Rubriik: Kultuur

Peeter Espak: pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses

Peeter Espak – pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses: […] Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine [….]

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine, kirjutab Peeter Espak.

Peeter Espak, Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur, MTÜ Ühiskonnauuringute instituut juhataja – Avaldatud ERR-is 01.10.2023

Arutelud selle üle, et eestlane pole endiselt üle saanud mistahes välismaist isandat pühalikult imetlevast ja temaga igas olukorras alandlikult kohanduda püüdvast sunnismaise maata mehe orjamentaliteedist, kerkivad ikka ja jälle meie avalikkuses esile. Olgu kasvõi tõdemusena lähiminevikust, mille kohaselt ka Nõukogude ajal võis nii mõnigi jõud Eestis täita Moskvast saabuvaid totraid juhiseid saksa täpsusega.

Kaasajal peegeldub see eelkõige kasvõi Belgia impeeriumi pealinnast saabuvate paiguti niigi totrate regulatsioonide kohapeal täide viimises moel, mis keeravad totrusele ja bürokratismile veel topelt vindi peale. Ning loomulikult ettekujutatava käskija kõikidele suunistele allumises olgu USA hetke valitsuse woke-mentaliteedi lõpuni omaksvõtmise kaudu või kust iganes mujalt saabuvate ideoloogiatega kaasa minemises, mis nüüdseks on sageli ammugi ületanud nii mõnegi kunagise revolutsiooni ahelaist vabanemise kuvandid1.

Meil täidetakse välismaiselt Issandalt ehk kujuteldavalt omanikult saabunud suuniseid, korraldusi ja isegi kuluaarides kuuldud sosinaid või pisikesi vihjeid vähimagi järelemõtlemiseta ning ülisageli pigem juhul, kui mitte keegi meilt seda isegi ei ootaks.

Rumalus ei akumuleeru Eestisse sugugi mitte seetõttu, et Brüssel või ka USA mingi partei ideoloogia nii käsib, vaid kohapealsed enda meelest jumalate asehalduri või kupja seisuses nomenklatuursed ringkonnad ise võimendavad seda üle ja teevad eeldatavale käskijale meeldimiseks ja pugemiseks ükskõik mida; hüppavad kasvõi iseenda nahast välja2.

Sihiks silme ees on ehk kunagi preemiana saadav kõrgepalgaline koht mõnes rahvusvahelises struktuuris või ka kodumaises majandis, mis aitaks saavutada palga senisest kohalikust mäekõrguselt suurema numbri tõttu isikliku finantsilise kindlustatuse kuni surmani. Samal ajal enda seisusest automaatselt madalamal seisvaks ja mandunuks pidades kõike, mis moodustab tegelikult Eesti rahva, tema ajaloo ja kultuuri.

Kui keegi aga säärast stagneerunud ringkäenduslikku olemust kritiseerida peaks võtma, tuleb tavaliselt vastusena tõdemus, et “Usku peab olema!” Me pidavat oma riigistruktuure, nomenklatuuri ning kõike nende tehtavat ja arvatavat automaatselt heaks kiitma ja iialgi mitte kritiseerima, sest skeptilisus või eriti soov miskit muuta paremini toimivaks viitavat usu ja usalduse puudumisele ning negatiivsetele emotsioonidele “meie” kõige ühise Eesti vastu. Kui su usk ei ole pime ja vankumatu, siis tulevad ju riigivastased võimule ja võtavad kõik ära.

Meil prevaleeriv riiklik mentaliteet ei tegele mitte oma riigi, rahvastiku, kultuuri, ühiskonna, majanduse, kunsti, teaduse ja üldse meie oma elu loomise ja ülesehitamisega, vaid eelkõige väljamaal elava kujuteldava kõrgemalseisva Suure Isa või Ema (või nüüd ka Sootu Käskija) mõttemaailma, elukommete ja isegi psühholoogilise häirituse matkimisega.

Säärane enese väheväärtusliku ja ise mõtet omava subjektina ebaolulisena tunnetamine ei pärine sugugi vähem kui pool sajandit (1940-1987) kestnud vaimsest täielikust tasalülitamisest. Tõenäoliselt mängivad siin rolli siiski pikemalt sisseõpitud kultuurilised mõtlemismallid ja käitumistavad. Nüüdseks juba ligi 35 aastat järgemööda vormiliselt sõna- ja mõttevabadust omav riik ja kultuur oleks pidanud selle aja peale juba bolševike võimu poolt pealesurutud sundkäitumistest vaimselt vabanema.

Juurpõhjust peaksime ikkagi otsima palju kaugemast ajastust. Pigem tulenevana oma kodumaal poliitilistest õigustest ja ka omakeelsest eliidist pikkamööda ilmajäämisest keskajast alates, milline olukord kestis siiski teisel aastatuhandel sajandeid.

Elasime rahvana sadu aastaid enne taaskord päriselt maa ehk oma talu omanikuks saamist oludes, kus omakeelse ja -meelse võimu või kõrgemalseisva isiku laeks oligi olla kas kubjas või parimal juhul ehk mõisa valitseja. Mitte aga päris omanik, kes iseenda ja oma lähikonna eest ka tõeliselt vastutab ja oma tulevikku kujundab. Saanuna lõpuks de jure küll maa, talu või mõisa omanikuks, ei suudeta aga uskuda või vaimus päriselt tunnetada, et omanik olla tuleb ka de facto.

Mõistmaks, et meid iseseisva kultuuri ja rahvana kummitavad vaimsed probleemid olid ühiskondliku mõttemalli tasandil vägagi samased hoopistükkis teistes poliitilistes oludes ka sadakond aastat tagasi, sobikski siinkohal tsiteerida tollal veidi üle 20-aasta vanust Uku Masingut ja tema detsembris 1931 ilmunud esseed ajakirjas Olion pealkirjaga “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”3.

Kõige välismaise ja automaatselt endast seetõttu kõrgemalseisvaks peetava maitsetu matkimise kohta kirjutas Masing toona järgmist: “Kui me tahame olla ainult matkijad (järeleaimajad), siis on parem, kui meid üldse ei oleks. Ja kui öeldakse, et me kunagi ei jõua matkimisest kaugemale, siis on parem jätta kogu see kultuuritsemine. Sest ahv pole mingi väärtus, pärdik ei saa mujal kuulsaks kui tsirkuses. Mingem sinna!”

Ka meil on kohatav tendents piinliku täpsusega jälgida, mida meist räägitakse või arvatakse kus iganes “välismaal”. Nagu Masing kirjutas: “Kui keegi meist välismail kõneleb, siis teeb publitsistika sellest otsekohe sensatsiooni ja me tunneme end väga liigutatud, et ka meid tuletatakse meele.”

Iga õige meelestatusega inimene, kelle kohta kasvõi mõni pisike välismaa ajakiri on mingi kuvandi või seose loonud, muudetakse meil kohapeal maailmas läbi löönud superkangelaseks. Kuigi täiesti valdav osa läänemaailmast või veelgi enam oriendist, kus elab praegu kaks kolmandikku maakera rahvastikust, pole vastavast startupperist või ka poliitikust teadlikud ega hakka kunagi olema.

Ka meil nüüd läbiviidud ja ees ootavaid seadusemuudatusi põhjendatakse sageli sellega, et kuskil heades ja sallivates riikides on ju nii: miks meie peame tegema teisiti ja mõtlema ise?

Miskipärast samades riikides tehtud rohkete valede valikute ja äärmuslike poliitiliste otsuste hiljem kahjulikke ja katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud tulemeid alates usufanatistmi levikust, enda kultuurilise enesemääratluse ähmastumisest, kontrollimatu sisserändega seotud kuritegevusest ja ületamatutest ühiskondlikest probleemidest nagu ka arulagedast sotsiaalhoolekandesüsteemist meil aga õilsa eeskujuna otse ja ausalt progressivistlikus meelsuskonnas ei räägita. Sellest vaikitakse teades väga hästi, mis tegelikult toimumas.

Välismaa mõisnikku ei ole ju paslik avalikult kritiseerida ja veelgi vähem Issanda loomuses esinevaid vigu kellelegi nina alla hõõruda. Me peame tegema täpselt just nii, nagu meist õilishingsemad ees valesti tegid. Teades juba ette, et tulemiks on ületamatud lõhed ja parandamatult katkine ühiskond. Kuigi kõiki ligikaudu rahuldavad otsused ja regulatsioonid oleks saanud ja ka saaks teha just sel moel, et mõtleme ise ja teeme ise kohapeal nii, nagu meile õige või ka mõistuslik tundub.

Samasuguse pärdiku või ahvina on aga käitunud lisaks progressivistliku riigiusundi esindajatele ka nii mitmedki muud parem- ja vasakjõud.

Venemaa osaline puhtakspesemine või vähemalt tema agressorisüü teataval määral pisendamine või siis taaskord NATO-kriitika kurja USA imperialismi-kaardiga vehkides on meile samuti üks ühele läänest sisse imporditud. Olgu siis kõiges maailma kurjas oma enda kodumaad USA-d süüdistavatelt ülikoolimarksistidelt, kelle puhtakujulisemaks eestkõnelejaks on punaprofessorist filosoof Noam Chomsky. Või siis USA isolatsionistlikku ja fundamentaallibertaarset tiiba esindavatelt ringkondadelt, kelle kõige iseloomulikumaks näiteks võib pidada Tucker Carlsonit, kelle konservatiivne kuid ukrainameelne maailma suurim uudistekanal Fox News oli sunnitud jutu liialt absurdseks ja ebapatriootlikuks muutumise tõttu ametist vallandama.

USA-s kohapeal on aga isolatsionism ja libertarism rohkem kui sajandipikkuse traditsiooniga pigem isegi peavoolu mõtteloo ja (riigi)filosoofia osa. Libertaarseid ja isolatsionistlikke vaateid ei toeta ei vabariikaste partei enamus ega ka Donald Trump, aga libertaaride hääled on vaja valimistel koju tuua ja seega neid ka kampaanias kõnetada.

Tegu on USA ajalugu ja ka maailmatunnetust arvesse võttes sündinud kristliku ja isegi naiivpatsifistliku liikumisega, mida me ei peaks Eestis mitte demoniseerima, vaid lihtsalt (huumoriga) analüüsima ja mõista püüdma.

Riigis ja piirkonnas, mille naabriks on kuritegelik, paganlik ja barbaarne meie füüsiliseks likvideerimiseks ainult õiget hetke ootav moskoviitide impeerium, täpselt samade õigustuste või argumentide esitamine, nagu tehakse seda mitmete lääneriikide osades mõttevooludes, ei ole enam isegi absurdne või “düstoopiline”, vaid põhjendatav ainult lauslollusest tuleneva kriitikavaba “lääne eeskuju” ahvimisega.

Räägitakse ning kopeeritakse kampaaniategevuses ilma enda aju kasutamata lihtsalt sama, mida mõni liikumine olgu Euroopas või USA-s on juba ees öelnud. Sealjuures aru saamata, et täiesti valdav osa USA tipp-poliitikuid, kes oma kampaaniakõnedesse libertaarseid ja isolatsionistlikke jutupunkte sisse panevad, ei tee seda mitte sellepärast, et nad nii arvavad või veel vähem kunagi tegutseksid, vaid osas osariikides (sh maruevangeelsetes-naiivkristlikes) on see valimiste võiduks ja elukutseliste skeptikute häälte saamiseks paratamatus.

Mõned meie jõud asusid aga võitlema vastu meile mitmetest lääneriikidest võõra ja sobimatu kaubana sisseimporditud progressivistlik-revolutsioonilistele ideedele ja narratiividele sisuliselt üks ühele üle võttes neis samades riikides tegutsevate ja ainult nende oludesse sobivate parempoolsete ja konservatiivsete jõudude kampaaniastrateegiaid ja jutupunkte kasutades.

Kas seda tehti puhtalt rumalusest ja mõtlematusest või taaskord lihtsalt matkimaks endast automaatselt ülimaks ja õilsamaks peetavaid jõude olgu USA-s või Euroopas endas?

Pigem vast ikka selleks, et taaskord peeti iseenda päris rahvuslikul ajalool, kultuuril ning meelelaadil baseeruvat võimalikku narratiivi vähemväärtuslikuks ja madalamaks kui välismaa tähtsate eeskujude ees poseerimist, nendega koos pildile saamist ning tubli olemist.

Masing esitabki ka küsimuse: “Kui korra objektiivselt ja päris rahulikult mõtelda: mis mõtet on olla kuulus miljoni hulgas? Kõige vähemalt tuhat ja nelisada ja üheksakümmend ja üheksa miljonit pole mitte kuulnudki selle Eesti “suuruse” olemasolust. Kui tal on mõtet, siis ainult sel puhul, kui sellega on võimalik poseerida välismaalaste ees. Ja välismaalastele on see niisama vähe tähtis nagu mõne neegrinõia kuulsus. Ei tasu igatahes ära asjaga nähtud vaeva. Aga kui edasi küsida, et milleks see kuulsus siis on vajalik, mida nii püütakse, siis ainult selleks, et koguda endale võimalikult rohkesti mammonat.”

Meie tõusikeliidi mentaliteeti iseloomustavad aga ehk kõige paremini Masingu järgnevad väited: “Igaüks tahab olla tsiviliseeritud, haritud ja, kes teab, milliseid termineid ta veel enda kohta peab maksvaks. Aga kõik see on väga võrreldav mustaga, kes on omandand varandusena valge isanda näruse, määrdund ja lapitud särgi. Kogu meie kultuur on tõusiklus.”

Me oleme harjunud pidama tsiviliseeritusse või harituse tunnuseks eelkõige seda, mida meile keegi ideoloog väljast vastavalt oma enda ja meiega ühildamatu ajaloo või ühiskonna baasilt ette kirjutab. Nüüdsel uuel ajastul on endise imperialistliku “harituse” või “tsiviliseeritusse” asemel kasutusel terminid “sallivus”, “avatus” ja “rohelisus”, mis on oma kõikehõlmavuses ja teistsugust välistavuses paiguti äraspidiselt sama radikaalsed ning ka samast geograafilisest piirkonnast pärit kui kasvõi 20. sajandi antisemitismid ja rassilised segregeerimised.

