Peeter Espak: pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses

Peeter Espak – pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses: […] Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine [….]

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine, kirjutab Peeter Espak.

Peeter Espak, Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja – Avaldatud ERR-is 01.10.2023

Arutelud selle üle, et eestlane pole endiselt üle saanud mistahes välismaist isandat pühalikult imetlevast ja temaga igas olukorras alandlikult kohanduda püüdvast sunnismaise maata mehe orjamentaliteedist, kerkivad ikka ja jälle meie avalikkuses esile. Olgu kasvõi tõdemusena lähiminevikust, mille kohaselt ka Nõukogude ajal võis nii mõnigi jõud Eestis täita Moskvast saabuvaid totraid juhiseid saksa täpsusega.

Kaasajal peegeldub see eelkõige kasvõi Belgia impeeriumi pealinnast saabuvate paiguti niigi totrate regulatsioonide kohapeal täide viimises moel, mis keeravad totrusele ja bürokratismile veel topelt vindi peale. Ning loomulikult ettekujutatava käskija kõikidele suunistele allumises olgu USA hetke valitsuse woke-mentaliteedi lõpuni omaksvõtmise kaudu või kust iganes mujalt saabuvate ideoloogiatega kaasa minemises, mis nüüdseks on sageli ammugi ületanud nii mõnegi kunagise revolutsiooni ahelaist vabanemise kuvandid1.

Meil täidetakse välismaiselt Issandalt ehk kujuteldavalt omanikult saabunud suuniseid, korraldusi ja isegi kuluaarides kuuldud sosinaid või pisikesi vihjeid vähimagi järelemõtlemiseta ning ülisageli pigem juhul, kui mitte keegi meilt seda isegi ei ootaks.

Rumalus ei akumuleeru Eestisse sugugi mitte seetõttu, et Brüssel või ka USA mingi partei ideoloogia nii käsib, vaid kohapealsed enda meelest jumalate asehalduri või kupja seisuses nomenklatuursed ringkonnad ise võimendavad seda üle ja teevad eeldatavale käskijale meeldimiseks ja pugemiseks ükskõik mida; hüppavad kasvõi iseenda nahast välja2.

Sihiks silme ees on ehk kunagi preemiana saadav kõrgepalgaline koht mõnes rahvusvahelises struktuuris või ka kodumaises majandis, mis aitaks saavutada palga senisest kohalikust mäekõrguselt suurema numbri tõttu isikliku finantsilise kindlustatuse kuni surmani. Samal ajal enda seisusest automaatselt madalamal seisvaks ja mandunuks pidades kõike, mis moodustab tegelikult Eesti rahva, tema ajaloo ja kultuuri.

Kui keegi aga säärast stagneerunud ringkäenduslikku olemust kritiseerida peaks võtma, tuleb tavaliselt vastusena tõdemus, et “Usku peab olema!” Me pidavat oma riigistruktuure, nomenklatuuri ning kõike nende tehtavat ja arvatavat automaatselt heaks kiitma ja iialgi mitte kritiseerima, sest skeptilisus või eriti soov miskit muuta paremini toimivaks viitavat usu ja usalduse puudumisele ning negatiivsetele emotsioonidele “meie” kõige ühise Eesti vastu. Kui su usk ei ole pime ja vankumatu, siis tulevad ju riigivastased võimule ja võtavad kõik ära.

Meil prevaleeriv riiklik mentaliteet ei tegele mitte oma riigi, rahvastiku, kultuuri, ühiskonna, majanduse, kunsti, teaduse ja üldse meie oma elu loomise ja ülesehitamisega, vaid eelkõige väljamaal elava kujuteldava kõrgemalseisva Suure Isa või Ema (või nüüd ka Sootu Käskija) mõttemaailma, elukommete ja isegi psühholoogilise häirituse matkimisega.

Säärane enese väheväärtusliku ja ise mõtet omava subjektina ebaolulisena tunnetamine ei pärine sugugi vähem kui pool sajandit (1940-1987) kestnud vaimsest täielikust tasalülitamisest. Tõenäoliselt mängivad siin rolli siiski pikemalt sisseõpitud kultuurilised mõtlemismallid ja käitumistavad. Nüüdseks juba ligi 35 aastat järgemööda vormiliselt sõna- ja mõttevabadust omav riik ja kultuur oleks pidanud selle aja peale juba bolševike võimu poolt pealesurutud sundkäitumistest vaimselt vabanema.

Juurpõhjust peaksime ikkagi otsima palju kaugemast ajastust. Pigem tulenevana oma kodumaal poliitilistest õigustest ja ka omakeelsest eliidist pikkamööda ilmajäämisest keskajast alates, milline olukord kestis siiski teisel aastatuhandel sajandeid.

Elasime rahvana sadu aastaid enne taaskord päriselt maa ehk oma talu omanikuks saamist oludes, kus omakeelse ja -meelse võimu või kõrgemalseisva isiku laeks oligi olla kas kubjas või parimal juhul ehk mõisa valitseja. Mitte aga päris omanik, kes iseenda ja oma lähikonna eest ka tõeliselt vastutab ja oma tulevikku kujundab. Saanuna lõpuks de jure küll maa, talu või mõisa omanikuks, ei suudeta aga uskuda või vaimus päriselt tunnetada, et omanik olla tuleb ka de facto.

Mõistmaks, et meid iseseisva kultuuri ja rahvana kummitavad vaimsed probleemid olid ühiskondliku mõttemalli tasandil vägagi samased hoopistükkis teistes poliitilistes oludes ka sadakond aastat tagasi, sobikski siinkohal tsiteerida tollal veidi üle 20-aasta vanust Uku Masingut ja tema detsembris 1931 ilmunud esseed ajakirjas Olion pealkirjaga “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”3.

Kõige välismaise ja automaatselt endast seetõttu kõrgemalseisvaks peetava maitsetu matkimise kohta kirjutas Masing toona järgmist: “Kui me tahame olla ainult matkijad (järeleaimajad), siis on parem, kui meid üldse ei oleks. Ja kui öeldakse, et me kunagi ei jõua matkimisest kaugemale, siis on parem jätta kogu see kultuuritsemine. Sest ahv pole mingi väärtus, pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses. Mingem sinna!”

Ka meil on kohatav tendents piinliku täpsusega jälgida, mida meist räägitakse või arvatakse kus iganes “välismaal”. Nagu Masing kirjutas: “Kui keegi meist välismail kõneleb, siis teeb publitsistika sellest otsekohe sensatsiooni ja me tunneme end väga liigutatud, et ka meid tuletatakse meele.”

Iga õige meelestatusega inimene, kelle kohta kasvõi mõni pisike välismaa ajakiri on mingi kuvandi või seose loonud, muudetakse meil kohapeal maailmas läbi löönud superkangelaseks. Kuigi täiesti valdav osa läänemaailmast või veelgi enam oriendist, kus elab praegu kaks kolmandikku maakera rahvastikust, pole vastavast startupperist või ka poliitikust teadlikud ega hakka kunagi olema.

Ka meil nüüd läbiviidud ja ees ootavaid seadusemuudatusi põhjendatakse sageli sellega, et kuskil heades ja sallivates riikides on ju nii: miks meie peame tegema teisiti ja mõtlema ise?

Miskipärast samades riikides tehtud rohkete valede valikute ja äärmuslike poliitiliste otsuste hiljem kahjulikke ja katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud tulemeid alates usufanatistmi levikust, enda kultuurilise enesemääratluse ähmastumisest, kontrollimatu sisserändega seotud kuritegevusest ja ületamatutest ühiskondlikest probleemidest nagu ka arulagedast sotsiaalhoolekandesüsteemist meil aga õilsa eeskujuna otse ja ausalt progressivistlikus meelsuskonnas ei räägita. Sellest vaikitakse teades väga hästi, mis tegelikult toimumas.

Välismaa mõisnikku ei ole ju paslik avalikult kritiseerida ja veelgi vähem Issanda loomuses esinevaid vigu kellelegi nina alla hõõruda. Me peame tegema täpselt just nii, nagu meist õilishingsemad ees valesti tegid. Teades juba ette, et tulemiks on ületamatud lõhed ja parandamatult katkine ühiskond. Kuigi kõiki ligikaudu rahuldavad otsused ja regulatsioonid oleks saanud ja ka saaks teha just sel moel, et mõtleme ise ja teeme ise kohapeal nii, nagu meile õige või ka mõistuslik tundub.

Samasuguse pärdiku või ahvina on aga käitunud lisaks progressivistliku riigiusundi esindajatele ka nii mitmedki muud parem- ja vasakjõud.

Venemaa osaline puhtakspesemine või vähemalt tema agressorisüü teataval määral pisendamine või siis taaskord NATO-kriitika kurja USA imperialismi-kaardiga vehkides on meile samuti üks ühele läänest sisse imporditud. Olgu siis kõiges maailma kurjas oma enda kodumaad USA-d süüdistavatelt ülikoolimarksistidelt, kelle puhtakujulisemaks eestkõnelejaks on punaprofessorist filosoof Noam Chomsky. Või siis USA isolatsionistlikku ja fundamentaallibertaarset tiiba esindavatelt ringkondadelt, kelle kõige iseloomulikumaks näiteks võib pidada Tucker Carlsonit, kelle konservatiivne kuid ukrainameelne maailma suurim uudistekanal Fox News oli sunnitud jutu liialt absurdseks ja ebapatriootlikuks muutumise tõttu ametist vallandama.

USA-s kohapeal on aga isolatsionism ja libertarism rohkem kui sajandipikkuse traditsiooniga pigem isegi peavoolu mõtteloo ja (riigi)filosoofia osa. Libertaarseid ja isolatsionistlikke vaateid ei toeta ei vabariikaste partei enamus ega ka Donald Trump, aga libertaaride hääled on vaja valimistel koju tuua ja seega neid ka kampaanias kõnetada.

Tegu on USA ajalugu ja ka maailmatunnetust arvesse võttes sündinud kristliku ja isegi naiivpatsifistliku liikumisega, mida me ei peaks Eestis mitte demoniseerima, vaid lihtsalt (huumoriga) analüüsima ja mõista püüdma.

Riigis ja piirkonnas, mille naabriks on kuritegelik, paganlik ja barbaarne meie füüsiliseks likvideerimiseks ainult õiget hetke ootav moskoviitide impeerium, täpselt samade õigustuste või argumentide esitamine, nagu tehakse seda mitmete lääneriikide osades mõttevooludes, ei ole enam isegi absurdne või “düstoopiline”, vaid põhjendatav ainult lauslollusest tuleneva kriitikavaba “lääne eeskuju” ahvimisega.

Räägitakse ning kopeeritakse kampaaniategevuses ilma enda aju kasutamata lihtsalt sama, mida mõni liikumine olgu Euroopas või USA-s on juba ees öelnud. Sealjuures aru saamata, et täiesti valdav osa USA tipp-poliitikuid, kes oma kampaaniakõnedesse libertaarseid ja isolatsionistlikke jutupunkte sisse panevad, ei tee seda mitte sellepärast, et nad nii arvavad või veel vähem kunagi tegutseksid, vaid osas osariikides (sh maruevangeelsetes-naiivkristlikes) on see valimiste võiduks ja elukutseliste skeptikute häälte saamiseks paratamatus.

Mõned meie jõud asusid aga võitlema vastu meile mitmetest lääneriikidest võõra ja sobimatu kaubana sisseimporditud progressivistlik-revolutsioonilistele ideedele ja narratiividele sisuliselt üks ühele üle võttes neis samades riikides tegutsevate ja ainult nende oludesse sobivate parempoolsete ja konservatiivsete jõudude kampaaniastrateegiaid ja jutupunkte kasutades.

Kas seda tehti puhtalt rumalusest ja mõtlematusest või taaskord lihtsalt matkimaks endast automaatselt ülimaks ja õilsamaks peetavaid jõude olgu USA-s või Euroopas endas?

Pigem vast ikka selleks, et taaskord peeti iseenda päris rahvuslikul ajalool, kultuuril ning meelelaadil baseeruvat võimalikku narratiivi vähemväärtuslikuks ja madalamaks kui välismaa tähtsate eeskujude ees poseerimist, nendega koos pildile saamist ning tubli olemist.

Masing esitabki ka küsimuse: “Kui korra objektiivselt ja päris rahulikult mõtelda: mis mõtet on olla kuulus miljoni hulgas? Kõige vähemalt tuhat ja nelisada ja üheksakümmend ja üheksa miljonit pole mitte kuulnudki selle Eesti “suuruse” olemasolust. Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. Ei tasu igatahes ära asjaga nähtud vaeva. Aga kui edasi küsida, et milleks see kuulsus siis on vajalik, mida nii püütakse, siis ainult selleks, et koguda endale võimalikult rohkesti mammonat.”

