Peeter Espak – pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses: […] Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine [….]
Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine, kirjutab Peeter Espak.
Peeter Espak, Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja – Avaldatud ERR-is 01.10.2023
Arutelud selle üle, et eestlane pole endiselt üle saanud mistahes välismaist isandat pühalikult imetlevast ja temaga igas olukorras alandlikult kohanduda püüdvast sunnismaise maata mehe orjamentaliteedist, kerkivad ikka ja jälle meie avalikkuses esile. Olgu kasvõi tõdemusena lähiminevikust, mille kohaselt ka Nõukogude ajal võis nii mõnigi jõud Eestis täita Moskvast saabuvaid totraid juhiseid saksa täpsusega.
Kaasajal peegeldub see eelkõige kasvõi Belgia impeeriumi pealinnast saabuvate paiguti niigi totrate regulatsioonide kohapeal täide viimises moel, mis keeravad totrusele ja bürokratismile veel topelt vindi peale. Ning loomulikult ettekujutatava käskija kõikidele suunistele allumises olgu USA hetke valitsuse woke-mentaliteedi lõpuni omaksvõtmise kaudu või kust iganes mujalt saabuvate ideoloogiatega kaasa minemises, mis nüüdseks on sageli ammugi ületanud nii mõnegi kunagise revolutsiooni ahelaist vabanemise kuvandid1.
Meil täidetakse välismaiselt Issandalt ehk kujuteldavalt omanikult saabunud suuniseid, korraldusi ja isegi kuluaarides kuuldud sosinaid või pisikesi vihjeid vähimagi järelemõtlemiseta ning ülisageli pigem juhul, kui mitte keegi meilt seda isegi ei ootaks.
Rumalus ei akumuleeru Eestisse sugugi mitte seetõttu, et Brüssel või ka USA mingi partei ideoloogia nii käsib, vaid kohapealsed enda meelest jumalate asehalduri või kupja seisuses nomenklatuursed ringkonnad ise võimendavad seda üle ja teevad eeldatavale käskijale meeldimiseks ja pugemiseks ükskõik mida; hüppavad kasvõi iseenda nahast välja2.
Sihiks silme ees on ehk kunagi preemiana saadav kõrgepalgaline koht mõnes rahvusvahelises struktuuris või ka kodumaises majandis, mis aitaks saavutada palga senisest kohalikust mäekõrguselt suurema numbri tõttu isikliku finantsilise kindlustatuse kuni surmani. Samal ajal enda seisusest automaatselt madalamal seisvaks ja mandunuks pidades kõike, mis moodustab tegelikult Eesti rahva, tema ajaloo ja kultuuri.
Kui keegi aga säärast stagneerunud ringkäenduslikku olemust kritiseerida peaks võtma, tuleb tavaliselt vastusena tõdemus, et “Usku peab olema!” Me pidavat oma riigistruktuure, nomenklatuuri ning kõike nende tehtavat ja arvatavat automaatselt heaks kiitma ja iialgi mitte kritiseerima, sest skeptilisus või eriti soov miskit muuta paremini toimivaks viitavat usu ja usalduse puudumisele ning negatiivsetele emotsioonidele “meie” kõige ühise Eesti vastu. Kui su usk ei ole pime ja vankumatu, siis tulevad ju riigivastased võimule ja võtavad kõik ära.
Meil prevaleeriv riiklik mentaliteet ei tegele mitte oma riigi, rahvastiku, kultuuri, ühiskonna, majanduse, kunsti, teaduse ja üldse meie oma elu loomise ja ülesehitamisega, vaid eelkõige väljamaal elava kujuteldava kõrgemalseisva Suure Isa või Ema (või nüüd ka Sootu Käskija) mõttemaailma, elukommete ja isegi psühholoogilise häirituse matkimisega.
Säärane enese väheväärtusliku ja ise mõtet omava subjektina ebaolulisena tunnetamine ei pärine sugugi vähem kui pool sajandit (1940-1987) kestnud vaimsest täielikust tasalülitamisest. Tõenäoliselt mängivad siin rolli siiski pikemalt sisseõpitud kultuurilised mõtlemismallid ja käitumistavad. Nüüdseks juba ligi 35 aastat järgemööda vormiliselt sõna- ja mõttevabadust omav riik ja kultuur oleks pidanud selle aja peale juba bolševike võimu poolt pealesurutud sundkäitumistest vaimselt vabanema.
Juurpõhjust peaksime ikkagi otsima palju kaugemast ajastust. Pigem tulenevana oma kodumaal poliitilistest õigustest ja ka omakeelsest eliidist pikkamööda ilmajäämisest keskajast alates, milline olukord kestis siiski teisel aastatuhandel sajandeid.
Elasime rahvana sadu aastaid enne taaskord päriselt maa ehk oma talu omanikuks saamist oludes, kus omakeelse ja -meelse võimu või kõrgemalseisva isiku laeks oligi olla kas kubjas või parimal juhul ehk mõisa valitseja. Mitte aga päris omanik, kes iseenda ja oma lähikonna eest ka tõeliselt vastutab ja oma tulevikku kujundab. Saanuna lõpuks de jure küll maa, talu või mõisa omanikuks, ei suudeta aga uskuda või vaimus päriselt tunnetada, et omanik olla tuleb ka de facto.
Mõistmaks, et meid iseseisva kultuuri ja rahvana kummitavad vaimsed probleemid olid ühiskondliku mõttemalli tasandil vägagi samased hoopistükkis teistes poliitilistes oludes ka sadakond aastat tagasi, sobikski siinkohal tsiteerida tollal veidi üle 20-aasta vanust Uku Masingut ja tema detsembris 1931 ilmunud esseed ajakirjas Olion pealkirjaga “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”3.
Kõige välismaise ja automaatselt endast seetõttu kõrgemalseisvaks peetava maitsetu matkimise kohta kirjutas Masing toona järgmist: “Kui me tahame olla ainult matkijad (järeleaimajad), siis on parem, kui meid üldse ei oleks. Ja kui öeldakse, et me kunagi ei jõua matkimisest kaugemale, siis on parem jätta kogu see kultuuritsemine. Sest ahv pole mingi väärtus, pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses. Mingem sinna!”
Ka meil on kohatav tendents piinliku täpsusega jälgida, mida meist räägitakse või arvatakse kus iganes “välismaal”. Nagu Masing kirjutas: “Kui keegi meist välismail kõneleb, siis teeb publitsistika sellest otsekohe sensatsiooni ja me tunneme end väga liigutatud, et ka meid tuletatakse meele.”
Iga õige meelestatusega inimene, kelle kohta kasvõi mõni pisike välismaa ajakiri on mingi kuvandi või seose loonud, muudetakse meil kohapeal maailmas läbi löönud superkangelaseks. Kuigi täiesti valdav osa läänemaailmast või veelgi enam oriendist, kus elab praegu kaks kolmandikku maakera rahvastikust, pole vastavast startupperist või ka poliitikust teadlikud ega hakka kunagi olema.
Ka meil nüüd läbiviidud ja ees ootavaid seadusemuudatusi põhjendatakse sageli sellega, et kuskil heades ja sallivates riikides on ju nii: miks meie peame tegema teisiti ja mõtlema ise?
Miskipärast samades riikides tehtud rohkete valede valikute ja äärmuslike poliitiliste otsuste hiljem kahjulikke ja katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud tulemeid alates usufanatistmi levikust, enda kultuurilise enesemääratluse ähmastumisest, kontrollimatu sisserändega seotud kuritegevusest ja ületamatutest ühiskondlikest probleemidest nagu ka arulagedast sotsiaalhoolekandesüsteemist meil aga õilsa eeskujuna otse ja ausalt progressivistlikus meelsuskonnas ei räägita. Sellest vaikitakse teades väga hästi, mis tegelikult toimumas.
Välismaa mõisnikku ei ole ju paslik avalikult kritiseerida ja veelgi vähem Issanda loomuses esinevaid vigu kellelegi nina alla hõõruda. Me peame tegema täpselt just nii, nagu meist õilishingsemad ees valesti tegid. Teades juba ette, et tulemiks on ületamatud lõhed ja parandamatult katkine ühiskond. Kuigi kõiki ligikaudu rahuldavad otsused ja regulatsioonid oleks saanud ja ka saaks teha just sel moel, et mõtleme ise ja teeme ise kohapeal nii, nagu meile õige või ka mõistuslik tundub.
Samasuguse pärdiku või ahvina on aga käitunud lisaks progressivistliku riigiusundi esindajatele ka nii mitmedki muud parem- ja vasakjõud.
Venemaa osaline puhtakspesemine või vähemalt tema agressorisüü teataval määral pisendamine või siis taaskord NATO-kriitika kurja USA imperialismi-kaardiga vehkides on meile samuti üks ühele läänest sisse imporditud. Olgu siis kõiges maailma kurjas oma enda kodumaad USA-d süüdistavatelt ülikoolimarksistidelt, kelle puhtakujulisemaks eestkõnelejaks on punaprofessorist filosoof Noam Chomsky. Või siis USA isolatsionistlikku ja fundamentaallibertaarset tiiba esindavatelt ringkondadelt, kelle kõige iseloomulikumaks näiteks võib pidada Tucker Carlsonit, kelle konservatiivne kuid ukrainameelne maailma suurim uudistekanal Fox News oli sunnitud jutu liialt absurdseks ja ebapatriootlikuks muutumise tõttu ametist vallandama.
USA-s kohapeal on aga isolatsionism ja libertarism rohkem kui sajandipikkuse traditsiooniga pigem isegi peavoolu mõtteloo ja (riigi)filosoofia osa. Libertaarseid ja isolatsionistlikke vaateid ei toeta ei vabariikaste partei enamus ega ka Donald Trump, aga libertaaride hääled on vaja valimistel koju tuua ja seega neid ka kampaanias kõnetada.
Tegu on USA ajalugu ja ka maailmatunnetust arvesse võttes sündinud kristliku ja isegi naiivpatsifistliku liikumisega, mida me ei peaks Eestis mitte demoniseerima, vaid lihtsalt (huumoriga) analüüsima ja mõista püüdma.
Riigis ja piirkonnas, mille naabriks on kuritegelik, paganlik ja barbaarne meie füüsiliseks likvideerimiseks ainult õiget hetke ootav moskoviitide impeerium, täpselt samade õigustuste või argumentide esitamine, nagu tehakse seda mitmete lääneriikide osades mõttevooludes, ei ole enam isegi absurdne või “düstoopiline”, vaid põhjendatav ainult lauslollusest tuleneva kriitikavaba “lääne eeskuju” ahvimisega.
Räägitakse ning kopeeritakse kampaaniategevuses ilma enda aju kasutamata lihtsalt sama, mida mõni liikumine olgu Euroopas või USA-s on juba ees öelnud. Sealjuures aru saamata, et täiesti valdav osa USA tipp-poliitikuid, kes oma kampaaniakõnedesse libertaarseid ja isolatsionistlikke jutupunkte sisse panevad, ei tee seda mitte sellepärast, et nad nii arvavad või veel vähem kunagi tegutseksid, vaid osas osariikides (sh maruevangeelsetes-naiivkristlikes) on see valimiste võiduks ja elukutseliste skeptikute häälte saamiseks paratamatus.
Mõned meie jõud asusid aga võitlema vastu meile mitmetest lääneriikidest võõra ja sobimatu kaubana sisseimporditud progressivistlik-revolutsioonilistele ideedele ja narratiividele sisuliselt üks ühele üle võttes neis samades riikides tegutsevate ja ainult nende oludesse sobivate parempoolsete ja konservatiivsete jõudude kampaaniastrateegiaid ja jutupunkte kasutades.
Kas seda tehti puhtalt rumalusest ja mõtlematusest või taaskord lihtsalt matkimaks endast automaatselt ülimaks ja õilsamaks peetavaid jõude olgu USA-s või Euroopas endas?
Pigem vast ikka selleks, et taaskord peeti iseenda päris rahvuslikul ajalool, kultuuril ning meelelaadil baseeruvat võimalikku narratiivi vähemväärtuslikuks ja madalamaks kui välismaa tähtsate eeskujude ees poseerimist, nendega koos pildile saamist ning tubli olemist.
Masing esitabki ka küsimuse: “Kui korra objektiivselt ja päris rahulikult mõtelda: mis mõtet on olla kuulus miljoni hulgas? Kõige vähemalt tuhat ja nelisada ja üheksakümmend ja üheksa miljonit pole mitte kuulnudki selle Eesti “suuruse” olemasolust. Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. Ei tasu igatahes ära asjaga nähtud vaeva. Aga kui edasi küsida, et milleks see kuulsus siis on vajalik, mida nii püütakse, siis ainult selleks, et koguda endale võimalikult rohkesti mammonat.”
Meie tõusikeliidi mentaliteeti iseloomustavad aga ehk kõige paremini Masingu järgnevad väited: “Igaüks tahab olla tsiviliseeritud, haritud ja, kes teab, milliseid termineid ta veel enda kohta peab maksvaks. Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus.”
Me oleme harjunud pidama tsiviliseeritusse või harituse tunnuseks eelkõige seda, mida meile keegi ideoloog väljast vastavalt oma enda ja meiega ühildamatu ajaloo või ühiskonna baasilt ette kirjutab. Nüüdsel uuel ajastul on endise imperialistliku “harituse” või “tsiviliseeritusse” asemel kasutusel terminid “sallivus”, “avatus” ja “rohelisus”, mis on oma kõikehõlmavuses ja teistsugust välistavuses paiguti äraspidiselt sama radikaalsed ning ka samast geograafilisest piirkonnast pärit kui kasvõi 20. sajandi antisemitismid ja rassilised segregeerimised.
Kuni selleni välja, et tõenäoliselt nii mõnigi teismeline usub juba siiralt, et ka meie lõunaosariikides pidasid Eesti talumehed mustanahalisi orje, kellele tehtud süü peame nüüd lunastama.
Isegi relvade olemuse üle käiv debatt on meil juba sageli viidud samale mõttelisele tasandile, mis prevaleerib Ameerika Ühendriikides. Eesti rahvas ja tema ajalugu on ka mõnede meie enda teadlaste poolt asetatud otse endiste imperiaalsete lääneriikide (post)kolonialistlike teadusnarratiivide ja meetodite sisse kordagi isegi kaalumata nende teooriate ja narratiivide täielikku ja absoluutset sobimatust meie enda riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri.
Asjaolu, et olgu Belgia, Prantsusmaa, Briti impeerium, Saksamaa ja USA koloniseerisid ning vahel ka hävitasid terveid rahvaid ning nende rahvaste kulul ka üpriski sageli rõhudes elatusid, peetakse automaatselt justkui ka meie enda kaassüüks, sest kas pole me siis ju kõik mitte ometi heleda nahaga ja valged rõhujad.
Araablasi ja suurt osa moslemeid, kelle orjakaubanduslikust ajaloost olgu Aafrikast või Euroopast miskipärast eriti ei räägita ja kes on samuti täie õigusega kvalifitseeritavad sageli “valgeteks”, loeb aga võltssallivuslik ringkond sageli rassiliselt (sic!) allasurutud tagakiusatuteks, kelle peame koheselt ilma ühtegi küsimust esitamata oma riiki laskma, sest keegi Saksamaal või kus iganes mujal arvab niimoodi.
Endised koloniaalimpeeriumid ja vallutajariigid on asunud oma just nimelt ka päriselt eksisteerivat süüd lunastama sedakaudu, et suruvad ainult neil endil lasuva ja ka korvamisele kuuluva vastutuse peale neile teistele, kes toimunus isegi grammivõrra süüdi pole. Ise ennast aga ikka ja jälle moraalselt süütute ja ülimatena esitledes ning tehes seda sageli just nendele samadele rahvastele (sh eestlased), kellele nemad ise kallale tungisid ning kelle ees nad ka oma eri mahhinatsioonide ning genotsiidide ja ülekohtu mahavaikimise läbi ajaloolist süüd omavad.
Saksamaa, kelle osalusel sõlmiti aga aastal 1939 meie anastamist võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakt, ning kelle ajaloolise tegevuse tõttu on selgelt kannatanud mitte ainult kogu Euroopa, vaid terve maailma “sallivusruum”, oli ja ka on aga sageli eeskujuks tõstetud õige inimesearmastuse ja sallivuse ekspordil muuhulgas ka Eestile, kes pole kunagi kedagi orjastanud ega ka koloniseerinud.
Vahel jäi enne Ukraina sõda meile pähemääritud ideoloogiast veel ka tunne, et justkui meie ise olekski need tõelised natsid. Süüdi lausa vist ka Hitleri olemasolus. Samal ajal kui hea ja salliv “sakslane” koos “prantslase” ja teiste sõprade-kultuurrahvastega üritab meile läänest avatust ja sõbralikkust õpetada. Veel veidi aega tagasi muidugi ka venesõbralikkust.
Pimeduses, vaimutuimuses ja sallimatuses elav eestlane ise aga ei suuda seda kõike mõista.
Prantsuse vasakutopistide ja fanaatikutest pseudoteadlaste teooriaid kasutades tehakse aga meile ajalooteaduse nime all selgeks, et tegelikult pole meid üldse olemas olnudki. Sakslased konstrueerisid meid 19. sajandil. Vabadussõda olla aga lihtsalt üks rahvusromantiline müüdiloome, mida peaksime käsitlema osade ajaloolaste arvates hoopiski mittebinaarsete poststrukturalistlike ajalooteooriate tuules. Ei saa ju olla kõik nii mustvalge, et vaenlane oli paha ja meie head. Ei tohi sel moel kahte vastanduvat poolust tekitada, sest maailm on siiski multiperspektiiviline ning tõde ja ka fakt eksisteerib ainult vaataja silmades.
Ka Masing järeldab, et eestlase allaheitlik ja pugejalik meelelaad võiks ju olla mingi nurga alt isegi positiivne, et “selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi”. Aga häda on selles, et “kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi”, leidub meie seas mitmeid “üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”
*
Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine.
Kubjas või kellegi teise vara haldaja olemine on olnud niivõrd pikalt ideaaliks, et iseendas peituvat suurt ja võimsat ning edasiviivat ei suudeta sageli hoomata ega äragi tunda. Iseenda rahvast allasuruva ja ekspluateeriva kupjaideaali purustamine ning omanikuks oleku uhkuse kasvatamine saab olla ka ainus vaimne tee edasi.
Teadmine, et see siin ongi sinu maa ning sa ei halda või käsuta seda kellegi teise heaks ja hüvanguks, vaid iseenda jaoks. Vastavalt iseenda loodud narratiividele, mitte kellegi teise omadesse sulandudes.
Suur osa Eesti rahvast on tasapisi hakanud ise omanikuks olekut omaks võtma ja sellest omanikutundest lähtuvalt nii oma kodu kaunistama kui ka looma. Nomenklatuurne ja pugejalik kupja- ja mõisavalitsejaseisus on aga liialt kaua saanud areneda ja ise vormuda oma rahvast täiesti eraldi ja lahku kasvades. Omandades endale tasuna välismaise isanda määrdunud ja aukliku särgi, mida nüüd paaniliselt oma privileegide kaotamist kartes ka kogu muule rahvale selga üritab määrida.
Pärdikuid haldavad tsirkusedirektorid, kes pärdikuks olekut meile ideaalina maha üritavad müüa, peavad jääma minevikku ning asenduma maa omanikega. Siis saab ka Eesti päriselt vabaks.
3 Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”. — Olion 1931, nr 12. / Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”.— Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, lk 46-51.
JAANUAR 2016 — suurmees Poska kuju (autor Elo Liiv poseerib ⬉ videos) avamine Kadrioru pargis kunagise Liiva, praeguse Poska tänava vana tiigi ääres…
VEEBRUAR 1920 — kahekuiste läbirääkimiste tulemusel sõlmisid Eesti poolt Jaan Poska, Ants Piip, Jaan Soots, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Venemaa poolt Adolf Joffe ja Isidor Gukovski 2. II 1920 Tartus Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel ehk Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja, andis vastastikku rahvusvahelise ja Eestile riikliku sõltumatuse tunnustuse, määratles riigipiiri ja kummagi maa julgeolekut, kodakondsust ja opteerimist puudutavad tingimused, tühistas 1721. aasta Uusikaupunki rahu Eestit puudutavad sätted jne. Rahulepingu goestrateegiline tähtus seisnes EV võetud vastutuses enamliku (kommunistliku) Venemaa tunnustajana ja lepingu panuseks rahvusvahelisse õigusse oli enesemääramise tähistamine positiivse normina. Leping ratifitseeriti Venemaal 4. ja Eestis 13. veebruaril ning jõustus 14. II 1920. Lepingu riigipiiri ja sõjalisi tingimusi täitsid täpselt mõlemad osapooled.
MAI 1932 — Moskvas sõlmitud EV ja NSVL-i mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingu preambuli kolmas lõik luges Tartu rahulepingut jätkuvalt «vastastikuste suhete ja kohustuste vankumatuks aluseks» ja sisaldas artiklit 1, millega osapooled kinnitasid järgmist:
“Mõlemad Kõrged Lepinguosalised tagavad vastastikku nende vahel olevate piiride puutumatust sel kujul, nagu need kindlaks on määratud 2. II 1920. aastal alla kirjutatud Rahulepingus, ja kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise Lepingosalise territooriumi tervuse* ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma.”
Välisasjade rahvakomissar Maksim Livinoffi ja riigivanem Julius Seljamaa 4. V 1932 allkirjastatud Leping mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise kohta NSVL-i ja Eesti vahel, art 1.
LOOTUS TARTU RAHULE 1939 — 1994
SEPTEMBER 1939 — EV ja NSVL kinnitasid Vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu preambulis oma sõbralikku vahekorda, mis on rajatud Tartu rahulepingule … … …
JUULI 1985 — Balti Maailmanõukogu (BWC) esitas Taanis toimuval nn Balti Tribunalil NSVL-ile mh süüdistuse, mille järgi ka…
Nõukogulikud territoriaalse terviklikkuse rikkumised II maailmasõja aegu ning järel on tähelepanu väärt. Nõukogude Liidu nõudel oli kohalik nukurežiim Eesti NSV-s sunnitud loovutama 2 maa-ala, mis annekteeriti Vene NFSV haldusse: esimene asub ida pool Narva linna; teine ümbritseb Petseri linna. Praegu N Liidus avaldatud kaardid näitavad “uusi piire” ja annekteeritud ala seejuures Venemaa liiduvabariigi lahutamatu osana. Samamoodi pidi Läti NSV loovutama Vene NFSV-le üle 1200km². Niisugune omavoli on otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Osa Leedu territooriumi on samuti hõivatud, kuna N Liit pärast Poola kokkuvarisemist okupeeris Vilniuse ja ümbritseva ala, mis Leedu Vabariigi ja Vene FNSV 1920. aasta rahulepinguga olid tunnistatud Leedu territooriumi osaks. Leedule tagastas N Liit 10. X 1939 vaid Vilniuse ja seda ümbritseva pisema ala 6880km², kuid lõviosa sellest 25561km² määrati Valgevenemaale.
Balti Manifestina 26. VII 1985 väljendatud otsuses kuulutas tribunal NSVL-i teod Eesti, Läti ja Leedu «okupeerimisel ja annekteerimisel [—] Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute ja rahvusvahelise avaliku õiguse lausrikkumise näideteks [—] Balti rahvaste õigus enesemääramisele, võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele oma esivanemate maal tuleb taas kehtestada.»
VEEBRUAR 1988 — Tartu rahu LXVIII aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Võrus; Tartus tänavamiitinguks luba ei antud, vaid rahvahulka tõrjuti Indrek Toome juhtimisel ja pealinnast toodud miilitaspataljoni + konvoikoerte jõul Vanemuise tänavalt — rahulepingu sõlmimispaigast — eemale, vahistati 25 inimest, huligaanitsemise süüdistusel vangistati osa neist 7–15 ööpäevaks.
MAI 1990 — poolteist aastat varem võetud “suveräänsuse” kursist lähtuva E(NS)V ülemnõukogu otsustas Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mis jõustus 16. V 1990, rajada suhted N Liidu [keskvõimu] -ga Tartu rahulepingu kehtivusele.
SEPTEMBER 1990 — kaitseliitlased üritasid püstitada 1.-2. IX 1990 staabiõppuse raames Virumaal Risuküla (Komarovka) kanti Narva jõe ja Laura valla taha Petserimaal mitu EV piiritulpa ja korraldada sümboolse vahikorra, mis õnnestus vaid Risukülas; selle peale teatas E(NS)V valitsus, et üritus pole ametlik, ja taunis Kaitseliidu piiriaktsioone. Kaitseliidu ülem kolonel Kalle Eller teatas ETA vahendusel, et
… 1. ja 2. septembril toimus EKL-i laiendatud staabiõppus Riigipiir’90 viimistlemaks juhtimistegevust olukorras, kus Kaitseliit peab kiires korras riigipiiril tegevusse astuma. Põhiline õppustel saavutati. Ülesande täitmine oli raskem Kagu-Eesti piirilõigus. Kaitseliidu valiksalkade teed olid seal toodud tõkestama suhteliselt arvestatavad vastasjõud Pihkva miilitsast ja [NSVL-i relvajõudude] spordirõivais sõjaväelastest. Kuna õppuste mõte polnud algatada vaenutegevust, siis suurem osa meeskondi riigipiirile ei jõudnud, seal olid ainult luurajad. Mis puudutab piiripostide paigaldamist, siis lähtudes EV õiguslikust järjepidevusest, ei pea EKL oma tegevust EV territooriumil kellegagi kooskõlastama.
NOVEMBER 1991 — presidendid Arnold Rüütel ja Boris Jeltsin leppisid kokku piirikõneluste alustamise asjus.
APRILL 1992 — piirikõnelused olid ühena neljast punktist EV—VF-i läbirääkimiste avavooru päevakorras 14.-16. IV Pärnus; EV delegatsiooni juhtis Uno Veering, vastaspoolt — Vassili Svirin. Piiri osas jäi EV seisukohaks läbirääkimiste sel ja järgmistel voorudel rahuleping veebruarist 1920, VF-i seisukohaks aga jaanuar 1991 siis sõlmitud E(NS)V ja VNFSV riikidevaheliste suhete aluste lepinguga.
JUUNI 1992 — Eestis toimus 28. VI 1992 kooskõlas 1938 jõustunud põhiseaduse §-le 1 uue põhiseaduse ja selle rakendusseaduse rahvahääletus; osales 446708 kodanikku, kellest põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõude poolt hääletas 407867 (92%), vastu 36147 (8%).
JUULI 1992 — jõustus uus põhiseadus ja selle §122:
(1) Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel. (2) Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
NOVEMBER 1992 — Venemaa ülemnõukogu muutis VF-i halduspiirid Eesti, Läti ja Leedu Vabariigiga seaduslikuks riigipiiriks.
MAI 1993 — VF-i piirivalve ja OMON tõkestasid tee tuhatkonnale eesti noorele, kes osalesid rattamatkal “Kuidas elad, Petserimaa?”
VEEBRUAR 1994 — Petseri kandis toimus VF-i väitel piiri-vahejuhtum, milles EV relvis ametiisikud olla vahistanud ja nädala kinni pidanud kaht vene metsatöölist — vahejuhtumi puhul esitas VF diplomaatilise protesti, sellest teatas ITAR-TASS ja seda kommenteeris põhjalikult kui inimõigusterikkumist ja osa territoriaaldispuudist venekeelne Vabadusraadio…
MÄRTS 1994 — järjekordne piiri-vahejuhtum Petseri kandis, kui dokumendikontrolli ajal puhkenud tulevahetuse käigus sai VF-i väitel viga kolm VF-i piirivalvurit, kellest üks hiljem suri. Vahejuhtumi järel algas EV territooriumil kahe vene rahvusest roimari otsing, vastava operatsiooni käivitasid nii EV kui ka VF-i eriteenistus, kumbki oma tegevusalal. Vahejuhtumi uudis ja kommentaar jõudsid RL-i sama päeva saateisse:
NOVEMBER 1994 — president Boriss Jeltsin peatus 23. XI 1994 Petserimaad väisates EV—VF-i kontrolljoone juures ja teatas telekaamerate ees, et Venemaa ei loobu jalatäiestki oma praegusest territooriumist. Nädal varem oli vastne peaminister Andres Tarand öelnud Postimehele:
“Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema.”
