Arvamus: Jüri Estam: “Okupantide seaduse on endiselt jõus….”, Kultuur ja elu 2/2006
“Mis maa see on?” … “Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti.”
Jüri Estam on selles kirjutises väga hästi seletanud, mis nimelt taasiseseisvumisel valesti läks ja läheb kahjuks iga päevaga aina valemaks kui kiiresti uut kurssi ei mõisteta ette võtta ja öelda, et 92-L AASTAL VALITU OLI VALE TEE JA TOONASTE ARGPÜKSTEST SELGROOTUTE POLIITIKUTE TÕTTU EI PEA EESTI RAHVAS LÕPUTULT KANNATAMA VAID VÕTAB END KOKKU JA SAAB ÜKSKORD VÄÄRIKAKS JA PÄRISELT VABAKS RAHVAKS EW EESKUJUKS VÕTTES MITTE ENSV-d KALLIKS PIDADES NAGU PRAEGU KOGU KAHETSUSVÄÄRNE POLIITELIIT, NN “ARVAMUSLIIDRITEST” RÄÄKIMATA!”
Okupantide seadused on endiselt jõus.”Küsimusest “Kas sellist Eestit me tahtsime?” on saanud praeguseks kulunud kõnekäänd. Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti. Peaminister Ansip hüüab kuraažikalt kõnepuldist, et olukord on hiilgavalt hea, et “just sellist Eesti me tahtsime”, aga nii see ilmtingimata just ei ole. Normaalne oleks, s.t meid ümbritsev tegelikkus näeks paljudest aspektist arvestatavalt parem välja, kui oleksime viieteistkümne aasta eest taaskehtestanud 1939. a Eesti seadused ja asunud neid – meie endi seadusi – kiiresti ajakohastama. Tollal, aastal 1992, pandi rahvahääletusele küll uus põhiseadus, aga kaalul oli tegelikult küsimus valikust Eesti ja Vene õigussüsteemide vahel. Asi ei olnud ainult põhiseaduses, vaid terves õigussüsteemis, kompleksselt koos kõikide põhiseaduse juurde kuuluvate seadustega ja teiste normatiivaktidega.
Eestlaskonnale oleks mitmel põhjusel olnud hädavajalik rakendada sõjaeelsed seadused, millise valiku tegemist tollane valitsus ja ülemnõukogu keeldusid aga võimaldamast. Tulles 1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi meie hulgast võiks Eesti taasiseisvudes jätta küüniliselt jõusse okupantide seadused, aga täpselt nii tehti.
Käesolev kirjutis on pinnapealne püüe kirjeldada, miks nii läks, nagu tollal läks, ning millised tõsised tagajärjed sõjaeelse Eesti seaduste hülgamisest 1992. aastast saadik tulenenud on. Kui keegi peaks väitma, et Eesti Vabariik ei ole siiani tegelikult taastatud, on neil paraku õigus.
Olen Eestis korduvalt astunud ette “lapse suu” rollis, ja praegune käsitlus jätkab seda traditsiooni. Ma ei oota, et keegi hüppaks käesolevat lugu lugedes rõõmust lakke. Üks kirjutise eesmärkidest on lihtsalt panna inimesi järele mõtlema. Kui sõnum ei meeldi, ei tähenda see veel, et selle pärast tuleks sõnumitooja maha lüüa! Püüdsin omal ajal seista liikumise “Restitutsioon” liikmena Eesti Vabariigi õiguskorra taaskehtestamise eest, aga see oli Taaveti võitlus Koljatiga.
Kas taastamata jäänud Eestit on võimalik tagantjärele taastada?
Kas tuleks püüda seda teha? Teha tuleb seda kindlasti. On iseküsimus, millal inimesed selle vajalikkusest aru saavad. Kuri on lausa laastanud meie karja, aga kunagi ei ole täitsa hilja. See, mis tundub praegu ebarealistlikuna, ei tarvitse selleks jääda. Parim asi, mida me teha saaksime, oleks võtta Ants Piibu, Jüri Uluotsa ja teiste nimekate eesti juristide vahepeal unustatud seadused lõpuks uuesti kasutusele, uuendades neid “alt üles” vastavalt kaasaja vajadustele, selle asemel et nõustuda loiult Euroopa Liidu direktiividega ja muu tuhande kuuesaja kilomeetri tagant Brüsselist tuleva õigusloomega.
