Rubriik: Sotsiaal

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine, kirjutab Peeter Espak.

Peeter Espak, Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja – Avaldatud ERR-is 01.10.2023

Arutelud selle üle, et eestlane pole endiselt üle saanud mistahes välismaist isandat pühalikult imetlevast ja temaga igas olukorras alandlikult kohanduda püüdvast sunnismaise maata mehe orjamentaliteedist, kerkivad ikka ja jälle meie avalikkuses esile. Olgu kasvõi tõdemusena lähiminevikust, mille kohaselt ka Nõukogude ajal võis nii mõnigi jõud Eestis täita Moskvast saabuvaid totraid juhiseid saksa täpsusega.

Kaasajal peegeldub see eelkõige kasvõi Belgia impeeriumi pealinnast saabuvate paiguti niigi totrate regulatsioonide kohapeal täide viimises moel, mis keeravad totrusele ja bürokratismile veel topelt vindi peale. Ning loomulikult ettekujutatava käskija kõikidele suunistele allumises olgu USA hetke valitsuse woke-mentaliteedi lõpuni omaksvõtmise kaudu või kust iganes mujalt saabuvate ideoloogiatega kaasa minemises, mis nüüdseks on sageli ammugi ületanud nii mõnegi kunagise revolutsiooni ahelaist vabanemise kuvandid¹.

Meil täidetakse välismaiselt Issandalt ehk kujuteldavalt omanikult saabunud suuniseid, korraldusi ja isegi kuluaarides kuuldud sosinaid või pisikesi vihjeid vähimagi järelemõtlemiseta ning ülisageli pigem juhul, kui mitte keegi meilt seda isegi ei ootaks.

Rumalus ei akumuleeru Eestisse sugugi mitte seetõttu, et Brüssel või ka USA mingi partei ideoloogia nii käsib, vaid kohapealsed enda meelest jumalate asehalduri või kupja seisuses nomenklatuursed ringkonnad ise võimendavad seda üle ja teevad eeldatavale käskijale meeldimiseks ja pugemiseks ükskõik mida; hüppavad kasvõi iseenda nahast välja².

Sihiks silme ees on ehk kunagi preemiana saadav kõrgepalgaline koht mõnes rahvusvahelises struktuuris või ka kodumaises majandis, mis aitaks saavutada palga senisest kohalikust mäekõrguselt suurema numbri tõttu isikliku finantsilise kindlustatuse kuni surmani. Samal ajal enda seisusest automaatselt madalamal seisvaks ja mandunuks pidades kõike, mis moodustab tegelikult Eesti rahva, tema ajaloo ja kultuuri.

Kui keegi aga säärast stagneerunud ringkäenduslikku olemust kritiseerida peaks võtma, tuleb tavaliselt vastusena tõdemus, et “Usku peab olema!” Me pidavat oma riigistruktuure, nomenklatuuri ning kõike nende tehtavat ja arvatavat automaatselt heaks kiitma ja iialgi mitte kritiseerima, sest skeptilisus või eriti soov miskit muuta paremini toimivaks viitavat usu ja usalduse puudumisele ning negatiivsetele emotsioonidele “meie” kõige ühise Eesti vastu. Kui su usk ei ole pime ja vankumatu, siis tulevad ju riigivastased võimule ja võtavad kõik ära.

Meil prevaleeriv riiklik mentaliteet ei tegele mitte oma riigi, rahvastiku, kultuuri, ühiskonna, majanduse, kunsti, teaduse ja üldse meie oma elu loomise ja ülesehitamisega, vaid eelkõige väljamaal elava kujuteldava kõrgemalseisva Suure Isa või Ema (või nüüd ka Sootu Käskija) mõttemaailma, elukommete ja isegi psühholoogilise häirituse matkimisega.

Säärane enese väheväärtusliku ja ise mõtet omava subjektina ebaolulisena tunnetamine ei pärine sugugi vähem kui pool sajandit (1940-1987) kestnud vaimsest täielikust tasalülitamisest. Tõenäoliselt mängivad siin rolli siiski pikemalt sisseõpitud kultuurilised mõtlemismallid ja käitumistavad. Nüüdseks juba ligi 35 aastat järgemööda vormiliselt sõna- ja mõttevabadust omav riik ja kultuur oleks pidanud selle aja peale juba bolševike võimu poolt pealesurutud sundkäitumistest vaimselt vabanema.

Juurpõhjust peaksime ikkagi otsima palju kaugemast ajastust. Pigem tulenevana oma kodumaal poliitilistest õigustest ja ka omakeelsest eliidist pikkamööda ilmajäämisest keskajast alates, milline olukord kestis siiski teisel aastatuhandel sajandeid.

Elasime rahvana sadu aastaid enne taaskord päriselt maa ehk oma talu omanikuks saamist oludes, kus omakeelse ja -meelse võimu või kõrgemalseisva isiku laeks oligi olla kas kubjas või parimal juhul ehk mõisa valitseja. Mitte aga päris omanik, kes iseenda ja oma lähikonna eest ka tõeliselt vastutab ja oma tulevikku kujundab. Saanuna lõpuks de jure küll maa, talu või mõisa omanikuks, ei suudeta aga uskuda või vaimus päriselt tunnetada, et omanik olla tuleb ka de facto.

Mõistmaks, et meid iseseisva kultuuri ja rahvana kummitavad vaimsed probleemid olid ühiskondliku mõttemalli tasandil vägagi samased hoopistükkis teistes poliitilistes oludes ka sadakond aastat tagasi, sobikski siinkohal tsiteerida tollal veidi üle 20-aasta vanust Uku Masingut ja tema detsembris 1931 ilmunud esseed ajakirjas Olion pealkirjaga “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”³.

Kõige välismaise ja automaatselt endast seetõttu kõrgemalseisvaks peetava maitsetu matkimise kohta kirjutas Masing toona järgmist: “Kui me tahame olla ainult matkijad (järeleaimajad), siis on parem, kui meid üldse ei oleks. Ja kui öeldakse, et me kunagi ei jõua matkimisest kaugemale, siis on parem jätta kogu see kultuuritsemine. Sest ahv pole mingi väärtus, pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses. Mingem sinna!”

Ka meil on kohatav tendents piinliku täpsusega jälgida, mida meist räägitakse või arvatakse kus iganes “välismaal”. Nagu Masing kirjutas: “Kui keegi meist välismail kõneleb, siis teeb publitsistika sellest otsekohe sensatsiooni ja me tunneme end väga liigutatud, et ka meid tuletatakse meele.”

Iga õige meelestatusega inimene, kelle kohta kasvõi mõni pisike välismaa ajakiri on mingi kuvandi või seose loonud, muudetakse meil kohapeal maailmas läbi löönud superkangelaseks. Kuigi täiesti valdav osa läänemaailmast või veelgi enam oriendist, kus elab praegu kaks kolmandikku maakera rahvastikust, pole vastavast startupperist või ka poliitikust teadlikud ega hakka kunagi olema.

Ka meil nüüd läbiviidud ja ees ootavaid seadusemuudatusi põhjendatakse sageli sellega, et kuskil heades ja sallivates riikides on ju nii: miks meie peame tegema teisiti ja mõtlema ise?

Miskipärast samades riikides tehtud rohkete valede valikute ja äärmuslike poliitiliste otsuste hiljem kahjulikke ja katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud tulemeid alates usufanatistmi levikust, enda kultuurilise enesemääratluse ähmastumisest, kontrollimatu sisserändega seotud kuritegevusest ja ületamatutest ühiskondlikest probleemidest nagu ka arulagedast sotsiaalhoolekandesüsteemist meil aga õilsa eeskujuna otse ja ausalt progressivistlikus meelsuskonnas ei räägita. Sellest vaikitakse teades väga hästi, mis tegelikult toimumas.

Välismaa mõisnikku ei ole ju paslik avalikult kritiseerida ja veelgi vähem Issanda loomuses esinevaid vigu kellelegi nina alla hõõruda. Me peame tegema täpselt just nii, nagu meist õilishingsemad ees valesti tegid. Teades juba ette, et tulemiks on ületamatud lõhed ja parandamatult katkine ühiskond. Kuigi kõiki ligikaudu rahuldavad otsused ja regulatsioonid oleks saanud ja ka saaks teha just sel moel, et mõtleme ise ja teeme ise kohapeal nii, nagu meile õige või ka mõistuslik tundub.

