Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

… maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles (mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html  

ESTO 2019

Eestimaa rahvas tervitab peogi ja tütreid ja estofiile kõikjalt kes osalevad ESTO 2019 üritustel, mis toimuvad see kord Eestis.

Ürituste toimumine on märkimisväärselt tõstnud Eesti Vabariigi mitte-residentide poolt esitatud põlisrahva staatuse ja liikmelisuse registreerimise taotlusi. Üle 150 uut taotlus 27-29.Juunil.

Vaata ESTO2019 üritusi: http://estofestival.com/en/programme/

#ESTO2019

Eestlased on põlisrahvas, aga me peaksime end põlisrahvaks ka kuulutama

Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu

Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?

Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.

Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.

Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.

Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?

Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.

Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.

Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.

Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.

Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?

Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.

Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.

Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?

Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.

Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.

Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?

Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).

Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.

Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.

ÜRO: Põhja- ja Baltimaade Avaldus Põlisrahvaste õiguste osas

Põhja- ja baltimaad tugevalt toetavad ÜRO Põlisrahvaste õiguste Deklaratsiooni (UNDRIP), sh rõhutust ise-valitsemisele ja osalemisele. Need on kesksed tagamaks põlisrahvaste õiguste austamist.

Vaadates tulevikku järgmisele kümnendile, on selge et enam tähelepanu võiks pälvida UNDRIP ja eksisteerivate inimõiguste mehhanismide koos- ja ristviljelemisele. Seetõttu me kutsume ülesse Riike hõlmama UNDRIP olemasolevatesse inimõiguste raamistikku.

Loe täpsemalt: https://www.norway.no/en/missions/wto-un/nig/statements/hr/hrc/hrc36/nordic-baltic-statement/