Eesti uuema ajaloo nurjatuim päev oli 28. juuni 1992, mil Eesti kodanikkond (kusjuures enamus hääletamas käinud inimestest ei andnud endale aru, mida nad teevad, kuna nende eest varjati ümberringi toimuva olemust) kiitis heaks uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Põhiseaduse rakendamise seaduse §2 ütleb nimelt: “Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.”
Lihtsalt seletatuna tähendas see, et eesti kodanikud jõustasid ise 1992. aastal vabatahtlikult venelaste poolt meile Moskvast peale surutud nõukogude okupatsiooni perioodi ehk nn ENSV seadused, mis olid tolle hetkeni olnud okupatsioonirezhiimi kurjad, võõrad, õigusvastased ja paljudele meist ropult vastikud seadused. 90. aastate alul võimul olnud poliitikud ei andnud rahvale valikut. Referendumil oleks pidanud üleval olema alternatiiv: kas olete selle poolt, et asendada okupatsiooniseadused eestiaegsete seadustega? Mäletatavasti referendumi korraldajad sellist valikut meile ei pakkunud. See oli alatu ja makiavellilik mäng ühte väravasse, ajendatuna suurelt osalt nii eesti kui vene “endiste” tahtest, et neid ei võetaks vastutusele eesti kodanike arvel massiliselt toimepandud okupatsiooniajastu kuritegude eest. Mängus oli ilmselt teisigi kaalutlusi, kuid see oli üks peamistest. Rikkad tõllas ja vaesed võllas, nii nagu Eestis tihti kombeks.
Mida oli Vene valitsusel vaja ärahoida 1990. aastate algul Eestis?
See, et Vene salapolitseil meeldis mõnitada, peksta, kuritarvitada ja tappa süütuid vabadust ihkavaid naisi ja mehi väikestes okupeeritud riikides ei tähenda, et KGB-FSB ei oleks olnud – lisaks oma nuhkimise ja piinamise ülesannete täitmisele – samal ajal ajutrust ja analüüsiga, s.t planeerimise ning aktiivsete meetmetega tegelev organisatsioon.
80. aastate lõpu vene luureorganitel oli ülesandeks Eestis ja Lätis:
-nurjata Kodanike Komiteede liikumine ja selle nurjamise kaudu iga hinna eest ka formaaljuriidiline ehk tegelik restitutsioon; hoida Kremlile ustavad ja sõbralikud inimesed võimul või võimu lähedal, tulgu mis tuleb;
-hoida ära arvestatav vene ja teistest rahvustest kolonistide Baltikumist väljasaatmine, aga ka vabatahtlik naasmine päritolumaale, ehk teisiti öeldes kanda hoolt selle eest, et balti poliitikud legaliseeriksid võimalikult suure osa annekteeritud Baltikumi rahvusvahelise õiguse vastaselt asustatud koloniste, neile kodakonsust ja elamislube väljastades;
-vältida seda, et okupandid, roimarid, kvislingid, reeturid, nuhid, koputajad ja kaasajooksikud vastutusele võetaks ja karistataks (eriti tuli ära hoida, et õigusemõistmine toimuks kohalike, okupatsiooniajal eiratud seaduste alusel). Sama tähtis oli, et kohalikud noored eestiaegseid seadusi tundma ei õpiks ega oskaks neid kunagi rakendada;
-hoida ära, et baltlased (idaeurooplased) hakkaksid huvi tundma selle vastu (konkreetsed nimed ja asitõendid), kes olid nende vastu kuritegusid toime pannud;
-hoida ära massilist hagide esitamist Venemaa kui NSV Liidu troonipärija vastu, idaeurooplastele tohutute potentsiaalsete kahjutasude maksmisest rääkimata;
-vältida seda, et okupatsiooni alt välja tulevad balti inimesed saaksid meediast teada, millised on nende tegelikud õigused ja alternatiivid rahvusvahelise õiguse all. Selleks oli vaja segadust külvata ja rakendada sisulist tsensuuri teatud teemade suhtes; vältida seda, et baltlased ehitaksid üles efektiivsed kaitsestruktuurid; nullida kõik taotlused Balti riikide küljest õigusvastaselt amputeeritud alad Venemaalt tagasi saada; baltlasi üldiselt demoraliseerida ja aidata kaasa etniliste baltlaste ja eriti noorte väljarändamisele balti aladelt; jne.
