Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole kunagi taastatud

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud!

22.03.2021 nr 10-2/210575/2101961 vastas Õiguskantsler Ülle Madise riigikogu liikme päringule okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivuse osas täna – järgnevalt:

“tuleb nõustuda Teie poolt viidatud PS kommenteeritud väljaande koostajate lõppjäreldusega, et PSRS §-st 2 nähtub, et okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud (O. Kask, R. Narits, P. Roosma. PSRS § 2 komm 2. – Ü. Madise jt (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. 2020)”

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Eesti%20Vabariigi%20esimese%20iseseisvusperioodi%20ajal%20kehtestatud%20%C3%B5igusaktide%20kehtivusest.pdf

Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

… maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles (mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale:
Eesti Vabariiki oli al. 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aastat ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada.
Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks.
Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri K.Päts-le

Märgukirja selgituseks olgu öeldud, et Eesti Vabariiki oli alates 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aasta ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada. Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 riigivanem K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks. Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936. 1968. aastal avaldas selle märgukirja „Teataja” (nr. 21 (1035), 7. detsember 1968.):

„Teie olete kutsunud rahva valima Rahvuskogu, mille ülesandeks on koostada meie maale Põhiseadus. Samuti olete teatanud, et teie endale 12. märtsil võetud hooldamisülesandeid ei või pidada lõpetatuiks enne, kui tegevusse on astunud uue Põhiseaduse alusel loodud valitsus. Ka meie, endised riigivanemad, tunneme vastutust meie maa ja rahva saatuse suhtes. Seepärast peame meie oma kohustuseks sel tähtsal momendil pöörduda Teie poole mõningate mõtetega, mis meie parima arusaamise järele on olulised riigi uuendamise edukusele.

Kui Teie valitsus alustas praeguse valitsemisviisi rakendamist, sündis see ajutise vajaduse tähe all, mille möödudes pidi pöörduma tagasi normaalsete olude juurde. Selle uue normaalse korra üldisemad jooned määrati rahvahääletusega 23.-25. veebruarini 1936.

Ei ole kahtlust selles, et Eesti rahva rippumatuse säilitamise ja tema ühiskondliku korra arendamise tähtsaks eelduseks on õiguslik kord. Väike rahvas ei saa toetuda niivõrd oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele. Kuid meie peame kahetsedes konstateerima, et praegune ajajärk ei ole tarvilisel määral tugevdanud õiguse ja seaduslikkuse mõisteid, vaid õiguslik kord on pigemini pidanud kannatama, kuna see on osutunud pääsmatult puudulikuks.

Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku-ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva
poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus.

Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selle tõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks.

Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. Valitsusvõimu piiramata seadusandlus on meie rahva seas põhjustanud ühteliitmise asemel omavahelisi vastuolusid üksikute rahvakihtide vahel ja ka rahulolematust valitsuse enda vastu.

Eesti haritlasringkondi, kes olid algaastatel riiki loomas ja korraldamas, häirib õigusliku korra ja seaduse korrupteerimine. Ülikooli ja üliõpilaskonda puutuvad valitsuse sammud on esile kutsunud ärevuse ka akadeemilises nooruses, mis on suureks kahjuks kogu maale.

Erutust tööliste seas on tekitanud ametiühingute normaalse tegevuse sulgemine ja ühingute asendamine valitsuse poolt määratud organitega, mis, nagu ajalugu näitab, ei ole iial andnud häid tulemusi, vaid on surunud töölisliikumise põranda alla ja muutnud selle käredamaks.

Kuigi valitsus on pühendanud erilist tähelepanu põllumeeste huvidele, ei ole samade käitumisviiside tõttu ka siin suudetud saavutada põllumeeste ühistunnet ja ühistööd, vaid on selle asemel tekkinud teravaid vastuolusid ja kõigutatud usku meie põllumeeste põhialusesse – põllumeeskonna ühisürituste jõulikkusse ja tegevusvabadusse.

Olukorda raskendab veel enam maal juba üle aasta märgatav põllumajandustoodangu vähenemine. Riigirentnike seas on tekkinud ebakindluse tunne sageli toimuvate «puhastuste” tõttu ja ka seepärast, et isiklikud suhted on otsustavad uute ametnike nimetamisel.

Rahulolematust tekitab ka asjaolu, et majandusliku kriisi ajal vähendatud palkasid ei ole siiani tõstetud, vaatamata majanduslikule tõusule ja elukalliduse kasvamisele.

Majanduslikke ringkondi häirib see, et soodsa majandusliku konjunktuuri kõrval ei ole suudetud vastavas ulatuses kaotada bürokraatlikku laadi kitsendusi. Valitsuse eestkostev tegevus majanduselus halvab ärimeeste individuaalset algatusvõimet ja kapitali investeerimine võtab ebaterve suuna. Et majanduslikud konjunktuurid on kõikuvad, tekitavad muret ka valitsuse suured rahakulutused ehituse alal, mille otstarbekohasus on kahtlane, samuti tööstusettevõtete asutamine, mille tasuvus ei ole kindel ja mille rahvamajanduslik väärtus on kahtlane. Maksude tõstmine niisuguste investeeringute võimaldamiseks kiirendab elukalliduse tõusu, mis veel enam ohustab rahva rahulikku meeleolu.

Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks. Kuna aga politsei ei ole kuskil kunagi olnud küllaldaseks riigi aluseks, langeb vastutusekandam maa sisemise korra eest ikka enam erapooletule sõjaväele ja Kaitseliidule.

Relvastatud jõudude riigistamine («kroonulikuks tegemine”) nõrgendab meie rahvaväe võimet kaitsta maad väljastpoolt ähvardava ohu vastu ja viib meid sisepoliitilisse võitlusse võimu pärast, mis on ohtlik ka valitsusvõimu sisemisele kindlustundele ja tema tegevuse järjekindlusele. Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal.

Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte üksmeelseks ja ühistundelikuks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. See ei arenda rahva loovaid võimeid, vaid uinutab neid.

Oleme pidanud oma kohustuseks esitada Teile kõike seda, kuna kardame, et valitsuse aparaat, mis töötab juba kaua aega ilma otsese ühenduseta rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolliva koostööta, maalib roosilisemat pilti, kui tegelik olukord seda õigustab. Erakordse aja kitsendusi on rahvas seni vaikselt kannatanud selles kindlas lootuses, et ta seda kiiremini saaks tagasi normaalse õigusliku korra. Aga kui ta lootus ei täitu, järgneb kibe pettumus, mis juba ette õõnestab uue Põhiseaduse õnnelikku teostamist ja viib meie riigielu uutesse raskustesse. Selle tõttu on meie arvates Rahvuskogu töö kordaminekuks vajalik, et rahvas võib selles kogus tõesti avaldada oma vaba tahet – ainult sel tingimusel võib rahvas hiljem tunda end seotuna Rahvuskogu tööga.

Tähtsamad vajalikud sammud, mis peaksid tingimata ette võetama, on meie arvates järgmised:

a) Kaitseseisukorra kitsenduste leevendamine sedavõrd, et Rahvuskogu valimiste jaoks vajaliku õiguskorra jõustumine saab võimalikuks, eriti mis puutub sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadusse, nii et igaüks võiks ka vabalt esitada ja kaitsta oma kandidatuuri, nagu Teie ise lubasite oma kõnes möödunud jaanuaris. See oleks seda loomulikum, kuna rahvas Teie enda seletuse järgi on juba rahunenud.

b) Valimisseaduse muutmise vajaduse korral nii, et kandidaatide ülesseadmine oleks tegelikult võimaldatud ka muudele kui valitsusvõimude poolt moodustatud seltskondlikele komiteedele. Valimiste järelevalve kindlustamiseks peaks kõikidesse valimiskomiteedesse kutsutama hääleõiguslikke kodanikke, kes esitanud kandidaate, samuti ka kohtuasutuste esindajaid. Igal juhul peaks vältima seda, nagu tunduksid valimised „tehtuina”.

c) Kandidaatidele peaks võimaldatama valimisvõitluses vabalt arutada ja kaaluda tulevase riigikorra aluseid rahvahääletuse otsuse tõlgenduse kohaselt. Samuti ei tohiks poliitilistel põhjustel ettevõetud vahistamised olla aluseks osavõtmise kõrvaldamiseks valimistest.

Lühidalt öelduna, meie oleme arvamisel, et ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad. Ilma nendeta Rahvuskogu valimistel ei oleks muud tulemust, kui et nad vaid pikendaksid ülemineku ajajärku, mis muudaks Eesti riigi ääretute üllatuste maaks, kus rahu, korda ja heaolu arengut vaevalt võiks teostada.

Märgukiri esitati president K. Pätsile 30.10.1936.
Alla olid kirjutanud Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Juhan Kukk. Otto Strandman, kes oli siis saadikuks Pariisis, teatas telegrammiga, et ta ühineb memorandumi aktsiooniga.

I. Raamot: K. Päts jättis minu teada selle endiste riigivanemate märgukirja vastamata ja ei olnud märgata, et ta seda üldse oleks arvestanud.

Allikas: Ilmar Raamot, “mälestused”.

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita

Arvamus – Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita
Tartu Postimees, 3.11.2020

Küsigem, kas põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – on viimastel aastatel rahuldavalt täidetud. Küsime seda arusaamas, et kõik muud ülesanded on põhiülesande kõrval sekundaarsed ja viimaste lahendamine peaks arvestama põhieesmärki.

