Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole kunagi taastatud

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud!

22.03.2021 nr 10-2/210575/2101961 vastas Õiguskantsler Ülle Madise riigikogu liikme päringule okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivuse osas täna – järgnevalt:

“tuleb nõustuda Teie poolt viidatud PS kommenteeritud väljaande koostajate lõppjäreldusega, et PSRS §-st 2 nähtub, et okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud (O. Kask, R. Narits, P. Roosma. PSRS § 2 komm 2. – Ü. Madise jt (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. 2020)”

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Eesti%20Vabariigi%20esimese%20iseseisvusperioodi%20ajal%20kehtestatud%20%C3%B5igusaktide%20kehtivusest.pdf

Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

… maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles (mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932

Riik nagu partei

Riik nagu partei, Õhtulehe juhtkiri 19. 04.2002

SL Õhtuleht ei pea õigeks, kui kõik Eesti parteid panevad omavalitsustes ja riigiametites suure hulga mehi ja naisi parteiasja ajama. Eestis on aga parteid ja avalik sektor nii segi kasvanud, et maksumaksjatel pole ülevaadet, kuidas nende raha kasutatakse.

See, et Keskerakonna riigikogujast infojuht kaasab parteikaaslastest ministeeriuminõunikke erakonnatöösse, on kurb reaalsus.

Ainus, mis teda natukegi õigustab, on see, et samamoodi käituvad kõik Eesti erakonnad. Eesti omavalitsustes ja riigiametites on tõenäoliselt juba sadu nõunikke, kelle ainus ülesanne on parteid valimisteks ette valmistada.

Eestis on kujunemas parteiühiskond. Partei loata ei tehta enam midagi. Kodanikuühiskonnale omane vaba mõtlemine on surutud kitsastesse raamidesse. On kaks arvamus: vale ja partei(juhi) oma.

Oleme sel nädalal juhtkirjas juba maininud, et Eestis pole poliitikute ja nende üha kasvava omavoli üle kontrolli. Probleem pole tekkinud täna. Praegu puhkevad õide üle 10 aasta tagasi kasvama pandud taimed.

Oleme jõudnud olukorda, kus sõnad “poliitik” ja “poliitika” on eemaletõukavad ning valelikkuse sünonüümid.

Eile kinnitas SL Õhtulehele üks mõjukas poliitik, et mängima peab kehtestatud reeglite järgi. Kuna poliitikud on reeglid, tihti ka kirjutamata, kehtestanud, siis nende üle ei saagi kontrolli tekkida. Rääkimata vastutusele võtust.

Kahjuks kehtib Eestis vaid kriminaalne vastutus, moraalne vastutus on Eesti poliitikute puhul välistatud.

Seda kõike saab muuta vaid rahvas. Aga kuidas? Ikka poliitika kaudu, sest pärast valimisliite on aktiivsete kodanike ühendustel kriips peal. Seega: suletud ring. Poliitikud on kehtestanud üleüldise parteiriigi.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale:
Eesti Vabariiki oli al. 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aastat ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada.
Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks.
Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri K.Päts-le

Märgukirja selgituseks olgu öeldud, et Eesti Vabariiki oli alates 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aasta ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada. Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 riigivanem K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks. Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936. 1968. aastal avaldas selle märgukirja „Teataja” (nr. 21 (1035), 7. detsember 1968.):

„Teie olete kutsunud rahva valima Rahvuskogu, mille ülesandeks on koostada meie maale Põhiseadus. Samuti olete teatanud, et teie endale 12. märtsil võetud hooldamisülesandeid ei või pidada lõpetatuiks enne, kui tegevusse on astunud uue Põhiseaduse alusel loodud valitsus. Ka meie, endised riigivanemad, tunneme vastutust meie maa ja rahva saatuse suhtes. Seepärast peame meie oma kohustuseks sel tähtsal momendil pöörduda Teie poole mõningate mõtetega, mis meie parima arusaamise järele on olulised riigi uuendamise edukusele.

Kui Teie valitsus alustas praeguse valitsemisviisi rakendamist, sündis see ajutise vajaduse tähe all, mille möödudes pidi pöörduma tagasi normaalsete olude juurde. Selle uue normaalse korra üldisemad jooned määrati rahvahääletusega 23.-25. veebruarini 1936.

Ei ole kahtlust selles, et Eesti rahva rippumatuse säilitamise ja tema ühiskondliku korra arendamise tähtsaks eelduseks on õiguslik kord. Väike rahvas ei saa toetuda niivõrd oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele. Kuid meie peame kahetsedes konstateerima, et praegune ajajärk ei ole tarvilisel määral tugevdanud õiguse ja seaduslikkuse mõisteid, vaid õiguslik kord on pigemini pidanud kannatama, kuna see on osutunud pääsmatult puudulikuks.

Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku-ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva
poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus.

Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selle tõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks.

Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. Valitsusvõimu piiramata seadusandlus on meie rahva seas põhjustanud ühteliitmise asemel omavahelisi vastuolusid üksikute rahvakihtide vahel ja ka rahulolematust valitsuse enda vastu.

Eesti haritlasringkondi, kes olid algaastatel riiki loomas ja korraldamas, häirib õigusliku korra ja seaduse korrupteerimine. Ülikooli ja üliõpilaskonda puutuvad valitsuse sammud on esile kutsunud ärevuse ka akadeemilises nooruses, mis on suureks kahjuks kogu maale.

Erutust tööliste seas on tekitanud ametiühingute normaalse tegevuse sulgemine ja ühingute asendamine valitsuse poolt määratud organitega, mis, nagu ajalugu näitab, ei ole iial andnud häid tulemusi, vaid on surunud töölisliikumise põranda alla ja muutnud selle käredamaks.

Kuigi valitsus on pühendanud erilist tähelepanu põllumeeste huvidele, ei ole samade käitumisviiside tõttu ka siin suudetud saavutada põllumeeste ühistunnet ja ühistööd, vaid on selle asemel tekkinud teravaid vastuolusid ja kõigutatud usku meie põllumeeste põhialusesse – põllumeeskonna ühisürituste jõulikkusse ja tegevusvabadusse.

Olukorda raskendab veel enam maal juba üle aasta märgatav põllumajandustoodangu vähenemine. Riigirentnike seas on tekkinud ebakindluse tunne sageli toimuvate «puhastuste” tõttu ja ka seepärast, et isiklikud suhted on otsustavad uute ametnike nimetamisel.

Rahulolematust tekitab ka asjaolu, et majandusliku kriisi ajal vähendatud palkasid ei ole siiani tõstetud, vaatamata majanduslikule tõusule ja elukalliduse kasvamisele.

Majanduslikke ringkondi häirib see, et soodsa majandusliku konjunktuuri kõrval ei ole suudetud vastavas ulatuses kaotada bürokraatlikku laadi kitsendusi. Valitsuse eestkostev tegevus majanduselus halvab ärimeeste individuaalset algatusvõimet ja kapitali investeerimine võtab ebaterve suuna. Et majanduslikud konjunktuurid on kõikuvad, tekitavad muret ka valitsuse suured rahakulutused ehituse alal, mille otstarbekohasus on kahtlane, samuti tööstusettevõtete asutamine, mille tasuvus ei ole kindel ja mille rahvamajanduslik väärtus on kahtlane. Maksude tõstmine niisuguste investeeringute võimaldamiseks kiirendab elukalliduse tõusu, mis veel enam ohustab rahva rahulikku meeleolu.

Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks. Kuna aga politsei ei ole kuskil kunagi olnud küllaldaseks riigi aluseks, langeb vastutusekandam maa sisemise korra eest ikka enam erapooletule sõjaväele ja Kaitseliidule.

Relvastatud jõudude riigistamine («kroonulikuks tegemine”) nõrgendab meie rahvaväe võimet kaitsta maad väljastpoolt ähvardava ohu vastu ja viib meid sisepoliitilisse võitlusse võimu pärast, mis on ohtlik ka valitsusvõimu sisemisele kindlustundele ja tema tegevuse järjekindlusele. Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal.

Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte üksmeelseks ja ühistundelikuks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. See ei arenda rahva loovaid võimeid, vaid uinutab neid.

Oleme pidanud oma kohustuseks esitada Teile kõike seda, kuna kardame, et valitsuse aparaat, mis töötab juba kaua aega ilma otsese ühenduseta rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolliva koostööta, maalib roosilisemat pilti, kui tegelik olukord seda õigustab. Erakordse aja kitsendusi on rahvas seni vaikselt kannatanud selles kindlas lootuses, et ta seda kiiremini saaks tagasi normaalse õigusliku korra. Aga kui ta lootus ei täitu, järgneb kibe pettumus, mis juba ette õõnestab uue Põhiseaduse õnnelikku teostamist ja viib meie riigielu uutesse raskustesse. Selle tõttu on meie arvates Rahvuskogu töö kordaminekuks vajalik, et rahvas võib selles kogus tõesti avaldada oma vaba tahet – ainult sel tingimusel võib rahvas hiljem tunda end seotuna Rahvuskogu tööga.

Tähtsamad vajalikud sammud, mis peaksid tingimata ette võetama, on meie arvates järgmised:

a) Kaitseseisukorra kitsenduste leevendamine sedavõrd, et Rahvuskogu valimiste jaoks vajaliku õiguskorra jõustumine saab võimalikuks, eriti mis puutub sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadusse, nii et igaüks võiks ka vabalt esitada ja kaitsta oma kandidatuuri, nagu Teie ise lubasite oma kõnes möödunud jaanuaris. See oleks seda loomulikum, kuna rahvas Teie enda seletuse järgi on juba rahunenud.

b) Valimisseaduse muutmise vajaduse korral nii, et kandidaatide ülesseadmine oleks tegelikult võimaldatud ka muudele kui valitsusvõimude poolt moodustatud seltskondlikele komiteedele. Valimiste järelevalve kindlustamiseks peaks kõikidesse valimiskomiteedesse kutsutama hääleõiguslikke kodanikke, kes esitanud kandidaate, samuti ka kohtuasutuste esindajaid. Igal juhul peaks vältima seda, nagu tunduksid valimised „tehtuina”.

c) Kandidaatidele peaks võimaldatama valimisvõitluses vabalt arutada ja kaaluda tulevase riigikorra aluseid rahvahääletuse otsuse tõlgenduse kohaselt. Samuti ei tohiks poliitilistel põhjustel ettevõetud vahistamised olla aluseks osavõtmise kõrvaldamiseks valimistest.

Lühidalt öelduna, meie oleme arvamisel, et ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad. Ilma nendeta Rahvuskogu valimistel ei oleks muud tulemust, kui et nad vaid pikendaksid ülemineku ajajärku, mis muudaks Eesti riigi ääretute üllatuste maaks, kus rahu, korda ja heaolu arengut vaevalt võiks teostada.

Märgukiri esitati president K. Pätsile 30.10.1936.
Alla olid kirjutanud Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Juhan Kukk. Otto Strandman, kes oli siis saadikuks Pariisis, teatas telegrammiga, et ta ühineb memorandumi aktsiooniga.

I. Raamot: K. Päts jättis minu teada selle endiste riigivanemate märgukirja vastamata ja ei olnud märgata, et ta seda üldse oleks arvestanud.

Allikas: Ilmar Raamot, “mälestused”.

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

Vabadussõja kronoloogia (1914-1921)

Tähtsaimate sündmuste ajaarvusid
(Kuupäevad on märgitud kuni 1. veebruarini 1918 vana, s. o.juulluse kalendri järgi, ja alates 1. veebruarist uue. s. o. gregooriuse kalendri järgi. Üleminekul vanalt kalendrilt uuele loeti 1. veebruar 14. veebruariks.
Sõna “langemine” lähema selgituseta tähendab langemist vaenlase kätte. Sõna “vallutamine” lähema selgituseta tähendab vallutamist meie vägede poolt.)

1914. aasta
15. juuli. Maailmasõja algus sõjakuulutamisega Serbiale Austria-Ungari poolt.
19. juuli. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja.

1917. aasta
27. veebr. Vene revolutsiooni algus Petrogradis.
6. märts. Soome põhiseadusliku korra jaluleseadmine Vene Ajutise valitsuse poolt.
7. märts. J. Poska määramine Eestimaa kubermangu komissariks.
26. märts. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa autonoomia seaduse eelnõu toetamiseks.
30. märts. Eestimaa ajutise omavalitsuse (autonoomia) seaduse kinnitamine Vene Ajutise valitsuse poolt.
12. apr. Esimese eesti rahvusliku väeosa – Eesti polgu asutamine Tallinnas.
31. mai. Viiburi eestlaste märgukiri Vene peaministrile Venemaa jagamise kohta autonoomseiks osadeks.
18.-22. juuni. 1. ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
21. juuni. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee moodustamine 1. eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas.
1. juuli. Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) kokkuastumine Tallinnas.
3.-4. juuli. Eesti rahvuskongress Tallinnas.
21. juuli. Eesti Maavalitsuse moodustamine Eesti Ajutise Maanõukogu poolt.
21. aug. Riia vallutamine Saksa vägede poolt.
18. sept. “Omakaitse” asutamine Tallinnas.
29. sept.-8. okt. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vallutamine Saksa vägede poolt.
25. okt. Enamlik riigipööre Venemaal.
2. nov. N.-Vene Rahvakomissaride Nõukogu deklaratsioon rahvaste enesemääramise õigusest.
11. nov. “Omakaitse” laialisaatmine enamlaste poolt Tallinnas.
15. nov. Eesti Maanõukogu tunnistas enese ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
20. nov. Eesti Maavalitsuse vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt Tallinnas.
6. dets. 1. Eesti diviisi formeerimise algus.
19. dets. 1. Eesti diviisi juhatus jaotas maa eesti rahvusväeosade vahel rajoonidesse rüüstamiste vastu võitlemiseks laostunud Vene vägedega.
31. dets. Eesti Maanõukogu Vanemate kogu ja parteide esindajate ühine pooldav otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta.

1918. aasta
7.-13.jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
12. jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress võttis vastu Eesti iseseisvust pooldava otsuse.
15. jaan. Balti aadli esindus Stokholmis esitas N.-Vene saadikule märgukirja Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast.
18. jaan. Esimese välisdelegatsiooni moodustamine Eesti Maanõukogu juhatuse ja Eesti Maavalitsuse poolt Lääne-Euroopa riikidesse saatmiseks.
29. jaan. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt.
14. (1.) veebr. Üleminek uuele kalendrile.
16. veebr. Leedu kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
18. veebr. Saksa sõjaväed alustasid Eesti mandri okupeerimist.
19. veebr. Eesti Päästekomitee moodustamine. 1. Eesti diviisi staabi ülevõtmine enamlaste poolt.
21. veebr. Saksa vägede jõudmine Haapsallu. 1. Eesti polgu ülema teadaanne Saksa väekolonni juhile Eesti riiklikust iseseisvusest ja erapooletusest Saksa—Vene sõjas.
Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Pärnus pärast enamlaste võimu kukutamist.
22. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Tartus pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
23. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Viljandis pärast enamlaste võimu kukutamist.
24. veebr. Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas. Iseseisvusmanifestis kuulutas Eesti end käimasolevas sõjas neutraalseks. Ajutise Valitsuse moodustamine. Saksa okupatsioonivägede saabumine Vorm ja Tartu. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Paides pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
25. veebr. Saksa okupatsioonivägede saabumine Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Paide.
27. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Rakveres pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
28. veebr. 1. Eesti diviisi uue juhatuse ametisseastumine Eesti sõjaväe organiseerimiseks.
3. märts. Bresti rahulepingu allakirjutamine.
4. märts. Saksa okupatsiooniväed saabusid Narva.
6. märts. Eesti Ajutise Valitsuse salajane juhend passiivseks vastupanuks Saksa okupatsioonivõimudele.
20. märts. Saksa 68. korpuse ülema käsk Eesti sõjaväe likvideerimise kohta 5. aprilliks 1918.
10. apr. Lõuna-Eesti vallavanemate protestmärgukiri Liivimaa Landesversammlung’ile Riias Eesti Saksamaaga liitmise kavatsuse vastu.
12. apr. Riia Landesrat otsustas paluda Saksa keisrit ühendada Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsiooniliseks kuningriigiks ning liita see Saksamaaga personaal-uniooni kaudu Preisiga.
15. apr. Lõppes Eesti sõjaväe likvideerimine Saksa okupatsioonivõimude korraldusel.
3. mai. Briti valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
13. mai. Prantsuse valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
29. mai. Itaalia valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
27. aug. Venemaa loobumine Eesti-ja Liivimaast Bresti rahu lisalepinguga.
22. sept. Saksa keiser Wilhelm II tunnustas kaudselt Eesti ja Läti iseseisvust, kui ta enda riik ja troon oli langemas.
11. nov. Vaherahu liitriikide ja Saksamaa vahel. Ajutine Valitsus asus avalikult oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Eesti Kaitse Liidu asutamine.
13. nov. Bresti rahulepingu tühistamine N.-Vene Kesktäidesaatva Komitee poolt ühes kõigi lisalepingutega.
16. nov. Eesti Ajutise Valitsuse otsus sõjaväe loomise ja vabatahtlike kokkukutsumise kohta.
18. nov. Läti kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
19. nov. Leping Eesti Ajutise Valitsuse esindajateja Saksa riigi Baltimaade peavoliniku vahel Riias, millega Saksamaa tunnustas Eesti Maanõukogu kõrgeimaks riigivõimuks Eestis.
20. nov. Eesti Maanõukogu kokkuastumine Tallinnas. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts saabus Saksa vangilaagrist kodumaale.
21. nov. 1. diviisi ja merejõudude asutamine.
22. nov. N.-Vene vägede esimene kallaletung Narvale.
24. nov. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Virumaal.
26. nov. Meie 4. polgu osade asumine positsioonile Narva kaitseks. N.-Vene väed vallutavad Pihkva.
27. nov. Eesti Maanõukogu kinnitas Ajutise Valitsuse ametisse. Ajutise Valitsuse otsus relvastatud jõuga kaitsta Eesti piire N.-Vene kallaletungi korral. Peastaabi asutamine.
28. nov. Eesti Vabadussõja algus. Lahingud Narva all ja linna langemine N.-Vene vägede kätte.
29. nov. Eesti Töörahva Kommuuna (Eesti sotsialistliku nõukogude-vabariigi) väljakuulutamine Narvas N.-Venest sissetunginud eesti enamlaste poolt. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis, algusega 1. dets.
30. nov. Meie vägede asumine Oru jaama – Konju – Künnapõhja joonele.
1. dets. Meie esimene soomusrong jõudis rindele.
3. dets. Meie 4. polgu osade ja soomusrongi nr. 1 vastupealetung Vaivarale.
4. dets. Kokkupõrge Eestisse sissetunginud N.-Vene vägede ja Saksa okupatsioonivägede vahel Vastseliina juures.
6. dets. Eesti Ajutise Valitsuse leping Vene valgete Põhjakorpusega sõjalise koostöö asjas N.-Vene vastu.
7. dets. Vasknarva langemine. 3. polgu ja Võrumaa kaitseliidu osade esimene kokkupõrge lõunarindel punaste läti küttidega Nõnovas, Võru lähedal.
8. dets. Meie väed taanduvad Jõhvist. Võru langemine. I brigaadi moodustamine meie lõunarindel. “Ühistöö” asutamine. Eesti Töörahva Kommuunat tunnistab Vene Rahvakomissaride Nõukogu.
12. dets. Inglise laevastiku saabumine Tallinna reidile. 1. diviisi staabi jõudmine Viru rindele.
13. dets. Meie 3. polgu taandumine Puka rajooni.
14. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Operatiivstaabi ülemaks.
16. dets. Rakvere langemine.
17. dets. Enamlaste poolt organiseeritud tänavarahutused Tallinnas. Asutati sisekaitseülema ametikoht. Eesti esindus asus Tallinnast teele Pariisi rahukonverentsile. Valga langeb läti punaste küttide kätte.
18. dets. Kõnnu küla ja Torma mõisa langemine Mustvee – Jõgeva suunal.
21. dets. Tartu mahajätmine meie vägede poolt.
22. dets. Rakke ja Vägeva jaama mahajätmine meie vägede poolt.
23. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti Abistamise Peatoimkonna vahel Soome vabatahtlike Eestisse tuleku asjas. Meie laevastiku operatsioon Kunda all. Kokkupõrge meie 6. polgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures.
24. dets. Meie väed jätavad maha Tapa. Meie 2. diviisi moodustamine.
26. dets. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Spartak”, mis nimetati ümber “Vambolaks”.
27. dets. Mõisaküla mahajätmine meie vägede poolt.
Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Avtroil”, mis nimetati ümber “Lennukiks”.
30. dets. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna. Soome vabatahtlikud ja Narva kooliõpilased tungisid Narva. Pariisi rahukonverentsi algus.

1919. aasta
1. jaan. Tõrva langemine.
2. jaan. Meie vägede üldise taandumise lõpp ja murdelahingute algus.
3. jaan. Lahing Valkla mõisa all ja Salmistu vallutamine. Priske vallutamine. Riia langemine punaste läti küttide kätte.
4. jaan. Arudevahe (Kehra) lahing. Vetla lahing. Aidu lahing.
6. jaan. Öötla mõisa vallutamine. Kärstna ja Taagepera mõisa vallutamine.
7. jaan. Meie üldise vastupealetungi algus Viru rindel.
8. jaan. Meie dessantosad maabusid Loksal.
9. jaan. Tapa vallutamine. Jõgeva vallutamine.
11. jaan. Kunda vallutamine meie laevastiku dessantosade poalt.
12. jaan. Rakvere vallutamine.
14. jaan. Tartu vallutamine.
16. jaan. Vasknarva ja Jõhvi vallutamine.
17. jaan. Meie laevastiku dessant Utria all.
18. jaan. Laagna lahing.
19. jaan. Narva vallutamine.
23. jaan. Krivasoo  (Kriuša)  vallutamine.
25. jaan. Rõngu ja Puka vallutamine.
27. jaan. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja major C. A. Mothanderi vahel rootsi vabatahtlike Eestisse tulekuks.
30. jaan. Helme mõisa ja Tõrva vallutamine. Lahing Tüleoru juures Tartu – Võru suunal.
31. jaan. Paju lahing.
Tuderna raudteesilla ja Orava mõisa vallutamine.
1. veebr. Valga vallutamine. Võru vallutamine.
4. veebr. Petseri vallutamine.
8. veebr. Maapäeva Vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee ühine otsus Asutava Kogu kokkukutsumiseks 23. apr. 1919.
10. veebr. Välisminister J. Poska esitas Pariisi rahukonverentsil märgukirja, paludes tunnustada Eesti iseseisvust.
14. veebr. Heinaste vallutamine. Salatsi alevi vallutamine. Irboskajaama vallutamine.
16. veebr. Heinaste langemine.
16.-22. veebr. Saaremaa mäss.
18. veebr. Läti abistamise lepingu allakirjutamine Tallinnas.
20. veebr. Soomusrongide divisjoni moodustamine.
21. veebr. Marienburgi vallutamine.
22. veebr. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Vasknarva, Krivasoo. Narva ja Riigi küla juures. Salatsi alevi langemine.
23. veebr. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi moodustamine.
24. veebr. Ajutise Valitsuse otsus asutada aumärk “Vabaduse Rist” iseseisvus-ja vabadusvõitlustes osutatud teenete tunnustuseks. Eesti Punase Risti organisatsiooni asutamine.
28. veebr. Marienburgi langemine.
11. märts. Petseri langemine.
14. märts. Meie vastupealetungi algus Pihkva ja Marienburgi suunas.
17. märts. Vaenlase üldine pealetung meie 2. diviisi rindel.
26. märts. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee vahel Ingeri väeosade formeerimiseks.
27. märts. 3.diviisi moodustamine.
29. märts. Petseri lõplik vallutamine.
4. apr. Taani vabatahtlike kompanii Tallinna jõudmine.
5.-7. apr. Asutava Kogu valimised.
16. apr. K. Ulmanise valitsuse kukutamine Landeswehr’i poolt Lätis ja asendamine A. Niedra valitsusega.
17. apr. N.-Vene vägede pealetungi algus Võru suunas.
22. apr. Meie 2. diviisi vastupealetungi algus Võru – Marienburgi suunas.
23. apr. Eesti Asutava Kogu avamine Tallinnas.
25. apr. Ruhja ja Pikksaare langemine. Meie vastupealetung Rõuge suunas. N.-Vene vägede pealetung Irboska ja
Petseri suunas. Narva Joaoru linnaosa põlemine N.-Vene vägede suurtükitule tagajärjel.
1. mai. Ruhja vallutamine.
8.-17. mai. N.-Vene vägede üldine pealetung meie 2. diviisi rindel Rõuge ümbruses.
9. mai. Asutava Kogu poolt moodustatud esimese Vabariigi Valitsuse ametisseastumine.
13. mai. Vene valgete Põhjakorpuse pealetungi algus Petrogradi suunas.
15. mai. Meie laevastiku dessant Luuga jõe suudmes. Põhjakorpus vallutab Oudova.
17. mai. Jamburgi vallutamine meie ja Põhjakorpuse väeosade poolt. Meie laevastiku dessant Kaporje lahes Peipija sadamas.
19. mai. Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest.
20. mai. Raskopeli vallutamine meie Peipsi laevastiku poolt.
22. mai. Riia vallutamine Landeswehr’i ja Rauddiviisi poolt koos Lõuna-Läti brigaadiga.
24. mai. Meie vägede pealetungi algus Põhja-Läti vabastamiseks. Meie pealetungi algus Pihkva suunas. Irboska ja Pangevitsa vallutamine.
25. mai. Stakelni alevi ja jaama vallutamine. Pihkva vallutamine.
26. mai. Volmari vallutamine.
27. mai. Lemsalu vallutamine. Meie pealetungi algus Marienburgi -Jakobstadti suunas. Laura vallutamine.
28. mai. Marienburgi vallutamine.
29. mai. Smiltene vallutamine.
31. mai. Võnnu linna vallutamine. Alt-Schwaneburgi vallutamine.
4. juuni. Asutava Kogu poolt võeti vastu “Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord”.
5. juuni. Sõjategevuse algus Landeswehri’ga. Kreuzburgi ja Jakobstadti vallutamine. 8. juuni. Võnnu langemine Landeswehr’i kätte.
10. juuni. Vaherahu sõlmimine Landeswehriga.
13. juuni. Põhja-Läti maakondade esindajate palve meie valitsusele sõjalise toetuse jätkamise asjas.
14. juuni. Krasnaja Gorka fordi vallutamine ingerlaste poolt.
19. juuni. Rauddiviisi eelosad alustasid pealetungi ja vallutasid Vidriži mõisa. Meie sõjavägede ülemjuhataja loobumine Vene Põhjakorpuse juhtimisest. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Põhjakorpusele Petrogradi all.
20. juuni. Rauddiviisi tiivakaitse purustamine meie vägede poolt Lemsalu all. Roopa alevi langemine.
21. juuni. Loode lahing. Skangali ja Stürzenhofi mõisa langemine.
22. juuni. Maie vägede üldise pealetungi algus Võnnu all.
23. juuni. Võnnu ja Roopa vallutamine.
24. juuni. Segewoldi vallutamine.
27. juuni. Rodenpoisi jaama vallutamine. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse uuesti võimuletulek Liibavis.
28. juuni. Versailles’ rahulepingu allakirjutamine.
30. juuni. Ringenbergi mõisa vallutamine.
1. juuli. Väina jõe suudme — Kiši ja Jägeli järve joone vallutamine meie vägede poolt. Vene valgete Põhjakorpus nimetatakse ümber Loode- ehk Põhjalääne-armeeks.
3. juuli. Lepingu sõlmimine Strasden-hofis sõjategevuse lõpetamiseks Eesti ja Landeswehr’i ning Saksa vägede vahel.
8. juuli. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse tulek Riiga.
12. juuli. Meie väeosade asumine Ingeri järvede joone kaitsmisele.
8.-18. juuli. N.-Vene 15. armee ebaõnnestunud vastupealetung Pihkva vallutamiseks.
18.-26. juuli. 2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni pealetung Ostrovi. Porhovi ja Luuga suunas.
4. aug. Jamburgi mahajätmine Loodearmee poolt.
4.-11. aug. 1. diviisi kaitselahingud Narva peale suunatud N.-Vene 6. diviisi peajõududega Luuga jõe ääres Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka rajoonis.
11. aug. Loode-Vene valitsuse moodustamine Tallinnas. Loode-Vene valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
22. aug. Soomusrongide divisjoni ümbernimetamine Soomusrongide diviisiks.
25. aug. Pihkva mahajätmine meie vägede poolt ja asumine Irboska kindlustatud positsioonile.
26. aug. Nõupidamine Riias Loodearmee Petrogradi-pealetungi toetamise asjas Balli riikide poolt.
31. aug. N.-Vene väliskomissar G. Tšitšerini rahuettepanek Eestile (“Tallinna Valitsusele”).
14.-15. sept. Balti riikide, esimene konverents Tallinnas.
15. sept. Eesti. Läti ja Leedu sõjaväejuhtide nõupidamine Tallinnas kindr.-m. J. Laidoneri eesistumisel.
16.-18. sept. Eesti ja N.-Vene vahelised rahuläbirääkimised Pihkvas.
26. sept. Saksa riigikaitseministri käsk Saksa vägede lahkumiseks Baltimailt.
28. sept. Loodearmee pealetungi algus Strugi – Belaja suunas.
29. sept. – 1. okt. Balti riikide teine konverents Tartus.
4. okt. Balti riikide ühine ettepanek N.-Venele alata rahuläbirääkimisi.
8. okt. Algas Bermondt-Avalovi vägede kallaletung Riiale. Läti palus Eestilt sõjalist abi Bermondt-Avalovi vägede vastu.
10. okt. Maaseaduse vastuvõtmine Asutava Kogu poolt. Eesti soomusrongide jõudmine Riiga lätlaste abistamiseks Bermondt-Avalovi vägede vastu. Algas Loodearmee üldine pealetung Petrogradile.
11.-13. okt. Meie vägede esimene, sügisene pealetung Pihkva suunas.
13. okt. Luuga linna vallutamine Loodearmee poolt.
13.-14. okt. Meie dessandi maabumine Kaporje lahes Peipija sadamas.
14. okt. Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning mereranna pommitamine meie ja Inglise laevastiku poolt.
16. okt. Gatšina vallutamine Loodearmee poolt.
17.-19. okt. Meie vägede teine sügisene pealetung Pihkva suunas.
21. okt. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Petrogradi all.
27. okt. Gostilitsõ küla vallutamine. Krasnaja Gorka tulistamine meie ja Inglise laevastiku poolt. Meie vägede üldine pealetung Krasnaja Gorka fordile.
29. okt.-4. nov. Meie vägede pealetung Põtalovo ja Ostrovi suunas.
I. nov. Luuga linna langemine N.-Vene vägede kätte.
5.-6. nov. Meie vägede kolmas sügisene pealetung Pihkva suunas.
9. nov. Baiti riikide kolmas konverents Tartus.
II. nov. N.-Vene vägede kallaletungide algus meie positsioonidele Ingeri järvede joonel. Vabariigi Valitsuse otsus Loodearmee desarmeerimise kohta tema tulekul Eesti territooriumile.
14. nov. Jamburgi langemine.
16.-30. nov. N.-Vene vägede ägedad kallaletungid Viru rindel.
17. nov. Läbirääkimised N.-Venega Tartus pantvangide vahetamise asjas.
18. nov. Vabariigi Valitsuse uue (teise) koosseisu ametisseastumine.
19. nov. Vabariigi Valitsuse otsus alata N.-Venega rahuläbirääkimisi.
21.-24. nov. Meie vägede tagasitõmbumine Luuga jõe alamjooksult Fedorovka – Kallivere – Karostelli – Saarküla joonele.
22. nov. Meie taandumine Batrakovski oja – Aleksandrovskaja Gorka joonelt Annenskaja – Dubrovka – Sala joonele.
1. dets. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamine.
5. dets. Eesti – N.-Vene rahukonverentsi esimene koosolek Tartus.
7.-9. dets. N.-Vene vägede läbimurde likvideerimine Sassika ja Uusna rajoonis.
7.-20. dets. Ägedad kaitselahingud pealetungiva vaenlasega Viru rindel.
8. dets. Leiti langenud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi juurest juutide nn. 1919.a protokoll.
9. dets. Krivasoo langemine.
9.-12. dets. Ägedad kaitselahingud Salaja Koškino küla juures.
14. dets. Meie 3. diviis andis üle tema kaitsta olnud rinde Läti idapiiril Ostroveti mõisa – Berezka küla joonel Läti vägedele. Suur-Žerdjanka küla langemine Viru rindel. N.-Vene vägede kallaletungide tagasilöömine Dubrovka küla ees.
15. dets. Ust-Žerdjanka küla langemine.
16. dets. Vabariigi Valitsuse märgukiri liitriikide ülemnõukogule Loodearmee likvideerimise asjas.
16.-17. dets. Kõrgesoo lahingud ja Vääska läbimurde likvideerimine.
17. dets. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Dubrovka – Sala – Koškino joonel. Koškino küla langemine. Sala küla langemine ja taasvallutamine. Vaenlase äge kallaletung Orlõ ja Fedorovka külale.
20.-22. dets. Kaitselahingud Viru rindel pealetungiva vaenlasega.
28.-30. dets. Vaenlase viimsed ägedad kallaletungid Viru rindel Pljussa silla. Sala, Fedorovka ja Karostelli küla rajoonis.
31. dets. Vaherahulepingu allakirjutamine Eesti ja N.-Vene vahel Tartu rahukonverentsil.

1920. aasta
3. jaan. Vaherahu jõustumine Eesti ja N.-Vene vahel kell 10.30.
15, jaan. Balti riikide neljas konverents Helsingis.
2. veebr. Rahulepingu allakirjutamine Eesti Vabariigi ja N.-Vene vahel Tartus kell 00.45.
13. veebr. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu Eesti ja N.-Vene vahel.
26. veebr. Sõjaväe demobilisatsiooni algus.
20. märts. Vabariigi Valitsus otsustas kaotada sõjavägede ülemjuhataja instituudi.
21. mai. Sõjaväe demobilisatsiooni 1. järgu lõpp.
15. juuni. Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse.

1921. aasta
26. jaan. Lääne-Euroopa liitriigid tunnustasid Eestit de jure.
22. sept. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks.

Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina

Akadeemiast nr. 8/1938

Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. a. Versailles’ lepinguga liiga oleval tehtud. Tšehhoslovakkia lam­mutamist õigustatakse rahvaste enesemääramise õiguse jaluleseadmisega, kuna seda õigust olevat rikutud kõnealuse riigi asutamisel. Ei ole sellep. ülearune, kui meie Eesti Vabariigi õiguslikku olemist selgitada katsume. Mulle näib, et sellel alal pole veel kõik öeldud.

Kõigepealt märgime, et Eesti Versailles’ süsteemi riikide hulka ei kuulu: tema tekkis väljaspool seda süsteemi. See asjaolu võib meile teatud tingimustel kasulik olla. Omal ajal olime aga õnnetud, et meid Versailles’s arvesse ei võetud.

Et Eestist kui poliitilisest ühikust aru saada, peame ajaloos kaugemale tagasi vaatama.

Eesti rahvas ühes tema eluasemeks oleva maa-alaga kuulus ligi 200 aastal Vene-maailmariigi koosseisu. Mingisugusest Eesti iseolemisest selle aja jooksul juttu ei ole olnud. 30. aug. (11. sept.) 1721. a. Nysiadlis Vene ja Rootsi vahel sõlmitud rahu­lepingus, mille järgi Rallimaa lõplikult Venemaa külge liideti, on kõnet balti aadli eriõigustest, kuid need eriõigused puudutasid balti pärismaalasi, eestlasi ja lätlasi ainult negatiivselt, viies neid isegi eraõiguslikult õiguse objektide, see on tööloomade tase­mele. Eestlaste õiguse subjektideks, õigustega varustatud isikuteks saamine on sellep. ajaloo protsess, mis ei ripu Nystadli lepingust, vaid selle lepingu tühistamisest. Tule­tame seda meelde kui ajaloolisi tõsiasja, mida sündmuste hindamisel tuleb arvestada. Eesti pole mitte riik, mis tekkinud kusagil asustamata mitte kellelegi kuuluval maa­-alal, vaid ta kujunes endise Vene maailmariigi pinnal. Viimane pidi uuele riigile oma senised õigused elanikkonna ja territooriumi suhtes loovutama.

Peab küsima, millal teostus see loovutamine?

Meie peame õiguse andma nendele Vene valitsuse esindajatele, kes 30. märtsi 1917. a. seadust lugesid eestlaste autonoomia teostamise aktiks. Kõnealuse seadusega ühendati tegelikult kõik tulevase Eesti Vabariigi elemendid: maa, rahvas, valitsuslik võim üheks tervikuks, kuigi viimane ei olnud veel suveräänne.

Muu seas kõrvaldati mainitud seadusega balti rüütelkondade senine maaesinduse õigus: viimased olid 1. juulist 1917. a. peale veel ainult aadli esindusteks. On selge, et 15/21. nov. 1917. a. Ajutise Maapäeva olsus kõrgemast võimust ja 24. veebr. 1918. a. Manifest Eestimaa rahvustele olid võimalikud ainult tänu 30. märtsi seaduse läbi loodud Eestimaa administratiivsele organisatsioonile.

Peab märkima, et 15/28. nov. otsus omab rahvusvahelise akti iseloomu, sest enese kõrgemaks võimuks tunnustamine tähendas Ajutise Maapäeva tegevusesse astu­mist suveräänse riikliku koondise organina. 1910. a. 24. veebr. Manifest oli juba peal­kirja järele määratud ainult sisemiseks tarvitamiseks ja ei toonud meie riiklikule ole­misele juurde mingit uut õiguslikku komponenti. Teda võib võtta ainult kui täien­dust 15/28. nov. otsusele. Manifesti autorid ei lugenud mainitud otsust vormiliseks Venemaast eraldamise tahteavalduseks. Saksa vägede liginemise hädaoht sundis aga iseseisvuse suhtes selget seisukohta avaldama, ei oodatavatel läbirääkimistel maailma ümberjaotamise kohta eestlastele kindlustada iseseisvat esindust. See oli Manifesti koostamise põhjus. Manifestiga kaitsti ennast esimeses joones meie koduste sakslaste võimupüüete vastu. Neid teati maa esindusena olevat liikvel. 15/28 nov otsus ümberpöördult, oli sihitud enamlaste vastu. Selles on nende kahe meie riigi tekkimiseloos silmapaistva seisukohavõtu põhimõttelik lahkuminek. Nad olid tingitud aja­loosündmuste arenemiskäigust ja samaga on seletatav nende juriidiline puudulikkus, mis tagantjärele vaatlejaile lubab mitmesuguseid tõlgitsemisi.

Eesti Venemaast lahkulöömine sündis rahvaste enesemääramise õiguse alusel. President Wilson avaldas oma kuulsad 14 punkti 8. jaan. 1918. a. Vene enamlased kuulutasid aga vene sotsialistlike erakondade programmides leiduva rahvaste enese­määramise õiguse ametlikult välja juba 2. (15.) nov. 1917. a. [enamlise rahvakomis­saride nõukogu otsus). Ajutise Maanõukogu otsus kõrgemast võimust võis sellep. toetuda ainult enamusele deklaratsioonile, sest see oli Venemaa selleaegse riikliku võimu poolt välja antud seadus. Seaduste ja Määruste kogus avaldatud. Wilsoni teesid olid esialgu ainult filosoofilist laadi, ilma ühegi seadusliku jõuta.

Eesti Ajutine Maanõukogu ja Ajutine Maavalitsus enamlaste poolt tunnustatud enesemääramise õigust Eesti iseseisvuse nõudmise alusena ei nimetanud. Ei ustud siis veel enamlaste võimu püsivusse ja temaga ei tahetud ka kõlbelisil ning õiguslikel kaa­lutlusil tegemist teha. Kes selles suhtes ühtegi südametunnistuse etteheidet ei tund­nud, olid sakslased. Saksa kindralstaap saatis Vene enamlasemigrandid läbi Saksa­maa plombeeritud vagunites koju ja niipea, kui enamlased võimu olid haaranud, astus Saksa valitsus nendega kohe rahuläbirääkimistesse, küsimata enamlaste võimu püsivusest. Ja hoolimata enamlaste poliitilisest ideoloogiast, mis nüüd nii põlatuks kuulutatud.

Brest-Litovski rahuleping (allpool lühidalt Bresti leping] on iseloomulik ja Eestile tähtis rahvusvahelise õiguse dokument, mida ligemalt vaadelda tuleb.

Brest-Litovski rahuleping 3. märtsist 1918. a., ratifitseeritud Berliinis 29. märtsil 191·. a., tühistas ligi 200 aasta järele Eesti- Ja Liivimaa kuuluvuse Vene riigi koos­seisu. Art. 3 üteldakse:

„Maa-alad, mis lääne pool lepinguosaliste vahel kokkulepitud joont asuvad ja ennemalt Vene riigile on kuulunud, ei allu enam Vene riigivõimule. Kokkulepitud joon on ära märgitud sellele lepingule olulise osana juurdelisatud kaardil (lisa 1).

Seda kaardil kahjuks avaldatud ei ole, kuid lepingu art. 6. on üteldud, et Eesti­maa ja Liivimaa kuuluvad eraldatavate maa-alade hulka ja et Eestimaa idapiir läheb üldiselt Naroova jõge mööda, Liivimaa oma läbi Peipsi ja Pihkva järve kuni viimase lõuna-lääne nurka, sealt üle Luubani järve Liivenhofi mõisani Düüna ääres.

Lepingus on edasi üteldud (art. 3), et eraldatavad territoriaalsed ühikud on vabad kõigist kohustusist oma senise emamaa vastu ja et nende tulevane saatus mää­ratakse kokkuleppel elanikkudega. Eestimaa ja Liivimaa pidi saksa politsei vägede poolt seniks okupeeritama, kuni seal julgeolek kohaliste asutuste läbi kindlustatakse ja riiklik kord jalule seatakse (art. 6).

Üldiselt on Bresti lepingu aluseks võetud rahvaste enesemääramise Õigus ja seda Nõukogude-Vene esindajate ettepanekul.

