42 aastat Balti Apellist, 82 aastat MRP-st

Enn Tarto: Kui me Tartus panime Mart Nikluse ja leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega kokku 4-leheküljelise pöördumise, siis oli meid toetamas 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedulast, keda üldsus pidas lollideks. 25 aasta eest oli meid 45 lolli, 15 aasta eest seisis Balti ketis üle kahe miljoni “lolli”.

23.08.1979.a Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäeval, saatsid neljakümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO Peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksamaa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart NiklusEndel RatasEnn Tarto ja Erik UdamMoskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov. Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas TerleckaseJulius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostööna viimase kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. Teksti vene keelde tõlkimisel ja keelelisel toimetamisel oli abiks akadeemik Juri Lotmani õpilane professor Ljubov Kisseljova.

See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk.

Balti apell ning sellele järgnenud Hirvepargi miiting ja Balti kett valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise.

Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude propagandamasinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et Baltimaade riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja Saksamaa salasobing.

Kuigi enamikku allakirjutanuist tabasid hiljem okupatsioonivõimude repressioonid: ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistus, saavutas Balti apell taotletud eesmärgi, äratades välismaal tähelepanu Baltimaade jätkuvale ebaseaduslikule okupatsioonile ja anneksioonile ning andes kogu maailmale ja Moskvale teada, et Balti rahvad ei ole neile osaks saanud ülekohtuse olukorraga leppinud.

Balti apell innustas Baltimaade pagulasi korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.

Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Balti apellile reageeris Euroopa ParlamentOtto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi “Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus” 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi. 1987. aastal kinnitas seda Euroopa Nõukogu. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.

Eesti Sõjamuuseum: Metsavennad

Eesti Sõjamuuseum – Metsavennad:
See oli aeg, kus öösel valitses “Eesti Vabariik”, päeval funktsioneeris nõukogude administratsioon. …

Avaldatud Eesti Sõjamuuseumi poolt

“Kui peaksin langema, su eest mu isamaa
kas ausas võitluses või relvata,
siis teadke sõbrad kõik, mu hinge viimne hõik:
te kätte tasuge mu elu eest”
Paul Randmaa metsavendade salga hümnist, 1949

Üldist

1970-ndate lõpul hüppas ameeriklaste poole üle kõrge N. Liidu julgeoleku-ohvitser. USA vastavad asutused küsitlesid meest tavapärasel viisil pikalt ja põhjalikult. Üks huvitavamaid seiku oli kirjeldus ärahüppaja karjääri väidetavalt kõige raskemast perioodist. Nimelt olevat ta 1940-ndate lõpul noore ohvitserina pidanud Võrumaal eesti metsavendadega sõdima. Mees kirjeldas oma vaatevinklist olukorda, mis ümbritses vene tšekiste ja sisevägede sõdureid, kes tollal Eesti maapiirkondades tegutsesid. Rääkis metsades ja öösel külades valitsenud eluohtlikust seisukorrast. Kirjeldas lahinguid metsavendadega, muuhulgas ka kuulsat rongiröövi, mille nagu nüüd teame, pani toime Johannes Heeska kõigest kuue mehega. Mida tšekist ei kirjeldanud, oli julgeolekumeeste käitumine selles sõjas. Palju ei olnud juttu külade tsiviilelanike terroriseerimisest. Rääkimata pidevatest arreteerimistest, ülekuulamistest peksu abil, värbamisüritustest ja küllalt tihti ka edukatest värbamistest.

N. Liidu julgeolekuorganite põhitegevus Eesti maakondades oli maa taasokupeerimisest 1944. aasta sügisel kuni umbes 1953. aastani võitlus relvastatud vastupanuga okupatsioonirežiimile. 40ndate lõpu poliitilise olukorra Eestis ja asjaolud, kuidas selline olukord tekkis, võttis üsna täpselt kokku tollane ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm oma sõnavõtus EKP viiendal kongressil. Ettekanne peeti jõulu esimesel pühal 1948. On märkimisväärne, kui selge üldine arusaam okupantidel endil Eesti toimuvast oli:

Me [s.o. N. Liidu julgeolekuorganid – E.K.] võisime juba alates 1943. aastast jälgida Eestis natsionalistlike gruppide tekkimist, milliste ülesandeks oli abistada inglise-ameerika grupeeringut. Kui toimus eestlaste mobiliseerimine saksa sõjaväkke, siis nemad püüdsid saksa armees teenimisest kõrvale hoiduda, säilitada elavjõudu otsustavaks võitluseks pärast sakslaste purustamist, kusjuures see otsustav võitlus pidi aset leidma Nõukogude Liidu ja inglise-ameerika bloki vahel. Säilinud jõud pidid selles võitluses relvadega käes välja astuma inglise-ameerika poolel. Tuleb otse öelda, et 1944. aastal need grupeeringud ühinesid üle-eestiliseks Rahvuskomiteeks. Rahvuskomitee formeeris ka uue Eesti Kodanliku Valitsuse, mille etteotsa pidi astuma prof. Uluots, ning jaotas ministriportfellid. Oli koostatud ka Eesti iseseisvaks kuulutamise manifest. Nende arvates pidi kõik see toimuma järgnevalt: sakslaste lahkudes pidid relvastatud natsionalistlikud elemendid haarama enda kätte raadiojaama ja teatama sealt kogu maailmale, et on loodud uus vabariik, mis teeb nõukogude valitsusele ja vägedele ettepaneku peatada edasitung ja asuda temaga läbirääkimistesse….Natsionalistlikele elementidele linnades me andsime tugeva löögi. Rahvuskomitee, mis koosnes linnade kodanlikust intelligentsist ja endistest kodanlike parteide liikmetest, likvideeriti. Kuid maal, kus on kergem varjuda, on veel palju natsionalistlikke elemente, kellel esineb püüdeid ühineda maakondlikeks ja isegi vabariiklikeks formeeringuteks. Meil õnnestus oma senise tegevuse jooksul likvideerida mitmeid sääraseid organisatsioone, kus üksikud grupeeringud juba tahtsid ühineda ühiseks tegevuseks mitme maakonna ulatuses. Oli ka üks ühendus kogu vabariigi ulatuses….See organisatsioon RVL, mida juhtisid endised SS ohvitserid, seadis eesmärgiks võitluse nõukogude võimu vastu, selleks et taastada kodanlik Eesti Vabariik. ..Kõigi nende bandiitlike gruppide eesmärgiks oli kahjustada nõukogude võimu.

Siinjuures on oluline ära märkida mõned põhimõttelised asjaolud, mis on käsitlustes Eesti taasokupeerimisest sageli kõrvale jäänud.

Esiteks, relvastatud vastupanu vene teisele okupatsioonile kasvas otseselt välja katsest taastada Eesti Vabariik sakslaste lahkumise ja venelaste sissetungi vahelisel ajal.

Teiseks, relvastatud vastupanu eesmärgiks oli kaasaaitamine Eesti Vabariigi taastamisele ja võitlus okupatsioonivõimu vastu.

Kolmandaks, relvastatud vastupanu käsitles N. Liidu okupatsiooni ning selle võimuorganite tegevust Eesti territooriumil ebaseaduslikena ning suhtus neisse kui riiklikesse kurjategijatesse.

Neljandaks, N. Liidu võimudel oli selge arusaam metsavendade võitluse eesmärkidest ja selle poliitilisest iseloomust. Nii metsavennad kui julgeolekuorganid käsitlesid toimuvat sõja või vähemalt võitlusena nõukogude võimu ja okupatsiooni kinnistamise poolt või vastu.

Viiendaks, relvastatud vastupanu põhilootus olid lääneliitlaste abil. Eesti Vabariigi edasitegutsevad diplomaatilised esindused kui ainsad seadusliku riigivõimu asutused ning Eesti eksiilvalitsus käsitlesid relvastatud vastupanu Eesti territooriumil vabadusvõitlusena. Metsavennad olid teadlikud, et lääneriigid ei ole Eesti okupeerimist tunnustanud ning juriidiliselt Eesti Vabariik eksisteerib.

Seetõttu tuleb metsavendlust käsitleda eelkõige laiemas, juba 1940. aastal alanud Eesti iseseisvuse taastamise eest peetud võitluse ning okupatsioonidele vastupanu osutamise kontekstis. Metsavendlus on selle vastupanu üks, tõenäoselt kõige ennastsalgavam ja traagilisem etapp. Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt paikneb relvastatud vastupanu vabadusvõitluse muude nähtuste seas üliolulisel kohal, muutes õigustatumaks ja põhjendatumaks juriidilise järjepidevuse hoidmise, diplomaatiliste esinduste tegevuse, väliseestlaste organisatsioonide töö, dissidentluse, koolinoorte organisatsioonide tegevuse ning lõpuks muinsuskaitseliikumise, Eesti Komiteede tegevuse ja laulava revolutsiooninigi.

Metsavendluse algus

Esimene katse organiseerida üle-eestiline relvastatud vastupanuorganisatsioon tehti Tiefi valitsusele truudust vandunud Haukka luuregrupi meeste poolt 1944. aasta sügisel. Täpselt nagu Boris Kumm kirjeldas, alustasid nad tegevust sakslaste taandumise eel ja seadsid eesmärgiks luua vastupanukeskus igas maakonnas. Plaani järgi pidi maakondades loodama nn. partisanide pataljonid, mis oleks teostanud terroriakte nõukogude asutuste ja aktivistide vastu, kogunud informatsiooni ja oodanud aega üleriigilise ülestõusu korraldamiseks. Viimane pidanuks esialgsete kavade järgi toimuma liitlaste ja Venemaa vahelise sõja puhkemise järel. Vene julgeolekuorganid suunasid oma tegevuse põhirõhu kohe septembri lõpul Tiefi valitsuse ja sellega seotud isikute leidmisele ja likvideerimisele. Tiefi valitsuse ja Rahvuskomitee liikmete arreteerimisotsus oli neil valmis juba enne Eestisse sisse tungimist – kui uskuda Kummi siis juba 1943. aastal. Igatahes on NKVD 1944. a. sügise operatiivaruannetes Moskvasse “Eesti uue Kodanliku Valitsuse” jälitamisel ja arreteerimisel kõige olulisem koht. On tähelepanuväärne, et jutumärgid ilmuvad neis aruannetes sõna valitsus ümber alles pärast kõigi selle liikmete arreteerimist

Otseselt Tiefi valitsuse relvastatud toetajaid jõudis koguneda vähe. Olid Haukka mehed. Oli Pitka, kes suutis küll septembri kolmandal nädalal trükkida taotlusankeedid oma löögiüksusse astumiseks ja sinna mõnisada meest vastu võtta, ka venelastega mõned lahingud lüüa, kuid relvi oli neil vähe ja esialgu puudus ka väljaõppinud meeskond.

