Peeter Espak – pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses: […] Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine [….]
Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine, kirjutab Peeter Espak.
Peeter Espak, Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja – Avaldatud ERR-is 01.10.2023
Arutelud selle üle, et eestlane pole endiselt üle saanud mistahes välismaist isandat pühalikult imetlevast ja temaga igas olukorras alandlikult kohanduda püüdvast sunnismaise maata mehe orjamentaliteedist, kerkivad ikka ja jälle meie avalikkuses esile. Olgu kasvõi tõdemusena lähiminevikust, mille kohaselt ka Nõukogude ajal võis nii mõnigi jõud Eestis täita Moskvast saabuvaid totraid juhiseid saksa täpsusega.
Kaasajal peegeldub see eelkõige kasvõi Belgia impeeriumi pealinnast saabuvate paiguti niigi totrate regulatsioonide kohapeal täide viimises moel, mis keeravad totrusele ja bürokratismile veel topelt vindi peale. Ning loomulikult ettekujutatava käskija kõikidele suunistele allumises olgu USA hetke valitsuse woke-mentaliteedi lõpuni omaksvõtmise kaudu või kust iganes mujalt saabuvate ideoloogiatega kaasa minemises, mis nüüdseks on sageli ammugi ületanud nii mõnegi kunagise revolutsiooni ahelaist vabanemise kuvandid1.
Meil täidetakse välismaiselt Issandalt ehk kujuteldavalt omanikult saabunud suuniseid, korraldusi ja isegi kuluaarides kuuldud sosinaid või pisikesi vihjeid vähimagi järelemõtlemiseta ning ülisageli pigem juhul, kui mitte keegi meilt seda isegi ei ootaks.
Rumalus ei akumuleeru Eestisse sugugi mitte seetõttu, et Brüssel või ka USA mingi partei ideoloogia nii käsib, vaid kohapealsed enda meelest jumalate asehalduri või kupja seisuses nomenklatuursed ringkonnad ise võimendavad seda üle ja teevad eeldatavale käskijale meeldimiseks ja pugemiseks ükskõik mida; hüppavad kasvõi iseenda nahast välja2.
Sihiks silme ees on ehk kunagi preemiana saadav kõrgepalgaline koht mõnes rahvusvahelises struktuuris või ka kodumaises majandis, mis aitaks saavutada palga senisest kohalikust mäekõrguselt suurema numbri tõttu isikliku finantsilise kindlustatuse kuni surmani. Samal ajal enda seisusest automaatselt madalamal seisvaks ja mandunuks pidades kõike, mis moodustab tegelikult Eesti rahva, tema ajaloo ja kultuuri.
Kui keegi aga säärast stagneerunud ringkäenduslikku olemust kritiseerida peaks võtma, tuleb tavaliselt vastusena tõdemus, et “Usku peab olema!” Me pidavat oma riigistruktuure, nomenklatuuri ning kõike nende tehtavat ja arvatavat automaatselt heaks kiitma ja iialgi mitte kritiseerima, sest skeptilisus või eriti soov miskit muuta paremini toimivaks viitavat usu ja usalduse puudumisele ning negatiivsetele emotsioonidele “meie” kõige ühise Eesti vastu. Kui su usk ei ole pime ja vankumatu, siis tulevad ju riigivastased võimule ja võtavad kõik ära.
Meil prevaleeriv riiklik mentaliteet ei tegele mitte oma riigi, rahvastiku, kultuuri, ühiskonna, majanduse, kunsti, teaduse ja üldse meie oma elu loomise ja ülesehitamisega, vaid eelkõige väljamaal elava kujuteldava kõrgemalseisva Suure Isa või Ema (või nüüd ka Sootu Käskija) mõttemaailma, elukommete ja isegi psühholoogilise häirituse matkimisega.
Säärane enese väheväärtusliku ja ise mõtet omava subjektina ebaolulisena tunnetamine ei pärine sugugi vähem kui pool sajandit (1940-1987) kestnud vaimsest täielikust tasalülitamisest. Tõenäoliselt mängivad siin rolli siiski pikemalt sisseõpitud kultuurilised mõtlemismallid ja käitumistavad. Nüüdseks juba ligi 35 aastat järgemööda vormiliselt sõna- ja mõttevabadust omav riik ja kultuur oleks pidanud selle aja peale juba bolševike võimu poolt pealesurutud sundkäitumistest vaimselt vabanema.
Juurpõhjust peaksime ikkagi otsima palju kaugemast ajastust. Pigem tulenevana oma kodumaal poliitilistest õigustest ja ka omakeelsest eliidist pikkamööda ilmajäämisest keskajast alates, milline olukord kestis siiski teisel aastatuhandel sajandeid.
Elasime rahvana sadu aastaid enne taaskord päriselt maa ehk oma talu omanikuks saamist oludes, kus omakeelse ja -meelse võimu või kõrgemalseisva isiku laeks oligi olla kas kubjas või parimal juhul ehk mõisa valitseja. Mitte aga päris omanik, kes iseenda ja oma lähikonna eest ka tõeliselt vastutab ja oma tulevikku kujundab. Saanuna lõpuks de jure küll maa, talu või mõisa omanikuks, ei suudeta aga uskuda või vaimus päriselt tunnetada, et omanik olla tuleb ka de facto.
Mõistmaks, et meid iseseisva kultuuri ja rahvana kummitavad vaimsed probleemid olid ühiskondliku mõttemalli tasandil vägagi samased hoopistükkis teistes poliitilistes oludes ka sadakond aastat tagasi, sobikski siinkohal tsiteerida tollal veidi üle 20-aasta vanust Uku Masingut ja tema detsembris 1931 ilmunud esseed ajakirjas Olion pealkirjaga “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”3.
Kõige välismaise ja automaatselt endast seetõttu kõrgemalseisvaks peetava maitsetu matkimise kohta kirjutas Masing toona järgmist: “Kui me tahame olla ainult matkijad (järeleaimajad), siis on parem, kui meid üldse ei oleks. Ja kui öeldakse, et me kunagi ei jõua matkimisest kaugemale, siis on parem jätta kogu see kultuuritsemine. Sest ahv pole mingi väärtus, pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses. Mingem sinna!”
Ka meil on kohatav tendents piinliku täpsusega jälgida, mida meist räägitakse või arvatakse kus iganes “välismaal”. Nagu Masing kirjutas: “Kui keegi meist välismail kõneleb, siis teeb publitsistika sellest otsekohe sensatsiooni ja me tunneme end väga liigutatud, et ka meid tuletatakse meele.”
Iga õige meelestatusega inimene, kelle kohta kasvõi mõni pisike välismaa ajakiri on mingi kuvandi või seose loonud, muudetakse meil kohapeal maailmas läbi löönud superkangelaseks. Kuigi täiesti valdav osa läänemaailmast või veelgi enam oriendist, kus elab praegu kaks kolmandikku maakera rahvastikust, pole vastavast startupperist või ka poliitikust teadlikud ega hakka kunagi olema.
Ka meil nüüd läbiviidud ja ees ootavaid seadusemuudatusi põhjendatakse sageli sellega, et kuskil heades ja sallivates riikides on ju nii: miks meie peame tegema teisiti ja mõtlema ise?
Miskipärast samades riikides tehtud rohkete valede valikute ja äärmuslike poliitiliste otsuste hiljem kahjulikke ja katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud tulemeid alates usufanatistmi levikust, enda kultuurilise enesemääratluse ähmastumisest, kontrollimatu sisserändega seotud kuritegevusest ja ületamatutest ühiskondlikest probleemidest nagu ka arulagedast sotsiaalhoolekandesüsteemist meil aga õilsa eeskujuna otse ja ausalt progressivistlikus meelsuskonnas ei räägita. Sellest vaikitakse teades väga hästi, mis tegelikult toimumas.
Välismaa mõisnikku ei ole ju paslik avalikult kritiseerida ja veelgi vähem Issanda loomuses esinevaid vigu kellelegi nina alla hõõruda. Me peame tegema täpselt just nii, nagu meist õilishingsemad ees valesti tegid. Teades juba ette, et tulemiks on ületamatud lõhed ja parandamatult katkine ühiskond. Kuigi kõiki ligikaudu rahuldavad otsused ja regulatsioonid oleks saanud ja ka saaks teha just sel moel, et mõtleme ise ja teeme ise kohapeal nii, nagu meile õige või ka mõistuslik tundub.
Samasuguse pärdiku või ahvina on aga käitunud lisaks progressivistliku riigiusundi esindajatele ka nii mitmedki muud parem- ja vasakjõud.
Venemaa osaline puhtakspesemine või vähemalt tema agressorisüü teataval määral pisendamine või siis taaskord NATO-kriitika kurja USA imperialismi-kaardiga vehkides on meile samuti üks ühele läänest sisse imporditud. Olgu siis kõiges maailma kurjas oma enda kodumaad USA-d süüdistavatelt ülikoolimarksistidelt, kelle puhtakujulisemaks eestkõnelejaks on punaprofessorist filosoof Noam Chomsky. Või siis USA isolatsionistlikku ja fundamentaallibertaarset tiiba esindavatelt ringkondadelt, kelle kõige iseloomulikumaks näiteks võib pidada Tucker Carlsonit, kelle konservatiivne kuid ukrainameelne maailma suurim uudistekanal Fox News oli sunnitud jutu liialt absurdseks ja ebapatriootlikuks muutumise tõttu ametist vallandama.
USA-s kohapeal on aga isolatsionism ja libertarism rohkem kui sajandipikkuse traditsiooniga pigem isegi peavoolu mõtteloo ja (riigi)filosoofia osa. Libertaarseid ja isolatsionistlikke vaateid ei toeta ei vabariikaste partei enamus ega ka Donald Trump, aga libertaaride hääled on vaja valimistel koju tuua ja seega neid ka kampaanias kõnetada.
Tegu on USA ajalugu ja ka maailmatunnetust arvesse võttes sündinud kristliku ja isegi naiivpatsifistliku liikumisega, mida me ei peaks Eestis mitte demoniseerima, vaid lihtsalt (huumoriga) analüüsima ja mõista püüdma.
Riigis ja piirkonnas, mille naabriks on kuritegelik, paganlik ja barbaarne meie füüsiliseks likvideerimiseks ainult õiget hetke ootav moskoviitide impeerium, täpselt samade õigustuste või argumentide esitamine, nagu tehakse seda mitmete lääneriikide osades mõttevooludes, ei ole enam isegi absurdne või “düstoopiline”, vaid põhjendatav ainult lauslollusest tuleneva kriitikavaba “lääne eeskuju” ahvimisega.
Räägitakse ning kopeeritakse kampaaniategevuses ilma enda aju kasutamata lihtsalt sama, mida mõni liikumine olgu Euroopas või USA-s on juba ees öelnud. Sealjuures aru saamata, et täiesti valdav osa USA tipp-poliitikuid, kes oma kampaaniakõnedesse libertaarseid ja isolatsionistlikke jutupunkte sisse panevad, ei tee seda mitte sellepärast, et nad nii arvavad või veel vähem kunagi tegutseksid, vaid osas osariikides (sh maruevangeelsetes-naiivkristlikes) on see valimiste võiduks ja elukutseliste skeptikute häälte saamiseks paratamatus.
Mõned meie jõud asusid aga võitlema vastu meile mitmetest lääneriikidest võõra ja sobimatu kaubana sisseimporditud progressivistlik-revolutsioonilistele ideedele ja narratiividele sisuliselt üks ühele üle võttes neis samades riikides tegutsevate ja ainult nende oludesse sobivate parempoolsete ja konservatiivsete jõudude kampaaniastrateegiaid ja jutupunkte kasutades.
Kas seda tehti puhtalt rumalusest ja mõtlematusest või taaskord lihtsalt matkimaks endast automaatselt ülimaks ja õilsamaks peetavaid jõude olgu USA-s või Euroopas endas?
Pigem vast ikka selleks, et taaskord peeti iseenda päris rahvuslikul ajalool, kultuuril ning meelelaadil baseeruvat võimalikku narratiivi vähemväärtuslikuks ja madalamaks kui välismaa tähtsate eeskujude ees poseerimist, nendega koos pildile saamist ning tubli olemist.
Masing esitabki ka küsimuse: “Kui korra objektiivselt ja päris rahulikult mõtelda: mis mõtet on olla kuulus miljoni hulgas? Kõige vähemalt tuhat ja nelisada ja üheksakümmend ja üheksa miljonit pole mitte kuulnudki selle Eesti “suuruse” olemasolust. Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. Ei tasu igatahes ära asjaga nähtud vaeva. Aga kui edasi küsida, et milleks see kuulsus siis on vajalik, mida nii püütakse, siis ainult selleks, et koguda endale võimalikult rohkesti mammonat.”
Meie tõusikeliidi mentaliteeti iseloomustavad aga ehk kõige paremini Masingu järgnevad väited: “Igaüks tahab olla tsiviliseeritud, haritud ja, kes teab, milliseid termineid ta veel enda kohta peab maksvaks. Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus.”
Me oleme harjunud pidama tsiviliseeritusse või harituse tunnuseks eelkõige seda, mida meile keegi ideoloog väljast vastavalt oma enda ja meiega ühildamatu ajaloo või ühiskonna baasilt ette kirjutab. Nüüdsel uuel ajastul on endise imperialistliku “harituse” või “tsiviliseeritusse” asemel kasutusel terminid “sallivus”, “avatus” ja “rohelisus”, mis on oma kõikehõlmavuses ja teistsugust välistavuses paiguti äraspidiselt sama radikaalsed ning ka samast geograafilisest piirkonnast pärit kui kasvõi 20. sajandi antisemitismid ja rassilised segregeerimised.
Kuni selleni välja, et tõenäoliselt nii mõnigi teismeline usub juba siiralt, et ka meie lõunaosariikides pidasid Eesti talumehed mustanahalisi orje, kellele tehtud süü peame nüüd lunastama.
Isegi relvade olemuse üle käiv debatt on meil juba sageli viidud samale mõttelisele tasandile, mis prevaleerib Ameerika Ühendriikides. Eesti rahvas ja tema ajalugu on ka mõnede meie enda teadlaste poolt asetatud otse endiste imperiaalsete lääneriikide (post)kolonialistlike teadusnarratiivide ja meetodite sisse kordagi isegi kaalumata nende teooriate ja narratiivide täielikku ja absoluutset sobimatust meie enda riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri.
Asjaolu, et olgu Belgia, Prantsusmaa, Briti impeerium, Saksamaa ja USA koloniseerisid ning vahel ka hävitasid terveid rahvaid ning nende rahvaste kulul ka üpriski sageli rõhudes elatusid, peetakse automaatselt justkui ka meie enda kaassüüks, sest kas pole me siis ju kõik mitte ometi heleda nahaga ja valged rõhujad.
Araablasi ja suurt osa moslemeid, kelle orjakaubanduslikust ajaloost olgu Aafrikast või Euroopast miskipärast eriti ei räägita ja kes on samuti täie õigusega kvalifitseeritavad sageli “valgeteks”, loeb aga võltssallivuslik ringkond sageli rassiliselt (sic!) allasurutud tagakiusatuteks, kelle peame koheselt ilma ühtegi küsimust esitamata oma riiki laskma, sest keegi Saksamaal või kus iganes mujal arvab niimoodi.
Endised koloniaalimpeeriumid ja vallutajariigid on asunud oma just nimelt ka päriselt eksisteerivat süüd lunastama sedakaudu, et suruvad ainult neil endil lasuva ja ka korvamisele kuuluva vastutuse peale neile teistele, kes toimunus isegi grammivõrra süüdi pole. Ise ennast aga ikka ja jälle moraalselt süütute ja ülimatena esitledes ning tehes seda sageli just nendele samadele rahvastele (sh eestlased), kellele nemad ise kallale tungisid ning kelle ees nad ka oma eri mahhinatsioonide ning genotsiidide ja ülekohtu mahavaikimise läbi ajaloolist süüd omavad.
Saksamaa, kelle osalusel sõlmiti aga aastal 1939 meie anastamist võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakt, ning kelle ajaloolise tegevuse tõttu on selgelt kannatanud mitte ainult kogu Euroopa, vaid terve maailma “sallivusruum”, oli ja ka on aga sageli eeskujuks tõstetud õige inimesearmastuse ja sallivuse ekspordil muuhulgas ka Eestile, kes pole kunagi kedagi orjastanud ega ka koloniseerinud.
Vahel jäi enne Ukraina sõda meile pähemääritud ideoloogiast veel ka tunne, et justkui meie ise olekski need tõelised natsid. Süüdi lausa vist ka Hitleri olemasolus. Samal ajal kui hea ja salliv “sakslane” koos “prantslase” ja teiste sõprade-kultuurrahvastega üritab meile läänest avatust ja sõbralikkust õpetada. Veel veidi aega tagasi muidugi ka venesõbralikkust.
Pimeduses, vaimutuimuses ja sallimatuses elav eestlane ise aga ei suuda seda kõike mõista.
Prantsuse vasakutopistide ja fanaatikutest pseudoteadlaste teooriaid kasutades tehakse aga meile ajalooteaduse nime all selgeks, et tegelikult pole meid üldse olemas olnudki. Sakslased konstrueerisid meid 19. sajandil. Vabadussõda olla aga lihtsalt üks rahvusromantiline müüdiloome, mida peaksime käsitlema osade ajaloolaste arvates hoopiski mittebinaarsete poststrukturalistlike ajalooteooriate tuules. Ei saa ju olla kõik nii mustvalge, et vaenlane oli paha ja meie head. Ei tohi sel moel kahte vastanduvat poolust tekitada, sest maailm on siiski multiperspektiiviline ning tõde ja ka fakt eksisteerib ainult vaataja silmades.
Ka Masing järeldab, et eestlase allaheitlik ja pugejalik meelelaad võiks ju olla mingi nurga alt isegi positiivne, et “selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi”. Aga häda on selles, et “kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi”, leidub meie seas mitmeid “üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”
*
Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine.
Kubjas või kellegi teise vara haldaja olemine on olnud niivõrd pikalt ideaaliks, et iseendas peituvat suurt ja võimsat ning edasiviivat ei suudeta sageli hoomata ega äragi tunda. Iseenda rahvast allasuruva ja ekspluateeriva kupjaideaali purustamine ning omanikuks oleku uhkuse kasvatamine saab olla ka ainus vaimne tee edasi.
Teadmine, et see siin ongi sinu maa ning sa ei halda või käsuta seda kellegi teise heaks ja hüvanguks, vaid iseenda jaoks. Vastavalt iseenda loodud narratiividele, mitte kellegi teise omadesse sulandudes.
Suur osa Eesti rahvast on tasapisi hakanud ise omanikuks olekut omaks võtma ja sellest omanikutundest lähtuvalt nii oma kodu kaunistama kui ka looma. Nomenklatuurne ja pugejalik kupja- ja mõisavalitsejaseisus on aga liialt kaua saanud areneda ja ise vormuda oma rahvast täiesti eraldi ja lahku kasvades. Omandades endale tasuna välismaise isanda määrdunud ja aukliku särgi, mida nüüd paaniliselt oma privileegide kaotamist kartes ka kogu muule rahvale selga üritab määrida.
Pärdikuid haldavad tsirkusedirektorid, kes pärdikuks olekut meile ideaalina maha üritavad müüa, peavad jääma minevikku ning asenduma maa omanikega. Siis saab ka Eesti päriselt vabaks.
3 Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”. — Olion 1931, nr 12. / Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”.— Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, lk 46-51.
Arvamus: Informatiivne diversioon ja Eesti “omariiklus” [….] informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. […]
Informatiivseks diversiooniks võib nimetada üksikisikute või gruppide aktiivse sõjalise eesmärgiga tegevust vaenlase või veel okupeerimata alade tagalas. Informatiivne diversioon viitab otseselt sellele et sõjalised eesmärgid saavutatakse informatiivsete meetoditega. Selle esmaseks tunnuseks on topeltstandardite olemasolu ja topeltstandardite leviku tagamine, mida õigustatakse sellega, et see mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale. Ehk siis käitumisreeglid omadele poistele ja võõrastele. Sellise diversiooni jälgi leiame kõikjal – alates põhiseaduse mittetoimimisest kuni VEB-fondi ja pereseaduseni välja. Tõde tuleb seejuures ära jaotada erinevate erakondlike ususektide vahel ja rahvale luuakse sellest palagani käigus illusioon, et selle omavahelise kodusõja tulemusena jõutakse püha tõeni ja luuakse õigusriik – ABSURD. Paraku on sarnase kodusõja tulemuseks vaid massievakuatsioon. Erakonnad on sellises kultuuritüübis loodud vaid erahuvide teenindamiseks, mitte ühiskonna või riigi ülesehitamiseks, kuid ka see on informatiivse diversiooni rakendamise tunnus.
Topeltstandardid viivad vastupanuvõime ja vastutusvõime puudumiseni. Viimase puudumine viib sõnade ja tegude vastuoluni, mille tulemusena jõutakse tegude ühiskonnast sõnade ühiskonnani. Tähtsustama hakatatakse sõnu ja teod muutuvad teisejärguliseks. Eredamaks näiteks on pühakuks kuulutatud isikute aastapäevakõnede olulisus. Selle sisu reeglina tegudeni ei jõua ning see viib omakorda ühiskonna moraalse allakäiguni. Nii on meile üle 20 aasta räägitud muinasjutte demokraatlikust õigusriigist, kus rahvale on jäetud vaid kohustused makse maksta, kuid kellel puuduvad euroopa sotsiaalhartas ja muudes rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud õigused, rääkimata põhiseaduslike õiguste toimimisest.
Mis aga juhtub inimese või ühiskonnaga kui ta sellise psühholoogilise diversiooni ohvriks langeb? Tulemusena luuakse ühiskonnas kujutluspilt, et enda sõnade eest ei peagi vastutama. Pikapeale piirdub indiviidi teovõime vaid sellega, et ta suudab näpuga näidata vaid sellele, mis valesti, kuid ei suuda välja tuua kuidas asjad võiksid olla ja kontrollida, et asjad saaksid olema nii nagu peab. Veelgi parem kui informatiivse diversiooniga jõutakse niikaugele, et tavakodanikul ei tule pähegi seda nõuda. Pikapeale saab see kultuurinormiks ja muutub ühiskonnas nö trendikaks. Nii muutuvad rahva seas populaarseks pealtnägemised, ärapanemised ja meediakeskpunktiks olemised. Seda, kas nendes saadetes kajastatu muutusteni viib, ei huvita kedagi. Meediast kujuneb aga kodusõja relvanäitus – kes suuremat auditooriumit omab, seda usutakse. Välja tuleb tuua kõik vastaspoole libastumised: naise petmise, roolijoomarluse ja altkäemaksu juhtumid, et sellega enda poolt läbiviidavat tegelikku riigireetmist varjata.
Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et ühiskonnas või grupis kaob inimeste organiseerumis- ja teovõime. Puudub võime organiseerida või hallata ressursse, et algselt määratletud tulemusi saavutada. Meie riigi puhul oli selleks algseks ja ühiskonda ühendavaks ideeks isemajandava, rahva ehk avalikkuse huvides toimiva ning rahva õigusi tagava riigi loomine. Informatiivse diversiooni eesmärgiks on aga olukorra saavutamine, kus rahval ununeksid eesmärgid, milleks see riik üldse loodud sai ja et ta ei oleks võimeline neid algselt paikapandud eesmärke isegi nõudma. Domineerivaks saab lühiajaline perspektiiv, mis ei võimaldaks pikema perspektiivi loomist. See muudetakse informatiivselt ebasoovitavaks, sest ühiskonna sisepingetest utiliseeritavast ühiskondlikust ressursist allesjäävat ressurssi jätkub vaid esmavajaduste rahuldamiseks. Selle kaudu on seletatav ka olukord, kus meie palkade vahe on Euroopa Liidu esiotsaga 3-kordne, kuid meie kaubad on suure kodumaa turgudel ikka konkurentsivõimetud. Vabaturumajandusest ei saa antud olukorras muidugi juttugi olla. Ainus asi mida meil eksportida lubatakse on odav tööjõud, sest see on kasulik orjatööjõudu kasutavale maale. Tööd saavad odavalt tehtud ja laekuvatest maksudest on võimalik vananeva ühiskonna probleeme siluda. Kõige selle saavutamise meetodites jõuame aga jälle informatiivse diversioonini ja topeltstandarditeni. Selle nn uue religiooni näidisvorm on tarbimise ühishulluse propaganda ning tarbimisühiskonna loomine, et soodustada liiakasuvõtmisel baseeruva ühiskonnamudeli levikut.
Informatiivne diversioon seab inimese teovõime piiranguks unistamise kuni selleni, et rahvas suudabki elada vaid unistustes ja nende ulmade edasiandmises ning väärtustamises. Peamiseks eesmärgiks saab informatiivse diversiooni toimepanija-poolse informatsiooni ja mõtte edasiandmine eesmärgiga, et ohver edastaks vaid peremehepoolset informatsiooni. Veel parem kui ohver kasutaks vigade vältimiseks diversiooni toimepanija-poolset pühakirjatekstilist informatsiooni. Seda rolli täitsid eelnevatel aegadel piibel, seejärel KOMpartei pleenumite otsused ning tänapäeval euronõuded. Kõiki neid süsteeme iseloomustab olukord, kus tavakodanikule tehakse selgeks, et ilma nende pühakirjatekstideta muutub elamine võimatuks ja nende tõlkimise, loomise ja leviku peab informatiivse diversiooni ohver ise veel ka kinni maksma.
Nagu alati, on selle diversiooniakti toimepanekuks formeeritud vastavad informatsioonikandjad liidrite ja teda toetavate pühakirjatekstide kujul. Informatsioonikandjad ei pruugi siinkohal isegi teada, et on informatiivse diversiooni kandjad. Sellised agendid uluvad nagu alati oma peremeeste suunas. Diversiooni kvaliteeti näitab see, kui kõrgetel ühiskondlikel positsioonidel olevaid inimesi suudetakse agentideks värvata. Seee kõik viib inimese selleni, et tal puuduvad seosed vastutusvõimega. Nii formeeritakse ühiskond, kus tähtsaks saavad sõnad mitte teod. Kui tekib üleminekuvajadus sõnadelt tegudele, siis vastutust võtta ei suudeta. See on ka põhjus, miks sellises ühiskonnas sõnadele tegusid ei järgne. Oluliseks saab see, et inimesed räägiksid asjadest nende sõnadega, mida tahetakse kuulda. Selle järgi saame teada, et ta on „oma“ inimene. Sealjuures on tähtis luua kontrollsüsteem, kus erinevad süsteemi elemendid kontrolliksid vastastikku teineteise vigu ja parandaksid neid etteantud informatsiooni raames. Selle toetuseks luuakse vastav ringkontrolli süsteem, mida reeglina täiendatakse nn kirikuordenite motivatsioonisüsteemiga. Tähtis on ka see, kuidas need kirikuordenid vastavate teenete eest üle anda ja lavastada üleandmistseremooniad nii, et see ärataks usaldust ordeni saajate suhtes. Seega pole oluline mida räägitakse ja kas lubatut ka ellu viiakse, oluline on see, kes räägib ja kes teda tsiteerivad. Seda massikontrolli süsteemi on kasutatud Vana-Rooma ajast saadik. Sealt edasi on neid meetodeid rakendatud nii Natsi-Saksamaal, Nõukogude Liidus, praegu Venemaal, Jevroopaliidus, USA-s kui ka Hiinas.
Kui inimene langeb informatiivse diversiooni poolt loodud äratundmise maatriksisse, siis selle kaudu saadakse aru, et tegemist on sõbraga, kaastöötaja või võitluskaaslasega ja teda saab usaldada. Indiviidi usaldus formeeritakse nende sõnade baasilt, mida ta soovib kuulda ja selle alusel tehakse otsus, et ta on „oma“ inimene. Tulemusena soovib indiviid kuulata vaid neid sõnu, mis informatiivse diversiooni akti kaudu on talle ette antud ning ta lakkab nägemast reaalsust. Talle luuakse abstraktne maailm, kus domineerivad ainult abstraktsioonid. Inimene oskab väljendada ennast vaid ideede ja mõisteruumide piires, mis on talle ette antud ja täpselt samasuguseid sõnu soovib ta kuulda ka teise inimese suust.
Informatiivse diversiooni tunnuseks on samuti see, et ühiskonna arenguideaalid seotakse eelkõige inimeste külge, kes on vaimselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt allakäinud. Või nagu Platon on öelnud:”Orjal ei ole häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane muutub aga sellisele orjale inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega.” Informatiivse diversiooni kvaliteeti näitab see kui palju otsustavaid riigiameteid suudetakse sellise kontingendiga täita. Riigireetmine muutub siinkohal tavaks. Informatiivse diversiooniakti tulemuseks on kriitilise mõtlemisvõime langus kogu ühiskonnas. See kehtib nii indiviidi või inimeste grupi kohta, kelle vastu on akt toime pandud. Selle teostamiseks edastatakse teile algfaasis tõepärast informatsiooni ja luuakse usaldussuhe. Seejärel hakatakse seda informatsiooni vastavalt vastuvõtulävendi kasvamisele segama poolreligioossete fantaasiatekstidega. Seeläbi on võimule aidatud nii natsism, stalinism kui ka liberalism. Nii hakkab ühiskondades domineerima sektantlus. Sekt saab olla nii tugev kui tugev on usaldus sekti poolt antava informatsiooni ja atribuutika suhtes. Kriitiline mõtlemisvõime ja sektantlus on vastandid, mis teineteist välistavad. Kriitiline mõtlemisvõime saab tekkida siis kui te saate aru, et te ei saa usaldada inimest või selle inimese poolt tehtavat tegevust. Kriitiline mõtlemisvõime kaob seoses usaldusega. Seega mida suurem on usaldus, seda väiksem on kriitiline mõtlemisvõime. Sekti jõud seisneb selles, kuidas omada toimivaid instrumente psüühika mõjutamiseks, et tekiks usaldus sekti ja sekti poolt loodava või edastatava informatsiooni suhtes. Sellega vähendatakse kriitilist mõtlemist ja võimet olukorda analüüsida. Sektile on iseloomulik, et luuakse reeglid kuidas tuleb mõelda, mille järgi olukorda hinnata, ning usaldus selle vastu, et nii on õige. Nii luuakse veendumus, et nii on õige mõelda ja just sellisel moel tuleb protsesse või sündmusi hinnata – nii luuakse ründajapoolne väärtustesüsteem, mida rünnatav hakkab pidama omaks.
Veelgi enam – informatiivse diversiooni tulemusena muudetakse põlisrahvastele omast väärtuste ja normide struktuuri, müütide ja tabude struktuuri ja kultuuriliste aadete struktuuri. Näiteks Eesti kultuurilise eksistentsi mõiste on taandatud koorilaulu ja rahvatantsu tasemele. See, et meie nn kultuuriinimesed nendest probleemidest ei räägi ega suuda laiemates kultuurikategooriates mõtelda, on jällegi informatiivse diversiooni tulemus.Nii on meil hindama hakatud – egoismi, individualismi, varjatud orjapidaja mentaliteeti, ebanormaalseid peresuhteid jne. Näitena formeerib meie praegune informatiivne süsteem vähese orjapidajamentaliteediga põlisrahvast suurepärase orjapidaja. Kes väänaks oma rahvast probleemideta ja ilma igasuguse süümepiinata välja viimase elujõu, et näidata omakorda enda ülemustele ehk kõrgema astme orjapidajatele, et ollakse majanduslikult efektiivne. Majanduslik efektiivsus on aga ainus, millega ori ühiskonnas toimivaid protsesse mõõta suudab. Praktikas tähendab see minimaalselt teenust maksimaalse hinna eest. Seega peab ori läbi maksusüsteemi kinni maksma teed mida mööda orjapidaja juurde tööle sõita, ta peab ostma endale auto, et orjapidajani jõuda. Orja väärtust mõõdetakse selle järgi, kui kaugelt ta orjapidaja juurde suudab tööl käia. Süsteem annab algajale orjapidajale kätte töövahendid ja juhendid, mille abil ta saaks survestada enda kaasmaalaste psüühikat, peale suruda enda väärtushinnanguid, et luua argumenteeritud psüühiline usaldus inimeste vastu, kes on tema sarnased. Selle sektantluse efektiivsust hinnatakse selle järgi, kui hästi suudab koolituse läbinu psüühiliselt teisi omasuguseid mõjutada, kui hästi osatakse pähe määrida enda väärtushinnanguid ja muutuda dominandiks. Sisuliselt on see vaimne kodusõda enda rahva vastu.
Kõrgel uskumussuhtel baseeruva indiviidi, ühiskonna või riigi tunneme ära selle järgi, et vigade arv süsteemis kasvab, kuna süsteemi elemendid lakkavad nägemast ja tunnistamast vigu. Tulemusena kannatab nii indiviidi, kollektiivi või ühiskonna sooritusvõime, mis on ühtlasi ka informatiivse diversiooniakti eesmärk. Seega on meie ühiskondlik arengupotentsiaal pihustatud fragmentideks, kus puudub ambitsioon ja võime riigi ülesehitamiseks ning kodutunde tekitamiseks, sest kogu aur läheb omavahelise kodusõja katlamaja käigushoidmisele.
Informatiivse diversiooni läbiviimisel jõutakse niikaugele, et kohalikku initsiatiivi hakatakse naeruvääristama. Nii oleme jõudnud kohalike huvides mittetöötavate omavalitsusteni. Naeruvääristada tuleb ka neid, kes informatiivse sõja olemust üritavad paljastada, WikiLeaksi ja Edward Snowdeni näited on siinkohal ühed eredamad. Informatiivse diversiooni tunnuseks on ka see, et meedias domineerivad vaid süsteemi toetavad teesid – ülejäänud vaikitakse maha ning nende avaldajaid labastatakse. Süsteemi eesmärgiks saab võimalikult lühikese ajaga muuta tõeseks ja ainuvõimalikuks lahenduseks see, mida diversiooni läbiviijal lahendustena välja käia on. Kuna oma rahval lahenduste pakkumisel osalemisele asja ei ole, jääb kohalike rolliks vaid õigustada okupandi tegevusi. Okupandi eesmärgiks on aga muuta arusaamist toimuvast ja luua informatiivne seisund et okupatsioon ei olegi tegelikult okupatsioon vaid humanitaarabi toimetuleku tagamiseks. Luuakse illusioon ideaalselt toimivast riigist ja helge tuleviku kohesest saabumisest. Kõik mis selle kahtluse alla seab on tabuteema ning selle väljaütlejad riigivaenlased.
Informatiivse diversiooni eesmärgiks on uue „vaimse revolutsiooni“ eksport okupeeritavatele aladele. See toob omakorda kaasa foobiate ja hirmuühiskonna leviku, kus tekib vajadus investeerida hirmuga võitlemiseks ja nagu alati peab need kulud kandma informatiivse rünnaku ohver. Hirmufoobia leviku haripunktil tuleb okupeeritavale pakkuda vaid võimalust enda turvalisuse tagamiseks ja ta toidab rõõmuga okupandi sõdureid ning isegi maksab neile, et nad teda okupeeriksid, sest peale informatiivse diversiooni läbiviimist tähendab see orjale juba vabadust.
On selge, et sellises situatsioonis ei saa te mitte kedagi usaldada ja nii taanduvad toimivad kokkulepped vaid perekondlike klannide tasemele. See on ka põhjus, miks meil puudub omariiklusel baseeruv kodumaa-tunnetus. Me saame rääkida vaid eraomandist kuid mitte ühisomandist, mille nimi on kodumaa. Riiklus saab aga alguse ühisomandil baseeruva ühiskonnasuhte tekkest, mille alusel luuakse võimekus luua ühiskonna huvides toimivaid kollektiive. Alles kollektiivsusest algab kodumaa-tunnetus. See on tunne sellest, et meil on kõigil võimalus selle riigi ülesehitamisest osa võtta ja võrdsed võimalused osa saada sellise riigi hüvedest. Kui riik käsitleb inimest kui maksumaksjat, siis see on orjandusliku süsteemi tunnus ja rahval puudub suhe enda riigiga ning sealjuures ka omandisuhe. Seda, et rahval puudub suhe enda riigiga tunneme ära selle järgi, et riigil puudub vajadus ja hiljem ka võimekus rahva tarbimisvajaduste rahuldamiseks, mis peaks loodama ühiskondlike protsesside tagajärjel, mis on omakorda omariikluse tunnus.
Piltlikult öeldes viib informatiivne diversioon selleni, et meie ühiskondliku sooritusvõime ja suhtekorralduse laeks on perekondlike sõprusklannide moodustamine võimu saavutamise eesmärgil. See ei too aga endaga kaasa omariikluse teket ja ühiskonna juhtimisvõime asendatakse valitsemisega. Vastava kultuuri loomine on ka põhjus, miks omariiklusest loobumine ja asendamine klanniühiskonnaga on toimunud meie ühiskonnas ilma igasuguse poleemikata. Me suudame kodumaana mõista vaid enda korterit või maja, kus me elame ning laiem kodumaatunnetus ja mõisteruum puudub või õigemini pole seda suudetud või lubatud luua. Kui süsteem hakkab enda otsustes juhinduma üksikute kodanike soovidest ja süsteemi poolt etteantavast kasumisaamise himust, siis ühiskondlike vajaduste rahuldamisega ei tegeleta ja see viib süsteemi hukuni. Kui aga kodanike elu nurjub siis nurjub kogu süsteem ja vastupidi. Kusjuures tehnoloogilistes süsteemides me ei küsi endalt, mis on näiteks autol tähtsam, kas mootor või rattad. Sest kõik saavad aru, et kui üks neist on puudu siis auto sõitmise funktsioone täita ei saa. Selliste seoste mittetajumine sotsiaalsüsteemides viitab jällegi informatiivsele diversioonile.
Mistahes juhtimisprotsess saab ühiskonnas toimuda vaid siis, kui on olemas subjekt keda või mida juhtida. Kui juhtimissubjektid kohalike omavalitsuste näol on formeerimata, siis on tulemuseks kriis. Juhtimine muutub aktuaalseks ja võimalikuks vaid siis, kui eksisteerib struktureeritud grupp asjadest ühtemoodi arusaavatest inimestest. Kui aga kultuuriline allakäik on jõudnud sinnamaale, et süsteem suudab inimese vajalikkust hinnata selle järgi kui palju ta palka saab, siis see viib kaasaegse orjapidamise tekkeni. Palgalise suhte olemasolu riigi ja rahva vahel on aga selgelt vähe, et infoühiskonna tingimustes omariiklust luua, kuid meie oleme suutnud luua ühiskonna, kus palgaline suhe on indiviidi ja riigi omavahelise suhtluse lagi. Ideed töötavad isiklikus plaanis ühtemoodi, kollektiivses plaanis aga teistel alustel. Ühiskondlikult saab juhtida gruppe, kes töötavad teatavate põhimõtete alusel. Meie riigis peaks selle ühtse toimimiskirjelduse aluseks olema põhiseadus. Kui grupitegevuse aluseks ei ole põhiseadus, siis tuleb välja et grupid tegelevad riiklikult ja ühiskondlikult, mitte kokkulepitud printsiipide alusel.
Informatiivse diversiooni tunnuseks on veel see, et riigil või ühiskonnal puudub võimekus strateegiliste pikaajaliste eesmärkide saavutamise põhiteede ja tegevuspõhimõtete ning eesmärkide määratlemiseks. Kui põlisrahvastel õnnestub need informatiivses sõjaseisukorras siiski määratleda, siis tuleb luua kõik tingimuseks selleks, et tal puuduks võimekus nende eesmärkide taktikaliseks realiseerimiseks. Veel parem kui suudetaks luua rahvuslikust aspektist lähtuv riigi või ühiskonna strateegilise arengu huvi puudumine. Sellele peab kaasa aitama teadussfääri kihistumine, mis ei võimalda strateegiliste eesmärkide määratlemist ja lahendamist. Luuakse hindamissüsteem, mis hävitab rahvusliku teaduskaadri järjepidevuse. Veel parem, kui rahvuslikele huvidele orienteeritud teadlased saaks välja vahetada informatiivse diversiooni toimepanijale lojaalse kaadriga. Reeglina on selleks kaks teed – kas täielik väljavahetamine noore kaadriga (et puuduks side minevikuga!), või olemasoleva seast lojaalse kaadri komplekteerimine. Kolmas võimalus on veel. Hoida teaduskaadrit pidevas rotatsioonis, et nad ei jõuaks süvaanalüüsini. Võtmepositsioonidele jäetakse sellisel juhul aga isikud, kes on informatiivsele diversandile meelepärased. Informatiivse diversiooni kvaliteedi mõõdupuuks on see, kui neid meetodeid kasutatakse kombineeritult, mis raskendab olulisel määral diversiooni avastamist, sest protsessid ühiskonnas imiteerivad normaalset kulgemist. Luuakse seega süsteemid, kus lokaalsed teadus-tehnilised eesmärgid peavad vastama globaalkorporatiivsetele huvidele ja peavad olema globaalsüsteemide poolt kasutatavad. Väikeste rahvuskildude teadustehnilist kaadrit on vaja kui intellektuaalset ressurssi korporatiivse globaalsüsteemi taktikaliste eesmärkide saavutamiseks – rahvuslike eelarvete kaudu.
Globaalkorporatiivse informatiivse diversiooni eesmärgiks on luua Homo Sapiensi asemele uus liik – TEENINDAV INIMENE. Teenindava inimese kasvatamiseks vajaliku elukeskkonna tunnusteks on piiratud eneseteadvus, mis saavutatakse läbi massimeedia ja arvutimängude leviku, mida saaks juhtida läbi haridussüsteemi, narkomaania, alkoholismi, aidsi leviku või sõjaliste konfliktide tagamise kaudu. Kuna teenindava personali ülalpidamine peab olema odav, siis peab teda iseloomustama odavtoitumine. Praktikas tähendab see geenmuteeritud toiduainete varustamise tagamist. Tänaseks on loodud reaalne tehnoloogiline võimekus teenindusliku käitumisega inimrassi loomiseks. Küsimus on selles, millise positsiooni meie teiega tahame selles süsteemis võtta.
Informatiivse diversiooni tunneme ära ka selle järgi, kui toimub süsteemne kõlblusnormide lõhkumine ja alternatiivsete väärtussüsteemide loomine, mis ei lõimu reaalse eluga. Viiakse ellu isikuvabaduste absolutiseerimine, mille kohaselt laps on tähtsam kui vanemad ja seksuaalvähemuste kaitse tähtsam kui traditsioonilised pereväärtused jne. Väärtushinnangute süsteemi muutmine peab toimuma kõikidel ühiskonna tasanditel – perekonnast kuni riigikoguni. Selle kohaselt peavad isiklikud huvid olema tähtsamad kui riigi huvid, isiklik arvamus tähtsam kui riiklik seadus jne. Kuni selleni, et nn arvamusliidrite otsused on riigi arenguvektori määratlemisel tähtsamal kohal kui seadused.
Informatiivne diversioon viib sisuliselt suveräänse riigi süsteemse lõhkumisstrateegia rakendamiseni, mis on ainus ühiskonna väärtushinnangute kaitsmise instrument, mis määrab ära piiri seaduste ja inimese õiguste vahel ja loob eeldused nende õiguste tagamiseks. Seega isikuvabaduste absolutiseerimine on viinud meie riigi hävinguni. Me oleme iseseisva riigi asemele saanud kamba inimesi, kes võitlevad omavahel – kellel on õigus!? Sellised süsteemid on aga väliste süsteemide poolt kergesti manipuleeritavad. Sisuliselt on see vaimne kodusõda. Riik taandatakse antud olukorras kodanike kogumini, mis on manipuleeritav üksikute indiviidide poolt. Nii on iibeprobleemi eitamisest saanud massiilming, mis on vastuolus rahvuse loomupärase olemusega. Kõik need protsessid viitavad TEENDINDAVA INIMESE loomise protsessile.
Kokkuvõtvalt tõdeme, et eksisteerib mitut liiki informatiivse diversiooni akte. Need on siis teadlikud ja mitteteadlikud, mille kaudu on läbi ajalooprotsessi inimesi vallutatud, allutatud ja anastatud. Teadlikud diversiooniaktid on suunatud konkreetsete liidrite vastu, kes muudetakse diversiooniakti edastajateks. Siinjuures juht või liider, kes on informatiivse diversiooniakti ohver ei pruugi ise teada, et tema kallal on informatiivne diversiooniakt toime pandud. Selle mitteteadvustamine näitabki informatiivse diversiooni kvaliteeti. Nii on juhtunud, et individualism on lõhkunud meie kodutunde meie enda kodumaal. Sest kollektiivne ja kogukondlik mõtlemine on alus, millele kodumaatunne saab tekkida. Individualismi domineerimine viib aga selleni, et kollektiivide toimimisvõime hääbub. Selle tulemusena puudub meil kollektiivne tegevus, mis viiks tõelise, inimeste huvisid esindava omariikluse tekkeni. Praegu puudub meil riigina aga isegi võimekus eksisteerida põhiseaduse järgi, rääkimata rahvaks saamisest.
Selge on see, et eelpool kirjeldatud informatiivse diversiooni läbiviimise puhul ei ole tegemist juhuste jadaga, vaid sihipärase tegevusega. Seega, selle läbiviimine vajab vastavate tegevusüksuste olemasolu okupeeritavas riigis. Nende üksuste varjatusest sõltub diversiooni edu ja hilisema okupatsiooni läbiviimise efektiivsus. Kui mistahes arengutega pole ühiskonnas 25 – 30 aasta jooksul hakkama saadud, siis tuleb alustada kõigi protsessidega otsast peale. Nii on ka väikeriikide omariiklusega. Vahepeal toimunud põlvkonnavahetusega vajavad arengud täiesti uue teadustehnilise kaadri ja mõttekaaslaste auditooriumi loomist, kellega arengudialoogi astuda ja informatiivse diversiooni ohte ennetada. See kehtib ka iseseisva ehk iseseisvalt toimiva riigi loomise kohta, mis pidi olema meie omariikluse alus, mida aga pole praktikas suudetud luua ega realiseerida. Sõnade ja tegude vastuolu antud kontekstis on esmane informatiivse diversiooni akti tunnus. Kes ja millistel eesmärkidel seda meie kallal toime paneb, saate antud metoodika alusel ise tuletada.
Ratifitseerimise korral muutub Euroopa inimõiguste konventsioon vahetult Eestis kohaldatavaks. Et Eesti on juba kolm aastat tagasi alla kirjutanud ka konventsiooni lisaprotokollile surmanuhtluse kaotamise kohta, siis paneks lisaprotokolli ratifitseerimata jätmine Eesti Euroopa Nõukogu ees piinlikku olukorda, leiab Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik vandeadvokaat Uno Lõhmus.
Mida endast kujutab ja mida sisaldab see dokumentide kogum, mida tuntakse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nime all ja mille ratifitseerimine siin Eestis on üha veninud?
Pärast sõda tekkisid Lääne-Euroopas ühendused, mis taotlesid inimeste põhiõiguste austamist ja Euroopa riikide ülesehitamist õigusriikidena – sõda ja selle eelne aeg oli näidanud, kuidas üks või teine rezhiim oli suhtunud inimesesse kui väärtusse.
Inimõiguste problemaatikaga hakati paralleelselt tegelema ÜROs ja ka Lääne-Euroopas. 1948. aastal valmis Euroopa inimõiguste konventsiooni esialgne projekt. Seal oli esialgu mõningaid erimeelsusi, kuid kokku lepiti kahes põhiasjas: esiteks pidi konventsioon sisaldama inimõigusi, mis on kõige olulisemad ja ilma milleta võiks sattuda ohtu demokraatia areng ning teiseks pidi konventsiooni täitmise tagamiseks olema reaalne mehhanism.
Samas oodati ära ÜRO vastavad lahendid, sest sel ajal koostati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis 1948. aasta 10. detsembril ka välja kuulutati.
Pärast seda pandigi lõplikult kokku Euroopa konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks ja see kirjutati alla 1950. aasta 4. novembril Roomas. Konventsioon jõustus 3. septembril 1953.
Hiljem on konventsiooni täiendatud lisaprotokollidega, osa neist on inkorporeeritud konventsiooni, osa on eraldi kehtivad.
Euroopa inimõiguste konventsioon sisaldab põhiliselt kodaniku- ja poliitilisi õigusi.
Millised on konventsiooni kaitse all olevad põhiõigused ja -vabadused?
Need on õigus elule, isikuvabadusele ja -puutumatusele, õigus ausale kohtumõistmisele, era- ja perekonnaelu austamisele, õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele, sõnavabadusele, kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadusele, õigus abielluda ja luua perekond, õigus liikumisvabadusele, õigus edasi kaevata kriminaalasjades.
Konventsioon keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise, orjuse ja sunniviisilise töö ning ka vabaduse võtmise sel põhjusel, et isik ei suuda oma lepingulisi kohustusi täita.
Enamik neist põhiõigustest ja -vabadustest on sisse kirjutatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse teise peatükki.
Kuidas toimib konventsiooni täitmise kontrollmehhanism?
Inimene või organisatsioon, kes ei saa piisavalt kaitset oma õigustele siseriigis, võib pöörduda kaebusega väljapoole, Euroopa Nõukogu juurde loodud kahte organisse. Üks neist on Euroopa inimõiguste komisjon ja teine Euroopa Inimõiguste Kohus.
Nii komisjoni kui kohtu koosseisu kuulub igast Euroopa Nõukogu riigist üks inimene, praegu on nõukogus liikmeid 38. Kohtus on praegu 33 kohtunikku, sest mõned riigid ei ole veel oma kohtunikke valinud.
Esimene kaebuste filter on inimõiguste komisjon. Selle loomisest peale on komisjoni tulnud 12 000-13 000 kaebust. Kohus on läbi vaadanud umbes 550 asja, seega jõuab kohtusse suhteliselt vähe asju.
Kuidas käib kaebuse esitamine?
Kaebuse esitamise eeltingimus on selline, et isik või organisatsioon peab olema ammendanud kõik siseriiklikud võimalused, läbinud kõik instantsid, kust ta võiks saada kaitset oma õigustele ja vabadustele.
Kui see tingimus on täidetud, võib pöörduda kaebusega komisjoni. Kaebus peab olema põhjalik ja hästi argumenteeritud, et ta tunnistataks põhjendatuks.
Vormistusnõuded on väga ranged. Euroopa inimõiguste komisjonile kaebuse esitamine pole mingile vihikulehele paari rea viskamine selle kohta, kuidas keegi on pahasti käitunud.
Kui komisjon tunnistab kaebuse põhjendatuks, siis kutsub ta kaebaja esindaja ja riigi komisjoni istungile, kus need saavad esitada täiendavalt oma argumente.
Komisjon võib teha pooltele ettepaneku saavutada sõbralik kokkulepe.
Kui saavutatakse sõbralik lahendus, koostab komisjon selle kohta ettekande ja saadab selle asjassepuutuvaile riikidele, ministrite komiteele ja avaldamiseks Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Kui sõbralikku kokkulepet ei saavutata, siis koostab komisjon raporti, kus ta ütleb, kas tema arvates on tegemist inimõiguste rikkumisega või ei ole.
Raport väljendab komisjoni arvamust, see arvamus ei ole kohtule siduv.
Kui petitsiooni läbivaatamine on komisjonis lõppenud, võib edasi kaevata kohtule. Varem, kuni möödunud aasta 1. oktoobrini oli nii, et kohtule võis edasi anda asja kas komisjon ise või riik, kelle alam on väidetav ohver, riik, kes esitas asja komisjonile või riik, kelle vastu kaebus on esitatud.
Inimene või organisatsioon ei saanud ise otse kohtu poole pöörduda. Nüüd on jõus lisaprotokoll, mille järgi saab ka otse kohtu poole pöörduda. Kohtus on aga samuti filter ees ja nagu on ka selle lühikese otsepöördumisaja jooksul näha, antakse niinimetatud menetlusluba väga vähestel juhtudel. Kohus võtab lahendada ainult selliseid asju, millel on põhimõtteline tähendus.
Kohus võtab arutamiseks asju ainult neist riikidest, kes on deklareerinud, et nad tunnistavad kohtu pädevust neid asju arutada. Kui mõni riik ratifitseerib küll konventsiooni, kuid ei tee kohtu pädevuse tunnistamise deklaratsiooni, siis sellest riigist ei võeta kaebusi vastu.
Mille üle kõige sagedamini kaevatakse?
Kõige tihedamini on kaebusi konventsiooni artiklite 5 ja 6 rikkumise peale. Artikkel 5 käsitleb õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, artikkel 6 õigust kriminaalsüüdistuse läbivaatamisel ausale ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul kohtus, mis on sõltumatu ja erapooletu ning moodustatud seaduse alusel.
Tooge näiteid kohtuasjadest.
Suurbritannias leidis näiteks väga tugevat vastukaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus, mis puudutas kolme iiri terroristi mahalaskmist Gibraltaris.
Suurbritannia eriteenistused jälgisid arvatavaid iiri terroriste, keda kahtlustati kavatsuses, et nad panevad Gibraltaris paraadi ajal plahvatama autopommi. Ühel hetkel otsustasid eriteenistused need kaks meest ja ühe naise kinni võtta. Kinnivõtmise käigus lasti kõik kolm maha.
Eriteenistuse töötajad kinnitasid, et nende kahtlustuste järgi olid kinnivõetavatel terroristidel relvad ja nad olevat teinud liigutusi, mis viitasid võimalusele, et autopomm pannakse plahvatama.
Tegelikult ei olnud neil kolmel relvi ja ka autos polnud lõhkeainet. Hiljem leiti Hispaanias üks nende renditud auto, kus oli lõhkeaine.https://dc432bdd16b6c9c80700f0810dfd92b9.safeframe.googlesyndication.com/safeframe/1-0-38/html/container.html
Mahalastute sugulased kaebasid asja kohtusse, leides, et on rikutud konventsiooni artiklit 2, mis sätestab õiguse elule.
Tegemist oli väga delikaatse probleemiga. Kohus tunnistas napilt häältega 10:9, et inimõigusi on rikutud ja et kinnivõtmine ei olnud korralikult ette valmistatud.
See kohtuotsus tekitas Inglismaal tormilise reaktsiooni ja mõned poliitikud nõudsid isegi, et Suurbritannia peab eemalduma Euroopa Nõukogust.
Poleemika käigus tõsteti üles isegi sellised argumendid, et kuidas saavad sellise riigi nagu Suurbritannia asjade arutamisel kohut mõista idaeurooplastest kohtunikud, kes on õppinud totalitaarse rezhiimi ajal jne.
Üldse tuleb Inglismaalt suhteliselt palju kaebusi, kuid selle põhjal ei saa veel väita, et Suurbritannias oleks inimõiguste olukord halvem kui mistahes muus riigis. Asi on selles, et sealne üldine õigus ja selle süsteemi traditsioonid on natuke teistsugused kui need, mis loodud Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Üsna palju on kaebusi ka Itaaliast ja Prantsusmaalt.
Kas on märgata tendentsi, et endisest idablokist tuleb massiliselt kaebusi?
Idaeuroopa riikide kohta ei saa veel mingeid järeldusi teha, kuid kahtlemata on neis inimõiguste rikkumist ja mitte vähem kui mõnes lääneriigis.
Tavaliselt on nii, et esimesed kaebused hakkavad Euroopa Inimõiguste Kohtusse jõudma alles neli-viis aastat pärast seda, kuid vastav riik on konventsiooni ratifitseerinud.
Näiteks Soome ratifitseeris konventsiooni 1990. aastal, esimesed asjad sealt jõudsid kohtusse 1994. aastal ja olid arutusel 1995. aastal.
Kas te ei karda, et Eestist võiks hakata tulema kaebuste laviin?
Ma ei usu, et neid kaebusi pakkide viisi tulema hakkab. Tuleb tähele panna, et kaevata saab vaid nende inimõiguste ja vabaduste rikkumiste peale, mis on toime pandud alles pärast seda, kui konventsioon on vastava riigi, antud juhul Eesti suhtes jõustunud.
Paraku ei ole konventsioon Eesti suhtes praegu jõus.
Seda tõesti. Eesti on küll alla kirjutanud nii konventsioonile kui selle lisaprotokollidele 14. mail 1993 ja see oli ka tingimuseks, et Eesti üldse võetaks Euroopa Nõukogusse.
Siiani ei ole aga Eesti konventsiooni ega selle lisaprotokolle ratifitseerinud. Aegajalt on Euroopa Nõukogu ametiisikud seda ette heitnud, sest lubadus oli need kahe aasta jooksul ratifitseerida.
Kuhu asetuks ratifitseerimise järel Euroopa inimõiguste konventsioon Eesti siseriiklikus õigusaktide hierarhias?
Eri riikides on erinev lähenemine mitte ainult sellele konventsioonile, vaid ka teistele rahvusvahelistele lepingutele ja rahvusvahelisele õigusele. Üks lähenemine on selline, et rahvusvaheline õigus on siseriikliku õiguse osa konstitutsiooni tasemel. Otseselt on seda öeldud Austrias, kus konventsioonile on antud põhiseadusega võrdne staatus.
On ka riike, kus konventsioon ei ole vahetult kohaldatav. Seal leitakse, et siseriiklik õigus ja rahvusvaheline õigus reguleerivad erinevaid valdkondi ning seetõttu pole konventsioon vahetult kohaldatav.
Näitena selliste riikide kohta võib nimetada Suurbritanniat ja Iirimaad, aga ka Skandinaaviamaid, välja arvatud Taani.https://dc432bdd16b6c9c80700f0810dfd92b9.safeframe.googlesyndication.com/safeframe/1-0-38/html/container.html
Kolmas on vahepealne lähenemine, mille järgi konventsioon on siseriikliku õiguse osa, aga õigusaktide hierarhias on ta kõrgemal kui seadused, kuid madalamal kui põhiseadus.
Sellise suhte esindajaks on Prantsusmaa, kus konventsioon on põhiseaduse ja teiste seaduste vahel.
Eesti põhiseadus sätestab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Samuti on põhiseaduses kirjas, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Eesti sarnaneb selles mõttes Prantsusmaaga.
Kuivõrd on Eesti seadused kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni nõuetega?
Konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamise käigus moodustati valitsuse juurde töörühm, mis analüüsis Eesti seadusi.
Midagi päris hullu just ei ole, kuid tuleb tõdeda, et paljud seadused ei ole konventsiooniga päris kooskõlas ja osa seadusi on puudu, nagu näiteks ebaseadusliku vahistamisega seotud kahjude kompenseerimise seadus.
On aga ka päris drastilisi näiteid – puudu on palju seadusi, mis puudutavad kaitsejõudusid. Nende suhtes on kasutusele võetud ennesõjaaegsed õigusaktid, mis ei vasta praegustele tingimustele ja on vastuolus ka põhiseadusega.
Näiteks on Eesti kaitseväes distsiplinaarkaristuse seaduse alusel võimalik määrata ka vabaduskaotuslikke distsiplinaarkaristusi, mida konventsiooni ja põhiseaduse kohaselt võib teha üksnes kohus.
See ennesõjaaegne distsiplinaarkaristuste seadus on muide kehtestatud valitsuse avaldamata korraldusega 9. jaanuarist 1992. Juba ainuüksi see, et seadus on kehtestatud valitsuse korraldusega, on täielik absurd.
Täiesti reguleerimata on meil elu võtmise küsimused, nagu abort, mis on praegu paika pandud ministeeriumi määruse tasemel, peaks olema aga seadusega.
Ka täitemenetluse seadustik ja kriminaalmenetluse seadustik tuleks kriitiliselt üle vaadata.
Konventsiooni artikkel 10 kaitseb õigust sõnavabadusele, kuid lubab teatud juhtudel seda seadusega piirata. Meil puudub aga seadus, milles need piirangud oleksid sätestatud.
Eestis on teravat vaidlust tekitanud konventsiooni lisaprotokoll number kuus, mis käsitleb surmanuhtluse keelustamist. Kas konventsiooni ratifitseerides võib Eesti jätta protokolli ratifitseerimata?
Et tegemist on eraldi lisaprotokolliga, siis ratifitseeritakse ta konventsioonist eraldi. Oli lisaprotokolle, mis on praeguseks konventsiooni inkorporeeritud, on aga protokolle, mis on vaadeldavad eraldi ja mis tuleb ka eraldi ratifitseerida.
Kui konventsiooni ratifitseeritakse, siis ei pea sellega ilmtingimata kaasnema lisaprotokolli number 6 ratifitseerimine, aga kuna Eesti on sellele lisaprotokollile alla kirjutanud, on muidugi raske õigustada Euroopa Nõukogu ees, miks seda siis ei ratifitseerita. Allkiri on ju antud ja sellega on väljendatud riigi suundumust ja soovi.
Ratifitseerimist on ka valitsuses arutatud, kuid jälle on kerkinud probleem selle surmanuhtluse protokolliga. Minu teada ootab valitsus veebruariks kriminaalpreventsiooni nõukogu seisukohta ja seejärel otsustatakse, kas konventsioon esitatakse ratifitseerimiseks koos kuuenda lisaprotokolliga või ilma. Ja muidugi ei tähenda isegi koos protokolliga esitamine, et Riigikogu selle protokolli ratifitseerib.
Millises suhtes selle lisaprotokolliga on teised riigid?https://dc432bdd16b6c9c80700f0810dfd92b9.safeframe.googlesyndication.com/safeframe/1-0-38/html/container.html
Sellele protokollile ei ole alla kirjutanud Leedu, samuti Poola, Bulgaaria, Küpros ja Iirimaa ning Türgi ja Suurbritannia.
On riike, kes on alla kirjutanud, kuid ei ole veel jõudnud seda lisaprotokolli ratifitseerida, näiteks Sloveenia, Rumeenia ja Eesti.
Siiani on olnud Eestis põhiline argument, miks ei peaks seda protokolli ratifitseerima, et kuritegevuse tase on kõrge ja et teisel viisil ei saa ohjeldada kuritegevust.
Karistuse eesmärk on ühelt poolt individuaalne preventsioon – see, et isik ei paneks enam toime uusi kuritegusid – ja teiselt poolt üldpreventsioon: et see oleks hoiatuseks teistele, et nad ei paneks toime kuritegusid.
Kui üksikisiku suhtes surmanuhtlus täide viiakse, siis ei saa ta kahtlemata enam kuritegu toime panna. Iseküsimus on, kas see on eetiline, et riik võtab endale mõrtsuka rolli.
Väide, et surmanuhtlus hoiaks ära teiste poolt kuritegude toimepaneku, on tõestamata.
Oletame, et on toime pandud kaks analoogilist väga rasket kuritegu, kas tapmist või vägistamist. Ühel juhul on kõik väga selge ja hästi tõendatud, teisel juhul on tõendeid suhteliselt vähe.
Üldjuhul lahendavad kohtunikud asja nii, et seal, kus asi on selge, võidakse ka surma mõista. Asjas, kus on tõendeid vähe, kardetakse otsust teha ja eriti surmamõistvat otsust.
Seega võidakse ühe ja sama teo eest mõista erinev karistus, tuleb arvesse võtta ka kohtuvea võimalikkust.
Üldiselt on avaldatud arvamust, et surmanuhtluse kasutamine on nõrga riigivõimu jõudemonstratsioon.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Arvamus – Priit Uring: Kas Päts ja Laidoner küüditati? [….] Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Päts. […]
Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: „Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…“ [1] Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.
Sama trükise lk 49 algab järgmiselt: „Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan (Ivan) Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penza linna. Kindralile anti viietoaline korter (aadressil Gogoli 36) ja 500-rublane pension…“ Tegelikult Laidoner arreteeriti Venemaal samuti ligi aasta hiljem, samuti 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algusega ja paigutati riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi Penza oblastivanglasse. Mida ütles Päts ise oma „küüditamise“ kohta? Viidatud trükises lk 19 asub info kambriagentide teadetest: „Oma sõidust NSVL-i rääkis ta: „See algas Leningradis šampanjaga ja lõppes sellega, et tassisin paraskit ja pean taluma metsiku kultuuritu baškiiri jämedusi…“
Maria Laidoneri kirja kohaselt nägi aga nende „küüditamine“ välja niimoodi: „Moskvas meid paigutati ühte sisekomissariaadi suvilasse. JL küsis meie juurde „akrediteeritud“ vene ametnikult: „Kui kaua hoitakse meid niisuguses seisundis?“ „Kuni sõja lõpuni Euroopas. Pärast seda võite elada, kus soovite.“ Viie päeva pärast viidi meid Pensa linna. Seal eraldati meile ühes majas II korrus. Elamistingimused olid rahuldavad. JL-e maksti kuus 2000 rubla personaalpensioni. Öösiti oli maja valve all, päeval võisime vabalt liikuda linnas…“[2]
See, mida järjekindlalt nimetatakse Pätsi ja Laidoneri küüditamiseks, kujutas endast administratiivkorras väljasaatmist. „Pätsile on antud 5-toaline korter (ühekorruseline hoovimaja) täielikult mööblis, veevarustuse, vannitoa, kanalisatsiooni ja elektrivalgustusega. Maja juures on väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. Aed on valgustatud… Majateenijaks on Pätsi palvel saadetud Jelizaveta Geleva, sündinud 1918. aastal. Juhuks, kui Päts soovib kasutada autot, oleme valinud eesti keelt oskava autojuhi.“[3] Kuni nende tegeliku arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ja nende üle teostatud administratiivjärelevalvet võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis jm Nõukogude impeeriumis. Pole kuulnud, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest küüditatuist oleks pärast loomavaguniga sihtkohta jõudmist pakutud šampanjat, antud tasuta maja, korter, pension, teenijad, autojuht ja rohtaed. Ometi on meil inimesi, kes tahavad musta valgeks rääkida ja väita, et nii Päts kui Laidoner jagasid eesti rahvaga ühist saatust ja kannatusi. Nii püütakse tookordsetest agressori käsilastest teha ohvrid.
