(Kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)
Suur oled ja suur on su rahvas
kes tunneks, taevane, sind
sest sinus on vägi, on võimsus ja kõige elava hind.
J.Liiv
Eestlased jäävad vähemusrahvuseks Eestis. – Uus olukord toob rahvusele hävingu. – Päästev küsimus: kuidas pääseda?
Viimase rahvaloenduse andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räsivad tõsiasjast, et ligema 15-20 a. jooksul muutume vähemusrahvuseks omal kodupinnal. Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavama osa teadvusesse. Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust Iga õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi läheneva katastroofi eest. Kellelgi pole enam õigust vaikida!
Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui stalinliku “suure terrori” märatsemine pole võrreldavad läheneva ohu mõõtmetega .
Vähemusrahvusse jäämine ei tähendaks muidugi kohe praeguse ENSV faktilist või juriidilist kadu sellel lihtsal põhjusel, et vaevalt kunagi faktiliselt või juriidiliselt mingit Eesti “sotsialistlikku vabariiki” üldse eksisteerinud ongi. Kuid silmas pidades kõigi nõukogulik-riiklike haldusalade olukorda, kus maa päriselanikud on vähemusrahvuse seisundis täie likult (Kasahstan, Jakuutis, Tuva, Komi) või teatavate rajoonide kaupa (Ukraina, Valgevene) pole meil raske ette kujutada tõsiasja oma lähemast tulevikust. Tolles olukorras pole enam tarvis “proletaarlastel mägesid tõsta”, et Eesti teaduse, kultuuri ja majanduselu etteotsa pukitada vast saabunud venelastest kolonistid. Samal ajal pöördub pahupidi ka meie maa läbilöikepilt: eesti külad, mis seni cn rohkem kui miski muu aidanud säilitada kodumaa eestilikku välisilmet, kaotavad sama 15-20 aastase vahemikuga oma peamiselt pensionääridest koosneva elanikkonna ning täituvad loomulikult venelastega; hiljem lammutatakse küladki kui säärased ja nende asemele kerkivad kolhoosi venelase hingele vastavamad “linna tüüpi” asulad, mida oleme seni masendavas külluses näinud monotoonseil Vene tasandikel. Sisuline ja keeleline venestamine toimub peaaegu silmapilkselt ka meie hariduselus: vähenevad kuni kaovad päriselt eestikeelsed teaduskonnad, eesti keel muutub “vabatahtlikuks õppeaineks” keskhariduslikes koolides ning säilitab oma senised õigused teatava “üleminekuaja” lõpuni vast 3-klassilises algkoolis – muidugi tugeva vene keele osatähtsuse järk-järgulise tõusu tingimustes. (Muuseas muutub vene keel tulevast õppe aastast alates taas sunduslikuks aineks üldhariduslikes koolides.
Sama, mis praegu toimub Eesti Televisiooni saadetega, hakkab tollel kiirendatud korras arenema ka eesti teatri-elus: vene kolonistide massid seavad ametisse kõikjal ema truppe, kes “vastu tulles elanikkonna valdavama osa soovidele”, hõivavad lühikese ajaga kõik teatrilavad. Sama saatus tabab kirjandust ja ajakirjandust. “Sovetskaja Estonia” kõrvale kerkib nagu seeni venekeelseid rajooni- ja eriala ajalehti ja ajakirju. Juba on kuulda uue ajalehe “Vetšerni Tallinn” asutamisest. Ja eesti teadlased,- pidades nagunii kõikjal töötama käsikäes vene lastega ning enamasti nende juhtimisel, ei näeks uutes tingimustes enam olulist viga kerki,-paremate töötingimuste otsingul Moskvasse vöi Leningradi.
Loodan, et asjade senine käik ja eelkõige rahvaloenduse andmete võrdlemine ei luba ühelgi rahvuskaaslasel kahelda, et eeltoodud lähima tuleviku pilt pole “tontide maalimine valgele seinale”. Muidugi oleksin seejuures ülimalt rõõmus, kui iga minu mõtlev kaasmaalane koguks omakord kõik temal saadaolevad andmed ja prognoosiks iseseisvalt Eesti tulevikku.
Kuigi olen kindlalt veendunud, et teisele järeldusele tulla on vöimatu, jääb praegusel ebakindlal Nõukogude ajal siiski äärmiselt oluliseks (ja eelkõige patriootilistel kaalutlustel jääda iseseisvalt mõtlejaks inimeseks, et mitte lasta end meelitada mistahes tendentslikku vana või uue propaganda võrku. Kümneid kordi on Eesti ajaloos kaalul olnud vabaduse või orjuse võimalus, kuid esmakordselt kerib päevakorda praegu olemasolu või huku, lühidalt – elu ja surma küsimus kogu oma bioloogilise tõsidusega. Ligineme otsesemale rahvuslikule katastroofile ja selle arg või nürimeelne mittenägemine ei kindlusta enam ühelegi eestlasele pääsu järgmistesse sajandeisse.
Pole usutav, et rahvuslik kadumine ühelegi eestlasele, kaasaarvatud ka argadele parteiliikmetele – peaks ju selliseidki olema – erilist rõõmu valmistaks. Tahtmatult peaks sellepärast kerkima küsimus: Kuidas seda rahvuslikku kadumist, vältida?
Kummalisena nagu see esialgu näibki, tähendaks juba sellise küsimuse kerkimine pääsemise algust, s.t. eestluse kriisi lahendamise võimalust rahvusliku enesesäilitamise suunas. Kuid ettevaatust – selle lihtsa küsimuse kerkimine pole lihtne! See eeldab möödapääsmatult eeltoodud rahvusliku katastroofi kuulutavate tõikade tundmist võimalikult laiema üldsuse poolt, see eeldab meie kohutavale saatusele lähenemise isiklikku tunnetamist võimalikult iga eestlase poolt. Sellise eelduseta poleks nende ridade autor sulge pihku võtnud, samuti poleks seda tõde tunnetamatul lugejal mõtet lugemist jätkata. Peatume siis hetkeks! Tunnetame oma surmahingusest puudutatud õhkkonna täit tõsidust, et võiksime seejärel täie tõsiduse ja kainusega edasi arutada.
Eestluse päästmine oleks reaalne: Praegu soodustab rahva mõtteviis hävingut. Rahva elujöu hävitanud asjaolud. – Meoe ei tea mis meiega toimub. – Rahva enamik on rahulolus. Eesti saatusaastad 1940-1960. Uue ärkamise tingimused.
Küsimuseks jääb siis edaspidigi: kuidas vältida meie rahva kadumist elujõuliste rahvuste edasisest ühiskonnast.
