Riik nagu partei

Riik nagu partei, Õhtulehe juhtkiri 19. 04.2002

SL Õhtuleht ei pea õigeks, kui kõik Eesti parteid panevad omavalitsustes ja riigiametites suure hulga mehi ja naisi parteiasja ajama. Eestis on aga parteid ja avalik sektor nii segi kasvanud, et maksumaksjatel pole ülevaadet, kuidas nende raha kasutatakse.

See, et Keskerakonna riigikogujast infojuht kaasab parteikaaslastest ministeeriuminõunikke erakonnatöösse, on kurb reaalsus.

Ainus, mis teda natukegi õigustab, on see, et samamoodi käituvad kõik Eesti erakonnad. Eesti omavalitsustes ja riigiametites on tõenäoliselt juba sadu nõunikke, kelle ainus ülesanne on parteid valimisteks ette valmistada.

Eestis on kujunemas parteiühiskond. Partei loata ei tehta enam midagi. Kodanikuühiskonnale omane vaba mõtlemine on surutud kitsastesse raamidesse. On kaks arvamus: vale ja partei(juhi) oma.

Oleme sel nädalal juhtkirjas juba maininud, et Eestis pole poliitikute ja nende üha kasvava omavoli üle kontrolli. Probleem pole tekkinud täna. Praegu puhkevad õide üle 10 aasta tagasi kasvama pandud taimed.

Oleme jõudnud olukorda, kus sõnad “poliitik” ja “poliitika” on eemaletõukavad ning valelikkuse sünonüümid.

Eile kinnitas SL Õhtulehele üks mõjukas poliitik, et mängima peab kehtestatud reeglite järgi. Kuna poliitikud on reeglid, tihti ka kirjutamata, kehtestanud, siis nende üle ei saagi kontrolli tekkida. Rääkimata vastutusele võtust.

Kahjuks kehtib Eestis vaid kriminaalne vastutus, moraalne vastutus on Eesti poliitikute puhul välistatud.

Seda kõike saab muuta vaid rahvas. Aga kuidas? Ikka poliitika kaudu, sest pärast valimisliite on aktiivsete kodanike ühendustel kriips peal. Seega: suletud ring. Poliitikud on kehtestanud üleüldise parteiriigi.

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Sigadus: 397 SE – eriti ohtlike jäätmete ebaseaduslik hülgamise karistuste alandamine kuni 2096 korda 2017.a

“Keskkonnatasude mõjuanalüüs” 2013.a Säästva Eesti Instituudi ja Tartu Ülikool – kohaselt:
“Kehtivas keskkonnatasude seaduses on kõrgem saastetasumäär kehtestatud suurema keskkonnaohtlikkusega jäätmetele.
Nii on puidukaitseaineid, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavatele jäätmetele ning kivisöe- ja põlevkivitõrvale ning nende saadustele, samuti neid sisaldavatele bituumenitaolistele segudele ja põlevkivi töötlemise pigijäätmetele, kehtestatud aastani 2015 saastetasumäär 62,56 eurot tonn.
Eriti ohtlikke aineid (nt elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle ning orgaanilisi pestitsiide) sisaldavatele jäätmetele on kehtestatud eriti kõrge tasumäär – 625,56 eurot tonn.
Nimetatud jäätmete kõrge saastetasu eesmärk on eelkõige vältida
nende ainete kasutamist
. Kuna alates aastast 2009 pole nimetatud jäätmeid prügilasse praktiliselt ladestatud, siis on kõrgem tasumäär olnud ka õigustatud.
Seega on ettepanekuks perioodil 2016–2020 tõsta kõrgema keskkonna-ohtlikkusega jäätmete kõrvaldamisele kehtestatud saastetasu iga-aastaselt 5% aastas […] võiks ka siin järgida jäätmevaldkonna saastetasu ühist printsiipi (iga-aastane 5%-line saastetasumäära tõus) ja tõsta iga-aastaselt ka nende jäätmete saastetasu määra.”

Hoolimata SEIT ja Tartu Ülikool Keskkonnatasude mõjuanalüüsi ettepanekust toimetas riigikogu risti vastupidi….

06.03.2017.a Vabariigi Valitsuse nimel, Aivar Rahno, Riigikantselei istungiosakonna juhataja esitas riigikogule Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 397 SE. (vt.https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/479b3594-6f26-454b-bddf-2e51c1103a58)

Valitsus oli koosseisus:
peaminister, Jüri Ratas; keskkonnaminister, Marko Pomerants; tervise- ja tööminister, Jevgeni Ossinovski; haridus- ja teadusminister, Mailis Reps (Rand); välisminister, Sven Mikser; maaeluminister, Tarmo Tamm; sotsiaalkaitseminister, Kaia Iva; kultuuriminister, Indrek Saar; justiitsminister, Urmas Reinsalu; majandus- ja taristuminister, Kadri Simson; ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, Urve Palo; siseminister, Andres Anvelt; rahandusminister, Sven Sester; riigihalduse minister, Mihhail Korb; kaitseminister, Margus Tsahkna.
Eelnõu menetluse juhtivkomisjon – Riigikogu Keskkonnakomisjon oli koosseisus: Juhataja, Rainer Vakra, Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Kalle Palling; Toetav personaliga: Elle, Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik).

07.07.2017 Eelnõu menetluse Juhtivkomisjoni (Riigikogu Keskonnakomisjoni) protokolli kohaselt p.2. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (397 SE)
Marko Pomerants märkis sissejuhatuses, et eelnõu eesmärk on seadustada andmekogu, millel täna õiguslikku alust veel ei ole.
Aivi Aolaid-Aas selgitas, et ettevõtjad on andnud positiivset tagasisidet ka eeltäidetud aruannete osas, mida infosüsteem suudab ise kokku koguda.
Otsustati:
Määrata eelnõu (397 SE) ettekandjaks keskkonnakomisjoni liige Terje Trei;
Teha ettepanek võtta eelnõu (397 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 22.03.2017; Teha ettepanek eelnõu (397 SE) esimene lugemine lõpetada; Teha ettepanek määrata eelnõule (397 SE) muudatusettepanekute tähtajaks 05.04.2017 kell 16.00. (konsensus- Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Rainer Vakra)

Eelnõu Seletuskirja kohaselt “muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnaseire seadust, keskkonnatasude seadust ja tööstusheite seadust ulatuses, mis on vajalik uue andmekogu – keskkonnaotsuste infosüsteemi – loomiseks ja käivitamiseks. Muudatuste põhieesmärk Seletuskirja kohaselt on:
„tagada andmekogu efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine.”

Eelnõu kohaselt § 3. Keskkonnatasude seaduse muutmine –
Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:
5) paragrahvi 21 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Saastetasumäärad jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel on järgmised:
1) ohtlikud ja tavajäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud jäätmed –29,84 eurot;

2) asbesti sisaldavad ehitusmaterjalide jäätmed – 0,63 eurot;
3) põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks ning tsemendi tootmisel tekkivad ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed – 2,98 eurot;
4) põlevkivi aheraine, sealhulgas rikastusjäätmed – 1,31 eurot.“;
7) paragrahvi 25 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) viis korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
8) paragrahvi 25 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
9) paragrahvi 25 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) 500 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“
;

10) paragrahvi 26 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
11) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
12) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „
3) 1000 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“

Vaata ka Keskkonnatasude seaduse redaktsioonide sõnastuse erinevust koosluses: https://www.riigiteataja.ee/redaktsioonide_vordlus.html?grupiId=159154&vasakAktId=105072016014&paremAktId=110072020050

Seega eelnõuga tunnistati kehtetuks eriti ohtlike ainete saastetasu määrad – § 21 (1) alapunktides, mh.:
6) puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktis 4 nimetatud jäätmed, kivisöe- ja põlevkivitõrv ning nende saadused, samuti neid sisaldavad bituumenitaolised segud ja põlevkivi töötlemise pigijäätmed – 62,56 eurot;
7) elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed – 625,56 eurot.
alandades nende eriti ohtlikele ainete jäätmete keskkonnatasud tavajäätmetega samale tasemele (29,84 eurot/tonn).

Seega eelnõuga on alandatud ohtlike jäätmete kõrvaldamisel rakenduvaid baas-saastetasusid:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas
(62,56 / 29,84 =) ~2,1 korda.
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmete osas (625,56 / 29,84 =) ~21 korda;

Seejuures, olukorras kus varem, lubatust suuremas koguses kõrvaldamisel rakendus kõrgendatud määraga saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 500 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 100 korda;
muutatusega rakendub edaspidi vaid 5-kordne kõrgendatud määr.

Seega alandati Eelnõuga üle lubatud määra kõrvaldamisel karistuse määra:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid
(500/5=) 100 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas
(100/5) 20 korda.

Seejuures, olukorras kus varem jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, rakendus kõrgendatud määras saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 200 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 500 korda;
eelnõu tulemusena rakendub edaspidi vaid 10-kordne kõrgendatud määr

Seega alandati Eelnõuga ilma loata jäätmete kõrvaldamisel karistuse määra
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid (200/10=) 20 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas (1000/10=) 100 korda.

Ohtlike jäätmete baas-saastetasude ja kõrgendatud määrade alandamise kumulatiivsel mõjul alanesid ohtlike jäätmete ebaseadusliku hülgamisel rakenduvad keskkonnatasud kokku kuni ~2100 korda (täpsemalt 2096).

397 SE tulemusel saastetasude
alanemine (enne/pärast)
Saastetasu kõrvaldamiselKõrgendatud määr, kui
ilma loata
Kõrgendatud määr, kui lubatust suuremas koguses
elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed(625,56 / 29,84 =)
~21 korda
(1000 / 10=)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda
(500 / 5)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda
puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed(62,56 / 29,84 =)
~2,1 korda
(200 / 10=)
20 korda

kumulatiivne:
(20*2,1=)
~42 korda
(100 / 5=)
20 korda

kumulatiivne
(20*2,1=)
~42 korda

Loodus- ja kultuuripärandi hävitamine vägivallaga

2017.a jaanipäeva paiku Tallinna Linnavõimu kinnitatud
Haabersti Linnaosavanema Marek Jürgenson ajendil
jõustas Sotsiaalminister Andres Anvelt valitsemisalas
Politsei jõuga põlisrahva loodus- ja kultuuripärandliku
1986.a kõrgelt 280 miljonit inimese tasandil tunnustatud
Mudel-Linna (Väike Õismäe) elamurajooni planeeringu muutmist.

85% Euroopa Ühenduse toel likvideeriti ~4ha [E8] Tallinn-Paldiski maantee kaitsevööndit, mis leevendas maantee keskkonnamõjusid külgnevate akende kaudu ventileeritavate elu- ja magamisruumidega kodude suhtes.

Arhitektuuripärandi muutmise ajendiks oli ilmselt teisel poolt [E8] maanteed paiknevatele kaubanduspindade parklate säästmine maantee laiendamise ehitusprojekti raames.

Elanike omavalitsus – seistes otsuse ees kas laiendada teed loodus- ja arhitektuuripärandliku elamurajooni 1900 inimese koduks olevate elamute kaitsevööndi või kauandusettevõtjate segastel asjaoludel taasiseseisvumise ajal omandisse ilmselt õigusvastaselt liikunud planeeringualuse maa arvelt – tõi ettevõtjate huvides ohvriks Koridor.I Keskkonnamõjude hindamise aruande kohaselt 1900 inimese kodud!

2018.a tuvastas Terviseamet et välisõhu müra tase ületab tervise ja heaoluvajaduse taset ning müra on vastav et põhjustada ägedaid ja kroonilise tervisehäireid ning on pärsitud kognitiivne võimekus.

vt. juhtumi videosid: https://hingetee.ee/emapuu/emapuu-videod/
vt. kuidas politsei lasi tsiviilelanikkonna suhtes käiku kumminuiad: https://youtu.be/8qo5Pk00LkQ

Eestlased on põlisrahvas, aga me peaksime end põlisrahvaks ka kuulutama

Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu

Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?

Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.

Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.

Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.

Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?

Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.

Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.

Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.

Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.

Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?

Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.

Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.

Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?

Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.

Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.

Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?

Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).

Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.

Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.

Tallinnas looduskaitsealade likvideerimine

Tallinna linna ajendil ja
Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Keskkonnameti 2017.a ettepanekul looduskaitse alt arvatakse välja järgmised Tallinna kaitsealused pargid:

  • Hans-Lepa puukoolaed (keskkonnareg#: KLO1200334) Haaberstis;
  • Linnu tee 83 aed (KLO1200368) Kristiines;
  • Linnu tee 87 aed (KLO1200367) Kristiines;
  • Mõtuse tn 8 aed (KLO1200369) Kristiines;
  • Kurni tn 5 aed (KLO1200588) Nõmmel;
  • Palli tn 4 ja 6 aed (KLO1200366) Nõmmel;
  • Hõbekuuse tee 31/Tuule tn 3b aed (KLO1200336) Pirital,
  • Kesktee 35 aed (KLO1200337) Pirital,
  • Väina tee 4 aed (KLO1200365) Pirital,
  • Windecki park (KLO1200275) Pirital.

Väljaarvamise põhjuseks on et Looduskaitsealad ei ole elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse valvsa pilgu all säilinud (on suures osas täis hoonestatud) ja seetõttu pole riikliku kaitse all hoidmine otstarbekas.

Osake väärikast põlisrahva ajaloo, loodus- ja kultuuripärandist, sh Hans Lepa (“mees kes andis Tallinnale kopsud”) puukool-aed, otse põlisrahva Pealinnas, on röövellike ettevõtjate ahvatluste saatel elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse vaikival heakskiidul lühiajaliste elektrooniliste väärtuste vastu pööratud.

Loe lisaks
– parkide looduskaitse alt väljaarvamiseks: siit.
– põhjused Windecki pargi ja Hans-Lepa puukool-aia hävimise osas: siit.

Arvamus – Euroliit on parim rasestumisvastane vahend

Juhan Algus, Kaitseliidu looja, Postimees 20.02.2001

Kuulutatud või kuulutamata sõja puhul mõne riigi vastu, pole vallutajatel(võitjal) huvi seal elavate kodanike vastu. Huvi on aga selle riigi maaala vastu ja rahulolu kinnitab teadmine, et on suudetud kedagi võita (anastada)….

Euroopa Liitu spurtijatel (valitsusel ja parlamendil) terendavad silmapiiril õnnestumise korral kopsakas summa ja euroametniku portfellid. Taganttõukajatel (Vene Föderatsioonil ja Soomel) aga odav maa ja mänguruum.

Ka kõik teised Euroopa Liidu maad ampsavad korraliku lõuatäie pettuse ohvriks langenud “lambukese” küljest. Nende põllumajandus ja tööstus on oma kohad EL turul ammu hõivanud ja tootmine on ammu ületanud sealsed nõudmised. Ja kindlasti nad rõõmustavad uue “lollikese” üle, sest nüüd on koht kuhu oma ülejäägid müüa (rämpstoit –10 aastat külmikutes seisnud broileri kintsud ja koivad jne).

EL suuvoodrid ülistavad “paradiisi”, mis tegelikult on aga paljudes maades enda palet näidanud ja viimati sinna astunud Poola teab juba, et tema kaupadele pole EL turul kohta. Siit ka küsimus: Mida meil seal teha on?

Siit ka väljend: “EL on kõige parem rasestumisvastane vahend”. Seda võrdlust kasutas 1999 aastal detsembris, Helsingis toimunud globaliseerumise vastasel konverentsil noor ja kena hispaanlanna.

On selge, et rahvuste segunemist ja sisserännet võivad endale lubada suurriigid nii, et see ei mõjuta nende kultuuri ega sea keelt ohtu. Väikeriikidele on taoline segunemine aga lubamatu. Sellele tõele vihjas isegi Venemaa esindaja D.Rogozin oma intervjuus, kui ta väitis: “Teisalt vaadates eestlaste silmade kaudu – võite Euroopa Liitu astumisega kaotada oma identiteedi ehk astute justkui vihma käest räästa alla. Te peaksite mõtlema mingid garantiid oma kultuuri ja koha säilitamiseks maailmas.”

Ühe väikeriigi astumine EL liikmeks loob selle rahvale Kodusõja keskse õhkkonna. Kohe, kui on kadunud igasugused sisserände kvoodid ja liikmesmaade vahelised piirid hakkab toimima “binokli efekt”, teisisõnu, kõiki tulijaid ei võeta rõõmsalt vastu. Seda võiks ehk võrrelda juba täna toimiva vaenuga, kus põgenikele mujalt antakse elamisraha ja katus pea kohale ning põlisrahva esindajad surevad vaesuses kanalisatsioonis.

Päris raske on ette prognoosida aga neid samme, mis tekkivad tööturul, kui põlisrahva esindaja jääb töötuks sissetulija pärast… Selline olukord annab võimaluse rassismi ja natsionalismi arengule.

EL pooldajad rõhuvad julgeoleku saavutamist, mis on aga täielik bluff ja rahva hirmudel mängimine. Ehedam näide võiks selle kinnituseks olla pretsedent, kui EL ametnikud andsid Venemaale tagasi sõnaõiguse, vaatamata isegi oma ametnike raportitele Tðetðeeniast. Sellega EL ametnikud kinnitasid, et nad pooldavad genotsiidi.

On ka teine lähenemisnurk nn. julgeolekupoliitikale. Meie suure naabri käitumist jälgides saab tõdeda, et EL astumine neid ei häiri, küll aga häirib liitumine NATO-ga. Siit ka lihtne järeldus, Venemaa loodab peagi astuda EL, ning see võimaldab tal tulevikus nautida legaalselt Eestimaad…

Lõpetada tahaks oma mõtete eksirännakud järgmise tõega: “Julgeoleku tagab riigile tema kodanikkond, tema rahvas tingimusel, et sotsiaalpoliitika on tasakaalus tema rahva elatustasemega.”

Juhan Algus on parteitu ja kuulub Tartu Rahvuslaste klubisse