Olukorras kus Eesti Vabariik rajaneb Eestimaa põlisrahva 1918.a enesemääramisel, 1992.a Põhiseadusega on antud laialdased volitused kodanikele ja järgnevalt elanikele läbi üleriigiliste erakondade.
Kahetsusväärselt ei kanna kodanike valitsus ja elanike omavalitsuse otsused tihtipeale põlisrahva väärtusi üldse välja ning korporatsioonid kallutavad maad ja rahvast puudutavaid otsuseid põlisrahva eesmärkide – keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – seisukohalt ebasoodsal viisil.
Mitteammendavate näidetena:
· Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus §4, Tööstusheiteseadus § 8 vs. 96/61/EC a.2.12, 2008/1/EC a.2.12 ja 2010/75/EÜ a.3(10) „parim võimalik tehnika“ mõiste; Eesti on andnud Käitise käitajale võimaluse otsustada mis on parim võimalik tehnika keskkonna kaitseks;
· Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus § 6(1)18), 19), 22), 23) vs. 96/61/EÜ Lisa 1, 2008/1/EÜ Lisa 1 ja 2010/75/EÜ Lisa 1, 2011/92/EL a.4(1) ja Lisa 1 jne. Eesti on oluliselt lahjendanud mõjude hindamise ja komplekslubade nõuete piire;
· Jäätmeseadus §11(2) ja §128 vs. Euroopa Liidu Toimimise Leping a.191 (enne TEC 175), 75/442/EEC a.11, 2006/12/EÜ a.15, 2008/98/EÜ a.14 „saastaja maksab“, „tootja vastutus“ ja OECD „kulude internaliseerimine“. Eesti on rakendanud paralleelselt tootja ja valdaja vastutust mis on loonud olukorra kus tootja vastutab tootjavastutusorganisatsioonide ees kes koguvad soorituse kulud tarbijalt-kaubanduse-tootja läbi ja tarbija jäätmevaldajana vastutab uuesti valdusest vabanemist soovides – tarbija topelt maksustamine, hajareostuse põhjustamine;
· Jäätmeseadus §26(11) ja (4.1) vs 2000/53/EÜ a.5.4 probleemtoodete käitluse monopoliseerimine; tarbijate valdajana topeltmaksustamise võimaldamine;
· 94/62/EÜ a.6 „minimaalselt“ vs Pakendiseadus §36 „vähemalt“, üle mille kulud hüljatakse valdaja kanda – turu toimimiseks vajaliku finantsmehhanismi ja turu muutmine oligopoolseks, selektiivselt turuosalistele avatuks, tarbijate valikute piiramine, tarbijate topeltmaksustamise võimaldamine;
· Keskkonnaministri 08.11.2011.a määrus nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud” §1(4) vs. 2008/98/EÜ Lisa 1 ja 2– valdajate ja töötlejate valiku sidumine ükskikute põletajatega ja lepinguvabadusega; ringlussevõtu piiramine;
· Keskkonnaministri 16.12.2016.a määrus nr 71 “Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” vs. WHO ja EEA Tehniline raport 11/2010 ehk “hea mürahaldustava”, mis lahjendades saavutatud taset, võimaldab elanike suure osa põlisrahva maast ja eluasemetest muuta inimeste tervise ja heaoluvajadusele mittevastavaks taastootmiseks sobimatuks ning põhjustada inimestele ägedaid ja kroonilisi tervisehäireid ning pärssida kognitiivset võimekust;
Hägustunud palgapoliitika – Toivo Roosimaa (RiTo 8), 2016, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esimees, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud
Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt aastail 1992-1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma.
1980. aastate lõpul kohtusid kahe ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli esindajad, et pidada aru Eesti kõrghariduse ja hariduse olemuse üle. Jõuti ühisele seisukohale, et olemasolev ametiühingute süsteem enam ei sobi, selle sisu ja tegevus on end ammendanud. Ilmnes selge soov diskuteerida hariduse, teaduse ja sotsiaalpoliitika valdkonna tuleviku üle. Arutelude tulemusena asutasid viis Eesti ülikooli 1989. aasta lõpul iseseisva ja sõltumatu kõrgkoolide ühenduse UNIVERSITAS. Sellega oli algus tehtud ning vajadus laiemas ringis arutelude temaatikas kokku leppida omandas konkreetsed piirid.
Mõningane läbirääkimiste kogemus saadi aastail 1990-1991 aset leidnud töötasude küsimuste läbirääkimistel valitsusega. Viie ülikooli ühiskondlike jõudude võimalused laiemat kõlapinda ja tagasisidet saada olid piiratud, seepärast tuli otsida kaasamõtlejaid ja samal ajal suurendada ühiskonda huvitavate teemade ringi. Temaatika ja korraldustöö vallas võeti eeskuju eelkõige Soome ja Rootsi samalaadsete organisatsioonide tegevusest. Tänu koostööle välisriikide ülikoolidega said eesmärgid selgemaks ja nende kirjeldus tagas suhteliselt kiire arengu. 1992. aasta sügisel asutati Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO), kuhu algul kuulus neli üleriigilist hariduse, kultuuritöötajate ja teadlaste organisatsiooni. Praegu on TALO üks Eesti suurim kõrg- ja keskharidusega inimesi koondav keskliit, kuhu kuuluvad hariduse, kultuuri, meedia, põllumajanduse, spordi, teaduse, tehnika ja tervishoiu valdkonna töötajad.
Ehkki esimesel pilgul tekitab see loetelu mulje üpris kirjust seltskonnast, on tegemist siiski inimestega, kes on võimelised analüüsima sotsiaalseid ja õiguslikke küsimusi ning tegema vastavasisulisi ettepanekuid, kui olukord muutmist vajab. TALO asutati ja toimib n-ö kahe samba põhimõttel, üks on kompetentsi, teadmiste ja hariduse ning teine sotsiaalküsimuste sammas. Arutelud ei toimu mitte ainult palga ja seadusloome üle, vaid puudutavad ka vastava kutsevaldkonna praegusi ning tulevikuprobleeme, et meie liikmed ei jääks oma teadmiste ja oskustega ajale jalgu.
Hirmusündroomi viljad
Algul koguti sotsiaalsfäärist andmeid töö ja palgatingimuste kohta, hiljem jätkati kutsealase info kogumist ja töötlemist. Üks põhijäreldusi oli: Eestis tuleb üle vaadata ühiskonnas toimunud ja toimuvad muudatused ning hinnata, kas need on kasulikud või kahjulikud. Kas Eesti ühiskondliku elukorralduse käsitlus on piisavalt süsteemne ja komplektne? Vaja on jõuda selgusele, kas seni funktsioneerinud ühiskonna ja ametiliitude viimase kümne aasta tegevus on kooskõlas meie soovide ja taotlustega. Ühiskonna seaduste ja nende avaldumise seaduspärasuste tundmine on ühiskonnas toimuvatest protsessidest arusaamise ning järelduste tegemise eeldus. Selleks peab aga tundma objektiivseid seoseid ja sõltuvusi. Üks on kindel, inimesi ei tohi petta tühjade lubadustega. Inimeste peibutamine loosungitega on vääritu nii poliitikuile kui ka kõigile neile, kes üritavad mõnda arenguprotsessi suunata endale kõige kasulikumas suunas.
Iga kokkulepe peab omama teatud mõttes riigi hoidmise funktsiooni. See aga tähendab ja eeldab eelkõige sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist ning töökohtade loomist võimalikult paljudele, eeldades ka olemasolevate ning loodavate väärtuste teatavat ümberjagamist sotsiaalsfääri. Kas me oleme selleks valmis? Kahtlemata on see raske. Kuidas aga tekkivaid raskusi ületada, seda võime ainult ette kujutada. Põhjusi on palju, esile toome neist kaks peamist. Esiteks erinevad meil ametikohtade töötasud kuni kümme korda ning samalaadset tööd tegevate inimeste palgad mitu korda. See puudutab põhiliselt tipp- ja juhtametnikke ning riigi juhtimise funktsioone täitvaid inimesi. Teiseks oleme müünud põhilise osa tööstusest ja transpordist, andes sellega majandussfääri võtmepositsioonid väliskapitalile, keda huvitab ainult kasum. Samasugune olukord on meedias, kus suuremad ajalehed ning suur osa massimeediast on välisinvestorite käes.
Nüüd oleme sageli olukorras, kus omanikud ähvardavad firmad Eestist ära viia, kui kohalik tööjõud nõuab töökohal inimväärsemat kohtlemist ja kõrgemat töötasu. Öeldu tekitab töötajates hirmu ning nad nõustuvad madala ja sageli ebaõiglase palga eest edasi töötama.
Töökoha kaotamise hirmusündroom on vilja kandnud ning andnud võimaluse tööandjal vanaviisi jätkata. Sotsiaalne ebaõiglus säilib ja süveneb. Et lõhet mõningal määral vähendada, seadsime läbirääkimisteks kindlad eesmärgid, eelkõige töötasu vallas.
Algus oli lootustandev.
Vaatamata teatud ideoloogilistele segadustele, arutleti ning otsiti töötasustamise läbirääkimisteks põhiargumente. Võttes kokku senised välisriikide, eriti põhjala regiooni aastatepikkused kogemused töötasustamise valdkonnas, sõelusime neist välja kolm võimalikku varianti. Need on järgmised: – võtta aluseks riigi keskmine palk, mis oleks kõrgkooli lõpetanu palga alammäär, kui ta asub tööle kõrgharidust nõudval ametikohal; – võtta aluseks oma teadmiste täiendamiseks tehtud kulutused, liita juurde sama aja eest saamata jäänud sissetulekud (kui oleks õppimise asemel töötatud), lisades juurde teatava protsendi nn enesetäienduse soovitavat rentaablust. Paljudes riikides on rentaablus kujunenud erinevalt, see on 15-20% piirimail; – võtta aluseks kõrge kvalifikatsiooniga tööstustöölise keskmine töötasu, milleks paljudes Euroopa riikides on metallitöölise keskmine palk.
Edasi võtsime kasutusele ametikohtade suhtarvud. Eeskujuks olid soomlaste ja rootslaste pika aja jooksul väljakujundatud ametikohtade suhtarvud.
Soomlastel on palga alammäärade tabel toodud maatriksi kujul, seejuures jääb ühe või teise ametikoha paigutus maatriksis tavaliselt ülikooli professori ja kõrgharidusega noore palga alammäära vahele. Maatriksisse on paigutatud ka parlamendisaadikute palga alammäär. Maatriksi eelis: kui meil on korralik statistika eri ametikohtadel olevate töötajate arvu kohta, saame läbirääkimistel konkreetselt, palga alammäära tõusu protsenti teades arvutada kokkuleppe täitmiseks vajalikud summad.
Lõpptulemus on selgepiirilised läbirääkimised ja kokkulepete täitmine.
Kirjeldatud põhimõtteid kasutati esimese TALO ja valitsuse vahelise kokkuleppe sõlmimisel. Kolmest eelmainitud variandist kasutati esimest, sest teised oleksid tol korral nõudnud võrdlemisi mahukat tööd. Samal ajal ei olnud usaldusväärsete arvutuste tegemiseks võimalik saada kõrgharidusega töötaja palga alammäära kohta kõiki algandmeid. Muuseas, edaspidi võeti nimetatud palga arvutamise põhimõte kasutusele Riigikogu liikmete palga määramisel, mis toimib tänase päevani. Esimene palgakokkulepe sõlmiti valitsuse ja TALO vahel 1992. aasta novembris, vähem kui kaks kuud pärast TALO asutamist.
Raskustest hoolimata kokkulepe toimis ning pani aluse ka edaspidistele samalaadsetele kokkulepetele.
Väljakujunenud süsteem lõhuti
Ka järgnevad palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt kuni aastani 1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma. Toimusid muutused riigieelarvest rahastamisel. Rahalised vahendid suunati kindlaid kasutamisreegleid määramata asutustele ja organisatsioonidele. Mõnda aega toimisid veel saavutatud töötasustamise põhimõtted, kuid siis nähti ettevõtetes ja organisatsioonides, et riigieelarveliste vahendite oma äranägemise järgi jaotamine ei too kaasa mingeid sanktsioone. Nende segaduste käigus kujunesid välja praegused ebaloomulikud töötasustamise suhted. TALO ja valitsuse läbirääkimised muutusid ebamääraseks ning väljakujunenud arusaadav ja aktsepteeritud palga alammäärade süsteem lõhuti.
Võib ju vastu vaielda, et praegune töötasupoliitika on vabam ja igaühele saab maksta nii palju, kui otsene ülemus vajalikuks peab. Kuid ka eelnev töötasustamissüsteem ei takistanud palga alammäärast kõrgema palga maksmist. Praegu jääb inimesel puudu kindlustundest: kui suur on ikkagi palga alammäär kindlal ametikohal? Palga tegelik alammäär sõltub asutuse juhi soovidest ja on eri ettevõtteis samalaadse töö tegemisel erinev. Näiteks Eesti Muusikaakadeemias on professori palga alammäär kuni poolteist korda madalam kui teistes ülikoolides. Kaudselt toimivad riigi aktsepteeritud palga alammäärad ka eraettevõtluses.
Põhjamaade eraettevõtluses püütakse jälgida riigieelarvest finantseeritavates asutustes makstava palga alammäärasid. Tavaliselt kujunevad riigieelarvest finantseeritavad palgad 10-20% madalamaks kui eraettevõtluses. Inimene teeb ise valiku, kas kõrgem palk ja ebakindlam töökoht või madalam palk ning suurem kindlus töökoha säilitamisel.
Riigieelarvest finantseeritavad palgad peaksid Eestis siiski olema määratud enam-vähem ühesuguste reeglitega nii vahendite küsimise, jagamise kui ka kulutamise korral.
Ühelt poolt on riigil loomulikult lihtsam, ta annab teatava summa vahendeid ja igaüks peab sellega hakkama saama. Sellise negatiivse lähenemise protsess on andnud tulemusi: palgad hariduses, kultuuris ja teaduses jäävad märgatavalt alla teistes valdkondades makstavaile palkadele. Seetõttu hakkavad inimesed otsima tasuvamaid töökohti ning loobuvad õpetaja, õppejõu või kultuuritöötaja ametist. Sellist arengut ei märgatud või ei tahetud märgata, ja nüüd oleme jõudnud tagajärgedeni. Meil ei ole piisavalt heade teadmistega õpetajaid, õppejõude, teadlasi. Muudatusi teha on hilja, protsess on pöördumatu. Kogu õppeprotsessi järjepidevuse uuesti ülesehitamine ning heade õpetajate ja õppejõudude tööle taastoomine on palju kulukam kui järgnevuse põhimõtte säilitamine. Õpetajaks-õppejõuks ei sünnita, vaid kasvatakse enesetäienduse, kogemuste ja analüüside toel. Inimene elab üks kord ja talle ei saa ette heita, kui ta loobub õpetaja või õppejõu ametist ning läheb tööstusse või mõnda välisriiki paremat töötasu ja majanduslikku kindlustatust otsima.
Süvenev keskpärasus
Nimetatud protsess jätkub ja loob võrdlemisi kehva keskpärasuse õpetamises, teadustöös, kultuuris. Keskpärasus ja hallus ühiskonnas süvenevad. Õpetada on vaja häid teadmiste edastajaid, tööle aga tulevad keskpäraste võimetega inimesed. Varsti me ei märkagi tekkinud keskpärasust – inimene harjub kõigega. Kui õpetaja või õppejõud teab, et lepitakse keskpärasusega ja teadmiste tase kedagi ei huvita, toimitakse rutiinselt. Seni, kuni meil mõtlemis- ja analüüsivõimet veel jätkub, sellist tulevikku vaevalt tahetakse. Õpetaja osaks on olnud ja jääb õpilaste iseseisva mõtlemise arendamine. Tegelike arengute hindamine ja analüüsimine peab olema vältimatu. Kui kaob analüüsivõime, ei leita ega otsitagi parimat lahendit, vaid keskpärast.
Õpetaja ei pea enam tähtsaks oskuste ja teadmiste edasiandmist ning tema ülesandeks jääb üksnes nn koolmeisterdamine. Tema tegevus muutub ebaefektiivseks ja mõtted ei jõua õpilaseni, mis omakorda suurendab ebavõrdsust teadmiste edastamisel ja omandamisel.
Järelejäänud parimad koormatakse üle õppe- ja teadustööga. Kuid ka koormamisel on piirid. Optimaalne koormus säilitab ja arendab professionaalsust. Kui tekib ülekoormus õppetöös, toob see kaasa erialateadmiste ja -oskuste vähenemise. Miks selline arutelu? Praegu töötavad õpetajad, õppejõud ja teadlased mitmel töökohal, et majanduslikult toime tulla.
Neid inimesi ei saa ega tohi milleski süüdistada, igaüks soovib oma elu paremini sättida. Kuidas suhtuda? Näiteks on Soomes optimaalset tööaega piiratud töötasuga, maksimaalne palk ei tohi ületada põhipalka 1,5 korda, seda ka äärmuslikel juhtudel. Seega piiratakse töötamist 1,5-kordse tööajaga. See on signaal, et rohkem pole mõtet rabelda, sest palk jääb samaks. Palga juurdekasvuga üldine rahulolu kasvab, kuid kas tulemus on seda väärt või ei, peab huvitama meid kõiki.
Olen kindlalt veendunud, et kui inimesel on teenimisvõimalustest selge ülevaade ja ta teab, kui korralikult tuleb tööülesandeid täita, garanteeritakse talle kindel tasu. Töötasu ei tohi sõltuda erakondlikust kuuluvusest ega vennaskonnast, vaid peab alluma kindlatele ja kõigile arusaadavatele kriteeriumidele.
Üks rahaliste vahendite ilma kindlate reegliteta jagamise tagajärje näide. 2003. aastal eraldati haridus- ja kultuuritöötajatele kohalike omavalitsuste kaudu sada miljonit krooni, et reguleerida suuri töötasude erinevusi regioonides. Tulemus oli vastupidine loodetule: erinevused suurenesid veelgi, sest igaüks toimis oma arusaamade järgi. Puudusid reeglid ning eesmärgistatud tegevus. See on üks osa võimalikest muudatustest Eesti palgapoliitikas.
Võib öelda, et tahame tagasi tsentraliseeritud palgasüsteemi. Kui on olemas võrreldav palgamaatriks, milles igaüks näeb oma võimalusi, ja teades, mida ta peab tegema, et sissetulekuid suurendada, tekib paratamatult huvi töötulemuste ja enesetäiendamise vastu.
Inimene teab, kui suur on teatud taseme juures töötasumiinimum ning edasine sõltub juba tema teadmistest, kompetentsist ja tahtest korralikult tööd teha. Ülemmäära ei piira keegi, kui vahendeid jätkub, kuid palga alammäär on tagatud. Selgus palgapoliitikas loob selguse ka vajalikes oskustes.
Võitjad ja kaotajad
Ühistegevus ja kodanikeühenduste tegevus on madalseisus. Inimestel ei ole eelmise iseseisvusaja arusaamu ühistegevuse vajadusest ning loomisest. Välistada ei saa võimalust, et Eestis ei soovitagi Põhjamaade omadega sarnaseid tugevaid ametiliite ja ametiühinguid.
Teisalt aga peavad inimesed ise avaldama soovi kodanikuühiskonna liikmed olla. Tahaksin käsitleda veel üht majanduselu tahku – tehnilise intelligentsi osa majanduses ning tehnika ja tehnoloogia arendamises. Ei saa mainimata jätta, et tehnikakõrgharidusega inimesed on riigi strateegiline varandus, kelleta on mõeldamatu nüüdisaegse tugeva tööstuse ja majanduse rajamine. Miks lahkuvad Eestist paljud heade teadmiste ja oskustega noored inimesed? Põhjus on üpris eluline: madal töötasu ei korva õpingutele tehtud kulutusi, elatustaseme inimväärseks muutmisel on perspektiivitu tulevik. Põhjendatud palga- ja sotsiaalpoliitika puudumise tõttu abistame oma tagasihoidlike vahenditega teiste riikide majandust, koolitades neile hästi ette valmistatud kõrgharidusega inimesi. Kui paar aastat tagasi pidasime nõu, kes on kaotajad ja kes võitjad, kui avaneb tööjõu vaba liikumise võimalus, selgus, et kaotajad on need, kes ei suuda luua vastuvõetavat palga- ja sotsiaalpoliitikat, võitjad aga riigid, kes selle ära kasutavad. Välisriikide esindajad nägid võimalust saada Eestist ilma kulutusi tegemata hästikoolitatud tööjõudu.
Kui hiljem nende haritud tööjõu vajaduse ja soovid kokku liitsime, jõudsime järeldusele, et võidakse plaanida kuni kahekümne tuhande siinse noore töölemeelitamist. Eestis sünnib aga aastas ligikaudu 12 000 – 13 000 last. Seega tahetakse siit ära kutsuda rohkem noori, kui lapsi juurde sünnib. Lihtne arvestus näitab, et sellist tegevust jätkuks aastaks või kolmeks, ning siis võime oma tööstuse sulgeda või tuua lisatööjõudu mujalt. Kas see on Eesti Vabariik eestlastele või säilib üksnes meie riigi kunagine nimi? Ei maksa teha oletusi, vaid tegutseda, et nii ei läheks. Vajame sotsiaalpoliitika selgepiirilist ülesandepüstitust ning selle täitmist.
Ei tahaks kuidagi, et taasiseseisvunud riigis toimiv süsteem muutuks selle loojaile vaenulikuks jõuks. Võõrandumine on halvim, mis ühiskonnas juhtuda saab. Tõsi on, et loovintelligents on oma nišist välja langenud ega leia kohta ühiskonnas. Märku tuleks anda neil, kel on rohkem pädevust ühiskonna protsesse kujundada. Õpetaja-õppejõu ülesanne on koolitada iseseisva mõtlemisega isiksusi, kes suudavad riiki üles ehitada. See on järjepidev protsess, mida saavad ja võivad teostada ainult suurte kogemustega jõulised isikud. Eesti peab välja jõudma iseseisva koolini, hinnates minevikku selle lõpptulemuse seisukohalt.
Luua tuleb selge pilt hariduse eesmärkidest, et sünnipärased eeldused ja intellektuaalne ressurss muuta tõeliseks varanduseks. Sellist ülesannet on võimelised täitma inimesed, kellel on ettekujutus Eesti koolist ja sellealased kogemused, õpetamisoskus ning analüüsivõime.
On au esineda sellel põlisrahvaste õigustele pühendatud kõrgetasemelisel kohtumisel. Põlisrahva liikmena – eestlased on meie praegusel territooriumil elanud mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha teie seas nii palju neid, kelle jaoks see konverents puudutab. Nii saame koos arutada põlisrahvastega seotud probleeme. Oleme seisnud mõlemalt poolt rõhutud põlisrahvana ja nüüd ÜRO liikmena. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisavad. Samuti tahaksin kohe alguses märkida, et on kahetsusväärne, et põlisrahvaste osalemist ÜRO foorumitel seatakse pidevalt kahtluse alla. On arusaamatu, kui mitte öelda veider ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalemist takistada, pakkudes oma tegude kohta selgitusi. Loodame, et see on varsti minevik ja põlisrahvastel on rahvusvahelises üldsuses tugev hääl.
Mul on hea meel, et kinnitame täna lõppdokumendis oma pühendumust ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile (UNDRIP). See sisaldab selgeid tulemusi põlisrahvaste õiguste edasiseks parandamiseks, sealhulgas ÜRO tugevamat tegevust. Loodan, et lõppdokument on edasise tegevuse alus ja me ootame selle kiiret rakendamist.
Daamid ja härrad,
Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suur enamus riike teeb seda, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nii on ka Eesti. Kahjuks eelistatakse paljudes riikides siiski materiaalset kasu põhiõiguste ees. On ülioluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkuse vorm, mis kaalub selgelt üles loodusvarade ulatusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasnenud majandusliku kasumi. See hoolimatu kasumi taotlemine inimeste kultuuri arvelt on just see, mille tunnistajaks oleme olnud paljudel soome-ugri aladel.
Eestlaste jaoks on eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste tulevik, kellega oleme seotud suguluses ja keeles. Me teame ja oleme tundnud väljasuremise hirmu. Oleme murega märganud, et nende elanikkond on vähenenud, samas kui nende positsiooni parandamiseks mõeldud sotsiaal-poliitiline aktivism ei ole alati sellele suurele väljakutsele suutnud vastata. Halvim stsenaarium oleks meie arvates see, et rahvuslikud organisatsioonid haihtuksid, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad ükskõikselt – väites, et põlisrahvaste väljavaade, kui sellistel on, tsiteerides nõukogude ajast tuntud fraasi „perspektiivitu”.
Linnastumine, industrialiseerimine, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik ränne on paljudele põlisrahvastele jätnud sügavad haavad. Sealhulgas näiteks vadja elanikkond, meie soome-ugri nõod. Mõni aasta enne aastatuhande vahetust alustati suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitamist. See on üles ehitatud traditsioonilistele vadjalaste maadele, kus meie nõod on oma territooriumil elanud sama kaua kui meie, eestlased, omal. See ehitamine kujutab suurt ohtu kolmele allesjäänud vadjakülale: Luutsa, Liivtšülä ja Jõgõperä. Ehkki Laugasuu sadama ehitamine on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, pole praegune olukord, millega hääletajad kokku puutuvad, ainulaadne. Me kõik teame, et põlisrahvaste hulgas on pikk nimekiri, kes elavad kõige keerukamates tingimustes. Näiteks elab vadjalastega kõrvuti veel üks väike soome-ugri rahvas – isurid -, keda eriti ohustab plaan rajada keemiatehas otse oma Rutši ja Viistina küla kõrvale. Kui keemiatehas püstitatakse ja keskkond hävitatakse, on rahvas ja kultuur ohustatud ning võib isegi hävitada. Ja inimkond kasvab aina vaesemaks.
Hõimurahvaste toetamiseks käivitas Eesti valitsus 1999. aastal Hõimurahvaste programmi. See on valitsuse abiprogramm põlisrahvaste uurali keelte ja kultuuride toetamiseks. See pakub tuge viies erinevas valdkonnas – haridus- ja koolituskursused, teadusuuringud, kultuuri- ja teabevahetus, samuti tervishoid ja keskkonnakaitse. Eesti eksperdid on aastaid panustanud ÜRO põlisrahvaste alalisse foorumisse ja meie valitsus on rahaliselt toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi. Me jätkame seda ka tulevikus.
USA Michicani Ülikooli professor Alex Haltman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2014. Eestis probleemi pole – õiged ju võidavad. Aga kui pahad valed nõrkusi ära kasutavad? – No siis on suur probleem. (sic.)
Kuidas kõik algas? 1991. aastal oli viljaseemnega hea. Oli hea aasta. Võimul oli Savisaar. Ta ei tõstnud piima hinda.
Kuid Tiit Vähi valitsus lubas suure suu ja kõrge hinnaga rahvalt vilja välja osta, laenates samas ka Ameerikast vilja, mis sealsetel laevadel sisse veeti ja mitmele poole ladudesse kopitama jäeti. Mati Tamm ja Rein Kaidla pakkusid välja, et olgu üldkasulik hoiu-laenuühing, siis veel ühistalud, mis seda ümbritseksid. Kaidla pakkus välja, et sajalehmalise suurlauda võtaksid rendile 4-5 tootjat. Igaühel maad 300 – 400 ha. Pakuti välja, et kolhoosid võiks muuta hoiühistuteks, milles töötajatel oleksid osakud. Mati Tamm seletas, et põllumajandusreformi reservfondi jäägid võiks üle kanda laenu- ja hoiuühistu osakapitali. 1991 lõikus andis 590 000 t teravilja, rahva äratoitmiseks oli tarvis 800 000. Euroopa Majandusühisuse eksperdid: Eesti vajab 1991/1992 aasta talveks 350 000 t viljaabi. 1992. aasta rahareformi aegu hakkas tõusma piima hind ja paljud suurlautade formaalsed omanikud (sovhooside kontod olid suletud) jäid riigile maksuraha võlgu. 1. novembril 1992 võeti Maailmapangast laenu 10 mln krooni kütuse ostmiseks, kütta sai sellega veebruarini. Hoo sai sisse must kütuseturg. 5. novembril 1992 ütles põllumajandusminister Leetsar, et ta on vastustanud peaministri tahet imporditud toiduaineid piiramatult Eesti turule lasta. Maaparteide surve Laarile oli tugev. 5. novembril 1992 kirjutas Juhan Telgmaa Maalehes: “Meil praegu valitsev Isamaa on seisukohal, et Eestis pole põllumajandust tarvis. Seda deklareeriti valimisvõitluses täiesti varjamatult. Tuleb reformida kõik riigimajandid ühismajanditeks, enne kui Riigikogu hakkab valdadelt võimutäiust ära võtma.” Samal ajal hoiatas “Põlva Piima” tegevdirektor Enn Sokk: “Kui Eesti ei suuda kaitsta oma turgu, siis läheb olukord veel hullemaks.” Või jäi Tallinnas ladudesse ja edasimüüjad ei suutnud seda välja osta. Eesti oli taganemas IMF-iga sõlmitud kokkulepetest, sest talongide käikulaskmine oleks Eesti krooni viinud hüperinflatsiooni. Riigi kütusevarud hakkasid lõppema, mis tähendas seda, et põllumees sai oma piima eest liiga vähe, poodi aga jõudis see kahekordselt kallimalt. Eesti piimatooted olid kallid ja eestimaist ei saanud enam eelistada. “Küllap nii mõnelegi välisriigile oleks kasulik, kui Eesti põllumajandust ei subsideeritaks,” leidis professor Leida Lepajõe 19. novembri 1992.a Maalehes. Kuid temale vaidles vastu Laar: Euroopa suurte põllumajanduste probleemiks olevatki just nende doteerimine ja välismaa põllumeeste sooviks on, et Eesti riik ise subsideeriks Eesti põllumajandust, et meie tootja ei tõuseks omadele jalgadele. Samal päeval kehtestas Eesti Panga Nõukogu moratooriumi Eesti 3 suurima panga – Tartu Kommertspanga, Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga tegevusele. Eesti pangandus varises savijalgadel. 1992. aastal oli olnud pikk põud nelipühist alates, mis andis hoobi eelkõige söödateravilja kogusele. Sügiseks oli kuulda, et Maailmapanga laenu kaudu saaks varsti sisse tuua natukenegi söödalisandeid, aga need kogused olid nii nadid, et kokkuvarisevat loomakasvatust need ei päästnud. Veel: välismaa või tuli turule, piimakombinaadid jäid ühismajanditele võlgu. Nõnda kõneles Savisaar Riigikogus 7. detsembril 1992: “Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. Kui kevadel õnnestubki see maa üles künda, siis kaod on ikkagi suured. Lubatud on tagastada kevadeks maa omanikule – need on aga põhiliselt linlased ja maal elavad eakad inimesed ja neil ei ole kedagi, kes künnaks ja külvaks. Neil ei ole tehnikat ega raha ega ole võimalik ka laenu võtta.” Pikalaenupanka, kust saaks soodsatel tingimustel laenu võtta, ei eksisteeri, põllumees on jäänud röövellike kommertspankade meelevalda. 10. detsembril tuli välja skandaal: Tiit Merenäki andmetel minister Õunapuu, Harri varustas ministritooli kasutades oma talu tehnikaga, suuri summasid on haihtunud. (Andmed Maalehest). Sel talvel jäid töötlejad tootjatele võlgu 206 mln krooni eest ja laos seisis kaupa 100 mln krooni eest. 7. jaanuaril 1993 pakkus peaminister Laar välja, et tuleks luua fond ekspordi toetamiseks. Krediiti hakati andma vaid teatud projektidele. Laar kiitis oma intervjuus ka tollivaba jaekaubandust, mis oli Isamaa programmis ja ka koalitsioonileppes sees. Kõige väiksem palk oli Võrumaal – 503 kr, mis jäi veerandi võrra maha riigi keskmisest. Võru Arenduskeskuse direktor Elmo Saar leidis: “Meie maakond on üksjagu paratamatult punane latern. Sellest päästaks regionaalpoliitika, kuid riigieelarve kuivab ja subsideerimisest ei räägita paraku üldse.” Riik lisas põllumajandustoodetele käibemaksuna 18%, töötleja 10%, omamaiste põllumajandustoodete hinnad kujunesid kalliks ja põllumehe, põlise rikka tulud väikesteks. 14. jaanuaril 1993 sekundeeris talle Aruküla kolhoosi esimees Leho Trolla: “Just kui viiekümnendad oleksid tagasi tulnud. Samasugune lammutamine, võhiklikkuse võimuletulek. EPA haridusega põllumajandusspetsialistid kas lahkuvad ise või kukutatakse. Asemele tulevad põllumajandusest kaugel olnud inimesed. Iga päevaga suureneb vargus kolhoosi heinaküünist.” Kuid riik maksis endistviisi osaliselt kinni põllumajanduses kasutatavad ressursid ja sotsiaalse infrastruktuuri maal – kuid nüüd tuli see subsiidiumitena, mitte otsearvelduste kaudu. Eesti põllumees sai subsiidiume 10 x vähem kui Soome või Rootsi põllumees, ometi pidi ta konkureerima just nendest riikidest pärit toodetega. Põllumajanduses oli ette nähtud finantseerida terve rida programme, mille realiseerimiseks puudus reaalne mehhanism, kuna need olid mõeldud ühismajanditele, mis kohe likvideeriti. Valitsus maksustas põllumajandusmaa röövelliku hinnaga – 250 kr hektarilt ja kiitis oma otsust, kuna see toovat tulumaksubaasi maale. Loomad nälgisid ja vilja polnud. Venemaa doteeris 75% ulatuses oma jahutooteid ja nende eksportigi – Eestis jõudis müüki odav kvaliteetne vene jahu ja Eestimaa põllumehel ei olnud sellele midagi vastu panna, sest töötleval tööstusel puudusid kaasaegsed seadmed. Riigi viljasalve loomiseks ei eraldanud Laari valitsus sentigi, ehkki 1993 aasta riigi viljareserv maksis 41 mln krooni (teraviljareserv loodi alles 1993. aasta sügisel, kui oli juba päästmatult hilja). Põllumajandusministeeriumi kantsler leidis, et piiril tuleb kehtestada tõkketoll, muidu Eesti teraviljakasvataja ellu ei jää. 1993. aasta põllumajandusseisule oli iseloomulik, et loomi peeti elatussööda peal ja nad ei andnud lihatoodangut. Arengumaade keskmine viljatootmine oli neil aastail tonn teravilja elaniku kohta aastas, mis oli ka Eesti 1990. aasta näitaja. 1992 aasta viljatoodang oli kõigest pool sellest seoses suure põuaga. Jõulude ajal jõudsid Eestisse Soome ja Rootsi konsulendid, nad vaagisid meie võimeid ja jõudlust ning soovitasid: “Lühiajalises perspektiivis tuleb eratalupidamise aktiivne arendamine edasi lükata, kuni põllumajanduslikud tulu-kulusuhted stabiliseeruvad ning vastav finants- ja nõuandetugi muutuvad kättesaadavaks.” 11. märtsil 1993 saatsid Rapla maakonna talupidajad appikarje Vabariigi presidendile: vili kopitab salves, pole kellelegi müüa. Kõige hullem oli, et töötlev tööstus oli võtnud talunikult võlgu ausõna peale ega olnud oma võlga tasunud. Pankadel polnud kasulik anda laenu omamaistele tootjatele, sest too unustab, et protsent on siiski inflatsiooniga seotud – seda möönis ka peaminister Mart Laar. USA pakkus Eestile viljaabi 25 mln dollari ulatuses, kuid valitsus loobus sellest, väites, et toetab Eestimaa maatootjaid. 3. aprillil 1993 kinnitas peaminister Laar: “Valitsus aitab neid, kes iseennast aitavad. Valitsus on veendunud, et põllud külvatakse sel kevadel täis.” Kuid põllumajandusminister Leetsar oli skeptiline: Eestist kujuneb välja banaanivabariik, kus maarahva rolliks on vaid palgatöö ja tooraine tootmine välismaal elavatele peremeestele. 1993. aasta kevadtöödeks vajaliku inventari ostu jaoks (seeme, kütus, mineraalväetised, kemikaalid) andsid kommertspangad laenu 15 protsendiga. Juhtus kurioosumeid. Näiteks Karula veski võttis laenu 1000 krooni, kuid uut ladu ja veskit selle eest ikka osta ei suudetud – inflatsioon oli vahepeal hinnad kõrgele ajanud. Juba 15. aprillil saatis Riigikogu liige Manivald Müüripeal kurja kirja Mart Laarile: Isamaa on maareformi ära nudinud. 20% tootjatest oli nii piima-, vilja- kui liharaha saamata kuni 7 kuud! EMKE võttis oma programmi importtollid võõrale kaubale, kuid peaminister ei nõustunud sellega ja pikkamisi sai selgeks, et samas koalitsioonis enam jätkata ei saa. 12. augustil 1993. aastal võttis Eesti taas laenu Maailmapangast, viljalõikuseks. Riik elas üle oma võimete. Maaleht kirjutas oma juhtkirjas: “Heas usus hääletasid inimesed Arnold Rüütli poolt, valimissüsteem aga nullis nende püüdlused ja laskis kaudsel teel presidendiks saada hoopis Lennart Merel. Ei aimanud ju paljud demokraatliku süsteemi kavalustest rikkumata valijad, et Isamaale häält andes toetatakse Eesti põllumajanduse hävingut.” Talupidajate Keskliit pöördus nüüd järjest vähem oma muredega valitsuse poole. 30. septembril 1993 kuulas Põllumeestekogu juhatus ära Eesti Panga presidendi Siim Kalda, kes samuti manitses, et kui riik on juba korra doteerinud põllumeest tehnika soetamiseks, siis rohkem viimasele toetusi vaja ei lähe, et vältida õpitud abituse kujunemist. Ka Maailmapanga esindaja ütles oma PHARE missioonil, et pidevalt toetust saavad põllumehed muutuvad nii parasiitideks. Samal ajal hoiatasid just ühismajandite direktorid kaitsmata (kaitsetollideta) põllumajandusega Euroopa Ühendusse trügimast. Talupidajate keskliit mainis sünge tulevikuvisiooni: “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõusevad 50%. See ongi aga just juhtunud Eestis. 2. detsembril 1993. aastal raporteeris Laar Riigikogu ees, et omandireform maal on lõpule viidud. Kuid Ivar Raig hoiatas Euroliidu maades on põllumajandussfäärist saadava tulu suurimaks osaks tollimaksud: suured turud kaitsevad end välismaiste tootjate eest. 3. veebruaril 1994 kirjutas Meinhard Reinla, Põllumajandusministeeriumi eelarvebroo juhataja: “Eestis on veel külasid, kus puudub isegi elekter, rääkimata teedest, mis võimaldaksid sinna pääseda ka sügisel ja talvel. Ei saa unistadagi 45 aastaga võssa kasvanud endise haritava maa taastamisest põllumajanduslikuks maaks, sest puuduvad kaevud. Selleks kõigeks küsiti valitsuselt 65,9 mln krooni. Kuid valitsus kärpis seda 33,8 mln ja Riigikogu veel 12,05 mln võrra. Ühistegevuseks leiti ainult 3 miljonit krooni, mis eelmise Eesti Vabariigi eksisteerimise perioodil oleks olnud mõeldamatu.” Päev pärast Reinla artikli ilmumist kutsus Põllumajandusministeeriumi Toompealt vaibalt naasnud kantsler Rein Nigul büroojuhataja enda juurde. Lepiti kokku, et tunni aja pärast jätab Reinla oma ametikoha maha, asjaajamist üle andmata. Peagi kirjutas Vambo Kaal Talupidajate Keskliidust: “Valitsus ei ole suutnud mõista põllumajanduse kui sellise vajadust Eestis. Viimase pooleteise aastaga on tekkinud arvamus, et põllumajandust pole üldse vaja, las kõik tuleb väljast sisse.” Samal ajal asutati Leedus pikalaenupank põllumeestele, meie ebainimliku valitsuskorra ajal puudus see endiselt. (Tsaariajal anti 5%list laenu 55 aastaks!) 3. märtsil 1994 tegi Maaleht Laariga intervjuu, kus ta selgelt väljendus: “On selge, et kõik need, kes enne põllumajanduses tööd leidsid, seda enam ei leia.” Meie tragöödia oli see, et hakati suurmajandeid lõhkuma ENNE, kui õigusjärglased selgitati ja neile talud vormistati. Nii jäi suur hulk maarahvast tööta ja külades oli kõrge suitsiidiprotsent. Väga kõvasti kinnitasid Eestis kanda välismaalased: Kemira, Rauttaruukki, Fazer, Antti Teollisuus – need ei pruukinudki enam ettevõtlusmessile tulla, kuna olid oma positsioonides kindlad. 10. märtsil 1994 rääkis tegevpõllumees Paul-Olev Mõtsküla talupidajate ülemaalisel kongressil: “Suurim õnnetus on see, et suurel osal maast puudub kindel peremees. Häda ei ole selles, et meil on vähenemas loomakasvatustoodang. Unustatud on tõetera – narrid põldu 1 kord, narrib tema sind 9 korda vastu. Põld on juba aastaid kindla peremeheta. Koos suurmajandite lagunemisega hävisid külvikorrad, kadus viljavaheldus. Kuhu on jäänud nii suure vaevaga rajatud väetiste kasutamise süsteemid, umbrohutõrje, taimekaitse? Aga maaparandus?” Talle sekundeeris Vambo Kaal: “Isamaa poliitikud püüavad põllumajandusküsimustega tegelemist edasi lükata, nendega mitte tegelda. Nad on orienteeritud üksikutele ülirikastele.” Kaal tõi positiivseks näiteks Tallinna Lihakombinaadi ja Paide Piimakombinaadi ühendamise ühtse juhtimise alla – nii suudeti laiendada oma teeninduspiirkonda talunike hulgas. Leetsar hoiatas Eesti Talupidajate Keskliidu üldkogul, et hindade tõusul 1994. aasta kevadel jäävad talunikud oma toodetega nulli, kasumit ei saada ega reinvesteerita. Tagatipuks kehtestas Venemaa 15. märtsil 1994 Balti riikide kauba suhtes topelttollid, mis oli rängaks löögiks meie tootjale. Kõik põllumajandustooted, õmblus- ja trikootooted, mööbel ja plastmasstooted muutusid Vene turul konkurentsivõimetuiks. Eesti suursaadik Moskvas Jüri Kahn kommenteeris seda, et Venemaa on asunud oma siseturu kaitsele. (Samas oli Soomel Venemaaga enamsoodustusleping.) Eesti Venemaa suhtes sarnaseid tolle ei kehtestanud. Samal varakevadel hoiatas Ivar Raig: “Aasta lõpuks võime ennustada positiivse kaubandusbilansi asendumist negatiivsega. See toob kaasa surve Eesti kroonile, inflatsiooni kasvu.” Kevadel jõudis Leetsar arvamusele, et ses valitsuses ei saa maaelu hüvanguks midagi teha. Arvo Sirendi Maaliidust soovis EMKEl koalitsioonist väljuda. (EMKEst olid seal põllumajandusminister Jaan Leetsar ja reformiminister Liia Hänni.) Sirendi nõudis Mart Laari tagasiastumist: “Laar polnud ju varem proovinudki mingisugust koalitsiooni juhtida. See on umbes sama, kui mina hakkaksin praegu klaverimängijaks. Põhjusi, miks Mart Laar peab tagasi astuma, on ju küllaga. Traditsiooniline puidu-, paberi ja tselluloositööstus on Eestis välismaalaste huvides likvideeritud. Tekstiilitööstus, mis võinuks Euroopas tõsist konkurentsi pakkuda, on välja suretatud. Põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ettevõtted on välismaalastele müüdud või nende teadmisel seisatud. Eesti mehi lihtsalt ei kuulata Tallinnas ära, erastamisotsuse teeb Sarnet koos mõne välismaa nõunikuga. Oleme kaotanud tohutult põhifonde.” 21. aprillil 1994 oli järgmine katastroof: ebainimlik valitsus tunnistas taluliitude aktsiad Eesti Maapangas ebaseaduslikeks ja nõudis raha tagasi. Põllumajandusministeeriumi kantsler Nigul astus ametist seoses Lekto skandaaliga. 26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.
20.augustil 1991 vastu võetud iseseisvuskuulutus oli lakooniline. Tuginedes 1991. aasta 3. märtsi referendumi otsusele, koostööle Eesti Kongressiga ja viidates Moskva riigipöördele, mis oli demokraatia ohtu seadnud, kinnitas ka ülemnõukogu Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, taotles diplomaatiliste suhete taastamist ja kahe rahvaesinduse koostöös alustati uue põhiseaduse väljatöötamist. Lisaks lubati uusi valimisi 1992. aastaks. Eesti tegi pika sammu avatud, demokraatliku ja kodanikukeskse riigi poole.
Üks sündmus ja üks kuupäev tõi küll ühise laua taha kolm peamist Eesti poliitilist jõudu neljast, nii peaminister Edgar Savisaare selja taga oleva Eestimaa Rahvarinde kui ka varem ja hiljem Savisaart kangutada üritanud „enamlased” ja „kelamlased” ehk siis ühenduse Vaba Eesti ja Eesti Komitee. Vaid avalikult Moskva putši toetanud vene „võrdõiguslased” jäid Eesti iseseisvuse taastamise protsessist kõrvale, aga see oli nende teadlik valik.
Nõukogude võimu kärisemine algas ainuvalitseva kommunistliku partei mõju kadumisest Eestis 1987–1988. Majanduse lahtikiskumine Moskva kammitsaist algas 1987 juba „Isemajandava Eesti” ettepanekust ja selle juurutamisest 1989. aastal. KGB saadeti laiali pärast 1991. aasta putši ja Vene armee suudeti Eestist välja saada alles juulilepetega 1994. Eesti piir on seniajani lahendamata probleem.Veel 1988–1992 oli arvukalt inimesi, kes mäletasid, kuidas Eesti Vabariik toimis enne 1940. aastat, väga palju võetigi nüüd tagasi seda, millest 50 aastat vaikida tuli. Samal ajal säilis ka piisavalt palju nõukogudeaegset, näiteks sõjaeelsest majanduselust polnud peaaegu midagi enam taastada. Kalevist ei saanud Kawet ega Moskvast püsivalt Kultase kohvikut.
Diktatuuri murdmine
Tänapäevaks hakkavad juba ununema nomenklatuurse valitsemise mõisted – kauba liikumine tutvuste kaudu (letialune kaup ja Brežnevi pakikesed), tuusikud, pidev ressursside ja limiitide kerjamine Moskva kaudu, KGB koputajad, plaanikomitee, kolhoos ja sovhoos. Veel 1990. aasta alguses oli Eesti NSV põhiseadusesse sisse kirjutatud ainsa partei – kommunistliku partei juhtiv ja suunav jõud. Ja selle partei ümber oli parteilastest ehitatud privilegeeritud kõrgklassi. Karjäär töökohal sõltus parteisse astumisest. Ülikooli pääsemiseks oli soovitatav astuda komsomoli liikmeks.
Esimese opositsiooniparteina hakkas NLKP võimumonopoli murdma 20. augustil 1988 Pilistveres loodud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), pool aastat hiljem 24. veebruaril 1989 alustasid aga Eesti muinsuskaitse selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit juba Eesti Vabariigi kodanikkonna reaalset taastamist Eesti Kodanike Komiteede abil.
Kujunes lõhestumine, 1990. aastal valitud ülemnõukogus domineerisid kolm jõudu – komparteist eemalduma hakanud Rahvarinne, ning kaks kommunistide leeri, millest üks koondus bolševistliku Interliikumise ja teine juba liberaalsemate eestikeelsete liidrite ümber. Eesti Kongressi kolm suurt jõudu olid aga Rahvarinne, muinsuskaitse selts ja ERSP. 1991. aasta septembris nende kahe kogu kompromissina kokku astunud Põhiseaduse Assamblee oli esimene võimalus seda usaldamatust ületada.
Plaanimajanduse pankrot
Nõukogude võimu ajal juhiti Eestit bürokraatliku aparaadiga, mis allus täielikult Moskva keskorganitele. Ministeeriumide ametlik keel oli vene keel ja ka ministrid kulutasid rohkem aega Moskvas istumisele kui Tallinna asjade ajamisele, nagu kirjeldas paar aastat tagasi ühes intervjuus toonane kergetööstusminister Jüri Kraft.
Ja toiduletid poodides olid ikka tühjad, anekdoot rääkis, et iga Venemaa poole veereva vagunitäie toidu eest tuleb Eestisse mitu vagunitäit umbkeelseid migrante. Toonane plaanikomitee aseesimees Hindrek Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus, et siinsetest taotlustest nõustus Moskva umbes 50 kuni 70 protsendiga, „sest oli võimatu saavutada mingitki positiivset tulemust piima- ja lihakoguste väljaveo ehk, nagu tol ajal nimetati, liiduhangete vähendamise alal”.
Kui 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse järellainetuses leidis ajaleht Edasi leheruumi nelja mehe (Tiit Made, Mikk Titma, Edgar Savisaar ja Siim Kallas) ettepanekule Eesti üleminekuks isemajandamisele, leidis see tugevat vastukaja kogu Eestis. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooniga hakkas Eesti valitsusaparaat end järk-järgult Moskva alt lahti kiskuma, isemajandamisele mindi üle juba 1989. aastal ja seega oli ka plaanimajanduse lammutamine 1991. aastaks juba täies hoos. 1991. aasta 27. märtsil loodi ka rahareformi komitee (alguses Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas), kellele anti piiramatud volitused rahareformi läbiviimiseks.
Kuid 1991. aasta lõpuks ei olnud Eesti majandus siiski veel valmis kohe jalgu alla võtma. Puhkes hüperinflatsioon, mis saavutas lae 1992. aasta jaanuariks. Ka talongisüsteem ei suutnud ära hoida varustussüsteemide kokkukukkumist ja toiduainepõuda. NSV Liidu majandusmudeli pankrotistumine paiskas kaosesse kogu Ida-Euroopa ja lühikeseks ajaks majanduslangusesse ka kogu muu maailma.
Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks sai Eesti 25. mail 1992, põhiline mure oli aga tagada rahanduslik stabiilsus. Ja see ka saavutati: 22. juunil 1992 käibele lastud uut Eesti krooni ei tulnudki kunagi devalveerida ega revalveerida.
Eesti kodanikkond
Eesti Vabariiki hakati taastama selle kodanikkonna taastamisega. 1989. aasta veebruaris algatatud Eesti kodanike komiteede liikumine suutis vähem kui aastaga kirja panna enam kui 600 000 õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku, ning rahvaalgatusel viidi läbi ka Eesti Kongressi valimised. 1991. aasta sügisel nõustus lõpuks ka ülemnõukogu 1938. aasta kodakondsusseadust taastama. Küsimus, kas Eesti Vabariigi riigikogu saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud või kõik senise Eesti NSV piirides elanud isikud, sai lahenduse põhiseaduse referendumiga 1992. aastal. Valijaskonna laiendamine häälteenamust ei saanud.
1990.aasta Eesti Kongressile said oma sõnaõigusega esindajaid valida ka kodakondsuse taotlejad. 1992 tekkis aga probleem paljude inimeste ja nende järglaste jaoks, kellel Eesti kodakondsust ei olnud. Venemaa eestlased said küll lihtsustatud korras kodakondsuse, aga ülejäänud pidid hakkama kodakondsust taotlema ja naturalisatsioon käib tänapäevani paljudele siin elavatele venelastele üle jõu.
KGB likvideerimine
KGB osales, vähemalt kõrgeima juhtkonnaga, juhtivalt 1991. aasta augustiputšis, mis tõi vältimatult kaasa selle, et Venemaal ja seejärel ka mujal senise NSV Liidu aladel kuulutati ta putši nurjumise ajal kuritegelikuks ja kuulus likvideerimisele.
Eestis jäädi aga KGB ametliku likvideerimisega hiljaks. Kui Eesti Komitee esindus läks 26. augustil Tartus KGB Vanemuise tänava maja üle võtma, levis hoones dokumentide põletamise vingu, valitsuse otsus KGB tegevuse peatamisest langetati alles mitu tundi hiljem.
Ja dokumentide põletamist võis oletada ka päev hiljem, kui juba valitsuskomisjon Tallinnas KGB arhiivid üle võttis. Need olid tühjad, enamik dokumentidest oli KGB jõudnud juba Uljanovskisse oma keskarhiivi viia.
Kompartei likvideerimine
Nõukogude Liidus oligarhliku valitsemise keskmeks olnud „au, mõistus ja südametunnistus” ehk Nõukogude Liidu kommunistlik partei (NLKP) lagunes 1991. aasta augustipäevil ja Venemaa president Boriss Jeltsin keelustas selle pärast putši üldse. Eestis oli partokraatia lagunemine alanud juba kaks aastat varem, kui inimesed hulgakaupa komparteist lahkusid.
1990.aasta märtsis nähti lõplikku konflikti, kui Moskva-meelne EKP nn ööpartei lõi omad juhtorganid. Ööpartei saadeti koos teiste putši toetanud jõududega (Interliikumise, töökollektiivide ühendnõukogu ja nn töölismalevatega) 1991. aasta augustis laiali, teine EKP on ühinemiste tulemusel kasvanud Ühendatud Vasakparteiks. Kuigi võim oli käest libisenud, kestis veel mitu aastat vaidlus, kellele selle varem riigivõimuga lahutamatult põimitud partei varad peaksid kuuluma.
Põhiseadus
Põhiseaduse Assamblee valiti võrdselt kahe esinduskogu ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt. 30. septembriks 1991 oli assambleele esitatud neli põhiseaduse eelnõu, autoriteks vastavalt Jüri Raidla, Jüri Adams, Ando Leps ja Kalle Kulbok. Eesti Komitee pakkus aluseks ka 1938. aasta põhiseadust. Aluseks võeti Adamsi eelnõu.
1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi uus põhiseadus sai 28. juunil 1992 rahvahääletusel 91,2 protsendi kodanike toetuse ja jõustus 3. juulil 1992. Põhiseaduse rakendamise seadus kehtestas ka selle, et 2000. aasta lõpuni tuli kõrgematesse riigiametitesse astuvatel isikutel anda süümevanne, et nad pole osalenud Nõukogude ajal repressiivorganite töös.
Uue põhiseaduse alusel viidi 1992. aasta 20. septembril läbi riigikogu ja presidendi valimised, esimestel osutus suurvõitjaks Eesti Kongressi põhirühma esindanud valimisliit Isamaa, presidendivalimistel kogus Arnold Rüütel 41,7 protsenti häältest Lennart Meri 29,5, Rein Taagepera 23,4 ja Lagle Pareki 4,2 protsendi vastu. Kuna Rüütel enamust ei saanud, valis riigikogu presidendiks Meri.
Välispoliitika kujunemine
Kui Punaarmee 1940. aasta 17. juunil Eesti okupeeris, siis suurem osa välisesindustest keeldus uue võimu korraldusi täitmast. Eksiilis jätkasid tegevust nii peakonsulaat New Yorgis kui ka abikonsulaadid USA-s, saatkond Londonis kui ka väiksemad esindused, mis diplomaatide surma järel tasapisi hääbusid.
Terve hulk riike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ei olnud Eesti okupeerimist kunagi tunnustanud ning nendelt oli tunnustamine seega kerge tulema. 1991. aastal oli aga Eestil kohe diplomaatia grand old man omast käest võtta – peakonsul Ernst Jaakson New Yorgis, kellega välisminister Lennart Meri sai edukalt koostööd alustada.
Esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki oli valmis tunnustama, oli 22. augustil 1991 Island. Venemaalt tuli tunnustus 24. augustil, N Liidult 6. septembril. USA saatkond Tallinnas oli oma uksed avanud juba 4. septembril. ÜRO liikmeks sai Eesti 17. septembril 1991 ja sellest alates olid juba kõik uksed meie diplomaatiale avatud.
Eesti oma kaitsevägi
Kaitseliit oli taastanud oma tegevuse juba pooleldi põranda all 1990. aasta veebruaris, sama aasta mais loodud kodukaitse kujundati aga peagi piirivalveks ümber. 1991. aasta augustipäevil katsetati ka tõsisemat koostööd kaitseliidu ja kodukaitse vahel, kuigi ka siin oli häirivaks teguriks poliitiline rivaliteet. Lisaks oli kujunenud ka eksiilvalitsuselt volitusi nõutanud kaitsealgatuskeskus Kalle Elleri juhtimisel.
Kaitsejõudude taastamist nägi ülemnõukogu ette juba 3. septembril 1991, peastaap taastati 31. oktoobril. Kaitseministeeriumi asutamiseni jõuti alles 13. aprillil 1992, siis kui Kuperjanovi ja Kalevi pataljon olid juba hakanud esimesi ajateenijaid vastu võtma. Esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots, peastaabi ülem oli Ants Laaneots.
Tänapäevaks on Eesti kaitsejõududest saanud täieõiguslik NATO liige. Kuna Eesti kaitsejõud on olnud hästi õppimisvõimelised, ei olnud meil ka NATO-sse astumisel selliseid probleeme nagu Poolal, mille diktatuuriaegsest kindralkonnast suurem osa NATO armeesse ei kõlvanud.
Meedia
Kuni 1989. aastani oli ajalehekioskitest võimalik osta vaid kommunistlikule parteile kuuluvaid ja Glavliti tsensuurile alluvaid ajakirjandusväljaandeid, mis esindasid partei joont. Teisitimõtlejate seisukohad levisid vaid käest kätte levinud MRP-AEG infobülletäänide kaudu, olukorras, kus sõltumatu kirjastustegevus ehk samizdat oli NSV Liidus karistatav vangistusega. Infosulg oli ka peamiseks põhjuseks, miks I sõltumatu noortefoorum 1988. aasta suvel asutas Sõltumatu Infokeskuse. Selle ajakiri Heinakuu kujunes eelkäijaks 1989. aastal asutatud sõltumatule nädalalehele Eesti Ekspress. 1989 on ka näiteks Äripäeva, Nelli Teataja ja Lääne Elu sünniaasta.
1991.aasta augustipäevil oli valitsus sunnitud üle võtma EKP keskkomitee kirjastuse, mis tegi ka selle kaudu ilmunud parteilehtedest lõpuks vabad lehed. Noorte Hääl oli küll juba 1990. aastal end Päevaleheks muutnud ja Edasist sai taas Postimees, kompartei senine peahäälekandja Rahva Hääl kestis aga 1995. aastani, kuni ta koos kahe muu ajalehega Eesti Päevalehe külge liideti.
Omandi- ja maareform
Juunis 1991 käivitatud omandi- ja maareform on tekitanud ka uusi tüliallikaid. Inimestele, kellelt oli okupatsiooniaastail nende kodud ja vara vägivaldselt ära võetud, üritati anda nende vara tagasi, kuid mõnes vallas polnud isegi kolhooside loomisest enam piisavalt dokumente alles. Sundüürnikest sai omaette survegrupp, kes on omandi tagastamise reformile väga vihaselt reageerinud, juba eakatest õigusjärgsetest omanikest ei olnud aga alati talu taastajat. Ja tänapäevani räägitakse legende ärastamisest, kui reformi lihtsalt kuritarvitati.
Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö väärib sügavat tunnustust. ERSP aeg. Koostaja Eve Pärnaste. Magna Memoria, 2009. 784 lk. Rahvarinne 1988 (Kakskümmend aastat hiljem). Tallinna Linnavalitsus, 2008. 326 lk.
2008. aastal möödus 20 aastat nii Eestimaa Rahvarinde (RR) kui ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomisest, kel mõlemal oli väljapaistev koht Eesti taasiseseisvumisel. Mõlema veteranid paistavad olevat kindlad, et nendeta poleks Eesti iseseisvuse taastamist toimunud. Ümmarguse aastanumbri tähistamiseks ilmutasid asjaosalised mahuka kogumiku. Alljärgneva eesmärgiks pole hinnata kummagi organisatsiooni ajaloolist kohta või tungida kohtumõistjana nendevaheliste vastuolude olemusse. Sellest on juba kirjutatud ja küllap kirjutatakse veel.
Võtan vaatluse alla vaid konkreetsed raamatud ehk selle, millisel kujul pidasid „asutajad-isad” vajalikuks tähistada oma „lapse” tähtpäeva. Kuna käsitlus ei saa aga olla puhtalt raamatukujunduslik, on järeldused ja lingid mõningaisse sisulistesse probleemidesse muidugi paratamatud. Nagu ka võrdlused ja paralleelid, sest eks kummalisel kombel ole mõlema organisatsiooni saatuski sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Aga juba 1993. aasta kohalikke valimisi analüüsides kirjutab Andres Mäe, et „valimiste huvides on kasulikum ERSPsse kuuluvus maha salata” (lk 140).
Ühinemise läbi Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. aastal. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis nagu ERSPgi andis eeskuju samalaadsetele organisatsioonidele teistes tollastes liiduvabariikides ja mängis tõepoolest erakordselt suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Aga juba 1992. aasta aprillis lausub Edgar Savisaar: „… kuigi Rahvarinnet on taotud ja taotud, toetab rahvas seda ikka veel” (RR , lk 116). Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. aastal. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest. (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%)
Iga revolutsioon sööb oma lapsi, aga kuidas ometi nii kiiresti! Ja kui tõesti nii kiiresti ja antud juhul lausa lipukandjaid, siis pidi selleks ikka arvestatav põhjus olema. Kakskümmend aastat hiljem oleks õpetlik lugeda, kas kunagised alustepanijad on suutelised oma tollast tegevust peale heroiseerimise ka ajalooliselt distantsilt mõtestama ning kriitiliselt analüüsima. Eve Pärnaste koostatud kogumik toob taas lugejani seni vaid piiratud trükiarvus kaks allikapublikatsiooni: ERSP asutava koosoleku stenogrammi ning Tartus 21. I 1989 toimunud mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?” üleskirjutuse koos Jüri Adamsi selle sündmuse kohta kirjutatud uurimuse ja põhjalike ajalooliste kommentaaridega. Spetsiaalselt kogumiku tarvis on tellitud enamik kaheteistkümnest ER SP tegevuse aspektide lühianalüüsist, autoreiks peaaegu kõik erakonna tolleaegsed liidrid.
Olulise osa teosest võtab enda alla Eve Pärnaste koostatud kronoloogia sündmusest, dokumentidest ja esinemisest, mis 1987.-88. aastal eelnesid ERSP asutavale koosolekule ning tema uurimus „ER SP ja Eesti Kongress”. Mälestusi on kogumikku küsitud ilmselt paljudelt erakonna kunagistelt liikmetelt ja piirkonnajuhtidelt, avaldamist on leidnud 28, mille hulgas on nii põhjalikumaid analüüse kui ka inimlikult liigutavaid mälukilde. Erutav oli lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud ja ohtlikust tegevusest. Antagu mulle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnanes hämmastaval määral minu noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaalusest noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski ühiskonnas kunagi eriti palju. Fotokroonikana on kajastamist leidnud ER SP 20. aastapäeva tähistamine möödunud suvel Pilistveres. Ligi sada lehekülge võtavad enda alla kogumiku lisad, tuues meieni mitmekülgse personaalstatistika ning ka nimeregistri, mis hõlbustab teosega töötamist. Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib sügavat, mitte ainult poliitilist vaid ka ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.
Koostaja on endale lisaks võtnud ka toimetamisvaeva, aga isegi mälunõrkusest või trükiveakuradist tingitud paratamatute apsude arv on selles raamatus üllatavalt väike (olgu pisinorimistena osutatud, et lk 51 avaldatud tabelis on „Kaheksa avaldus” dateeritud tegelikust aasta hilisema, 1991. aasta novembriga; lk 192 nimetud partei ajaloo instituudi direktor oli Erich Kaup ja mitte poliitik Tõnu Kauba – rohkem faktivigu ei hakanudki 750 leheküljel silma!).
ERSP saavutas võimatu
Tekstidest tahan eelkõige esile tõsta Jüri Adamsi 1998. aastal peetud ettekannet „ERSP arenguetapid” ning tema lühiuurimust mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus” kohta ja mälestusi „ER SP ja põhiseadus”, milles on tunda nii ajaloolist vaatepunkti kui ka objektiivsuse taotlust. Väga täpselt sõnastab Adams ER SP kui organisatsiooni eripära teiste neil aastal tekkinud erakondade ja liikumiste kõrval: „ERSP [—] tõi poliitilisse tegevusse kaasa nii järjepidevuse vastupanuliikumise kõigist faasidest kui ka selliseid poliitilisi seisukohti esindavad ühiskonnarühmad ning üksikisikud, kes kommunistliku diktatuuri ajal kas varjusid või olid kuulutatud olematuks ning keda nende tõekspidamised ei oleks lubanud poliitikasse tulla ükskõik millise kommunistlikust parteist välja kasvanud või sellega seotud organisatsioonilise vormi kaudu” (lk 50).
ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on äärmiselt oluline Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eemärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest”(ERSP, lk 42). Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid”. Praktikas teadsid aga kõik kodanikud aastakümneid, et ainuüksi idee luua sellel maal veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse. 1985. aastal võimule tulnud Gorbatšov oli aga hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatšovi sõnad oma tegudega proovile panna. Nagu mäletab Eve Pärnaste: „Loobusime eestikeelse sõna erakond kasutamisest, mis oleks meie arvates mõjunud nagu varjunimena, sõna partei aga tähistas julgust asuda ainuvalitseva kompartei kõrvale” (lk 160).
ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatšovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes aga selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse” alternatiivpartei (näiteks „kristlik-demokraatliku” või „vabariikliku”) vormiga, vaid lisasid sellele veelgi „skandaalsema” rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutaval koosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut” (lk 291).
Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu! Paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali leiab Mati Kiirendi artiklist „ERSP – demokraatlike liikumiste järjepidevuse kandja”. Üsna ootamatult saame teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Juškevits, kel oli kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest” iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid. Kogumikust leiab ka teisi üllatavaid ja Eestimaa väiksusest tunnistust andvaid fakte. Nii näeme, et ajaloolisele dokumendile „Ettepanek ERSP loomiseks” esimesena alla kirjutanud Vello Väärtnõu koduseks aadressiks oli Tallinna südalinna korter, kus varem oli aastakümneid elanud Karl Vaino (ERSP, lk 168). ERSP esimene ametlik büroo Endla tänaval paiknes aga kunagise ENSV julgeolekuministri Boris Kummi ERSP-lasest poja korteris (Boris Kumm ise pole selles korteris küll kunagi elanud, siin Tarmo Teder eksib; lk 585).
Kogumik käsitleb ERSP ajana põhiliselt aega kuni Põhiseaduse Assamblee ja ka Eesti Komitee tegevuse lõpuni 1992. aastal. Vaieldamatult oli see aeg ERSP tähetund. Erakonna hääbumise aja sündmuste rida ning selle põhjusi puudutatakse kogumikus vaid põgusalt Jüri Adamsi, Andres Mäe ja Viktor Niitsoo kirjutistes, kus toodud seisukohad lähtuvad tänaseks saadud ajaloolise kogemuse positsioonilt ning on mitmete tol ajal astutud sammude suhtes üsnagi (enese)kriitilised. Kuna neid asju on põhjalikult käsitletud Viktor Niitsoo raamatus „Müüdimurdjad”, siis võib Eve Pärnaste n-ö positiivset valikut (ja vaikimist sellestki, et autor ise 1993. aastal ER SPst välja astus) aktsepteerida. Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ER SP loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski. On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist osa mänginud ER SP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid, siis kaks nende hulgast (Illar Hallaste ja Indrek Toome) ei ühtegi, viitab see ehk lihtsalt veel kord aumärkide andmise juhuslikkusele.
ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. Mõningane tendentslikkus ilmneb küll Eve Pärnaste enda koostatud kronoloogias, kust leiame ülekohtuse hinnangu IME projektile (lk 158) ja suveräänsusdeklaratsioonile (lk 349). Imestama paneb ka, et Lagle Pareki samuti kronoloogia vormis kirjutatud artiklis „Koos ja eraldi kurjuse impeeriumi lammutamas” ei leia vähimatki vihjet Balti ketile ega ka MRP salaprotokollide hukkamõistule NL Rahvasaadikute Kongressil. Küllap on inimlik, et mitte kõik mälestuste autorid pole suutnud oma hinges võita iseseisvusliikumise eri teede pooldajate vahel tol ajal sündinud umbusku. Huvitav on selles mõttes lausa kõrvuti lugeda Ardo Padu ja Eve Pärnaste mälestusi, kus esimene tunnistab, et ta pidas 1989. aastal Eesti Vabariigi taastamist võimatuks (lk 575), teine aga ei suuda veel tänagi andestada Marju Lauristinile, kes väitnud RR I kongressi eel, et sõna „iseseisvus” on selle kongressi kõnetoolist lausumiseks tabu (lk 579). Pilve-Elvi Kuuma arvamuse, et Rahvarinne „oli loodud kas KGB või vene valitsuse poolt, et auru välja lasta ja inimesi siltide vahetamisega maha rahustada” (lk 640), võinuks koostaja aga ehk siiski välja redigeerida.
Savisaare suurushullustus
Tallinna linnavalitsuse välja antud ja Aire Veskimäe toimetatud Rahvarinde kogumikus hämmastab kõigepealt koostamisprintsiip. Raamatus on taasavaldatud Edgar Savisaare ettekanded Rahvarinde viiel kongressil, tellitud neile eri autoreilt tänapäevased kommentaarid, ning Rein Veidemannilt üldistus pealkirja alla „Edgar Savisaare viis isamaakõnet”. Sellele lisaks avaldab teos Savisaare 1988. aasta kalendri koos tema tänaste kommentaaridega ning Rein Ruutsoo kronoloogia vormis pikema käsitluse Rahvarinde rollist Eesti ajaloos. Kogumiku lõpetab Ester Šanki pisut hüsteeriline järelsõna, mis tõmbab rasvaseid paralleele tänase Eesti ja 80ndate N. Liidu vahel ning meenutab seetõttu tuntud anekdooti Leninist, kes mausoleumist lahkudes jättis Dzeržinskile sõna, et läks Zürichisse, sest kõike tuleb alustada otsast peale.
Savisaare kõnesid on loomulikult huvitav taas lugeda. Võib tunda vaimustust tema hiilgava situatsioonianalüüsi ja rabavalt täpse tulevikuennustuse üle ettekandes RR II kongressil 1991. aasta aprillis ja olla kurb, tõdedes, et aasta hiljemgi esinenud kongressil mitte üldistusvõimeline poliitik, vaid kibestunud ekspeaminister, kes manas ühte patta kõik oma poliitilised vastased: „Vaba Eesti, Arnold Rüütli ja tema kaaskonna, Eesti Komitee, Vähi nn. apoliitilise valitsuse” (RR , lk 114) ning ennustas 1992. aasta aprillis 40. aasta juunipöörde kohest kordumist.
Küsimus pole aga mitte Savisaare kõnede vaieldamatus iseväärtuses, vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Kongressidel esinesid ju ka teised ettekandjad! Paraku on aga ka kogu kogumiku fotomaterjal ammutatud vaid Edgar Savisaare isiklikust kogust („ERSP aja” fotod on 27 erakogust) ja mis siis imestada, et teoses ilmutatud 26st konkreetseid rahvarindelasi kujutavast fotost seisab 17-l liider ise. Kõnede tänapäevased kommentaarid ei täida kahjuks seda rolli, mida ajaliselt distantsilt antud analüüsilt ootaks. Paraku on need kirjutatud ka mitmes žanris. Esimest ettekannet kommenteerides annab Rein Ruutsoo ajaloolise ülevaate Rahvarinde ideoloogia ja organisatsiooni kujunemisest, teise ettekande puhul piirdub Kadri Simson lihtsalt Savisaare teksti üleselgitamisega, kolmanda ettekande kommentaaridena on toodud hoopis Aadu Musta kahtlemata põnevad, kuid konkreetsesse teksti mitte puutuvad mälestused tema tegevusest Rootsis Eesti Infokontori juhatajana. Neljanda ettekande kaasandena saame lugeda Erik Tergi isiklikust positsioonist lähtuvat analüüsi taasiseseisvunud Eesti esimeste majanduspoliitiliste sammude kohta ning viienda ettekande järel Küllo Arjakase selgitusi seoses Rahvarinde tegevuse lõpetamisega. (Siit saame huvitava tõestuse Rahvarinde tõepoolest seinast seina olemuse kohta. Esinesid ju viimaste kõnelejatena Rahvarinde viimasel kongressil 1940. aasta Riigivolikogu „valimiste” alternatiivkandidaat ja hiljem 15 aastat Siberis veetnud Jüri-Rajur Liivak ning hiljutine EKP KK büroo liige Enn Põldroos.) Paraku ei lisa oluliselt uut ka Rein Veidemanni poolt Savisaare ettekannete „isamaakõnedeks” kuulutamine, mis omandab pisut pentsiku varjundi, kui me mõned leheküljed hiljem loeme Savisaare sõnu, et ta on Veidemanni ikka pidanud uueks Jakobsoniks (lk 183).
Raamatu kõige huvitavam ja mõtlema panevam osa on Savisaare 50-leheküljeline kommentaarium oma 1988. aasta tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka tema mälestusteraamatust „Peaminister”), et Savisaar kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta lausa deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist: „Võin oma toonastele avaldustele ka täna südamerahuga alla kirjutada, sest toonases olukorras, toonaste teadmiste juures, olid järeldused, millele tulime, samad, millele tuleme nüüd, kui meile on selge kogupilt ja ka järellugu” (RR , lk 163).
Hämmastav! Kas järellugu teades oleks Savisaar tõepoolest käitunud nii, et juba neli kuud pärast RR esimest kongressi lahkusid tema juurest RR volikogu liikmed ja senised lähimad kaasvõitlejad Siim Kallas, Ülo Vooglaid ja Igor Gräzin ning lõid organisatsiooni Vaba Eesti, mille tulemusena Savisaare Rahvarinne jäi 1990. aasta märtsis peetud ülemnõukogu valimistel (erinevalt Leedu ja Läti rahvarindest) ilma absoluutsest enamusest? Kas ta siis ei näe, et kui RR esimese volikogu ühtsus oleks säilinud, küllap oleks siis ka omandireform Eestis olnud vähem radikaal-restitutsionaalne ja sundüürnike valu väiksem ning kodakondsusküsimusegi oleks saanud lahendada ilma Eesti iseseisvusele lojaalseid muulasi aastate pikku mõnitamata. Ning küllap poleks siis ka Savisaare peaministri-aastad piirdunud vaid üleminekuperioodiga.
Kuid lahkumised ju jätkusid lausa lainetena: Lauristin, Põldroos, Tarand … Fjuk, Hint, Kaplinski … Veidemann, Kilvet, Junti … Kreitzberg, Mikser, Tõnisson … Valk … Ja nii olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Loomulikult on absurdne juba aastaid toimuv Savisaare demoniseerimine ning täielik sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Kas Edgar tõesti ei mõista, et just aus vaade endasse ja ajalukku aitaks tal täna ehk võtta vastu õigemaid otsuseid ning isolatsioonist väljuda? Ajastut tundvale ning ridade vahelt lugevale inimesele on Savisaare kommentaarid 1988. aasta sündmustele muidugi üsnagi kõnekad, paraku räägivad nad juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus ning Arnold Rüütli kangelaslikku käitumist Moskvas, hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba 1988. aasta jõulude eel korraldas linnahallis „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku” (lk 207).
Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus ning nende tegevus tõepoolest rahva sügavamate soovide täitmisele allutatud (veebruaris 1989 toimus ju sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni ja märtsis ilmus Pravdas artikkel, kus EKPd süüdistati Rahvarinde lõa otsas olemises), polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik rivaliteedihirm. Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. aasta märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega.
„Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe”
Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale” (lk 206). Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed. Selle sammu ühe põhjusena pudeneb tema suust lausa rabav ülestunnistus: ”Pidasime silmas ka seda, et kompartei kasutas üha aktiivsemalt meie vastu oma mõjualuseid organisatsioone, eeskätt Töökollektiivide Liitu” (lk 207). Vaid mõni lehekülg varem oleme aga lugenud, kuidas see Ülo Nugise juhitud liit tekitati Savisaare enese näpunäidete järgi Endel Lippmaa poolt kui „rahvarinde varuorganisatsioon” (lk 174). Küllap oli „varumees” siis hakanud juba iseseisvat autoriteeti omandama.
Rein Ruutsoo eksib mõlemas punktis, kui kirjutab, et rahvasaadikute kongressi valimistel täideti eesmärk blokeerida interrinde esindus ning Rahvarinne taandus neist ringkondadest, kus kandideerisid EKP liidrid (lk 279). Just Savisaare otsuse tulemusena tekkinud eestimeelsete kandidaatide killustumise tõttu pääsesid Moskvasse Jarovoi ja Kogan, kes ajaloo teistsuguse kulgemise puhul oleksid võinud meile seal veelgi suuremat kahju teha. Just see otsus pani aluse ka Vaba Eesti tekkele. Või teiselt poolt, kas järellugu teades oleks Savisaar tõesti pärast 1990. aasta veebruaris botaanikaaias sõlmitud taktikalist võimujagamise kokkulepet Eesti Komiteega käitunud selle organisatsiooni suhtes nii sõnamurdlikult, et juba pool aasta hiljem olid EK ja Vaba Eesti juhid sunnitud talle ühiselt umbusaldust avaldama (nn enamlaste-kelamlaste avaldus).
Tolle, nii isiklike suhete kui ka poliitilises plaanis ajaproovile vastu pidanud, sammu põhjused ja tagamaad on seni veel lahti kirjutamata. ERSP raamatus märgib Jüri Adams erakonna sisereaktsiooni sellele meeleheitlikule teole vähemasti üsna objektiivselt ära (ERSP, lk 46). Rahvarinde raamatus levitab aga Rein Ruutsoo jälle kulunud jampsi, nähes 8 avalduses „Eesti Kongressi viimast suuremat katset Rahvarinne võimu juurest eemale tõrjuda (RR , lk 298). Olgu nüüd siis öeldud, et „enamlaste” leeris, s.t EKPs, põhjustas see samm mitte vähem teravat reaktsiooni kui „kelamlaste”, s.t ERSP hulgas. Mis puutub Rahvarinde raamatus ligi sada lehekülge enda alla võtvasse Rein Ruutsoo kronoloogiasse, siis, hinnates paljusid tema üsna teravapilgulisi seisukohti, tuleb taas tõdeda, et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneledes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele (lk 243) vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ER SP süüdistamine bolševistlikus taktikas (lk 247). Ruutsoo tasemel ajaloolane ei tohiks endale lubada asjaolude kontrollimise asemel vaid oma mälu usaldamist, mis on raamatusse toonud hulga jämedaid faktivigu.
Piinlikumad neist on Lauri Vahtre süüdistamine „oportunismis” hääletustel ülemnõukogus, mille liige ta pole kunagi olnud (lk 311, 312), ja üha korduv väide, et ERSPsse võisid kuuluda vaid inimesed, kes pole kuulunud EKPsse (lk 270). Ainuüksi pilk ERSP raamatu lõpus toodud partei nimekirjale leiab liikmete hulgast ju mitte üksi endisi reakommuniste, vaid koguni omaaegseid partorgegi. Lagle Pareki laseb Ruutsoo juba Pilistvere koosolekul valida ERSP esimeheks (lk 270), Marju Lauristini mäletab ta Arnold Rüütli asetäitjana (lk 293), Interrinde üht juhti ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktorit Igor Šepelevitšit raadioinsener Šepelevina (lk 267) ja käesoleva artikli autorit kogunisti 1991. aastal EKP liidrina (lk 310). Kust pärineb Ruutsool valeinfo Enn-Arno Sillari 1. juuni 1988. aasta Moskvas käigu kohta (lk 262) või sellest, et 1987. aastal loodi Eesti Teatriühing (lk 257), jääb tema enda teada. Koostöös autoriga oleks raamatu toimetaja aga ehk suutnud vältida selliseid kirjaoskamatusi nagu „Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe” ning ka Savisaarele võinuks meelde tuletada, et RR volikokku kuulus mitte Mihhail vaid siiski Juri Lotman (lk 185).
Oma paljude trükivigadega jätab Tallinna linnavalitsuse väljaanne kahjuks halvasti toimetatud käsikirja mulje, mida süvendab veelgi arusaamatu pildivalik, kus kongresside ettekandeid juhatavad sisse küll suured, kuid konkreetsesse aega mittepuutuvad fotod. Erinevalt ERSP raamatust puuduvad Rahvarinde teosel kahjuks ka registrid ning statistika. Kuna mõlemas käsitletavas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali” süüdistati nii reeturlikkuses kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib tahtmine lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.
Tekib tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Et selline käsitlus juba siis (rääkimata praegu) võimalik oli, selleks tsiteerigem Kaido Kama sõnu raamatust „Teine Eesti” (Tallinn 1996, lk 491): „Tegemist oli lihtsalt situatsiooni erineva hindamisega. Need inimesed, keda Rahvarinne esindas, pidasid nõudmisi, mida hakati esitama kodanike komiteede liikumise ajal, utopistlikeks nõudmisteks, mida ei ole võimalik realiseerida ega täita. Nende suhtumine oli selgelt selline – praegu tagantjärele hinnates mitte pahatahtlik soov Eestit Venemaale maha müüa, ei midagi taolist, vaid lihtsalt erinev situatsiooni hinnang. Nende hinnangul ei olnud Eesti riigi taastamine võimalik ning selle taastamise nõudmine rikkus ära mängu taotleda suuremat suveräänsust. Nende arusaamise järgi tuli võtta sellest sulast, mis Venemaal toimus, välja kõik mis võimalik, Venemaa raames”. Tunnistagem ka seda, et ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De iure võib öelda, et ER SP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ Keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud (ER SP, lk 524). Rein Ruutsoo kirjeldab toimunut üsna ilmekalt: „Nõukogude režiimi uskumatul viisil sooritatud enesetapp ja koos sellega impeeriumi taandumine Eestist tühistas mitmed aluseeldused, millele oli rajatud Rahvarinde pikaajaline strateegia. Kollapsi esitamine paratamatusena võimaldas heita varju Rahvarinde poliitikale tervikuna ja näidata seda konjunktuursena” (RR , lk 315).
Võitlemaks sellise hinnanguga paigaldas Edgar Savisaare juhitav Tallina linnavalitsus majale, kus asus Rahvarinde peakontor, tahvli tekstiga „Eesti taasiseseisvumine algas siit!” ja võib täiesti mõista Eve Pärnaste tänast nördimust sellise jultumuse üle (ERSP, lk 579). Samas tahaks aga tõesti lugeda toimunut mõnevõrra kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud.
Partei tehakse, et võtta võim
Lõppes totalitaarne kommunistlik režiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Ja seepärast panevad eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Mihhail Gorbatšovis, tänu kelle tõepoolest isiklikule julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki. Huvitav oleks mõtiskleda ka mõlema organisatsiooni nii kiire hääbumise põhjuste üle pärast iseseisvuse saabumist. Oma kõnes Rahvarinde viimasel kongressil ütles Edgar Savisaar, et rahvaliikumist organiseeritakse missioonitundest, partei tehakse sihiga võtta võim (RR , lk131). Tollele ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma. Millal ja kas taas missioonitundelist rahvaliikumist vaja läheb, eks seda näita aeg.
Kuid lõpetagem Mati Kiirendi sõnadega, kes on nimetanud aastaid 1988–1991 „õnnelikeks revolutsioonilisteks ja leegitsevaiks aastaiks, mil sai esineda oma kodumaa vabaduse hüvanguks”. Arvan, et neile sõnadele kirjutaks alla ka Edgar Savisaar ja kindlasti kõik ERSPlased ja rahvarindelased ning teisedki head eestimaalased.
Ajalugu on subjektiivne. Ilmselt tahaksid siinkohal paljud ajaloolased mulle vastu vaielda, kuid nii see on. Kuigi ajalugu peaksid kirjutama erapooletud ajaloolased, on sellisel kuival sündmuste ülesmärkimisel omad puudused – nad ei kajasta tegelikku olukorda.
Nad annavad ülevaate sellest, mis sündmused on aset leidnud, selgitamata, miks see nii juhtus. Seepärast kirjutatakse ajalugu enamasti kellegi mälestuste põhjal, mis võib küll olla faktidega kinnitatud, kuid lähtub ikkagi isiklikust vaatenurgast. Teame ju kõik, et sündmusi saab kirjeldada ja kajastada mitmest vaatevinklist ning kui minevikku tuleb meenutada meil endil, räägime sellest, mis meil meeles ja kuidas meile asjad tundusid.
AJALOOST JA SUBJEKTIIVSUSEST Oma meenutuste kolmandas osas, kus kirjutasin Harri Hennust, märkisin, et Tamme malevkond tegeles põhiliselt rahvusliku sisuga koosolekute pidamisega, samas kui Tartu 1. malevkond keskendus rohkem trennile. Pärast artikli ilmumist astus minu juurest läbi üks Tamme malevkonna mees ja ütles, et tegelikult tegid ka Tamme mehed kõvasti trenni ja minu hinnang võib olla solvav. Mul polnud mingit kavatsust toonaseid Tamme malevkonna mehi halvustada, nad olid tublid ja tegid kindlasti ka õppusi ning trenni, aga just selline mulje, nagu ma tolles kirjatükis esitasin, kõrvaltvaatajale jäi. Harri Hennu vali hääl ja Heino Otsmaa poliitilised sõnavõtud kippusid muu varjutama.
Arvatakse, et objektiivset olukorra kirjeldamist ei saa oodata kohe pärast sündmusi või vahetult sündmuste käigus üles kirjutatud märkmetest. Kuid veelgi vähem objektiivse pildi saab sündmustest, mida meenutatakse aastaid hiljem. Milline on õige ajavahemik sündmusi jäädvustada, on raske hinnata. Ja kas seda ongi vaja? Inimeste subjektiivsed mälestused lisavadki kuivadele dokumenteeritud ajaloosündmustele teadmistega segunevaid emotsioone, miks asjad just nii olid ja mitte teisiti. Ainult et kui tahame saada võimalikult erapooletu pildi, peab meil neid subjektiivseid vaatenurki olema palju.
Ma ei tea, kui palju inimesi on süstemaatiliselt talletanud Kaitseliidu ajalugu. Mõnede arvates on Tartu ja Tartumaa selles suhtes üsna eesrindlik olnud, seal on kolm-neli inimest erinevatel aegadel kroonikat kirjutanud. Aga mõnes kohas on ajaloo kirjutamine unarusse jäetud. On ju enamasti selline töö olnud entusiastide vedada, kes on seda teinud isiklike kuludega ja omast ajast. Tihti on nende töö lihtsalt kaduma läinud, kui suure vaeva ja hoolega kogutud materjalid on kingitud kodumalevale või -malevkonnale, kus need on unustatud kuhugi sahtlipõhja või rännanud mõne kaitseliitlase erakogusse. Näiteks üks segasemaid juhtumeid leidis aset Elvas, kus tubli kaitseliitlane Aleksander Põder koostas Elva malevkonna põhjalikku uue ajaloo arhiivi rohke fotomaterjaliga. Siis ta aga mõrvati segastel asjaoludel ja tema materjalid läksid kaduma.
MÄLETADA LÄHIAJALUGU Nüüd, kaheksateist aastat pärast Kaitseliidu uut algust, oleme jälle sealmaal, et tahaksime mäletada oma lähiajalugu. Kuid millist ajalugu? Kas sellist, mis on kuiv faktide ja sündmuste jada, või sellist, mis põhineb meeste ja naiste mälestustel? Kas sellist, kuhu on põimitud isiklikud kogemused, mälestused ja emotsioonid, tihti ka inimsaatused? Kas tahame mäletada sellist ajalugu, mis on tsenseeritud ja ilusaks kirjutatud, või ajalugu, kus on kirjas ka meie tegelikud kasvuraskused, kõhklused ja hälbed? Kas tahame mäletada ajalugu, mis on ilus ja sile nagu Vabaduse plats, või sellist, mis võib tekitada mõnes meist piinlikkust ja valusaid reaktsioone veel tänagi?
Ja kas on meil üldse valikut, millist ajalugu peaksime kirjutama? Lõppude lõpuks on järeltulevatel põlvedel õigus teada tõde, sest ainult sel moel on võimalik vältida varasemaid vigu ja anda õiglane hinnang sündmustele, mis on mõjutanud protsesse. Täna veel ei ole me valmis neid inimesi, kes 1990. aastatel Kaitseliidu asja ajasid, ning neid tegusid, mis tol ajal aset leidsid, õiglaselt hindama. Liialt palju on otsustajatel isiklikke emotsioone ja personaalseid kokkupuutepunkte. Kuid järeltulevad põlved tahavad seda kindlasti teha, nagu meie tahame täna teada, mis juhtus 1930. aastate Eestis. Ja selleks on vaja, et keegi märgiks üles sündmused, kommenteeriks neid ja seletaks, mis on nende tagamaad.
MÄLETAMINE JA TÕDE Seepärast tahangi seekord kirjutada ühest Kaitseliidu taasasutajast, kes on põhjalikult jälginud Kaitseliidu arenguid alates aastast 1990 ja kogunud organisatsiooni kohta materjale. Kui paljud meist üldse teavad, et Kaitseliidus oli juba 1991. aastal olemas ajaloopealik, kelleks sai meie seekordse loo peategelane Juhan Algus? Rahva mälu hääbub. Olen seda tõdenud korduvalt Internetis artikleid ja nende kommentaare lugedes, kui täiesti hullumeelseid mitte kunagi juhtunud kombinatsioone peetakse tõeks, samas aga tõelised sündmused ja nende tagamaad unustatakse.
Praegu, kui seda lugu oma meenutustesarjast kirjutan, on käimas Eesti Vabariigi 80. aastapäeva pidustused. Jagatakse aukraade ja teenetemärke, kuid mitte kõigile. Paraku on saajate nimekirjas enamasti need, kes jagajatele meelepärased . Omaaegsed tegijad on mõnikord liialt sõnakad, liialt otsekohese väljaütlemisega ja mõnikord piinlikult tülikad. Aga mõnikord on nad ka liialt uhked, et ennast meelde tuletada. Olgu see artikkel omamoodi tänuavaldus kõigile neile, kel on jätkunud südikust aastate jooksul sündmusi jälgida ja oma arvamust avaldada, sündmusi üles tähendada ja olla selleks rahva mäluks, südametunnistuseks ja hääleks, mida meil pole kuigi palju alles jäänud.
MEERI MEES JUHAN ALGUS Ilmselt teadsid seda Meeri metsa vahel elavat kingseppa enne 1990. aastat põhiliselt kohalikud. Ometi tegeles Juhan Algus aktiivselt poliitika uurimisega ja Eesti rahvuspoliitika tõusuajal 1980. aastate teisel poolel lõi selles aktiivselt kaasa. Nii juhtuski, et 17. veebruaril 1990 oli Algus Järvakandis kohal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmena, kellega kaasas veel paar Nõo kandi meest. Järgnevad kuud pühendas ta ennast Kaitseliidu loomisele. Koos Harri Hennuga käis ta läbi kogu ajaloolise Tartumaa ja pidas koosolekuid. Polnud tema süü, et ta Hennust kasvult väiksem ja häälelt nõrgem oli, mistõttu kogu koosolekute au kippus langema Hennule.
Nagu meenutuste kolmandas osas oli juttu, ei läinud Kaitseliidu taasloomine igal pool eriti libedasti. Juhan Algus ise on jutustanud, kuidas ta juba asulasse sisenedes võis aimata, kas selles külas või linnas Kaitseliidust saab asja või mitte: kus olid suured kortermajad, seal asja ei saanud, kus aga eraldi asuvad talud, seal tulid kohalikud mehed Kaitseliidu ideega kaasa. Kas see just nii oli, on raske öelda, pigem sõltus kõik kohalike liidrite leidmisest ja koosolekupidajate oskusest asju selgitada, sest iseenesest juba fakt ise, et mehed kokku tulid, näitas nende huvi Kaitseliidu vastu.
Samas ei saa Juhan Algust samastada Harri Hennuga. Kui Henn oli olemuselt pealiskaudne, suur esineja ja enese eksponeerija, siis Algus on alati olnud väga põhjalik. Julgen väita, et Naiskodukaitse taastamise kõige innukam taganttõukaja oli 1990. aastal just tema. Sel ajal, kui enamik kaitseliitlasi tegeles põhiliselt oma organisatsiooniliste probleemide lahendamisega, oli Algus ainuke, kes igal koosolekul tõstatas Naiskodukaitse teema ja rõhutas selle ühenduse taastamise vajalikkust.
1990.a aastal tehti naisorganisatsiooni taastamiseks ka mitu katset, kuid et üldine huvi oli siiski väike, sai Naiskodukaitse hoo sisse alles 1991. aastal. Ometi tuleb pidada suuresti Alguse teeneks, et 30. märtsil 1990 Kaitseliidu taasasutamise koosolekul Kongutas valiti ka Naiskodukaitse ajutine juhatus eesotsas Asta Luksepaga, kes on hiljem palju aastaid Naiskodukaitse töös aktiivselt osalenud.
Juhan Alguse eestvedamisel loodi Kaitseliidu Nõo rühm (erinevatel aegadel kandis see üksus erinevaid nimetusi, olles ka malevkond ja koguni malev). Nagu tihti juhtub, on väikeste maakohtade probleem asjaolus, et enda hulgast tõusnud liidrit ei taheta tunnistada. Seetõttu ei hinnanud kohalikud mehed ka Alguse panust Kaitseliidu taastamisse ja mees ise oli mõne tegelase suhtes vägagi kompromissitu, mistõttu juhtimisprobleemid üksuses said päriselt paika alles siis, kui Nõo rühm liitus Elva kompaniiga ja moodustus Elva malevkond.
JUHAN ALGUS, KALLE ELLER JA TEISED Kuna Alguse huvid olidki palju laiemad kui vaid ühe rühma juhtimine, edutati ta peatselt pärast Lõuna-Tartumaa lipkonna moodustamist 1990. aasta kevadsuvel lipkonna ülema asetäitjaks. Sel moel jäi ta formaalselt ka Nõo rühma juhtimisest kõrvale ja pinged laabusid. Hundid söönud, lambad terved, nagu ütleb vanasõna. Kui see uus määramine lahendas olukorra Nõo rühmas, siis lipkonna tasandil tekkisid hoopis probleemid. Nimelt ei järginud Algus 1990. aasta suvel lahvatanud Kaitseliidu kriisis lipkonna üldist “poliitikat” olla lojaalne Kalle Ellerile. Ta ei kippunud küll lipkonda juhtima, kuid osaledes aktiivselt Elleri-vastases kampaanias, märkis ta alati millelegi alla kirjutades, et ta on Lõuna-Tartumaa lipkonna esindaja. Selline omavoliline esindamine ei läinud jällegi kokku lipkonna ülema seisukohtadega.
Seetõttu võibki jääda kõrvaltvaatajale 1990. aasta sügiskriisist segane mulje, et kummal poolel Lõuna-Tartumaa lipkond oli. Tegelikult Lõuna-Tartumaa toetas siiski Ellerit. Kuid Algus ei olnud lootusetult kompromissitu. Ta küll osales aktiivselt Tamme malevkonna üritustel, kuid käis mitte vähem aktiivselt ka Tartumaa kaitseliitlaste üritustel. Nii oli ta omamoodi “sillaks” organisatsiooni kahe vastaka tiiva vahel ja ilmselt paljuski tänu temale ei tekkinud näiteks Tartumaa kaitseliitlaste (seega Elva malevkonna) ja Tamme kaitseliitlaste vahel sellist lõhet, nagu see oli “tammekatel” Tartu 1. malevkonnaga.
Juhan Algust on alati huvitanud sündmuste ja hoiakute põhjused, nagu teda on alati huvitanud ka ajalugu. Juba 1990. aastal intervjueeris ta Kaitseliidu pealikuid, et teada saada nende seisukohti ühes või teises küsimuses. Küsitluste teemadeks oli Kaitseliidu suhted parteidega, seisukohad Lenini kuju eemaldamise osas, ootused Kaitseliidu suurkogule. Samas polnud ta ise kunagi järelduste tegemisel erapooletu. Tõsi, alati pole tema arvamus olnud õige, sest tema kätte kogunenud informatsioon on olnud puudulik.
Algusele on ka omane, et tal on iga asja kohta oma arvamus, mille eest ta seisab seni, kuni keegi suudab talle selgeks teha, et asjad on tegelikult teisiti. Koos oma juurdunud seisukohtade ja kombega asju otse välja öelda on ta nii mõnegi arvates “ebamugav” inimene. Ta võib välja öelda asju, mida teised ei julge või ei taha sõnastada. Kohati peeti tema käitumist ka provokatiivseks ja isegi ebameeldivaks, kuid ta ei lasknud ennast sellest häirida. Alati leidis ta endale liitlasi, kellega ühist asja ajada. Kuna ta ei kippunud ennast esile upitama, vaid eelistas pigem varju jääda, sobis ta algul hästi Harri Hennuga. Mõne aja pärast see side meeste vahel hääbus, põhiliselt seetõttu, et Juhan Alguse vaated ei ühtinud enam Hennu omadega, sest viimane kuulas nüüd rohkem Heino Otsmaad. Otsmaa oli aga isegi Juhan Alguse arvates liialt poliitiline. Nii leidiski Algus varsti uue mõttekaaslase, kelleks oli Kaitseliidus esile kerkinud Jaak Mosin.
ESIMENE AJALOOPEALIK Kui Juhan Alguse täpne Lõuna-Tartumaa lipkonna pealiku abiks määramise daatum on teadmata, siis tema vabastamine sellelt ametikohalt on dateeritud – seda tehti Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega 1. detsembril 1990. 1990. aasta suurkogu muutis Kaitseliidu juhtimise korda ja oli loogiline, et pealikud esitavad lahkumisavaldused. Seda tegin ka mina Lõuna-Tartumaa lipkonna pealikuna ning tegi Juhan Algus pealiku abina. Alguse taotlus rahuldati. Mis asjaoludel, ma ei tea. Pool aastat oli Algus vabakutseline kaitseliitlane, kuid
15.mail 1991 määras vahepeal Kaitseliidu ülemaks tõusnud Manivald Kasepõld ta staapi ajaloopealiku kohale. Staap polnud tol ajal paikne struktuur, selle liikmed elasid ja töötasid üle kogu maa ning tulid kokku vaid staabi ja Kaitseliidu üritustel. Nii saigi Juhan Algusest Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr 12 ajaloopealik.
Kolm kuud hiljem, 9. augustil tegi Jaak Mosin keskkogule ettepaneku nimetada Juhan Algus ka Kaitseliidu keskkogu alaliseks sekretäriks. Kuna Mosin ise oli propagandapealik, siis võimaldas Alguse alaliseks sekretäriks valimine märkimisväärselt suunata Kaitseliidu protsesse. Alguse valimine keskkogu sekretäriks langes Kaitseliidu murranguliste sündmuste algusaega. 1991. aasta suvi tõi kaitseliitlasi enam kui ühel korral noore vabariigi kaitsele ning meeste tublidus sundis organisatsiooni saatust arutama riigiisasid Toompeal. Et asjale hoogu anda, oli vaja õigete inimeste kätte toimetada pabereid. Just sealsamas, eespool mainitud Meeri metsa vahel valmistati ette nii mõnigi dokument, mis pidi viima Kaitseliitu legaliseerimise suunas. Pöördumised, avaldused ja ajaleheartiklid, mida Algus ja Mosin koos koostasid, jõudsid nii Toompeale kui ka Kadriorgu.
Samas ei meeldinud see kõigile. Kaitseliidu poliitilisem tiib leidis, et nende avaldustega poetakse külje alla ringkondadele, kes pole rahva poolt valitud ja kes ei ole Eesti riikluse edasikandjad. Siis otsitigi välja ja hakati levitama mõlema mehe minevikust leitud luukeresid. Erilise rünnaku alla sattus muidugi Jaak Mosin kui põhiline ideede generaator. Ei meeldinud Mosina ja Alguse tegevus ka Kaitseliidu juhtkonnale, kes tundsid, et olukord võib nende kontrolli alt välja libiseda.
AASTA SÜGI Omamoodi haripunkti saavutasid sündmused Tartus 1992.a septembril 1991 peetud keskkogu istungil, kus esitati üksteisele etteheiteid ja näidati näpuga. Tegelikult oli keskkogu Alguse ja Mosina osav manööver, millega ennetati Kaitseliidu juhtkonna kavatsust teha puhastustööd staabis. Viimase tulemusena oleks pidanud nii Algus kui ka Mosin juhtimisprotsessidest kõrvale jääma. Nüüd aga said kõik pooled vastastikku teravused välja öelda ja lõpuks toimus ikkagi kollektiivne otsustamine, mis ei muutnud midagi. Ükski pool ei saavutanud täielikult oma eesmärke, kuid ei kaotanud ka positsioone. Algus, kes esitas keskkogule taotluse ametist vabastamiseks, jäi paigale, samas aga ei tehtud ka Alguse ja Mosina soovitud muudatusi juhtkonnas.
1991.a ALGUS Nnovembril 1991 määras Kaitseliidu ülem Juhan Alguse koos Johannes Kerdi ja Leo Kunnasega vastloodud kaitsejõudude peastaabi juurde Kaitseliitu esindama. Et sisuliselt oli tegu siiski vaid meeste jalust ära saatmisega, ei tulnud esindamisest suurt midagi välja. Mosin huvitus seepeale rohkem kaitseväest ning tema tegigi sisuliselt ettepaneku Võrru Meegomäele väeosa rajada. Novembri lõpul komandeeriti Kert, Mosin ja Algus Võrru, kus nad hakkasid Kuperjanovi pataljoni üles ehitama.
AJALOOST TÄNAPÄEVA Siinkohal võiks Juhan Alguse loo lõpetada. Kuid ometi pole see lõppenud. Ka teenistuse ajal kaitseväes jäi Algus hingelt kaitseliitlaseks, osaledes nii paljudel Kaitseliidu üritustel kui võimalik. Ta on kokku pannud neljaköitelise mahuka käsikirja Kaitseliidu algusaastatest. Osa sellest materjalist on kättesaadav Internetis (http://www.hot.ee/patrioot), kus kõrvuti dokumentidega on kirjas tema isiklikud arvamused ja mälestused paljudest toonastest sündmustest, seda nii tolleaegsete kõnede tekstide kui ka hilisemate arutlustena.
Nüüdseks on Juhan Algus jõudnud ringiga tagasi Kaitseliitu, kuuludes Tartu maleva valvekompaniisse. Tõsi, ta ei kanna eksiilvalitsuse sõjaministri poolt 1991. aastal omistatud kapteni õlakuid, vaid vanemveebli omi, mille vääriliseks Eesti Vabariik on teda pidanud. Ta ei kanna ka uhkeid aumärke, sest 1990. aastate alguses oli olulisematki teha kui aurahasid rinda riputada. Kes nüüd arvab, et Juhan Algus pole enam see mees, kes ta oli aastal 1990, eksib – ta on endiselt parandamatu maailmaparandaja ja mees, kes ütleb välja seda, mida mõni teine ei julge mõeldagi. KK!
Tallinna lähedal elav vanaproua Ene Koemets oli Saksa aja lõpus viimane sidepidaja haige peaministri Jüri Uluotsa ja eesti ringkondade vahel. Hoolimata üha kehvemaks muutuvast tervisest, õnnestus Uluotsal säilitada Eesti Vabariigi järjepidevus.
«Kas teie saate aru, mis praegu toimub?» Ene Koemetsal on tänaseni eredalt silme ees pilt professor Jüri Uluotsast, kes tuli talle millalgi 1944. aasta talvel juhuslikult vastu Tartus Toomemäel praeguse riigikohtu hoone hoovivärava juures ja sellise küsimuse esitas.
Koemetsa, ülikooli rektoraadi noorukest sekretäri üllatas, et kõrgesti austatud professor ja ühiskonnategelane peab teda endast informeeritumaks. Ta mäletab lausa piinlikkustunnet, et ei osanud midagi tarka vastata.
«Kas te mõtlete, mis toimub ülikoolis?» uuris Koemets täpsustavalt. «Ei, üldse. Kogu riigis,» vastas Uluots.
Taastagem omariiklus
Tagantjärele usub Koemets, et Uluots lootis temalt kui rektoraadi töötajalt tõesti saada andmeid meeleolude kohta haritlaskonnas. Igal juhul jäi talle Uluotsast tol korral mulje kui tükk aega elust ja inimestest eemal olnud mehest.
Koemets rääkis professorile üht-teist teemadel, mis nüüdseks on ununenud, ning siis jäeti hüvasti.
Seda suurema hämmastusega luges Koemets paar nädalat hiljem lehtedest Uluotsa 7. veebruari raadiointervjuu teksti. Ehkki see oli pealkirjastatud kui «Professor J. Uluotsa jutuajamine praeguse olukorra kohta», oli kõigile selge, et kõneleb Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister, kes vastavalt põhiseadusele täidab ka presidendi ülesandeid.
Ning Saksa propagandaaparaat vahendas tema sõnu, millest ennekuulmatul moel kumas läbi üleskutse taastada Eesti omariiklus.
«Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvatel eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähtsus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin.
Paluksin selles suhtes olla täiesti veendunud,» ütles Uluots. Ning lisas: «Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi.»
Pole kuigi üllatav, et mastaapset vastupanu organiseeriv riigijuht jättis noorukesele sekretärile endassetõmbunud ja elust eemale jäänud inimese mulje.
Peaminister oligi väga hea konspiraator. 1940. aasta 21. juunil kell 22.20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Vares-Barbaruse.
Uluots naasis oma Tartu Ülikooli professuuri juurde ning elas seal üle esimese punase aasta. Ajaloolane Mart Laar on arvanud, et Uluots jättis okupantidele nii nohikliku kabinetiteadlase mulje, et NKVD ei kiirustanud teda arreteerimagi. Siiski oskas Uluots täpselt ohtusid kalkuleerida ning küüditamisoperatsiooni eest pakku minna.
1941. aasta 22. juunil algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ning peagi puhkes Eestis Suvesõda taganevate Nõukogude vägede vastu. 18. või 19. juulil, mil Emajõe rindel käisid veel lahingud, ilmus Uluots Tartusse Lõuna-Eesti vabastatud alade partisani üldjuhi major Friedrich Kure staapi. See oli oma õigustesse astunud riigijuhi visiit oma vägede peakorterisse.
«Ta näis kurnatud ja kõhn, kui ta ilmus staapi. Ei olnud teda kunagi näinud nii tundeelamuslikuna,» on meenutanud staabis käsundusohvitserina teeninud Richard Ränk. «Juhtisin ta major Kurgi juurde ning viibisin sellele järgnenud kõneluse juures /- – -/. Major Kurg andis ülevaate sõjalisest olukorrast ning rindest, Lõuna-Eesti partisaniüksustest, nende senisest ja praegusest tegevusest.
J. Uluots omalt poolt andis kinnituse Eesti Vabariigi riigipea kohusetäitjana major Kurgile kui Lõuna-Eesti partisanide üldjuhatajale ning avaldas tema kaudu tunnustust kõigile eesti partisanidele nende poolt osutatud vapruse ja valmiduse eest kodumaa vabastamisel ja kaitsemisel. Järgnes arutlus partisaniüksuste ulatuslikuma ja püsivama organiseerimise ning varustamise üle.»
Peagi kohale jõudnud Saksa võimud demonstreerisid aga üsna ruttu oma hoolimatust ja lausa vaenulikkust Eesti ja teiste vallutatud alade omariikluse suhtes.
Koos professorite Nikolai Kaasiku, Juhan Vasara, Edgar Kanti, Adolf Perandi, magister Hans Kauri, kirjanik Karl August Hindrey ja teistega Tartus peetud nõupidamiste tulemusena otsustas peaminister esialgu mitte deklareerida valitsuse ametisseastumist, sest see toonuks kaasa kiire vangistamise Saksa võimude poolt.
Tähtis juriidiline järjepidevus
«Tuleb hoolitseda selle eest, et midagi tegemata ei jää, peab astuma kõik sammud, mis antud olukorras üldse võimalikud,» rõhutas Uluots. Õigusteadlasena hindas ta kõige olulisemaks Eesti juriidilise järjepidevuse säilitamist. Sellest johtuvalt koostas ta 29. juulil isikliku memorandumi, mille Hindrey saksa keelde tõlkis ning mis esitati Saksa Tartu välikomandandile.
«Eesti riigi viimase seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlve viidud riigipea esindajana loen ma enda kohuseks juba nüüd samme astuda niisuguse valitsuse (Regierung) või ajutise keskvalitsuse loomiseks, mis omaks nii Suur-Saksamaa kui Eesti rahva täielikku usaldust, eeldades, et sellise valitsuse moodustamine on kooskõlas Saksa sõjalis-poliitiliste sihtidega,» deklareeris Uluots.
«Tundes üksikasjalikult Eesti rahvast ja teades tema allakriipsutatud tungi seaduslikkusele, olen ma veendunud, et Eesti valitsuse taasmoodustamine lahendub parimate tulemustega ja toimuks ilma vähima väärarusaamiseta, kui see küsimus lahendatakse kontinuiteediprintsiibi kohaselt.»
Vastus sellele memorandumile saabus paari nädala pärast eraviisiliselt ja suuliselt ning selle vahendas Eesti alasid külastanud saksa kirjanik Hanns Friedrich Blunck. Kokkuvõtvalt kõlas see: füürer ja Saksamaa valitsus on rangelt eitaval seisukohal rahvuslike valitsuste ja sõjavägede loomise suhtes ning hoiatavad nende loomise katsete eest.
Kahe aasta pärast, 1943. aasta oktoobris oli sõjaõnnest ilma jäänud sakslaste kord koostööd otsida. Kindralkomissar Litzmann tegi Saksa välisministri Joachim von Ribbentropi ülesandel Uluotsale ettepaneku avaldada Eesti avalike tegelaste nimel deklaratsioon eesti rahva kindlast ustavusest Saksamaale.
Endiste erakondade esindajatega nõu pidanud Uluots ja Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant keeldusid sellest üsna järsus toonis. «Vene imperialistliku bolševismivastase võitluse tõhustamise huvides, kuivõrd see puutub Eestisse, oleks koosolijate arvates vajalik Saksamaa suhtumist Eestisse muuta nõnda, et eesti rahvas end saaks avaldada omariikluse põhiseaduslikus vormis,» teatati Ribbentropile.
Kui Saksa võimud kuulutasid 30. jaanuaril 1944 välja mobilisatsiooni, otsiti sellele taas Uluotsa moraalset tuge. Peaminister pidas kolm päeva Eesti poliitiliste tegelastega nõu ja otsustaski viimaks mobilisatsiooni toetada, kinnitades, et varem väljendatud omariikluse nõudest ei taganeta.
«Raskem kui Lembitu otsus»
«See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus,» oli Uluots nentinud. Õigusteadlane Herbert Lindmäe hinnangul õiguspärastas Uluots oma toetusega mobilisatsiooni ning käsitas Punaarmee sissetungi Eesti piiridesse kallaletungina. Saksa armeesse võetud eesti sõdurid muutusid seeläbi ka Eesti Vabariigi sõduriteks hoolimata sellest, kas Saksa võimud neid sellisena tunnustasid või mitte.
1944. aasta septembris nimetas presidendi kohusetäitja Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse, mis kuulutas välja erapooletuse ning püüdis organiseerida vastupanu ühekorraga nii Punaarmeele kui Saksa vägedele. Sellega astus Eesti Vabariik paariks päevaks de iure maailmast uuesti de facto maailma. Uluotsa pingutus – tagada Eesti õiguslik järjepidevus – oli kandnud vilja.
Veidi enne neid sündmusi sai koos Tartu Ülikooli juhtkonnaga Tallinna evakueeritud Ene Koemets aga veel kord Uluotsaga kokku. Endise haridusministeeriumi ruumides töötanud rektor Kant kutsus Koemetsa 1944. aasta sügisel enda jutule ja teatas, et Uluots lamab keskhaiglas tõvevoodis. «Kantil olid sidemed Saksa kõrgema kohaliku juhtkonnaga, ta sai sealt kaudu puuvilja – banaane või apelsine.
Neid ta tahtiski Uluotsale saata,» räägib Koemets. Noor naine võttis paki ja läks. Peaminister Uluots lamas keskhaigla esimesel korrusel paremat kätt viimases palatis. Palati uks oli lukus ning sisse pääses vaid osakonnajuhataja või haiglajuhi isiklikul loal.