Meie tõusikeliidi mentaliteeti iseloomustavad aga ehk kõige paremini Masingu järgnevad väited: “Igaüks tahab olla tsiviliseeritud, haritud ja, kes teab, milliseid termineid ta veel enda kohta peab maksvaks. Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus.”

Me oleme harjunud pidama tsiviliseeritusse või harituse tunnuseks eelkõige seda, mida meile keegi ideoloog väljast vastavalt oma enda ja meiega ühildamatu ajaloo või ühiskonna baasilt ette kirjutab. Nüüdsel uuel ajastul on endise imperialistliku “harituse” või “tsiviliseeritusse” asemel kasutusel terminid “sallivus”, “avatus” ja “rohelisus”, mis on oma kõikehõlmavuses ja teistsugust välistavuses paiguti äraspidiselt sama radikaalsed ning ka samast geograafilisest piirkonnast pärit kui kasvõi 20. sajandi antisemitismid ja rassilised segregeerimised.

Kuni selleni välja, et tõenäoliselt nii mõnigi teismeline usub juba siiralt, et ka meie lõunaosariikides pidasid Eesti talumehed mustanahalisi orje, kellele tehtud süü peame nüüd lunastama.

Isegi relvade olemuse üle käiv debatt on meil juba sageli viidud samale mõttelisele tasandile, mis prevaleerib Ameerika Ühendriikides. Eesti rahvas ja tema ajalugu on ka mõnede meie enda teadlaste poolt asetatud otse endiste imperiaalsete lääneriikide (post)kolonialistlike teadusnarratiivide ja meetodite sisse kordagi isegi kaalumata nende teooriate ja narratiivide täielikku ja absoluutset sobimatust meie enda riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri.

Asjaolu, et olgu Belgia, Prantsusmaa, Briti impeerium, Saksamaa ja USA koloniseerisid ning vahel ka hävitasid terveid rahvaid ning nende rahvaste kulul ka üpriski sageli rõhudes elatusid, peetakse automaatselt justkui ka meie enda kaassüüks, sest kas pole me siis ju kõik mitte ometi heleda nahaga ja valged rõhujad.

Araablasi ja suurt osa moslemeid, kelle orjakaubanduslikust ajaloost olgu Aafrikast või Euroopast miskipärast eriti ei räägita ja kes on samuti täie õigusega kvalifitseeritavad sageli “valgeteks”, loeb aga võltssallivuslik ringkond sageli rassiliselt (sic!) allasurutud tagakiusatuteks, kelle peame koheselt ilma ühtegi küsimust esitamata oma riiki laskma, sest keegi Saksamaal või kus iganes mujal arvab niimoodi.

Endised koloniaalimpeeriumid ja vallutajariigid on asunud oma just nimelt ka päriselt eksisteerivat süüd lunastama sedakaudu, et suruvad ainult neil endil lasuva ja ka korvamisele kuuluva vastutuse peale neile teistele, kes toimunus isegi grammivõrra süüdi pole. Ise ennast aga ikka ja jälle moraalselt süütute ja ülimatena esitledes ning tehes seda sageli just nendele samadele rahvastele (sh eestlased), kellele nemad ise kallale tungisid ning kelle ees nad ka oma eri mahhinatsioonide ning genotsiidide ja ülekohtu mahavaikimise läbi ajaloolist süüd omavad.

Saksamaa, kelle osalusel sõlmiti aga aastal 1939 meie anastamist võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakt, ning kelle ajaloolise tegevuse tõttu on selgelt kannatanud mitte ainult kogu Euroopa, vaid terve maailma “sallivusruum”, oli ja ka on aga sageli eeskujuks tõstetud õige inimesearmastuse ja sallivuse ekspordil muuhulgas ka Eestile, kes pole kunagi kedagi orjastanud ega ka koloniseerinud.

Vahel jäi enne Ukraina sõda meile pähemääritud ideoloogiast veel ka tunne, et justkui meie ise olekski need tõelised natsid. Süüdi lausa vist ka Hitleri olemasolus. Samal ajal kui hea ja salliv “sakslane” koos “prantslase” ja teiste sõprade-kultuurrahvastega üritab meile läänest avatust ja sõbralikkust õpetada. Veel veidi aega tagasi muidugi ka venesõbralikkust.

Pimeduses, vaimutuimuses ja sallimatuses elav eestlane ise aga ei suuda seda kõike mõista.

Prantsuse vasakutopistide ja fanaatikutest pseudoteadlaste teooriaid kasutades tehakse aga meile ajalooteaduse nime all selgeks, et tegelikult pole meid üldse olemas olnudki. Sakslased konstrueerisid meid 19. sajandil. Vabadussõda olla aga lihtsalt üks rahvusromantiline müüdiloome, mida peaksime käsitlema osade ajaloolaste arvates hoopiski mittebinaarsete poststrukturalistlike ajalooteooriate tuules. Ei saa ju olla kõik nii mustvalge, et vaenlane oli paha ja meie head. Ei tohi sel moel kahte vastanduvat poolust tekitada, sest maailm on siiski multiperspektiiviline ning tõde ja ka fakt eksisteerib ainult vaataja silmades.

Ka Masing järeldab, et eestlase allaheitlik ja pugejalik meelelaad võiks ju olla mingi nurga alt isegi positiivne, et “selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi”. Aga häda on selles, et “kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi”, leidub meie seas mitmeid “üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”

*

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine.

Kubjas või kellegi teise vara haldaja olemine on olnud niivõrd pikalt ideaaliks, et iseendas peituvat suurt ja võimsat ning edasiviivat ei suudeta sageli hoomata ega äragi tunda. Iseenda rahvast allasuruva ja ekspluateeriva kupjaideaali purustamine ning omanikuks oleku uhkuse kasvatamine saab olla ka ainus vaimne tee edasi.

Teadmine, et see siin ongi sinu maa ning sa ei halda või käsuta seda kellegi teise heaks ja hüvanguks, vaid iseenda jaoks. Vastavalt iseenda loodud narratiividele, mitte kellegi teise omadesse sulandudes.

Suur osa Eesti rahvast on tasapisi hakanud ise omanikuks olekut omaks võtma ja sellest omanikutundest lähtuvalt nii oma kodu kaunistama kui ka looma. Nomenklatuurne ja pugejalik kupja- ja mõisavalitsejaseisus on aga liialt kaua saanud areneda ja ise vormuda oma rahvast täiesti eraldi ja lahku kasvades. Omandades endale tasuna välismaise isanda määrdunud ja aukliku särgi, mida nüüd paaniliselt oma privileegide kaotamist kartes ka kogu muule rahvale selga üritab määrida.

Pärdikuid haldavad tsirkusedirektorid, kes pärdikuks olekut meile ideaalina maha üritavad müüa, peavad jääma minevikku ning asenduma maa omanikega. Siis saab ka Eesti päriselt vabaks.

1 Peeter Espak, “Tänaval karjuvate pööraste “euroopalikel väärtustel” põhinevat sõda ei taha siia keegi”. — Postimees 20. märts 2017.

2 Peeter Espak, “Eesti võimulolijad võtavad riikide soovitusi käskudena, nagu juhmid talumehed 19. Sajandil”. — Eesti Päevaleht/Delfi 7. juuni 2021.

3 Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”. — Olion 1931, nr 12. / Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”.— Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, lk 46-51.

Arvamus: Informatiivne diversioon ja Eesti “omariiklus”

Arvamus: Informatiivne diversioon ja Eesti “omariiklus” [….] informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. […]

Avaldatud: 07.07.2016 Estonian World Review Online

Informatiivseks diversiooniks võib nimetada üksikisikute või gruppide aktiivse sõjalise eesmärgiga tegevust vaenlase või veel okupeerimata alade tagalas. Informatiivne diversioon viitab otseselt sellele et sõjalised eesmärgid saavutatakse informatiivsete meetoditega. Selle esmaseks tunnuseks on topeltstandardite olemasolu ja topeltstandardite leviku tagamine, mida õigustatakse sellega, et see mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale. Ehk siis käitumisreeglid omadele poistele ja võõrastele. Sellise diversiooni jälgi leiame kõikjal – alates põhiseaduse mittetoimimisest kuni VEB-fondi ja pereseaduseni välja. Tõde tuleb seejuures ära jaotada erinevate erakondlike ususektide vahel ja rahvale luuakse sellest palagani käigus illusioon, et selle omavahelise kodusõja tulemusena jõutakse püha tõeni ja luuakse õigusriik – ABSURD. Paraku on sarnase kodusõja tulemuseks vaid massievakuatsioon. Erakonnad on sellises kultuuritüübis loodud vaid erahuvide teenindamiseks, mitte ühiskonna või riigi ülesehitamiseks, kuid ka see on informatiivse diversiooni rakendamise tunnus.

Topeltstandardid viivad vastupanuvõime ja vastutusvõime puudumiseni. Viimase puudumine viib sõnade ja tegude vastuoluni, mille tulemusena jõutakse tegude ühiskonnast sõnade ühiskonnani. Tähtsustama hakatatakse sõnu ja teod muutuvad teisejärguliseks. Eredamaks näiteks on pühakuks kuulutatud isikute aastapäevakõnede olulisus. Selle sisu reeglina tegudeni ei jõua ning see viib omakorda ühiskonna moraalse allakäiguni. Nii on meile üle 20 aasta räägitud muinasjutte demokraatlikust õigusriigist, kus rahvale on jäetud vaid kohustused makse maksta, kuid kellel puuduvad euroopa sotsiaalhartas ja muudes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud õigused, rääkimata põhiseaduslike õiguste toimimisest.

Mis aga juhtub inimese või ühiskonnaga kui ta sellise psühholoogilise diversiooni ohvriks langeb? Tulemusena luuakse ühiskonnas kujutluspilt, et enda sõnade eest ei peagi vastutama. Pikapeale piirdub indiviidi teovõime vaid sellega, et ta suudab näpuga näidata vaid sellele, mis valesti, kuid ei suuda välja tuua kuidas asjad võiksid olla ja kontrollida, et asjad saaksid olema nii nagu peab. Veelgi parem kui informatiivse diversiooniga jõutakse niikaugele, et tavakodanikul ei tule pähegi seda nõuda. Pikapeale saab see kultuurinormiks ja muutub ühiskonnas nö trendikaks. Nii muutuvad rahva seas populaarseks pealtnägemised, ärapanemised ja meediakeskpunktiks olemised. Seda, kas nendes saadetes kajastatu muutusteni viib, ei huvita kedagi. Meediast kujuneb aga kodusõja relvanäitus – kes suuremat auditooriumit omab, seda usutakse. Välja tuleb tuua kõik vastaspoole libastumised: naise petmise, roolijoomarluse ja altkäemaksu juhtumid, et sellega enda poolt läbiviidavat tegelikku riigireetmist varjata.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et ühiskonnas või grupis kaob inimeste organiseerumis- ja teovõime. Puudub võime organiseerida või hallata ressursse, et algselt määratletud tulemusi saavutada. Meie riigi puhul oli selleks algseks ja ühiskonda ühendavaks ideeks isemajandava, rahva ehk avalikkuse huvides toimiva ning rahva õigusi tagava riigi loomine. Informatiivse diversiooni eesmärgiks on aga olukorra saavutamine, kus rahval ununeksid eesmärgid, milleks see riik üldse loodud sai ja et ta ei oleks võimeline neid algselt paikapandud eesmärke isegi nõudma. Domineerivaks saab lühiajaline perspektiiv, mis ei võimaldaks pikema perspektiivi loomist. See muudetakse informatiivselt ebasoovitavaks, sest ühiskonna sisepingetest utiliseeritavast ühiskondlikust ressursist allesjäävat ressurssi jätkub vaid esmavajaduste rahuldamiseks. Selle kaudu on seletatav ka olukord, kus meie palkade vahe on Euroopa Liidu esiotsaga 3-kordne, kuid meie kaubad on suure kodumaa turgudel ikka konkurentsivõimetud. Vabaturumajandusest ei saa antud olukorras muidugi juttugi olla. Ainus asi mida meil eksportida lubatakse on odav tööjõud, sest see on kasulik orjatööjõudu kasutavale maale. Tööd saavad odavalt tehtud ja laekuvatest maksudest on võimalik vananeva ühiskonna probleeme siluda. Kõige selle saavutamise meetodites jõuame aga jälle informatiivse diversioonini ja topeltstandarditeni. Selle nn uue religiooni näidisvorm on tarbimise ühishulluse propaganda ning tarbimisühiskonna loomine, et soodustada liiakasuvõtmisel baseeruva ühiskonnamudeli levikut.

Informatiivne diversioon seab inimese teovõime piiranguks unistamise kuni selleni, et rahvas suudabki elada vaid unistustes ja nende ulmade edasiandmises ning väärtustamises. Peamiseks eesmärgiks saab informatiivse diversiooni toimepanija-poolse informatsiooni ja mõtte edasiandmine eesmärgiga, et ohver edastaks vaid peremehepoolset informatsiooni. Veel parem kui ohver kasutaks vigade vältimiseks diversiooni toimepanija-poolset pühakirjatekstilist informatsiooni. Seda rolli täitsid eelnevatel aegadel piibel, seejärel KOMpartei pleenumite otsused ning tänapäeval euronõuded. Kõiki neid süsteeme iseloomustab olukord, kus tavakodanikule tehakse selgeks, et ilma nende pühakirjatekstideta muutub elamine võimatuks ja nende tõlkimise, loomise ja leviku peab informatiivse diversiooni ohver ise veel ka kinni maksma.

Nagu alati, on selle diversiooniakti toimepanekuks formeeritud vastavad informatsioonikandjad liidrite ja teda toetavate pühakirjatekstide kujul. Informatsioonikandjad ei pruugi siinkohal isegi teada, et on informatiivse diversiooni kandjad. Sellised agendid uluvad nagu alati oma peremeeste suunas. Diversiooni kvaliteeti näitab see, kui kõrgetel ühiskondlikel positsioonidel olevaid inimesi suudetakse agentideks värvata. Seee kõik viib inimese selleni, et tal puuduvad seosed vastutusvõimega. Nii formeeritakse ühiskond, kus tähtsaks saavad sõnad mitte teod. Kui tekib üleminekuvajadus sõnadelt tegudele, siis vastutust võtta ei suudeta. See on ka põhjus, miks sellises ühiskonnas sõnadele tegusid ei järgne.
Oluliseks saab see, et inimesed räägiksid asjadest nende sõnadega, mida tahetakse kuulda. Selle järgi saame teada, et ta on „oma“ inimene. Sealjuures on tähtis luua kontrollsüsteem, kus erinevad süsteemi elemendid kontrolliksid vastastikku teineteise vigu ja parandaksid neid etteantud informatsiooni raames. Selle toetuseks luuakse vastav ringkontrolli süsteem, mida reeglina täiendatakse nn kirikuordenite motivatsioonisüsteemiga. Tähtis on ka see, kuidas need kirikuordenid vastavate teenete eest üle anda ja lavastada üleandmistseremooniad nii, et see ärataks usaldust ordeni saajate suhtes. Seega pole oluline mida räägitakse ja kas lubatut ka ellu viiakse, oluline on see, kes räägib ja kes teda tsiteerivad. Seda massikontrolli süsteemi on kasutatud Vana-Rooma ajast saadik. Sealt edasi on neid meetodeid rakendatud nii Natsi-Saksamaal, Nõukogude Liidus, praegu Venemaal, Jevroopaliidus, USA-s kui ka Hiinas.

Kui inimene langeb informatiivse diversiooni poolt loodud äratundmise maatriksisse, siis selle kaudu saadakse aru, et tegemist on sõbraga, kaastöötaja või võitluskaaslasega ja teda saab usaldada. Indiviidi usaldus formeeritakse nende sõnade baasilt, mida ta soovib kuulda ja selle alusel tehakse otsus, et ta on „oma“ inimene. Tulemusena soovib indiviid kuulata vaid neid sõnu, mis informatiivse diversiooni akti kaudu on talle ette antud ning ta lakkab nägemast reaalsust. Talle luuakse abstraktne maailm, kus domineerivad ainult abstraktsioonid. Inimene oskab väljendada ennast vaid ideede ja mõisteruumide piires, mis on talle ette antud ja täpselt samasuguseid sõnu soovib ta kuulda ka teise inimese suust.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on samuti see, et ühiskonna arenguideaalid seotakse eelkõige inimeste külge, kes on vaimselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt allakäinud. Või nagu Platon on öelnud:”Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane muutub aga sellisele orjale inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega.” Informatiivse diversiooni kvaliteeti näitab see kui palju otsustavaid riigiameteid suudetakse sellise kontingendiga täita. Riigireetmine muutub siinkohal tavaks. Informatiivse diversiooniakti tulemuseks on kriitilise mõtlemisvõime langus kogu ühiskonnas. See kehtib nii indiviidi või inimeste grupi kohta, kelle vastu on akt toime pandud. Selle teostamiseks edastatakse teile algfaasis tõepärast informatsiooni ja luuakse usaldussuhe. Seejärel hakatakse seda informatsiooni vastavalt vastuvõtulävendi kasvamisele segama poolreligioossete fantaasiatekstidega. Seeläbi on võimule aidatud nii natsism, stalinism kui ka liberalism. Nii hakkab ühiskondades domineerima sektantlus. Sekt saab olla nii tugev kui tugev on usaldus sekti poolt antava informatsiooni ja atribuutika suhtes. Kriitiline mõtlemisvõime ja sektantlus on vastandid, mis teineteist välistavad. Kriitiline mõtlemisvõime saab tekkida siis kui te saate aru, et te ei saa usaldada inimest või selle inimese poolt tehtavat tegevust. Kriitiline mõtlemisvõime kaob seoses usaldusega. Seega mida suurem on usaldus, seda väiksem on kriitiline mõtlemisvõime. Sekti jõud seisneb selles, kuidas omada toimivaid instrumente psüühika mõjutamiseks, et tekiks usaldus sekti ja sekti poolt loodava või edastatava informatsiooni suhtes. Sellega vähendatakse kriitilist mõtlemist ja võimet olukorda analüüsida. Sektile on iseloomulik, et luuakse reeglid kuidas tuleb mõelda, mille järgi olukorda hinnata, ning usaldus selle vastu, et nii on õige. Nii luuakse veendumus, et nii on õige mõelda ja just sellisel moel tuleb protsesse või sündmusi hinnata – nii luuakse ründajapoolne väärtustesüsteem, mida rünnatav hakkab pidama omaks.

Veelgi enam – informatiivse diversiooni tulemusena muudetakse põlisrahvastele omast väärtuste ja normide struktuuri, müütide ja tabude struktuuri ja kultuuriliste aadete struktuuri. Näiteks Eesti kultuurilise eksistentsi mõiste on taandatud koorilaulu ja rahvatantsu tasemele. See, et meie nn kultuuriinimesed nendest probleemidest ei räägi ega suuda laiemates kultuurikategooriates mõtelda, on jällegi informatiivse diversiooni tulemus.Nii on meil hindama hakatud – egoismi, individualismi, varjatud orjapidaja mentaliteeti, ebanormaalseid peresuhteid jne. Näitena formeerib meie praegune informatiivne süsteem vähese orjapidajamentaliteediga põlisrahvast suurepärase orjapidaja. Kes väänaks oma rahvast probleemideta ja ilma igasuguse süümepiinata välja viimase elujõu, et näidata omakorda enda ülemustele ehk kõrgema astme orjapidajatele, et ollakse majanduslikult efektiivne. Majanduslik efektiivsus on aga ainus, millega ori ühiskonnas toimivaid protsesse mõõta suudab. Praktikas tähendab see minimaalselt teenust maksimaalse hinna eest. Seega peab ori läbi maksusüsteemi kinni maksma teed mida mööda orjapidaja juurde tööle sõita, ta peab ostma endale auto, et orjapidajani jõuda. Orja väärtust mõõdetakse selle järgi, kui kaugelt ta orjapidaja juurde suudab tööl käia. Süsteem annab algajale orjapidajale kätte töövahendid ja juhendid, mille abil ta saaks survestada enda kaasmaalaste psüühikat, peale suruda enda väärtushinnanguid, et luua argumenteeritud psüühiline usaldus inimeste vastu, kes on tema sarnased. Selle sektantluse efektiivsust hinnatakse selle järgi, kui hästi suudab koolituse läbinu psüühiliselt teisi omasuguseid mõjutada, kui hästi osatakse pähe määrida enda väärtushinnanguid ja muutuda dominandiks. Sisuliselt on see vaimne kodusõda enda rahva vastu.

Kõrgel uskumussuhtel baseeruva indiviidi, ühiskonna või riigi tunneme ära selle järgi, et vigade arv süsteemis kasvab, kuna süsteemi elemendid lakkavad nägemast ja tunnistamast vigu. Tulemusena kannatab nii indiviidi, kollektiivi või ühiskonna sooritusvõime, mis on ühtlasi ka informatiivse diversiooniakti eesmärk. Seega on meie ühiskondlik arengupotentsiaal pihustatud fragmentideks, kus puudub ambitsioon ja võime riigi ülesehitamiseks ning kodutunde tekitamiseks, sest kogu aur läheb omavahelise kodusõja katlamaja käigushoidmisele.

Informatiivse diversiooni läbiviimisel jõutakse niikaugele, et kohalikku initsiatiivi hakatakse naeruvääristama. Nii oleme jõudnud kohalike huvides mittetöötavate omavalitsusteni. Naeruvääristada tuleb ka neid, kes informatiivse sõja olemust üritavad paljastada, WikiLeaksi ja Edward Snowdeni näited on siinkohal ühed eredamad. Informatiivse diversiooni tunnuseks on ka see, et meedias domineerivad vaid süsteemi toetavad teesid – ülejäänud vaikitakse maha ning nende avaldajaid labastatakse. Süsteemi eesmärgiks saab võimalikult lühikese ajaga muuta tõeseks ja ainuvõimalikuks lahenduseks see, mida diversiooni läbiviijal lahendustena välja käia on. Kuna oma rahval lahenduste pakkumisel osalemisele asja ei ole, jääb kohalike rolliks vaid õigustada okupandi tegevusi. Okupandi eesmärgiks on aga muuta arusaamist toimuvast ja luua informatiivne seisund et okupatsioon ei olegi tegelikult okupatsioon vaid humanitaarabi toimetuleku tagamiseks. Luuakse illusioon ideaalselt toimivast riigist ja helge tuleviku kohesest saabumisest. Kõik mis selle kahtluse alla seab on tabuteema ning selle väljaütlejad riigivaenlased.

Informatiivse diversiooni eesmärgiks on uue „vaimse revolutsiooni“ eksport okupeeritavatele aladele. See toob omakorda kaasa foobiate ja hirmuühiskonna leviku, kus tekib vajadus investeerida hirmuga võitlemiseks ja nagu alati peab need kulud kandma informatiivse rünnaku ohver. Hirmufoobia leviku haripunktil tuleb okupeeritavale pakkuda vaid võimalust enda turvalisuse tagamiseks ja ta toidab rõõmuga okupandi sõdureid ning isegi maksab neile, et nad teda okupeeriksid, sest peale informatiivse diversiooni läbiviimist tähendab see orjale juba vabadust.

On selge, et sellises situatsioonis ei saa te mitte kedagi usaldada ja nii taanduvad toimivad kokkulepped vaid perekondlike klannide tasemele. See on ka põhjus, miks meil puudub omariiklusel baseeruv kodumaa-tunnetus. Me saame rääkida vaid eraomandist kuid mitte ühisomandist, mille nimi on kodumaa. Riiklus saab aga alguse ühisomandil baseeruva ühiskonnasuhte tekkest, mille alusel luuakse võimekus luua ühiskonna huvides toimivaid kollektiive. Alles kollektiivsusest algab kodumaa-tunnetus. See on tunne sellest, et meil on kõigil võimalus selle riigi ülesehitamisest osa võtta ja võrdsed võimalused osa saada sellise riigi hüvedest. Kui riik käsitleb inimest kui maksumaksjat, siis see on orjandusliku süsteemi tunnus ja rahval puudub suhe enda riigiga ning sealjuures ka omandisuhe. Seda, et rahval puudub suhe enda riigiga tunneme ära selle järgi, et riigil puudub vajadus ja hiljem ka võimekus rahva tarbimisvajaduste rahuldamiseks, mis peaks loodama ühiskondlike protsesside tagajärjel, mis on omakorda omariikluse tunnus.

Piltlikult öeldes viib informatiivne diversioon selleni, et meie ühiskondliku sooritusvõime ja suhtekorralduse laeks on perekondlike sõprusklannide moodustamine võimu saavutamise eesmärgil. See ei too aga endaga kaasa omariikluse teket ja ühiskonna juhtimisvõime asendatakse valitsemisega. Vastava kultuuri loomine on ka põhjus, miks omariiklusest loobumine ja asendamine klanniühiskonnaga on toimunud meie ühiskonnas ilma igasuguse poleemikata. Me suudame kodumaana mõista vaid enda korterit või maja, kus me elame ning laiem kodumaatunnetus ja mõisteruum puudub või õigemini pole seda suudetud või lubatud luua. Kui süsteem hakkab enda otsustes juhinduma üksikute kodanike soovidest ja süsteemi poolt etteantavast kasumisaamise himust, siis ühiskondlike vajaduste rahuldamisega ei tegeleta ja see viib süsteemi hukuni. Kui aga kodanike elu nurjub siis nurjub kogu süsteem ja vastupidi. Kusjuures tehnoloogilistes süsteemides me ei küsi endalt, mis on näiteks autol tähtsam, kas mootor või rattad. Sest kõik saavad aru, et kui üks neist on puudu siis auto sõitmise funktsioone täita ei saa. Selliste seoste mittetajumine sotsiaalsüsteemides viitab jällegi informatiivsele diversioonile.

Mistahes juhtimisprotsess saab ühiskonnas toimuda vaid siis, kui on olemas subjekt keda või mida juhtida. Kui juhtimissubjektid kohalike omavalitsuste näol on formeerimata, siis on tulemuseks kriis. Juhtimine muutub aktuaalseks ja võimalikuks vaid siis, kui eksisteerib struktureeritud grupp asjadest ühtemoodi arusaavatest inimestest. Kui aga kultuuriline allakäik on jõudnud sinnamaale, et süsteem suudab inimese vajalikkust hinnata selle järgi kui palju ta palka saab, siis see viib kaasaegse orjapidamise tekkeni. Palgalise suhte olemasolu riigi ja rahva vahel on aga selgelt vähe, et infoühiskonna tingimustes omariiklust luua, kuid meie oleme suutnud luua ühiskonna, kus palgaline suhe on indiviidi ja riigi omavahelise suhtluse lagi. Ideed töötavad isiklikus plaanis ühtemoodi, kollektiivses plaanis aga teistel alustel. Ühiskondlikult saab juhtida gruppe, kes töötavad teatavate põhimõtete alusel. Meie riigis peaks selle ühtse toimimiskirjelduse aluseks olema põhiseadus. Kui grupitegevuse aluseks ei ole põhiseadus, siis tuleb välja et grupid tegelevad riiklikult ja ühiskondlikult, mitte kokkulepitud printsiipide alusel.

Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et riigil või ühiskonnal puudub võimekus strateegiliste pikaajaliste eesmärkide saavutamise põhiteede ja tegevuspõhimõtete ning eesmärkide määratlemiseks. Kui põlisrahvastel õnnestub need informatiivses sõjaseisukorras siiski määratleda, siis tuleb luua kõik tingimuseks selleks, et tal puuduks võimekus nende eesmärkide taktikaliseks realiseerimiseks. Veel parem kui suudetaks luua rahvuslikust aspektist lähtuv riigi või ühiskonna strateegilise arengu huvi puudumine. Sellele peab kaasa aitama teadussfääri kihistumine, mis ei võimalda strateegiliste eesmärkide määratlemist ja lahendamist. Luuakse hindamissüsteem, mis hävitab rahvusliku teaduskaadri järjepidevuse. Veel parem, kui rahvuslikele huvidele orienteeritud teadlased saaks välja vahetada informatiivse diversiooni toimepanijale lojaalse kaadriga. Reeglina on selleks kaks teed – kas täielik väljavahetamine noore kaadriga (et puuduks side minevikuga!), või olemasoleva seast lojaalse kaadri komplekteerimine. Kolmas võimalus on veel. Hoida teaduskaadrit pidevas rotatsioonis, et nad ei jõuaks süvaanalüüsini. Võtmepositsioonidele jäetakse sellisel juhul aga isikud, kes on informatiivsele diversandile meelepärased. Informatiivse diversiooni kvaliteedi mõõdupuuks on see, kui neid meetodeid kasutatakse kombineeritult, mis raskendab olulisel määral diversiooni avastamist, sest protsessid ühiskonnas imiteerivad normaalset kulgemist. Luuakse seega süsteemid, kus lokaalsed teadus-tehnilised eesmärgid peavad vastama globaalkorporatiivsetele huvidele ja peavad olema globaalsüsteemide poolt kasutatavad. Väikeste rahvuskildude teadustehnilist kaadrit on vaja kui intellektuaalset ressurssi korporatiivse globaalsüsteemi taktikaliste eesmärkide saavutamiseks – rahvuslike eelarvete kaudu.

Globaalkorporatiivse informatiivse diversiooni eesmärgiks on luua Homo Sapiensi asemele uus liik – TEENINDAV INIMENE. Teenindava inimese kasvatamiseks vajaliku elukeskkonna tunnusteks on piiratud eneseteadvus, mis saavutatakse läbi massimeedia ja arvutimängude leviku, mida saaks juhtida läbi haridussüsteemi, narkomaania, alkoholismi, aidsi leviku või sõjaliste konfliktide tagamise kaudu. Kuna teenindava personali ülalpidamine peab olema odav, siis peab teda iseloomustama odavtoitumine. Praktikas tähendab see geenmuteeritud toiduainete varustamise tagamist. Tänaseks on loodud reaalne tehnoloogiline võimekus teenindusliku käitumisega inimrassi loomiseks. Küsimus on selles, millise positsiooni meie teiega tahame selles süsteemis võtta.

Informatiivse diversiooni tunneme ära ka selle järgi, kui toimub süsteemne kõlblusnormide lõhkumine ja alternatiivsete väärtussüsteemide loomine, mis ei lõimu reaalse eluga. Viiakse ellu isikuvabaduste absolutiseerimine, mille kohaselt laps on tähtsam kui vanemad ja seksuaalvähemuste kaitse tähtsam kui traditsioonilised pereväärtused jne. Väärtushinnangute süsteemi muutmine peab toimuma kõikidel ühiskonna tasanditel – perekonnast kuni riigikoguni. Selle kohaselt peavad isiklikud huvid olema tähtsamad kui riigi huvid, isiklik arvamus tähtsam kui riiklik seadus jne. Kuni selleni, et nn arvamusliidrite otsused on riigi arenguvektori määratlemisel tähtsamal kohal kui seadused.

Informatiivne diversioon viib sisuliselt suveräänse riigi süsteemse lõhkumisstrateegia rakendamiseni, mis on ainus ühiskonna väärtushinnangute kaitsmise instrument, mis määrab ära piiri seaduste ja inimese õiguste vahel ja loob eeldused nende õiguste tagamiseks. Seega isikuvabaduste absolutiseerimine on viinud meie riigi hävinguni. Me oleme iseseisva riigi asemele saanud kamba inimesi, kes võitlevad omavahel – kellel on õigus!? Sellised süsteemid on aga väliste süsteemide poolt kergesti manipuleeritavad. Sisuliselt on see vaimne kodusõda. Riik taandatakse antud olukorras kodanike kogumini, mis on manipuleeritav üksikute indiviidide poolt. Nii on iibeprobleemi eitamisest saanud massiilming, mis on vastuolus rahvuse loomupärase olemusega. Kõik need protsessid viitavad TEENDINDAVA INIMESE loomise protsessile.

Kokkuvõtvalt tõdeme, et eksisteerib mitut liiki informatiivse diversiooni akte. Need on siis teadlikud ja mitteteadlikud, mille kaudu on läbi ajalooprotsessi inimesi vallutatud, allutatud ja anastatud. Teadlikud diversiooniaktid on suunatud konkreetsete liidrite vastu, kes muudetakse diversiooniakti edastajateks. Siinjuures juht või liider, kes on informatiivse diversiooniakti ohver ei pruugi ise teada, et tema kallal on informatiivne diversiooniakt toime pandud. Selle mitteteadvustamine näitabki informatiivse diversiooni kvaliteeti. Nii on juhtunud, et individualism on lõhkunud meie kodutunde meie enda kodumaal. Sest kollektiivne ja kogukondlik mõtlemine on alus, millele kodumaatunne saab tekkida. Individualismi domineerimine viib aga selleni, et kollektiivide toimimisvõime hääbub. Selle tulemusena puudub meil kollektiivne tegevus, mis viiks tõelise, inimeste huvisid esindava omariikluse tekkeni. Praegu puudub meil riigina aga isegi võimekus eksisteerida põhiseaduse järgi, rääkimata rahvaks saamisest.

Selge on see, et eelpool kirjeldatud informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. Kui mistahes arengutega pole ühiskonnas 25 – 30 aasta jooksul hakkama saadud, siis tuleb alustada kõigi protsessidega otsast peale. Nii on ka väikeriikide omariiklusega. Vahepeal toimunud põlvkonnavahetusega vajavad arengud täiesti uue teadustehnilise kaadri ja mõttekaaslaste auditooriumi loomist, kellega arengudialoogi astuda ja informatiivse diversiooni ohte ennetada. See kehtib ka iseseisva ehk iseseisvalt toimiva riigi loomise kohta, mis pidi olema meie omariikluse alus, mida aga pole praktikas suudetud luua ega realiseerida. Sõnade ja tegude vastuolu antud kontekstis on esmane informatiivse diversiooni akti tunnus. Kes ja millistel eesmärkidel seda meie kallal toime paneb, saate antud metoodika alusel ise tuletada.

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult?

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult? Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“  punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“.  Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi  eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu  ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei  soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus.  Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata.  Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja  on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html  

Verised majad – film omandireformist

Tõsielusündmustele tuginev dokumentaalfilm Eesti omandireformist
Režissöör Toomas Lepp

Taasiseseisvunud Eestis läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. Samas on omandireform igat Eestis elavat inimest puudutanud valdkond, mille puhul on võimulolijad sageli üritanud hoiduda tõe rääkimisest ja faktide laiemale avalikkusele avaldamisest. Omandireformiga kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja paiguti isegi kuritegelikkusest on üldiselt vaikinud peavoolumeedia ja ka valitsusringkonnad.

Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

Just see ülekohus on tänaseni heastamata! Riik ei ole senini seda püüdnudki teha ega ilmutanud mingitki initsiatiivi inimestele tekitatud kahju heastamiseks.

Filmi tellis Tallinna Linnakantselei

Toomas Lepp
Estonian Filmmakers´Union
Independent producer
toomas@lepp.ee

Selgituseks;

17.septembril 1997.aastal esines Riigikogus majandusminister Jaak Leimann. Tsitaat tema kõnest: „Tõepoolest peame tunnistama, et ligi ükssada tuhat on neid inimesi, kes ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset nii nagu teised.“


Vaata filmi: https://reforms.ee/karm-film/

Loodus- ja kultuuripärandi hävitamine vägivallaga

2017.a jaanipäeva paiku Tallinna Linnavõimu kinnitatud
Haabersti Linnaosavanema Marek Jürgenson ajendil
jõustas Sotsiaalminister Andres Anvelt valitsemisalas
Politsei jõuga põlisrahva loodus- ja kultuuripärandliku
1986.a kõrgelt 280 miljonit inimese tasandil tunnustatud
Mudel-Linna (Väike Õismäe) elamurajooni planeeringu muutmist.

85% Euroopa Ühenduse toel likvideeriti ~4ha [E8] Tallinn-Paldiski maantee kaitsevööndit, mis leevendas maantee keskkonnamõjusid külgnevate akende kaudu ventileeritavate elu- ja magamisruumidega kodude suhtes.

Arhitektuuripärandi muutmise ajendiks oli ilmselt teisel poolt [E8] maanteed paiknevatele kaubanduspindade parklate säästmine maantee laiendamise ehitusprojekti raames.

Elanike omavalitsus – seistes otsuse ees kas laiendada teed loodus- ja arhitektuuripärandliku elamurajooni 1900 inimese koduks olevate elamute kaitsevööndi või kauandusettevõtjate segastel asjaoludel taasiseseisvumise ajal omandisse ilmselt õigusvastaselt liikunud planeeringualuse maa arvelt – tõi ettevõtjate huvides ohvriks Koridor.I Keskkonnamõjude hindamise aruande kohaselt 1900 inimese kodud!

2018.a tuvastas Terviseamet et välisõhu müra tase ületab tervise ja heaoluvajaduse taset ning müra on vastav et põhjustada ägedaid ja kroonilise tervisehäireid ning on pärsitud kognitiivne võimekus.

vt. juhtumi videosid: https://hingetee.ee/emapuu/emapuu-videod/
vt. kuidas politsei lasi tsiviilelanikkonna suhtes käiku kumminuiad: https://youtu.be/8qo5Pk00LkQ