admin

Kofkini varjus pool

Kofkini varjus pool: Suurettevõtja Alexander Kofkini elu on täis üllatavaid ja Eestis seni varju jäänud seiku. Ta oli heas kirjas KGB silmis ja pärast Nõukogude Liidust emigreerumist sattus Austrias äri ajades nn ÖMOLKi skandaali.

Avaldatud 19.03.2015 Äripäeva veebis

Äripäev tutvustab Eestis vähe tähelepanu pälvinud etappe Kofkini elus. Artikkel tugineb eeskätt arhiivimaterjalidele ning enam kui aastasele uurimistööle. Kofkin ise keeldus intervjuust ja artiklis kirjeldatud juhtumite kommenteerimisest.

KGB lubas Kofkini mitmele välisreisile

1967 aasta detsembris viibis Kofkin teadusliku turismi eesmärgil Tšehhoslovakkias.
1968 aasta suvel käis ta Välismaaga Sõpruse- ja Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Eesti Ühingu organiseeritud liha- ja piimatööstuse spetsialistide turismigrupiga Soomes. Alguses ei pidanud KGB Kofkini Soome-reisi vajalikuks, kuid siis muudeti meelt. Alul toimikusse kirjutatud sõna “ebaotstarbekas” kriipsutati maha ja asendati sõnaga “võimalik”.
1969 aastal käis ta reisil Saksa DVs ja oli määratud grupijuhiks. Selle reisi organiseeris samuti VEKSA. Meenutame, et VEKSA moodustati 1960. aastal Tallinnas ning seda kasutas variorganisatsioonina ka Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee oma luuretöös, poliitilise informatsiooni kogumisel välismaal. VEKSA eesmärk oli lõhestada eesti pagulust, sealt agente värvata ning sidekanaleid välismaaga oma kontrolli all hoida. Ideoloogilise võitluse liinis allus VEKSA EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale. VEKSA esimehe asetäitjaid oli kaks. Üks neist oli alati KGB ohvitser. Tollal oli selleks Lembit Kumm.
1970 aastal käis Kofkin jällegi VEKSA kaudu Soomes ning samal aastal andis KGB loa 10päevaseks komandeeringuks Taani Kuningriiki.Töökoha iseloomustuse-soovituse järgi oli komandeering vajalik lihakombinaatide ehituse projekteerimise ja uue tehnoloogia alal kogemuse saamiseks. KGBst andis sõiduks loa tollane ENSV KGB esimehe asetäitja Jakov Kiseljov. Hiljem ei ole Kofkin seda reisi küll oma ankeedis märkinud, mistõttu võis Taani-reis ka ära jääda.
1970 aasta kevadel oli Kofkin juba grupijuhina Tšehhoslovakkias muuseumifestivalil.Sama aasta oli edukas ka tema eraelus, abiellumine Imbi Sosiga oli Kofkinile teine abielu.
1971 aasta novembris esitas Kofkin küllakutse USAs elavalt nõbu tädilt. Esialgu märkis ENSV KGB 10. osakond (väljasõidutoimikud), et Kofkini USAsse minek on ebaotstarbekas. Kuid möödus mõni nädal ja avaldusele kirjutati suurelt, et see on vaja rahuldada. Loa andjad olid aasta hiljem ENSV KGB esimehe asetäitjaks saanud Venjamin Porõvkin ja 10. osakonna juht Jermolin.
1972 aastal sõitiski Kofkin USAsse.Sama aasta juunis lõpetas ta ka kuus aastat kestnud juuraõpingud Tartus. Tema venekeelse diplomitöö teema oli “Isaduse tuvastamise alused nõukogude õiguses”. Kofkini kursusekaaslaste hulgas oli mitu väidetavat KGB töötajat. Kui Sulev Videri nime avalikustas kaitsepolitseiamet Riigi Teatajas, siis Tõnu Koitveri, Enn Rooma ja Genrih Šetškovi nime tõi avalikkuse ette Tiit Madisson. 1999. aasta mais kirjutas ta Õhtulehes, kuidas Tartu Ülikooli arhiivis 1970. ja 1980. aastate dokumente lapates leidis terve nimekirja KGB suunamisega ülikooli juurat õppima läinud KGB töötajaid. Teiste seas oli nimekirjas kolm Kofkini kursusekaaslast.
1973 aastal soovis Kofkin minna kuuks ajaks küllakutsega Soome Vabariiki. Küllakutsuja oli Tuomo Halonen. Sama aasta juunikuus andis loale allkirja ENSV KGB 1. osakonna ülema asetäitja. Esimene osakond tegeles muu hulgas välisluure, poliitilise ja majandusliku informatsiooni kogumisega välisriikidest. Tuomo Haloneni kohta on ankeedis märgitud, et ta on seoses Nõukogude organisatsioonide tellimustega korduvalt külastanud NSV Liitu nii turisti kui ka ärimehena.
Allikas: KGB, Äripäev

Nõukogude Eesti

“Kofkin on poliitiliselt ustav, moraalselt kindel. Võtab aktiivselt osa ühiskondlik-poliitilisest tegevusest, olles valitud 1969. aastal parteibüroo liikmeks. Lisaks on ta rahvakontrolli koostöögrupi liige ja seinalehe toimetaja,” iseloomustati Kofkinit sügaval nõukogude ajal tema tollases töökohas, ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilises Büroos. Kofkini tollast usaldusväärsust võimude silmis peegeldab ka tõik, et KGB lubas tal enne 1974. aastal Austriasse emigreerumist lühikesel ajaperioodil koguni vähemalt seitsmel korral välismaal käia.

15aastaselt komsomoli astunud Kofkin oli 1958. aastal kaubandusinstituudi lõpetamise järel Tallinna toidukaubastusse tööle minnes kolm aastat asutuse komsomoliorganisatsiooni sekretär.Komsomoliorganisatsiooni soovitusel sai temast 1961. aastal NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liikmekandidaat ning aasta hiljem juba partei liige. Selleks ajaks oli ta teinud kiiret karjääri ning tõusnud müüja ja liharaiuja ametist kaupluse Volta juhatajaks.

See oli amet, mis leidis hiljem korduvalt negatiivset äramärkimist tema KGB väljasõidutoimikus. Miilitsalt saadud andmetel võtnud Kofkin kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist, kuid kohtulikule vastutusele teda ei võetud ja see info jäigi vaid KGB-le teadmiseks.

Karjäär liikus kiiresti ülesmäge

1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kaugõppesse asudes oli ta aasta töötanud ENSV Ühiskondliku Korrakaitse Ministeeriumi sõjalis-majandusliku varustamise ja ekspluatatsiooni vaneminstruktorina. Sama ministeeriumi süsteemis teenis ka tema vanem vend Abram Kofkin, kes oli ametilt arst-kirurg ning auastmelt meditsiiniteenistuse major.

1967. aasta aprillis suunati Alexander Kofkin tööle ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilise Büroo uue tehnika osakonda, kus temast sai õige pea osakonnajuhataja. Kofkini tööülesannete hulka kuulus ka ministeeriumi valuutavarudest välismaalt seadmete ostude organiseerimine. Büroo juhataja oli Olav Uusna, kes hiljem juba Eesti Vabariigi ajal oli tööl Kofkini Eesti ja Šveitsi firmades.

Uus töökoht avas Kofkinile tollast Nõukogude Liitu ümbritsenud raudse eesriide. Järgneva seitsme aasta jooksul oli tal võimalus käia vähemalt seitsmel välisreisil ning need said teoks tänu mõjukatele toetajatele KGB juhtkonnas.

Emigreerumine

Võib-olla oli mitu välisreisi raudse eesriide taha just see, mis pani Kofkini peas idanema Nõukogude Liidust emigreerumise mõtted. Selleks tekkis 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses ka soodne võimalus.

1968. aasta suvel saatsid tollane välisminister Andrei Gromõko ja KGB juht Juri Andropov NLKP Keskkomiteele kirja, milles tehti ettepanek lubada juutidel emigreeruda. Gromõko ja Andropov leidsid, et nõukogude juutide emigreerumise lubamisega õnnestub korraga lahendada mitu probleemi.

Esiteks, rahvusvahelise üldsuse silmis positiivse fooni saavutamine. Teiseks, ümbruskonnale negatiivset mõju avaldavatest natsionalistlikult meelestatud isikutest ja religioossetest fanaatikutest vabanemine. Kolmandaks, kasutada nõukogude kodanike emigreerumist kanalina KGB luuretegevuse eesmärkide saavutamiseks.

1973. aasta jaanuaris saatis Andropov alluvatele salajase märgukirja ettepanekutega, kuidas võidelda üha aktiivsemaks muutuva Iisraeli luurega. Selleks oli ühe meetmena ette nähtud KGB agentide imbumine Iisraeli luurestruktuuridesse.

“Eriline tähelepanu tuleb pöörata Viini kui Iisraeli eriteenistuste Euroopa regionaalse keskuse residentuuri sisseimbumisele,” kirjutas Andropov. Eesmärkide saavutamise ühe võimalusena käskis Andropov alluvatel tegeleda emigratsioonikanali kaudu kogenud ja usaldusväärsete agentide Iisraeli saatmisega.

Ametlikel andmetel lahkus 1974. aastal Nõukogude Liidust Iisraeli viisaga 20 627 inimest. Neist 3874 tegelikult aga Iisraeli ei läinud. Üks emigreeruja oli Tallinna Tehnilises õppeasutuses nr 4 tööõiguse õppejõuna töötanud Alexander Kofkin, kes 1974. aasta mais täitis koos abikaasaga avaldused-ankeedid sugulaste juurde Iisraeli emigreerumiseks.

KGB väljasõidutoimikud

Koostati isiku kohta, kes tahtis sõita väljapoole sotsialismileeri. Erand oli Jugoslaavia, kuhu sõitja pidi samuti läbima julgeolekukontrolli.
Kontrollis KGB kümnes osakond ja asja eesmärk oli vältida ebasoovitavate isikute pääsu välismaale.Eelkõige peeti silmas nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kellest peljati välismaale jäämist, ja salajase teabega kokku puutunuid.
Tihti on ühte toimikusse koondatud mitme inimese, tavaliselt abielupaari või pereliikmete materjalid.KGB otsust väljendas kümnenda osakonna ülema resolutsioon ankeedil (soovitav, mittesoovitav).
1991. aasta sügisel võttis Edgar Savisaare juhitav valitsus KGB-lt üle ligi 87 000 väljasõidutoimikut.Poolteist aastat olid toimikud korrastamatult politseiameti (endise KGB) keldris Tallinnas Pagari 1. Kui siseministeeriumi ja arhiiviameti komisjon 1993. aasta kevadel neid üle luges, oli järel natuke alla 50 000.
“Kui riigikogu komisjon 1993. aasta kevadel neid (politseiameti hoidlaruume – toim) inspekteeris, selgus suuremat sorti korralagedus: remondi tõttu oli maha võetud vahesein, mistõttu pääsesid hoidlasse ka kõrvalised isikud, rääkimata täiesti sobimatuist hoiutingimusist; kambreil, kus hoiti KGB materjale, olid uksed eest ära, toimikuid oli hävitatud, ühes kambris vedeles kott toimikuist rebitud fotodega,” kirjutas Harri Mägi raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine”.
Allikas: Harri Mägi “ENSV KGB tegevuse lõpetamine.”

Emigreerumine ei takistanud N Liidus käimist

Kuusteist päeva pärast avalduste kirjutamist oli Kofkinitel väljasõiduks olemas KGB luba, millel peal varasemalt Kofkini USA sõidule rohelist tuld näidanud ENSV KGB esimehe asetäitja Venjamin Porõvkini ja 10. osakonna juhi Jermolini allkiri. Edasi liikusid asjad kiiresti. Kofkin andis 18. juunil ära oma sõjaväepileti ning kolm päeva hiljem olid Alexander ja Imbi Kofkinil taskus väljasõiduviisad.
Kõigil emigreeruda soovijatel aga nii hästi ei läinud, sest emigreerumise lubamise kõrval keelduti Nõukogude Liidus tuhandetele juutidele väljasõiduks luba andmast, veelgi enam, ainuüksi sellise soovi väljakäimise eest võis tollal töökohast ilma jääda. Juba emigreerunud ja seetõttu kodakondsusest loobunutesse ei suhtunud nõukogude võim tavaliselt samuti kuigi hästi.
See ei kehtinud aga NSV Liidust emigreerunud Kofkinite kohta, sest neil lubati endist kodumaad külastada. Kui Imbi Kofkini õde taotles 1983. aasta suvel KGB-lt luba Austriasse minekuks, siis märkis ta avalduses, et Imbi Kofkin on pärast emigreerumist korduvalt käinud NSV Liidus. Viimati seoses komandeeringuga 1982. aastal. Selgus ka, et 1981. aastal lubati Kofkinitel käia turistina Nõukogude Liidus ning Alexander Kofkini äriedus oli samuti suhetel endise kodumaaga oluline roll.

Iisraeli asemel Austriasse

Iisraeli asemel jõudsid Nõukogude Liidust emigreerunud ja nõukogude kodakondsusest ilma jäänud Alexander ja Imbi Kofkin hoopis Viini, kus neist said mõne aja pärast Austria kodanikud. Hiljem sattus Kofkin palju tähelepanu pälvinud ÖMOLKi skandaali ning suundus Austriast Šveitsi.

Austrias elu alustamine läks Kofkinitel ladusalt ning ka töö leidmine polnud keeruline. Kofkin on aastaid tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus meenutanud, et paar kuud pärast Austriasse saabumist sai temast samal aastal asutatud ettevõtte Agromeat Handesgesellschaft m.b.H. direktor ning varsti ka ettevõtte üks omanikest. Tema enda sõnul pakkusid Agromeati omanikud talle kaks aastat pärast tema palkamist firmas 20protsendilist osalust.

Direktori ametisse asumist põhjendas Kofkin ise kehva saksa keele oskusega. “Ma ei osanud siis veel nii hästi saksa keelt. Mõnel teisel ametipostil oleks ehk jänni jäänud, aga direktorile oli ju ette nähtud sekretär,” lõõpis Kofkin toona. KGB dokumentidest selgub, et Agromeati sekretärina töötas mingil ajal ka Kofkini abikaasa Imbi.

Peale Kofkini olid põllumajandussaaduste kauplemisega tegeleva Agromeat Handesgesellschafti omanikud Gerhard F. Walder, Kr. August Aichhorn, Miroslav Trampota ja Bernhard Türkfeld. Neist Türkfeldi on hiljem kõrgelt tunnustatud Moldovas, kus ta sai ettevõtte Aichorn Holding juhina 1999. aastal riigi tollaselt presidendilt Petru Lucinschilt medali Austria ja Moldova vahelise sõpruse ja kaubanduskoostöö eest.

ÖMOLKi skandaal

Austrias hakkas aga meeste tegevust uurima parlamendikomisjon. Kofkin ja Türkfeld ning nende osalusega Agromeat olid osalised 1980ndate lõpul lahvatanud suures ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband – Austria meierei- ja juustutootjate liit) skandaalis.

Ülisuurde kahjumisse jõudnud liit oli aastate jooksul saanud Austria riigilt miljardeid šillinguid eksporditoetusi. Kahjumi põhjuseid uurima asudes selgus peagi, et liidu külge olid puukidena oma ärid seadnud rida ettevõtjad, teiste seas ka Kofkin ja Türkfeld.

Austria parlament moodustas uurimiskomisjoni ning komisjoni lõpparuandes on üsna põhjalikult kirjeldatud ka Kofkiniga seotud olnud Liehtensteini ja Panama firmade kaudu toimunud äri Austria piimatoodete vahendamisel peamiselt Nõukogude Liitu, aga ka teistesse idabloki riikidesse.

Postkastifirmad

Austria keskpank korraldas Agromeatis auditi. Sellest nähtuvalt oli Agromeat äriliselt tihedalt seotud kahe nn postkastifirmaga: kuni 1984. aastani Liechtensteini pealinnas Vaduzis registreeritud Travagricolaga ning edasi Panamas registreeritud Travagricola Vaduziga. Mõlema ettevõttega olid seotud Kofkin ja Türkfeld.

ÖMOLK sai eksporditoetusteta kaubaga tehtud tehingutest kahjumit neli miljonit dollarit, samal ajal, kui seda kaupa Ida-Euroopasse vahendanud Travagricola teenis kaks miljonit dollarit kasumit. Ehk ÖMOLK müüs kaupa Agromeati ja Travagricola kaudu odavamalt, kui oli ise selle eest maksnud.
“Kerkib küsimus, kas ÖMOLKis olid tõesti nii kehvad kaupmehed ning Türkfeld ja Kofkin teiselt poolt olid jälle nii geniaalselt head ärimehed või oli selle taga muu eesmärk,” imestatakse parlamendikomisjoni lõpparuandes. Leiti, et nende tehingute eest vastutab ÖMOLKi direktor Brandl, kelle poeg oli samal ajal ametis Türkfeldi ja Kofkini firmas Agromeat.

Kuid Travagricola tegi ÖMOLKiga tehinguid ka Austria riigilt eksporditoetusi saanud piimapulbri ja võiga. Travagricola kaudu müüdi ainuüksi 1986. aastal auditi tegemise perioodil Nõukogude Liidule ligi 6400 tonni piimapulbrit ja üle 3000 tonni võid. Kaubalt teenis Travagricola 11 miljonit šillingit, mis tuli aruandes esitatud seisukoha järgi lõpuks eksporditoetustena kinni maksta Austria maksumaksjatel (Austria eurole üle minnes oli 1 euro võrdne 13,7603 šillingiga – toim).

Põllumajandusministeeriumi kaudu jagatud sajad miljonid läksid toetusteks, et kompenseerida kõrgemate Austria ja madalamate välismaa piimatoodete hindade erinevust. Nagu selgus aga Travagricola lepingutest Venemaa ostjatega, oleks ÖMOLK võinud kaupade eest palju rohkem raha saada. “Spekuleerimine – ja muud see ei olegi,” leidis parlamendikomisjoni ees ÖMOLKi juhiks saanud Engelbert Königswieser.

Parlamendikomisjoni aruande lõpus on nimekiri ettevõtetest ja eraisikutest, kes on vastutavad ÖMOLKi kahjumi eest. Teiste seas on seal Agromeat, Travagricola, Türkfeld ja Kofkin. Selgus, et aastatel 1984–1986 oli ÖMOLK saanud riigilt kokku 461 miljonit šillingit eksporditoetusteks ning arvati, et see raha tuleks kõigilt spekuleerijatelt tagasi küsida.

Läbiotsimine äripartneri kodus

Tehingute uurimiseks soovitas parlamendikomisjon algatada kriminaalasja. Kas selleni jõuti ning kuidas see asi lõppes, pole kahjuks teada. Küll on avalikult kättesaadav üks 2001. aasta Austria halduskohtu otsus ning sealt saab aimu Türkfeldi ja Kofkini äridest ning nendega seotud uurimisest.

Austria maksuamet kontrollis Agromeati tehinguid ja maksude tasumise õigsust aastatel 1978–1985 ning 1986. aasta kevadel Türkfeldi kodus toimunud läbiotsimise käigus leiti hulgaliselt huvitavaid dokumente.