Kes on suuteline või on kohustatud jälgima sündide statistikat, see teab, et kogu iseseisvusaja alates 1991. aastast on loomulik iive negatiivne. Vaid korra, aastal 2010, olid sünnid 35 juhuga plussis. Ka väheneb rahvastikus laste arv ja osakaal. Statistikaameti andmetel elas 2020. aasta alguses Eestis 257 044 alla 18-aastast, mis on elanikkonnast 19 protsenti. 2000. aastaga võrreldes on alaealiste arv vähenenud 55 300 võrra.

Statistikaameti abil on kõik need andmed kättesaadavad, aga seda teavet ei õnnestu viia enamiku poliitikute teadvusse või ei oska nad sellega midagi peale hakata. Piltlikult võib riigi hoiakut iseloomustada Tallinna linnavalitsuse nõuniku sõnadega psühhoneuroloogiahaigla hoone põlengult: «Tulekahju on, leegid on, hukkunuid on, varingud on. Aga kõik on kontrolli all!»

Mingem konkreetsemaks: aastal 2018 elussünde 14 367 ning 2019. aastal 14 099, peaaegu 300 last vähem kui eelneval aastal. Ehmatav on aga tänavune üheksa kuu sündimuse langus võrreldes mullu sama ajaga – ligi pool tuhat vähem!

Kes arvutada oskab, see leiab, et koroonapandeemia seda mõjutada veel ei saanud. Küll on tulevik tume. Kas see langus peaks kedagi poliitikutest nii kõnetama, et ka nemad sellest kõneleksid, kirjutaksid ja arutaksid olulise riikliku küsimusena riigikogus?

Aga ei! Jahutakse homode õigusi, nagu nemad hoiaksid ühiskonda püsti. Kangutatakse valitsust ja tema kangeid liikmeid, nagu opositsioon oma pahameeles ja meeleheites võimu pärast suudaks midagi paremini teha. Kui suudaks midagi paremini teha, siis sellest annaksid tunnistust hulk konstruktiivseid ettepanekuid rahva hüvanguks, aga on vaid destruktiivsed ja kümnendajärgulised.

Eesti rahva elujõul trambitakse küll koormistega, küll hedonistlike leludega. See toimub ühe kunagise presidendikandidaadi sõnul piiritus usus rahva elujõusse: «Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi.» Tema lapsikut usku ei vähenda eestlaste arvu pidev vähenemine ega naaberrahvaste väljasuremine.

Kolm aastat tagasi koostasin tollal riigikogus tegutsenud Eesti rahvastiku toetusrühma toel rahvastikupoliitika memorandumi, mis abinõud peaksid kaasa aitama sündimuse ja rahvaarvu languse peatamisele. Paljud institutsioonid olid nõus nende ettepanekutega töötama, aga riigikogu ei olnud asjast huvitatud.

Esitasin mullu need ettepanekud rahvastikukriisi komisjonile, sain vastuseks: «Tehtud konkreetseid ettepanekuid käesoleval momendil me kommenteerida ei saa, kuna Vabariigi Valitsus ei ole veel otsustanud riigi strateegilise planeerimise korraldust.» Kõlab nagu ettekääne: teie infarkti me ravida ei saa, sest teie koeranael on veel välja ravimata.

Kirjutist on paslik täiendada ühe endise rahvastikuministri abikaasa mõttega: eestlaste sündimuse kasv on loodetav ainult koos kindlustunde kasvuga, et siia tasub sünnitada, siin tasub elada. Üks laps sünnib armastusest, teine «tagavaraks», kolmas… Jah, just see kolmas laps – see on Eesti võtmeküsimus. Kõik peame panustama kolmanda lapse ilmaletoomisele.

Eestlaseks muidugi ei sünnita, kuigi laul seda ütleb. Eestlaseks kasvatakse, mis tähendab pärast sündi kohe ja lakkamatult ja püsivalt eesti tähistuskorra loomist lapse ümber (keskkond, keel, maamärgid, pärandmaastikud, mentaliteet jne). Nendest tõdedest tuleks lähtuda, aga vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.

Eesti kohalikel valimistel otsustavad välismaalased, Lätis mitte

Rahvastik.ee: Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Kohalike omavalitsuste (vallad, linnad) volikogude valimist Eestis reguleerib Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS). Hääletamisõigust reguleerivad KOVVS-i paragrahvid 5 ja 5¹:

§ 5. Hääletamis- ja kandideerimisõigus
(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.
(2) Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes:
1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
2) [kehtetu – RT I 2006, 48, 358 – jõust. 18.11.2006]
(3) Hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud.
(4) Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
(5) Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas.
(6) Volikogu liikmeks ei või kandideerida tegevväelane ega isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.
§ 5¹. Välismaalane
Välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.

seisuga 05.08.2020, allikas: riigiteataja.ee

Seega saavad kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erinevalt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest võrdselt Eesti kodanikega hääletada ka määratlemata kodakondsusega (välismaalase passiga ehk nn halli passiga) isikud, samuti Euroopa Liidu väliste riikide (sh Venemaa) kodanikud.
KOVVS võeti Riigikogus vastu 27.03.2002. Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid Keskerakonna, Reformierakonna, Rahvaliidu, Koonderakonna ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsioonide liikmed, samuti üks Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni liige.

Kuni 17.11.2006 oli KOVVS-i §5 lõikes 2 ka punkt 2, mis ütles, et välismaalane saab valida ainult juhul, kui ta on valimispäevaks elanud seaduslikult vähemalt viimased viis aastat vastavas vallas või linnas. Alates 18.11.2006 tühistas Riigikogu justiitsministri algatusel selle punkti – justiitsminister Rein Langi (Reformierakond) hinnangul oli see põhiseaduse vastane. Seadusemuudatuse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu (täna: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Res Publika fraktsioonide liikmed.

Eestile sarnase demograafilise olukorraga Lätis saavad erinevalt Eestist kohalikel valimistel hääletada ainult Läti Vabariigi kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Hääleõigus on Lätis reguleeritud kohalike volikogude valimise seaduse 5. ja 6. paragrahviga:
https://likumi.lv/doc.php?id=57839 (läti keeles)
https://www.cvk.lv/uploads/files/rus_eng/Pasvald_2020_ENG.pdf (inglise keeles)

Järgmistel joonistel on vasakul hääleõiguslike isikute arv ja paremal antud häälte arv:

(allikad: valimised.ee, riigiteataja.ee, riigikogu.ee)

avaldatud: rahvastik.ee 24.08.2020

Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensionitöötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on:

Arvamus: EW sõjalaen ja EV investeeringute legitiimsus

24.04.2013.a Rahandusminister Jürgen Ligi andmetel:
Eesti Vabariik ei ole pärast taasiseseisvumist rahuldanud sõjaeelsete võlakohustuste nõudeid.

Kaustas “Riigikaitse vahendite täitmise ja ehituste teostamise kavade täitmiseks (Kr.7.000.000.-) laenu tegemine” (ERA 31.3.9583) leidub
Vabariigi Valitsuse 21.mail.1939.a otsus (Prot nr 40 p VII):
“Lubada Majandusministril teha Riigikaitse fondi seaduse alusel laenu kuni Kr.7.000.000:- […] Majandusministeeriumi Rahandusosakonna 5% võlakirjade vastu […] lunastatakse 31.märtsil 1948.a […]
pingete ärahoidmiseks tunnustada vajalikuks, et lükatakse edasi kuni olukordade selgumiseni kõik investeerimised, mis ei ole küllalt hädavajalikud ja tulutoova iseloomuga. Kõikidele riigiasutistele, riigiettevõtetele ja riigi poolt aktsiate omamise teel kontrollitavatele ettevõtetele, riigiteenijate, sõjaväelaste ja õppejõudude ühisettevõtetele, omavalitsusasutistele ja -ettevõtetele ning sihtasutistele, millest riik võtab osa kapitalidega või annab toetusi, keelata ette võtta uusi investeerimisi ilma Majandusministri igakordse loata.

Peaminister – K.Eenpalu
Majandusminister – L.Sepp
Riigisekretär K.Terras”

Arvamus:
Moodsa ÜRO aegse maailmakorralduse aluseks oleva I.Kanti 1785.a
“igavese rahu” essee juhtmõtteks on et “kohustusi austatakse”! Rahvusvahelise õiguse kohaselt EW kohustused on EW õigustest lahutamatud.

EV ei ole täitnud EW kohustust mitte teha investeerimisi, olukorras kus EW eksiilvalitsus ei ole jätkuvalt volitusi üle andnud EV Valitsusele. Seega jääb mulje et EV ajal tehtud riigi ja omavalitsuste investeeringutel puudub legitiimne alus, niivõrd kuivõrd EW eksiilvalitsuse Majandusminister pole selleks eri-luba andnud?!


Eesti Vabariigi järjepidevusest 1940-….

Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940-2007: lühiülevaade

17. juunil 1940 algas Eesti Vabariigis NSV Liidu okupatsioon, mille tulemusel ei saanud Eesti Vabariigi põhiseaduslikud institutsioonid enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Eesti riiklus oli faktiliselt peatatud ja Vabariigi President Konstantin Päts oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist, hiljemalt 21. juuni õhtupoolikust, rängalt takistatud oma ametikohuseid täitmast. Põhiseadus aga nõudis, et presidenditöö tegemises ei tohi vahet tekkida ja seetõttu läksid presidendi ülesanded 1938. a Põhiseaduse §46 alusel automaatselt üle peaminister Jüri Uluotsale, kelle okupatsiooni survest tingitud tagasiastumisavaldus oli veel rahuldamata.

Jüri Uluots oli ka valitsuskabinetist ainuke, kel õnnestus kadalipust pääseda, kõik ülejäänud ministrid NSV Liidu okupatsioonivõim kas hukkas või küüditas Venemaale. Seetõttu jäi ka Jüri Uluotsa vormistamine vajalikul viisil presidendi kohusetäitjana ära, mis aga ei oma juriidilist tähtsust, sest alanud okupatsioon vabandab vormivigu. Pealegi seda akti nõudis vaid seadus, mille ilmne mõte oli ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine, mitte aga Põhiseadus ise. Põhiseadus aga nõudis, et riik ei tohi hetkegi presidendita olla. NSV Liidu okupatsiooni asendumine Saksamaa okupatsiooniga 1941.aastal juriidilist staatust ei muutnud. Eesti Vabariigi seaduslik riigivõim oli läinud institutsioonina põranda alla.

1 – Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus suvest 1940

Astunud Vabariigi Peaministrina Presidendi ülesandeisse, moodustas Jüri Uluots ka koheselt Vabariigi Valitsuse koosseisus:

Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johan Holberg – Sõjaminister
Johannes Klesment – Minister
August Rei – Minister

Tõsi, dokumente ja protokolle selle kohta ei koostatud ning kogu tegevus peeti salajas. Vabariigi Valitsuse olemasolu kohta antud koosseisus alates NSV Liidu okupatsiooni algusest on andnud kinnituse oma artiklis Riigivolikogu esimees Otto Pukk („Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas”, VIII kd, Stockholm 1959, lk 64-65). Lisaks eksisteerivad kaudtõendid. Nimelt Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga nimetas Jüri Uluots Sõjaminister Johan Holbergi Sõjavägede ülemjuhataja asetäitjaks. See on ka teadaolevalt ainuke säilinud dokument, mis tõendab, et Vabariigi Valitsus eksisteeris ka enne 18. septembrit 1944. Kuigi Vabariigi Valitsust loetakse lõplikult ametisseastunuks pärast avalikku teadaandmist kodanikkonnale, oli salajasus siiski endastmõistetav, sest nii nagu NSV Liidu okupatsioonivõim, ei tahtnud ka Saksa okupatsioonivõim midagi kuulda Eesti iseseisvusest.

Veel on teada, et 6. juunil 1942 toimus põhiseaduspärase Valimiskogu salajane kokkutulek, kus olevat loodud ka põrandaalune valitsus. Kuid selle valitsuse liikmed polnud oma liikmelisusest teadlikudki. Ka ei koostatud mingeid protokolle ega akte. Iseendast see tähtsust ei omanud, pealegi kutsus Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots 20.aprillil 1944 ise põhiseaduspärase Valimiskogu kokku. Oli nimelt karta,et kui peaks arreteeritama mõni Valimiskogu asendamatu liige, siis seda kogu enam kokku kutsuda ei saagi.

2 – Uluotsa moodustatud Maurer-Tiefi valitsus 21. aprillist 1944

Valimiskogu otsustas, et Presidendi asetäitja valimine pole põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas, sest polnud võimalik selgust saada President Konstantin Pätsi võimalustes uuesti oma ametikohustesse asuda. Presidendi asetäitja valimine oleks nimelt lõpetanud Konstantin Pätsi volitused Presidendina. Et aga Presidendi kohusetäitmine on Põhiseaduse kohaselt üle läinud seaduslikult Peaministrile Jüri Uluotsale, siis on tagatud Presidendi ametikoha täitmine Eestis. Kokkuvõttes oli Valimiskogu sõnum kodanikkonnale: Jüri Uluots on nüüd Peaminister Presidendi ülesandeis.

Kohe järgmisel päeval, 21.aprillil 1944 moodustas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots Vabariigi Valitsuse, millest on säilinud ka protokoll:

Alfred Maurer – Peaministri asetäitja
Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johannes Holberg – minister

Jüri Uluots kindlustas sellega riigivõimu järjepidevust. Valitsuse moodustamisest kodanikkonnale ei teatatud, selle olemasolust oli teadlik vaid kitsas ringkond.

3 – Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus 18. septembrist 1944

Vastukaaluks vaikiva ajastu Riigikogu enamuserakonnale Isamaaliidule pani poliitilisele vastupanule aluse grupp noori, kes olid organiseerunud 1940. aasta rahvusliku vastukandideerimise käigus. Nii formeerus aastail 1941–1942 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR), kes hakkas tasapisi kallutama Jüri Uluotsa moodustamaks laiapõhjalist seina-seina valitsust, mis lõpuks saigi teoks.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots nimetas 18.septembril 1944 ametisse Otto Tiefi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist 21.aprillil 1944 moodustatud valitsus. Valitsus formeeriti Eesti poliitilisi erakondi ühendanud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee liikmetest. Selle koosseisu kuulusid:

Otto Tief – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Arnold Susi – Haridusminister
Rudolf Penno – Kaubandus- ja Tööstusminister
Johannes Klesment – Kohtuminister
Karl Liidak – Põllutööminister
Hugo Pärtelpoeg – Rahaminister
Voldemar Sumberg – Sotsiaalminister
Johan Holberg – Sõjaminister
Johannes Pikkov – Teedeminister
August Rei – Välisminister
Juhan Kaarlimäe – Minister

Sisepoliitiliselt tähistas seinast-seina moodustatud Tiefi valitsus Eesti riigikorra viimist 1934. aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, mis oli tulevikuperspektiivi silmas pidades Eesti Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa poolt ajalooline samm.

Riigisekretäri teadaanne ametissenimetamise kohta on dateeritud 18. septembril 1944, kuid valitsuse algkoossseis astus ametisse (välja arvatud August Rei, Johannes Klesment ja Rudolf Penno, kes ei viibinud Eestis) 20. septembril 1944. August Rei andis ametivande ja astus ametisse 31.detsembril 1944, Johannes Klesment andis ametivande ja astus ametisse 13.jaanuaril 1945.

Akt
Arvestades asjaolu, et Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga 18.septembrist 1944 ametissse nimetatud Välisministril August Reil ei olnud võimalust anda Vabariigi Presidendile pühalikku tõotust (Põhiseaduse §51), kuna ta ametisse määramise ajal viibis väljaspool Eestit ning Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots saabudes Rootsi paigutati kohe haiglasse, kus ta on viibinud kogu aja, ning et ta praegu arstide seletuse järgi ei ole enam võimeline mingiks riikliku akti tegemiseks, välisminister August Rei andis pühaliku tõotuse täna meie, Riigivolikogu Esimehe ja Kohtuministri, juuresolekul.
Stockholm, 31 .dets. 1944
Otto Pukk, Riigivolikogu Esimees
Johannes Klesment, Kohtuminister

Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu ta määramine tühistati ja seetõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnustada hoopiski käsitsi kirjutatud, Jüri Uluotsa allkirjaga käskkirja, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holmbergi välja jäämine.

Ka Rudolf Penno, kes oli määratud Kaubandus-tööstusministriks, ei astunud Vabariigi Valitsuse liikmena ametisse.

Valitsusele allusid teiste seas sisekaitse ülem Juhan Reigo, riigikontrolör Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri asetäitja Endel Inglist. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee lõpetas seoses valitsuse ametisseastumisega oma tegevuse. August Rei ja Rudolf Penno viibisid valitsuse töönädalal Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.

19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja, kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.

22. septembril 1944, vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna vallutasid, lahkusid sealt viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas Rootsist lubatud kiirkaatrit evakueerimiseks. Paat saabus alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Eestist õnnestus põgeneda veel Johan Holbergil. Karl Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all, ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.

Juriidiliselt oli Otto Tiefi valitsus ametis 18.septembrist 1944 kuni 12.jaanuarini 1953.

4 – Rei moodustatud Sikkari valitsus 12. jaanuarist 1953

Põhjused, miks August Rei koheselt Vabariigi Valitsust ametisse ei nimetanud, pole täpselt teada. Kuid suure tõenäosusega eeldas ta Atlandi Hartale tuginedes okupatsiooni peatset lõppemist.

Ajaloost on teada, et Balti riikide iseseisvus “müüdi” suurriiklikus poliitikas Jalta, Teherani ja Potsdami konverentsidel maha. Teiselt poolt on samuti teada, et Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud. Kõigest hoolimata oli rahvusvaheline olukord kuni 1949.aastani ebaselge ja võis täiesti õigustatult loota Eesti Vabariigi taastamist. Ja kolmaski põhjus polnud väheoluline: vastuolud paguluses olevate eestlaste vahel. Nimelt küllaltki palju oli neid, kes pooldasid õigusliku järjepidevuse hoidmiseks Valimiskogu liini, hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduspärane Valimiskogu oli 1944. aastal selge sõnaga otsustanud selle ebaotstarbekust ja ka vajaduse puudumist ning Sõjavägede Ülemjuhataja puudumisel polnud põhiseaduspärast Valimiskogu pärast Teist Maailmasõda üldse enam võimalik kokku kutsuda.
Kuni Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei valitsust omalt poolt polnud moodustanud, oli puhtjuriidiliselt ametis ikka veel Otto Tiefi poolt juhitav valitsus, kellest enamus oli tegelikult kas vangistatud või hukatud.

