Tekst: RIHO ÜHTEGI, major
Kaitseliidu ajakiri “Kaitse Kodu” NR 3 (79/525) 2008
Ajalugu on subjektiivne. Ilmselt tahaksid siinkohal paljud ajaloolased mulle vastu vaielda, kuid nii see on. Kuigi ajalugu peaksid kirjutama erapooletud
ajaloolased, on sellisel kuival sündmuste ülesmärkimisel omad puudused – nad ei kajasta tegelikku olukorda.
Nad annavad ülevaate sellest, mis sündmused on aset leidnud, selgitamata, miks see nii juhtus. Seepärast kirjutatakse ajalugu enamasti kellegi mälestuste põhjal, mis võib küll olla faktidega kinnitatud, kuid lähtub ikkagi isiklikust vaatenurgast. Teame ju kõik, et sündmusi saab kirjeldada ja kajastada mitmest vaatevinklist ning kui minevikku tuleb meenutada meil endil, räägime sellest, mis meil meeles ja kuidas meile asjad tundusid.
AJALOOST JA SUBJEKTIIVSUSEST
Oma meenutuste kolmandas osas, kus kirjutasin Harri Hennust, märkisin, et Tamme malevkond tegeles põhiliselt rahvusliku sisuga koosolekute pidamisega, samas kui Tartu 1. malevkond keskendus rohkem trennile. Pärast artikli ilmumist astus minu juurest läbi üks Tamme malevkonna mees ja
ütles, et tegelikult tegid ka Tamme mehed kõvasti trenni ja minu hinnang võib olla solvav. Mul polnud mingit kavatsust toonaseid Tamme malevkonna mehi halvustada, nad olid tublid ja tegid kindlasti ka õppusi ning trenni, aga just
selline mulje, nagu ma tolles kirjatükis esitasin, kõrvaltvaatajale jäi. Harri Hennu vali hääl ja Heino Otsmaa poliitilised sõnavõtud kippusid muu varjutama.
Arvatakse, et objektiivset olukorra kirjeldamist ei saa oodata kohe pärast sündmusi või vahetult sündmuste käigus üles kirjutatud märkmetest. Kuid veelgi vähem objektiivse pildi saab sündmustest, mida meenutatakse aastaid hiljem. Milline on õige ajavahemik sündmusi jäädvustada, on raske hinnata. Ja kas seda ongi vaja? Inimeste subjektiivsed mälestused lisavadki kuivadele
dokumenteeritud ajaloosündmustele teadmistega segunevaid emotsioone, miks asjad just nii olid ja mitte teisiti. Ainult et kui tahame saada võimalikult erapooletu pildi, peab meil neid subjektiivseid vaatenurki olema palju.
Ma ei tea, kui palju inimesi on süstemaatiliselt talletanud Kaitseliidu ajalugu. Mõnede arvates on Tartu ja Tartumaa selles suhtes üsna eesrindlik olnud, seal on kolm-neli inimest erinevatel aegadel kroonikat kirjutanud. Aga mõnes kohas on ajaloo kirjutamine unarusse jäetud. On ju enamasti selline töö olnud entusiastide vedada, kes on seda teinud isiklike kuludega ja omast ajast. Tihti on nende töö lihtsalt kaduma läinud, kui suure vaeva ja hoolega kogutud materjalid on kingitud kodumalevale või -malevkonnale, kus need on unustatud kuhugi sahtlipõhja või rännanud mõne kaitseliitlase erakogusse. Näiteks üks segasemaid juhtumeid leidis aset Elvas, kus tubli kaitseliitlane Aleksander Põder koostas Elva malevkonna põhjalikku uue ajaloo arhiivi
rohke fotomaterjaliga. Siis ta aga mõrvati segastel asjaoludel ja tema materjalid läksid kaduma.
MÄLETADA LÄHIAJALUGU
Nüüd, kaheksateist aastat pärast Kaitseliidu uut algust, oleme jälle sealmaal, et tahaksime mäletada oma lähiajalugu. Kuid millist ajalugu? Kas sellist, mis on kuiv faktide ja sündmuste jada, või sellist, mis põhineb meeste ja naiste mälestustel? Kas sellist, kuhu on põimitud isiklikud kogemused, mälestused ja emotsioonid, tihti ka inimsaatused? Kas tahame mäletada sellist ajalugu,
mis on tsenseeritud ja ilusaks kirjutatud, või ajalugu, kus on kirjas ka meie tegelikud kasvuraskused, kõhklused ja hälbed? Kas tahame mäletada ajalugu, mis on ilus ja sile nagu Vabaduse plats, või sellist, mis võib tekitada mõnes meist piinlikkust ja valusaid reaktsioone veel tänagi?
Ja kas on meil üldse valikut, millist ajalugu peaksime kirjutama? Lõppude lõpuks on järeltulevatel põlvedel õigus teada tõde, sest ainult sel moel on võimalik vältida varasemaid vigu ja anda õiglane hinnang sündmustele,
mis on mõjutanud protsesse. Täna veel ei ole me valmis neid inimesi, kes 1990. aastatel Kaitseliidu asja ajasid, ning neid tegusid, mis tol ajal aset leidsid, õiglaselt hindama. Liialt palju on otsustajatel isiklikke emotsioone ja personaalseid kokkupuutepunkte. Kuid järeltulevad põlved tahavad seda kindlasti teha, nagu meie tahame täna teada, mis juhtus 1930. aastate Eestis. Ja selleks on vaja, et keegi märgiks üles sündmused, kommenteeriks neid ja seletaks, mis on nende tagamaad.
MÄLETAMINE JA TÕDE
Seepärast tahangi seekord kirjutada ühest Kaitseliidu taasasutajast, kes on põhjalikult jälginud Kaitseliidu arenguid alates aastast 1990 ja kogunud organisatsiooni kohta materjale. Kui paljud meist üldse teavad, et
Kaitseliidus oli juba 1991. aastal olemas ajaloopealik, kelleks sai meie seekordse loo peategelane Juhan Algus? Rahva mälu hääbub. Olen seda tõdenud korduvalt
Internetis artikleid ja nende kommentaare lugedes, kui täiesti hullumeelseid mitte kunagi juhtunud kombinatsioone peetakse tõeks, samas aga tõelised sündmused ja nende tagamaad unustatakse.
Praegu, kui seda lugu oma meenutustesarjast kirjutan, on käimas Eesti Vabariigi 80. aastapäeva pidustused. Jagatakse aukraade ja teenetemärke, kuid mitte kõigile. Paraku on saajate nimekirjas enamasti need, kes jagajatele meelepärased . Omaaegsed tegijad on mõnikord liialt sõnakad, liialt otsekohese väljaütlemisega ja mõnikord piinlikult tülikad. Aga mõnikord on nad ka
liialt uhked, et ennast meelde tuletada. Olgu see artikkel omamoodi tänuavaldus kõigile neile, kel on jätkunud südikust aastate jooksul sündmusi jälgida ja oma arvamust avaldada, sündmusi üles tähendada ja olla selleks rahva mäluks, südametunnistuseks ja hääleks, mida meil pole kuigi palju alles jäänud.
MEERI MEES JUHAN ALGUS
Ilmselt teadsid seda Meeri metsa vahel elavat kingseppa enne 1990. aastat põhiliselt kohalikud. Ometi tegeles Juhan Algus aktiivselt poliitika uurimisega ja Eesti rahvuspoliitika tõusuajal 1980. aastate teisel poolel lõi selles aktiivselt
kaasa. Nii juhtuski, et 17. veebruaril 1990 oli Algus Järvakandis kohal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmena, kellega kaasas veel paar Nõo kandi meest. Järgnevad kuud pühendas ta ennast Kaitseliidu loomisele. Koos Harri Hennuga käis ta läbi kogu ajaloolise Tartumaa ja pidas koosolekuid.
Polnud tema süü, et ta Hennust kasvult väiksem ja häälelt nõrgem
oli, mistõttu kogu koosolekute au kippus langema Hennule.
Nagu meenutuste kolmandas osas oli juttu, ei läinud Kaitseliidu taasloomine igal pool eriti libedasti. Juhan Algus ise on jutustanud, kuidas ta juba asulasse sisenedes võis aimata, kas selles külas või linnas Kaitseliidust saab asja või
mitte: kus olid suured kortermajad, seal asja ei saanud, kus aga eraldi asuvad talud, seal tulid kohalikud mehed Kaitseliidu ideega kaasa. Kas see just nii oli, on raske öelda, pigem sõltus kõik kohalike liidrite leidmisest ja koosolekupidajate oskusest asju selgitada, sest iseenesest juba fakt ise, et mehed kokku tulid, näitas nende huvi Kaitseliidu vastu.
Samas ei saa Juhan Algust samastada Harri Hennuga. Kui Henn oli olemuselt pealiskaudne, suur esineja ja enese eksponeerija, siis Algus on alati olnud väga põhjalik. Julgen väita, et Naiskodukaitse taastamise kõige innukam taganttõukaja oli 1990. aastal just tema. Sel ajal, kui enamik kaitseliitlasi tegeles põhiliselt oma organisatsiooniliste probleemide lahendamisega, oli Algus ainuke, kes igal koosolekul tõstatas Naiskodukaitse teema ja rõhutas selle ühenduse taastamise vajalikkust.
1990.a aastal tehti naisorganisatsiooni taastamiseks ka mitu katset, kuid et üldine huvi oli siiski väike, sai Naiskodukaitse hoo sisse alles 1991. aastal. Ometi tuleb pidada suuresti Alguse teeneks, et 30. märtsil 1990 Kaitseliidu taasasutamise koosolekul Kongutas valiti ka Naiskodukaitse ajutine juhatus eesotsas Asta Luksepaga, kes on hiljem palju aastaid Naiskodukaitse töös
aktiivselt osalenud.
Juhan Alguse eestvedamisel loodi Kaitseliidu Nõo rühm (erinevatel aegadel kandis see üksus erinevaid nimetusi, olles ka malevkond ja koguni malev). Nagu
tihti juhtub, on väikeste maakohtade probleem asjaolus, et enda hulgast tõusnud liidrit ei taheta tunnistada. Seetõttu ei hinnanud kohalikud mehed ka Alguse panust Kaitseliidu taastamisse ja mees ise oli mõne tegelase suhtes vägagi kompromissitu, mistõttu juhtimisprobleemid üksuses said päriselt paika alles siis, kui Nõo rühm liitus Elva kompaniiga ja moodustus Elva malevkond.
JUHAN ALGUS, KALLE ELLER JA TEISED
Kuna Alguse huvid olidki palju laiemad kui vaid ühe rühma juhtimine, edutati ta peatselt pärast Lõuna-Tartumaa lipkonna moodustamist 1990. aasta kevadsuvel lipkonna ülema asetäitjaks. Sel moel jäi ta formaalselt ka Nõo
rühma juhtimisest kõrvale ja pinged laabusid. Hundid söönud, lambad terved, nagu ütleb vanasõna. Kui see uus määramine lahendas olukorra Nõo rühmas, siis lipkonna tasandil tekkisid hoopis probleemid. Nimelt ei järginud Algus 1990. aasta suvel lahvatanud Kaitseliidu kriisis lipkonna üldist “poliitikat” olla lojaalne Kalle Ellerile. Ta ei kippunud küll lipkonda juhtima, kuid osaledes
aktiivselt Elleri-vastases kampaanias, märkis ta alati millelegi alla kirjutades, et ta on Lõuna-Tartumaa lipkonna esindaja. Selline omavoliline esindamine
ei läinud jällegi kokku lipkonna ülema seisukohtadega.
Seetõttu võibki jääda kõrvaltvaatajale 1990. aasta sügiskriisist segane mulje, et kummal poolel Lõuna-Tartumaa lipkond oli. Tegelikult Lõuna-Tartumaa toetas siiski Ellerit. Kuid Algus ei olnud lootusetult kompromissitu. Ta küll
osales aktiivselt Tamme malevkonna üritustel, kuid käis mitte vähem aktiivselt ka Tartumaa kaitseliitlaste üritustel. Nii oli ta omamoodi “sillaks” organisatsiooni kahe vastaka tiiva vahel ja ilmselt paljuski tänu temale ei tekkinud näiteks Tartumaa kaitseliitlaste (seega Elva malevkonna) ja Tamme kaitseliitlaste vahel sellist lõhet, nagu see oli “tammekatel” Tartu 1. malevkonnaga.
Juhan Algust on alati huvitanud sündmuste ja hoiakute põhjused, nagu teda on alati huvitanud ka ajalugu. Juba 1990. aastal intervjueeris ta Kaitseliidu pealikuid, et teada saada nende seisukohti ühes või teises küsimuses. Küsitluste teemadeks oli Kaitseliidu suhted parteidega, seisukohad Lenini kuju eemaldamise osas, ootused Kaitseliidu suurkogule. Samas polnud ta ise kunagi järelduste tegemisel erapooletu. Tõsi, alati pole tema arvamus olnud õige, sest tema kätte kogunenud informatsioon on olnud puudulik.
Algusele on ka omane, et tal on iga asja kohta oma arvamus, mille eest ta seisab seni, kuni keegi suudab talle selgeks teha, et asjad on tegelikult teisiti. Koos oma juurdunud seisukohtade ja kombega asju otse välja öelda on ta nii mõnegi arvates “ebamugav” inimene. Ta võib välja öelda asju, mida teised ei julge või ei taha sõnastada. Kohati peeti tema käitumist ka provokatiivseks ja isegi ebameeldivaks, kuid ta ei lasknud ennast sellest häirida. Alati leidis ta endale liitlasi, kellega ühist asja ajada. Kuna ta ei kippunud ennast esile upitama, vaid eelistas pigem varju jääda, sobis ta algul hästi Harri Hennuga. Mõne aja pärast see side meeste vahel hääbus, põhiliselt seetõttu, et Juhan Alguse vaated ei ühtinud enam Hennu omadega, sest viimane kuulas nüüd rohkem Heino Otsmaad. Otsmaa oli aga isegi Juhan Alguse arvates liialt poliitiline. Nii leidiski Algus varsti uue mõttekaaslase, kelleks oli Kaitseliidus esile kerkinud Jaak Mosin.
ESIMENE AJALOOPEALIK
Kui Juhan Alguse täpne Lõuna-Tartumaa lipkonna pealiku abiks määramise daatum on teadmata, siis tema vabastamine sellelt ametikohalt on dateeritud – seda tehti Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega 1. detsembril 1990. 1990. aasta
suurkogu muutis Kaitseliidu juhtimise korda ja oli loogiline, et pealikud
esitavad lahkumisavaldused. Seda tegin ka mina Lõuna-Tartumaa lipkonna pealikuna ning tegi Juhan Algus pealiku abina. Alguse taotlus rahuldati. Mis asjaoludel, ma ei tea. Pool aastat oli Algus vabakutseline kaitseliitlane, kuid
15.mail 1991 määras vahepeal Kaitseliidu ülemaks tõusnud Manivald Kasepõld ta staapi ajaloopealiku kohale. Staap polnud tol ajal paikne struktuur, selle liikmed elasid ja töötasid üle kogu maa ning tulid kokku vaid staabi ja Kaitseliidu üritustel. Nii saigi Juhan Algusest Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr 12 ajaloopealik.
Kolm kuud hiljem, 9. augustil tegi Jaak Mosin keskkogule ettepaneku nimetada Juhan Algus ka Kaitseliidu keskkogu alaliseks sekretäriks. Kuna Mosin ise oli propagandapealik, siis võimaldas Alguse alaliseks sekretäriks valimine märkimisväärselt suunata Kaitseliidu protsesse. Alguse valimine keskkogu sekretäriks langes Kaitseliidu murranguliste sündmuste algusaega. 1991.
aasta suvi tõi kaitseliitlasi enam kui ühel korral noore vabariigi kaitsele ning meeste tublidus sundis organisatsiooni saatust arutama riigiisasid Toompeal. Et asjale hoogu anda, oli vaja õigete inimeste kätte toimetada pabereid. Just sealsamas, eespool mainitud Meeri metsa vahel valmistati ette nii mõnigi dokument, mis pidi viima Kaitseliitu legaliseerimise suunas. Pöördumised,
avaldused ja ajaleheartiklid, mida Algus ja Mosin koos koostasid, jõudsid nii Toompeale kui ka Kadriorgu.
Samas ei meeldinud see kõigile. Kaitseliidu poliitilisem tiib leidis, et nende avaldustega poetakse külje alla ringkondadele, kes pole rahva poolt valitud ja kes ei ole Eesti riikluse edasikandjad. Siis otsitigi välja ja hakati levitama mõlema mehe minevikust leitud luukeresid. Erilise rünnaku alla sattus muidugi Jaak Mosin kui põhiline ideede generaator. Ei meeldinud Mosina ja Alguse tegevus ka Kaitseliidu juhtkonnale, kes tundsid, et olukord võib nende kontrolli alt välja libiseda.
AASTA SÜGI
Omamoodi haripunkti saavutasid sündmused Tartus 1992.a septembril 1991 peetud keskkogu istungil, kus esitati üksteisele etteheiteid ja näidati näpuga. Tegelikult oli keskkogu Alguse ja Mosina osav manööver, millega ennetati Kaitseliidu juhtkonna kavatsust teha puhastustööd staabis. Viimase tulemusena oleks pidanud nii Algus kui ka Mosin juhtimisprotsessidest kõrvale jääma.
Nüüd aga said kõik pooled vastastikku teravused välja öelda ja lõpuks toimus ikkagi kollektiivne otsustamine, mis ei muutnud midagi. Ükski pool ei saavutanud täielikult oma eesmärke, kuid ei kaotanud ka positsioone.
Algus, kes esitas keskkogule taotluse ametist vabastamiseks, jäi paigale, samas aga ei tehtud ka Alguse ja
Mosina soovitud muudatusi juhtkonnas.
1991.a ALGUS
Nnovembril 1991 määras Kaitseliidu ülem Juhan Alguse koos Johannes Kerdi ja Leo Kunnasega vastloodud kaitsejõudude peastaabi juurde Kaitseliitu esindama.
Et sisuliselt oli tegu siiski vaid meeste jalust ära saatmisega, ei tulnud esindamisest suurt midagi välja. Mosin huvitus seepeale rohkem kaitseväest ning tema tegigi sisuliselt ettepaneku Võrru Meegomäele väeosa rajada.
Novembri lõpul komandeeriti Kert, Mosin ja Algus Võrru, kus nad hakkasid Kuperjanovi pataljoni üles ehitama.
AJALOOST TÄNAPÄEVA
Siinkohal võiks Juhan Alguse loo lõpetada. Kuid ometi pole see lõppenud. Ka teenistuse ajal kaitseväes jäi Algus hingelt kaitseliitlaseks, osaledes nii paljudel Kaitseliidu üritustel kui võimalik. Ta on kokku pannud neljaköitelise mahuka käsikirja Kaitseliidu algusaastatest. Osa sellest materjalist on kättesaadav Internetis (http://www.hot.ee/patrioot), kus kõrvuti dokumentidega on kirjas
tema isiklikud arvamused ja mälestused paljudest toonastest sündmustest, seda nii tolleaegsete kõnede tekstide kui ka hilisemate arutlustena.
Nüüdseks on Juhan Algus jõudnud ringiga tagasi Kaitseliitu, kuuludes Tartu maleva valvekompaniisse. Tõsi, ta ei kanna eksiilvalitsuse sõjaministri poolt 1991. aastal omistatud kapteni õlakuid, vaid vanemveebli omi, mille vääriliseks Eesti Vabariik on teda pidanud. Ta ei kanna ka uhkeid aumärke, sest 1990. aastate alguses oli olulisematki teha kui aurahasid rinda riputada. Kes
nüüd arvab, et Juhan Algus pole enam see mees, kes ta oli aastal 1990, eksib – ta on endiselt parandamatu maailmaparandaja ja mees, kes ütleb välja seda, mida
mõni teine ei julge mõeldagi. KK!