Soomepoisid olid juba 1943 aastal vandunud Eesti suursaadiku kui seaduslikule riigivõimu esindaja juures truudust Eesti Vabariigile. Enam kui 2000 välihallis meest jõudsid 18. augustil tõesti koju, et idast sissetungivale vaenlasele vastu astuda. Kahjuks ei suutnud sakslased ka kaotajatena aduda, et eestlased sõdivad nende kõrval ainult selleks, et oma iseseisvust päästa. Soomepoisid jagati mitmeks osaks ja pooled neist jäeti relvastamata. Ometi jõudis osa rindele ning need , kes sakslaste taandumise järel paigale jäid muutusid automaatselt Eesti vabariigi sõduriteks.

Suurem osa sõdivatest eestlastest oli 44 aasta septembris saksa armee alluvuses. Juba veebruarist Eesti piiridel rinnet hoidnud, aasta jooksul siia juurde toodud ning kohapeal formeeritud Eesti väeosades oli sügiseks tõenäoselt ca 60 000 meest. Nad olid kuid kuulanud sakslaste lubadusi, et Eestit maha ei jäeta. Paljud olid relva kätte võtnud alles pärast viimase seadusliku peaministri üleskutset. Enamus tahtis koju, kuid mõistis, et venelaste tulekul on see pea võimatu. Paljud taandusid koos sakslastega, paljud jäid rindest maha. Viimaste hulgas tekkis kohe rühmi, mis otsustas, et nende jaoks pole sõda lõppenud. Mõned ühinesid Pitkaga, mõned asusid ise tegevusse. Paljud varjusid niisama. Neid, kes koju läksid, hakkasid venelased järk-järgult arreteerima. Selle tulemusel metsaminek tihenes. Algas sissisõja esimene etapp.

1944-45

Relvastatud vastupanu esimene periood jääb aega, mil Euroopas jätkus sõda. Eestis alustasid venelased küll pärast rinde üleminekut koheselt enamliku okupatsioonivõimu kehtestamist, ent kuni sõja lõpuni oli neil siiski suured jõud koondatud rindele. Julgeolek alustas loomulikult hoogsat tegevust. Juba enne rinde Eestisse jõudmist olid Kumm ja tema sellid koostanud nimekirjad isikuist, kes tuleb arreteerida juhul kui nad on Eestisse jäänud. Sakslaste poolt mahajäänud (jäetud?) dokumentidest saadi nendesse nimekirjadesse olulist täiendust. Üsna ruttu oli ka eestlastele selge, et venelaste käes on suur osa Kaitseliidu ja Omakaitse liikmete nimekirju. Laias laastus muutusid need NKVD jaoks arreteeritavate nimekirjadeks. Juba esimesed punavõimu nädalad näitasid, et kartma peavad kõik, aga eriti need kes on Punaarmee vastu sõdinud või olnud Omakaitses või Kaitseliidus. (Poliitilise ja majandusliku eliidi tõenäone saatus nõukogude ühiskonnas, oli kõigile teada juba 1940-41 aasta vene okupatsioonist). Eelpoolloetletuile lisandus veel üks grupp – nimelt mobilisatsiooniealised mehed, sest venelased alustasid kohe peale rinde üleminekut sundmobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni eest metsa minek muutus massiliseks.

Ülaltoodud kontingendi hulgast pärines esimeste sõjajärgsete metsavendade enamik. Arvati, et pärast Saksamaa lüüasaamist leiavad Lääneriigid tee Eesti vabastamiseks venelastest. Usuti Atlandi Harta põhimõtete kehtivusse .Taheti olla valmis ajaks kui tekib rahvusvaheline kontekst venelaste väljalöömiseks. Paljud mäletasid hästi 1941. aasta suve, mil suur osa Eetsist puhastati venelastest enne sakslaste saabumist. Nüüd kujutleti sarnase olukorra kordumist, ainult lääneliitlastega sakslaste asemel.

Esimesel okupatsioonitalvel ei olnud metsavennad liiga aktiivsed. Keskenduti varjumisele, relvastumisele ja valmistumisele Saksamaa lüüasaamise järel oodatavasti algavaks uueks sõjaks Venemaaga. Mõistagi toimus ka lahinguid ja kokkupõrkeid julgeolekuga, kuid enamasti olid need esialgu julgeoleku initsieeritud. Linnas ja külades sagenevate arreteerimistega, eriti endiste Omakaitselaste, politseinike ja valdade administratsiooni liikmete hulgas, hakkas aga kevade poole üha rohkem pinge tõusma. Samas olid nii metsavennad kui tavalised inimesed veel küllalt julged. Konspiratsioonireeglitest ei peetud kinni ja metsavendade elukohad ning toetajad olid külades sageli laialt teada. Seetõttu kandsid metsavennad just esimesel okupatsioonitalvel väga ränki kaotusi. Vigadest õpiti aga kiiresti.

Metsavendade arvu esimesel vene aastal on rakse hinnata .Vahetult venelaste sissetungi järel oli metsadesse jäänud pataljonide kaupa mehi. Seis oli väga segane. Mahajäänud sakslased üritasid läände jõuda, eestlased pidid otsustama, mida edasi teha. Enamik Eestisse jäänuist üritas kõigepealt koju pääseda ja siis otsustada. Kõik said aru, et lihtsalt see lugu ei lõpe. Võib arvata, et kohe 1944. aasta hilissügisel, esimese selginemise järel, jäi metsadesse umbes 15-20 000 meest. Võib ka arvata, et esimesel metsavendluse perioodil jäi see arv umbes samaks, kuigi kontingent vaheldus. Paljud legaliseerusid edukalt või ebaedukalt, paljud pagesid arreteerimise või mobilisatsiooni eest, ka kättemaksusoovist metsa.

1945 kevad – märts 1949

Sõja viimasel kuul on märgatav metsavendade aktiivsuse tõus. Arhiivides leidub üsna palju maakohtade parteikomiteede kirjeldusi olukorrast, kus kurdetakse, et “vaenulikud elemendid” on aktiviseerunud. Näiteks kirjutab Pärnumaa parteisekretär Ovsjannikov 24. aprillil 1945 Tallinnasse, et metsavennad tegutsevad aktiivselt. Sm. sekretär kurdab, et Tihemetsa vallas on telefonipostidele kleebitud lendlehed tekstiga:

“Surm bolševikele ja halastamatuile punaarmeelastele!”
Üleskutse.
Eestlased! Teie, kes Te olete tõelised eestlased, ärge olge nii passiivsed! Ärge laske bolševikel end küüditada ja arreteerida! Hoiduge sellest igal võimalusel kõrvale! Mehed! Need, kes tõeliselt armastavad meie väikest Kodumaad, minge metsadesse, et oleks võimalik luua kaitsejõudu bolševike kui röövlite vastu! Metsavennad! Pidage omavahel hoolikalt sidet, et oleks õigel hetkel võimalus välja astuda Kodumaa kaitseks!
Elagu varsti vabaks saav Eesti!
Rohelise leegioni väljaanne.
Staabiülema eest…..

Samal kuul kurdab Pärnu parteikomitee, et maakonna 355-st kutsealusest on mobilisatsioonipunkti ilmunud 35. EKP Keskkomitee aruanne 4. juunist 1945 kirjeldab olukorda Järvamaal, Võrumaal ja Pärnumaal, kus kõikjal nõukogude aktiiv tunneb end ebakindlalt. Metsavendade kohta öeldakse, et
“…nad sooritavad kallaletunge võimu esindajatele, rahvamajadele, põletavad maju, eeskätt uusmaasaajatel, röövivad külasid, peksavad külavolinikke, saadavad ähvarduskirju ja ajavad ära loomi. Väinjärve vallas oli piiritulpadele kleebitud käsitsi kirjutatud ja Kaaruksi allkirjaga “Rohelise pataljoni” üleskutseid järgmise sisuga:
1) Kaaruksi “Roheline pataljon” vajab ja võtab vastu mehi vanuses 16-45 aastat.
2) Mundri, relvastuse ja toiduga kindlustatakse kohapeal.
3) Au ning ülendamine auastmes on kindlustatud. Palk on erakordselt hea.”

Aruande lõpus nenditakse, et
“külades levitatakse kuuldusi, et varsti tuleb teine võim ja siis näitame kommunistidele …. Valdades oodatakse millal algab sõda.”

1945.a. kevadest alates leidub KGB ja EKP arhiivides sagedasi teateid tšekistide, punaarmeelaste, partorgide, komsorgide, miilitsate, hävituspataljonlaste ja koputajate tapmistest metsavendade poolt. Alanud oli aktiivne vastupanu okupatsioonile.

Paralleelselt metsavendade aktiviseerumisega tugevdas okupatsioonivõim meetmeid nende perekondade ja abistajate vastu. Talusid ja vara hakati konfiskeerima, abistajaid arreteerima, peksma ja üle kuulama. Samuti alustab NKVD tõsiselt agentide värbamist külaelanike hulgast, et saada informatsiooni metsavendade gruppide asukohtade ja liikmeskonna kohta.

Võitlusse metsavendadega rakendati lisaks julgeolekule ja sõjaväe eriüksustele ka põhiliselt kohalikust kollaborantide aktiivist, uusmaasaajatest ja lumpenist kokku pandud nn. banditismi hävitamise pataljonid. Viimased siiski metsavendadele võrdväärseks vastaseks ei kujunenud ning sissõja okupatsioonivõimude poolseks põhijõuks jäid julgeolekuüksused ja sisevägede üksused. Hävituspataljonid olid samas kõvasti ametis külaelanike ahistamise ja sageli ka röövimisega läbiotsimise sildi all.

Eesti maapiirkondades kujunes olukord, mida endine metsavend Olaf Tammark kirjeldab järgnevalt:

….1945 a. kevadel algas massiline arreteerimine. Juba sügisel oli üksikuid, peamiselt endisi omakaitseorganisatsiooni liikmeid arreteeritud, neist aga mitmed nagu teiste rahustamiseks tagasi koju lastud. Nüüd kevadel algas aga plaanikindel omakaitselaste arreteerimine. NKVD operatiivgrupid “töötasid” öösiti, võttes mehi talust tallu liikudes külade kaupa vangi. Mõned said õigeaegselt pakku ja ühinesid velledega metsas.
Algasid metsavendade vastuaktsioonid, millele NKVD ja sõjavägi vastas haarangutega metsataludes, harvemini metsas.
Rahvas muutus ettevaatlikuks. Kodurahvas eelistas ka magada väljaspool eluhoonet, peidukohtades või isegi metsas. Mõned kolisid eemale kodust, otsides tööd võõras ümbruses.
Metsavendade vastuaktsioonid tabasid esijärjekorras vihatud miilitsat, täitevkomitee tegelasi ja ka üksikuid aktiviste-kommuniste külades. Hirm metsavendade ees ajas neidki kodust välja põhukuhja või küüni magama.
See oli aeg, kus öösel valitses “Eesti Vabariik”, päeval funktsioneeris nõukogude administratsioon.

Metsavendade tegevuse oluliseks lähemaks eesmärgiks sai kaitsta ja abistada oma legaalselt elavaid omakseid ja abistajaid. Objektiivselt tähendas see Eesti külaühiskonna hävitamise takistamist

1945.aasta suvi ja sügis oli metsavendlusele nii ütelda tuleristsete aeg. Rindesõjast tulnud mehed ei olnud metsasõjaga harjunud. Sageli juhtus, et rindel osavate taktikutena silma paistnud ohvitserid sattusid metsas raskustesse. Ohvreid oli palju. Julgeolek muutus suvel eriti julmaks, üle Eesti toimus NKVD operatsioone, kus metsavendade kõrval tapeti tsiviilelanikke. Näiteks 5. juunil 1945 ründas julgeolekuüksus Virumaal Undla vallas toimuvat sünnipäevapidu, kus piduliste hulgas olnud metsavendade kõrval langes 7 tütarlast.

Samas oli initsiatiiv ja kontroll olukorra üle paljudes maapiirkondades metsavendade käes. Maakondade parteikomiteed nõudsid pealinnast lisajõudude saatmist ja võitluse intensiivistamist. Ilmusid ka esimesed nõudmised saata “bandiitide abilised ENSV-st välja, muidu, muutub [parteiorganisatsiooni] töö maakonnas võimatuks” (Järvamaa Parteikomitee Keskkomiteele 10.07.45). Kommunistide arusaama 1945. a. suve olukorrast illustreerib järgmine EK(b)P Virumaa Komitee informatsioon 14. juulist 1945:

Poliitiline olukord maakonnas kestab teravaiseloomulisena, eriti Tudulinna, Mäetaguse ja Salla valdades. Üldiselt bandiitide taktika on: hoida hirmu all nõukogude inimesi neid tappes, röövides ja levitades igasugu kuulujutte külades. Teiseks ajada iga vägivalla akt Punaarmee süüks ja kolmandaks, tappa Punaarmee ohvitsere ja sõdureid, kutsuda Punaarmee viha eesti rahvale. Näiteks: Kulina küla lähedal tulistasid bandiidid metsast Punaarmee üksust, mille tagajärjel sai 4 punaarmeelast surma. Väike-Maarja lähedal tulistasid bandiidid sõjaväe autot, kus said raskesti haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev…

Samuti juulis 1945 teatas Valgamaa NKVD osakonna ülem, et
“vaenulikud elemendid ja bandiitide grupid on üle läinud avalikule terrorile partei- ning nõukogude aktiivi vastu.”

Mitmel pool ründasid metsavennad kohalikke Täitevkomiteesid. Oktoobris andis Põlva Täitevkomitee esimees käskkirja, millega keelas eraisikutel Põlva alevikus öösiti liikumise. Sellega üritas ta saada kaitset metsavendade eest, kes “terroriseerivad Täitevkomiteed”.

1. augustil 1945 kirjeldas olukorda Avinurme vallas EK(b)p Tartumaa Komitee informatsioon:
“Ööl vastu 27. juulit 1945 bandiidid röövisid Avinurme valla täitevkomitee, lõid puruks mööbli, võtsid kaasa kõik nimekirjad ja riigilipu. Sealt siirdusid bandiidid kohalikku kooperatiivi, röövisid kaupluse, võtsid kaasa paberosse, veine, saapaid, toidukaupu ja hoburakmeid. Sidejaoskonnas purustasid kogu sisustuse ja heitsid jõkke….Bandiite oli umbes 15 meest, relvastatud automaatidega ja 2 saksa tüüpi granaadipildujaga, revolvritega ja käsigranaatidega. Röövitu äraviimiseks oli neil ka veok. Bandiitide jõuk, kes nimetab end “Põrgukütt”, terroriseerib elanikkonda, kes kardab tulla valla täitevkomiteesse, kuna bandiidid annavad kohapeal välja oma korraldusi ja käske…..

Suvel 1945 hakkasid N. Liidu julgeolekuorganid tõsiselt pingutama, et võitluses metsavendadega peale jääda. Maakondade kõigis olulisemates keskustes hakkasid lisaks kohalikele NKVD osakondadele pidevalt tegutsema NKVD nn. operatiivgrupid, mida abistasid NKVD vägede väeosad ja hävituspataljonid. See seltskond jõhkrutses tihti külaelanike kallal. Need otsisid kaitset metsavendadelt. Tekib olukord, kus kuni märtsiküüditamiseni 1949 ja sundkolhoseerimiseni kuulus metsavendadele suure osa maaelanike täielik toetus. See osutus metsavendluse pikaajalisele jätkumise seisukohalt üheks põhifaktoriks.

1945.a sügise paiku algas Eestis sagedaste lahingute periood metsavendade salkade ja julgeoleku väeosade vahel. Esimestel aastatel kestsid need lahingud mõnigi kord mitmeid tunde ja nõudsid mitmeid kümneid ohvreid. Näiteks 16.-21. veebruarini 1946 peeti mitu lahingut Pärnumaal Karl Kase juhitud metsavendade salgaga, kus kokku langes 7 metsavenda ja arreteeriti 12. 30. märtsil 1946 pidas Johannes Leesmenti salk Pärnumaal Tali vallas kuuetunnise lahingu, kus saadi lõpuks lüüa. Langes 13 metsavenda ja teadmata arv venelasi. 1. aprillil 1946 pidas Aavo Pruusi salk Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus kaitselahingu, kus kuus metsavenda pidas vastu 120 mehelise NKVD üksuse ja 15 hävituspataljonlase piiramisele kaheksa tundi. Kõik langesid. 28. detsembril öösel 1945 ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus Haukka luuregrupi meeste poolt koondatud metsavendade punkrit. Langes üheksa meest.

Mitmel pool ühinesid metsavendade salgad suuremate operatsioonide puhul suuremateks üksusteks, moodustades niiviisi aktsiooni ajaks 50-60 mehelisi formeeringuid. Näiteks tegutses 1945-1947 a. alguseni Virumaa Maidla, Mäetaguse, Iisaku, Tudulinna ja Roela valdades Aleksander Raua juhitud metsavendade formeering hüüdnimega “Lendav surm”. Formeeringusse kuulus NKVD andmetel 6 salka kokku 57 “bandiit-terroristiga”. Raua mehed kandsid oma välivorme ja käisel sini-must-valgeid sidemeid. Formeering lagunes 1947. aasta veebruaris mitme kuu vältel peetud lahingute järel.

Põhiliselt toimusid punkrilahingud sarnase stsenaariumi järgi: NKVD sai kas koputaja või agendi kaudu informatsiooni metsavendade punkri või baasi asukohast. Sageli võeti informaator sundkorras teejuhiks. NKVD operatiivgrupp valmistas ette rünnaku, tõi kohale väeosa ning ründas punkrit võimalikult ootamatult. Enamasti toimusid rünnakud varahommikul. Lahingu tulemus sõltus metsavendade valve olemasolust ja muidugi meeste ettevalmistusest.

Kuni masskolhoseerimiseni 1949. aasta kevadel olid metsavendade oma aktsioonid sagedased ja küllalt efektiivsed. Nagu öeldud rünnati valdade Täitevkomiteesid, samuti sideasutusi side katkestamise eesmärgil, partorge, maksuinspektoreid, muidugi ka aktiivseid kollaborante. Üldlevinud oli parteilaste ja hävituspataljonlaste nimekirjade koostamine või röövimine metsavendade poolt ning nende kasutamine aktsioonide adressaatide leidmiseks. Paljudes paikades moodustasid metsavennad nn. sõjakohtud ja mõistsid aktiivsemad punavõimu elluviijad ja toetajad surma.

Teadaolevalt rünnati valdade Täitevkomiteesid perioodil 1945-49 vähemalt 26 korral, mil purustati sisustus, rööviti või põletati dokumendid ja pitsatid ning katkestati side. Sideliinide purustamine oli üks metsavendade sageliesinevaid ettevõtmisi. Tihti eelnes see mingile suuremale operatsioonile, vahel tehti seda aga lihtsalt sabotaaži eesmärgil. Näitena võiks tuua metsavendade aktsiooni Pärnumaal 21. ja 22. juunil 1948, millega relvastatud vastupanu tahtis ilmselt tähistada “revolutsiooni aastapäeva”:

Ööl vastu 21. juunit saeti Pärnu-Lihula sideliinil 7 kilomeetrit Pärnust maantee kõrval maha 4 posti, millega lõigati läbi 16 sidetraati, millest 2 sõjaväe. Viimasest üks kuulus Balti laevastikule, kuna teine oli üldsõjaväeline. Sellega oli side maakonna lääneosas katkestatud 7,5 tunniks. Maantee teisel poolel minevast Balti laevastiku sideliinist oli samuti maha saetud 2 posti ning sellega murtud 3 sidetraati.

Ööl vastu 22. juunit saeti maha Pärnu-Jaagupit läbival Pärnu-Tallinna telefoni magistraalliinil 6 km Pärnust 2 posti, mis kukkudes kahele poole murdsid veel 2 ja tõmbasid maha 4 posti. Seejuures lõigati läbi 12 traati, millest üks oli sõjaväe oma. Side pärnumaa põhjaosas oli 8 tundi katkestatud.

21.juunil lasti Pärnu-Lavasaare sideliinil lõhkeainega puruks 1 telegraafi ja 1 elektripost ja lõigati läbi juhtmed. Koeraga kohale saabunud julgeoleku organite grupp ei suutnud midagi avastada…..Öösel vastu 21. juunit seoses laulupeoga süüdati tarbijate kooperatiivi ladu, kus põles ära 18 tonni kala ja 5 tonni bensiini. 20 juuni öösel pandi Paikuse vallas Pärnu-Tallinn reisirongi all lõhkema miinid. Inimohvreid ei olnud. Pärast selgus, et selles rongis sõitis palju sõjaväelasi. Kurjategijaid ei ole veel leitud. Uurimine jätkub.

Oluliseks rünnakuobjektiks olid ka teedel liiklevad punaarmee võitlejad ja väiksemad väeosad. Tavaliseks taktikaks oli sõjaväeauto peatamine metsavaheteel langetatud puutüve või muu objektiga ning seejärel peatunud auto ründamine. Sel viisil tapeti 24. juulil 1945 Valgejõel kolm Punalaevastiku ohvitseri, 26.juulil Tartumaal Lohusuu vallas Leningradi NKVD teedeehituse valitsuse kaks kõrgemat ohvitseri, samuti juulis tulistati Väike-Maarja lähedal sõjaväe autot, kus said raskelt haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev.

Nn. kooperatiivide ehk riiklike kaupluste tekkimisel muutusid need tavaliseks metsavendade rünnakuobjektiks. Riigi vara käsitleti okupeeriva võõrvõimu varana ning selle rekvireerimine kuulus sõjapidamise juurde. Metsavendadel oli hästi meeles, kuidas nii sakslased kui venelased sõja ajal inimeste vara olid varustuseks ja moonaks rekvireerinud. Nüüd rekvireerisid metsavennad okupeeriva võimu vara, et sissõda pidada. Kooperatiividest hangiti varustust ja moona, sageli jagati osa röövitud kaupa külaelanikele laiali. Sama juhtus ka riiklikelt maksuinspektoritelt rekvireeritud rahaga (muide kõmulisem raharööv toimus 1.detsembril 1948, mil Johannes Heeska salk peatas Võrumaal Valga-Petseri rongi ja röövis sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha – põllumajandusmaks oli raha, mida sunniti maksma talupidajaid, kes ei olnud kolhoosidesse astunud) .

Kokku toimus EKP andmeil 1944. aasta talvest 1947 aasta novembrini Eestis 773 kallaletungi valdade täitevkomiteedele, külanõukogudele, kooperatiividele ja külakommunistidele.

Samal perioodil olid venelased oma arvepidamise järgi tapnud või arreteerinud 8468 metsavenda ning metsast oli välja tulnud 6600 metsavenda. Need arvud ei pruugi olla päris täpsed, kuid vaevalt on eksitus mõnesajast suurem. Suurusjärk on igatahes tõepärane.

1947. ja 1948. aasta ning 1949. aasta algus on metsavendluses suurema organiseerumise aeg. Mehed olid juba võitluses karastunud ja uusi metsatulejaid suudeti mingil määral välja õpetada ja põhilisi konspiratsioonireegleid järgima sundida. Selleks ajaks oli sissisõda enamiku jaoks kestnud juba kauem kui rindesõda või tagala kaitsmine 2. maailmasõja ajal. Pidevad punkrite sissekukkumised liiga avaliku tegevuse tagajärjel õpetasid salgad pidama kinni äärmisest salastatusest. Enamik metsamehi kasutas valenimesid, salkadega liitujate tausta üritati kontrollida kodukohas ja nende usaldusväärsus pandi proovile osavõtukäsuga mõnest tõsisemast aktsioonist. Mõne punkrikaaslase mitte naasmine kokkulepitud ajaks tähendas, et punker tuli kohe maha jätta ja piirkonnast eemalduda. Oht, et kaaslane on arreteeritud ning ei suuda ülekuulamisele vastu pidada, oli liiga suur. Normiks kujunes 24 tunnine valve punkri läheduses, leppemärkide jätmine kokkulepitud kohtadesse külade läheduses, kus legaalses olukorras sidepidajad andsid märku sõjaväelaste liikumisest. Tavaliselt ei elatud punkris kauem kui üks talv, olude sunnil vahetati elukohta ka talve jooksul. Paremini organiseeritud salkades kehtestati oma sisereeglid, kus liikmed pidid regulaarselt kehalisi harjutusi tegema, samuti sihtimist ja kiiret varjumist harjutama. Ka pesemine oli kohustuslik. Suhteid legaalse elanikkonnaga hakati hoidma sama suures saladuses kui punkri asukohta. Tavapäraseks kujunes, et igal liikmel olid omad varustajad, keda salgakaaslased ei teadnud, kusjuures varustajateks ei saanud olla lähisugulased, sest neid jälgis pidevalt julgeolek.

RVL

Juba 1945. aasta teisel poole hakkasid mõnd Lääne- ja Pärnumaa metsavendade juhid oma salkade tegevust kooskõlastama ning arutama üle-eestilise organisatsiooni vajaduse üle. Asuti organiseerima kogu maad katvat vastupanuorganisatsiooni, mille. nimeks sai Relvastatud Võitluse Liit ehk RVL. Praegu teadaolevalt suutis RVL luua maakondlikud organisatsioonid Pärnumaal, Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Tartumaal, Võrumaal, Tallinnas ja Tartus. Organisatsiooni juhiks sai Endel Redlich hüüdnimega Must Kinnas.

RVL-i eesmärk oli põhikirja järgi
“vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest”.

RVL pidi koondama
“võitlusvõimelisi isikuid väljaastumiseks suureulatusliku küüditamise või maa laastamise puhul, sõja alates efektiivse partisanisõja pidamiseks või RVL liikmekaitseks”.

Oluline oli ka ideoloogiline võitlus, põlguse süvendamine okupatsioonivõimu ja selle käsilaste vastu, samuti rahvale kaitse pakkumine okupantide omavoli vastu.

RVL-i struktuur oli üles ehitatud vallaorganisatsioonide printsiibil. Eesmärgiks seati igasse valda luua oma allorganisasioon, mille tegevust pidi juhtima Keskstaabi poolt valitud isik. Ei ole selge mitu vallaorganisatsiooni õnnestus luua, kuid neid eksisteeris kõigis ülalnimetatud maakondades. Kindlad andmed on praegu olemas 32 sellise organisatsiooni kohta. Vallajuht pidi ise värbama oma valla piires uusi liikmeid, pidama sidet tegutsevate metsavendade salkadega ning oli aruandekohuslik Keskstaabi ees. Aktiivsemates RVL-i piirkondades määrati ka maakonnajuhid, kes vastutasid oma maakonna vallaorganisatsioonide eest. RVL-i liikmeks astuja pidi täitma ankeedi ja valima enesele varjunime. Värvatav tohtis teada ainult värbaja ja ühe soovitaja kuulumisest RVL-i.

Keskstaap asus pikemat aega Pärnumaal. Keskstaapi kuulusid peale juhi ja staabi liikmete vastuluuregrupp, majandusgrupp ja kohus, samuti eraldi staabi turvaüksus. Kui palju oli kokku RVL-iga seotud isikuid, on seni teadmata. Arreteeriti ja tapeti umbes 500. Samas on selge, et osale samal ajal arreteerituist lihtsalt inkrimineeriti RVL-i liikmestaatus, samas jäid aga paljud liikmed ja isegi mitmed allorganisatsioonid tabamata.

Keskstaap langetas otsuse, et allutakse ainult Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele. Stokholmi kavatseti saata oma delegaadid, et ametlikult suhted luua, kuid väljavalitud mehed jõudis NKVD arreteerida.

Nimelt jõudsid üsna organisatsiooni loomise alguses esimesed kuuldused RVL-ist ka NKVD-ni. Organisatsiooni üritati sisse sokutada NKVD agente. RVL-i esimene tõsisem sissekukkumine toimus 27. detsembril 1947, mil üks vallaorganisatsioon üritas Koeru lähedal röövida rahasaadetist. Järgnenud julgeolekuoperatsioonis saadi üks mees elusalt kätte. Umbes samal ajal arreteeriti ka juhuslikult üks hiljuti RVL-i astunud mees Läänemaal. Julgeolek sai niidiotsad kätte ning mõistis tõenäoselt esimest korda RVL-i laiaulatuslikkust. Korraldati üleriigiline operatsioon, RVL-i punkreid hakati ründama ja organisasioonide juhte võimalusel elusalt kinni võtma. Detsembri viimastel päevadel 1947 rünnati esimest korda RVL-i staabipunkrit Pärnumaal. Lörtsise ilma tõttu oli nähtavus väga halb ning ründajad ei näinud punkrit ümbritsevat kaitsevalle. Metsavennad kasutasid raketipüsse, pidasid vastu ja suutsid piiramisrõngast välja murda. Väidetavalt langes lahingus mitukümmend ründajat ning kaks metsavenda. Siiski jäi aastavahetuse paiku 47/48 julgeoleku rünnakute ja arreteerimiste ohvriks ligi 200 RVL-i liiget. Kuigi Keskstaap säilis, oli organisatsiooni edasine tegevus piiratud. Uus rünnak Keskstaabi punkrile selle uues asukohas Erstma rabas tehti 15. oktoobril 1948. Ka sel korral õnnestus staabi enamusel piiramisrõngast välja murda ja pääseda. Otsustavaks sai NKVD vägede rünnak Keskstaabi uuele asukohale Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal 27. veebruaril 1949. Lahingus langes 9 staabi liiget, üks arreteeriti ning üks pääses põgenema. Endel Redlich, keda parasjagu punkris polnud, õnnestus venelastel agendiks värvatud endise kaaslase abiga leida sama aasta 25. juunil ning ta langes kinnivõtmisel puhkenud lahingus.

Märtsiküüditamine ja sundkolhoseerimine

1949,aasta kevad kujunes metsavendlusele pikemas perspektiivis saatuslikuks. Kompartei oli riigi taasokupeerimisest alates lootnud Eestis puhkevale klassivõitlusele. Kohe 1944. aasta sügisel alustati 1941. aasta nn. maareformi taastamist. Loodeti, et kehvemad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassisõja taolist. Tegelikkuses oli vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn. maareform läbi viidud: umbes 25000 uusmaasaajat olid saanud endiste suurtalude osa maid endale, kokku umbes 362 000 hektarit maad. Märkimisväärne on, et paljudele oli maa antud lausa sunniviisil. Maareformiga vähendati nn. sakslaste sabarakkude talusid 5-7 hektarini, samuti vähendati 5-7 hektarini nn. kulakute ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmine talu oli 12-18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi. Maareformi maakondades läbi viiv Täitevkomitee Maakorralduskomisjon võis oma otsusega täielikult võõrandada nn. “bandiitlike perede” vara. Seda õigust rakendati süstemaatiliselt.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui veel alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla. Jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades arreteeriti järjekindlalt “bandiitide abistajaid”, talusid jäi tühjaks ning asemele tuli Punaarmeest demobiliseerituid või Veenemaa eestlasi.

Esialgu lubasid kommunistid, et kolhoose Eestis ei looda. 1947. aastal kui vaatamata maareformile ja suurtele koormistele okupatsioonivõim kuidagi maakondades kontrolli ei saavutanud, hakkas kompartei juhtkond kolhoose propageerima, kuid lubas, et sinna kedagi vägivallaga ei aeta. 26. jaanuaril 1948 võttis EK(b)P Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”. Hakati looma esimesi kolhoose. Talupojad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Metsavendlus jätkus vaibumatult. Parteile sai lõplikult selgeks, et likvideerimata tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastupanu. Otsustati kasutada N. Liidus hästi ära proovitud vahendit: sõnakuulmatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. Jaanuaril 1949 andis N. Liidu Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 390-138cc (cc=sovershenno sekretno), millega anti N. Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile korraldus välja saata Eesti NSV territooriumilt “kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite”. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV Riiklik Julgeolekuministeerium. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati märtsil viimasel nädalal 1949 Eestist üle 20 000 inimese.

Küüditamine mõjus metsavendlusele esialgu vastupidiselt okupatsioonivõimu ootusetele. Arvestatakse, et umbes 10% küüditamisele määratuist pääses põgenema ning oli sunnitud minema metsa. Suurem osa neist liitus mõne juba tegutseva metsavendade salgaga või moodustas uue, sageli perekonnast koosneva salga. Metsadesse pages inimesi küllalt sageli veel umbes aasta jooksul pärast küüditamist – nii hirmust arreteeritud saada, lihtsalt masendusest või soovist küüditatud omaste eest kätte maksta. Tekkis nii öelda teise laine metsavendlus.

Samal ajal tekkis külades üha rohkem inimesi, kes kas hirmust, saamahimust, kadedusest või muil põhjusil hakkas okupatsioonivõimudega koostööd tegema. Sageli seisnes koostöö pealekaebamises. Kui pealekaebamise tulemusel naaber arreteeriti tekkis soodus võimalus tema varandus laiali tassida. Ametlikult sanktsioneeritud vägivalla ja kasvava usaldamatuse õhustikus muutus julgeolekul üha lihtsamaks sundida inimesi informaatoriteks. Värbamise põhiobjektideks said metsavendade sugulased ja legaliseerunud metsavennad, keda info välja pressimiseks sageli jõhkralt töödeldi.

Sõja lõpust saadik oli metsavendade üheks tegevuseesmärgiks olnud küüditamise toimumise korral seda takistada. 1949. aasta kevadeks, viieaastase sissisõja järel, olid Eesti relvastatud vastupanu jõud suuremaks väljaastumiseks siiski liiga hajutatud. Samuti üritasid võimud hoida küüditamist nii suures saladuses kui võimalik. Väljaspool kompartei ladvikut ja julgeolekut teadsid sellest vähesed. Ometi liikus jutt rahva hulgas juba nädalaid enne operatsiooni. Paljusid hoiatati. Ka metsavennad täheldasid mitmel pool veokite koondamist ja julgeolekuüksuste liikumist. Omakseid kutsuti metsa või veendi varjuma. Suurt vastuhakkamist küüditamisele aga ei tulnud. Mõnel pool tulistati küll küüditajaid ja on teateid ka küüditatavate vabastamisest, kuid need ettevõtmised jäid sporaadiliseks. Siiski ei saa jätta tähelepanu juhtimata asjaolule, et suurküüditamist ei viidud läbi enne, kui RVL-i tuumik oli hävitatud.

Olukord muutus kiiresti pärast küüditamist. Metsavennad alustasid üle Eesti vihaseid ning senisest jõhkramaid kättemaksuaktsioone. Palju oli juurde tulnud inimesi, kellele kättemaks muutus tähtsamaks oma elu hoidmisest. Tapeti partorge, külavolinikke, hävituspataljonlasi – kõiki, kes olid osalenud küüditamisel, ka nende perekonnaliikmeid. EKP Keskkomitee büroo võttis vastu uue otsuse banditismi likvideerimisest.

Ometi oli olukord maal kriitiliselt muutunud .Küüditamisjärgse paari nädala jooksul oli senisele mõnesajale kolhoosile loodud lisaks umbes 3000. Vabatahtlikust kolhoosi astumisest polnud enam juttu. Kõik olid hirmul ja pealekaebamine muutus enam-vähem normiks. Kui metsavendade toetamine oli kogu aeg olnud väga ohtlik, siis nüüd oli see enesetapjalik tegevus.

1949-1956

Metsavendade enamik nüüd enam puhkevale sõjale ei lootnud. Sellele vaatamata tugevnes aga viimseni vastupidamise soov. Venelased olid juba enne küüditamist mitmel korral välja kuulutanud amnestia ja lubanud vabatahtlikele alistujaile vabadust. Valdavale enamusele niimoodi metsast välja läinuile lõppes legaliseerumine mõni kuu hiljem arreteerimise ja vangilaagriga. Üldine hoiak metsavendade hulgas oli, et elusalt end vaenlase kätte ei anta ning viimane kuul hoitakse endale. See seletab ka suurt enesetappude hulka langenute seas. Silmatorkavalt sagedasti juhtus, et kui lahingus haavata saadi ja oli näha, et pääsu ei ole, lasti endale kuul pähe. Mõistagi leidus küllalt neid, kel närvid üles ütlesid. Loobuti vastupanust, hakati jooma, tapeti end niisama. Ent üle Eesti tegutses edasi kümneid metsavendade salku, mis valmistasid julgeolekule ja kommunistidele Tallinnas ja Moskvas suurt peavalu.

Tollase meeleolu võtab kokku Alfred Käärmann oma mälestusteraamatus “Surmavaenlase vastu”:

Mis siis ikkagi oli see jõud, mis meid, viimaseid metsavendi, sundis vastupanule? Ma vastan. Teadmine, et niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi! Teadmine, et neil, kes kommunistide kätte langenud, on veel halvem. Teadmine, et Siberi surmatee on alati lahti, teed tagasi aga enam ei ole. Teadmine, et surmavaenlase kätte sattumisel päästab piinadest kuul oma relvast.

Aastad 1949-53 oli viimane aktiivne metsavendluse etapp. Võitlus muutus harvemaks ent vihasemaks. 1949-50 aasta jooksul kukkusid sisse enamus küüditamise järel metsa pagenuist. Ülejäänud sulasid kokku vanemate metsavendadega ning omandasid sissisõja kogemused. Julgeolekul oli üha raskem metsavendade punkreid avastada ning metsavendi tabada. Konspiratsioonireeglid muutusid äärmuslikeks.

Suuremad metsavendade salgad jagunesid enamasti väiksemateks, kuni neljaliikmelisteks üksusteks, mis vahetasid regulaarselt asupaika ning ründasid ainult vajaduse korral. Metsavendade põhiliseks aktsioonitüübiks muutus üksikute kommunistide või tšekistide tapmine ning riigile kuuluvate kaupluste ja ladude röövimine. Operatsioone planeeriti hoolikalt ning üritati läbi viia kindla peale. Kui veel 1949. aasta mais võis juhtuda, et näiteks Läänemaal “tuntud bandiit Rudolf Laasi ratsutas kahe automaadiga relvastatult Nääri ja Paisumaa külade vahel”, siis üldiselt hakkasid metsavennad nüüd end harva näitama.

Metsavennad astusid nüüd enamasti välja kas omaste või abiliste kaitseks ning üritasid kommuniste nii palju hirmu all hoida, et vägivald külades oleks võimalikult väike. Liiga suurt edu neil ses asjas paraku ei olnud. Rohkem kui varasematel aastatel oli metsavendade hulgas neid, kes hoidusid üldse igast kontaktist välismaailmaga ning seadsid eesmärgiks võimalikult kaua vabadena vastu pidada. Ometi on kuni 1952-53 aastani KGB ja Kompartei arhiivide põhjal näha, et kommunistlik võim tundis end maal endiselt ebakindlalt. Nii kirjutab “Noorte Hääl” 16. märtsil 1958 meenutades mõni aasta varasemat aega:

“1950. aasta…Võrumaa iga metsatukk peitis endas veel surma. Noil aastail ei alanud Võrumaal ükski komsomolibüroo istung leinaseisakuta nende auks, kes langesid võitluses bandiitide vastu…”.

