Hellar Grabbi, Postimees, 07.01.1994
Eesti on olnud läbi ajaloo maarahva, eestlaste maa. Rahvastikuliselt on see nii olnud ka võõra võimu all. Eestisse asunud võõramaalased moodustasid siin kodunedes kas õhukese ülemkihi, väikesed kogukonnad mere- ja maismaapiiridel ning linnades, või sulasid eestlaste sekka. Nüüd aga seisame silmitsi tõdemusega, et meie maal hakkab end püsivalt sisse seadma üle poolemiljoniline võõrrahva mass. Uusasukad nõuavad endale järjest suuremaid poliitilisi õigusi, kusjuures sihiks on kahe rahvuse kakskeelne riik ning Venemaa hegemoonia Eesti üle.
Eesti poliitiline juhtkond on katsunud oma rahva õiguste eest võidelda traditsioonilisi poliitilisi vahendeid kasutades. Võitlusest on aga kujunenud taandumislahing. Kuigi praegune valitsus räägib saavutatud võitudest, on tegelikult peksasaamine järgnenud peksasaamisele.
Taastades iseseisvuse, lootsid eestlased, et küllaltki suur osa venelastest lahkub maalt. Riigikogu võtab aga vastu seadusi ja valitus annab määrusi, mis üha rohkem viivad sisserändajate massi põlistamisele Eestis. On tehtud ka suuri strateegilisi vigu. Näiteks pandi rõhk kodakondsusküsimusele. Tegelikku demograafilist olukorda ei määra kodakondsus, vaid Eestis püsivalt asumine. Kodakondsus ei määra ka juriidilist asumisõigust, selle määrab suveräänse riigi poolt antud alatine elamisluba. Samuti ei ole kasutatud kõiki võimalusi. Üheks kasutamata võimaluseks on eestlaste käsitlemine indigeense ehk põlisrahvana.
Tervitades juunis 1993 soome-ugri kultuuriseminari Savitaipalel, ütles Lennar Meri: «Inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel puudub oluline lüli, mis tagaks rahva õiguse ja säilitaks seekaudu maailma kultuuride paljususe. Paljususes peitub inimkonna tugevus. Selle vahepealse õiguslüli puudumine on seadnud erilisse ohtu väikerahvad, sealhulgas meie soomeugrilised keelesugulased Venemaa metsavööndis ja Siberis.» (Pl. 29 VI 93). Väga õiged mõtted, kuid vajavad täiendamist. Esiteks, see lüli, mille puudumist Meri kurdab, üldiselt väikerahvaste suhtes küll puudub, kuid on olemas nende rahvaste kohta, kes on indigeensed ehk põlisrahvad. Teiseks, see pole mitte niivõrd omaette õiguslüli, vaid üks osa rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõigustest.
Tsiteerin: «ÜRO-s ja Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis on leidnud tunnustamist, et põlisrahvaste õiguste kehtestamine ja kaitse on üks oluline osa inimõigustest ja rahvusvahelise kogukonna legitiimne mure.» (Gentis asuva Inimõiguste Keskuse väljaanne The Rights of Indigenous Peoples. Geneva 1992, lk. 4. Sarjas Human Rights Fact Sheets nr. 9.) Juba 1957 võttis URO-ga koos töötav Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu konventsiooni (nr. 107) põlisrahvaste kaitseks. Uus, parandatud tekst kinnitati sama organisatsiooni konverentsil 27. VI 1989 Genfis ja kannab tiitlit «Konventsioon indigeensetest ja hõimulistest rahvastest iseseisvates riikides» (nr. 169). Selles sätestatakse nende põlisrahvaste inimõigused, kes oma ürgvanal territooriumil elades on langenud uute sisserändajate mõjuvõimu alla. Kuna konventsioon holmab näiteks laplased, siis saab ja tuleb seda rakendada ka hantide, maride ja teiste soome-ugri rahvaste kohta Venemaal. Tuleb aga astuda veel üks samm edasi ja kinnitada ka eestlased indigeenseks ehk põlisrahvaks. Seda tegelikult olemegi.
Eestlaste kui põlisrahva kaitse seadus lähtuks Eestis toime pandud genotsiidist ja etnilisest puhastusest ning okupeerival võimul oma kodanikke okupeeritud alale asustamist keelavast Genfi konventsioonist. Seadus nendib, et väikeste põlisrahvaste õigused on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused. Kinnitab. et eestlased on indigeenne rahvas, kelle inimõigusi on rängalt rikutud. Tuvastab, et igal alla miljonilisel põlisrahval on õigus rakendada meetmeid oma püsimise ja asuala kaitseks. Tagab eesti keele esivalla kogu Eesti territooriumil. (See ei tähenda, et näiteks Narvas, Sillamäel või Paldiskis ei või praktilistel põhjustel asjaajamiskeelena kasutada vene keelt, siis kui seal on eesti keelele kõigiti tagatud paralleelsed õigused ja ametlikes dokumentides kehtio eesti keele prioriteet.) Rajab aluse alatiste elamislubade väljaandmisest keeldumiseks. (See muidugi ei tähenda, et kõikidele keeldutakse.) Annab aluse keelenõudeks kodakondsuse taotlemisel. Annab aluse edaspidise sisserännu rangeks piiramiseks. Jne.
Selline seadus võimaldab põlisrahva inimõigustega pareerida ja neutraliseerida inimõiguste nimel ja selle katte varjus avaldatavat survet sisserännanud kolonistide võrdsustamiseks EV kodanike ja põlisrahvaga. Seaduse otsekohene eesmärk on nii suures ulatuses kui võimalik vältida Eesti venestumist ja venelaste massi põlistamist Eestis, ohustatud indigeense rahva asualal. Kui aga valdav enamik venelastest siiski jääb Eestisse, siis on põlisrahva kaitse seadust veelgi rohkem tarvis, näiteks kakskeelse riigi tekkimise vältimiseks. Samuti siis, kui Eesti peaks liituma Euroopa Ühendusega, mille põhimõtete hulka kuulub vaba tööjõu liikumine üle piiride. Siis on seda seadust tarvis tõkestamaks Eesti üleujutamist sisserändajate ja õnneotsijatega, mis kujuneb eriti ohtlikuks, kui Venemaa peaks samuti EU-ga liituma.
Niisugust seadust saaks rahvusvaheliselt vaidlustada ainult sellega, et eestlased moodustavad praegu Eestis enamusrahvuse. Regionaalajaloolises perspektiivis eestlased seda aga ei ole. Eesti võiks kergemini lubada üle poole miljoni venelase siiajäämist ja sõbralikult ühiskonda integreerimist, kui neil ei oleks suurt ja rahvarikast Eestiga külgnevat tagamaad. Venelased Eestis on üks osa ajaloolisest rahvastikuprotsessist, mille suuna määrab kontinentaalsuse seadus: iga riik, iga rahvas, iga keel, olles saavutanud dünaamilise ülekaalu mõnes maismaamassiivis, tungib edasi ja laiendab oma territooriumi mereni või mõne muu suure loodusliku takistuseni (kõrgmäestik, kõrb), absorbeerides teele ette jäävaid riike, rahvaid ja keeli.
Selle lähema tutvustuse jätame üheks teiseks korraks. Siin nentigem vaid, et olles absorbeerinud või allutanud soome-ugri rahvad Kesk- ja Põhja-Venemaal, hõivanud genotsiidi ja etnotsiidi abil läänemeresoomlaste alad Karjalas ja Ingeris, ületasid venelased esimest korda massiliselt Narva jõe pärast Teist maailmasõda, tungides kiiresti piki raudteed Paldiskini välja. Kui tõmmata joon Paldiskist üle Keila Tapani ja sealt üle Ahtme Narvani, siis maa-alal, mis jääb selle joone ja Soome lahe vahele, moodustavad venelased praegu enamuse. Rohkem kui kolmandik eestlasi elab omal maal vähemusrahvusena. Venelased ei ole Eestis vähemusrahvus, vaid hiigelsuure enamusrahvuse sillapea, mida nüüd soovitakse kindlustada, tagamaks selle laiendamist tulevikus. Kontinentaalsuse seadus toimib eestlaste kahjuks.
Niisugune olukord nõuab läbimõeldud ja kindlameelset tegutsemist. Eesti ei saa kõiki venelasi aktsepteerida alatiste elanikena ega oma ühiskonda integreerida ilma riiki ja rahvast ohtu asetamata. Üheks kaitsevahendiks on kaasaegse rahvusvahelise mõtlemise ja arusaamisega kooskõlas olev eestlaste kui Eestimaa indigeense rahvastiku kaitse seadus. Samal ajal saab Eesti näidata teed rahvusvahelises ulatuses ja proponeerida kogu maailmale väikeste ohustatud põlisrahvaste ja üldse väikerahvaste harta. Sellise seaduse Eestis kehtestamine ja ettepanek selleks ka rahvusvahelises ulatuses ongi see lüli, mille puudumist president Meri kurtis. Me saame seda lüli ise vormima hakata.
HELLAR GRABBI