Kuni selleni välja, et tõenäoliselt nii mõnigi teismeline usub juba siiralt, et ka meie lõunaosariikides pidasid Eesti talumehed mustanahalisi orje, kellele tehtud süü peame nüüd lunastama.

Isegi relvade olemuse üle käiv debatt on meil juba sageli viidud samale mõttelisele tasandile, mis prevaleerib Ameerika Ühendriikides. Eesti rahvas ja tema ajalugu on ka mõnede meie enda teadlaste poolt asetatud otse endiste imperiaalsete lääneriikide (post)kolonialistlike teadusnarratiivide ja meetodite sisse kordagi isegi kaalumata nende teooriate ja narratiivide täielikku ja absoluutset sobimatust meie enda riigi ja rahva ajalukku ja kultuuri.

Asjaolu, et olgu Belgia, Prantsusmaa, Briti impeerium, Saksamaa ja USA koloniseerisid ning vahel ka hävitasid terveid rahvaid ning nende rahvaste kulul ka üpriski sageli rõhudes elatusid, peetakse automaatselt justkui ka meie enda kaassüüks, sest kas pole me siis ju kõik mitte ometi heleda nahaga ja valged rõhujad.

Araablasi ja suurt osa moslemeid, kelle orjakaubanduslikust ajaloost olgu Aafrikast või Euroopast miskipärast eriti ei räägita ja kes on samuti täie õigusega kvalifitseeritavad sageli “valgeteks”, loeb aga võltssallivuslik ringkond sageli rassiliselt (sic!) allasurutud tagakiusatuteks, kelle peame koheselt ilma ühtegi küsimust esitamata oma riiki laskma, sest keegi Saksamaal või kus iganes mujal arvab niimoodi.

Endised koloniaalimpeeriumid ja vallutajariigid on asunud oma just nimelt ka päriselt eksisteerivat süüd lunastama sedakaudu, et suruvad ainult neil endil lasuva ja ka korvamisele kuuluva vastutuse peale neile teistele, kes toimunus isegi grammivõrra süüdi pole. Ise ennast aga ikka ja jälle moraalselt süütute ja ülimatena esitledes ning tehes seda sageli just nendele samadele rahvastele (sh eestlased), kellele nemad ise kallale tungisid ning kelle ees nad ka oma eri mahhinatsioonide ning genotsiidide ja ülekohtu mahavaikimise läbi ajaloolist süüd omavad.

Saksamaa, kelle osalusel sõlmiti aga aastal 1939 meie anastamist võimaldanud Molotovi-Ribbentropi pakt, ning kelle ajaloolise tegevuse tõttu on selgelt kannatanud mitte ainult kogu Euroopa, vaid terve maailma “sallivusruum”, oli ja ka on aga sageli eeskujuks tõstetud õige inimesearmastuse ja sallivuse ekspordil muuhulgas ka Eestile, kes pole kunagi kedagi orjastanud ega ka koloniseerinud.

Vahel jäi enne Ukraina sõda meile pähemääritud ideoloogiast veel ka tunne, et justkui meie ise olekski need tõelised natsid. Süüdi lausa vist ka Hitleri olemasolus. Samal ajal kui hea ja salliv “sakslane” koos “prantslase” ja teiste sõprade-kultuurrahvastega üritab meile läänest avatust ja sõbralikkust õpetada. Veel veidi aega tagasi muidugi ka venesõbralikkust.

Pimeduses, vaimutuimuses ja sallimatuses elav eestlane ise aga ei suuda seda kõike mõista.

Prantsuse vasakutopistide ja fanaatikutest pseudoteadlaste teooriaid kasutades tehakse aga meile ajalooteaduse nime all selgeks, et tegelikult pole meid üldse olemas olnudki. Sakslased konstrueerisid meid 19. sajandil. Vabadussõda olla aga lihtsalt üks rahvusromantiline müüdiloome, mida peaksime käsitlema osade ajaloolaste arvates hoopiski mittebinaarsete poststrukturalistlike ajalooteooriate tuules. Ei saa ju olla kõik nii mustvalge, et vaenlane oli paha ja meie head. Ei tohi sel moel kahte vastanduvat poolust tekitada, sest maailm on siiski multiperspektiiviline ning tõde ja ka fakt eksisteerib ainult vaataja silmades.

Ka Masing järeldab, et eestlase allaheitlik ja pugejalik meelelaad võiks ju olla mingi nurga alt isegi positiivne, et “selline alandlikkus ja oma viletsuse tundmine on hää asi”. Aga häda on selles, et “kuigi kogu rahvas põeb alaväärsustunde neuroosi”, leidub meie seas mitmeid “üksikuid, kes teisi oskavad hästi ekspluateerida.”

*

Eesti suurimaks probleemiks pole mitte okupatsioonist tulenev taandareng või meie enda rahva kuidagi loomult (veel) madalamal seismine kellest tahes teisest, vaid aastasadadega elustiiliks sisseõpitud omanikutunde ja -uhkuse puudumine.

Kubjas või kellegi teise vara haldaja olemine on olnud niivõrd pikalt ideaaliks, et iseendas peituvat suurt ja võimsat ning edasiviivat ei suudeta sageli hoomata ega äragi tunda. Iseenda rahvast allasuruva ja ekspluateeriva kupjaideaali purustamine ning omanikuks oleku uhkuse kasvatamine saab olla ka ainus vaimne tee edasi.

Teadmine, et see siin ongi sinu maa ning sa ei halda või käsuta seda kellegi teise heaks ja hüvanguks, vaid iseenda jaoks. Vastavalt iseenda loodud narratiividele, mitte kellegi teise omadesse sulandudes.

Suur osa Eesti rahvast on tasapisi hakanud ise omanikuks olekut omaks võtma ja sellest omanikutundest lähtuvalt nii oma kodu kaunistama kui ka looma. Nomenklatuurne ja pugejalik kupja- ja mõisavalitsejaseisus on aga liialt kaua saanud areneda ja ise vormuda oma rahvast täiesti eraldi ja lahku kasvades. Omandades endale tasuna välismaise isanda määrdunud ja aukliku särgi, mida nüüd paaniliselt oma privileegide kaotamist kartes ka kogu muule rahvale selga üritab määrida.

Pärdikuid haldavad tsirkusedirektorid, kes pärdikuks olekut meile ideaalina maha üritavad müüa, peavad jääma minevikku ning asenduma maa omanikega. Siis saab ka Eesti päriselt vabaks.

1 Peeter Espak, “Tänaval karjuvate pööraste “euroopalikel väärtustel” põhinevat sõda ei taha siia keegi”. — Postimees 20. märts 2017.

2 Peeter Espak, “Eesti võimulolijad võtavad riikide soovitusi käskudena, nagu juhmid talumehed 19. Sajandil”. — Eesti Päevaleht/Delfi 7. juuni 2021.

3 Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”. — Olion 1931, nr 12. / Uku Masing, “Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris”.— Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Tartu: Ilmamaa, lk 46-51.

(:) kivisildnik: Kerjusahvide planeet

Minu unistuste Eesti ei ole kerjusahvide planeet.Kerjusahvide planeet on koht, kus ahvid on puu otsast alla roninud, aga mitte selleks, et inimeseks hakata, vaid seepärast, et nad lihtsalt ei saa puu otsas hakkama. Kurb tõsiasi on see, et ahv, kes ei saa puu otsas hakkama, ei saa ka maa peal oma asjadega toime. Ei jäägi üle muud kui kerjata ja almuseid paluda. Heitke armu, annetage banaan armetule lojusele.

avaldatud 28.07.20212 Õhtulehes

Banaanid jõuluvanalt

Eesti riik ei saa hakkama, see on teaduslik fakt: suur osa majandusest on rajatud kerjamisele ja armuandidele, annetused moodustavad meie riigieelarvest teate isegi kui palju. No ikka väga palju. Piltlikult öeldes katab jõuluvana iga päev meie lõunalaua. Hommikusöögi ja õhtusöögi saame ehk ise kuidagi lauale, aga leivaviil muutub iga päevaga õhemaks.

Jõuluvana kaetud lõunalaual on ohtralt banaane, aga kuna need on jõuluvana omad, siis ei saa neid mitte igaüks, saavad ainult jõuluvana sõberahvid. Kõik muud pärdikud koristavad laua, pesevad nõud ja kasivad ühispeldiku. Ent ka sõberahvide elu pole meelakkumine, banaane on s***ks, aga nende kasutamiseks on ranged ettekirjutused, pooled banaanid tuleb toppida endale tagumikku. Võta või jäta, sellised on perverdist jõuluvana direktiivid.

Kirjeldatud kerjusahvide planeet on küll paljude unelmate Eesti, aga minu oma mitte. Ma tean, et jõuluvana pole olemas, punase mantli ja koheva habemega taga varjab ennast röövel ja lastepilastaja. Minu Eesti ei ela armuandidest ega lase ennast kerjuseabi eest alandada ega paljaks röövida. Minu Eesti ei ole valerahategijate paradiis. Minu Eestis ei tööta kapo eksjuht põlisvaenlase kulla ja teemandiettevõttes, ta ei tööta seal ei kullana ega teemandina, ehkki pakkumine on ahvatlev.

Milline on minu Eesti?

Minu Eestis elavad inimesed, mitte kerjusahvid. Inimesi eristavad lojusest ideed ja mõtlemisvõime. Inimestel on maailmapilt, sellest maailmapildist tulevad väärtused ja vastavalt kindlatele väärtustele langetatakse eesti rahvale kasulikke otsuseid. Täiskasvanud terve inimese maailmapildis ei ole kohta jõuluvanal ja ta ei alanda ennast kerjamiseni. Mõistusega inimene ei loobu vabatahtlikult oma vabadusest ega kirjuta alla orjalepingule, ei Lissaboni omale, ei ESMile ega muudele sarnastele.

Loomulikult hakkab nüüd kerjusahvi peas helisema häirekell: kuidas siis nii, kuidas siis ilma orjuseta, kuidas siis ilma kerjamiseta? Me ei saa ju hakkama. Venelased tulevad kallale. Venelased tulevad kohe kallale. Ammendame Vene ohu teema ühe lausega: kui venelased tulevad kallale, mis siis juhtub? Halvemal juhul teevad nad meist orjad ja kerjused, aga seda ei maksa karta, sest me oleme juba orjad ja kerjused. Pole mingit vahet, kas manguda keskvõimult kopikaid või sente, pole vahet, kas oled Brüsseli või Kremli jalamatt.

Minu Eesti ei ole kellegi süljetops. Minu Eestis, nagu me kõik juba teame, elavad mõistlikud ja väärikad inimesed. Tegelikus Eesti vabariigis selliseid ei ole, otse vastupidi, tudengid on kirjaoskamatud, ametnikud reeturid, lapsed ei oska lusikaga süüa ega ennast kooli minnes riidesse panna, söögitegemisest või tuletegemisest rääkimata. Me mandume, muutume idiootideks ja loomastume sõna otseses mõttes. Isegi meie rikkurid on vaesed, kohe piinlik nende pärast.

Riik, mis ei saa oma asjadega hakkama, toodab kodanikke, kes ei oska kümneaastaselt nina pühkida ega sokke jalga panna, allakäik on ilmne ja ainult süveneb. Perekonnad on hävinud, töökohad on kadunud, kultuur on marginaliseeritud, seega on aju välja lülitatud, viimane mõistuse kants haridussüsteem on likvideerimisel, Aaviksoo uus reformikava on lühinägelik ja kahjulik, et mitte öelda idiootlik ja kriminaalne.

Uuest suurest valest

Minu Eestis ei vahetata üht vale teise vastu, vaid püüeldakse tõe poole. Kommunistide vale ja kapitalistide vale on võrdselt kahjulikud ja orjastavad. Abitutele kerjusahvidele aga valed väga meeldivad. Esiteks ei tee nad enam ammu vahet tõel ega valel, sest kui raha on ainus eesmärk ja käibel on ainult valeraha, siis on vale ülimaks väärtuseks. Vale vabastab raskustest, vale teeb imet: ilma tööta, ilma mõtlemata, ilma pingutuseta, ainult vale najal on kõik võimalik – küllus, õnn ja teadusmahukas tootmine.

Mis on lihtsam, kas ehitada maja või kükitada kuuse all ja valetada endale ja teistele kõiksugu paleed kokku? Muda lirtsub varvaste vahel ja hamba all, aga ahv valetab selle mullivanniks ja vahuveiniks. Ise valetab, ise usub ja on õnnelik veel pealegi. Kui üks vale välja tuleb, leiutab ta teise, veel lollima, ja õnn ei lõppe kunagi. ELiga liitumine kukkus läbi, euro kukkus läbi, aga ESM toob õnne õuele. Kui see läbi kukub, leitakse uus vale, uus pettus ja algab järjekordne kärarikas ajupesukampaania.

Kerjusahvidel on raske endale tunnistada oma alandavat olukorda, nad eelistavad tegelikkusele psühhopaatilist unelmatemaailma, nad usuvad jõuluvana ja kõiki muid alatuid püramiidskeeme. Ahnuse jõud on siin ühendatud pimeda usu jõuga. Eks ta ole, orjus ja kerjamine pole küll ideaalne ühiskonna korraldamise vorm ja orjapidajad pole suutnud midagi tõhusamat välja mõelda.

Kerjusahv töötab isanda heaks tasuta ja pärast tööd kerjab endale elatusvahendid. Ja kui ka ei tööta, isandale ta kulu ei tee, elab või sureb, ise teab, ja teeb olukorra endale uue suure valega mugavaks. Kes siis ei tahaks elada parimat võimalikku elu. Valedes on seda lihtne saavutada. Mugav on vales vegeteerida, eriti kui valetamise eest makstakse ja vale uskumine tekitab mõnusaid ja erutavaid luule. Rahul on nii sõberahvid kui ka peldikuahvid.

Ah et ei ole positiivset programmi

See positiivse programmi jutt on mind surmani ära tüüdanud, mul on igas loos alati kaks positiivset programmi, nii ka täna, aga paraku on nende mõistmiseks vaja lause mõttest aru saada. Teeme asja lihtsaks. Teeme laused lühemaks. Ehk jõuab kohale. Esimene positiivne programm on põhiseadus. Teine positiivne programm on kultuur. Kordan: põhiseadus ja kultuur. Kuidas seda mõista?

Tuleb täita põhiseadust. Pole vaja valetada, et seaduse rikkumine on seaduse mõte. Paraku ei ole põhiseaduse mõte ka banaan tagumikus. Kuritegevus ei ole seaduse mõte. Lollus ei ole seaduse mõte. Kiim ei ole seaduse mõte. Kuritegu on kuritegu. Põhiseaduse mõte on rahvas, kultuur ja keel. Rahvast ja keelt veel natuke on. Kultuuri enam ei ole. Tähendab, aju enam ei tööta. Kultuur on vaja omandada. Kultuur on maailmapilt. Kultuurist tulevad väärtused. Väärtustest tulevad otsused. Kultuur välistab valed ja orjuse.

Orjust, kerjamist ja valet jutlustavad õpetused ei ole kultuur, vaid vaenlase propaganda. Enamik meelelahutust, meediat ja niinimetatud kultuuri on vaenlase propaganda. Reeturi valed ei ole kultuur. Vahelejäänud varga hädavaled ei ole kultuur. Orjalepingu tekst ei ole kultuur, see on antikultuur. Sinu keha ei ole kultuur, see on antikultuur.

Sinu kehalised naudingud ei ole kultuur, see on antikultuur. Sinu tühine isik ei ole kultuur, see on loom, täpsemalt kerjusahv. Valeraha ei ole kultuur, see on kuritegu. Loomastumine ei ole kultuur, see on mandumine, allakäik, dekadents. Olümpia on samuti loomalik kehakultus ja piinlik dekadents.

Minu Eestis on positiivseks programmiks Eesti vabariigi põhiseadus ja seda põhiseadust ei tõlgendata nii, et kogu raha tuleb tingimusteta loovutada ahnetele, alatutele ja vastikutele pankuritele. Aga sellest on raske aru saada, kui oled ahv ja erialalt eurokerjus. Banaan tagumikus ei lase keskenduda.

Ma ei räägi neid valesid, mis moodustavad sinu väärastunud maailmavaate, sa ei saagi millestki aru saada. Ja sa ei peagi, tõde pole kerjusahvidele. Ja nüüd ma ütlen sulle, mida teha, et lõppeks kerjamine, orjus ja valed. Ma tean, et see sind ei muuda, aga mina olen käesolevaga oma põhiseadusliku ülesande täitnud.

Alustada tuleb ajust

Ahvil ei maksa rabeleda, veel vähem paberitele alla kirjutada. Tuleb üritada inimeseks saada. Tuleb inimkombed omaks võtta, ehkki see on väga raske. Tuleb õppida kasutama tööriistu. Tuleb omandada töö printsiip. Tuleb aru saada, et midagi ei juhtu ilma pingutuseta. Tuleb aru saada, et loll pingutus ei kanna vilja. Selleks, et midagi saavutada, on vaja ideid. On vaja kultuuri. Banaan tagumikus ei ole kultuur.

Mõtestatud töö on võimalik siis, kui aju töötab. Mõtestamata töö on sama kasutu kui banaan tagumikus. Banaan tagumikus on halb investeering. Banaan tagumikus ei ole haridus. Banaan tagumikus ei ole esmane inimõigus. Banaan tagumikus ei ole vaimse stabiilsuse garant. Veel üks banaan tagumikus ei ole lahendus jne.

Ja nii edasi ja nii edasi, jätka ise, juhul kui aju toimib, jõuad ehk kunagi kultuurini.

Hävituspataljonlased

Eesti Kommunist – Küsimused ja vastused (1966) – Hävituspataljonlased:
[…] Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid […]

KÜSIMUSED JA VASTUSED Nr. 6 (81)
AJAKIRJA «EESTI KOMMUNIST» VÄLJAANNE 1966

Peatoimetaja H. Haug
Toimetuse aadress: Tallinn, J. Lauristini 1, postkast 410.
Telefonid 664-76 ja 464-11

Trükikoda «Punane Täht», Tallinn, Pikk tn. 54/58.
EKP KESKKOMITEE KIRJASTUS

KUIDAS EESTI RAHVAKAITSEVÄE ÜKSUSED VÕITLESID 1941. AASTAL?

Eesti rahvakaitseväe üksuste võitlustee huvitas M. Lipingut Elvast. Vastuse autoriks on ajalooteaduste kandidaat P. Larin.

Paljud eraisikud astusid sõja ajal vabatahtlikult kodumaad kaitsma. Niisugustest vabatahtlikest moodustati rahvakaitsevägi. Suure Isamaasõja algperioodil koosnes rahvakaitsevägi rindeäärsete alade tsiviilasutuste töötajatest moodustatud diviisidest (neid loodi Leningradis, Moskvas ja Stalingradis), töölispolkudest ja -pataljonidest, hävituspataljonidest ning üksikutest salkadest. Kohalikud parteikomiteed organiseerisid rahvakaitseväe üksusi peamiselt nendes paikades, kus Nõukogude relvastatud jõudude olukord võitluses fašistlike anastajate vastu kujunes eriti raskeks. Kohalikud elanikud, vaatamata soole, eale ja sõjaväelisele ettevalmistusele, võtsid relvad kätte ja läksid Nõukogude armeele Pärast rindeolukorra paranemist sulasid rahvakaitseväe üksused ühte Nõukogude armee regulaarüksustega.

24. juunil 1941 andis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu korralduse vabatahtlike hävituspataljonide moodustamiseks piirialadel Karjalast kuni Lääne-Gruusiani. Hävituspataljonid pidid tegema kahjutuks fašistliku Saksamaa poolt Nõukogude armee tagalasse saadetavaid diversante ja salakuulajaid. Nõukogude valitsus pidas esialgu piisavaks, et iga linna, maakonna ja rajooni elanike julgeolekut kindlustaks üks kahesajameheline kerge laskurrelvastusega varustatud pataljon, kelle operatiivset juhtimist teostaks kohalik Siseasjade Rahvakomissariaadi osakond.

Esimest vabatahtlike kaitsesalka asuti Eesti NSV-S omaalgatuslikult looma Tartus juba 23. juunil 1941. Nagu mujalgi, nii oli ka meie vabariigis hävituspataljonidesse astuvate vabatahtlike arv palju suurem, kui ette arvati. 4.juulil oli Eesti NSV rahvakaitseväes 2700 võitlejat, 8.juulil aga juba 3200. Paljudest tehastest ja asutustest astusid töötajad suurte gruppidena hävituspataljonidesse. Seda arvestades suurendasid kohalikud parteikomiteed võitlejate arvu loodavas hävituspataljonis või siis moodustasid uusi töölispataljone ja -salku. 1941. aasta lahingute ajal Eesti NSV territooriumil kuulus rahvakaitseväkke ühtekokku 27 üksust rohkem kui 9000 võitlejaga. Nad moodustasid umbes 20 protsenti kõikidest maajõududest, mis kaitsesid sel ajal Nõukogude armee koosseisus Eesti NSV territooriumi. Hävituspataljonide tegevust juhtis Eesti Hävituspataljonide Staap (staabi ülemaks oli otsustaval lahinguperioodil kapten M. Pasternak ja komissariks EKP Keskkomitee sekretär F. Okk).

Rahvakaitseväkke astusid partei-, komsomoli-, nõukogude ja ametiühinguaktivistid, miilitsatöötajad ning teised nõukogude patrioodid. Kommunistide ja kommunistlike noorte protsent ühe või teise üksuse võitlejate hulgas oli väga erinev ning olenes antud linna või maakonna vastavate organisatsioonide suurusest. Näiteks 1. Tallinna Töölispataljon koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt kommunistidest, 15. Järvamaa Hävituspataljonis aga oli sel ajal vaid 6 partei liiget ja 3 liikmekandidaati.

Eesti NSV vabatahtlike võitlusüksuste juhtkonda kuulusid varasemates klassilahingutes karastatud kommunistid. Nii võitlesid hävituspataljonide komissaridena Hispaania kodusõjast osavõtnud A. Must (6. Virumaa pataljon), J. Tamm (16. Pärnumaa pataljon), K. Hansson ja H. Roog. Rahvakaitseväe komandöride hulgas oli palju Kodusõja veterane, nagu alampolkovnikud V. Ferberg ja K. Kanger, kaptenid A. Balta ja R. Punn, vanempoliitjuhid A. Golub ja R. Lutus. Paljud vabariigi partei- ja nõukogude asutuste juhtivad töötajad – EKP Keskkomitee sekretär F. Okk, EKP Keskkomitee osakonnajuhatajad M. Kitsing ja A. Raud, Tallinna raudteesõlme parteiorganisatsiooni sekretär, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik H. Ansip, Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens, partei maakonnakomiteede sekretärid O. Abori ja E. Säremat ning Eesti NSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadi osakonnajuhataja S. Generalov astusid samuti rahvakaitseväkke. Endise kodanliku sõjaväe ohvitseridest võitlesid rahvakaitseväe ridades kaptenid E. Laasi ja N. Trankman, leitnandid E. Kostabi ning I. Paul jt. 1. juulist alates viidi Eesti NSV hävituspataljonid üle täielikule sõjaväevarustusele ja kasarmuolukorda. Nii võitlejad kui ka nende perekonnaliikmed said õiguse kõigile Nõukogude armee võitlejatele antavatele sotsiaalkindlustuse soodustustele (abirahad, pensionid).

Kohalikel rahvakaitseväelastel tuli lahingutegevusse asuda juba sõja esimestest päevadest alates, sest fašistlik väejuhatus saatis Baltimaadesse arvukalt salakuulajaid ja diversante. Põhjendatult lootsid hitlerlased desorganiseerida meie armee tagalat just Baltimaades, sest siin leidus rohkesti Nõukogude-vaenulikke elemente (endisi kapitaliste, fašistlike organisatsioonide liikmeid, kodanliku armee ohvitsere ja kulakuid), kes kahjurõõmuga jälgisid Nõukogude armee ajutist ebaedu rindel ning sooritasid diversiooniakte. Nõukogude armee tagala julgestamine rahvakaitseväe poolt muutus Eesti NSV-s eriti keerukaks 1941. aasta juuli algul, kui Nõukogude valitsus andis korralduse partei- ja nõukogude aktivistide perekondade, rahvamajanduse spetsialistide ning mõningate varade evakueerimiseks kaugemasse Nõukogude tagalasse. See samm astuti siis, kui hitlerlikud väed jõudsid Eesti NSV piirile, nii et rahvakaitseväe üksustel tuli tegelda niihästi tagala julgeoleku kindlustamisega kui ka võidelda koos regulaarüksustega rindel.

Üks esimesi ja kohalike olude kohta väga iseloomulikke rahvakaitseväe üritusi oli Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa hävituspataljonide lahinguretk Vändra metsadesse koondunud bandiitliku jõugu vastu 1941. aasta juuli algul. Kasutades olukorda, kus kohalik partei- ja nõukogude aktiiv evakueerus tagalasse, vastase regulaarväed aga polnud veel jõudnud Pärnu- ja Viljandimaa lõunapoolseid valdu okupeerida, kuulutas kodanluseaegne PärnuViljandi sõjaväeringkonna ülem kolonel V. Koern hitlerliku salaluure mahitusel välja kohalike meeskodanike «mobilisatsiooni», et niiviisi suurendada Nõukogude-vaenulikke relvastatud jõuke. Hävituspataljonid ajasid Koerni ettevõtte nurja ja peksid tema poolt metsadesse ja soodesse kogutud jõugud laiali.

Hävituspataljonid purustasid ka fašistlike diversantide ja salakuulajate jõugu, mis oli koondunud Jägala jõe ülemjooksule, praeguse Harju ja Paide rajooni piiril asuvatesse Kautla metsadesse. Selle diversantide salga tuumiku moodustas nn. «Erna pataljon» hitlerliku salaluureteenistuse poolt juulikuu algul osalt merd mööda üle Soome lahe toimetatud, osalt aga langevarjudega maandunud diversantide grupp. Kolm Tallinna vabatahtlike pataljoni ning Harju-, Järva- ja Viljandimaa pataljonid kapten M. Pasternaki üldjuhtimisel piirasid selle jõugu sisse Paunküla-Järva-Madise rajoonis ning likvideerisid ta 2. augustil 1941. Saagiks saadi väärtuslikke dokumente, kodeeritud maastikukaarte, raadiojaam, relvi ja muud.

Silmapaistev oli ka rahvakaitseväe osavõtt rindevõitlustest. Neli Tallinna ja Harjumaa hävituspataljoni võttis osa Märjamaa-Lihula lahingust 11.-15. juulini 1941. Pärast Pärnu vallutamist 8. juulil liikusid hitlerliku armee 217. jalaväediviisi osad Riia maanteed mööda kiiresti Tallinna suunas. Vaenlasele astusid vastu enne seda Tallinna ümbruses rannakaitsel olnud Nõukogude 16. laskurdiviisi, merejalaväe- ja piirivalveüksused. Nende lahingut toetasid neli mainitud pataljoni Tallinnast ja Harjumaalt. Ühise vasturünnakuga kihutati vaenlase väed Pärnu suunas tagasi, rinne jäi siin kuuks ajaks püsima umbes Audru-Pärnu-Jaagupi-Vändra joonele. Mehiselt võitlesid Viljandimaa vabatahtlikud 8.-9. juulil Viljandi kaitsel ning hiljem Põltsamaa ja Rutikvere lahingus.

1941. aasta augusti teisel poolel, kui lahingud kandusid Tallinna alla, formeeriti meie vabariigi pealinna taandunud hävituspataljonide baasil kaks vabatahtlike polku: Tallinna Töölispolk, mille komandör oli alampolkovnik K. Kanger, ja 1 Eesti Kütipolk, mida juhtis kapten M. Pasternak (kütipolgu nimetuses leidis kajastamist Oktoobrirevolutsiooni- ja Kodusõja-aegne traditsioon, mil Punaarmee eesti rahvuslikke laskurväeosi nimetati kütipolkudeks). 1. Eesti Kütipolk, mis koosnes umbes poolteisest tuhandest võitlejast, asus 20. augustil Tallinna lähistel Kiviloo–Metsanurga kaitsejoonele. Järgmistel päevadel tuli sellel polgul pidada raskeid tõrjelahinguid Raasiku kaudu Tallinna suunas pealetungiva vastase 217. jalaväediviisiga. See polk võitles Perila, Peningi, Raasiku ja Ülemiste ümbruses.