TAGANEMINE TARTU RAHUST 1994 …
DETSEMBER 1994 — peaminister Andres Tarand pakkus 16. XII 1994 Helsingis viibides kompromissina loobumist Tartu rahu järgse piiri taastamisest. Eesti välispoliitikat valdas nüüdsest n-ö Tarandi doktriin.
JAANUAR 1996 — mehitati piiriläbirääkimiste delegatsioonid, Eesti poole juhiks sai Raul Mälk, vastaspoolel jätkas Vassili Svirin; Eesti taotles Tartu rahuga järjepidevuse tunnustamist leeva leppe tekstis, Venemaa — sellise viite hülgamist.
OKTOOBER 1996 — delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev allkirjastasid piirilepingu projekti, Eesti loobus mõlemale sobiva sõnastuse nimel Tartu rahu mainimise nõudest lepingu preambulis.
NOVEMBER 1996 — välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kohtusid 5. XI 1996 Petroskois, Eesti pakkus n-ö tehnilist lepet; Venemaa keeldus nüüd ka sellest ja hakkas lisaks taotlema mittekodanike poliitiliste õiguste laiendamist Eestis jm järeleandmisi.
AUGUST 1998 — Raul Mälk kohtus 18. ja 19. augustil Moskvas VF-i delegatsiooni uue juhi Ludvig Tšižoviga, pooled protokollisid esimest korda valmiduse viia leping sõlmimiseni ilma täiendavate tingimusteta, st vähimagi vihjeta Tartu rahule.
MÄRTS 1999 — piirikõneluse delegatsioonide juhid viseerisid 5. III 1999 Peterburis piirileppe teksti, piirikirjelduse ja -kaardid. Kuid Moskva mitmesugused ettekäänded ja soov takistada EV tihedamat lõimumist läänemaailmaga pühkisid piirimuutuse kavandi järgnevaiks aastaiks sahtlisse.
VEEBRUAR 2005 — peaminister Juhan Parts tunnustas rahulepingu LXXXV aastapäeva kõnes Tartus seal sõlmitud rahulepingu ajaloolist tähtsust ja pidas õpetlikuks lepingu saatust, siiski lisades, et tema valitsus “võttes aluseks olemasoleva kontrolljoone” on valmis juba praegu uut piiri ja puhtalt piiri käsitleva lepingu sõlmimiseks Venemaaga, kuna…
… ajutisele kontrolljoonele tuginedes on keeruline kindlat tulevikku — Eesti rahva tulevikku — üles ehitada. Me vajame kindlat piiri Venemaaga, mis peaks. Kahe riigi suhted põhinevad lepingulisel baasil. Piirilepe on nende seas üks tähtsamaid. See on avalik lepe, millega määratleme territooriumi, kus kehtib Eesti võim, ja selle lepinguga Venemaa tunnistab seda asjaolu. Sellest lähtuvalt on Eesti valmis alla kirjutama piirlepingu ka praegu. Niisamuti nagu kõik see aeg möödunud 6 aasta sees, mil lepe on olnud valmis. Ja ainult lepingu — mitte ühtegi lisadokumenti! Me ei kavatse siduda piirilepingut ühegi teise uue dokumendiga.
MAI 2005 — Moskvas sai 18. mail Urmas Paeti ja Sergei Lavrovi allkirjad uus, Tartu rahu järgset piiri muutev EV ja VF-i vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping, mis oli vastuolus nii Tartu rahulepingu kui EV põhiseadusega ja mille järgi EV maa-ala pidanuks vähenema umbes 5%. Enamik riigikogu erakondi oli valmis ratifitseerima lepingut alles sügisel, kuid valitsuse survel lisati peagi järsult tempot; nii ratifitseeris lepingu (20. VI 2005) rutakalt üksi Eesti, mitte aga Venemaa.
JUUNI 2005 — riigikogu lisas rahvuslike jõudude survel Eesti-Vene[maa] riigipiiri lepingu ning EV ja VF-i vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadusse preambuli, mille teine lõik märkis ära «1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joone» osalise muutmise ja väitis, et riigipiiri selline muutmine olevat kooskõlas «EV põhiseaduse §-ga 122». Ratifitseerimisseadus läks parlamendis 20. juunil läbi 78 poolt- ja 4 vastuhäälega, president Rüütel jõustas selle kaks päeva hiljem.
SEPTEMBER 2005 — kahekuulise poliitilise pressingu lõpetuseks esitas VF-i valitsus president Vladimir Putini otsusel 6. IX 2005 Eestile ametliku noodi VF-i allkirjade tagasivõtust mõlemalt mais saavutatud piirileppelt.
… JA JURIIDILINE AJULIIV
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lükkas Tartus 8. IX 2005 sisulise aruteluta tagasi korraga kolme EV kodaniku juuni lõpus eraldi esitatud, nimelt Enn Oja, Henn Põlluaasa taotlused + Maiko Markuse kaebuse piirilepingute mittevastavusest põhiseadusele.
“Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei anna isikutele võimalust esitada kaebust teiste isikute või avaliku huvi kaitseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus seab üksikisiku kaebuse esitamise eeltingimuseks selle isiku subjektiivsete õiguste rikkumise.”
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. IX 2005 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-05
OKTOOBER 2009 — riigikogu muutis karistusseadustikku, avaliku teenistuse ja välismaalaste seadust (RT I 2009, 51, 347) nõnda, et karistatavaks sai ka vägivallatu tegevus, mis on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu» — “Riigireetmine” (vt KarS §232), kuna seni sai kriminaalvastutusele võtta üksnes vägivaldse vastutöö eest EV territoriaalsele ühtsusele* — vt “EV vastu suunatud vägivaldne tegevus” (KarS §231); seesama seaduseparandus, mis ühtlasi luges suhtelise uudsusena roimaks kollaboratsionismi ehk “EV vastase sõja või okupatsiooni toetamise”, jõustus juba järgmisel kuul 15. XI 2009.
MAI 2012 — Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson käis 15. mail Moskvas ja taastas Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškoviga kohtudes kontaktid — mh «piiriküsimuse arutamiseks», nagu selgitas Venemaa suursaadik Tallinnas Juri Merzljakov. Järgnes Mihkelsoni kommentaar:
“… Viimaste kuude arengud Eesti—Vene[maa] diplomaatilistes suhetes annavad mõista, et just piirilepingu küsimuses on vastastikkuse tahte ja valmisoleku teema täna reaalsem kui viimase 7 aasta jooksul. [—] Eesti-Vene piirileping on kindlasti sedavõrd oluline küsimus, et siin on võimalik kandvate lahendusteni jõuda üksnes läbi sisepoliitilise konsensuse. [—] Riigikogu väliskomisjonis on teema olnud läbi viimase aasta [2011-2012] ka arutlusel ning mulle tundub, et 4 parlamendi-erakonnal on tuntav ühisosa. Samas on tangoks vaja ikkagi ka teist poolt. Seepärast ootan huviga, kuidas arenevad meie parlamentaarsed suhted Venemaaga ning kui tõsine on tegelikult Venemaa soov piirilepingu reaalse jõustamiseni jõuda. Kui küsida, kas meie riigi piiride juriidiline määratlemine on meie rahvuslikes huvides, siis sellele on väga raske või ka vastutustundetu vastata eitavalt. Tasub teada, et hiljuti Soomes furoori tekitanud Venemaa [peastaabi] ülem armeekindral Nikolai Makarov on ühes oma hiljutises ettekandes Venemaa julgeoleku-ohtudest viidanud ka territoriaalsetele vaidlustele piiririikidega, sh Eestiga. Siin tuleb Makarovile mäluvärskenduseks muidugi kohe vastu öelda, et Eesti valitsus loobus territoriaalsetest nõuetest piiriläbirääkimistel juba 1990. aastate keskel.”
“Eesti-Vene suhetest, ka piirilepingust” — Marko Mihkesloni blogi/EPL (Tln) 12. VI 2012.
JUULI 2012 — Riigikogu ja Föderatsiooni-nõukogu väliskomisjoni esimeeste Marko Mihkelsoni ja Mihhail Margelovi juhitud delegatsioonide kohtumine Lõuna-Eestis + Pihkvas — oli kahe maa parlamendikomisjonide esmakohtumine 6-aastase pausi järel.
SEPTEMBER 2012 — Sergei Lavrov rääkis Moskvas MGIMO tudengeile,** et VF on valmis uuteks piirikõnelusteks EV-ga, kui viimase parlament taas piirilepinguga üllatusi ei tee nagu seitsme aasta eest, kui…
Eesti kolleegid kinnitasid meile, et mingeid [EV-poolseid territoriaalseid] pretensioone ei tule ja uus leping suleb piiriküsimuse lõplikult.
OKTOOBER 2012 — Riigikogu kõik fraktsioonid + demokraatide saadikuühendus leppisid kuu esimesel dekaadil kokku vajaduses taas Venemaaga riigipiiri arutada. Luksemburgis 15. oktoobril Venemaa—EL-i välisministrite kohtumisel soostusid Paet ja Lavrov jätma piirijoont juba 2005 kokkulepitud asukohta. Moskvas käivitusid kuu lõpul kahepoolsed konsultatsioonid, EV poolt osalesid suursaadik Jüri Luik, VM-i asekantsler Lauri Bambus, VF-i poolel — asevälisminister Vladimir Titov, VM-i Euroopa II osakonna direktor Viktor Tatarincev.
DETSEMBER 2012 — konsultatsioonid jätkusid 18. detsembril Tallinnas endises koosseisus, v.a VF-i Tallinna-saadik Juri Merzljakov, kes oli läbirääkmistelaua taga EV Moskva-saadiku kohal.
MAI 2013 — Riigikogu väliskomisjon tunnustas 14. mail EV valitsuse tegevust riigipiiri asjus ja pani ette suunata piirlepped lõplikule jõustamisele. Föderatsiooni-nõukogu väliskomisjoni juht Mihhail Margelov kinnitas päev hiljem, et piirilepe on valmis tänu kõnelustel head tempot hoidnud diplomaatidele ja et…
… kõneluste läbimurde-kohaks sai territoriaalse terviklikkuse* viidete väljajätt lepingust. (Interfax/BNS/Delfi.EE/Telegram.EE)
Eesti valitsus kiitis 23. mai istungil kaitseminister Urmas Reinsalu eesistumisel heaks Eesti−Vene[maa] riigipiiri lepingu ning Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu eelnõud.
JAANUAR 2014 — Välisminister Paet helistas 15. jaanuaril Inglismaa-visiidilt oma kolleegile VF-is, teavitades teda kavatsusest külastada veebruaris Sotši taliolümpiaadi ja meenutas ammu allkirju ootavaid, sh 2 EV—VF-i riigipiiri puudutavat lepingut. Üheksa päeva pärast väljastas VF-i välismisteerium teate nr 120-24-01-2014, et Lavrov ootab Paeti Moskvasse piirilepinguid ja diplomaatilise kinnisvara alast lepet sõlmima 18. veebruaril.
VEEBRUAR 2014 — Moskva kohtumisel 18. veebruaril sõlmisid välisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel (mp4-video) 3 lepingut, mis määrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sätestatust oluliselt lahknevale joonele, loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.
EV ja VFi riigipiiri-lepingu tekst on märkuste lõpus.***
MÄRKUSED:
* MAI 1932… Vananenud väljend ‘territooriumi tervus’ on samane mõistega ‘territoriaalne terviklikkus’ — territoriaalne terviklikkus e ühtsus eeldab, et riik omab täielikku kontrolli oma maa-ala üle ning ülemvõimu oma akvatooriumis ja õhuruumis.
** SEPTEMBER 2012… Traditsioonilisel kohtumisel Moskva Rahvusvaheliste Suhete Riikliku Instituudi (MGIMO) nimelises ülikoolis 1. IX 2012 vastas välisminister Lavrov ka üliõpilasele, kes õpib eesti keelt lisaainena. Pikem katkend nii küsimuse kui vastusega VFVM-i veebistenogrammist:
Меня, как гражданина России и особенно как студента, получившего для изучения эстонский язык, не могут не интересовать проблемы данного региона, прежде всего, отношения России и Эстонии. Мы помним, как некоторое время назад сообщалось о сносе памятника советскому солдату, возведении монумента солдатам «Ваффен-СС». Мы все знаем об отношении к русскоязычному населению Эстонии. В последнее время, к счастью, таких новостей приходит меньше. Как Вы считаете, действительно ли ситуация стабилизировалась или можно ждать эскалации конфликта?
С[ергей] В[икторович] Лавров: Во-первых, я считаю, что Вы получили очень интересный язык в качестве «одного из», как я понимаю. Эстония – наш сосед. Убежден в том, что в свое время руководство МГИМО (У) поступило очень правильно. Вскоре после не очень радостной для всех нас ситуации, когда перестал существовать Советский Союз, Вуз стал предпринимать целенаправленные меры по внедрению в учебные программы языков наших соседей, включая тех, кто входил в состав единого СССР.
Мы заинтересованы в добрососедских отношениях с Эстонией. Исходим из того, что нашим людям уже нечего делить. Некоторое время назад (лет пять – семь) мы даже подписали Договор о границе, чего очень хотели наши эстонские соседи и Европейский союз. Эстонию приняли в Евросоюз в 2004 г. вместе с Латвией, Литвой и рядом восточноевропейских стран. Кстати, такой шаг нарушал правила, существовавшие на тот момент, поскольку в число критериев вступления в ЕС входит положение о том, что страна-кандидат не должна иметь территориальных проблем с соседями и должны быть оформлены границы. В период же волны расширения 2004 г. у Эстонии и Латвии не было оформленных границ с Российской Федерацией.
С тех пор мы подписали соответствующие пограничные договоры и с Латвией, и с Эстонией. Латвия провела ратификацию, в России она тоже состоялась двустороннему договору, и он вступил в силу. Граница оформлена, сейчас ведутся последние демаркационные работы. С Эстонией мы подписали договор, где четко зафиксировали, что территориальные претензии не должны повториться, как это происходило в рамках так называемого Тартуского договора начала двадцатых годов прошлого века. Эстонские коллеги заверяли нас, что никаких претензий не будет и что новый договор окончательно закроет пограничную тему. Но когда документ был внесен на ратификацию, эстонский парламент в законе упомянул Тартуский договор, причем, в контексте, который сохраняет территориальные претензии к Российской Федерации. Естественно, в таких условиях мы не смогли документ утвердить и отозвали свою подпись под договором. В то же время мы заявляем, что готовы сейчас заново начинать переговоры, но без сюрпризов подобно тому, который произошел в эстонском парламенте.
Это – лишь один пример сохранения реваншистских настроений, попыток наших прибалтийских соседей будоражить тему так называемой «оккупации», требовать компенсацию. На днях, как я понимаю, Президент Литвы учредила комиссию по расследованию преступлений Холокоста, нацизма и «оккупации». Открыто говорят, что с России нужно требовать компенсацию, не упоминают о том, что промышленность наших прибалтийских соседей создавалась именно в годы, которые они считают оккупацией, отрицают все позитивное, что было в наших отношениях. Это, конечно, не облегчает задачу выстраивания сотрудничества в новых условиях, хотя интерес к этому очень большой и в наших деловых кругах, и среди научной интеллигенции и молодежи.
Вы упомянули проблему восприятия итогов Второй мировой войны и отношения к ним. Нет сомнения, что продолжаются попытки героизировать нацистов и тех, кто сотрудничал с ними. Мы это видим и в Эстонии, и в Латвии, и, к сожалению, в позиции Европейского союза, где действует пресловутый «принцип солидарности». Все прячутся за этот принцип, когда абсолютное меньшинство членов ЕС начинает навязывать свои взгляды абсолютному большинству. Характерный пример. Ежегодно Россия в соавторстве с рядом других государств вносит на Генеральной Ассамблеи ООН резолюцию с осуждением любых форм расизма, неонацизма, расовой дискриминации, ксенофобии, в которой содержатся призывы к государствам не допускать в своей практике подобных проявлений на своей территории и в отношениях с другими странами. В документе никого не называют по имени, ни на кого не показывают пальцем. Европейский союз практически полным составом голосует против этой резолюции. В ответ на наши вопросы о причинах таких действий на встречах с коллегами из ЕС ничего внятного мы не слышим, кроме того, что шествование по городам и улицам бывших членов «Ваффен-СС» – это свобода слова.
Но свобода слова не беспредельна. Международный пакт о политических и гражданских правах, Европейская конвенция о правах человека прямо гласят, что свобода слова ограничивается, в том числе по соображениям нравственности, безопасности, здоровья общества, уважения религиозных убеждений. Если эти ограничения закреплены законом (а они в России и в большинстве европейских стран законодательно закреплены), то эти нормы должны соблюдаться. Мы хотим снимать имеющиеся шереховатости в наших отношениях с Эстонией, выступаем за то, чтобы возобновить работу по оформлению границы и начать переговоры о новом пограничном договоре.
Но мы не будем в диалоге с правительством Эстонии и других стран ЕС закрывать глаза на нарушения обязательств по Европейской конвенции о правах человека, Европейской конвенции о региональных языках. Конечно, крупнейшая проблема в наших отношениях с прибалтийскими государствами – проблема безгражданства. Это – позор Европейского союза, позор НАТО, представляющей себя уже не столько военным оборонительным блоком, сколько «школой демократии». Если в этой школе уже «ученики», а считающие себя «аспирантами» государства, которые пытаются задавать там тон и спокойно отвергают обращенные к ним призывы выполнять рекомендации Совета Европы, ОБСЕ, ООН по резкому сокращению количества неграждан и продвижению к ликвидации этого позорного института, у меня возникают вопросы к тем, кто их пытается защищать.
Нам говорят: пусть ваши русскоязычные соотечественники, которые в Латвии и Эстонии не могут получить гражданство, сдают языковые экзамены, после чего их гражданство будет соответствующим образом оформлено. Многие это делают, хотя количество натурализованных таким способом не вызывает оптимизма, учитывая, что их порядка 10-15 тысяч в год, а в обеих странах около полумиллиона человек. Мы ставили даже вопрос, чтобы дети, родившиеся в семьях неграждан, автоматически получали гражданство, равно как и люди преклонного возраста, которым уже трудно изучать язык. Нам это обещали, в частности латвийские соседи, но не сделали. Сейчас в Латвии намечается очередной референдум на эту тему. Думаю, в этом и есть проявление демократии. Пусть такие процедуры будут задействованы. Но сохранять институт безгражданства, несуществующий в международном праве, недопустимо вне зависимости от референдумов.
И последнее на тему референдумов. Когда Эстония, Латвия и Литва проводили плебисциты в пользу отделения от Советского Союза и провозглашения независимости, голоса людей засчитывались. Большинство из них, наверное, голосовало за отделение от СССР. Значит, они хотели быть лояльными, благопристойными гражданами своих новых государств. Тогда их голоса были нужны, а сейчас они как бы не в счет. Поразительно, что для целей определения квоты Эстонии и Латвии при избрании в Европарламент численность населения этих стран рассчитывалась с учетом неграждан. Когда в этих странах проходят муниципальные выборы, неграждане не имеют права голоса и быть избранными. Думаю, слово «позор» мягко характеризует сложившуюся ситуацию.
*** VEEBRUAR 2014… EESTI VABARIIGI JA VENEMAA FÖDERATSIOONI VAHELINE EESTI—VENE RIIGIPIIRI LEPING Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon, edaspidi nimetatud «pooled»,
juhindudes rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, sealhulgas ÜRO ja OSCE dokumentidest, ning kinnitades püüdlust arendada nende alusel riikidevahelisi suhteid, soovides tagada soodsad tingimused kahe riigi vahel heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks, arendades õiguslikku alust Eesti—Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks, ning kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist,
on leppinud kokku alljärgnevas.
Art1 1. Pooled lahendavad käesoleva lepinguga EV ja VF-i maismaa riigipiiri (edaspidi «riigipiir») kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks. 2. Merealade piirijoone kulgemise määravad pooled kindlaks eraldi lepinguga.
Art2 Käesoleva lepinguga määratud riigipiir on joon ja selle kohal kulgev vertikaalpind, mis piiritlevad EV ja VF-i maismaa, veekogud, õhuruumi ja maapõue.
Art3 1. Eesti—Vene piiriläbirääkimiste käigus saavutatud kokkulepete alusel määrasid pooled kindlaks riigipiiri kulgemise, mis on antud kirjelduses (lisa 1) ja on kantud kaardile mõõtkavaga 1:50 000 (lisa 2). Käesoleva lepingu lisad 1 ja 2 moodustavad selle lahutamatu osa. 2. Kui käesoleva artikli esimese punkti tõlgendamisel on poolte vahel erimeelsusi, siis on otsustav tähendus riigipiiri kulgemise kirjeldusel käesoleva lepingu lisa 1 kohaselt.
Art4 Eesti Vabariigi, Venemaa Föderatsiooni ja Läti Vabariigi riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse kindlaks eraldi kokkuleppega nende 3 riigi vahel.
Art5 1. Riigipiiri kulgemise määramiseks maastikul moodustavad pooled võrdväärsuse alusel ühise demarkeerimiskomisjoni (edaspidi «komisjon») ning kumbki pool nimetab komisjoni kaasesimehe ja tema asetäitja. 2. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra. 3. Kumbki pool kannab komisjoni oma poole kulud, juhul kui poolte valitsused ei lepi üksikjuhtudel kokku teisiti.
Art6 1. Komisjon viib riigipiiri demarkeerimise läbi järgmiselt: — valmistab ette riigipiiri demarkeerimise dokumentide projektid; — määrab vajaduse korral piirijõgedel (÷järvedel) peamise (laevatus÷) faarvaatri täpse asukoha ning jõe või selle peamise haru keskkoha täpse asukoha, samuti saarte kuuluvuse piirijõgedel ja ÷järvedel; — paigaldab piirimärgid. 2. Demarkeerimistööde tegemisel arvestab komisjon vastastikuse kokkuleppe alusel elanike majandustegevuse tingimusi, sealhulgas maakasutust, paikkonna eripära, samuti vajadust luua soodsad tingimused riigipiiri valvamiseks.
Art7 Riigipiir loetakse lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud järgmised demarkeerimisdokumendid: riigipiiri joone kulgemise kirjeldus, piirimärkide protokollid ja demarkeerimiskaart.
Art8 Küsimused, mis puudutavad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte, reguleeritakse eraldi kokkulepetega.
Art9 Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Pooled lahendavad käesoleva lepingu täitmisel tekkivad küsimused diplomaatiliste kanalite kaudu.
Art10 Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele ja jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.
Koostatud 18. veebruaril 2014. aastal Moskvas 2 eksemplaris, kumbki eesti ja vene keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga.
Eesti Vabariigi nimel Urmas Paet Välisminister Venemaa Föderatsiooni nimel Sergei Lavrov Välisminister
Arvamus – Priit Uring: Kas Päts ja Laidoner küüditati? [….] Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Päts. […]
Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: „Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…“ [1] Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.
Sama trükise lk 49 algab järgmiselt: „Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan (Ivan) Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penza linna. Kindralile anti viietoaline korter (aadressil Gogoli 36) ja 500-rublane pension…“ Tegelikult Laidoner arreteeriti Venemaal samuti ligi aasta hiljem, samuti 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algusega ja paigutati riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi Penza oblastivanglasse. Mida ütles Päts ise oma „küüditamise“ kohta? Viidatud trükises lk 19 asub info kambriagentide teadetest: „Oma sõidust NSVL-i rääkis ta: „See algas Leningradis šampanjaga ja lõppes sellega, et tassisin paraskit ja pean taluma metsiku kultuuritu baškiiri jämedusi…“
Maria Laidoneri kirja kohaselt nägi aga nende „küüditamine“ välja niimoodi: „Moskvas meid paigutati ühte sisekomissariaadi suvilasse. JL küsis meie juurde „akrediteeritud“ vene ametnikult: „Kui kaua hoitakse meid niisuguses seisundis?“ „Kuni sõja lõpuni Euroopas. Pärast seda võite elada, kus soovite.“ Viie päeva pärast viidi meid Pensa linna. Seal eraldati meile ühes majas II korrus. Elamistingimused olid rahuldavad. JL-e maksti kuus 2000 rubla personaalpensioni. Öösiti oli maja valve all, päeval võisime vabalt liikuda linnas…“[2]
See, mida järjekindlalt nimetatakse Pätsi ja Laidoneri küüditamiseks, kujutas endast administratiivkorras väljasaatmist. „Pätsile on antud 5-toaline korter (ühekorruseline hoovimaja) täielikult mööblis, veevarustuse, vannitoa, kanalisatsiooni ja elektrivalgustusega. Maja juures on väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. Aed on valgustatud… Majateenijaks on Pätsi palvel saadetud Jelizaveta Geleva, sündinud 1918. aastal. Juhuks, kui Päts soovib kasutada autot, oleme valinud eesti keelt oskava autojuhi.“[3] Kuni nende tegeliku arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ja nende üle teostatud administratiivjärelevalvet võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis jm Nõukogude impeeriumis. Pole kuulnud, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest küüditatuist oleks pärast loomavaguniga sihtkohta jõudmist pakutud šampanjat, antud tasuta maja, korter, pension, teenijad, autojuht ja rohtaed. Ometi on meil inimesi, kes tahavad musta valgeks rääkida ja väita, et nii Päts kui Laidoner jagasid eesti rahvaga ühist saatust ja kannatusi. Nii püütakse tookordsetest agressori käsilastest teha ohvrid.
Enn Tarvel: „Ebaadekvaatne olukorra hinnang läks nii kaugele, et Päts ei uskunud, et ta võidaks küüditada Venemaale… Raske on kõike teisiti seletada, kui et president (ja võib-olla ka ülemjuhataja) lootsid kindlustada endale isikliku olukorra ja positsiooni kommunistlikkus režiimis. Jääb mulje, et NSV Liidu võimuesindajad olid jaganud neile kindlaid isiklikke lubadusi. Muidugi, igavesti jääb teadmata, kas, milliseid, millal, kus. Ometi on tõsiasi, et Pätsu ja Laidoneri saatus kujunes märksa leebemaks kui nende võitluskaaslastel.“[4]
Teatavasti Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku kümme isikut: Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul kaheksa riigimeest, kes kas mõrvati või surid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud põgeneda Rootsi. Ja imelikul kombel ning kahtlustäratavatel asjaoludel pääses vaenlase küüsist ka Konstantin Päts.
Kahjuks olin nende seas, kes aastakümneid ei teadnud fakte, mille abil saab ja võib müüte ümber lükata. Ja nii ka mina, kes ma olen sündinud Teise maailmasõja ajal ning pärast seda ära elanud omaenda kodumaal tsiviileluks maskeeritud Vene ikke tingimustes oma nooruse ja meheaastad, laulsin nii mõnigi kord koos teistega pidudel, kokkutulekutel, sünnipäevadel ja saunaõhtutel siirast sümpaatiast kantuna üht rahvalikku laulu, mille algupäraseid sõnu sageli suure rõõmuga muudeti. Seda oli tõesti mõnus laulda, eriti vindise peaga, mil see tundus isegi nagu mingi julgustükina: „Ma tahaksin kodus olla / kui käibel on Eesti sent / kui Laidoner juhatab väge / ja Päts on president.“
Enam-vähem tõelähedase hinnangu Pätsi kohta on andnud hoopis Seppo Zetterberg, kes kirjutab 1940. aasta suvesündmuste kohta järgmist: „Päts oli tegeliku võimu kaotanud juba 17. juunil ja 21. juuni ning 21. juuli vahelisel ajal ei langetanud ta omaalgatuslikult enam ühtegi otsust ega andnud ainsatki määrust: kõik sellised – neid oli vähemalt poolteistsada – valmistas ette ja osalt allkirjastas Varese valitsus, kes sai selleks juhtnöörid Nõukogude saatkonnalt. Neil nädalail oli Päts sõna otseses mõttes nukupresident.“[5] Pätsi-Laidoneri kohta sobib hästi üldtuntud fraseologism: mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Neid kaht inimest hinnati okupeeriva riigi poolt vaid niikaua, kuni neist oli kasu. Kui neid enam ei vajatud, siis võisid nad minna, küll mitte omatahtsi, vaid venelaste suva kohaselt ja ikka NSV Liidu avarustesse. Seal said nad aastakese Stalini armust kopsakat pensioni, kuid torgati seejärel ikkagi trellide taha nagu paljud teisedki Kremli saatanliku peremehe kaastöölised või käsilased.
