Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensioni, töötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on: