.

Veelgi enam – informatiivse diversiooni tulemusena muudetakse põlisrahvastele omast väärtuste ja normide struktuuri, müütide ja tabude struktuuri ja kultuuriliste aadete struktuuri. Näiteks Eesti kultuurilise eksistentsi mõiste on taandatud koorilaulu ja rahvatantsu tasemele. See, et meie nn kultuuriinimesed nendest probleemidest ei räägi ega suuda laiemates kultuurikategooriates mõtelda, on jällegi informatiivse diversiooni tulemus.Nii on meil hindama hakatud – egoismi, individualismi, varjatud orjapidaja mentaliteeti, ebanormaalseid peresuhteid jne. Näitena formeerib meie praegune informatiivne süsteem vähese orjapidajamentaliteediga põlisrahvast suurepärase orjapidaja. Kes väänaks oma rahvast probleemideta ja ilma igasuguse süümepiinata välja viimase elujõu, et näidata omakorda enda ülemustele ehk kõrgema astme orjapidajatele, et ollakse majanduslikult efektiivne. Majanduslik efektiivsus on aga ainus, millega ori ühiskonnas toimivaid protsesse mõõta suudab. Praktikas tähendab see minimaalselt teenust maksimaalse hinna eest. Seega peab ori läbi maksusüsteemi kinni maksma teed mida mööda orjapidaja juurde tööle sõita, ta peab ostma endale auto, et orjapidajani jõuda. Orja väärtust mõõdetakse selle järgi, kui kaugelt ta orjapidaja juurde suudab tööl käia. Süsteem annab algajale orjapidajale kätte töövahendid ja juhendid, mille abil ta saaks survestada enda kaasmaalaste psüühikat, peale suruda enda väärtushinnanguid, et luua argumenteeritud psüühiline usaldus inimeste vastu, kes on tema sarnased. Selle sektantluse efektiivsust hinnatakse selle järgi, kui hästi suudab koolituse läbinu psüühiliselt teisi omasuguseid mõjutada, kui hästi osatakse pähe määrida enda väärtushinnanguid ja muutuda dominandiks. Sisuliselt on see vaimne kodusõda enda rahva vastu.

Kõrgel uskumussuhtel baseeruva indiviidi, ühiskonna või riigi tunneme ära selle järgi, et vigade arv süsteemis kasvab, kuna süsteemi elemendid lakkavad nägemast ja tunnistamast vigu. Tulemusena kannatab nii indiviidi, kollektiivi või ühiskonna sooritusvõime, mis on ühtlasi ka informatiivse diversiooniakti eesmärk. Seega on meie ühiskondlik arengupotentsiaal pihustatud fragmentideks, kus puudub ambitsioon ja võime riigi ülesehitamiseks ning kodutunde tekitamiseks, sest kogu aur läheb omavahelise kodusõja katlamaja käigushoidmisele.

Informatiivse diversiooni läbiviimisel jõutakse niikaugele, et kohalikku initsiatiivi hakatakse naeruvääristama. Nii oleme jõudnud kohalike huvides mittetöötavate omavalitsusteni. Naeruvääristada tuleb ka neid, kes informatiivse sõja olemust üritavad paljastada, WikiLeaksi ja Edward Snowdeni näited on siinkohal ühed eredamad. Informatiivse diversiooni tunnuseks on ka see, et meedias domineerivad vaid süsteemi toetavad teesid – ülejäänud vaikitakse maha ning nende avaldajaid labastatakse. Süsteemi eesmärgiks saab võimalikult lühikese ajaga muuta tõeseks ja ainuvõimalikuks lahenduseks see, mida diversiooni läbiviijal lahendustena välja käia on. Kuna oma rahval lahenduste pakkumisel osalemisele asja ei ole, jääb kohalike rolliks vaid õigustada okupandi tegevusi. Okupandi eesmärgiks on aga muuta arusaamist toimuvast ja luua informatiivne seisund et okupatsioon ei olegi tegelikult okupatsioon vaid humanitaarabi toimetuleku tagamiseks. Luuakse illusioon ideaalselt toimivast riigist ja helge tuleviku kohesest saabumisest. Kõik mis selle kahtluse alla seab on tabuteema ning selle väljaütlejad riigivaenlased.