Enn Tarvel: „Ebaadekvaatne olukorra hinnang läks nii kaugele, et Päts ei uskunud, et ta võidaks küüditada Venemaale… Raske on kõike teisiti seletada, kui et president (ja võib-olla ka ülemjuhataja) lootsid kindlustada endale isikliku olukorra ja positsiooni kommunistlikkus režiimis. Jääb mulje, et NSV Liidu võimuesindajad olid jaganud neile kindlaid isiklikke lubadusi. Muidugi, igavesti jääb teadmata, kas, milliseid, millal, kus. Ometi on tõsiasi, et Pätsu ja Laidoneri saatus kujunes märksa leebemaks kui nende võitluskaaslastel.“[4]
Teatavasti Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku kümme isikut: Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul kaheksa riigimeest, kes kas mõrvati või surid vangistuses. Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud põgeneda Rootsi. Ja imelikul kombel ning kahtlustäratavatel asjaoludel pääses vaenlase küüsist ka Konstantin Päts.
Kahjuks olin nende seas, kes aastakümneid ei teadnud fakte, mille abil saab ja võib müüte ümber lükata. Ja nii ka mina, kes ma olen sündinud Teise maailmasõja ajal ning pärast seda ära elanud omaenda kodumaal tsiviileluks maskeeritud Vene ikke tingimustes oma nooruse ja meheaastad, laulsin nii mõnigi kord koos teistega pidudel, kokkutulekutel, sünnipäevadel ja saunaõhtutel siirast sümpaatiast kantuna üht rahvalikku laulu, mille algupäraseid sõnu sageli suure rõõmuga muudeti. Seda oli tõesti mõnus laulda, eriti vindise peaga, mil see tundus isegi nagu mingi julgustükina: „Ma tahaksin kodus olla / kui käibel on Eesti sent / kui Laidoner juhatab väge / ja Päts on president.“
Enam-vähem tõelähedase hinnangu Pätsi kohta on andnud hoopis Seppo Zetterberg, kes kirjutab 1940. aasta suvesündmuste kohta järgmist: „Päts oli tegeliku võimu kaotanud juba 17. juunil ja 21. juuni ning 21. juuli vahelisel ajal ei langetanud ta omaalgatuslikult enam ühtegi otsust ega andnud ainsatki määrust: kõik sellised – neid oli vähemalt poolteistsada – valmistas ette ja osalt allkirjastas Varese valitsus, kes sai selleks juhtnöörid Nõukogude saatkonnalt. Neil nädalail oli Päts sõna otseses mõttes nukupresident.“[5] Pätsi-Laidoneri kohta sobib hästi üldtuntud fraseologism: mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Neid kaht inimest hinnati okupeeriva riigi poolt vaid niikaua, kuni neist oli kasu. Kui neid enam ei vajatud, siis võisid nad minna, küll mitte omatahtsi, vaid venelaste suva kohaselt ja ikka NSV Liidu avarustesse. Seal said nad aastakese Stalini armust kopsakat pensioni, kuid torgati seejärel ikkagi trellide taha nagu paljud teisedki Kremli saatanliku peremehe kaastöölised või käsilased.
Tagantjärele on teada, et vapsid ei kavatsenudki vägivaldset riigipööret, aga kuulujutud sellest olid laialt liikvel. Nüüd teame, et need kuulujutud tulid kuidagi eriliselt kasuks Pätsi-Laidoneri pahaendelistele kavatsustele ja andsid alusetu õigustuse nende endi seadusevastasele võimuhaaramisele ning sellele järgnenud alusetule õiguslikule arveteklaarimisele vabadussõjalaste juhtidega ning sadade teiste liikmetega. Ja sinna oligi maetud kurja juur ning külvatud hävingu alge, mis mõne aasta pärast kasvas iseseisvust ja riiki vastupanuta maa pealt pühkivaks poliitiliseks ja sõjaliseks katastroofiks.
Kuid annan korraks uuesti jutujärje juba venelaste küüsis oleva Pätsi kätte. Seda jälle kahjuks vaenlase algatatud kriminaaluurimise materjalide põhjal. Nimelt ilmneb toimikusse lisatud nn agentuurandmete teadetest 28. jaanuarist 1941 järgmist Pätsi enda poolt väljendatud minakesksete hoiakute kohta: „Kui Vene väed 1939. aastal Eestisse tulid, andsin nõusoleku, sest mõistsin, et see on tugevama poliitika: nad on tugevamad, meie nõrgemad, me oleme väike riik. Aasta pärast öeldi meile, et ma ei pidavat lepingust kinni, püüdvat seda rikkuda. Allusin jällegi. Mõistsin: kui tulevad uued ajad, las siis juhivad riiki uued inimesed.“
Eelnev tekst oli juba peaaegu avaldamiseks valmis, kui müügilettidele ilmus ENSV kõrge julgeolekutegelase Vladimir Pooli 2020. aasta üllitis Pätsi ja tema pere saatuse kohta pealkirjaga „Konstantin Päts, vang nr 12“. Kuigi ajaloolane Jaak Valge on arvamusel, et seda raamatut ei peaks üldse lugema, vaatasin siiski trükise teemakohase huvi pärast korduvalt üle. Jah, tõsi ta on, et see ongi suures osas tõeline rämps. Ajaloolisest usutavusest on asi kaugel. On küsitav, kas teose autoriks märgitud isiku poolt omal ajal nuhkide kaudu saadud ja üha korduvates ning peagi häirivalt tüütuks muutuvates allikatähenduseta ettekannetes, millest see suures osas koosneb, on üleüldse midagi tõsiseltvõetavat. Kui, siis ainult kokkulangevuste puhul muude tagantjärele teatavaks saanud tõenditega.
Ometi leidub ka selles rämpsüllitises kaks tähelepanuväärivat kohta. Leheküljel 163 on ära toodud viide Baškiiria NSV riikliku julgeoleku rahvakomissari, julgeolekukapten Sokolovi 4. juuli 1941. aasta ettekandele „NSVL NKGB 3. Valitsuse ülemale“, kust nähtub, et Konstantin Pätsi arreteerimisel Ufas 26. juunil 1941 toimunud läbiotsimise käigus konfiskeeriti raha ja väärtasju järgmiselt: kullas 240 dollarit, 565 Eesti krooni paberrahas, 500 Soome krooni, 880 Ameerika krooni (sic!), Inglise Panga puhtaid tšekke 8 tk, kuld- ja hõbeasju (sõrmused, käevõrud, kellad jne) – 26 eset. Seega on tänapäeval ilmselt tahtlik vassimine nimetada küüditamiseks Pätsi ja tema lähedaste Venemaale väljasaatmist koos varakoormate, mitmesuguses vääringus raha ja kuldesemetega.
Teine tähelepanu vääriv asjaolu ilmneb selle rämpsüllitise lõpus leheküljel 291 ära toodud Küllo Arjaka järelsõnast. Ja nimelt: Pätsi minia Helgi-Alice Pätsi mälestuste kohaselt enne Konstantin Pätsi äraviimist Kloostrimetsa talust 30. juulil 1940 oli Päts nädal varem öelnud Helgile, et võib-olla tuleb tal mõneks ajaks sõita Venemaale ning Helgi koos nelja- ja seitsme-aastase lapsega tulgu kaasa. Seal ei juhtuvat nendega midagi, „siin on ohtlikum“. Sellest viimasest mälestusekillust on nüüdseks selgunud ütlemata kurb ja traagiline tõsiasi, et Päts ise kutsus endaga kaasa Venemaale „ohutusse“ kohta, tegelikult aga hukatusse, ka oma lähedased pereliikmed.
Lõppkokkuvõttes viis Pätsi-Laidoneri tandemi omaaegne autoritaarne poliitiline valearvestus (et mitte öelda reetmine) täieliku krahhini ja hukatusse nii neid endid kui ka Eesti riigi. Ja selles peitub põhimõtteline erinevus Eesti ja Soome vahel. Seda ei tohi unustada.
[1] President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees : dokumente ja materjale [K. Pätsi ja J. Laidoneri toimikutest]. Eesti Teaduste Akadeemia 1993, lk 5.
[2] Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse 1988. aasta väljaanne, IV köide, kogud XX–XXV 1985–1987, lk 854.
[3] President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, lk 9.
Eesti Kaitse Liit – 1. osa: Omakaitse ja Eesti Vabariigi sünd: Kes pole elanud kaasa selle revolutsiooni mürgiste uimade aegu, see kahtlemata küsib, kuidas oli võimalik, et käputäis enamlasi lõi Tallinnas olukorra, milles vallutasid võimu? Näiteta on seda seletadagi raske. Võimu ei haaranud nad mitte oma reaalse jõu üleolekuga, vaid meie inimeste kõlbelise jõu hävitamisega. […]
Allikas: Eesti Kaitse Liidu ajalugu, Eesti Kaitse Liidu Tallinna Maleva Staabi väljaanne ja kirjastus, Tallinn 1934
Saateks
Käesoleva teose koostamise mõte tekkis Tallinna maleva pealikul ja juhatusel juba paari aasta eest. Juhatus arvas, et see peaks peale maleva 10-aastase tegevuse ülevaate käsitlema ka maleva eelkäivat Tallinna omakaitset, selle sündi ja arenemist, siis vabadussõjaaegset Eesti Kaitse Liitu, mille otsese jatkuna organiseerus 1. detsembril 1921*. a. Tallinna malev praegusel kujul. Juhatus asus selle mõtte teostamisele maikuus (prot. 16. maist 1934. c l .nr. 14/160 § 5), millal otsustas maleva ajaloolise teose materjalide kogujaks, korraldajaks ja käsikirja koostajaks paluda õpetaja~ajaloolase R. Stokeby. Maleva arenemiskäigu vaatlus ulatub tema sünnist 1. oktoobrist 1917. a. kuni senini. Et see töö tuli teha kaunis kiiresti, ainult mõne kuu jooksul, siis tuleb paratamatult veel mõndki lugejal lahkesti vabandada.
Maleva pealiku ringkirjaga 22. maist 1934. a. nr. 445 paluti malevkondades koguda kirjutusi, pilte, mälestusi ja muud seks tarvilikku materjali ning olla abiks ajaloo koostamisel. Suvise puhkeaja, Neeruti manöövrite ettevalmistuste ja muude asjaolude tõttu hilistus käsikirja valmimine ega jõutud raamatut välja anda 11. novembriks nagu sooviti. Käsikiri on mitmeti tunduvalt lühendatud maleva pealiku ja juhatuse poolt, et raamat ei saaks liig suur. Ta on püütud kirjutada võimalikult objektiivselt, tugedes mitut liiki materjalidele. Käsikirja on keeleliselt silunud eesti keele õpetaja Rich Kress.
Väljaande ilmudes võlgneb maleva juhatus tänu endisele pealikule kol. F. Pinkale, malevkondade ja eriüksuste pealikutele ja juhatustele, kaitseväe ajaloo arhiivi juhatusele, kelle lahkel vastutulekul oli võimalik hankida materjale; samuti Tehnil. malevkonna pealikule A. Tääkerile diagrammide joonistamise eest ja paljudele teistele.
Leidku käesolev teos lahket vastuvõttu mitte ainult kaitseliitlaste peres, vaid ka laiemais ringkonnis ja koolinoorsoos.
Roska J. Kindral-major, Kaitseliidu Ülem
Lints, R. Major
Pinka, F. kol.
Omakaitse (Vene ajal)
1. Omakaitse organiseerimine ja tegevus kuni oktoobri riigipöördeni.
Eesti rahvas ei saanudki õieti veel maitsta 1917. a. revolutsioonist loodetud vabadusi, kui juba Tallinna kogunenud vene sõjaväelased ja vabrikutöölismassid hakkasid pidurdavalt mõjutama Eesti autonoomsuse arendamist, sest nad ei tunnustanud ühise Venemaa jagamist. Oma arvulise kui ka jõulise ülekaalu tõttu nad moodustasid T. S. S. nõukogust ja selle täidesaatvast komiteest organid, mis seadsid endale sihiks vallutada kõik võim ja hajutada eesti rahvuslikud organisatsioonid. Ses suhtes kohapealsed tsaristliku Vene tšinovnikud olid solidaarsed enamlastega. Juba varakult nad asusid ründama kubermangu komissari J. Poskat, ajutist kubermangu Maanõukogu ja Maavalitsust. Eesti rahvusväeosade organiseerimist püüti kõigiti takistada ja nendes distsipliini hävitada. Juba juunis jõuti eesti rahvuslike lippude mahakiskumisest kubermangu komissari tagandamiseni. Nii pidi eesti rahvas jatkama vana võitlust rahvusliku olemise eest, seekord aga hoopis kardetavama vastasega — harimatu vene massiga. Venemaa jagamatuse ideedele lisandus abitegurina üha tugevam enamlus, kes „kõigi maade tööliste” nimel algas võitlust rahvusliku Eesti enesemääramise vastu. Enamlike partei liigete arv oli tõusnud mõne kuuga sadadest tuhandeini ja nende mürgine propaganda tegi vene väeosadest korratud karjad, kelle lähemad sihid olid vaid röövimine ja vägivallatsemine. Pealegi enamlased hakkasid oma võimu kindlustamiseks juba aprillis organiseerima reaaljõuna punakaarti. Kogu sündmuste areng ennustas kodanikele raskeid päevi just oma riigi sõjaväemasside poolt.
Avalik korrakaitse — rahva miilits oli kõigi nende ohtude vältimiseks liig nõrk, mistõttu Tallinna kodanikud pidid enese kaitseks ise organiseeruma. Riia langemine 21. augustil 1917. a. sakslaste kätte sundis asuma juba mingile kodanike omakaitse organiseerimisele*. Oli just viimne tugevamini kindlustatud kaitsejoon põhjas vallutatud ja seega vaenlasele avanenud tee Baltimaile.
Riia langemine tõi Lõuna-Baltimaalt sõjapõgenike laine Tallinna. Paanilist taganemist alustas ka vene sõjavägi. Teati ju vene demoraliseerunud vägede taganemist, mida saatis varanduste röövimine, lõhkumine, põletamine ja elanike tapmine. Segaseid aegu kasutades asuvad ka revolutsiooni ajal vanglaist vabanenud roimarid ja muu tume ollus varastama ja röövima. Liivi kubermangus need olid juba alanud. Nii vene taganevad omad väed olid palju ohtlikumad vaenlasest. Ühesõnaga, vene vägi oli muutunud mingiks Wallensteini röövpandeks.
Samal ajal enamlased vallutasid ka Tallinna T. S. S. täidesaatva komitee. Võim oli peaaegu täielikult libisemas enamlaste kätte, kelle aktiivsemad massid koosnesid eesti rahva huvide vastastest venelasist ja lätlasist. Mõned Tallinna eesti seltskonnategelased otsustasid nende hädaohtude vastu asuda Tallinna kodanike organiseerimisele. Augusti lõpul peeti advokaat (Saar-) Keerdi korteris sellekohane koosolek, kus moodustati „Tallinna elanikkude Omakaitse asutav komitee”, mille esialgseiks korraldajaiks jäid L. Keerd ja lpn. Lagus. Et organisatsiooni ei pääseks usaldamatut ollust, pidi liikmetevõtt toimuma seltside ja muude organiseeritud ettevõtete kaudu, kelle esitajaid kavatseti kutsuda 2. septembri 1917. a. õhtuks „Eesti Sõjaväelaste Kodu” ruumidesse Brokusmäele 14—2. Mõnesuguste takistuste tõttu koosolek toimus alles 9. septembril sealsamas.
Sellele koosolekule oli kutsutud vaid tähtsamate seltside ja asutuste nagu Eesti Ajut. Maavalitsuse, linnaameti j. t. esindajad, et suuremaks koosolekuks saada nende kõlbelist toetust ja et omakaitse asutamise mõtet süvendada kindlates enamlusvastastes ringkondades. 9. septembri koosolek, omades veel informatsiooni iseloomu, tunnustas siiski kodanike omakaitse asutamise hädatarvilikuks ning soovitas kokku kutsuda seltside, ametiühingute j. m. esindajate üldkoosoleku organisatsiooni laiemale alusele seadmiseks. Järgmine Omakaitse asutamise üldkoosolek määrati 18. septembriks samas „Eesti Sõjaväelaste Kodu” ruumides Brokusmäel. Sinna kutsuti ajalehe kaudu (Pvl. 13. IX. 17) kõigi Tallinna seltskondlike asutuste, tööliste ühingute, ametiühingute, aateühingute, seltside jne. esindajad. Edasi põhjendati omakaitse asutamise tarvidust päevasündmustega. „Kui nüüd looduse poolt nii tugev kaitseliin Riia all, mida pealegi kaks aastat kõigi abinõudega ja sõjamoonaga varustati, läbi murti, siis ei ole põrmugi kindlustust, et vaenulised väed edasi ei tungi ja Tallinna ka Riia saatus ei taba, et linnaelanikke metsikud röövsalgad tapma ja rüüstama ei tule. Sellepärast on iga arusaaja inimese kohus mõtelda, aru pidada ja abinõusid otsida, kuidas oma perekonda, iseennast ja rahulisi elanikke hirmsa saatuse eest hoida ja mitte abitult röövlite tapariistade alla jätta… Sellest kõigist järeldades jääb ainult üle oma abi peale toetada, see on: linnaelanikkude enese kaitse korraldus luua.” Põhja-Eesti oli juba oma kulul saanud tunda sõdurite röövimisi Dankovski ja Mazalski polkude ümberpaigutamise puhul. Tallinnas tegid vägivalla teod kodanike öise liikumise ja julgeolu hoopis võimatuks. Miilits nende takistamiseks oli nõrk, ometi registreeris ta neid, mis põhjustasid kaebusi kui kubermangu komissari nii T. S. S. nõukogu ees ja ka ajalehis. Vastutustundeta nõukogu pidas seda eneselegi piinlikuks, eelkõige aga enamlusvastaseks propaganda materjaliks. Ta soovitas miilitsameestele ettekirjutusega keelata röövjuhtumite kohta protokollide koostamist, et asi kokkuleppe teel lahendada!
Liivimaal vene taganevad väed olid riisunud ja tapnud rahulikke elanikke õige laialistel aladel ning muutnud mõisu ja küli varemeiks.
Niisiis, vene sõdurite aplad massid, kriminaalse kalduvusega ollus ja võimuhaarav enamlus sundisid Tallinnas kodanikke vaatamata rahvusele ühinema omakaitse korraldamiseks.
Enne 18. septembri koosolekut Joh. Pitka ja kaupmees Ed. Saarepera töötasid välja omakaitse põhikirja kavandi, mis võeti 18. septembri koosolekul ka vastu.
18. septembriks oli löönud omakaitse tarvidus seltskonnas juba nii läbi, et koosolekul olid esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Juhatajaks valiti kaupmees Ed. Saarepera ja protokollijaks Peeter Parikas. Ka seal tunnistati (3 häälega vastu) omakaitse organiseerimine tarvilikuks.
See koosolek andis omakaitsele varem väljatöötatud ja Peeter Suure merekindluse komandandi Leskovi poolt heakskiidetud põhimõtete alusel kindla kuju. Koosolekul viibijad tunnistasid end „Tallinna elanikkude omakaitse nõukoguks“, kuhu võisid esindamata ühingud veel saata oma saadikuid. Nõukogu valis 9-liikmelise juhatuse või „Täidesaatva komitee“, nagu ses revolutsiooni meeleolus nimetati seda. Täidesaatvasse komiteesse kuulus
– 4 eestlast: 1) Tall. T. ja S. S. nõuk. liige Viktor Kraut; 2) kaupmees Eduard Saarepera; 3) Tall. äriteenijate ametiühisuse esimees Alfred Rossmann; 4) Laevasõidu edendamise seltsi “Laevanduse” esimees, kaugesõidu kapten Johan Pitka; – 2 venelast: 1) kaupmees Nikolai Ivanov, 2) Linnapanga juhataja Ivan Winogradov; – 2 sakslast: 1) kaugesõidu kapten Georg Brockhausen 2) ja aadlik Ernst von Lilienfeldt; – 1 juut: ärimees Benzion Gudovsky;
Revisjoni komisjoni eestlased: Alevi tuletõrje seltsi abiesimees Arnold Anderson ja Eesti panga laekur Johannes Soonike; venelane, vene seltsk. ühenduse esimees Aleksander Lionov; sakslane pangaametnik Klaus Scheel ja juut veoäripidaja Levinovitš.
Täidesaatev komitee kasutas talle antud õigusi, koopteeris juure advokaat L. Keerdi ja Tall. Tuletõrje ühingu peamehe J. Toffelmanni. Edasi Täidesaatev komitee valis enesele asjaajaja-juhatuse:
– esimees Ed. Saarepera, abi Ivanov, – sekretär L. Keerd, abi Gudovski ja – laekuriks v. Lilienfeldt.
Siit järgneb, et Kaitseliidu sünnipäev tuleks paigutada ta õigele asutamispäevale 1. oktoobrile (vana kal. j. 18. september). Et ta siis kandis teist nime, pole oluline.
Juba sellel koosolekul tuli kokkupõrkeid enamlastega, kes tahtsid omakaitse organisatsiooni viia sõltuvusse T. S. S. nõukogust ja sellega rakendada kogu ettevõtet enamluse teenistusse. Et neid oli vaid 8 isikut, enamlusmeelsete velskerite, autojuhtide, kojameeste, trüki-, jahu-, kivi-, metallitööliste ja Töölisvanemate keskkomitee esindajad, siis nad lahkusid protestides koosolekult. Need ühingud jäidki omakaitsest eemale.
25. septembril pöördub T. E. O. täidesaatev komitee jälle Tallinna elanike poole üleskutsega rahvusele, usule ja maailmavaatele vaatamata astuda omakaitse liikmeks. Et kriminaalset ollust eemale hoida, nõuti siiski igalt kandidaadilt soovituskirja mingilt seltsilt, ühingult või omakaitsele tuntud usaldusväärselt isikult. Liikmeid tuli omakaitsesse õige hoogsasti väga mitmesugustelt kutsealadelt, enamasti siiski seltskondlikest organisatsioonest, ametiasutusist ja äri ettevõtteist. Omakaitse tegevusest võtsid osa Tallinnas asuvad eesti ohvitserid, ja patrulliteenistuses käis Tallinna eesti sõjaväelaste formatsioon, millest hiljem moodustati 3. eesti polk.
Isegi „Eestimaa Vigastatud Sõjameeste Ühisus” korraldas end omakaitse teenistuseks.
Omakaitse majandus baseerus peamiselt liikmete 1 rublalisele liikmemaksule ja vabatahtlikele ühingu ja ettevõtete annetusile. Mõisnike Krediit-Kassa annetas kohe omakaitsele 1000 rubla ja palus ühtlasi eesti sõdureid endale kaitseks. Tallinna Eesti Laenu ja Hoiu-Ühisuselt saadi 500, „Lootuse“ seltsilt 200 rubla ja veel paljudelt teistelt.
Raskem oli relvastuse küsimus. Olgugi, et neid sellal juba libises mitmesugusel teel rahva kätte ja oli võimalik saada väeosadeltki, aga see tõmbas T. S. S. nõukogu tähelepanu omakaitsele ja äratas energilist vastutöötamist enamlaste poolt.
Põhikiri oli üldjoonis välja töötatud ja omakaitse nõukogu poolt vastu võetud. Aga kogu omakaitse organisatsioonil puudus veel ametivõimude tunnustus. Kubermangu komissari kompetentsi ei kuulunud selle kinnitamine. Oma sõjaliselt iseloomult see pidi alluma kindluse komandandile Leskovile. Viimane suhtus juba algusest peale omakaitsele heatahtlikult, lootes temast korralagedas Tallinnas väärilist korrakaitsjat.
Omakaitse rahuliku organiseerimisega ei jõutud veel lõpule, kui sõjalised sündmused sundisid seda kiirendama. 29. septembril viskasid sakslased Tagalahes dessandi maale ja hakkasid saari vallutama. Sellega vaenlane oli astunud Eesti pinnale. Elanike paanilist põgenemist ei olnud sellisel määral kui Riia langedes. Seda rüüstavamalt hakkasid saartelt ja Läänemaa randadelt taganema vene väeosad. Nad pidasid endid üles kui vaenlase maal! Ja ei olnud ühtki võimu neid takistamas. Kui oli taanduvaid sõdureid vähe, siis nad vaid varastasid; oli neid massiliselt aga rohkem, siis võeti vägivallaga. Omanikud ja miilitsamehed kihutati tapmise ähvardusel eemale ja rööviti, mis meeldis või saadi kätte. Varsti olid põgenevate sõdurite jõugud Tallinnas, kus oli igapäev karta kindluse rahutute polkude poolt linna avalikku rüüstamist.
Nende sündmuste mõjul hakkas Tallinna omakaitsesse koonduma uusi liikmeid. 8. oktoobril oli neid juba arvult 2500. Kindluse komandant oma väeosi kartes lõpetab 7. oktoobri sundmäärusega õhtul kella 10 kuni hommiku kella 6 linna tänavail igasuguse erilubadeta liiklemise. Järgmisel päeval ta annab päevakäsuga Tallinna elanike omakaitse põhikorraldusele oma sanktsiooni, milles lahendatakse omakaitse vahekorrad sõjaväelise patrulliga ja miilitsaga, õhtu koosolekul võtab omakaitse nõukogu selle korralduse vastu.
6. kuni 10. oktoobrini luuakse selle alusel linnas miilitsa jaoskondade järgi 6 omakaitse jaoskonda. Jaoskond jaotati omakorda rajoonidesse. Tänavaile pandi õhtuti patrullkonnad, eesti polgu sõdurid ühe või kahe omakaitselase juhatusel. Omakaitse liigegi oli relvastatud ja ta kandis tunnusena Tallinna linna värvi — sini-valgetriibulist käesidet vasemal ülakäisel jaoskonna ja rajooni märkidega. Tänavpatrullid olid väljas õhtul kella 6 kuni kella 6 hommikul kolme vahetusega.
1. jsk. pidas oma suurema organiseerimiskoosoleku 10. okt. Girgensoni tn. 6. linna algkoolis; 2. jsk. — 9. okt. Narva mnt. 40 kontrollpalati ruumides; 3. jsk. — 10. okt. Tartu mnt. 35 koolimajas; 4. jsk. — 8. okt. Ahju tn. Kirsipuu koolimajas; 5. jsk. — 9. okt. Kordese tn. 4 Westholmi koolimajas ja 6. jsk. — 9. okt. Toomkooli ruumides Kooli tn. 11.
„Estonia” teatri näitlejad ja muu rahvas moodustavad teatri ja selle ümbruse kaitseks 32-liikmelise omakaitse erirühma. Nende hulgas ei puudu ka prouad H. Einer ja B. Kuuskman.
Realkooli vanemate klasside õpilased moodustasid õpetaja õunapuu organiseerimisel oma eri-õpilasroodu. Nende eeskujul organiseerusid ka gümnaasiumi ja kaubanduskooli õpilased. Juba Maailmasõda oli äratanud õpilasis suurt huvi sõjaväeteenistuse vastu. Nüüd anduti asjale seda hoogsamini, et küsimuses oli oma kodulinna julgeolu kaitse. Neil ajul süvenes ja levis omariiklusidee. Kui elukogenud mehed selle võimalustes kahtlesid, siis isamaalikult häälestatud koolipoisid võtsid asja palju reaalsemalt.
Samal ajal organiseerusid Nõmme elanikud omakaitsesse. 10. oktoobril peeti Nõmme Heategeva seltsi ruumides ühine suurem koosolek, millega pandi alus sealsele omakaitsele.
(Kaitseliidu jaoskondade sünnipäevadeks tuleks lugeda 1917. a. oktoobri algpäevi, kuna nad tegelikult organiseeriti.)
Oktoobrikuu esimene pool möödus Tallinnas omakaitse vaimustatud propaganda tähe all. Ühine oht sidus kõik mitteenamlikud kodanikud oma vara, perekondade ja elu kaitseks.
Juhatusliikmed Pitka ja teised käisid jaoskondades organiseerimist juhtimas ja aitamas. Kogu asja organiseerimise raskus lasus Pitka ja Saarepera õlgadel. Kaasa aitasid Soonike, majavanem Max Tiido ja teisi. Juhatuse liige Gudovski oli usin liikuma, miks teda kasutati adjutandina. Ka omakaitse ümber koondunud sakslasist olid mõned küllalt energilised tegelased. Von Lilienfeldt näiteks täitis laekuri kohuseid päris kiiduväärselt.
Ka 3. eesti polgu sõdureile olid need, kuigi rasked, ometi üllad päevad, millal nad ühes kodanikega asusid kodulinna kaitsma võõra vägivalla vastu. Enamlaste kihutustöö oli nõrgendanud nendegi ridades distsipliinitunnet, aga saanud linnakaitse austava ülesande endile, nad marssisid igal õhtul korralikes kolonnides Brokusmäele, omakaitse staapi ja sealt määratult jaoskondadesse patrulliteenistusse. Vene sõdurmassid imestasid ammulisui tänavail, et veel leidub selliseid korralikke väeosi kaootilises Venes. Sellega eesti sõdurid teenisid täieliku lugupidamise mitte ainult eesti seltskonnas, vaid veel suuremal määral vene sõdurite juures. Kohe lakkasid korratused ja öised ümberkolamised.
Vargaid ja sissemurdjaid tuli alul igal ööl otse teolt jaoskondadesse toimetada. Tatari tänaval läks omakaitsel ühe vene sõdurite röövpandega tulevahetuseni, kus lasti kaks venelast maha ja 3 omakaitse liiget sai haavata.
Omakaitse organisatsioon töötas esialgu julgesti ja järjekindlalt. Patrullid kõrvaldasid tänavailt eranditult iga ööloata liikuva inimese. Joobnud vene madrused ja sõduridki alistusid tänavpatrullidele aupaklikult, peamiselt eesti polgu sõdurite tõttu. Kuna omakaitselased olid nende silmis kirutud „buržuid“. Kord peeti kinni isegi kindluse komandant kontr-admiral Leskov, kes liikus ööloata ja viidi jaoskonda. Leskov oli maininud seda tihti omakaitse tegevust ülistades. Kodanikud võisid jällegi rahulikult ööd vastu võtta.
Sellal maksis Tallinnas öösiti valgustatud akende keeld. Vaenlase õhurünnakute pärast pidid õhtuti aknad olema kaetud või majad hoopis pimedad. See korraldus oma uudsusega andis esialgu piilkondadele palju tööd.
Vägivaldsete aegade ja hirmus segaste olude tõttu on jäänud meil mulje omakaitsest nagu see oleks olnud mingi kahvatu, mannetu organisatsioon. Et enamlased hajutasid ta ühekuise tegevuse järele, siis nagu tal ei olekski olnud mingit tähtsust. See pole õige.
Nende aegade kohta oli omakaitse hea organisatsioon ja tema tegevus ning tähtsus küllalt suur. Veel suuremad aga veel selle kodanike organiseerimise kogemused, traditsioonid, mida edaspidi kasutasime edukalt. Lähtudes neist seisukohtadest vaatleme teda pisut lähemalt.
Liikmeid võttis vastu ja andis välja käesidemeid ja liikmekaarte täidesaatev komitee. Liikmed jagunesid jaoskondadesse, kus nad valisid endi keskelt jaoskonna juhataja, tema abi ja kirjatoimetaja. Jaoskond jagunes suurust mööda rajoonidesse. Rajooni elanikud — omakaitse liikmed valisid endi keskelt rajooni juhataja ja tema asetäitja.
Iga jaoskonna juures moodustati arstiga eesotsas üks sanitaarrühm ja üks 20-meheline päästerühm, kes varustatud kirvestega, kangidega, labidatega abiandmiseks pommitamise ja tulekahjude puhul. Omakaitsel oli oma arstlik komitee, kelle juhtimisele kuulusid sanitaarrühmad ja haigla.
Valgustuse ja veevärgi korrashoiuks oli ette nähtud tehniline rühm, keda juhtis gaasivabriku meister.
Rüüstamise, tulekahju kui ka pommitamise juhtumiks olid välja töötatud signaalid ja omakaitse liikmeile seks puhuks määratud kogunemiskohad. Oli loodud signalisatsiooni süsteem ja patrullide varustuse hulka kuulus ka signaalipasun.
Patrull koosnes 3—6 eesti sõjaväelasest ja 1 või 2 omakaitselasest. Ta oli alatises liikumises miilitsa-posti lähedal alati abivalmis, alludes miilitsionäärile. Sõjavägede linnast lahkudes pidid neid asendama omakaitse kõvendatud patrullid ja politsei puudumisel pidi astuma viimasegi asemele omakaitse.
Täidesaatev komitee töötas tihedas kontaktis seltskonnaga ja jaoskondade juhatajatega. 14. oktoobril omakaitse liigete arv on tõusnud 3000. Sellal on elanike huvi omakaitse tegevuse vastu ka kõige suurem. Nõukogu koosolekuid otsustatakse pidada iga kuu 15. ja 30. päevale järgneval pühapäeval. Täidesaatva komitee koosolekud määrati igal nädalal esmaspäevaks, kesknädalaks ja reedeks, millest ka jaoskonna juhatajad peavad osa võtma.
Harva tuleb veel ette juhtumeid, kus patrulle revideerides ei leia omakaitse liikmeid olevat kohtadel. Peamisi sekeldusi tegid öösiti joobnud madrused ja mingid enamlaste poolt väljaantud öölubadega liikujad. Ühest küljest olud olid rahunenud. Vägivallateod harvenesid või jäid hoopis ära. Teisest küljest tõstis enamlus aga ikka ähvardavamalt pead ja selle vastu ei ulatunud omakaitse jõud.
10. oktoobril tegi enamlaste T. S. S. Keskkomitee Petrogradis riigipöörde otsuse, mille järele nad algasid Tallinnas võitlust oma tugevama vastasega — omakaitsega. 19. oktoobril nõutakse omakaitse juhatuselt instruktsiooni, mille järgi nad teostavad linnakaitset. Kuigi nad teadsid seda ise, püüti omakaitset alistada nõukogudele. Juhatus keelab oma liikmeil nüüd relvi registreerida, et enamlased võimule tulles ei teaks neid ära võtta, vaid need tuleb igaks juhtumiks ära peita.
Ühtlasi hakatakse looma tänavakomiteid, kes omakaitse likvideerimise puhul moodustaksid siiski mingi relvastatud jõu võimalike riisumiste puhul.
oktoobril kutsutakse jällegi omakaitse juhatus T. S. S. Täidesaatvasse komiteesse, kus neilt nõutakse omakaitse likvideerimist või komiteele alistumist. Joh. Pitka selgitades rahutute aegade hädaohtu rahulikele elanikele ei nõustu kummagi ettepanekuga. Ka miilitsaülem Hellat rõhutab omakaitse vajadust, milleta nõrk miilits ei suuda linnas korra eest vastutada. Omakaitse jääb küll sel puhul likvideerimata, tema tegevust vaid sallitakse, kuna enamlased ka ise ei suudaks linnas korda hoida, aga omakaitse lubavad nad „puhastada“.
Samal päeval enamlased panevad oma komissarid avalikesse asutustesse, sadamasse, jaamadesse, postile, merekindluse staapi jne. Anvelt tahtis „Estonia“ teatrilegi määrata komissari, kes oleks siis kommuniseerinud teatrigi ja lavatarbeid jaganud töölisringkondadele. Estonlased tarvitades oma näitekunsti näitlesid ka Anveldile, et neil ongi teater kommuniseeritud. Paremini seda enam teha ei saagi. Komissar jäi määramata ja garderoob, näiteseinad ja muu varandus jäi laiali kandmata. Võimu täielik üleminek oli vaid päevade küsimus.
24. oktoobril kutsutakse omakaitse nõukogu kokku. Juhatus annab aru oma tegevusest ja kujunenud olukorrast. Otsides teid enamlaste võimu vastu, otsustati linnas korrahoid formaalselt anda linna omavalitsuse hoole, kes pidi otsustama, kelle juhatuse alla jäävad edaspidi öised tänavpatrullid. See võte oli vaid diplomaatiliseks käiguks, et omakaitse elupäevi pikendada. Linnaamet ka oli enamlaste käes, aga nemadki ju vajasid linnas korda.
Võimu haaramiseks enamlased hakkasid energiliselt organiseerima reaalse jõuna kevadel poolelijäänud punakaarti. Siia kogunes peale vähese eksiteele viidud korralike kodanike juhuslik ja lahtine ollus, kes vähem hoolis mingist korrakaitsest kui „soomusest“, mis sel teel võis hankida.
Punakaart andis vastasele omakaitsele nimeks „valgekaart“, mis pidi koosnema „neetud“ kodanlasist ja mõisnike poolehoidjaist. Need lööksõnad heidutasid oma poolt omakaitse liikmeid.
Enamlased muutusid üha jultunumaks. Esinesid omakaitse liikmete suhtes väljakutsuvalt, norisid tüli, sõimasid ja ähvardasid punase terroriga. Loomulik, et selline olukord mõjus kartlikesse ja vähemarenenud omakaitse liikmeisse masendavalt. Liikmed jäid oma kohustuste vastu loiuks, hoidusid hirmuga tagasi ja hakkasid organisatsioonist koguni lahkuma, varjates õigeid lahkumise põhjusi. Kodanike demoraliseerimine ja depresseerumine oli enamlaste osav taktika, millega nad valmistasid teed võimule.
Kui nad 27. oktoobril kõik ametiasutused Tallinnas, peale Ajutise Maavalitsuse, võtsid üle, siis ei avaldatud vastupanu enam kuski. 26. ja 27. oktoobril avaldas omakaitse juhatus veel üleskutseid Tallinna kodanikele, tuletades neile meele oma kodanike kohustust enese ja oma perekonna vastu, mida nad peavad täitma omakaitse liikmeks astumisega. Need üleskutsed ei avaldanud enam endist mõju. Lagunemine kestis. Silmanähtavalt kaldus nõukogude poole aktiivsete sõdurmasside poolehoid. Kodanikud muutusid kartlikult passiivseks. Omakaitse küll veel teotses edasi, väliselt näha endiselt, aga ta kõlbeline jõud ja meeleolu olid lootusetult lagunemas. Tema tahteimpulsid olid halvatud, ja sellisena ei kõlvanud ta enam võitlemiseks.
11/12. novembri ööl, laupäeval vastu pühapäeva, tungisid relvastatud madrused revolutsiooni komitee käsul Brokusmäel omakaitse staapi. Ajasid mehed valvekorralt koju, võtsid kaasa kõik relvad, kassa ja muu mis leidus, aga liikmete nimekirjad jäid neil saamata ja sulgesid ruumid. Ka patrullis olevailt liikmeilt korjas punakaart relvad. Omakaitse tegevus sel kujul oli lõpetatud. Tähtsamad paberid ja relvade enamus oli juba ennem peidetud Saarepera venna ja M. Tiido juure. Nende asukohta teadis ainult mõni üksik inimene.
Ülelinnalise organisatsiooni lõppedes korraldavad nüüd üksikud majad eriti II jaoskonnas valvet hoovidel, et rüüstajate sissetungimisel häirida elanikke ja korraldada ühist vastupanu. Selle korralduse tulemused pole aga lähemalt teada.
Kolm päeva hiljem 15. novembril hajutati Ajutine Maanõukogu ja 20. novembril Ajutine Maavalitsus. Nüüd oli Tallinnas rahulikest asutusist eestlaste käes veel vaid Eesti sõjaväelaste ülemkomitee. Seegi oli läinud enamlaste mõju alla. Eesti sõdurite kaasabil oleks saanud korraldada vastupanugi, aga sellest lootusetust ja asjatust verisest katsest loobuti.
Kes pole elanud kaasa selle revolutsiooni mürgiste uimade aegu, see kahtlemata küsib, kuidas oli võimalik, et käputäis enamlasi lõi Tallinnas olukorra, milles vallutasid võimu? Näiteta on seda seletadagi raske. Võimu ei haaranud nad mitte oma reaalse jõu üleolekuga, vaid meie inimeste kõlbelise jõu hävitamisega. Sihikindlat korda ja igasugust distsipliini lõhkuva propagandaga halvati ühiskonna tahte- ja teoimpulsid. Päris korralikud inimesed muutusid lõdvaks, teo- ja tahtevõimetuiks ning nii nad alistusid raukadena revolutsiooni häbistavale saatusele, mitte enamlastele. Ainsaks moraalseks reaaljõuks oli sellal Eestis 1. eesti polk. See ei olnud enam Tallinnas. Kui oleks 1. eesti polk püsinud kõik need ajad Tallinnas, siis oleks pidanud toimuma üks kahest: kas ta oleks ise infitseerunud „punatõppe“, või poleks enamlased Tallinna üldse vallutanud.
Meie iseseisvusaeg on hiljem annud selge näite, kuidas hävitatakse kodanikus ühiskondlikuks eluks tarviline kõlblus. Võrreldagu neid aegu.
Enamlaste võimuaeg
12. novembrist alates ei saa Tallinna omakaitse avalikult enam kuidagi takistada korruptsiooni süvenemist. Laialiaetuna ei likvideeru see organisatsioon, vaid saab hoopis uue ilme. Eesti rahvusliku iseseisvuse, ka tema autonoomsuse mittetunnustamisega põletasid enamlased enese ja rahvusliku eesti kodanluse vahel kõik sillad. Siitpeale muutub see Tallinna kodanike kaardivägi puhtpoliitiliseks organisatsiooniks. Senistest korravalve ülesannetest siirdut! iseseisva Eesti loomisideedele. Maapäeva sellekohane otsus novembrist sai inimestele korraga selgeks ja ainsaks reaalsemaks sihiks. Reamehed demobiliseerusid enamuses relvadega. Juhid, kaader, jäi mingisse peitejärku säilitades oma ülesandeid ja kohustusi kitsamas ringis. See kaader aga omas suured kogemused möödunud kaheksakuisest tegevusest, millal endine kubermang organiseeriti iseseisvaks maaks kõige seks tarviliste asutustega. Vaja oli ainult vabaneda siin võimutsevast Vene halvast pärandusest. Selles nägidki omakaitse juhid oma lähemaid ülesandeid.
Põranda alt tegi omakaitse mitmeid kavatsusi ja ettevalmistusi enamlaste kukutamiseks. Juba novembri lõpul või detsembri alul organiseeriti linnas ja ka maal jõude, et vallutada linn. Seks sõitis maalt raudteel ja hobustel umbes 150 meest Tallinna, et Toompea ära võtta. Oli kogutud raha ja relvi ettevõtte läbiviimiseks ja oma võimu kindlustamiseks. Puuduliku organiseerimise tõttu ei saadud väljaastet teostada.
Mõni aeg pärast seda mõisteti Joh. Pitka ja Saarepera Oleviste rahvamajas enamlaste poolt surma. Pitka selle eest, et ta Viljandis organiseeris uut eesti võimu keskust ja Saarepera enamlastevastaste kavatsuste pärast. Pitka läks põranda alla. Saarepera siirdus valepaberitega Petrogradi. Et hoolega peidetud omakaitse relvad ja paberid läbiotsimisel ära võeti, siis pidi arvama, et mõni omakaitse lähemaist tegelasist oli sattunud enamlaste mõju alla.
Kõik enamlaste poolt Tallinnas astutud sammud näiliselt kindlustasid nende võimu nii linnas kui kogu maal. Avalikuks korrahoiuks ja esimeseks võimu toeks organiseeriti suure kiiruga punakaart, milleks leidus kohapeal küllalt igasugu inimmaterjali. Jaanuaris 1918 otsustati asutada sotsialistlikke väeosasid ja keelati eesti rahvuslike formatsioonide olemasolu. Linna miilitsa eesotsas püsis kaunis kaua veel A. Hellat, aga sellegi asutuse ilme muutus ebaselgemaks ühes ajaga. Tema ülevõttu ei saagi märkida kuupäevaga.
Jaanuaris koostati uus väljaastumise kava. Seda juhtisid enamasti eesti ohvitserid. Arvesse oli võetud nii omakaitse salajased lööksalgad kui ka 1. ja 3. eesti polgu osad. 29. jaanuaril vangistati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja palju muid tegelasi nagu kindral Tõnisson, kindral Jonson, kpt. Poopuu, Andres Pitka j. t. ning viidi Petrogradi. See kriipsutas väljaastumise kava läbi.
Oma edaspidiste sammudega enamlased tõstsid kogu maa rahvastiku juures pahameele tormi, kuigi need olid mõeldud vaid oma seisukorra kindlustamiseks. Nad mobiliseerisid enda vastu kui maa nii linna. 27/28. jaanuari lindpriiuse dekreet mõisnikele ja Brest-Litovski rahutegemise narrimäng kui mitte ei põhjustanud, siis kindlasti kiirustasid sakslasi Baltimaade okupeerimisele.
9. jaanuari ja järgmiste päevade vangistamise järele kavatseti vangid jõuga vabastada. Siin pidid kaasa aitama ka sakslased. Kardeti, et ettevõtte ebaõnnestumise puhul vangid maha lastakse, jäi seegi teostamata. Vangid viidigi Petrogradi, kus nad alles 3. märtsi Bresti lepingu põhjal vabastati. Okupatsiooni peatsest tulekust liikusid visad kuuldused, milles enamlased püüdsid näidata vaid valgekaartliku vasturevolutsioonilist tonti. Neid asjaolusid arvestades ja aluseks võttes Maapäeva 15. novembri iseseisvumise otsust, kavatseti nüüd juba neljandat korda enne sakslaste saabumist enamlasilt võim võtta, et võimaldada iseseisvuse akti teostamine.
Pitka korraldusel hakkab noor energiline mees üliõpilane Jaan Nääris ja mõned eesti polgu ohvitserid uuesti ridu koondama. Jaoskonnad organiseeriti uuesti. Posti-telegraafis, jaamades ja sadamas seati sisse luure- ja informatsiooniametnikud, kes valvasid punaste tegevust. Hangiti ja koondati relvi.
Valmisid mitmesugused kavad kuidas võim vallutada. Selles oli ette nähtud iga omakaitse jaoskonna ja rahvusliku ühingu relvastatud koostöö. Jäädi ootama sündmuste loomulikku arenemist.
Need arenesidki nii, nagu enamlased nad manasid esile. 18. veebruaril 1918. a., s. o. kakskümmend päeva pärast mõisnike lindpriiuse dekreeti ja vangistamist algasid sakslased pealetungi ja invasioon viidi lõpule 14 päeva jooksul.
10. veebruaril astusid sakslased Virtsus maale ja algasid sõjaretke Tallinnale. See teade virgutas veel vabaduses olevaid tegelasi liikvele. Enamlaste juhtkond kaotas närvid ja hakkas püha revolutsiooni nimel umbropsu sõimama ja sonima mingist vasturevolutsioonist. 23. veebruari õhtul, kui nende improviseeritud punakaart tuli Keilast veriste peadega, sattusid punaste juhid otse paanikasse, algas üldine põgenemine laevadele. See oli omakaitse tegelastele väljatulemise signaaliks. Ei tohtinud lasta neid toibuda Keila löögist. Päid võisid nad siduda laevadel või koguni .. Leningradis”. Nüüd osutusid vana omakaitse organisatsiooni sidemed liimiks, millega liideti kindlameelsed eesti kodanikud Tallinnas ühiseks võitlusrindeks enamlaste vastu. Segaste sündmuste käigust on raske lahutada neile nende õiget osa. Aga vabariigi sünnimomendil oli see tähelepandavalt suur.
Nimekate juhtide kohal puudumine ei tähendanud, et omakaitse lihtliikmed oleksid olnud peata. Enamlaste kolmekuine võimutsemine oli inimesed äratanud unest. Surve oli suurendanud vastusurvet ja nüüd võisid samad mehed juba midagi korda saata. Meeste koondamiseks käisid agaramad isiklikult majast majja oma sõpru julgustamas ja välja kutsumas. Relvad toodi peiduurkast välja, ja hommikuks olid mehed löögivalmis. Iga julgem mees püüdis teotseda puht-impulsiivselt oma linna ja rahva huvides. Enamlased hakkasid 18. veebruarist, millal sakslased uuendasid pealetungi, energiliselt varandust evakueerima. Omakaitsel oli seletamata selge, et iga tükk, mis jaamast sõitis välja, oli kodumaale tagasipöördumatult kadunud. Selle takistamiseks osutasid muidu meile tundmatud mehed suuri teeneid. Nad püüdsid venelasil kõigiti evakueerimist takistada. Räägiti neile „auk pähe”, paotati masinate võtmed, suleti koguni uksed ja mõnel pool mindi jõuga kokku. Ühest uksest kandsid venelased varandusi vagunitesse, teisest võeti neid jälle maha. Ärasõiduks valmis seatud kraamivagunid asetati kõrvalistele teedele, kust neid raskem leida. Paremaid klassivaguneid ja vedureid kas viidi kõrvale või rikuti neid mõne poldi lahtipööramisega või liiva telje õlikasti panekuga. Kopli, sadama ja Balti raudtee rajoonides oli neil päevil täielik „sissisõda“ lahkuvate venelaste ja ametnikest-töölistest omakaitse liikmete vahel. Neil oli ka oma luure mitteenamlike ekipaaži madruste kaudu, kust saadi teada venelastele kõikidel aegadel nii omast taandumiskava: mida ei saa kaasa võtta, see hävitada, kas või ühes linnaga! Linna hävitamise ja rüüstamise pidurdamine viiski varsti omakaitse korraliku lahinguni.
Juba 23. veebruari pärastlõunal siirdusid Kingissepp, Anvelt, Käspert j. t. Toompealt sadamasse laevadele. Omakaitse ühes eesti polgu sõduritega võtab õhtuks lõuna- ja läänepoolsed linnaosad ning kesklinna enda alla, likvideerides tänavail punakaarti. Samal ajal väljub Balti jaamast viimne põgenike rong Petrogradi, mis koostati madruste surve all, ja juba võtavad mehed jaama enda alla. Jaamaesisele seatakse kaitseks kuulipildujad. Madruste rünnakud lüüakse tagasi. Linnas võetakse neilt auto kuulipildujaga, vallutatakse nende relvade ladu Krediit-Kassa majas, täidesaatev komitee ringkonna kohtu hoones ja teised nende võimu toetuspunktid.
Omakaitse I jsk. liikmed, eesotsas H. Kallau ja J. Treppiga võtavad osalt kavalusega osalt jõuga vene madrustelt üle määratu suured lõhkeainete laod Kniep-Verneri aidad Kopli tänaval, Miinisadamas ja mujal, mida enamlased kavatsesid õhku lasta. Võimalik linna purustamine välditi seega esialgu. Päästekomitee määrab linna komandandiks kapten Rotschildi, kelle lähemaks ülesandeks oli linnas korra loomine.
Võimu ülevõtt Tallinnas tehti Narva enamlastele teatavaks ja paluti sealt abi. Kell 7 jõudiski rong, milles 4 klassivagunit paarisaja hambuni relvastatud madrusega, Kehra jaama. Rong peeti seal jaamaametnike poolt osava valega kinni kuni Tallinnast seks väljasaadetud omakaitse lööksalk rongiga jõudis Raasikule ja sundis madrused Kehrast lahkuma. Ka see oli omakaitse ringidest väljunud ettevõte, mis hoidis ära asjatu verevalamise linnas.
Laevadele kolides varustusid enamlased toiduainetega ja muu kraamiga, mida madrused sadama ladudest ja linnast riisusid. Sadamas oli paar päeva käimas korralik rüüstamine. Omakaitse püüdes rüüstamist takistada tungis sadama rajooni ladusid üle võtma. Siit tekkisid väikesed jõukatsumised ja linna territooriumi jagamine. Enamlased teatasid linna komandandile n.-ltn. Rotschildile telefonogrammiga, et sadamalinnaosa elektrivabriku juurest mööda Merepuiestee Vene turuni, Narva maantee Petrooleumi tänavalt mereni kuulub enamlaste valdusse, kuhu omakaitsemehed ei tohi minna. Madrused ise ei pidanud seda lepet. 24. veebruari õhtupoole, kui enamlaste staabi vallutamise järele Krediit pangamajas (praegu Maapank) võim linnas oli läinud juba eestlaste kätte ja iseseisvuse manifest avaldatud, kipuvad nad veel linna röövima.
Esimesel jõugul võeti relvad käest, teised aeti sadamasse tagasi. See tee oli suletud, õhtuks suunasid nad pealöögi elektri- ja gaasivabriku vastu, et need purustada, pimedas linnas toimetada riisumist ja siis põlema panna. Ka need kavatsused olid luure kaudu omakaitse I jsk. meestel aegsasti teada. Varakult organiseeriti sinna omakaitse peajõud. Rannaväravamäe (paremal „Paksu-Margaretat”) ja elektrivabriku lõikele koondati umbes 70-meheline kaitse* omakaitse liikmeid, kooliõpilasi ja sõjaväelasi.
Samal ajal kuulutati linnas Eesti iseseisvaks vabariigiks.
Madruseid oli kahtlemata arvult rohkem, ja nad olid ka paremini relvastatud, aga neil pudus juht ja aus siht. Tulevahetus kestis linnakippuvate madrustega järgmise hommikuni. Siis korjasid oma langenud ja siirdusid laevadele. Enamlased olid kavatsenud võimu langedes laevadelt hakata linna pommitama. Omakaitse liikmed omasid madruste hulgas häid vähemlike sõpru, kellel lasti raskemate kahurite lukud õigel ajal ära peita.
(Agaramate I jaoskonna omakaitselaste nende päevade omakaitse tegevuse mälestusena avati 17. septembril 1933. a. Niine tän. maja nr. 6 küljes mälestustahvel.)
Keskpäevaks, 25. veebr, sakslaste jalgratturite kohale jõudes oli kogu linn Eesti Vabariigi relvastatud jõu omakaitse, miilitsa ia eesti polgu sõdurite valduses. 24/25. veebruaril löödi esimene võidurikas lahing noore vabariigi eest, mis algas manifesti üleskleepimise ajal ja lõppes sakslaste tulekuga. Rannavärava mäel langes ka esimese ohvrina omakaitse liige Muischnek ja üks teine sai raskesti haavata. Eesti Vabadussõda oli alanud. Esimese lahingu lõid kodanikud. Nad kandsid ka esimese ohvri; kirjutasid verega Tallinna kodanike omakaitse nime Eesti ajalukku ta sünnipäeval.
Tallinna kodanikud, omakaitse ja teiste organisatsioonide kujul olid täitnud oma aukohuse kodulinna vastu. Linn puhastati enne sakslaste sissetungi enamlasist, suuremad röövimised, põletamised ja hävitamised välditi; loodi võimalus riikliku iseseisvuse akti teostamiseks.
Eesti ajal – Okupatsioonivõimu aeg
Meile on korduvalt pahaks pandud balti sakslaste ja mõnikord ka Saksa riigi poolt, kui oleme valgustanud päris õiglaselt nende siinset okupatsiooniaegset tegevust. Sakslased on tihedamini kui teised riigid pidanud rahvusvahelisi leppeid vaid niikaua, kuni see oli neile kasulik. Muidu nad ignoreerisid iga lepet ja teotsesid jus belli alusel toetudes oma militarismile. Brest-Litovski lepingu järele pidid nad okupeerima Eesti- ja Liivimaa oma politseivõimuga „kuni seal nende oma-maa asutuste kaudu julgeolek kindlustatud ja riiklik kord jalule seatud.”
Midagi sarnast ei teinud reetlik preislane. Nende saabudes oli Tallinnas kord jalul. Aga just maa oma asutuste poolt loodud korra kukutasid sakslased ja asendasid selle oma sõjaväe võimuga. Muude korrakaitse organite hulgas hajutati ka kodanike omakaitse, kui 28. veebr, üle Märjamaa, Hageri ja Nissi siirduvad kolonnid jõudsid kohale. Omakaitselt võeti relvad, ülesanded ja organisatsioon. Relvade otsimist teostati linnas päris põhjalikult. Võimud käisid, omakaitse juhti Joh. Pitkat kaasa võttes, majast majja, otsisid lihtsalt terve linna läbi. Omakaitse meeste juuresolekust oli niipalju kasu, et omamehi läbi ei otsitud ja relvad neile kätte jäid.
8. armee kindralkomando nr. 68 jõud ei olnud Eestimaal kuigi tugevad. Sõjavõimudele abiks loodi küll kohe sõjaväe-, linna- ja maapolitsei, aga needki ei jõudnud Tallinnas kindlustada korda, kuhu jäänud palju kohalikke enamlasi.
Omakaitse juhatus püüab organisatsiooni säilitada tema oludele kohandamisega. Märtsi alul Pitka kavatseb omakaitset legaliseerida, aga saksa võimud ei anna talle sanktsiooni. Kartes eestlasile jätta liig palju relvastatud jõude omakaitse ja eesti polkude näol, otsustati polgud likvideerida ja omakaitse jälle ellu kutsuda korrahoiuorganiks. Märtsi keskel sai Pitka omakaitse uuesti organiseerimiseks loa endiste jaoskondade piirides. Kuid nüüd mitte enam valiku, vaid saksa võimude nimetamise põhimõttel. Märtsi lõpuni võeti vastu umbes 900 liiget, kellele aga relvi välja ei antud. Joh. Pitka asub neis tingimustes uuesti organiseerima omakaitset.
20. märtsil eesti väeosad said likvideerumise käsu ja 24. märtsil lubatakse omakaitse rajoonile vahiteenistuse pidamiseks 2 püssi. 29. märtsi ringkiri loeb üles pika rea kohustusi omakaitsele, mis algab avalike naiste vangistamisega ja lõpeb relvade otsimisega enamlikult olluselt. Püsse lubati nüüd igasse jaoskonda juba 25. Neid anti välja liikmeile ainult valveajaks.
Kord ja julgeolu ei olnud linnas kuigi kindel. Hoolimata ööliikumise keelust, sooritati kodanike kallal vägivallategusid, varastati ja ähvardati. Enamlik kui ka kriminaalne element kuhjus linna agulitesse, kus nad rahva saksavaenulist meeleolu kasutades läksid üha julgemaks. See asjaolu sundiski sakslasi paluma omakaitse uuesti organiseerimist.
Saades julgust ja hoogu omakaitse tähtsuse tõusuga astub Pitka, see kodanike julgeolu korravalve sangar, varsti õige kaugele ulatuvaid samme. Vana omakaitse põhikirja kohandatakse ajutiseks uutele oludele.
Nimetades uut organisatsiooni „Bürgerwehr-Omakaitseks“ ja kindralkomandolt selle kinnitamist ootamata kuulutab ta „Tallinna Teatajas”, et kõigis eesti rahvaga asutatud linnades, valdades ja alevites tuleb kutsuda ellu omakaitse organisatsioonid. Uue korralduse järgi pidid Pitka ja Saarepera jääma omakaitse juhtideks kuni liikmete arv ei tõuse üle 2000. Välistunnusena pidi omakaitse kandma valget sidet paremal ülakäisel. Valge side jäigi nii Tallinna omakaitseliikmete välistunnuseks. Mujal nõuti must-valge-punast Saksa riigivärvilist käesidet.
Seni sakslased vaid sallisid Pitka korraldusi, aga nüüd satuvad ärevusse. 10. aprillil kindralkomando teatab ringkirjaga kõigile maa- ja linnapealikuile, et sellised omakaitse rakukesed tuleb kohe sulgeda. Pitka ise nõudku otsemalt tagasi oma masinal paljundatud põhikirjad ja piirdugu ainult Tallinnaga.
See oli löök mingi relvastatud jõu loomisele. Meeste näppudele hakati hoolega vaatama. Sakslased aimasid, et Pitka võtab omakaitse liikmeid vastu täpselt 2000, aga kandidaate, võib-olla, 20.000. Võib endale niiviisi luua terve armee. Reinhold von Brevern nimetati omakaitse liikmeks, ta saab seal tehnilise juhi ülesanded. Aktiviseeriti ka teised sakslased-liikmed. Asi kippus võtma halva pöörde. Siin tulid enamlased eestlasile appi oma praalimisega. 24. a,prilli hommikul leiti linnas lendlehti, milles kutsutakse seltsimehi valvele ühise asja eest, ja merelt abi saades tuleb Tallinn uuesti vallutada. See oli ilmne viibe 1. mai mässukatse kavatsusele.
Omakaitse oli kogunud aprillil lõpuks juba ümber poolteise tuhande liikme. Selle kui enamlusvastase ja olusid tundva jõu rakendamine oli saanud nüüd sakslastel hädatarviliseks. Suure rutuga seatakse kokku kindralkomando käsul uus omakaitse põhikiri. 30. aprilli õhtuks kutsutakse liikmed koosolekule põhikirjaga tutvumiseks. Seckendorff laseb koosolekul omakaitset tänada senise tegevuse eest, aga põhikirjaga tutvustamise asemel korraldatakse 1. mai mässukatse vältimist. Kõvendatud patrullid peavad tänavail olema kl. 8 õhtul kuni kella 8 hommikul, lähevad siis relvadega koju ja jätavad need oma kätte kuni 2. mai õhtuni. Enamlased väljaastumise katset muidugi ei teinud.
5. mail toimub omakaitse peakoosolek „Estonias“, kus kindralkomando poolt esitatud kava pidi vastu võetama ja kohe ka valitama uus eestseisus. Juba see esimene Tallinna paarisaja kodanike vaba sõnavõtt närveeris jällegi sakslasi. Sissejuhatuseks löödi lahing maha koosoleku ja protokolli pidamise keele pärast. 32 saksameelset nõudis saksa keelt, eestlased — eesti keelt. Asi otsustati eesti keele kasuks. Siis koosoleku juhatusse valiti eestlased: O. Amberg — juhatajaks ja Jaan Nääris sekretäriks. Lõppeks koosolek lükkas põhikirja tagasi kui eestlasile mittevastuvõetava. Ka omakaitse juhatus valiti ära.
5. mai koosolekust pettusid mõlemad pooled: sakslased ei leidnud eestlaste juures loodetud sõnakuulelikku alistumist ja eestlased ei tahtnud ettepandud saksamustrilise põhikirja järgi loovutada oma vaba kodaniku õigusi ja hakata käsilasiks nende sõjaväelisele ja kodanlikule politseile. Vahekorrad muutuvad siitpeale teravamaks. Ja õieti talle pandigi ametliku politsei ülesanded. Et linn maksis 1000 rubla kuus toetust, siis nõuti peale muu, et omakaitse liikmed kandku mööda maju laiali toidutagavarade registreerimislehed. Omakaitse vaadaku, et kodanikud austaksid kl. 9 õhtul kuni kl. 5 hommikul ööliikumise keeldu, aidaku vangistada vargaid, otsigu varastatud kraami, peidetud relvi, lõhkeaineid j. m. Viimased ülesanded muutusid vabatahtlikule kodanike korrakaitse organisatsioonile väga tülikaks. Läbiotsimised olid omakaitsele juba isegi ebameeldivad. Pealegi süvendasid nad vaenu ja põhjustasid kallaletungi üksikuile liikmeile. Jaoskondades tekkisid valjud protestid. Mõned juhatajad lahkusid kohalt. Linna ümbruse kaugemad rajoonid, kus elutsesid punased, vargad, töötud ja avalikud naised, muutusid omakaitse liikmeile hädaohtlikeks. Nad teatavad, et relvastamata ei saa oma ülesandeid täita. Vähe vihaseist ähvardusist ja sõimust, isegi elu kallale kiputakse kaugemais aguleis nagu Lillekülas, Pelgulinnas, Kadaka teel, Mustamäel, Lasnamäel, Koplis j. m. Nõuti: antagu neile revolvrikandmise load, või nad lahkuvad omakaitsest. Relvade saamist omakaitse põhjendab oma töö tagajärjekate tulemustega, sest on palju konfiskeerinud relvi, avastanud mängupõrguid, tabanud üle poolesaja varga ja võtnud neilt varastatud kraami; registreeritud ümber saja avaliku naise ja paarsada punakaartlast ning need annud üle võimudele. Seckendorff tänab omakaitset saavutuste eest, palub edasi töötada, aga relvakandmise luba ei annud. Teenistusepidamiseks anti omakaitsele „Bürgerwehrile“ 400 kaitseväepüssi ja padruneid piiratud arvul laskeharjutuste pidamiseks. Instruktoriks nimetati üks saksa ersatsohvitser, kes tegeles kuni juhatus palkas endale instruktoriks kindral Põdderi. Liikmed süüdistasid mitut viisi ka Pitkat. Tal aga olid edasiteotsemiseks oma kaaluvad põhjused. Ta nimelt tahtis igaks juhtumiks säilitada seda kodanike relvastatud organisatsiooni. Teiseks, oma-inimeste läbiotsimine toimus sootu teisiti kui mingi sõjaväelaste toores puistamine. Lõpuks ei olnud siserahu kuigi kindel hoolimata saksa raudrusikast. Läbiotsimisteks organiseeriti mais erirühmi, kes töötasid IV jsk. ülema Nicolai v. Wilckeni ja omakaitse kriminaalinspektori K. Piilovi juhatusel.
