avaldatud 28.07.20212 Õhtulehes
Banaanid jõuluvanalt
Eesti riik ei saa hakkama, see on teaduslik fakt: suur osa majandusest on rajatud kerjamisele ja armuandidele, annetused moodustavad meie riigieelarvest teate isegi kui palju. No ikka väga palju. Piltlikult öeldes katab jõuluvana iga päev meie lõunalaua. Hommikusöögi ja õhtusöögi saame ehk ise kuidagi lauale, aga leivaviil muutub iga päevaga õhemaks.
Jõuluvana kaetud lõunalaual on ohtralt banaane, aga kuna need on jõuluvana omad, siis ei saa neid mitte igaüks, saavad ainult jõuluvana sõberahvid. Kõik muud pärdikud koristavad laua, pesevad nõud ja kasivad ühispeldiku. Ent ka sõberahvide elu pole meelakkumine, banaane on s***ks, aga nende kasutamiseks on ranged ettekirjutused, pooled banaanid tuleb toppida endale tagumikku. Võta või jäta, sellised on perverdist jõuluvana direktiivid.
Kirjeldatud kerjusahvide planeet on küll paljude unelmate Eesti, aga minu oma mitte. Ma tean, et jõuluvana pole olemas, punase mantli ja koheva habemega taga varjab ennast röövel ja lastepilastaja. Minu Eesti ei ela armuandidest ega lase ennast kerjuseabi eest alandada ega paljaks röövida. Minu Eesti ei ole valerahategijate paradiis. Minu Eestis ei tööta kapo eksjuht põlisvaenlase kulla ja teemandiettevõttes, ta ei tööta seal ei kullana ega teemandina, ehkki pakkumine on ahvatlev.
Milline on minu Eesti?
Minu Eestis elavad inimesed, mitte kerjusahvid. Inimesi eristavad lojusest ideed ja mõtlemisvõime. Inimestel on maailmapilt, sellest maailmapildist tulevad väärtused ja vastavalt kindlatele väärtustele langetatakse eesti rahvale kasulikke otsuseid. Täiskasvanud terve inimese maailmapildis ei ole kohta jõuluvanal ja ta ei alanda ennast kerjamiseni. Mõistusega inimene ei loobu vabatahtlikult oma vabadusest ega kirjuta alla orjalepingule, ei Lissaboni omale, ei ESMile ega muudele sarnastele.
Loomulikult hakkab nüüd kerjusahvi peas helisema häirekell: kuidas siis nii, kuidas siis ilma orjuseta, kuidas siis ilma kerjamiseta? Me ei saa ju hakkama. Venelased tulevad kallale. Venelased tulevad kohe kallale. Ammendame Vene ohu teema ühe lausega: kui venelased tulevad kallale, mis siis juhtub? Halvemal juhul teevad nad meist orjad ja kerjused, aga seda ei maksa karta, sest me oleme juba orjad ja kerjused. Pole mingit vahet, kas manguda keskvõimult kopikaid või sente, pole vahet, kas oled Brüsseli või Kremli jalamatt.
Minu Eesti ei ole kellegi süljetops. Minu Eestis, nagu me kõik juba teame, elavad mõistlikud ja väärikad inimesed. Tegelikus Eesti vabariigis selliseid ei ole, otse vastupidi, tudengid on kirjaoskamatud, ametnikud reeturid, lapsed ei oska lusikaga süüa ega ennast kooli minnes riidesse panna, söögitegemisest või tuletegemisest rääkimata. Me mandume, muutume idiootideks ja loomastume sõna otseses mõttes. Isegi meie rikkurid on vaesed, kohe piinlik nende pärast.
Riik, mis ei saa oma asjadega hakkama, toodab kodanikke, kes ei oska kümneaastaselt nina pühkida ega sokke jalga panna, allakäik on ilmne ja ainult süveneb. Perekonnad on hävinud, töökohad on kadunud, kultuur on marginaliseeritud, seega on aju välja lülitatud, viimane mõistuse kants haridussüsteem on likvideerimisel, Aaviksoo uus reformikava on lühinägelik ja kahjulik, et mitte öelda idiootlik ja kriminaalne.
Uuest suurest valest
Minu Eestis ei vahetata üht vale teise vastu, vaid püüeldakse tõe poole. Kommunistide vale ja kapitalistide vale on võrdselt kahjulikud ja orjastavad. Abitutele kerjusahvidele aga valed väga meeldivad. Esiteks ei tee nad enam ammu vahet tõel ega valel, sest kui raha on ainus eesmärk ja käibel on ainult valeraha, siis on vale ülimaks väärtuseks. Vale vabastab raskustest, vale teeb imet: ilma tööta, ilma mõtlemata, ilma pingutuseta, ainult vale najal on kõik võimalik – küllus, õnn ja teadusmahukas tootmine.
Mis on lihtsam, kas ehitada maja või kükitada kuuse all ja valetada endale ja teistele kõiksugu paleed kokku? Muda lirtsub varvaste vahel ja hamba all, aga ahv valetab selle mullivanniks ja vahuveiniks. Ise valetab, ise usub ja on õnnelik veel pealegi. Kui üks vale välja tuleb, leiutab ta teise, veel lollima, ja õnn ei lõppe kunagi. ELiga liitumine kukkus läbi, euro kukkus läbi, aga ESM toob õnne õuele. Kui see läbi kukub, leitakse uus vale, uus pettus ja algab järjekordne kärarikas ajupesukampaania.