Informatiivse diversiooni eesmärgiks on uue „vaimse revolutsiooni“ eksport okupeeritavatele aladele. See toob omakorda kaasa foobiate ja hirmuühiskonna leviku, kus tekib vajadus investeerida hirmuga võitlemiseks ja nagu alati peab need kulud kandma informatiivse rünnaku ohver. Hirmufoobia leviku haripunktil tuleb okupeeritavale pakkuda vaid võimalust enda turvalisuse tagamiseks ja ta toidab rõõmuga okupandi sõdureid ning isegi maksab neile, et nad teda okupeeriksid, sest peale informatiivse diversiooni läbiviimist tähendab see orjale juba vabadust.

On selge, et sellises situatsioonis ei saa te mitte kedagi usaldada ja nii taanduvad toimivad kokkulepped vaid perekondlike klannide tasemele. See on ka põhjus, miks meil puudub omariiklusel baseeruv kodumaa-tunnetus. Me saame rääkida vaid eraomandist kuid mitte ühisomandist, mille nimi on kodumaa. Riiklus saab aga alguse ühisomandil baseeruva ühiskonnasuhte tekkest, mille alusel luuakse võimekus luua ühiskonna huvides toimivaid kollektiive. Alles kollektiivsusest algab kodumaa-tunnetus. See on tunne sellest, et meil on kõigil võimalus selle riigi ülesehitamisest osa võtta ja võrdsed võimalused osa saada sellise riigi hüvedest. Kui riik käsitleb inimest kui maksumaksjat, siis see on orjandusliku süsteemi tunnus ja rahval puudub suhe enda riigiga ning sealjuures ka omandisuhe. Seda, et rahval puudub suhe enda riigiga tunneme ära selle järgi, et riigil puudub vajadus ja hiljem ka võimekus rahva tarbimisvajaduste rahuldamiseks, mis peaks loodama ühiskondlike protsesside tagajärjel, mis on omakorda omariikluse tunnus.

Piltlikult öeldes viib informatiivne diversioon selleni, et meie ühiskondliku sooritusvõime ja suhtekorralduse laeks on perekondlike sõprusklannide moodustamine võimu saavutamise eesmärgil. See ei too aga endaga kaasa omariikluse teket ja ühiskonna juhtimisvõime asendatakse valitsemisega. Vastava kultuuri loomine on ka põhjus, miks omariiklusest loobumine ja asendamine klanniühiskonnaga on toimunud meie ühiskonnas ilma igasuguse poleemikata. Me suudame kodumaana mõista vaid enda korterit või maja, kus me elame ning laiem kodumaatunnetus ja mõisteruum puudub või õigemini pole seda suudetud või lubatud luua. Kui süsteem hakkab enda otsustes juhinduma üksikute kodanike soovidest ja süsteemi poolt etteantavast kasumisaamise himust, siis ühiskondlike vajaduste rahuldamisega ei tegeleta ja see viib süsteemi hukuni. Kui aga kodanike elu nurjub siis nurjub kogu süsteem ja vastupidi. Kusjuures tehnoloogilistes süsteemides me ei küsi endalt, mis on näiteks autol tähtsam, kas mootor või rattad. Sest kõik saavad aru, et kui üks neist on puudu siis auto sõitmise funktsioone täita ei saa. Selliste seoste mittetajumine sotsiaalsüsteemides viitab jällegi informatiivsele diversioonile.