Kuni 1953 aastani peeti Eestis iga kuu mõni suurem lahing metsavendadega. Näiteks 3. Septembril 1949 langes Pärnumaal, Are vallas lahingus 7 metsavenda, 1. oktoobril Tartumaal Kiidjärve vallas samuti 7, 27. oktoobril langes Võrumaal Veriora vallas Paul Randmaa salga punkri kaitsel 7 metsavenda, 14. detsembril 1949 langes lahingu järel Richard Saaliste punker Pärnumaal, 31.jaanuaril 1950 langes Virumaal Oonurmes 9 metsavenda (kellest 5 nimed on seni teadmata), 7. märtsil 1951 langes Võrumaal Saika punkri kaitsmisel mitmetunnises lahingus 6 metsavenda jne. Ägedad lahingud olid ka näiteks märtsis 1953 Põltsamaa kandis ning Vastseliina lähedal ja juunis 1953 Virumaal. Üksikuid metsavendi või mõnemehelisi salku sattus tulevahetusse julgeolekuga iga nädal. Pärnumaal peeti lahinguid veel 1954. ja isegi 1955. aastal, kuid need olid juba erandlikud juhtumid.

Kuni 53 aastani kammis julgeolek regulaarselt metsi läbi ja külades värvati hoolega agente, üritasid teavet saada kõigilt, kes metsavendadest võisid midagi teada. Sel perioodil kasutas NKVD palju ka kurikuulsaid mõrvar-agente ehk agent-bojevikke. Mõrvaragendid üritasid sulanduda metsavendade salkadesse ning siis sobival hetkel mehed une pealt tappa või julgeoleku löögi alla juhtida.

Loomulikult ei olnud ka metsavendade distsipliin kogu metsavendluse aja ühtlaselt hea. Alfred Käärmanni hinnangul hukkus “30% metsavendi naiste, viina ja pidude” pärast. Arhiividokumentide põhjal jääb aga mulje, et salkade sisemine distsipliin aastate lõikes paranes. Sissisõja reeglite rikkujad hukkusid ilmselt varem ja teised olid sunnitud kaotustest õppima. Metsavendade endi suhtumine reeglite rikkujaisse oli äärmiselt karm. Tuli ette, et oma salga mees lasti karistuseks ülesastumise, näiteks purjus peaga küla peal käimise eest maha.

Dokumentidest selgub ka, et metsavendi võeti julgeloku poolt kui tõsiseid ja täisväärtuslikke vastaseid. Koomilise näitena võib siinkohal tuua tsitaadi Harjumaa kompartei V konverentsi aruandest 1949. a. detsembrist: maikuus Padise vallas läbiviidavast haarangust 4 miilitsat panid jooksu ainult selle eest, et nägid tühja punkrit.

Palju on metsavendi süüdistatud süütute inimeste tapmises. Siin tuleb arvestada mitme asjaoluga. Suurem osa sellisest infost pärineb NKVD ja KGB allikaist. KGB huvides oli propageerida pilti metsavendadest kui röövmõrtsukatest. Tollane tava oli kirjutada kõik kuritööd, eriti avastamata jäänud röövimised ja tapmised, metsavendade arvele. Mõned konkreetsed näited: julgeoleku mõrvaragent Voog, kes tegutses Pärnumaal, töötas kuni 1953. aastani venelaste kasuks efektiivselt ja tappis vähemalt neli metsavenda. 1953 läks ta kas hulluks või jõi ennast segi ning tappis kolm metsavendadega mitte seotud inimest ja lõpuks iseenda. Julgeolek kutsus välja kolme tapetu sugulased ning selgitas neile, et tapja oli “esialgu tundmatu metsavend, keda julgeolek taga otsib”.

1948.aasta 3. märtsil rünnati Virumaal Maidla valla külanõukogu hoonet, tapeti 6 inimest, nende seas 3 naist ja 1 laps. Kõik olid küll Täitevkomitee ametnikud või nende sugulased, kuid tapmise motiiv jäi siiski arusaamatuks. Julgeolek levitas juttu, et tapjad olid kohalikud metsavennad. Nüüd on ilmsiks tulnud andmeid, mis viitavad, sellele, et mõrv oli organiseeritud julgeoleku poolt kohalike elanike meelsuse muutmiseks.

Tuli ette, et metsavennad tapsid inimesi, kes ei olnud surma ära teeninud. Juhtus, et eksiti isikuga, et usuti valekaebust, et kellegi laps või naine jäi tulevahetuses kuuli ette. Juhtus ka seda, et metsavennad kaotasid enesevalitsuse ja tapsid kättemaksuks näiteks päris-süüdlase sugulase. Ent reegel oli vastupidine. Sellel on väga lihtne põhjus. Metsavendade julgeolek sõltus väga suurel määral tsiviilelanike toetusest. Vastavalt oli metsavendade eesmärk tsiviilelanikke kaitsta, mitte rünnata. Metsavendade silmis oli okupeeriv võim ebaseaduslik ja võideldi selle vastu. Ebaseadusliku korra vastu oli lubatud tarvitada vägivalda, Eesti kodanike vastu mitte. Metsavendade hulgas oli palju inimesi, kes olid Eesti Vabariigis olnud vastutavad avaliku korra kaitsmise eest, eriti politseinikke ja Kaitseliidu juhtivaid tegelasi. Metsavendadena kaitsesid nad seda korda, mida okupatsioonivõim kõikehõlmavalt rikkus.

Üldiselt võib öelda, et laiem sissisõda Eestis lõppes 1953 aastal. 1956. aastal pärast Ungari ülestõusu mahasurumist ja veendumist, et lääneriigid ei abista isegi siis kui rahvas üritaks laiemat vastuhakku, loobusid paljud viimastest vastupanijaist ning tulid metsast välja. 1955. aastal oli antud ka viimane, järjekorras viies amnestia metsavendadele, mis erinevalt eelmisest andis osaliselt amnestia mõõdu välja ja ei olnud lihtsalt lõks arreteerijate töö hõlbustamiseks. Mitmed siis legaliseerunuist jäid arreteerimata .

Viimased mohikaanlased

Alates 1956. aastast jäi metsavendlus Eesti harvaks ja suurelt jaolt passiivseks. Mõneti ootamatuna võib tunduda, et metsavendluse viimasest perioodist on andmed ehk veel puudulikumad kui varasemast ajast.

Esiteks ei ole selge, kui palju oli mehi, kes surid vabadena metsades. Ses osas on ka neljakümnendate ja viiekümnendate alguse lõikes andmed väga puudulikud. Kuid on selge, et metsavendi pidi veel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatelgi leiduma kõigis Eesti maakondades. Teada on üksikud, nagu näiteks endine Varstu konstaabel Oskar Rakso, kes leiti surnuna punkrist 1970ndail, samuti on andmeid Peeter Puusepast Saaremaalt, kes olevat surnud 1972. Viimane praegu teadaolev vabana surnud metsavend oli Oskar Lillenurm, kes leiti surnuna Läänemaal, Vedra külas 1980. aasta kevadel.

Pärast 1956. aastat tegutses Eestis kõigele vaatamata ka veel paar metsavendade salka. Järvamaal oli aktiivne vendade Lindermannide juhitud salk rühm, mille enamik arreteeriti 1957. aasta aprillis. Pärnumaal tegutses Albert Kosenkranius koos mõne kaaslasega. Tema langes julgeoleku lõksu 1957. aasta oktoobris ja lasti tribunaliotsusega maha.

Kuuekümnendail toimus veel ka üksikuid kokkupõrkeid metsavendadega ning mõningaid arreteerimisi. 1960. aasta märtsis arreteeriti Tallinnas EV nooremleitnant Arseni Korp, kes oli tegutsenud metsavennana 1944. a. sügisest saadik. 1964. aasta märtsis arreteeriti Tartumaal vara vallas Henno Annijärv, kes oli samuti metsavend 1944. aastast. 1965. aasta veebruaris arreteeriti Virumaal Raimond Mölder, kes kinnivõtmisel haavas kahte miilitsat. 1967. aasta suvel arreteeriti Võrumaal vennad Aksel ja Hugo Mõttus. Teadaolevalt on nemad viimased mehed, kes relvastatult elusalt kätte saadi. Mõttustele mõisteti 10 aastat ja nad kandsid karistuse ära. Õnnelikumalt läks vendadel Arnold ja Aksel Ojastel, kes pärast 14 aastast metsavennaelu legaliseerusid 1964. aastal Tartumaal – neil õnnestus arreteerimisest pääseda.

1974.aastal langes võitluses Kalev Arro, 1978. aastal August Sabbe. Neist on juba mitmel pool pikemalt kirjutatud.

On selge, et metsavendluse viimane periood vajab eraldi pikemat uurimist. Väga tõenäoselt legaliseerus 60ndail ja 70ndail märksa enam mehi kui neid praegu ametlikult teada on. Ja on võimalik, et metsavendi leidus ka pärast 1980. aastat, mil teadaolevalt suri viimane vaba mees.

Metsavendlus jääb kahtlematult Eesti ajalukku kui kinnitus, et meil on leidunud tahet vabana elada ja oma vabaduse eest võidelda ka kõige raskemates oludes. Loodame, et see tahe ei surnud koos meestega, kelle nimed leiduvad käesolevas nimekirjas.

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult?

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult? Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“  punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“.  Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi  eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu  ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei  soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus.  Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata.  Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja  on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole kunagi taastatud

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud!

22.03.2021 nr 10-2/210575/2101961 vastas Õiguskantsler Ülle Madise riigikogu liikme päringule okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivuse osas täna – järgnevalt:

“tuleb nõustuda Teie poolt viidatud PS kommenteeritud väljaande koostajate lõppjäreldusega, et PSRS §-st 2 nähtub, et okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud (O. Kask, R. Narits, P. Roosma. PSRS § 2 komm 2. – Ü. Madise jt (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. 2020)”

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Eesti%20Vabariigi%20esimese%20iseseisvusperioodi%20ajal%20kehtestatud%20%C3%B5igusaktide%20kehtivusest.pdf

Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

… maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles (mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932

Riik nagu partei

Riik nagu partei, Õhtulehe juhtkiri 19. 04.2002

SL Õhtuleht ei pea õigeks, kui kõik Eesti parteid panevad omavalitsustes ja riigiametites suure hulga mehi ja naisi parteiasja ajama. Eestis on aga parteid ja avalik sektor nii segi kasvanud, et maksumaksjatel pole ülevaadet, kuidas nende raha kasutatakse.

