Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islamismi vastu

Harri Tiido: Prantsusmaa ja kaotatud lahing islami vastu, ERR 03.11.2020

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all islamismi levik Euroopas. Prantsusmaa on hea näide selle kohta, kuidas asjad võivad minna. Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad, nendib Tiido.

Järjekordne sõnum islamistide kuriteost Pariisi äärelinnas, kus kooliõpetaja tapeti ja tal lõigati pea küljest, ei tundugi enam nii võikana kui varasemad sõnumid islamistide mõrvadest. Inimene hakkab kõigega harjuma. Küll aga pani see sõnum mõtlema islamismi levikule laiemalt ning Prantsusmaa on hea näide, kuidas asjad võivad minna.

Taustajuttude rändeosa ühes loos märkisin, et mõnes Euroopa riigis võib lahing islamismi vastu olla juba kaotatud. Pidasin tol korral ühe sellise näitena silmas just Prantsusmaad.

Olukord muutus ISIS-e tekkega

Andmed moslemite kohta Prantsusmaal on väga erinevad. Moslemikogukonna esindajad väidavad, et neid on 15 kuni 20 miljonit. Käepärast olevad andmed aastast 2017 näitavad, et neid oleks justkui 5,76 miljonit, ehk 8,8 protsenti, kuid kõik sõltub sellest, kuidas neid loendada.

Prantsusmaa seaduste kohaselt ei saa riigis sündinud isikuid jagada nende usutunnistuse või etnilise kuuluvuse järgi, seega on paljud arvud hinnangulised. Eraldi tuleks vaadata aktiivseid moslemirühmitusi, enamus neist on teise või kolmanda põlve sisserändajad, kes ei ole omaks võtnud Prantsusmaa vabariiklikke elik ilmalikke väärtusi ja neid peaks olema umbes 3,6 miljonit. Nendest omakorda 72 kuni 160 tuhat inimest on radikaalsed islamistid ja seda on iga riigi jaoks väga palju.

Juba eelmise sajandi 90. aastatel hakkasid riigis tegutsema islamiaktivistid, kes olid seotud Maroko ja Alžeeria terroristlike rühmitustega.

Algul vältisid need tegelased sigatsemist Prantsusmaa pinnal, keskendudes rohkem löökidele USA-s, Suurbritannias ja Hispaanias. Olukord muutus islamistide ühenduse ISIS tekkega ja operatsiooni algusega Süürias. Praeguseks on Prantsusmaa enim Süüriasse ISIS-e poolel võitlema läinud äärmuslasi pakkunud riik.

Euroopa jihadistidest, keda arvatakse kokku olevat umbes 5000, on prantsuse päritoluga kuni 2000. Kui ISIS lüüa sai, näis ka pühasõdalaste aktiivsus Prantsusmaal olevat vaibunud, kuid viimasel ajal on taas märke selle aktiviseerumisest.

Alates Toulousis aastal 2012 toime pandud islamiradikaali terroriaktist praeguseni on Prantsusmaal toimunud 36 tõsist või väga tõsist terrorirünnakut islamistide poolt. Täitub viis aastat Pariisis Bataclani muusikakeskuse ja ümbruskonna baarides toimunud terrorirünnakust, kus hukkus 136 inimest. Aasta hiljem hukkus Nizzas prantsuse rahvuspüha tähistajate hulka sõitnud 19-tonnise veoauto rataste all 86 inimest.

Islamistide tegevus keskendub teatud piirkondadesse, Prantsusmaal on Pariis, Lyon ja Marseilles hinnanguliselt juba moslemienamusega linnad ning need moslemid elavad oma rajoonides. Pariisi banlieud ehk eeslinnad on juba saanud kurikuulsaks seeläbi, et riigi seadused neis ei kehti, elanikkonna enamus järgib pigem sharia seadusi.

Eriti terav on probleem koolides, kus islamitaustaga noored teadlikult levitavad radikaalseid ideid ja hirmutavad sellega kaasõpilasi. Õpetajad on aga haamri ja alasi vahel, nad ei julge moslemite nõudmistele eitavalt vastata ja seetõttu rahuldatakse enamus nõudmisi halal toidu ja muude islamitingimuste osas kas laste või nende vanemate nõudel.

Montaigne’i instituudi uurimus näitab, et umbes 30 protsenti moslemitest seavad ususeadused kõrgemale kui riigi seadusandlus ja on seisukohal, et islamiusk annab neile õiguse astuda vastu ühiskonna reeglitele. Alla 25-aastastest on sellisel arvamusel 74 protsenti. Elik noor põlvkond seab riigi seadustest kõrgemaks usulised seisukohad. Tulevikuks see midagi head ei ennusta…

Islamikogukonnad on kujunenud püssirohutünnideks, mille puhul on raske ennustada, millal need plahvatavad, kuid suure tõenäosusega nad plahvatavad. Prantsusmaa põhiseaduse 1 paragrahv sätestab, et riik on ilmalik, aga suurele osale elanikkonnast on see säte tühi sõnakõlks.

Sama probleem on ka mitmes muus Euroopa riigis, näiteks Austrias või Rootsis või mujalgi. Ka Saksamaal olla föderaalvõimude andmeil umbes 28 tuhat islamisti.

Kuid Prantsusmaa näikse olevat klass omaette. Viimase 15 aastaga on radikaalse islami pooldajate arv seal kasvanud tervelt 900 protsenti. Aastal 2015 arvas siseministeerium riigis olevat umbes 15 kuni 20 tuhat islamisti, kuid praeguseks on seal ainuüksi salafiite umbes 50 tuhat.

Kõige tuntum lugu islamistide ja ilmaliku maailmavaate konfliktist on ilmselt satiiriajakiri Charlie Hebdo ja selle toimetuse liikmete mõrvamine prohveti pilapiltide avaldamise pärast.”69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.”

Kaks kuud tagasi tehtud küsitluse põhjal ilmneb, et 59 protsenti prantslastest pooldab karikatuuride avaldamist prohveti kohta ja võrreldes 2006 aastaga on see 21 protsenti rohkem. Teisalt, 69 protsenti prantsuse moslemitest on arvamusel, et ajakirjanikel ei olnud õigust neid pilapilte avaldada.

Prantsusmaal on 16. sajandist kogemus veristest ususõdadest, mil usk kui irratsionaalne suhtumine maailma, mattis enese alla terve mõistuse. Praegu toimub sama areng islamiga, mis ongi ristiusust kusagil 600 pluss aastat noorem.

Noortele moslemitele pakutakse võimalust pöörduda tagasi oma usu juurte juurde, prohveti seisukohtade lätetele, seitsmendasse sajandisse. See nägemus on vastuolus Euroopa riikide üldise maailmavaatega, kuid mitmete suurlinnade proletaarsetes kvartalites, kus valitseb islam, leiab taoline pakkumine vastuvõtlikku pinnast.

Islamiradikaliseerumise protsess ei peatu

Iga taolise negatiivse arengu puhul on kasulik leida positiivne külg, millest kinni võtta. Usku kui sellist keelata ja keelustada ei saa. Järelikult oleks kasulik minimiseerida pinnast radikaalse koosluse kollete tekkeks.

Üks võimalus on vältida moslemikogukondade teket, elik immigrantide või pagulaste puhul hajutada nende elukohti. Üldiselt see neile senise kogemuse põhjal ei meeldi, kuid alati võib selle peale öelda, et kellele ei meeldi, läheb ära.

Teine meede on vastuseis mõnede rikaste araabiariikide pakkumisele rajada näiteks Tallinna üks Euroopa suurimaid mošeesid – kui on mošee, siis selle juures on ka islamikool ja küll tekivad ka moslemid. Seda on Tallinnas juba proovitud ja seni on õnnestunud need plaanid nurjata.

Selleks on mitmeid meetmeid. kuna riik ja kirik on meil justkui eraldatud, siis ei saa riik otseselt keelata ega käskida, kuid eraalgatusliku usutempli rajamiseks on vaja krunt leida, saada naabritelt luba, et imaam võiks seal teatud kellaaegadel usklikke palvusele hüüda, saada arhitektuurikomisjoni luba, keskkonnakomisjoni arvamus ja palju muid lube ja nõustumisi, mida kunagi ei pruugi kokku saada.

See oli vahepalana Eesti kohta. Prantsusmaa puhul, nagu veel mõne Euroopa riigi puhul, on asjad aga juba hapuks läinud. Islamiradikaliseerumise protsess, mis kord on käivitunud, jätkub ja seda peatada on peaaegu et võimatu.

Ilmselt peab sellega tegelema väga erinevatel tasanditel ja üks neist oleks sotsiaalmeedia. Noorte mõjutamiseks oleks see praegusel ajal ilmselt parim võimalus, sest seadusandluse jõustamine lihtsalt ei toimi, mõnes kohas ei soovi politsei enam teatud linnaosadesse sisenedagi.

Lisaks on ilmselt vajalik toetus riigi poolt kooliõpetajatele, kes vajavad kindlust, et neil on õigus ja kohustus lastele sisendada Prantsuse Vabariigi põhiväärtusi kartmata, et neil selle eest pea maha võetakse – sõna otseses mõttes.

Ja neis Euroopa riikides, kus olukord ei ole veel nii karjuv, peaks rakendama põhimõtteid, mida pakkusin rändeteemaliste taustajuttude kontekstis – iga sisserändaja peab selgelt teadvustama, kuhu ta saabub, millised on selle ühiskonna reeglid, kohustuma neid austama ja teadma, et nende reeglite rikkumine toob kaasa siin elamise õiguse kaotamise ning tagasisaatmise sinna, kust ta on tulnud.

Prantsusmaast on selles mõttes kahju, et asi on mingil hetkel käest lastud. Põhjuseid võib leida mitmeid, neist peamine võib olla koloniaalminevik ja elanikkonnas kultiveeritud süütunne mineviku pattude pärast.

Nüüd, kui president Emmanuel Macron viimase tapatöö järel suu lahti tegi, algatati islamimaailmas Türgi presidendi eestvedamisel kampaania prantsuse toodete boikotiks elik islamiste ei tohi isegi hukka mõista – tasub meelde jätta. Meil Eestis ei ole seda mineviku taaka ja võime järelikult igaühele omapoolseid reegleid esitada.

Viited lugemishuvilistele