Peaministri palati akna ette oli tõmmatud kardin, kõrvaluks viis haigla õue. «Olen siin seetõttu, et kui mind tullakse otsima, saan evakueeruda,» mäletab Koemets Uluotsa sõnu.
Naine käis peaministrile kosti ja uudiseid viimas mitmel korral. Ühel esmaspäevasel päeval saatis rektor Kant ta teele sõnadega: «Teatage Uluotsale, et neljapäeval tullakse talle järele ja viiakse ära.»
Koemets mäletab, et Kant nimetas ka täpse koha, kust paat väljub. Kohanimi on ununenud, kuid see ei olnud Rocca al Mare, kust Uluots hilisematel andmetel tegelikult ööl vastu 20. septembrit mootorpurjekal Atlantic lahkus.
«Haiglas jäi mulle mulje, et Uluots ei usalda sakslasi ja et need kasutasid teda ära,» ütleb Koemets. «Ta oli teadmatuses nii üldistest oludest kui ka tulevikust ja läks vooluga kaasa. See on minu arvamus.»
Põgenemisteate edasi andnud, kallistas Koemets kõvasti Eesti riigi viimast peaministrit. Mõlemad teadsid, et see on viimane kohtumine.
Peaminister maetakse kodumulda
Jüri Uluotsa ning tema abikaasa Anette ja poja Jüri-Eriku säilmed maetakse kodumulda homme, 31. augustil Läänemaal Kirbla kalmistul.
Peaministri presidendi ülesannetes eksiilis ümbermatmise tseremoonial osalevad president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip, korporatsiooni Rotalia liikmed, omaksed ning Uluotsa endiste ametite praegused kandjad.
Uluotsa säilmed jõuavad Kirblasse kell 10.45 ning kiriku uksed avatakse kell 11.30. Riiklik matusetseremoonia algab kell 12, teenivad EELK peapiiskop Andres Põder ning praost Tiit Salumäe. Mälestuskõne peab president.
Kell 12.30 viiakse põrmud läbi sõjaväelise spaleeri kirikust Uluotsade hauaplatsile, kõlavad aupaugud. Muldasängitamisel kõnelevad peaminister ning korporatsiooni Rotalia esindaja. Lillede ja pärgade asetamine leiab aset tseremoonia lõppedes, teatab valitsuse kommunikatsioonibüroo.
Jüri Uluots oli Eesti Vabariigi peaminister alates 1939. aastast ning toimis presidendi ülesandeis 1940. aastast kuni surmani 1945. aastal, mil Eesti Vabariigi peaministriks presidendi ülesannetes eksiilis sai August Rei. Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrmud kaevati välja Stockholmi metsakalmistul ning toodi Eestisse 13. mail. (PM)
24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.
24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.
Iseseisvusmanifestiga annab üks rahvas endast maailmale teada: me moodustame nüüd riigi. Kuigi 24.02.1918 Eesti iseseisvusmanifest oli pealkirja järgi otsustades suunatud «kõigile Eestimaa rahvastele», ulatus tema sõnum kohalikest vahekordadest kaugemale. Ka välismaailm pidi manifesti lugedes mõistma, miks Eesti on end iseseisvaks kuulutanud. Seega peegeldab manifest koostajate arusaamu rahvusvahelisest õigusest ja legitiimsusest.
Kas rahvusvahelise õiguse subjektideks on riigid või hoopis rahvad? Rahvusvahelises õiguses on alati olnud teatud pinge riigi ja rahva (etnose tähenduses) mõistete vahel. Kaasaja oludes on mõiste rahvusvaheline õigus omamoodi eksitav sisuliselt oleks õigem öelda riikidevaheline õigus. Uusaja rahvusvaheline õigus on ikka lähtunud pigem (olemasolevatest) riikidest kui rahvustest, etnostest.
Kuid ajalooliselt on rahvusvahelises õiguses esinenud ka arusaam, mis rõhutas just rahvaste õigussubjektsust. Rooma impeerium ei tunnustanud teisi riike enda kõrval võrdväärsetena, küll aga ei saanud mööda vaadata tõsiasjast, et tal tuli tegemist teha teiste hõimude ja rahvastega. Seepärast kutsusid roomlased oma versiooni rahvusvahelisest õigusest “rahvaste õiguseks” – ius gentium.
Eesti 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni valmistas ideeajalooliselt ette 19. sajand, Euroopa rahvaste ja rahvusluse kuldaeg. Johann Gottfried Herderi järgi moodustus rahvus keele järgi; keeles väljendus rahva hing. Järelikult polnud eesti keelt rääkinud maarahvas sama, mis sakslased või venelased – tegemist oli eraldi rahvaga. 19. sajandi keskel formuleerib itaalia õigusprofessor Pasquale Stanislao Mancini esimest korda rahvaste enesemääramisõiguse nõude. Rahvaste enesemääramisõigust ei tunnustata tollal ametlikus rahvusvahelises õiguses, sest tegemist oli ju paljurahvuseliste impeeriumide alustalasid õõnestanud nõudega.
Vene tsaaririigi juhtiv rahvusvahelise õiguse spetsialist, eesti soost Friedrich Martens (1845-1909) hoiatas oma käsiraamatus, et rahvusluses ja rahvaste enesemääramisõiguse nõudmises ei nähtaks imerohtu. Martensi arvates pidi võimas paljurahvuseline impeerium hoopis paremini tagama stabiilse arengu, inimlikkuse ja üksikisiku austamise kui impeeriumide tükeldamine etniliste piiride alusel.
Euroopa ajalooliseks eripäraks oli see, et ühel väljakujunenud territooriumil võis koos elada mitu rahvast. Näiteks sakslased olid juba sajandeid tagasi kolonisatsiooni käigus jõudnud muu hulgas ka Põhja-Baltikumi. Kuidas lahendada võimuvahekordi eri rahvaste vahel, kui elatakse üheskoos samal territooriumil?
19. sajandi rahvusvaheline õigus andis siin omamoodi etnodarvinistliku vastuse – esmasus võimu teostamisel pidi kuuluma neile rahvastele, kes olid n-ö tsiviliseeritumad. Järelikult kohaliku rahva enamuse tahet rõhutava rahvaste enesemääramise nõude kõrval eksisteeris teinegi, poliitikas isegi domineeriv, teooria – tsiviliseeritum vähemus võib teostada võimu vähemtsiviliseeritud enamuse üle.
See teooria õigustas eurooplaste koloniaalvallutusi väljaspool, aga Euroopas endas ka, näiteks ungarlaste domineerimist Austria-Ungari slaavi aladel ja sakslaste domineerimist kõikjal Ida-Euroopas, kuhu nad kolonisatsiooni käigus olid jõudnud.
Kui 19. sajandi teisel poolel hakati Peterburi tahtel ellu viima venestuspoliitikat Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, vastas Dorpati Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor August Bulmerincq (1822-1890) avameelselt: sakslastel on venelastest suurem õigus eestlasi ja lätlasi juhtida ja valitseda, sest sakslased on venelastest tsiviliseeritumad.
Loomulikult polnud 19. sajandil ega ole ka tänapäeval objektiivselt võimalik öelda, mida tsiviliseeritus tähendab ja kes on kellest tsiviliseeritum. Üldtendentsina olid aga Lääne-Euroopa suurrahvad veendunud, et nad on oma idapoolsetest naabritest tsiviliseeritumad.
Räägiti sellest, et eksisteerib west-östliches Kulturgefälle, kultuurikuristik Lääne- ja Ida-Euroopa vahel (viimase kahjuks).
Tsiviliseerituse kui argumendi teemat võiks illustreerida väikese anekdoodiga eesti kirjandusest. Jaan Krossi jutustuses «Väike Vipper» paneb Westholmi gümnaasiumi prantslasest külalisõpetaja püüdlikule, kuid säratule Vipperile pidevalt üksnes rahuldavaid hindeid. Kui prantslane viimaks Eestist lahkub, selgitab ta, miks Vipper tema silmis kunagi rahuldavast paremini ei saanud: Vipperil puudunud üleolekuveendumus. Enda arvates tsiviliseerivat missiooni teostanud rahvaste liikmetel oli see veendumus vaat et emapiimaga kaasa antud.
Eesti iseseisvusmanifesti valmistas 19. sajandil ette see äratundmine, et objektiivselt pole midagi sellist, mida sakslane või venelane suudaks, aga eestlane mitte. Eestlastel ei tekkinud üleolekuveendumust, kuid tekkis õigustatud nõue enesemääramisele.
On tähelepanuväärne, et Friedrich Martens, kes küll eelistas ise impeeriumit väikerahva enesemääramisele, pani oma rahvusvahelise õiguse käsiraamatu motoks aristotelliku sententsi suum cuique (igaühele oma). Martensi järgi pidi rahvusvaheline õigus andma ühele rahvale täpselt niipalju õigusi, kui küps rahvas ise oli – kui kaugele ta oma sisemise arenguga üldises inimkonna tsiviliseerimisprotsessis oli jõudnud.
Kuid võrdse rahvusliku kohtlemise nõudest iseseisva riikluseni on veel omakorda pikk samm. Pole põhjust arvata, et eesti paremad pead selle sammu – Vene impeeriumist lahku lüüa – kergesti tegid.
Näiteks kirjutas Tartu Ülikooli riigiõiguse professor (1919-1944) Nikolai Maim (1884-1976) 1958. aastal USA paguluses Esimese maailmasõja ja 1917. aasta kohta järgmist: «Minu vaimne elu tegi sel ajal läbi raske kriisi. Olin harjunud mõttega, mida ka minu teaduslik stuudium senini kinnitas, et riiklus annab inimesele tingimusi end avaldada laiemas ulatuses, kui see kohalises rahvuslikus olemises võimalik on. See põhjustas ka, et ma kodumaaga lõplikult köita ei tahtnud ning töövõimalusi riigitegevuse alal saavutasin Peterburis. Kui riigid paistsid olema vastastikku võistlevad keskused, siis oli loomulik püüda olla kuuluv riigisse, mis näis olema eriti tugev. Nii kuulusin ise suurde Vene riiki, ja siit lahkuda ei tulnud mul mõttessegi. Kuid Esimene maailmasõda tõi ülesse rahvaste enesemääramise põhimõtte; Vene revolutsioon kuulutas selle enesemääramise juhtmõtteks kõigile Vene riigi rahvastele. Enamlik võimuhaaramine tõi Venemaale just selle vastandi, mis Lääne kultuurne ühiselu olla püüab.» (TÜ raamatukogu isikuarhiiv, F88, nim 2, s 5, lk 7-8)
Eespool toodud üldiste arengujoonte pinnalt saame paremini aru ka sellest, mida «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» rahvusvahelise õiguse nõuete kontekstis endas sisaldas.
Esiteks, iseseisvuse väljakuulutamisel tugineti «rahvaste enese määramise õiguse peale». Teiseks, avaldati soovi «olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres». Kolmandaks – ja omamoodi teise punkti sisustamiseks – lubati võrdset kohtlemist kõigile kodanikele vaatamata usule, rahvusele või poliitilisele ilmavaatele.
Vähemusrahvustele lubati kultuurautonoomiat ja kõigile inimestele tagada nende põhiõigused ja -vabadused. Seega kasutati iseseisvuse väljakuulutamisel ära mõlemat argumentatsiooniliini – eesti rahva õigust enesemääramisele ja seda, et ollakse tsiviliseeritud rahvas (mille tõestuseks soov tagada inimeste põhiõigusi ja vabadusi ning olla salliv vähemusrahvuste suhtes.)
On tähendusrikas, et iseseisvusdeklaratsiooni pealkirjaks sai «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele». Tegelikult mõeldi siinkohal eelkõige kohalikke baltisakslasi ja baltivenelasi – sealt suunalt võis potentsiaalselt lähtuda kõige suurem sisemine vastuseis eestlaste riikliku emantsipatsiooni ja Eesti iseseisvuse ideedele.
Venelastele oli iseseisvusmanifesti sõnum järgmine: suur Venemaa on sattunud kaosesse ega toimi enam Euroopa kultuurrahvaste põhimõtete kohaselt. Selle tagajärjel on ajaloolised sidemed katkenud. Ja baltisakslastele: aitäh tsiviliseerimast, aga nüüd saame juba ise ka hakkama – teile aga pakume vähemusõigusi.
Tuleb rõhutada, et ka paljud baltisakslased propageerisid Vene revolutsiooni tulekahju paistel omakorda iseseisvuse ideed – Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) iseseisvuse ideed. Tegemist oli eestlaste ja lätlaste rahvusliku enesemääramise suhtes konkureeriva iseseisvusideega, kuid ka sellel ideel oleks olnud oma järjepidevus – ordu- ja piiskopkondadeaegne Vana-Liivimaa (13. sajandi algusest kuni aastani 1561), mõne arvates ka Balti erikord Vene tsaaririigis.
Selle kontseptsiooni järgi oleksid baltisakslased saanud edasi ellu viia oma tsiviliseerivat missiooni. Etnokraatlik Balti Hertsogiriik oleks kuulunud Saksa emamaa kaudu selgelt läände – nii nagu Vana-Liivimaa oli hiliskeskajal lõdvalt seotud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigiga.
1918. aasta iseseisvusmanifest räägib veel Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) vaimus aastasadasid väldanud pimedast orjaööst. Kuid juba 1927. aastal kirjutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884-1942) oma õpikus «Rahvusvahelise õiguse süsteem» (lk 20-21), et «kuni 1561. aastani oli Eesti iseseisev territoriaalne riik, kuigi üksikud valitsevad kihid muutusid. 13. sajandi sissetung ei hävitanud meie maa iseseisvust, vaid transformeeris teda. Sissetung meie maale sarnaneb normannide sissetungiga Inglismaale, mis ei hävitanud seal Inglise iseseisvust nagu meilgi. Eesti territoorium jäi suveräänseks.»
Nii noppisid eesti teoreetikud riigi ajalooliseks legitimeerimiseks peagi üles ka baltisaksa järjepidevuse liinid. Eestist sai baltisaksa lääne eelposti idee jätkaja.
Kuid see oli pärastpoole. 1918. aasta «Manifesti Eestimaa rahvastele» võime lisaks Venemaast lahkulöömisele mõista ka nii, et eesti enamus võttis saksa vähemuselt võimu üle.
Rahvaste õiguse plaanis väärib märkimist ka manifesti järgmine punkt: «Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt ka täieliku erapooletusega vastatakse.»
Samas suunas liikus 1920. aasta Tartu rahulepingu artikkel V: «Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.»
Ajalooprofessor Eero Medijainen on juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, et neutraalne riik me tänapäeval NATO liikmena ju pole – kuidas saaksime siis muus osas Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust taotleda?
Siiski peab ütlema, et juriidilises mõttes ei sisalda 1920. aasta Tartu rahuleping kohustust Eesti-poolseks neutraliteediks; tegemist polnud nn tingimusliku iseseisvuse tunnustamisega. 1918. aasta manifesti neutraliteedisoov aga oli väljendatud Esimese maailmasõja kontekstis, kus kõik tahtsid rahu ja oli oluline näidata, et iseseisvumisega ei valata uut õli sõjatulle.
Neutraliteedisooviga seotud lootus, et Eesti erapooletusele «naabrite poolt täieliku erapooletusega vastatakse», sai esimese hoobi 1. detsembril 1924 ja surmahoobi 1939/1940. aastal. Neutraliteet toimib reaalselt ainult siis, kui konkureerivad suurriigid teda tõepoolest tunnustavad.
Eesti kontekstis paraku näitas ajalugu, et selline suurriikide valmisolek puudus. Seega pole Eestil praegu põhjust endale tuhka pähe raputada neutraliteediideest loobumise pärast.
Kokkuvõtteks võib öelda, et 1918. aasta manifest on oma ajaloolise eesmärgi saavutanud. Eesti rahva õigust enesemääramisele on tunnistatud. Eestlaste tsiviliseerituses ka vaevalt enam keegi kahtleb.
Samas on nüüdki jätkuvalt aktuaalsed «Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele» puudutatud Eesti riikluse põhiprobleemid. Esiteks, kuidas korraldada kõige targemalt suhteid vähemusrahvustega Eestis. Teiseks, kuidas elada nii, et julgeolek oleks tagatud, kuid samas poleks meie julgeolekupoliitiline alusvalik – selge ja ühene kuulumine läände – pidevaks pinnuks silmas teise ilmakaare suurele naabrile.