Bresti lepingu täienduseks on Venemaa ja Saksamaa vahel Berliinis 27. augustil 1910. a. sõlmitud lisaleping, mis vahepeal üleskerkinud poliitilise küsimuse „sõbraliku mõistmise ja vastastikuse vastutuleku vaimus” pidi lahendama. Tõeliselt on tingimusi Venemaa kahjuks raskendatud. On uusi maid eraldatud.

Lepingu art. 13 järgi „on Venemaa sellega nõus, et Saksamaa Georgia! (Gruusiat) kui iseseisvat riiki tunnustab”. Kas ka Venemaa ise Gruusia iseseisvust on kohus­tatud tunnustama, ei ole üteldud. Määrus on sellep. ebamäärane ja ebasoodus Gruusiale.

Peab veel tähendama, et niipea, kui lisa lepingutes Poolamaad ei mainita, kuna kõigi teiste Venemaast eraldatud maade korraldamise kohta on midagi üteldud. Eesti- ja Liivimaad mainitakse korduvalt.

Lisalepingu art. 2 üteldakse, et Eestimaa ja Liivimaa idapiirid määratakse komis­joni poolt kindlaks, mille järgi Saksa väed maa-alad ida pool seda piiri vabastavad. Art. 7 korratakse peale pingu määrusi Venemaa loobumise üle tähendatud maa-aladest ja et Eestimaa ja Liivimaa tulevane saatus määratakse kokkuleppel elanikkonnaga. Samuti on korratud määrus kohustuste mittetekkimise kohta.  Jättes kõrvale üksikasjalised määrused vabasadamate asutamise. Peipsi vee alandamise jne. kohta, mis nähta­vasti Eesti-Vene rahulepingu vastavatele määrustele eeskujuks olnud, vaatame, mis mainitud teesidest järeldada võib Eesti iseseisvuse suhtes.

Et Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks pidid saama, see on kokkukõlas mõlemate lepin­gute tekstidega. Pealepingus räägitakse ainult Eesti- ja Liivimaast, millest järeldada võiks, et pooled Vene Ajutise Valitsuse määrust Eesti ja Läti territooriumide eralda­mise kohta silmas on pidanud. Lisalepingu art. 10. tuletatakse siiski ka Kuramaad meelde, mitte aga art. 7., mis ainult Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks tegemisest räägib. Ei ole sellep. selge, kas oli mõeldud ka Kuramaa iseseisvaks teha. Saksa seisukohast kõige arusaamatum on tingimus, et eraldatavatel maa-aladel riigi organiseerimine teostatakse vastavalt elanikkude soovidele. Elanikkonna suhtes ei ole mingisuguseid kitsendusi tehtud, seega tuleb oletada, et mainitud lepingute järgi tuli arvestada eest­lasi ja lätlasi. Ja meie vallavanemate 1918. a. Riiga ning Tallinna käsutamine maa häält tegema, allkirjade korjamine Saksa riigi alla palumise kirjadele, saksa sõjameeste perekondade Baltimaale asuma toomise ning eestlaste ja lätlaste väljaviimise kavad on seletatavad Brest-Litovski ja täiendava Berliini lepingu tingimuste täitmise vajadu­sega. Näib, nagu ei oleks Saksa rahukonverentsi liikmed kehalisi vahekordi tundnud või neid arusaamatuil põhjusil mitte arvestanud. Võib otseselt ütelda, et Brest-Litovski rahuleping oli balti-sakslaslele kahjulik, pani neid rahva hääle tegemisel rumalasse seisukorda. Ainult vägivald võis neid pääsla, mida ka katsuti. On kindel, ei Bresti leping Eesti ja Läti iseseisvust elanikkonna soovide arvessevõtmise kaudu on taganud. Saksa okupatsioon oli juriidiliselt ajutine sõjalise vägivalla seisukord. Selle kaudu katsusid meie aadli esindajad oma seisukorda päästa. Nende ridade kirjutajal on meeles, et Liivimaa landmarssali kohustetäitja ja parun Stael von Holstein H. Luhl’ile või K. Parts’ile oli seletanud, et sõjaline okupatsioon nii ruttu ei lõpe. Berliini lisa­lepingu art. 7. leidub ka lause, mis Bresti lepingu tekstis puudub ja ilmselt sihitud balti aadlikorporatsioonide kui maa esinduse tunnustamise võimaldamisele. Mainitud art. algab järgmiselt:

„lndem Russland den in Estland und Livland bestehenden latsächlichen Verhältnissen Rechnung trägt…” Muus osas on pealepingu teksti korratud.

Toodud lauset kasutaski keiser Wilhelm II oma manifestis 22. sept. 1918. a., mil­lega Eesti ja Liivimaa Saksamaa poolt iseseisvaks kuulutati, eestlaste ja lätlaste poliiti­liselt nurkasurumiseks. See juriidiliselt seisukohalt eriskummaline dokument käib järgmiselt:

„Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa keiser. Preisi kuningas jne.

Käsime meie riigikantsleri Dr. krahv von Hertlingi, peale selle kui Venemaa 27. aug. 1918. a. kinnitatud Bresti rahu Saksa-Vene lisalepingu põhjal enese Eesti- ja Liivimaast lahti on ütelnud, ühendatud Eesti- ja Liivi, Riia ja Saaremaa maanõukogule teada anda, et meie tema esindajate soovil ja meie riigikantsleri teadaandmisel nime­tatud maad Saksa riigi nimel vabaks ja iseseisvaks kuulutame.

Algkirja oleme meie kõrgus ise kokku seadnud ja keiserliku pitsati peale vaju­tada lasknud.

Antud Suures Peakorteris 22. sept. 1918. a.

Wilhelm I. R.

Krahv von Hertling.

Alla kirjutanud krahv von Hertling.”

Kõigepealt tuleb tähendada, et toodud dokumendis Saksa keiser maid iseseis­vaks kuulutab, mis veel Saksamaa omaks polnud saanud. Peale selle, need maad olidki juba Bresti lepingu ja selle lisalepingu alusel iseseisvaiks tunnustatud, nii nende endise peremehe Venemaa kui ka Saksamaa enese poolt. Tähelepanu äratab ka asja­olu, et keiser Wilhelm oma manifestis ainult Berliinis allakirjutatud lisalepingut tunnistab ja mitte Bresti alglepingut. Selles ongi ülaltoodud lause „tegelikesl asjaoludest” tähendus. Keiser Wilhelmi manifestis loetakse ühendatud Eesti-, Liivi-, Riia- ja Saare­maa maanõukogu, see tähendab, balti aadli korporatsioonid kohaliku elanikkonna esinduseks, kuna Bresti lepingu järgi see võimalik ei olnud. Viimase lepingu tekst, nagu juba mainitud, ei võimaldanud eestlasi ja lätlasi kõrvale jätta, muuseas arvesse võites 30. märtsi 1917. a. seadusega loodud omavalitsuslikke esindusi. Bresti lepingu rikkumine oleks Venemaale õiguse andnud Eesti- ja Liivimaa tagasiandmist nõuda.