Moskva-KGB-GRU võivad endaga rahul olla. Kui mu loetelu vaadata, siis Moskva ongi saavutanud praktiliselt kõik oma sihid siin. Kõik need eesmärgid saavutati end rahvusliku potentsiaaliga liikumistesse sisse süües ja neid solkides. Viieteistkümne aastaga on väga paljud nendest, kellel oleks olnud kasu Balti riikide tõelisest taastamisest, hauda läinud.Vaatamata sellele, et tema enda käimatõugatud initsiatiivid perestroika toetuseks väljusid alguses ajutiselt kübeke kontrolli alt okupeeritud Balti riikides, kogus KGB end kiiresti ja viis sisse tarvilikud korrektiivid. Sääraste organisatsioonide peamiste ülesannete hulka kuulubki operatiivne kriiside ohjamine.
Selles artiklis ei jõua autor selleni, milleks Eesti seaduste tagasitoomine kasulik oleks olnud. Toon siiski ühe näite. On absurdne, vale ja nõukogulik rehabiliteerida Eestis okupantide ohvreid. Rehabiliteerida saab ainult kurjategijaid, aga 1941. ja 1949. aastate küüditatud olid ohvrid! Kurjategijad olid need, kes küüditatuid “sõnnikuna” ära vedasid. Eesti Vabariigi sõjaeelsed seadused keelasid inimestelt vabaduse võtmise, kui selleks ei olnud alust, nii nagu meil praegu. Politsei tohib inimest vahistada ainult siis, kui on põhjust kahtlustada, et ta on pannud toime kuriteo, või kui kohus on vahistamist sanktsioneerinud. 1941. aastal ja kaheksa aastat hiljem olid küüditajad eesti seaduste rikkujad ja küüditatutelt võeti nende vabadus illegaalselt. On absurdne süütut inimest “rehabiliteerida” ja lasta kurjategijatel karistuseta pääseda, aga tänapäeva “Eesti Vabariik” – nõukogude okupatsioonimoodustise järelmoodustis – on sellist nonsenssi pilgeni täis. Rehabiliteeritakse valesid inimesed! Kurjategijad on küüditajad, kellede rehabiliteerimine võiks kõne alla tulla, kui nad on karistuse kandnud.
Alguses paistis, nagu läheksid asjad õiges suunas. Eesti oli lühikest aega suhteliselt “vaba maa”, alates umbes aastast 1988. Okupatsiooniväed olid jätkuvalt sees, aga olukord ei tahtnud hästi alluda vene võimude ja nende eestlastest lakeide tahtele. Inimesed said päevast päeva vaimselt vabamaks ja massiteabevahendite avatus suurenes teatud punktini. Paraku oli Eestis võim jätkuvalt Kremli okupatsiooniperioodi nukuvalitsuse parlamendi, s.t ülemnõukogu käes, mis keeldus eest ära tulemast. Mina muide ei kasuta kunagi eufemisme selle ajastu suhtes. Ei kasuta imalaid hellitusnimesid nagu “nõuka aeg” ega ütle ENSV, vaid ütlen nii, nagu öelda tuleb: annekteeritud ja okupeeritud Eesti. (On olemas oluline vahe mõistete “annekteeritud” ja “okupeeritud” vahel, mida käesolev artikkel siiski käsitlema ei hakka.)
Palju on kirjutatud ülemnõukogu eestimeelsusest. Selliste käsitluste puhul on tegemist ülemnõukogu suhtekorralduslike (loe: desinformatsiooni) initsiatiividega. Taasiseseisvumiseks valmistuv Eesti vajas seda, et ülemnõukogu tagasi astuks, ent selline mõte ei tulnud annekteeritud Eesti nukuparlamendile ehk Supreme Soviet’il pähegi.
Meil oli tollal olemas lootusandev alternatiiv ülemnõukogule Kodanike Komiteede liikumise näol. Enesekindlus, lootus ja usk olid tavainimeste hulgas tagasi tulemas. Kodanike Komiteed lähevad ajalukku kui suurepärane poliitiline innovatsioon selliste ühiskondade jaoks, kes on okupatsiooni alt välja tulemas. Kõik oli Kodanike Komiteedega hästi minemas, kuni kutsuti kokku Eesti Kongress.
Oleksime pidanud teisiti tegema
Tegelikku Eesti Vabariiki oleks võinud ja tulnud formaaljuriidilisest ennistada. On olemas küllalt näiteid sellest, kuidas okupantidest vabanevad maad seda teinud on. Normaalne ühiskond, kus okupatsioon ei ole kaua kestnud, vetrub automaatselt tagasi varasemasse, talle loomulikku olekusse. Hollandis rivistati 1945. aastal Hitleri lüüasaanud okupatsiooniväed üles ja 15. mail siirdusid nad sinna, kuhu kuulusid – tagasi koju, “nach Heimat”. Koos vihatud sakslastega kadusid ka kõikjal okupeeritud riikides – Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Norras jm natsirezhiimi seadused.
Sakslaste ja nende kaasajooksikute üle mõisteti endastmõistetavalt kohut pärast sõda Norras Norra seaduste alusel, Taanis Taani koodeksi kohaselt jne. Eestis oli selle asemel mitu musta päeva järjest.
Nõukogude Liit mitte ei lagunenud, vaid Lääs ja baltlased jäid külmas sõjas lihtsalt kaotajaiks
Mõtleme end ajas tagasi kusagile ühte Vene impeeriumi linna umbes 1983. aastal. See on mõnusamat sorti linn Venemaal, suvituspaikade ja datšadega linna serval. Laua ümber õunapuude alla on kogunenud grupp nooremaid tšekiste – polkovnikud ja majorid -, et arutada ühiskonna tulevikku. Räägivad alguses umbes samasugust juttu, nagu meelsusvangid, keda nad on harjunud tapikorras külmale maale saatma. Mehed laidavad plaanimajandust. Siis muudetakse teemat. Eriti vihased on nad selle peale, et nomenklatuuri ja ohvitseride privileegid NSV Liidus nii suhteliselt viletsad on. Mitmed neist on välismaal teeninud ja puutunud piisavalt kokku Mercedese limusiinidega. Genfi ning Berliini paremad elurajoonid ei ole nendele võõrad. Kogunenud seltskonnale on ilma pikemata selge, et Venemaa ladviku hüvitised jäävad lääne meepottide omadest taseme ja mõnususe poolest kordades alla. Too vabalt väljendada julgev ajutrust on juba ammu adunud, et Nõukogude majanduse allakäik süveneb lähiajal veelgi, ja et sedamoodi jätkata on hullumeelne. Tasapisi sünnib plaan. Plaani põhimõtteks on viia Vene impeeriumis läbi reform, mis peab toimuma range kontrolli all. Selline reform, kus osaline kapitalism on lubatud (a la tänapäeva Hiina), kuid mille käigus võim jääb suurelt jaolt olemasoleva ladviku kätte. Pole teada, kas tollel vabas õhkonnas toimunud laudkonna vestlusel eestlasi viibis, aga see pole päris välistatud. Pribaltika oli tuntud kui ühiskondlik katseklaas.