Küsimusel – kas seda on võimalik vältida, pole mõtet. Kuna küsija ja kostja on sama, ütleks – taoline küsimus vaid teatraalset retoorikat või aja viitlikku kohvikufilosoofiat. Matkaja, kes meie planeedil on jõudnud mingi mäe jalamile, esitab endale hoopis sellised küsimused: 1) kas ma tahan minna sinna mäele ja 2) kuidas ma siis peaksin sinna ronima – s.o. milliseid radu kaudu ja millise varustusega. Loomulikult on ka rahvusliku katastroofi vältimine täiesti inimvõimete piiridesse kuuluv küsimus. Ka see nõuab meilt kahte: 1) head tahtmist ja 2) jõudude pingutust koos asjakohase ettevalmistusega. Ehk täpsemalt – moraalset ja poliitilist küpsust.
Järgnevalt kerkib meile juba äärmiselt vältimatu küsimus: kas on Eesti ühiskond praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks? Ei saa olla teist vastust: pole! Pigem oleme küpsed rahvuslikuks kadumiseks. Rohkem kui veerand sajandit kestnud Vene okupatsioon, pealegi totaalse diktatuuri lämmatavas õhkkonnas, on laastanud meie rahva moraali ja poliitilise mõtlemise. Kui Rousseau järgi oli kaasaja inimene siiski veel “sotsiaalselt mõtlev loom”, siis meie, minetanud võime mõelda kaugemale palgapäevast ja töökohast, oleme palgalt loomad. Vaid tootjad ja tarbijad loomad kunagiste loovate inimeste asemel. Meenub, et just samal inimeste üksnes tootjateks ja tarbijateks muutmise pärast) esitas ka de Saint-Exilpery kaebuse marksistide peale oma kuulsas kirjas de Goullele. Loomulikult ei kujuta me sellistena endast enam rahvast, või kui kuigivõrd, siis ainult oma hääbuvate traditsioonide inertsil. Vähemusrahvuseks jäänuina kaotatakse hoopis või moonutatakse tundmatuseni ka viimased traditsioonilised rahvuslikud eneseavaldused (üldlaulupeod jms). Ainult üksikute paraadhobustega, pealegi hingeheitmiseni vananenutega, me oma pärandit enam tuleviku väravani ei vea.
Millega on siis võõrad saavutanud elujõu mandumise rahva juures, kes alles paar põlve tagasi nõnda südikalt oma vaimsele ja poliitilisele enesetunnetusele ärkas? Eelkõige muidugi otsese ja ennekuulmatult põhjaliku terroriga, mis hävitas rahva poolt valitud esinduse, eesotsas Eesti valitsusega, ja enamuse rahvuse ettejõudnud kihist. Praegu elame teise, sisuliselt veel laastavama terrori tingimustes – plaanikindlalt kehtestatud teadmatuse riigis. Rahvuslikud teadused (ajalugu, etnograafia, sotsioloogia) on kitsendatud tähenduse kadumiseni ja informatsiooni vahendid (ajakirjandus, ringhääling, ilukirjandus) töötavad ainuüksi desinformatsiooni eesmärgil, s.o. vaikides maha kõike muud nopivad üles või lihtsalt mõtlevad välja ainuüksi režiimile soodsaid “uudiseid”. Rahvusvahelistele informatsiooniallikatele on aga tee Eestisse suletud kohe peale bolševistliku diktatuuri kehtestamist. Et informatsiooni välja lülitamine ühiskondlikust elust terror on, seda tõestab tegelik olukord meie rahvas: kui keelustati terve rea teemade käsitlemine ajakirjanduses ja raadios, harjusid kolmekümne aasta vältel ka meie elanikkonna kõige laiemad hulgad neist avalikult mitte rääkima, ja arvatavasti mitte enam ka mõtlema. Selles veendumaks tarvitseb ainult viibida mõne direktori või doktori kodusel sünnipäeval!
Elame totaalse teadmatuse riigis. Meie ei tea enam, mis toimub selle sees või sellest väljaspool, ja lõpuks – meie ei tea enam, mis meiega üldse toimub.
Samal ajal ei tohi me aga unustada tõsiasja, et meie rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks. Vastupidi – nii tundubki mugavam. Teenistust on igaühele, süüa jätkub kõigile, lapsed sünnivad nagu muistegi – sellised on põhihuvid, mis seovad pisiinimest maailma ja eluga. Milleks end erutada ärritavate uudistega! Partei lubas meilt ära võtta mure homse pärast – võtku, muretsegu siis ise!
Ja samal ajal ei tohi me ka unustada, et selline pole täielik pilt meie rahvast. Pole olemas tervet rahvatäit pisiinimesi, on vaid pisikeseks tehtud, pisikeseks unustatud inimesi. Tõde, millele peame julgema näkku vaadata, seisneb selles, et rahvas ei lepiks teadmatusega, kui ta salaja alateadlikult ei usuks parteid. Muidugi pole selles usus midagi fanaatilist suurt või tiivustavat, kuid siiski on see usk, mis leevendab tuhandetel pahatihti pealetikkuvaid kahtlusi, valusaid kogemusi ning kurje eelaimusi.
Me ei vöi tähele panemata jätta muutusi, mis toimusid meie rahvas 1950-ndate aastate keskel. J. Stalini surma järel lõppesid avaliku, suure terrori aastad; samal ajal lõppes ka relvastatud vabadusliikumine meie metsavendluse tüüsilise väljakurnamise lõpulejõudmisega, samal ajal hääbusid rahvahulkades ka alus igatsevad jutud “valgest laevast” – s.o. täispurjes kodusadamasse tagasi pöörduvast Eesti Vabariigist.
Samal ajal tõstsid uued võimud mõningate reformidega rahva elatustaset, mis mõjusid seda tunduvamalt, et varem elati lausa näljasurma piirimail. Veelgi rohkem saavutati mõningate järelandmistega meie rahvuslikule pöhiharrastusele – majanduslikule eneseteostusele: hakkasid kerkima majad linnas ja maal Ja samal ajal just anastas võõras võim meie rahva hinge, uinutas tema teadvuse. Senine eestlase vastupanuvõime ja solvatud rahvuslik uhkus asendus positivistliku ellusuhtumisega , s.o. tänapäeva pisemagi võimaluse hasartse ärakasutamisega ja ühiskondlike huvide minetamisega kujuteldava isikliku mugavuse nimel.
Ehkki Hruštšovi-aegne majanduslik tõusulaine on langema hakanud, loodetakse jätkuvalt, et partei muretseb ikka meie homse pärast. Kuigi oma maja ehitada on juba peaaegu võimatu, lubatakse varsti poole vaevaga uut korterit. Paljudel on majad nagunii olemas, võib hakata raha ja lootust koguma autoostuks… Rahva ajju on juurdunud arvamine, et midagi enam ei muutu – ei tule küll midagi eriti head, aga mitte ka eriti halba. Nagu on harjutud nägema, et meil viibivad vene södurid, meile tulevad vene asukad, lotendab punane lipp ja kehtib partei ainujuhtimine, nii on harjutud ka mõtlema, et on eesti rahvas – on ja jääb. Aeg on nende arvates peatunud.
Ja just nende magusate valede suletud ringi peame kõigepealt purustama. Kõuehäälel peame kisendama sellesse hukatusliku vaikusesse: “Kuhu lähed, eesti rahvas? Meie lõpp on käegakatsutav. Ärka – täna pole see veel hilja.”
Pole olemas tervet rahvatäit pisiinimesi, on vaid kuritegeliku juhtimise läbi pisikeseks tehtud, pisikeseks unustatud inimesi. Meie ajalooline kutsumus seisneb selles, et tuua nende meeldivasse teadmatusse täie selgusega ebameeldiv tõde eelseisvast katastroofist. Meie peame paigast nihutama poolteist aastakümmet kestnud rumala rahul olutunde, mis rajaneb mitte millegagi kinnitust leidval usul eesti rahva juhtimisse Kremlist, mis seisneb tegelikult venelaste sissesaatmises rong-rongi järel ja nende kindlustamises töö ja elukohaga paremini kui kuskil mujal Nõuk. Liidu piirides.
Peame õppima ise oma ühiskonnas ennast valitsema, sest partei-valitsus on võimeline läbi viima ainult eestluse enesetapu programmi. Peame ise tõstma oma häält, sest ametlikus informatsioonis jääks avaldamata isegi eesti rahva surmateade.
Praegu pole see veel hilja. Surmani on jäänud veel paar aastakümmet. Kuid – juba praegu viibib Eesti ühiskond varjusurmas. Eestluse tuhandete aastate pikkust ajalugu võib jätkata ainult elujõu taassünni, eestluse teise ärkamisaja tulek.
Kas on võimalik, et NSV Liit jätkab tsaari Venemaa rahvuspoliitikat – venestamist? Kas on enam aega äratada rahvuslikku liikumist. – Kas see ei kutsuks esile sõda. Kas “väike eesti” on võimeline eksisteerima iseseisva riigina.- Kas on mõtet võidelda rahest, kes kaduda tahab. Kas rahvuslik katastroof tähendab . üksikisiku kadumist.
Sarnased küsimused on naiivsed, aga samal ajal tuleb võtta neid tõsiselt arvele. Rahva juures, kes valdava osa oma tuhandeaastasest ajaloolõigust elas võõra eestkoste all, kes, mitte ainult piltlikult öeldes, suurema osa oma noorusest veetis enam orjuses kui koolis käies, on mõistetav sarnane lapsik tõsidus. Sellepärast on meie kohuseks ka taolisi kahtlusi ümber lükata.
1. Erinevus tsaaride Venemaa ja kommunistliku impeeriumi vahel seisneb meie jaoks ainult nimes. Oktoobrirevolutsioon toimus vaid Suur-Venemaal. (päris venelastega asustatud aladel), pannes seal kehtima uue valitsuse ja sotsiaalse korra. Impeeriumi enda säilitas see revolutsioon peaaegu samades piirides. Pole oluline, mida ütles või koguni mõtles uuest riigist tüütuseni tsiteeritud Lenin. Olulisem on mõista tõsiasja, et revolutsioonile järgneva nn. kodusõja kandvaks jõuks olid sama vene rahvamassid, kes kord aitasid tsaaridele vallutada määratu osa Euroopast ja Aasiast. Näeme paljudes filmides, kuidas Vene punavägi tungis Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse, Siberisse jt. mittevene aladele, et kukutada sealseid rahvuslikke valitsusi. (Baltimaade-teemaga pole eriti riskitud!). Nii nagu Hitler leidis omal ajal Prantsusmaalt kollaboratsioniste, Norras kvislingeid jne., leidis ka Vene punavägi igalt poolt eest teataval määral venestunud intelligentsi ning pimedat massi, keda võis teha oma tööriistaks ja hiljem kanda NSVL- i ajalukku “progressivse üldsusena”. Kuid Vene punaväe maaletulek juba tõestab vaidlematult, et tegemist polnud ei “progressiivsusega” ega veel vähem “üldsusega”,-tegemist oli revolutsiooni eksportimisega, millega nii Napoleonis kui Leninis tunneme ära anastaja. Märkimisväärne on seegi, et taoline ”vennalik abi” ei sirutanud kunagi kätt üle tsaari-Venemaa piiride, kus rahvastel polnud hirmu ja orjameelsuse traditsioone “suure Venemaa” ees. Oktoobrirevolutsioon oma järelsündmustega oli seega vaid Vene suurriigi edukas uuenduskatse, kus ummikusse jooksnud pravoslaavlik impeerium asendati kommunistlikuga. —
Nõukogude Vene imperialismi ideoloogiliseks aluseks on teatavasti kommunism — uus riigiusk, mis põhineb hüpoteesil rahvuste kokkusulamise vajadusest ja paratamatusest. Nõukogulastel pole enam tarvis punastada nagu endis-Vene kolleegidel, kui Läänes, vahel tõsteti kisa inimsuse vöi kristluse nimel piirirahvaste venestamise pärast: praegu polevat venestamine enam venestamine, vaid suure maailmaajaloolise protsessi algus. Et aga uus süsteem liigub mööda tsaaridel sissetallatud radu sama eesmärgi poole, seda jätavad vahel isegi otsesed venestuse ohvrid kahe silma vahele.
Ideoloogiliste tunnuste kõrval on venestamine kutsunud esil ka otseseid sümboleid. Näiteks kuulutab ametlik hümn suure paatosega tühjaks konstitutsiooni pügalad – vabatahtlikust ja vastastikusest NL-ks ühinemisest kui ka lahkumisvabaöuse sönadeqa “loond jäädavaks ajaks suur Venemaa-hõim”. Tähelepanuväärne on, et “vennalike rahvaste liidu” pealinna ei viidud kuhugi uude paika, vaid toodi koguni tagasi “Iidsesse Kremlisse” mille väravad sajandeid saatsid vene polkusid Volga, Läänemere-soome, Siberi ja Ukraina rahvaid alistama. Olgugi, et Nöuk. armeesse pidavat kõik NL rahvad kuuluma võrdsetel alustel, tuleb harva kellelegi pähe, et miks nn. muulastel on kohustuslik ära õppida vene keel, kuna vene noormeestelt ei nõuta samal ajal mingi teise keele õppimist! Ja miks kisti maha ülikooli eest selle rajaja Gustav Adolfi ausammas, kui paigale jäeti Vene ustava teenri feldmarssal Barclay de Tolli ausammas. jne. jne.Taoliste tunnuste rida võib vist igaüks veelgi oma käega täiendada.
2. Kas on mõtet äratada enam rahvuslikku liikumist? Kas me lapsed ja lapse-lapsed tahavadki enam eestlased olla? Muidugi ei või olla kindel, mida igas küsimuses arvavad järeltulijad. Kui oletadagi, et nad ei taha, siis ei sunniks neid miski eestlasi olema. Kui aga oletada, et nad tahavad, siis on neile selleks meie tegevusetuse tõttu juba hilja.
Mõtleme taas sellele, et oleme viimane põlvkond, kelle ajal kodumaa enamus rahvuseks on veel eestlased. Veel mäletatakse meie hulgas iseseisvusaega, veel elab inimesi, kelle jaoks mõisted Eesti riik, Riigikogu, Põhiseadus, President, Kaitsevägi, Eesti raha, jne., pole mitte unelm, vaid läbielatud reaalsus. Veel elab meie keskel inimesi, kes võtsid osa legendaarsest Vabadussõjast, Riigikogu valimistest, kes mäletavad veel sini-must-valget vabalt lehvimas. Kas see kõik nimelt ei kohusta meid olema teerajajaks Eesti uuele ärkamisele?
Meie põlvkonnal on tõmmata enneolematult drakooniline loos – kas täita oma kohust ja pälvida järeltulijate kustumatu austus, või saada otsesteks rahva reetjateks, keda saadab järeltulijate jõuetu vihkamine ning lakkamatu needus. Sellepärast – kes mõtleb meie hulgast vaid omale nahale, mõelgu, aga ilma suuri sõnu tegemata; kes tunneb aga tõesti vastutust järeltulevate põlvede ees, see ei tohi neid ilma jätta maast ja keelest, mille pärisime oma esivanematelt. Rohkem kui senini vajavad järeltulijad meilt mitte kõhklevaid targutusi, vaid elavat armastust.
3. “Rahvuslik propaganda ohustab rahu rahvaste vahel!” See kauakuuldud loosung põhineb aegade vältel klassikaliseks kujunenud imperialistide väitel, kes alati on tulnud mõõgaga võõrale maale rahu tooma. Ainult piiratud silmaringiga inimene ei mõista, et just impeerium tähendab alati sõjakollet. Loomulikult ei paku erandit ka N. Liit, kes oma olemasolu vältel on kistud või ise sööstnud mitmekümnesse sõjaseiklusesse. Ainult ametlikult ei sõdi NL praegu, kuid de facto pole tema juhtkonna suurriiklik avantürism lubanud tal kõrvale jääda peaaegu ühestki tänapäeva relvastatud konfliktist. Ka kõige kõrvalisemates maailma nurkades – Biafra, Israel, Vietnam, Bengaalia – lahtipääsnud söjatulekahjud on nii poliitiliselt kui rahaliselt toidetud Kremli poolt. Tulemuseks on äärmiselt suured rahalised väljaminekud, mida korvab elanikkonna madal elatustase. (Meenutagem: tasuta töö laupäevakud Vietnami heaks jne.) “Meie” militaristlik aktiivsus saadab “meile” alatasa kaela uusi vaenlasi, kelle pärast olevatki keelustatud igasugune teisitimõtlemine ja avaliku arvamuse vabadus. Vaenlane kuulab pealt, kasutab ära…iga realistliku sisuga juturaamatut. “Teie ei oskakski elada ilma oma vaenlasteta,” ütles Solžcnitsõn Kremli juhtidele lausa näkku. Ja kirjanduse tsensuur, julgeoleku nuhkimine, türmid ning vangilaagrid on meie elu tavalisteks näheteks. ’
Kuid sellise varjatud sõjategevuse koorma kandmine on suhteliselt tühine võrreldes otsese sõjaohuga, mille ähvardus aina kasvab teise kommunistliku suurvõimu – Hiina piiridelt. ML ajakirjandus isegi on kinnitanud, et Hiina relvastub eel kõige Venemaa vastu.
Iseasi on muidugi, kas leppida kuulsa ajaloolase Amalriki teose “Kas NL elab üle aasta 1934?” kõige’ ennustuslike seisukohtadega. Kuid kahtlust pole, et kahe punase impeeriumi kooseksistents, millede poliitika nõudlused on lootusetult vassitud alternatiivsete territoriaalöigustega (uuesti “Lebensraum” ilma poliitikas’.) ja mis mõlemad toetuvad samale sallimatule kommunistlikule riigi õpetusele ning praktikale, viivad senise maailma järjest ligemale kohutavaima sõja võimalusele. Selge on seegi, et säärasel juhul eesti rahvas peab jagama kõiki söjakulusid ja koledusi.
Samal ajal aga poleks sellise, olemuselt Aasia sõjaga, midagi pistmist eesti rahval, kui ta elaks iseseisva riigina. Pöhja-Euroopa neutraalsete riikide sfääris. Sarnaneva olukorra tõttu tasuks meenutada siinkohal esimese Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajaloolist tausta. Imperialistlik tsaari-Vcnemaa oli kokku varisemas ja tema koosseisu kuuluvale Eesti alale lähenesid Saksa võidukad väed. Tegelik sõda inimkaotuste ja kontributsioonidega ohustas ka eesti rahvast, kes kuidagi süüdi polnud maailmasõja puhkemises. Iseseisvuse deklareerimine mõni tund enne sakslaste Tallinna jõudmist teenis seega nii rahvuslikke kui -ahu huve. Tõsi, et iseseisvuse eest pidime hiljem maksma vabadussõja verega, kuic see ohver päästis võibolla kogu rahvuse hävingust palju pikemaks kujunenud Vene kodusõjas ning 30-ndate aastate hiigelterroris – mis muuseas hävitas enamiku Venesse põgenenud eesti kommunistidest.
Ka II Maailmasõja kannatused töid meie rahvale kaela sellele eelnev iseseisva Eesti inkorporeerimine Nöuk. Liitu. Nii algas “kestva rahupõlve” tegelik, ajalugu – aga millega lõpeb?!
Peaks olema selge igale mõtlevale eestlasele, et just rahu huvides pole meil mõtet jagada Venemaaga tema kuritöid ja – karistust nende eest.
4. Kas “väike Eesti” on võimeline iseseisvalt eksisteerima? Oma mõjult on see kahtlus, levinuim Eesti ühiskonnas. Seda toonitab lakkamatult venemeelne propagandamasin, kasutab ära eneseõigustusena teovõimetu väikekodanluse kihistus ja tumma piinana laastab see tihti koguni Eesti rahvuslaste ridu. Ometi pole sel mingit alust. Seda ümberlükkamaks ei luba ruumipuudus tuua pikka nüüdisaja riikide nimistut, mis nii pindalalt kui rahvaarvult ei ulatu “väikse Eesti” mõõdeteni. Huvitatu leiab neid ise vastavatest teadmikkudest. Kuna aga selline kahtlus on loodud eelkõige moraali murdmiseks, käsitlema seda põhimõttelisest küljest,
Mõiste “väike Eesti” tekkis juba rahvuslikul ärkamisajal, mil maailm elas nn.- “Imperialismi” ajastut» Tollal hinnati iga riigi väärtust üksnes sellega, kui võrd tal oli jõudu vastu panna ahnema naabri annektsioonihimule või isegi annekteerida asumaid. Ajastu mentaliteedile vastavalt oli igal kristliku Euroopa võimul mitte ainult tegelik vaid ka moraalne õigus allutada tehniliselt, rassilt, või usundilt erinevaid rahvaid nii plaju kui suutis, “Tsivilisatsiooni laie ndamiseks, hariduse, humanismi, kristlusele tuginedes” . Selle röövelliku ideoloogia valas tõlkimatult kaunitesse värssidesse inglise luuletaja R. Kipling. Ka kuulsad vene kirjanikud, Nekrassov, Blok, Dostojevski jt., pühendasid riimi tud ja riimimata ülistusi “püha Venemaa huvide kaitsjaile” Poolakate , ungarlaste, leedulaste ja soome soo timukaile. Samal ajastul tekkis ka marksism, sisaldades juba algselt teatavaid imperialismi tendetse. Utoopiliseks; rahvuste kokkusulamiseks ei näinud õpetus muud teed, kui järk-järgulist rahvaste koondumist üksikute tsentrumite ümber. Nendeks tsentrumiteks pidid saama tolleaegsed koloniaalimpeeriumid. Nii tsiteeritakse pealesöjaaegses ENSV Liidu ajalooõpikus Eesti algkoolidele “Meie kodumaa kangelaslik minevik” (kaanepildil kaks muinasvana sõdalast) K. Marksi: “On et Baltikum kuulub loomuliku lisandina natsioonile, kes väidab tema taga olevaid maid.“ (s.o. Venemaale!)
Imperialismi ajastu õgis ka iseenese. Tema ideoloogia uppus I Maailmasõja verre. Aineliste ja elavjöukaotuste astronoomilised arvud ei andnud reaalselt peaaegu midagi; võitjatele tõi võit poliitiliselt ja majanduslikult kaela peaaegu raskema koorma kui vöidetuile. Prantsuse ja Briti impeeriumide kadu algas kohe võidu järel.
USA presidendi Wilsoni doktriini järel hakkasid kõik ideoloogid lahti ütlema imperialismiajastu mentaliteedist. Oma senistest seisukohtadest taganes varmalt kristlik kirik. Rahvusvaheline sotsialism unustas ära senise ühisriigisteooria. Viimasel ajal ilmneb koguni kommunistliku maailma kaugemates nurkades nii taktikalisi kui ideoloogilisi taandumisi “õigeusklikult Kremli liinilt”, mille jäik konservatiivsus sai 1968 a. Tšehhoslovakkia okupeerimise järel «taunituks “Brežnevi doktriini” nime all.
Imperialismi viimasteks suupaladeks olid ta enese lapsed – “uued riigid”, kes võtsid elujuhiseks tema alused –
Itaalia ja Saksamaa -, varisesid okku teel eluruumi laiendamisele, kuna Venemaa oli sunnitud laiali saatma oma “maailmarevolutsiooni” ettevalmistava organi Kominterni ja katma end “rahvuslikke vabadusvöitlusi” toetaja sildi taha, s.o. tunnistama praktiliselt maailma killustamise paratamatust rahvusriiklikus vaimus. Ka ÜRO Inimõiguste deklaratsioon peab riiklikku iseseisvust normaalseks vormiks igale rahvusele, vaatamata ta pindalale, rahvaarvule ja arengutasemele. Sellega kuulub ka mõiste “väike Eesti” juba minevikku, millest aeg ka eestlastel enestel oleks lahti saada.
Iga eestlase jaoks leidub tema kodumaal küllaldaselt maad ja merd, tuhandeid järvi ja saari, küllaldaselt tööd ja toitu. Eesti on olnud ja saab olema taimelavaks kõige erinevamate indiviidide väljakujunemisele omast rahvusest. Meie maa pinnavormiline vahelduvus, maa- ja kihelkondade etnograafiline mitmekesisus, rahvariiete paljuvormilisuse fantaasia, hulgale murretele ja murrakutele põhineva rahvuskeele sõnavaraline piiramatus kuulutavad just Eestile suurt tulevikku, milles iga kodanik leiab piiramatuid teo- ja arenguvõimalusi.
Nagu iseseisvust, aimasid ette ka Eesti kaugematki ajaloolist kutsumust meie rahvusliku prohveti värsid:
«.:.“Suur oled, ja suur on su rahvas, kes-tunneks, taevane, sind!”
Pole tarvis häbeneda, et “meil leidub ainult põlevkivi”. Juba praegu pole arenenumates maades majanduse põhiraskus enam mustal metallurgial. Aparaadiehitus, keemiatööstus ja ka põllumajandus muutuvad rahvastikuga üleasustatud maailmas järjest tähtsamaks… Möiste “väike Eesti” jäägu eneseõigustuseks väiksele ja arale “eestiasekesele”.
5. Põhjendamatu on väide, et “eesti rahvas ise tahab kaduda”, üle 5O aasta pole okupeeritud Eestis teostatud ei rahvaküsitlust ega vabu valimisi normaalse rahvaesinduse loomiseks. Peaks olema selge, et ainult sellisel teel (vastavalt ka Eesti Vabariigi Põhiseadusele) on võimalik õiguspädevalt ära kuulata rahva soovi. Seni aga jääb iga üksikisiku iga avaldus rahva nimel, eriti aga selle kadumistahte väljendamine, nii kõlbeliseks kui kriminaalseks kuriteoks.
Ainult need, kelle tegevus on suunatud rahva säilitamisele, kes võitlevad tema enesemääramisõiguse eest, võivad praegu rääkida rahva nimel. Keegi ei julgeks tänapäeval hukka mõista Jansenit, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt. suuri äratajaid, kuigi nende ajal laiemad hulgad “Eesti rahvast” midagi ei teadnudki ning “haritud jõud” saksastusid või venestusid üksteise võidu.
Öeldes, et eesti rahvas ei taha enam säilida, on ütleja pahaaimamatult paljastanud ainult iseenese tegeliku palge. Loomulikult leiab elust igaüks seda, mida ta leida tahab: kes tahab muutuda venelaseks, leiab endale küllaldaselt sõpru ja põhjendusi, samuti nagu need, kes tahavad jääda eestlasteks. Kuid tunnistagem •ajaloolist tõde: virisejad ja allaheitlikud pole iial midagi loonud.
Vaba Eesti ei teki ka mitte jõuetuis targutustes, salajastes soovides ja õrnades õhkärmistes – ta “luuakse elavas usus, väsimatus tõõs ja julges võitluses.
6. Tundub tõesti, nagu ei tähendaks eesti rahvuse kadu füüsilist kadu tulevastele eesti emast ja isast põlvnevatele järeltulijatele. Kuid, kaasaja teadus on tõestanud, et inimese võimalused ei sõltu niivõrd tema kasvatusest ja keskkonnast, kuivõrd geenidest-bioloogilisest koodist, millega kantakse edasi pölvest pölve teatud võimalused, soovid ja tungid.
Oletame, et need järeltulijad, kes kord põlvnesid eestlastest, on juba ära õppinud vene keele ning töötavad kodunenud kolonistidega vene asutistes, lühidalt – on muutunud venelasteks. Oodatud rahu oleks saabunud, kui inimest kujundaks ainuüksi keskkond ja kasvatus. Geneetika sunnib meid aga kahtlema selles, et nad häiretult suudavad lülituda vene maailma.
Iga nüüdisaja eestlane teab, kuivõrd venelase hingeelu erineb meie rahva omast. Senini oli see erinevus kuigivõrd talutav, teritades koguni eestlase huumorimeelt (lugematud anekdoodid!), sest meil on veel Eestis oma kodu, perekond ja eesti seltskonnaelu, kus veedetakse olulisem osa ajast. Aga kui Eestimaa on täielikult russifitseerunud? Teame oma ühiselamute ja tööliskasarmute praktikast, et “avar ja lihtne” vene hing ei austa eriti intiimelu saladusi, algelisematki omandiõigust ega eestlase omapära aeg-ajalt mõtisklevasse üksidusse kalduda. Aga kust leida tuge oma soovidele ja mõtetele, kui Ümberringi vohab üksnes ühtlane, vene keelt kõnelev mass; kui kõik su loomupärased kaaslased on kaotanud selles oma nime ja keele, uppunud kõikjale loksuvasse vene merre? Kas ei tundu meile siis jällegi asendamatude väärtustena need “kitsalt” rahvuslikud erijooned, mille mõistmatud vanavanemad kergekäeliselt reetsid?! Kas ei ärata too psühholoogiline tegur loendamatuid mässumötteid nimetuis irdisikuis, mis nende olukorras ei leia realiseerimist loomulikult mitte rahvusliku vabadusvõitlusena vaid kriminaalkuritegudena? Tahtmatult meenuvad vapustavad runod “Kalevalast” – Kullerv – tragöödia.
Kui uskuda, et kuritegevus Ameerika neegrite hulgas on suurem kui jänkidel, siis ei tulene see mitte värviliste rassiomadustest vaid keeleta ja kodumaata rahvus grupi saatusest.
Palju on tegeldud indiviidi, massi ja rahvuste psühholoogia uurimisega, kuid täiesti valgeks laiguks on jäänud rahvusliku assimileerumisprodukti psühholoogia. Kuid selletagi peame sama kaugelenägeva ettevaatusega suhtuma igasugusesse ümberrahvustamispoliitikasse, nagu oleme viimasel aastakümnel õppinud suhtuma kurikuulsasse “looduse ümberkujundamise” plaani. Samal ajal peame me, eestlased, maailma hoiatama, et nende ülemaailmne elukeskkonna kaitse probleem pole seni siiras ega terviklik, kuni selles unustatud on inimelu ühe tähtsama Keskkonna – rahvusliku keskkonna kaitse.
“Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?”
Andestamatu patt oleks kujutada oma järglasi ainuüksi seedimisaparaadena või kiretute kalavereliste olenditena. Kui meie assimileerunud järeltulijatel puudub reaalne side kunagise Eestiga, jäävad ometi nende alateadvusesse teatavad ilmingud, mida uus ümbrus alatasa halvustab kui möistmatuna. Kaotanud keele ja kultuuri, elab rahvus vandena veres siiski edasi oma piinavat vaikelu.
Ja aeg-ajalt mässavad nimetud Kullervod ning purustavad end loendamatuid kordi, kuni “mõistmatu element” uuest ühiskonnast füüsiliselt kõrvaldatakse. Kuid siiski on need nimetud Kullervod alles meie lapselapsed ja nende lapsed!
Peame tunnetama lõpuni tõde: eestluse lõpp kujuneks meie rahva füüsiliseks kannatuseks.
Enesesäi1itamine vähemusrahvuseni. Põhinõudeks jääb enesemääramisõigus. Iseseisva Eesti loоvad iseeisvad eestlased. Rahvus on pärandi ja selle kogumine on kodumaa ajalugu – Pгоpagаda kui poliitilise kuulekuse ja informatsiooni kui poliitilise teadlikkuse määraja.
Jõuame tagasi oma põhiteema juurde: Kuidas päästa eesti rahvast kadumisest.
Assimilatsiooni oht ähvardab iga rahvast niipea, kui see langeb okupatsiooni või võõra ülemvõimu alla. Eestis kasvab see oht enneolematute mõõdeteni momendil, mil • jääme vähemusrahvuse olukorda. Selle olulisemaid tulemusi vaatlesime 1.peatükis.
Jääb vaid lisada, et olukorra täit tõsidust ei muudaks isegi Vene suur ligi mõõdukas demokratiseerimine’^ kuna häälteenamus siis kujuneks juba kahjuks eestlaste eluõigusele.
Kainele kaalutlusele on ka selge, et vähemusrahvuseks jäämise tõsiasja me enam muuta ei jõua -vähemalt mitte omal jõul. See nõuab teatud objektiivseid võimalusi või siis rahvuse teadlikkust ning organiseeritust sellisel määral, mis meie oludes on võimatu. Peame algama omä pealetungi taktikalise taganemisega – s.o. ettevalmistusega enda maksmapanekuks ka kõige vähesoodsamais oludes.
Kuid millele loodame? Eelkõige iseendile. Keegi Ameerika psühholoog on väitnud umbes nii “võitluses võidab tavaliselt tugevam; kui aga võitlus venib pikale, võidab targem: kui aga võitlus pikeneb ettemääramatu ajani, võidab alati see kes on moraalselt tugevam.
Niisiis on esmaseks ülesandeks otsustava pöörde teostamine eestlaste ellusuhtumises. Pööre rahva moraalis tähendaks eestlaste enesesäilitamistahte kasvamist üldiseks ja otsustavaks vastupanuks kõikidele mahakiskuvatele jõududele. Ometi ei tähenda selline enesesäilitamistahe võitluse algatamist, vaid ainult pealesunnitud lülitamist võitlusesse, mis kestab meie maal juba üle kolmekümne aasta veneluse brutaalse pealetungi ja eestluse samm-sammulise taganemise näol. tlete võitluse põhinõudeks on enesemääramisõigus ja eesmärgiks iseseisvu.’ Sest rohkem kui poolsada aastat traagilisi kogemusi on näidanud, et iseseisvas Eestis elas lahedalt ära ka riigikukutaja-kommunist isegi vanglatingimustes (samal ajal mõrvati “töörahva riigis” Anvelt, Pöögelman, Kork jne.) aga nõukogude impeeriumi, tingimustes sureb töötav rahvas süütult kogu ulatuses.
Kui rahva enesemääramine on tema rahvusvaheliselt sanktsioneeritud õigus, siis iseseisvus on nii rahvuse kui üksikisiku moraalne ja vaimne tase, mis saavutatakse mingil momendil võitluses sellise õiguse nimel.
-Iseseisvus on oma jõu, oma tarkuse, oma energia ja individuaalsuse äratundmine ja võõra eestkoste alt vabanemine; see ei eita suhteid välismaailmaga, kuid nõuab ja kohustab eelkõige iseennast.
Võime eristada kolme iseseisvuse kategooriat: sõltumatu isik, sõltumatu ühiskond ja sõltumatu riik (ehk rahvus). Riiklik iseseisvus kehtestati meil 191B a. ühiskonna kõigi jõudude arengu tulemusena. Eesti ühiskond aga eksisteeris omaette nähtusena – kõigi tolleaegsete klassidega (peale aadli) ning kultuuri, majandusliku ja sotsiaalse väärtusena – alates juba XIX saj. lõpust alateadlikult Vene surve riigi sisemuses. Iseseisvaid isikuid, s.o. oma tõulisest alaväärtusest ülesaanud ja Eesti riigist ustavaid eestlasi võime leida veelgi varem – kuskilt Andres Dido ajast järjest suureneval hulgal kuni Vabadussõja õppursõduriteni. ..
Ka praegu peame algatama oma Teist ärkamisaega üksikisiku iseseisvustumisega, iseseisvate eestlaste ärkamisega. Nemad on see jõud, mis viib pöörde läbi rahva moraalis. Kuid erinevalt Esimesest ärkamisajast ei tugine meie liikumine enam umbmäärasele ihalusele legendaarse Maavalla järele. Nüüd on aluseks juba tegelik dokument, – Eesti Iseseisvuse manifest, mis 24. veebr. 1918 kuulutas “…Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides… iseseisvaks demokraatiiseks vabariigiks.”
Iseseisev eestlane peab endalt pühkima kõik need plekid, mida on jätnud kõikjal praegune pinnapealne haridus, silmakirjalik komsomolimoraal ning ideetu, väikekodanlustuv seltskonnaelu.
Öeldakse, et armastada tähendab tunda. Miski pole põhjustanud meie noorsoo suuremat võõrdumist kodumaast ja sugurahvast kui äärmiselt puudulik või tihti ekslik Eesti ajaloo tundmine. Ükski ärkav eestlane ei saa vabandada oma võhiklust selles isiklike kalduvuste või eriala kaugusega. Rahvus on pärand ja selle koogumine on kodumaa ajalugu. See pärand kuulub kõigile või röövitakse kõigilt! Kui ei tunta tema kogumist, ei mõisteta ka tema suurust ja iseloomu. Kui sellest pärandist tulenev rikkus jäigi märkamatuks mõnedele, siis tema kaotamisega saabuv vaesus erutaks igaüht. f!e peame teadma, mis meil on ja mis meilt ähvardatakse võtta.
Lugedes kodumaa ajalugu, loeb igaüks üle ka oma pärandi, muutudes oma isikuga panuseks tulevikule.
Peale kõige on kodumaa ajalugu rahvuse elujõu ammendamatuks lätteks. See on rahvuslastele vältimatuks stuudiumiks – aja voolu pulsilööke tujudes omandab ta rahvamehele vajaliku meelekindluse, mis läbi päevakajalise informatsioonitulva “ootamatuste” aitab näha arengu tõelisi tegureid, põhisuundi ja otustavaid sündmusi .
Eesti ajaloo objektiivset käsitlemist võib leida ainult iseseisvusaegsest kirjandusest. Kõik, mis meie ajaloos on olnud ülesehitavat – Ärkamisaeg, Vabadussõda, omariiklus ja selle sünd – leidis vööra võimu huvides koostatud teostes jõhkrat mahakiskumist. Nad teadsid, millest alata: rahvus ajaloota on inimen mäluta?
Aeg ei peatu ja ka ajalugu ei tohi võtta pelgalt minevikusündmuste kroonikana. Sõltumatu eestlane peab iseseisvalt otsustama võimalikult rohkemates tänapäeva küsimustes. Informatsiooni saab meie oludes ainult välisallikaist. Mõttetu vastu lause, et “iga propaganda valetab’ on ise propagandistlik ning sündinud bolševistlikust piiratusest, kus kogu poliitika on ammutatud propagandaga. Informatsioon sündmuste või allikate kohta aga lämmatatakse raadio segajate lörinas (kummaline võte marksismi-leninismi üleoleku tõendamiseks!).
Loomulikult ei hakka välisallikaist keegi otsima Lääne parteide valimiseelseid kihutuskõnesid jms., vaid ainult informatsiooni, s.o. teateid sündmuste kohta, kuna just neist olulisem osa meil maha vaikitakse. Inimesel, kel on küllaldasel määral informatsiooni oma ajast ja maailmast jääb juba südametunnistuse asjaks suhtuda eitavalt või pooldavalt mistahes propagandasse.
Omamata näiteks informatsiooni venelaste uputava juurdevoolu kohta, nende keele ning kultuuri osatähtsuse tõusust nüüdis-Eestis, võib meie 1ihtsameelsem rahvuskaaslane koguni vaimustusse sattuda tööstuse laiendamisest, uute majade kerkimisest,rahvusliku mustriga öllekappadest ja soome saunadest- nendest nn. sovjetoeesti “patriotismi” atribuutidest, mis peavad katma rahva tähelepanu läheneva rahvusliku katastroofi eest.
Tundes aga minevikku ja tänapäeva – oma kohust ja tegelikkust, ärkab eestlastes iseseisev mõtlemisvõime ja kõlbeline kutsumus tulevikule; olles siis ärkavad ise seisvad eestlased ja äratavad varjusurma lamendunud maa. ;
Uue rahvusliku eliidi vajadus. Eliidita rahvuse kriis. – Uue eliidi kaks põhijoont. – Sõltumatu ühiskonna kujunemine. – Rahvuslik ülesehitustöö nõuab elavat usku.
Esimeste iseseisvaks saanud eestlaste ajalooliseks kutsuraušeks on uue v rahvusliku eliidi moodustamine, mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust.
Sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud. Meie võitlus on seega juba alanud. Kuid veel on meie jõud suhteliselt nõrk “nõudliku aja kõigi probleemide lahendamiseks. Eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv toimub edasises võitluse käigus.
Uue rahvusliku eliidi tekkimise vajadus on seotud rahvuse kui orgaanilise terviku mõistega. Et rahvuslik elu funktsioneeriks tervelt, peavad tema üksikute elementide tegevust kooskõlastama otsustusvõimelised ajud. Nende mõiste ei piirdu ametliku rahvaesindustega riigivalitsuses. Ametlike institutsioonide parimadki kavatsused ei leiaks rakendust, kui ühiskonnas puuduks võimalikult laialdane sääraste kodanike kihistus, kelle huvid on oluliselt seotud rahvuse olemasoluga rahvusliku elulaadi, kodumaa piiride ja emakeele kestvusega. See kiht – sünnitab lakkamatult kirjanikke, ühiskonnakriitikuid ning poliitikuid, see kannab endas rahvuse ideed. Meil tekkisid need ajud ärkamisajal, tugevnesid vöitluses Eesti riigi sünniloos ja hävitati 1940-ndate aastate okupatsiooni ja suure terroriga. Meie rahvuslik keha jäi peata, üksikute elundite vahel kadus koostöö – need hakkasid tegutsema omapead või koguni üksteise kahjuks. Tollest saatuslikust hetkelt pärineb laialt levinud arvamus et “eesti rahvas ei hoia kokku, on halb rahvas”. Kuid sarnase kirurgia rakendamisel oleks olukord sama iga rahva juures.
Uus rahvuslik eliit sünnib, konsolideerub ja laieneb praeguses rahvuslikus vöitluses. Tema põhitegevus toimub kahes erinevas suunas:
1) äratamine – oma maailmavaatelises arengus isiklikult talletatud kogemuste teadlik edasiandmine lähima Ümbruse kaudu jäjest laiematele hulkadele, millega kaasneb paikse rahvusliku piirkonna tekkimine;
2) eliidi sisene tegevus – paiksete rahvuspiirkonnade töö koordineerimine, erinevate kogemuste üldistamine, säärase rahvusliku vöitluse taktika väljatöötamine, mis võimaldaks sellest osavõttu igal heatahte eestlaselt ning teooria loomine, mis viiks rahva enesemääramisõiguse kättevõitmisele
Oma mõlema suunalise tegevuse tulemusena võtab uus rahvuslik eliit enda kontrolli alla järjest laiemaid rahvahulki ja võimalikult kõiki inimtegevuse sfääre, kuni sünnib omalaadne sõltumatu ühiskond meie iseseisvuse kaotanud maal. Selline ühiskond on sõltumatu selle tõttu, et ta lahendab oma (Eesti) probleeme enda (Eesti) huvides. Sellisesse ühiskonda koondunud rahvast ei suuda enam assimileerida ka vähemusrahvuseks jäämise oht. See mitte üksnes kindlustab eesti keele ja kultuuri säilimist kitsenevates oludes, vaid juhib neid uuele tõusule, – kui rahvas on juba kord elutahte taastanud siis kehtiv piiramisolukord vaid mitmekordistab seda tahet. Mõnda oleme jõudnud iseseisvate isikute tekkimise kaudu iseseisva ühiskonna tekkimiseni. Kaks arengujärku eestluse kriisi lahendamiseks oleks seega käidud. Mõlemaid iseloomustab üks tunnus – need on saavutatud subjektiivsete võimaluste rakendamisega. Tähtsaimaks tulemuseks on aja võitmine, mis edaspidi hakkab voolama juba meie kasuks: järjest läheneb võimalus objektiivsete tegurite ilmumiseks – – Venemaa enda kriisi süvenemine sisemise laostamise või sõja tõttu; tekiks 1918.a sarnanev olukord, milles sünnib uuesti Eesti riik.
Kujutatud arengu realiseerimine on muidugi äärmiselt raske ülesanne. Usun, et paljudele tundub see kohe utoopilisena. Kuid tunnistagem – iga suur looming tundub utoopilisena selle sõnastamise hetkel ja “enesestmõista” reaalsena juba selle teostumismomendist alates. Igatahes pakub ajalugu näiteid ka meie kasuks: balti-saksluse,’väga väikesearvulise rahvakillu ja kultuuri püsimise 7 sajandit vähemusrahvuse tingimustes; samal ajal ka eestlaste püsimine ilma igasuguse oma- ; riikliku asutuseta, ainult oma tunnustamatu kultuuri ja seletamatu enesesäilitamistahte jõul. Mis oli nende kahe, antud juhul vastuoluliste nähete elujõuks? L Ainult üks – oma sõltumatu ühiskonna olemasolu, mis kasvatas sõltumatuid isiksusi. Selline “väike ühiskond”, asudes vaenuliku “suure ühiskonna” kehas, oli suuteliine ka kõige primitiivsemates oludes rahuldama ise ema eksistentsiks vajalikke, (sisemistest tarvetest tulenevaid nõudeid. Ainult selle tõttu säilitati emakeel, ona kultuur j a eneseteadvus kui kokkukuuluvuse ja vastupanuvaimu sümbolid võõraga samastumise (assimilatsiooni) tõrjeks. Selline sõltumatu Ühiskonna rajamine on ka meie eesmärgiks.
Lõpuks tundub mingi loov mõte-utoopiliselt teostamatuna vaid kõrvalseisjale. Loojale teeb selle reaalseks tema mõtet hingestav usk. Usk eesti rahva parematesse omadustesse, tema loomupärasesse õilsusesse ja loovatesse annetesse tähendab kõigepealt loomisvõime taassündi uskujas, selle laienemine hulkadesse aga maa ärkamist varjusurmast ning Eesti riigi taassündi.
Meenutagem, et kõikide rahvaste töusuajastud olid ühtlasi ka elava usu ajastud (islam – araablastel, hinduism – indialastele, luteraanlus – sakslastele, roots lastele jt., hušism – tsehhidele). Seevastu uskmatuse kasv on olnud alati rahvaste allakäigu saatjateks – ükskõik, kas siis inimvaimu kõrgemaid püüded naeruvääristab vulgaarne ateism või väikekodanlik materialism või suurilmalik hedonism. Alati on tähendanud sellise uskumatuse vormid ühistunde kadumist egoismi, tarkuse mandumist skeptitsismi ja kõlbluse asendumist elupõletamisega. Kui meie, eestlased, surra ei taha, peame endilt otsustavalt heitma taolised kujuteldava targemuse odavad ehted, peame endis taas leidma usu eesti rahva geeniusse – sellesse anonüümse vaimsusesse, mis kõigi rõhumiste kiuste läbi sajandite meie esi vanemate juures töös, võitluses ja laulus uusi eluvorme otsis ning rahvuse kõrgeimale olelusvormile – riiklikule iseseisvusele juhtis.
Hingestatud sarnasest usust, teadlikuna Eesti ajaloosse kätketud kutsumusest, erutatuna rahvusliku katastroofi liginemisest võtame meie – sõltumatud eestlased Eesti tuleviku kujundamise endi ülesandeks. Nagu skulptorid seisame me sel hetkel vastamisi külma, vormitu massiga.