See, et Keskerakonna riigikogujast infojuht kaasab parteikaaslastest ministeeriuminõunikke erakonnatöösse, on kurb reaalsus.

Ainus, mis teda natukegi õigustab, on see, et samamoodi käituvad kõik Eesti erakonnad. Eesti omavalitsustes ja riigiametites on tõenäoliselt juba sadu nõunikke, kelle ainus ülesanne on parteid valimisteks ette valmistada.

Eestis on kujunemas parteiühiskond. Partei loata ei tehta enam midagi. Kodanikuühiskonnale omane vaba mõtlemine on surutud kitsastesse raamidesse. On kaks arvamus: vale ja partei(juhi) oma.

Oleme sel nädalal juhtkirjas juba maininud, et Eestis pole poliitikute ja nende üha kasvava omavoli üle kontrolli. Probleem pole tekkinud täna. Praegu puhkevad õide üle 10 aasta tagasi kasvama pandud taimed.

Oleme jõudnud olukorda, kus sõnad “poliitik” ja “poliitika” on eemaletõukavad ning valelikkuse sünonüümid.

Eile kinnitas SL Õhtulehele üks mõjukas poliitik, et mängima peab kehtestatud reeglite järgi. Kuna poliitikud on reeglid, tihti ka kirjutamata, kehtestanud, siis nende üle ei saagi kontrolli tekkida. Rääkimata vastutusele võtust.

Kahjuks kehtib Eestis vaid kriminaalne vastutus, moraalne vastutus on Eesti poliitikute puhul välistatud.

Seda kõike saab muuta vaid rahvas. Aga kuidas? Ikka poliitika kaudu, sest pärast valimisliite on aktiivsete kodanike ühendustel kriips peal. Seega: suletud ring. Poliitikud on kehtestanud üleüldise parteiriigi.

Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islamismi vastu

Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islami vastu, ERR 03.11.2020

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all islamismi levik Euroopas. Prantsusmaa on hea näide selle kohta, kuidas asjad võivad minna. Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad, nendib Tiido.

Järjekordne sõnum islamistide kuriteost Pariisi äärelinnas, kus kooliõpetaja tapeti ja tal lõigati pea küljest, ei tundugi enam nii võikana kui varasemad sõnumid islamistide mõrvadest. Inimene hakkab kõigega harjuma. Küll aga pani see sõnum mõtlema islamismi levikule laiemalt ning Prantsusmaa on hea näide, kuidas asjad võivad minna.

Taustajuttude rändeosa ühes loos märkisin, et mõnes Euroopa riigis võib lahing islamismi vastu olla juba kaotatud. Pidasin tol korral ühe sellise näitena silmas just Prantsusmaad.

Olukord muutus ISIS-e tekkega

Andmed moslemite kohta Prantsusmaal on väga erinevad. Moslemikogukonna esindajad väidavad, et neid on 15 kuni 20 miljonit. Käepärast olevad andmed aastast 2017 näitavad, et neid oleks justkui 5,76 miljonit, ehk 8,8 protsenti, kuid kõik sõltub sellest, kuidas neid loendada.

Prantsusmaa seaduste kohaselt ei saa riigis sündinud isikuid jagada nende usutunnistuse või etnilise kuuluvuse järgi, seega on paljud arvud hinnangulised. Eraldi tuleks vaadata aktiivseid moslemirühmitusi, enamus neist on teise või kolmanda põlve sisserändajad, kes ei ole omaks võtnud Prantsusmaa vabariiklikke elik ilmalikke väärtusi ja neid peaks olema umbes 3,6 miljonit. Nendest omakorda 72 kuni 160 tuhat inimest on radikaalsed islamistid ja seda on iga riigi jaoks väga palju.

Juba eelmise sajandi 90. aastatel hakkasid riigis tegutsema islamiaktivistid, kes olid seotud Maroko ja Alžeeria terroristlike rühmitustega.

Algul vältisid need tegelased sigatsemist Prantsusmaa pinnal, keskendudes rohkem löökidele USA-s, Suurbritannias ja Hispaanias. Olukord muutus islamistide ühenduse ISIS tekkega ja operatsiooni algusega Süürias. Praeguseks on Prantsusmaa enim Süüriasse ISIS-e poolel võitlema läinud äärmuslasi pakkunud riik.

Euroopa jihadistidest, keda arvatakse kokku olevat umbes 5000, on prantsuse päritoluga kuni 2000. Kui ISIS lüüa sai, näis ka pühasõdalaste aktiivsus Prantsusmaal olevat vaibunud, kuid viimasel ajal on taas märke selle aktiviseerumisest.

Alates Toulousis aastal 2012 toime pandud islamiradikaali terroriaktist praeguseni on Prantsusmaal toimunud 36 tõsist või väga tõsist terrorirünnakut islamistide poolt. Täitub viis aastat Pariisis Bataclani muusikakeskuse ja ümbruskonna baarides toimunud terrorirünnakust, kus hukkus 136 inimest. Aasta hiljem hukkus Nizzas prantsuse rahvuspüha tähistajate hulka sõitnud 19-tonnise veoauto rataste all 86 inimest.

Islamistide tegevus keskendub teatud piirkondadesse, Prantsusmaal on Pariis, Lyon ja Marseilles hinnanguliselt juba moslemienamusega linnad ning need moslemid elavad oma rajoonides. Pariisi banlieud ehk eeslinnad on juba saanud kurikuulsaks seeläbi, et riigi seadused neis ei kehti, elanikkonna enamus järgib pigem sharia seadusi.

Eriti terav on probleem koolides, kus islamitaustaga noored teadlikult levitavad radikaalseid ideid ja hirmutavad sellega kaasõpilasi. Õpetajad on aga haamri ja alasi vahel, nad ei julge moslemite nõudmistele eitavalt vastata ja seetõttu rahuldatakse enamus nõudmisi halal toidu ja muude islamitingimuste osas kas laste või nende vanemate nõudel.

Montaigne’i instituudi uurimus näitab, et umbes 30 protsenti moslemitest seavad ususeadused kõrgemale kui riigi seadusandlus ja on seisukohal, et islamiusk annab neile õiguse astuda vastu ühiskonna reeglitele. Alla 25-aastastest on sellisel arvamusel 74 protsenti. Elik noor põlvkond seab riigi seadustest kõrgemaks usulised seisukohad. Tulevikuks see midagi head ei ennusta…

Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad. Prantsusmaa põhiseaduse 1 paragrahv sätestab, et riik on ilmalik, aga suurele osale elanikkonnast on see säte tühi sõnakõlks.

Sama probleem on ka mitmes muus Euroopa riigis, näiteks Austrias või Rootsis või mujalgi. Ka Saksamaal olla föderaalvõimude andmeil umbes 28 tuhat islamisti.

Kuid Prantsusmaa näikse olevat klass omaette. Viimase 15 aastaga on radikaalse islami pooldajate arv seal kasvanud tervelt 900 protsenti. Aastal 2015 arvas siseministeerium riigis olevat umbes 15 kuni 20 tuhat islamisti, kuid praeguseks on seal ainuüksi salafiite umbes 50 tuhat.

Kõige tuntum lugu islamistide ja ilmaliku maailmavaate konfliktist on ilmselt satiiriajakiri Charlie Hebdo ja selle toimetuse liikmete mõrvamine prohveti pilapiltide avaldamise pärast.”69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.”

Kaks kuud tagasi tehtud küsitluse põhjal ilmneb, et 59 protsenti prantslastest pooldab karikatuuride avaldamist prohveti kohta ja võrreldes 2006 aastaga on see 21 protsenti rohkem. Teisalt, 69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.

Prantsusmaal on 16. sajandist kogemus veristest ususõdadest, mil usk kui irratsionaalne suhtumine maailma, mattis enese alla terve mõistuse. Praegu toimub sama areng islamiga, mis ongi ristiusust kusagil 600 pluss aastat noorem.

Noortele moslemitele pakutakse võimalust pöörduda tagasi oma usu juurte juurde, prohveti seisukohtade lätetele, seitsmendasse sajandisse. See nägemus on vastuolus Euroopa riikide üldise maailmavaatega, kuid mitmete suurlinnade proletaarsetes kvartalites, kus valitseb islam, leiab taoline pakkumine vastuvõtlikku pinnast.

Islamiradikaliseerumise protsess ei peatu

Iga taolise negatiivse arengu puhul on kasulik leida positiivne külg, millest kinni võtta. Usku kui sellist keelata ja keelustada ei saa. Järelikult oleks kasulik minimiseerida pinnast radikaalse koosluse kollete tekkeks.

Üks võimalus on vältida moslemikogukondade teket, elik immigrantide või pagulaste puhul hajutada nende elukohti. Üldiselt see neile senise kogemuse põhjal ei meeldi, kuid alati võib selle peale öelda, et kellele ei meeldi, läheb ära.

Teine meede on vastuseis mõnede rikaste araabiariikide pakkumisele rajada näiteks Tallinna üks Euroopa suurimaid mošeesid – kui on mošee, siis selle juures on ka islamikool ja küll tekivad ka moslemid. Seda on Tallinnas juba proovitud ja seni on õnnestunud need plaanid nurjata.

Selleks on mitmeid meetmeid. kuna riik ja kirik on meil justkui eraldatud, siis ei saa riik otseselt keelata ega käskida, kuid eraalgatusliku usutempli rajamiseks on vaja krunt leida, saada naabritelt luba, et imaam võiks seal teatud kellaaegadel usklikke palvusele hüüda, saada arhitektuurikomisjoni luba, keskkonnakomisjoni arvamus ja palju muid lube ja nõustumisi, mida kunagi ei pruugi kokku saada.

See oli vahepalana Eesti kohta. Prantsusmaa puhul, nagu veel mõne Euroopa riigi puhul, on asjad aga juba hapuks läinud. Islamiradikaliseerumise protsess, mis kord on käivitunud, jätkub ja seda peatada on peaaegu et võimatu.