Selgus, et põllumajanduskaubandusega tegeleva Agromeati teenitud kasum – kokku 218 miljonit šillingit – liikus Travagricolasse, mille välismaistelt pangakontodelt võeti omakorda välja 20,5 miljonit šillingit.Austria maksuameti hinnangul tehti ka teeseldud tehinguid. Kahtlusi tekitas kokku 1,1 miljoni dollari ülekandmine ühele Kofkini juhitud ja osalusega Panama firmale.

Austrias puhkenud skandaali ajal asutas Kofkin 1986. aastal Šveitsis Zürichis ettevõtte Kompexim AG ja sarnaselt Austria ettevõttega hakkas ka see firma Nõukogude Liiduga äri ajama. “Austria jäi mulle liiga väikseks,” on Kofkin Eesti Ekspressile antud intervjuus ise põhjendanud. Austrias puhkenud ÖMOLKi skandaalist pole aga Eesti meedias varemalt kirjutatud ja Kofkin pole seda juhtumit võtnud ka ise jutuks.

Tagasi Eestis

Kuigi Alexander Kofkin oli Nõukogude Liidust emigreerunud, oli tema äriline side endise kodumaaga väga tugev ja ta oli üks esimesi Läänes elavaid ettevõtjaid, kellel õnnestus Nõukogude Liidus registreerida ühisettevõte.

1988. aasta novembris allkirjastas tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome korralduse, millega nõustuti Nõukogude-Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõtte Estkompexim asutamisega. Asutajad olid Kofkini endise töökoha õigusjärglane ENSV Agrotööstuskomitee Liha- ja Piimatööstuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo ning Kompexim.

Raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” kirjutas autor Harri Mägi: “Kuna toona kuulusid kõik väliskontaktid julgeoleku pädevusse, pidi sellele esitama ammendavad dokumendid ja andmed ehk teisisõnu kooskõlastama ühisettevõtte loomise ENSV KGB-ga. /…/ (Mõistagi kasutasid tšekistid ühisettevõtteid luure huvides ära. See selgub näiteks NSVLi KGB esimese peavalitsuse ülema asetäitja Vadim Kirpitšenko otsesõnu pealkirjastatud kirjast Leedu NSV KGB esimehele Edvardas Eismuntasele: “Ühisettevõtete kasutamisest luure huvides”.)”

Estkompeximi äri läks Eestis hästi käima

Pingviinijäätiste ja bistroode maine oli kõrge, need olid kui oaasid keset nõukogude kaubanduse kõrbe. Tollal oli peaministriks Edgar Savisaar ja kaubandusministriks Ants Laos. Estkompeximi äri Tartus juhtis aga aastatel 1989–1993 hilisem peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip.

Savisaare peaministriks oleku ajast võis alguse saada ka Kofkini ja Savisaare lähem tutvus. Nende omavahelistest rahalistest sidemetest on Äripäev varem juba korduvalt kirjutanud. Näiteks on praegu Eesti prokuratuuril pooleli 1997. aastal Šveitsis asutatud perekonnafondi (saksa keeles Familienstiftung) Arsai Investments tagamaade uurimine. Seda fondi seostatakse Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja pealinnas äri ajava Alexander Kofkiniga.

Avalikkuse eest peidus fond

Selliseid fonde kasutavad jõukad perekonnad, kes soovivad raha koguda näiteks laste õpinguteks või teisteks spetsiifilisteks kuludeks. Fondi osanikud saavad olla üksnes pereliikmed, kuid nende andmed ei kajastu avalikes registrites ja Šveitsi riigil puudub nende kohta ülevaade.

Kes ja kui palju sinna fondi raha enne 2007. aastat maksis, teavad vaid asjaosalised. Tänu Šveitsi kohtuotsusele on avalikkuse ette jõudnud info, kuidas 2007. a augustis kandis Kofkin Arsai Investmenti ühes Šveitsi privaatpangas asuvale kontole kokku 191 570 eurot.

Abielulahutus sundis finantstehinguid tegema

Kaks aastat hiljem oli Savisaarel pooleli abielulahutus Vilja Savisaarest ning varade jagamiseks oli tal kiiresti vaja fondist osa raha kätte saada. Selleks nuputati skeem, milles osalesid Savisaare tollase võitluskaaslase Ain Seppiku poegade Siim ja Sulev Seppiku Eesti, Briti Neitsisaarte ja Antigua firmad ning Liechtensteini advokaadi Peter Kaiseri Panama ettevõte.

17. novembril sõlmis Edgar Savisaar laenulepingu Panamas registreeritud firma Pipa Business Corporationi esindaja Kaiseriga. Rahaülekande Pipa Business Corporationisse tegi Šveitsis asuv fond Arsai Investment Ltd, mida Eesti prokuratuur ja kapo seostavadki Savisaarega. Kümme päeva pärast Savisaare ja Panama firma vahel laenulepingu sõlmimist kandis Arsai Investment Ltd Pipa Business Corporationi arvele 185 000 eurot. Sealt edasi liikus 173 550 eurot läbi mitme firma Siim ja Sulev Seppiku juhitavasse ettevõttese Bravotex, kust Savisaar oli võtnud varem protsendita laenu 173 500 eurot.

Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist on selgunud, et Kaiseri äriühing Pipa Business Corporation on loobunud nõudeõigusest Savisaare vastu, sest võlausaldaja lunastas laenukohustust tagava tšeki.

Tagatise laenule seadis Savisaare raamatute väljaandmist finantseeriv Arsai Investments. “Savisaar võttis laenu varaliste kohustuste täitmiseks abieluvaralepingu järgi ning tasus laenu töise tegevuse ehk raamatute kirjutamise eest saadud honorariga. Seega on nõudeõigusest loobumise sisuliseks põhjuseks Savisaare poolt oma kohustuste täitmine võlausaldaja ees ning tegemist ei ole kingitusega,” on seda käiku kommenteerinud Savisaare advokaat Oliver Nääs.

Uurimine venib

Savisaar on varem rääkinud perekonnafondi Arsai Investment kohta, et tegemist oli tsentristliku maailmavaadet tutvustada aitava fondiga ning selle kaudu kirjastatakse tema erinevates keeltes ilmunud raamatuid “Tõde Eestist”. Šveitsi kohtuotsusest nähtuvalt oli fondi kontol ligi pool miljonit eurot.

Ühe versiooni järgi pidi see 470 000 eurot minema kirjastamise ja Keskerakonna kulude katteks. Mitmed Keskerakonna juhatuse liikmed tunnistasid 2013. aasta kevadel fondi kohta Äripäevas ilmunud uuriva loo järel, et ei teadnud erakonna esimehega seostatud Šveitsi fondist mitte midagi ja see tuli neile täieliku üllatusena.

2011. aasta veebruaris algatas kaitsepolitsei kriminaalasja Savisaare ja Kofkini tegevuse uurimiseks, kahtlusega altkäemaksus ja rahapesus. Uurijate arvates on omavahel seotud Kofkini tehtud rahaülekanded Šveitsi fondi ning Tallinna linnavalitsuse Kofkinile soodsad otsused kahe hotelli ja toitlustuskioskite ehituslubade vormistamisel. Kaitsepolitseinike versiooni järgi survestas Savisaar linnaametnikke neid otsuseid tegema.

Siiani ei ole kellelegi kuriteokahtlust esitatud. Uurimine on veninud, kuna Savisaar ja Kofkin on kaevanud nii Šveitsis kui Eestis kohtusse kõik õigusabipalvetega seotud sammud. Samuti on prokuratuur lisaks Šveitsile saatnud õigusabipalveid ka teistele riikidele ning nendest info saamine võtab pikalt aega. Millistesse riikidesse on õigusabipalveid saadetud, seda prokuratuur ei ütle.

Kofkin ei kommenteeri

Äripäev tegi kolm katset, et Alexander Kofkinilt tekkinud küsimustele vastuseid saada

Telefonikõne Kofkinile.
Tere. Minu nimi on Koit Brinkmann ja ma olen Äripäeva ajakirjanik. Kas Teil oleks aega kokku saada ja ühel teemal rääkida? Kas Te olete praegu üldse Eestis?Kofkin: “Jah. Ma arvan seda, et mul ei ole mitte mingisugust huvi suhelda ajakirjandusega.”
Aga kas siis oleks võimalik küsimused saata, sest Teie kommentaari me ikkagi soovime saada?Kofkin: “Ei. Ausalt öeldes ma olen nii vana, et ei taha ajakirjanikega suhelda. Aitäh!” (lõpetab kõne)

Kiri Kofkinile kuuluvate ettevõtete juhtidele, Meriton Hotels ASi juhatuse esimehele Peedu Zeigerile ning Meriton Family Estate OÜ direktorile ja juhatuse liikmele Mihail Burõhhile:
“Kirjutan artiklit Alexander Kofkini tegevusest enne Nõukogude Liidust emigreerumist, põllumajandustoodetega äri ajamisest Austrias, seal 1980ndate lõpus ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband) skandaali sattumisest ning natuke ka hilisemast ajast.Hr Kofkin ütles mulle telefonis, et ei soovi ajakirjanikega kohtuda. Kuna mul ei olnud võimalust talle teada anda, mis teemal ma soovin temaga kohtuda ja/või küsimusi esitada, siis ehk saate Teie aidata hr Kofkinil oma esialgset otsust muuta.”
Peedu Zeiger vastas: “Hr Kofkini otsust saab muuta ainult hr Kofkin ise.”

Kolmanda katsena saatsime Kofkinile konkreetsed küsimused teda esindava advokaadi Aivar Pilve vahendusel.
Teil õnnestus enne emigreerumist seitsme aasta jooksul käia vähemalt seitsmel korral välismaal. Kui tavapärane see tollal oli?Kui palju oli Teil tollal kokkupuuteid KGBga?Kas tegite KGB-le reisidest ettekanded?Kuidas kommenteerite KGB infot, et võtsite Volta kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist?Austriasse jõudes sai Teist õige pea ettevõtte Agromeat direktor. Millal ja kuidas tekkisid Teil kontaktid ettevõtte omanikega?Kuidas ettevõttel õnnestus Teie juhtimisel Nõukogude Liiduga hakata äri ajama?Kui tihti Te 1970ndatel ja 1980ndate esimesel poolel Nõukogude Liidus käisite? Kas need olid komandeeringud?Kuidas kommenteerite ÖMOLKi skandaali uurimist Austrias, milles ka Teie ja Teiega seotud ettevõtete nimed läbi käisid?Kui palju on Teil Austrias elamise ajal ja ka hiljem olnud kokkupuuteid erinevate riikide julgeolekuteenistustega? Millistega?Mis ajast olete tuttav Edgar Savisaarega?Kui palju olete rahaliselt toetanud Edgar Savisaart, tema pereliikmeid või temaga seotud fonde, ettevõtteid?

Ka need küsimused jäid vastuseta.

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2015/03/20/alexander-kofkini-varjus-pool

Kuidas kaitsta investeeringut ehk päev, mil Eesti majandusse sekkus Edward Kennedy

Mida enam majandus globaliseerub, seda enam peab ettevõtja enese käest küsima, kas investeering kontrolli all, või peab alustama investment protection programmi, kirjutab Paavo Kangur portaalis Juhtimine.ee.

Avaldatud 8.juuni 2011 Raamatupidaja.ee

AS Kunda Nordic Tsement lugu tõestab, et investment protection programm (IPP) käivitub juba läbirääkimiste ajal nii pärismaalaste mõjutamiseks kui ka konkurentide tõrjumiseks. 90ndate alguses otsis Eesti valitsus aktiivselt välispartnerit Kunda tsemenditehase korda tegemiseks või uue tehase ehitamiseks.

Edgar Savisaare valitsuse ajal ilmus välja väga lugupeetud ärimees kosmeetika kuninganna Estée Lauderi poeg Ronald Lauder New York’ist. Ronald Lauder oli varem töötanud kõrgel kohal Pentagonis ja USA suursaadikuna Austrias. Sõlmiti kavatsuste protokolle, seati plaane. Kuid asjad ei edenenud.

2. augustil 1991 kirjutas kuulus USA senaator Edward Kennedy kirja president Arnold Rüütlile, et Eesti pool murrab kokkuleppeid, mis mõjub halvasti kahe maa suhetele. Sellel hetkel kuulus Eesti veel viimaseid nädalaid Nõukogude Liitu. Ameeriklaste, täpsemalt Ronald Lauderi huvi oli Kunda tsemenditehase ülevõtmine, et garanteerida odav tsement Ida-Euroopa ülesehitamiseks. USA endine suursaadik Ungaris Mark Palmer kirjutas kirja aga Soome välisministrile, kus ta väljendas muret Lohja OY meetodite üle Eestis.

1991 aasta suveks oli Kunda tsemenditehasel kaks kosilast: soomlased ja ameeriklased koos kreeklastega. Kõigil osapooltel oli oma IPP. Soomlased lähtusid soovist kaitsta oma siseturgu. Lauder teadis, et odav tsement annab talle Berliini ülesehitamisel eelised ja eestlastel olid omad hirmud. Peamiselt kardeti ameeriklastelt pügada saada ja eelistati seetõttu Helsingit.

Lõpuks leppisid soomlased ja ameeriklased New Yorgis 1991 aasta lõpus kokku, et Eestisse investeeritakse ühiselt ja soomlastel jääb väljaostuõigus hinnaga, mis garanteerib Lauderile kindla kasumi projektilt.

Esimene investeering tehti hoopis mitte tootmisse vaid Kunda sadama taastamisse, sest tehas eksportis 70 protsenti toodangust. Jälle näide IPPst. 1. september 1994 sadam avati, õnnetuseks paar nädalat varem oli õhku lennanud tehase elektrifilter, mille eesmärk oli tolmu püüdmine.

Soome poolne projektijuht Heikki Juhani Savolainen on meenutanud, et õnnetus sattus äärmiselt ebamugavale ajale, sest samal ajal käisid läbirääkimised Kunda investeeringute programmmi alla kirjutamiseks. Riske aga keegi võtta loomulikult ei tahtnud. Sadama ehitamiseks oli ära kulutatud välispartneri poolt omakapitali pandud raha.

Läbirääkimised käisid Maailmapanga tütarorganisatsiooni IFCga 43,5 miljoni dollari saamiseks. Kuid IFC andis raha vaid siis kui erakapital kontrollib üle 50 % aktsiatest.

Nii 20. aprilli 1993. aasta Eesti valitsuse otsusega vähenes riigi osakaal Kunda Nordic Tsemendi aktsiakapitalis 49 protsendini. Jälle näide IPPst. Iga järgmise investeeringuga suurendas välispartner oma kontrolli ettevõtte üle.

Kerget kisklemist oli ka tunda tegevjuhtimises. Kunda Nordic Tsemendi juht Jan Owren ja riigiettevõtte Kunda Tsement juht Enn Raud tegutsesid Kunda büroohoone erinevatel korrustel ja Raud üritas kontrollida Owreni alluvaid ja sekkuda juhtimisse. Ühel juhatuse koosolekul olevat lausa läinud füüsiliseks kokkupõrkeks Raua ja soomlase Savolaineni vahel.

Asi oli selles, et Raud oli harjunud käsutama aga uues organisatsiooni struktuuris puudusid tal selleks volitused. Tehas ja sadam oli Owreni tegevjuhtida. Asjade silumiseks kihutas Tallinnast aeg-ajalt kohale Eesti poolne juhatuse liige ja projektijuht Aadu Kana.

90ndate lõpuks oli kogu tehas väliskapitali kontrolli all ja jäme ots oli läinud Heidelberg Cement Grupi kätte. See tagas ka selle, et kogu kinnisvara buumi ajal kogutud kasum liigub Saksa firma Heidelberg Cement kontserni kontole. Kasum on korralik, nii 500 miljonit krooni aastas. 90ndate alguse inetu pardipoeg osutus rahaveskiks.

See on ka järjekordne näide ka IPPst. Sa ei pea oma investeeringu pärast võõrriigis muretsema, kui sa kannad kogu võidu kiiresti oma kontserni kontole ja kasutad seda näiteks laienemiseks Aasiasse. Pärismaalastel aga jääb ülesanne meelitada see Eestis teenitud raha tagasi Eestisse.

Kunda Nordic Tsemendi netokäive oli tipus 1200 miljonit krooni (2008 aastal) kui tsementi toodeti kõigi kolme pöördahjuga. Järgnevatel aastatel jõudis masu viivitusega tehase kallale ja nõudluse vähenedes hakati ka ahjusid sulgema. Kuid kahtlemata on Kunda Nordic Tsemendi juhtum üks erastamise ja välisinvesteeringute kaasamise edulugusid ja ettevõtte tulevik on täis põnevaid väljakutseid.

Eestlaste nägemuses on pikem eesmärk ehitada märgmenetlusega tehase asemel kuivmenetlusega tehas Kundasse, mis eeldab umbes 100 miljoni euro tagasi investeerimist (1,5 miljardit krooni) Eestisse.

Ja taas tekkib küsimus IPPs ja riskide juhtimises – kuidas see investeering tagasi teenida, millistele turgudele müüa tsementi ja sellest toodetud ehitusmaterjale? Mida teeb tervikuna Eesti ehitusmaterjalide tööstus ja kuidas see taastub kriisist? See sõltub jälle sellest millise mulje suudab Eesti Vabariik ja majanduskeskkond jätta välis- ja siseinvestorile ning millised on rahavood majanduses.

Hetkel on ehitusmaterjalide tööstuse uudised kurvad.

Millised järeldused võiks teha Eesti ettevõtja, kes plaanib investeeringut välisriiki? Kindlasti võiks ta enda jaoks vastata paarile kontrollküsimusele?

* Kas ta tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ehk kas keegi tipppoliitikutest on valmis talle tulema raskel ajal appi?

* Kas on plaanitud ja lepingusse kirjapandud väljumisteed investeeringutest? Osaluse edasimüük äripartnerile või kavatsetakse projekt tagasi teenida samm-sammult?

* Kas ollakse valmis üle elama rasked ajad. Kunda tehase viimastest 20 tegutsemisaastast on üliedukas periood vaid 2005-2008.

* Investeerida tuleb samm-sammult pidevalt jälgides ärikeskkonna muutumist.

* Kas õnnestub jagada riski mõne suure rahvusvahelise investeerimisorganisatsiooniga nagu EBRD, IFC või mõne piirkondliku investeerimispangaga.

Artikli autor Paavo Kangur on raamatu “Kunda Tsement 140 . Tsemendi tootmise ajalugu Kundas 1870-2010” kaasautor, ajakirjanik, Eesti Ekspressi endine asepeatoimetaja ja majandustoimetuse juht.

103 õnnitlust!

103 õnnitlust!
11.11.1918 lõppes I.maailmasõda. Poola sai iseseisvaks. 17 päeva hiljem 28.11.1918 algas võitlus vastloodud hapra vabariigi säilitamise nimel Eesti Vabadussõda. Sel märgilisel tähtpäeval alustame oma riigi isade, kes suurte ohvritega säilitasid Eesti iseseisvuse ja omariiklusse, tegude meenutuste seeriaga, mille on koostanud Kaitseliidu Tallinna malev 1934.a.

11.11.1918 lõppes I.maailmasõda. Poola sai iseseisvaks.

17 päeva hiljem 28.11.1918 algas võitlus vastloodud hapra vabariigi säilitamise nimel Eesti Vabadussõda. Sel märgilisel tähtpäeval alustame oma riigi isade, kes suurte ohvritega säilitasid Eesti iseseisvuse ja omariiklusse, tegude meenutuste seeriaga, mille on koostanud Kaitseliidu Tallinna malev 1934.a.