Samas ei saa ka öelda, et August Rei hoidis Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust täiesti üksinda ega teinud midagi hoidmaks ära juriidilise järjepidevuse katkemist. Juba 13.jaanuaril 1945 võttis ta ametivande Johannes Klesmendilt, kel jäi see Kohtuministrina Jüri Uluotsale andmata, nimetas Hans Rebase Peaministri asetäitjaks ja Välisministriks, oktoobris 1945 nimetas ta veel ministriteks Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani.

24. juunil 1949 tühistas August Rei nii Hans Rebase kui ka Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani määramised. Eesti pagulaskond oli lõhestunud Valimiskogu ja vanima liikme liini vahel. Põhipõhjuseks asjaolu, et riigiõigust tundvaid juriste sama hästi kui ei olnud ja vaidlust arendasid enamasti praktiseerivad kohtusüsteemis töötavad juristid.

Kuid taoline olukord ei saanud kesta lõputult. 1952. aasta veebruaris avaldas survet riiklike organite kordaseadmise küsimuses ka eestlaste keskesindus USA-s. 20. aprillil 1952 nimetaski August Rei Artur Terrase portfellita ministriks ja Johannes Sikkari Peaministri asetäitjaks, tehes viimasele ettepaneku moodustada Vabariigi Valitsus laia koalitsiooni alusel, jätkates sellega nii Jüri Uluotsa poliitilist liini kui ka 1934. aastal katkenud demokraatlikku korda. 5.detsembril 1952 peeti August Rei juhtimisel Vabariigi Valitsuse määramise koosolek, lähtudes ministeeriumide nimestikust ja valitsemise korraldamise seadusest. Kuna Helmut Maandi keeldus Vabariigi Valitsuse moodustamisel täitmast oma kohust Riigirekretärina, siis vabastas August Rei ta 11.jaanuaril 1953.a.ametist ning määras 12. jaanuaril 1953 uueks Riigisekretäriks Heinrich Mark´i.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 12. jaanuaril 1953 Oslos ametisse Johannes Sikkari poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Johannes Sikkar – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Gustav Suits – Haridusminister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Mihkel Tuusööt – Majandusminister ja Teedeministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööministerja Sõjaministri kohusetäitja
Aleksander Warma – Välisminister ja Kohtuministri kohusetäitja

Samal päeval nimetas August Rei Põllutööministri Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks juhuks, kui Johannes Sikkar mingil põhjusel ei saa täita Peaministri ülesandeid, ja kuna Gustav Suits ei astunud ametisse, siis kaks päeva hiljem pani August Rei Haridusministri ja Sotsiaalministri ülesanded Välisministri AleksanderWarma peale.

1956.a.10.septembril täiendas August Rei Vabariigi Valitsust, nimetades ametisse

Oskar Lõvi – Majandusminister
Peeter Panksep – Portfellita minister
Aksel Mark –Portfellita minister
Arvo Horm – Portfellita minister

Samal päeval lahkus omal soovil Vabariigi Valitsuse koosseisust senine Majandusminister Mihkel Truusööt. 31.jaanuaril täiendas August Rei valitsuse koosseisu, nimetades portfellita ministriks Eduard Leetmaa.

Johannes Sikkar suri 22.augustil 1960. aastal, alates tema surmast kuni uue valitsuse koosseisu moodustamiseni täitis vastavalt August Rei 12.jaanuari 1953 käskkirjale Peaministri asetäitja kohuseid Tõnis Kint.

August Rei võeti 1957. aasta mais vastu ka USA Välisministeeriumis, millega seoses on avaldatud arvamust, et sellega seoses polnud võimatu isegi nn vaikse tunnustuse saamine.

5 – Rei moodustatud Warma valitsus 1. jaanuarist 1962

Mis põhjustel August Rei uue kabineti moodustas, pole teada, kuid huvipakkuv on fakt, et ta taotles Vabariigi Valitsuse koosseisu laienemist USA-s elavate eestlaste baasil. Igal juhul ettepanek tehti Tiefi valitsuse koosseisu kuulunud Arnold Susi pojale Heino Susile ja Hellar Grabbile, kes on ka Eestis tuntuks saanud oma artiklitega meedias. Mõlemad siiski keeldusid.

Nii või teisiti, Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 1. jaanuaril 1962 ametisse Aleksander Warma poolt juhitava valitsuse, millega lahkus ühtlasi ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Aleksander Warma – Peaministri asetäitja,Välisministerja Kohtuministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööminister ja Sõjaministri kohusetäitja
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Portfellita minister ja Majandusministri kohusetäitja
Enno Penno – Teedeminister ja Haridusministri kohusetäitja
Ivar Grünthal – Portfellita minister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Peeter Panksep – Portfellita minister

Kui Jüri Uluots läks ajalukku, viies Eesti riigikorra 1934.aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, siis August Rei läks ajalukku oma dekreediga 1. aprillist 1957, millega peatas 1938. aasta Kodakondsuse seaduse § 1 lõik 2 ja §23 toime okupatsiooni lõpuni, säilitades sellega Eesti Vabariigi kogu õigusjärgse kodanikkonna. Kestva okupatsiooni tõttu toimib August Rei dekreet siiani.
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Aleksander Warma. 2. aprillil 1963 nimetas ta uue Vabariigi Valitsuse ametissenimetamiseni Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks ja Arvo Hormi Välisministri kohusetäitjaks.

6 – Rei moodustatud Kinti valitsus 1. märtsist 1964

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma nimetas 1. märtsil 1964 ametisse Tõnis Kinti poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Tõnis Kint – Peaministri asetäitja ja Põllutööminister
Aksel Mark – Peaministri asetäitja abi ja Siseminister
August Koern – Välisminister
Peeter Panksep – Kohtuminister
Arvo Horm – Majandusminister
Elmar Järvesoo – Haridusminister
Juhan Käis – Teedeminister
Ivar Grünthal – Sotsiaalminister

Aleksander Warma ajal tegutses valitsus vaikselt, ka põhiseaduslik vaidlus paguluses elavate eestlaste vahel oli kümnendi vahetusel vaibunud, kuid kaks olulist momenti väärib siiski esiletõstmist.

1963. aasta sügisel saatsid Aleksander Warma ja Tõnis Kint USA välisministri abile F. G. Duttonile informatsiooni ja selgituskirja Vabariigi Valitsuse tunnustuse sooviga ning seoses Inglismaal asuva Eesti kulla võimaliku üleandmisega NSV Liidule saatis Vabariigi Valitsus Suurbritannia valitsusele 1967. a aprillis märgukirja, millele kirjutasid alla Tõnis Kint ja August Koern, ühtlasi nimetas Aleksander Warma Oskar Kersoni Eesti Panga Presidendiks sama küsimuse korraldamiseks. Kummalgi sammul mingit edu ei olnud.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma suri Stockholmis 23. detsembril 1970. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Tõnis Kint.

7 – Kinti moodustatud Marki valitsus 8. maist 1971

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint nimetas 8. mail 1971 ametisse Heinrich Marki poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja ja Sõjaminister
August Koern – Välisminister
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm –Majandusminister
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V.Saks –Haridusminister
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister
Renate Kaasik – Portfellita minister
Johan Käis – Teedeminister

Tõnis Kinti valitsuse eluiga võrreldes teiste Vabariigi Valitsustega eksiilis oli kõige pikem, see püsis ligemale 19 aastat. Selle aja vältel suri mitu ministrit ning valitsust täiendati ja laiendati korduvalt, lisaks nimetati ametisse ühtekokku 11 nõunikku.

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja (kuni 1. märtsini 1990) ja Sõjaminister
(kuni 3. aprillini 1973)
Enno Penno – Peaministri asetäitja (alates 1. märtsist 1990)
August Koern – Välisminister (kuni 3. juunini 1982)
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Majandusminister (kuni 24. augustini 1977); minister (alates 24. augustist 1977)
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V. Saks – Haridusminister (kuni surmani 11. aprillil 1984)
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister (kuni surmani 8. veebruaril 1987)
Renate Kaasik – minister
Juhan Käis – Teedeminister (kuni surmani 12. novembril 1984)
Avdy Andresson – Sõjaminister (alates 3. aprillist 1973)
Verner Hans Puurand – minister (alates 3. aprillist 1973 kuni 24. augustini 1977); Majandusminister (alates 24. augustist 1977 kuni surmani 12. juunil 1983)
Jaan Timusk – minister (alates 3. aprillist 1973)
Ants Pallop – minister (alates 25. aprillist 1973)
Ervin Jüri Nõmmera – Finantsminister (alates 24. augustist 1977)
Johan Ungerson – Haridusminister (alates 5. juunist 1985)
Mihkel Mathiesen – Teedeminister (alates 5. juunist 1985)
Ivar Paljak – minister (alates 5. juunist 1985)
Olev Olesk – minister (alates 17. märtsist 1986)

Nõunike (Erich Aseri, Hanno Kompus, Taimo Leete, Eduard Leetmaa, Albert Soosaare, Johan Kivestu, Albert Ohvril, Heinold Okas, Ants Michael Uesson, Aleksander Terras, Rudolf Jalakas) ametisse nimetamisel oli kahtlemata kaalukas põhjus, sest erinevalt eelmistest valitsuse koosseisudest arendas Tõnis Kint aktiivselt välispoliitilist tegevust, pöördudes paljude riikide nii riigipeade kui teiste ametiisikute, samuti rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

Välispoliitilise tegevuse aktiviseerumine oli objektiivne paratamatus, sest Tõnis Kinti ametisse astumine langes ühte Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise raames Teise maailmasõja järgse Euroopa riikide piiride kinnistamise protsessiga. Ametlikud kontaktid saavutas Tõnis Kint Saksamaa Liitvabariigiga, Poola Vabariigi eksiilvalitsusega ja 1986. aastal jõuti ühiskommünikeeni koguni Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia ja Poola eksiilvalitsustega.