Tagantjärele on teada, et vapsid ei kavatsenudki vägivaldset riigipööret, aga kuulujutud sellest olid laialt liikvel. Nüüd teame, et need kuulujutud tulid kuidagi eriliselt kasuks Pätsi-Laidoneri pahaendelistele kavatsustele ja andsid alusetu õigustuse nende endi seadusevastasele võimuhaaramisele ning sellele järgnenud alusetule õiguslikule arveteklaarimisele vabadussõjalaste juhtidega ning sadade teiste liikmetega. Ja sinna oligi maetud kurja juur ning külvatud hävingu alge, mis mõne aasta pärast kasvas iseseisvust ja riiki vastupanuta maa pealt pühkivaks poliitiliseks ja sõjaliseks katastroofiks.
Kuid annan korraks uuesti jutujärje juba venelaste küüsis oleva Pätsi kätte. Seda jälle kahjuks vaenlase algatatud kriminaaluurimise materjalide põhjal. Nimelt ilmneb toimikusse lisatud nn agentuurandmete teadetest 28. jaanuarist 1941 järgmist Pätsi enda poolt väljendatud minakesksete hoiakute kohta: „Kui Vene väed 1939. aastal Eestisse tulid, andsin nõusoleku, sest mõistsin, et see on tugevama poliitika: nad on tugevamad, meie nõrgemad, me oleme väike riik. Aasta pärast öeldi meile, et ma ei pidavat lepingust kinni, püüdvat seda rikkuda. Allusin jällegi. Mõistsin: kui tulevad uued ajad, las siis juhivad riiki uued inimesed.“
Eelnev tekst oli juba peaaegu avaldamiseks valmis, kui müügilettidele ilmus ENSV kõrge julgeolekutegelase Vladimir Pooli 2020. aasta üllitis Pätsi ja tema pere saatuse kohta pealkirjaga „Konstantin Päts, vang nr 12“. Kuigi ajaloolane Jaak Valge on arvamusel, et seda raamatut ei peaks üldse lugema, vaatasin siiski trükise teemakohase huvi pärast korduvalt üle. Jah, tõsi ta on, et see ongi suures osas tõeline rämps. Ajaloolisest usutavusest on asi kaugel. On küsitav, kas teose autoriks märgitud isiku poolt omal ajal nuhkide kaudu saadud ja üha korduvates ning peagi häirivalt tüütuks muutuvates allikatähenduseta ettekannetes, millest see suures osas koosneb, on üleüldse midagi tõsiseltvõetavat. Kui, siis ainult kokkulangevuste puhul muude tagantjärele teatavaks saanud tõenditega.
Ometi leidub ka selles rämpsüllitises kaks tähelepanuväärivat kohta. Leheküljel 163 on ära toodud viide Baškiiria NSV riikliku julgeoleku rahvakomissari, julgeolekukapten Sokolovi 4. juuli 1941. aasta ettekandele „NSVL NKGB 3. Valitsuse ülemale“, kust nähtub, et Konstantin Pätsi arreteerimisel Ufas 26. juunil 1941 toimunud läbiotsimise käigus konfiskeeriti raha ja väärtasju järgmiselt: kullas 240 dollarit, 565 Eesti krooni paberrahas, 500 Soome krooni, 880 Ameerika krooni (sic!), Inglise Panga puhtaid tšekke 8 tk, kuld- ja hõbeasju (sõrmused, käevõrud, kellad jne) – 26 eset. Seega on tänapäeval ilmselt tahtlik vassimine nimetada küüditamiseks Pätsi ja tema lähedaste Venemaale väljasaatmist koos varakoormate, mitmesuguses vääringus raha ja kuldesemetega.
Teine tähelepanu vääriv asjaolu ilmneb selle rämpsüllitise lõpus leheküljel 291 ära toodud Küllo Arjaka järelsõnast. Ja nimelt: Pätsi minia Helgi-Alice Pätsi mälestuste kohaselt enne Konstantin Pätsi äraviimist Kloostrimetsa talust 30. juulil 1940 oli Päts nädal varem öelnud Helgile, et võib-olla tuleb tal mõneks ajaks sõita Venemaale ning Helgi koos nelja- ja seitsme-aastase lapsega tulgu kaasa. Seal ei juhtuvat nendega midagi, „siin on ohtlikum“. Sellest viimasest mälestusekillust on nüüdseks selgunud ütlemata kurb ja traagiline tõsiasi, et Päts ise kutsus endaga kaasa Venemaale „ohutusse“ kohta, tegelikult aga hukatusse, ka oma lähedased pereliikmed.
Lõppkokkuvõttes viis Pätsi-Laidoneri tandemi omaaegne autoritaarne poliitiline valearvestus (et mitte öelda reetmine) täieliku krahhini ja hukatusse nii neid endid kui ka Eesti riigi. Ja selles peitub põhimõtteline erinevus Eesti ja Soome vahel. Seda ei tohi unustada.
[1] President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees : dokumente ja materjale [K. Pätsi ja J. Laidoneri toimikutest]. Eesti Teaduste Akadeemia 1993, lk 5.
[2] Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse 1988. aasta väljaanne, IV köide, kogud XX–XXV 1985–1987, lk 854.
[3] President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, lk 9.
Eesti Kaitse Liit – 1. osa: Omakaitse ja Eesti Vabariigi sünd: Kes pole elanud kaasa selle revolutsiooni mürgiste uimade aegu, see kahtlemata küsib, kuidas oli võimalik, et käputäis enamlasi lõi Tallinnas olukorra, milles vallutasid võimu? Näiteta on seda seletadagi raske. Võimu ei haaranud nad mitte oma reaalse jõu üleolekuga, vaid meie inimeste kõlbelise jõu hävitamisega. […]
Allikas: Eesti Kaitse Liidu ajalugu, Eesti Kaitse Liidu Tallinna Maleva Staabi väljaanne ja kirjastus, Tallinn 1934
Saateks
Käesoleva teose koostamise mõte tekkis Tallinna maleva pealikul ja juhatusel juba paari aasta eest. Juhatus arvas, et see peaks peale maleva 10-aastase tegevuse ülevaate käsitlema ka maleva eelkäivat Tallinna omakaitset, selle sündi ja arenemist, siis vabadussõjaaegset Eesti Kaitse Liitu, mille otsese jatkuna organiseerus 1. detsembril 1921*. a. Tallinna malev praegusel kujul. Juhatus asus selle mõtte teostamisele maikuus (prot. 16. maist 1934. c l .nr. 14/160 § 5), millal otsustas maleva ajaloolise teose materjalide kogujaks, korraldajaks ja käsikirja koostajaks paluda õpetaja~ajaloolase R. Stokeby. Maleva arenemiskäigu vaatlus ulatub tema sünnist 1. oktoobrist 1917. a. kuni senini. Et see töö tuli teha kaunis kiiresti, ainult mõne kuu jooksul, siis tuleb paratamatult veel mõndki lugejal lahkesti vabandada.
Maleva pealiku ringkirjaga 22. maist 1934. a. nr. 445 paluti malevkondades koguda kirjutusi, pilte, mälestusi ja muud seks tarvilikku materjali ning olla abiks ajaloo koostamisel. Suvise puhkeaja, Neeruti manöövrite ettevalmistuste ja muude asjaolude tõttu hilistus käsikirja valmimine ega jõutud raamatut välja anda 11. novembriks nagu sooviti. Käsikiri on mitmeti tunduvalt lühendatud maleva pealiku ja juhatuse poolt, et raamat ei saaks liig suur. Ta on püütud kirjutada võimalikult objektiivselt, tugedes mitut liiki materjalidele. Käsikirja on keeleliselt silunud eesti keele õpetaja Rich Kress.
Väljaande ilmudes võlgneb maleva juhatus tänu endisele pealikule kol. F. Pinkale, malevkondade ja eriüksuste pealikutele ja juhatustele, kaitseväe ajaloo arhiivi juhatusele, kelle lahkel vastutulekul oli võimalik hankida materjale; samuti Tehnil. malevkonna pealikule A. Tääkerile diagrammide joonistamise eest ja paljudele teistele.
Leidku käesolev teos lahket vastuvõttu mitte ainult kaitseliitlaste peres, vaid ka laiemais ringkonnis ja koolinoorsoos.
Roska J. Kindral-major, Kaitseliidu Ülem
Lints, R. Major
Pinka, F. kol.
Omakaitse (Vene ajal)
1. Omakaitse organiseerimine ja tegevus kuni oktoobri riigipöördeni.
Eesti rahvas ei saanudki õieti veel maitsta 1917. a. revolutsioonist loodetud vabadusi, kui juba Tallinna kogunenud vene sõjaväelased ja vabrikutöölismassid hakkasid pidurdavalt mõjutama Eesti autonoomsuse arendamist, sest nad ei tunnustanud ühise Venemaa jagamist. Oma arvulise kui ka jõulise ülekaalu tõttu nad moodustasid T. S. S. nõukogust ja selle täidesaatvast komiteest organid, mis seadsid endale sihiks vallutada kõik võim ja hajutada eesti rahvuslikud organisatsioonid. Ses suhtes kohapealsed tsaristliku Vene tšinovnikud olid solidaarsed enamlastega. Juba varakult nad asusid ründama kubermangu komissari J. Poskat, ajutist kubermangu Maanõukogu ja Maavalitsust. Eesti rahvusväeosade organiseerimist püüti kõigiti takistada ja nendes distsipliini hävitada. Juba juunis jõuti eesti rahvuslike lippude mahakiskumisest kubermangu komissari tagandamiseni. Nii pidi eesti rahvas jatkama vana võitlust rahvusliku olemise eest, seekord aga hoopis kardetavama vastasega — harimatu vene massiga. Venemaa jagamatuse ideedele lisandus abitegurina üha tugevam enamlus, kes „kõigi maade tööliste” nimel algas võitlust rahvusliku Eesti enesemääramise vastu. Enamlike partei liigete arv oli tõusnud mõne kuuga sadadest tuhandeini ja nende mürgine propaganda tegi vene väeosadest korratud karjad, kelle lähemad sihid olid vaid röövimine ja vägivallatsemine. Pealegi enamlased hakkasid oma võimu kindlustamiseks juba aprillis organiseerima reaaljõuna punakaarti. Kogu sündmuste areng ennustas kodanikele raskeid päevi just oma riigi sõjaväemasside poolt.
Avalik korrakaitse — rahva miilits oli kõigi nende ohtude vältimiseks liig nõrk, mistõttu Tallinna kodanikud pidid enese kaitseks ise organiseeruma. Riia langemine 21. augustil 1917. a. sakslaste kätte sundis asuma juba mingile kodanike omakaitse organiseerimisele*. Oli just viimne tugevamini kindlustatud kaitsejoon põhjas vallutatud ja seega vaenlasele avanenud tee Baltimaile.
Riia langemine tõi Lõuna-Baltimaalt sõjapõgenike laine Tallinna. Paanilist taganemist alustas ka vene sõjavägi. Teati ju vene demoraliseerunud vägede taganemist, mida saatis varanduste röövimine, lõhkumine, põletamine ja elanike tapmine. Segaseid aegu kasutades asuvad ka revolutsiooni ajal vanglaist vabanenud roimarid ja muu tume ollus varastama ja röövima. Liivi kubermangus need olid juba alanud. Nii vene taganevad omad väed olid palju ohtlikumad vaenlasest. Ühesõnaga, vene vägi oli muutunud mingiks Wallensteini röövpandeks.
Samal ajal enamlased vallutasid ka Tallinna T. S. S. täidesaatva komitee. Võim oli peaaegu täielikult libisemas enamlaste kätte, kelle aktiivsemad massid koosnesid eesti rahva huvide vastastest venelasist ja lätlasist. Mõned Tallinna eesti seltskonnategelased otsustasid nende hädaohtude vastu asuda Tallinna kodanike organiseerimisele. Augusti lõpul peeti advokaat (Saar-) Keerdi korteris sellekohane koosolek, kus moodustati „Tallinna elanikkude Omakaitse asutav komitee”, mille esialgseiks korraldajaiks jäid L. Keerd ja lpn. Lagus. Et organisatsiooni ei pääseks usaldamatut ollust, pidi liikmetevõtt toimuma seltside ja muude organiseeritud ettevõtete kaudu, kelle esitajaid kavatseti kutsuda 2. septembri 1917. a. õhtuks „Eesti Sõjaväelaste Kodu” ruumidesse Brokusmäele 14—2. Mõnesuguste takistuste tõttu koosolek toimus alles 9. septembril sealsamas.
Sellele koosolekule oli kutsutud vaid tähtsamate seltside ja asutuste nagu Eesti Ajut. Maavalitsuse, linnaameti j. t. esindajad, et suuremaks koosolekuks saada nende kõlbelist toetust ja et omakaitse asutamise mõtet süvendada kindlates enamlusvastastes ringkondades. 9. septembri koosolek, omades veel informatsiooni iseloomu, tunnustas siiski kodanike omakaitse asutamise hädatarvilikuks ning soovitas kokku kutsuda seltside, ametiühingute j. m. esindajate üldkoosoleku organisatsiooni laiemale alusele seadmiseks. Järgmine Omakaitse asutamise üldkoosolek määrati 18. septembriks samas „Eesti Sõjaväelaste Kodu” ruumides Brokusmäel. Sinna kutsuti ajalehe kaudu (Pvl. 13. IX. 17) kõigi Tallinna seltskondlike asutuste, tööliste ühingute, ametiühingute, aateühingute, seltside jne. esindajad. Edasi põhjendati omakaitse asutamise tarvidust päevasündmustega. „Kui nüüd looduse poolt nii tugev kaitseliin Riia all, mida pealegi kaks aastat kõigi abinõudega ja sõjamoonaga varustati, läbi murti, siis ei ole põrmugi kindlustust, et vaenulised väed edasi ei tungi ja Tallinna ka Riia saatus ei taba, et linnaelanikke metsikud röövsalgad tapma ja rüüstama ei tule. Sellepärast on iga arusaaja inimese kohus mõtelda, aru pidada ja abinõusid otsida, kuidas oma perekonda, iseennast ja rahulisi elanikke hirmsa saatuse eest hoida ja mitte abitult röövlite tapariistade alla jätta… Sellest kõigist järeldades jääb ainult üle oma abi peale toetada, see on: linnaelanikkude enese kaitse korraldus luua.” Põhja-Eesti oli juba oma kulul saanud tunda sõdurite röövimisi Dankovski ja Mazalski polkude ümberpaigutamise puhul. Tallinnas tegid vägivalla teod kodanike öise liikumise ja julgeolu hoopis võimatuks. Miilits nende takistamiseks oli nõrk, ometi registreeris ta neid, mis põhjustasid kaebusi kui kubermangu komissari nii T. S. S. nõukogu ees ja ka ajalehis. Vastutustundeta nõukogu pidas seda eneselegi piinlikuks, eelkõige aga enamlusvastaseks propaganda materjaliks. Ta soovitas miilitsameestele ettekirjutusega keelata röövjuhtumite kohta protokollide koostamist, et asi kokkuleppe teel lahendada!
Liivimaal vene taganevad väed olid riisunud ja tapnud rahulikke elanikke õige laialistel aladel ning muutnud mõisu ja küli varemeiks.
Niisiis, vene sõdurite aplad massid, kriminaalse kalduvusega ollus ja võimuhaarav enamlus sundisid Tallinnas kodanikke vaatamata rahvusele ühinema omakaitse korraldamiseks.
Enne 18. septembri koosolekut Joh. Pitka ja kaupmees Ed. Saarepera töötasid välja omakaitse põhikirja kavandi, mis võeti 18. septembri koosolekul ka vastu.
18. septembriks oli löönud omakaitse tarvidus seltskonnas juba nii läbi, et koosolekul olid esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Juhatajaks valiti kaupmees Ed. Saarepera ja protokollijaks Peeter Parikas. Ka seal tunnistati (3 häälega vastu) omakaitse organiseerimine tarvilikuks.
See koosolek andis omakaitsele varem väljatöötatud ja Peeter Suure merekindluse komandandi Leskovi poolt heakskiidetud põhimõtete alusel kindla kuju. Koosolekul viibijad tunnistasid end „Tallinna elanikkude omakaitse nõukoguks“, kuhu võisid esindamata ühingud veel saata oma saadikuid. Nõukogu valis 9-liikmelise juhatuse või „Täidesaatva komitee“, nagu ses revolutsiooni meeleolus nimetati seda. Täidesaatvasse komiteesse kuulus
– 4 eestlast: 1) Tall. T. ja S. S. nõuk. liige Viktor Kraut; 2) kaupmees Eduard Saarepera; 3) Tall. äriteenijate ametiühisuse esimees Alfred Rossmann; 4) Laevasõidu edendamise seltsi “Laevanduse” esimees, kaugesõidu kapten Johan Pitka; – 2 venelast: 1) kaupmees Nikolai Ivanov, 2) Linnapanga juhataja Ivan Winogradov; – 2 sakslast: 1) kaugesõidu kapten Georg Brockhausen 2) ja aadlik Ernst von Lilienfeldt; – 1 juut: ärimees Benzion Gudovsky;
Revisjoni komisjoni eestlased: Alevi tuletõrje seltsi abiesimees Arnold Anderson ja Eesti panga laekur Johannes Soonike; venelane, vene seltsk. ühenduse esimees Aleksander Lionov; sakslane pangaametnik Klaus Scheel ja juut veoäripidaja Levinovitš.
Täidesaatev komitee kasutas talle antud õigusi, koopteeris juure advokaat L. Keerdi ja Tall. Tuletõrje ühingu peamehe J. Toffelmanni. Edasi Täidesaatev komitee valis enesele asjaajaja-juhatuse:
– esimees Ed. Saarepera, abi Ivanov, – sekretär L. Keerd, abi Gudovski ja – laekuriks v. Lilienfeldt.
Siit järgneb, et Kaitseliidu sünnipäev tuleks paigutada ta õigele asutamispäevale 1. oktoobrile (vana kal. j. 18. september). Et ta siis kandis teist nime, pole oluline.
Juba sellel koosolekul tuli kokkupõrkeid enamlastega, kes tahtsid omakaitse organisatsiooni viia sõltuvusse T. S. S. nõukogust ja sellega rakendada kogu ettevõtet enamluse teenistusse. Et neid oli vaid 8 isikut, enamlusmeelsete velskerite, autojuhtide, kojameeste, trüki-, jahu-, kivi-, metallitööliste ja Töölisvanemate keskkomitee esindajad, siis nad lahkusid protestides koosolekult. Need ühingud jäidki omakaitsest eemale.
25. septembril pöördub T. E. O. täidesaatev komitee jälle Tallinna elanike poole üleskutsega rahvusele, usule ja maailmavaatele vaatamata astuda omakaitse liikmeks. Et kriminaalset ollust eemale hoida, nõuti siiski igalt kandidaadilt soovituskirja mingilt seltsilt, ühingult või omakaitsele tuntud usaldusväärselt isikult. Liikmeid tuli omakaitsesse õige hoogsasti väga mitmesugustelt kutsealadelt, enamasti siiski seltskondlikest organisatsioonest, ametiasutusist ja äri ettevõtteist. Omakaitse tegevusest võtsid osa Tallinnas asuvad eesti ohvitserid, ja patrulliteenistuses käis Tallinna eesti sõjaväelaste formatsioon, millest hiljem moodustati 3. eesti polk.
Isegi „Eestimaa Vigastatud Sõjameeste Ühisus” korraldas end omakaitse teenistuseks.
Omakaitse majandus baseerus peamiselt liikmete 1 rublalisele liikmemaksule ja vabatahtlikele ühingu ja ettevõtete annetusile. Mõisnike Krediit-Kassa annetas kohe omakaitsele 1000 rubla ja palus ühtlasi eesti sõdureid endale kaitseks. Tallinna Eesti Laenu ja Hoiu-Ühisuselt saadi 500, „Lootuse“ seltsilt 200 rubla ja veel paljudelt teistelt.
Raskem oli relvastuse küsimus. Olgugi, et neid sellal juba libises mitmesugusel teel rahva kätte ja oli võimalik saada väeosadeltki, aga see tõmbas T. S. S. nõukogu tähelepanu omakaitsele ja äratas energilist vastutöötamist enamlaste poolt.
Põhikiri oli üldjoonis välja töötatud ja omakaitse nõukogu poolt vastu võetud. Aga kogu omakaitse organisatsioonil puudus veel ametivõimude tunnustus. Kubermangu komissari kompetentsi ei kuulunud selle kinnitamine. Oma sõjaliselt iseloomult see pidi alluma kindluse komandandile Leskovile. Viimane suhtus juba algusest peale omakaitsele heatahtlikult, lootes temast korralagedas Tallinnas väärilist korrakaitsjat.
Omakaitse rahuliku organiseerimisega ei jõutud veel lõpule, kui sõjalised sündmused sundisid seda kiirendama. 29. septembril viskasid sakslased Tagalahes dessandi maale ja hakkasid saari vallutama. Sellega vaenlane oli astunud Eesti pinnale. Elanike paanilist põgenemist ei olnud sellisel määral kui Riia langedes. Seda rüüstavamalt hakkasid saartelt ja Läänemaa randadelt taganema vene väeosad. Nad pidasid endid üles kui vaenlase maal! Ja ei olnud ühtki võimu neid takistamas. Kui oli taanduvaid sõdureid vähe, siis nad vaid varastasid; oli neid massiliselt aga rohkem, siis võeti vägivallaga. Omanikud ja miilitsamehed kihutati tapmise ähvardusel eemale ja rööviti, mis meeldis või saadi kätte. Varsti olid põgenevate sõdurite jõugud Tallinnas, kus oli igapäev karta kindluse rahutute polkude poolt linna avalikku rüüstamist.
Nende sündmuste mõjul hakkas Tallinna omakaitsesse koonduma uusi liikmeid. 8. oktoobril oli neid juba arvult 2500. Kindluse komandant oma väeosi kartes lõpetab 7. oktoobri sundmäärusega õhtul kella 10 kuni hommiku kella 6 linna tänavail igasuguse erilubadeta liiklemise. Järgmisel päeval ta annab päevakäsuga Tallinna elanike omakaitse põhikorraldusele oma sanktsiooni, milles lahendatakse omakaitse vahekorrad sõjaväelise patrulliga ja miilitsaga, õhtu koosolekul võtab omakaitse nõukogu selle korralduse vastu.
6. kuni 10. oktoobrini luuakse selle alusel linnas miilitsa jaoskondade järgi 6 omakaitse jaoskonda. Jaoskond jaotati omakorda rajoonidesse. Tänavaile pandi õhtuti patrullkonnad, eesti polgu sõdurid ühe või kahe omakaitselase juhatusel. Omakaitse liigegi oli relvastatud ja ta kandis tunnusena Tallinna linna värvi — sini-valgetriibulist käesidet vasemal ülakäisel jaoskonna ja rajooni märkidega. Tänavpatrullid olid väljas õhtul kella 6 kuni kella 6 hommikul kolme vahetusega.
1. jsk. pidas oma suurema organiseerimiskoosoleku 10. okt. Girgensoni tn. 6. linna algkoolis; 2. jsk. — 9. okt. Narva mnt. 40 kontrollpalati ruumides; 3. jsk. — 10. okt. Tartu mnt. 35 koolimajas; 4. jsk. — 8. okt. Ahju tn. Kirsipuu koolimajas; 5. jsk. — 9. okt. Kordese tn. 4 Westholmi koolimajas ja 6. jsk. — 9. okt. Toomkooli ruumides Kooli tn. 11.
„Estonia” teatri näitlejad ja muu rahvas moodustavad teatri ja selle ümbruse kaitseks 32-liikmelise omakaitse erirühma. Nende hulgas ei puudu ka prouad H. Einer ja B. Kuuskman.
Realkooli vanemate klasside õpilased moodustasid õpetaja õunapuu organiseerimisel oma eri-õpilasroodu. Nende eeskujul organiseerusid ka gümnaasiumi ja kaubanduskooli õpilased. Juba Maailmasõda oli äratanud õpilasis suurt huvi sõjaväeteenistuse vastu. Nüüd anduti asjale seda hoogsamini, et küsimuses oli oma kodulinna julgeolu kaitse. Neil ajul süvenes ja levis omariiklusidee. Kui elukogenud mehed selle võimalustes kahtlesid, siis isamaalikult häälestatud koolipoisid võtsid asja palju reaalsemalt.
Samal ajal organiseerusid Nõmme elanikud omakaitsesse. 10. oktoobril peeti Nõmme Heategeva seltsi ruumides ühine suurem koosolek, millega pandi alus sealsele omakaitsele.
(Kaitseliidu jaoskondade sünnipäevadeks tuleks lugeda 1917. a. oktoobri algpäevi, kuna nad tegelikult organiseeriti.)
Oktoobrikuu esimene pool möödus Tallinnas omakaitse vaimustatud propaganda tähe all. Ühine oht sidus kõik mitteenamlikud kodanikud oma vara, perekondade ja elu kaitseks.
Juhatusliikmed Pitka ja teised käisid jaoskondades organiseerimist juhtimas ja aitamas. Kogu asja organiseerimise raskus lasus Pitka ja Saarepera õlgadel. Kaasa aitasid Soonike, majavanem Max Tiido ja teisi. Juhatuse liige Gudovski oli usin liikuma, miks teda kasutati adjutandina. Ka omakaitse ümber koondunud sakslasist olid mõned küllalt energilised tegelased. Von Lilienfeldt näiteks täitis laekuri kohuseid päris kiiduväärselt.
Ka 3. eesti polgu sõdureile olid need, kuigi rasked, ometi üllad päevad, millal nad ühes kodanikega asusid kodulinna kaitsma võõra vägivalla vastu. Enamlaste kihutustöö oli nõrgendanud nendegi ridades distsipliinitunnet, aga saanud linnakaitse austava ülesande endile, nad marssisid igal õhtul korralikes kolonnides Brokusmäele, omakaitse staapi ja sealt määratult jaoskondadesse patrulliteenistusse. Vene sõdurmassid imestasid ammulisui tänavail, et veel leidub selliseid korralikke väeosi kaootilises Venes. Sellega eesti sõdurid teenisid täieliku lugupidamise mitte ainult eesti seltskonnas, vaid veel suuremal määral vene sõdurite juures. Kohe lakkasid korratused ja öised ümberkolamised.
Vargaid ja sissemurdjaid tuli alul igal ööl otse teolt jaoskondadesse toimetada. Tatari tänaval läks omakaitsel ühe vene sõdurite röövpandega tulevahetuseni, kus lasti kaks venelast maha ja 3 omakaitse liiget sai haavata.
Omakaitse organisatsioon töötas esialgu julgesti ja järjekindlalt. Patrullid kõrvaldasid tänavailt eranditult iga ööloata liikuva inimese. Joobnud vene madrused ja sõduridki alistusid tänavpatrullidele aupaklikult, peamiselt eesti polgu sõdurite tõttu. Kuna omakaitselased olid nende silmis kirutud „buržuid“. Kord peeti kinni isegi kindluse komandant kontr-admiral Leskov, kes liikus ööloata ja viidi jaoskonda. Leskov oli maininud seda tihti omakaitse tegevust ülistades. Kodanikud võisid jällegi rahulikult ööd vastu võtta.
Sellal maksis Tallinnas öösiti valgustatud akende keeld. Vaenlase õhurünnakute pärast pidid õhtuti aknad olema kaetud või majad hoopis pimedad. See korraldus oma uudsusega andis esialgu piilkondadele palju tööd.
Vägivaldsete aegade ja hirmus segaste olude tõttu on jäänud meil mulje omakaitsest nagu see oleks olnud mingi kahvatu, mannetu organisatsioon. Et enamlased hajutasid ta ühekuise tegevuse järele, siis nagu tal ei olekski olnud mingit tähtsust. See pole õige.
Nende aegade kohta oli omakaitse hea organisatsioon ja tema tegevus ning tähtsus küllalt suur. Veel suuremad aga veel selle kodanike organiseerimise kogemused, traditsioonid, mida edaspidi kasutasime edukalt. Lähtudes neist seisukohtadest vaatleme teda pisut lähemalt.
Liikmeid võttis vastu ja andis välja käesidemeid ja liikmekaarte täidesaatev komitee. Liikmed jagunesid jaoskondadesse, kus nad valisid endi keskelt jaoskonna juhataja, tema abi ja kirjatoimetaja. Jaoskond jagunes suurust mööda rajoonidesse. Rajooni elanikud — omakaitse liikmed valisid endi keskelt rajooni juhataja ja tema asetäitja.