Revolutsiooni-aegadel elanike kõlbeline tunne oli sedavõrd langenud, et omakaitsel oli küllalt tegemist ööhulkurite taltsutamisega. Baltlased ja muu saksik rahvas, püüdsid võidu hiilata öiste mürgeldamistega, mis tülitas ja närveeris omakaitse liikmeid. Teenistusmäärusi kilbiks võttes hakkas omakaitse neid ahistama. Aadlikud Budbergid, Manteuffellid j. t. vangistati ühes nende „daamidega“ numbritubadest ja viidi jaoskonda kui ööloata liikujad. Siit sugenesid kaebused ja omakaitsest liikmete väljaheitmised nagu tehti W. Keskeri ja A. Borelliga. Omakaitse liige välispool teenistust ei võinud ise öösi kata liikuda. Ta ei saanud oma tasuta töö eest mingit soodustust. Nii elektriseerus õhkkond mai lõpuks.
26. mail peeti teiskordne omakaitse liigete üldkoosolek „Estonias“. Kuigi seekord esitatud põhikiri ei olnud tagasilükatust parem, saadi aru, et puudub pikemaks opositsiooniks mõte, ja põhikiri võeti arutamata vastu.
Eestlased võtsid nüüd teissuguse taktika. Näiliselt nad alistusid täielikult sakslasile, püüdes mõnes asjas isegi nende lugupidamist ja rahulolu võita, et seda julgemini siduda oma inimesi organisatsiooniga. Kokkuleppe kohaselt valiti samal koosolekul uuesti 5. mail valitud omakaitse eesseisus; esimeheks sakslane ülemõpetaja Eugen Wilde; esimehe abiks kaugesõidu-kapten Joh. Pitka; sekretäriks kauband.-tead. üliõpilane Jaun Nääris; sekretäri abiks A. Lintz; laekuriks pangaametnik A. Pachel ja insener Chr. Luther; revisjonikomisjoni A. Uibopuu, F. Winogradov ja J. Reinthal; kohtukomisjoni F. Akel, M. Uesson ja W. Klement.
Uus põhikiri viis omakaitse organisatsiooni täiesti saksa sõjaväe võimu alla. Juhatus ise kuulus kindralkomando nimetamisele ja liikmed pidi kinnitama juhatuse esitamisel linna komandant, samuti jaoskondade ja rajoonide juhatajad. Organisatsiooni ametlikuks nimeks sai ,,Bürgerschutzwehr — Reval“ („Omakaitse — Tallinn”) endise Bürgerwehri asemel. Liikmed pidid teenistuses kandma valget käesidet paremal ülakäel, mida registreerib ja nummerdab kindluse komandant. Kogu organisatsioon allub linna komandandile, sõjaväe politseiülemale ja bürgermeistrile. Ta tegevuspiirkonnaks on ainult Tallinna linn ühes agulitega.
Ühtaegu juhatuse ümberkujundamisega moodustati ka jaoskondades ajutiste juhatuste asemele uued poetades sinna rohkem saksa elementi. Jaoskondade juhatajateks valiti:
I jsk. insener Julius Langebrauni asemele Karl Busch; II jsk. O. Ambergi asemele Artur Perna; III jsk. Otto Niggoli asemele Alfred Schneider; IV jsk. jäi Nicolai Wilcken; V jsk. Joh. Lepa asemele E. v. Minding ja VI jsk. A. Erlenheim.
Sakslaste sihilik esiletõstmine omakaitses pahandas kodanikke, mille all kannatas üldorganisatsioon. Kõige visamalt organiseerus I jaoskond. Mitmekordsete valimistega ei jõutud komplekteerida rajoonides juhtivaid kohti. Mõnel puhul viidi sesse jaoskonda valvekordadeks teistest jaoskondadest mehi. Enamlaste vastases võitluses oli I jsk. olnud päris kangelasmeelne. Kuna avalik vaen sakslasiga olnuks mõttetu, siis avaldati vaid passiivset vastupanu.
Uue korralduse vastuvõtuga loodeti suuremal määral saada relvi, et .pidada laskeharjutusi ja sõjalisi õppusi võimalikult laiemaile hulkadele. Oli ju eesti polkude ohvitsere Tallinnas küllalt, kes olid nõus võtma sõjaliste instruktorite ülesandeid endale.
Eesti 3. polgu ohvitserid demobiliseerudes suures enamuses astusid S/s. ..Kalevisse”, et olla koos ja esimesel tarvidusel astuda tegevusse. Okupatsiooni võim aga ei usaldanud neid lasta rakenduda omakaitses tööle.
Võimud jätsid omakaitse ümberorganiseerimise meelega ohutuks suveks, millal valged ööd iseenesest ei võimaldanud kriminaalse elemendi väljaastumist. Möödus juuni ja juuligi, ilma et kindralkomando oleks viinud uut põhikirja ellu. Elati edasi kevadise ajutise korralduse alusel. 15. juulil tuli esimene peakoosoleku otsusevastane korraldus. Juhatusse oli määratud A. Lintzi asemele laekahoidja Otto Eggers — sakslane, A. Uibopuu asemele Klaus Scheel — sakslane, J. Reinthali asemele Ernst Sporleder — sakslane ja kohtukomisjoni W. Klementi asemele advokaat Oldekop. See oli juba toores lugupidamatus kodanike poolt kujundatud vabatahtlike korrakaitse organisatsiooni vastu. Järgmiseks sammuks jäi Pitka kõrvaldamine. Seni peeti tema olemasolu juhatuses paratamatuks, et liikmeid mitte eemale peletada.
Eesti keel saadi juba mais jaoskondadega asjaajamise ja kirjavahetuse keeleks, aga relvakandmise loa palvetele ei reageeritud õieti kuidagi. Suvise seisaku tõttu omakaitse sattus raskustesse, ja pahandatud kodanikud hakkasid temast lahkuma. Linn lõpetas oma 1000-rublalise kuutoetuse. 26. maist peale uusi liikmeid ka enam ei võetud, mistõttu organisatsioon kaotas ka tulu kolmerublalise liikmemaksu näol. Kulud jäid aga endisteks. Juuli keskel ollakse sunnitud linnalt ja pankadelt paluma rahalist toetust.
Suvine kindluseta olek nõudis juhatuselt suurt jõupingutust liikmete kooshoidmiseks.
31. juulil on kindralkomandolt põhikiri jõudnud kinnitatult linnapealikule. Viimane mingipärast ei esita seda veel juhatusele. Ühtaegu ametliku omakaitse — Bürgerwehri — avaliku organiseerimisega käis varjatud organiseerimistöö enamasti eesti sõjaväelaste keskel salaja. See toimus väga konspiratiivselt üksikute päris kindlate inimeste kaudu ilma kirjavahetuseta ja muu asitõenduse loomata. Salajase organisatsiooni sihiks oli sõjaväelise kaadri kooshoidmine, tema informeerimine poliitiliste sündmustega ja tarviliste löökrühmade moodustamine juhtumiks, kui saksa võim langeb. Salajane organiseerimine ulatus üle kogu Eesti püüdes maakondades ja linnades ellu kutsuda ja ette valmistada sõjalise jõu keskusi. Pitka ja Nääris, olles mitmeti saksa võimule lähemal ning omades teatud usalduse ja liikumisvabaduse, iseenesest kujundasid ka salajase organisatsiooni keskkoha.
Sakslasile viidi varakult ninna teated salajasest organiseerumisest. Mitut puhku nad vangistasid eestlasi selle tõttu, ja see oligi peamiseks põhjuseks, miks nad olid omakaitsele relvade andmisega nii ettevaatlikud. Kardeti nende kahe organisatsiooni ühistöötamist.
Nad võisid siin seisukorra peremeesteks jääda, kuni nende relvadel oli õnne läänerindel. Seal olukorra halvenedes muutub paratamatult siingi režiim nõrgemaks. Saksa sõjajõud olid selleks liig pingul, et kuski tekkivat survet üldiselt mitte avaldada. See hakkas kohe tunduma ka Tallinnas
18. juulil algab Foch oma kuulsat vastupealetungi, 2. augustil puhastab sakslane Marne rinde, taandumine muutus lakkamatuks. Samal ajal visatakse Eestimaalt paremad väeosad läände. Nende võim jäi siin hoopis nõrgaks. Juba 10. augusti paigu tuleb maalt mõisnikelt hädaldamisi, et maal pole üldse enam saksa vägesid, nemad ei julge enam muidu elada kui relvastatagu mõisateenijad üha julgemaks muutuvate talupoegade vastu…
Samad nähted avalduvad ka Tallinnas. Jõudude vähenemise ja ööde pimenemisega muutub seni tagasihoitud ollus aktiivsemaks. Rutuga kindralkomando korraldab omakaitse asjad. 8. augustil saabub põhikiri, kinnitatakse juhatus ja palutakse mehi tööle asuda.
augustil nõustuvad nad isegi kõrgema eesti sõjaväelase kindral Põdderi omakaitsesse taktikaliseks juhatajaks võtmisega. Nähes varsti, et Põdderi tegevus omakaitses pole soovitav, vangistavad nad tema juba 14. augustil, süüdistades salajases jõudude organiseerimises. Süü mittetõestatuna ta vabaneb septembril ja asub uuesti omakaitset juhtima. Nüüd juba päev-päevalt läheneb SaksaBalti missiooni lõpu algus.
Nõmme oli 23. juunist 1917. a. saadik alev omaette administratiivüksus ja kuulus Harjumaa pealiku alla. Tallinna omakaitse ringkonnast oli tema väljas. 6. juunil Nõmme kodanikud on võtnud üles endile omakaitse asutamise küsimuse. Tungiva tarviduse puudumise ja maapealiku vastutulematuse tõttu asi jäi seekord sinnapaika. Varsti sundisid olud asja uuesti käsile võtma.
22. augustil on juba 93 Nõmme kodanikku end organiseeritavasse omakaitsesse üles annud, kellest 36 baltisakslast (pooled tohiksid küll olla eestlased), 53 eestlast, 2 venelast, 1 lätlane ja 1 rootslane. Omakaitse asutamise põhjuseks peetakse kasvavat ebakindlust Nõmmel. Peaaegu igal ööl sooritatakse murdvargusi, mille vältimiseks kohalik politsei on võimetu. Siinsamas esitatakse kinnitamiseks organisatsiooni põhikiri, mis on üldjoontes sarnane Tallinna omakaitse põhikirjale, ainult selle erinevusega, et Nõmmel see allub Harjumaa pealikule ja kuulub ametieesseisja Badendicki juhatusele. Esimeheks määrati lätlane Voikmann. Nõmme on jagatud kahte jaoskonda, kumbki jaoskond 3 rajooni. Omakaitse liikmed kannavad saksa riigivärvilist must-valgepunast käesidet vasemal ülakäel tähtedega „B. W.“ — „Bürgerschutzwehr“ — Omakaitse — Nõmme”.
Saksa võimud olid sellegi kinnitamisega väga tagasihoidlikud. Alles oktoobri alul, kui korraldusi tehakse üle kogu maa julgeolu abinõude varumiseks „Landeswehri“ ühikuid ellu kutsuda, kes pidid vältima enamliku riigipöörde aastapäeva demonstratsioonid, saab oktoobril Nõmmegi omakaitse põhikiri kinnituse. Tallinna omakaitse juhatus tegi K. Lepikule, pärastise Nõmme kaitseliidu komandandile, ülesandeks organiseerida ka Nõmmel eestlasist omakaitset.
Tallinnas olid tegelikud asjaajajad ainult eestlased. Pitka mälestuste järgi olnud sakslastega koostöö omakaitse juhatuses päris kena. Nad üldse palju koosolekuil ei käinud või kui ilmusidki, siis võtsid eestlased päevakorda ainult mõnd tühja-tähja. Seega tehti neile koosolekud igavaks. Rohkem käis juba Wilde ise. Eestlased said alati luure kaudu teada, kunas ta ei saanud koosolekule tulla, siis otsustasid kõik tähtsamad asjad ise. Wilde oli pandud omakaitsesse saksa võimude poolt nende „silmaks“ ja „kõrvaks“. Temale, rahulikule haritlasele, meeldis see ülesanne vähe. Kui ta taipas, et eestlastel on otsustamisel mõni kõrvalsihiga asi, siis ta jäi meelsamini koosolekule tulemata. Igatahes täit usaldust ei olnud eestlaste ja Wilde vahel. Kui teda korraks pahandati, siis ei näidanud vanahärra mitmel koosolekul oma nägu. Temata tehtud otsuste vastu ei protesteerinud ta kunagi.
Ka Seckendorffiga endaga saadi toime, aga ta oli liig rippuv balti mõisnikest-keelekandjaist. Iga tähtsamat küsimust ta kaalus enne igasuguste eesti asjale reetlike „beiraatidega”.
Mida edukamaks muutus läänerindel Fochi pealetung ja mida rohkem taganesid sakslased, seda nõrgemaks jäi nende režiim ka Tallinnas. 2. septembril said nad Micheli juures ränga löögi, mis purustas saksa militarismi selgroo. Siitpeale algas taganemine. Oktoober on murdumise kuu. 21. — revolutsioon Viinis, 27. — Austria-Ungari palub erirahu, 28. — vastuhakk Saksa laevastikus, mis areneb Kiilist Meemelini, 31. — revolutsioon Austria-Ungaris. 5. kuni 9. novembrini areneb revolutsioon Saksa linnades kuni Berliinini ja keiserriigi vabariigiks kuulutamiseni. 11. novembri õhtul tehti relvade rahu. Saksamaad ähvardas Vene saatus. Need sündmused avaldusid järk-järgult ka Tallinnas.
Omakaitse hakkab valmistuma saksa võimude maalt väljasaatmisele. 11. septembril alles määrati jaoskondadesse instruktorid, kes pidid õpetama liikmeid relvi käsitama. Ka püsse anti juure. Pühapäeviti peeti laskeharjutusi.
19. oktoobril juhatus teeb teatavaks oma oktoobri otsuse, et igasse jaoskonda määratakse peale seniste relvur-instruktorite veel sõjaharjutuste instruktorid:
I jaoskonda lpn. Bernhard Abrams, II ” st. kpt. Robert Karunga. III ” st. kpt. Johannes Schmidt, IV ” lpn. Platon Kuusik, V ” ltn. Jaan Lepp, VI ” lpn. Oskar Vokk.
Need mehed, enamuses S/s. „Kalevisse“ astunud 3. polgu ohvitserid, määrati jaoskonna ülemate esimesiks abideks, s. o. tegelikeks jsk. ülevõtjaiks ja Eesti kaitseliidu jsk. juhatajaiks. Instruktorid pidid enestele valima kaks ohvitseri abiks. Omakaitse organisatsiooni sõjalise võime tõstmisega ei võidud enam viivitada. 18. oktoobril saadi kindlaid teateid, et Anvelt organiseerib Venemaal kommunistlikke väesalku sakslaste lahkumisel Eestisse tungimiseks.
Juhatus peab kindral Põdderi kaudu väga tihedat sidet just äsjamääratud instruktoritega. Neist julgeist sammest võib aru saada ainult ühtmoodi. Ka Wilde sai sest õieti aru. 22. oktoobril lahkub ta omakaitse juhatuse esimehe kohalt, vabandades ajapuudusega. Jäid tegelema ainult eestlased, kelle välispidurid nõrgenesid päevpäevalt. „Tallinna Teataja” ruumides, kus asus omakaitse staap pärast lehe sulgemist, istusid juhatuse liikmed, ja neil käisid oma ametlikud külalised. Nende ruumidega ühenduses oleval Vene tänava poolsel küljel istus mitteametlikult kindral Põdder nagu relvadelaos ja tegeles eesti sõjaväelastega. Saksa agoonia algas. Ta raudrusika sõrmed olid juba lahti hargnemas. Nagu maru haihtumine oli oodatav nende „Lauf nach Westen”.
Omakaitse juhatusel ja liikmeil algas kibe töö. Oli vaja kodanikele seisukorda selgitada, tutvustada neid lähemate ülesannetega ja tõmmata kõlvulisi kodanikke omakaitsesse. Käidi vabrikuis ja asutusis organiseerimas ja õhutamas. Maale ja kaugematesse linnadesse läkitati inimesed samade ülesannetega. Siin osutas juut Gudovski omakaitsele häid teeneid sõidulubade hankimisega.
Kui meie maal Eesti Kaitseliidu sünniaega, millal ta eos arenes, tahame paigutada kuhugi, siis see langeks 1918. a. sügiskuudele.
Ühtaegu Berliini revolutsiooniga ja Saksamaa vabariigiks kuulutamisega algavad Tallinnas toitlusrahutused. Saksa sõdurid loovad ka oma revolutsioonilised nõukogud.
Neil päevil käib jaoskondades rõõmusõnum „viimseid päevi kannate valget „B.-W O.-K” käesidet. Varsti saame uue — eesti riigivärvilise kahe tervitava käega!”
11. novembril antakse võim Eesti Ajutisele Valitsusele üle.
Õhtul Pitka kutsub Tallinna omakaitse —Bürgerschutzwehri juhatuse ja saksa soldatitenõukogu esindajad-ohvitserid omakaitse staapi „Tallinna Teataja” ruumidesse. Sekretär Jaan Nääris kirjutab valmis akti, millega Eesti Ajutise Valitsuse otsuse põhjal likvideeritakse senine Tallinna elanike omakaitse ja asutatakse EESTI KAITSE LIIT.
Liidu liikmeks võivad olla ainult eestlased. Kõik varandused lähevad üle Eesti Kaitseliidule. Pitka kuulutas selle juuresolijaile. Koosviibijad eestlased kirjutasid aktile alla, sakslased mitte. Selle järele eestlased lahkusid neist ruumest, et sakslased ei saaks teha töötakistusi. Mindi endise omakaitse staapi Brokusmäele ja alati avalikku lootusrikast, aga rasket tööd; hakati sõnale “Eesti“ looma sisu ja vormi.
Eesti Kaitseliidu asutamine taotles kolme sihti. Esiteks olid selle sammuga sakslased sunnitud uuest organisatsioonist jääma eemale, teiseks — uus nimetus lisandiga „Eesti“ eraldas ta senisest saksamaigulisest Bürgerwehrist ja tegi selle eesti rahvuslikuks ettevõtteks, mil ei tohi puududa kodanike täielik usaldus, ja kolmandaks — tema tegevus laiendati üle Eesti.
Visale eestlasele koitis suur hommik. Ta võttis selle vastu, püss seljas, ümber käe rahvusvärviline side, millel muistne vaba eestlane tervitab XX sajandi vabadusvõitlejat!
Järgneb Eesti Kaitse Liit – 2. osa: Vabadussõja aeg
*) Kuni 1. veebruarini 1918. a. on kuupäevad toodud vana kalendri järgi.
Eesti Kommunist – Küsimused ja vastused (1966) – Hävituspataljonlased:
[…] Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid […]
KÜSIMUSED JA VASTUSED Nr. 6 (81) AJAKIRJA «EESTI KOMMUNIST» VÄLJAANNE 1966
Peatoimetaja H. Haug Toimetuse aadress: Tallinn, J. Lauristini 1, postkast 410. Telefonid 664-76 ja 464-11
Trükikoda «Punane Täht», Tallinn, Pikk tn. 54/58. EKP KESKKOMITEE KIRJASTUS
KUIDAS EESTI RAHVAKAITSEVÄE ÜKSUSED VÕITLESID 1941. AASTAL?
Eesti rahvakaitseväe üksuste võitlustee huvitas M. Lipingut Elvast. Vastuse autoriks on ajalooteaduste kandidaat P. Larin.
Paljud eraisikud astusid sõja ajal vabatahtlikult kodumaad kaitsma. Niisugustest vabatahtlikest moodustati rahvakaitsevägi. Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid rahvakaitseväe üksusi peamiselt nendes paikades, kus Nõukogude relvastatud jõudude olukord võitluses fašistlike anastajate vastu kujunes eriti raskeks. Kohalikud elanikud, vaatamata soole, eale ja sõjaväelisele ettevalmistusele, võtsid relvad kätte ja läksid Nõukogude armeele Pärast rindeolukorra paranemist sulasid rahvakaitseväe üksused ühte Nõukogude armee regulaarüksustega.
24. juunil 1941 andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu korralduse vabatahtlike hävituspataljonide moodustamiseks piirialadel Karjalast kuni Lääne-Gruusiani. Hävituspataljonid pidid tegema kahjutuks fašistliku Saksamaa poolt Nõukogude armee tagalasse saadetavaid diversante ja salakuulajaid. Nõukogude valitsus pidas esialgu piisavaks, et iga linna, maakonna ja rajooni elanike julgeolekut kindlustaks üks kahesajameheline kerge laskurrelvastusega varustatud pataljon, kelle operatiivset juhtimist teostaks kohalik Siseasjade Rahvakomissariaadi osakond.
Esimest vabatahtlike kaitsesalka asuti Eesti NSV-S omaalgatuslikult looma Tartus juba 23. juunil 1941. Nagu mujalgi, nii oli ka meie vabariigis hävituspataljonidesse astuvate vabatahtlike arv palju suurem, kui ette arvati. 4.juulil oli Eesti NSV rahvakaitseväes 2700 võitlejat, 8.juulil aga juba 3200. Paljudest tehastest ja asutustest astusid töötajad suurte gruppidena hävituspataljonidesse. Seda arvestades suurendasid kohalikud parteikomiteed võitlejate arvu loodavas hävituspataljonis või siis moodustasid uusi töölispataljone ja -salku. 1941. aasta lahingute ajal Eesti NSV territooriumil kuulus rahvakaitseväkke ühtekokku 27 üksust rohkem kui 9000 võitlejaga. Nad moodustasid umbes 20 protsenti kõikidest maajõududest, mis kaitsesid sel ajal Nõukogude armee koosseisus Eesti NSV territooriumi. Hävituspataljonide tegevust juhtis Eesti Hävituspataljonide Staap (staabi ülemaks oli otsustaval lahinguperioodil kapten M. Pasternak ja komissariks EKP Keskkomitee sekretär F. Okk).
Rahvakaitseväkke astusid partei-, komsomoli-, nõukogude ja ametiühinguaktivistid, miilitsatöötajad ning teised nõukogude patrioodid. Kommunistide ja kommunistlike noorte protsent ühe või teise üksuse võitlejate hulgas oli väga erinev ning olenes antud linna või maakonna vastavate organisatsioonide suurusest. Näiteks 1. Tallinna Töölispataljon koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt kommunistidest, 15. Järvamaa Hävituspataljonis aga oli sel ajal vaid 6 partei liiget ja 3 liikmekandidaati.
Eesti NSV vabatahtlike võitlusüksuste juhtkonda kuulusid varasemates klassilahingutes karastatud kommunistid. Nii võitlesid hävituspataljonide komissaridena Hispaania kodusõjast osavõtnud A. Must (6. Virumaa pataljon), J. Tamm (16. Pärnumaa pataljon), K. Hansson ja H. Roog. Rahvakaitseväe komandöride hulgas oli palju Kodusõja veterane, nagu alampolkovnikud V. Ferberg ja K. Kanger, kaptenid A. Balta ja R. Punn, vanempoliitjuhid A. Golub ja R. Lutus. Paljud vabariigi partei- ja nõukogude asutuste juhtivad töötajad – EKP Keskkomitee sekretär F. Okk, EKP Keskkomitee osakonnajuhatajad M. Kitsing ja A. Raud, Tallinna raudteesõlme parteiorganisatsiooni sekretär, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik H. Ansip, Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens, partei maakonnakomiteede sekretärid O. Abori ja E. Säremat ning Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi osakonnajuhataja S. Generalov astusid samuti rahvakaitseväkke. Endise kodanliku sõjaväe ohvitseridest võitlesid rahvakaitseväe ridades kaptenid E. Laasi ja N. Trankman, leitnandid E. Kostabi ning I. Paul jt. 1. juulist alates viidi Eesti NSV hävituspataljonid üle täielikule sõjaväevarustusele ja kasarmuolukorda. Nii võitlejad kui ka nende perekonnaliikmed said õiguse kõigile Nõukogude armee võitlejatele antavatele sotsiaalkindlustuse soodustustele (abirahad, pensionid).
Kohalikel rahvakaitseväelastel tuli lahingutegevusse asuda juba sõja esimestest päevadest alates, sest fašistlik väejuhatus saatis Baltimaadesse arvukalt salakuulajaid ja diversante. Põhjendatult lootsid hitlerlased desorganiseerida meie armee tagalat just Baltimaades, sest siin leidus rohkesti Nõukogude-vaenulikke elemente (endisi kapitaliste, fašistlike organisatsioonide liikmeid, kodanliku armee ohvitsere ja kulakuid), kes kahjurõõmuga jälgisid Nõukogude armee ajutist ebaedu rindel ning sooritasid diversiooniakte. Nõukogude armee tagala julgestamine rahvakaitseväe poolt muutus Eesti NSV-s eriti keerukaks 1941. aasta juuli algul, kui Nõukogude valitsus andis korralduse partei- ja nõukogude aktivistide perekondade, rahvamajanduse spetsialistide ning mõningate varade evakueerimiseks kaugemasse Nõukogude tagalasse. See samm astuti siis, kui hitlerlikud väed jõudsid Eesti NSV piirile, nii et rahvakaitseväe üksustel tuli tegelda niihästi tagala julgeoleku kindlustamisega kui ka võidelda koos regulaarüksustega rindel.
Üks esimesi ja kohalike olude kohta väga iseloomulikke rahvakaitseväe üritusi oli Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa hävituspataljonide lahinguretk Vändra metsadesse koondunud bandiitliku jõugu vastu 1941. aasta juuli algul. Kasutades olukorda, kus kohalik partei- ja nõukogude aktiiv evakueerus tagalasse, vastase regulaarväed aga polnud veel jõudnud Pärnu- ja Viljandimaa lõunapoolseid valdu okupeerida, kuulutas kodanluseaegne PärnuViljandi sõjaväeringkonna ülem kolonel V. Koern hitlerliku salaluure mahitusel välja kohalike meeskodanike «mobilisatsiooni», et niiviisi suurendada Nõukogude-vaenulikke relvastatud jõuke. Hävituspataljonid ajasid Koerni ettevõtte nurja ja peksid tema poolt metsadesse ja soodesse kogutud jõugud laiali.
Hävituspataljonid purustasid ka fašistlike diversantide ja salakuulajate jõugu, mis oli koondunud Jägala jõe ülemjooksule, praeguse Harju ja Paide rajooni piiril asuvatesse Kautla metsadesse. Selle diversantide salga tuumiku moodustas nn. «Erna pataljon» hitlerliku salaluureteenistuse poolt juulikuu algul osalt merd mööda üle Soome lahe toimetatud, osalt aga langevarjudega maandunud diversantide grupp. Kolm Tallinna vabatahtlike pataljoni ning Harju-, Järva- ja Viljandimaa pataljonid kapten M. Pasternaki üldjuhtimisel piirasid selle jõugu sisse Paunküla-Järva-Madise rajoonis ning likvideerisid ta 2. augustil 1941. Saagiks saadi väärtuslikke dokumente, kodeeritud maastikukaarte, raadiojaam, relvi ja muud.
Silmapaistev oli ka rahvakaitseväe osavõtt rindevõitlustest. Neli Tallinna ja Harjumaa hävituspataljoni võttis osa Märjamaa-Lihula lahingust 11.-15. juulini 1941. Pärast Pärnu vallutamist 8. juulil liikusid hitlerliku armee 217. jalaväediviisi osad Riia maanteed mööda kiiresti Tallinna suunas. Vaenlasele astusid vastu enne seda Tallinna ümbruses rannakaitsel olnud Nõukogude 16. laskurdiviisi, merejalaväe- ja piirivalveüksused. Nende lahingut toetasid neli mainitud pataljoni Tallinnast ja Harjumaalt. Ühise vasturünnakuga kihutati vaenlase väed Pärnu suunas tagasi, rinne jäi siin kuuks ajaks püsima umbes Audru-Pärnu-Jaagupi-Vändra joonele. Mehiselt võitlesid Viljandimaa vabatahtlikud 8.-9. juulil Viljandi kaitsel ning hiljem Põltsamaa ja Rutikvere lahingus.
1941. aasta augusti teisel poolel, kui lahingud kandusid Tallinna alla, formeeriti meie vabariigi pealinna taandunud hävituspataljonide baasil kaks vabatahtlike polku: Tallinna Töölispolk, mille komandör oli alampolkovnik K. Kanger, ja 1 Eesti Kütipolk, mida juhtis kapten M. Pasternak (kütipolgu nimetuses leidis kajastamist Oktoobrirevolutsiooni- ja Kodusõja-aegne traditsioon, mil Punaarmee eesti rahvuslikke laskurväeosi nimetati kütipolkudeks). 1. Eesti Kütipolk, mis koosnes umbes poolteisest tuhandest võitlejast, asus 20. augustil Tallinna lähistel Kiviloo–Metsanurga kaitsejoonele. Järgmistel päevadel tuli sellel polgul pidada raskeid tõrjelahinguid Raasiku kaudu Tallinna suunas pealetungiva vastase 217. jalaväediviisiga. See polk võitles Perila, Peningi, Raasiku ja Ülemiste ümbruses.
Tallinna Töölispolk, kus oli üle tuhande võitleja, sai relvad kätte alles 26. augustil 1941 ning asus viivitamatult võitlusse fašistide vastu Lasnamäel ja Kadriorus. Järgmistel päevadel pidas Tallinna Töölispolk lahinguid pealinna tänavatel, taandudes 28. augustiks sadamatesse ning sealt edasi laevadele, et koos teiste väeosadega Leningradi kaitsele asuda.
Tartu–Narva suunas võidelnud eesti rahvakaitseväe üksustest moodustati 19. augustil Leningradi oblastis Kotlõ linnas Narva Töölispolk, kes 20. kuni 27. augustini võitles Kingissepa linna kaitsel ja hiljem Kotlõ ning Oranienbaumi all.
Septembris ja oktoobris 1941 võtsid paljud rahvakaitseväelased osa Lääne-Eesti saarestiku ja Balti laevastiku Hanko baasi kaitsmisest. Saaremaal võttis Kuressaare (praegune Kingissepp) kaitselahingust maa- ja mereväeüksuste kõrval osa ka umbes -1500-meheline vabatahtlike väeosa.
Eesti NSV territooriumil loodi 1941. aasta suvel ka kaks Läti NSV rahvakaitseväe üksust, kes samuti võtsid osa meie vabariigi territooriumil peetud lahingutest. Neist üks, Läti Töölispolk, tegutses Tõrva-Türi-Tallinna ja teine Torma-Jõhvi-Narva suunas.