Riias hiljuti esinedes ütles tuntud vene vabamõtleja ja kunagine poliitvang Vladimir Bukovski, kes on alati olnud baltlaste ustav sõber, et Lääs kaotas külma sõja, kuna tšekistid on Moskvas võimul. Paguluses võrsunud Tõnu Parming oli kogunud asitõendeid ja argumente tõestamaks, et NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee oli uutmise ja avalikustamise ideede tegelik väljanuputaja. Parmingust paremat juurdepääsu allikmaterjalile on omanud venelannast ajakirjanik Jevgeenia Albats, kelle sulest ilmus 1994. aastal raamat “Riik riigi sees – Venemaa KGB haardes minevikus, nüüd ja tulevikus”.
Tuginedes arhiivimaterjalidele ning intervjuudele endiste tšekistidega, kirjutas Albats, et KGB oli 80. aastate perestroikapoliitika autor ning ämmaemand, ja koguni 1991. a augustiputši katse korraldaja. Seda kõik eesmärgil kinnitada kanda Venemaa võimusüdamikus veel kindlamalt kui kunagi varem. Kommunismile kui äpardunud majandussüsteemile võib leinakella lüüa, aga vene salapolitsei ei ole kunagi nii tugevas positsioonis olnud kui nüüd. Kolme tähega organisatsiooni kombitsad ei ole ainult vene siseasjade sees. Kogu endine Nõukogude Liit, kaasa arvatud selle poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud alad, on jätkuvalt FSB-st ja vene sõjaväeluurest läbi imbunud. Kuidas täpsete arvudega praegu on, ei tea vist keegi, aga KGB kapten Viktor Kozlov väitis, et perioodil enne seda, kui võeti vastu uus põhiseadus, oli KGB-ga seotud 90 % NSV Liidu okupatsiooniorgani ülemnõukogu liikmetest. (“Eesti Aeg” 01.04.1992)
Nii nagu dr Ilo Käbin on öelnud: NSV Liit oli koodnimetus ehk Vene impeeriumile (ajutiselt, võiks lisada) pandud teine nimi. Majanduslikud ideoloogiad tulevad ja lähevad, aga asja tegelik olemus on jäänud suurelt osalt samaks. Või oleme me unustanud Karaganovi doktriini jätkuva olemasolu? Need, kes Venemaa desinformatsiooni pingutusi vähegi lähemalt jälgivad – eriti Eesti ja Läti arvel – teavad, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad jäävad endisteks. Vene impeerium sattus vahepeal ajutiselt bolševike võimu alla, kandis mõnda aega NSV Liidu nime ja viis läbi hiiglaslikke lolle ning traagilisi sotsiaalseid eksperimente nii siin kui seal, aga oma positsioonidel vaikselt ja jätkusuutlikult püsinud tšekaa (Ohranka, FSB, nimeta kuidas tahad) on elanud üle kõik muutused. Muutused on olnud neile nagu vesi hane selga, või õigemini vesi nende veskile. Iga muutus on andnud võimalusi oma positsiooni tugevdada.
Kuidas restitutsioon Eestis põhja lasti
Kodanike Komiteed registreerisid üle 850 000 kodaniku. Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks kuulutamine oleks olnud loogiline ja loomulik areng. Selleks astuti isegi vastavaid samme. Enne Kongressi esimest istungjärku, kuhu mina Rakverest valitud esindajana ei pääsenud, kuna Moskva oli pannud mulle sissesõidukeelu, koostasid 20 tartlast eelnõu “Läkitus Eesti Kongressile, ettepanek taastada Eesti Vabariik”, mis avaldati Edasis 14. veebruaril 1990. Selles kirjutati: “Eesti Kongress on ainus võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (ja seaduste – J.E.) taaskehtestamiseks Eesti pinnal, (olles) ainus selleks õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne) organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult valitud esindajate kaudu…. Eesti iseseisvust ei saa välja kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad isikud illegitiimsetena… ENSV seaduste tühistamine ja Eesti Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult, lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või otstarbekusest.”