Järgneb….

Massihävitusrelvade kasutamisest Eestis – Saaremaal leiti maa seest vaadid sinepigaasi jääkidega

ERR – Massihävitusrelvade kasutamisest Eestis: Veel eelmisel aastal enne jõule leidsid detektoristid Sõrves maa seest seitse spetsiifiliselt lõhnava ollusega metallvaati. Info jõudis läbi erinevaid teid lõpuks keskkonnainspektsioonini, kes käis vaatides olevast ainest proove võtmas ja selgus et tegemist võib olla kunagise keemiarelva, ehk sinepigaasi jääkidega. […]

Avaldatud: ERR, 31.01.2020

Veel eelmisel aastal enne jõule leidsid detektoristid Sõrves maa seest seitse spetsiifiliselt lõhnava ollusega metallvaati. Info jõudis läbi erinevaid teid lõpuks keskkonnainspektsioonini, kes käis vaatides olevast ainest proove võtmas ja selgus et tegemist võib olla kunagise keemiarelva, ehk sinepigaasi jääkidega. Reedel viisid päästeameti keemikud mürkainetega vaadid Sõrve metsast minema.

Inspektorid võtsid möödunud aastal ilma igasugust ohtu aimamata vaatide spetsiifiliselt lõhnavast sisust proove ilma eriliste kaitsevahenditeta.

Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Anneli Vahter arvas, et tegu on mõne kütuseliigi või naftasaadusega. “Ei teadnud ennast kaitsta. Lõhn oli üsna intensiivne. Ja lõhn meenutas ka põlevkiviõli lõhna,” ütles Vahter.

Reedel rakendati vaatide liigutamiseks juba kõrgeid kaitsemeetmeid.

Päästeameti keemia- ja kiirguskaitse üksuse eksperdi Jan Raidloo sõnul ei saa täie kindlusega väita, et vaatides just sinepigaas on.

“Kahtlus on, et nendes tünnides kunagi oli sinepigaas, mille laguprodukte me oleme tuvastanud. Kuid hetkel on ainult laguproduktid tuvastatud, mis ei kinnita väidet, et seal sinepigaas kindlasti on,” ütles ta.

Anneli Vahteri sõnul näitas analüüs, et see sisaldab väävliühendeid, lämmastikuühendeid, tolueeni ja ksüleeni.

Keskkonnainspektsioon, kellele reostuse likvideerimise kohustus pandi, kinnitab, et olukord, miks mürgijäänukite vaadid nii kauaks metsa jäid, tulenes sellest, et ei osatud sellist ohtlikku sisu karta. Sellises koguses pole mürgise sinepigaasi jäänukitega Eestis ka päästeameti keemikutel kunagi tegemist olnud.

“Kui keskkonnauuringute labor tulemused teada sai, siis koheselt asuti ka tegutsema. Lihtsalt ei olnud kellegil teada, et need tünnid võiksid sellist ainet sisaldada. Seetõttu ka see reageering oli teistsugune, kui teadnuks asju ette,” rääkis Jan Raidloo.

Kuidas ja millal keemiarelva jäänukid Sõrvemaale võisid sattuda, pole veel selge.

Hävituspataljonlased

Eesti Kommunist – Küsimused ja vastused (1966) – Hävituspataljonlased:
[…] Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid […]

KÜSIMUSED JA VASTUSED Nr. 6 (81)
AJAKIRJA «EESTI KOMMUNIST» VÄLJAANNE 1966

Peatoimetaja H. Haug
Toimetuse aadress: Tallinn, J. Lauristini 1, postkast 410.
Telefonid 664-76 ja 464-11

Trükikoda «Punane Täht», Tallinn, Pikk tn. 54/58.
EKP KESKKOMITEE KIRJASTUS

KUIDAS EESTI RAHVAKAITSEVÄE ÜKSUSED VÕITLESID 1941. AASTAL?

Eesti rahvakaitseväe üksuste võitlustee huvitas M. Lipingut Elvast. Vastuse autoriks on ajalooteaduste kandidaat P. Larin.

Paljud eraisikud astusid sõja ajal vabatahtlikult kodumaad kaitsma. Niisugustest vabatahtlikest moodustati rahvakaitsevägi. Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid rahvakaitseväe üksusi peamiselt nendes paikades, kus Nõukogude relvastatud jõudude olukord võitluses fašistlike anastajate vastu kujunes eriti raskeks. Kohalikud elanikud, vaatamata soole, eale ja sõjaväelisele ettevalmistusele, võtsid relvad kätte ja läksid Nõukogude armeele Pärast rindeolukorra paranemist sulasid rahvakaitseväe üksused ühte Nõukogude armee regulaarüksustega.

24. juunil 1941 andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu korralduse vabatahtlike hävituspataljonide moodustamiseks piirialadel Karjalast kuni Lääne-Gruusiani. Hävituspataljonid pidid tegema kahjutuks fašistliku Saksamaa poolt Nõukogude armee tagalasse saadetavaid diversante ja salakuulajaid. Nõukogude valitsus pidas esialgu piisavaks, et iga linna, maakonna ja rajooni elanike julgeolekut kindlustaks üks kahesajameheline kerge laskurrelvastusega varustatud pataljon, kelle operatiivset juhtimist teostaks kohalik Siseasjade Rahvakomissariaadi osakond.

Esimest vabatahtlike kaitsesalka asuti Eesti NSV-S omaalgatuslikult looma Tartus juba 23. juunil 1941. Nagu mujalgi, nii oli ka meie vabariigis hävituspataljonidesse astuvate vabatahtlike arv palju suurem, kui ette arvati. 4.juulil oli Eesti NSV rahvakaitseväes 2700 võitlejat, 8.juulil aga juba 3200. Paljudest tehastest ja asutustest astusid töötajad suurte gruppidena hävituspataljonidesse. Seda arvestades suurendasid kohalikud parteikomiteed võitlejate arvu loodavas hävituspataljonis või siis moodustasid uusi töölispataljone ja -salku. 1941. aasta lahingute ajal Eesti NSV territooriumil kuulus rahvakaitseväkke ühtekokku 27 üksust rohkem kui 9000 võitlejaga. Nad moodustasid umbes 20 protsenti kõikidest maajõududest, mis kaitsesid sel ajal Nõukogude armee koosseisus Eesti NSV territooriumi. Hävituspataljonide tegevust juhtis Eesti Hävituspataljonide Staap (staabi ülemaks oli otsustaval lahinguperioodil kapten M. Pasternak ja komissariks EKP Keskkomitee sekretär F. Okk).

Rahvakaitseväkke astusid partei-, komsomoli-, nõukogude ja ametiühinguaktivistid, miilitsatöötajad ning teised nõukogude patrioodid. Kommunistide ja kommunistlike noorte protsent ühe või teise üksuse võitlejate hulgas oli väga erinev ning olenes antud linna või maakonna vastavate organisatsioonide suurusest. Näiteks 1. Tallinna Töölispataljon koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt kommunistidest, 15. Järvamaa Hävituspataljonis aga oli sel ajal vaid 6 partei liiget ja 3 liikmekandidaati.

Eesti NSV vabatahtlike võitlusüksuste juhtkonda kuulusid varasemates klassilahingutes karastatud kommunistid. Nii võitlesid hävituspataljonide komissaridena Hispaania kodusõjast osavõtnud A. Must (6. Virumaa pataljon), J. Tamm (16. Pärnumaa pataljon), K. Hansson ja H. Roog. Rahvakaitseväe komandöride hulgas oli palju Kodusõja veterane, nagu alampolkovnikud V. Ferberg ja K. Kanger, kaptenid A. Balta ja R. Punn, vanempoliitjuhid A. Golub ja R. Lutus. Paljud vabariigi partei- ja nõukogude asutuste juhtivad töötajad – EKP Keskkomitee sekretär F. Okk, EKP Keskkomitee osakonnajuhatajad M. Kitsing ja A. Raud, Tallinna raudteesõlme parteiorganisatsiooni sekretär, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik H. Ansip, Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens, partei maakonnakomiteede sekretärid O. Abori ja E. Säremat ning Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi osakonnajuhataja S. Generalov astusid samuti rahvakaitseväkke. Endise kodanliku sõjaväe ohvitseridest võitlesid rahvakaitseväe ridades kaptenid E. Laasi ja N. Trankman, leitnandid E. Kostabi ning I. Paul jt. 1. juulist alates viidi Eesti NSV hävituspataljonid üle täielikule sõjaväevarustusele ja kasarmuolukorda. Nii võitlejad kui ka nende perekonnaliikmed said õiguse kõigile Nõukogude armee võitlejatele antavatele sotsiaalkindlustuse soodustustele (abirahad, pensionid).

Kohalikel rahvakaitseväelastel tuli lahingutegevusse asuda juba sõja esimestest päevadest alates, sest fašistlik väejuhatus saatis Baltimaadesse arvukalt salakuulajaid ja diversante. Põhjendatult lootsid hitlerlased desorganiseerida meie armee tagalat just Baltimaades, sest siin leidus rohkesti Nõukogude-vaenulikke elemente (endisi kapitaliste, fašistlike organisatsioonide liikmeid, kodanliku armee ohvitsere ja kulakuid), kes kahjurõõmuga jälgisid Nõukogude armee ajutist ebaedu rindel ning sooritasid diversiooniakte. Nõukogude armee tagala julgestamine rahvakaitseväe poolt muutus Eesti NSV-s eriti keerukaks 1941. aasta juuli algul, kui Nõukogude valitsus andis korralduse partei- ja nõukogude aktivistide perekondade, rahvamajanduse spetsialistide ning mõningate varade evakueerimiseks kaugemasse Nõukogude tagalasse. See samm astuti siis, kui hitlerlikud väed jõudsid Eesti NSV piirile, nii et rahvakaitseväe üksustel tuli tegelda niihästi tagala julgeoleku kindlustamisega kui ka võidelda koos regulaarüksustega rindel.

Üks esimesi ja kohalike olude kohta väga iseloomulikke rahvakaitseväe üritusi oli Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa hävituspataljonide lahinguretk Vändra metsadesse koondunud bandiitliku jõugu vastu 1941. aasta juuli algul. Kasutades olukorda, kus kohalik partei- ja nõukogude aktiiv evakueerus tagalasse, vastase regulaarväed aga polnud veel jõudnud Pärnu- ja Viljandimaa lõunapoolseid valdu okupeerida, kuulutas kodanluseaegne PärnuViljandi sõjaväeringkonna ülem kolonel V. Koern hitlerliku salaluure mahitusel välja kohalike meeskodanike «mobilisatsiooni», et niiviisi suurendada Nõukogude-vaenulikke relvastatud jõuke. Hävituspataljonid ajasid Koerni ettevõtte nurja ja peksid tema poolt metsadesse ja soodesse kogutud jõugud laiali.

Hävituspataljonid purustasid ka fašistlike diversantide ja salakuulajate jõugu, mis oli koondunud Jägala jõe ülemjooksule, praeguse Harju ja Paide rajooni piiril asuvatesse Kautla metsadesse. Selle diversantide salga tuumiku moodustas nn. «Erna pataljon» hitlerliku salaluureteenistuse poolt juulikuu algul osalt merd mööda üle Soome lahe toimetatud, osalt aga langevarjudega maandunud diversantide grupp. Kolm Tallinna vabatahtlike pataljoni ning Harju-, Järva- ja Viljandimaa pataljonid kapten M. Pasternaki üldjuhtimisel piirasid selle jõugu sisse Paunküla-Järva-Madise rajoonis ning likvideerisid ta 2. augustil 1941. Saagiks saadi väärtuslikke dokumente, kodeeritud maastikukaarte, raadiojaam, relvi ja muud.

Silmapaistev oli ka rahvakaitseväe osavõtt rindevõitlustest. Neli Tallinna ja Harjumaa hävituspataljoni võttis osa Märjamaa-Lihula lahingust 11.-15. juulini 1941. Pärast Pärnu vallutamist 8. juulil liikusid hitlerliku armee 217. jalaväediviisi osad Riia maanteed mööda kiiresti Tallinna suunas. Vaenlasele astusid vastu enne seda Tallinna ümbruses rannakaitsel olnud Nõukogude 16. laskurdiviisi, merejalaväe- ja piirivalveüksused. Nende lahingut toetasid neli mainitud pataljoni Tallinnast ja Harjumaalt. Ühise vasturünnakuga kihutati vaenlase väed Pärnu suunas tagasi, rinne jäi siin kuuks ajaks püsima umbes Audru-Pärnu-Jaagupi-Vändra joonele. Mehiselt võitlesid Viljandimaa vabatahtlikud 8.-9. juulil Viljandi kaitsel ning hiljem Põltsamaa ja Rutikvere lahingus.

1941. aasta augusti teisel poolel, kui lahingud kandusid Tallinna alla, formeeriti meie vabariigi pealinna taandunud hävituspataljonide baasil kaks vabatahtlike polku: Tallinna Töölispolk, mille komandör oli alampolkovnik K. Kanger, ja 1 Eesti Kütipolk, mida juhtis kapten M. Pasternak (kütipolgu nimetuses leidis kajastamist Oktoobrirevolutsiooni- ja Kodusõja-aegne traditsioon, mil Punaarmee eesti rahvuslikke laskurväeosi nimetati kütipolkudeks). 1. Eesti Kütipolk, mis koosnes umbes poolteisest tuhandest võitlejast, asus 20. augustil Tallinna lähistel Kiviloo–Metsanurga kaitsejoonele. Järgmistel päevadel tuli sellel polgul pidada raskeid tõrjelahinguid Raasiku kaudu Tallinna suunas pealetungiva vastase 217. jalaväediviisiga. See polk võitles Perila, Peningi, Raasiku ja Ülemiste ümbruses.

Tallinna Töölispolk, kus oli üle tuhande võitleja, sai relvad kätte alles 26. augustil 1941 ning asus viivitamatult võitlusse fašistide vastu Lasnamäel ja Kadriorus. Järgmistel päevadel pidas Tallinna Töölispolk lahinguid pealinna tänavatel, taandudes 28. augustiks sadamatesse ning sealt edasi laevadele, et koos teiste väeosadega Leningradi kaitsele asuda.

Tartu–Narva suunas võidelnud eesti rahvakaitseväe üksustest moodustati 19. augustil Leningradi oblastis Kotlõ linnas Narva Töölispolk, kes 20. kuni 27. augustini võitles Kingissepa linna kaitsel ja hiljem Kotlõ ning Oranienbaumi all.

Septembris ja oktoobris 1941 võtsid paljud rahvakaitseväelased osa Lääne-Eesti saarestiku ja Balti laevastiku Hanko baasi kaitsmisest. Saaremaal võttis Kuressaare (praegune Kingissepp) kaitselahingust maa- ja mereväeüksuste kõrval osa ka umbes -1500-meheline vabatahtlike väeosa.

Eesti NSV territooriumil loodi 1941. aasta suvel ka kaks Läti NSV rahvakaitseväe üksust, kes samuti võtsid osa meie vabariigi territooriumil peetud lahingutest. Neist üks, Läti Töölispolk, tegutses Tõrva-Türi-Tallinna ja teine Torma-Jõhvi-Narva suunas.

Eesti NSV rahvakaitseväe üksused likvideeriti 1941. aasta oktoobris, pärast seda, kui hitlerlikud väed olid meie vabariigi territooriumi okupeerinud. Leningradi jõudes astusid paljud eesti vabatahtlikud Nõukogude armeesse. Nõukogude tagalasse taandunud rahvakaitseväelased töötasid 1941. aasta lõpuni NSV Liidu siseoblastite tehastes, kolhoosides või sovhoosides. 1942. aasta algul, kui asuti Nõukogude armee eesti rahvuslike väekoondiste formeerimisele, läksid rahvakaitseväelased neisse väeosadesse.

Kõigest eespool öeldust selgub, kui võltsid on eesti fašistlike emigrantide väited, nagu poleks eesti rahvakaitseväe üksused 1941. aastal lahingutes midagi nimetamisväärset korda saatnud, Eesti sõjamehed kaitsesid ennastsalgavalt oma sotsialistlikku vabariiki ja hävitasid hulgaliselt hitlerlikke röövvallutajaid.

EKP K&V – Hävituspataljonid Laadi alla

ERSP Programm

[…] Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre. […]

EESTI RAHVUSLIKU SÕLTUMATUSE PARTEI
Põhikiri & Programm

[…]

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei
II SUURKOGU DEKLARATSIOON

Ida- ja Kesk-Euroopas on targanud uus rahvaste kevad. Varisevad valele ja vägivallale rajanevad režiimid, mida on 45 aastat koos hoidnud Nõukogude impeeriumi haare. Kriis on jõudnud impeeriumi südamikku. Selle lagunemine on muutunud pördumatuks. Eesti, Läti ja Leedu rahvaste jaoks on vabaduse ja õigluse taotluste võtmesonaks saanud 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakt. Selle inimvaenuliku imperialistliku tehingu avalikustamise ja hukkamõistmise nõue esitati Eestis esmakordselt 23. augustil 1987. a. Hirvepargis toimunud massimiitingul. Kurikuulsa pakti salaprotokollide avalikustamine paljastas 1939.-1940. aasta tehingute alusel Balti riikides kehtestatud režiimi nõrgima koha – tema ebaseaduslikkuse. Järgnenud kahe aasta jooksul pidid isegi okupatsioonivõimud möönma viiskümmend aastat tagasi tehtud vägivalda ja kuritegusid, Eesti okupeerimist ja seadusevastast liidendamist NSV Liiduga. Ometi ei ole tänini joutud peamiseni – Molotov-Ribbentropi pakti hukatuslike tagajärgede likvideerimise ja heastamiseni. Taunides vastu tahtmist aastakümneid vanu kuritegusid, pudavad vägivallavõimu tänapdevased kandjad nii Moskvas kui kohapeal jätkata kõnealuste kuritegude viljade kasutamist, andes neile vaid senisest seaduslikuma vormi. Samal vahemikul on täies ulatuses selgunud eesti rahva tahe 1940. aastal okupeeritud iseseisva rahvusriigi taastamiseks. Ent pole mõtet konelda õigusriigist ja suveräänsusest senikaua, kuni Eesti Vabariigi alalt pole välja viidud nõukogude okupatsiooniväed, likvideeritud kommunistliku partei diktatuuri tagav terroriaparaat ning moodustatud Eesti Vabariigi kodanike seaduslik esindus. Eesti edasist saatust saab rahvusliku enesemääramise muutumatul alusel otsustada üksnes põlisrahvas, tehes seda hirmust ja survest vabas õhkkonnas, erapooletu rahvusvahelise kontrolli all. Astudes vastu Molotov-Ribbentropi pakti 50.-ndale aastapäevale ei oota me tõe ja vabaduse kinkimist Moskvast. Mitte okupeeritud balti rahvad ei pea põhjendama ja õigustama oma iseseisvustaotlusi seda on neile rahvastele võlgu okupandid ja moraalselt ka rahvusvaheline avalikkus.