Tallinna Töölispolk, kus oli üle tuhande võitleja, sai relvad kätte alles 26. augustil 1941 ning asus viivitamatult võitlusse fašistide vastu Lasnamäel ja Kadriorus. Järgmistel päevadel pidas Tallinna Töölispolk lahinguid pealinna tänavatel, taandudes 28. augustiks sadamatesse ning sealt edasi laevadele, et koos teiste väeosadega Leningradi kaitsele asuda.

Tartu–Narva suunas võidelnud eesti rahvakaitseväe üksustest moodustati 19. augustil Leningradi oblastis Kotlõ linnas Narva Töölispolk, kes 20. kuni 27. augustini võitles Kingissepa linna kaitsel ja hiljem Kotlõ ning Oranienbaumi all.

Septembris ja oktoobris 1941 võtsid paljud rahvakaitseväelased osa Lääne-Eesti saarestiku ja Balti laevastiku Hanko baasi kaitsmisest. Saaremaal võttis Kuressaare (praegune Kingissepp) kaitselahingust maa- ja mereväeüksuste kõrval osa ka umbes -1500-meheline vabatahtlike väeosa.

Eesti NSV territooriumil loodi 1941. aasta suvel ka kaks Läti NSV rahvakaitseväe üksust, kes samuti võtsid osa meie vabariigi territooriumil peetud lahingutest. Neist üks, Läti Töölispolk, tegutses Tõrva-Türi-Tallinna ja teine Torma-Jõhvi-Narva suunas.

Eesti NSV rahvakaitseväe üksused likvideeriti 1941. aasta oktoobris, pärast seda, kui hitlerlikud väed olid meie vabariigi territooriumi okupeerinud. Leningradi jõudes astusid paljud eesti vabatahtlikud Nõukogude armeesse. Nõukogude tagalasse taandunud rahvakaitseväelased töötasid 1941. aasta lõpuni NSV Liidu siseoblastite tehastes, kolhoosides või sovhoosides. 1942. aasta algul, kui asuti Nõukogude armee eesti rahvuslike väekoondiste formeerimisele, läksid rahvakaitseväelased neisse väeosadesse.

Kõigest eespool öeldust selgub, kui võltsid on eesti fašistlike emigrantide väited, nagu poleks eesti rahvakaitseväe üksused 1941. aastal lahingutes midagi nimetamisväärset korda saatnud, Eesti sõjamehed kaitsesid ennastsalgavalt oma sotsialistlikku vabariiki ja hävitasid hulgaliselt hitlerlikke röövvallutajaid.

EKP K&V – HävituspataljonidLaadi alla

ERSP Programm

[…] Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre. […]

EESTI RAHVUSLIKU SÕLTUMATUSE PARTEI
Põhikiri & Programm

[…]

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei
II SUURKOGU DEKLARATSIOON

Ida- ja Kesk-Euroopas on targanud uus rahvaste kevad. Varisevad valele ja vägivallale rajanevad režiimid, mida on 45 aastat koos hoidnud Nõukogude impeeriumi haare. Kriis on jõudnud impeeriumi südamikku. Selle lagunemine on muutunud pördumatuks. Eesti, Läti ja Leedu rahvaste jaoks on vabaduse ja õigluse taotluste võtmesonaks saanud 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakt. Selle inimvaenuliku imperialistliku tehingu avalikustamise ja hukkamõistmise nõue esitati Eestis esmakordselt 23. augustil 1987. a. Hirvepargis toimunud massimiitingul. Kurikuulsa pakti salaprotokollide avalikustamine paljastas 1939.-1940. aasta tehingute alusel Balti riikides kehtestatud režiimi nõrgima koha – tema ebaseaduslikkuse. Järgnenud kahe aasta jooksul pidid isegi okupatsioonivõimud möönma viiskümmend aastat tagasi tehtud vägivalda ja kuritegusid, Eesti okupeerimist ja seadusevastast liidendamist NSV Liiduga. Ometi ei ole tänini joutud peamiseni – Molotov-Ribbentropi pakti hukatuslike tagajärgede likvideerimise ja heastamiseni. Taunides vastu tahtmist aastakümneid vanu kuritegusid, pudavad vägivallavõimu tänapdevased kandjad nii Moskvas kui kohapeal jätkata kõnealuste kuritegude viljade kasutamist, andes neile vaid senisest seaduslikuma vormi. Samal vahemikul on täies ulatuses selgunud eesti rahva tahe 1940. aastal okupeeritud iseseisva rahvusriigi taastamiseks. Ent pole mõtet konelda õigusriigist ja suveräänsusest senikaua, kuni Eesti Vabariigi alalt pole välja viidud nõukogude okupatsiooniväed, likvideeritud kommunistliku partei diktatuuri tagav terroriaparaat ning moodustatud Eesti Vabariigi kodanike seaduslik esindus. Eesti edasist saatust saab rahvusliku enesemääramise muutumatul alusel otsustada üksnes põlisrahvas, tehes seda hirmust ja survest vabas õhkkonnas, erapooletu rahvusvahelise kontrolli all. Astudes vastu Molotov-Ribbentropi pakti 50.-ndale aastapäevale ei oota me tõe ja vabaduse kinkimist Moskvast. Mitte okupeeritud balti rahvad ei pea põhjendama ja õigustama oma iseseisvustaotlusi seda on neile rahvastele võlgu okupandid ja moraalselt ka rahvusvaheline avalikkus.

Iseseisvus on reaalselt võimalik taastada juba täna, alustades endist meie hirmude ületamise kaudu, sõltumatu omaalgatusliku mõtte ja tegutsemise alusel. Tekkinud on kümned iseseisvuse saared Eesti Kodanike Komiteed, kes moodustavad üle Eesti hargneva vabaduse saarestiku, taastatava Eesti Vabariigi alusmüüri. Sõltumatuse taastamise üritusega on liitunud ja liitumas kõik põhilised edumeelsed rahvuslikud jõud. Ühte koonduda saame aga seadusliku Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel, vältides okupatsioonivõimude poolt pakutavaid pettelahendusi. Iseseisev Eesti riik on mõeldav ainult väljaspool NSV Liidu piire. Sarnaselt 1918. aastale on taas lähenemas otsustav hetk. Eesti Vabariigi taastamine on möödapääsmatu. See on meie õigus ja kohus.

Tallinnas 20. augustil 1989. a.

EESTI RAHVUSLIKU SOLTUMATUSE PARTEI (ERSP) PROGRAMM

Iidsest ajast on eestlastel tulnud vastu astuda võõramaistele vallutajatele. Muistne vabadusvõitlus kestis viimsete vastupanujõududeni, kandudes labi orjuse aastasadade. Rahvuslik ärkamine XIX sajandil tõi rahva teadvusse iseolemise võimaluse, sillutades tee Eesti iseseisvumisele. 28. novembril 1917. a kuulutas Eesti Maapäev end kõrgeimaks võimuks Eestis ja 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik. Võiduka Vabadussõja tulemusena oli Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920. a. Tartu rahulepinguga sunnitud tingimusteta ja igaveseks loobuma kõigist suveräänõigustest Eestile. 22 iseseisvusaastaga kujunes Eesti Vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt igati arenenud demokraatlike põhimõtetega rahvusriigiks. See soodustas eestlaste rahvuskultuuri vaba arengut ja tagas vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Rahva võimule rajatud parlamentaarse riigikorraga Eesti Vabariiki tunnustas kogu haritud maailm, Eesti Vabariik oli Rahvasteliidu täieõiguslik liige.

23. augustil 1939 solmitud kuritegeliku kokkuleppe (Molotov-Ribbentropi pakt) salajase lisaprotokolliga jagasid NSV Liidu ja Saksa Riigi diktaatorid Euroopa huvis fäärideks. NSV Liidu huvisfääri langenud Eestile surus Moskva jõuähvardusel peale nn sõjaväebaaside lepingu (28. sept. 1939), luues sellega sillapea Eesti okupeerimiseks ja annekteerimiseks. 17. juunil 1940 tungisid Punaarmee Üksused üle Eesti piiri ja okupeerisid maa. Vabariigi Valitsus kõrvaldati ametist ja iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast de facto, kuigi de jure Eesti Vabariik eksisteerib edasi. Anneksiooni tulemusel kaotas Eesti poliitilise ja majandusliku iseseisvuse, muutudes sisuliselt kolooniaks, mida juhib NSVL Liidu võimude määratud administratsioon. Enamik demokraatlikke riike ei ole kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist.

Eestlaste vastupanu anastajatele, mis on trotsinud okupatsioonivõimu vägivalda ja inimvaenulikku ideoloogiat, pole kunagi lakanud. See on avaldunud sõjaeelses ja -järgses relvastatud võitluses, põrandaalustes noorteorganisatsioonides ja võitlusrühmades, üksikisikute võitluses inimõiguste eest, üldrahvalikus vastupanus venestamisele ja sovetiseerimisele.

Vabadusvõitluse uue järgu avas 23. augustil 1987 Hirvepargis toimunud rahva meeleavaldus, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Esmakordselt tõstatus laiema avalikkuse ees Eesti okupeerimine. Oli avanenud reaalne väljavaade vabadusvõitluseks. 20. augustil 1988 loodi Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, koondamaks rahvuslikke jõude Eesti iseseisvuse taastamiseks.

I. ERSP TEGEVUSKAVA NSVL OKUPATSIOONI AJAL

ERSP põhieesmärk on sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi taastamine tegelikkuses (de facto). ERSP näeb selles eesti rahva eneseteostuse ainuvõimalikku teed.

1940. aasta NSV Liidu okupatsiooniga kehtestatud sõltuvus on eesti ajaloo suurim ja ohtlikem. Üheski rahvuse elulisi huve puudutavas küsimuses pole põlisrahval otsustamisõigust. Hoolimata välise surve näilisest lõdvenemisest puudub Eestil poliitiline, majanduslik ja kultuuriline suveräänsus. Jätkub okupatsioon, mis tugineb suurele okupatsiooniarmeele, KGB terroriaparaadile ja NLKP võimumonopolile, samuti võõra suurriigi majandusmonopolide peremehetsemisele. ERSP käsitab tänapäeva Eestit okupeeritud ja annekteeritud riigina ja ei pea ENSV valitsust ega Ülemnõukogu eesti rahva seaduslikuks esinduseks.

ERSP lahtub ajaloos kinnitust leidnud tõigast, et Eesti Vabariigi ja tema õigusliku valitsuse peavad okupeeritud territooriumil taastama eestlased ise, jätkates ja tõhustades 1940. aastast peale toimunud vabadusvõitlust ja pidades seda – nii palju kui see ERSP´st sõltub – rahumeelsete ja demokraatlike vahenditega. Moskva totalitaarsele kontrollile alluvate maade kogemused osutavad, et kommunistlik partei ei anna midagi käest vabatahtlikult. 1980. aastate II poole poliitilised järeleandmisedki pole sündinud valitseva kildkonna heast tahtest, vaid valitseva ideoloogia ja majanduse sügavaimast kriisist. Ühiskondlik elu on mõnevorra normaliseerunud ja demokratiseerunud eeskätt rahvuslik-demokraatlike jõudude survel, mida ei ole enam võimalik takistada seniste suurriiklike meetoditega.

Selles olukorras saab juba praegu okupatsiooni all – hakata iseseisvat Eestit taastama, arendades rahva omaalgatust ning puudes luua ehtsat kohalikku omavalitsust. Seetottu osaleb ERSP okupatsiooni jätkudes aktiivselt Eesti poliitilises elus sellisel määral, sellise taktika ja vahenditega, mida ta peab vajalikuks põhieesmärgi saavutamiseks. Ühtaegu lahtub ERSP tõdemusest, et totalitaarse ainuvõimu vastuseis iseseisvuspüüdlusele on visa. Kommunistliku partei juhtkond ja temaga seotud ringkonnad püüavad kõigi vahenditega rahvast iseseisvuse taastamiselt kõrvale juhtida, varjates oma diktatuuri jätkumist demokraatlike deklaratsioonide ja näilise suveräänsusega okupeeriva suurriigi raames.

Praeguses poliitilises situatsioonis, mida iseloomustab NSV Liidu kui valele ja vägivallale rajaneva impeeriumi üha kiirenev lagunemine ning ikestatud rahvaste tugevnev vabadusvõitlus, seab ERSP jargmised tegevusülesanded.

1 Rahvuse enesemääramise kõrgeima vormi – rahvusriigi taastamine de facto alates selle idee levitamisest ja kinnistamisest eestlaste ja rahvusrühmade teadvuses. Tähtis on kõigi eestlaste ühendamine kodumaal ja võõrsil, tagamaks rahvuse ja rahvuskultuuri terviklikkust ja elujõulisust. Eesti rahvas on taasiseseisvumiseks poliitiliselt küps. Rahvuslik sõltumatus on rahvuse säilimise ja arengu keskne tagatis.

ERSP taotleb, et NSV Liidu valitsus tunnistaks kehtetuks NSV Liidu ja Saksa Riigi 23. augustist 1939 ja 28. septembrist vahelised lepingud koos salaprotokollidega 1939 nende sõlmimise hetkest alates, mõistaks hukka NSV Liidu poolt Eesti Vabariigile peale sunnitud sojaväebaaside lepingu 28. septembrist 1939 ning tunnistaks juunil 1940 toimunud Punaarmee sissetungi Eesti Vabariigi alale sõltumatu riigi sõjaliseks okupeerimiseks. Eesti ja NSV Liidu edasised vahekorrad tuleb rajada 1920. a. Tartu rahulepingu alusele.

2. ERSP nõuab ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, Koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni, Atlandi Harta jt rahvusvaheliste lepete täielikku ja tingimusteta rakendamist Eesti ja iga tema kodaniku suhtes, üldsuse informeerimist inimõiguste rikkumise juhtumeist ning resoluutsete sammude astumist kõikide meelsusvangide vabastamiseks ja täielikuks rehabiliteerimiseks.

ERSP nõuab okupatsioonivõimu kuritegude kuulutamist inimsusevastasteks. Ohvrite nimekirjad tuleb avalikustada ja nende mälestus jäädvustada. Repressioonide täideviijad tuleb välja selgitada, üldsusele teatavaks teha ja tuua nad avaliku ja sõltumatu ķohtu ette. NSV Liidu valitsus peab huvitama okupatsiooni läbi eesti rahvale ja kõigile kannatanuile tekitatud kahju. KGB kui NLKP võimumonopoli ja NSV Liidu okupatsiooni kuritegelik ja inimsusevastane organ tuleb Eestis kaotada. KGB arhiivid tuleb teha üldkasutatavaiks.

3. Ikestatud rahvaste vabadusvõitluse toetamine. NSV Liidu kui koloniaalimpeeriumi lagunemine on vältimatu. Katseid rahvuslikku vabastusliikumist veriselt maha suruda tuleb käsitleda kui inimsusevastast kuritegu. Meie ülesanne on seda selgeks teha inpeeriumi võimule ja maailma avalikkusele. Selleks on vaja luua tihe side ja arendada koostööd teiste vabadust taotlevate rahvaste organisatsioonide ja üksikisikutega.

4. Maailma avaliku arvamuse selline mõjutamine, et Lääne suurriikide majanduspoliitika ei pikendaks koloniaalimpeeriumi aqooniat ega töötaks vastu rahvaste vabadusvõitlusele. Toetame sellist lääneriikide poliitikat, mis seaks majandussuhete edendamise NSV Liiduga vahetusse sõltuvusse inimõiguste ja rahvuse enesemääramisõiguse rakendamisest.

5. Demokraatlike Ühenduste ning asutuste tekke ja vaba tegutsemise toetamine ja innustamine. ERSP näeb selles Eesti iseseisvuse taastamise eeldust. Mitme parteisüsteemi kehtestamine erakondade võrdõiguslikkuse ja sallivuse põhimõttel. Ehtsad majanduslikud ja poliitilised ümberkorraldused nõuavad vältimatult NLKP loobumist võimutäiusest. Praeguses poliitilises situatsioonis esineb ERSP opositsiooniparteina, tehes koostööd teiste Eesti iseseisvust taotlevate erakondade, liikumiste ja üksikisikutega. Lähemas väljavaates taotleb ERSP Ühiskonna vabastamist ühe võimu keskuse meelevallast, ühiskondliku pluralismi arendamist ja seadustamist. ERSP toetab iga rahumeelset ettevõtmist, mis nõrgestab koloniaalsüsteemi ning soodustab sõltumatuse algeid, kus tegutsevad end vabana tundvad iseseisvalt mõtlevad inimesed.

6. Osalemine Eesti kodanike Komiteede loomisel, kelle esmaseks ülesandeks on Eesti Vabariigi kodanike registreerimine ning Eesti Kongressi kui suveräänse rahva esinduskogu kokkukutsumine. Selline esinduskogu on pädev otsustama Eesti poliitilisi põhiküsimusi. See on meile ainuvõimaliku õigusriigi taastekke vältimatu eeltingimus. Rahvuse enesemääramisõigus ning Eesti Vabariigi jätkuv olemasolu ja tema tunnustatus de jure maaravad selle, et eesti rahva ja maa saatust voivad otsustada ainult Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased.

7. Kiriku integreeriva osa tunnustamine Eesti ühiskonnas. Kirikul on asendamatu missioon viimase poole sajandi jooksul tekkinud aatelise ja eetilise tühiku täitmisel, rahva vaimses ja kõlbelises taassünnis, igaveste väärtuste ja tõdede juurdumiseks. ERSP seab endale ülesande saavutada tegelik usuvabadus ja kaotada ateismi eelisseisund, kutsub üles ususallivusele ja kõigi usuvoolude koostööle isiksuse ja ühiskonna täiustamiseks.

8. Kultuuri alal täieliku loominguvabaduse taotlemine, eesti kultuuri eelisarendamise ja ühtaegu kõigi rahvusrühmade kultuuri toetamine. Rahvuskultuur tuleb vabastada NLKP ideoloogilisest ja majanduslikust järelvalvest. ERSP nõuab takistamatut kultuurivahetust; Eesti olgu avatud nii Lääne kui Ida kultuuridele. Kultuuri arendamiseks peab riik andma rohkem raha.

Teadus tuleb vabastada marksismi-leninismi ideoloogilisest monopolist ning võimaldada kõikide teooriate ja maailmavaadete vôrdõiguslikkus; eelisareng olgu rahvusteadustel.

9. Hariduspoliitika humaniseerimine ja rahvusteaduste eelisõpetamine täielikus avatuses maailmakultuurile. Kaikidel haridus süsteemi tasandeil olgu õpetamisvormid mitmekesised. Kõrvuti riiklike koolidega peaksid tegutsema erakoolid. Lähitulevikus on tahtis mitmetahulise filosoofia, politoloogia, sotsioloogia ja psühholoogia õpetamine, ökoloogiline haridus, samuti Eesti ühiskonna arengu tõene käsitlus. Koolis olgu usundiõpetus. Kool kasvatagu sõltumatu maailmavaatega isiksusi. Tartu Ülikoolile ja teistele kõrgkoolidele tuleb anda autonoomia.

10. Sotsiaalpoliitika alal palga ja pensioni seadmine sõltuvusse avalikustamisele kuuluva elatustaseme indeksiga. Praegustes tingimustes peab riik tagama kodanikele inimväärse elatusmiinimumi. ERSP toetab sõltumatute ametiühingute loomist, mille ülesanne on õiglase töötasu ja töötingimuste kehtestamine ning tööandja ja töötaja suhete reguleerimine. Rahva tervis on praegu lubamatult halb – see on okupatsioonipoliitika otsene tulemus. Olukorra parandamiseks luua alternatiivne tervishoiutalitus ja paluda välisabi. ERSP pooldab Eesti Ühiskonna taastamist kodukesksena. Tuleb taas väärtustada naise kui ema ja võrdsustada kodune laste kasvatamine muu tasutava tööga. Tuleb heastada aastakümneid kestnud põliselanike diskrimineerimine korteripoliitikas. ERSP taotleb poliitiliselt ja ühiskondlikult ebaõiglaste privileegide kaotamist.

11. Noorsoopoliitikas kõlbelise kasvatuse asetamine kesksele kohale, perekonna väärtustamine, tema aineline ja sotsiaalne toetamine ja Laste õiguste deklaratsiooni realiseerimine. Majanduskriisist hoolimata tuleb leida riiklikke, ühiskondlikke ja eravahendeid tagamaks kõigile soovijaile võimalus omandada teadmisi (sh õppimine ja enesetäiendamine välismaa õppeasutustes) sõltumatult poliitilistest ja usulistest tõekspidamistest. Üliõpilase stipendium peab vastama elatusmiinimumile; nii üliõpilastele kui noortele perekondadele tuleb anda riiklikku laenu soodsatel tingimustel. ERSP toetab sõltumatute noorteühenduste loomist ja nende tegevust. Noorte kehalise ja kõlbelise tervise taastamisel peab ERSP oluliseks loomuliku kehakultuuri, looduslähedase eluviisi ning karskusliikumise arendamist.

12. Eesti majanduse rajamine objektiivsetele majandusseadustele ja vabastamine ideoloogilisest ja poliitilisest diktaadist. Okupatsioonivõimu pealesurutud monopolistlik röövmajandus ei ole suutnud rahuldada inimeste põhivajadusi, vaid on hävitanud normaalse majandusmehhanismi. ERSP nõuab sõjatööstuse likvideerimist ja tööstuse allutamist kohalikule juhtimisele. ERSP taotleb konkreetsete omandivormide yõrdõiguslikku paljusust ebamäärase “rahvaliku omandi” asemel. Tööjõupoliitika peab olema avalik. Tööjõu sissetoomine NSV Liidust tuleb täielikult lõpetada. Majandusliku iseseisvuse kavade (näiteks Isemajandava Eesti kava) püsiv edu on mõeldav üksnes poliitilise iseseisvuse tingimustes.

Pollumajandusliku suurtootmise monopoli lõpetamine, sovhooside ja kolhooside kaotamine. ERSP peab vajalikuks maareformi: maa tuleb tagastada põllumehele. ERSP käsitab talu parima põllumajandusvormina mahepõllunduse soodustamisega. Põllumajandussaaduste hinda kujundagu turg. ERSP toetab põllumajandussaaduste töötlemist kohapeal (maal).

Iseseisvuse puudumise rangimaid tagajärgi on Eesti joudmine ökoloogilise hävingu piirile. Eesti ökoloogilise tasakaalu taastamiseks tuleb täielikult välja ehitada puhastusseadmete võrk, mis viiks tööstusliku reostuse miinimumini. Vaja on koostada puhta vee, õhu ja pinnase loodus- ja energiavarude kasutamise pikaajaline plaan. Tähtis on avalikustada kõik keskkonna seisundit puudutavad andmed. Eesti energeetika on vaja muuta loodussäästlikuks. Ökoloogiliselt kahjulikud ettevõtted tuleb kaotada. Igasuguse majandustegevuse tähtsaim kriteerium peab olema ökoloogiline ohutus. Avada Eesti territoorium rahvusvaheliste keskkonnakaitseorganisatsioonide ekspertidele, kellega tuleb teha pidevat koostööd. ERSP on valmis aktiivseks vastupanuks, et tõkestada riiklike monopolide loodusvaenulikku tegevust. Nõuda NSVL valitsuselt Eesti loodusele tekitatud kahju hüvitamist.

13. Põlisrahvuse ülekaalu ja määrava osatähtsuse taastamine Eesti rahvastikus. Pikaajalise nõukogude genotsiidipoliitika avalikustamine, hukkamõistmine ja lõpetamine selle kõikides vormides. Vastutus kriitilise olukorra tekkimisel Eesti demograafilises situatsioonis tuleb asetada okupatsioonivõimudele. Tuleb lõpetada immigratsioon NSV Liidust. Ühtlasi on vajalik efektiivne remigratsioon, et Eesti elanikkonda rahvuslikult tasakaalustada ja luua kõigile rahvusrühmadele kindlustunne. Neile Eesti praegustele elanikele, kes ei taotle Eesti kodakondsust ega soovi ühendada oma tulevikku iseseisva Eestiga, on vaja luua inimväärne võimalus vabatahtlikult naasta oma kodumaale; luua majanduslikud võimalused kontaktis nende isikute päritolumaadega vastastikuse huvitatuse alusel. Seejuures on lubamatu teiste riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid sunniviisiliselt Eestist välja saata (v. a. kurjategijad).

14. NSV Liidu sõjavdebaaside likvideerimine ja okupatsioonivägede täielik väljaviimine Eestist. Nõuda okupatsioonivägede tekitatud kahju hüvitamist. Eesti kodanike sundajateenistus (k. a. kordusõppused) okupatsiooniarmees on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja tuleb lõpetada. ERSP peab üleminekuvormina vajalikuks kohalikele võimudele alluvate rahvusväeosade loomist ja ajateenistust Eesti territooriumil eesti keeles (tingimusel, et neid väeosi ei viida Eestist valja ega kasutata relvastamata tsiviilelanike vastu). Sojaväekohuslastele tuleb soovi korral võimaldada elukohajärgne tööteenistus Eestis. Üldhariduslik kool ja kõrgkool tuleb demilitariseerida. ERSP nouab, et: täielikult lõpetataks inimeste küüditamine tööle eluohtlikesse tsoonidesse (Tšernobol) kordusõppuste sildi all. ERSP toetab tuumavaba Põhjala loomise ideed ja Eesti kuulumist sellesse.

15. Suhtlemine välismaailmaga. ERSP lähtub tõigast, et eesti rahvas on oma õigusvastase seisundi tõttu allutatud ka rahvusvaheliselt jätkuvale diskrimineerimisele; selle tagajärjel on eiratud tema õigust kuuluda täieoigusliku liikmena ÜRO-sse ja Euroopa rahvaste perre ning võtta võrdväärsel alusel osa rahvaste ja riikide koostööst. Eesti suhtes pole siiani rakendatud 1941. a. Atlandi harta 3. artiklit, mille alusel demokraatlikud suurriigid kohustusid kaasa aitama II maailmasõja käigus suveräänsetest õigustest vägivaldselt ilma jäätud rahvaste sõltumatuse taastamisele. ERSP peab oma kohuseks tuua esile ja vahendada eesti rahva õigusi ja soove rahvusliku sõltumatuse taastamiseks ning Eesti õigusvastase okupeeritud seisundi maksimaalset avalikustamist rahvusvahelisel areenil. Eesti, Läti ja Leedu saatus ei ole NSV Liidu siseasi ega kitsalt regionaalne kusimus. Kolm surmaohus rahvast kujutavad endast püsivat põletikukollet Euroopa poliitilises organismis. Balti rahvaste iseseisvus- ja õigluse püüdluste toetamine on rahvusvahelise õhkkonna normaliseerimise, vaba ja ühtse Euroopa loomise, rahu ja julgeoleku saavutamise asendamatu osa.

Eesti Vabariigi taastamisel apelleerib ERSP oma tegevuses Lääne demokraatlike riikide mittetunnustamispoliitika (NSV Liidu poolt Balti riikide anastamise mittetunnustamine) jätkumisele, üritades seda poliitikat aktualiseerida ja konkretiseerida.

Seoses Moskva impeeriumi lagunemisega ning Balti rahvaste iseseisvuspüüdluste selginemisega on ERSP seisukohal, et aeg on küps arutamaks märksa konkreetsemal kujul Eesti Vabariigi õiguste taastamist rahvusvaheliselt. Eesti taasiseseisvumine peaks olema ÜRO, Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, USA Kongressi jt jätkuva tähelepanu orbiidis. ERSP teeb sel eesmärgil koostööd Eesti, samuti Läti ja Leedu pagulasorganisatsioonide ja vastavate gruppidega. Balti probleemi lahendamise eeltingimus on nende territooriumide okupeeritud staatuse selge tunnistamine rahvusvaheliste organisatsioonide ja ÜRO liikmesriikide poolt, Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide Balti riikide suhtes rakendamise poliitiline ja moraalne hukkamõistmine ÜRO Peaassambleel. Ühtlasi tuleb kavandada meetmed okupatsioonivägede väljaviimiseks ja võimaldada selle piirkonna põlisrahvastel tõeliselt vaba tahet avaldada.

ERSP peab otstarbekaks rahvusvahelise konverentsi kokkukutsumist (soovitavalt Euroopa julgeoleku ja koostustöösüsteemi raames) Balti riikides kehtiva okupatsiooni lõpetamise ja nende taasiseseisvumise küsimuste arutamiseks kõiqi asjast huvitatud riikide ja organisatsioonide (Eesti puhul Eesti Kongressi esindajate) osavotul.

Okupatsioonivägede valjaviimist Eestist võiks hõlbustada küsimuse lülitamine Euroopas vägede vastastikuse vähendamise läbirääkimistesse. See peaks olema loogiline jätk NSVL vägede evakueerimisele Afganistanist, Mongooliast ja Ida-Euroopa satelliitmaadest ning see vähendaks tunduvalt üleminekuperioodi rahvusvahelisi pingeid.

Samal eesmärgil peab ERSP oluliseks rahvusvaheliste, soovitavalt URO vaatlejate paigutamist Eestisse; see oleks iseseisvumise rahumeelsuse ja ohutuse tagatis. Ühtaegu tuleb teha poliitilisi ning õiquslikke ettevalmistusi ÜRO korravalvevägede võimalikuks rakendamiseks Eestis, et tagada põlisrahva hirmust ja poliitilisest survest vaba enesemääramise teostumine.

II. TAASISESEISVUVA EESTI VABARIIGI PIIRJOONI

Nentides Eesti Vabariigi edasikcstmist de jure peame silmas vabariiki, mis anastati NSV Liidu poolt 17. juunil 1940. Eesti Vabariigi taastamist de facto Tartu rahu piires ei käsita me tagasipöördumisena 1939/40 aasta olukorda, vaid edasiminekuna tanapäeva arenenud riigi seisundi poole. Iseseisvuse taastamisel arvestame niihästi 1918-1940 omandatud riiklikke kogemusi kui ka praeguste arenenud väikeriikide poliitilist ja majandussüsteemi kujundamaks Eesti riigikorda ja ühiskonnaelu. ERSP votab Eesti Vabariigi rajamisest osa, kasutades kõiki parlamentaarse korra võimalusi. Eesti kodanike komiteede liikumise tulemusel kokku kutsutaval Eesti Kongressil taotleb ERSP Rahvuskogu valimisi, kes võtaks vastu uue Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teised tähtseadused, lähtudes iseseisvusaegsetest põhiseadustest ning teistest Eesti Vabariigi seadustest. Eesti Kongress ja Rahvuskogu kui ainupadevad rahva esindajad teeksid oma iseseisva otsuse Eesti tuleviku kohta. Siinjuures esitame vaid mõned tulevase Eesti Vabariigi piirjooned, millest tahame lähtuda taasiseseisvumise alul. Meie ülesanne on edaspidi kavandada üksikasjalikumalt Eesti Vabariigi poliitilist ja sotsiaalset mudelit.

Eesti Vabariigi põhitunnuseid näeme järgmisena:

Eesti Vabariik on neutraalne blokivälline demokraatlik rahvusriik. Eestlastel on põhirahvusena võõrandamatud õigused sellel territooriumil. Eesti rahvust käsitame kogu maailmas ühtsena. Eesti territooriumil elavatele rahvusrümadele tagatakse inimõigused ja kultuurautonoomia. Neile kindlustatakse emakeele kasutamine ja võimaldatakse nende rahvuskultuuri igakülgne arendamine (koolid, teatrid, seltsid jm).

Eesti Vabariigi kodanikele on kindlustatud kõik poliitilised õigused ja vabadused, nad võivad vabalt ühineda organisatsioonidesse, sh ametiühingutesse ja erakondadesse, tingimusel, et ühendused tunnustavad Eesti Vabariiki ega ole mõne välisriigi erakonna allorganisatsioonid.

Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb parlamentarismile, kus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on lahutatud. Täihtsamaid riigielu küsimusi otsustatakse rahvahääletuse teel rahvaalgatuse kaudu või parlamendi ettepanekul. Seadusandlikuks võimuks on rahva poolt otseselt valitud, soovitavalt sajaliikmeline Riigikogu. Riigikogus eelneb seaduseelnõule eksperthinnang. Täidesaatvat võimu teostab Riigivanem ja Vabariigi Valitsus. Riigivanem (president) valitakse otseselt rahva poolt. Tal on täpselt kindlaksmääratud tasakaalustavad võimupiirid rahva, Riigikoqu ja Vabariigi Valitsuse vahel, et välistada tema poliitilise tahte ainumääravust. Riigivanemal on Riigikogu laialisaatmise ja otseselt rahva poole pöördumise õigus. Vabariigi Valitsus on vastutav parlamendi ees. Kohtuvõimu sõltumatus kindlustatakse kohtunike valimise teel määramatuks ajaks. Kõrgeim kohtuorgan on Riigikohus, kes vajaduse korral otsustab seaduse vastavuse põhiseadusele.

Eesti Vabariigi poliitiline süsteem rajaneb kohalikule omavalitsusele, kel on laialdane autonoomia ja minimaalne sõltuvus keskvõimust. Otseselt rahva poolt valitud omavalitsuse esinduskogud tegutsevad demokraatlikul tasakaalustatud Võimujaotuse põhimõttel. Haldusüksusteks on vald, alev, linn ja maakond.

Majanduselus on eraomand (sh tootmisvahendeile) puutumatu; võimaldatud vaba ettevõtlus, samuti on kõigil õigus liituda aktsiaseltsidesse ja ühistuisse. Eesti Vabariigis on ka riiklik omand. Majandustegevust reguleerib vabaturg, kuid tarbe korral sekkub riik majandusellu seadustega rangelt sätestatud piires. Igasuguse majandustegevuse hindamise põhikriteerium on tulukus ja loodussäästlikkus. Riik väldib monopolistlike struktuuride teket ja soodustab keskkonnasobralikku väike- ja kesktööstust. Riik kontrollib väliskaubandust ja kehtestab enamsoodusrežiimi.

Eestis viiakse läbi maareform, mis võimalikkuse piires taastab iseseisvusaegse maaomandi, arvestades vahepeal väljakujunenud olukorda ja seda vastavalt reguleerides. Maareformi kaudu soodustab riik põllumajandust nii sise- kui välisturul. Riik hoolitseb, et asunikutalud muutuksid kiiresti tulusaks.

Eesti peab arenema kõrgtehnoloogiaga infoühiskonnaks, kus infotegevus on õiguslikult ja tehniliselt kõigile otstarbekohaselt kindlustatud.

Ükski elanike kiht ei tohi omada poliitiliselt ja sotsiaalselt ebaõiglasi privileege. Jõukus toob endaga kaasa vastutuse kehvemal järjel olijate ees. Riik ergutab otstarbekat tööhõivet. Tööaja pikkus kehtestatakse seadusega (see ei tohiks ületada 35 tundi nädalas). Riik jälgib sotsiaalse õigluse printsiibil tööandja ja töövõtja suhteid. Seadusega garanteeritakse ametiühingute õigused. Tagatakse pärimisõigus.

Sotsiaalhooldus võimaldab haigeile, vanureile ja invaliididele elatusmiinimumi ning inimväärsed elutingimused. Sotsiaalhoolduses osalevad kõik elanikkonna kihid.

Eesti Vabariigi maksusüsteemis arvestatakse optimaalselt sotsiaalset õiglust. Pannakse kehtima progressiivne tulumaks, kusjuures maksud ei tohi muutuda majandust pidurdavaks teguriks.

Keskkonnakaitses kehtestatakse Eestis riiklik kontroll. Õhu, maa ja vee puhtus on tähtsam kui tootmishuvid. Riik ja Ühiskond soodustavad loodussõbralikku elu- ja mõtteviisi.

Kogu Eesti Vabariigi sisepoliitika olgu suunatud kodaniku, isiku, rahvuse ja koigi rahvusrühmade maksimaalsele kaitsele ja arengule. Riik on kodaniku jaoks, mitte vastupidi. Kodu ja perekond on ühiskondliku elu alus. Iga kodaniku kodu on puutumatu.

Eesti Vabariik teostab aktiivset välispoliitikat võrdiquslikul alusel ja arendab sõbralikke suhteid esmajoones demokraatlike riikidega. Eesti Vabariik ei osale üheski sõjalises blokis ja jääb sõja korral erapooletuks (kuid ta võib olla mõne teise riigiga kaitselepingus). Eesti Vabariik osaleb ÜRO´s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ning Euroopa ja eriti Põhjamaade integratsioonis. Ta taotleb koostööd Baltoskandias ja tihedaid sidemeid Balti riikide vahel. Eesti Vabariik peab oma rahvuslike huvide seisukohalt oluliseks normaalseid ja mõlemapoolselt kasulikke suhteid Vene riigiga.

Riigikaitseks moodustatakse Eesti Vabariigis kaitsevägi, mis on Riigivanema, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kontrolli all. Kedagi ei sunnita sõjaväeteenistusse vastuolus tema südametunnistusega.

Riigi tähtis eesmärk on kultuuri arendamine, toetamine ja kättesaadavaks tegemine. Eesti rahvuskultuur on Eesti Vabariigis prioriteetne, kuid eelnimetatud eesmärgi täitmine arvestab koigi rahvusrühmade kultuuri ja alakultuure. Eesti püsib avatuna nii Lääne kui Ida kultuuridele ja selleks olqu maksimaalsed võimalused. Riik osaleb Eesti kultuuri tutvustamisel välismaal. Kultuuri arenguks olgu võrdsed võimalused kogu Eesti alal, nii linnas kui maal. Piirkondlikuks kultuuriüksuseks kihelkond. Eestis on täielik loomevabadus. Riik toetab kõigiti teadusi ja kunste. Eesti Teaduste Akadeemia on autonoomne.

Hariduspoliitika põhineb üliopilase iseseisvusel ning inimeste võimete ja oskuste väärtustamisel, haridus kohandatakse lapse ja noore individuaalsusele. Üldharidus on maksuta ja kohustuslik. Kõigile soovijatele võimaldatakse kõrgharidus kodumaal. Riik soodustab ka õpinguid välismaal. Tartu Ülikoolil ja teistel kõrgkoolidel on autonoomia.

Arendatakse välja pidevharidussusteem, et inimene õpiks elu aeg vastavalt võimetele ja kohustustele. Iga inimene peaks saama hariduse, mis võimaldaks tal täita oma ülesandeid perekonnas, isiksuse teostamisel ja kodanikuna.

*

Omariiklus on rahvuse enesemääramisõiguse korgeim vorm. ERSP on veendunud, et see on iga teadliku eestlase südamesoov. Selles veendumuses jätkab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei vääramatult riikliku iseseisvumise poliitikat, kutsudes kõiki kodanikke aktiivselt vabaduse poole pürgima. Rõhutud rahvus muutub rahvusvahelise õiguse subjektiks vaid siis, kui ta võitleb oma vabaduse eest. Teadku kõik, et miski ei suuda väärata meid sellelt teelt. Eesti astub taas vabana ja iseseisvana maailma rahvaste perre.

Tallinnas 20. augustil 1989

ERSP Deklar PK ja ProgrammLaadi alla

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult?

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult? Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“  punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“.  Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi  eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu  ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei  soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus.  Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata.  Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja  on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?

Arvamus, 1932: Jüri Uluots -Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast

… maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Jüri Uluots – Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast, Loomingust nr. 6, august 1932

Eesti territoorium 13. sajandi algul piirdus läänest ja põhjast Läänemerega ja Soome lahega nagu praegugi. Hoolimata sagedasti avaldatud arvamistest ei ole vaidlematuid tõendusi, et tolleagse Eesti lääne ja põhja piirimail oleksid üldse elanud või riigiõiguslikult tähtsal määral elanud rootslasi. Viimased on neile maile asunud elama hiljem. Eesti ida piir kulges mööda Narva jõge, sealt edasi Peipsi ja Pihkva järve kaudu ning veel edasi ligikaudu praeguse Pet­serimaa ja Võrumaa piiri mööda kuni praeguse Läti piirini. Ei ole ühtki kahtlust, selle piiri ääremail ei elanud tol ajal venelasi nagu praegu, vaid nad on sisse rännanud hiljem. Eesti lõuna piir kulges praeguse Petserimaa piirilt praeguse Valgani ligikaudu praegust Eesti-Läti piiri kaudu, Valgast Liivi laheni aga hoopis lõuna pool praegust piiri, nimelt esialgu Tireli sood kaudu lõuna pool Säde jõge, Volmari – Burtnjeeki järve vahemaal samuti lõuna pool Säde jõge, edasi üle praeguse Burtnjeeki järve ning edasi ligikaudu praeguse Jalatsi jõge kaudu Liivi laheni. Lätlased on seega hiljem võtnud palju Eesti maad oma alla, rääkimata n.n. Läti Valgast.

Kogu kirjeldatud maa-ala jagunes kaheksasse suuremasse ühi­kusse, millede ladinakeelsed isiknimed on alal hoidunud. Need on: Revalia, Harria, Rotalia (ka Maritima), Osilia, Saccala, Järvia, Vironia, Ugaunia (ka Ugenois). Vastavate territoriaalühikute sugunimetus ei ole täpselt säilinud. Näib aga õige olevat iga seesugust ühikut nimetada „maaks”. Kõigi kaheksa „maa” piire on võimalik üsna täpselt kindlaks teha.

Peale kaheksa praegu nimetatud suurema ühiku – „maa” – oli veel olemas neli või õigem viis vähemat ühikut. Ka nende isiknimetused on säilinud, ja nimelt: Vagia (Kiin), Moge (Mocha), Nurmegunde, Alempos ning õieti ka Soontagana. Need vähemad ühikud – nimetame neid „kõrvalmaadeks” – läbistasid vööna Eesti keskmaa, nimelt võttes oma alla suurema osa praegust Põhja-Tartu-maad, praeguse Põhja-Viljandimaa, Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu piirkonna ja õieti ka – Soontagana näol – praeguse Pärnumaa lääne osa. Ka „kõrvalmaade” piire saab enamjaolt üsna täpselt kindlaks teha.

Kaheksa suuremat ühikut – „maad” – jagunesid omakorda all-ühikuteks, nimelt allikate   järele   „kylaegundadeks”.    On   põhjust arvata, et seesugused „kylagunnad” ei ole muud kui eesti keeles ,kihlakonnad” (nüüd kihelkonnad”). Harilikult kandis iga „kihlakond” oma isiknimetust. Iga „maa” „kihlakondade” arv on enam­jaolt kindlakstehtav. Nõnda oli: Revalias – 3, Hardas – 3, Rotalias – 6 (ühes Soontaganaga – 7), Osilias – 4 (resp. 5), Järvias -*-3, Vironias – 5 „kihlakonda”. „Kihlakondade” arv Sakalas ja Ugaunias ei ole täpselt kindlakstehtav.

Eelnimetatud 4 (või 5) „kõrvalmaad” ei jagunenud „kihlakondadeks”, vaid igaüks neist moodustas ühe „kihlakonna”. Iga „kihlakond” omakorda koosnes vähematest territoriaalühikuist, nimelt külakondadest, küladest ja taludest. Üksiktalud kandsid „moisa” nimetust. Revalia, Harria ja Vironia aladel on võimalik täpselt kindlaks teha külakondade, külade ja üksiktalude nimesid ning pii­regi, muudel „maadel” ja „kõrvalmaadel” vähem täpsalt või üsna hõredalt.

Selgitanud sel viisil Eesti territooriumi ja selle jaotused, asume vaatlema sellel territooriumil elavat rahvast.

Meid ei huvita see rahvas praegusel korral antropoloogiliselt ja etnograafiliselt, vaid õiguslikult ja sotsiaalselt.

Õiguslikult ja sotsiaalselt jagunes muistse Eesti rahvas kõige­pealt kahte suurde ja põhjapanevasse liiki: vabad ja orjad.

Orjad seisid kõige madalamal sotsiaalsel astmel, moodustades ühiskonna algkihi. Orje võidi osta ja müüa, nad olid seega mitte õiguse subjektid, vaid õiguse objektid. Õiguse objektidena, asja­dena, müüdi ja kasutati neid sisemaal, aga neid müüdi ka välismaile. Orjuse peaallikaks oli sõjavangistus. Õnnelikkude sõjaretkede pu­hul saabusid võidukate vägedega tagasi ka orjade hulgad ühes muu võõrsilt toodud varaga. Eriti õnnelikel ja sagedail sõjaretkil täitus kogu Eesti orjadega. Kuid samuti nagu õnnelik sõjaretk tõi orje, viidi võidukate sissetungijate poolt ka rahvast ära, eeskätt jällegi orje ühes muu varaga. Orjad moodustasid seega ühtlasi sotsiaalselt kõige vähem stabiilse elemendi. Kuivõrd orjaks saadi muil teil peale sõjavangistuse ja ostmise, ei ole otseselt kindlakstehtav. Kaudseist andmeist tuleb vastavaid võimalusi järeldada.

Vabad inimesed sõna laiemas mõttes olid need, kes ei olnud orjad. Vaba inimene oli siis see, kes võis omada õigusi ja kohus­tusi, oli õiguse subjekt. Sotsiaalselt ja väärtuselt jagunesid vabad inimesed omakorda liikidesse, ja nimelt kolme liiki: üldvabad, pare­mad ning vanemad.

Üldvabad on need vabad, kes ei ole paremad ega vanemad. Kroo­nika nimetab neid lihtsalt „muud mehed ja naised ja lapsed”. Kui vanemad ja paremad hävitatakse, siis jäävad ikkagi veel järele ini­meste hulgad, need on üldvabad. Üldvabad moodustasid seega täisõigusliku rahva osa seast kõige rohkearvulisema kihi. Nad on üht­lasi keskkiht: allpool seisid orjad, ülemal – paremad ja vanemad. Nad eraldusid orjadest, sest neil võisid olla eraõigused, eriti majad ja maad ning vallasvara, ning neil võisid olla ka avalikud õigused. Nad eraldusid aga paremaist ja vanemaist, sest eraõiguslikult, varanduslikult, ei olnud nad tarvilisel määral rikkad, poliitiliselt   ja sõjaliselt aga mitte mõõduandvad ega juhtivad.

Üldvabadest kõrgeimal seisid „paremad” – meliores. „Paremad” on kõik need mehed, kes kõigepealt on sõja võimeilt paremad. Sel­les mõttes ka mõned sõjahobused on „paremad” kui teised. Kuid „paremad” sõjavõimelised mehed on otsustandva tähendusega maa kaitsmise mõttes. Kui „paremaid” oli palju langenud, siis kogu „maa” hakkas hirmu tundma vaenlaste vastu: ta jäi nõrgaks ja jõue­tuks teiste rahvaste keskel. Kuid samad, kes on „paremad” maa kaitsmisel, on ,,paremad” ka tungimisel võõraisse maisse. Õnnelikud sõjaretked aga toovad saaki: vange, loomi, hõbedat ja kõike muud vara. Sel viisil „paremad” on ühtlasi ka jõukad. Selles mõttes pa­remad” ja „rikkad” on sünonüümid. Paremail on seega rohkem me­talli, rohkem loomi, rohkem orje ja nende majapidamine on suurem. Mereäärseil mail oli neil ka rohkem või peamiselt laevu. Nad on seega sotsiaalselt „võimsad”, sest nende käsutuses seisab teisi vaba­sid inimesi ületaval määral varasid ja inimesi. Ettevalmistamine sõjaks ja maakaitsmine, sõjaliste liitude loomine ja lõpetamine, sõja algamine ja teostamine ning rahu sõlmimine on tolle aja suurimaid poliitilisi sündmusi. Sõjamees oli selle tõttu poliitikamees, „paremad” sojaliselt olid seega „paremad” ka poliitiliselt. Teisest küljest olles majanduslikult jõukamad, iseseisvamad ja energilisemad, on neil ka majanduslike küsimuste käsitamisel kõige rohkem koge­musi, oskust ning jõudu. „Paremad” sõjapoliitiliselt on seega ühtlasi „paremad” ka majanduspoliitiliselt. Sel viisil paremate kihi moodustasid need isikud, kes olid mõõduandvad ja juhtivad sõja­liselt, majanduslikult ning poliitiliselt.

Orjad olid liikuv, üldvabad oma varaga vähemliikuv element, „paremad” olid kõige jõukamad ja oma varanduse tõttu kõige paik­semad. See seisukord kandus põlvest põlve mitte ainult verega, vaid vara ja võimuga, s. o. õigustega. Võidi näidata oma esiisade ridu. „Paremad” olid võrdlemisi kõigi teistega seega aadlikud, „paremad” ja ,,aadlikud” on sünonüümid.

Ühiikondliku püramiidi kõrgemal tipul seisid „vanemad”. Oma üldomadustest, s. o. sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt, kuulu­sid nad samasse liiki, kus on „paremad”. „Vanemad“ ja „paremad” – seniores et meliores – oma ühiskondlikult üldilmelt on siis samased. Kuid „vanemad” on ometi väljavalitum osa „paremaist”, on eliit. Nad juhivad välis- ja sisepoliitikat, nende käes seisab kogu poliitilise elu juhtimine ja täitmine. Nad olid seega kogu Eesti kol­lektiivseks peaks; kui nad langesid, langes kogu Eesti pea – cecidit caput Estoniae.

Nüüd jääb järele puudutada kahte küsimust:

1.    Kas oli Eestis igalpool ühetasaselt välja arenenud neli kihti, s. o. orjad, üldvabad, paremad ja vanemad? Vaevalt. Kus võõrsilt ja ka võõrsile sõjaretki oli vähem, seal pidi ka vähem arenema väli­seid kihivahesid. See pidi eriti aset leidma sisemaal, süda-Eestis. Areng ääremail suuremate tuulte ja tormide keerises tõi enesega kaasa järsemaid murranguid.

2.     Kas olid ülaltähendatud kihid „seisused”, s. o. eriliste õigus­ega üksteisest lahutatud?    Vanas Eestis oli pärandusõigus arenenud, iga kinnisvara oli „pärila”. Ori selle tõttu endastmõistetav, et orjus kandus edasi lastele, samuti üldvaba paremate ja vanemate seisukord. Kuid ei ole võimatu, et ori vabanes, saades üldvabaks. Seda enam võis ka üldvaba oma isiklike omadustega jõuda pare­mate” hulka, sest õiguslikke takistusi selleks polnud.

Tutvunenud nii muistse Eesti territooriumi ja rahvaga, jääb järele kirjeldada riigivõimu korraldust, kroonika ütleb, et „eestlased seni ajani olid käinud sirge kaelaga ja mitte alistunud ei teutoonlastele ega teistele rahvastele”. „Sirge kael” on tolleaegses pilt­likus kõneviisis suveräänsuse, s. o. iseseisvuse ja rippumatuse süm­bol.    Kuidas oli see poliitiline „sirge kael” korraldatud?

Ekslikud on senised arvamised, nagu oleks muistses Eestis iga „kihlakond” olnud omaette iseseisev riigike: seesugusest arenemis­astmest oli muistne Eesti 13. sajandil algul üldreeglina juba välja kasvanud, ainult rudimentaarselt oli see korraldus veel olemas üld­korralduses ning säilinud vaid „kõrvalmaades”. Samuti oleks ekslik arvata, et muistses Eestis oli olemas kogu maa-ala jaoks ühine kesk­võim.    Õige vaade asub kahe äärmise arvamuse vahel.

Muistse Eesti poliitilise ja riikliku elu keskpunktideks olid ku­junenud eelpool tähendatud „maad”. Kogu Eesti koosnes 13. sajandi algul riigiõiguslikult seega 8 riigist, 8 „maariigist”, kusjuures mõned neist omasid veel eelpool nimetatud „kõrvalmaid”. Vaatame nüüd seesuguste „maariikide” õiguslikku ilmet ja korraldust.

Igal „maariigil” oli oma territoorium, nagu ülemal juba kirjel­datud. Piirid teiste Eesti „maariikide” ja võõraste rahvaste vastu olid kindlad. Vastaval territooriumil võis tegutseda ainult vastava „maariigi” võim. Kui võõrad lubamata neisse piiridesse tungisid, siis oli tegemist vaenuliku aktiga.

Igal „maariigil” oli oma kodanikkond, oma „maarahvas”. Igal „maariigil” olid seega oma „maa” orjad, oma „maa” vabad, oma „maa” paremad ja vanemad. Kogu Eesti rahvas jagunes seega riigiõigusli­kult vastavalt sellekohastele maadele: revallasteks, harjulasteks, rotallasteks, sakalasteks jt. Iga inimene oli eestlane ainult üldises, lingvistilises ja etnograafilises mõttes, riigiõiguslikult oli ta ainult teatava „maarahva” liige. See oli õiguslikult ülitähtis asjaolu. Igal , „maal” oli oma õigus, oma seadus. Oma „maarahva” liige olla tähen­das olla osanik oma maa õigustest ja seista oma maa õiguse kaitse all. Väljaspool oma maad algas võõras „maa” ja võõras „õigus”, mille osanik olla ei saadud. Oma maalt väljasaatmine või põgene­mine tähendas asetamist väljaspoole seadust ja õigust, „hundi priiuse andmist või saamist” ja osutus raskeks karistuseks.

Igal „maariigil” oli oma iseseisev ja rippumatu riigivõim, ta oli suveräänne omas tegevuses. Järelikult iga „maa” võis iseseisvalt sõda alustada, sõdida ja rahu sõlmida. Iga „maa” võis ise ehitada omad kindlustused, omad „maalinnad” ja panna peale oma „maarah­vale” vastavad kohustused. Iga „maa” võis ise oma sisemisi asju korraldada. Kui üks „maa” mingi vaenlase poolt rüüstati või alla heideti, siis see iseenesest ei tähendanud, et teine „maa” sellest puu­dutatud oli või et teine või teised maad oleksid alla heidetud.    Iga maariik oli seega oma võimu poolest otsemas mõttes suveräänne riik. Millised aga olid seesuguse maariigi riigivõimu orgaanid?

Iga „maa” riigivõimu orgaane oli peamiselt kaks: rahvakogu ja vanematekogu.       

Rahvakogu koosnes kõigist sõjavõimelistest meestest. Sõja­võime ja hääleõigus olid sünonüümsed, sõjamees oli ka poliitikamees. Kui sõjavõimelised mehed lahingurivis tegutsesid, siis oli see „malev”, kui nad poliitilisele koosolekule asusid, siis oli see suveräänne „rahvakogu”. Nagu malev kutsuti kokku tarviduse järgi vastaval kohal ja ajal, nõnda ka rahvakogu kutsuti kokku tarviduse korral. Nagu malev oli relvastunud isikuist koosnev sõjaline rivi, nõndasama oli rahvakogu relvastunud isikuist koosnev poliitiline rivi. Nagu malevit juhtisid ja pidasid korda „vanemad”, nii ka poliitilises rah­vakogus. Nagu lahingurivis oli iga mees tegev sõnaga – lahingu hüüetega – ja relvaga, nõndasama poliitilises rivis ei tegutsenud ta ainult sõnaga, vaid ka mõõga ja odaga. Vanemate ülesandeks oli lasta tegutseda ainult sõnarelvi, mitte muid. Rahvakogu koosolekud ei olnud igakord vaiksed, vaid sagedasti kärarikkad. Need olid kohtadeks, kus kujunes poliitiline meeleolu, vahel vaikne ja vahel tormine, kuni saabus üksmeel ja küpses otsus.

Rahvakogu kompetentsi kuulus kõik see, mis oli „maale” täh­tis. Siin otsustusid sõja ja rahuküsimused, liitude loomine ja lõh­kumine teiste maade ja rahvastega, siin toimus välissaadikute vastu­võtmine ja oma maa saadikute saatmine välismaadesse, maakaitse korraldamine ja kohuste peale panemine. Rahvakogu oli ka maa­õiguse loomise koht. Siin mõisteti kohut tähtsamais asjus, eriti riigi äraandmise süütegudes, siit saabus õigeksmõistmine ja karistus. Rah­vakogu oli seega riigivõimu ülem teostaja, tema kui kogu „maarahva” esituskogu käes seisis riigivõim.

„Maa” vanemate kolleegium koosnes isikuist, kelle arv oli tea­tavas proportsioonis vastavas „maas” olevate kihlakondade arvuga, nimelt nähtavasti iga kihlakonna kohta kaks vanemat. Nagu rahvakogus esines kogu „maa” rahvas, nõnda vanemate kolleegiumis – kõik „maas” olevad kihlakonnad. Vanematekogu eesotsas seisis ees-vanem, osavam ja teguvõimsam teiste seas (princeps). Vanemate­kogu oli „maa” juhtiv ja täitev orgaan. Vanemad kutsusid kokku rahvakogu, esitasid aineid, juhtisid läbirääkimisi ja otsustamist. Nad olid aga ühtlasi täitvad isikud. Nad sõlmisid maa nimel leppeid neid võõraste maade ja rahvastega, juhtisid sõjapidamist ja rahu tegemist. Nende õlgadel lasus maakaitsmine ja sellepärast nende hoolel seisid kindlustused. Nad oli korraldajad kõigis tsiviilasjus, eriti agraarasjus. Nad olid valvajad õiguse ja korra üle ning nende nõust olenes kohtu otsuste tegemine.

Iga „maariik” oli seega iseseisev demokraatlik riik, oma esituskojaga ja vanematekoguga.

Vaatame nüüd ,„maariikide” suhteid nende eneste vahel ja suh­teid neis sisalduvate vähemate ühikutega, eriti kihlakondadega. Ehk küll iga „maa” oli vormiliselt, juriidiliselt iseseisev ja rippumatu, siiski tegelikult tekkis tarve „maade” ühisteks toiminguiks. See oli eriti tarvilik neis „mais”, kes seisid ühise hädaohu vastu. Sel viisil tekkisid „maade” liidud.   Liidu lepingu loomine sündis pühalikkude toimingute kaudu, vande ja liitumisega (coniuratio ja confederatio) kaudu. Seesuguseiks „kaasvandujaiks” ja „liitlasiks” (coniurati et corifederati), võis olla kaks „maad”, kolm „maad”, aga ka rohkem. Kuid seesugused liidud olid siiski ainult teatavaiks otstarbeiks ja teatavaks ajaks. Sel viisil „maad” olid üksteisega liikuvas ja muu­tuvas konföderatsioonis, vastavalt tarvidustele.

Ühine keel, ühine kultuur, sisemine teadvus kuuluvusest ühte rahvuslikku tervikusse oli aga siiski juba arenenud sedavõrd, et kõik „maad” tundsid endid olevat ühe suurema poliitilise terviku liikme­tena. Seda tunnet ja teadvust väljendasid iga-aastased kokkutule­kud „kõigi ümberkaudsete rahvaste poolt” tolleaegse ja ka praeguse Eesti geograafilises südamest, Harjumaal, lõuna pool Raplat, Raikü­las. Kokku tuldi „ad placitandum”, s. o. mitte ainult pidustuseks, vaid nõupidamisteks ja otsustamisteks. Võib-olla neil nõupidamistel otsustati eeskätt ka need lähemad konföderatsioonid üksikute maade vahel ühisteks aktsioonideks, millest kõneldud eelpool. Kuid Rai­küla üleeestilisel parlamendil oli kahtlemata täita veel teised ja ala­lised ülesanded. Eelpool on juba tähendatud, et igal „maal” olid omad kindlad piirid. Niisugused piirid ei kujune kunagi valuta, piiritülid olid paratamatud. Teisest küljest, üksikud „maariigid” ei pidanud üksteise vahel sõdasid, ei lahendanud omavahelisi tülisid piiride ja muis asjus relvadega, vaid rahulisel teel. Ainult äraandjat „maad” võidi karistada sõjalise jõuga. Raiküla koosolekud või­maldasid seega üksikute maade vahel rahulist läbisaamist ja tarbe­korral ka ühiste aktsioonide otsustamist. Muistne Eesti kui tervik moodustas siis meie aja mõttes riikide liidu, konföderatsiooni. Vas­taval määral oli iga „maa” oma tegevuses ka piiratud.

Hoopis teistsugust iseloomu kandsid üksiku „maa” suhted teda moodustavate vähemate ühikutega, kihlakondadega, külakondadega, küladega ning taludega.

Iga „maa” oma võimuga ületas teda moodustavad kihlakonnad. Viimased olid kaotanud oma iseseisvuse ja rippumatuse, olid näili­kelt ära sulanud „maasse” kui tervikusse, „maa” ümbritses ja kattis temas peituvaid ja teda moodustavaid kihlakondi. Kuid nõnda oli lugu siiski ainult väliselt ja eriti välispoliitiliselt ning sõjaliselt. Sootu teistsugune oli seisukord sisemiselt, „maa” enese sisemise struktuuri seisukohalt.

Iga kihlakond omas oma nimetuse, oma maa-ala, oma rahva, ka oma riigiivõim ja omad riigivõimu orgaanid, oma kihlakonna rahva­kogu ja oma valitsuse kihlakonna vanemate näol. Igal kihlakonnal olid ka oma kindlustused ja peidupaigad. Iga kihlakond elas sise­miselt iseseisvat elu. Jääb vaid küsida, milline oli tema vahekord „maaga” ?    Sellele küsimusele pole raske vastata.

Kihlakonnad olid „maade” kehades muutunud väliselt iseseisvuse kaotanuiks, kuid sisemiselt iseseisvalt elavaiks osadeks. Praegus­aja mõttes seega iga kihlakond oli vastava „maariigi” osariik, iga maa oma sisemiselt struktuurilt seega kihlakondadest koosnev liitriik, föderatiivriik, föderatsioon. See tuleb tüüpiliselt ilmsiks maariigi struktuuris eneses. „Maa” rahvakogu esitab kõike „maarahvast”, vaatamata kihlalkondadele, temas on koos kõik kihlakonnad, kuid mitte lahus, vaid kõik koos.    „Maa” vanemate kogu aga koosneb kihlakondade vanemaist, temas on esitatud kihlakonnad nagu osariigid liitriigis ikka ja alati.

Toodud vaatepunktist selgub ka muidu nii tume „kõrvalmaade” õiguslik seisukord. Iga „kõrvalmaa” moodustas oma ette kihla­konna. Selles (mõttes ta oma sisemiselt struktuurilt ei erinenud nendest kihlakondadest, millistest koosnesid üksikud „maad”. Kuid iga „kõrvalmaa” kihlakonnana ei olnud kaotanud oma välist iseseis­vust, ta ei olnud sulanud ühtegi „maasse”, vaid püsis veel rippuma­tuna edasi. Tõsi küll, elu survel ka üksikud „kõrvalmaad” pidid otsima tuge suuremailt ühikutelt, s. o, „maadelt”. Selles mõttes nad võisid suuremal või vähemal määral sattuda rippuvusse „maast”, osutudes „maa külge kuuluvaks kihlakonnaks”. Seesugused „provinciae adjacentes” olid Vagia, Moche, Nurmegunde ning ka Soontagana. Kuid „kõrvalmaa” võis hoiduda ka seesugusse rippuvusse sattumisest, nii oli nähtavasti Alempoga.

Ka külakonnad ja külad, jäädes üksusena püsima, olid kaotanud oma varadega ja õigustega ammu oma välise rippumatuse kihlakondade kasuks. Kihlakonnad moodustasid seega samasuguse külakondade ja külade föderatsiooni, nagu „maad” moodustusid kihla­kondadest.

Nõnda siis oli kogu muistne Eesti maade konföderatsioon, iga maa, kui iseseisev ja rippumatu ühik, osutus oma sisemiselt ehitu­selt kihlakondade liitriigiks, föderatsiooniks, kihlakonnad aga – külakondade ja külade ja talude föderatsiooniks.

Hilisemate nähtuste seisukohalt ei ole õige see (Balti sakslaste) vaade, nagu oleks muistses Eestis puudunud riiklik ja õiguslik kord. Kogu eelpoolne kirjeldus on vastus selle vaate ekslikkuse tõendu­seks. Kuid ei näi olevat õige, ja metodoloogiliselt on ekslik vaade, nagu oleks võõraste poolt Eesti vallutamisega 13. sajandi esimesel poolel kadunud Eesti muistne õiguskord.

13. sajandil, kui võõrad asusid Eestit valitsema, kasutasid nad ära senise territoriaalse jaotuse, 8 iseseisva „maa” asemele asusid 4 maahärrat, kelle arv 14. sajandi keskpaigu langes kolmeni. Kihla­konnad kasutati ära kristlikkude koguduste ja kihelkondade aluseks osalt otseselt, osalt seniste kihlakondade jaotamise teel. Külakon­nad, külad ja talud läksid üle omapärasesse vahekorda feodaalkorraga ja elasid sajandeid edasi. Ka rüütlite „alloode” tuleb mõnelgi korral seada teatavasse ühendusse muistse Eesti „mõisaga”.

Jäid edasi püsima muistse Eesti orjad ja üldvabad, kes alles hil­jem sulasid kokku kinnismaiseks talupoegkonnaks. Eesti „paremad” ja „vanemad” suuremalt osalt kõik hävitati füüsiliselt, kuid nii mõnedki, kes elama jäänud, läksid üle vasallide seisu, uuemat for­matsiooni „paremate” hulka. Ka nende viimaste seast tousid omad „vanemad”.

Aga ka riigivõimu organisatsioonilt ei sündinud sedavõrd järske muudatusi, kui arvatakse. Tahaksin mujal tõendada, et ka keskaeg­sed rüütlipäevad seisavad ajaloolises seoses muistse Eesti rahvakogu­dega. Viimati ei saa jätta mainimata, et ka võõraste poolt valitse­tavad poliitilised kujundid – piiskoppide ja ordu riigid – kogu keskaeg ei olnud muud kui konföderatsioon oma Liivimaa üldiste maa­päevadega, nagu vanade eestlaste „maad” oma koosolekutega Rai­külas.

Muistse Eesti õiguskord elas seega hilisemalt edasi, ühel ja tei­sel määral modifitseerituna ja ühel või teisel määral võõraste poolt üle võetuna.

Viimase asjaolu üle ei tule ka imestada.

Eesti riiklik ja sotsiaalne kord  13. sajandi alul kandis  täiesti ühiseid jooni tolleaegsete paremate riiklikkude korraldustega Põhja- ja Ida-Euroopas, eriti Skandinaavias ja Venes. Ka tolleaegne Rootsi ei moodustanud ühtlast riiki, vaid üksikute iseseisvate maade kon­föderatsiooni, mis olid vaid ühendatud kuninga isikuga.    Sama aja Vene   riik  moodustas   samuti   maade   konföderatsiooni, „udjeelide” süsteemi, mille ühendavaks lüliks olid vaid valitsevate vürstide sugu­lussidemed.   Eestis aga oli selleks ühendavaks lüliks rahvas ise oma Raiküla kooolekute ja üksikute maade konföderatsioonide näol.

Ka rahva koosseis osutab sarnasust. Nagu Eestis olid vanemad ja paremad, nõnda Peipsitagustes vürstide riigis „staršie” ja „lutšie ludi”; siin ja seal – üldvabad ja orjad.

Aga ka riigivõimul ei olnud ehituselt olulisi erinevusi. Nagu siin rahvakogud, nõnda Rootsis „thingid”, Venes „vetšed”. Nagu siin vanematekogud, nõnda Venes vürsti nõukogud. Mis aga Eestit täiesti eraldas teistest, oli kuninga ja vürsti puudumine. Ühe pea asemel tegutses Eestis kollektiivne pea vanematekogu näol. Selles avaldubki muistse Eesti demokraatlik riigikorraldus.

Nõnda siis pole imestada, et Eesti muistne riigikord oluliselt jäi elama ka hilisemal keskajal. Paremat ei saanud ka sissetungijad leida, vähemalt lähemas ümbruskonnas mitte.

Jääb järele vaadata tegureid, mis Eesti muistse riikliku korra tekkimisel on olnud mõõduandvad. Need tegurid on kahesugused: n. ö. loomulikud ehk sisemised ja kunstlikud ehk välised.

Loomulikus, orgaanilises arenemiskäigus tekkisid asustamise teel talud, külad ja külakonnad.

Kuid tuli aeg, kus need vähemad ühiskondlikud ühikud ei jõud­nud enam endid kaitsta, kus neil tuli ühineda. See sündis pühaliku vande ja tõotuse andmise teel, sündis „kihlamise” teel. Nõnda tek­kisid „kihlakonnad”. Vaidlen seega tugevasti vastu levinenud arva­misele, mille järele kihlakonnad on tekkinud alistumisega võõrastele võitjaile. Üksikud „kihlakonnad” võisid oma ürgset vabadust hoida 13. sajandi alguni, nimelt need, mis asusid sisemaal, „kõrvalmaad”. Äärte pool aga olid kihlakonnad enesekaitse otstarbel sunnitud van­dega ja tõotusega ühinema veel suuremaiks ühikuiks, võimsamaiks vandeühinguiks. Need ongi eelpool nimetatud „maad”. „Maad” aga olid omakorda vannetega ja tõotustega ühinenud üheks, olgugi lõd­vaks, tervikuks, „maade” konföderatsiooniks.

Kogu Eesti muistselt kujunes seega väliseil surveil vandeühingute – Eidgenossenschaft – süsteemiks. Selles mõttes on iseloo­mulik ka praeguse Helveetsia liitriigi – Eidgenossenschafti – tekki­mine. Vana Eesti on aga käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Helveetsia. See pidi olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi.

Jüri Uluots

Loomingust nr. 6, august 1932

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes