Seltsingulepinguga Eesti rahvas leppis kokku et
“ühendavad omajõupingutused Eesti põlisrahva kogukonna ja ühistegevuse tugevdamiseks, õiguste rakendamiseks, säilitamiseks ning heaperemehelikuks teostamiseks, maa ja rahva taastootmisvõime, keele (sh dialektide) ja kultuuri käibes säilitamiseks.”
Seltsing finantseerib oma tegevust liikmemaksudest, mille ulatus on
“nii palju kui keegi panustada saab”. Samuti toetusmärgi litsenseerimise ja meenete müügi tasudest.
Seltsingu liikmelisus on konfidentsiaalne ja ei kuulu avaldamisele Seltsingu poolt kolmandatele isikutele. Samas saavad liitunud taotleda liikmelisuse tunnistuse väljastamist, mis võimaldab isikut tuvastada pakutavate teenuste osutamisel ja liikme enda poolt identifitseerimisel kolmandatele isikutele.
Kuulumine põlisrahva hulka on vereõiguse (ius sanguinis), mida kannab hinannguliselt >70% Eesti kodanikest, olemasolul ühelt poolt deklaratiivne ja enesetunnetuslik. See on ühelt poolt kogukonnaga ühte kuuluvuse ja nö “peremehe” tunne. Teiselt poolt on see seotud tuhandete aastate jooksul kujunenud väärtuste, keele, käitumise, kombestiku, traditsioonide ja tavade kandmisega, mis ei ole vaid õigus vaid ka kohustus.