Üks varajaseimad ja ülevaatlikumaid Eestimaa ja rahva ülesmärkimised pärinevad Rooma ajaloolase ja poliitiku Publius (või Gaius) Cornelius Tacitus poolt. Aesti (ka Aestii, Astui või Aests) oli iidne rahvas, keda Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas esmakordselt oma traktaadis Germania (umbes 98 pKr).
Tacituse sõnul asus Aesti territoorium kuskil Suionesest (rootslastest) ida pool.
“Rootsi merest paremal elavad Aestia rahvad, kes kasutavad rootslastega samu kombeid ja riideid; nende keel sarnaneb rohkem Briti keelega. Nad kummardavad jumalate ema. Oma rahvusliku ebausu tunnusena kannavad nad metssead pilte. Ainuüksi see teenib neid relvade jaoks, see tagab iga jumalanna kummardaja kaitse ja isegi tema vaenlaste keskel. Nende seas on haruldane raudrelvade kasutamine, kuid sagedasti kasutavad nuiasid. Teravilja ja muude maa viljade tootmisel töötavad nad suurema abivalmiduse ja kannatlikkusega, kui see sobib germaanidele tavapärasele laiskusele. Nad otsivad isegi sügavalt ja on ainsad, kes merevaiku koguvad. Nad kutsuvad seda glaesumiks ja leiavad seda madalas ja kaldal. Kuid vastavalt barbarite tavapärasele juurdumatusele ja teadmatusele pole nad õppinud ega küsi, mis on selle olemus või mis põhjusel see on toodetud. Tegelikult on see hüljatuna mere järskude heitmete hulgas pikka aega tähelepanuta jäetud; Kuni meie luksuseni sai see nime ja väärtuse. Enda jaoks pole neil sellest kasu: nad koguvad seda toorelt, paljastavad selle jämedate ja lihvimata tükkidena ning saavad selle eest tasu imestusega. (Germania, peatükk XLV).”
Täiendavalt on Aeste mainitud Cassidorus poolt 537 AD ning järgnevalt 6.sajandi ajaloolase Jordanes poolt raamatus: “Gootide päritolu ja teod”:
Esimene tsitaat asetab Aestii Vidivarist kaugemale, Läänemere kaldale: “alamrass, mis asustab ka ookeani kallast”. Järgmine tsitaat puudutab Aesti alistamist gootide kuninga Greuthungi kuninga Hermanaricu poolt:
“See valitseja alistas ka oma tarkuse ja suurusega ka Aesti rassi, kes asustavad Germaani ookeani kõige kaugemat kallast.”
Loe lisaks Wikipediast: https://en.wikipedia.org/wiki/Aesti
Aesti rahvast, kes oli merevaigu allikaks, on seostatud Itaalia iidsete asukatega Po jõe orus – Veneti (Enetoi) -, kes allikate alusel asutasid linnad Este, Veneetsia ja Viini ja olid Euroopa jõgesid mööda kulgeva merevaigutee teises otsas Aesti rahvast. Piirkonnast on leitud mitmeid Indo-Euroopa keeltes seletamatuid üleskirjutisi Foiniikia keelele sarnases väljenduses häälikulise tähestikuga. Muu hulgas on leitud õpetamise tahvel, mis annavad seostada Veneti asukaid Soome-Ugri Liivi keelega.
Briti muuseumi valduses olev 11. sajandi käsikiri kuningas Alfredi käest Wulfstani reisist Hedebyst Truso-sse sisaldab etnograafilist teavet keskaja Aestii kohta, milles on kasutatud termineid Esti, Est-mere ja Idamaa kasutatakse vanade preislaste kohta. Tekstis järgneb riigi ja selle rikkuste kokkuvõtlik kirjeldus väga üksikasjalik ülevaade inimeste matusekommetest. Selles mainitakse vanade Preislaste vana kaubasadamat Truso-t ja nimetatakse seda maad ka Witlandiks:
“Visla on väga suur jõgi ja selle lähedal asuvad Witland ja Weonodland (Wendland); Witland kuulub Estidele.”
11.sajandil mainis Bremeni Aadam, viidates Einhardile (kes Vita Caroli Magnis väidab, et slaavlased ja aistid elavad Idamere kaldal), nimetades ranniku hõimu kui Haisti ja viidates Eestile kui Aestlandile.
Seega saab ajalooliste allikate kohaselt määrata Eestimaa oma ajaloolistes piirides kui ala Läänemere valgalas Visla ja Neva jõgede vahel.
Edgar Walter Saks oma teoses “AESTII, an Analysis of an ancient European Civilization, Montreal, 1960 (lk.32) toob ära märkimised:
Nagu märgitud – Dateering: Autor või register ja avaldamise aeg
– Ostiatoi (Baltia, Wannoma, Mentonomon) – 320 B.C. Pytheas
– Osericta – Ab. 80 B.C. Mithridates
– Aestyi – 20 B.C. Diodorus Siculus ja teised Kreeka autorid.
– Aestii, Aestiorum gentes – 98 A. D Tacitus, 98 A. D.
– Phinni (resp. Aestii) – Ab. 170 A. D.. Ptolomaios
– Finnico (resp. Aestii) – 253 A. D. Coin of Volusianus
– Aisti, Aistorum – Ab. 360 A. D. Jordanes, 550 A. D.
– Istum – Iste – Aestii Ab. 360 A.D. “Widsith” Poem 7th Century
– Aistland and Dagaithi (Dagö — Eesti Saar Hiiumaa) – Ab. 500 A.D. Gutasaga, ab. 1350 A. D.
– Hestia – Ab. 500 A.D. Saxo Grammaticus, 1182 A.D
– Haestii – 537 A.D. Cassiodorus, 537 A.D.
– Estio (Euthio) – Ab. 532 A.D. Venatias Fortunatus Poem,562 A. D.
– Eistlanz, eistr, eistneskr – Ab. 600 A.D. Ynglingasaga (Yngvar),
– Eistlandz, “eistra dolgi” (Eestlaste vaenlased) – Ab. 640 A.D. Ynglingasaga (Qnundr), ab. 1220 A.D.
– Eistland – ab. 1220 A.D. Ab. 670 A. D. Hervararsaga (Ivarr).
– Aisti – Ab. 830 A.D. Einhardi, 830 A.D.
– Eistland – 860 A.D. Olafsaga (Erik), ab. 1220 A.D.
– Eastland, Estum, Estmere, Eastum, Estas, Osti – 880 A.D. Kuningas Alfred (Orosius), 880 A. D.
– Hestiae, Estiam, Estia, Estonum – Ab. 900 A.D. Saxo Grammaticus, 1182 A. D.
– Estland, Eistland – Ab. 900 A.D.Haraldsaga, ab. 1220 A. D.
– Eistr, Eistland – Ab. 971 A.D. Olafsaga, ab. 1220 A.D.
– Estlatum, “aistfari” (Eestlaste vastu võitlejad), Astalatu, Uirlanti (Virland, Vironia – Põhja-Eesti provints) – Ab. 1020 A.D. ruunikivide kirjed, 1025—1050 A.D.
– Estonum, Estones, Estonicis – 1030—1080 A.D. Saxo Grammaticus, Gesta Danorum, 1182 A. D.
– Aestland, Haisti – Ab. 1070 A.D. Gesta Hammarburgensis 1175 A. D.
– Hestia, bishop of … – Ab. 1120 A.D.Gesta Hammarburgensis, 1175 A. D.
– Estlanda (Estelanda) – 1154 A. D.Arabic geographer Idrisi, 1154 A. D.
– Estonum (Fulco episcopus …) – 1167 A.D.Papal Lateran Consilium, 1167 A.D.
– Aestia, bishop of … – 1215 A. D.Papal Lateran Consilium, 1215 A. D.
– Estonia, Estlandia, Esto, Estones, Estiensi – 1184—1227 A. D. Läti Henriku Liivimaa kroonika / Heinrici Chronicon Livoniae, 1225 A. D.
Estland, Esto – 1219 A. D.Liber Census Daniae, 1219—1220 A. D.