Kerjusahvidel on raske endale tunnistada oma alandavat olukorda, nad eelistavad tegelikkusele psühhopaatilist unelmatemaailma, nad usuvad jõuluvana ja kõiki muid alatuid püramiidskeeme. Ahnuse jõud on siin ühendatud pimeda usu jõuga. Eks ta ole, orjus ja kerjamine pole küll ideaalne ühiskonna korraldamise vorm ja orjapidajad pole suutnud midagi tõhusamat välja mõelda.
Kerjusahv töötab isanda heaks tasuta ja pärast tööd kerjab endale elatusvahendid. Ja kui ka ei tööta, isandale ta kulu ei tee, elab või sureb, ise teab, ja teeb olukorra endale uue suure valega mugavaks. Kes siis ei tahaks elada parimat võimalikku elu. Valedes on seda lihtne saavutada. Mugav on vales vegeteerida, eriti kui valetamise eest makstakse ja vale uskumine tekitab mõnusaid ja erutavaid luule. Rahul on nii sõberahvid kui ka peldikuahvid.
Ah et ei ole positiivset programmi
See positiivse programmi jutt on mind surmani ära tüüdanud, mul on igas loos alati kaks positiivset programmi, nii ka täna, aga paraku on nende mõistmiseks vaja lause mõttest aru saada. Teeme asja lihtsaks. Teeme laused lühemaks. Ehk jõuab kohale. Esimene positiivne programm on põhiseadus. Teine positiivne programm on kultuur. Kordan: põhiseadus ja kultuur. Kuidas seda mõista?
Tuleb täita põhiseadust. Pole vaja valetada, et seaduse rikkumine on seaduse mõte. Paraku ei ole põhiseaduse mõte ka banaan tagumikus. Kuritegevus ei ole seaduse mõte. Lollus ei ole seaduse mõte. Kiim ei ole seaduse mõte. Kuritegu on kuritegu. Põhiseaduse mõte on rahvas, kultuur ja keel. Rahvast ja keelt veel natuke on. Kultuuri enam ei ole. Tähendab, aju enam ei tööta. Kultuur on vaja omandada. Kultuur on maailmapilt. Kultuurist tulevad väärtused. Väärtustest tulevad otsused. Kultuur välistab valed ja orjuse.
Orjust, kerjamist ja valet jutlustavad õpetused ei ole kultuur, vaid vaenlase propaganda. Enamik meelelahutust, meediat ja niinimetatud kultuuri on vaenlase propaganda. Reeturi valed ei ole kultuur. Vahelejäänud varga hädavaled ei ole kultuur. Orjalepingu tekst ei ole kultuur, see on antikultuur. Sinu keha ei ole kultuur, see on antikultuur.
Sinu kehalised naudingud ei ole kultuur, see on antikultuur. Sinu tühine isik ei ole kultuur, see on loom, täpsemalt kerjusahv. Valeraha ei ole kultuur, see on kuritegu. Loomastumine ei ole kultuur, see on mandumine, allakäik, dekadents. Olümpia on samuti loomalik kehakultus ja piinlik dekadents.
Minu Eestis on positiivseks programmiks Eesti vabariigi põhiseadus ja seda põhiseadust ei tõlgendata nii, et kogu raha tuleb tingimusteta loovutada ahnetele, alatutele ja vastikutele pankuritele. Aga sellest on raske aru saada, kui oled ahv ja erialalt eurokerjus. Banaan tagumikus ei lase keskenduda.
Ma ei räägi neid valesid, mis moodustavad sinu väärastunud maailmavaate, sa ei saagi millestki aru saada. Ja sa ei peagi, tõde pole kerjusahvidele. Ja nüüd ma ütlen sulle, mida teha, et lõppeks kerjamine, orjus ja valed. Ma tean, et see sind ei muuda, aga mina olen käesolevaga oma põhiseadusliku ülesande täitnud.
Alustada tuleb ajust
Ahvil ei maksa rabeleda, veel vähem paberitele alla kirjutada. Tuleb üritada inimeseks saada. Tuleb inimkombed omaks võtta, ehkki see on väga raske. Tuleb õppida kasutama tööriistu. Tuleb omandada töö printsiip. Tuleb aru saada, et midagi ei juhtu ilma pingutuseta. Tuleb aru saada, et loll pingutus ei kanna vilja. Selleks, et midagi saavutada, on vaja ideid. On vaja kultuuri. Banaan tagumikus ei ole kultuur.
Mõtestatud töö on võimalik siis, kui aju töötab. Mõtestamata töö on sama kasutu kui banaan tagumikus. Banaan tagumikus on halb investeering. Banaan tagumikus ei ole haridus. Banaan tagumikus ei ole esmane inimõigus. Banaan tagumikus ei ole vaimse stabiilsuse garant. Veel üks banaan tagumikus ei ole lahendus jne.
Ja nii edasi ja nii edasi, jätka ise, juhul kui aju toimib, jõuad ehk kunagi kultuurini.