Iga jaoskonna juures moodustati arstiga eesotsas üks sanitaarrühm ja üks 20-meheline päästerühm, kes varustatud kirvestega, kangidega, labidatega abiandmiseks pommitamise ja tulekahjude puhul. Omakaitsel oli oma arstlik komitee, kelle juhtimisele kuulusid sanitaarrühmad ja haigla.
Valgustuse ja veevärgi korrashoiuks oli ette nähtud tehniline rühm, keda juhtis gaasivabriku meister.
Rüüstamise, tulekahju kui ka pommitamise juhtumiks olid välja töötatud signaalid ja omakaitse liikmeile seks puhuks määratud kogunemiskohad. Oli loodud signalisatsiooni süsteem ja patrullide varustuse hulka kuulus ka signaalipasun.
Patrull koosnes 3—6 eesti sõjaväelasest ja 1 või 2 omakaitselasest. Ta oli alatises liikumises miilitsa-posti lähedal alati abivalmis, alludes miilitsionäärile. Sõjavägede linnast lahkudes pidid neid asendama omakaitse kõvendatud patrullid ja politsei puudumisel pidi astuma viimasegi asemele omakaitse.
Täidesaatev komitee töötas tihedas kontaktis seltskonnaga ja jaoskondade juhatajatega. 14. oktoobril omakaitse liigete arv on tõusnud 3000. Sellal on elanike huvi omakaitse tegevuse vastu ka kõige suurem. Nõukogu koosolekuid otsustatakse pidada iga kuu 15. ja 30. päevale järgneval pühapäeval. Täidesaatva komitee koosolekud määrati igal nädalal esmaspäevaks, kesknädalaks ja reedeks, millest ka jaoskonna juhatajad peavad osa võtma.
Harva tuleb veel ette juhtumeid, kus patrulle revideerides ei leia omakaitse liikmeid olevat kohtadel. Peamisi sekeldusi tegid öösiti joobnud madrused ja mingid enamlaste poolt väljaantud öölubadega liikujad. Ühest küljest olud olid rahunenud. Vägivallateod harvenesid või jäid hoopis ära. Teisest küljest tõstis enamlus aga ikka ähvardavamalt pead ja selle vastu ei ulatunud omakaitse jõud.
10. oktoobril tegi enamlaste T. S. S. Keskkomitee Petrogradis riigipöörde otsuse, mille järele nad algasid Tallinnas võitlust oma tugevama vastasega — omakaitsega. 19. oktoobril nõutakse omakaitse juhatuselt instruktsiooni, mille järgi nad teostavad linnakaitset. Kuigi nad teadsid seda ise, püüti omakaitset alistada nõukogudele. Juhatus keelab oma liikmeil nüüd relvi registreerida, et enamlased võimule tulles ei teaks neid ära võtta, vaid need tuleb igaks juhtumiks ära peita.
Ühtlasi hakatakse looma tänavakomiteid, kes omakaitse likvideerimise puhul moodustaksid siiski mingi relvastatud jõu võimalike riisumiste puhul.
oktoobril kutsutakse jällegi omakaitse juhatus T. S. S. Täidesaatvasse komiteesse, kus neilt nõutakse omakaitse likvideerimist või komiteele alistumist. Joh. Pitka selgitades rahutute aegade hädaohtu rahulikele elanikele ei nõustu kummagi ettepanekuga. Ka miilitsaülem Hellat rõhutab omakaitse vajadust, milleta nõrk miilits ei suuda linnas korra eest vastutada. Omakaitse jääb küll sel puhul likvideerimata, tema tegevust vaid sallitakse, kuna enamlased ka ise ei suudaks linnas korda hoida, aga omakaitse lubavad nad „puhastada“.
Samal päeval enamlased panevad oma komissarid avalikesse asutustesse, sadamasse, jaamadesse, postile, merekindluse staapi jne. Anvelt tahtis „Estonia“ teatrilegi määrata komissari, kes oleks siis kommuniseerinud teatrigi ja lavatarbeid jaganud töölisringkondadele. Estonlased tarvitades oma näitekunsti näitlesid ka Anveldile, et neil ongi teater kommuniseeritud. Paremini seda enam teha ei saagi. Komissar jäi määramata ja garderoob, näiteseinad ja muu varandus jäi laiali kandmata. Võimu täielik üleminek oli vaid päevade küsimus.
24. oktoobril kutsutakse omakaitse nõukogu kokku. Juhatus annab aru oma tegevusest ja kujunenud olukorrast. Otsides teid enamlaste võimu vastu, otsustati linnas korrahoid formaalselt anda linna omavalitsuse hoole, kes pidi otsustama, kelle juhatuse alla jäävad edaspidi öised tänavpatrullid. See võte oli vaid diplomaatiliseks käiguks, et omakaitse elupäevi pikendada. Linnaamet ka oli enamlaste käes, aga nemadki ju vajasid linnas korda.
Võimu haaramiseks enamlased hakkasid energiliselt organiseerima reaalse jõuna kevadel poolelijäänud punakaarti. Siia kogunes peale vähese eksiteele viidud korralike kodanike juhuslik ja lahtine ollus, kes vähem hoolis mingist korrakaitsest kui „soomusest“, mis sel teel võis hankida.
Punakaart andis vastasele omakaitsele nimeks „valgekaart“, mis pidi koosnema „neetud“ kodanlasist ja mõisnike poolehoidjaist. Need lööksõnad heidutasid oma poolt omakaitse liikmeid.
Enamlased muutusid üha jultunumaks. Esinesid omakaitse liikmete suhtes väljakutsuvalt, norisid tüli, sõimasid ja ähvardasid punase terroriga. Loomulik, et selline olukord mõjus kartlikesse ja vähemarenenud omakaitse liikmeisse masendavalt. Liikmed jäid oma kohustuste vastu loiuks, hoidusid hirmuga tagasi ja hakkasid organisatsioonist koguni lahkuma, varjates õigeid lahkumise põhjusi. Kodanike demoraliseerimine ja depresseerumine oli enamlaste osav taktika, millega nad valmistasid teed võimule.
Kui nad 27. oktoobril kõik ametiasutused Tallinnas, peale Ajutise Maavalitsuse, võtsid üle, siis ei avaldatud vastupanu enam kuski. 26. ja 27. oktoobril avaldas omakaitse juhatus veel üleskutseid Tallinna kodanikele, tuletades neile meele oma kodanike kohustust enese ja oma perekonna vastu, mida nad peavad täitma omakaitse liikmeks astumisega. Need üleskutsed ei avaldanud enam endist mõju. Lagunemine kestis. Silmanähtavalt kaldus nõukogude poole aktiivsete sõdurmasside poolehoid. Kodanikud muutusid kartlikult passiivseks. Omakaitse küll veel teotses edasi, väliselt näha endiselt, aga ta kõlbeline jõud ja meeleolu olid lootusetult lagunemas. Tema tahteimpulsid olid halvatud, ja sellisena ei kõlvanud ta enam võitlemiseks.
11/12. novembri ööl, laupäeval vastu pühapäeva, tungisid relvastatud madrused revolutsiooni komitee käsul Brokusmäel omakaitse staapi. Ajasid mehed valvekorralt koju, võtsid kaasa kõik relvad, kassa ja muu mis leidus, aga liikmete nimekirjad jäid neil saamata ja sulgesid ruumid. Ka patrullis olevailt liikmeilt korjas punakaart relvad. Omakaitse tegevus sel kujul oli lõpetatud. Tähtsamad paberid ja relvade enamus oli juba ennem peidetud Saarepera venna ja M. Tiido juure. Nende asukohta teadis ainult mõni üksik inimene.
Ülelinnalise organisatsiooni lõppedes korraldavad nüüd üksikud majad eriti II jaoskonnas valvet hoovidel, et rüüstajate sissetungimisel häirida elanikke ja korraldada ühist vastupanu. Selle korralduse tulemused pole aga lähemalt teada.
Kolm päeva hiljem 15. novembril hajutati Ajutine Maanõukogu ja 20. novembril Ajutine Maavalitsus. Nüüd oli Tallinnas rahulikest asutusist eestlaste käes veel vaid Eesti sõjaväelaste ülemkomitee. Seegi oli läinud enamlaste mõju alla. Eesti sõdurite kaasabil oleks saanud korraldada vastupanugi, aga sellest lootusetust ja asjatust verisest katsest loobuti.
Kes pole elanud kaasa selle revolutsiooni mürgiste uimade aegu, see kahtlemata küsib, kuidas oli võimalik, et käputäis enamlasi lõi Tallinnas olukorra, milles vallutasid võimu? Näiteta on seda seletadagi raske. Võimu ei haaranud nad mitte oma reaalse jõu üleolekuga, vaid meie inimeste kõlbelise jõu hävitamisega. Sihikindlat korda ja igasugust distsipliini lõhkuva propagandaga halvati ühiskonna tahte- ja teoimpulsid. Päris korralikud inimesed muutusid lõdvaks, teo- ja tahtevõimetuiks ning nii nad alistusid raukadena revolutsiooni häbistavale saatusele, mitte enamlastele. Ainsaks moraalseks reaaljõuks oli sellal Eestis 1. eesti polk. See ei olnud enam Tallinnas. Kui oleks 1. eesti polk püsinud kõik need ajad Tallinnas, siis oleks pidanud toimuma üks kahest: kas ta oleks ise infitseerunud „punatõppe“, või poleks enamlased Tallinna üldse vallutanud.
Meie iseseisvusaeg on hiljem annud selge näite, kuidas hävitatakse kodanikus ühiskondlikuks eluks tarviline kõlblus. Võrreldagu neid aegu.
Enamlaste võimuaeg
12. novembrist alates ei saa Tallinna omakaitse avalikult enam kuidagi takistada korruptsiooni süvenemist. Laialiaetuna ei likvideeru see organisatsioon, vaid saab hoopis uue ilme. Eesti rahvusliku iseseisvuse, ka tema autonoomsuse mittetunnustamisega põletasid enamlased enese ja rahvusliku eesti kodanluse vahel kõik sillad. Siitpeale muutub see Tallinna kodanike kaardivägi puhtpoliitiliseks organisatsiooniks. Senistest korravalve ülesannetest siirdut! iseseisva Eesti loomisideedele. Maapäeva sellekohane otsus novembrist sai inimestele korraga selgeks ja ainsaks reaalsemaks sihiks. Reamehed demobiliseerusid enamuses relvadega. Juhid, kaader, jäi mingisse peitejärku säilitades oma ülesandeid ja kohustusi kitsamas ringis. See kaader aga omas suured kogemused möödunud kaheksakuisest tegevusest, millal endine kubermang organiseeriti iseseisvaks maaks kõige seks tarviliste asutustega. Vaja oli ainult vabaneda siin võimutsevast Vene halvast pärandusest. Selles nägidki omakaitse juhid oma lähemaid ülesandeid.
Põranda alt tegi omakaitse mitmeid kavatsusi ja ettevalmistusi enamlaste kukutamiseks. Juba novembri lõpul või detsembri alul organiseeriti linnas ja ka maal jõude, et vallutada linn. Seks sõitis maalt raudteel ja hobustel umbes 150 meest Tallinna, et Toompea ära võtta. Oli kogutud raha ja relvi ettevõtte läbiviimiseks ja oma võimu kindlustamiseks. Puuduliku organiseerimise tõttu ei saadud väljaastet teostada.
Mõni aeg pärast seda mõisteti Joh. Pitka ja Saarepera Oleviste rahvamajas enamlaste poolt surma. Pitka selle eest, et ta Viljandis organiseeris uut eesti võimu keskust ja Saarepera enamlastevastaste kavatsuste pärast. Pitka läks põranda alla. Saarepera siirdus valepaberitega Petrogradi. Et hoolega peidetud omakaitse relvad ja paberid läbiotsimisel ära võeti, siis pidi arvama, et mõni omakaitse lähemaist tegelasist oli sattunud enamlaste mõju alla.
Kõik enamlaste poolt Tallinnas astutud sammud näiliselt kindlustasid nende võimu nii linnas kui kogu maal. Avalikuks korrahoiuks ja esimeseks võimu toeks organiseeriti suure kiiruga punakaart, milleks leidus kohapeal küllalt igasugu inimmaterjali. Jaanuaris 1918 otsustati asutada sotsialistlikke väeosasid ja keelati eesti rahvuslike formatsioonide olemasolu. Linna miilitsa eesotsas püsis kaunis kaua veel A. Hellat, aga sellegi asutuse ilme muutus ebaselgemaks ühes ajaga. Tema ülevõttu ei saagi märkida kuupäevaga.
Jaanuaris koostati uus väljaastumise kava. Seda juhtisid enamasti eesti ohvitserid. Arvesse oli võetud nii omakaitse salajased lööksalgad kui ka 1. ja 3. eesti polgu osad. 29. jaanuaril vangistati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja palju muid tegelasi nagu kindral Tõnisson, kindral Jonson, kpt. Poopuu, Andres Pitka j. t. ning viidi Petrogradi. See kriipsutas väljaastumise kava läbi.
Oma edaspidiste sammudega enamlased tõstsid kogu maa rahvastiku juures pahameele tormi, kuigi need olid mõeldud vaid oma seisukorra kindlustamiseks. Nad mobiliseerisid enda vastu kui maa nii linna. 27/28. jaanuari lindpriiuse dekreet mõisnikele ja Brest-Litovski rahutegemise narrimäng kui mitte ei põhjustanud, siis kindlasti kiirustasid sakslasi Baltimaade okupeerimisele.
9. jaanuari ja järgmiste päevade vangistamise järele kavatseti vangid jõuga vabastada. Siin pidid kaasa aitama ka sakslased. Kardeti, et ettevõtte ebaõnnestumise puhul vangid maha lastakse, jäi seegi teostamata. Vangid viidigi Petrogradi, kus nad alles 3. märtsi Bresti lepingu põhjal vabastati. Okupatsiooni peatsest tulekust liikusid visad kuuldused, milles enamlased püüdsid näidata vaid valgekaartliku vasturevolutsioonilist tonti. Neid asjaolusid arvestades ja aluseks võttes Maapäeva 15. novembri iseseisvumise otsust, kavatseti nüüd juba neljandat korda enne sakslaste saabumist enamlasilt võim võtta, et võimaldada iseseisvuse akti teostamine.
Pitka korraldusel hakkab noor energiline mees üliõpilane Jaan Nääris ja mõned eesti polgu ohvitserid uuesti ridu koondama. Jaoskonnad organiseeriti uuesti. Posti-telegraafis, jaamades ja sadamas seati sisse luure- ja informatsiooniametnikud, kes valvasid punaste tegevust. Hangiti ja koondati relvi.
Valmisid mitmesugused kavad kuidas võim vallutada. Selles oli ette nähtud iga omakaitse jaoskonna ja rahvusliku ühingu relvastatud koostöö. Jäädi ootama sündmuste loomulikku arenemist.
Need arenesidki nii, nagu enamlased nad manasid esile. 18. veebruaril 1918. a., s. o. kakskümmend päeva pärast mõisnike lindpriiuse dekreeti ja vangistamist algasid sakslased pealetungi ja invasioon viidi lõpule 14 päeva jooksul.
10. veebruaril astusid sakslased Virtsus maale ja algasid sõjaretke Tallinnale. See teade virgutas veel vabaduses olevaid tegelasi liikvele. Enamlaste juhtkond kaotas närvid ja hakkas püha revolutsiooni nimel umbropsu sõimama ja sonima mingist vasturevolutsioonist. 23. veebruari õhtul, kui nende improviseeritud punakaart tuli Keilast veriste peadega, sattusid punaste juhid otse paanikasse, algas üldine põgenemine laevadele. See oli omakaitse tegelastele väljatulemise signaaliks. Ei tohtinud lasta neid toibuda Keila löögist. Päid võisid nad siduda laevadel või koguni .. Leningradis”. Nüüd osutusid vana omakaitse organisatsiooni sidemed liimiks, millega liideti kindlameelsed eesti kodanikud Tallinnas ühiseks võitlusrindeks enamlaste vastu. Segaste sündmuste käigust on raske lahutada neile nende õiget osa. Aga vabariigi sünnimomendil oli see tähelepandavalt suur.
Nimekate juhtide kohal puudumine ei tähendanud, et omakaitse lihtliikmed oleksid olnud peata. Enamlaste kolmekuine võimutsemine oli inimesed äratanud unest. Surve oli suurendanud vastusurvet ja nüüd võisid samad mehed juba midagi korda saata. Meeste koondamiseks käisid agaramad isiklikult majast majja oma sõpru julgustamas ja välja kutsumas. Relvad toodi peiduurkast välja, ja hommikuks olid mehed löögivalmis. Iga julgem mees püüdis teotseda puht-impulsiivselt oma linna ja rahva huvides. Enamlased hakkasid 18. veebruarist, millal sakslased uuendasid pealetungi, energiliselt varandust evakueerima. Omakaitsel oli seletamata selge, et iga tükk, mis jaamast sõitis välja, oli kodumaale tagasipöördumatult kadunud. Selle takistamiseks osutasid muidu meile tundmatud mehed suuri teeneid. Nad püüdsid venelasil kõigiti evakueerimist takistada. Räägiti neile „auk pähe”, paotati masinate võtmed, suleti koguni uksed ja mõnel pool mindi jõuga kokku. Ühest uksest kandsid venelased varandusi vagunitesse, teisest võeti neid jälle maha. Ärasõiduks valmis seatud kraamivagunid asetati kõrvalistele teedele, kust neid raskem leida. Paremaid klassivaguneid ja vedureid kas viidi kõrvale või rikuti neid mõne poldi lahtipööramisega või liiva telje õlikasti panekuga. Kopli, sadama ja Balti raudtee rajoonides oli neil päevil täielik „sissisõda“ lahkuvate venelaste ja ametnikest-töölistest omakaitse liikmete vahel. Neil oli ka oma luure mitteenamlike ekipaaži madruste kaudu, kust saadi teada venelastele kõikidel aegadel nii omast taandumiskava: mida ei saa kaasa võtta, see hävitada, kas või ühes linnaga! Linna hävitamise ja rüüstamise pidurdamine viiski varsti omakaitse korraliku lahinguni.
Juba 23. veebruari pärastlõunal siirdusid Kingissepp, Anvelt, Käspert j. t. Toompealt sadamasse laevadele. Omakaitse ühes eesti polgu sõduritega võtab õhtuks lõuna- ja läänepoolsed linnaosad ning kesklinna enda alla, likvideerides tänavail punakaarti. Samal ajal väljub Balti jaamast viimne põgenike rong Petrogradi, mis koostati madruste surve all, ja juba võtavad mehed jaama enda alla. Jaamaesisele seatakse kaitseks kuulipildujad. Madruste rünnakud lüüakse tagasi. Linnas võetakse neilt auto kuulipildujaga, vallutatakse nende relvade ladu Krediit-Kassa majas, täidesaatev komitee ringkonna kohtu hoones ja teised nende võimu toetuspunktid.
Omakaitse I jsk. liikmed, eesotsas H. Kallau ja J. Treppiga võtavad osalt kavalusega osalt jõuga vene madrustelt üle määratu suured lõhkeainete laod Kniep-Verneri aidad Kopli tänaval, Miinisadamas ja mujal, mida enamlased kavatsesid õhku lasta. Võimalik linna purustamine välditi seega esialgu. Päästekomitee määrab linna komandandiks kapten Rotschildi, kelle lähemaks ülesandeks oli linnas korra loomine.
Võimu ülevõtt Tallinnas tehti Narva enamlastele teatavaks ja paluti sealt abi. Kell 7 jõudiski rong, milles 4 klassivagunit paarisaja hambuni relvastatud madrusega, Kehra jaama. Rong peeti seal jaamaametnike poolt osava valega kinni kuni Tallinnast seks väljasaadetud omakaitse lööksalk rongiga jõudis Raasikule ja sundis madrused Kehrast lahkuma. Ka see oli omakaitse ringidest väljunud ettevõte, mis hoidis ära asjatu verevalamise linnas.
Laevadele kolides varustusid enamlased toiduainetega ja muu kraamiga, mida madrused sadama ladudest ja linnast riisusid. Sadamas oli paar päeva käimas korralik rüüstamine. Omakaitse püüdes rüüstamist takistada tungis sadama rajooni ladusid üle võtma. Siit tekkisid väikesed jõukatsumised ja linna territooriumi jagamine. Enamlased teatasid linna komandandile n.-ltn. Rotschildile telefonogrammiga, et sadamalinnaosa elektrivabriku juurest mööda Merepuiestee Vene turuni, Narva maantee Petrooleumi tänavalt mereni kuulub enamlaste valdusse, kuhu omakaitsemehed ei tohi minna. Madrused ise ei pidanud seda lepet. 24. veebruari õhtupoole, kui enamlaste staabi vallutamise järele Krediit pangamajas (praegu Maapank) võim linnas oli läinud juba eestlaste kätte ja iseseisvuse manifest avaldatud, kipuvad nad veel linna röövima.
Esimesel jõugul võeti relvad käest, teised aeti sadamasse tagasi. See tee oli suletud, õhtuks suunasid nad pealöögi elektri- ja gaasivabriku vastu, et need purustada, pimedas linnas toimetada riisumist ja siis põlema panna. Ka need kavatsused olid luure kaudu omakaitse I jsk. meestel aegsasti teada. Varakult organiseeriti sinna omakaitse peajõud. Rannaväravamäe (paremal „Paksu-Margaretat”) ja elektrivabriku lõikele koondati umbes 70-meheline kaitse* omakaitse liikmeid, kooliõpilasi ja sõjaväelasi.
Samal ajal kuulutati linnas Eesti iseseisvaks vabariigiks.
Madruseid oli kahtlemata arvult rohkem, ja nad olid ka paremini relvastatud, aga neil pudus juht ja aus siht. Tulevahetus kestis linnakippuvate madrustega järgmise hommikuni. Siis korjasid oma langenud ja siirdusid laevadele. Enamlased olid kavatsenud võimu langedes laevadelt hakata linna pommitama. Omakaitse liikmed omasid madruste hulgas häid vähemlike sõpru, kellel lasti raskemate kahurite lukud õigel ajal ära peita.
(Agaramate I jaoskonna omakaitselaste nende päevade omakaitse tegevuse mälestusena avati 17. septembril 1933. a. Niine tän. maja nr. 6 küljes mälestustahvel.)
Keskpäevaks, 25. veebr, sakslaste jalgratturite kohale jõudes oli kogu linn Eesti Vabariigi relvastatud jõu omakaitse, miilitsa ia eesti polgu sõdurite valduses. 24/25. veebruaril löödi esimene võidurikas lahing noore vabariigi eest, mis algas manifesti üleskleepimise ajal ja lõppes sakslaste tulekuga. Rannavärava mäel langes ka esimese ohvrina omakaitse liige Muischnek ja üks teine sai raskesti haavata. Eesti Vabadussõda oli alanud. Esimese lahingu lõid kodanikud. Nad kandsid ka esimese ohvri; kirjutasid verega Tallinna kodanike omakaitse nime Eesti ajalukku ta sünnipäeval.
Tallinna kodanikud, omakaitse ja teiste organisatsioonide kujul olid täitnud oma aukohuse kodulinna vastu. Linn puhastati enne sakslaste sissetungi enamlasist, suuremad röövimised, põletamised ja hävitamised välditi; loodi võimalus riikliku iseseisvuse akti teostamiseks.
Eesti ajal – Okupatsioonivõimu aeg
Meile on korduvalt pahaks pandud balti sakslaste ja mõnikord ka Saksa riigi poolt, kui oleme valgustanud päris õiglaselt nende siinset okupatsiooniaegset tegevust. Sakslased on tihedamini kui teised riigid pidanud rahvusvahelisi leppeid vaid niikaua, kuni see oli neile kasulik. Muidu nad ignoreerisid iga lepet ja teotsesid jus belli alusel toetudes oma militarismile. Brest-Litovski lepingu järele pidid nad okupeerima Eesti- ja Liivimaa oma politseivõimuga „kuni seal nende oma-maa asutuste kaudu julgeolek kindlustatud ja riiklik kord jalule seatud.”
Midagi sarnast ei teinud reetlik preislane. Nende saabudes oli Tallinnas kord jalul. Aga just maa oma asutuste poolt loodud korra kukutasid sakslased ja asendasid selle oma sõjaväe võimuga. Muude korrakaitse organite hulgas hajutati ka kodanike omakaitse, kui 28. veebr, üle Märjamaa, Hageri ja Nissi siirduvad kolonnid jõudsid kohale. Omakaitselt võeti relvad, ülesanded ja organisatsioon. Relvade otsimist teostati linnas päris põhjalikult. Võimud käisid, omakaitse juhti Joh. Pitkat kaasa võttes, majast majja, otsisid lihtsalt terve linna läbi. Omakaitse meeste juuresolekust oli niipalju kasu, et omamehi läbi ei otsitud ja relvad neile kätte jäid.
8. armee kindralkomando nr. 68 jõud ei olnud Eestimaal kuigi tugevad. Sõjavõimudele abiks loodi küll kohe sõjaväe-, linna- ja maapolitsei, aga needki ei jõudnud Tallinnas kindlustada korda, kuhu jäänud palju kohalikke enamlasi.
Omakaitse juhatus püüab organisatsiooni säilitada tema oludele kohandamisega. Märtsi alul Pitka kavatseb omakaitset legaliseerida, aga saksa võimud ei anna talle sanktsiooni. Kartes eestlasile jätta liig palju relvastatud jõude omakaitse ja eesti polkude näol, otsustati polgud likvideerida ja omakaitse jälle ellu kutsuda korrahoiuorganiks. Märtsi keskel sai Pitka omakaitse uuesti organiseerimiseks loa endiste jaoskondade piirides. Kuid nüüd mitte enam valiku, vaid saksa võimude nimetamise põhimõttel. Märtsi lõpuni võeti vastu umbes 900 liiget, kellele aga relvi välja ei antud. Joh. Pitka asub neis tingimustes uuesti organiseerima omakaitset.
20. märtsil eesti väeosad said likvideerumise käsu ja 24. märtsil lubatakse omakaitse rajoonile vahiteenistuse pidamiseks 2 püssi. 29. märtsi ringkiri loeb üles pika rea kohustusi omakaitsele, mis algab avalike naiste vangistamisega ja lõpeb relvade otsimisega enamlikult olluselt. Püsse lubati nüüd igasse jaoskonda juba 25. Neid anti välja liikmeile ainult valveajaks.
Kord ja julgeolu ei olnud linnas kuigi kindel. Hoolimata ööliikumise keelust, sooritati kodanike kallal vägivallategusid, varastati ja ähvardati. Enamlik kui ka kriminaalne element kuhjus linna agulitesse, kus nad rahva saksavaenulist meeleolu kasutades läksid üha julgemaks. See asjaolu sundiski sakslasi paluma omakaitse uuesti organiseerimist.
Saades julgust ja hoogu omakaitse tähtsuse tõusuga astub Pitka, see kodanike julgeolu korravalve sangar, varsti õige kaugele ulatuvaid samme. Vana omakaitse põhikirja kohandatakse ajutiseks uutele oludele.
Nimetades uut organisatsiooni „Bürgerwehr-Omakaitseks“ ja kindralkomandolt selle kinnitamist ootamata kuulutab ta „Tallinna Teatajas”, et kõigis eesti rahvaga asutatud linnades, valdades ja alevites tuleb kutsuda ellu omakaitse organisatsioonid. Uue korralduse järgi pidid Pitka ja Saarepera jääma omakaitse juhtideks kuni liikmete arv ei tõuse üle 2000. Välistunnusena pidi omakaitse kandma valget sidet paremal ülakäisel. Valge side jäigi nii Tallinna omakaitseliikmete välistunnuseks. Mujal nõuti must-valge-punast Saksa riigivärvilist käesidet.
Seni sakslased vaid sallisid Pitka korraldusi, aga nüüd satuvad ärevusse. 10. aprillil kindralkomando teatab ringkirjaga kõigile maa- ja linnapealikuile, et sellised omakaitse rakukesed tuleb kohe sulgeda. Pitka ise nõudku otsemalt tagasi oma masinal paljundatud põhikirjad ja piirdugu ainult Tallinnaga.
See oli löök mingi relvastatud jõu loomisele. Meeste näppudele hakati hoolega vaatama. Sakslased aimasid, et Pitka võtab omakaitse liikmeid vastu täpselt 2000, aga kandidaate, võib-olla, 20.000. Võib endale niiviisi luua terve armee. Reinhold von Brevern nimetati omakaitse liikmeks, ta saab seal tehnilise juhi ülesanded. Aktiviseeriti ka teised sakslased-liikmed. Asi kippus võtma halva pöörde. Siin tulid enamlased eestlasile appi oma praalimisega. 24. a,prilli hommikul leiti linnas lendlehti, milles kutsutakse seltsimehi valvele ühise asja eest, ja merelt abi saades tuleb Tallinn uuesti vallutada. See oli ilmne viibe 1. mai mässukatse kavatsusele.
Omakaitse oli kogunud aprillil lõpuks juba ümber poolteise tuhande liikme. Selle kui enamlusvastase ja olusid tundva jõu rakendamine oli saanud nüüd sakslastel hädatarviliseks. Suure rutuga seatakse kokku kindralkomando käsul uus omakaitse põhikiri. 30. aprilli õhtuks kutsutakse liikmed koosolekule põhikirjaga tutvumiseks. Seckendorff laseb koosolekul omakaitset tänada senise tegevuse eest, aga põhikirjaga tutvustamise asemel korraldatakse 1. mai mässukatse vältimist. Kõvendatud patrullid peavad tänavail olema kl. 8 õhtul kuni kella 8 hommikul, lähevad siis relvadega koju ja jätavad need oma kätte kuni 2. mai õhtuni. Enamlased väljaastumise katset muidugi ei teinud.
5. mail toimub omakaitse peakoosolek „Estonias“, kus kindralkomando poolt esitatud kava pidi vastu võetama ja kohe ka valitama uus eestseisus. Juba see esimene Tallinna paarisaja kodanike vaba sõnavõtt närveeris jällegi sakslasi. Sissejuhatuseks löödi lahing maha koosoleku ja protokolli pidamise keele pärast. 32 saksameelset nõudis saksa keelt, eestlased — eesti keelt. Asi otsustati eesti keele kasuks. Siis koosoleku juhatusse valiti eestlased: O. Amberg — juhatajaks ja Jaan Nääris sekretäriks. Lõppeks koosolek lükkas põhikirja tagasi kui eestlasile mittevastuvõetava. Ka omakaitse juhatus valiti ära.
5. mai koosolekust pettusid mõlemad pooled: sakslased ei leidnud eestlaste juures loodetud sõnakuulelikku alistumist ja eestlased ei tahtnud ettepandud saksamustrilise põhikirja järgi loovutada oma vaba kodaniku õigusi ja hakata käsilasiks nende sõjaväelisele ja kodanlikule politseile. Vahekorrad muutuvad siitpeale teravamaks. Ja õieti talle pandigi ametliku politsei ülesanded. Et linn maksis 1000 rubla kuus toetust, siis nõuti peale muu, et omakaitse liikmed kandku mööda maju laiali toidutagavarade registreerimislehed. Omakaitse vaadaku, et kodanikud austaksid kl. 9 õhtul kuni kl. 5 hommikul ööliikumise keeldu, aidaku vangistada vargaid, otsigu varastatud kraami, peidetud relvi, lõhkeaineid j. m. Viimased ülesanded muutusid vabatahtlikule kodanike korrakaitse organisatsioonile väga tülikaks. Läbiotsimised olid omakaitsele juba isegi ebameeldivad. Pealegi süvendasid nad vaenu ja põhjustasid kallaletungi üksikuile liikmeile. Jaoskondades tekkisid valjud protestid. Mõned juhatajad lahkusid kohalt. Linna ümbruse kaugemad rajoonid, kus elutsesid punased, vargad, töötud ja avalikud naised, muutusid omakaitse liikmeile hädaohtlikeks. Nad teatavad, et relvastamata ei saa oma ülesandeid täita. Vähe vihaseist ähvardusist ja sõimust, isegi elu kallale kiputakse kaugemais aguleis nagu Lillekülas, Pelgulinnas, Kadaka teel, Mustamäel, Lasnamäel, Koplis j. m. Nõuti: antagu neile revolvrikandmise load, või nad lahkuvad omakaitsest. Relvade saamist omakaitse põhjendab oma töö tagajärjekate tulemustega, sest on palju konfiskeerinud relvi, avastanud mängupõrguid, tabanud üle poolesaja varga ja võtnud neilt varastatud kraami; registreeritud ümber saja avaliku naise ja paarsada punakaartlast ning need annud üle võimudele. Seckendorff tänab omakaitset saavutuste eest, palub edasi töötada, aga relvakandmise luba ei annud. Teenistusepidamiseks anti omakaitsele „Bürgerwehrile“ 400 kaitseväepüssi ja padruneid piiratud arvul laskeharjutuste pidamiseks. Instruktoriks nimetati üks saksa ersatsohvitser, kes tegeles kuni juhatus palkas endale instruktoriks kindral Põdderi. Liikmed süüdistasid mitut viisi ka Pitkat. Tal aga olid edasiteotsemiseks oma kaaluvad põhjused. Ta nimelt tahtis igaks juhtumiks säilitada seda kodanike relvastatud organisatsiooni. Teiseks, oma-inimeste läbiotsimine toimus sootu teisiti kui mingi sõjaväelaste toores puistamine. Lõpuks ei olnud siserahu kuigi kindel hoolimata saksa raudrusikast. Läbiotsimisteks organiseeriti mais erirühmi, kes töötasid IV jsk. ülema Nicolai v. Wilckeni ja omakaitse kriminaalinspektori K. Piilovi juhatusel.
Revolutsiooni-aegadel elanike kõlbeline tunne oli sedavõrd langenud, et omakaitsel oli küllalt tegemist ööhulkurite taltsutamisega. Baltlased ja muu saksik rahvas, püüdsid võidu hiilata öiste mürgeldamistega, mis tülitas ja närveeris omakaitse liikmeid. Teenistusmäärusi kilbiks võttes hakkas omakaitse neid ahistama. Aadlikud Budbergid, Manteuffellid j. t. vangistati ühes nende „daamidega“ numbritubadest ja viidi jaoskonda kui ööloata liikujad. Siit sugenesid kaebused ja omakaitsest liikmete väljaheitmised nagu tehti W. Keskeri ja A. Borelliga. Omakaitse liige välispool teenistust ei võinud ise öösi kata liikuda. Ta ei saanud oma tasuta töö eest mingit soodustust. Nii elektriseerus õhkkond mai lõpuks.
26. mail peeti teiskordne omakaitse liigete üldkoosolek „Estonias“. Kuigi seekord esitatud põhikiri ei olnud tagasilükatust parem, saadi aru, et puudub pikemaks opositsiooniks mõte, ja põhikiri võeti arutamata vastu.
Eestlased võtsid nüüd teissuguse taktika. Näiliselt nad alistusid täielikult sakslasile, püüdes mõnes asjas isegi nende lugupidamist ja rahulolu võita, et seda julgemini siduda oma inimesi organisatsiooniga. Kokkuleppe kohaselt valiti samal koosolekul uuesti 5. mail valitud omakaitse eesseisus; esimeheks sakslane ülemõpetaja Eugen Wilde; esimehe abiks kaugesõidu-kapten Joh. Pitka; sekretäriks kauband.-tead. üliõpilane Jaun Nääris; sekretäri abiks A. Lintz; laekuriks pangaametnik A. Pachel ja insener Chr. Luther; revisjonikomisjoni A. Uibopuu, F. Winogradov ja J. Reinthal; kohtukomisjoni F. Akel, M. Uesson ja W. Klement.
Uus põhikiri viis omakaitse organisatsiooni täiesti saksa sõjaväe võimu alla. Juhatus ise kuulus kindralkomando nimetamisele ja liikmed pidi kinnitama juhatuse esitamisel linna komandant, samuti jaoskondade ja rajoonide juhatajad. Organisatsiooni ametlikuks nimeks sai ,,Bürgerschutzwehr — Reval“ („Omakaitse — Tallinn”) endise Bürgerwehri asemel. Liikmed pidid teenistuses kandma valget käesidet paremal ülakäel, mida registreerib ja nummerdab kindluse komandant. Kogu organisatsioon allub linna komandandile, sõjaväe politseiülemale ja bürgermeistrile. Ta tegevuspiirkonnaks on ainult Tallinna linn ühes agulitega.
Ühtaegu juhatuse ümberkujundamisega moodustati ka jaoskondades ajutiste juhatuste asemele uued poetades sinna rohkem saksa elementi. Jaoskondade juhatajateks valiti:
I jsk. insener Julius Langebrauni asemele Karl Busch; II jsk. O. Ambergi asemele Artur Perna; III jsk. Otto Niggoli asemele Alfred Schneider; IV jsk. jäi Nicolai Wilcken; V jsk. Joh. Lepa asemele E. v. Minding ja VI jsk. A. Erlenheim.
Sakslaste sihilik esiletõstmine omakaitses pahandas kodanikke, mille all kannatas üldorganisatsioon. Kõige visamalt organiseerus I jaoskond. Mitmekordsete valimistega ei jõutud komplekteerida rajoonides juhtivaid kohti. Mõnel puhul viidi sesse jaoskonda valvekordadeks teistest jaoskondadest mehi. Enamlaste vastases võitluses oli I jsk. olnud päris kangelasmeelne. Kuna avalik vaen sakslasiga olnuks mõttetu, siis avaldati vaid passiivset vastupanu.
Uue korralduse vastuvõtuga loodeti suuremal määral saada relvi, et .pidada laskeharjutusi ja sõjalisi õppusi võimalikult laiemaile hulkadele. Oli ju eesti polkude ohvitsere Tallinnas küllalt, kes olid nõus võtma sõjaliste instruktorite ülesandeid endale.
Eesti 3. polgu ohvitserid demobiliseerudes suures enamuses astusid S/s. ..Kalevisse”, et olla koos ja esimesel tarvidusel astuda tegevusse. Okupatsiooni võim aga ei usaldanud neid lasta rakenduda omakaitses tööle.
Võimud jätsid omakaitse ümberorganiseerimise meelega ohutuks suveks, millal valged ööd iseenesest ei võimaldanud kriminaalse elemendi väljaastumist. Möödus juuni ja juuligi, ilma et kindralkomando oleks viinud uut põhikirja ellu. Elati edasi kevadise ajutise korralduse alusel. 15. juulil tuli esimene peakoosoleku otsusevastane korraldus. Juhatusse oli määratud A. Lintzi asemele laekahoidja Otto Eggers — sakslane, A. Uibopuu asemele Klaus Scheel — sakslane, J. Reinthali asemele Ernst Sporleder — sakslane ja kohtukomisjoni W. Klementi asemele advokaat Oldekop. See oli juba toores lugupidamatus kodanike poolt kujundatud vabatahtlike korrakaitse organisatsiooni vastu. Järgmiseks sammuks jäi Pitka kõrvaldamine. Seni peeti tema olemasolu juhatuses paratamatuks, et liikmeid mitte eemale peletada.
Eesti keel saadi juba mais jaoskondadega asjaajamise ja kirjavahetuse keeleks, aga relvakandmise loa palvetele ei reageeritud õieti kuidagi. Suvise seisaku tõttu omakaitse sattus raskustesse, ja pahandatud kodanikud hakkasid temast lahkuma. Linn lõpetas oma 1000-rublalise kuutoetuse. 26. maist peale uusi liikmeid ka enam ei võetud, mistõttu organisatsioon kaotas ka tulu kolmerublalise liikmemaksu näol. Kulud jäid aga endisteks. Juuli keskel ollakse sunnitud linnalt ja pankadelt paluma rahalist toetust.
Suvine kindluseta olek nõudis juhatuselt suurt jõupingutust liikmete kooshoidmiseks.
31. juulil on kindralkomandolt põhikiri jõudnud kinnitatult linnapealikule. Viimane mingipärast ei esita seda veel juhatusele. Ühtaegu ametliku omakaitse — Bürgerwehri — avaliku organiseerimisega käis varjatud organiseerimistöö enamasti eesti sõjaväelaste keskel salaja. See toimus väga konspiratiivselt üksikute päris kindlate inimeste kaudu ilma kirjavahetuseta ja muu asitõenduse loomata. Salajase organisatsiooni sihiks oli sõjaväelise kaadri kooshoidmine, tema informeerimine poliitiliste sündmustega ja tarviliste löökrühmade moodustamine juhtumiks, kui saksa võim langeb. Salajane organiseerimine ulatus üle kogu Eesti püüdes maakondades ja linnades ellu kutsuda ja ette valmistada sõjalise jõu keskusi. Pitka ja Nääris, olles mitmeti saksa võimule lähemal ning omades teatud usalduse ja liikumisvabaduse, iseenesest kujundasid ka salajase organisatsiooni keskkoha.
Sakslasile viidi varakult ninna teated salajasest organiseerumisest. Mitut puhku nad vangistasid eestlasi selle tõttu, ja see oligi peamiseks põhjuseks, miks nad olid omakaitsele relvade andmisega nii ettevaatlikud. Kardeti nende kahe organisatsiooni ühistöötamist.
Nad võisid siin seisukorra peremeesteks jääda, kuni nende relvadel oli õnne läänerindel. Seal olukorra halvenedes muutub paratamatult siingi režiim nõrgemaks. Saksa sõjajõud olid selleks liig pingul, et kuski tekkivat survet üldiselt mitte avaldada. See hakkas kohe tunduma ka Tallinnas
18. juulil algab Foch oma kuulsat vastupealetungi, 2. augustil puhastab sakslane Marne rinde, taandumine muutus lakkamatuks. Samal ajal visatakse Eestimaalt paremad väeosad läände. Nende võim jäi siin hoopis nõrgaks. Juba 10. augusti paigu tuleb maalt mõisnikelt hädaldamisi, et maal pole üldse enam saksa vägesid, nemad ei julge enam muidu elada kui relvastatagu mõisateenijad üha julgemaks muutuvate talupoegade vastu…
Samad nähted avalduvad ka Tallinnas. Jõudude vähenemise ja ööde pimenemisega muutub seni tagasihoitud ollus aktiivsemaks. Rutuga kindralkomando korraldab omakaitse asjad. 8. augustil saabub põhikiri, kinnitatakse juhatus ja palutakse mehi tööle asuda.
augustil nõustuvad nad isegi kõrgema eesti sõjaväelase kindral Põdderi omakaitsesse taktikaliseks juhatajaks võtmisega. Nähes varsti, et Põdderi tegevus omakaitses pole soovitav, vangistavad nad tema juba 14. augustil, süüdistades salajases jõudude organiseerimises. Süü mittetõestatuna ta vabaneb septembril ja asub uuesti omakaitset juhtima. Nüüd juba päev-päevalt läheneb SaksaBalti missiooni lõpu algus.
Nõmme oli 23. juunist 1917. a. saadik alev omaette administratiivüksus ja kuulus Harjumaa pealiku alla. Tallinna omakaitse ringkonnast oli tema väljas. 6. juunil Nõmme kodanikud on võtnud üles endile omakaitse asutamise küsimuse. Tungiva tarviduse puudumise ja maapealiku vastutulematuse tõttu asi jäi seekord sinnapaika. Varsti sundisid olud asja uuesti käsile võtma.
22. augustil on juba 93 Nõmme kodanikku end organiseeritavasse omakaitsesse üles annud, kellest 36 baltisakslast (pooled tohiksid küll olla eestlased), 53 eestlast, 2 venelast, 1 lätlane ja 1 rootslane. Omakaitse asutamise põhjuseks peetakse kasvavat ebakindlust Nõmmel. Peaaegu igal ööl sooritatakse murdvargusi, mille vältimiseks kohalik politsei on võimetu. Siinsamas esitatakse kinnitamiseks organisatsiooni põhikiri, mis on üldjoontes sarnane Tallinna omakaitse põhikirjale, ainult selle erinevusega, et Nõmmel see allub Harjumaa pealikule ja kuulub ametieesseisja Badendicki juhatusele. Esimeheks määrati lätlane Voikmann. Nõmme on jagatud kahte jaoskonda, kumbki jaoskond 3 rajooni. Omakaitse liikmed kannavad saksa riigivärvilist must-valgepunast käesidet vasemal ülakäel tähtedega „B. W.“ — „Bürgerschutzwehr“ — Omakaitse — Nõmme”.
Saksa võimud olid sellegi kinnitamisega väga tagasihoidlikud. Alles oktoobri alul, kui korraldusi tehakse üle kogu maa julgeolu abinõude varumiseks „Landeswehri“ ühikuid ellu kutsuda, kes pidid vältima enamliku riigipöörde aastapäeva demonstratsioonid, saab oktoobril Nõmmegi omakaitse põhikiri kinnituse. Tallinna omakaitse juhatus tegi K. Lepikule, pärastise Nõmme kaitseliidu komandandile, ülesandeks organiseerida ka Nõmmel eestlasist omakaitset.
Tallinnas olid tegelikud asjaajajad ainult eestlased. Pitka mälestuste järgi olnud sakslastega koostöö omakaitse juhatuses päris kena. Nad üldse palju koosolekuil ei käinud või kui ilmusidki, siis võtsid eestlased päevakorda ainult mõnd tühja-tähja. Seega tehti neile koosolekud igavaks. Rohkem käis juba Wilde ise. Eestlased said alati luure kaudu teada, kunas ta ei saanud koosolekule tulla, siis otsustasid kõik tähtsamad asjad ise. Wilde oli pandud omakaitsesse saksa võimude poolt nende „silmaks“ ja „kõrvaks“. Temale, rahulikule haritlasele, meeldis see ülesanne vähe. Kui ta taipas, et eestlastel on otsustamisel mõni kõrvalsihiga asi, siis ta jäi meelsamini koosolekule tulemata. Igatahes täit usaldust ei olnud eestlaste ja Wilde vahel. Kui teda korraks pahandati, siis ei näidanud vanahärra mitmel koosolekul oma nägu. Temata tehtud otsuste vastu ei protesteerinud ta kunagi.
Ka Seckendorffiga endaga saadi toime, aga ta oli liig rippuv balti mõisnikest-keelekandjaist. Iga tähtsamat küsimust ta kaalus enne igasuguste eesti asjale reetlike „beiraatidega”.
Mida edukamaks muutus läänerindel Fochi pealetung ja mida rohkem taganesid sakslased, seda nõrgemaks jäi nende režiim ka Tallinnas. 2. septembril said nad Micheli juures ränga löögi, mis purustas saksa militarismi selgroo. Siitpeale algas taganemine. Oktoober on murdumise kuu. 21. — revolutsioon Viinis, 27. — Austria-Ungari palub erirahu, 28. — vastuhakk Saksa laevastikus, mis areneb Kiilist Meemelini, 31. — revolutsioon Austria-Ungaris. 5. kuni 9. novembrini areneb revolutsioon Saksa linnades kuni Berliinini ja keiserriigi vabariigiks kuulutamiseni. 11. novembri õhtul tehti relvade rahu. Saksamaad ähvardas Vene saatus. Need sündmused avaldusid järk-järgult ka Tallinnas.
Omakaitse hakkab valmistuma saksa võimude maalt väljasaatmisele. 11. septembril alles määrati jaoskondadesse instruktorid, kes pidid õpetama liikmeid relvi käsitama. Ka püsse anti juure. Pühapäeviti peeti laskeharjutusi.
19. oktoobril juhatus teeb teatavaks oma oktoobri otsuse, et igasse jaoskonda määratakse peale seniste relvur-instruktorite veel sõjaharjutuste instruktorid:
I jaoskonda lpn. Bernhard Abrams, II ” st. kpt. Robert Karunga. III ” st. kpt. Johannes Schmidt, IV ” lpn. Platon Kuusik, V ” ltn. Jaan Lepp, VI ” lpn. Oskar Vokk.
Need mehed, enamuses S/s. „Kalevisse“ astunud 3. polgu ohvitserid, määrati jaoskonna ülemate esimesiks abideks, s. o. tegelikeks jsk. ülevõtjaiks ja Eesti kaitseliidu jsk. juhatajaiks. Instruktorid pidid enestele valima kaks ohvitseri abiks. Omakaitse organisatsiooni sõjalise võime tõstmisega ei võidud enam viivitada. 18. oktoobril saadi kindlaid teateid, et Anvelt organiseerib Venemaal kommunistlikke väesalku sakslaste lahkumisel Eestisse tungimiseks.
Juhatus peab kindral Põdderi kaudu väga tihedat sidet just äsjamääratud instruktoritega. Neist julgeist sammest võib aru saada ainult ühtmoodi. Ka Wilde sai sest õieti aru. 22. oktoobril lahkub ta omakaitse juhatuse esimehe kohalt, vabandades ajapuudusega. Jäid tegelema ainult eestlased, kelle välispidurid nõrgenesid päevpäevalt. „Tallinna Teataja” ruumides, kus asus omakaitse staap pärast lehe sulgemist, istusid juhatuse liikmed, ja neil käisid oma ametlikud külalised. Nende ruumidega ühenduses oleval Vene tänava poolsel küljel istus mitteametlikult kindral Põdder nagu relvadelaos ja tegeles eesti sõjaväelastega. Saksa agoonia algas. Ta raudrusika sõrmed olid juba lahti hargnemas. Nagu maru haihtumine oli oodatav nende „Lauf nach Westen”.
Omakaitse juhatusel ja liikmeil algas kibe töö. Oli vaja kodanikele seisukorda selgitada, tutvustada neid lähemate ülesannetega ja tõmmata kõlvulisi kodanikke omakaitsesse. Käidi vabrikuis ja asutusis organiseerimas ja õhutamas. Maale ja kaugematesse linnadesse läkitati inimesed samade ülesannetega. Siin osutas juut Gudovski omakaitsele häid teeneid sõidulubade hankimisega.
Kui meie maal Eesti Kaitseliidu sünniaega, millal ta eos arenes, tahame paigutada kuhugi, siis see langeks 1918. a. sügiskuudele.
Ühtaegu Berliini revolutsiooniga ja Saksamaa vabariigiks kuulutamisega algavad Tallinnas toitlusrahutused. Saksa sõdurid loovad ka oma revolutsioonilised nõukogud.
Neil päevil käib jaoskondades rõõmusõnum „viimseid päevi kannate valget „B.-W O.-K” käesidet. Varsti saame uue — eesti riigivärvilise kahe tervitava käega!”
11. novembril antakse võim Eesti Ajutisele Valitsusele üle.
Õhtul Pitka kutsub Tallinna omakaitse —Bürgerschutzwehri juhatuse ja saksa soldatitenõukogu esindajad-ohvitserid omakaitse staapi „Tallinna Teataja” ruumidesse. Sekretär Jaan Nääris kirjutab valmis akti, millega Eesti Ajutise Valitsuse otsuse põhjal likvideeritakse senine Tallinna elanike omakaitse ja asutatakse EESTI KAITSE LIIT.
Liidu liikmeks võivad olla ainult eestlased. Kõik varandused lähevad üle Eesti Kaitseliidule. Pitka kuulutas selle juuresolijaile. Koosviibijad eestlased kirjutasid aktile alla, sakslased mitte. Selle järele eestlased lahkusid neist ruumest, et sakslased ei saaks teha töötakistusi. Mindi endise omakaitse staapi Brokusmäele ja alati avalikku lootusrikast, aga rasket tööd; hakati sõnale “Eesti“ looma sisu ja vormi.
Eesti Kaitseliidu asutamine taotles kolme sihti. Esiteks olid selle sammuga sakslased sunnitud uuest organisatsioonist jääma eemale, teiseks — uus nimetus lisandiga „Eesti“ eraldas ta senisest saksamaigulisest Bürgerwehrist ja tegi selle eesti rahvuslikuks ettevõtteks, mil ei tohi puududa kodanike täielik usaldus, ja kolmandaks — tema tegevus laiendati üle Eesti.
Visale eestlasele koitis suur hommik. Ta võttis selle vastu, püss seljas, ümber käe rahvusvärviline side, millel muistne vaba eestlane tervitab XX sajandi vabadusvõitlejat!
Järgneb Eesti Kaitse Liit – 2. osa: Vabadussõja aeg
*) Kuni 1. veebruarini 1918. a. on kuupäevad toodud vana kalendri järgi.
Kofkini varjus pool: Suurettevõtja Alexander Kofkini elu on täis üllatavaid ja Eestis seni varju jäänud seiku. Ta oli heas kirjas KGB silmis ja pärast Nõukogude Liidust emigreerumist sattus Austrias äri ajades nn ÖMOLKi skandaali.
Äripäev tutvustab Eestis vähe tähelepanu pälvinud etappe Kofkini elus. Artikkel tugineb eeskätt arhiivimaterjalidele ning enam kui aastasele uurimistööle. Kofkin ise keeldus intervjuust ja artiklis kirjeldatud juhtumite kommenteerimisest.
KGB lubas Kofkini mitmele välisreisile
1967 aasta detsembris viibis Kofkin teadusliku turismi eesmärgil Tšehhoslovakkias.
1968 aasta suvel käis ta Välismaaga Sõpruse- ja Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Eesti Ühingu organiseeritud liha- ja piimatööstuse spetsialistide turismigrupiga Soomes. Alguses ei pidanud KGB Kofkini Soome-reisi vajalikuks, kuid siis muudeti meelt. Alul toimikusse kirjutatud sõna “ebaotstarbekas” kriipsutati maha ja asendati sõnaga “võimalik”.
1969 aastal käis ta reisil Saksa DVs ja oli määratud grupijuhiks. Selle reisi organiseeris samuti VEKSA. Meenutame, et VEKSA moodustati 1960. aastal Tallinnas ning seda kasutas variorganisatsioonina ka Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee oma luuretöös, poliitilise informatsiooni kogumisel välismaal. VEKSA eesmärk oli lõhestada eesti pagulust, sealt agente värvata ning sidekanaleid välismaaga oma kontrolli all hoida. Ideoloogilise võitluse liinis allus VEKSA EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale. VEKSA esimehe asetäitjaid oli kaks. Üks neist oli alati KGB ohvitser. Tollal oli selleks Lembit Kumm.
1970 aastal käis Kofkin jällegi VEKSA kaudu Soomes ning samal aastal andis KGB loa 10päevaseks komandeeringuks Taani Kuningriiki.Töökoha iseloomustuse-soovituse järgi oli komandeering vajalik lihakombinaatide ehituse projekteerimise ja uue tehnoloogia alal kogemuse saamiseks. KGBst andis sõiduks loa tollane ENSV KGB esimehe asetäitja Jakov Kiseljov. Hiljem ei ole Kofkin seda reisi küll oma ankeedis märkinud, mistõttu võis Taani-reis ka ära jääda.
1970 aasta kevadel oli Kofkin juba grupijuhina Tšehhoslovakkias muuseumifestivalil.Sama aasta oli edukas ka tema eraelus, abiellumine Imbi Sosiga oli Kofkinile teine abielu.
1971 aasta novembris esitas Kofkin küllakutse USAs elavalt nõbu tädilt. Esialgu märkis ENSV KGB 10. osakond (väljasõidutoimikud), et Kofkini USAsse minek on ebaotstarbekas. Kuid möödus mõni nädal ja avaldusele kirjutati suurelt, et see on vaja rahuldada. Loa andjad olid aasta hiljem ENSV KGB esimehe asetäitjaks saanud Venjamin Porõvkin ja 10. osakonna juht Jermolin.
1972 aastal sõitiski Kofkin USAsse.Sama aasta juunis lõpetas ta ka kuus aastat kestnud juuraõpingud Tartus. Tema venekeelse diplomitöö teema oli “Isaduse tuvastamise alused nõukogude õiguses”. Kofkini kursusekaaslaste hulgas oli mitu väidetavat KGB töötajat. Kui Sulev Videri nime avalikustas kaitsepolitseiamet Riigi Teatajas, siis Tõnu Koitveri, Enn Rooma ja Genrih Šetškovi nime tõi avalikkuse ette Tiit Madisson. 1999. aasta mais kirjutas ta Õhtulehes, kuidas Tartu Ülikooli arhiivis 1970. ja 1980. aastate dokumente lapates leidis terve nimekirja KGB suunamisega ülikooli juurat õppima läinud KGB töötajaid. Teiste seas oli nimekirjas kolm Kofkini kursusekaaslast.
1973 aastal soovis Kofkin minna kuuks ajaks küllakutsega Soome Vabariiki. Küllakutsuja oli Tuomo Halonen. Sama aasta juunikuus andis loale allkirja ENSV KGB 1. osakonna ülema asetäitja. Esimene osakond tegeles muu hulgas välisluure, poliitilise ja majandusliku informatsiooni kogumisega välisriikidest. Tuomo Haloneni kohta on ankeedis märgitud, et ta on seoses Nõukogude organisatsioonide tellimustega korduvalt külastanud NSV Liitu nii turisti kui ka ärimehena.
Allikas: KGB, Äripäev
Nõukogude Eesti
“Kofkin on poliitiliselt ustav, moraalselt kindel. Võtab aktiivselt osa ühiskondlik-poliitilisest tegevusest, olles valitud 1969. aastal parteibüroo liikmeks. Lisaks on ta rahvakontrolli koostöögrupi liige ja seinalehe toimetaja,” iseloomustati Kofkinit sügaval nõukogude ajal tema tollases töökohas, ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilises Büroos. Kofkini tollast usaldusväärsust võimude silmis peegeldab ka tõik, et KGB lubas tal enne 1974. aastal Austriasse emigreerumist lühikesel ajaperioodil koguni vähemalt seitsmel korral välismaal käia.
15aastaselt komsomoli astunud Kofkin oli 1958. aastal kaubandusinstituudi lõpetamise järel Tallinna toidukaubastusse tööle minnes kolm aastat asutuse komsomoliorganisatsiooni sekretär.Komsomoliorganisatsiooni soovitusel sai temast 1961. aastal NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liikmekandidaat ning aasta hiljem juba partei liige. Selleks ajaks oli ta teinud kiiret karjääri ning tõusnud müüja ja liharaiuja ametist kaupluse Volta juhatajaks.
See oli amet, mis leidis hiljem korduvalt negatiivset äramärkimist tema KGB väljasõidutoimikus. Miilitsalt saadud andmetel võtnud Kofkin kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist, kuid kohtulikule vastutusele teda ei võetud ja see info jäigi vaid KGB-le teadmiseks.
Karjäär liikus kiiresti ülesmäge
1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kaugõppesse asudes oli ta aasta töötanud ENSV Ühiskondliku Korrakaitse Ministeeriumi sõjalis-majandusliku varustamise ja ekspluatatsiooni vaneminstruktorina. Sama ministeeriumi süsteemis teenis ka tema vanem vend Abram Kofkin, kes oli ametilt arst-kirurg ning auastmelt meditsiiniteenistuse major.
1967. aasta aprillis suunati Alexander Kofkin tööle ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilise Büroo uue tehnika osakonda, kus temast sai õige pea osakonnajuhataja. Kofkini tööülesannete hulka kuulus ka ministeeriumi valuutavarudest välismaalt seadmete ostude organiseerimine. Büroo juhataja oli Olav Uusna, kes hiljem juba Eesti Vabariigi ajal oli tööl Kofkini Eesti ja Šveitsi firmades.
Uus töökoht avas Kofkinile tollast Nõukogude Liitu ümbritsenud raudse eesriide. Järgneva seitsme aasta jooksul oli tal võimalus käia vähemalt seitsmel välisreisil ning need said teoks tänu mõjukatele toetajatele KGB juhtkonnas.
Emigreerumine
Võib-olla oli mitu välisreisi raudse eesriide taha just see, mis pani Kofkini peas idanema Nõukogude Liidust emigreerumise mõtted. Selleks tekkis 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses ka soodne võimalus.
1968. aasta suvel saatsid tollane välisminister Andrei Gromõko ja KGB juht Juri Andropov NLKP Keskkomiteele kirja, milles tehti ettepanek lubada juutidel emigreeruda. Gromõko ja Andropov leidsid, et nõukogude juutide emigreerumise lubamisega õnnestub korraga lahendada mitu probleemi.
Esiteks, rahvusvahelise üldsuse silmis positiivse fooni saavutamine. Teiseks, ümbruskonnale negatiivset mõju avaldavatest natsionalistlikult meelestatud isikutest ja religioossetest fanaatikutest vabanemine. Kolmandaks, kasutada nõukogude kodanike emigreerumist kanalina KGB luuretegevuse eesmärkide saavutamiseks.
1973. aasta jaanuaris saatis Andropov alluvatele salajase märgukirja ettepanekutega, kuidas võidelda üha aktiivsemaks muutuva Iisraeli luurega. Selleks oli ühe meetmena ette nähtud KGB agentide imbumine Iisraeli luurestruktuuridesse.
“Eriline tähelepanu tuleb pöörata Viini kui Iisraeli eriteenistuste Euroopa regionaalse keskuse residentuuri sisseimbumisele,” kirjutas Andropov. Eesmärkide saavutamise ühe võimalusena käskis Andropov alluvatel tegeleda emigratsioonikanali kaudu kogenud ja usaldusväärsete agentide Iisraeli saatmisega.
Ametlikel andmetel lahkus 1974. aastal Nõukogude Liidust Iisraeli viisaga 20 627 inimest. Neist 3874 tegelikult aga Iisraeli ei läinud. Üks emigreeruja oli Tallinna Tehnilises õppeasutuses nr 4 tööõiguse õppejõuna töötanud Alexander Kofkin, kes 1974. aasta mais täitis koos abikaasaga avaldused-ankeedid sugulaste juurde Iisraeli emigreerumiseks.
KGB väljasõidutoimikud
Koostati isiku kohta, kes tahtis sõita väljapoole sotsialismileeri. Erand oli Jugoslaavia, kuhu sõitja pidi samuti läbima julgeolekukontrolli.
Kontrollis KGB kümnes osakond ja asja eesmärk oli vältida ebasoovitavate isikute pääsu välismaale.Eelkõige peeti silmas nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kellest peljati välismaale jäämist, ja salajase teabega kokku puutunuid.
Tihti on ühte toimikusse koondatud mitme inimese, tavaliselt abielupaari või pereliikmete materjalid.KGB otsust väljendas kümnenda osakonna ülema resolutsioon ankeedil (soovitav, mittesoovitav).
1991. aasta sügisel võttis Edgar Savisaare juhitav valitsus KGB-lt üle ligi 87 000 väljasõidutoimikut.Poolteist aastat olid toimikud korrastamatult politseiameti (endise KGB) keldris Tallinnas Pagari 1. Kui siseministeeriumi ja arhiiviameti komisjon 1993. aasta kevadel neid üle luges, oli järel natuke alla 50 000.
“Kui riigikogu komisjon 1993. aasta kevadel neid (politseiameti hoidlaruume – toim) inspekteeris, selgus suuremat sorti korralagedus: remondi tõttu oli maha võetud vahesein, mistõttu pääsesid hoidlasse ka kõrvalised isikud, rääkimata täiesti sobimatuist hoiutingimusist; kambreil, kus hoiti KGB materjale, olid uksed eest ära, toimikuid oli hävitatud, ühes kambris vedeles kott toimikuist rebitud fotodega,” kirjutas Harri Mägi raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine”.
Allikas: Harri Mägi “ENSV KGB tegevuse lõpetamine.”
Emigreerumine ei takistanud N Liidus käimist
Kuusteist päeva pärast avalduste kirjutamist oli Kofkinitel väljasõiduks olemas KGB luba, millel peal varasemalt Kofkini USA sõidule rohelist tuld näidanud ENSV KGB esimehe asetäitja Venjamin Porõvkini ja 10. osakonna juhi Jermolini allkiri. Edasi liikusid asjad kiiresti. Kofkin andis 18. juunil ära oma sõjaväepileti ning kolm päeva hiljem olid Alexander ja Imbi Kofkinil taskus väljasõiduviisad. Kõigil emigreeruda soovijatel aga nii hästi ei läinud, sest emigreerumise lubamise kõrval keelduti Nõukogude Liidus tuhandetele juutidele väljasõiduks luba andmast, veelgi enam, ainuüksi sellise soovi väljakäimise eest võis tollal töökohast ilma jääda. Juba emigreerunud ja seetõttu kodakondsusest loobunutesse ei suhtunud nõukogude võim tavaliselt samuti kuigi hästi. See ei kehtinud aga NSV Liidust emigreerunud Kofkinite kohta, sest neil lubati endist kodumaad külastada. Kui Imbi Kofkini õde taotles 1983. aasta suvel KGB-lt luba Austriasse minekuks, siis märkis ta avalduses, et Imbi Kofkin on pärast emigreerumist korduvalt käinud NSV Liidus. Viimati seoses komandeeringuga 1982. aastal. Selgus ka, et 1981. aastal lubati Kofkinitel käia turistina Nõukogude Liidus ning Alexander Kofkini äriedus oli samuti suhetel endise kodumaaga oluline roll.
Iisraeli asemel Austriasse
Iisraeli asemel jõudsid Nõukogude Liidust emigreerunud ja nõukogude kodakondsusest ilma jäänud Alexander ja Imbi Kofkin hoopis Viini, kus neist said mõne aja pärast Austria kodanikud. Hiljem sattus Kofkin palju tähelepanu pälvinud ÖMOLKi skandaali ning suundus Austriast Šveitsi.
Austrias elu alustamine läks Kofkinitel ladusalt ning ka töö leidmine polnud keeruline. Kofkin on aastaid tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus meenutanud, et paar kuud pärast Austriasse saabumist sai temast samal aastal asutatud ettevõtte Agromeat Handesgesellschaft m.b.H. direktor ning varsti ka ettevõtte üks omanikest. Tema enda sõnul pakkusid Agromeati omanikud talle kaks aastat pärast tema palkamist firmas 20protsendilist osalust.
Direktori ametisse asumist põhjendas Kofkin ise kehva saksa keele oskusega. “Ma ei osanud siis veel nii hästi saksa keelt. Mõnel teisel ametipostil oleks ehk jänni jäänud, aga direktorile oli ju ette nähtud sekretär,” lõõpis Kofkin toona. KGB dokumentidest selgub, et Agromeati sekretärina töötas mingil ajal ka Kofkini abikaasa Imbi.
Peale Kofkini olid põllumajandussaaduste kauplemisega tegeleva Agromeat Handesgesellschafti omanikud Gerhard F. Walder, Kr. August Aichhorn, Miroslav Trampota ja Bernhard Türkfeld. Neist Türkfeldi on hiljem kõrgelt tunnustatud Moldovas, kus ta sai ettevõtte Aichorn Holding juhina 1999. aastal riigi tollaselt presidendilt Petru Lucinschilt medali Austria ja Moldova vahelise sõpruse ja kaubanduskoostöö eest.
ÖMOLKi skandaal
Austrias hakkas aga meeste tegevust uurima parlamendikomisjon. Kofkin ja Türkfeld ning nende osalusega Agromeat olid osalised 1980ndate lõpul lahvatanud suures ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband – Austria meierei- ja juustutootjate liit) skandaalis.
Ülisuurde kahjumisse jõudnud liit oli aastate jooksul saanud Austria riigilt miljardeid šillinguid eksporditoetusi. Kahjumi põhjuseid uurima asudes selgus peagi, et liidu külge olid puukidena oma ärid seadnud rida ettevõtjad, teiste seas ka Kofkin ja Türkfeld.
Austria parlament moodustas uurimiskomisjoni ning komisjoni lõpparuandes on üsna põhjalikult kirjeldatud ka Kofkiniga seotud olnud Liehtensteini ja Panama firmade kaudu toimunud äri Austria piimatoodete vahendamisel peamiselt Nõukogude Liitu, aga ka teistesse idabloki riikidesse.
Postkastifirmad
Austria keskpank korraldas Agromeatis auditi. Sellest nähtuvalt oli Agromeat äriliselt tihedalt seotud kahe nn postkastifirmaga: kuni 1984. aastani Liechtensteini pealinnas Vaduzis registreeritud Travagricolaga ning edasi Panamas registreeritud Travagricola Vaduziga. Mõlema ettevõttega olid seotud Kofkin ja Türkfeld.
ÖMOLK sai eksporditoetusteta kaubaga tehtud tehingutest kahjumit neli miljonit dollarit, samal ajal, kui seda kaupa Ida-Euroopasse vahendanud Travagricola teenis kaks miljonit dollarit kasumit. Ehk ÖMOLK müüs kaupa Agromeati ja Travagricola kaudu odavamalt, kui oli ise selle eest maksnud. “Kerkib küsimus, kas ÖMOLKis olid tõesti nii kehvad kaupmehed ning Türkfeld ja Kofkin teiselt poolt olid jälle nii geniaalselt head ärimehed või oli selle taga muu eesmärk,” imestatakse parlamendikomisjoni lõpparuandes. Leiti, et nende tehingute eest vastutab ÖMOLKi direktor Brandl, kelle poeg oli samal ajal ametis Türkfeldi ja Kofkini firmas Agromeat.
Kuid Travagricola tegi ÖMOLKiga tehinguid ka Austria riigilt eksporditoetusi saanud piimapulbri ja võiga. Travagricola kaudu müüdi ainuüksi 1986. aastal auditi tegemise perioodil Nõukogude Liidule ligi 6400 tonni piimapulbrit ja üle 3000 tonni võid. Kaubalt teenis Travagricola 11 miljonit šillingit, mis tuli aruandes esitatud seisukoha järgi lõpuks eksporditoetustena kinni maksta Austria maksumaksjatel (Austria eurole üle minnes oli 1 euro võrdne 13,7603 šillingiga – toim).
Põllumajandusministeeriumi kaudu jagatud sajad miljonid läksid toetusteks, et kompenseerida kõrgemate Austria ja madalamate välismaa piimatoodete hindade erinevust. Nagu selgus aga Travagricola lepingutest Venemaa ostjatega, oleks ÖMOLK võinud kaupade eest palju rohkem raha saada. “Spekuleerimine – ja muud see ei olegi,” leidis parlamendikomisjoni ees ÖMOLKi juhiks saanud Engelbert Königswieser.
Parlamendikomisjoni aruande lõpus on nimekiri ettevõtetest ja eraisikutest, kes on vastutavad ÖMOLKi kahjumi eest. Teiste seas on seal Agromeat, Travagricola, Türkfeld ja Kofkin. Selgus, et aastatel 1984–1986 oli ÖMOLK saanud riigilt kokku 461 miljonit šillingit eksporditoetusteks ning arvati, et see raha tuleks kõigilt spekuleerijatelt tagasi küsida.
Läbiotsimine äripartneri kodus
Tehingute uurimiseks soovitas parlamendikomisjon algatada kriminaalasja. Kas selleni jõuti ning kuidas see asi lõppes, pole kahjuks teada. Küll on avalikult kättesaadav üks 2001. aasta Austria halduskohtu otsus ning sealt saab aimu Türkfeldi ja Kofkini äridest ning nendega seotud uurimisest.
Austria maksuamet kontrollis Agromeati tehinguid ja maksude tasumise õigsust aastatel 1978–1985 ning 1986. aasta kevadel Türkfeldi kodus toimunud läbiotsimise käigus leiti hulgaliselt huvitavaid dokumente.
Selgus, et põllumajanduskaubandusega tegeleva Agromeati teenitud kasum – kokku 218 miljonit šillingit – liikus Travagricolasse, mille välismaistelt pangakontodelt võeti omakorda välja 20,5 miljonit šillingit.Austria maksuameti hinnangul tehti ka teeseldud tehinguid. Kahtlusi tekitas kokku 1,1 miljoni dollari ülekandmine ühele Kofkini juhitud ja osalusega Panama firmale.
Austrias puhkenud skandaali ajal asutas Kofkin 1986. aastal Šveitsis Zürichis ettevõtte Kompexim AG ja sarnaselt Austria ettevõttega hakkas ka see firma Nõukogude Liiduga äri ajama. “Austria jäi mulle liiga väikseks,” on Kofkin Eesti Ekspressile antud intervjuus ise põhjendanud. Austrias puhkenud ÖMOLKi skandaalist pole aga Eesti meedias varemalt kirjutatud ja Kofkin pole seda juhtumit võtnud ka ise jutuks.
Tagasi Eestis
Kuigi Alexander Kofkin oli Nõukogude Liidust emigreerunud, oli tema äriline side endise kodumaaga väga tugev ja ta oli üks esimesi Läänes elavaid ettevõtjaid, kellel õnnestus Nõukogude Liidus registreerida ühisettevõte.
1988. aasta novembris allkirjastas tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome korralduse, millega nõustuti Nõukogude-Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõtte Estkompexim asutamisega. Asutajad olid Kofkini endise töökoha õigusjärglane ENSV Agrotööstuskomitee Liha- ja Piimatööstuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo ning Kompexim.
Raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” kirjutas autor Harri Mägi: “Kuna toona kuulusid kõik väliskontaktid julgeoleku pädevusse, pidi sellele esitama ammendavad dokumendid ja andmed ehk teisisõnu kooskõlastama ühisettevõtte loomise ENSV KGB-ga. /…/ (Mõistagi kasutasid tšekistid ühisettevõtteid luure huvides ära. See selgub näiteks NSVLi KGB esimese peavalitsuse ülema asetäitja Vadim Kirpitšenko otsesõnu pealkirjastatud kirjast Leedu NSV KGB esimehele Edvardas Eismuntasele: “Ühisettevõtete kasutamisest luure huvides”.)”
Estkompeximi äri läks Eestis hästi käima
Pingviinijäätiste ja bistroode maine oli kõrge, need olid kui oaasid keset nõukogude kaubanduse kõrbe. Tollal oli peaministriks Edgar Savisaar ja kaubandusministriks Ants Laos. Estkompeximi äri Tartus juhtis aga aastatel 1989–1993 hilisem peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip.
Savisaare peaministriks oleku ajast võis alguse saada ka Kofkini ja Savisaare lähem tutvus. Nende omavahelistest rahalistest sidemetest on Äripäev varem juba korduvalt kirjutanud. Näiteks on praegu Eesti prokuratuuril pooleli 1997. aastal Šveitsis asutatud perekonnafondi (saksa keeles Familienstiftung) Arsai Investments tagamaade uurimine. Seda fondi seostatakse Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja pealinnas äri ajava Alexander Kofkiniga.
Avalikkuse eest peidus fond
Selliseid fonde kasutavad jõukad perekonnad, kes soovivad raha koguda näiteks laste õpinguteks või teisteks spetsiifilisteks kuludeks. Fondi osanikud saavad olla üksnes pereliikmed, kuid nende andmed ei kajastu avalikes registrites ja Šveitsi riigil puudub nende kohta ülevaade.
Kes ja kui palju sinna fondi raha enne 2007. aastat maksis, teavad vaid asjaosalised. Tänu Šveitsi kohtuotsusele on avalikkuse ette jõudnud info, kuidas 2007. a augustis kandis Kofkin Arsai Investmenti ühes Šveitsi privaatpangas asuvale kontole kokku 191 570 eurot.
Abielulahutus sundis finantstehinguid tegema
Kaks aastat hiljem oli Savisaarel pooleli abielulahutus Vilja Savisaarest ning varade jagamiseks oli tal kiiresti vaja fondist osa raha kätte saada. Selleks nuputati skeem, milles osalesid Savisaare tollase võitluskaaslase Ain Seppiku poegade Siim ja Sulev Seppiku Eesti, Briti Neitsisaarte ja Antigua firmad ning Liechtensteini advokaadi Peter Kaiseri Panama ettevõte.
17. novembril sõlmis Edgar Savisaar laenulepingu Panamas registreeritud firma Pipa Business Corporationi esindaja Kaiseriga. Rahaülekande Pipa Business Corporationisse tegi Šveitsis asuv fond Arsai Investment Ltd, mida Eesti prokuratuur ja kapo seostavadki Savisaarega. Kümme päeva pärast Savisaare ja Panama firma vahel laenulepingu sõlmimist kandis Arsai Investment Ltd Pipa Business Corporationi arvele 185 000 eurot. Sealt edasi liikus 173 550 eurot läbi mitme firma Siim ja Sulev Seppiku juhitavasse ettevõttese Bravotex, kust Savisaar oli võtnud varem protsendita laenu 173 500 eurot.
Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist on selgunud, et Kaiseri äriühing Pipa Business Corporation on loobunud nõudeõigusest Savisaare vastu, sest võlausaldaja lunastas laenukohustust tagava tšeki.
Tagatise laenule seadis Savisaare raamatute väljaandmist finantseeriv Arsai Investments. “Savisaar võttis laenu varaliste kohustuste täitmiseks abieluvaralepingu järgi ning tasus laenu töise tegevuse ehk raamatute kirjutamise eest saadud honorariga. Seega on nõudeõigusest loobumise sisuliseks põhjuseks Savisaare poolt oma kohustuste täitmine võlausaldaja ees ning tegemist ei ole kingitusega,” on seda käiku kommenteerinud Savisaare advokaat Oliver Nääs.
Uurimine venib
Savisaar on varem rääkinud perekonnafondi Arsai Investment kohta, et tegemist oli tsentristliku maailmavaadet tutvustada aitava fondiga ning selle kaudu kirjastatakse tema erinevates keeltes ilmunud raamatuid “Tõde Eestist”. Šveitsi kohtuotsusest nähtuvalt oli fondi kontol ligi pool miljonit eurot.
Ühe versiooni järgi pidi see 470 000 eurot minema kirjastamise ja Keskerakonna kulude katteks. Mitmed Keskerakonna juhatuse liikmed tunnistasid 2013. aasta kevadel fondi kohta Äripäevas ilmunud uuriva loo järel, et ei teadnud erakonna esimehega seostatud Šveitsi fondist mitte midagi ja see tuli neile täieliku üllatusena.
2011. aasta veebruaris algatas kaitsepolitsei kriminaalasja Savisaare ja Kofkini tegevuse uurimiseks, kahtlusega altkäemaksus ja rahapesus. Uurijate arvates on omavahel seotud Kofkini tehtud rahaülekanded Šveitsi fondi ning Tallinna linnavalitsuse Kofkinile soodsad otsused kahe hotelli ja toitlustuskioskite ehituslubade vormistamisel. Kaitsepolitseinike versiooni järgi survestas Savisaar linnaametnikke neid otsuseid tegema.
Siiani ei ole kellelegi kuriteokahtlust esitatud. Uurimine on veninud, kuna Savisaar ja Kofkin on kaevanud nii Šveitsis kui Eestis kohtusse kõik õigusabipalvetega seotud sammud. Samuti on prokuratuur lisaks Šveitsile saatnud õigusabipalveid ka teistele riikidele ning nendest info saamine võtab pikalt aega. Millistesse riikidesse on õigusabipalveid saadetud, seda prokuratuur ei ütle.
Kofkin ei kommenteeri
Äripäev tegi kolm katset, et Alexander Kofkinilt tekkinud küsimustele vastuseid saada
Telefonikõne Kofkinile. Tere. Minu nimi on Koit Brinkmann ja ma olen Äripäeva ajakirjanik. Kas Teil oleks aega kokku saada ja ühel teemal rääkida? Kas Te olete praegu üldse Eestis?Kofkin: “Jah. Ma arvan seda, et mul ei ole mitte mingisugust huvi suhelda ajakirjandusega.” Aga kas siis oleks võimalik küsimused saata, sest Teie kommentaari me ikkagi soovime saada?Kofkin: “Ei. Ausalt öeldes ma olen nii vana, et ei taha ajakirjanikega suhelda. Aitäh!” (lõpetab kõne)
Kiri Kofkinile kuuluvate ettevõtete juhtidele, Meriton Hotels ASi juhatuse esimehele Peedu Zeigerile ning Meriton Family Estate OÜ direktorile ja juhatuse liikmele Mihail Burõhhile: “Kirjutan artiklit Alexander Kofkini tegevusest enne Nõukogude Liidust emigreerumist, põllumajandustoodetega äri ajamisest Austrias, seal 1980ndate lõpus ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband) skandaali sattumisest ning natuke ka hilisemast ajast.Hr Kofkin ütles mulle telefonis, et ei soovi ajakirjanikega kohtuda. Kuna mul ei olnud võimalust talle teada anda, mis teemal ma soovin temaga kohtuda ja/või küsimusi esitada, siis ehk saate Teie aidata hr Kofkinil oma esialgset otsust muuta.” Peedu Zeiger vastas: “Hr Kofkini otsust saab muuta ainult hr Kofkin ise.”
Kolmanda katsena saatsime Kofkinile konkreetsed küsimused teda esindava advokaadi Aivar Pilve vahendusel. Teil õnnestus enne emigreerumist seitsme aasta jooksul käia vähemalt seitsmel korral välismaal. Kui tavapärane see tollal oli?Kui palju oli Teil tollal kokkupuuteid KGBga?Kas tegite KGB-le reisidest ettekanded?Kuidas kommenteerite KGB infot, et võtsite Volta kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist?Austriasse jõudes sai Teist õige pea ettevõtte Agromeat direktor. Millal ja kuidas tekkisid Teil kontaktid ettevõtte omanikega?Kuidas ettevõttel õnnestus Teie juhtimisel Nõukogude Liiduga hakata äri ajama?Kui tihti Te 1970ndatel ja 1980ndate esimesel poolel Nõukogude Liidus käisite? Kas need olid komandeeringud?Kuidas kommenteerite ÖMOLKi skandaali uurimist Austrias, milles ka Teie ja Teiega seotud ettevõtete nimed läbi käisid?Kui palju on Teil Austrias elamise ajal ja ka hiljem olnud kokkupuuteid erinevate riikide julgeolekuteenistustega? Millistega?Mis ajast olete tuttav Edgar Savisaarega?Kui palju olete rahaliselt toetanud Edgar Savisaart, tema pereliikmeid või temaga seotud fonde, ettevõtteid?
Mida enam majandus globaliseerub, seda enam peab ettevõtja enese käest küsima, kas investeering kontrolli all, või peab alustama investment protection programmi, kirjutab Paavo Kangur portaalis Juhtimine.ee.
AS Kunda Nordic Tsement lugu tõestab, et investment protection programm (IPP) käivitub juba läbirääkimiste ajal nii pärismaalaste mõjutamiseks kui ka konkurentide tõrjumiseks. 90ndate alguses otsis Eesti valitsus aktiivselt välispartnerit Kunda tsemenditehase korda tegemiseks või uue tehase ehitamiseks.
Edgar Savisaare valitsuse ajal ilmus välja väga lugupeetud ärimees kosmeetika kuninganna Estée Lauderi poeg Ronald Lauder New York’ist. Ronald Lauder oli varem töötanud kõrgel kohal Pentagonis ja USA suursaadikuna Austrias. Sõlmiti kavatsuste protokolle, seati plaane. Kuid asjad ei edenenud.
2. augustil 1991 kirjutas kuulus USA senaator Edward Kennedy kirja president Arnold Rüütlile, et Eesti pool murrab kokkuleppeid, mis mõjub halvasti kahe maa suhetele. Sellel hetkel kuulus Eesti veel viimaseid nädalaid Nõukogude Liitu. Ameeriklaste, täpsemalt Ronald Lauderi huvi oli Kunda tsemenditehase ülevõtmine, et garanteerida odav tsement Ida-Euroopa ülesehitamiseks. USA endine suursaadik Ungaris Mark Palmer kirjutas kirja aga Soome välisministrile, kus ta väljendas muret Lohja OY meetodite üle Eestis.
1991 aasta suveks oli Kunda tsemenditehasel kaks kosilast: soomlased ja ameeriklased koos kreeklastega. Kõigil osapooltel oli oma IPP. Soomlased lähtusid soovist kaitsta oma siseturgu. Lauder teadis, et odav tsement annab talle Berliini ülesehitamisel eelised ja eestlastel olid omad hirmud. Peamiselt kardeti ameeriklastelt pügada saada ja eelistati seetõttu Helsingit.
Lõpuks leppisid soomlased ja ameeriklased New Yorgis 1991 aasta lõpus kokku, et Eestisse investeeritakse ühiselt ja soomlastel jääb väljaostuõigus hinnaga, mis garanteerib Lauderile kindla kasumi projektilt.
Esimene investeering tehti hoopis mitte tootmisse vaid Kunda sadama taastamisse, sest tehas eksportis 70 protsenti toodangust. Jälle näide IPPst. 1. september 1994 sadam avati, õnnetuseks paar nädalat varem oli õhku lennanud tehase elektrifilter, mille eesmärk oli tolmu püüdmine.
Soome poolne projektijuht Heikki Juhani Savolainen on meenutanud, et õnnetus sattus äärmiselt ebamugavale ajale, sest samal ajal käisid läbirääkimised Kunda investeeringute programmmi alla kirjutamiseks. Riske aga keegi võtta loomulikult ei tahtnud. Sadama ehitamiseks oli ära kulutatud välispartneri poolt omakapitali pandud raha.
Läbirääkimised käisid Maailmapanga tütarorganisatsiooni IFCga 43,5 miljoni dollari saamiseks. Kuid IFC andis raha vaid siis kui erakapital kontrollib üle 50 % aktsiatest.