Samasuguse pärdiku või ahvina on aga käitunud lisaks progressivistliku riigiusundi esindajatele ka nii mitmedki muud parem- ja vasakjõud.

Venemaa osaline puhtakspesemine või vähemalt tema agressorisüü teataval määral pisendamine või siis taaskord NATO-kriitika kurja USA imperialismi-kaardiga vehkides on meile samuti üks ühele läänest sisse imporditud. Olgu siis kõiges maailma kurjas oma enda kodumaad USA-d süüdistavatelt ülikoolimarksistidelt, kelle puhtakujulisemaks eestkõnelejaks on punaprofessorist filosoof Noam Chomsky. Või siis USA isolatsionistlikku ja fundamentaallibertaarset tiiba esindavatelt ringkondadelt, kelle kõige iseloomulikumaks näiteks võib pidada Tucker Carlsonit, kelle konservatiivne kuid ukrainameelne maailma suurim uudistekanal Fox News oli sunnitud jutu liialt absurdseks ja ebapatriootlikuks muutumise tõttu ametist vallandama.

USA-s kohapeal on aga isolatsionism ja libertarism rohkem kui sajandipikkuse traditsiooniga pigem isegi peavoolu mõtteloo ja (riigi)filosoofia osa. Libertaarseid ja isolatsionistlikke vaateid ei toeta ei vabariikaste partei enamus ega ka Donald Trump, aga libertaaride hääled on vaja valimistel koju tuua ja seega neid ka kampaanias kõnetada.

Tegu on USA ajalugu ja ka maailmatunnetust arvesse võttes sündinud kristliku ja isegi naiivpatsifistliku liikumisega, mida me ei peaks Eestis mitte demoniseerima, vaid lihtsalt (huumoriga) analüüsima ja mõista püüdma.

Riigis ja piirkonnas, mille naabriks on kuritegelik, paganlik ja barbaarne meie füüsiliseks likvideerimiseks ainult õiget hetke ootav moskoviitide impeerium, täpselt samade õigustuste või argumentide esitamine, nagu tehakse seda mitmete lääneriikide osades mõttevooludes, ei ole enam isegi absurdne või “düstoopiline”, vaid põhjendatav ainult lauslollusest tuleneva kriitikavaba “lääne eeskuju” ahvimisega.

Räägitakse ning kopeeritakse kampaaniategevuses ilma enda aju kasutamata lihtsalt sama, mida mõni liikumine olgu Euroopas või USA-s on juba ees öelnud. Sealjuures aru saamata, et täiesti valdav osa USA tipp-poliitikuid, kes oma kampaaniakõnedesse libertaarseid ja isolatsionistlikke jutupunkte sisse panevad, ei tee seda mitte sellepärast, et nad nii arvavad või veel vähem kunagi tegutseksid, vaid osas osariikides (sh maruevangeelsetes-naiivkristlikes) on see valimiste võiduks ja elukutseliste skeptikute häälte saamiseks paratamatus.

Mõned meie jõud asusid aga võitlema vastu meile mitmetest lääneriikidest võõra ja sobimatu kaubana sisseimporditud progressivistlik-revolutsioonilistele ideedele ja narratiividele sisuliselt üks ühele üle võttes neis samades riikides tegutsevate ja ainult nende oludesse sobivate parempoolsete ja konservatiivsete jõudude kampaaniastrateegiaid ja jutupunkte kasutades.

Kas seda tehti puhtalt rumalusest ja mõtlematusest või taaskord lihtsalt matkimaks endast automaatselt ülimaks ja õilsamaks peetavaid jõude olgu USA-s või Euroopas endas?

Pigem vast ikka selleks, et taaskord peeti iseenda päris rahvuslikul ajalool, kultuuril ning meelelaadil baseeruvat võimalikku narratiivi vähemväärtuslikuks ja madalamaks kui välismaa tähtsate eeskujude ees poseerimist, nendega koos pildile saamist ning tubli olemist.

Masing esitabki ka küsimuse: “Kui korra objektiivselt ja päris rahulikult mõtelda: mis mõtet on olla kuulus miljoni hulgas? Kõige vähemalt tuhat ja nelisada ja üheksakümmend ja üheksa miljonit pole mitte kuulnudki selle Eesti “suuruse” olemasolust. Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. Ei tasu igatahes ära asjaga nähtud vaeva. Aga kui edasi küsida, et milleks see kuulsus siis on vajalik, mida nii püütakse, siis ainult selleks, et koguda endale võimalikult rohkesti mammonat.”

Meie tõusikeliidi mentaliteeti iseloomustavad aga ehk kõige paremini Masingu järgnevad väited: “Igaüks tahab olla tsiviliseeritud, haritud ja, kes teab, milliseid termineid ta veel enda kohta peab maksvaks. Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus.”

Me oleme harjunud pidama tsiviliseeritusse või harituse tunnuseks eelkõige seda, mida meile keegi ideoloog väljast vastavalt oma enda ja meiega ühildamatu ajaloo või ühiskonna baasilt ette kirjutab. Nüüdsel uuel ajastul on endise imperialistliku “harituse” või “tsiviliseeritusse” asemel kasutusel terminid “sallivus”, “avatus” ja “rohelisus”, mis on oma kõikehõlmavuses ja teistsugust välistavuses paiguti äraspidiselt sama radikaalsed ning ka samast geograafilisest piirkonnast pärit kui kasvõi 20. sajandi antisemitismid ja rassilised segregeerimised.

Kuni selleni välja, et tõenäoliselt nii mõnigi teismeline usub juba siiralt, et ka meie lõunaosariikides pidasid Eesti talumehed mustanahalisi orje, kellele tehtud süü peame nüüd lunastama.

Isegi relvade olemuse üle käiv debatt on meil juba sageli viidud samale mõttelisele tasandile, mis prevaleerib Ameerika Ühendriikides. Eesti rahvas ja tema ajalugu on ka mõnede meie enda teadlaste poolt asetatud otse endiste imperiaalsete lääneriikide (post)kolonialistlike teadusnarratiivide ja meetodite sisse kordagi isegi kaalumata nende teooriate ja narratiivide täielikku ja absoluutset sobimatust meie enda riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri.

Asjaolu, et olgu Belgia, Prantsusmaa, Briti impeerium, Saksamaa ja USA koloniseerisid ning vahel ka hävitasid terveid rahvaid ning nende rahvaste kulul ka üpriski sageli rõhudes elatusid, peetakse automaatselt justkui ka meie enda kaassüüks, sest kas pole me siis ju kõik mitte ometi heleda nahaga ja valged rõhujad.

Araablasi ja suurt osa moslemeid, kelle orjakaubanduslikust ajaloost olgu Aafrikast või Euroopast miskipärast eriti ei räägita ja kes on samuti täie õigusega kvalifitseeritavad sageli “valgeteks”, loeb aga võltssallivuslik ringkond sageli rassiliselt (sic!) allasurutud tagakiusatuteks, kelle peame koheselt ilma ühtegi küsimust esitamata oma riiki laskma, sest keegi Saksamaal või kus iganes mujal arvab niimoodi.

Endised koloniaalimpeeriumid ja vallutajariigid on asunud oma just nimelt ka päriselt eksisteerivat süüd lunastama sedakaudu, et suruvad ainult neil endil lasuva ja ka korvamisele kuuluva vastutuse peale neile teistele, kes toimunus isegi grammivõrra süüdi pole. Ise ennast aga ikka ja jälle moraalselt süütute ja ülimatena esitledes ning tehes seda sageli just nendele samadele rahvastele (sh eestlased), kellele nemad ise kallale tungisid ning kelle ees nad ka oma eri mahhinatsioonide ning genotsiidide ja ülekohtu mahavaikimise läbi ajaloolist süüd omavad.

Saksamaa, kelle osalusel sõlmiti aga aastal 1939 meie anastamist võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakt, ning kelle ajaloolise tegevuse tõttu on selgelt kannatanud mitte ainult kogu Euroopa, vaid terve maailma “sallivusruum”, oli ja ka on aga sageli eeskujuks tõstetud õige inimesearmastuse ja sallivuse ekspordil muuhulgas ka Eestile, kes pole kunagi kedagi orjastanud ega ka koloniseerinud.

Vahel jäi enne Ukraina sõda meile pähemääritud ideoloogiast veel ka tunne, et justkui meie ise olekski need tõelised natsid. Süüdi lausa vist ka Hitleri olemasolus. Samal ajal kui hea ja salliv “sakslane” koos “prantslase” ja teiste sõprade-kultuurrahvastega üritab meile läänest avatust ja sõbralikkust õpetada. Veel veidi aega tagasi muidugi ka venesõbralikkust.

Pimeduses, vaimutuimuses ja sallimatuses elav eestlane ise aga ei suuda seda kõike mõista.

Prantsuse vasakutopistide ja fanaatikutest pseudoteadlaste teooriaid kasutades tehakse aga meile ajalooteaduse nime all selgeks, et tegelikult pole meid üldse olemas olnudki. Sakslased konstrueerisid meid 19. sajandil. Vabadussõda olla aga lihtsalt üks rahvusromantiline müüdiloome, mida peaksime käsitlema osade ajaloolaste arvates hoopiski mittebinaarsete poststrukturalistlike ajalooteooriate tuules. Ei saa ju olla kõik nii mustvalge, et vaenlane oli paha ja meie head. Ei tohi sel moel kahte vastanduvat poolust tekitada, sest maailm on siiski multiperspektiiviline ning tõde ja ka fakt eksisteerib ainult vaataja silmades.

Ka Masing järeldab, et eestlase allaheitlik ja pugejalik meelelaad võiks ju olla mingi nurga alt isegi positiivne, et “selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi”. Aga häda on selles, et “kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi”, leidub meie seas mitmeid “üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”

*

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine.

Kubjas või kellegi teise vara haldaja olemine on olnud niivõrd pikalt ideaaliks, et iseendas peituvat suurt ja võimsat ning edasiviivat ei suudeta sageli hoomata ega äragi tunda. Iseenda rahvast allasuruva ja ekspluateeriva kupjaideaali purustamine ning omanikuks oleku uhkuse kasvatamine saab olla ka ainus vaimne tee edasi.

Teadmine, et see siin ongi sinu maa ning sa ei halda või käsuta seda kellegi teise heaks ja hüvanguks, vaid iseenda jaoks. Vastavalt iseenda loodud narratiividele, mitte kellegi teise omadesse sulandudes.

Suur osa Eesti rahvast on tasapisi hakanud ise omanikuks olekut omaks võtma ja sellest omanikutundest lähtuvalt nii oma kodu kaunistama kui ka looma. Nomenklatuurne ja pugejalik kupja- ja mõisavalitsejaseisus on aga liialt kaua saanud areneda ja ise vormuda oma rahvast täiesti eraldi ja lahku kasvades. Omandades endale tasuna välismaise isanda määrdunud ja aukliku särgi, mida nüüd paaniliselt oma privileegide kaotamist kartes ka kogu muule rahvale selga üritab määrida.

Pärdikuid haldavad tsirkusedirektorid, kes pärdikuks olekut meile ideaalina maha üritavad müüa, peavad jääma minevikku ning asenduma maa omanikega. Siis saab ka Eesti päriselt vabaks.

¹ Peeter Espak, “Tänaval karjuvate pööraste “euroopalikel väärtustel” põhinevat sõda ei taha siia keegi”. — Postimees 20. märts 2017.

² Peeter Espak, “Eesti võimulolijad võtavad riikide soovitusi käskudena, nagu juhmid talumehed 19. Sajandil”. — Eesti Päevaleht/Delfi 7. juuni 2021.

³ Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”. — Olion 1931, nr 12. / Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”.— Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, lk 46-51.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“  punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“.  Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi  eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu  ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei  soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus.  Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata.  Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja  on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?