Ilmselt peab sellega tegelema väga erinevatel tasanditel ja üks neist oleks sotsiaalmeedia. Noorte mõjutamiseks oleks see praegusel ajal ilmselt parim võimalus, sest seadusandluse jõustamine lihtsalt ei toimi, mõnes kohas ei soovi politsei enam teatud linnaosadesse sisenedagi.

Lisaks on ilmselt vajalik toetus riigi poolt kooliõpetajatele, kes vajavad kindlust, et neil on õigus ja kohustus lastele sisendada Prantsuse Vabariigi põhiväärtusi kartmata, et neil selle eest pea maha võetakse – sõna otseses mõttes.

Ja neis Euroopa riikides, kus olukord ei ole veel nii karjuv, peaks rakendama põhimõtteid, mida pakkusin rändeteemaliste taustajuttude kontekstis – iga sisserändaja peab selgelt teadvustama, kuhu ta saabub, millised on selle ühiskonna reeglid, kohustuma neid austama ja teadma, et nende reeglite rikkumine toob kaasa siin elamise õiguse kaotamise ning tagasisaatmise sinna, kust ta on tulnud.

Prantsusmaast on selles mõttes kahju, et asi on mingil hetkel käest lastud. Põhjuseid võib leida mitmeid, neist peamine võib olla koloniaalminevik ja elanikkonnas kultiveeritud süütunne mineviku pattude pärast.

Nüüd, kui president Emmanuel Macron viimase tapatöö järel suu lahti tegi, algatati islamimaailmas Türgi presidendi eestvedamisel kampaania prantsuse toodete boikotiks elik islamiste ei tohi isegi hukka mõista – tasub meelde jätta. Meil Eestis ei ole seda mineviku taaka ja võime järelikult igaühele omapoolseid reegleid esitada.


Viited lugemishuvilistele 

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale:
Eesti Vabariiki oli al. 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aastat ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada.
Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks.
Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri K.Päts-le

Märgukirja selgituseks olgu öeldud, et Eesti Vabariiki oli alates 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aasta ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada. Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 riigivanem K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks. Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936. 1968. aastal avaldas selle märgukirja „Teataja” (nr. 21 (1035), 7. detsember 1968.):

„Teie olete kutsunud rahva valima Rahvuskogu, mille ülesandeks on koostada meie maale Põhiseadus. Samuti olete teatanud, et teie endale 12. märtsil võetud hooldamisülesandeid ei või pidada lõpetatuiks enne, kui tegevusse on astunud uue Põhiseaduse alusel loodud valitsus. Ka meie, endised riigivanemad, tunneme vastutust meie maa ja rahva saatuse suhtes. Seepärast peame meie oma kohustuseks sel tähtsal momendil pöörduda Teie poole mõningate mõtetega, mis meie parima arusaamise järele on olulised riigi uuendamise edukusele.

Kui Teie valitsus alustas praeguse valitsemisviisi rakendamist, sündis see ajutise vajaduse tähe all, mille möödudes pidi pöörduma tagasi normaalsete olude juurde. Selle uue normaalse korra üldisemad jooned määrati rahvahääletusega 23.-25. veebruarini 1936.

Ei ole kahtlust selles, et Eesti rahva rippumatuse säilitamise ja tema ühiskondliku korra arendamise tähtsaks eelduseks on õiguslik kord. Väike rahvas ei saa toetuda niivõrd oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele. Kuid meie peame kahetsedes konstateerima, et praegune ajajärk ei ole tarvilisel määral tugevdanud õiguse ja seaduslikkuse mõisteid, vaid õiguslik kord on pigemini pidanud kannatama, kuna see on osutunud pääsmatult puudulikuks.

Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku-ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva
poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus.

Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selle tõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks.

Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. Valitsusvõimu piiramata seadusandlus on meie rahva seas põhjustanud ühteliitmise asemel omavahelisi vastuolusid üksikute rahvakihtide vahel ja ka rahulolematust valitsuse enda vastu.

Eesti haritlasringkondi, kes olid algaastatel riiki loomas ja korraldamas, häirib õigusliku korra ja seaduse korrupteerimine. Ülikooli ja üliõpilaskonda puutuvad valitsuse sammud on esile kutsunud ärevuse ka akadeemilises nooruses, mis on suureks kahjuks kogu maale.

Erutust tööliste seas on tekitanud ametiühingute normaalse tegevuse sulgemine ja ühingute asendamine valitsuse poolt määratud organitega, mis, nagu ajalugu näitab, ei ole iial andnud häid tulemusi, vaid on surunud töölisliikumise põranda alla ja muutnud selle käredamaks.

Kuigi valitsus on pühendanud erilist tähelepanu põllumeeste huvidele, ei ole samade käitumisviiside tõttu ka siin suudetud saavutada põllumeeste ühistunnet ja ühistööd, vaid on selle asemel tekkinud teravaid vastuolusid ja kõigutatud usku meie põllumeeste põhialusesse – põllumeeskonna ühisürituste jõulikkusse ja tegevusvabadusse.

Olukorda raskendab veel enam maal juba üle aasta märgatav põllumajandustoodangu vähenemine. Riigirentnike seas on tekkinud ebakindluse tunne sageli toimuvate «puhastuste” tõttu ja ka seepärast, et isiklikud suhted on otsustavad uute ametnike nimetamisel.

Rahulolematust tekitab ka asjaolu, et majandusliku kriisi ajal vähendatud palkasid ei ole siiani tõstetud, vaatamata majanduslikule tõusule ja elukalliduse kasvamisele.

Majanduslikke ringkondi häirib see, et soodsa majandusliku konjunktuuri kõrval ei ole suudetud vastavas ulatuses kaotada bürokraatlikku laadi kitsendusi. Valitsuse eestkostev tegevus majanduselus halvab ärimeeste individuaalset algatusvõimet ja kapitali investeerimine võtab ebaterve suuna. Et majanduslikud konjunktuurid on kõikuvad, tekitavad muret ka valitsuse suured rahakulutused ehituse alal, mille otstarbekohasus on kahtlane, samuti tööstusettevõtete asutamine, mille tasuvus ei ole kindel ja mille rahvamajanduslik väärtus on kahtlane. Maksude tõstmine niisuguste investeeringute võimaldamiseks kiirendab elukalliduse tõusu, mis veel enam ohustab rahva rahulikku meeleolu.

Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks. Kuna aga politsei ei ole kuskil kunagi olnud küllaldaseks riigi aluseks, langeb vastutusekandam maa sisemise korra eest ikka enam erapooletule sõjaväele ja Kaitseliidule.

Relvastatud jõudude riigistamine («kroonulikuks tegemine”) nõrgendab meie rahvaväe võimet kaitsta maad väljastpoolt ähvardava ohu vastu ja viib meid sisepoliitilisse võitlusse võimu pärast, mis on ohtlik ka valitsusvõimu sisemisele kindlustundele ja tema tegevuse järjekindlusele. Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal.

Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte üksmeelseks ja ühistundelikuks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. See ei arenda rahva loovaid võimeid, vaid uinutab neid.

Oleme pidanud oma kohustuseks esitada Teile kõike seda, kuna kardame, et valitsuse aparaat, mis töötab juba kaua aega ilma otsese ühenduseta rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolliva koostööta, maalib roosilisemat pilti, kui tegelik olukord seda õigustab. Erakordse aja kitsendusi on rahvas seni vaikselt kannatanud selles kindlas lootuses, et ta seda kiiremini saaks tagasi normaalse õigusliku korra. Aga kui ta lootus ei täitu, järgneb kibe pettumus, mis juba ette õõnestab uue Põhiseaduse õnnelikku teostamist ja viib meie riigielu uutesse raskustesse. Selle tõttu on meie arvates Rahvuskogu töö kordaminekuks vajalik, et rahvas võib selles kogus tõesti avaldada oma vaba tahet – ainult sel tingimusel võib rahvas hiljem tunda end seotuna Rahvuskogu tööga.

Tähtsamad vajalikud sammud, mis peaksid tingimata ette võetama, on meie arvates järgmised:

a) Kaitseseisukorra kitsenduste leevendamine sedavõrd, et Rahvuskogu valimiste jaoks vajaliku õiguskorra jõustumine saab võimalikuks, eriti mis puutub sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadusse, nii et igaüks võiks ka vabalt esitada ja kaitsta oma kandidatuuri, nagu Teie ise lubasite oma kõnes möödunud jaanuaris. See oleks seda loomulikum, kuna rahvas Teie enda seletuse järgi on juba rahunenud.

b) Valimisseaduse muutmise vajaduse korral nii, et kandidaatide ülesseadmine oleks tegelikult võimaldatud ka muudele kui valitsusvõimude poolt moodustatud seltskondlikele komiteedele. Valimiste järelevalve kindlustamiseks peaks kõikidesse valimiskomiteedesse kutsutama hääleõiguslikke kodanikke, kes esitanud kandidaate, samuti ka kohtuasutuste esindajaid. Igal juhul peaks vältima seda, nagu tunduksid valimised „tehtuina”.

c) Kandidaatidele peaks võimaldatama valimisvõitluses vabalt arutada ja kaaluda tulevase riigikorra aluseid rahvahääletuse otsuse tõlgenduse kohaselt. Samuti ei tohiks poliitilistel põhjustel ettevõetud vahistamised olla aluseks osavõtmise kõrvaldamiseks valimistest.

Lühidalt öelduna, meie oleme arvamisel, et ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad. Ilma nendeta Rahvuskogu valimistel ei oleks muud tulemust, kui et nad vaid pikendaksid ülemineku ajajärku, mis muudaks Eesti riigi ääretute üllatuste maaks, kus rahu, korda ja heaolu arengut vaevalt võiks teostada.

Märgukiri esitati president K. Pätsile 30.10.1936.
Alla olid kirjutanud Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Juhan Kukk. Otto Strandman, kes oli siis saadikuks Pariisis, teatas telegrammiga, et ta ühineb memorandumi aktsiooniga.

I. Raamot: K. Päts jättis minu teada selle endiste riigivanemate märgukirja vastamata ja ei olnud märgata, et ta seda üldse oleks arvestanud.

Allikas: Ilmar Raamot, “mälestused”.