Võimalik muidugi, et ametlikke kontakte saavutati kordades rohkem sest enamik tolle perioodi dokumentidest on veel laiali Vabariigi Valitsuse liikmete ja nende pärijate eraarhiivides ning kättesaamatud. Alljärgnev avalikult kättesaadav Vabariigi Valitsuse välispoliitiliste dokumentide loetelu aga peegeldab vaid tühist osa olemasolevast. Kuna Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud, lahendas Peaminister Presidendi ülesandeis Tõnis Kint kõnealuse probleemi sellega, et valdav osa dokumente võeti vastu Kopenhaagenis.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis deklaratsioon 14.07.1972 Toronto
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele vabas maailmas 02.1973
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1974
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1975
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1976
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1978
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02. 1983
Eesti Vabariigi Valitsuse tervitus ESTO-84-le Torontos 1984

* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile R. Nixonile 14.04.1972 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile 28.08.1973 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri N.Liidu valitsusele
05.02.1974 Kopenhaagen
* Peaministri Presidendi ülesannetes ning Eesti Rahvusnõukogu esimehe T. Kinti kiri Iisraeli Peaministrile G. Meirile, 27.02.1974 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, 14.06.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile K.Waldheimile, 25.08.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse Teedeministri J.Käisi ja Kohtuministri A. Kärsna kiri ÜRO Peaassamblee esimehele, 16.09.1974 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalistele esindustele, 02.11.1974 Kopenhaagen
Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile G. Fordile, 11.11.1974
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalise esinduse liikmele Giambrunole, 09.12.1974 Toronto
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamisest osavõtvatele riikidele, 13.06.1975 Kopenhaagen
* Märkusi Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti juurde, 05.08.1975
* Välisministri A. Koerni ja Teedeministri J. Käisi kiri ÜRO Peaassamblee volikirjade komitee esimehele, 16.09.1975 Toronto
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri ÜRO peasekretärile K. Waldheimile, 24.02.1976 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri Austraalia peaministrile M. J. Fraserile, 12.04.1976
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppaktile allakirjutanud riikidele, 02.06.1977 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja H. Marki ja Välisminister A. Koerni pöördumine seoses 1980. aasta olümpiamängude purjeregati korraldamisega Tallinnas, 26.03.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis Välisministri A. Koerni kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 05.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse memorandum Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist osavõtvatele riikidele, 15.09.1980 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Parlamendi poole, 03.1981 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti kiri Euroopa Parlamendi saadikule P. Schnitkerile, 20.03.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri O. v Habsburgile, 30.04.1981 Kiel
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri kohusetäitja H.Marki kiri Poola eksiilvalitsuse presidendile E.Raczynskile, 23.11.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri A. Gerutisele, 06.09.1983 Stockholm
* A.Johni kiri president T. Kintile, 28.02.1984 Bonn-Röttgen
* Peaministri Presidendi ülesannetes T. Kinti ja Riigisekretäri A. Hormi kiri Saksamaa Liitvabariigi liidukantslerile H. Kohlile, 28.08.1984 Stockholm
* Eri riikide eksiilvalitsuste kohtumise kommünikee, 29.06.1986 New York
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis presidendile K. Sabbatile, 01.01.1987 Stockholm
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 05.08.1987 London
* Tšehhoslovakkia Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja ja peasekretäri I. H. Trhliki kiri Eesti Vabariigi välisministrile E. Lippingule, 09.02.1988 Carlton
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 10.03.1988 London
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis välisministrile Z. Szkopiakile, 03.1988 Stockholm
* H. Marki tervitus Poola eksiilvalitsuse peaministrile E. Szezepanikile, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti ja Poola eksiilvalitsuste ühisdeklaratsioon, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis avaldus, 28.03.1989 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioon, 02.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki ja Presidendi kohusetäitja T. Kindi kiri Hiina Vabariigi presidendile Lee Peng Huile, 10.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Vabariigi Presidendile R. Kaczorowskile, 25.07.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 23.08.1989 Stockholm

Lisaks välispoliitilisele aktiivsele tegevusele arendas Tõnis Kint paralleelselt ka sisepoliitilist tegevust: moodustas 1971. aastal Informatsioonitalituse eesotsas William Mullaga, samal aastal Teenetemärkide komitee eesotsas Heinrich Markiga, seadis 1973. aastal sisse Vabariigi Presidendi kantselei, seoses Vabariigi Valitsuse poolt tehtud laenudega moodustas 1977. aastal Majandusministeeriumist lahus oleva Finantsministeeriumi, ülendas sõjaväelasi auastmete võrra, jagas teenetemärke, kasutusele võeti ka ametlik kirjapaber Eesti vapi ja tekstiga „VabariigiValitsus” jne.

Oma eluõhtul oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint raskesti haige, mistõttu astus 1. märtsil 1990 ametist tagasi:

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 1
Antud 1. märtsil 1990. a.
Arvestades minu tervislikku olukorda olen Peaministrina Presidendi ülesandeis takistatud oma ametikohuste täitmises haiguse ajal.
Tõnis Kint
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 2
Antud eriõigusel 1. märtsil 1990. a.
Peaministri asetäitja astumisel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse on vastavalt Põhiseaduse §50-le lahkunud ametist kogu Vabariigi Valitsus.
Avaldan Vabariigi Valitsuse liikmetele tänu senise töö eest ja palun neid oma ülesandeid edasi täita kuni uueVabariigi Valitsuse ametisse nimetamiseni.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis.

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsviki linna haiglas ja maeti 1. veebruaril Stockholmi Metsakalmistule.

Nagu oma eelkäijadki, jättis Tõnis Kint Peaministrina Presidendi ülesandeis kustumatu jälje ajalukku – näidates, et 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õiguste eest seistes tuleb rahvusvahelisel tasandil reaalsetest tulemustest sõltumata aktiivselt tegutseda.

8 – Marki moodustatud Penno valitsus 20. juunist 1990

Heinrich Mark nimetas 1.märtsil 1990 Peaministri asetäitjaks Enno Penno ja tegi viimasele ülesandeks Vabariigi Valitsuse moodustamise. Võrreldes eelmiste koosseisudega tegi Vabariigi Valitsus läbi noorendamiskuuri. See on oluline tõsiasi, sest vahest hoidnuks vanemate ja põhimõttekindlamate inimeste kaasamine valitsusse ära Heinrich Marki valitsuse riigireetmise kaks aastat hiljem.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark nimetas 20. juunil 1990 ametisse Enno Penno poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Enno Penno – Peaministri asetäitja
Peeter Luksep – Finantsminister
Johan Ungerson – Haridusminister
Aino Lepik von Wiren – Kohtuminister
Mihkel Mathiesen – Majandusminister
Helmut Talts – Põllutööminister
Aksel Mark – Siseminister
Ivar Paljak – Sotsiaalminister
Jüri Toomepuu – Sõjaminister
Jaan Timusk – Teedeminister
Olev Olesk – Välisminister
Arvo Horm – Portfellita minister
Ants Pallop – Portfellita minister

Samuti nimetas Heinrich Mark ametisse nõunikud: AleksanderTerras välispoliitilistes küsimustes, Jaan Vilval juriidilistes küsimustes, Rudolf Jalakas majandusküsimustes, Heino Valvur.

Välispoliitiliselt jätkas Heinrich Mark Tõnis Kinti joont, kuigi tunduvalt tagasihoidlikumal kujul, kahe aasta jooksul sündis vaid kaks dokumenti:

* Välisminister O.Oleski raport Central European Community´le poliitilisest olukorrast Eestis, 11.1990 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist Pariisis osavõtvate riikide poole, 11.1990 New York

Teine neist dokumentidest adressaatideni tegelikult ei jõudnudki, sest Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks juhtfiguure Jüri Adams, kellele usaldati läkituse edastamine, jättis ülesande täitmata. Ometigi oli tegemist pöördelise ajajärguga, kus ajalugu pakkus väljakujunenud jõudude tasakaalus välja kordumatu võimaluse taastada 1918. a loodud Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mistõttu tulnuks jõupingutused mitmekordistada.

Seda enam pühendati aega otseselt Eestis toimuvale. Muu hulgas määrati Kalle Eller taastatud Eesti Kaitseliidu ülema kohusetäitjaks ja jagati sõjaväelisi auastmeid.

Heinrich Marki üks esimesi samme oli veel enne valitsuse moodustamist märtsis 1990 pöördumine äsja valitud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poole. Viimane tunnustas oma 3. istungjärgul ka Peaministrit Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsust eksiilis institutsioonina, vastavalt taotlusele võrdsustada Peaministri Presidendi ülesandeis dekreediga 1938. a Kodakondsuse seaduses emaliin isaliiniga, sest Eesti Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond ei arvestanud EKK liikumise käivitamisel õigusjärgsete EV kodanike registreerimisel rangelt kehtivat seadusandlust.

Tegelikult suhtusid isegi Eestit okupeeriva riigi poliitilise ainupartei NLKP mitmed võtmeisikud Vabariigi Valitsusse eksiilis enam kui tõsiselt ja üritasid viimaselt saada volitusi tegutsemiseks Eestis. Sel eesmärgil kohtusid 1990. aasta oktoobris Indrek Toome, Toivo Kuldsepp ja Vardo Rumessen Helsingis salaja toonase Vabariigi Valitsuse eksiilis Peaministri Enno Penno ja Majandusministri Mihkel Mathieseniga. Läbirääkimised jooksid Eesti jätkuva okupeerituse tõttu endastmõista ummikusse. Ja see polnud sugugi esimene katse. Heinrich Mark kinnitab 25.05.1990 “Edasis” Indrek Toome valitsuse välisministri asetäitja Toivo Kuldsepa vastavast kontaktist Vabariigi Valitsusega eksiilis juba 1989. aastal… Samal eesmärgil pöördusid Heinrich Marki poole veel Tiit Vähi ja Arnold Rüütel, eraviisiliselt otsisid Vabariigi Valitsusega eksiilis kontakti erinevail põhjustel veel palju inimesi, ka organisatsioonide tasandil.

Kui Tõnis Kint oli vägagi põhimõttekindel inimene, siis Heinrich Mark oli end seni tõestanud kompromisside otsijana. NLKP liikmete taotlused polnud õhust võetud. Nimelt oli Heinrich Marki üks esimesi olulisi samme Vabariigi Valitsuse eksiilis volituste üleandmise kava okupatsiooni tingimustes, mil polnud CFE raames veel isegi alustatud okupatsiooniarmee raskerelvastuse väljaviimist, muust rääkimata.

Veel enne oma kabineti moodustamist andis Mark 25. mail 1990 “Edasis”intervjuu, kus ta kinnitas, et Eesti Vabariigi taastamiseks pole vaja valida isegi Riigivolikogu, kõige tähtsam olevat volituste üleandmine okupeeritud Eestisse. Presidendi volituste üleandmise teemat jätkas Heinrich Mark ka edaspidi, a la kui Eesti poliitilised jõud kandidaadi osas kokku lepivad (“Eesti Aeg” 12.02.1992), kuni Vabariigi Valitsuse liikme pühaliku vandetõotuse rikkumiseni 16.juulil 1992. Põhjust, miks ta ei suutnud plaanitavat ellu viia, tuleb otsida selles, et tema kabineti liikmete hulgas leidus 1992. aasta suveni piisavalt neid, kes seda kõike varajaseks pidasid.

Kuigi Heinrich Mark andis ametitõotuse kaitsta põhiseaduslikku korda, suhtus ta ka sellesse hoolimatult ja vastutustundetult. Hoolimata Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioonidest 27. jaanuarist 1991 ja 28.augustist 1991, kus oli selgelt formuleeritud, et enne okupatsiooni lõppu ei ole võimalik volitusi Eestisse üle anda, andis Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark 12. septembril 1991 mõista, et kui nn uus põhiseadus Eestis rahvahääletusel vastu võetakse, siis Vabariigi Valitsus eksiilis aktsepteerib seda, lõpetab oma eksistentsi ja annab volitused üle. Samas puudus Eesti jätkuva okupeerituse tõttu Eestis põhiseaduslik riigivõim, kes oli üldse pädev algatama põhiseaduse muutmist.

Veel varem oli Heinrich Mark andnud Peaministrina Presidendi ülesandeis oma toetuse 3. märtsi 1991 (preventiiv)referendumile Eestis riiklikku staatust puudutavas küsimuses, kus osalised pariteetsetel alustel nii õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud kui ka okupantide-kolonisaatorite-kolonistidena okupeeriva riigi kodanikud!

Kui okupatsioonivõim oli okupeeriva riigi seaduste alusel korraldanud 20.-28. juunil 1992 nn.”Eesti Vabariigi uue põhiseaduse” vastuvõtmise, pani Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark ja valdav enamus tema kabinetiliikmeist 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi suhtes 16. juulil 1992 toime riigireetmise.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis
DEKLARATSIOON TEGEVUSE LÕPETAMISE KOHTA
Eesti Vabariigi kodanikud on rahvahääletusel vastu võtnud uue põhiseaduse. Sellega on alanud Eesti Vabariigi taastamises uus periood, mil hakatakse taas rakendama põhiseaduslikku riigikorda. Eesti rahval on võimalik valida Riigikogu ja Vabariigi President.
Sellepärast on Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis otsustanud oma tegevuse lõpetada. Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
16. juulil 1992
Heinrich Mark
Peaminister Presidendi ülesandeis
Enno Penno
Peaministri asetäitja

Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992 a. koosoleku
PROTOKOLL
Vabariigi Valitsuse koosolek neljapäeval 16. juulil 1992. a., kell 17, Stockholmi Eesti Majas Eesti Komitee juhatuse toas. Koos: Heinrich Mark, Enno Penno, Arvo Horm, Aino Lepik von Wiren, Aksel Mark, Mihkel Mathiesen, Katrin Nyman Metcalf, Aleksander Terras ja Jaan Vilval.
1. Mälestatakse lahkunud valitsuse liiget Helmut Taltsu vaikse leina seisakuga.
2. Valitsus arutab oma tegevuse lõpetamist. Valitsuse enamus leiab, et kuna Eestis on rahva enamus vabas rahvahääletuses uue põhiseaduse vastu võtnud, peab Vabariigi Valitsus eksiilis alluma rahva tahtele ja lõpetama oma tegevuse. Valitsus otsustab vastu võtta deklaratsiooni tegevuse lõpetamise kohta.
Valitsus otsustab Eesti Vabariigi jäjepidevuse markeerimiseks lõpetada oma tegevuse, samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
Mihkel Mathiesen soovib protokolli märkida, et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamust, vaid leiab, et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Katrin Nyman Metcalf
Riigisekretär

Heinrich Mark ja tema valitsuse valdav enamus läksid seega ajalukku riigireetureina.

9 – Mathieseni moodustatud Otsa valitsus 15. septembrist 1992

Heinrich Marki ja tema poolt moodustatud Vabariigi Valitsuse enamuse riigireetmise tõttu 16. juulil 1992. astus 15. septembril 1992 Peaministrina Presidendi ülesandeisse vastavalt 1938. a Põhiseaduse vanima liikme liinis tema valitsuse Majandusminister Mihkel Mathiesen. Ta kuulus Teedeministrina Vabariigi Valitsuse eksiilis koosseisu juba Tõnis Kinti juhitavas kabinetis ja oli Heinrich Mark’i kabinetis ainus, kes ei murdnud Vabariigi Valitsuse liikme pühalikku tõotust ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale: „Asudes Vabariigi Valitsuse liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendan oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen vabastas ametist senise Riigisekretäri Katrin Nyman Metcalfi, nimetas Riigisekretäriks Ahti Männi ning nimetas 15. septembril 1992 Nõmmel ametisse Kalev Otsa poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Kalev Ots – Peaministri asetäitja ja Haridusminister
Viktor Imala – Kohtuminister ja Siseminister
Paul Muuli – Majandusminister ja Põllutööminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Teedeminister
Harri Henn – Sõjaminister ja Välisminister

Lähtudes, et
1. olen praegu vanim Eestis viibiv Vabariigi Valitsuse liige;
2. välismaal viibivad Peaminister Presidendi ülesandeis ja teised Vabariigi Valitsuse liikmed on takistatud oma ametikohuste ja ülesannete täitmises;
3. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Peaministri asetäitja on alla kirjutanud dokumendile, mille järgi nad Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastaselt lõpetavad Vabariigi Valitsuse tegevuse ja annavad volitused üle okupatsioonivõimu poolt ametisse seatud organitele;
astun Eesti Vabariigi Põhiseaduse §46 ja §52 alusel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse.
Nõmmel, 15.septembril 1992
Mihkel Mathiesen

Mihkel Mathieseni otsus ei tulnud kergelt. Põhjus, miks Mihkel Mathiesen moodustas Vabariigi Valitsuse Eesti Kodanike Komiteede liikumisest välja kasvanud Eesti Kodanike Keskerakonna ja Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” Tartu osakonna inimestest, oli lihtne – eranditult kõik ülejäänud poliitilised rühmitused Eestis olid selleks ajaks muteerunud uuenenud E(N)SV poliitilise spektri osadeks.

15. septembri 1992 koosolekul otsustati enne Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamist anda Heinrich Markile veel viimane võimalus öelda lahti häbiväärsest 16. juuli deklaratsioonist, kuna aega oli selleks 5. oktoobrini. Heinrich Marki kabineti koosolekul 1992. aasta oktoobri algul, kus Mihkel Mathiesen, Kalev Ots ja Paul Muuli üritasid Marki viimast korda veenda, tõdeti tema kabineti enamiku poolt nukralt, et “me ei saa ju kogu maailma vastu minna…”. Heinrich Mark ja tema valitsus ei võtnud pakutavat päästerõngast vastu.

Järgnes Jäägrikriis – 1938.a Põhiseadusele tugineva eksiilvalitsusele lojaalsete vabatahtlike Jäägrite vastasseis Nõukogude armee taustaga ohvitseride mahitatud Kaitsejõudude peastaabiga keda toetas eksiilvalitsuse taaselustamisel volitusteta jäänud 1992.a Põhiseaduse alusel ametisse astunud Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse päästmine 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi jaoks institutsioonidena sai teoks paljuski tänu 16. juuli 1992 deklaratsiooni puudulikule sõnastusele, kus oli selgelt öeldud: „…Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.”
Seega polnud muud tarvis kui „õhku rippuma” jäänud volitused üles korjata ja see oli ka põhipõhjus, miks Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamine toimus 5. oktoobril 1992 kell 10 hommikul. Faktiliselt küll ajavahemikus kella kümnest üheteistkümneni, sest dokumendid oli vaja üheaegselt viia Riigikogule, Eesti TV-le, Eesti Raadiole ja kõikidele päeva- ning nädalalehtedele. Riigikogu astus esmakordselt kokku kell 11.

Avalikustatud teadaandes olid ka fikseeritud Nõmme valitsuse eesmärk: mitte pürgida reaalsele võimule ja hoida 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust okupatsiooni lõpuni, et anda järeltulevatele põlvedele järgmise ajaloolise šansi tekkimisel maailma poliitilise tasakaalu uues olukorras võimalus taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ka faktiliselt.

Vabariigi Valitsuse koosseisus toimusid järgmised muudatused:

15. aprillil 1993.a.vabastas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen ametist senise Sõja- ja Välisministri Harri Hennu viimase palvel ning nimetas ametisse

Edgar Salin – Välisminister
Johannes Mikkola – Sõjaminister

Vastavalt Valitsemise korraldamise seadusele astus ametivannete andmise järel Edgar Salin ametisse 19. aprillil 1993 ja Johannes Mikkola 23. aprillil 1993.

17. augustil 1997 surnud Paul Muuli ja 21. mail 1998 surnud Viktor Imala asemele nimetas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen 12. detsembril 1998 ametisse

Jaan Audru – Kohtuminister ja Siseminister

ning pani Põllutööministri kohused Johannes Mikkola ja Majandusministri kohused Edgar Salini peale. Jaan Audru andis ametivande samal päeval.

Ajaloolisi paralleele tõmmates võib Mihkel Mathieseni valitsust teatud mõttes võrrelda August Rei valitsusega: talle oli omane eksisteerimine analoogses aktiivsete juriidiliste vaidluste keskkonnas õigusliku järjepidevuse üle ja tema valitsuse tegevus oli samamoodi peaaegu peatatud.

Sama põhimõte kehtib ka vastuvõetud dokumentide osas. Kui August Rei oma dekreediga 1. aprillist 1957 säilitas õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanikkonna, siis Mihkel Mathieseni valitsus läks ajalukku lisaks Eesti Vabariigi riiklike institutsioonide päästmisega keeruselises olukorras ka eelmiste Vabariigi Valitsuste eksiilis koosseisude poolt tegematajätmiste fikseerimisega. Oma dokumentides 22. novembrist 1992 ja 6. detsembrist 1992 teadvustas Vabariigi Valitsus neist esimeses eesti rahvale, et ta ei tunnista Toompea valitsuse poolt antavat Eesti Vabariigi kodakondsust 1918. a loodud Eesti Vabariigi kodakondsusena; ja teises fikseeris konkreetsed tingimused, millal Venemaa sõjalise okupatsiooni Eestis võib lugeda lõppenuks.
Vabariigi Valitsus otsustas, et dokumendi vastuvõtmine, kus on fikseeritud tingimused, millal Venemaa okupatsiooni võib lõppenuks lugeda, võetakse vastu alles siis, kui Venemaa sõjaline okupatsioon hakkab Eestis lõppema, millest aga kogu Mihkel Mathieseni valitsuse eksisteerimise aja vältel pisimatki märki ei ilmnenud.

10 – Otsa moodustatud Männi valitsus 7. detsembrist 2003

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen suri Stockholmis 28. novembril 2003. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Kalev Ots.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Kalev Ots vabastas ametist senise Riigisekretäri Ahti Männi ja nimetas Riigisekretäriks Erki Kango ning nimetas
7. detsembril 2003 Nõmmel ametisse Ahti Männi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Ahti Mänd – Peaministri asetäitja ja Kohtuminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Siseminister
Edgar Salin – Põllutööminister, Haridusminister ja Välisminister
Jaan Audru – Teedeminister, Majandusminister ja Sõjaminister

Nädal aega hiljem, 14.detsembril 2003 täiendas Kalev Ots Vabariigi Valitsust. Ta nimetas ametisse:

Toomas Mathiesen – Riigisekretäri alaline kohusetäitja

vabastas Edgar Salini Välisministri kohustest ja Jaan Audru Majandusministri kohustest ning nimetas ametisse:

Mait Mihkel Mathiesen – Välisminister ja Majandusminister

Kui Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Mihkel Mathieseni ajal oli Vabariigi Valitsuse tegevus peaaegu peatunud, siis Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Kalev Otsa ajal on Vabariigi Valitsuse tegevus täielikult peatunud.

Lisa
Vabariigi Presidendi asetäitmise küsimus
Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi moodustab riiklikus aparaadis keskse kuju Vabariigi President, milline ametikoht ei tohi kunagi olla täitmata. Ta ei tohi seda olla ka juhul, kui riigi maa-ala on sõjaliselt okupeeritud teiste riikide poolt, sest rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud reeglite kohaselt sõjalise okupatsiooni tõttu riik ei lakka juriidiliselt olemast, kuigi riigivõimu avaldused, tingituna okupatsiooni ulatusest, on piiratud või isegi peatatud. Samuti ei tühista sõjaline okupatsioon Põhiseadust ega muid seadusi, vaid nende kehtejõud võib olla okupatsiooni aja kestel ainult katkestatud. Põhiseaduse eeskirjade järgi kujundatud riiklike institutsioonide kaudu kestab edasi riiklik kontinuiteet, mille alusel, vastavalt oludele ja neist tingitud võimalustele, toimub võitlus tegeliku riikliku iseseisvuse taastamise eest. See võitlus on olevatele riigiorganitele kohustuslik, millest tingituna ka juhul, kui mõned riigivõimu kandjad okupatsiooni aja kestel kaotavad füüsilise võimaluse oma riiklikke ülesandeid täita, vastavad ametikohad tuleb täita uute isikutega Põhiseaduses ettenähtud korras.
Põhiseaduse §1 järgi sõltumatu Eesti Vabariigi “riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas”, kes teostab riigivõimu Vabariigi Presidendi valimisega. Riigivolikogu valimisega, kohalikkude omavalitsuste esinduskogude valimisega ja rahvahääletusega (§35). Kui sõjalise okupatsiooni tõttu rahvas on vägivaldselt kõrvaldatud riigivõimu teostamisest, ei lakka ta sellega olemast riigivõimu kõrgeim kandja.
Kuna aga rahvas sel juhul ei saa täita omi riiklikke õigusi ja ülesandeid, tuleb asuda seisukohal, et kõik tähtajad, mille möödudes rahvas perioodiliselt peab avaldama oma tahet, peatuvad okupatsiooni kestel ning senikaua, kui rahval pole uuesti avanenud võimalust oma tahte avaldamiseks, kestavad edasi nende organite volitused, kes enne okupatsiooni olid rahva poolt seatud ametisse Põhiseaduse korras. Need riigiorganid on kohustatud jätkama oma ülesannete täitmist, nii palju kui see antud oludes osutub võimalikuks, suunates kõik oma püüded Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise taotlemisele, Riigivõimu kandjate funktsionääride füüsilise väljalangemise korral nemad tuleb Põhiseaduse eeskirjade kohaselt asendada uute isikutega.
Kuni Põhiseaduse korras uue Vabariigi Presidendi valimiseni kestavad edasi ka 17.juunil 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi volitused. Põhiseaduse §46 määrab kindlaks korra Vabariigi Presidendi asendamise kohta, kui President ei ole füüsiliselt võimeline omi ametikohuseid täitma. Loomulikult võivad okupatsiooni kestel kohaldamisele tulla vaid need eeskirjad, mis käsitavad Presidendi asendamist ilma rahva poolt valimisi toimetamata Ps.§§35, 40 ja 46 alusel, kuna okupatsiooni kestel vabalt ja sõltumatult toimuvad valimised ei ole mõeldavad.
Vabariigi Presidendi asendamine toimub Ps.§46 alusel kahel viisil:
1)asendamisega Peaministri poolt ja
2) Vabariigi Presidendi asetäitja valimisega erilise Valimiskogu poolt sõja ajal.
Ps.§46 esimese lõike alusel täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui President ei saa neid täita, Peaminister, kes on määratud ametisse Vabariigi Presidendi poolt Ps.§50 alusel. Kuna Presidendi ametikoht kunagi ei saa olla vaba, siis asub Peaminister Vabariigi Presidendi ametikohustesse ex officio kohe, kui ilmnevad takistused Vabariigi Presidendi ülesannete täitmises, vormistades seda Vabariigi Presidendi asetäitmise seaduse eeskirjade kohaselt, ja jääb nendesse ülesannetesse senikauaks, kui takistused on möödunud või kui astub ametisse uuesti valitud Vabariigi President või Vabariigi Presidendi Asetäitja (§46 esimene, teine, kolmas ja viies lõige). Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid täisesinduse põhimõttel, s.o. ta ei täida sel juhul Peaministri ülesandeid, vaid need lähevad üle Peaministri Asetäitjale, kes nimetatud Presidendi poolt Ps.§52 korras. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis täidab kõiki Vabariigi Presidendi ülesandeid, välja arvatud §46 eelviimases lõikes ettenähtud erand. Nii määrab Presidendi asendamise korra Ps.§46.
Kui Põhiseadus oleks Vabariigi Presidendi asendamise küsimuses piirdunud vaid sellega, mis öeldud §46-ndas, siis ei oleks Presidendi ametikoha pidev täitmine olnud kindlustatud, kuna kergesti võib tekkida olukord, kus enne põhiseaduslikus korras uue Vabariigi Presidendi või Vabariigi Presidendi Asetäitja valimist ka Peaminister võib osutuda teguvõimetuks. Seepärast tuleb Põhiseadusest otsida eeskirju selle kohta, kes peavad põhiseadusepäraselt täitma Peaministri ülesandeid juhul, kui pole toimunud uue isiku nimetamine sellesse, s.o. Peaministri ametisse. Neid eeskirju tuleb vastavate eeskirjade loogilise seadustehnilise asetamise tõttu otsida Vabariigi Valitsust ja Peaministrit käsitavas Põhiseaduse osas.
Põhiseaduse §52 teise lõike järgi “nimetab Vabariigi President ministrite hulgast Peaministrile asetäitja. Kui Peaminister ega ka tema asetäitja ei saa täita Peaministri ülesandeid, siis täidab neid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.” Nende ametiisikute õigused ja ülesanded Peaministri ülesannete täitmisel ei ole Põhiseadusega piiratud miskisuguseski suhtes, järelikult täidavad nad kõiki neid ülesandeid, mis Peaministri kohta Põhiseaduses ette nähtud, kaasa arvatud Presidendi ülesannete täitmine §46 korras, silmas pidades seatud järjekorda.
Neil põhjustel kujuneb Presidendi ja Peaministri ülesannete täitmisel järgmine järjekord:
Kui Vabariigi President on takistatud oma ametikohuseid täitmast, siis astub tema ülesannetesse Peaminister.
Kui aga see viimane ei saa täita oma ülesandeid, siis astub Presidendi ülesandeisse Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Kui ka Peaministri Asetäitja ei saa täita peaministri ülesandeid, siis asub Presidendi ülesandeisse Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev Peaminister, Peaministri Asetäitja või Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige kirjutab alla Valitsemise Korraldamise seaduse §14-nda eeskirja kohaselt: “Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes.”
Aja kestel, mil Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, täidab Peaministri ülesandeid Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Peaministri Asetäitja, täidab Peaministri ülesandeid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, täidab Peaministri ülesandeid järgmine Vabariigi Valitsuse liige vanuse järjekorras jne.jne.
Loomulikult on aga Vabariigi Presidendi ülesandeid täitval Peaministril, Peaministri Asetäitjal või Vabariigi Valitsuse kõige vanemal liikmel õigus nimetada ametisse Ps.§50-nda alusel Vabariigi Valitsus uues koosseisus, mis sel juhul koosneb mitte Peaministrist ja ministritest, vaid Peaministri Asetäitjast ja ministreist, kuna ühteaegu ei saa olla kahte funktsionääri ühe ja sellesama ametinimetusega “Peaminister”. Endastmõistetavalt oleneb Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine uues koosseisus poliitilisest olustikust ja poliitilisist kaalutlusist.
Põhiseaduse mõiste järgi seesugune muudatuste toimimine Vabariigi Presidendi ametikoha täitmisel eeldab, et neil juhtudel tuleb astuda vastavad sammud uue Vabariigi Presidendi valimiseks, või kui see ei ole teostatav, Vabariigi Presidendi Asetäitja valimiseks. Kuni vastavate valimiste teostamiseni täidetakse Vabariigi Presidendi ülesandeid eespool tähendatud korras.
Stockholm, 8.jaanuar 1945
(O.Pukk)
Riigivolikogu Esimees
(T.Grünthal)
Riigikohtu Esimehe k.t.
(J.Klesment)
Kohtuminister
Leian, et eespool avaldatud seisukohad on Põhiseaduse järgsed ja ainuõiged.
(A.Rei)
Vabariigi Valitsuse vanim liige

Vabariigi Presidendi Käskkiri
antud eriõigusel
9. jaanuaril 1945
PeaministerVabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 kell 17.
Põhiseaduse §§46 ja 52 jõul peaks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmisele asuma Peaministri asetäitja Otto Tief. Oktoobrikuul 1944 Eestist Vabariigi Valitsuse esindajalt saadud ametliku teate järgi on aga Peaministri Asetäitja Tief sovjeti võimude poolt vangistatud. Nagu on konstateerinud Kohtuminister J.Klesment, Riigivolikogu Esimees O.Pukk ja Riigikohtu Esimehe k.t.T.Grünthal arvamisavalduses 8. jaanuarist 1945, langeb Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise kohustus niisugustel asjaoludel Vabariigi Valitsuse kõige vanemale liikmele, kelleks käesoleval juhul olen mina. Kuna Põhiseadus on absoluutselt kohustavaks juhiseks igale eesti kodanikule ja selle eeskiri käesoleval juhul on nii vaieldamatult selge, et ühelgi seadusetõlgendamise reegleid ja loogikat austaval inimesel ei saa selle kohta tekkida kahtlusi ega kaksipidi arvamist, siis ei saa mina keelduda seda kohustust täitmast, mis Põhiseaduse järgi on minu peale langenud. Selle kohuse täitmisest kõrvalepõiklemise eesti rahvas mõistaks seda valjemini hukka, kuna tema praegusel silmapilgul ainult saab oma lootused panna maailmapoliitilistele teguritele, kellest peamiselt oleneb riikliku iseseisvuse taastamise võimalus, millepärast raskuspunkt põhiseadusliku eesti riigivõimu tegevuses praeguses olustikus peab kanduma eesti rahva õiguste ja huvide kaitsmisele väljaspool Eestit. Põhiseadusliku riigi-võimu tähtsamaks ülesandeks võitluses eesti iseseisvuse taastamise eest on nüüd kontakti otsimine maailmapoliitiliste teguritega, selleks et neid nii palju kui võimalik mõjutada eesti iseseisvuse taastamise püüetele soodsas suunas. Neil asjaoludel oleks eesti iseseisvuse võitluse huvides hädatarvilik, et isegi juhul kui Peaministri Asetäitja O.Tief ei oleks sovjetivõimude poolt vangistatud, tolle aja kestel, mil tema viibib sovjetivõimu poolt okupeeritud Eestis, Vabariigi Presidendi ülesandeid väljaspool okupeeritud Eestit täidaks ajutise asendamise korras, Põhiseaduse §46 alusel välismaal asuv Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, kuna Eesti maa-ala on sovjetiokupatsiooniga ära lõigatud pea igasuguse ühenduse pidamisest välismaailmaga, kõnelemata korrapärase ühenduse pidamisest, ja kuna on koguni küsitav, kas O Tiefil osutuks võimalikuks teha välismaale teatavaks, et tema kui Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes ja Vabariigi Valitsus Eestis veel põranda all edasi teotsevad. Keeldudes Vabariigi Presidendi ülesandeid täitmast Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige mitte üksnes teeniks ära õigustatud hukkamõistmise eesti rahva poolt, vaid osutuks ka süüdlaseks võimu teostamata jätmise kuriteos. Endastmõistetavalt lõpeks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmine Vabariigi Valitsuse kõige vanema liikme poolt niipea kui Vabariigi Presidendil K.Pätsil või Peaministril.

Loe: https://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=15731

Verised majad – film omandireformist

Tõsielusündmustele tuginev dokumentaalfilm Eesti omandireformist
Režissöör Toomas Lepp

Taasiseseisvunud Eestis läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. Samas on omandireform igat Eestis elavat inimest puudutanud valdkond, mille puhul on võimulolijad sageli üritanud hoiduda tõe rääkimisest ja faktide laiemale avalikkusele avaldamisest. Omandireformiga kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja paiguti isegi kuritegelikkusest on üldiselt vaikinud peavoolumeedia ja ka valitsusringkonnad.

Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

Just see ülekohus on tänaseni heastamata! Riik ei ole senini seda püüdnudki teha ega ilmutanud mingitki initsiatiivi inimestele tekitatud kahju heastamiseks.

Filmi tellis Tallinna Linnakantselei

Toomas Lepp
Estonian Filmmakers´Union
Independent producer
toomas@lepp.ee

Selgituseks;

17.septembril 1997.aastal esines Riigikogus majandusminister Jaak Leimann. Tsitaat tema kõnest: „Tõepoolest peame tunnistama, et ligi ükssada tuhat on neid inimesi, kes ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset nii nagu teised.“


Vaata filmi: https://reforms.ee/karm-film/