Luterliku Maailmaliidu asutajaliige alates 1947. aastast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (edaspidi – EEiLK) suutis takistada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (edaspidi – EEsLK) vastuvõtmist maailmaliitu kuni 1963. aastani.
1957. aastal kirjutas Stockholms-Tidningen Eestlastele: “On vastuvaidlematu fakt, et Eesti kiriku ainukene seaduslik riigipea on auväärne piiskop Johan Kõpp, valitud E. V. seadusliku kiriku põhimääruse järele. Tema isiklikult astus maailmaliidu asutamisel Lundis Eesti kirikuga selle liikmeks ja tema jurisdiktsiooni Eesti kiriku üle tunnustati selle aktiga. Sellel taustal tundub imelikuna, et Maailmaliit on pidanud vajalikuks üle seadusliku kirikupea pidada kontakti isikutega, kes ilmselt ebaseaduslikult tahavad esindada paljukannatanud Eesti kirikut kommunistliku okupatsioonivõimu poolt ametisse seatuna. … Millal on aga kommunistide marionettkirikupead, näit. Kiivit või Turss, julgenud selliselt vabaduse eest välja astuda? Nad ei saa, sest nad ei esinda tegelikkuses oma kirikut ega rahvast, vaid silti nende tühjade toolide kohal: “URSS”, oma kommunistlikku peremeest.”
“Et nimetatud saabumata jäid, selles on tõenäoliselt määrav olnud orjastatud rahvaste vabaduses tegutsevate kirikute energiline vastuseis, mille eriti mõjuvaks väljenduseks olid kahtlemata õp. Veemi seletused ja ülekuulamine USA Senati uurimiskomisjoni ees.”
1974. aastal üritas EEsLK endale allutada EEiLK-d tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.
1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:
“Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja anneksioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. […] Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde.”
1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimise tingimusi järgmiselt: “[…] lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood “vajadused” on ebaloomulikud.”
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Evangeelne_Luterlik_Kirik