Olukorras kus Eesti Vabariik rajaneb Eestimaa põlisrahva 1918.a enesemääramisel, 1992.a Põhiseadusega on antud laialdased volitused kodanikele ja järgnevalt elanikele läbi üleriigiliste erakondade.
Kahetsusväärselt ei kanna kodanike valitsus ja elanike omavalitsuse otsused tihtipeale põlisrahva väärtusi üldse välja ning korporatsioonid
kallutavad maad ja rahvast puudutavaid otsuseid põlisrahva eesmärkide – keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – seisukohalt ebasoodsal viisil.
Mitteammendavate näidetena:
· Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus §4, Tööstusheiteseadus § 8 vs. 96/61/EC a.2.12, 2008/1/EC a.2.12 ja 2010/75/EÜ a.3(10) „parim võimalik tehnika“ mõiste; Eesti on andnud Käitise käitajale võimaluse otsustada mis on parim võimalik tehnika keskkonna kaitseks;
· Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus § 6(1)18), 19), 22), 23) vs. 96/61/EÜ Lisa 1, 2008/1/EÜ Lisa 1 ja 2010/75/EÜ Lisa 1, 2011/92/EL a.4(1) ja Lisa 1 jne. Eesti on oluliselt lahjendanud mõjude hindamise ja komplekslubade nõuete piire;
· Jäätmeseadus §11(2) ja §128 vs. Euroopa Liidu Toimimise Leping a.191 (enne TEC 175), 75/442/EEC a.11, 2006/12/EÜ a.15, 2008/98/EÜ a.14 „saastaja maksab“, „tootja vastutus“ ja OECD „kulude internaliseerimine“. Eesti on rakendanud paralleelselt tootja ja valdaja vastutust mis on loonud olukorra kus tootja vastutab tootjavastutusorganisatsioonide ees kes koguvad soorituse kulud tarbijalt-kaubanduse-tootja läbi ja tarbija jäätmevaldajana vastutab uuesti valdusest vabanemist soovides – tarbija topelt maksustamine, hajareostuse põhjustamine;
· Jäätmeseadus §26(11) ja (4.1) vs 2000/53/EÜ a.5.4 probleemtoodete käitluse monopoliseerimine; tarbijate valdajana topeltmaksustamise võimaldamine;
· 94/62/EÜ a.6 „minimaalselt“ vs Pakendiseadus §36 „vähemalt“, üle mille kulud hüljatakse valdaja kanda – turu toimimiseks vajaliku finantsmehhanismi ja turu muutmine oligopoolseks, selektiivselt turuosalistele avatuks, tarbijate valikute piiramine, tarbijate topeltmaksustamise võimaldamine;
· Keskkonnaministri 08.11.2011.a määrus nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud” §1(4) vs. 2008/98/EÜ Lisa 1 ja 2– valdajate ja töötlejate valiku sidumine ükskikute põletajatega ja lepinguvabadusega; ringlussevõtu piiramine;
· Keskkonnaministri 16.12.2016.a määrus nr 71 “Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” vs. WHO ja EEA Tehniline raport 11/2010 ehk “hea mürahaldustava”, mis lahjendades saavutatud taset, võimaldab elanike suure osa põlisrahva maast ja eluasemetest muuta inimeste tervise ja heaoluvajadusele mittevastavaks taastootmiseks sobimatuks ning põhjustada inimestele ägedaid ja kroonilisi tervisehäireid ning pärssida kognitiivset võimekust;
jne.