Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad^“ ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles ₍mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932