Sellest, kuidas Rahvarinde esindajad Marju Lauristiniga eesotsas takistasid selle eelnõu vastuvõtmist Eesti Kongressi poolt, on kirjutanud teiste hulgas Ahti Mänd.
29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 8. mail 1990 võttis ülemnõukogu – NSV Liidu ripats – vastu seaduse “Eesti sümboolikast”, usurpeerides sellega jultunult meie sümbolid ja Eesti Vabariigi nime. Toimus siltide muutus ilma tarviliku sisumuutuseta. Nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks tunnistamine ÜN poolt ei tähendanud, et ülemnõukogu oleks taastanud Eesti Vabariigi õigusliku sisu. Sisu jäeti hoopis nõukogulikuks, modifikatsioonidega. Sellele riigile – sellele okupatsiooniaja ja okupatsioonikorra järelmoodustisele – anti ametlikuks nimeks “Eesti Vabariik”. Intellektuaalomandi valdkonnas oleks juristid kukkunud viivitama protestima, et tegemist on kõige räigema piraatluse ehk kaubamärgi röövimisega. Sündinud oli Frankenstein.
Eesti Kongressi neljandal istungjärgul “murdus mõõk”. Mindi Põhiseaduse Assamblee (uue riigi loomise ehk Eesti Vabariigi tegeliku taastamise hülgamise teed). Nähes, et Eesti Kongressi ladvik läheb kaasa selle mänguga (püüab päästa mis päästa annab? Teeb halva mängu juures hea näo?) astusin välja ERSP-st istungjärgu vältel.
Enne põhiseaduse rahvahääletust pidasin nõu Kodanike Komiteede ühe vaimse isa Harald Tillemaniga, kes ennustas, et kehvale (ehk valele) alusele ehitades ei saa rajatis ise hästi välja kukkuda. Tõepoolest – mis maa see on? Kas sellist vildakal alusel Eestit me tahtsime? Eesti ei ole tagasi tulnud.
Liikumine “Restitutsioon” üritas päästa, mida päästa annab, aga KGB plaanide vääramiseks ei jätkunud lihtsalt jõudu. Kollased kleepsud – “Ei põhiseadusele” rebiti maha laternapostidelt ja telefoniputkadest minutite vältel pärast nende sinna ilmumist ja maharebijate hulgas oli ka neid, kes kuulusid rahvuslikku leeri. Meediasse oli tee sisuliselt suletud. Kõik see tuli väga tuttav ette mõned aastad hiljem, kui Eestis saboteeriti räigelt neid iseseisvuslasi, kes püüdsid öelda ei Euroopa Liidule. See, kuidas restitutsionistidele kaikaid kobaratesse loobiti, võis jääda märkamatuks inimestele, kes ei olnud meie ridades, aga minul on nendest meetmetest pikk rida selgeid ja ebameeldivaid mälestusi.
Viimased piigid murti enne rahvahääletust Eesti Komitee (mille liige ma olin) istungitel aadressil Narva mnt 5, hoones, mis on nüüd lammutatud. Püüdsime koos Kalev Otsaga siis, kui praktiliselt kõik lahingud olid juba kaotatud, vaielda vastu Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee juhatusele, kes oli kindlalt valinud Eesti Vabariigi seaduste mittetagasitoomise (ehk nõukogude õiguskorra allesjätmise ja modifitseerimise) tee. Jüri Adams, kes astus korduvalt kõnepulti esindama Komitee juhatust õiguslikes küsimustes, vaidles Eesti Komitee opositsioonile vastu, kasutades sültjaid argumente, nagu “restitutsiooni puhul ei ole määrav varasema õiguskoodeksi taaskehtestamine, oluline on üksnes, et Eesti kodanikkond, kelle me registreerisime, on põhiseaduse poolt. Eesti kodanike tahe – see ongi Eesti taastamine”. Adamsile oli tähtis näiteks selline suhteline tähenärimine, nagu kust võetakse 1938. aasta põhiseaduses ette nähtud teine koda. Mulle tundusid need toonitatud vastuväited otsitud ja savijalgadel olevat, tema kinnitas aga, et Eesti taastamine on seega lihtsalt võimatu. (Kasutanuks siis esimest Eesti põhiseadust, see nägi ette ühekojalist parlamenti. Või jätnuks need asjad Taastava Kogu otsustada, selle asemel, et minna kaasa Põhiseaduse Assamblee rajamisega). Minu arust olid sellised argumendid absurdsed ja aja möödumine ei ole teinud neid vähem absurdseks. Need väiteid – neid korrati üle ja üle – panid mind alati pead raputama ja mürgiselt naerma.