Eesti NSV rahvakaitseväe üksused likvideeriti 1941. aasta oktoobris, pärast seda, kui hitlerlikud väed olid meie vabariigi territooriumi okupeerinud. Leningradi jõudes astusid paljud eesti vabatahtlikud Nõukogude armeesse. Nõukogude tagalasse taandunud rahvakaitseväelased töötasid 1941. aasta lõpuni NSV Liidu siseoblastite tehastes, kolhoosides või sovhoosides. 1942. aasta algul, kui asuti Nõukogude armee eesti rahvuslike väekoondiste formeerimisele, läksid rahvakaitseväelased neisse väeosadesse.
Kõigest eespool öeldust selgub, kui võltsid on eesti fašistlike emigrantide väited, nagu poleks eesti rahvakaitseväe üksused 1941. aastal lahingutes midagi nimetamisväärset korda saatnud, Eesti sõjamehed kaitsesid ennastsalgavalt oma sotsialistlikku vabariiki ja hävitasid hulgaliselt hitlerlikke röövvallutajaid.
[…] Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre. […]
EESTI RAHVUSLIKU SÕLTUMATUSE PARTEI Põhikiri & Programm
[…]
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei II SUURKOGU DEKLARATSIOON
Ida- ja Kesk-Euroopas on targanud uus rahvaste kevad. Varisevad valele ja vägivallale rajanevad režiimid, mida on 45 aastat koos hoidnud Nõukogude impeeriumi haare. Kriis on jõudnud impeeriumi südamikku. Selle lagunemine on muutunud pördumatuks. Eesti, Läti ja Leedu rahvaste jaoks on vabaduse ja õigluse taotluste võtmesonaks saanud 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakt. Selle inimvaenuliku imperialistliku tehingu avalikustamise ja hukkamõistmise nõue esitati Eestis esmakordselt 23. augustil 1987. a. Hirvepargis toimunud massimiitingul. Kurikuulsa pakti salaprotokollide avalikustamine paljastas 1939.-1940. aasta tehingute alusel Balti riikides kehtestatud režiimi nõrgima koha – tema ebaseaduslikkuse. Järgnenud kahe aasta jooksul pidid isegi okupatsioonivõimud möönma viiskümmend aastat tagasi tehtud vägivalda ja kuritegusid, Eesti okupeerimist ja seadusevastast liidendamist NSV Liiduga. Ometi ei ole tänini joutud peamiseni – Molotov-Ribbentropi pakti hukatuslike tagajärgede likvideerimise ja heastamiseni. Taunides vastu tahtmist aastakümneid vanu kuritegusid, pudavad vägivallavõimu tänapdevased kandjad nii Moskvas kui kohapeal jätkata kõnealuste kuritegude viljade kasutamist, andes neile vaid senisest seaduslikuma vormi. Samal vahemikul on täies ulatuses selgunud eesti rahva tahe 1940. aastal okupeeritud iseseisva rahvusriigi taastamiseks. Ent pole mõtet konelda õigusriigist ja suveräänsusest senikaua, kuni Eesti Vabariigi alalt pole välja viidud nõukogude okupatsiooniväed, likvideeritud kommunistliku partei diktatuuri tagav terroriaparaat ning moodustatud Eesti Vabariigi kodanike seaduslik esindus. Eesti edasist saatust saab rahvusliku enesemääramise muutumatul alusel otsustada üksnes põlisrahvas, tehes seda hirmust ja survest vabas õhkkonnas, erapooletu rahvusvahelise kontrolli all. Astudes vastu Molotov-Ribbentropi pakti 50.-ndale aastapäevale ei oota me tõe ja vabaduse kinkimist Moskvast. Mitte okupeeritud balti rahvad ei pea põhjendama ja õigustama oma iseseisvustaotlusi seda on neile rahvastele võlgu okupandid ja moraalselt ka rahvusvaheline avalikkus.
Iseseisvus on reaalselt võimalik taastada juba täna, alustades endist meie hirmude ületamise kaudu, sõltumatu omaalgatusliku mõtte ja tegutsemise alusel. Tekkinud on kümned iseseisvuse saared Eesti Kodanike Komiteed, kes moodustavad üle Eesti hargneva vabaduse saarestiku, taastatava Eesti Vabariigi alusmüüri. Sõltumatuse taastamise üritusega on liitunud ja liitumas kõik põhilised edumeelsed rahvuslikud jõud. Ühte koonduda saame aga seadusliku Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel, vältides okupatsioonivõimude poolt pakutavaid pettelahendusi. Iseseisev Eesti riik on mõeldav ainult väljaspool NSV Liidu piire. Sarnaselt 1918. aastale on taas lähenemas otsustav hetk. Eesti Vabariigi taastamine on möödapääsmatu. See on meie õigus ja kohus.
Tallinnas 20. augustil 1989. a.
EESTI RAHVUSLIKU SOLTUMATUSE PARTEI (ERSP) PROGRAMM
Iidsest ajast on eestlastel tulnud vastu astuda võõramaistele vallutajatele. Muistne vabadusvõitlus kestis viimsete vastupanujõududeni, kandudes labi orjuse aastasadade. Rahvuslik ärkamine XIX sajandil tõi rahva teadvusse iseolemise võimaluse, sillutades tee Eesti iseseisvumisele. 28. novembril 1917. a kuulutas Eesti Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis ja 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik. Võiduka Vabadussõja tulemusena oli Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920. a. Tartu rahulepinguga sunnitud tingimusteta ja igaveseks loobuma kõigist suveräänõigustest Eestile. 22 iseseisvusaastaga kujunes Eesti Vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt igati arenenud demokraatlike põhimõtetega rahvusriigiks. See soodustas eestlaste rahvuskultuuri vaba arengut ja tagas vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Rahva võimule rajatud parlamentaarse riigikorraga Eesti Vabariiki tunnustas kogu haritud maailm, Eesti Vabariik oli Rahvasteliidu täieõiguslik liige.
23. augustil 1939 solmitud kuritegeliku kokkuleppe (Molotov-Ribbentropi pakt) salajase lisaprotokolliga jagasid NSV Liidu ja Saksa Riigi diktaatorid Euroopa huvis fäärideks. NSV Liidu huvisfääri langenud Eestile surus Moskva jõuähvardusel peale nn sõjaväebaaside lepingu (28. sept. 1939), luues sellega sillapea Eesti okupeerimiseks ja annekteerimiseks. 17. juunil 1940 tungisid Punaarmee Üksused üle Eesti piiri ja okupeerisid maa. Vabariigi Valitsus kõrvaldati ametist ja iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast de facto, kuigi de jure Eesti Vabariik eksisteerib edasi. Anneksiooni tulemusel kaotas Eesti poliitilise ja majandusliku iseseisvuse, muutudes sisuliselt kolooniaks, mida juhib NSVL Liidu võimude määratud administratsioon. Enamik demokraatlikke riike ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist.
Eestlaste vastupanu anastajatele, mis on trotsinud okupatsioonivõimu vägivalda ja inimvaenulikku ideoloogiat, pole kunagi lakanud. See on avaldunud sõjaeelses ja -järgses relvastatud võitluses, põrandaalustes noorteorganisatsioonides ja võitlusrühmades, üksikisikute võitluses inimõiguste eest, üldrahvalikus vastupanus venestamisele ja sovetiseerimisele.
Vabadusvõitluse uue järgu avas 23. augustil 1987 Hirvepargis toimunud rahva meeleavaldus, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Esmakordselt tõstatus laiema avalikkuse ees Eesti okupeerimine. Oli avanenud reaalne väljavaade vabadusvõitluseks. 20. augustil 1988 loodi Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, koondamaks rahvuslikke jõude Eesti iseseisvuse taastamiseks.
I. ERSP TEGEVUSKAVA NSVL OKUPATSIOONI AJAL
ERSP põhieesmärk on sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi taastamine tegelikkuses (de facto). ERSP näeb selles eesti rahva eneseteostuse ainuvõimalikku teed.
1940. aasta NSV Liidu okupatsiooniga kehtestatud sõltuvus on eesti ajaloo suurim ja ohtlikem. Üheski rahvuse elulisi huve puudutavas küsimuses pole põlisrahval otsustamisõigust. Hoolimata välise surve näilisest lõdvenemisest puudub Eestil poliitiline, majanduslik ja kultuuriline suveräänsus. Jätkub okupatsioon, mis tugineb suurele okupatsiooniarmeele, KGB terroriaparaadile ja NLKP võimumonopolile, samuti võõra suurriigi majandusmonopolide peremehetsemisele. ERSP käsitab tänapäeva Eestit okupeeritud ja annekteeritud riigina ja ei pea ENSV valitsust ega Ülemnõukogu eesti rahva seaduslikuks esinduseks.
ERSP lahtub ajaloos kinnitust leidnud tõigast, et Eesti Vabariigi ja tema õigusliku valitsuse peavad okupeeritud territooriumil taastama eestlased ise, jätkates ja tõhustades 1940. aastast peale toimunud vabadusvõitlust ja pidades seda – nii palju kui see ERSP´st sõltub – rahumeelsete ja demokraatlike vahenditega. Moskva totalitaarsele kontrollile alluvate maade kogemused osutavad, et kommunistlik partei ei anna midagi käest vabatahtlikult. 1980. aastate II poole poliitilised järeleandmisedki pole sündinud valitseva kildkonna heast tahtest, vaid valitseva ideoloogia ja majanduse sügavaimast kriisist. Ühiskondlik elu on mõnevorra normaliseerunud ja demokratiseerunud eeskätt rahvuslik-demokraatlike jõudude survel, mida ei ole enam võimalik takistada seniste suurriiklike meetoditega.
Selles olukorras saab juba praegu okupatsiooni all – hakata iseseisvat Eestit taastama, arendades rahva omaalgatust ning puudes luua ehtsat kohalikku omavalitsust. Seetottu osaleb ERSP okupatsiooni jätkudes aktiivselt Eesti poliitilises elus sellisel määral, sellise taktika ja vahenditega, mida ta peab vajalikuks põhieesmärgi saavutamiseks. Ühtaegu lahtub ERSP tõdemusest, et totalitaarse ainuvõimu vastuseis iseseisvuspüüdlusele on visa. Kommunistliku partei juhtkond ja temaga seotud ringkonnad püüavad kõigi vahenditega rahvast iseseisvuse taastamiselt kõrvale juhtida, varjates oma diktatuuri jätkumist demokraatlike deklaratsioonide ja näilise suveräänsusega okupeeriva suurriigi raames.
Praeguses poliitilises situatsioonis, mida iseloomustab NSV Liidu kui valele ja vägivallale rajaneva impeeriumi üha kiirenev lagunemine ning ikestatud rahvaste tugevnev vabadusvõitlus, seab ERSP jargmised tegevusülesanded.
1 Rahvuse enesemääramise kõrgeima vormi – rahvusriigi taastamine de facto alates selle idee levitamisest ja kinnistamisest eestlaste ja rahvusrühmade teadvuses. Tähtis on kõigi eestlaste ühendamine kodumaal ja võõrsil, tagamaks rahvuse ja rahvuskultuuri terviklikkust ja elujõulisust. Eesti rahvas on taasiseseisvumiseks poliitiliselt küps. Rahvuslik sõltumatus on rahvuse säilimise ja arengu keskne tagatis.
ERSP taotleb, et NSV Liidu valitsus tunnistaks kehtetuks NSV Liidu ja Saksa Riigi 23. augustist 1939 ja 28. septembrist vahelised lepingud koos salaprotokollidega 1939 nende sõlmimise hetkest alates, mõistaks hukka NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale sunnitud sojaväebaaside lepingu 28. septembrist 1939 ning tunnistaks juunil 1940 toimunud Punaarmee sissetungi Eesti Vabariigi alale sõltumatu riigi sõjaliseks okupeerimiseks. Eesti ja NSV Liidu edasised vahekorrad tuleb rajada 1920. a. Tartu rahulepingu alusele.
2. ERSP nõuab ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni, Atlandi Harta jt rahvusvaheliste lepete täielikku ja tingimusteta rakendamist Eesti ja iga tema kodaniku suhtes, üldsuse informeerimist inimõiguste rikkumise juhtumeist ning resoluutsete sammude astumist kõikide meelsusvangide vabastamiseks ja täielikuks rehabiliteerimiseks.
ERSP nõuab okupatsioonivõimu kuritegude kuulutamist inimsusevastasteks. Ohvrite nimekirjad tuleb avalikustada ja nende mälestus jäädvustada. Repressioonide täideviijad tuleb välja selgitada, üldsusele teatavaks teha ja tuua nad avaliku ja sõltumatu ķohtu ette. NSV Liidu valitsus peab huvitama okupatsiooni läbi eesti rahvale ja kõigile kannatanuile tekitatud kahju. KGB kui NLKP võimumonopoli ja NSV Liidu okupatsiooni kuritegelik ja inimsusevastane organ tuleb Eestis kaotada. KGB arhiivid tuleb teha üldkasutatavaiks.
3. Ikestatud rahvaste vabadusvõitluse toetamine. NSV Liidu kui koloniaalimpeeriumi lagunemine on vältimatu. Katseid rahvuslikku vabastusliikumist veriselt maha suruda tuleb käsitleda kui inimsusevastast kuritegu. Meie ülesanne on seda selgeks teha inpeeriumi võimule ja maailma avalikkusele. Selleks on vaja luua tihe side ja arendada koostööd teiste vabadust taotlevate rahvaste organisatsioonide ja üksikisikutega.
4. Maailma avaliku arvamuse selline mõjutamine, et Lääne suurriikide majanduspoliitika ei pikendaks koloniaalimpeeriumi aqooniat ega töötaks vastu rahvaste vabadusvõitlusele. Toetame sellist lääneriikide poliitikat, mis seaks majandussuhete edendamise NSV Liiduga vahetusse sõltuvusse inimõiguste ja rahvuse enesemääramisõiguse rakendamisest.
5. Demokraatlike Ühenduste ning asutuste tekke ja vaba tegutsemise toetamine ja innustamine. ERSP näeb selles Eesti iseseisvuse taastamise eeldust. Mitme parteisüsteemi kehtestamine erakondade võrdõiguslikkuse ja sallivuse põhimõttel. Ehtsad majanduslikud ja poliitilised ümberkorraldused nõuavad vältimatult NLKP loobumist võimutäiusest. Praeguses poliitilises situatsioonis esineb ERSP opositsiooniparteina, tehes koostööd teiste Eesti iseseisvust taotlevate erakondade, liikumiste ja üksikisikutega. Lähemas väljavaates taotleb ERSP Ühiskonna vabastamist ühe võimu keskuse meelevallast, ühiskondliku pluralismi arendamist ja seadustamist. ERSP toetab iga rahumeelset ettevõtmist, mis nõrgestab koloniaalsüsteemi ning soodustab sõltumatuse algeid, kus tegutsevad end vabana tundvad iseseisvalt mõtlevad inimesed.
6. Osalemine Eesti kodanike Komiteede loomisel, kelle esmaseks ülesandeks on Eesti Vabariigi kodanike registreerimine ning Eesti Kongressi kui suveräänse rahva esinduskogu kokkukutsumine. Selline esinduskogu on pädev otsustama Eesti poliitilisi põhiküsimusi. See on meile ainuvõimaliku õigusriigi taastekke vältimatu eeltingimus. Rahvuse enesemääramisõigus ning Eesti Vabariigi jätkuv olemasolu ja tema tunnustatus de jure maaravad selle, et eesti rahva ja maa saatust voivad otsustada ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased.
7. Kiriku integreeriva osa tunnustamine Eesti ühiskonnas. Kirikul on asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks. ERSP seab endale ülesande saavutada tegelik usuvabadus ja kaotada ateismi eelisseisund, kutsub üles ususallivusele ja kõigi usuvoolude koostööle isiksuse ja ühiskonna täiustamiseks.
8. Kultuuri alal täieliku loominguvabaduse taotlemine, eesti kultuuri eelisarendamise ja ühtaegu kõigi rahvusrühmade kultuuri toetamine. Rahvuskultuur tuleb vabastada NLKP ideoloogilisest ja majanduslikust järelvalvest. ERSP nõuab takistamatut kultuurivahetust; Eesti olgu avatud nii Lääne kui Ida kultuuridele. Kultuuri arendamiseks peab riik andma rohkem raha.
Teadus tuleb vabastada marksismi-leninismi ideoloogilisest monopolist ning võimaldada kõikide teooriate ja maailmavaadete vôrdõiguslikkus; eelisareng olgu rahvusteadustel.
9. Hariduspoliitika humaniseerimine ja rahvusteaduste eelisõpetamine täielikus avatuses maailmakultuurile. Kaikidel haridus süsteemi tasandeil olgu õpetamisvormid mitmekesised. Kõrvuti riiklike koolidega peaksid tegutsema erakoolid. Lähitulevikus on tahtis mitmetahulise filosoofia, politoloogia, sotsioloogia ja psühholoogia õpetamine, ökoloogiline haridus, samuti Eesti ühiskonna arengu tõene käsitlus. Koolis olgu usundiõpetus. Kool kasvatagu sõltumatu maailmavaatega isiksusi. Tartu Ülikoolile ja teistele kõrgkoolidele tuleb anda autonoomia.
10. Sotsiaalpoliitika alal palga ja pensioni seadmine sõltuvusse avalikustamisele kuuluva elatustaseme indeksiga. Praegustes tingimustes peab riik tagama kodanikele inimväärse elatusmiinimumi. ERSP toetab sõltumatute ametiühingute loomist, mille ülesanne on õiglase töötasu ja töötingimuste kehtestamine ning tööandja ja töötaja suhete reguleerimine. Rahva tervis on praegu lubamatult halb – see on okupatsioonipoliitika otsene tulemus. Olukorra parandamiseks luua alternatiivne tervishoiutalitus ja paluda välisabi. ERSP pooldab Eesti Ühiskonna taastamist kodukesksena. Tuleb taas väärtustada naise kui ema ja võrdsustada kodune laste kasvatamine muu tasutava tööga. Tuleb heastada aastakümneid kestnud põliselanike diskrimineerimine korteripoliitikas. ERSP taotleb poliitiliselt ja ühiskondlikult ebaõiglaste privileegide kaotamist.
11. Noorsoopoliitikas kõlbelise kasvatuse asetamine kesksele kohale, perekonna väärtustamine, tema aineline ja sotsiaalne toetamine ja Laste õiguste deklaratsiooni realiseerimine. Majanduskriisist hoolimata tuleb leida riiklikke, ühiskondlikke ja eravahendeid tagamaks kõigile soovijaile võimalus omandada teadmisi (sh õppimine ja enesetäiendamine välismaa õppeasutustes) sõltumatult poliitilistest ja usulistest tõekspidamistest. Üliõpilase stipendium peab vastama elatusmiinimumile; nii üliõpilastele kui noortele perekondadele tuleb anda riiklikku laenu soodsatel tingimustel. ERSP toetab sõltumatute noorteühenduste loomist ja nende tegevust. Noorte kehalise ja kõlbelise tervise taastamisel peab ERSP oluliseks loomuliku kehakultuuri, looduslähedase eluviisi ning karskusliikumise arendamist.
12. Eesti majanduse rajamine objektiivsetele majandusseadustele ja vabastamine ideoloogilisest ja poliitilisest diktaadist. Okupatsioonivõimu pealesurutud monopolistlik röövmajandus ei ole suutnud rahuldada inimeste põhivajadusi, vaid on hävitanud normaalse majandusmehhanismi. ERSP nõuab sõjatööstuse likvideerimist ja tööstuse allutamist kohalikule juhtimisele. ERSP taotleb konkreetsete omandivormide yõrdõiguslikku paljusust ebamäärase “rahvaliku omandi” asemel. Tööjõupoliitika peab olema avalik. Tööjõu sissetoomine NSV Liidust tuleb täielikult lõpetada. Majandusliku iseseisvuse kavade (näiteks Isemajandava Eesti kava) püsiv edu on mõeldav üksnes poliitilise iseseisvuse tingimustes.
Pollumajandusliku suurtootmise monopoli lõpetamine, sovhooside ja kolhooside kaotamine. ERSP peab vajalikuks maareformi: maa tuleb tagastada põllumehele. ERSP käsitab talu parima põllumajandusvormina mahepõllunduse soodustamisega. Põllumajandussaaduste hinda kujundagu turg. ERSP toetab põllumajandussaaduste töötlemist kohapeal (maal).
Iseseisvuse puudumise rangimaid tagajärgi on Eesti joudmine ökoloogilise hävingu piirile. Eesti ökoloogilise tasakaalu taastamiseks tuleb täielikult välja ehitada puhastusseadmete võrk, mis viiks tööstusliku reostuse miinimumini. Vaja on koostada puhta vee, õhu ja pinnase loodus- ja energiavarude kasutamise pikaajaline plaan. Tähtis on avalikustada kõik keskkonna seisundit puudutavad andmed. Eesti energeetika on vaja muuta loodussäästlikuks. Ökoloogiliselt kahjulikud ettevõtted tuleb kaotada. Igasuguse majandustegevuse tähtsaim kriteerium peab olema ökoloogiline ohutus. Avada Eesti territoorium rahvusvaheliste keskkonnakaitseorganisatsioonide ekspertidele, kellega tuleb teha pidevat koostööd. ERSP on valmis aktiivseks vastupanuks, et tõkestada riiklike monopolide loodusvaenulikku tegevust. Nõuda NSVL valitsuselt Eesti loodusele tekitatud kahju hüvitamist.
13. Põlisrahvuse ülekaalu ja määrava osatähtsuse taastamine Eesti rahvastikus. Pikaajalise nõukogude genotsiidipoliitika avalikustamine, hukkamõistmine ja lõpetamine selle kõikides vormides. Vastutus kriitilise olukorra tekkimisel Eesti demograafilises situatsioonis tuleb asetada okupatsioonivõimudele. Tuleb lõpetada immigratsioon NSV Liidust. Ühtlasi on vajalik efektiivne remigratsioon, et Eesti elanikkonda rahvuslikult tasakaalustada ja luua kõigile rahvusrühmadele kindlustunne. Neile Eesti praegustele elanikele, kes ei taotle Eesti kodakondsust ega soovi ühendada oma tulevikku iseseisva Eestiga, on vaja luua inimväärne võimalus vabatahtlikult naasta oma kodumaale; luua majanduslikud võimalused kontaktis nende isikute päritolumaadega vastastikuse huvitatuse alusel. Seejuures on lubamatu teiste riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid sunniviisiliselt Eestist välja saata (v. a. kurjategijad).
14. NSV Liidu sõjavdebaaside likvideerimine ja okupatsioonivägede täielik väljaviimine Eestist. Nõuda okupatsioonivägede tekitatud kahju hüvitamist. Eesti kodanike sundajateenistus (k. a. kordusõppused) okupatsiooniarmees on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja tuleb lõpetada. ERSP peab üleminekuvormina vajalikuks kohalikele võimudele alluvate rahvusväeosade loomist ja ajateenistust Eesti territooriumil eesti keeles (tingimusel, et neid väeosi ei viida Eestist valja ega kasutata relvastamata tsiviilelanike vastu). Sojaväekohuslastele tuleb soovi korral võimaldada elukohajärgne tööteenistus Eestis. Üldhariduslik kool ja kõrgkool tuleb demilitariseerida. ERSP nouab, et: täielikult lõpetataks inimeste küüditamine tööle eluohtlikesse tsoonidesse (Tšernobol) kordusõppuste sildi all. ERSP toetab tuumavaba Põhjala loomise ideed ja Eesti kuulumist sellesse.
15. Suhtlemine välismaailmaga. ERSP lähtub tõigast, et eesti rahvas on oma õigusvastase seisundi tõttu allutatud ka rahvusvaheliselt jätkuvale diskrimineerimisele; selle tagajärjel on eiratud tema õigust kuuluda täieoigusliku liikmena ÜRO-sse ja Euroopa rahvaste perre ning võtta võrdväärsel alusel osa rahvaste ja riikide koostööst. Eesti suhtes pole siiani rakendatud 1941. a. Atlandi harta 3. artiklit, mille alusel demokraatlikud suurriigid kohustusid kaasa aitama II maailmasõja käigus suveräänsetest õigustest vägivaldselt ilma jäätud rahvaste sõltumatuse taastamisele. ERSP peab oma kohuseks tuua esile ja vahendada eesti rahva õigusi ja soove rahvusliku sõltumatuse taastamiseks ning Eesti õigusvastase okupeeritud seisundi maksimaalset avalikustamist rahvusvahelisel areenil. Eesti, Läti ja Leedu saatus ei ole NSV Liidu siseasi ega kitsalt regionaalne kusimus. Kolm surmaohus rahvast kujutavad endast püsivat põletikukollet Euroopa poliitilises organismis. Balti rahvaste iseseisvus- ja õigluse püüdluste toetamine on rahvusvahelise õhkkonna normaliseerimise, vaba ja ühtse Euroopa loomise, rahu ja julgeoleku saavutamise asendamatu osa.
Eesti Vabariigi taastamisel apelleerib ERSP oma tegevuses Lääne demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitika (NSV Liidu poolt Balti riikide anastamise mittetunnustamine) jätkumisele, üritades seda poliitikat aktualiseerida ja konkretiseerida.
Seoses Moskva impeeriumi lagunemisega ning Balti rahvaste iseseisvuspüüdluste selginemisega on ERSP seisukohal, et aeg on küps arutamaks märksa konkreetsemal kujul Eesti Vabariigi õiguste taastamist rahvusvaheliselt. Eesti taasiseseisvumine peaks olema ÜRO, Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, USA Kongressi jt jätkuva tähelepanu orbiidis. ERSP teeb sel eesmärgil koostööd Eesti, samuti Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide ja vastavate gruppidega. Balti probleemi lahendamise eeltingimus on nende territooriumide okupeeritud staatuse selge tunnistamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja ÜRO liikmesriikide poolt, Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide Balti riikide suhtes rakendamise poliitiline ja moraalne hukkamõistmine ÜRO Peaassambleel. Ühtlasi tuleb kavandada meetmed okupatsioonivägede väljaviimiseks ja võimaldada selle piirkonna põlisrahvastel tõeliselt vaba tahet avaldada.
ERSP peab otstarbekaks rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist (soovitavalt Euroopa julgeoleku ja koostustöösüsteemi raames) Balti riikides kehtiva okupatsiooni lõpetamise ja nende taasiseseisvumise küsimuste arutamiseks kõiqi asjast huvitatud riikide ja organisatsioonide (Eesti puhul Eesti Kongressi esindajate) osavotul.
Okupatsioonivägede valjaviimist Eestist võiks hõlbustada küsimuse lülitamine Euroopas vägede vastastikuse vähendamise läbirääkimistesse. See peaks olema loogiline jätk NSVL vägede evakueerimisele Afganistanist, Mongooliast ja Ida-Euroopa satelliitmaadest ning see vähendaks tunduvalt üleminekuperioodi rahvusvahelisi pingeid.
Samal eesmärgil peab ERSP oluliseks rahvusvaheliste, soovitavalt URO vaatlejate paigutamist Eestisse; see oleks iseseisvumise rahumeelsuse ja ohutuse tagatis. Ühtaegu tuleb teha poliitilisi ning õiquslikke ettevalmistusi ÜRO korravalvevägede võimalikuks rakendamiseks Eestis, et tagada põlisrahva hirmust ja poliitilisest survest vaba enesemääramise teostumine.
II. TAASISESEISVUVA EESTI VABARIIGI PIIRJOONI
Nentides Eesti Vabariigi edasikcstmist de jure peame silmas vabariiki, mis anastati NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. Eesti Vabariigi taastamist de facto Tartu rahu piires ei käsita me tagasipöördumisena 1939/40 aasta olukorda, vaid edasiminekuna tanapäeva arenenud riigi seisundi poole. Iseseisvuse taastamisel arvestame niihästi 1918-1940 omandatud riiklikke kogemusi kui ka praeguste arenenud väikeriikide poliitilist ja majandussüsteemi kujundamaks Eesti riigikorda ja ühiskonnaelu. ERSP votab Eesti Vabariigi rajamisest osa, kasutades kõiki parlamentaarse korra võimalusi. Eesti kodanike komiteede liikumise tulemusel kokku kutsutaval Eesti Kongressil taotleb ERSP Rahvuskogu valimisi, kes võtaks vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teised tähtseadused, lähtudes iseseisvusaegsetest põhiseadustest ning teistest Eesti Vabariigi seadustest. Eesti Kongress ja Rahvuskogu kui ainupadevad rahva esindajad teeksid oma iseseisva otsuse Eesti tuleviku kohta. Siinjuures esitame vaid mõned tulevase Eesti Vabariigi piirjooned, millest tahame lähtuda taasiseseisvumise alul. Meie ülesanne on edaspidi kavandada üksikasjalikumalt Eesti Vabariigi poliitilist ja sotsiaalset mudelit.
Eesti Vabariigi põhitunnuseid näeme järgmisena:
Eesti Vabariik on neutraalne blokivälline demokraatlik rahvusriik. Eestlastel on põhirahvusena võõrandamatud õigused sellel territooriumil. Eesti rahvust käsitame kogu maailmas ühtsena. Eesti territooriumil elavatele rahvusrümadele tagatakse inimõigused ja kultuurautonoomia. Neile kindlustatakse emakeele kasutamine ja võimaldatakse nende rahvuskultuuri igakülgne arendamine (koolid, teatrid, seltsid jm).
Eesti Vabariigi kodanikele on kindlustatud kõik poliitilised õigused ja vabadused, nad võivad vabalt ühineda organisatsioonidesse, sh ametiühingutesse ja erakondadesse, tingimusel, et ühendused tunnustavad Eesti Vabariiki ega ole mõne välisriigi erakonna allorganisatsioonid.
Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb parlamentarismile, kus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Täihtsamaid riigielu küsimusi otsustatakse rahvahääletuse teel rahvaalgatuse kaudu või parlamendi ettepanekul. Seadusandlikuks võimuks on rahva poolt otseselt valitud, soovitavalt sajaliikmeline Riigikogu. Riigikogus eelneb seaduseelnõule eksperthinnang. Täidesaatvat võimu teostab Riigivanem ja Vabariigi Valitsus. Riigivanem (president) valitakse otseselt rahva poolt. Tal on täpselt kindlaksmääratud tasakaalustavad võimupiirid rahva, Riigikoqu ja Vabariigi Valitsuse vahel, et välistada tema poliitilise tahte ainumääravust. Riigivanemal on Riigikogu laialisaatmise ja otseselt rahva poole pöördumise õigus. Vabariigi Valitsus on vastutav parlamendi ees. Kohtuvõimu sõltumatus kindlustatakse kohtunike valimise teel määramatuks ajaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus, kes vajaduse korral otsustab seaduse vastavuse põhiseadusele.
Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb kohalikule omavalitsusele, kel on laialdane autonoomia ja minimaalne sõltuvus keskvõimust. Otseselt rahva poolt valitud omavalitsuse esinduskogud tegutsevad demokraatlikul tasakaalustatud Võimujaotuse põhimõttel. Haldusüksusteks on vald, alev, linn ja maakond.
Majanduselus on eraomand (sh tootmisvahendeile) puutumatu; võimaldatud vaba ettevõtlus, samuti on kõigil õigus liituda aktsiaseltsidesse ja ühistuisse. Eesti Vabariigis on ka riiklik omand. Majandustegevust reguleerib vabaturg, kuid tarbe korral sekkub riik majandusellu seadustega rangelt sätestatud piires. Igasuguse majandustegevuse hindamise põhikriteerium on tulukus ja loodussäästlikkus. Riik väldib monopolistlike struktuuride teket ja soodustab keskkonnasobralikku väike- ja kesktööstust. Riik kontrollib väliskaubandust ja kehtestab enamsoodusrežiimi.
Eestis viiakse läbi maareform, mis võimalikkuse piires taastab iseseisvusaegse maaomandi, arvestades vahepeal väljakujunenud olukorda ja seda vastavalt reguleerides. Maareformi kaudu soodustab riik põllumajandust nii sise- kui välisturul. Riik hoolitseb, et asunikutalud muutuksid kiiresti tulusaks.
Eesti peab arenema kõrgtehnoloogiaga infoühiskonnaks, kus infotegevus on õiguslikult ja tehniliselt kõigile otstarbekohaselt kindlustatud.
Ükski elanike kiht ei tohi omada poliitiliselt ja sotsiaalselt ebaõiglasi privileege. Jõukus toob endaga kaasa vastutuse kehvemal järjel olijate ees. Riik ergutab otstarbekat tööhõivet. Tööaja pikkus kehtestatakse seadusega (see ei tohiks ületada 35 tundi nädalas). Riik jälgib sotsiaalse õigluse printsiibil tööandja ja töövõtja suhteid. Seadusega garanteeritakse ametiühingute õigused. Tagatakse pärimisõigus.
