Kuidas kaitsta investeeringut ehk päev, mil Eesti majandusse sekkus Edward Kennedy

Mida enam majandus globaliseerub, seda enam peab ettevõtja enese käest küsima, kas investeering kontrolli all, või peab alustama investment protection programmi, kirjutab Paavo Kangur portaalis Juhtimine.ee.

Avaldatud 8.juuni 2011 Raamatupidaja.ee

AS Kunda Nordic Tsement lugu tõestab, et investment protection programm (IPP) käivitub juba läbirääkimiste ajal nii pärismaalaste mõjutamiseks kui ka konkurentide tõrjumiseks. 90ndate alguses otsis Eesti valitsus aktiivselt välispartnerit Kunda tsemenditehase korda tegemiseks või uue tehase ehitamiseks.

Edgar Savisaare valitsuse ajal ilmus välja väga lugupeetud ärimees kosmeetika kuninganna Estée Lauderi poeg Ronald Lauder New York’ist. Ronald Lauder oli varem töötanud kõrgel kohal Pentagonis ja USA suursaadikuna Austrias. Sõlmiti kavatsuste protokolle, seati plaane. Kuid asjad ei edenenud.

2. augustil 1991 kirjutas kuulus USA senaator Edward Kennedy kirja president Arnold Rüütlile, et Eesti pool murrab kokkuleppeid, mis mõjub halvasti kahe maa suhetele. Sellel hetkel kuulus Eesti veel viimaseid nädalaid Nõukogude Liitu. Ameeriklaste, täpsemalt Ronald Lauderi huvi oli Kunda tsemenditehase ülevõtmine, et garanteerida odav tsement Ida-Euroopa ülesehitamiseks. USA endine suursaadik Ungaris Mark Palmer kirjutas kirja aga Soome välisministrile, kus ta väljendas muret Lohja OY meetodite üle Eestis.

1991 aasta suveks oli Kunda tsemenditehasel kaks kosilast: soomlased ja ameeriklased koos kreeklastega. Kõigil osapooltel oli oma IPP. Soomlased lähtusid soovist kaitsta oma siseturgu. Lauder teadis, et odav tsement annab talle Berliini ülesehitamisel eelised ja eestlastel olid omad hirmud. Peamiselt kardeti ameeriklastelt pügada saada ja eelistati seetõttu Helsingit.

Lõpuks leppisid soomlased ja ameeriklased New Yorgis 1991 aasta lõpus kokku, et Eestisse investeeritakse ühiselt ja soomlastel jääb väljaostuõigus hinnaga, mis garanteerib Lauderile kindla kasumi projektilt.

Esimene investeering tehti hoopis mitte tootmisse vaid Kunda sadama taastamisse, sest tehas eksportis 70 protsenti toodangust. Jälle näide IPPst. 1. september 1994 sadam avati, õnnetuseks paar nädalat varem oli õhku lennanud tehase elektrifilter, mille eesmärk oli tolmu püüdmine.

Soome poolne projektijuht Heikki Juhani Savolainen on meenutanud, et õnnetus sattus äärmiselt ebamugavale ajale, sest samal ajal käisid läbirääkimised Kunda investeeringute programmmi alla kirjutamiseks. Riske aga keegi võtta loomulikult ei tahtnud. Sadama ehitamiseks oli ära kulutatud välispartneri poolt omakapitali pandud raha.

Läbirääkimised käisid Maailmapanga tütarorganisatsiooni IFCga 43,5 miljoni dollari saamiseks. Kuid IFC andis raha vaid siis kui erakapital kontrollib üle 50 % aktsiatest.

Nii 20. aprilli 1993. aasta Eesti valitsuse otsusega vähenes riigi osakaal Kunda Nordic Tsemendi aktsiakapitalis 49 protsendini. Jälle näide IPPst. Iga järgmise investeeringuga suurendas välispartner oma kontrolli ettevõtte üle.

Kerget kisklemist oli ka tunda tegevjuhtimises. Kunda Nordic Tsemendi juht Jan Owren ja riigiettevõtte Kunda Tsement juht Enn Raud tegutsesid Kunda büroohoone erinevatel korrustel ja Raud üritas kontrollida Owreni alluvaid ja sekkuda juhtimisse. Ühel juhatuse koosolekul olevat lausa läinud füüsiliseks kokkupõrkeks Raua ja soomlase Savolaineni vahel.

Asi oli selles, et Raud oli harjunud käsutama aga uues organisatsiooni struktuuris puudusid tal selleks volitused. Tehas ja sadam oli Owreni tegevjuhtida. Asjade silumiseks kihutas Tallinnast aeg-ajalt kohale Eesti poolne juhatuse liige ja projektijuht Aadu Kana.

90ndate lõpuks oli kogu tehas väliskapitali kontrolli all ja jäme ots oli läinud Heidelberg Cement Grupi kätte. See tagas ka selle, et kogu kinnisvara buumi ajal kogutud kasum liigub Saksa firma Heidelberg Cement kontserni kontole. Kasum on korralik, nii 500 miljonit krooni aastas. 90ndate alguse inetu pardipoeg osutus rahaveskiks.

See on ka järjekordne näide ka IPPst. Sa ei pea oma investeeringu pärast võõrriigis muretsema, kui sa kannad kogu võidu kiiresti oma kontserni kontole ja kasutad seda näiteks laienemiseks Aasiasse. Pärismaalastel aga jääb ülesanne meelitada see Eestis teenitud raha tagasi Eestisse.

Kunda Nordic Tsemendi netokäive oli tipus 1200 miljonit krooni (2008 aastal) kui tsementi toodeti kõigi kolme pöördahjuga. Järgnevatel aastatel jõudis masu viivitusega tehase kallale ja nõudluse vähenedes hakati ka ahjusid sulgema. Kuid kahtlemata on Kunda Nordic Tsemendi juhtum üks erastamise ja välisinvesteeringute kaasamise edulugusid ja ettevõtte tulevik on täis põnevaid väljakutseid.

Eestlaste nägemuses on pikem eesmärk ehitada märgmenetlusega tehase asemel kuivmenetlusega tehas Kundasse, mis eeldab umbes 100 miljoni euro tagasi investeerimist (1,5 miljardit krooni) Eestisse.

Ja taas tekkib küsimus IPPs ja riskide juhtimises – kuidas see investeering tagasi teenida, millistele turgudele müüa tsementi ja sellest toodetud ehitusmaterjale? Mida teeb tervikuna Eesti ehitusmaterjalide tööstus ja kuidas see taastub kriisist? See sõltub jälle sellest millise mulje suudab Eesti Vabariik ja majanduskeskkond jätta välis- ja siseinvestorile ning millised on rahavood majanduses.

Hetkel on ehitusmaterjalide tööstuse uudised kurvad.

Millised järeldused võiks teha Eesti ettevõtja, kes plaanib investeeringut välisriiki? Kindlasti võiks ta enda jaoks vastata paarile kontrollküsimusele?

* Kas ta tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ehk kas keegi tipppoliitikutest on valmis talle tulema raskel ajal appi?

   * Kas on plaanitud ja lepingusse kirjapandud väljumisteed investeeringutest? Osaluse edasimüük äripartnerile või kavatsetakse projekt tagasi teenida samm-sammult?

   * Kas ollakse valmis üle elama rasked ajad. Kunda tehase viimastest 20 tegutsemisaastast on üliedukas periood vaid 2005-2008.

   * Investeerida tuleb samm-sammult pidevalt jälgides ärikeskkonna muutumist.

   * Kas õnnestub jagada riski mõne suure rahvusvahelise investeerimisorganisatsiooniga nagu EBRD, IFC või mõne piirkondliku investeerimispangaga.

Artikli autor Paavo Kangur on raamatu “Kunda Tsement 140 . Tsemendi tootmise ajalugu Kundas 1870-2010” kaasautor, ajakirjanik, Eesti Ekspressi endine asepeatoimetaja ja majandustoimetuse juht.