Kiri

Ilmselt saabusid Eesti raha esivanemad Läänemere kallastele jää taandumisel paadiga mööda jõgesid ja liustikulisi jääjärvi kalastades, põhjapõtru ning hülgeid küttides.

Pikamaa kauplejad

Aegade algusest on kaubeldud üle merede ja mööda jõgesid kaugete maadega. Kaubeldi mee, karusnahkade, puiduga. Aga ka merevaiguga, mida leidub vaid Läänemere Lõuna ja Ida-kallastel. Idapoolsed alad, nagu ütleb ka väljend “vene-maa” ligipääsetavad vaid venedega /laevadega) mööda jõgesid ja järvi, mis osundab pikkadele kaubanduseks veeteede kasutamise traditsioonile.

Kaugete maadega kaubandussuhete tunnistajaks on Rooma müntide leiud Eesti eri paikadest. Nende seas on ametlikult teada kuldne Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne. Eesti aladelt on Edgar Valter Saksa sõnade kohaselt leitud ligemale viiskümmend Rooma münti, mis ei tähenda aga seda, et neid rohkem olla ei võinud. (W. Anderson, Eine auf Osel gefundene alexandrinische Probusmünze; Acta et Commentationes Univeritatis Dorpatensis, B, VII, 2 (Tartu, 1926).

Eesti meresõitjad käisid arvatavasti isegi araabia aladel. Sellest annavad tunnistust enne Kiievi-Vene võimu kehtestamist Eesti aladele sattunud araabia mündid, milledest osa oli vermitud Taskendis, osa Samarkandis ja hinnalisemad Bagdadis (Kohtlast leitud 470 araabia drahmi aastast 715-837, W. Anderson, Tartu, 1926). Enamik leitud münte olid vermitud aastatel 850-1032.

Eesti Põhja-kalda vanas Viru maakonnas Kunda lahe ääres Lammasmäe muinasasula (7000-8500 BC) lähedal pangal paikneva Varangu lähedal “Varudi-Vanaküla” aardeleiud sisaldasid münte mis on toodetud Rooma impeeriumi piirialadel (Türgi lähedal) imperaator Caracalla valitsemise ajal (198–217 AD). Mündid ca 600 aastat enne Skandinaavia viikingite levikut Venemaale ja Kiievi-Russi tõusu. Sääraseid münte pole leitud mitte kusagilt Eesti, Baltikumi või Skandinaavia aladelt. Isegi mitte Rooma Impeeriumi keskusest Itaalias. Arvatavasti leidsid mündid oma tee Põhja-Eesti kaldale üle Musta mere ja Dnjepri jõgede, üle tänaste Ukraina ja Valgevene alade. Samast on ka leitud tetradrahm münte mis on vermitud Alexandrias aastatel 161-169 Lucius Veruse valitsemise ajal.

Samuti on leitud Eestis Võrtsjärve lähedal Rannus Rooma Imperaator Nero (54–68 AD) hõbemünt ning Emajõe harujõgede ääres rohkemgi enne Varjaagide-Russide aegseid aardeid. Teatavasti kulges üks tuntud Läänemere viikingite kauba-veetee mööda Narva jõge, üle Peipsi järve ja piki Pihkva Emajõge (Velikaja).

Kas ehk Varangu iidsed elanikud olidki Bütsantsi imperaatorite isiklikud ihukaitsjad Varangid-Varjaagid (Kreeka: Τάγμα τῶν Βαραγγῶν, Tágma tōn Varángōn), kellega liitusid Skandinaavia ruunikivide andmetel Lääne-Nordmannid (viikingid) alles aastal 1008 m.a. Laxdœla saaga andmetel. Varangide Kaitset nimetatakse ka Njal’i saagas seoses Kolskegg —Islandi sõdalane kes esmalt saabus Holmgardi (Novgorod) ja siis Miklagardi (Konstantinoopol), kus ta liitus Imperaatori kaitse teenistusega.
“Viimane mis tast kuuldi oli, et ta abiellus seal, ja oli Varangide kapteniks, ja jäi sinna oma surma päevani.” Bütsentsi imperaatorite ihuakitse palkamine toimus seega üle Baltimere mööda Põhja-Eesti kallast nö. Venemaa jõgede kaudu.

Läänemere-Soome meremeestest on eriti hästi tuntud Saaremaa-Ööseli-Oeselia elanikud, kes tihti võitlesid ka Liivlaste ja Kuralaste-Kurelaste kõrval – põletasid maha Rootsi viikingite Sigtuna kindluse ja viisid selle väravad Holmgardi-Novgorodi. Liivlased ja Kuralased – põlised Läänemere-Soome (Eesti) hõimud olid merevaigu allikaks. Märkimisväärselt on tänase Visla ja Kura lahe vahelisel tänasel Kaliningradi alal paiknevad Läänemere-Soome keelset algupäraga nimedega kohad “Truso” ja “Kaup”, mis osundab võimalikkusele et kogu Läänemere Ida-kalda rahvas kõneles kunagi Läänemere-Soome keeltes.

Keele- ja kirjaoskus

Kaupade ja väärtuste ning tehingute ülessemärkimine oli kaubandustegevuse eeldus ja üleskirjutamise oskus. Baltimerel kauplev viikingiaegne mererahvas valdas kirjakeelt nagu on võimalik ruunikividel, vasklehtedel ja kasetohule, enne Ladina tähestiku kasutuselevõttu ristiusu saabumisel, kirjutatust tuvastada.

Liber Census Daniae allikatele viidates võib väita, et muistsed eestlased valdasid kirjakirjutamist ja neil oli ka oma kiri. Sellele viitavad paljud kohanimed, mis olid olemas juba kolmeteistkümnendal sajandil: Kiriawold- 1220; Kiriwalde -1472; Kyrivallas – 1525; Kirriwalla -1665; praegune Kirivalla Kose kihelkonnas (LCD. 429). Ingerimaalt on tuntud kohanimi Kirjavalta (UEO. Lk.330).“Kiri” tähendab eesti keeles kirjakunsti (W.321/22), ja seda nime kasutati muistsetel aegadel teatud kategoorias olevate inimeste kohta, kes oskasid märkide ja kirjutatud sümbolite tähendust edasi anda (Aestii, 144).

Taolised nimed asusid üle terve eestlaste ala laiali, näidates, et kõikjal olid olemas kirjatarkusega seotud keskused. Virumaa vanemat (kuningat) kutsuti isegi Kyria/wanus või Kirjavaane – Kirjavana. (1219 A.D. (HCL. 23,7). Samuti kutsuti üht liivlast Kyrianus’eks 1206 A.D. (HCL. 10,5). Vanad kirjakeskused kandsid taolisi nimesid: Kirila mägi, Kirivere, Kirko-tagune, Kiripää, Kirienpää, Kirjapää (linnus, 1341).

Tähestik

Kuidas võimalik muistne Eesti kauplejate-meremeeste kasutatud kiri välja nägi enne Ladina tähestiku kasutuselevõttu, on uurinud A.Pääbo.

Uurija leidis ühenduse Lääne-merre suubuva Visla jõe äärne Veneti ja Aadria mere äärse Rooma-eelsete moodsa Veneetsia iidsete asukate Veneti vahel. Kumbagi ühendas merevaigu kaubandus – Baltimere Lõunakalda (Jutland) ja Läänekaldal (Kura ja Liivimaal kuni Saaremaani) oli merevaigu allikas ja Aadria merel Roomlaste ja Vahemerel Kreeklaste turg. Ajaloolised allikad kumbki seovad Balti- ja Aadria mere äärsed Veneti rahvad ka ühise jumalusega – Freja / Reia / Rea / Riia. Jumalate ema, keda kummardasid ka Tacituse Germania kohaselt Aesti hõimud kes olid merevaigu allikaks.

6. sajandil e.m.a. asustas Veneti rahvas selliseid (moodsa) Venetsia linnu nagu Este, Padoa. Vanad kreeklased on maininud neid nimedega Eneti.
Nad jätsid endast maha pronksi või kivisse kraabitud ca 300 kirjutist, Etruskide tähestikule sarnases väljendusvormis.

Paabo leiab et senini keele ja kirjauurijatele mõistatusi pakkunud Veneti kirja osas, millel puudub loogiline tähendus täna Euroopas valitsevate indo-euroopa keeltes, et Veneti keele puhul tegu on foneetiline tähestiku ja kirjutusega mis lihtsalt kordab kõnet ja kirjanikul pole üldse vaja keelt osata.

Veneti olid pikamaa-kauplejad – nagu vihjavad allikad neile, et nad on Põhjast pärineva merevaigu agendid ja neil on kolooniad Euroopa otstes -, siis oli foneetiliseks kirjutamiseks praktiline põhjus. Nad said salvestada kaubanduspartnerite olulisi fraase, teadmata sõnadest ja grammatikast midagi.

Paabo toob esile Veneti kirjas avalduvat Eesti, eriti Liivi keelele, aga ka Taani keelele omast palateliseerimist, teise silbi rõhutamist ja põrisevat “r”-i.
Pääbo leiab foneetilise tähestikuna Veneti kirja käsitlemisel veenvaid seoseid Eesti-Liivi keelega, mis pakub kontekstis loogilisi väljendusi ilma et sõnade seletamiseks kasutada tihti koomilisi isikunimesid nagu on seni tehtud Veneti keeles kirjutiste dešifreerimisel Indo-Euroopa keelte alusel.

Loe lisaks: http://www.paabo.ca/uirala/ARTICLES/veneticpronunciation.html

Iidsed numeraalid

Ilmselt oli lisaks foneetilisele väljendusele kauplemisel oluline arvepidamine. Veneti tähestikuga analoogse Ladinatele kujutusviisiga numbrite süsteemi kasutasid 13.sajandil Katoliiklikud Tsistertslaste ordu bendiktiini mungad oma sala-šifrina omavahelises kommunikatsioonis.

Šifri algallikas pole teada kuid sarnaneb Baltimere viikingite ja Veneti tähestikuga, mille süsteem kasutas peamise sümbolina vertikaalset sirgjoont.

Numbrite kujutamiseks see sümbol on sisuliselt telg, mis jagab kahemõõtmelise tasapinna neljaks kvadrandiks. Kõik need neli kvadrandit tähistavad ühte neljast numbrist. Seeläbi saab arvu visuaalse kontrolliga kindlaks määrata.