On au esineda sellel põlisrahvaste õigustele pühendatud kõrgetasemelisel kohtumisel. Põlisrahva liikmena – eestlased on meie praegusel territooriumil elanud mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha teie seas nii palju neid, kelle jaoks see konverents puudutab. Nii saame koos arutada põlisrahvastega seotud probleeme. Oleme seisnud mõlemalt poolt rõhutud põlisrahvana ja nüüd ÜRO liikmena. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisavad. Samuti tahaksin kohe alguses märkida, et on kahetsusväärne, et põlisrahvaste osalemist ÜRO foorumitel seatakse pidevalt kahtluse alla. On arusaamatu, kui mitte öelda veider ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalemist takistada, pakkudes oma tegude kohta selgitusi. Loodame, et see on varsti minevik ja põlisrahvastel on rahvusvahelises üldsuses tugev hääl.
Mul on hea meel, et kinnitame täna lõppdokumendis oma pühendumust ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile (UNDRIP). See sisaldab selgeid tulemusi põlisrahvaste õiguste edasiseks parandamiseks, sealhulgas ÜRO tugevamat tegevust. Loodan, et lõppdokument on edasise tegevuse alus ja me ootame selle kiiret rakendamist.
Daamid ja härrad,
Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suur enamus riike teeb seda, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nii on ka Eesti. Kahjuks eelistatakse paljudes riikides siiski materiaalset kasu põhiõiguste ees. On ülioluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkuse vorm, mis kaalub selgelt üles loodusvarade ulatusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasnenud majandusliku kasumi. See hoolimatu kasumi taotlemine inimeste kultuuri arvelt on just see, mille tunnistajaks oleme olnud paljudel soome-ugri aladel.
Eestlaste jaoks on eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste tulevik, kellega oleme seotud suguluses ja keeles. Me teame ja oleme tundnud väljasuremise hirmu. Oleme murega märganud, et nende elanikkond on vähenenud, samas kui nende positsiooni parandamiseks mõeldud sotsiaal-poliitiline aktivism ei ole alati sellele suurele väljakutsele suutnud vastata. Halvim stsenaarium oleks meie arvates see, et rahvuslikud organisatsioonid haihtuksid, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad ükskõikselt – väites, et põlisrahvaste väljavaade, kui sellistel on, tsiteerides nõukogude ajast tuntud fraasi „perspektiivitu”.
Linnastumine, industrialiseerimine, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik ränne on paljudele põlisrahvastele jätnud sügavad haavad. Sealhulgas näiteks vadja elanikkond, meie soome-ugri nõod. Mõni aasta enne aastatuhande vahetust alustati suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitamist. See on üles ehitatud traditsioonilistele vadjalaste maadele, kus meie nõod on oma territooriumil elanud sama kaua kui meie, eestlased, omal. See ehitamine kujutab suurt ohtu kolmele allesjäänud vadjakülale: Luutsa, Liivtšülä ja Jõgõperä. Ehkki Laugasuu sadama ehitamine on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, pole praegune olukord, millega hääletajad kokku puutuvad, ainulaadne. Me kõik teame, et põlisrahvaste hulgas on pikk nimekiri, kes elavad kõige keerukamates tingimustes. Näiteks elab vadjalastega kõrvuti veel üks väike soome-ugri rahvas – isurid -, keda eriti ohustab plaan rajada keemiatehas otse oma Rutši ja Viistina küla kõrvale. Kui keemiatehas püstitatakse ja keskkond hävitatakse, on rahvas ja kultuur ohustatud ning võib isegi hävitada. Ja inimkond kasvab aina vaesemaks.
Hõimurahvaste toetamiseks käivitas Eesti valitsus 1999. aastal Hõimurahvaste programmi. See on valitsuse abiprogramm põlisrahvaste uurali keelte ja kultuuride toetamiseks. See pakub tuge viies erinevas valdkonnas – haridus- ja koolituskursused, teadusuuringud, kultuuri- ja teabevahetus, samuti tervishoid ja keskkonnakaitse. Eesti eksperdid on aastaid panustanud ÜRO põlisrahvaste alalisse foorumisse ja meie valitsus on rahaliselt toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi. Me jätkame seda ka tulevikus.