Eesti Kongress oli selles ajaks diskrediteeritud ja tähtsusetuks muutunud. Rahvale oli vaja aga iga võimaliku meetmega tõestada, et Eesti Komitee on tubli ja et meie ette toodud enamasti okupatsiooniaegsest õiguskorrast kokku lapitud monstrum on ikkagi see päris ehe ja ehtne Eesti Vabariik. Nagu Orwell ütles: sõda on rahu, demokraatia puudumine on demokraatia jne. Nii uskumatu kui see lugejatele ka tunduda võib, ei ole ma kunagi omanud vaba juurdepääsu kodumaisele eesti mainstream ehk peavoolu meediale. Kui välja arvata periood, kus ma ETV-s olin, Maaleht ja veel mõni väljaanne, siis minusuguse mõttemalliga inimesed on mustas nimekirjas. Sisuliselt valitseb tänapäeva Eestis teisitimõtlejate suhtes esinemiskeeld – must nimekiri. Kutsutakse teatud teemadel rääkima, näiteks Iraagi sõda, aga mitte teistel. Mitte nendel teemadel, mida ma ise oluliseks pean. Suuremate päevalehtede veergudel olen mina isiklikult ja ilmselt veel kümned või võibolla isegi sajad isamaaliselt mõtlevad eestlased enam-vähem persona non grata. Kui antakse võimalus kirjutada, siis peaaegu alati teemal, mida leht või keegi võimulolev seltskond on tellinud. Isegi siis ilmuvad lood peaaegu alati kokkupigistatult ja “toimetatult”.
Lõpplause
28. juuni 1992 – mil uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu – oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku põhja tõugata. Poliitikud ei seletanud rahvale, mida põhiseaduse rakendusotsus endaga kaasa toob. Sama vähe tegi seda Eesti meedia. Paljud põhiseaduse projekti bukletid, mida tollal poodides müüdi, ilmusid ilma põhiseaduse rakendamise seaduseta, kuigi sinna on koer maetud! Kui ütlen avalikus kohas, et see riik, milles me praegu elame, ei ole taastatud Eesti Vabariik, lähevad paljud end rahvuslaseks pidavad eestlased näost kaameks ja sosistavad: “Jüri, ära nii ütle! Järsku venelased kuulevad!” Kõige halenaljakam sealjuures on see, et venelased ja nende käsilased nägid teadlikult suurt vaeva selleks, et Eestit ei ennistataks. Ainult eestlased elavad eituses, teeseldes ja luisates iseendile. Lööge mind maha avaliku saladuse väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.
Ainsaks lohutuseks on, et EW õigusjärgsus – meie endi tegelikud seadused, mis küll väikest uuenduskuuri vajavad – asetsevad endiselt kannatlikult jääraku põhjas, nagu suudlust ootav Okasroosike. Aare Kasemets on kirjutanud: õigusloome ja õiguslik elukorraldus on osa rahva kultuuriloost. Seadused on keskkohal igas normaalses ühiskonnas, nad on avaliku elu reguleerimise teljeks. EW koodeks – see on esiisade ja -emade kood, mille järgi elada tuleks, nii nagu inimese DNA kujundab tema väljanägemist, olekut ja olemust. Eesti enda õigusliku elukorralduse tagasitoomine oleks meile oluline ja kasulik isegi praegusel hilisel tunnil.