Nii 20. aprilli 1993. aasta Eesti valitsuse otsusega vähenes riigi osakaal Kunda Nordic Tsemendi aktsiakapitalis 49 protsendini. Jälle näide IPPst. Iga järgmise investeeringuga suurendas välispartner oma kontrolli ettevõtte üle.
Kerget kisklemist oli ka tunda tegevjuhtimises. Kunda Nordic Tsemendi juht Jan Owren ja riigiettevõtte Kunda Tsement juht Enn Raud tegutsesid Kunda büroohoone erinevatel korrustel ja Raud üritas kontrollida Owreni alluvaid ja sekkuda juhtimisse. Ühel juhatuse koosolekul olevat lausa läinud füüsiliseks kokkupõrkeks Raua ja soomlase Savolaineni vahel.
Asi oli selles, et Raud oli harjunud käsutama aga uues organisatsiooni struktuuris puudusid tal selleks volitused. Tehas ja sadam oli Owreni tegevjuhtida. Asjade silumiseks kihutas Tallinnast aeg-ajalt kohale Eesti poolne juhatuse liige ja projektijuht Aadu Kana.
90ndate lõpuks oli kogu tehas väliskapitali kontrolli all ja jäme ots oli läinud Heidelberg Cement Grupi kätte. See tagas ka selle, et kogu kinnisvara buumi ajal kogutud kasum liigub Saksa firma Heidelberg Cement kontserni kontole. Kasum on korralik, nii 500 miljonit krooni aastas. 90ndate alguse inetu pardipoeg osutus rahaveskiks.
See on ka järjekordne näide ka IPPst. Sa ei pea oma investeeringu pärast võõrriigis muretsema, kui sa kannad kogu võidu kiiresti oma kontserni kontole ja kasutad seda näiteks laienemiseks Aasiasse. Pärismaalastel aga jääb ülesanne meelitada see Eestis teenitud raha tagasi Eestisse.
Kunda Nordic Tsemendi netokäive oli tipus 1200 miljonit krooni (2008 aastal) kui tsementi toodeti kõigi kolme pöördahjuga. Järgnevatel aastatel jõudis masu viivitusega tehase kallale ja nõudluse vähenedes hakati ka ahjusid sulgema. Kuid kahtlemata on Kunda Nordic Tsemendi juhtum üks erastamise ja välisinvesteeringute kaasamise edulugusid ja ettevõtte tulevik on täis põnevaid väljakutseid.
Eestlaste nägemuses on pikem eesmärk ehitada märgmenetlusega tehase asemel kuivmenetlusega tehas Kundasse, mis eeldab umbes 100 miljoni euro tagasi investeerimist (1,5 miljardit krooni) Eestisse.
Ja taas tekkib küsimus IPPs ja riskide juhtimises – kuidas see investeering tagasi teenida, millistele turgudele müüa tsementi ja sellest toodetud ehitusmaterjale? Mida teeb tervikuna Eesti ehitusmaterjalide tööstus ja kuidas see taastub kriisist? See sõltub jälle sellest millise mulje suudab Eesti Vabariik ja majanduskeskkond jätta välis- ja siseinvestorile ning millised on rahavood majanduses.
Hetkel on ehitusmaterjalide tööstuse uudised kurvad.
Millised järeldused võiks teha Eesti ettevõtja, kes plaanib investeeringut välisriiki? Kindlasti võiks ta enda jaoks vastata paarile kontrollküsimusele?
* Kas ta tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ehk kas keegi tipppoliitikutest on valmis talle tulema raskel ajal appi?
* Kas on plaanitud ja lepingusse kirjapandud väljumisteed investeeringutest? Osaluse edasimüük äripartnerile või kavatsetakse projekt tagasi teenida samm-sammult?
* Kas ollakse valmis üle elama rasked ajad. Kunda tehase viimastest 20 tegutsemisaastast on üliedukas periood vaid 2005-2008.
* Investeerida tuleb samm-sammult pidevalt jälgides ärikeskkonna muutumist.
* Kas õnnestub jagada riski mõne suure rahvusvahelise investeerimisorganisatsiooniga nagu EBRD, IFC või mõne piirkondliku investeerimispangaga.
Artikli autor Paavo Kangur on raamatu “Kunda Tsement 140 . Tsemendi tootmise ajalugu Kundas 1870-2010” kaasautor, ajakirjanik, Eesti Ekspressi endine asepeatoimetaja ja majandustoimetuse juht.
103 õnnitlust!
11.11.1918 lõppes I.maailmasõda. Poola sai iseseisvaks. 17 päeva hiljem 28.11.1918 algas võitlus vastloodud hapra vabariigi säilitamise nimel Eesti Vabadussõda. Sel märgilisel tähtpäeval alustame oma riigi isade, kes suurte ohvritega säilitasid Eesti iseseisvuse ja omariiklusse, tegude meenutuste seeriaga, mille on koostanud Kaitseliidu Tallinna malev 1934.a.
11.11.1918 lõppes I.maailmasõda. Poola sai iseseisvaks.
17 päeva hiljem 28.11.1918 algas võitlus vastloodud hapra vabariigi säilitamise nimel Eesti Vabadussõda. Sel märgilisel tähtpäeval alustame oma riigi isade, kes suurte ohvritega säilitasid Eesti iseseisvuse ja omariiklusse, tegude meenutuste seeriaga, mille on koostanud Kaitseliidu Tallinna malev 1934.a.
ERR – Massihävitusrelvade kasutamisest Eestis: Veel eelmisel aastal enne jõule leidsid detektoristid Sõrves maa seest seitse spetsiifiliselt lõhnava ollusega metallvaati. Info jõudis läbi erinevaid teid lõpuks keskkonnainspektsioonini, kes käis vaatides olevast ainest proove võtmas ja selgus et tegemist võib olla kunagise keemiarelva, ehk sinepigaasi jääkidega. […]
Veel eelmisel aastal enne jõule leidsid detektoristid Sõrves maa seest seitse spetsiifiliselt lõhnava ollusega metallvaati. Info jõudis läbi erinevaid teid lõpuks keskkonnainspektsioonini, kes käis vaatides olevast ainest proove võtmas ja selgus et tegemist võib olla kunagise keemiarelva, ehk sinepigaasi jääkidega. Reedel viisid päästeameti keemikud mürkainetega vaadid Sõrve metsast minema.
Inspektorid võtsid möödunud aastal ilma igasugust ohtu aimamata vaatide spetsiifiliselt lõhnavast sisust proove ilma eriliste kaitsevahenditeta.
Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Anneli Vahter arvas, et tegu on mõne kütuseliigi või naftasaadusega. “Ei teadnud ennast kaitsta. Lõhn oli üsna intensiivne. Ja lõhn meenutas ka põlevkiviõli lõhna,” ütles Vahter.
Reedel rakendati vaatide liigutamiseks juba kõrgeid kaitsemeetmeid.
Päästeameti keemia- ja kiirguskaitse üksuse eksperdi Jan Raidloo sõnul ei saa täie kindlusega väita, et vaatides just sinepigaas on.
“Kahtlus on, et nendes tünnides kunagi oli sinepigaas, mille laguprodukte me oleme tuvastanud. Kuid hetkel on ainult laguproduktid tuvastatud, mis ei kinnita väidet, et seal sinepigaas kindlasti on,” ütles ta.
Anneli Vahteri sõnul näitas analüüs, et see sisaldab väävliühendeid, lämmastikuühendeid, tolueeni ja ksüleeni.
Keskkonnainspektsioon, kellele reostuse likvideerimise kohustus pandi, kinnitab, et olukord, miks mürgijäänukite vaadid nii kauaks metsa jäid, tulenes sellest, et ei osatud sellist ohtlikku sisu karta. Sellises koguses pole mürgise sinepigaasi jäänukitega Eestis ka päästeameti keemikutel kunagi tegemist olnud.
“Kui keskkonnauuringute labor tulemused teada sai, siis koheselt asuti ka tegutsema. Lihtsalt ei olnud kellegil teada, et need tünnid võiksid sellist ainet sisaldada. Seetõttu ka see reageering oli teistsugune, kui teadnuks asju ette,” rääkis Jan Raidloo.
Kuidas ja millal keemiarelva jäänukid Sõrvemaale võisid sattuda, pole veel selge.
Eesti Kommunist – Küsimused ja vastused (1966) – Hävituspataljonlased:
[…] Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid […]
KÜSIMUSED JA VASTUSED Nr. 6 (81) AJAKIRJA «EESTI KOMMUNIST» VÄLJAANNE 1966
Peatoimetaja H. Haug Toimetuse aadress: Tallinn, J. Lauristini 1, postkast 410. Telefonid 664-76 ja 464-11
Trükikoda «Punane Täht», Tallinn, Pikk tn. 54/58. EKP KESKKOMITEE KIRJASTUS
KUIDAS EESTI RAHVAKAITSEVÄE ÜKSUSED VÕITLESID 1941. AASTAL?
Eesti rahvakaitseväe üksuste võitlustee huvitas M. Lipingut Elvast. Vastuse autoriks on ajalooteaduste kandidaat P. Larin.
Paljud eraisikud astusid sõja ajal vabatahtlikult kodumaad kaitsma. Niisugustest vabatahtlikest moodustati rahvakaitsevägi. Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid rahvakaitseväe üksusi peamiselt nendes paikades, kus Nõukogude relvastatud jõudude olukord võitluses fašistlike anastajate vastu kujunes eriti raskeks. Kohalikud elanikud, vaatamata soole, eale ja sõjaväelisele ettevalmistusele, võtsid relvad kätte ja läksid Nõukogude armeele Pärast rindeolukorra paranemist sulasid rahvakaitseväe üksused ühte Nõukogude armee regulaarüksustega.
24. juunil 1941 andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu korralduse vabatahtlike hävituspataljonide moodustamiseks piirialadel Karjalast kuni Lääne-Gruusiani. Hävituspataljonid pidid tegema kahjutuks fašistliku Saksamaa poolt Nõukogude armee tagalasse saadetavaid diversante ja salakuulajaid. Nõukogude valitsus pidas esialgu piisavaks, et iga linna, maakonna ja rajooni elanike julgeolekut kindlustaks üks kahesajameheline kerge laskurrelvastusega varustatud pataljon, kelle operatiivset juhtimist teostaks kohalik Siseasjade Rahvakomissariaadi osakond.
Esimest vabatahtlike kaitsesalka asuti Eesti NSV-S omaalgatuslikult looma Tartus juba 23. juunil 1941. Nagu mujalgi, nii oli ka meie vabariigis hävituspataljonidesse astuvate vabatahtlike arv palju suurem, kui ette arvati. 4.juulil oli Eesti NSV rahvakaitseväes 2700 võitlejat, 8.juulil aga juba 3200. Paljudest tehastest ja asutustest astusid töötajad suurte gruppidena hävituspataljonidesse. Seda arvestades suurendasid kohalikud parteikomiteed võitlejate arvu loodavas hävituspataljonis või siis moodustasid uusi töölispataljone ja -salku. 1941. aasta lahingute ajal Eesti NSV territooriumil kuulus rahvakaitseväkke ühtekokku 27 üksust rohkem kui 9000 võitlejaga. Nad moodustasid umbes 20 protsenti kõikidest maajõududest, mis kaitsesid sel ajal Nõukogude armee koosseisus Eesti NSV territooriumi. Hävituspataljonide tegevust juhtis Eesti Hävituspataljonide Staap (staabi ülemaks oli otsustaval lahinguperioodil kapten M. Pasternak ja komissariks EKP Keskkomitee sekretär F. Okk).
Rahvakaitseväkke astusid partei-, komsomoli-, nõukogude ja ametiühinguaktivistid, miilitsatöötajad ning teised nõukogude patrioodid. Kommunistide ja kommunistlike noorte protsent ühe või teise üksuse võitlejate hulgas oli väga erinev ning olenes antud linna või maakonna vastavate organisatsioonide suurusest. Näiteks 1. Tallinna Töölispataljon koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt kommunistidest, 15. Järvamaa Hävituspataljonis aga oli sel ajal vaid 6 partei liiget ja 3 liikmekandidaati.
Eesti NSV vabatahtlike võitlusüksuste juhtkonda kuulusid varasemates klassilahingutes karastatud kommunistid. Nii võitlesid hävituspataljonide komissaridena Hispaania kodusõjast osavõtnud A. Must (6. Virumaa pataljon), J. Tamm (16. Pärnumaa pataljon), K. Hansson ja H. Roog. Rahvakaitseväe komandöride hulgas oli palju Kodusõja veterane, nagu alampolkovnikud V. Ferberg ja K. Kanger, kaptenid A. Balta ja R. Punn, vanempoliitjuhid A. Golub ja R. Lutus. Paljud vabariigi partei- ja nõukogude asutuste juhtivad töötajad – EKP Keskkomitee sekretär F. Okk, EKP Keskkomitee osakonnajuhatajad M. Kitsing ja A. Raud, Tallinna raudteesõlme parteiorganisatsiooni sekretär, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik H. Ansip, Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens, partei maakonnakomiteede sekretärid O. Abori ja E. Säremat ning Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi osakonnajuhataja S. Generalov astusid samuti rahvakaitseväkke. Endise kodanliku sõjaväe ohvitseridest võitlesid rahvakaitseväe ridades kaptenid E. Laasi ja N. Trankman, leitnandid E. Kostabi ning I. Paul jt. 1. juulist alates viidi Eesti NSV hävituspataljonid üle täielikule sõjaväevarustusele ja kasarmuolukorda. Nii võitlejad kui ka nende perekonnaliikmed said õiguse kõigile Nõukogude armee võitlejatele antavatele sotsiaalkindlustuse soodustustele (abirahad, pensionid).
Kohalikel rahvakaitseväelastel tuli lahingutegevusse asuda juba sõja esimestest päevadest alates, sest fašistlik väejuhatus saatis Baltimaadesse arvukalt salakuulajaid ja diversante. Põhjendatult lootsid hitlerlased desorganiseerida meie armee tagalat just Baltimaades, sest siin leidus rohkesti Nõukogude-vaenulikke elemente (endisi kapitaliste, fašistlike organisatsioonide liikmeid, kodanliku armee ohvitsere ja kulakuid), kes kahjurõõmuga jälgisid Nõukogude armee ajutist ebaedu rindel ning sooritasid diversiooniakte. Nõukogude armee tagala julgestamine rahvakaitseväe poolt muutus Eesti NSV-s eriti keerukaks 1941. aasta juuli algul, kui Nõukogude valitsus andis korralduse partei- ja nõukogude aktivistide perekondade, rahvamajanduse spetsialistide ning mõningate varade evakueerimiseks kaugemasse Nõukogude tagalasse. See samm astuti siis, kui hitlerlikud väed jõudsid Eesti NSV piirile, nii et rahvakaitseväe üksustel tuli tegelda niihästi tagala julgeoleku kindlustamisega kui ka võidelda koos regulaarüksustega rindel.
Üks esimesi ja kohalike olude kohta väga iseloomulikke rahvakaitseväe üritusi oli Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa hävituspataljonide lahinguretk Vändra metsadesse koondunud bandiitliku jõugu vastu 1941. aasta juuli algul. Kasutades olukorda, kus kohalik partei- ja nõukogude aktiiv evakueerus tagalasse, vastase regulaarväed aga polnud veel jõudnud Pärnu- ja Viljandimaa lõunapoolseid valdu okupeerida, kuulutas kodanluseaegne PärnuViljandi sõjaväeringkonna ülem kolonel V. Koern hitlerliku salaluure mahitusel välja kohalike meeskodanike «mobilisatsiooni», et niiviisi suurendada Nõukogude-vaenulikke relvastatud jõuke. Hävituspataljonid ajasid Koerni ettevõtte nurja ja peksid tema poolt metsadesse ja soodesse kogutud jõugud laiali.
Hävituspataljonid purustasid ka fašistlike diversantide ja salakuulajate jõugu, mis oli koondunud Jägala jõe ülemjooksule, praeguse Harju ja Paide rajooni piiril asuvatesse Kautla metsadesse. Selle diversantide salga tuumiku moodustas nn. «Erna pataljon» hitlerliku salaluureteenistuse poolt juulikuu algul osalt merd mööda üle Soome lahe toimetatud, osalt aga langevarjudega maandunud diversantide grupp. Kolm Tallinna vabatahtlike pataljoni ning Harju-, Järva- ja Viljandimaa pataljonid kapten M. Pasternaki üldjuhtimisel piirasid selle jõugu sisse Paunküla-Järva-Madise rajoonis ning likvideerisid ta 2. augustil 1941. Saagiks saadi väärtuslikke dokumente, kodeeritud maastikukaarte, raadiojaam, relvi ja muud.
Silmapaistev oli ka rahvakaitseväe osavõtt rindevõitlustest. Neli Tallinna ja Harjumaa hävituspataljoni võttis osa Märjamaa-Lihula lahingust 11.-15. juulini 1941. Pärast Pärnu vallutamist 8. juulil liikusid hitlerliku armee 217. jalaväediviisi osad Riia maanteed mööda kiiresti Tallinna suunas. Vaenlasele astusid vastu enne seda Tallinna ümbruses rannakaitsel olnud Nõukogude 16. laskurdiviisi, merejalaväe- ja piirivalveüksused. Nende lahingut toetasid neli mainitud pataljoni Tallinnast ja Harjumaalt. Ühise vasturünnakuga kihutati vaenlase väed Pärnu suunas tagasi, rinne jäi siin kuuks ajaks püsima umbes Audru-Pärnu-Jaagupi-Vändra joonele. Mehiselt võitlesid Viljandimaa vabatahtlikud 8.-9. juulil Viljandi kaitsel ning hiljem Põltsamaa ja Rutikvere lahingus.
1941. aasta augusti teisel poolel, kui lahingud kandusid Tallinna alla, formeeriti meie vabariigi pealinna taandunud hävituspataljonide baasil kaks vabatahtlike polku: Tallinna Töölispolk, mille komandör oli alampolkovnik K. Kanger, ja 1 Eesti Kütipolk, mida juhtis kapten M. Pasternak (kütipolgu nimetuses leidis kajastamist Oktoobrirevolutsiooni- ja Kodusõja-aegne traditsioon, mil Punaarmee eesti rahvuslikke laskurväeosi nimetati kütipolkudeks). 1. Eesti Kütipolk, mis koosnes umbes poolteisest tuhandest võitlejast, asus 20. augustil Tallinna lähistel Kiviloo–Metsanurga kaitsejoonele. Järgmistel päevadel tuli sellel polgul pidada raskeid tõrjelahinguid Raasiku kaudu Tallinna suunas pealetungiva vastase 217. jalaväediviisiga. See polk võitles Perila, Peningi, Raasiku ja Ülemiste ümbruses.
Tallinna Töölispolk, kus oli üle tuhande võitleja, sai relvad kätte alles 26. augustil 1941 ning asus viivitamatult võitlusse fašistide vastu Lasnamäel ja Kadriorus. Järgmistel päevadel pidas Tallinna Töölispolk lahinguid pealinna tänavatel, taandudes 28. augustiks sadamatesse ning sealt edasi laevadele, et koos teiste väeosadega Leningradi kaitsele asuda.
Tartu–Narva suunas võidelnud eesti rahvakaitseväe üksustest moodustati 19. augustil Leningradi oblastis Kotlõ linnas Narva Töölispolk, kes 20. kuni 27. augustini võitles Kingissepa linna kaitsel ja hiljem Kotlõ ning Oranienbaumi all.
Septembris ja oktoobris 1941 võtsid paljud rahvakaitseväelased osa Lääne-Eesti saarestiku ja Balti laevastiku Hanko baasi kaitsmisest. Saaremaal võttis Kuressaare (praegune Kingissepp) kaitselahingust maa- ja mereväeüksuste kõrval osa ka umbes -1500-meheline vabatahtlike väeosa.
Eesti NSV territooriumil loodi 1941. aasta suvel ka kaks Läti NSV rahvakaitseväe üksust, kes samuti võtsid osa meie vabariigi territooriumil peetud lahingutest. Neist üks, Läti Töölispolk, tegutses Tõrva-Türi-Tallinna ja teine Torma-Jõhvi-Narva suunas.
Eesti NSV rahvakaitseväe üksused likvideeriti 1941. aasta oktoobris, pärast seda, kui hitlerlikud väed olid meie vabariigi territooriumi okupeerinud. Leningradi jõudes astusid paljud eesti vabatahtlikud Nõukogude armeesse. Nõukogude tagalasse taandunud rahvakaitseväelased töötasid 1941. aasta lõpuni NSV Liidu siseoblastite tehastes, kolhoosides või sovhoosides. 1942. aasta algul, kui asuti Nõukogude armee eesti rahvuslike väekoondiste formeerimisele, läksid rahvakaitseväelased neisse väeosadesse.
Kõigest eespool öeldust selgub, kui võltsid on eesti fašistlike emigrantide väited, nagu poleks eesti rahvakaitseväe üksused 1941. aastal lahingutes midagi nimetamisväärset korda saatnud, Eesti sõjamehed kaitsesid ennastsalgavalt oma sotsialistlikku vabariiki ja hävitasid hulgaliselt hitlerlikke röövvallutajaid.
[…] Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre. […]
EESTI RAHVUSLIKU SÕLTUMATUSE PARTEI Põhikiri & Programm
[…]
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei II SUURKOGU DEKLARATSIOON
Ida- ja Kesk-Euroopas on targanud uus rahvaste kevad. Varisevad valele ja vägivallale rajanevad režiimid, mida on 45 aastat koos hoidnud Nõukogude impeeriumi haare. Kriis on jõudnud impeeriumi südamikku. Selle lagunemine on muutunud pördumatuks. Eesti, Läti ja Leedu rahvaste jaoks on vabaduse ja õigluse taotluste võtmesonaks saanud 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakt. Selle inimvaenuliku imperialistliku tehingu avalikustamise ja hukkamõistmise nõue esitati Eestis esmakordselt 23. augustil 1987. a. Hirvepargis toimunud massimiitingul. Kurikuulsa pakti salaprotokollide avalikustamine paljastas 1939.-1940. aasta tehingute alusel Balti riikides kehtestatud režiimi nõrgima koha – tema ebaseaduslikkuse. Järgnenud kahe aasta jooksul pidid isegi okupatsioonivõimud möönma viiskümmend aastat tagasi tehtud vägivalda ja kuritegusid, Eesti okupeerimist ja seadusevastast liidendamist NSV Liiduga. Ometi ei ole tänini joutud peamiseni – Molotov-Ribbentropi pakti hukatuslike tagajärgede likvideerimise ja heastamiseni. Taunides vastu tahtmist aastakümneid vanu kuritegusid, pudavad vägivallavõimu tänapdevased kandjad nii Moskvas kui kohapeal jätkata kõnealuste kuritegude viljade kasutamist, andes neile vaid senisest seaduslikuma vormi. Samal vahemikul on täies ulatuses selgunud eesti rahva tahe 1940. aastal okupeeritud iseseisva rahvusriigi taastamiseks. Ent pole mõtet konelda õigusriigist ja suveräänsusest senikaua, kuni Eesti Vabariigi alalt pole välja viidud nõukogude okupatsiooniväed, likvideeritud kommunistliku partei diktatuuri tagav terroriaparaat ning moodustatud Eesti Vabariigi kodanike seaduslik esindus. Eesti edasist saatust saab rahvusliku enesemääramise muutumatul alusel otsustada üksnes põlisrahvas, tehes seda hirmust ja survest vabas õhkkonnas, erapooletu rahvusvahelise kontrolli all. Astudes vastu Molotov-Ribbentropi pakti 50.-ndale aastapäevale ei oota me tõe ja vabaduse kinkimist Moskvast. Mitte okupeeritud balti rahvad ei pea põhjendama ja õigustama oma iseseisvustaotlusi seda on neile rahvastele võlgu okupandid ja moraalselt ka rahvusvaheline avalikkus.
Iseseisvus on reaalselt võimalik taastada juba täna, alustades endist meie hirmude ületamise kaudu, sõltumatu omaalgatusliku mõtte ja tegutsemise alusel. Tekkinud on kümned iseseisvuse saared Eesti Kodanike Komiteed, kes moodustavad üle Eesti hargneva vabaduse saarestiku, taastatava Eesti Vabariigi alusmüüri. Sõltumatuse taastamise üritusega on liitunud ja liitumas kõik põhilised edumeelsed rahvuslikud jõud. Ühte koonduda saame aga seadusliku Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel, vältides okupatsioonivõimude poolt pakutavaid pettelahendusi. Iseseisev Eesti riik on mõeldav ainult väljaspool NSV Liidu piire. Sarnaselt 1918. aastale on taas lähenemas otsustav hetk. Eesti Vabariigi taastamine on möödapääsmatu. See on meie õigus ja kohus.
Tallinnas 20. augustil 1989. a.
EESTI RAHVUSLIKU SOLTUMATUSE PARTEI (ERSP) PROGRAMM
Iidsest ajast on eestlastel tulnud vastu astuda võõramaistele vallutajatele. Muistne vabadusvõitlus kestis viimsete vastupanujõududeni, kandudes labi orjuse aastasadade. Rahvuslik ärkamine XIX sajandil tõi rahva teadvusse iseolemise võimaluse, sillutades tee Eesti iseseisvumisele. 28. novembril 1917. a kuulutas Eesti Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis ja 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik. Võiduka Vabadussõja tulemusena oli Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920. a. Tartu rahulepinguga sunnitud tingimusteta ja igaveseks loobuma kõigist suveräänõigustest Eestile. 22 iseseisvusaastaga kujunes Eesti Vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt igati arenenud demokraatlike põhimõtetega rahvusriigiks. See soodustas eestlaste rahvuskultuuri vaba arengut ja tagas vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Rahva võimule rajatud parlamentaarse riigikorraga Eesti Vabariiki tunnustas kogu haritud maailm, Eesti Vabariik oli Rahvasteliidu täieõiguslik liige.
23. augustil 1939 solmitud kuritegeliku kokkuleppe (Molotov-Ribbentropi pakt) salajase lisaprotokolliga jagasid NSV Liidu ja Saksa Riigi diktaatorid Euroopa huvis fäärideks. NSV Liidu huvisfääri langenud Eestile surus Moskva jõuähvardusel peale nn sõjaväebaaside lepingu (28. sept. 1939), luues sellega sillapea Eesti okupeerimiseks ja annekteerimiseks. 17. juunil 1940 tungisid Punaarmee Üksused üle Eesti piiri ja okupeerisid maa. Vabariigi Valitsus kõrvaldati ametist ja iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast de facto, kuigi de jure Eesti Vabariik eksisteerib edasi. Anneksiooni tulemusel kaotas Eesti poliitilise ja majandusliku iseseisvuse, muutudes sisuliselt kolooniaks, mida juhib NSVL Liidu võimude määratud administratsioon. Enamik demokraatlikke riike ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist.
Eestlaste vastupanu anastajatele, mis on trotsinud okupatsioonivõimu vägivalda ja inimvaenulikku ideoloogiat, pole kunagi lakanud. See on avaldunud sõjaeelses ja -järgses relvastatud võitluses, põrandaalustes noorteorganisatsioonides ja võitlusrühmades, üksikisikute võitluses inimõiguste eest, üldrahvalikus vastupanus venestamisele ja sovetiseerimisele.
Vabadusvõitluse uue järgu avas 23. augustil 1987 Hirvepargis toimunud rahva meeleavaldus, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Esmakordselt tõstatus laiema avalikkuse ees Eesti okupeerimine. Oli avanenud reaalne väljavaade vabadusvõitluseks. 20. augustil 1988 loodi Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, koondamaks rahvuslikke jõude Eesti iseseisvuse taastamiseks.
I. ERSP TEGEVUSKAVA NSVL OKUPATSIOONI AJAL
ERSP põhieesmärk on sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi taastamine tegelikkuses (de facto). ERSP näeb selles eesti rahva eneseteostuse ainuvõimalikku teed.
1940. aasta NSV Liidu okupatsiooniga kehtestatud sõltuvus on eesti ajaloo suurim ja ohtlikem. Üheski rahvuse elulisi huve puudutavas küsimuses pole põlisrahval otsustamisõigust. Hoolimata välise surve näilisest lõdvenemisest puudub Eestil poliitiline, majanduslik ja kultuuriline suveräänsus. Jätkub okupatsioon, mis tugineb suurele okupatsiooniarmeele, KGB terroriaparaadile ja NLKP võimumonopolile, samuti võõra suurriigi majandusmonopolide peremehetsemisele. ERSP käsitab tänapäeva Eestit okupeeritud ja annekteeritud riigina ja ei pea ENSV valitsust ega Ülemnõukogu eesti rahva seaduslikuks esinduseks.
ERSP lahtub ajaloos kinnitust leidnud tõigast, et Eesti Vabariigi ja tema õigusliku valitsuse peavad okupeeritud territooriumil taastama eestlased ise, jätkates ja tõhustades 1940. aastast peale toimunud vabadusvõitlust ja pidades seda – nii palju kui see ERSP´st sõltub – rahumeelsete ja demokraatlike vahenditega. Moskva totalitaarsele kontrollile alluvate maade kogemused osutavad, et kommunistlik partei ei anna midagi käest vabatahtlikult. 1980. aastate II poole poliitilised järeleandmisedki pole sündinud valitseva kildkonna heast tahtest, vaid valitseva ideoloogia ja majanduse sügavaimast kriisist. Ühiskondlik elu on mõnevorra normaliseerunud ja demokratiseerunud eeskätt rahvuslik-demokraatlike jõudude survel, mida ei ole enam võimalik takistada seniste suurriiklike meetoditega.
Selles olukorras saab juba praegu okupatsiooni all – hakata iseseisvat Eestit taastama, arendades rahva omaalgatust ning puudes luua ehtsat kohalikku omavalitsust. Seetottu osaleb ERSP okupatsiooni jätkudes aktiivselt Eesti poliitilises elus sellisel määral, sellise taktika ja vahenditega, mida ta peab vajalikuks põhieesmärgi saavutamiseks. Ühtaegu lahtub ERSP tõdemusest, et totalitaarse ainuvõimu vastuseis iseseisvuspüüdlusele on visa. Kommunistliku partei juhtkond ja temaga seotud ringkonnad püüavad kõigi vahenditega rahvast iseseisvuse taastamiselt kõrvale juhtida, varjates oma diktatuuri jätkumist demokraatlike deklaratsioonide ja näilise suveräänsusega okupeeriva suurriigi raames.
Praeguses poliitilises situatsioonis, mida iseloomustab NSV Liidu kui valele ja vägivallale rajaneva impeeriumi üha kiirenev lagunemine ning ikestatud rahvaste tugevnev vabadusvõitlus, seab ERSP jargmised tegevusülesanded.
1 Rahvuse enesemääramise kõrgeima vormi – rahvusriigi taastamine de facto alates selle idee levitamisest ja kinnistamisest eestlaste ja rahvusrühmade teadvuses. Tähtis on kõigi eestlaste ühendamine kodumaal ja võõrsil, tagamaks rahvuse ja rahvuskultuuri terviklikkust ja elujõulisust. Eesti rahvas on taasiseseisvumiseks poliitiliselt küps. Rahvuslik sõltumatus on rahvuse säilimise ja arengu keskne tagatis.
ERSP taotleb, et NSV Liidu valitsus tunnistaks kehtetuks NSV Liidu ja Saksa Riigi 23. augustist 1939 ja 28. septembrist vahelised lepingud koos salaprotokollidega 1939 nende sõlmimise hetkest alates, mõistaks hukka NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale sunnitud sojaväebaaside lepingu 28. septembrist 1939 ning tunnistaks juunil 1940 toimunud Punaarmee sissetungi Eesti Vabariigi alale sõltumatu riigi sõjaliseks okupeerimiseks. Eesti ja NSV Liidu edasised vahekorrad tuleb rajada 1920. a. Tartu rahulepingu alusele.
2. ERSP nõuab ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni, Atlandi Harta jt rahvusvaheliste lepete täielikku ja tingimusteta rakendamist Eesti ja iga tema kodaniku suhtes, üldsuse informeerimist inimõiguste rikkumise juhtumeist ning resoluutsete sammude astumist kõikide meelsusvangide vabastamiseks ja täielikuks rehabiliteerimiseks.
ERSP nõuab okupatsioonivõimu kuritegude kuulutamist inimsusevastasteks. Ohvrite nimekirjad tuleb avalikustada ja nende mälestus jäädvustada. Repressioonide täideviijad tuleb välja selgitada, üldsusele teatavaks teha ja tuua nad avaliku ja sõltumatu ķohtu ette. NSV Liidu valitsus peab huvitama okupatsiooni läbi eesti rahvale ja kõigile kannatanuile tekitatud kahju. KGB kui NLKP võimumonopoli ja NSV Liidu okupatsiooni kuritegelik ja inimsusevastane organ tuleb Eestis kaotada. KGB arhiivid tuleb teha üldkasutatavaiks.
3. Ikestatud rahvaste vabadusvõitluse toetamine. NSV Liidu kui koloniaalimpeeriumi lagunemine on vältimatu. Katseid rahvuslikku vabastusliikumist veriselt maha suruda tuleb käsitleda kui inimsusevastast kuritegu. Meie ülesanne on seda selgeks teha inpeeriumi võimule ja maailma avalikkusele. Selleks on vaja luua tihe side ja arendada koostööd teiste vabadust taotlevate rahvaste organisatsioonide ja üksikisikutega.
4. Maailma avaliku arvamuse selline mõjutamine, et Lääne suurriikide majanduspoliitika ei pikendaks koloniaalimpeeriumi aqooniat ega töötaks vastu rahvaste vabadusvõitlusele. Toetame sellist lääneriikide poliitikat, mis seaks majandussuhete edendamise NSV Liiduga vahetusse sõltuvusse inimõiguste ja rahvuse enesemääramisõiguse rakendamisest.
5. Demokraatlike Ühenduste ning asutuste tekke ja vaba tegutsemise toetamine ja innustamine. ERSP näeb selles Eesti iseseisvuse taastamise eeldust. Mitme parteisüsteemi kehtestamine erakondade võrdõiguslikkuse ja sallivuse põhimõttel. Ehtsad majanduslikud ja poliitilised ümberkorraldused nõuavad vältimatult NLKP loobumist võimutäiusest. Praeguses poliitilises situatsioonis esineb ERSP opositsiooniparteina, tehes koostööd teiste Eesti iseseisvust taotlevate erakondade, liikumiste ja üksikisikutega. Lähemas väljavaates taotleb ERSP Ühiskonna vabastamist ühe võimu keskuse meelevallast, ühiskondliku pluralismi arendamist ja seadustamist. ERSP toetab iga rahumeelset ettevõtmist, mis nõrgestab koloniaalsüsteemi ning soodustab sõltumatuse algeid, kus tegutsevad end vabana tundvad iseseisvalt mõtlevad inimesed.
6. Osalemine Eesti kodanike Komiteede loomisel, kelle esmaseks ülesandeks on Eesti Vabariigi kodanike registreerimine ning Eesti Kongressi kui suveräänse rahva esinduskogu kokkukutsumine. Selline esinduskogu on pädev otsustama Eesti poliitilisi põhiküsimusi. See on meile ainuvõimaliku õigusriigi taastekke vältimatu eeltingimus. Rahvuse enesemääramisõigus ning Eesti Vabariigi jätkuv olemasolu ja tema tunnustatus de jure maaravad selle, et eesti rahva ja maa saatust voivad otsustada ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased.
7. Kiriku integreeriva osa tunnustamine Eesti ühiskonnas. Kirikul on asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks. ERSP seab endale ülesande saavutada tegelik usuvabadus ja kaotada ateismi eelisseisund, kutsub üles ususallivusele ja kõigi usuvoolude koostööle isiksuse ja ühiskonna täiustamiseks.
8. Kultuuri alal täieliku loominguvabaduse taotlemine, eesti kultuuri eelisarendamise ja ühtaegu kõigi rahvusrühmade kultuuri toetamine. Rahvuskultuur tuleb vabastada NLKP ideoloogilisest ja majanduslikust järelvalvest. ERSP nõuab takistamatut kultuurivahetust; Eesti olgu avatud nii Lääne kui Ida kultuuridele. Kultuuri arendamiseks peab riik andma rohkem raha.
Teadus tuleb vabastada marksismi-leninismi ideoloogilisest monopolist ning võimaldada kõikide teooriate ja maailmavaadete vôrdõiguslikkus; eelisareng olgu rahvusteadustel.
9. Hariduspoliitika humaniseerimine ja rahvusteaduste eelisõpetamine täielikus avatuses maailmakultuurile. Kaikidel haridus süsteemi tasandeil olgu õpetamisvormid mitmekesised. Kõrvuti riiklike koolidega peaksid tegutsema erakoolid. Lähitulevikus on tahtis mitmetahulise filosoofia, politoloogia, sotsioloogia ja psühholoogia õpetamine, ökoloogiline haridus, samuti Eesti ühiskonna arengu tõene käsitlus. Koolis olgu usundiõpetus. Kool kasvatagu sõltumatu maailmavaatega isiksusi. Tartu Ülikoolile ja teistele kõrgkoolidele tuleb anda autonoomia.
10. Sotsiaalpoliitika alal palga ja pensioni seadmine sõltuvusse avalikustamisele kuuluva elatustaseme indeksiga. Praegustes tingimustes peab riik tagama kodanikele inimväärse elatusmiinimumi. ERSP toetab sõltumatute ametiühingute loomist, mille ülesanne on õiglase töötasu ja töötingimuste kehtestamine ning tööandja ja töötaja suhete reguleerimine. Rahva tervis on praegu lubamatult halb – see on okupatsioonipoliitika otsene tulemus. Olukorra parandamiseks luua alternatiivne tervishoiutalitus ja paluda välisabi. ERSP pooldab Eesti Ühiskonna taastamist kodukesksena. Tuleb taas väärtustada naise kui ema ja võrdsustada kodune laste kasvatamine muu tasutava tööga. Tuleb heastada aastakümneid kestnud põliselanike diskrimineerimine korteripoliitikas. ERSP taotleb poliitiliselt ja ühiskondlikult ebaõiglaste privileegide kaotamist.
11. Noorsoopoliitikas kõlbelise kasvatuse asetamine kesksele kohale, perekonna väärtustamine, tema aineline ja sotsiaalne toetamine ja Laste õiguste deklaratsiooni realiseerimine. Majanduskriisist hoolimata tuleb leida riiklikke, ühiskondlikke ja eravahendeid tagamaks kõigile soovijaile võimalus omandada teadmisi (sh õppimine ja enesetäiendamine välismaa õppeasutustes) sõltumatult poliitilistest ja usulistest tõekspidamistest. Üliõpilase stipendium peab vastama elatusmiinimumile; nii üliõpilastele kui noortele perekondadele tuleb anda riiklikku laenu soodsatel tingimustel. ERSP toetab sõltumatute noorteühenduste loomist ja nende tegevust. Noorte kehalise ja kõlbelise tervise taastamisel peab ERSP oluliseks loomuliku kehakultuuri, looduslähedase eluviisi ning karskusliikumise arendamist.
12. Eesti majanduse rajamine objektiivsetele majandusseadustele ja vabastamine ideoloogilisest ja poliitilisest diktaadist. Okupatsioonivõimu pealesurutud monopolistlik röövmajandus ei ole suutnud rahuldada inimeste põhivajadusi, vaid on hävitanud normaalse majandusmehhanismi. ERSP nõuab sõjatööstuse likvideerimist ja tööstuse allutamist kohalikule juhtimisele. ERSP taotleb konkreetsete omandivormide yõrdõiguslikku paljusust ebamäärase “rahvaliku omandi” asemel. Tööjõupoliitika peab olema avalik. Tööjõu sissetoomine NSV Liidust tuleb täielikult lõpetada. Majandusliku iseseisvuse kavade (näiteks Isemajandava Eesti kava) püsiv edu on mõeldav üksnes poliitilise iseseisvuse tingimustes.
Pollumajandusliku suurtootmise monopoli lõpetamine, sovhooside ja kolhooside kaotamine. ERSP peab vajalikuks maareformi: maa tuleb tagastada põllumehele. ERSP käsitab talu parima põllumajandusvormina mahepõllunduse soodustamisega. Põllumajandussaaduste hinda kujundagu turg. ERSP toetab põllumajandussaaduste töötlemist kohapeal (maal).
Iseseisvuse puudumise rangimaid tagajärgi on Eesti joudmine ökoloogilise hävingu piirile. Eesti ökoloogilise tasakaalu taastamiseks tuleb täielikult välja ehitada puhastusseadmete võrk, mis viiks tööstusliku reostuse miinimumini. Vaja on koostada puhta vee, õhu ja pinnase loodus- ja energiavarude kasutamise pikaajaline plaan. Tähtis on avalikustada kõik keskkonna seisundit puudutavad andmed. Eesti energeetika on vaja muuta loodussäästlikuks. Ökoloogiliselt kahjulikud ettevõtted tuleb kaotada. Igasuguse majandustegevuse tähtsaim kriteerium peab olema ökoloogiline ohutus. Avada Eesti territoorium rahvusvaheliste keskkonnakaitseorganisatsioonide ekspertidele, kellega tuleb teha pidevat koostööd. ERSP on valmis aktiivseks vastupanuks, et tõkestada riiklike monopolide loodusvaenulikku tegevust. Nõuda NSVL valitsuselt Eesti loodusele tekitatud kahju hüvitamist.
13. Põlisrahvuse ülekaalu ja määrava osatähtsuse taastamine Eesti rahvastikus. Pikaajalise nõukogude genotsiidipoliitika avalikustamine, hukkamõistmine ja lõpetamine selle kõikides vormides. Vastutus kriitilise olukorra tekkimisel Eesti demograafilises situatsioonis tuleb asetada okupatsioonivõimudele. Tuleb lõpetada immigratsioon NSV Liidust. Ühtlasi on vajalik efektiivne remigratsioon, et Eesti elanikkonda rahvuslikult tasakaalustada ja luua kõigile rahvusrühmadele kindlustunne. Neile Eesti praegustele elanikele, kes ei taotle Eesti kodakondsust ega soovi ühendada oma tulevikku iseseisva Eestiga, on vaja luua inimväärne võimalus vabatahtlikult naasta oma kodumaale; luua majanduslikud võimalused kontaktis nende isikute päritolumaadega vastastikuse huvitatuse alusel. Seejuures on lubamatu teiste riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid sunniviisiliselt Eestist välja saata (v. a. kurjategijad).
14. NSV Liidu sõjavdebaaside likvideerimine ja okupatsioonivägede täielik väljaviimine Eestist. Nõuda okupatsioonivägede tekitatud kahju hüvitamist. Eesti kodanike sundajateenistus (k. a. kordusõppused) okupatsiooniarmees on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja tuleb lõpetada. ERSP peab üleminekuvormina vajalikuks kohalikele võimudele alluvate rahvusväeosade loomist ja ajateenistust Eesti territooriumil eesti keeles (tingimusel, et neid väeosi ei viida Eestist valja ega kasutata relvastamata tsiviilelanike vastu). Sojaväekohuslastele tuleb soovi korral võimaldada elukohajärgne tööteenistus Eestis. Üldhariduslik kool ja kõrgkool tuleb demilitariseerida. ERSP nouab, et: täielikult lõpetataks inimeste küüditamine tööle eluohtlikesse tsoonidesse (Tšernobol) kordusõppuste sildi all. ERSP toetab tuumavaba Põhjala loomise ideed ja Eesti kuulumist sellesse.
15. Suhtlemine välismaailmaga. ERSP lähtub tõigast, et eesti rahvas on oma õigusvastase seisundi tõttu allutatud ka rahvusvaheliselt jätkuvale diskrimineerimisele; selle tagajärjel on eiratud tema õigust kuuluda täieoigusliku liikmena ÜRO-sse ja Euroopa rahvaste perre ning võtta võrdväärsel alusel osa rahvaste ja riikide koostööst. Eesti suhtes pole siiani rakendatud 1941. a. Atlandi harta 3. artiklit, mille alusel demokraatlikud suurriigid kohustusid kaasa aitama II maailmasõja käigus suveräänsetest õigustest vägivaldselt ilma jäätud rahvaste sõltumatuse taastamisele. ERSP peab oma kohuseks tuua esile ja vahendada eesti rahva õigusi ja soove rahvusliku sõltumatuse taastamiseks ning Eesti õigusvastase okupeeritud seisundi maksimaalset avalikustamist rahvusvahelisel areenil. Eesti, Läti ja Leedu saatus ei ole NSV Liidu siseasi ega kitsalt regionaalne kusimus. Kolm surmaohus rahvast kujutavad endast püsivat põletikukollet Euroopa poliitilises organismis. Balti rahvaste iseseisvus- ja õigluse püüdluste toetamine on rahvusvahelise õhkkonna normaliseerimise, vaba ja ühtse Euroopa loomise, rahu ja julgeoleku saavutamise asendamatu osa.
Eesti Vabariigi taastamisel apelleerib ERSP oma tegevuses Lääne demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitika (NSV Liidu poolt Balti riikide anastamise mittetunnustamine) jätkumisele, üritades seda poliitikat aktualiseerida ja konkretiseerida.
Seoses Moskva impeeriumi lagunemisega ning Balti rahvaste iseseisvuspüüdluste selginemisega on ERSP seisukohal, et aeg on küps arutamaks märksa konkreetsemal kujul Eesti Vabariigi õiguste taastamist rahvusvaheliselt. Eesti taasiseseisvumine peaks olema ÜRO, Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, USA Kongressi jt jätkuva tähelepanu orbiidis. ERSP teeb sel eesmärgil koostööd Eesti, samuti Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide ja vastavate gruppidega. Balti probleemi lahendamise eeltingimus on nende territooriumide okupeeritud staatuse selge tunnistamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja ÜRO liikmesriikide poolt, Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide Balti riikide suhtes rakendamise poliitiline ja moraalne hukkamõistmine ÜRO Peaassambleel. Ühtlasi tuleb kavandada meetmed okupatsioonivägede väljaviimiseks ja võimaldada selle piirkonna põlisrahvastel tõeliselt vaba tahet avaldada.
ERSP peab otstarbekaks rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist (soovitavalt Euroopa julgeoleku ja koostustöösüsteemi raames) Balti riikides kehtiva okupatsiooni lõpetamise ja nende taasiseseisvumise küsimuste arutamiseks kõiqi asjast huvitatud riikide ja organisatsioonide (Eesti puhul Eesti Kongressi esindajate) osavotul.
Okupatsioonivägede valjaviimist Eestist võiks hõlbustada küsimuse lülitamine Euroopas vägede vastastikuse vähendamise läbirääkimistesse. See peaks olema loogiline jätk NSVL vägede evakueerimisele Afganistanist, Mongooliast ja Ida-Euroopa satelliitmaadest ning see vähendaks tunduvalt üleminekuperioodi rahvusvahelisi pingeid.
Samal eesmärgil peab ERSP oluliseks rahvusvaheliste, soovitavalt URO vaatlejate paigutamist Eestisse; see oleks iseseisvumise rahumeelsuse ja ohutuse tagatis. Ühtaegu tuleb teha poliitilisi ning õiquslikke ettevalmistusi ÜRO korravalvevägede võimalikuks rakendamiseks Eestis, et tagada põlisrahva hirmust ja poliitilisest survest vaba enesemääramise teostumine.
II. TAASISESEISVUVA EESTI VABARIIGI PIIRJOONI
Nentides Eesti Vabariigi edasikcstmist de jure peame silmas vabariiki, mis anastati NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. Eesti Vabariigi taastamist de facto Tartu rahu piires ei käsita me tagasipöördumisena 1939/40 aasta olukorda, vaid edasiminekuna tanapäeva arenenud riigi seisundi poole. Iseseisvuse taastamisel arvestame niihästi 1918-1940 omandatud riiklikke kogemusi kui ka praeguste arenenud väikeriikide poliitilist ja majandussüsteemi kujundamaks Eesti riigikorda ja ühiskonnaelu. ERSP votab Eesti Vabariigi rajamisest osa, kasutades kõiki parlamentaarse korra võimalusi. Eesti kodanike komiteede liikumise tulemusel kokku kutsutaval Eesti Kongressil taotleb ERSP Rahvuskogu valimisi, kes võtaks vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teised tähtseadused, lähtudes iseseisvusaegsetest põhiseadustest ning teistest Eesti Vabariigi seadustest. Eesti Kongress ja Rahvuskogu kui ainupadevad rahva esindajad teeksid oma iseseisva otsuse Eesti tuleviku kohta. Siinjuures esitame vaid mõned tulevase Eesti Vabariigi piirjooned, millest tahame lähtuda taasiseseisvumise alul. Meie ülesanne on edaspidi kavandada üksikasjalikumalt Eesti Vabariigi poliitilist ja sotsiaalset mudelit.
Eesti Vabariigi põhitunnuseid näeme järgmisena:
Eesti Vabariik on neutraalne blokivälline demokraatlik rahvusriik. Eestlastel on põhirahvusena võõrandamatud õigused sellel territooriumil. Eesti rahvust käsitame kogu maailmas ühtsena. Eesti territooriumil elavatele rahvusrümadele tagatakse inimõigused ja kultuurautonoomia. Neile kindlustatakse emakeele kasutamine ja võimaldatakse nende rahvuskultuuri igakülgne arendamine (koolid, teatrid, seltsid jm).
Eesti Vabariigi kodanikele on kindlustatud kõik poliitilised õigused ja vabadused, nad võivad vabalt ühineda organisatsioonidesse, sh ametiühingutesse ja erakondadesse, tingimusel, et ühendused tunnustavad Eesti Vabariiki ega ole mõne välisriigi erakonna allorganisatsioonid.
Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb parlamentarismile, kus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Täihtsamaid riigielu küsimusi otsustatakse rahvahääletuse teel rahvaalgatuse kaudu või parlamendi ettepanekul. Seadusandlikuks võimuks on rahva poolt otseselt valitud, soovitavalt sajaliikmeline Riigikogu. Riigikogus eelneb seaduseelnõule eksperthinnang. Täidesaatvat võimu teostab Riigivanem ja Vabariigi Valitsus. Riigivanem (president) valitakse otseselt rahva poolt. Tal on täpselt kindlaksmääratud tasakaalustavad võimupiirid rahva, Riigikoqu ja Vabariigi Valitsuse vahel, et välistada tema poliitilise tahte ainumääravust. Riigivanemal on Riigikogu laialisaatmise ja otseselt rahva poole pöördumise õigus. Vabariigi Valitsus on vastutav parlamendi ees. Kohtuvõimu sõltumatus kindlustatakse kohtunike valimise teel määramatuks ajaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus, kes vajaduse korral otsustab seaduse vastavuse põhiseadusele.
Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb kohalikule omavalitsusele, kel on laialdane autonoomia ja minimaalne sõltuvus keskvõimust. Otseselt rahva poolt valitud omavalitsuse esinduskogud tegutsevad demokraatlikul tasakaalustatud Võimujaotuse põhimõttel. Haldusüksusteks on vald, alev, linn ja maakond.
Majanduselus on eraomand (sh tootmisvahendeile) puutumatu; võimaldatud vaba ettevõtlus, samuti on kõigil õigus liituda aktsiaseltsidesse ja ühistuisse. Eesti Vabariigis on ka riiklik omand. Majandustegevust reguleerib vabaturg, kuid tarbe korral sekkub riik majandusellu seadustega rangelt sätestatud piires. Igasuguse majandustegevuse hindamise põhikriteerium on tulukus ja loodussäästlikkus. Riik väldib monopolistlike struktuuride teket ja soodustab keskkonnasobralikku väike- ja kesktööstust. Riik kontrollib väliskaubandust ja kehtestab enamsoodusrežiimi.
Eestis viiakse läbi maareform, mis võimalikkuse piires taastab iseseisvusaegse maaomandi, arvestades vahepeal väljakujunenud olukorda ja seda vastavalt reguleerides. Maareformi kaudu soodustab riik põllumajandust nii sise- kui välisturul. Riik hoolitseb, et asunikutalud muutuksid kiiresti tulusaks.
Eesti peab arenema kõrgtehnoloogiaga infoühiskonnaks, kus infotegevus on õiguslikult ja tehniliselt kõigile otstarbekohaselt kindlustatud.
Ükski elanike kiht ei tohi omada poliitiliselt ja sotsiaalselt ebaõiglasi privileege. Jõukus toob endaga kaasa vastutuse kehvemal järjel olijate ees. Riik ergutab otstarbekat tööhõivet. Tööaja pikkus kehtestatakse seadusega (see ei tohiks ületada 35 tundi nädalas). Riik jälgib sotsiaalse õigluse printsiibil tööandja ja töövõtja suhteid. Seadusega garanteeritakse ametiühingute õigused. Tagatakse pärimisõigus.
Sotsiaalhooldus võimaldab haigeile, vanureile ja invaliididele elatusmiinimumi ning inimväärsed elutingimused. Sotsiaalhoolduses osalevad kõik elanikkonna kihid.
Eesti Vabariigi maksusüsteemis arvestatakse optimaalselt sotsiaalset õiglust. Pannakse kehtima progressiivne tulumaks, kusjuures maksud ei tohi muutuda majandust pidurdavaks teguriks.
Keskkonnakaitses kehtestatakse Eestis riiklik kontroll. Õhu, maa ja vee puhtus on tähtsam kui tootmishuvid. Riik ja Ühiskond soodustavad loodussõbralikku elu- ja mõtteviisi.
Kogu Eesti Vabariigi sisepoliitika olgu suunatud kodaniku, isiku, rahvuse ja koigi rahvusrühmade maksimaalsele kaitsele ja arengule. Riik on kodaniku jaoks, mitte vastupidi. Kodu ja perekond on ühiskondliku elu alus. Iga kodaniku kodu on puutumatu.
Eesti Vabariik teostab aktiivset välispoliitikat võrdiquslikul alusel ja arendab sõbralikke suhteid esmajoones demokraatlike riikidega. Eesti Vabariik ei osale üheski sõjalises blokis ja jääb sõja korral erapooletuks (kuid ta võib olla mõne teise riigiga kaitselepingus). Eesti Vabariik osaleb ÜRO´s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning Euroopa ja eriti Põhjamaade integratsioonis. Ta taotleb koostööd Baltoskandias ja tihedaid sidemeid Balti riikide vahel. Eesti Vabariik peab oma rahvuslike huvide seisukohalt oluliseks normaalseid ja mõlemapoolselt kasulikke suhteid Vene riigiga.
Riigikaitseks moodustatakse Eesti Vabariigis kaitsevägi, mis on Riigivanema, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kontrolli all. Kedagi ei sunnita sõjaväeteenistusse vastuolus tema südametunnistusega.
Riigi tähtis eesmärk on kultuuri arendamine, toetamine ja kättesaadavaks tegemine. Eesti rahvuskultuur on Eesti Vabariigis prioriteetne, kuid eelnimetatud eesmärgi täitmine arvestab koigi rahvusrühmade kultuuri ja alakultuure. Eesti püsib avatuna nii Lääne kui Ida kultuuridele ja selleks olqu maksimaalsed võimalused. Riik osaleb Eesti kultuuri tutvustamisel välismaal. Kultuuri arenguks olgu võrdsed võimalused kogu Eesti alal, nii linnas kui maal. Piirkondlikuks kultuuriüksuseks kihelkond. Eestis on täielik loomevabadus. Riik toetab kõigiti teadusi ja kunste. Eesti Teaduste Akadeemia on autonoomne.
Hariduspoliitika põhineb üliopilase iseseisvusel ning inimeste võimete ja oskuste väärtustamisel, haridus kohandatakse lapse ja noore individuaalsusele. Üldharidus on maksuta ja kohustuslik. Kõigile soovijatele võimaldatakse kõrgharidus kodumaal. Riik soodustab ka õpinguid välismaal. Tartu Ülikoolil ja teistel kõrgkoolidel on autonoomia.
Arendatakse välja pidevharidussusteem, et inimene õpiks elu aeg vastavalt võimetele ja kohustustele. Iga inimene peaks saama hariduse, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid perekonnas, isiksuse teostamisel ja kodanikuna.
*
Omariiklus on rahvuse enesemääramisõiguse korgeim vorm. ERSP on veendunud, et see on iga teadliku eestlase südamesoov. Selles veendumuses jätkab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei vääramatult riikliku iseseisvumise poliitikat, kutsudes kõiki kodanikke aktiivselt vabaduse poole pürgima. Rõhutud rahvus muutub rahvusvahelise õiguse subjektiks vaid siis, kui ta võitleb oma vabaduse eest. Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre.
You must be logged in to post a comment.