Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”
25.08.2008 Saarte Hääl
Esimesed viikingite matmispaigad Läänemere idakaldal Grobina lähedal (praegune Läti edelaosa) on teada 7. sajandist, samast ajast pärinevad esimesed teated kurelaste kohta. Skandinaavia allikais on ka üks versioon kurelaste päritolust, seda kirjeldab Gutasaaga:
Kord oli Ojamaal (Gotlandil) suur nälja-aasta. Siis oli 1/3 rahvastikust sunnitud välja rändama, nagu seda juhtunud vahetevahel ka varem. Loosiga väljarändamiseks määratud isikud aga ei tahtnud siiski heaga minna. Neid sunniti relva abil. Siis sõitsid nad üle Läänemere…
8. ja 9. sajandist on teada mitmeid kurelaste relvakonflikte taanlaste ja rootslastega, mille tagajärjeks oli enamasti kurelaste maksustamine. Kurelased ise olid kardetud meresõitjad ja tegid sõjakäike ka Skandinaaviasse. Kurelaste maksustamine kestiski seni, kuni seda suudeti neile relva jõul peale suruda.
10. sajandil puutusid kurelased kokku ka norralastega. Üks saaga-lugu
pajatab kahe venna seiklustest:
Torulf ja Egil tulid suure laevaga Läänemerele. Kuremaal tegid pooleks kuuks
rahu ja kauplesid kohalikega. Seejärel purjetasid ühe suure jõe suudmesse,
kus Torulf oma meestega sealset asulat rüüstas.
Egil teise rühmaga rüüstas üht metsatalu. Tagasiteel aga ründas neid hulk
kurelasi, norralased võeti vangi ja viidi tallu tagasi. Peremees tahtis
sissetungijad kohe ära tappa, tema poeg aga soovitas veretöö järgmisele
päevale jätta.
Egil suutis oma köidikud siiski lahti harutada ja vabastas ka kaaslased.
Pugenud läbi seina kõrvalruumi, kuulsid nad keldrist hääli ja leidsid sealt
kolm vangistatud taanlast. Taanlane Aki, kes samas talus ka sulasena
töötanud, juhtis nad peremehe magamiskambrisse, kus korraldati öine
veresaun ja rööviti peremehe relvad. Seejärel tühjendati talu varakamber ja
pandi tuli räästasse. Egil sai endale meeastja, mis oli hõbedat täis.
Kirjeldatud lugu võis toimuda näiteks Visla jõe suudmes – kurelaste asuala
ulatus Poolast Eestini ja kajastus kohanimede ketis Kura säär–Kura laht–
Kuramaa–Kura kurk–Kure saar–Kuressaare linn jne.
Kura säär algab Visla suudmest ja katkeb enne Preisimaad, et jätkuda
Preisimaa ja Leedu vahel ning eraldada Kura laht Läänemerest. Kura kurk
ehk Irbe(ni) väin on Sõrve ja Kuramaa vahel. Selletüvelisi toponüüme on ka
Hiiumaal, Pärnumaalgi on Kurena ja Kurese küla.
Kure(kura)-liitelised kohad Saaremaal
Saaremaal leidub kure(kura)-liitelisi kohanimesid eeskätt endisel mererannal:
Kihelkonna kihelkonnas Kuralase küla; Kure = Kuremetsa küla sai alguse
Odalätsi külast Kure talust; Kurevere küla; Kura-Simmu talu Kuralase külas;
Kuremäe talu Atla külas; Kuresoo talu Tammese külas; Kuralõuka talu
Taritus. Jämaja kihelkonnas Kuraliku mets Kaunispe külas; Kure talu Kaunispe külas. Mustjala kihelkonnas Kuraküla; Kurapõld end Kura külas.
Püha kihelkonnas Kurase talu Suure-Rootsi külas; Kurasoo Suure-Rootsi
külas. Pöide kihelkonnas Kurasadama rand Kübassaares.
Viikingisadamate asukohti Saaremaal on jäänud tähistama karulaugu
(meremeeste tervisele väga vajaliku taime) levialad.
Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) alistas kurelased 1267. aastal, osa kurelasi jäi ilmselt Leedu, Poola ja Preisi ülemvõimu alla. Liivimaa kurelased jagati Liivi ordu ja Liivimaa piiskopi vahel ning ristiusustati. Kura kuningad aga said olulisi privileege, eeskätt Kuldiga ümbruses. Kura kuningad olid vabad mehed sarnaselt läänimeestega, ent neil polnud alluvaid talupoegi. Neil ei olnud ka reaalkoormisi, aga makse maksta tuli kuningatelgi. Samasugune õiguslik staatus oli meie rannarootslastel.
Kuramaa hertsogiriik
Pärast Liivi sõda Kura kuningate olukord muutus. Orduriigi kokkuvarisemisel 1561 moodustati ilmalik Kuramaa hertsogiriik pealinnaga Miitavis (Jelgava).
Esimene hertsog oli viimane Liivi ordumeister Gotthard Kettler, tema endistest alluvatest said Kuramaa aadlikud. Hertsog ise oli nominaalselt Leedu suurvürsti vasall. Kuramaa Läänemere-äärsed alad Grobina ümbruses anti Preisimaa hertsogile ning Piltene ja selle ümbrus Venta jõe ääres hertsog Magnusele, kes teatavasti oli ka Saaremaa tolleaegne valitseja.
Aastatel 1642–1681 valitsenud hertsog Jakob Kettler arendas metallitöötlemist ja laevaehitust ning rajas sadamad Ventspilsis ja Liepajas, omapärase jälje aga jättis ta ajalukku kolooniate loomisega viikingite järeltulijate toel.
1651. aastal rajati Lääne-Aafrikas Guinea rannikul Gambia jõe suudmes ühel saarel Jakobi fort, mille kaudu korraldati kauplemist elevandiluu, kulla, karusnaha ja maitseainetega. Tobago saarel (LõunaAmeerika põhjarannikul) järgmisel aastal rajatud teise koloonia kaudu toodi Euroopasse suhkrut, tubakat, kohvi ja maitseaineid.
Pärast Kuramaa hertsogiriigi Venemaaga liitmise lõppu loodi 1795. aastal
Kuramaa kubermang. Saksa hertsogite võimutsemisest tüdinenud ja
Kuramaa nime säilimisest innustatud Kura kuningate järeltulijad koondusid
oma õiguste taastamiseks Vene tsaari võimu all. Pikaleveninud protsess
lõppeski Vene senatis 1884. aastal Kura kuningate sümboolse võiduga.
Kurelased ise olid aga selleks ajaks ajalooareenilt praktiliselt kadunud.
1918 aastal moodustati enam kui poole miljoni elanikuga Kuramaa
kubermangust kaks maakonda Läti Vabariigi koosseisus – Kurzeme ja
Zemgale.
järgneb toimetaja kommentaar:
Ilmselt ulatusid põliste Läänemere-soome hõimu Kuralaste-Kurelaste alad Kura lahe äärde ja kuni Visla jõe suudmeni, kus paiknes tänase Venemaa Föderatsiooni Kaliningradi oblasti aladel 1. sajandil m.a. vana kaubaasula “Kaup” (Allikas: visit-kaliningrad.ru)
Tõenäoliselt aga ulatusid Läänemere-Soome keelt kandnud rahva alad veelgi kaugemale Visla jõe suudmes tänase Poola aladel paikneva Elblingi vastaskaldale kus paiknes Inglise kuninga Alfred Suure teenistuses Wulfstan of Hedeby andmetel 9.sajandil kaubaasula “Truso”, mis oli prominentne asukoht Merevaiguteel ning tõmbas kauplejaid kesk ja lõuna-euroopast, mis tarnis väärtuslikku kaubaartiklit nii Vahemere kui ka Lähis-Ida turgudele (allikas: “Orosius´ Histories“).