Iseseisvus on reaalselt võimalik taastada juba täna, alustades endist meie hirmude ületamise kaudu, sõltumatu omaalgatusliku mõtte ja tegutsemise alusel. Tekkinud on kümned iseseisvuse saared Eesti Kodanike Komiteed, kes moodustavad üle Eesti hargneva vabaduse saarestiku, taastatava Eesti Vabariigi alusmüüri. Sõltumatuse taastamise üritusega on liitunud ja liitumas kõik põhilised edumeelsed rahvuslikud jõud. Ühte koonduda saame aga seadusliku Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel, vältides okupatsioonivõimude poolt pakutavaid pettelahendusi. Iseseisev Eesti riik on mõeldav ainult väljaspool NSV Liidu piire. Sarnaselt 1918. aastale on taas lähenemas otsustav hetk. Eesti Vabariigi taastamine on möödapääsmatu. See on meie õigus ja kohus.

Tallinnas 20. augustil 1989. a.

EESTI RAHVUSLIKU SOLTUMATUSE PARTEI (ERSP) PROGRAMM

Iidsest ajast on eestlastel tulnud vastu astuda võõramaistele vallutajatele. Muistne vabadusvõitlus kestis viimsete vastupanujõududeni, kandudes labi orjuse aastasadade. Rahvuslik ärkamine XIX sajandil tõi rahva teadvusse iseolemise võimaluse, sillutades tee Eesti iseseisvumisele. 28. novembril 1917. a kuulutas Eesti Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis ja 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik. Võiduka Vabadussõja tulemusena oli Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920. a. Tartu rahulepinguga sunnitud tingimusteta ja igaveseks loobuma kõigist suveräänõigustest Eestile. 22 iseseisvusaastaga kujunes Eesti Vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt igati arenenud demokraatlike põhimõtetega rahvusriigiks. See soodustas eestlaste rahvuskultuuri vaba arengut ja tagas vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Rahva võimule rajatud parlamentaarse riigikorraga Eesti Vabariiki tunnustas kogu haritud maailm, Eesti Vabariik oli Rahvasteliidu täieõiguslik liige.

23. augustil 1939 solmitud kuritegeliku kokkuleppe (Molotov-Ribbentropi pakt) salajase lisaprotokolliga jagasid NSV Liidu ja Saksa Riigi diktaatorid Euroopa huvis fäärideks. NSV Liidu huvisfääri langenud Eestile surus Moskva jõuähvardusel peale nn sõjaväebaaside lepingu (28. sept. 1939), luues sellega sillapea Eesti okupeerimiseks ja annekteerimiseks. 17. juunil 1940 tungisid Punaarmee Üksused üle Eesti piiri ja okupeerisid maa. Vabariigi Valitsus kõrvaldati ametist ja iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast de facto, kuigi de jure Eesti Vabariik eksisteerib edasi. Anneksiooni tulemusel kaotas Eesti poliitilise ja majandusliku iseseisvuse, muutudes sisuliselt kolooniaks, mida juhib NSVL Liidu võimude määratud administratsioon. Enamik demokraatlikke riike ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist.

Eestlaste vastupanu anastajatele, mis on trotsinud okupatsioonivõimu vägivalda ja inimvaenulikku ideoloogiat, pole kunagi lakanud. See on avaldunud sõjaeelses ja -järgses relvastatud võitluses, põrandaalustes noorteorganisatsioonides ja võitlusrühmades, üksikisikute võitluses inimõiguste eest, üldrahvalikus vastupanus venestamisele ja sovetiseerimisele.

Vabadusvõitluse uue järgu avas 23. augustil 1987 Hirvepargis toimunud rahva meeleavaldus, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Esmakordselt tõstatus laiema avalikkuse ees Eesti okupeerimine. Oli avanenud reaalne väljavaade vabadusvõitluseks. 20. augustil 1988 loodi Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, koondamaks rahvuslikke jõude Eesti iseseisvuse taastamiseks.

I. ERSP TEGEVUSKAVA NSVL OKUPATSIOONI AJAL

ERSP põhieesmärk on sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi taastamine tegelikkuses (de facto). ERSP näeb selles eesti rahva eneseteostuse ainuvõimalikku teed.

1940. aasta NSV Liidu okupatsiooniga kehtestatud sõltuvus on eesti ajaloo suurim ja ohtlikem. Üheski rahvuse elulisi huve puudutavas küsimuses pole põlisrahval otsustamisõigust. Hoolimata välise surve näilisest lõdvenemisest puudub Eestil poliitiline, majanduslik ja kultuuriline suveräänsus. Jätkub okupatsioon, mis tugineb suurele okupatsiooniarmeele, KGB terroriaparaadile ja NLKP võimumonopolile, samuti võõra suurriigi majandusmonopolide peremehetsemisele. ERSP käsitab tänapäeva Eestit okupeeritud ja annekteeritud riigina ja ei pea ENSV valitsust ega Ülemnõukogu eesti rahva seaduslikuks esinduseks.

ERSP lahtub ajaloos kinnitust leidnud tõigast, et Eesti Vabariigi ja tema õigusliku valitsuse peavad okupeeritud territooriumil taastama eestlased ise, jätkates ja tõhustades 1940. aastast peale toimunud vabadusvõitlust ja pidades seda – nii palju kui see ERSP´st sõltub – rahumeelsete ja demokraatlike vahenditega. Moskva totalitaarsele kontrollile alluvate maade kogemused osutavad, et kommunistlik partei ei anna midagi käest vabatahtlikult. 1980. aastate II poole poliitilised järeleandmisedki pole sündinud valitseva kildkonna heast tahtest, vaid valitseva ideoloogia ja majanduse sügavaimast kriisist. Ühiskondlik elu on mõnevorra normaliseerunud ja demokratiseerunud eeskätt rahvuslik-demokraatlike jõudude survel, mida ei ole enam võimalik takistada seniste suurriiklike meetoditega.

Selles olukorras saab juba praegu okupatsiooni all – hakata iseseisvat Eestit taastama, arendades rahva omaalgatust ning puudes luua ehtsat kohalikku omavalitsust. Seetottu osaleb ERSP okupatsiooni jätkudes aktiivselt Eesti poliitilises elus sellisel määral, sellise taktika ja vahenditega, mida ta peab vajalikuks põhieesmärgi saavutamiseks. Ühtaegu lahtub ERSP tõdemusest, et totalitaarse ainuvõimu vastuseis iseseisvuspüüdlusele on visa. Kommunistliku partei juhtkond ja temaga seotud ringkonnad püüavad kõigi vahenditega rahvast iseseisvuse taastamiselt kõrvale juhtida, varjates oma diktatuuri jätkumist demokraatlike deklaratsioonide ja näilise suveräänsusega okupeeriva suurriigi raames.

Praeguses poliitilises situatsioonis, mida iseloomustab NSV Liidu kui valele ja vägivallale rajaneva impeeriumi üha kiirenev lagunemine ning ikestatud rahvaste tugevnev vabadusvõitlus, seab ERSP jargmised tegevusülesanded.

1 Rahvuse enesemääramise kõrgeima vormi – rahvusriigi taastamine de facto alates selle idee levitamisest ja kinnistamisest eestlaste ja rahvusrühmade teadvuses. Tähtis on kõigi eestlaste ühendamine kodumaal ja võõrsil, tagamaks rahvuse ja rahvuskultuuri terviklikkust ja elujõulisust. Eesti rahvas on taasiseseisvumiseks poliitiliselt küps. Rahvuslik sõltumatus on rahvuse säilimise ja arengu keskne tagatis.

ERSP taotleb, et NSV Liidu valitsus tunnistaks kehtetuks NSV Liidu ja Saksa Riigi 23. augustist 1939 ja 28. septembrist vahelised lepingud koos salaprotokollidega 1939 nende sõlmimise hetkest alates, mõistaks hukka NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale sunnitud sojaväebaaside lepingu 28. septembrist 1939 ning tunnistaks juunil 1940 toimunud Punaarmee sissetungi Eesti Vabariigi alale sõltumatu riigi sõjaliseks okupeerimiseks. Eesti ja NSV Liidu edasised vahekorrad tuleb rajada 1920. a. Tartu rahulepingu alusele.

2. ERSP nõuab ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni, Atlandi Harta jt rahvusvaheliste lepete täielikku ja tingimusteta rakendamist Eesti ja iga tema kodaniku suhtes, üldsuse informeerimist inimõiguste rikkumise juhtumeist ning resoluutsete sammude astumist kõikide meelsusvangide vabastamiseks ja täielikuks rehabiliteerimiseks.

ERSP nõuab okupatsioonivõimu kuritegude kuulutamist inimsusevastasteks. Ohvrite nimekirjad tuleb avalikustada ja nende mälestus jäädvustada. Repressioonide täideviijad tuleb välja selgitada, üldsusele teatavaks teha ja tuua nad avaliku ja sõltumatu ķohtu ette. NSV Liidu valitsus peab huvitama okupatsiooni läbi eesti rahvale ja kõigile kannatanuile tekitatud kahju. KGB kui NLKP võimumonopoli ja NSV Liidu okupatsiooni kuritegelik ja inimsusevastane organ tuleb Eestis kaotada. KGB arhiivid tuleb teha üldkasutatavaiks.

3. Ikestatud rahvaste vabadusvõitluse toetamine. NSV Liidu kui koloniaalimpeeriumi lagunemine on vältimatu. Katseid rahvuslikku vabastusliikumist veriselt maha suruda tuleb käsitleda kui inimsusevastast kuritegu. Meie ülesanne on seda selgeks teha inpeeriumi võimule ja maailma avalikkusele. Selleks on vaja luua tihe side ja arendada koostööd teiste vabadust taotlevate rahvaste organisatsioonide ja üksikisikutega.

4. Maailma avaliku arvamuse selline mõjutamine, et Lääne suurriikide majanduspoliitika ei pikendaks koloniaalimpeeriumi aqooniat ega töötaks vastu rahvaste vabadusvõitlusele. Toetame sellist lääneriikide poliitikat, mis seaks majandussuhete edendamise NSV Liiduga vahetusse sõltuvusse inimõiguste ja rahvuse enesemääramisõiguse rakendamisest.

5. Demokraatlike Ühenduste ning asutuste tekke ja vaba tegutsemise toetamine ja innustamine. ERSP näeb selles Eesti iseseisvuse taastamise eeldust. Mitme parteisüsteemi kehtestamine erakondade võrdõiguslikkuse ja sallivuse põhimõttel. Ehtsad majanduslikud ja poliitilised ümberkorraldused nõuavad vältimatult NLKP loobumist võimutäiusest. Praeguses poliitilises situatsioonis esineb ERSP opositsiooniparteina, tehes koostööd teiste Eesti iseseisvust taotlevate erakondade, liikumiste ja üksikisikutega. Lähemas väljavaates taotleb ERSP Ühiskonna vabastamist ühe võimu keskuse meelevallast, ühiskondliku pluralismi arendamist ja seadustamist. ERSP toetab iga rahumeelset ettevõtmist, mis nõrgestab koloniaalsüsteemi ning soodustab sõltumatuse algeid, kus tegutsevad end vabana tundvad iseseisvalt mõtlevad inimesed.

6. Osalemine Eesti kodanike Komiteede loomisel, kelle esmaseks ülesandeks on Eesti Vabariigi kodanike registreerimine ning Eesti Kongressi kui suveräänse rahva esinduskogu kokkukutsumine. Selline esinduskogu on pädev otsustama Eesti poliitilisi põhiküsimusi. See on meile ainuvõimaliku õigusriigi taastekke vältimatu eeltingimus. Rahvuse enesemääramisõigus ning Eesti Vabariigi jätkuv olemasolu ja tema tunnustatus de jure maaravad selle, et eesti rahva ja maa saatust voivad otsustada ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased.

7. Kiriku integreeriva osa tunnustamine Eesti ühiskonnas. Kirikul on asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks. ERSP seab endale ülesande saavutada tegelik usuvabadus ja kaotada ateismi eelisseisund, kutsub üles ususallivusele ja kõigi usuvoolude koostööle isiksuse ja ühiskonna täiustamiseks.

8. Kultuuri alal täieliku loominguvabaduse taotlemine, eesti kultuuri eelisarendamise ja ühtaegu kõigi rahvusrühmade kultuuri toetamine. Rahvuskultuur tuleb vabastada NLKP ideoloogilisest ja majanduslikust järelvalvest. ERSP nõuab takistamatut kultuurivahetust; Eesti olgu avatud nii Lääne kui Ida kultuuridele. Kultuuri arendamiseks peab riik andma rohkem raha.

Teadus tuleb vabastada marksismi-leninismi ideoloogilisest monopolist ning võimaldada kõikide teooriate ja maailmavaadete vôrdõiguslikkus; eelisareng olgu rahvusteadustel.

9. Hariduspoliitika humaniseerimine ja rahvusteaduste eelisõpetamine täielikus avatuses maailmakultuurile. Kaikidel haridus süsteemi tasandeil olgu õpetamisvormid mitmekesised. Kõrvuti riiklike koolidega peaksid tegutsema erakoolid. Lähitulevikus on tahtis mitmetahulise filosoofia, politoloogia, sotsioloogia ja psühholoogia õpetamine, ökoloogiline haridus, samuti Eesti ühiskonna arengu tõene käsitlus. Koolis olgu usundiõpetus. Kool kasvatagu sõltumatu maailmavaatega isiksusi. Tartu Ülikoolile ja teistele kõrgkoolidele tuleb anda autonoomia.

10. Sotsiaalpoliitika alal palga ja pensioni seadmine sõltuvusse avalikustamisele kuuluva elatustaseme indeksiga. Praegustes tingimustes peab riik tagama kodanikele inimväärse elatusmiinimumi. ERSP toetab sõltumatute ametiühingute loomist, mille ülesanne on õiglase töötasu ja töötingimuste kehtestamine ning tööandja ja töötaja suhete reguleerimine. Rahva tervis on praegu lubamatult halb – see on okupatsioonipoliitika otsene tulemus. Olukorra parandamiseks luua alternatiivne tervishoiutalitus ja paluda välisabi. ERSP pooldab Eesti Ühiskonna taastamist kodukesksena. Tuleb taas väärtustada naise kui ema ja võrdsustada kodune laste kasvatamine muu tasutava tööga. Tuleb heastada aastakümneid kestnud põliselanike diskrimineerimine korteripoliitikas. ERSP taotleb poliitiliselt ja ühiskondlikult ebaõiglaste privileegide kaotamist.

11. Noorsoopoliitikas kõlbelise kasvatuse asetamine kesksele kohale, perekonna väärtustamine, tema aineline ja sotsiaalne toetamine ja Laste õiguste deklaratsiooni realiseerimine. Majanduskriisist hoolimata tuleb leida riiklikke, ühiskondlikke ja eravahendeid tagamaks kõigile soovijaile võimalus omandada teadmisi (sh õppimine ja enesetäiendamine välismaa õppeasutustes) sõltumatult poliitilistest ja usulistest tõekspidamistest. Üliõpilase stipendium peab vastama elatusmiinimumile; nii üliõpilastele kui noortele perekondadele tuleb anda riiklikku laenu soodsatel tingimustel. ERSP toetab sõltumatute noorteühenduste loomist ja nende tegevust. Noorte kehalise ja kõlbelise tervise taastamisel peab ERSP oluliseks loomuliku kehakultuuri, looduslähedase eluviisi ning karskusliikumise arendamist.

12. Eesti majanduse rajamine objektiivsetele majandusseadustele ja vabastamine ideoloogilisest ja poliitilisest diktaadist. Okupatsioonivõimu pealesurutud monopolistlik röövmajandus ei ole suutnud rahuldada inimeste põhivajadusi, vaid on hävitanud normaalse majandusmehhanismi. ERSP nõuab sõjatööstuse likvideerimist ja tööstuse allutamist kohalikule juhtimisele. ERSP taotleb konkreetsete omandivormide yõrdõiguslikku paljusust ebamäärase “rahvaliku omandi” asemel. Tööjõupoliitika peab olema avalik. Tööjõu sissetoomine NSV Liidust tuleb täielikult lõpetada. Majandusliku iseseisvuse kavade (näiteks Isemajandava Eesti kava) püsiv edu on mõeldav üksnes poliitilise iseseisvuse tingimustes.

Pollumajandusliku suurtootmise monopoli lõpetamine, sovhooside ja kolhooside kaotamine. ERSP peab vajalikuks maareformi: maa tuleb tagastada põllumehele. ERSP käsitab talu parima põllumajandusvormina mahepõllunduse soodustamisega. Põllumajandussaaduste hinda kujundagu turg. ERSP toetab põllumajandussaaduste töötlemist kohapeal (maal).

Iseseisvuse puudumise rangimaid tagajärgi on Eesti joudmine ökoloogilise hävingu piirile. Eesti ökoloogilise tasakaalu taastamiseks tuleb täielikult välja ehitada puhastusseadmete võrk, mis viiks tööstusliku reostuse miinimumini. Vaja on koostada puhta vee, õhu ja pinnase loodus- ja energiavarude kasutamise pikaajaline plaan. Tähtis on avalikustada kõik keskkonna seisundit puudutavad andmed. Eesti energeetika on vaja muuta loodussäästlikuks. Ökoloogiliselt kahjulikud ettevõtted tuleb kaotada. Igasuguse majandustegevuse tähtsaim kriteerium peab olema ökoloogiline ohutus. Avada Eesti territoorium rahvusvaheliste keskkonnakaitseorganisatsioonide ekspertidele, kellega tuleb teha pidevat koostööd. ERSP on valmis aktiivseks vastupanuks, et tõkestada riiklike monopolide loodusvaenulikku tegevust. Nõuda NSVL valitsuselt Eesti loodusele tekitatud kahju hüvitamist.

13. Põlisrahvuse ülekaalu ja määrava osatähtsuse taastamine Eesti rahvastikus. Pikaajalise nõukogude genotsiidipoliitika avalikustamine, hukkamõistmine ja lõpetamine selle kõikides vormides. Vastutus kriitilise olukorra tekkimisel Eesti demograafilises situatsioonis tuleb asetada okupatsioonivõimudele. Tuleb lõpetada immigratsioon NSV Liidust. Ühtlasi on vajalik efektiivne remigratsioon, et Eesti elanikkonda rahvuslikult tasakaalustada ja luua kõigile rahvusrühmadele kindlustunne. Neile Eesti praegustele elanikele, kes ei taotle Eesti kodakondsust ega soovi ühendada oma tulevikku iseseisva Eestiga, on vaja luua inimväärne võimalus vabatahtlikult naasta oma kodumaale; luua majanduslikud võimalused kontaktis nende isikute päritolumaadega vastastikuse huvitatuse alusel. Seejuures on lubamatu teiste riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid sunniviisiliselt Eestist välja saata (v. a. kurjategijad).

14. NSV Liidu sõjavdebaaside likvideerimine ja okupatsioonivägede täielik väljaviimine Eestist. Nõuda okupatsioonivägede tekitatud kahju hüvitamist. Eesti kodanike sundajateenistus (k. a. kordusõppused) okupatsiooniarmees on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja tuleb lõpetada. ERSP peab üleminekuvormina vajalikuks kohalikele võimudele alluvate rahvusväeosade loomist ja ajateenistust Eesti territooriumil eesti keeles (tingimusel, et neid väeosi ei viida Eestist valja ega kasutata relvastamata tsiviilelanike vastu). Sojaväekohuslastele tuleb soovi korral võimaldada elukohajärgne tööteenistus Eestis. Üldhariduslik kool ja kõrgkool tuleb demilitariseerida. ERSP nouab, et: täielikult lõpetataks inimeste küüditamine tööle eluohtlikesse tsoonidesse (Tšernobol) kordusõppuste sildi all. ERSP toetab tuumavaba Põhjala loomise ideed ja Eesti kuulumist sellesse.

15. Suhtlemine välismaailmaga. ERSP lähtub tõigast, et eesti rahvas on oma õigusvastase seisundi tõttu allutatud ka rahvusvaheliselt jätkuvale diskrimineerimisele; selle tagajärjel on eiratud tema õigust kuuluda täieoigusliku liikmena ÜRO-sse ja Euroopa rahvaste perre ning võtta võrdväärsel alusel osa rahvaste ja riikide koostööst. Eesti suhtes pole siiani rakendatud 1941. a. Atlandi harta 3. artiklit, mille alusel demokraatlikud suurriigid kohustusid kaasa aitama II maailmasõja käigus suveräänsetest õigustest vägivaldselt ilma jäätud rahvaste sõltumatuse taastamisele. ERSP peab oma kohuseks tuua esile ja vahendada eesti rahva õigusi ja soove rahvusliku sõltumatuse taastamiseks ning Eesti õigusvastase okupeeritud seisundi maksimaalset avalikustamist rahvusvahelisel areenil. Eesti, Läti ja Leedu saatus ei ole NSV Liidu siseasi ega kitsalt regionaalne kusimus. Kolm surmaohus rahvast kujutavad endast püsivat põletikukollet Euroopa poliitilises organismis. Balti rahvaste iseseisvus- ja õigluse püüdluste toetamine on rahvusvahelise õhkkonna normaliseerimise, vaba ja ühtse Euroopa loomise, rahu ja julgeoleku saavutamise asendamatu osa.

Eesti Vabariigi taastamisel apelleerib ERSP oma tegevuses Lääne demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitika (NSV Liidu poolt Balti riikide anastamise mittetunnustamine) jätkumisele, üritades seda poliitikat aktualiseerida ja konkretiseerida.

Seoses Moskva impeeriumi lagunemisega ning Balti rahvaste iseseisvuspüüdluste selginemisega on ERSP seisukohal, et aeg on küps arutamaks märksa konkreetsemal kujul Eesti Vabariigi õiguste taastamist rahvusvaheliselt. Eesti taasiseseisvumine peaks olema ÜRO, Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, USA Kongressi jt jätkuva tähelepanu orbiidis. ERSP teeb sel eesmärgil koostööd Eesti, samuti Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide ja vastavate gruppidega. Balti probleemi lahendamise eeltingimus on nende territooriumide okupeeritud staatuse selge tunnistamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja ÜRO liikmesriikide poolt, Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide Balti riikide suhtes rakendamise poliitiline ja moraalne hukkamõistmine ÜRO Peaassambleel. Ühtlasi tuleb kavandada meetmed okupatsioonivägede väljaviimiseks ja võimaldada selle piirkonna põlisrahvastel tõeliselt vaba tahet avaldada.

ERSP peab otstarbekaks rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist (soovitavalt Euroopa julgeoleku ja koostustöösüsteemi raames) Balti riikides kehtiva okupatsiooni lõpetamise ja nende taasiseseisvumise küsimuste arutamiseks kõiqi asjast huvitatud riikide ja organisatsioonide (Eesti puhul Eesti Kongressi esindajate) osavotul.

Okupatsioonivägede valjaviimist Eestist võiks hõlbustada küsimuse lülitamine Euroopas vägede vastastikuse vähendamise läbirääkimistesse. See peaks olema loogiline jätk NSVL vägede evakueerimisele Afganistanist, Mongooliast ja Ida-Euroopa satelliitmaadest ning see vähendaks tunduvalt üleminekuperioodi rahvusvahelisi pingeid.

Samal eesmärgil peab ERSP oluliseks rahvusvaheliste, soovitavalt URO vaatlejate paigutamist Eestisse; see oleks iseseisvumise rahumeelsuse ja ohutuse tagatis. Ühtaegu tuleb teha poliitilisi ning õiquslikke ettevalmistusi ÜRO korravalvevägede võimalikuks rakendamiseks Eestis, et tagada põlisrahva hirmust ja poliitilisest survest vaba enesemääramise teostumine.

II. TAASISESEISVUVA EESTI VABARIIGI PIIRJOONI

Nentides Eesti Vabariigi edasikcstmist de jure peame silmas vabariiki, mis anastati NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. Eesti Vabariigi taastamist de facto Tartu rahu piires ei käsita me tagasipöördumisena 1939/40 aasta olukorda, vaid edasiminekuna tanapäeva arenenud riigi seisundi poole. Iseseisvuse taastamisel arvestame niihästi 1918-1940 omandatud riiklikke kogemusi kui ka praeguste arenenud väikeriikide poliitilist ja majandussüsteemi kujundamaks Eesti riigikorda ja ühiskonnaelu. ERSP votab Eesti Vabariigi rajamisest osa, kasutades kõiki parlamentaarse korra võimalusi. Eesti kodanike komiteede liikumise tulemusel kokku kutsutaval Eesti Kongressil taotleb ERSP Rahvuskogu valimisi, kes võtaks vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teised tähtseadused, lähtudes iseseisvusaegsetest põhiseadustest ning teistest Eesti Vabariigi seadustest. Eesti Kongress ja Rahvuskogu kui ainupadevad rahva esindajad teeksid oma iseseisva otsuse Eesti tuleviku kohta. Siinjuures esitame vaid mõned tulevase Eesti Vabariigi piirjooned, millest tahame lähtuda taasiseseisvumise alul. Meie ülesanne on edaspidi kavandada üksikasjalikumalt Eesti Vabariigi poliitilist ja sotsiaalset mudelit.

Eesti Vabariigi põhitunnuseid näeme järgmisena:

Eesti Vabariik on neutraalne blokivälline demokraatlik rahvusriik. Eestlastel on põhirahvusena võõrandamatud õigused sellel territooriumil. Eesti rahvust käsitame kogu maailmas ühtsena. Eesti territooriumil elavatele rahvusrümadele tagatakse inimõigused ja kultuurautonoomia. Neile kindlustatakse emakeele kasutamine ja võimaldatakse nende rahvuskultuuri igakülgne arendamine (koolid, teatrid, seltsid jm).

Eesti Vabariigi kodanikele on kindlustatud kõik poliitilised õigused ja vabadused, nad võivad vabalt ühineda organisatsioonidesse, sh ametiühingutesse ja erakondadesse, tingimusel, et ühendused tunnustavad Eesti Vabariiki ega ole mõne välisriigi erakonna allorganisatsioonid.

Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb parlamentarismile, kus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Täihtsamaid riigielu küsimusi otsustatakse rahvahääletuse teel rahvaalgatuse kaudu või parlamendi ettepanekul. Seadusandlikuks võimuks on rahva poolt otseselt valitud, soovitavalt sajaliikmeline Riigikogu. Riigikogus eelneb seaduseelnõule eksperthinnang. Täidesaatvat võimu teostab Riigivanem ja Vabariigi Valitsus. Riigivanem (president) valitakse otseselt rahva poolt. Tal on täpselt kindlaksmääratud tasakaalustavad võimupiirid rahva, Riigikoqu ja Vabariigi Valitsuse vahel, et välistada tema poliitilise tahte ainumääravust. Riigivanemal on Riigikogu laialisaatmise ja otseselt rahva poole pöördumise õigus. Vabariigi Valitsus on vastutav parlamendi ees. Kohtuvõimu sõltumatus kindlustatakse kohtunike valimise teel määramatuks ajaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus, kes vajaduse korral otsustab seaduse vastavuse põhiseadusele.

Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb kohalikule omavalitsusele, kel on laialdane autonoomia ja minimaalne sõltuvus keskvõimust. Otseselt rahva poolt valitud omavalitsuse esinduskogud tegutsevad demokraatlikul tasakaalustatud Võimujaotuse põhimõttel. Haldusüksusteks on vald, alev, linn ja maakond.

Majanduselus on eraomand (sh tootmisvahendeile) puutumatu; võimaldatud vaba ettevõtlus, samuti on kõigil õigus liituda aktsiaseltsidesse ja ühistuisse. Eesti Vabariigis on ka riiklik omand. Majandustegevust reguleerib vabaturg, kuid tarbe korral sekkub riik majandusellu seadustega rangelt sätestatud piires. Igasuguse majandustegevuse hindamise põhikriteerium on tulukus ja loodussäästlikkus. Riik väldib monopolistlike struktuuride teket ja soodustab keskkonnasobralikku väike- ja kesktööstust. Riik kontrollib väliskaubandust ja kehtestab enamsoodusrežiimi.

Eestis viiakse läbi maareform, mis võimalikkuse piires taastab iseseisvusaegse maaomandi, arvestades vahepeal väljakujunenud olukorda ja seda vastavalt reguleerides. Maareformi kaudu soodustab riik põllumajandust nii sise- kui välisturul. Riik hoolitseb, et asunikutalud muutuksid kiiresti tulusaks.

Eesti peab arenema kõrgtehnoloogiaga infoühiskonnaks, kus infotegevus on õiguslikult ja tehniliselt kõigile otstarbekohaselt kindlustatud.

Ükski elanike kiht ei tohi omada poliitiliselt ja sotsiaalselt ebaõiglasi privileege. Jõukus toob endaga kaasa vastutuse kehvemal järjel olijate ees. Riik ergutab otstarbekat tööhõivet. Tööaja pikkus kehtestatakse seadusega (see ei tohiks ületada 35 tundi nädalas). Riik jälgib sotsiaalse õigluse printsiibil tööandja ja töövõtja suhteid. Seadusega garanteeritakse ametiühingute õigused. Tagatakse pärimisõigus.

Sotsiaalhooldus võimaldab haigeile, vanureile ja invaliididele elatusmiinimumi ning inimväärsed elutingimused. Sotsiaalhoolduses osalevad kõik elanikkonna kihid.

Eesti Vabariigi maksusüsteemis arvestatakse optimaalselt sotsiaalset õiglust. Pannakse kehtima progressiivne tulumaks, kusjuures maksud ei tohi muutuda majandust pidurdavaks teguriks.

Keskkonnakaitses kehtestatakse Eestis riiklik kontroll. Õhu, maa ja vee puhtus on tähtsam kui tootmishuvid. Riik ja Ühiskond soodustavad loodussõbralikku elu- ja mõtteviisi.

Kogu Eesti Vabariigi sisepoliitika olgu suunatud kodaniku, isiku, rahvuse ja koigi rahvusrühmade maksimaalsele kaitsele ja arengule. Riik on kodaniku jaoks, mitte vastupidi. Kodu ja perekond on ühiskondliku elu alus. Iga kodaniku kodu on puutumatu.

Eesti Vabariik teostab aktiivset välispoliitikat võrdiquslikul alusel ja arendab sõbralikke suhteid esmajoones demokraatlike riikidega. Eesti Vabariik ei osale üheski sõjalises blokis ja jääb sõja korral erapooletuks (kuid ta võib olla mõne teise riigiga kaitselepingus). Eesti Vabariik osaleb ÜRO´s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning Euroopa ja eriti Põhjamaade integratsioonis. Ta taotleb koostööd Baltoskandias ja tihedaid sidemeid Balti riikide vahel. Eesti Vabariik peab oma rahvuslike huvide seisukohalt oluliseks normaalseid ja mõlemapoolselt kasulikke suhteid Vene riigiga.

Riigikaitseks moodustatakse Eesti Vabariigis kaitsevägi, mis on Riigivanema, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kontrolli all. Kedagi ei sunnita sõjaväeteenistusse vastuolus tema südametunnistusega.

Riigi tähtis eesmärk on kultuuri arendamine, toetamine ja kättesaadavaks tegemine. Eesti rahvuskultuur on Eesti Vabariigis prioriteetne, kuid eelnimetatud eesmärgi täitmine arvestab koigi rahvusrühmade kultuuri ja alakultuure. Eesti püsib avatuna nii Lääne kui Ida kultuuridele ja selleks olqu maksimaalsed võimalused. Riik osaleb Eesti kultuuri tutvustamisel välismaal. Kultuuri arenguks olgu võrdsed võimalused kogu Eesti alal, nii linnas kui maal. Piirkondlikuks kultuuriüksuseks kihelkond. Eestis on täielik loomevabadus. Riik toetab kõigiti teadusi ja kunste. Eesti Teaduste Akadeemia on autonoomne.

Hariduspoliitika põhineb üliopilase iseseisvusel ning inimeste võimete ja oskuste väärtustamisel, haridus kohandatakse lapse ja noore individuaalsusele. Üldharidus on maksuta ja kohustuslik. Kõigile soovijatele võimaldatakse kõrgharidus kodumaal. Riik soodustab ka õpinguid välismaal. Tartu Ülikoolil ja teistel kõrgkoolidel on autonoomia.

Arendatakse välja pidevharidussusteem, et inimene õpiks elu aeg vastavalt võimetele ja kohustustele. Iga inimene peaks saama hariduse, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid perekonnas, isiksuse teostamisel ja kodanikuna.

Omariiklus on rahvuse enesemääramisõiguse korgeim vorm. ERSP on veendunud, et see on iga teadliku eestlase südamesoov. Selles veendumuses jätkab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei vääramatult riikliku iseseisvumise poliitikat, kutsudes kõiki kodanikke aktiivselt vabaduse poole pürgima. Rõhutud rahvus muutub rahvusvahelise õiguse subjektiks vaid siis, kui ta võitleb oma vabaduse eest. Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre.

Tallinnas 20. augustil 1989

ERSP Deklar PK ja Programm Laadi alla

Okupatsioonikahjudest

Okupatsioonikahjudest: Saksa okupatsiooni ajal tekitatud kahjude ja kaotuste osas vahetasid Saksamaa Liitvabariik ja Eesti Vabariik 1995. aasta suvel noote. Saksamaa Liitvabariik kohustus maksma Eesti Vabariigile „humanitaarsetel kaalutlustel“ kaks miljonit Saksa marka Eesti Vabariigi sotsiaalasutuste jaoks.

Okupatsioonikahjusid on mitut liiki. Korvamatud on inimkaotused, mis tulenesid Nõukogude Liidu okupatsioonirežiimi aluseks olnud kommunistlikust ideoloogiast eesmärgiga kõrvaldada nii Eesti ühiskonna eliit – poliitikud, riigiametnikud, majandustegelased, põllumehed, haritlased jt – , aga ka hulk inimesi kas nende Nõukogude-vastase meelsuse või „sotsiaalselt ohtlikuks
elemendiks“ klassifitseerimise põhjendusel. Neile lisanduvad Saksa okupatsiooni ajal aastattel 1941–1944 rassilistel ja ideoloogilistel põhjustel mõrvatud, aga ka Saksamaa koonduslaagritesse saadetud Eesti inimesed. Alates 1944. aastast Nõukogude repressioonid jätkusid, ohvrite nimekirja lisandusid relvastatud vastupanuliikumise liikmed ja nende perekonnaliikmed, samuti
isikud, keda süüdistati väidetavas või tegelikus koostöös Saksa okupatsioonivõimudega aastatel 1941–1944 olenemata koostöö iseloomust. Absoluutse enamuse inimkaotustest kandis Eesti aastatel 1940–1953, kuid nn Nõukogude-vastase tegevuse eest, mis oli enamasti suunatud Nõukogude okupatsiooni lõpetamisele ja Eesti iseseisvuse taastamisele, vangistati inimesi kuni NSV Liidu okupatsiooni lõpuni.

[….]

Saksa okupatsiooni ajal tekitatud kahjude ja kaotuste osas vahetasid Saksamaa Liitvabariik ja Eesti Vabariik 1995. aasta suvel noote. Saksamaa Liitvabariik kohustus maksma Eesti Vabariigile „humanitaarsetel kaalutlustel“ kaks miljonit Saksa marka Eesti Vabariigi sotsiaalasutuste jaoks.
Saksamaa Liitvabariigi valitsus luges selle summa tasumisega kõik natsionaalsotsialistlikest tagakiusamismeetmetest tulenevad Eesti Vabariigi kodanike nõuded lahendatuks ning Eesti Vabariigi valitsus nõustus selle ettepanekuga.

Durch den Beitrag der Regierung der Bundesrepublik Deutschland gelten alle Forderungen von Staatsangehörigen der Republik Estland aufgrund von NS-Verfolgungsmaßnahmen als erledigt, Staatssekretär des Auswärtigen Amts Dr. Hans-Friedrich von Ploetz, der Botschafter der Republik Estland
Tiit Matsulevitš, noot, Eesti Vabariigi Suursaatkond, 22. juuni 1995, Välisministeeriumi arhiiv

Loe lisaks: Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide tegevusest põhjustatud kahjude uurimisega seotud küsimuste selgitamise komisjon

42 aastat Balti Apellist, 82 aastat MRP-st

Enn Tarto: Kui me Tartus panime Mart Nikluse ja leedulaste Antanas Terleckase ja Julius Sausnauskasega kokku 4-leheküljelise pöördumise, siis oli meid toetamas 45 Baltimaade vabaduse eest seisjat. Neli eestlast, kuus lätlast ja 35 leedulast, keda üldsus pidas lollideks. 25 aasta eest oli meid 45 lolli, 15 aasta eest seisis Balti ketis üle kahe miljoni “lolli”.

23.08.1979.a Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäeval, saatsid neljakümmend viis Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO Peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksamaa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov. Märgukiri koostati 1979. aasta augustis Leedu ja Eesti vabadusvõitlejate Antanas Terleckase, Julius Sausnauskase, Enn Tarto ja Mart Nikluse koostööna viimase kodus Tartus Vikerkaare tänav 25. Teksti vene keelde tõlkimisel ja keelelisel toimetamisel oli abiks akadeemik Juri Lotmani õpilane professor Ljubov Kisseljova.

See oli esmakordne juhtum okupeeritud Eestis, kus inimesed olid poliitilisele nõudmisele teadlikult alla kirjutanud. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud. Balti apellile alla kirjutanud Eesti kodanikest algas ka Eestis avalike dissidentide ajajärk.

Balti apell ning sellele järgnenud Hirvepargi miiting ja Balti kett valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise.

Balti apell andis ränga hoobi Nõukogude propagandamasinale. NSV Liit eitas aastakümneid pakti salaprotokollide olemasolu, kuigi need olid Nürnbergi kohtuprotsessidel avalikuks tulnud. Nõukogude propaganda väitis ka, et Eesti, Läti ja Leedu läksid 1940. aastal vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd teadvustati uuesti, et Baltimaade riikliku iseseisvuse kaotamises oli süüdi NSV Liidu ja Saksamaa salasobing.

Kuigi enamikku allakirjutanuist tabasid hiljem okupatsioonivõimude repressioonid: ülekuulamised, läbiotsimised, arreteerimised ja vangistus, saavutas Balti apell taotletud eesmärgi, äratades välismaal tähelepanu Baltimaade jätkuvale ebaseaduslikule okupatsioonile ja anneksioonile ning andes kogu maailmale ja Moskvale teada, et Balti rahvad ei ole neile osaks saanud ülekohtuse olukorraga leppinud.

Balti apell innustas Baltimaade pagulasi korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.

Balti apell oli esimene ühisavaldus, mis tuli otse kohapealt. Kui apell läände jõudis, edastas Baltimaade noorte pagulaste organisatsioon BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ÜRO Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Balti apellile reageeris Euroopa Parlament. Otto von Habsburgi algatatud Euroopa Parlamendi “Resolutsioon olukorra kohta Eestis, Lätis ja Leedus” 13. jaanuarist 1983 toetas märgukirjas esitatud nõudmisi. 1987. aastal kinnitas seda Euroopa Nõukogu. Mõlemad otsused valmistasid teed Balti riikide vastuvõtmiseks ÜRO liikmeteks 1991. aastal.

Eesti Sõjamuuseum: Metsavennad

Eesti Sõjamuuseum – Metsavennad:
See oli aeg, kus öösel valitses “Eesti Vabariik”, päeval funktsioneeris nõukogude administratsioon. …

Avaldatud Eesti Sõjamuuseumi poolt

“Kui peaksin langema, su eest mu isamaa
kas ausas võitluses või relvata,
siis teadke sõbrad kõik, mu hinge viimne hõik:
te kätte tasuge mu elu eest”
Paul Randmaa metsavendade salga hümnist, 1949

Üldist

1970-ndate lõpul hüppas ameeriklaste poole üle kõrge N. Liidu julgeoleku-ohvitser. USA vastavad asutused küsitlesid meest tavapärasel viisil pikalt ja põhjalikult. Üks huvitavamaid seiku oli kirjeldus ärahüppaja karjääri väidetavalt kõige raskemast perioodist. Nimelt olevat ta 1940-ndate lõpul noore ohvitserina pidanud Võrumaal eesti metsavendadega sõdima. Mees kirjeldas oma vaatevinklist olukorda, mis ümbritses vene tšekiste ja sisevägede sõdureid, kes tollal Eesti maapiirkondades tegutsesid. Rääkis metsades ja öösel külades valitsenud eluohtlikust seisukorrast. Kirjeldas lahinguid metsavendadega, muuhulgas ka kuulsat rongiröövi, mille nagu nüüd teame, pani toime Johannes Heeska kõigest kuue mehega. Mida tšekist ei kirjeldanud, oli julgeolekumeeste käitumine selles sõjas. Palju ei olnud juttu külade tsiviilelanike terroriseerimisest. Rääkimata pidevatest arreteerimistest, ülekuulamistest peksu abil, värbamisüritustest ja küllalt tihti ka edukatest värbamistest.

N. Liidu julgeolekuorganite põhitegevus Eesti maakondades oli maa taasokupeerimisest 1944. aasta sügisel kuni umbes 1953. aastani võitlus relvastatud vastupanuga okupatsioonirežiimile. 40ndate lõpu poliitilise olukorra Eestis ja asjaolud, kuidas selline olukord tekkis, võttis üsna täpselt kokku tollane ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm oma sõnavõtus EKP viiendal kongressil. Ettekanne peeti jõulu esimesel pühal 1948. On märkimisväärne, kui selge üldine arusaam okupantidel endil Eesti toimuvast oli:

Me [s.o. N. Liidu julgeolekuorganid – E.K.] võisime juba alates 1943. aastast jälgida Eestis natsionalistlike gruppide tekkimist, milliste ülesandeks oli abistada inglise-ameerika grupeeringut. Kui toimus eestlaste mobiliseerimine saksa sõjaväkke, siis nemad püüdsid saksa armees teenimisest kõrvale hoiduda, säilitada elavjõudu otsustavaks võitluseks pärast sakslaste purustamist, kusjuures see otsustav võitlus pidi aset leidma Nõukogude Liidu ja inglise-ameerika bloki vahel. Säilinud jõud pidid selles võitluses relvadega käes välja astuma inglise-ameerika poolel. Tuleb otse öelda, et 1944. aastal need grupeeringud ühinesid üle-eestiliseks Rahvuskomiteeks. Rahvuskomitee formeeris ka uue Eesti Kodanliku Valitsuse, mille etteotsa pidi astuma prof. Uluots, ning jaotas ministriportfellid. Oli koostatud ka Eesti iseseisvaks kuulutamise manifest. Nende arvates pidi kõik see toimuma järgnevalt: sakslaste lahkudes pidid relvastatud natsionalistlikud elemendid haarama enda kätte raadiojaama ja teatama sealt kogu maailmale, et on loodud uus vabariik, mis teeb nõukogude valitsusele ja vägedele ettepaneku peatada edasitung ja asuda temaga läbirääkimistesse….Natsionalistlikele elementidele linnades me andsime tugeva löögi. Rahvuskomitee, mis koosnes linnade kodanlikust intelligentsist ja endistest kodanlike parteide liikmetest, likvideeriti. Kuid maal, kus on kergem varjuda, on veel palju natsionalistlikke elemente, kellel esineb püüdeid ühineda maakondlikeks ja isegi vabariiklikeks formeeringuteks. Meil õnnestus oma senise tegevuse jooksul likvideerida mitmeid sääraseid organisatsioone, kus üksikud grupeeringud juba tahtsid ühineda ühiseks tegevuseks mitme maakonna ulatuses. Oli ka üks ühendus kogu vabariigi ulatuses….See organisatsioon RVL, mida juhtisid endised SS ohvitserid, seadis eesmärgiks võitluse nõukogude võimu vastu, selleks et taastada kodanlik Eesti Vabariik. ..Kõigi nende bandiitlike gruppide eesmärgiks oli kahjustada nõukogude võimu.

Siinjuures on oluline ära märkida mõned põhimõttelised asjaolud, mis on käsitlustes Eesti taasokupeerimisest sageli kõrvale jäänud.

Esiteks, relvastatud vastupanu vene teisele okupatsioonile kasvas otseselt välja katsest taastada Eesti Vabariik sakslaste lahkumise ja venelaste sissetungi vahelisel ajal.

Teiseks, relvastatud vastupanu eesmärgiks oli kaasaaitamine Eesti Vabariigi taastamisele ja võitlus okupatsioonivõimu vastu.

Kolmandaks, relvastatud vastupanu käsitles N. Liidu okupatsiooni ning selle võimuorganite tegevust Eesti territooriumil ebaseaduslikena ning suhtus neisse kui riiklikesse kurjategijatesse.

Neljandaks, N. Liidu võimudel oli selge arusaam metsavendade võitluse eesmärkidest ja selle poliitilisest iseloomust. Nii metsavennad kui julgeolekuorganid käsitlesid toimuvat sõja või vähemalt võitlusena nõukogude võimu ja okupatsiooni kinnistamise poolt või vastu.

Viiendaks, relvastatud vastupanu põhilootus olid lääneliitlaste abil. Eesti Vabariigi edasitegutsevad diplomaatilised esindused kui ainsad seadusliku riigivõimu asutused ning Eesti eksiilvalitsus käsitlesid relvastatud vastupanu Eesti territooriumil vabadusvõitlusena. Metsavennad olid teadlikud, et lääneriigid ei ole Eesti okupeerimist tunnustanud ning juriidiliselt Eesti Vabariik eksisteerib.

Seetõttu tuleb metsavendlust käsitleda eelkõige laiemas, juba 1940. aastal alanud Eesti iseseisvuse taastamise eest peetud võitluse ning okupatsioonidele vastupanu osutamise kontekstis. Metsavendlus on selle vastupanu üks, tõenäoselt kõige ennastsalgavam ja traagilisem etapp. Eesti iseseisvuse taastamise seisukohalt paikneb relvastatud vastupanu vabadusvõitluse muude nähtuste seas üliolulisel kohal, muutes õigustatumaks ja põhjendatumaks juriidilise järjepidevuse hoidmise, diplomaatiliste esinduste tegevuse, väliseestlaste organisatsioonide töö, dissidentluse, koolinoorte organisatsioonide tegevuse ning lõpuks muinsuskaitseliikumise, Eesti Komiteede tegevuse ja laulava revolutsiooninigi.

Metsavendluse algus

Esimene katse organiseerida üle-eestiline relvastatud vastupanuorganisatsioon tehti Tiefi valitsusele truudust vandunud Haukka luuregrupi meeste poolt 1944. aasta sügisel. Täpselt nagu Boris Kumm kirjeldas, alustasid nad tegevust sakslaste taandumise eel ja seadsid eesmärgiks luua vastupanukeskus igas maakonnas. Plaani järgi pidi maakondades loodama nn. partisanide pataljonid, mis oleks teostanud terroriakte nõukogude asutuste ja aktivistide vastu, kogunud informatsiooni ja oodanud aega üleriigilise ülestõusu korraldamiseks. Viimane pidanuks esialgsete kavade järgi toimuma liitlaste ja Venemaa vahelise sõja puhkemise järel. Vene julgeolekuorganid suunasid oma tegevuse põhirõhu kohe septembri lõpul Tiefi valitsuse ja sellega seotud isikute leidmisele ja likvideerimisele. Tiefi valitsuse ja Rahvuskomitee liikmete arreteerimisotsus oli neil valmis juba enne Eestisse sisse tungimist – kui uskuda Kummi siis juba 1943. aastal. Igatahes on NKVD 1944. a. sügise operatiivaruannetes Moskvasse “Eesti uue Kodanliku Valitsuse” jälitamisel ja arreteerimisel kõige olulisem koht. On tähelepanuväärne, et jutumärgid ilmuvad neis aruannetes sõna valitsus ümber alles pärast kõigi selle liikmete arreteerimist

Otseselt Tiefi valitsuse relvastatud toetajaid jõudis koguneda vähe. Olid Haukka mehed. Oli Pitka, kes suutis küll septembri kolmandal nädalal trükkida taotlusankeedid oma löögiüksusse astumiseks ja sinna mõnisada meest vastu võtta, ka venelastega mõned lahingud lüüa, kuid relvi oli neil vähe ja esialgu puudus ka väljaõppinud meeskond.

Soomepoisid olid juba 1943 aastal vandunud Eesti suursaadiku kui seaduslikule riigivõimu esindaja juures truudust Eesti Vabariigile. Enam kui 2000 välihallis meest jõudsid 18. augustil tõesti koju, et idast sissetungivale vaenlasele vastu astuda. Kahjuks ei suutnud sakslased ka kaotajatena aduda, et eestlased sõdivad nende kõrval ainult selleks, et oma iseseisvust päästa. Soomepoisid jagati mitmeks osaks ja pooled neist jäeti relvastamata. Ometi jõudis osa rindele ning need , kes sakslaste taandumise järel paigale jäid muutusid automaatselt Eesti vabariigi sõduriteks.

Suurem osa sõdivatest eestlastest oli 44 aasta septembris saksa armee alluvuses. Juba veebruarist Eesti piiridel rinnet hoidnud, aasta jooksul siia juurde toodud ning kohapeal formeeritud Eesti väeosades oli sügiseks tõenäoselt ca 60 000 meest. Nad olid kuid kuulanud sakslaste lubadusi, et Eestit maha ei jäeta. Paljud olid relva kätte võtnud alles pärast viimase seadusliku peaministri üleskutset. Enamus tahtis koju, kuid mõistis, et venelaste tulekul on see pea võimatu. Paljud taandusid koos sakslastega, paljud jäid rindest maha. Viimaste hulgas tekkis kohe rühmi, mis otsustas, et nende jaoks pole sõda lõppenud. Mõned ühinesid Pitkaga, mõned asusid ise tegevusse. Paljud varjusid niisama. Neid, kes koju läksid, hakkasid venelased järk-järgult arreteerima. Selle tulemusel metsaminek tihenes. Algas sissisõja esimene etapp.

1944-45

Relvastatud vastupanu esimene periood jääb aega, mil Euroopas jätkus sõda. Eestis alustasid venelased küll pärast rinde üleminekut koheselt enamliku okupatsioonivõimu kehtestamist, ent kuni sõja lõpuni oli neil siiski suured jõud koondatud rindele. Julgeolek alustas loomulikult hoogsat tegevust. Juba enne rinde Eestisse jõudmist olid Kumm ja tema sellid koostanud nimekirjad isikuist, kes tuleb arreteerida juhul kui nad on Eestisse jäänud. Sakslaste poolt mahajäänud (jäetud?) dokumentidest saadi nendesse nimekirjadesse olulist täiendust. Üsna ruttu oli ka eestlastele selge, et venelaste käes on suur osa Kaitseliidu ja Omakaitse liikmete nimekirju. Laias laastus muutusid need NKVD jaoks arreteeritavate nimekirjadeks. Juba esimesed punavõimu nädalad näitasid, et kartma peavad kõik, aga eriti need kes on Punaarmee vastu sõdinud või olnud Omakaitses või Kaitseliidus. (Poliitilise ja majandusliku eliidi tõenäone saatus nõukogude ühiskonnas, oli kõigile teada juba 1940-41 aasta vene okupatsioonist). Eelpoolloetletuile lisandus veel üks grupp – nimelt mobilisatsiooniealised mehed, sest venelased alustasid kohe peale rinde üleminekut sundmobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni eest metsa minek muutus massiliseks.

Ülaltoodud kontingendi hulgast pärines esimeste sõjajärgsete metsavendade enamik. Arvati, et pärast Saksamaa lüüasaamist leiavad Lääneriigid tee Eesti vabastamiseks venelastest. Usuti Atlandi Harta põhimõtete kehtivusse .Taheti olla valmis ajaks kui tekib rahvusvaheline kontekst venelaste väljalöömiseks. Paljud mäletasid hästi 1941. aasta suve, mil suur osa Eetsist puhastati venelastest enne sakslaste saabumist. Nüüd kujutleti sarnase olukorra kordumist, ainult lääneliitlastega sakslaste asemel.

Esimesel okupatsioonitalvel ei olnud metsavennad liiga aktiivsed. Keskenduti varjumisele, relvastumisele ja valmistumisele Saksamaa lüüasaamise järel oodatavasti algavaks uueks sõjaks Venemaaga. Mõistagi toimus ka lahinguid ja kokkupõrkeid julgeolekuga, kuid enamasti olid need esialgu julgeoleku initsieeritud. Linnas ja külades sagenevate arreteerimistega, eriti endiste Omakaitselaste, politseinike ja valdade administratsiooni liikmete hulgas, hakkas aga kevade poole üha rohkem pinge tõusma. Samas olid nii metsavennad kui tavalised inimesed veel küllalt julged. Konspiratsioonireeglitest ei peetud kinni ja metsavendade elukohad ning toetajad olid külades sageli laialt teada. Seetõttu kandsid metsavennad just esimesel okupatsioonitalvel väga ränki kaotusi. Vigadest õpiti aga kiiresti.

Metsavendade arvu esimesel vene aastal on rakse hinnata .Vahetult venelaste sissetungi järel oli metsadesse jäänud pataljonide kaupa mehi. Seis oli väga segane. Mahajäänud sakslased üritasid läände jõuda, eestlased pidid otsustama, mida edasi teha. Enamik Eestisse jäänuist üritas kõigepealt koju pääseda ja siis otsustada. Kõik said aru, et lihtsalt see lugu ei lõpe. Võib arvata, et kohe 1944. aasta hilissügisel, esimese selginemise järel, jäi metsadesse umbes 15-20 000 meest. Võib ka arvata, et esimesel metsavendluse perioodil jäi see arv umbes samaks, kuigi kontingent vaheldus. Paljud legaliseerusid edukalt või ebaedukalt, paljud pagesid arreteerimise või mobilisatsiooni eest, ka kättemaksusoovist metsa.

1945 kevad – märts 1949

Sõja viimasel kuul on märgatav metsavendade aktiivsuse tõus. Arhiivides leidub üsna palju maakohtade parteikomiteede kirjeldusi olukorrast, kus kurdetakse, et “vaenulikud elemendid” on aktiviseerunud. Näiteks kirjutab Pärnumaa parteisekretär Ovsjannikov 24. aprillil 1945 Tallinnasse, et metsavennad tegutsevad aktiivselt. Sm. sekretär kurdab, et Tihemetsa vallas on telefonipostidele kleebitud lendlehed tekstiga:

“Surm bolševikele ja halastamatuile punaarmeelastele!”
Üleskutse.
Eestlased! Teie, kes Te olete tõelised eestlased, ärge olge nii passiivsed! Ärge laske bolševikel end küüditada ja arreteerida! Hoiduge sellest igal võimalusel kõrvale! Mehed! Need, kes tõeliselt armastavad meie väikest Kodumaad, minge metsadesse, et oleks võimalik luua kaitsejõudu bolševike kui röövlite vastu! Metsavennad! Pidage omavahel hoolikalt sidet, et oleks õigel hetkel võimalus välja astuda Kodumaa kaitseks!
Elagu varsti vabaks saav Eesti!
Rohelise leegioni väljaanne.
Staabiülema eest…..

Samal kuul kurdab Pärnu parteikomitee, et maakonna 355-st kutsealusest on mobilisatsioonipunkti ilmunud 35. EKP Keskkomitee aruanne 4. juunist 1945 kirjeldab olukorda Järvamaal, Võrumaal ja Pärnumaal, kus kõikjal nõukogude aktiiv tunneb end ebakindlalt. Metsavendade kohta öeldakse, et
“…nad sooritavad kallaletunge võimu esindajatele, rahvamajadele, põletavad maju, eeskätt uusmaasaajatel, röövivad külasid, peksavad külavolinikke, saadavad ähvarduskirju ja ajavad ära loomi. Väinjärve vallas oli piiritulpadele kleebitud käsitsi kirjutatud ja Kaaruksi allkirjaga “Rohelise pataljoni” üleskutseid järgmise sisuga:
1) Kaaruksi “Roheline pataljon” vajab ja võtab vastu mehi vanuses 16-45 aastat.
2) Mundri, relvastuse ja toiduga kindlustatakse kohapeal.
3) Au ning ülendamine auastmes on kindlustatud. Palk on erakordselt hea.”

Aruande lõpus nenditakse, et
“külades levitatakse kuuldusi, et varsti tuleb teine võim ja siis näitame kommunistidele …. Valdades oodatakse millal algab sõda.”

1945.a. kevadest alates leidub KGB ja EKP arhiivides sagedasi teateid tšekistide, punaarmeelaste, partorgide, komsorgide, miilitsate, hävituspataljonlaste ja koputajate tapmistest metsavendade poolt. Alanud oli aktiivne vastupanu okupatsioonile.

Paralleelselt metsavendade aktiviseerumisega tugevdas okupatsioonivõim meetmeid nende perekondade ja abistajate vastu. Talusid ja vara hakati konfiskeerima, abistajaid arreteerima, peksma ja üle kuulama. Samuti alustab NKVD tõsiselt agentide värbamist külaelanike hulgast, et saada informatsiooni metsavendade gruppide asukohtade ja liikmeskonna kohta.

Võitlusse metsavendadega rakendati lisaks julgeolekule ja sõjaväe eriüksustele ka põhiliselt kohalikust kollaborantide aktiivist, uusmaasaajatest ja lumpenist kokku pandud nn. banditismi hävitamise pataljonid. Viimased siiski metsavendadele võrdväärseks vastaseks ei kujunenud ning sissõja okupatsioonivõimude poolseks põhijõuks jäid julgeolekuüksused ja sisevägede üksused. Hävituspataljonid olid samas kõvasti ametis külaelanike ahistamise ja sageli ka röövimisega läbiotsimise sildi all.