Mistahes juhtimisprotsess saab ühiskonnas toimuda vaid siis, kui on olemas subjekt keda või mida juhtida. Kui juhtimissubjektid kohalike omavalitsuste näol on formeerimata, siis on tulemuseks kriis. Juhtimine muutub aktuaalseks ja võimalikuks vaid siis, kui eksisteerib struktureeritud grupp asjadest ühtemoodi arusaavatest inimestest. Kui aga kultuuriline allakäik on jõudnud sinnamaale, et süsteem suudab inimese vajalikkust hinnata selle järgi kui palju ta palka saab, siis see viib kaasaegse orjapidamise tekkeni. Palgalise suhte olemasolu riigi ja rahva vahel on aga selgelt vähe, et infoühiskonna tingimustes omariiklust luua, kuid meie oleme suutnud luua ühiskonna, kus palgaline suhe on indiviidi ja riigi omavahelise suhtluse lagi. Ideed töötavad isiklikus plaanis ühtemoodi, kollektiivses plaanis aga teistel alustel. Ühiskondlikult saab juhtida gruppe, kes töötavad teatavate põhimõtete alusel. Meie riigis peaks selle ühtse toimimiskirjelduse aluseks olema põhiseadus. Kui grupitegevuse aluseks ei ole põhiseadus, siis tuleb välja et grupid tegelevad riiklikult ja ühiskondlikult, mitte kokkulepitud printsiipide alusel.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et riigil või ühiskonnal puudub võimekus strateegiliste pikaajaliste eesmärkide saavutamise põhiteede ja tegevuspõhimõtete ning eesmärkide määratlemiseks. Kui põlisrahvastel õnnestub need informatiivses sõjaseisukorras siiski määratleda, siis tuleb luua kõik tingimuseks selleks, et tal puuduks võimekus nende eesmärkide taktikaliseks realiseerimiseks. Veel parem kui suudetaks luua rahvuslikust aspektist lähtuv riigi või ühiskonna strateegilise arengu huvi puudumine. Sellele peab kaasa aitama teadussfääri kihistumine, mis ei võimalda strateegiliste eesmärkide määratlemist ja lahendamist. Luuakse hindamissüsteem, mis hävitab rahvusliku teaduskaadri järjepidevuse. Veel parem, kui rahvuslikele huvidele orienteeritud teadlased saaks välja vahetada informatiivse diversiooni toimepanijale lojaalse kaadriga. Reeglina on selleks kaks teed – kas täielik väljavahetamine noore kaadriga (et puuduks side minevikuga!), või olemasoleva seast lojaalse kaadri komplekteerimine. Kolmas võimalus on veel. Hoida teaduskaadrit pidevas rotatsioonis, et nad ei jõuaks süvaanalüüsini. Võtmepositsioonidele jäetakse sellisel juhul aga isikud, kes on informatiivsele diversandile meelepärased. Informatiivse diversiooni kvaliteedi mõõdupuuks on see, kui neid meetodeid kasutatakse kombineeritult, mis raskendab olulisel määral diversiooni avastamist, sest protsessid ühiskonnas imiteerivad normaalset kulgemist. Luuakse seega süsteemid, kus lokaalsed teadus-tehnilised eesmärgid peavad vastama globaalkorporatiivsetele huvidele ja peavad olema globaalsüsteemide poolt kasutatavad. Väikeste rahvuskildude teadustehnilist kaadrit on vaja kui intellektuaalset ressurssi korporatiivse globaalsüsteemi taktikaliste eesmärkide saavutamiseks – rahvuslike eelarvete kaudu.

Globaalkorporatiivse informatiivse diversiooni eesmärgiks on luua Homo Sapiensi asemele uus liik – TEENINDAV INIMENE. Teenindava inimese kasvatamiseks vajaliku elukeskkonna tunnusteks on piiratud eneseteadvus, mis saavutatakse läbi massimeedia ja arvutimängude leviku, mida saaks juhtida läbi haridussüsteemi, narkomaania, alkoholismi, aidsi leviku või sõjaliste konfliktide tagamise kaudu. Kuna teenindava personali ülalpidamine peab olema odav, siis peab teda iseloomustama odavtoitumine. Praktikas tähendab see geenmuteeritud toiduainete varustamise tagamist. Tänaseks on loodud reaalne tehnoloogiline võimekus teenindusliku käitumisega inimrassi loomiseks. Küsimus on selles, millise positsiooni meie teiega tahame selles süsteemis võtta.

Informatiivse diversiooni tunneme ära ka selle järgi, kui toimub süsteemne kõlblusnormide lõhkumine ja alternatiivsete väärtussüsteemide loomine, mis ei lõimu reaalse eluga. Viiakse ellu isikuvabaduste absolutiseerimine, mille kohaselt laps on tähtsam kui vanemad ja seksuaalvähemuste kaitse tähtsam kui traditsioonilised pereväärtused jne. Väärtushinnangute süsteemi muutmine peab toimuma kõikidel ühiskonna tasanditel – perekonnast kuni riigikoguni. Selle kohaselt peavad isiklikud huvid olema tähtsamad kui riigi huvid, isiklik arvamus tähtsam kui riiklik seadus jne. Kuni selleni, et nn arvamusliidrite otsused on riigi arenguvektori määratlemisel tähtsamal kohal kui seadused.

Informatiivne diversioon viib sisuliselt suveräänse riigi süsteemse lõhkumisstrateegia rakendamiseni, mis on ainus ühiskonna väärtushinnangute kaitsmise instrument, mis määrab ära piiri seaduste ja inimese õiguste vahel ja loob eeldused nende õiguste tagamiseks. Seega isikuvabaduste absolutiseerimine on viinud meie riigi hävinguni. Me oleme iseseisva riigi asemele saanud kamba inimesi, kes võitlevad omavahel – kellel on õigus!? Sellised süsteemid on aga väliste süsteemide poolt kergesti manipuleeritavad. Sisuliselt on see vaimne kodusõda. Riik taandatakse antud olukorras kodanike kogumini, mis on manipuleeritav üksikute indiviidide poolt. Nii on iibeprobleemi eitamisest saanud massiilming, mis on vastuolus rahvuse loomupärase olemusega. Kõik need protsessid viitavad TEENDINDAVA INIMESE loomise protsessile.

Kokkuvõtvalt tõdeme, et eksisteerib mitut liiki informatiivse diversiooni akte. Need on siis teadlikud ja mitteteadlikud, mille kaudu on läbi ajalooprotsessi inimesi vallutatud, allutatud ja anastatud. Teadlikud diversiooniaktid on suunatud konkreetsete liidrite vastu, kes muudetakse diversiooniakti edastajateks. Siinjuures juht või liider, kes on informatiivse diversiooniakti ohver ei pruugi ise teada, et tema kallal on informatiivne diversiooniakt toime pandud. Selle mitteteadvustamine näitabki informatiivse diversiooni kvaliteeti. Nii on juhtunud, et individualism on lõhkunud meie kodutunde meie enda kodumaal. Sest kollektiivne ja kogukondlik mõtlemine on alus, millele kodumaatunne saab tekkida. Individualismi domineerimine viib aga selleni, et kollektiivide toimimisvõime hääbub. Selle tulemusena puudub meil kollektiivne tegevus, mis viiks tõelise, inimeste huvisid esindava omariikluse tekkeni. Praegu puudub meil riigina aga isegi võimekus eksisteerida põhiseaduse järgi, rääkimata rahvaks saamisest.

Selge on see, et eelpool kirjeldatud informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. Kui mistahes arengutega pole ühiskonnas 25 – 30 aasta jooksul hakkama saadud, siis tuleb alustada kõigi protsessidega otsast peale. Nii on ka väikeriikide omariiklusega. Vahepeal toimunud põlvkonnavahetusega vajavad arengud täiesti uue teadustehnilise kaadri ja mõttekaaslaste auditooriumi loomist, kellega arengudialoogi astuda ja informatiivse diversiooni ohte ennetada. See kehtib ka iseseisva ehk iseseisvalt toimiva riigi loomise kohta, mis pidi olema meie omariikluse alus, mida aga pole praktikas suudetud luua ega realiseerida. Sõnade ja tegude vastuolu antud kontekstis on esmane informatiivse diversiooni akti tunnus. Kes ja millistel eesmärkidel seda meie kallal toime paneb, saate antud metoodika alusel ise tuletada.