“Majaussi kaswandikud” – Tähelepanemise väärt Eesti muinasjutt”
M. Kampmann, Sakala nr 20. 09.06.1890
(Allikas: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew18900609.2.9)
Rahwa keskel wanawara korjates on minule üks imeline ja wäga tähelepanemise wäärt Eesti muinasjutt kõrwu puutunud mida tänini ei üheskis raamatus ega ajalehes meel leida pole olnud, millel aga suur ajaloolik tähtsus näitab olewat. Jutt on tõesti Eesti oma, sest et teda üks niisugune wanakene on jutustanud, kes ühtegi wöõrast keelt ega kirjawara ei tunne, waid kes seda juttu oma wanemate käest ütleb pärinud olewat. Peale selle on ta Wirumaal ja Wiljandimaal rahwa suus liikumas. Kuid kahju aga, et tast ainult riismed meel järele on jäänud. Jutt käib umbes järgmiselt:
Hallil muinasajal, kui alles kokkukõlawas looduses leplik meel ning rahu walitsesiwad ja õnn ning rõõm meie kodumaal ilutsesiwad, asunud üks uss metsast ühte üksikusse Eesti metsa talusse elama ja saanud seal aegamööda terme pererahwale armsaks ja kalliks koduloomaks. Ta liikunud alati inimeste keskel ja olnud nõnda taltsa ja magane, et kellelgil teda pole maja karta olnud.
Iseäranis armastanud uss peremehe kolme weikest poega. Ta wedanud neile, kui nad alles üsna weikesed olnud, kõiksugu mängukannisid kätte, õpetanud neid kui nad ju suuremaks sirgusiwad, mitmesuguseid kunsttükka tegema, mängima ja üksteisega maadlema ja kaitsenud neid hädakorral kurjade loomade ning üleanetumate sulaste laste eest, kes poisikestele liiga tegema kippunud. Nõnda kaswanud poisikesed majaussi hoiul ja seltsil ajajooksul noorteks meesteks. Aga ehk nemad küll ühe isa ema pojad oliwad, awaldanud igaüks nende seast siiski koguni isewiisilist iseloomu.
Kõige manem nende seast olnud riiakas ja tüli armastaja, ehk tal enesel küll muidu helde ja pehme süda olema näitanud. Oma kärsituma ja tulise loomu pärast pole ta kuskil paigal seista läbenud, maid püidnud alati rängeldada, rabeleda ja maadelda, mikspärast ta kaks nooremat wenda ja kõik need, kellega tema kokku puutus hingerahu ei saanud.
Keskmine wend olnud otse tema mustand: tasane, wagur, ettewaatlik, aga siiski kamal ja keerd mees. Ka olnud oma laadi poolest üsna oma kasmataja, majaussi sarnane ja nagu selle suust maha kukkunud. Maja uss armastanud teda kõige rohkem oma kolme kaswandiku seast.
Noorem wenda wenikene awaldanud omas iseloomus iseäranis ühte suurt ja kaunist woorust ja see olnud truus ehk sõnapidamine. Tema juures läinud see sõna „härga sarwest meest sõnast,” täiel mõttel täide. Kui tema oma sõna olla andnud, siis pidanud ta seda ka täieste. Sellepärast olla igaüks tema peale kindluste loota wõinud.
Kui nüid noored mehed täisiaUsteks olla saanud kutsunud majauss ühel päewal nad oma ette ja ütelnud: „Teie olete nüid meesteks üles kaswanud ja wõite ise igaüks oma küe peal elama hakata ja oma õnne katsuda, selle pärast on minu ülesanne täidetud ja mina wõin nüid teist lahkuda ja metsa oma endisesse elukohta tagasi minna. Et Teie mind kui oma sõpra ja noore põlwe seltsilist meeles plaksite, annan ma teile igale ühele oma loomu järele kõlblikud nimed:
Sind wanemat, kes wendadele iial rahu ei annud, nimetan ma “Rahurikkujaks,” sulle keskmine, mu armsam kaswandik, annan ma nimeks „Siniuss,” et sa mulle nii wäga meele pärast oled olnud ja minu jälgedes käia püidnud, ja sinu, noorema, nimi olgu „Truuwaar,” su truuse ja sõnaka ning mehise meele palgaks. (Waar on üks mana Eesti sõna ja tähendab – meeS). Minge nüid ja elage kuda ma teid olen õpetanud, siis teete teie iseenestele ja ka oma wanematele auu.” Nende sõnadega kadus majauss nende eest.
Noored mehed olla aga majaussi sõnu wäga meelespidanud ja neid surmani täita püidnud. Warsti tulnud meie kodumaale sõda ja kõigist küladest ja taludest olla noori mehi malewasse kokku kutsutud. Ka Rahurikuja, Siniuss ja Truuwaar astunud lipu alla ja sõdinud nõnda südiste, et nad kõikide teiste sõdijate tähelepanemist oma poole pöörnud. Sõjalõpul, mis kolme wenna südil ees woitlemisel Estlastele wõitu toonud, tõstetud Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar wanematekS ja nad olnud terwe malewa ees auu sees. Pärast seda olla nad aga kaugele maale kunnigatekS läinud. Nii kaugele ulatab weel muinasjutu riismerada, mida ma hoolega olen püidnud üles otsida ja kirja panna.
Tähele panemise wäärt asi ses juttus on aga see, et tema kangelaste nimed, „Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar,” esimese Wene würstide nimedega „Ruurik, Sineus ja Truuwaar,” nii wäga ühte käiwad. Ehk küll ajaluo uurijad nimetatud kolme würsti ju ammu muinasjutulistess piawad, jääb meie Esti muinasjutul siiski weel see tähendus, et tema nende kolme kuulsa würsti kutsumise lugu weel täiendab. Missugune suur ja katkemata side ilmus siis aga Wene- ja Eestirahwa wahel kui need jutud kokku käiksid ja tõeste histoorialikult tõdestatud saaksid. Kuidas sellega lugu ka on, tähele panemise wääriliseks tohiks teadlaste maailm selle Eesti muinasjutu riismeid siiski pidada.