Eesti maapiirkondades kujunes olukord, mida endine metsavend Olaf Tammark kirjeldab järgnevalt:

….1945 a. kevadel algas massiline arreteerimine. Juba sügisel oli üksikuid, peamiselt endisi omakaitseorganisatsiooni liikmeid arreteeritud, neist aga mitmed nagu teiste rahustamiseks tagasi koju lastud. Nüüd kevadel algas aga plaanikindel omakaitselaste arreteerimine. NKVD operatiivgrupid “töötasid” öösiti, võttes mehi talust tallu liikudes külade kaupa vangi. Mõned said õigeaegselt pakku ja ühinesid velledega metsas.
Algasid metsavendade vastuaktsioonid, millele NKVD ja sõjavägi vastas haarangutega metsataludes, harvemini metsas.
Rahvas muutus ettevaatlikuks. Kodurahvas eelistas ka magada väljaspool eluhoonet, peidukohtades või isegi metsas. Mõned kolisid eemale kodust, otsides tööd võõras ümbruses.
Metsavendade vastuaktsioonid tabasid esijärjekorras vihatud miilitsat, täitevkomitee tegelasi ja ka üksikuid aktiviste-kommuniste külades. Hirm metsavendade ees ajas neidki kodust välja põhukuhja või küüni magama.
See oli aeg, kus öösel valitses “Eesti Vabariik”, päeval funktsioneeris nõukogude administratsioon.

Metsavendade tegevuse oluliseks lähemaks eesmärgiks sai kaitsta ja abistada oma legaalselt elavaid omakseid ja abistajaid. Objektiivselt tähendas see Eesti külaühiskonna hävitamise takistamist

1945.aasta suvi ja sügis oli metsavendlusele nii ütelda tuleristsete aeg. Rindesõjast tulnud mehed ei olnud metsasõjaga harjunud. Sageli juhtus, et rindel osavate taktikutena silma paistnud ohvitserid sattusid metsas raskustesse. Ohvreid oli palju. Julgeolek muutus suvel eriti julmaks, üle Eesti toimus NKVD operatsioone, kus metsavendade kõrval tapeti tsiviilelanikke. Näiteks 5. juunil 1945 ründas julgeolekuüksus Virumaal Undla vallas toimuvat sünnipäevapidu, kus piduliste hulgas olnud metsavendade kõrval langes 7 tütarlast.

Samas oli initsiatiiv ja kontroll olukorra üle paljudes maapiirkondades metsavendade käes. Maakondade parteikomiteed nõudsid pealinnast lisajõudude saatmist ja võitluse intensiivistamist. Ilmusid ka esimesed nõudmised saata “bandiitide abilised ENSV-st välja, muidu, muutub [parteiorganisatsiooni] töö maakonnas võimatuks” (Järvamaa Parteikomitee Keskkomiteele 10.07.45). Kommunistide arusaama 1945. a. suve olukorrast illustreerib järgmine EK(b)P Virumaa Komitee informatsioon 14. juulist 1945:

Poliitiline olukord maakonnas kestab teravaiseloomulisena, eriti Tudulinna, Mäetaguse ja Salla valdades. Üldiselt bandiitide taktika on: hoida hirmu all nõukogude inimesi neid tappes, röövides ja levitades igasugu kuulujutte külades. Teiseks ajada iga vägivalla akt Punaarmee süüks ja kolmandaks, tappa Punaarmee ohvitsere ja sõdureid, kutsuda Punaarmee viha eesti rahvale. Näiteks: Kulina küla lähedal tulistasid bandiidid metsast Punaarmee üksust, mille tagajärjel sai 4 punaarmeelast surma. Väike-Maarja lähedal tulistasid bandiidid sõjaväe autot, kus said raskesti haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev…

Samuti juulis 1945 teatas Valgamaa NKVD osakonna ülem, et
“vaenulikud elemendid ja bandiitide grupid on üle läinud avalikule terrorile partei- ning nõukogude aktiivi vastu.”

Mitmel pool ründasid metsavennad kohalikke Täitevkomiteesid. Oktoobris andis Põlva Täitevkomitee esimees käskkirja, millega keelas eraisikutel Põlva alevikus öösiti liikumise. Sellega üritas ta saada kaitset metsavendade eest, kes “terroriseerivad Täitevkomiteed”.

1. augustil 1945 kirjeldas olukorda Avinurme vallas EK(b)p Tartumaa Komitee informatsioon:
“Ööl vastu 27. juulit 1945 bandiidid röövisid Avinurme valla täitevkomitee, lõid puruks mööbli, võtsid kaasa kõik nimekirjad ja riigilipu. Sealt siirdusid bandiidid kohalikku kooperatiivi, röövisid kaupluse, võtsid kaasa paberosse, veine, saapaid, toidukaupu ja hoburakmeid. Sidejaoskonnas purustasid kogu sisustuse ja heitsid jõkke….Bandiite oli umbes 15 meest, relvastatud automaatidega ja 2 saksa tüüpi granaadipildujaga, revolvritega ja käsigranaatidega. Röövitu äraviimiseks oli neil ka veok. Bandiitide jõuk, kes nimetab end “Põrgukütt”, terroriseerib elanikkonda, kes kardab tulla valla täitevkomiteesse, kuna bandiidid annavad kohapeal välja oma korraldusi ja käske…..“

Suvel 1945 hakkasid N. Liidu julgeolekuorganid tõsiselt pingutama, et võitluses metsavendadega peale jääda. Maakondade kõigis olulisemates keskustes hakkasid lisaks kohalikele NKVD osakondadele pidevalt tegutsema NKVD nn. operatiivgrupid, mida abistasid NKVD vägede väeosad ja hävituspataljonid. See seltskond jõhkrutses tihti külaelanike kallal. Need otsisid kaitset metsavendadelt. Tekib olukord, kus kuni märtsiküüditamiseni 1949 ja sundkolhoseerimiseni kuulus metsavendadele suure osa maaelanike täielik toetus. See osutus metsavendluse pikaajalisele jätkumise seisukohalt üheks põhifaktoriks.

1945.a sügise paiku algas Eestis sagedaste lahingute periood metsavendade salkade ja julgeoleku väeosade vahel. Esimestel aastatel kestsid need lahingud mõnigi kord mitmeid tunde ja nõudsid mitmeid kümneid ohvreid. Näiteks 16.-21. veebruarini 1946 peeti mitu lahingut Pärnumaal Karl Kase juhitud metsavendade salgaga, kus kokku langes 7 metsavenda ja arreteeriti 12. 30. märtsil 1946 pidas Johannes Leesmenti salk Pärnumaal Tali vallas kuuetunnise lahingu, kus saadi lõpuks lüüa. Langes 13 metsavenda ja teadmata arv venelasi. 1. aprillil 1946 pidas Aavo Pruusi salk Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus kaitselahingu, kus kuus metsavenda pidas vastu 120 mehelise NKVD üksuse ja 15 hävituspataljonlase piiramisele kaheksa tundi. Kõik langesid. 28. detsembril öösel 1945 ründas NKVD väeosa Võrumaal Nursipalus Haukka luuregrupi meeste poolt koondatud metsavendade punkrit. Langes üheksa meest.

Mitmel pool ühinesid metsavendade salgad suuremate operatsioonide puhul suuremateks üksusteks, moodustades niiviisi aktsiooni ajaks 50-60 mehelisi formeeringuid. Näiteks tegutses 1945-1947 a. alguseni Virumaa Maidla, Mäetaguse, Iisaku, Tudulinna ja Roela valdades Aleksander Raua juhitud metsavendade formeering hüüdnimega “Lendav surm”. Formeeringusse kuulus NKVD andmetel 6 salka kokku 57 “bandiit-terroristiga”. Raua mehed kandsid oma välivorme ja käisel sini-must-valgeid sidemeid. Formeering lagunes 1947. aasta veebruaris mitme kuu vältel peetud lahingute järel.

Põhiliselt toimusid punkrilahingud sarnase stsenaariumi järgi: NKVD sai kas koputaja või agendi kaudu informatsiooni metsavendade punkri või baasi asukohast. Sageli võeti informaator sundkorras teejuhiks. NKVD operatiivgrupp valmistas ette rünnaku, tõi kohale väeosa ning ründas punkrit võimalikult ootamatult. Enamasti toimusid rünnakud varahommikul. Lahingu tulemus sõltus metsavendade valve olemasolust ja muidugi meeste ettevalmistusest.

Kuni masskolhoseerimiseni 1949. aasta kevadel olid metsavendade oma aktsioonid sagedased ja küllalt efektiivsed. Nagu öeldud rünnati valdade Täitevkomiteesid, samuti sideasutusi side katkestamise eesmärgil, partorge, maksuinspektoreid, muidugi ka aktiivseid kollaborante. Üldlevinud oli parteilaste ja hävituspataljonlaste nimekirjade koostamine või röövimine metsavendade poolt ning nende kasutamine aktsioonide adressaatide leidmiseks. Paljudes paikades moodustasid metsavennad nn. sõjakohtud ja mõistsid aktiivsemad punavõimu elluviijad ja toetajad surma.

Teadaolevalt rünnati valdade Täitevkomiteesid perioodil 1945-49 vähemalt 26 korral, mil purustati sisustus, rööviti või põletati dokumendid ja pitsatid ning katkestati side. Sideliinide purustamine oli üks metsavendade sageliesinevaid ettevõtmisi. Tihti eelnes see mingile suuremale operatsioonile, vahel tehti seda aga lihtsalt sabotaaži eesmärgil. Näitena võiks tuua metsavendade aktsiooni Pärnumaal 21. ja 22. juunil 1948, millega relvastatud vastupanu tahtis ilmselt tähistada “revolutsiooni aastapäeva”:

Ööl vastu 21. juunit saeti Pärnu-Lihula sideliinil 7 kilomeetrit Pärnust maantee kõrval maha 4 posti, millega lõigati läbi 16 sidetraati, millest 2 sõjaväe. Viimasest üks kuulus Balti laevastikule, kuna teine oli üldsõjaväeline. Sellega oli side maakonna lääneosas katkestatud 7,5 tunniks. Maantee teisel poolel minevast Balti laevastiku sideliinist oli samuti maha saetud 2 posti ning sellega murtud 3 sidetraati.

Ööl vastu 22. juunit saeti maha Pärnu-Jaagupit läbival Pärnu-Tallinna telefoni magistraalliinil 6 km Pärnust 2 posti, mis kukkudes kahele poole murdsid veel 2 ja tõmbasid maha 4 posti. Seejuures lõigati läbi 12 traati, millest üks oli sõjaväe oma. Side pärnumaa põhjaosas oli 8 tundi katkestatud.

21.juunil lasti Pärnu-Lavasaare sideliinil lõhkeainega puruks 1 telegraafi ja 1 elektripost ja lõigati läbi juhtmed. Koeraga kohale saabunud julgeoleku organite grupp ei suutnud midagi avastada…..Öösel vastu 21. juunit seoses laulupeoga süüdati tarbijate kooperatiivi ladu, kus põles ära 18 tonni kala ja 5 tonni bensiini. 20 juuni öösel pandi Paikuse vallas Pärnu-Tallinn reisirongi all lõhkema miinid. Inimohvreid ei olnud. Pärast selgus, et selles rongis sõitis palju sõjaväelasi. Kurjategijaid ei ole veel leitud. Uurimine jätkub.

Oluliseks rünnakuobjektiks olid ka teedel liiklevad punaarmee võitlejad ja väiksemad väeosad. Tavaliseks taktikaks oli sõjaväeauto peatamine metsavaheteel langetatud puutüve või muu objektiga ning seejärel peatunud auto ründamine. Sel viisil tapeti 24. juulil 1945 Valgejõel kolm Punalaevastiku ohvitseri, 26.juulil Tartumaal Lohusuu vallas Leningradi NKVD teedeehituse valitsuse kaks kõrgemat ohvitseri, samuti juulis tulistati Väike-Maarja lähedal sõjaväe autot, kus said raskelt haavata polkovnik Popov ja alampolkovnik Udajev.

Nn. kooperatiivide ehk riiklike kaupluste tekkimisel muutusid need tavaliseks metsavendade rünnakuobjektiks. Riigi vara käsitleti okupeeriva võõrvõimu varana ning selle rekvireerimine kuulus sõjapidamise juurde. Metsavendadel oli hästi meeles, kuidas nii sakslased kui venelased sõja ajal inimeste vara olid varustuseks ja moonaks rekvireerinud. Nüüd rekvireerisid metsavennad okupeeriva võimu vara, et sissõda pidada. Kooperatiividest hangiti varustust ja moona, sageli jagati osa röövitud kaupa külaelanikele laiali. Sama juhtus ka riiklikelt maksuinspektoritelt rekvireeritud rahaga (muide kõmulisem raharööv toimus 1.detsembril 1948, mil Johannes Heeska salk peatas Võrumaal Valga-Petseri rongi ja röövis sealt 152 000 rubla põllumajandusmaksu raha – põllumajandusmaks oli raha, mida sunniti maksma talupidajaid, kes ei olnud kolhoosidesse astunud) .

Kokku toimus EKP andmeil 1944. aasta talvest 1947 aasta novembrini Eestis 773 kallaletungi valdade täitevkomiteedele, külanõukogudele, kooperatiividele ja külakommunistidele.

Samal perioodil olid venelased oma arvepidamise järgi tapnud või arreteerinud 8468 metsavenda ning metsast oli välja tulnud 6600 metsavenda. Need arvud ei pruugi olla päris täpsed, kuid vaevalt on eksitus mõnesajast suurem. Suurusjärk on igatahes tõepärane.

1947. ja 1948. aasta ning 1949. aasta algus on metsavendluses suurema organiseerumise aeg. Mehed olid juba võitluses karastunud ja uusi metsatulejaid suudeti mingil määral välja õpetada ja põhilisi konspiratsioonireegleid järgima sundida. Selleks ajaks oli sissisõda enamiku jaoks kestnud juba kauem kui rindesõda või tagala kaitsmine 2. maailmasõja ajal. Pidevad punkrite sissekukkumised liiga avaliku tegevuse tagajärjel õpetasid salgad pidama kinni äärmisest salastatusest. Enamik metsamehi kasutas valenimesid, salkadega liitujate tausta üritati kontrollida kodukohas ja nende usaldusväärsus pandi proovile osavõtukäsuga mõnest tõsisemast aktsioonist. Mõne punkrikaaslase mitte naasmine kokkulepitud ajaks tähendas, et punker tuli kohe maha jätta ja piirkonnast eemalduda. Oht, et kaaslane on arreteeritud ning ei suuda ülekuulamisele vastu pidada, oli liiga suur. Normiks kujunes 24 tunnine valve punkri läheduses, leppemärkide jätmine kokkulepitud kohtadesse külade läheduses, kus legaalses olukorras sidepidajad andsid märku sõjaväelaste liikumisest. Tavaliselt ei elatud punkris kauem kui üks talv, olude sunnil vahetati elukohta ka talve jooksul. Paremini organiseeritud salkades kehtestati oma sisereeglid, kus liikmed pidid regulaarselt kehalisi harjutusi tegema, samuti sihtimist ja kiiret varjumist harjutama. Ka pesemine oli kohustuslik. Suhteid legaalse elanikkonnaga hakati hoidma sama suures saladuses kui punkri asukohta. Tavapäraseks kujunes, et igal liikmel olid omad varustajad, keda salgakaaslased ei teadnud, kusjuures varustajateks ei saanud olla lähisugulased, sest neid jälgis pidevalt julgeolek.

RVL

Juba 1945. aasta teisel poole hakkasid mõnd Lääne- ja Pärnumaa metsavendade juhid oma salkade tegevust kooskõlastama ning arutama üle-eestilise organisatsiooni vajaduse üle. Asuti organiseerima kogu maad katvat vastupanuorganisatsiooni, mille. nimeks sai Relvastatud Võitluse Liit ehk RVL. Praegu teadaolevalt suutis RVL luua maakondlikud organisatsioonid Pärnumaal, Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal, Tartumaal, Võrumaal, Tallinnas ja Tartus. Organisatsiooni juhiks sai Endel Redlich hüüdnimega Must Kinnas.

RVL-i eesmärk oli põhikirja järgi
“vabatahtlik, salajane ja relvastatud rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioon võitluseks Eesti au ja sõltumatuse eest”.

RVL pidi koondama
“võitlusvõimelisi isikuid väljaastumiseks suureulatusliku küüditamise või maa laastamise puhul, sõja alates efektiivse partisanisõja pidamiseks või RVL liikmekaitseks”.

Oluline oli ka ideoloogiline võitlus, põlguse süvendamine okupatsioonivõimu ja selle käsilaste vastu, samuti rahvale kaitse pakkumine okupantide omavoli vastu.

RVL-i struktuur oli üles ehitatud vallaorganisatsioonide printsiibil. Eesmärgiks seati igasse valda luua oma allorganisasioon, mille tegevust pidi juhtima Keskstaabi poolt valitud isik. Ei ole selge mitu vallaorganisatsiooni õnnestus luua, kuid neid eksisteeris kõigis ülalnimetatud maakondades. Kindlad andmed on praegu olemas 32 sellise organisatsiooni kohta. Vallajuht pidi ise värbama oma valla piires uusi liikmeid, pidama sidet tegutsevate metsavendade salkadega ning oli aruandekohuslik Keskstaabi ees. Aktiivsemates RVL-i piirkondades määrati ka maakonnajuhid, kes vastutasid oma maakonna vallaorganisatsioonide eest. RVL-i liikmeks astuja pidi täitma ankeedi ja valima enesele varjunime. Värvatav tohtis teada ainult värbaja ja ühe soovitaja kuulumisest RVL-i.

Keskstaap asus pikemat aega Pärnumaal. Keskstaapi kuulusid peale juhi ja staabi liikmete vastuluuregrupp, majandusgrupp ja kohus, samuti eraldi staabi turvaüksus. Kui palju oli kokku RVL-iga seotud isikuid, on seni teadmata. Arreteeriti ja tapeti umbes 500. Samas on selge, et osale samal ajal arreteerituist lihtsalt inkrimineeriti RVL-i liikmestaatus, samas jäid aga paljud liikmed ja isegi mitmed allorganisatsioonid tabamata.

Keskstaap langetas otsuse, et allutakse ainult Eesti Vabariigi eksiilvalitsusele. Stokholmi kavatseti saata oma delegaadid, et ametlikult suhted luua, kuid väljavalitud mehed jõudis NKVD arreteerida.

Nimelt jõudsid üsna organisatsiooni loomise alguses esimesed kuuldused RVL-ist ka NKVD-ni. Organisatsiooni üritati sisse sokutada NKVD agente. RVL-i esimene tõsisem sissekukkumine toimus 27. detsembril 1947, mil üks vallaorganisatsioon üritas Koeru lähedal röövida rahasaadetist. Järgnenud julgeolekuoperatsioonis saadi üks mees elusalt kätte. Umbes samal ajal arreteeriti ka juhuslikult üks hiljuti RVL-i astunud mees Läänemaal. Julgeolek sai niidiotsad kätte ning mõistis tõenäoselt esimest korda RVL-i laiaulatuslikkust. Korraldati üleriigiline operatsioon, RVL-i punkreid hakati ründama ja organisasioonide juhte võimalusel elusalt kinni võtma. Detsembri viimastel päevadel 1947 rünnati esimest korda RVL-i staabipunkrit Pärnumaal. Lörtsise ilma tõttu oli nähtavus väga halb ning ründajad ei näinud punkrit ümbritsevat kaitsevalle. Metsavennad kasutasid raketipüsse, pidasid vastu ja suutsid piiramisrõngast välja murda. Väidetavalt langes lahingus mitukümmend ründajat ning kaks metsavenda. Siiski jäi aastavahetuse paiku 47/48 julgeoleku rünnakute ja arreteerimiste ohvriks ligi 200 RVL-i liiget. Kuigi Keskstaap säilis, oli organisatsiooni edasine tegevus piiratud. Uus rünnak Keskstaabi punkrile selle uues asukohas Erstma rabas tehti 15. oktoobril 1948. Ka sel korral õnnestus staabi enamusel piiramisrõngast välja murda ja pääseda. Otsustavaks sai NKVD vägede rünnak Keskstaabi uuele asukohale Halinga vallas Pärnu-Jaagupi lähedal 27. veebruaril 1949. Lahingus langes 9 staabi liiget, üks arreteeriti ning üks pääses põgenema. Endel Redlich, keda parasjagu punkris polnud, õnnestus venelastel agendiks värvatud endise kaaslase abiga leida sama aasta 25. juunil ning ta langes kinnivõtmisel puhkenud lahingus.

Märtsiküüditamine ja sundkolhoseerimine

1949,aasta kevad kujunes metsavendlusele pikemas perspektiivis saatuslikuks. Kompartei oli riigi taasokupeerimisest alates lootnud Eestis puhkevale klassivõitlusele. Kohe 1944. aasta sügisel alustati 1941. aasta nn. maareformi taastamist. Loodeti, et kehvemad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassisõja taolist. Tegelikkuses oli vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn. maareform läbi viidud: umbes 25000 uusmaasaajat olid saanud endiste suurtalude osa maid endale, kokku umbes 362 000 hektarit maad. Märkimisväärne on, et paljudele oli maa antud lausa sunniviisil. Maareformiga vähendati nn. sakslaste sabarakkude talusid 5-7 hektarini, samuti vähendati 5-7 hektarini nn. kulakute ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmine talu oli 12-18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi. Maareformi maakondades läbi viiv Täitevkomitee Maakorralduskomisjon võis oma otsusega täielikult võõrandada nn. “bandiitlike perede” vara. Seda õigust rakendati süstemaatiliselt.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui veel alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla. Jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades arreteeriti järjekindlalt “bandiitide abistajaid”, talusid jäi tühjaks ning asemele tuli Punaarmeest demobiliseerituid või Veenemaa eestlasi.

Esialgu lubasid kommunistid, et kolhoose Eestis ei looda. 1947. aastal kui vaatamata maareformile ja suurtele koormistele okupatsioonivõim kuidagi maakondades kontrolli ei saavutanud, hakkas kompartei juhtkond kolhoose propageerima, kuid lubas, et sinna kedagi vägivallaga ei aeta. 26. jaanuaril 1948 võttis EK(b)P Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”. Hakati looma esimesi kolhoose. Talupojad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Metsavendlus jätkus vaibumatult. Parteile sai lõplikult selgeks, et likvideerimata tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastupanu. Otsustati kasutada N. Liidus hästi ära proovitud vahendit: sõnakuulmatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. Jaanuaril 1949 andis N. Liidu Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 390-138cc (cc=sovershenno sekretno), millega anti N. Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile korraldus välja saata Eesti NSV territooriumilt “kulakud koos perekondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite”. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV Riiklik Julgeolekuministeerium. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati märtsil viimasel nädalal 1949 Eestist üle 20 000 inimese.

Küüditamine mõjus metsavendlusele esialgu vastupidiselt okupatsioonivõimu ootusetele. Arvestatakse, et umbes 10% küüditamisele määratuist pääses põgenema ning oli sunnitud minema metsa. Suurem osa neist liitus mõne juba tegutseva metsavendade salgaga või moodustas uue, sageli perekonnast koosneva salga. Metsadesse pages inimesi küllalt sageli veel umbes aasta jooksul pärast küüditamist – nii hirmust arreteeritud saada, lihtsalt masendusest või soovist küüditatud omaste eest kätte maksta. Tekkis nii öelda teise laine metsavendlus.

Samal ajal tekkis külades üha rohkem inimesi, kes kas hirmust, saamahimust, kadedusest või muil põhjusil hakkas okupatsioonivõimudega koostööd tegema. Sageli seisnes koostöö pealekaebamises. Kui pealekaebamise tulemusel naaber arreteeriti tekkis soodus võimalus tema varandus laiali tassida. Ametlikult sanktsioneeritud vägivalla ja kasvava usaldamatuse õhustikus muutus julgeolekul üha lihtsamaks sundida inimesi informaatoriteks. Värbamise põhiobjektideks said metsavendade sugulased ja legaliseerunud metsavennad, keda info välja pressimiseks sageli jõhkralt töödeldi.

Sõja lõpust saadik oli metsavendade üheks tegevuseesmärgiks olnud küüditamise toimumise korral seda takistada. 1949. aasta kevadeks, viieaastase sissisõja järel, olid Eesti relvastatud vastupanu jõud suuremaks väljaastumiseks siiski liiga hajutatud. Samuti üritasid võimud hoida küüditamist nii suures saladuses kui võimalik. Väljaspool kompartei ladvikut ja julgeolekut teadsid sellest vähesed. Ometi liikus jutt rahva hulgas juba nädalaid enne operatsiooni. Paljusid hoiatati. Ka metsavennad täheldasid mitmel pool veokite koondamist ja julgeolekuüksuste liikumist. Omakseid kutsuti metsa või veendi varjuma. Suurt vastuhakkamist küüditamisele aga ei tulnud. Mõnel pool tulistati küll küüditajaid ja on teateid ka küüditatavate vabastamisest, kuid need ettevõtmised jäid sporaadiliseks. Siiski ei saa jätta tähelepanu juhtimata asjaolule, et suurküüditamist ei viidud läbi enne, kui RVL-i tuumik oli hävitatud.

Olukord muutus kiiresti pärast küüditamist. Metsavennad alustasid üle Eesti vihaseid ning senisest jõhkramaid kättemaksuaktsioone. Palju oli juurde tulnud inimesi, kellele kättemaks muutus tähtsamaks oma elu hoidmisest. Tapeti partorge, külavolinikke, hävituspataljonlasi – kõiki, kes olid osalenud küüditamisel, ka nende perekonnaliikmeid. EKP Keskkomitee büroo võttis vastu uue otsuse banditismi likvideerimisest.

Ometi oli olukord maal kriitiliselt muutunud .Küüditamisjärgse paari nädala jooksul oli senisele mõnesajale kolhoosile loodud lisaks umbes 3000. Vabatahtlikust kolhoosi astumisest polnud enam juttu. Kõik olid hirmul ja pealekaebamine muutus enam-vähem normiks. Kui metsavendade toetamine oli kogu aeg olnud väga ohtlik, siis nüüd oli see enesetapjalik tegevus.

1949-1956

Metsavendade enamik nüüd enam puhkevale sõjale ei lootnud. Sellele vaatamata tugevnes aga viimseni vastupidamise soov. Venelased olid juba enne küüditamist mitmel korral välja kuulutanud amnestia ja lubanud vabatahtlikele alistujaile vabadust. Valdavale enamusele niimoodi metsast välja läinuile lõppes legaliseerumine mõni kuu hiljem arreteerimise ja vangilaagriga. Üldine hoiak metsavendade hulgas oli, et elusalt end vaenlase kätte ei anta ning viimane kuul hoitakse endale. See seletab ka suurt enesetappude hulka langenute seas. Silmatorkavalt sagedasti juhtus, et kui lahingus haavata saadi ja oli näha, et pääsu ei ole, lasti endale kuul pähe. Mõistagi leidus küllalt neid, kel närvid üles ütlesid. Loobuti vastupanust, hakati jooma, tapeti end niisama. Ent üle Eesti tegutses edasi kümneid metsavendade salku, mis valmistasid julgeolekule ja kommunistidele Tallinnas ja Moskvas suurt peavalu.

Tollase meeleolu võtab kokku Alfred Käärmann oma mälestusteraamatus “Surmavaenlase vastu”:

“Mis siis ikkagi oli see jõud, mis meid, viimaseid metsavendi, sundis vastupanule? Ma vastan. Teadmine, et niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi! Teadmine, et neil, kes kommunistide kätte langenud, on veel halvem. Teadmine, et Siberi surmatee on alati lahti, teed tagasi aga enam ei ole. Teadmine, et surmavaenlase kätte sattumisel päästab piinadest kuul oma relvast.“

Aastad 1949-53 oli viimane aktiivne metsavendluse etapp. Võitlus muutus harvemaks ent vihasemaks. 1949-50 aasta jooksul kukkusid sisse enamus küüditamise järel metsa pagenuist. Ülejäänud sulasid kokku vanemate metsavendadega ning omandasid sissisõja kogemused. Julgeolekul oli üha raskem metsavendade punkreid avastada ning metsavendi tabada. Konspiratsioonireeglid muutusid äärmuslikeks.

Suuremad metsavendade salgad jagunesid enamasti väiksemateks, kuni neljaliikmelisteks üksusteks, mis vahetasid regulaarselt asupaika ning ründasid ainult vajaduse korral. Metsavendade põhiliseks aktsioonitüübiks muutus üksikute kommunistide või tšekistide tapmine ning riigile kuuluvate kaupluste ja ladude röövimine. Operatsioone planeeriti hoolikalt ning üritati läbi viia kindla peale. Kui veel 1949. aasta mais võis juhtuda, et näiteks Läänemaal “tuntud bandiit Rudolf Laasi ratsutas kahe automaadiga relvastatult Nääri ja Paisumaa külade vahel”, siis üldiselt hakkasid metsavennad nüüd end harva näitama.

Metsavennad astusid nüüd enamasti välja kas omaste või abiliste kaitseks ning üritasid kommuniste nii palju hirmu all hoida, et vägivald külades oleks võimalikult väike. Liiga suurt edu neil ses asjas paraku ei olnud. Rohkem kui varasematel aastatel oli metsavendade hulgas neid, kes hoidusid üldse igast kontaktist välismaailmaga ning seadsid eesmärgiks võimalikult kaua vabadena vastu pidada. Ometi on kuni 1952-53 aastani KGB ja Kompartei arhiivide põhjal näha, et kommunistlik võim tundis end maal endiselt ebakindlalt. Nii kirjutab “Noorte Hääl” 16. märtsil 1958 meenutades mõni aasta varasemat aega:

“1950. aasta…Võrumaa iga metsatukk peitis endas veel surma. Noil aastail ei alanud Võrumaal ükski komsomolibüroo istung leinaseisakuta nende auks, kes langesid võitluses bandiitide vastu…”.

Kuni 1953 aastani peeti Eestis iga kuu mõni suurem lahing metsavendadega. Näiteks 3. Septembril 1949 langes Pärnumaal, Are vallas lahingus 7 metsavenda, 1. oktoobril Tartumaal Kiidjärve vallas samuti 7, 27. oktoobril langes Võrumaal Veriora vallas Paul Randmaa salga punkri kaitsel 7 metsavenda, 14. detsembril 1949 langes lahingu järel Richard Saaliste punker Pärnumaal, 31.jaanuaril 1950 langes Virumaal Oonurmes 9 metsavenda (kellest 5 nimed on seni teadmata), 7. märtsil 1951 langes Võrumaal Saika punkri kaitsmisel mitmetunnises lahingus 6 metsavenda jne. Ägedad lahingud olid ka näiteks märtsis 1953 Põltsamaa kandis ning Vastseliina lähedal ja juunis 1953 Virumaal. Üksikuid metsavendi või mõnemehelisi salku sattus tulevahetusse julgeolekuga iga nädal. Pärnumaal peeti lahinguid veel 1954. ja isegi 1955. aastal, kuid need olid juba erandlikud juhtumid.

Kuni 53 aastani kammis julgeolek regulaarselt metsi läbi ja külades värvati hoolega agente, üritasid teavet saada kõigilt, kes metsavendadest võisid midagi teada. Sel perioodil kasutas NKVD palju ka kurikuulsaid mõrvar-agente ehk agent-bojevikke. Mõrvaragendid üritasid sulanduda metsavendade salkadesse ning siis sobival hetkel mehed une pealt tappa või julgeoleku löögi alla juhtida.

Loomulikult ei olnud ka metsavendade distsipliin kogu metsavendluse aja ühtlaselt hea. Alfred Käärmanni hinnangul hukkus “30% metsavendi naiste, viina ja pidude” pärast. Arhiividokumentide põhjal jääb aga mulje, et salkade sisemine distsipliin aastate lõikes paranes. Sissisõja reeglite rikkujad hukkusid ilmselt varem ja teised olid sunnitud kaotustest õppima. Metsavendade endi suhtumine reeglite rikkujaisse oli äärmiselt karm. Tuli ette, et oma salga mees lasti karistuseks ülesastumise, näiteks purjus peaga küla peal käimise eest maha.

Dokumentidest selgub ka, et metsavendi võeti julgeloku poolt kui tõsiseid ja täisväärtuslikke vastaseid. Koomilise näitena võib siinkohal tuua tsitaadi Harjumaa kompartei V konverentsi aruandest 1949. a. detsembrist: maikuus Padise vallas läbiviidavast haarangust 4 miilitsat panid jooksu ainult selle eest, et nägid tühja punkrit.

Palju on metsavendi süüdistatud süütute inimeste tapmises. Siin tuleb arvestada mitme asjaoluga. Suurem osa sellisest infost pärineb NKVD ja KGB allikaist. KGB huvides oli propageerida pilti metsavendadest kui röövmõrtsukatest. Tollane tava oli kirjutada kõik kuritööd, eriti avastamata jäänud röövimised ja tapmised, metsavendade arvele. Mõned konkreetsed näited: julgeoleku mõrvaragent Voog, kes tegutses Pärnumaal, töötas kuni 1953. aastani venelaste kasuks efektiivselt ja tappis vähemalt neli metsavenda. 1953 läks ta kas hulluks või jõi ennast segi ning tappis kolm metsavendadega mitte seotud inimest ja lõpuks iseenda. Julgeolek kutsus välja kolme tapetu sugulased ning selgitas neile, et tapja oli “esialgu tundmatu metsavend, keda julgeolek taga otsib”.

1948.aasta 3. märtsil rünnati Virumaal Maidla valla külanõukogu hoonet, tapeti 6 inimest, nende seas 3 naist ja 1 laps. Kõik olid küll Täitevkomitee ametnikud või nende sugulased, kuid tapmise motiiv jäi siiski arusaamatuks. Julgeolek levitas juttu, et tapjad olid kohalikud metsavennad. Nüüd on ilmsiks tulnud andmeid, mis viitavad, sellele, et mõrv oli organiseeritud julgeoleku poolt kohalike elanike meelsuse muutmiseks.

Tuli ette, et metsavennad tapsid inimesi, kes ei olnud surma ära teeninud. Juhtus, et eksiti isikuga, et usuti valekaebust, et kellegi laps või naine jäi tulevahetuses kuuli ette. Juhtus ka seda, et metsavennad kaotasid enesevalitsuse ja tapsid kättemaksuks näiteks päris-süüdlase sugulase. Ent reegel oli vastupidine. Sellel on väga lihtne põhjus. Metsavendade julgeolek sõltus väga suurel määral tsiviilelanike toetusest. Vastavalt oli metsavendade eesmärk tsiviilelanikke kaitsta, mitte rünnata. Metsavendade silmis oli okupeeriv võim ebaseaduslik ja võideldi selle vastu. Ebaseadusliku korra vastu oli lubatud tarvitada vägivalda, Eesti kodanike vastu mitte. Metsavendade hulgas oli palju inimesi, kes olid Eesti Vabariigis olnud vastutavad avaliku korra kaitsmise eest, eriti politseinikke ja Kaitseliidu juhtivaid tegelasi. Metsavendadena kaitsesid nad seda korda, mida okupatsioonivõim kõikehõlmavalt rikkus.

Üldiselt võib öelda, et laiem sissisõda Eestis lõppes 1953 aastal. 1956. aastal pärast Ungari ülestõusu mahasurumist ja veendumist, et lääneriigid ei abista isegi siis kui rahvas üritaks laiemat vastuhakku, loobusid paljud viimastest vastupanijaist ning tulid metsast välja. 1955. aastal oli antud ka viimane, järjekorras viies amnestia metsavendadele, mis erinevalt eelmisest andis osaliselt amnestia mõõdu välja ja ei olnud lihtsalt lõks arreteerijate töö hõlbustamiseks. Mitmed siis legaliseerunuist jäid arreteerimata .

Viimased mohikaanlased

Alates 1956. aastast jäi metsavendlus Eesti harvaks ja suurelt jaolt passiivseks. Mõneti ootamatuna võib tunduda, et metsavendluse viimasest perioodist on andmed ehk veel puudulikumad kui varasemast ajast.

Esiteks ei ole selge, kui palju oli mehi, kes surid vabadena metsades. Ses osas on ka neljakümnendate ja viiekümnendate alguse lõikes andmed väga puudulikud. Kuid on selge, et metsavendi pidi veel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatelgi leiduma kõigis Eesti maakondades. Teada on üksikud, nagu näiteks endine Varstu konstaabel Oskar Rakso, kes leiti surnuna punkrist 1970ndail, samuti on andmeid Peeter Puusepast Saaremaalt, kes olevat surnud 1972. Viimane praegu teadaolev vabana surnud metsavend oli Oskar Lillenurm, kes leiti surnuna Läänemaal, Vedra külas 1980. aasta kevadel.

Pärast 1956. aastat tegutses Eestis kõigele vaatamata ka veel paar metsavendade salka. Järvamaal oli aktiivne vendade Lindermannide juhitud salk rühm, mille enamik arreteeriti 1957. aasta aprillis. Pärnumaal tegutses Albert Kosenkranius koos mõne kaaslasega. Tema langes julgeoleku lõksu 1957. aasta oktoobris ja lasti tribunaliotsusega maha.

Kuuekümnendail toimus veel ka üksikuid kokkupõrkeid metsavendadega ning mõningaid arreteerimisi. 1960. aasta märtsis arreteeriti Tallinnas EV nooremleitnant Arseni Korp, kes oli tegutsenud metsavennana 1944. a. sügisest saadik. 1964. aasta märtsis arreteeriti Tartumaal vara vallas Henno Annijärv, kes oli samuti metsavend 1944. aastast. 1965. aasta veebruaris arreteeriti Virumaal Raimond Mölder, kes kinnivõtmisel haavas kahte miilitsat. 1967. aasta suvel arreteeriti Võrumaal vennad Aksel ja Hugo Mõttus. Teadaolevalt on nemad viimased mehed, kes relvastatult elusalt kätte saadi. Mõttustele mõisteti 10 aastat ja nad kandsid karistuse ära. Õnnelikumalt läks vendadel Arnold ja Aksel Ojastel, kes pärast 14 aastast metsavennaelu legaliseerusid 1964. aastal Tartumaal – neil õnnestus arreteerimisest pääseda.

1974.aastal langes võitluses Kalev Arro, 1978. aastal August Sabbe. Neist on juba mitmel pool pikemalt kirjutatud.

On selge, et metsavendluse viimane periood vajab eraldi pikemat uurimist. Väga tõenäoselt legaliseerus 60ndail ja 70ndail märksa enam mehi kui neid praegu ametlikult teada on. Ja on võimalik, et metsavendi leidus ka pärast 1980. aastat, mil teadaolevalt suri viimane vaba mees.

Metsavendlus jääb kahtlematult Eesti ajalukku kui kinnitus, et meil on leidunud tahet vabana elada ja oma vabaduse eest võidelda ka kõige raskemates oludes. Loodame, et see tahe ei surnud koos meestega, kelle nimed leiduvad käesolevas nimekirjas.

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult?

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult? Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“ punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus. Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata. Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?