Sotsiaalhooldus võimaldab haigeile, vanureile ja invaliididele elatusmiinimumi ning inimväärsed elutingimused. Sotsiaalhoolduses osalevad kõik elanikkonna kihid.
Eesti Vabariigi maksusüsteemis arvestatakse optimaalselt sotsiaalset õiglust. Pannakse kehtima progressiivne tulumaks, kusjuures maksud ei tohi muutuda majandust pidurdavaks teguriks.
Keskkonnakaitses kehtestatakse Eestis riiklik kontroll. Õhu, maa ja vee puhtus on tähtsam kui tootmishuvid. Riik ja Ühiskond soodustavad loodussõbralikku elu- ja mõtteviisi.
Kogu Eesti Vabariigi sisepoliitika olgu suunatud kodaniku, isiku, rahvuse ja koigi rahvusrühmade maksimaalsele kaitsele ja arengule. Riik on kodaniku jaoks, mitte vastupidi. Kodu ja perekond on ühiskondliku elu alus. Iga kodaniku kodu on puutumatu.
Eesti Vabariik teostab aktiivset välispoliitikat võrdiquslikul alusel ja arendab sõbralikke suhteid esmajoones demokraatlike riikidega. Eesti Vabariik ei osale üheski sõjalises blokis ja jääb sõja korral erapooletuks (kuid ta võib olla mõne teise riigiga kaitselepingus). Eesti Vabariik osaleb ÜRO´s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning Euroopa ja eriti Põhjamaade integratsioonis. Ta taotleb koostööd Baltoskandias ja tihedaid sidemeid Balti riikide vahel. Eesti Vabariik peab oma rahvuslike huvide seisukohalt oluliseks normaalseid ja mõlemapoolselt kasulikke suhteid Vene riigiga.
Riigikaitseks moodustatakse Eesti Vabariigis kaitsevägi, mis on Riigivanema, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kontrolli all. Kedagi ei sunnita sõjaväeteenistusse vastuolus tema südametunnistusega.
Riigi tähtis eesmärk on kultuuri arendamine, toetamine ja kättesaadavaks tegemine. Eesti rahvuskultuur on Eesti Vabariigis prioriteetne, kuid eelnimetatud eesmärgi täitmine arvestab koigi rahvusrühmade kultuuri ja alakultuure. Eesti püsib avatuna nii Lääne kui Ida kultuuridele ja selleks olqu maksimaalsed võimalused. Riik osaleb Eesti kultuuri tutvustamisel välismaal. Kultuuri arenguks olgu võrdsed võimalused kogu Eesti alal, nii linnas kui maal. Piirkondlikuks kultuuriüksuseks kihelkond. Eestis on täielik loomevabadus. Riik toetab kõigiti teadusi ja kunste. Eesti Teaduste Akadeemia on autonoomne.
Hariduspoliitika põhineb üliopilase iseseisvusel ning inimeste võimete ja oskuste väärtustamisel, haridus kohandatakse lapse ja noore individuaalsusele. Üldharidus on maksuta ja kohustuslik. Kõigile soovijatele võimaldatakse kõrgharidus kodumaal. Riik soodustab ka õpinguid välismaal. Tartu Ülikoolil ja teistel kõrgkoolidel on autonoomia.
Arendatakse välja pidevharidussusteem, et inimene õpiks elu aeg vastavalt võimetele ja kohustustele. Iga inimene peaks saama hariduse, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid perekonnas, isiksuse teostamisel ja kodanikuna.
*
Omariiklus on rahvuse enesemääramisõiguse korgeim vorm. ERSP on veendunud, et see on iga teadliku eestlase südamesoov. Selles veendumuses jätkab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei vääramatult riikliku iseseisvumise poliitikat, kutsudes kõiki kodanikke aktiivselt vabaduse poole pürgima. Rõhutud rahvus muutub rahvusvahelise õiguse subjektiks vaid siis, kui ta võitleb oma vabaduse eest. Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre.
Okupatsioonikahjudest: Saksa okupatsiooni ajal tekitatud kahjude ja kaotuste osas vahetasid Saksamaa Liitvabariik ja Eesti Vabariik 1995. aasta suvel noote. Saksamaa Liitvabariik kohustus maksma Eesti Vabariigile „humanitaarsetel kaalutlustel“ kaks miljonit Saksa marka Eesti Vabariigi sotsiaalasutuste jaoks.
Okupatsioonikahjusid on mitut liiki. Korvamatud on inimkaotused, mis tulenesid Nõukogude Liidu okupatsioonirežiimi aluseks olnud kommunistlikust ideoloogiast eesmärgiga kõrvaldada nii Eesti ühiskonna eliit – poliitikud, riigiametnikud, majandustegelased, põllumehed, haritlased jt – , aga ka hulk inimesi kas nende Nõukogude-vastase meelsuse või „sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks“ klassifitseerimise põhjendusel. Neile lisanduvad Saksa okupatsiooni ajal aastattel 1941–1944 rassilistel ja ideoloogilistel põhjustel mõrvatud, aga ka Saksamaa koonduslaagritesse saadetud Eesti inimesed. Alates 1944. aastast Nõukogude repressioonid jätkusid, ohvrite nimekirja lisandusid relvastatud vastupanuliikumise liikmed ja nende perekonnaliikmed, samuti isikud, keda süüdistati väidetavas või tegelikus koostöös Saksa okupatsioonivõimudega aastatel 1941–1944 olenemata koostöö iseloomust. Absoluutse enamuse inimkaotustest kandis Eesti aastatel 1940–1953, kuid nn Nõukogude-vastase tegevuse eest, mis oli enamasti suunatud Nõukogude okupatsiooni lõpetamisele ja Eesti iseseisvuse taastamisele, vangistati inimesi kuni NSV Liidu okupatsiooni lõpuni.
[….]
Saksa okupatsiooni ajal tekitatud kahjude ja kaotuste osas vahetasid Saksamaa Liitvabariik ja Eesti Vabariik 1995. aasta suvel noote. Saksamaa Liitvabariik kohustus maksma Eesti Vabariigile „humanitaarsetel kaalutlustel“ kaks miljonit Saksa marka Eesti Vabariigi sotsiaalasutuste jaoks. Saksamaa Liitvabariigi valitsus luges selle summa tasumisega kõik natsionaalsotsialistlikest tagakiusamismeetmetest tulenevad Eesti Vabariigi kodanike nõuded lahendatuks ning Eesti Vabariigi valitsus nõustus selle ettepanekuga.
Durch den Beitrag der Regierung der Bundesrepublik Deutschland gelten alle Forderungen von Staatsangehörigen der Republik Estland aufgrund von NS-Verfolgungsmaßnahmen als erledigt, Staatssekretär des Auswärtigen Amts Dr. Hans-Friedrich von Ploetz, der Botschafter der Republik Estland
Tiit Matsulevitš, noot, Eesti Vabariigi Suursaatkond, 22. juuni 1995, Välisministeeriumi arhiiv
Enn Tarto: Kui me Tartus panime Mart Nikluse ja leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega kokku 4-leheküljelise pöördumise, siis oli meid toetamas 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedulast, keda üldsus pidas lollideks. 25 aasta eest oli meid 45 lolli, 15 aasta eest seisis Balti ketis üle kahe miljoni “lolli”.
23.08.1979.a Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäeval, saatsid neljakümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO Peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksamaa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.
See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk.
Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude propagandamasinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et Baltimaade riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja Saksamaa salasobing.
Kuigi enamikku allakirjutanuist tabasid hiljem okupatsioonivõimude repressioonid: ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistus, saavutas Balti apell taotletud eesmärgi, äratades välismaal tähelepanu Baltimaade jätkuvale ebaseaduslikule okupatsioonile ja anneksioonile ning andes kogu maailmale ja Moskvale teada, et Balti rahvad ei ole neile osaks saanud ülekohtuse olukorraga leppinud.
Balti apell innustas Baltimaade pagulasi korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.
Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Balti apellile reageeris Euroopa Parlament. Otto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi “Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus” 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi. 1987. aastal kinnitas seda Euroopa Nõukogu. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.
“Kui peaksin langema, su eest mu isamaa kas ausas võitluses või relvata, siis teadke sõbrad kõik, mu hinge viimne hõik: te kätte tasuge mu elu eest” Paul Randmaa metsavendade salga hümnist, 1949
Üldist
1970-ndate lõpul hüppas ameeriklaste poole üle kõrge N. Liidu julgeoleku-ohvitser. USA vastavad asutused küsitlesid meest tavapärasel viisil pikalt ja põhjalikult. Üks huvitavamaid seiku oli kirjeldus ärahüppaja karjääri väidetavalt kõige raskemast perioodist. Nimelt olevat ta 1940-ndate lõpul noore ohvitserina pidanud Võrumaal eesti metsavendadega sõdima. Mees kirjeldas oma vaatevinklist olukorda, mis ümbritses vene tšekiste ja sisevägede sõdureid, kes tollal Eesti maapiirkondades tegutsesid. Rääkis metsades ja öösel külades valitsenud eluohtlikust seisukorrast. Kirjeldas lahinguid metsavendadega, muuhulgas ka kuulsat rongiröövi, mille nagu nüüd teame, pani toime Johannes Heeska kõigest kuue mehega. Mida tšekist ei kirjeldanud, oli julgeolekumeeste käitumine selles sõjas. Palju ei olnud juttu külade tsiviilelanike terroriseerimisest. Rääkimata pidevatest arreteerimistest, ülekuulamistest peksu abil, värbamisüritustest ja küllalt tihti ka edukatest värbamistest.
N. Liidu julgeolekuorganite põhitegevus Eesti maakondades oli maa taasokupeerimisest 1944. aasta sügisel kuni umbes 1953. aastani võitlus relvastatud vastupanuga okupatsioonirežiimile. 40ndate lõpu poliitilise olukorra Eestis ja asjaolud, kuidas selline olukord tekkis, võttis üsna täpselt kokku tollane ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm oma sõnavõtus EKP viiendal kongressil. Ettekanne peeti jõulu esimesel pühal 1948. On märkimisväärne, kui selge üldine arusaam okupantidel endil Eesti toimuvast oli:
Me [s.o. N. Liidu julgeolekuorganid – E.K.] võisime juba alates 1943. aastast jälgida Eestis natsionalistlike gruppide tekkimist, milliste ülesandeks oli abistada inglise-ameerika grupeeringut. Kui toimus eestlaste mobiliseerimine saksa sõjaväkke, siis nemad püüdsid saksa armees teenimisest kõrvale hoiduda, säilitada elavjõudu otsustavaks võitluseks pärast sakslaste purustamist, kusjuures see otsustav võitlus pidi aset leidma Nõukogude Liidu ja inglise-ameerika bloki vahel. Säilinud jõud pidid selles võitluses relvadega käes välja astuma inglise-ameerika poolel. Tuleb otse öelda, et 1944. aastal need grupeeringud ühinesid üle-eestiliseks Rahvuskomiteeks. Rahvuskomitee formeeris ka uue Eesti Kodanliku Valitsuse, mille etteotsa pidi astuma prof. Uluots, ning jaotas ministriportfellid. Oli koostatud ka Eesti iseseisvaks kuulutamise manifest. Nende arvates pidi kõik see toimuma järgnevalt: sakslaste lahkudes pidid relvastatud natsionalistlikud elemendid haarama enda kätte raadiojaama ja teatama sealt kogu maailmale, et on loodud uus vabariik, mis teeb nõukogude valitsusele ja vägedele ettepaneku peatada edasitung ja asuda temaga läbirääkimistesse….Natsionalistlikele elementidele linnades me andsime tugeva löögi. Rahvuskomitee, mis koosnes linnade kodanlikust intelligentsist ja endistest kodanlike parteide liikmetest, likvideeriti.Kuid maal, kus on kergem varjuda, on veel palju natsionalistlikke elemente, kellel esineb püüdeid ühineda maakondlikeks ja isegi vabariiklikeks formeeringuteks. Meil õnnestus oma senise tegevuse jooksul likvideerida mitmeid sääraseid organisatsioone, kus üksikud grupeeringud juba tahtsid ühineda ühiseks tegevuseks mitme maakonna ulatuses. Oli ka üks ühendus kogu vabariigi ulatuses….See organisatsioon RVL, mida juhtisid endised SS ohvitserid, seadis eesmärgiks võitluse nõukogude võimu vastu, selleks et taastada kodanlik Eesti Vabariik. ..Kõigi nende bandiitlike gruppide eesmärgiks oli kahjustada nõukogude võimu.
Siinjuures on oluline ära märkida mõned põhimõttelised asjaolud, mis on käsitlustes Eesti taasokupeerimisest sageli kõrvale jäänud.
Esiteks, relvastatud vastupanu vene teisele okupatsioonile kasvas otseselt välja katsest taastada Eesti Vabariik sakslaste lahkumise ja venelaste sissetungi vahelisel ajal.
Teiseks, relvastatud vastupanu eesmärgiks oli kaasaaitamine Eesti Vabariigi taastamisele ja võitlus okupatsioonivõimu vastu.
Kolmandaks, relvastatud vastupanu käsitles N. Liidu okupatsiooni ning selle võimuorganite tegevust Eesti territooriumil ebaseaduslikena ning suhtus neisse kui riiklikesse kurjategijatesse.
Neljandaks, N. Liidu võimudel oli selge arusaam metsavendade võitluse eesmärkidest ja selle poliitilisest iseloomust. Nii metsavennad kui julgeolekuorganid käsitlesid toimuvat sõja või vähemalt võitlusena nõukogude võimu ja okupatsiooni kinnistamise poolt või vastu.
Viiendaks, relvastatud vastupanu põhilootus olid lääneliitlaste abil. Eesti Vabariigi edasitegutsevad diplomaatilised esindused kui ainsad seadusliku riigivõimu asutused ning Eesti eksiilvalitsus käsitlesid relvastatud vastupanu Eesti territooriumil vabadusvõitlusena. Metsavennad olid teadlikud, et lääneriigid ei ole Eesti okupeerimist tunnustanud ning juriidiliselt Eesti Vabariik eksisteerib.
Seetõttu tuleb metsavendlust käsitleda eelkõige laiemas, juba 1940. aastal alanud Eesti iseseisvuse taastamise eest peetud võitluse ning okupatsioonidele vastupanu osutamise kontekstis. Metsavendlus on selle vastupanu üks, tõenäoselt kõige ennastsalgavam ja traagilisem etapp. Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt paikneb relvastatud vastupanu vabadusvõitluse muude nähtuste seas üliolulisel kohal, muutes õigustatumaks ja põhjendatumaks juriidilise järjepidevuse hoidmise, diplomaatiliste esinduste tegevuse, väliseestlaste organisatsioonide töö, dissidentluse, koolinoorte organisatsioonide tegevuse ning lõpuks muinsuskaitseliikumise, Eesti Komiteede tegevuse ja laulava revolutsiooninigi.
Metsavendluse algus
Esimene katse organiseerida üle-eestiline relvastatud vastupanuorganisatsioon tehti Tiefi valitsusele truudust vandunud Haukka luuregrupi meeste poolt 1944. aasta sügisel. Täpselt nagu Boris Kumm kirjeldas, alustasid nad tegevust sakslaste taandumise eel ja seadsid eesmärgiks luua vastupanukeskus igas maakonnas. Plaani järgi pidi maakondades loodama nn. partisanide pataljonid, mis oleks teostanud terroriakte nõukogude asutuste ja aktivistide vastu, kogunud informatsiooni ja oodanud aega üleriigilise ülestõusu korraldamiseks. Viimane pidanuks esialgsete kavade järgi toimuma liitlaste ja Venemaa vahelise sõja puhkemise järel. Vene julgeolekuorganid suunasid oma tegevuse põhirõhu kohe septembri lõpul Tiefi valitsuse ja sellega seotud isikute leidmisele ja likvideerimisele. Tiefi valitsuse ja Rahvuskomitee liikmete arreteerimisotsus oli neil valmis juba enne Eestisse sisse tungimist – kui uskuda Kummi siis juba 1943. aastal. Igatahes on NKVD 1944. a. sügise operatiivaruannetes Moskvasse “Eesti uue Kodanliku Valitsuse” jälitamisel ja arreteerimisel kõige olulisem koht. On tähelepanuväärne, et jutumärgid ilmuvad neis aruannetes sõna valitsus ümber alles pärast kõigi selle liikmete arreteerimist
Otseselt Tiefi valitsuse relvastatud toetajaid jõudis koguneda vähe. Olid Haukka mehed. Oli Pitka, kes suutis küll septembri kolmandal nädalal trükkida taotlusankeedid oma löögiüksusse astumiseks ja sinna mõnisada meest vastu võtta, ka venelastega mõned lahingud lüüa, kuid relvi oli neil vähe ja esialgu puudus ka väljaõppinud meeskond.
Soomepoisid olid juba 1943 aastal vandunud Eesti suursaadiku kui seaduslikule riigivõimu esindaja juures truudust Eesti Vabariigile. Enam kui 2000 välihallis meest jõudsid 18. augustil tõesti koju, et idast sissetungivale vaenlasele vastu astuda. Kahjuks ei suutnud sakslased ka kaotajatena aduda, et eestlased sõdivad nende kõrval ainult selleks, et oma iseseisvust päästa. Soomepoisid jagati mitmeks osaks ja pooled neist jäeti relvastamata. Ometi jõudis osa rindele ning need , kes sakslaste taandumise järel paigale jäid muutusid automaatselt Eesti vabariigi sõduriteks.
Suurem osa sõdivatest eestlastest oli 44 aasta septembris saksa armee alluvuses. Juba veebruarist Eesti piiridel rinnet hoidnud, aasta jooksul siia juurde toodud ning kohapeal formeeritud Eesti väeosades oli sügiseks tõenäoselt ca 60 000 meest. Nad olid kuid kuulanud sakslaste lubadusi, et Eestit maha ei jäeta. Paljud olid relva kätte võtnud alles pärast viimase seadusliku peaministri üleskutset. Enamus tahtis koju, kuid mõistis, et venelaste tulekul on see pea võimatu. Paljud taandusid koos sakslastega, paljud jäid rindest maha. Viimaste hulgas tekkis kohe rühmi, mis otsustas, et nende jaoks pole sõda lõppenud. Mõned ühinesid Pitkaga, mõned asusid ise tegevusse. Paljud varjusid niisama. Neid, kes koju läksid, hakkasid venelased järk-järgult arreteerima. Selle tulemusel metsaminek tihenes. Algas sissisõja esimene etapp.
1944-45
Relvastatud vastupanu esimene periood jääb aega, mil Euroopas jätkus sõda. Eestis alustasid venelased küll pärast rinde üleminekut koheselt enamliku okupatsioonivõimu kehtestamist, ent kuni sõja lõpuni oli neil siiski suured jõud koondatud rindele. Julgeolek alustas loomulikult hoogsat tegevust. Juba enne rinde Eestisse jõudmist olid Kumm ja tema sellid koostanud nimekirjad isikuist, kes tuleb arreteerida juhul kui nad on Eestisse jäänud. Sakslaste poolt mahajäänud (jäetud?) dokumentidest saadi nendesse nimekirjadesse olulist täiendust. Üsna ruttu oli ka eestlastele selge, et venelaste käes on suur osa Kaitseliidu ja Omakaitse liikmete nimekirju. Laias laastus muutusid need NKVD jaoks arreteeritavate nimekirjadeks. Juba esimesed punavõimu nädalad näitasid, et kartma peavad kõik, aga eriti need kes on Punaarmee vastu sõdinud või olnud Omakaitses või Kaitseliidus. (Poliitilise ja majandusliku eliidi tõenäone saatus nõukogude ühiskonnas, oli kõigile teada juba 1940-41 aasta vene okupatsioonist). Eelpoolloetletuile lisandus veel üks grupp – nimelt mobilisatsiooniealised mehed, sest venelased alustasid kohe peale rinde üleminekut sundmobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni eest metsa minek muutus massiliseks.
Ülaltoodud kontingendi hulgast pärines esimeste sõjajärgsete metsavendade enamik. Arvati, et pärast Saksamaa lüüasaamist leiavad Lääneriigid tee Eesti vabastamiseks venelastest. Usuti Atlandi Harta põhimõtete kehtivusse .Taheti olla valmis ajaks kui tekib rahvusvaheline kontekst venelaste väljalöömiseks. Paljud mäletasid hästi 1941. aasta suve, mil suur osa Eetsist puhastati venelastest enne sakslaste saabumist. Nüüd kujutleti sarnase olukorra kordumist, ainult lääneliitlastega sakslaste asemel.
Esimesel okupatsioonitalvel ei olnud metsavennad liiga aktiivsed. Keskenduti varjumisele, relvastumisele ja valmistumisele Saksamaa lüüasaamise järel oodatavasti algavaks uueks sõjaks Venemaaga. Mõistagi toimus ka lahinguid ja kokkupõrkeid julgeolekuga, kuid enamasti olid need esialgu julgeoleku initsieeritud. Linnas ja külades sagenevate arreteerimistega, eriti endiste Omakaitselaste, politseinike ja valdade administratsiooni liikmete hulgas, hakkas aga kevade poole üha rohkem pinge tõusma. Samas olid nii metsavennad kui tavalised inimesed veel küllalt julged. Konspiratsioonireeglitest ei peetud kinni ja metsavendade elukohad ning toetajad olid külades sageli laialt teada. Seetõttu kandsid metsavennad just esimesel okupatsioonitalvel väga ränki kaotusi. Vigadest õpiti aga kiiresti.
Metsavendade arvu esimesel vene aastal on rakse hinnata .Vahetult venelaste sissetungi järel oli metsadesse jäänud pataljonide kaupa mehi. Seis oli väga segane. Mahajäänud sakslased üritasid läände jõuda, eestlased pidid otsustama, mida edasi teha. Enamik Eestisse jäänuist üritas kõigepealt koju pääseda ja siis otsustada. Kõik said aru, et lihtsalt see lugu ei lõpe. Võib arvata, et kohe 1944. aasta hilissügisel, esimese selginemise järel, jäi metsadesse umbes 15-20 000 meest. Võib ka arvata, et esimesel metsavendluse perioodil jäi see arv umbes samaks, kuigi kontingent vaheldus. Paljud legaliseerusid edukalt või ebaedukalt, paljud pagesid arreteerimise või mobilisatsiooni eest, ka kättemaksusoovist metsa.
1945 kevad – märts 1949
Sõja viimasel kuul on märgatav metsavendade aktiivsuse tõus. Arhiivides leidub üsna palju maakohtade parteikomiteede kirjeldusi olukorrast, kus kurdetakse, et “vaenulikud elemendid” on aktiviseerunud. Näiteks kirjutab Pärnumaa parteisekretär Ovsjannikov 24. aprillil 1945 Tallinnasse, et metsavennad tegutsevad aktiivselt. Sm. sekretär kurdab, et Tihemetsa vallas on telefonipostidele kleebitud lendlehed tekstiga:
“Surm bolševikele ja halastamatuile punaarmeelastele!” Üleskutse. Eestlased! Teie, kes Te olete tõelised eestlased, ärge olge nii passiivsed! Ärge laske bolševikel end küüditada ja arreteerida! Hoiduge sellest igal võimalusel kõrvale! Mehed! Need, kes tõeliselt armastavad meie väikest Kodumaad, minge metsadesse, et oleks võimalik luua kaitsejõudu bolševike kui röövlite vastu! Metsavennad! Pidage omavahel hoolikalt sidet, et oleks õigel hetkel võimalus välja astuda Kodumaa kaitseks! Elagu varsti vabaks saav Eesti! Rohelise leegioni väljaanne. Staabiülema eest…..
Samal kuul kurdab Pärnu parteikomitee, et maakonna 355-st kutsealusest on mobilisatsioonipunkti ilmunud 35. EKP Keskkomitee aruanne 4. juunist 1945 kirjeldab olukorda Järvamaal, Võrumaal ja Pärnumaal, kus kõikjal nõukogude aktiiv tunneb end ebakindlalt. Metsavendade kohta öeldakse, et “…nad sooritavad kallaletunge võimu esindajatele, rahvamajadele, põletavad maju, eeskätt uusmaasaajatel, röövivad külasid, peksavad külavolinikke, saadavad ähvarduskirju ja ajavad ära loomi. Väinjärve vallas oli piiritulpadele kleebitud käsitsi kirjutatud ja Kaaruksi allkirjaga “Rohelise pataljoni” üleskutseid järgmise sisuga: 1) Kaaruksi “Roheline pataljon” vajab ja võtab vastu mehi vanuses 16-45 aastat. 2) Mundri, relvastuse ja toiduga kindlustatakse kohapeal. 3) Au ning ülendamine auastmes on kindlustatud. Palk on erakordselt hea.”
Aruande lõpus nenditakse, et “külades levitatakse kuuldusi, et varsti tuleb teine võim ja siis näitame kommunistidele …. Valdades oodatakse millal algab sõda.”
1945.a. kevadest alates leidub KGB ja EKP arhiivides sagedasi teateid tšekistide, punaarmeelaste, partorgide, komsorgide, miilitsate, hävituspataljonlaste ja koputajate tapmistest metsavendade poolt. Alanud oli aktiivne vastupanu okupatsioonile.
Paralleelselt metsavendade aktiviseerumisega tugevdas okupatsioonivõim meetmeid nende perekondade ja abistajate vastu. Talusid ja vara hakati konfiskeerima, abistajaid arreteerima, peksma ja üle kuulama. Samuti alustab NKVD tõsiselt agentide värbamist külaelanike hulgast, et saada informatsiooni metsavendade gruppide asukohtade ja liikmeskonna kohta.
Võitlusse metsavendadega rakendati lisaks julgeolekule ja sõjaväe eriüksustele ka põhiliselt kohalikust kollaborantide aktiivist, uusmaasaajatest ja lumpenist kokku pandud nn. banditismi hävitamise pataljonid. Viimased siiski metsavendadele võrdväärseks vastaseks ei kujunenud ning sissõja okupatsioonivõimude poolseks põhijõuks jäid julgeolekuüksused ja sisevägede üksused. Hävituspataljonid olid samas kõvasti ametis külaelanike ahistamise ja sageli ka röövimisega läbiotsimise sildi all.
Eesti maapiirkondades kujunes olukord, mida endine metsavend Olaf Tammark kirjeldab järgnevalt:
….1945 a. kevadel algas massiline arreteerimine. Juba sügisel oli üksikuid, peamiselt endisi omakaitseorganisatsiooni liikmeid arreteeritud, neist aga mitmed nagu teiste rahustamiseks tagasi koju lastud. Nüüd kevadel algas aga plaanikindel omakaitselaste arreteerimine. NKVD operatiivgrupid “töötasid” öösiti, võttes mehi talust tallu liikudes külade kaupa vangi. Mõned said õigeaegselt pakku ja ühinesid velledega metsas. Algasid metsavendade vastuaktsioonid, millele NKVD ja sõjavägi vastas haarangutega metsataludes, harvemini metsas. Rahvas muutus ettevaatlikuks. Kodurahvas eelistas ka magada väljaspool eluhoonet, peidukohtades või isegi metsas. Mõned kolisid eemale kodust, otsides tööd võõras ümbruses. Metsavendade vastuaktsioonid tabasid esijärjekorras vihatud miilitsat, täitevkomitee tegelasi ja ka üksikuid aktiviste-kommuniste külades. Hirm metsavendade ees ajas neidki kodust välja põhukuhja või küüni magama. See oli aeg, kus öösel valitses “Eesti Vabariik”, päeval funktsioneeris nõukogude administratsioon.
Metsavendade tegevuse oluliseks lähemaks eesmärgiks sai kaitsta ja abistada oma legaalselt elavaid omakseid ja abistajaid. Objektiivselt tähendas see Eesti külaühiskonna hävitamise takistamist
1945.aasta suvi ja sügis oli metsavendlusele nii ütelda tuleristsete aeg. Rindesõjast tulnud mehed ei olnud metsasõjaga harjunud. Sageli juhtus, et rindel osavate taktikutena silma paistnud ohvitserid sattusid metsas raskustesse. Ohvreid oli palju. Julgeolek muutus suvel eriti julmaks, üle Eesti toimus NKVD operatsioone, kus metsavendade kõrval tapeti tsiviilelanikke. Näiteks 5. juunil 1945 ründas julgeolekuüksus Virumaal Undla vallas toimuvat sünnipäevapidu, kus piduliste hulgas olnud metsavendade kõrval langes 7 tütarlast.
Samas oli initsiatiiv ja kontroll olukorra üle paljudes maapiirkondades metsavendade käes. Maakondade parteikomiteed nõudsid pealinnast lisajõudude saatmist ja võitluse intensiivistamist. Ilmusid ka esimesed nõudmised saata “bandiitide abilised ENSV-st välja, muidu, muutub [parteiorganisatsiooni] töö maakonnas võimatuks” (Järvamaa Parteikomitee Keskkomiteele 10.07.45). Kommunistide arusaama 1945. a. suve olukorrast illustreerib järgmine EK(b)P Virumaa Komitee informatsioon 14. juulist 1945:
Poliitiline olukord maakonnas kestab teravaiseloomulisena, eriti Tudulinna, Mäetaguse ja Salla valdades. Üldiselt bandiitide taktika on: hoida hirmu all nõukogude inimesi neid tappes, röövides ja levitades igasugu kuulujutte külades. Teiseks ajada iga vägivalla akt Punaarmee süüks ja kolmandaks, tappa Punaarmee ohvitsere ja sõdureid, kutsuda Punaarmee viha eesti rahvale. Näiteks: Kulina küla lähedal tulistasid bandiidid metsast Punaarmee üksust, mille tagajärjel sai 4 punaarmeelast surma. Väike-Maarja lähedal tulistasid bandiidid sõjaväe autot, kus said raskesti haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev…
Samuti juulis 1945 teatas Valgamaa NKVD osakonna ülem, et “vaenulikud elemendid ja bandiitide grupid on üle läinud avalikule terrorile partei- ning nõukogude aktiivi vastu.”
Mitmel pool ründasid metsavennad kohalikke Täitevkomiteesid. Oktoobris andis Põlva Täitevkomitee esimees käskkirja, millega keelas eraisikutel Põlva alevikus öösiti liikumise. Sellega üritas ta saada kaitset metsavendade eest, kes “terroriseerivad Täitevkomiteed”.
1. augustil 1945 kirjeldas olukorda Avinurme vallas EK(b)p Tartumaa Komitee informatsioon: “Ööl vastu 27. juulit 1945 bandiidid röövisid Avinurme valla täitevkomitee, lõid puruks mööbli, võtsid kaasa kõik nimekirjad ja riigilipu. Sealt siirdusid bandiidid kohalikku kooperatiivi, röövisid kaupluse, võtsid kaasa paberosse, veine, saapaid, toidukaupu ja hoburakmeid. Sidejaoskonnas purustasid kogu sisustuse ja heitsid jõkke….Bandiite oli umbes 15 meest, relvastatud automaatidega ja 2 saksa tüüpi granaadipildujaga, revolvritega ja käsigranaatidega. Röövitu äraviimiseks oli neil ka veok. Bandiitide jõuk, kes nimetab end “Põrgukütt”, terroriseerib elanikkonda, kes kardab tulla valla täitevkomiteesse, kuna bandiidid annavad kohapeal välja oma korraldusi ja käske…..“
Suvel 1945 hakkasid N. Liidu julgeolekuorganid tõsiselt pingutama, et võitluses metsavendadega peale jääda. Maakondade kõigis olulisemates keskustes hakkasid lisaks kohalikele NKVD osakondadele pidevalt tegutsema NKVD nn. operatiivgrupid, mida abistasid NKVD vägede väeosad ja hävituspataljonid. See seltskond jõhkrutses tihti külaelanike kallal. Need otsisid kaitset metsavendadelt. Tekib olukord, kus kuni märtsiküüditamiseni 1949 ja sundkolhoseerimiseni kuulus metsavendadele suure osa maaelanike täielik toetus. See osutus metsavendluse pikaajalisele jätkumise seisukohalt üheks põhifaktoriks.
1945.a sügise paiku algas Eestis sagedaste lahingute periood metsavendade salkade ja julgeoleku väeosade vahel. Esimestel aastatel kestsid need lahingud mõnigi kord mitmeid tunde ja nõudsid mitmeid kümneid ohvreid. Näiteks 16.-21. veebruarini 1946 peeti mitu lahingut Pärnumaal Karl Kase juhitud metsavendade salgaga, kus kokku langes 7 metsavenda ja arreteeriti 12. 30. märtsil 1946 pidas Johannes Leesmenti salk Pärnumaal Tali vallas kuuetunnise lahingu, kus saadi lõpuks lüüa. Langes 13 metsavenda ja teadmata arv venelasi. 1. aprillil 1946 pidas Aavo Pruusi salk Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus kaitselahingu, kus kuus metsavenda pidas vastu 120 mehelise NKVD üksuse ja 15 hävituspataljonlase piiramisele kaheksa tundi. Kõik langesid. 28. detsembril öösel 1945 ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus Haukka luuregrupi meeste poolt koondatud metsavendade punkrit. Langes üheksa meest.
Mitmel pool ühinesid metsavendade salgad suuremate operatsioonide puhul suuremateks üksusteks, moodustades niiviisi aktsiooni ajaks 50-60 mehelisi formeeringuid. Näiteks tegutses 1945-1947 a. alguseni Virumaa Maidla, Mäetaguse, Iisaku, Tudulinna ja Roela valdades Aleksander Raua juhitud metsavendade formeering hüüdnimega “Lendav surm”. Formeeringusse kuulus NKVD andmetel 6 salka kokku 57 “bandiit-terroristiga”. Raua mehed kandsid oma välivorme ja käisel sini-must-valgeid sidemeid. Formeering lagunes 1947. aasta veebruaris mitme kuu vältel peetud lahingute järel.
Põhiliselt toimusid punkrilahingud sarnase stsenaariumi järgi: NKVD sai kas koputaja või agendi kaudu informatsiooni metsavendade punkri või baasi asukohast. Sageli võeti informaator sundkorras teejuhiks. NKVD operatiivgrupp valmistas ette rünnaku, tõi kohale väeosa ning ründas punkrit võimalikult ootamatult. Enamasti toimusid rünnakud varahommikul. Lahingu tulemus sõltus metsavendade valve olemasolust ja muidugi meeste ettevalmistusest.
Kuni masskolhoseerimiseni 1949. aasta kevadel olid metsavendade oma aktsioonid sagedased ja küllalt efektiivsed. Nagu öeldud rünnati valdade Täitevkomiteesid, samuti sideasutusi side katkestamise eesmärgil, partorge, maksuinspektoreid, muidugi ka aktiivseid kollaborante. Üldlevinud oli parteilaste ja hävituspataljonlaste nimekirjade koostamine või röövimine metsavendade poolt ning nende kasutamine aktsioonide adressaatide leidmiseks. Paljudes paikades moodustasid metsavennad nn. sõjakohtud ja mõistsid aktiivsemad punavõimu elluviijad ja toetajad surma.
Teadaolevalt rünnati valdade Täitevkomiteesid perioodil 1945-49 vähemalt 26 korral, mil purustati sisustus, rööviti või põletati dokumendid ja pitsatid ning katkestati side. Sideliinide purustamine oli üks metsavendade sageliesinevaid ettevõtmisi. Tihti eelnes see mingile suuremale operatsioonile, vahel tehti seda aga lihtsalt sabotaaži eesmärgil. Näitena võiks tuua metsavendade aktsiooni Pärnumaal 21. ja 22. juunil 1948, millega relvastatud vastupanu tahtis ilmselt tähistada “revolutsiooni aastapäeva”:
Ööl vastu 21. juunit saeti Pärnu-Lihula sideliinil 7 kilomeetrit Pärnust maantee kõrval maha 4 posti, millega lõigati läbi 16 sidetraati, millest 2 sõjaväe. Viimasest üks kuulus Balti laevastikule, kuna teine oli üldsõjaväeline. Sellega oli side maakonna lääneosas katkestatud 7,5 tunniks. Maantee teisel poolel minevast Balti laevastiku sideliinist oli samuti maha saetud 2 posti ning sellega murtud 3 sidetraati.
Ööl vastu 22. juunit saeti maha Pärnu-Jaagupit läbival Pärnu-Tallinna telefoni magistraalliinil 6 km Pärnust 2 posti, mis kukkudes kahele poole murdsid veel 2 ja tõmbasid maha 4 posti. Seejuures lõigati läbi 12 traati, millest üks oli sõjaväe oma. Side pärnumaa põhjaosas oli 8 tundi katkestatud.
21.juunil lasti Pärnu-Lavasaare sideliinil lõhkeainega puruks 1 telegraafi ja 1 elektripost ja lõigati läbi juhtmed. Koeraga kohale saabunud julgeoleku organite grupp ei suutnud midagi avastada…..Öösel vastu 21. juunit seoses laulupeoga süüdati tarbijate kooperatiivi ladu, kus põles ära 18 tonni kala ja 5 tonni bensiini. 20 juuni öösel pandi Paikuse vallas Pärnu-Tallinn reisirongi all lõhkema miinid. Inimohvreid ei olnud. Pärast selgus, et selles rongis sõitis palju sõjaväelasi. Kurjategijaid ei ole veel leitud. Uurimine jätkub.
Oluliseks rünnakuobjektiks olid ka teedel liiklevad punaarmee võitlejad ja väiksemad väeosad. Tavaliseks taktikaks oli sõjaväeauto peatamine metsavaheteel langetatud puutüve või muu objektiga ning seejärel peatunud auto ründamine. Sel viisil tapeti 24. juulil 1945 Valgejõel kolm Punalaevastiku ohvitseri, 26.juulil Tartumaal Lohusuu vallas Leningradi NKVD teedeehituse valitsuse kaks kõrgemat ohvitseri, samuti juulis tulistati Väike-Maarja lähedal sõjaväe autot, kus said raskelt haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev.
Nn. kooperatiivide ehk riiklike kaupluste tekkimisel muutusid need tavaliseks metsavendade rünnakuobjektiks. Riigi vara käsitleti okupeeriva võõrvõimu varana ning selle rekvireerimine kuulus sõjapidamise juurde. Metsavendadel oli hästi meeles, kuidas nii sakslased kui venelased sõja ajal inimeste vara olid varustuseks ja moonaks rekvireerinud. Nüüd rekvireerisid metsavennad okupeeriva võimu vara, et sissõda pidada. Kooperatiividest hangiti varustust ja moona, sageli jagati osa röövitud kaupa külaelanikele laiali. Sama juhtus ka riiklikelt maksuinspektoritelt rekvireeritud rahaga (muide kõmulisem raharööv toimus 1.detsembril 1948, mil Johannes Heeska salk peatas Võrumaal Valga-Petseri rongi ja röövis sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha – põllumajandusmaks oli raha, mida sunniti maksma talupidajaid, kes ei olnud kolhoosidesse astunud) .
Kokku toimus EKP andmeil 1944. aasta talvest 1947 aasta novembrini Eestis 773 kallaletungi valdade täitevkomiteedele, külanõukogudele, kooperatiividele ja külakommunistidele.
Samal perioodil olid venelased oma arvepidamise järgi tapnud või arreteerinud 8468 metsavenda ning metsast oli välja tulnud 6600 metsavenda. Need arvud ei pruugi olla päris täpsed, kuid vaevalt on eksitus mõnesajast suurem. Suurusjärk on igatahes tõepärane.
1947. ja 1948. aasta ning 1949. aasta algus on metsavendluses suurema organiseerumise aeg. Mehed olid juba võitluses karastunud ja uusi metsatulejaid suudeti mingil määral välja õpetada ja põhilisi konspiratsioonireegleid järgima sundida. Selleks ajaks oli sissisõda enamiku jaoks kestnud juba kauem kui rindesõda või tagala kaitsmine 2. maailmasõja ajal. Pidevad punkrite sissekukkumised liiga avaliku tegevuse tagajärjel õpetasid salgad pidama kinni äärmisest salastatusest. Enamik metsamehi kasutas valenimesid, salkadega liitujate tausta üritati kontrollida kodukohas ja nende usaldusväärsus pandi proovile osavõtukäsuga mõnest tõsisemast aktsioonist. Mõne punkrikaaslase mitte naasmine kokkulepitud ajaks tähendas, et punker tuli kohe maha jätta ja piirkonnast eemalduda. Oht, et kaaslane on arreteeritud ning ei suuda ülekuulamisele vastu pidada, oli liiga suur. Normiks kujunes 24 tunnine valve punkri läheduses, leppemärkide jätmine kokkulepitud kohtadesse külade läheduses, kus legaalses olukorras sidepidajad andsid märku sõjaväelaste liikumisest. Tavaliselt ei elatud punkris kauem kui üks talv, olude sunnil vahetati elukohta ka talve jooksul. Paremini organiseeritud salkades kehtestati oma sisereeglid, kus liikmed pidid regulaarselt kehalisi harjutusi tegema, samuti sihtimist ja kiiret varjumist harjutama. Ka pesemine oli kohustuslik. Suhteid legaalse elanikkonnaga hakati hoidma sama suures saladuses kui punkri asukohta. Tavapäraseks kujunes, et igal liikmel olid omad varustajad, keda salgakaaslased ei teadnud, kusjuures varustajateks ei saanud olla lähisugulased, sest neid jälgis pidevalt julgeolek.
RVL
Juba 1945. aasta teisel poole hakkasid mõnd Lääne- ja Pärnumaa metsavendade juhid oma salkade tegevust kooskõlastama ning arutama üle-eestilise organisatsiooni vajaduse üle. Asuti organiseerima kogu maad katvat vastupanuorganisatsiooni, mille. nimeks sai Relvastatud Võitluse Liit ehk RVL. Praegu teadaolevalt suutis RVL luua maakondlikud organisatsioonid Pärnumaal, Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Tartumaal, Võrumaal, Tallinnas ja Tartus. Organisatsiooni juhiks sai Endel Redlich hüüdnimega Must Kinnas.
RVL-i eesmärk oli põhikirja järgi “vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest”.
RVL pidi koondama “võitlusvõimelisi isikuid väljaastumiseks suureulatusliku küüditamise või maa laastamise puhul, sõja alates efektiivse partisanisõja pidamiseks või RVL liikmekaitseks”.
Oluline oli ka ideoloogiline võitlus, põlguse süvendamine okupatsioonivõimu ja selle käsilaste vastu, samuti rahvale kaitse pakkumine okupantide omavoli vastu.
RVL-i struktuur oli üles ehitatud vallaorganisatsioonide printsiibil. Eesmärgiks seati igasse valda luua oma allorganisasioon, mille tegevust pidi juhtima Keskstaabi poolt valitud isik. Ei ole selge mitu vallaorganisatsiooni õnnestus luua, kuid neid eksisteeris kõigis ülalnimetatud maakondades. Kindlad andmed on praegu olemas 32 sellise organisatsiooni kohta. Vallajuht pidi ise värbama oma valla piires uusi liikmeid, pidama sidet tegutsevate metsavendade salkadega ning oli aruandekohuslik Keskstaabi ees. Aktiivsemates RVL-i piirkondades määrati ka maakonnajuhid, kes vastutasid oma maakonna vallaorganisatsioonide eest. RVL-i liikmeks astuja pidi täitma ankeedi ja valima enesele varjunime. Värvatav tohtis teada ainult värbaja ja ühe soovitaja kuulumisest RVL-i.
Keskstaap asus pikemat aega Pärnumaal. Keskstaapi kuulusid peale juhi ja staabi liikmete vastuluuregrupp, majandusgrupp ja kohus, samuti eraldi staabi turvaüksus. Kui palju oli kokku RVL-iga seotud isikuid, on seni teadmata. Arreteeriti ja tapeti umbes 500. Samas on selge, et osale samal ajal arreteerituist lihtsalt inkrimineeriti RVL-i liikmestaatus, samas jäid aga paljud liikmed ja isegi mitmed allorganisatsioonid tabamata.
Keskstaap langetas otsuse, et allutakse ainult Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele. Stokholmi kavatseti saata oma delegaadid, et ametlikult suhted luua, kuid väljavalitud mehed jõudis NKVD arreteerida.
Nimelt jõudsid üsna organisatsiooni loomise alguses esimesed kuuldused RVL-ist ka NKVD-ni. Organisatsiooni üritati sisse sokutada NKVD agente. RVL-i esimene tõsisem sissekukkumine toimus 27. detsembril 1947, mil üks vallaorganisatsioon üritas Koeru lähedal röövida rahasaadetist. Järgnenud julgeolekuoperatsioonis saadi üks mees elusalt kätte. Umbes samal ajal arreteeriti ka juhuslikult üks hiljuti RVL-i astunud mees Läänemaal. Julgeolek sai niidiotsad kätte ning mõistis tõenäoselt esimest korda RVL-i laiaulatuslikkust. Korraldati üleriigiline operatsioon, RVL-i punkreid hakati ründama ja organisasioonide juhte võimalusel elusalt kinni võtma. Detsembri viimastel päevadel 1947 rünnati esimest korda RVL-i staabipunkrit Pärnumaal. Lörtsise ilma tõttu oli nähtavus väga halb ning ründajad ei näinud punkrit ümbritsevat kaitsevalle. Metsavennad kasutasid raketipüsse, pidasid vastu ja suutsid piiramisrõngast välja murda. Väidetavalt langes lahingus mitukümmend ründajat ning kaks metsavenda. Siiski jäi aastavahetuse paiku 47/48 julgeoleku rünnakute ja arreteerimiste ohvriks ligi 200 RVL-i liiget. Kuigi Keskstaap säilis, oli organisatsiooni edasine tegevus piiratud. Uus rünnak Keskstaabi punkrile selle uues asukohas Erstma rabas tehti 15. oktoobril 1948. Ka sel korral õnnestus staabi enamusel piiramisrõngast välja murda ja pääseda. Otsustavaks sai NKVD vägede rünnak Keskstaabi uuele asukohale Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal 27. veebruaril 1949. Lahingus langes 9 staabi liiget, üks arreteeriti ning üks pääses põgenema. Endel Redlich, keda parasjagu punkris polnud, õnnestus venelastel agendiks värvatud endise kaaslase abiga leida sama aasta 25. juunil ning ta langes kinnivõtmisel puhkenud lahingus.
Märtsiküüditamine ja sundkolhoseerimine
1949,aasta kevad kujunes metsavendlusele pikemas perspektiivis saatuslikuks. Kompartei oli riigi taasokupeerimisest alates lootnud Eestis puhkevale klassivõitlusele. Kohe 1944. aasta sügisel alustati 1941. aasta nn. maareformi taastamist. Loodeti, et kehvemad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassisõja taolist. Tegelikkuses oli vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn. maareform läbi viidud: umbes 25000 uusmaasaajat olid saanud endiste suurtalude osa maid endale, kokku umbes 362 000 hektarit maad. Märkimisväärne on, et paljudele oli maa antud lausa sunniviisil. Maareformiga vähendati nn. sakslaste sabarakkude talusid 5-7 hektarini, samuti vähendati 5-7 hektarini nn. kulakute ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmine talu oli 12-18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi. Maareformi maakondades läbi viiv Täitevkomitee Maakorralduskomisjon võis oma otsusega täielikult võõrandada nn. “bandiitlike perede” vara. Seda õigust rakendati süstemaatiliselt.
Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui veel alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla. Jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades arreteeriti järjekindlalt “bandiitide abistajaid”, talusid jäi tühjaks ning asemele tuli Punaarmeest demobiliseerituid või Veenemaa eestlasi.
Esialgu lubasid kommunistid, et kolhoose Eestis ei looda. 1947. aastal kui vaatamata maareformile ja suurtele koormistele okupatsioonivõim kuidagi maakondades kontrolli ei saavutanud, hakkas kompartei juhtkond kolhoose propageerima, kuid lubas, et sinna kedagi vägivallaga ei aeta. 26. jaanuaril 1948 võttis EK(b)P Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”. Hakati looma esimesi kolhoose. Talupojad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Metsavendlus jätkus vaibumatult. Parteile sai lõplikult selgeks, et likvideerimata tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastupanu. Otsustati kasutada N. Liidus hästi ära proovitud vahendit: sõnakuulmatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. Jaanuaril 1949 andis N. Liidu Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 390-138cc (cc=sovershenno sekretno), millega anti N. Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile korraldus välja saata Eesti NSV territooriumilt “kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite”. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV Riiklik Julgeolekuministeerium. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati märtsil viimasel nädalal 1949 Eestist üle 20 000 inimese.
Küüditamine mõjus metsavendlusele esialgu vastupidiselt okupatsioonivõimu ootusetele. Arvestatakse, et umbes 10% küüditamisele määratuist pääses põgenema ning oli sunnitud minema metsa. Suurem osa neist liitus mõne juba tegutseva metsavendade salgaga või moodustas uue, sageli perekonnast koosneva salga. Metsadesse pages inimesi küllalt sageli veel umbes aasta jooksul pärast küüditamist – nii hirmust arreteeritud saada, lihtsalt masendusest või soovist küüditatud omaste eest kätte maksta. Tekkis nii öelda teise laine metsavendlus.
Samal ajal tekkis külades üha rohkem inimesi, kes kas hirmust, saamahimust, kadedusest või muil põhjusil hakkas okupatsioonivõimudega koostööd tegema. Sageli seisnes koostöö pealekaebamises. Kui pealekaebamise tulemusel naaber arreteeriti tekkis soodus võimalus tema varandus laiali tassida. Ametlikult sanktsioneeritud vägivalla ja kasvava usaldamatuse õhustikus muutus julgeolekul üha lihtsamaks sundida inimesi informaatoriteks. Värbamise põhiobjektideks said metsavendade sugulased ja legaliseerunud metsavennad, keda info välja pressimiseks sageli jõhkralt töödeldi.
Sõja lõpust saadik oli metsavendade üheks tegevuseesmärgiks olnud küüditamise toimumise korral seda takistada. 1949. aasta kevadeks, viieaastase sissisõja järel, olid Eesti relvastatud vastupanu jõud suuremaks väljaastumiseks siiski liiga hajutatud. Samuti üritasid võimud hoida küüditamist nii suures saladuses kui võimalik. Väljaspool kompartei ladvikut ja julgeolekut teadsid sellest vähesed. Ometi liikus jutt rahva hulgas juba nädalaid enne operatsiooni. Paljusid hoiatati. Ka metsavennad täheldasid mitmel pool veokite koondamist ja julgeolekuüksuste liikumist. Omakseid kutsuti metsa või veendi varjuma. Suurt vastuhakkamist küüditamisele aga ei tulnud. Mõnel pool tulistati küll küüditajaid ja on teateid ka küüditatavate vabastamisest, kuid need ettevõtmised jäid sporaadiliseks. Siiski ei saa jätta tähelepanu juhtimata asjaolule, et suurküüditamist ei viidud läbi enne, kui RVL-i tuumik oli hävitatud.
Olukord muutus kiiresti pärast küüditamist. Metsavennad alustasid üle Eesti vihaseid ning senisest jõhkramaid kättemaksuaktsioone. Palju oli juurde tulnud inimesi, kellele kättemaks muutus tähtsamaks oma elu hoidmisest. Tapeti partorge, külavolinikke, hävituspataljonlasi – kõiki, kes olid osalenud küüditamisel, ka nende perekonnaliikmeid. EKP Keskkomitee büroo võttis vastu uue otsuse banditismi likvideerimisest.
Ometi oli olukord maal kriitiliselt muutunud .Küüditamisjärgse paari nädala jooksul oli senisele mõnesajale kolhoosile loodud lisaks umbes 3000. Vabatahtlikust kolhoosi astumisest polnud enam juttu. Kõik olid hirmul ja pealekaebamine muutus enam-vähem normiks. Kui metsavendade toetamine oli kogu aeg olnud väga ohtlik, siis nüüd oli see enesetapjalik tegevus.
1949-1956
Metsavendade enamik nüüd enam puhkevale sõjale ei lootnud. Sellele vaatamata tugevnes aga viimseni vastupidamise soov. Venelased olid juba enne küüditamist mitmel korral välja kuulutanud amnestia ja lubanud vabatahtlikele alistujaile vabadust. Valdavale enamusele niimoodi metsast välja läinuile lõppes legaliseerumine mõni kuu hiljem arreteerimise ja vangilaagriga. Üldine hoiak metsavendade hulgas oli, et elusalt end vaenlase kätte ei anta ning viimane kuul hoitakse endale. See seletab ka suurt enesetappude hulka langenute seas. Silmatorkavalt sagedasti juhtus, et kui lahingus haavata saadi ja oli näha, et pääsu ei ole, lasti endale kuul pähe. Mõistagi leidus küllalt neid, kel närvid üles ütlesid. Loobuti vastupanust, hakati jooma, tapeti end niisama. Ent üle Eesti tegutses edasi kümneid metsavendade salku, mis valmistasid julgeolekule ja kommunistidele Tallinnas ja Moskvas suurt peavalu.
Tollase meeleolu võtab kokku Alfred Käärmann oma mälestusteraamatus “Surmavaenlase vastu”:
“Mis siis ikkagi oli see jõud, mis meid, viimaseid metsavendi, sundis vastupanule? Ma vastan. Teadmine, et niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi! Teadmine, et neil, kes kommunistide kätte langenud, on veel halvem. Teadmine, et Siberi surmatee on alati lahti, teed tagasi aga enam ei ole. Teadmine, et surmavaenlase kätte sattumisel päästab piinadest kuul oma relvast.“
Aastad 1949-53 oli viimane aktiivne metsavendluse etapp. Võitlus muutus harvemaks ent vihasemaks. 1949-50 aasta jooksul kukkusid sisse enamus küüditamise järel metsa pagenuist. Ülejäänud sulasid kokku vanemate metsavendadega ning omandasid sissisõja kogemused. Julgeolekul oli üha raskem metsavendade punkreid avastada ning metsavendi tabada. Konspiratsioonireeglid muutusid äärmuslikeks.
Suuremad metsavendade salgad jagunesid enamasti väiksemateks, kuni neljaliikmelisteks üksusteks, mis vahetasid regulaarselt asupaika ning ründasid ainult vajaduse korral. Metsavendade põhiliseks aktsioonitüübiks muutus üksikute kommunistide või tšekistide tapmine ning riigile kuuluvate kaupluste ja ladude röövimine. Operatsioone planeeriti hoolikalt ning üritati läbi viia kindla peale. Kui veel 1949. aasta mais võis juhtuda, et näiteks Läänemaal “tuntud bandiit Rudolf Laasi ratsutas kahe automaadiga relvastatult Nääri ja Paisumaa külade vahel”, siis üldiselt hakkasid metsavennad nüüd end harva näitama.
Metsavennad astusid nüüd enamasti välja kas omaste või abiliste kaitseks ning üritasid kommuniste nii palju hirmu all hoida, et vägivald külades oleks võimalikult väike. Liiga suurt edu neil ses asjas paraku ei olnud. Rohkem kui varasematel aastatel oli metsavendade hulgas neid, kes hoidusid üldse igast kontaktist välismaailmaga ning seadsid eesmärgiks võimalikult kaua vabadena vastu pidada. Ometi on kuni 1952-53 aastani KGB ja Kompartei arhiivide põhjal näha, et kommunistlik võim tundis end maal endiselt ebakindlalt. Nii kirjutab “Noorte Hääl” 16. märtsil 1958 meenutades mõni aasta varasemat aega:
“1950. aasta…Võrumaa iga metsatukk peitis endas veel surma. Noil aastail ei alanud Võrumaal ükski komsomolibüroo istung leinaseisakuta nende auks, kes langesid võitluses bandiitide vastu…”.
Kuni 1953 aastani peeti Eestis iga kuu mõni suurem lahing metsavendadega. Näiteks 3. Septembril 1949 langes Pärnumaal, Are vallas lahingus 7 metsavenda, 1. oktoobril Tartumaal Kiidjärve vallas samuti 7, 27. oktoobril langes Võrumaal Veriora vallas Paul Randmaa salga punkri kaitsel 7 metsavenda, 14. detsembril 1949 langes lahingu järel Richard Saaliste punker Pärnumaal, 31.jaanuaril 1950 langes Virumaal Oonurmes 9 metsavenda (kellest 5 nimed on seni teadmata), 7. märtsil 1951 langes Võrumaal Saika punkri kaitsmisel mitmetunnises lahingus 6 metsavenda jne. Ägedad lahingud olid ka näiteks märtsis 1953 Põltsamaa kandis ning Vastseliina lähedal ja juunis 1953 Virumaal. Üksikuid metsavendi või mõnemehelisi salku sattus tulevahetusse julgeolekuga iga nädal. Pärnumaal peeti lahinguid veel 1954. ja isegi 1955. aastal, kuid need olid juba erandlikud juhtumid.
Kuni 53 aastani kammis julgeolek regulaarselt metsi läbi ja külades värvati hoolega agente, üritasid teavet saada kõigilt, kes metsavendadest võisid midagi teada. Sel perioodil kasutas NKVD palju ka kurikuulsaid mõrvar-agente ehk agent-bojevikke. Mõrvaragendid üritasid sulanduda metsavendade salkadesse ning siis sobival hetkel mehed une pealt tappa või julgeoleku löögi alla juhtida.
Loomulikult ei olnud ka metsavendade distsipliin kogu metsavendluse aja ühtlaselt hea. Alfred Käärmanni hinnangul hukkus “30% metsavendi naiste, viina ja pidude” pärast. Arhiividokumentide põhjal jääb aga mulje, et salkade sisemine distsipliin aastate lõikes paranes. Sissisõja reeglite rikkujad hukkusid ilmselt varem ja teised olid sunnitud kaotustest õppima. Metsavendade endi suhtumine reeglite rikkujaisse oli äärmiselt karm. Tuli ette, et oma salga mees lasti karistuseks ülesastumise, näiteks purjus peaga küla peal käimise eest maha.
Dokumentidest selgub ka, et metsavendi võeti julgeloku poolt kui tõsiseid ja täisväärtuslikke vastaseid. Koomilise näitena võib siinkohal tuua tsitaadi Harjumaa kompartei V konverentsi aruandest 1949. a. detsembrist: maikuus Padise vallas läbiviidavast haarangust 4 miilitsat panid jooksu ainult selle eest, et nägid tühja punkrit.
Palju on metsavendi süüdistatud süütute inimeste tapmises. Siin tuleb arvestada mitme asjaoluga. Suurem osa sellisest infost pärineb NKVD ja KGB allikaist. KGB huvides oli propageerida pilti metsavendadest kui röövmõrtsukatest. Tollane tava oli kirjutada kõik kuritööd, eriti avastamata jäänud röövimised ja tapmised, metsavendade arvele. Mõned konkreetsed näited: julgeoleku mõrvaragent Voog, kes tegutses Pärnumaal, töötas kuni 1953. aastani venelaste kasuks efektiivselt ja tappis vähemalt neli metsavenda. 1953 läks ta kas hulluks või jõi ennast segi ning tappis kolm metsavendadega mitte seotud inimest ja lõpuks iseenda. Julgeolek kutsus välja kolme tapetu sugulased ning selgitas neile, et tapja oli “esialgu tundmatu metsavend, keda julgeolek taga otsib”.
1948.aasta 3. märtsil rünnati Virumaal Maidla valla külanõukogu hoonet, tapeti 6 inimest, nende seas 3 naist ja 1 laps. Kõik olid küll Täitevkomitee ametnikud või nende sugulased, kuid tapmise motiiv jäi siiski arusaamatuks. Julgeolek levitas juttu, et tapjad olid kohalikud metsavennad. Nüüd on ilmsiks tulnud andmeid, mis viitavad, sellele, et mõrv oli organiseeritud julgeoleku poolt kohalike elanike meelsuse muutmiseks.
Tuli ette, et metsavennad tapsid inimesi, kes ei olnud surma ära teeninud. Juhtus, et eksiti isikuga, et usuti valekaebust, et kellegi laps või naine jäi tulevahetuses kuuli ette. Juhtus ka seda, et metsavennad kaotasid enesevalitsuse ja tapsid kättemaksuks näiteks päris-süüdlase sugulase. Ent reegel oli vastupidine. Sellel on väga lihtne põhjus. Metsavendade julgeolek sõltus väga suurel määral tsiviilelanike toetusest. Vastavalt oli metsavendade eesmärk tsiviilelanikke kaitsta, mitte rünnata. Metsavendade silmis oli okupeeriv võim ebaseaduslik ja võideldi selle vastu. Ebaseadusliku korra vastu oli lubatud tarvitada vägivalda, Eesti kodanike vastu mitte. Metsavendade hulgas oli palju inimesi, kes olid Eesti Vabariigis olnud vastutavad avaliku korra kaitsmise eest, eriti politseinikke ja Kaitseliidu juhtivaid tegelasi. Metsavendadena kaitsesid nad seda korda, mida okupatsioonivõim kõikehõlmavalt rikkus.
Üldiselt võib öelda, et laiem sissisõda Eestis lõppes 1953 aastal. 1956. aastal pärast Ungari ülestõusu mahasurumist ja veendumist, et lääneriigid ei abista isegi siis kui rahvas üritaks laiemat vastuhakku, loobusid paljud viimastest vastupanijaist ning tulid metsast välja. 1955. aastal oli antud ka viimane, järjekorras viies amnestia metsavendadele, mis erinevalt eelmisest andis osaliselt amnestia mõõdu välja ja ei olnud lihtsalt lõks arreteerijate töö hõlbustamiseks. Mitmed siis legaliseerunuist jäid arreteerimata .
Viimased mohikaanlased
Alates 1956. aastast jäi metsavendlus Eesti harvaks ja suurelt jaolt passiivseks. Mõneti ootamatuna võib tunduda, et metsavendluse viimasest perioodist on andmed ehk veel puudulikumad kui varasemast ajast.
Esiteks ei ole selge, kui palju oli mehi, kes surid vabadena metsades. Ses osas on ka neljakümnendate ja viiekümnendate alguse lõikes andmed väga puudulikud. Kuid on selge, et metsavendi pidi veel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatelgi leiduma kõigis Eesti maakondades. Teada on üksikud, nagu näiteks endine Varstu konstaabel Oskar Rakso, kes leiti surnuna punkrist 1970ndail, samuti on andmeid Peeter Puusepast Saaremaalt, kes olevat surnud 1972. Viimane praegu teadaolev vabana surnud metsavend oli Oskar Lillenurm, kes leiti surnuna Läänemaal, Vedra külas 1980. aasta kevadel.
Pärast 1956. aastat tegutses Eestis kõigele vaatamata ka veel paar metsavendade salka. Järvamaal oli aktiivne vendade Lindermannide juhitud salk rühm, mille enamik arreteeriti 1957. aasta aprillis. Pärnumaal tegutses Albert Kosenkranius koos mõne kaaslasega. Tema langes julgeoleku lõksu 1957. aasta oktoobris ja lasti tribunaliotsusega maha.
Kuuekümnendail toimus veel ka üksikuid kokkupõrkeid metsavendadega ning mõningaid arreteerimisi. 1960. aasta märtsis arreteeriti Tallinnas EV nooremleitnant Arseni Korp, kes oli tegutsenud metsavennana 1944. a. sügisest saadik. 1964. aasta märtsis arreteeriti Tartumaal vara vallas Henno Annijärv, kes oli samuti metsavend 1944. aastast. 1965. aasta veebruaris arreteeriti Virumaal Raimond Mölder, kes kinnivõtmisel haavas kahte miilitsat. 1967. aasta suvel arreteeriti Võrumaal vennad Aksel ja Hugo Mõttus. Teadaolevalt on nemad viimased mehed, kes relvastatult elusalt kätte saadi. Mõttustele mõisteti 10 aastat ja nad kandsid karistuse ära. Õnnelikumalt läks vendadel Arnold ja Aksel Ojastel, kes pärast 14 aastast metsavennaelu legaliseerusid 1964. aastal Tartumaal – neil õnnestus arreteerimisest pääseda.
1974.aastal langes võitluses Kalev Arro, 1978. aastal August Sabbe. Neist on juba mitmel pool pikemalt kirjutatud.
On selge, et metsavendluse viimane periood vajab eraldi pikemat uurimist. Väga tõenäoselt legaliseerus 60ndail ja 70ndail märksa enam mehi kui neid praegu ametlikult teada on. Ja on võimalik, et metsavendi leidus ka pärast 1980. aastat, mil teadaolevalt suri viimane vaba mees.
Metsavendlus jääb kahtlematult Eesti ajalukku kui kinnitus, et meil on leidunud tahet vabana elada ja oma vabaduse eest võidelda ka kõige raskemates oludes. Loodame, et see tahe ei surnud koos meestega, kelle nimed leiduvad käesolevas nimekirjas.
You must be logged in to post a comment.