Ülaltoodud keiser Wilhelmi manifest oli aga hilinenud hädadokument, sest juba 8. augustil samal aastal algas lääne frondil liitlaste vastupealetung ning septembri lõpuks oli Saksa väerind mitmel pool läbi murtud. Sõda oli Saksamaale kaotatud ja Saksa vägede juhatus tegi 28. septembril oma valitsusele  ettepaneku vaherahu läbirääkimisi algatada. Oli teada, et liitlased Bresti lepingut ei tunnusta.

Bresti lepingu ja tema lisalepingute mittetunnustamise klausel leidub juba ka Compiegne’i metsas 11. nov. 1918. a. allakirjutatud vaherahu lepingus, mille järgi Saksamaa idas kõik okupeeritud maa-alad pidi vabastama. Lõplikult tühistati Bresti rahu Versallles’ lepinguga.

Niipea kui Nõukogude Vene Compiegne vaherahust teada sai, kuulutas ta 13. nov. 1910. a. omalt poolt Bresti lepingu ühes lisadega tühistatuks. 27. nov. 1918. a., kaks nädalat pärast Bresti lepingu tühistamist, algas Vene pealetung Narva juures, et kord loovutatud provintsi Venemaale tagasi võita.

Kuid enne, kui venelased pealetungi alustasid, sõlmiti Riias 19. nov. Eesti ja Saksamaa vahel nõndanimetatud „Üleandmise leping”, millega Saska valitsus Eesti Maapäeva ja Ajutist Valitsusi vormilikult maa esinduseks tunnistas. See oli hilinenud, kuid siiski Eestile tähtis tunnustus rahvusvahelise lepingu kujul. Saksa okupatsiooni­võimud ei andnud Eestimaad Venele tagasi, vaid tunnustasid tema iseseisvust. Saksa­maa pole hiljem Eesti Vabariiki espressis verbis de j u r e tunnustanud, vald määras 9. juulil 1921 oma saadiku meie valitsuse juurde, mis loetakse samaväärseks tunnusta­misele. Nähtavasti võeti 19. nov. 1917. a. Riia lepingut siiski arvesse. Keiser Wilhelmi manifest oli ka tühistatud.

Mis puutub Versailles’ rahulepingusse, siis oli see vormiliselt iseseisvale Eestile vaenulik, sest ta kustutas Bresti lepingu kaudu tekkinud Eestimaa Venemaast eralda­mise õigusliku aluse. Liitlased olid Venemaa lammutamise vastu.

Tegelikult oli Versailles leping meile muidugi kasulik, sest Saksamaa võidu korral oleks eesti rahvas hävitatud, nagu seda 1918. a. võimumehed avalikult seletasid. Bresti leping ei olnud ju eestlaste tarvis mõeldud, kuigi temas Eestimaa iseseisvaks tunnustati ja riigikord elanikkonna soovidest rippuvaks oli tehtud. Saksa valitsus ei saanud niihästi valis- kui sisepoliitilistel põhjustel oma tõsiseid kavatsusi Bresti lepin­gus avaldada. Rahvaste enesemääramise õigusi tuli temal avaliku arvamuse survel tunnustada, kuna seisukord lääne väerinnal üha pinevamaks muutus ameeriklaste sõttaastumise tõttu. Wilsoni punktid rippusid pea kohal.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt seisis Eesti küsimärgi all kuni 2. veebruarini 1920. a., mil Vene seekordne valitsus vormiliselt eestlaste kasuks Eestimaast lahti ütles. Et Eesti suutis täitsa iseseisvalt senise emamaaga rahu teha, rippumatult rahvusvahe­listest konverentsidest, see on tema olemise tugevam külg. Keegi ei või ütelda, et mingisugune suurvõim venelasi oleks vägistanud. Meil ei maksa oma jõuga uhkus­tada, kuid ka kasuliku ajaloolise konjunktuuri kasutamine on sama hea kui enese jõuga maksmapanek. Jõudu meil tuli siiski ka tarvitada ja selles suhtes peame alla kriipsutama, et eestlased täies koosseisus Venemaa poolel Maailmasõjast olid osa võtnud ja 1918-1919. a. sama väsinud olid kui venelased. Iseseisvuse nõudmine oli ära teenitud suurte kaotustega Venemaa julgeoleku eest. Venemaa kokkuvarisemises eiole eestlastel mingit süüd. Seda peame ajaloolise õigluse seisukohalt mainima. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et meie endile iseseisvust nõudes Venemaad ära ei andnud ja Venemaa vaenlaste – sakslastega 1919. a. Isegi sõda pidasime.

Niipalju Eesti iseseisvuse teostamise kõlbelistest alustest. Toodud meeletule­tused võivad meile kunagi kasulikud olla.

Meie oleme üleval iseseisva Eesti kui rahvusvahelise õiguse subjekti kujunemist lühidalt skitseerinud. Ma pean lõpetama selle märkusega, et Eesti iseseisvuse sünni­päev on seotud õiguslikult kõige vähem tähtsa momendiga, Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele avaldamisega. Tema vormiliseks puuduseks on muuseas, et ta ainult Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt on alla kirjutatud. Sisuliselt määrab ta aga küll täie selgusega ära, et „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuuluta­takse tänasest peale iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Maanõukogu otsuses kõrgemast võimust 1S/20. nov., mille alusel Vanemate Nõukogu tegutses, oli Eesti­maa riikliku korra kindlaksmääramine jäetud Asutava Kogu hooleks. Vastuvaidlemata on Manifestil rahvuslike jõudude kindlaksmääratud sihi saavutamiseks koondamise suhtes äärmine tähtsus. Kuid see tähtsus ei kuulu niivõrd õiguse kui kõlbluse ja psühholoogia valda. Juriidilise iseseisvuse otsustavaks momendiks oli 2. veebr. 1920. a., mille järgi Eesti kui iseseisva riigi de jure tunnustamine teiste riikide pooli oli vaid aja küsimus.

Mulle võidakse vastu vaielda, et enne seda Eesti Vabariik tegutses iseseisva poliiti­lise ühikuna, organiseeris sõjaväge, andis seadusi, mõistis kohut jne. Sellepeale peab vastama, et see oli nõndanimetatud de f a c t ο seisukord, nagu see oli väljendatud ka suur liikide tunnustusaktides. Kodune administratiivvõim ja jurisdiktsioon rajanes 30. märtsi 1917. a. seadusega saadud volitustel, mida laiendati 15/20. nov. otsusega kõrgemast võimust.

J. JANS

Akadeemiast nr. 8/1938

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa

… enne kui Albert Saksamaale pääsis, otsis ta uue linna jaoks, mis ta ehitama hakata tahtis, paraja paiga wälja. Ta walis seks koha, kus wäike Riigejõgi Wäinajõe sisse jookseb. Riigejõest sai pärastine linn Riia nime. [….] ta andis tulewasele linnale mitmesugusid tähtsaid eesõigusi, keelas ära, et keegi surma nuhtluse juures semgallaste sadamasse Kura Aajõe ääre minema ei pidanud ja lubas laewu üksi Riia sadamas käia. Kui Albert kewadel 1201 uute seltsimeestega Saksamaalt tagasi tuli, hakkas ta sedamaid Riialinna asutama. Ta kutsus Ojamaalt, Breemenist ja mitmest muu kohast kaupmehi ja töörahwast enese juurde ja andis neile mitmeid suuremaid õigusi. …

Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensionitöötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on: