Rubriik: Majandus

Kofkini varjus pool

Kofkini varjus pool: Suurettevõtja Alexander Kofkini elu on täis üllatavaid ja Eestis seni varju jäänud seiku. Ta oli heas kirjas KGB silmis ja pärast Nõukogude Liidust emigreerumist sattus Austrias äri ajades nn ÖMOLKi skandaali.

Avaldatud 19.03.2015 Äripäeva veebis

Äripäev tutvustab Eestis vähe tähelepanu pälvinud etappe Kofkini elus. Artikkel tugineb eeskätt arhiivimaterjalidele ning enam kui aastasele uurimistööle. Kofkin ise keeldus intervjuust ja artiklis kirjeldatud juhtumite kommenteerimisest.

KGB lubas Kofkini mitmele välisreisile

1967 aasta detsembris viibis Kofkin teadusliku turismi eesmärgil Tšehhoslovakkias.

1968 aasta suvel käis ta Välismaaga Sõpruse- ja Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Eesti Ühingu organiseeritud liha- ja piimatööstuse spetsialistide turismigrupiga Soomes. Alguses ei pidanud KGB Kofkini Soome-reisi vajalikuks, kuid siis muudeti meelt. Alul toimikusse kirjutatud sõna “ebaotstarbekas” kriipsutati maha ja asendati sõnaga “võimalik”.

1969 aastal käis ta reisil Saksa DVs ja oli määratud grupijuhiks. Selle reisi organiseeris samuti VEKSA. Meenutame, et VEKSA moodustati 1960. aastal Tallinnas ning seda kasutas variorganisatsioonina ka Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee oma luuretöös, poliitilise informatsiooni kogumisel välismaal. VEKSA eesmärk oli lõhestada eesti pagulust, sealt agente värvata ning sidekanaleid välismaaga oma kontrolli all hoida. Ideoloogilise võitluse liinis allus VEKSA EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale. VEKSA esimehe asetäitjaid oli kaks. Üks neist oli alati KGB ohvitser. Tollal oli selleks Lembit Kumm.

1970 aastal käis Kofkin jällegi VEKSA kaudu Soomes ning samal aastal andis KGB loa 10päevaseks komandeeringuks Taani Kuningriiki.Töö­koha iseloomustuse-soovituse järgi oli komandeering vajalik lihakombinaatide ehituse projekteerimise ja uue tehnoloogia alal kogemuse saamiseks. KGBst andis sõiduks loa tollane ENSV KGB esimehe asetäitja Jakov Kiseljov. Hiljem ei ole Kofkin seda reisi küll oma ankeedis märkinud, mistõttu võis Taani-reis ka ära jääda.

1970 aasta kevadel oli Kofkin juba grupijuhina Tšehhoslovakkias muuseumifestivalil.Sama aasta oli edukas ka tema eraelus, abiellumine Imbi Sosiga oli Kofkinile teine abielu.

1971 aasta novembris esitas Kofkin küllakutse USAs elavalt nõbu tädilt. Esialgu märkis ENSV KGB 10. osakond (väljasõidutoimikud), et Kofkini USAsse minek on ebaotstarbekas. Kuid möödus mõni nädal ja avaldusele kirjutati suurelt, et see on vaja rahuldada. Loa andjad olid aasta hiljem ENSV KGB esimehe asetäitjaks saanud Venjamin Porõvkin ja 10. osakonna juht Jermolin.

1972 aastal sõitiski Kofkin USAsse.Sama aasta juunis lõpetas ta ka kuus aastat kestnud juuraõpingud Tartus. Tema venekeelse diplomitöö teema oli “Isaduse tuvastamise alused nõukogude õiguses”. Kofkini kursusekaaslaste hulgas oli mitu väidetavat KGB töötajat. Kui Sulev Videri nime avalikustas kaitsepolitseiamet Riigi Teatajas, siis Tõnu Koitveri, Enn Rooma ja Genrih Šetškovi nime tõi avalikkuse ette Tiit Madisson. 1999. aasta mais kirjutas ta Õhtulehes, kuidas Tartu Ülikooli arhiivis 1970. ja 1980. aastate dokumente lapates leidis terve nimekirja KGB suunamisega ülikooli juurat õppima läinud KGB töötajaid. Teiste seas oli nimekirjas kolm Kofkini kursusekaaslast.

1973 aastal soovis Kofkin minna kuuks ajaks küllakutsega Soome Vabariiki. Küllakutsuja oli Tuomo Halonen. Sama aasta juunikuus andis loale allkirja ENSV KGB 1. osakonna ülema asetäitja. Esimene osakond tegeles muu hulgas välisluure, poliitilise ja majandusliku informatsiooni kogumisega välisriikidest. Tuomo Haloneni kohta on ankeedis märgitud, et ta on seoses Nõukogude organisatsioonide tellimustega korduvalt külastanud NSV Liitu nii turisti kui ka ärimehena.

Allikas: KGB, Äripäev

Nõukogude Eesti

“Kofkin on poliitiliselt ustav, moraalselt kindel. Võtab aktiivselt osa ühiskondlik-poliitilisest tegevusest, olles valitud 1969. aastal parteibüroo liikmeks. Lisaks on ta rahvakontrolli koostöögrupi liige ja seinalehe toimetaja,” iseloomustati Kofkinit sügaval nõukogude ajal tema tollases töökohas, ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilises Büroos. Kofkini tollast usaldusväärsust võimude silmis peegeldab ka tõik, et KGB lubas tal enne 1974. aastal Austriasse emigreerumist lühikesel ajaperioodil koguni vähemalt seitsmel korral välismaal käia. 

15aastaselt komsomoli astunud Kofkin oli 1958. aastal kaubandusinstituudi lõpetamise järel Tallinna toidukaubastusse tööle minnes kolm aastat asutuse komsomoliorganisatsiooni sekretär.Komsomoliorganisatsiooni soovitusel sai temast 1961. aastal NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liikmekandidaat ning aasta hiljem juba partei liige. Selleks ajaks oli ta teinud kiiret karjääri ning tõusnud müüja ja liharaiuja ametist kaupluse Volta juhatajaks.

See oli amet, mis leidis hiljem korduvalt negatiivset äramärkimist tema KGB väljasõidutoimikus. Miilitsalt saadud andmetel võtnud Kofkin kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist, kuid kohtulikule vastutusele teda ei võetud ja see info jäigi vaid KGB-le teadmiseks.

Karjäär liikus kiiresti ülesmäge

1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kaugõppesse asudes oli ta aasta töötanud ENSV Ühiskondliku Korrakaitse Ministeeriumi sõjalis-majandusliku varustamise ja ekspluatatsiooni vaneminstruktorina. Sama ministeeriumi süsteemis teenis ka tema vanem vend Abram Kofkin, kes oli ametilt arst-kirurg ning auastmelt meditsiiniteenistuse major.

1967. aasta aprillis suunati Alexander Kofkin tööle ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis-Tehnoloogilise Büroo uue tehnika osakonda, kus temast sai õige pea osakonnajuhataja. Kofkini tööülesannete hulka kuulus ka ministeeriumi valuutavarudest välismaalt seadmete ostude organiseerimine. Büroo juhataja oli Olav Uusna, kes hiljem juba Eesti Vabariigi ajal oli tööl Kofkini Eesti ja Šveitsi firmades.

Uus töökoht avas Kofkinile tollast Nõukogude Liitu ümbritsenud raudse eesriide. Järgneva seitsme aasta jooksul oli tal võimalus käia vähemalt seitsmel välisreisil ning need said teoks tänu mõjukatele toetajatele KGB juhtkonnas.

Emigreerumine

Võib-olla oli mitu välisreisi raudse eesriide taha just see, mis pani Kofkini peas idanema Nõukogude Liidust emigreerumise mõtted. Selleks tekkis 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses ka soodne võimalus.

1968. aasta suvel saatsid tollane välisminister Andrei Gromõko ja KGB juht Juri ­Andropov NLKP Keskkomiteele kirja, milles tehti ettepanek lubada juutidel emigreeruda. Gromõko ja Andropov leidsid, et nõukogude juutide emigreerumise lubamisega õnnestub korraga lahendada mitu probleemi. 

Esiteks, rahvusvahelise üldsuse silmis positiivse fooni saavutamine. Teiseks, ümbruskonnale negatiivset mõju avaldavatest natsionalistlikult meelestatud isikutest ja religioossetest fanaatikutest vabanemine. Kolmandaks, kasutada nõukogude kodanike emigreerumist kanalina KGB luuretegevuse eesmärkide saavutamiseks.

1973. aasta jaanuaris saatis Andropov alluvatele salajase märgukirja ettepanekutega, kuidas võidelda üha aktiivsemaks muutuva Iisraeli luurega. Selleks oli ühe meetmena ette nähtud KGB agentide imbumine Iisraeli luurestruktuuridesse. 

“Eriline tähelepanu tuleb pöörata Viini kui Iisraeli eriteenistuste Euroopa regionaalse keskuse residentuuri sisseimbumisele,” kirjutas Andropov. Eesmärkide saavutamise ühe võimalusena käskis Andropov alluvatel tegeleda emigratsioonikanali kaudu kogenud ja usaldusväärsete agentide Iisraeli saatmisega.

Ametlikel andmetel lahkus 1974. aastal Nõukogude Liidust Iisraeli viisaga 20 627 inimest. Neist 3874 tegelikult aga Iisraeli ei läinud. Üks emigreeruja oli Tallinna Tehnilises õppeasutuses nr 4 tööõiguse õppejõuna töötanud Alexander Kofkin, kes 1974. aasta mais täitis koos abikaasaga avaldused-­ankeedid sugulaste juurde Iisraeli emigreerumiseks.

KGB väljasõidutoimikud

Koostati isiku kohta, kes tahtis sõita väljapoole sotsialismileeri. Erand oli Jugoslaavia, kuhu sõitja pidi samuti läbima julgeolekukontrolli.

Kontrollis KGB kümnes osakond ja asja eesmärk oli vältida ebasoovitavate isikute pääsu välismaale.Eelkõige peeti silmas nõukogudevastaselt meelestatud inimesi, kellest peljati välismaale jäämist, ja salajase teabega kokku puutunuid.

Tihti on ühte toimikusse koondatud mitme inimese, tavaliselt abielupaari või pereliikmete materjalid.KGB otsust väljendas kümnenda osakonna ülema resolutsioon ankeedil (soovitav, mittesoovitav).

1991. aasta sügisel võttis Edgar Savi­saare juhitav valitsus KGB-lt üle ligi 87 000 väljasõidutoimikut.Poolteist aastat olid toimikud korrastamatult politseiameti (endise KGB) keldris Tallinnas Pagari 1. Kui siseministeeriumi ja arhiiviameti komisjon 1993. aasta kevadel neid üle luges, oli järel natuke alla 50 000.

“Kui riigikogu komisjon 1993. aasta kevadel neid (politseiameti hoidlaruume – toim) inspekteeris, selgus suuremat sorti korralagedus: remondi tõttu oli maha võetud vahesein, mistõttu pääsesid hoidlasse ka kõrvalised isikud, rääkimata täiesti sobimatuist hoiutingimusist; kambreil, kus hoiti KGB materjale, olid uksed eest ära, toimikuid oli hävitatud, ühes kambris vedeles kott toimikuist rebitud fotodega,” kirjutas Harri Mägi raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine”.

Allikas: Harri Mägi “ENSV KGB tegevuse lõpetamine.”

Emigreerumine ei takistanud N Liidus käimist

Kuusteist päeva pärast avalduste kirjutamist oli Kofkinitel väljasõiduks olemas KGB luba, millel peal varasemalt Kofkini USA sõidule rohelist tuld näidanud ENSV KGB esimehe asetäitja Venjamin Porõvkini ja 10. osakonna juhi Jermolini allkiri. Edasi liikusid asjad kiiresti. Kofkin andis 18. juunil ära oma sõjaväepileti ning kolm päeva hiljem olid Alexander ja Imbi Kofkinil taskus väljasõiduviisad. 
Kõigil emigreeruda soovijatel aga nii hästi ei läinud, sest emigreerumise lubamise kõrval keelduti Nõukogude Liidus tuhandetele juutidele väljasõiduks luba andmast, veelgi enam, ainuüksi sellise soovi väljakäimise eest võis tollal töökohast ilma jääda. Juba emigreerunud ja seetõttu kodakondsusest loobunutesse ei suhtunud nõukogude võim tavaliselt samuti kuigi hästi.
See ei kehtinud aga NSV Liidust emigreerunud Kofkinite kohta, sest neil lubati endist kodumaad külastada. Kui Imbi Kofkini õde taotles 1983. aasta suvel KGB-lt luba Austriasse minekuks, siis märkis ta avalduses, et Imbi Kofkin on pärast emigreerumist korduvalt käinud NSV Liidus. Viimati seoses komandeeringuga 1982. aastal. Selgus ka, et 1981. aastal lubati Kofkinitel käia turistina Nõukogude Liidus ning Alexander Kofkini äriedus oli samuti suhetel endise kodumaaga oluline roll.

Iisraeli asemel Austriasse

Iisraeli asemel jõudsid Nõukogude Liidust emigreerunud ja nõukogude kodakondsusest ilma jäänud Alexander ja Imbi Kofkin hoopis Viini, kus neist said mõne aja pärast Austria kodanikud. Hiljem sattus Kofkin palju tähelepanu pälvinud ÖMOLKi skandaali ning suundus Austriast Šveitsi.

Austrias elu alustamine läks Kofkinitel ladusalt ning ka töö leidmine polnud keeruline. Kofkin on aastaid tagasi Eesti Ekspressile antud intervjuus meenutanud, et paar kuud pärast Austriasse saabumist sai temast samal aastal asutatud ettevõtte Agromeat Handesgesellschaft m.b.H. direktor ning varsti ka ettevõtte üks omanikest. Tema enda sõnul pakkusid Agromeati omanikud talle kaks aastat pärast tema palkamist firmas 20protsendilist osalust.

Direktori ametisse asumist põhjendas Kofkin ise kehva saksa keele oskusega. “Ma ei osanud siis veel nii hästi saksa keelt. Mõnel teisel ametipostil oleks ehk jänni jäänud, aga direktorile oli ju ette nähtud sekretär,” lõõpis Kofkin toona. KGB dokumentidest selgub, et Agromeati sekretärina töötas mingil ajal ka Kofkini abikaasa Imbi.

Peale Kofkini olid põllumajandussaaduste kauplemisega tegeleva Agromeat Handesgesellschafti omanikud Gerhard F. Walder, Kr. August Aichhorn, Miroslav Trampota ja Bernhard Türkfeld. Neist Türkfeldi on hiljem kõrgelt tunnustatud Moldovas, kus ta sai ettevõtte Aichorn Holding juhina 1999. aastal riigi tollaselt presidendilt Petru Lucinschilt medali Austria ja Moldova vahelise sõpruse ja kaubanduskoostöö eest.

ÖMOLKi skandaal

Austrias hakkas aga meeste tegevust ­uurima parlamendikomisjon. Kofkin ja Türkfeld ning nende osalusega Agromeat olid osalised 1980ndate lõpul lahvatanud suures ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband – Austria meierei- ja juustutootjate liit) skandaalis.

Ülisuurde kahjumisse jõudnud liit oli aastate jooksul saanud Austria riigilt miljardeid šillinguid eksporditoetusi. Kahjumi põhjuseid uurima asudes selgus peagi, et liidu külge olid puukidena oma ärid seadnud rida ettevõtjad, teiste seas ka Kofkin ja Türkfeld.

Austria parlament moodustas uurimis­komisjoni ning komisjoni lõpparuandes on üsna põhjalikult kirjeldatud ka Kofkiniga seotud olnud Liehtensteini ja Panama firmade kaudu toimunud äri Austria piimatoodete vahendamisel peamiselt Nõukogude Liitu, aga ka teistesse idabloki riikidesse.

Postkastifirmad

Austria keskpank korraldas Agromeatis auditi. Sellest nähtuvalt oli Agromeat äriliselt tihedalt seotud kahe nn postkastifirmaga: kuni 1984. aastani Liechtensteini pealinnas Vaduzis registreeritud Travagricolaga ning edasi Panamas registreeritud Travagricola Vaduziga. Mõlema ettevõttega olid seotud Kofkin ja Türkfeld.

ÖMOLK sai eksporditoetusteta kaubaga tehtud tehingutest kahjumit neli miljonit dollarit, samal ajal, kui seda kaupa Ida-Euroopasse vahendanud Travagricola teenis kaks miljonit dollarit kasumit. Ehk ÖMOLK müüs kaupa Agromeati ja Travagricola kaudu odavamalt, kui oli ise selle eest maksnud.
“Kerkib küsimus, kas ÖMOLKis olid tõesti nii kehvad kaupmehed ning Türkfeld ja Kofkin teiselt poolt olid jälle nii geniaalselt head ärimehed või oli selle taga muu eesmärk,” imestatakse parlamendikomisjoni lõpparuandes. Leiti, et nende tehingute eest vastutab ÖMOLKi direktor Brandl, kelle poeg oli samal ajal ametis Türkfeldi ja Kofkini ­firmas Agromeat.

Kuid Travagricola tegi ÖMOLKiga tehinguid ka Austria riigilt eksporditoetusi saanud piimapulbri ja võiga. Travagricola kaudu müüdi ainuüksi 1986. aastal auditi tegemise perioodil Nõukogude Liidule ligi 6400 tonni piimapulbrit ja üle 3000 tonni võid. Kaubalt teenis Travagricola 11 miljonit šillingit, mis tuli aruandes esitatud seisukoha järgi lõpuks eksporditoetustena kinni maksta Austria maksumaksjatel (Austria eurole üle minnes oli 1 euro võrdne 13,7603 šillingiga – toim).

Põllumajandusministeeriumi kaudu jagatud sajad miljonid läksid toetusteks, et kompenseerida kõrgemate Austria ja madalamate välismaa piimatoodete hindade erinevust. Nagu selgus aga Travagricola lepingutest Venemaa ostjatega, oleks ÖMOLK võinud kaupade eest palju rohkem raha saada. “Spekuleerimine – ja muud see ei olegi,” leidis parlamendikomisjoni ees ÖMOLKi juhiks saanud Engelbert Königswieser.

Parlamendikomisjoni aruande lõpus on nimekiri ettevõtetest ja eraisikutest, kes on vastutavad ÖMOLKi kahjumi eest. Teiste seas on seal Agromeat, Travagricola, Türkfeld ja Kofkin. Selgus, et aastatel 1984–1986 oli ÖMOLK saanud riigilt kokku 461 miljonit šillingit eksporditoetusteks ning arvati, et see raha tuleks kõigilt spekuleerijatelt tagasi küsida.

Läbiotsimine äripartneri kodus

Tehingute uurimiseks soovitas parlamendikomisjon algatada kriminaalasja. Kas selleni jõuti ning kuidas see asi lõppes, pole kahjuks teada. Küll on avalikult kättesaadav üks 2001. aasta Austria halduskohtu otsus ning sealt saab aimu Türkfeldi ja Kofkini äridest ning nendega seotud uurimisest.

Austria maksuamet kontrollis Agro­meati tehinguid ja maksude tasumise õigsust aastatel 1978–1985 ning 1986. aasta kevadel Türkfeldi kodus toimunud läbiotsimise käigus leiti hulgaliselt huvitavaid dokumente.

Selgus, et põllumajanduskaubandusega tegeleva Agromeati teenitud kasum – kokku 218 miljonit šillingit – liikus Travagricolasse, mille välismaistelt pangakontodelt võeti omakorda välja 20,5 miljonit šillingit.Austria maksuameti hinnangul tehti ka teeseldud tehinguid. Kahtlusi tekitas kokku 1,1 miljoni dollari ülekandmine ühele Kofkini juhitud ja osalusega Panama firmale.

Austrias puhkenud skandaali ajal asutas Kofkin 1986. aastal Šveitsis Zürichis ettevõtte Kompexim AG ja sarnaselt Austria ettevõttega hakkas ka see firma Nõukogude ­Liiduga äri ajama. “Austria jäi mulle liiga väikseks,” on Kofkin Eesti Ekspressile antud intervjuus ise põhjendanud. Austrias puhkenud ÖMOLKi skandaalist pole aga Eesti meedias varemalt kirjutatud ja Kofkin pole seda juhtumit võtnud ka ise jutuks.

Tagasi Eestis

Kuigi Alexander Kofkin oli Nõukogude Liidust emigreerunud, oli tema äriline side endise kodumaaga väga tugev ja ta oli üks esimesi Läänes elavaid ettevõtjaid, kellel õnnestus Nõukogude Liidus registreerida ühisettevõte.

1988. aasta novembris allkirjastas tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome korralduse, millega nõustuti Nõukogude-Šveitsi tootmis- ja kaubandusettevõtte Estkompexim asutamisega. Asutajad olid Kofkini endise töökoha õigusjärglane ENSV Agrotööstuskomitee Liha- ja Piimatööstuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo ning Kompexim.

Raamatus “ENSV KGB tegevuse lõpetamine” kirjutas autor Harri Mägi: “Kuna toona kuulusid kõik väliskontaktid julgeoleku pädevusse, pidi sellele esitama ammendavad dokumendid ja andmed ehk teisisõnu kooskõlastama ühisettevõtte loomise ENSV KGB-ga. /…/ (Mõistagi kasutasid tšekistid ühisettevõtteid luure huvides ära. See selgub näiteks NSVLi KGB esimese peavalitsuse ülema asetäitja Vadim Kirpitšenko otsesõnu pealkirjastatud kirjast Leedu NSV KGB esimehele Edvardas Eismuntasele: “Ühisettevõtete kasutamisest luure huvides”.)”

Estkompeximi äri läks Eestis hästi käima

Pingviinijäätiste ja bistroode maine oli kõrge, need olid kui oaasid keset nõukogude kaubanduse kõrbe. Tollal oli peaministriks Edgar Savisaar ja kaubandusministriks Ants Laos. Estkompeximi äri Tartus juhtis aga aastatel 1989–1993 hilisem peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip.

Savisaare peaministriks oleku ajast võis alguse saada ka Kofkini ja Savisaare lähem tutvus. Nende omavahelistest rahalistest sidemetest on Äripäev varem juba korduvalt kirjutanud. Näiteks on praegu Eesti prokuratuuril pooleli 1997. aastal Šveitsis asutatud perekonnafondi (saksa keeles Familien­stiftung) Arsai Investments tagamaade ­uurimine. Seda fondi seostatakse Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja pealinnas äri ajava Alexander Kofkiniga.

Avalikkuse eest peidus fond

Selliseid fonde kasutavad jõukad perekonnad, kes soovivad raha koguda näiteks laste õpinguteks või teisteks spetsiifilisteks kuludeks. Fondi osanikud saavad olla üksnes pereliikmed, kuid nende andmed ei kajastu avalikes registrites ja Šveitsi riigil puudub nende kohta ülevaade.

Kes ja kui palju sinna fondi raha enne 2007. aastat maksis, teavad vaid asjaosalised. Tänu Šveitsi kohtuotsusele on avalikkuse ette jõudnud info, kuidas 2007. a augustis kandis Kofkin Arsai Investmenti ühes Šveitsi privaatpangas asuvale kontole kokku 191 570 eurot.

Abielulahutus sundis finantstehinguid tegema

Kaks aastat hiljem oli Savisaarel pooleli abielulahutus Vilja Savisaarest ning varade jagamiseks oli tal kiiresti vaja fondist osa raha kätte saada. Selleks nuputati skeem, milles osalesid Savisaare tollase võitluskaaslase Ain Seppiku poegade Siim ja Sulev Seppiku Eesti, Briti Neitsisaarte ja Antigua firmad ning Liechtensteini advokaadi Peter Kaiseri Panama ettevõte.

17. novembril sõlmis Edgar Savisaar laenulepingu Panamas registreeritud firma Pipa Business Corporationi esindaja Kaiseriga. Rahaülekande Pipa Business Corporationisse tegi Šveitsis asuv fond Arsai Investment Ltd, mida Eesti prokuratuur ja kapo seostavadki Savisaarega. Kümme päeva pärast Savisaare ja Panama firma vahel laenulepingu sõlmimist kandis Arsai Investment Ltd Pipa Business Corporationi arvele 185 000 eurot. Sealt edasi liikus 173 550 eurot läbi mitme firma Siim ja Sulev Seppiku juhitavasse ettevõttese Bravotex, kust Savisaar oli võtnud varem protsendita laenu 173 500 eurot.

Savisaare majanduslike huvide deklaratsioonist on selgunud, et Kaiseri äriühing Pipa Business Corporation on loobunud nõudeõigusest Savisaare vastu, sest võlausaldaja lunastas laenukohustust tagava tšeki.

Tagatise laenule seadis Savisaare raamatute väljaandmist finantseeriv Arsai Investments. “Savisaar võttis laenu varaliste kohustuste täitmiseks abieluvaralepingu järgi ning tasus laenu töise tegevuse ehk raamatute kirjutamise eest saadud honorariga. Seega on nõudeõigusest loobumise sisuliseks põhjuseks Savisaare poolt oma kohustuste täitmine võlausaldaja ees ning tegemist ei ole kingitusega,” on seda käiku kommenteerinud Savisaare advokaat Oliver Nääs.

Uurimine venib

Savisaar on varem rääkinud perekonnafondi Arsai Investment kohta, et tegemist oli tsentristliku maailmavaadet tutvustada aitava fondiga ning selle kaudu kirjastatakse tema erinevates keeltes ilmunud raamatuid “Tõde Eestist”. Šveitsi kohtuotsusest nähtuvalt oli fondi kontol ligi pool miljonit eurot.

Ühe versiooni järgi pidi see 470 000 eurot minema kirjastamise ja Keskerakonna kulude katteks. Mitmed Keskerakonna juhatuse liikmed tunnistasid 2013. aasta kevadel fondi kohta Äripäevas ilmunud uuriva loo järel, et ei teadnud erakonna esimehega seostatud Šveitsi fondist mitte midagi ja see tuli neile täieliku üllatusena.

2011. aasta veebruaris algatas kaitsepolitsei kriminaalasja Savisaare ja Kofkini tegevuse uurimiseks, kahtlusega altkäemaksus ja rahapesus. Uurijate arvates on omavahel seotud Kofkini tehtud rahaülekanded Šveitsi fondi ning Tallinna linnavalitsuse Kofkinile soodsad otsused kahe hotelli ja toitlustuskioskite ehituslubade vormistamisel. Kaitsepolitseinike versiooni järgi survestas Savisaar linnaametnikke neid otsuseid tegema.

Siiani ei ole kellelegi kuriteokahtlust esitatud. Uurimine on veninud, kuna Savisaar ja Kofkin on kaevanud nii Šveitsis kui Eestis kohtusse kõik õigusabipalvetega seotud sammud. Samuti on prokuratuur lisaks Šveitsile saatnud õigusabipalveid ka teistele riikidele ning nendest info saamine võtab pikalt aega. Millistesse riikidesse on õigusabipalveid saadetud, seda prokuratuur ei ütle.

Kofkin ei kommenteeri

Äripäev tegi kolm katset, et Alexander Kofkinilt tekkinud küsimustele vastuseid saada

Telefonikõne Kofkinile­.
Tere. Minu nimi on Koit Brinkmann ja ma olen Äripäeva ajakirjanik. Kas Teil oleks aega kokku saada ja ühel teemal rääkida? Kas Te olete praegu üldse Eestis?Kofkin: “Jah. Ma arvan seda, et mul ei ole mitte mingisugust huvi suhelda ajakirjandusega.”
Aga kas siis oleks võimalik küsimused saata, sest Teie kommentaari me ikkagi soovime saada?Kofkin: “Ei. Ausalt öeldes ma olen nii vana, et ei taha ajakirjanikega suhelda. Aitäh!” (lõpetab kõne)

Kiri Kofkinile kuuluvate ettevõtete juhtidele, Meriton Hotels ASi juhatuse esimehele Peedu Zeigerile ning Meriton Family Estate OÜ direktorile ja juhatuse liikmele Mihail Burõhhile:
“Kirjutan artiklit Alexander Kofkini tegevusest enne Nõukogude Liidust emigreerumist, põllumajandustoodetega äri ajamisest Austrias, seal 1980ndate lõpus ÖMOLKi (Österreichischen Molkerei- und Käsereiverband) skandaali sattumisest ning natuke ka hilisemast ajast.Hr Kofkin ütles mulle telefonis, et ei soovi ajakirjanikega kohtuda. Kuna mul ei olnud võimalust talle teada anda, mis teemal ma soovin temaga kohtuda ja/või küsimusi esitada, siis ehk saate Teie aidata hr Kofkinil oma esialgset otsust muuta.”
Peedu Zeiger vastas: “Hr Kofkini otsust saab muuta ainult hr Kofkin ise.”

Kolmanda katsena saatsime Kofkinile konkreetsed küsimused teda esindava advokaadi Aivar Pilve vahendusel.
Teil õnnestus enne emigreerumist seitsme aasta jooksul käia vähemalt seitsmel korral välismaal. Kui tavapärane see tollal oli?Kui palju oli Teil tollal kokkupuuteid KGBga?Kas tegite KGB-le reisidest ettekanded?Kuidas kommenteerite KGB infot, et võtsite Volta kaupluse juhatajana müüjatelt süstemaatiliselt pistist?Austriasse jõudes sai Teist ­õige pea ettevõtte Agromeat direktor. Millal ja kuidas tekkisid Teil kontaktid ettevõtte omanikega?Kuidas ettevõttel õnnestus Teie juhtimisel Nõukogude Liiduga hakata äri ajama?Kui tihti Te 1970ndatel ja 1980ndate esimesel poolel Nõukogude Liidus käisite? Kas need olid komandeeringud?Kuidas kommenteerite ÖMOLKi skandaali uurimist Austrias, milles ka Teie ja Teiega seotud ettevõtete nimed läbi käisid?Kui palju on Teil Austrias elamise ajal ja ka hiljem olnud kokkupuuteid erinevate riikide julgeolekuteenistustega? Millistega?Mis ajast olete tuttav Edgar ­Savisaarega?Kui palju olete rahaliselt toetanud Edgar Savisaart, tema pereliikmeid või temaga seotud fonde, ettevõtteid?

Ka need küsimused jäid vastuseta.

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2015/03/20/alexander-kofkini-varjus-pool

Kuidas kaitsta investeeringut ehk päev, mil Eesti majandusse sekkus Edward Kennedy

Mida enam majandus globaliseerub, seda enam peab ettevõtja enese käest küsima, kas investeering kontrolli all, või peab alustama investment protection programmi, kirjutab Paavo Kangur portaalis Juhtimine.ee.

Avaldatud 8.juuni 2011 Raamatupidaja.ee

AS Kunda Nordic Tsement lugu tõestab, et investment protection programm (IPP) käivitub juba läbirääkimiste ajal nii pärismaalaste mõjutamiseks kui ka konkurentide tõrjumiseks. 90ndate alguses otsis Eesti valitsus aktiivselt välispartnerit Kunda tsemenditehase korda tegemiseks või uue tehase ehitamiseks.

Edgar Savisaare valitsuse ajal ilmus välja väga lugupeetud ärimees kosmeetika kuninganna Estée Lauderi poeg Ronald Lauder New York’ist. Ronald Lauder oli varem töötanud kõrgel kohal Pentagonis ja USA suursaadikuna Austrias. Sõlmiti kavatsuste protokolle, seati plaane. Kuid asjad ei edenenud.

2. augustil 1991 kirjutas kuulus USA senaator Edward Kennedy kirja president Arnold Rüütlile, et Eesti pool murrab kokkuleppeid, mis mõjub halvasti kahe maa suhetele. Sellel hetkel kuulus Eesti veel viimaseid nädalaid Nõukogude Liitu. Ameeriklaste, täpsemalt Ronald Lauderi huvi oli Kunda tsemenditehase ülevõtmine, et garanteerida odav tsement Ida-Euroopa ülesehitamiseks. USA endine suursaadik Ungaris Mark Palmer kirjutas kirja aga Soome välisministrile, kus ta väljendas muret Lohja OY meetodite üle Eestis.

1991 aasta suveks oli Kunda tsemenditehasel kaks kosilast: soomlased ja ameeriklased koos kreeklastega. Kõigil osapooltel oli oma IPP. Soomlased lähtusid soovist kaitsta oma siseturgu. Lauder teadis, et odav tsement annab talle Berliini ülesehitamisel eelised ja eestlastel olid omad hirmud. Peamiselt kardeti ameeriklastelt pügada saada ja eelistati seetõttu Helsingit.

Lõpuks leppisid soomlased ja ameeriklased New Yorgis 1991 aasta lõpus kokku, et Eestisse investeeritakse ühiselt ja soomlastel jääb väljaostuõigus hinnaga, mis garanteerib Lauderile kindla kasumi projektilt.

Esimene investeering tehti hoopis mitte tootmisse vaid Kunda sadama taastamisse, sest tehas eksportis 70 protsenti toodangust. Jälle näide IPPst. 1. september 1994 sadam avati, õnnetuseks paar nädalat varem oli õhku lennanud tehase elektrifilter, mille eesmärk oli tolmu püüdmine.

Soome poolne projektijuht Heikki Juhani Savolainen on meenutanud, et õnnetus sattus äärmiselt ebamugavale ajale, sest samal ajal käisid läbirääkimised Kunda investeeringute programmmi alla kirjutamiseks. Riske aga keegi võtta loomulikult ei tahtnud. Sadama ehitamiseks oli ära kulutatud välispartneri poolt omakapitali pandud raha.

Läbirääkimised käisid Maailmapanga tütarorganisatsiooni IFCga 43,5 miljoni dollari saamiseks. Kuid IFC andis raha vaid siis kui erakapital kontrollib üle 50 % aktsiatest.

Nii 20. aprilli 1993. aasta Eesti valitsuse otsusega vähenes riigi osakaal Kunda Nordic Tsemendi aktsiakapitalis 49 protsendini. Jälle näide IPPst. Iga järgmise investeeringuga suurendas välispartner oma kontrolli ettevõtte üle.

Kerget kisklemist oli ka tunda tegevjuhtimises. Kunda Nordic Tsemendi juht Jan Owren ja riigiettevõtte Kunda Tsement juht Enn Raud tegutsesid Kunda büroohoone erinevatel korrustel ja Raud üritas kontrollida Owreni alluvaid ja sekkuda juhtimisse. Ühel juhatuse koosolekul olevat lausa läinud füüsiliseks kokkupõrkeks Raua ja soomlase Savolaineni vahel.

Asi oli selles, et Raud oli harjunud käsutama aga uues organisatsiooni struktuuris puudusid tal selleks volitused. Tehas ja sadam oli Owreni tegevjuhtida. Asjade silumiseks kihutas Tallinnast aeg-ajalt kohale Eesti poolne juhatuse liige ja projektijuht Aadu Kana.

90ndate lõpuks oli kogu tehas väliskapitali kontrolli all ja jäme ots oli läinud Heidelberg Cement Grupi kätte. See tagas ka selle, et kogu kinnisvara buumi ajal kogutud kasum liigub Saksa firma Heidelberg Cement kontserni kontole. Kasum on korralik, nii 500 miljonit krooni aastas. 90ndate alguse inetu pardipoeg osutus rahaveskiks.

See on ka järjekordne näide ka IPPst. Sa ei pea oma investeeringu pärast võõrriigis muretsema, kui sa kannad kogu võidu kiiresti oma kontserni kontole ja kasutad seda näiteks laienemiseks Aasiasse. Pärismaalastel aga jääb ülesanne meelitada see Eestis teenitud raha tagasi Eestisse.

Kunda Nordic Tsemendi netokäive oli tipus 1200 miljonit krooni (2008 aastal) kui tsementi toodeti kõigi kolme pöördahjuga. Järgnevatel aastatel jõudis masu viivitusega tehase kallale ja nõudluse vähenedes hakati ka ahjusid sulgema. Kuid kahtlemata on Kunda Nordic Tsemendi juhtum üks erastamise ja välisinvesteeringute kaasamise edulugusid ja ettevõtte tulevik on täis põnevaid väljakutseid.

Eestlaste nägemuses on pikem eesmärk ehitada märgmenetlusega tehase asemel kuivmenetlusega tehas Kundasse, mis eeldab umbes 100 miljoni euro tagasi investeerimist (1,5 miljardit krooni) Eestisse.

Ja taas tekkib küsimus IPPs ja riskide juhtimises – kuidas see investeering tagasi teenida, millistele turgudele müüa tsementi ja sellest toodetud ehitusmaterjale? Mida teeb tervikuna Eesti ehitusmaterjalide tööstus ja kuidas see taastub kriisist? See sõltub jälle sellest millise mulje suudab Eesti Vabariik ja majanduskeskkond jätta välis- ja siseinvestorile ning millised on rahavood majanduses.

Hetkel on ehitusmaterjalide tööstuse uudised kurvad.

Millised järeldused võiks teha Eesti ettevõtja, kes plaanib investeeringut välisriiki? Kindlasti võiks ta enda jaoks vastata paarile kontrollküsimusele?

* Kas ta tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ehk kas keegi tipppoliitikutest on valmis talle tulema raskel ajal appi?

   * Kas on plaanitud ja lepingusse kirjapandud väljumisteed investeeringutest? Osaluse edasimüük äripartnerile või kavatsetakse projekt tagasi teenida samm-sammult?

   * Kas ollakse valmis üle elama rasked ajad. Kunda tehase viimastest 20 tegutsemisaastast on üliedukas periood vaid 2005-2008.

   * Investeerida tuleb samm-sammult pidevalt jälgides ärikeskkonna muutumist.

   * Kas õnnestub jagada riski mõne suure rahvusvahelise investeerimisorganisatsiooniga nagu EBRD, IFC või mõne piirkondliku investeerimispangaga.

Artikli autor Paavo Kangur on raamatu “Kunda Tsement 140 . Tsemendi tootmise ajalugu Kundas 1870-2010” kaasautor, ajakirjanik, Eesti Ekspressi endine asepeatoimetaja ja majandustoimetuse juht.

Arvamus: EW sõjalaen ja EV investeeringute legitiimsus

24.04.2013.a Rahandusminister Jürgen Ligi andmetel:
Eesti Vabariik ei ole pärast taasiseseisvumist rahuldanud sõjaeelsete võlakohustuste nõudeid.

Kaustas “Riigikaitse vahendite täitmise ja ehituste teostamise kavade täitmiseks (Kr.7.000.000.-) laenu tegemine” (ERA 31.3.9583) leidub
Vabariigi Valitsuse 21.mail.1939.a otsus (Prot nr 40 p VII):
“Lubada Majandusministril teha Riigikaitse fondi seaduse alusel laenu kuni Kr.7.000.000:- […] Majandusministeeriumi Rahandusosakonna 5% võlakirjade vastu […] lunastatakse 31.märtsil 1948.a […]
pingete ärahoidmiseks tunnustada vajalikuks, et lükatakse edasi kuni olukordade selgumiseni kõik investeerimised, mis ei ole küllalt hädavajalikud ja tulutoova iseloomuga. Kõikidele riigiasutistele, riigiettevõtetele ja riigi poolt aktsiate omamise teel kontrollitavatele ettevõtetele, riigiteenijate, sõjaväelaste ja õppejõudude ühisettevõtetele, omavalitsusasutistele ja -ettevõtetele ning sihtasutistele, millest riik võtab osa kapitalidega või annab toetusi, keelata ette võtta uusi investeerimisi ilma Majandusministri igakordse loata.
Peaminister – K.Eenpalu
Majandusminister – L.Sepp
Riigisekretär K.Terras”

Arvamus:
Moodsa ÜRO aegse maailmakorralduse aluseks oleva I.Kanti 1785.a
“igavese rahu” essee juhtmõtteks on et “kohustusi austatakse”! Rahvusvahelise õiguse kohaselt EW kohustused on EW õigustest lahutamatud.

EV ei ole täitnud EW kohustust mitte teha investeerimisi, olukorras kus EW eksiilvalitsus ei ole jätkuvalt volitusi üle andnud EV Valitsusele. Seega jääb mulje et EV ajal tehtud riigi ja omavalitsuste investeeringutel puudub legitiimne alus, niivõrd kuivõrd EW eksiilvalitsuse Majandusminister pole selleks eri-luba andnud?!


Verised majad – film omandireformist

Tõsielusündmustele tuginev dokumentaalfilm Eesti omandireformist
Režissöör Toomas Lepp

Taasiseseisvunud Eestis läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. Samas on omandireform igat Eestis elavat inimest puudutanud valdkond, mille puhul on võimulolijad sageli üritanud hoiduda tõe rääkimisest ja faktide laiemale avalikkusele avaldamisest. Omandireformiga kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja paiguti isegi kuritegelikkusest on üldiselt vaikinud peavoolumeedia ja ka valitsusringkonnad.

Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

Just see ülekohus on tänaseni heastamata! Riik ei ole senini seda püüdnudki teha ega ilmutanud mingitki initsiatiivi inimestele tekitatud kahju heastamiseks.

Filmi tellis Tallinna Linnakantselei

Toomas Lepp
Estonian Filmmakers´Union
Independent producer
toomas@lepp.ee

Selgituseks;

17.septembril 1997.aastal esines Riigikogus majandusminister Jaak Leimann. Tsitaat tema kõnest: „Tõepoolest peame tunnistama, et ligi ükssada tuhat on neid inimesi, kes ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset nii nagu teised.“


Vaata filmi: https://reforms.ee/karm-film/

Tallinnas looduskaitsealade likvideerimine

Tallinna linna ajendil ja
Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Keskkonnameti 2017.a ettepanekul looduskaitse alt arvatakse välja järgmised Tallinna kaitsealused pargid:

  • Hans-Lepa puukoolaed (keskkonnareg#: KLO1200334) Haaberstis;
  • Linnu tee 83 aed (KLO1200368) Kristiines;
  • Linnu tee 87 aed (KLO1200367) Kristiines;
  • Mõtuse tn 8 aed (KLO1200369) Kristiines;
  • Kurni tn 5 aed (KLO1200588) Nõmmel;
  • Palli tn 4 ja 6 aed (KLO1200366) Nõmmel;
  • Hõbekuuse tee 31/Tuule tn 3b aed (KLO1200336) Pirital,
  • Kesktee 35 aed (KLO1200337) Pirital,
  • Väina tee 4 aed (KLO1200365) Pirital,
  • Windecki park (KLO1200275) Pirital.

Väljaarvamise põhjuseks on et Looduskaitsealad ei ole elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse valvsa pilgu all säilinud (on suures osas täis hoonestatud) ja seetõttu pole riikliku kaitse all hoidmine otstarbekas.

Osake väärikast põlisrahva ajaloo, loodus- ja kultuuripärandist, sh Hans Lepa (“mees kes andis Tallinnale kopsud”) puukool-aed, otse põlisrahva Pealinnas, on röövellike ettevõtjate ahvatluste saatel elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse vaikival heakskiidul lühiajaliste elektrooniliste väärtuste vastu pööratud.

Loe lisaks
– parkide looduskaitse alt väljaarvamiseks: siit.
– põhjused Windecki pargi ja Hans-Lepa puukool-aia hävimise osas: siit.

Arvamus: Põllumajanduse hävitamine 1992-93

Kuidas kõik algas? 1991. aastal oli viljaseemnega hea. Oli hea aasta. Võimul oli Savisaar. Ta ei tõstnud piima hinda.

Kuid Tiit Vähi valitsus lubas suure suu ja kõrge hinnaga rahvalt vilja välja osta, laenates samas ka Ameerikast vilja, mis sealsetel laevadel sisse veeti ja mitmele poole ladudesse kopitama jäeti.
Mati Tamm ja Rein Kaidla pakkusid välja, et olgu üldkasulik hoiu-laenuühing, siis veel ühistalud, mis seda ümbritseksid. Kaidla pakkus välja, et sajalehmalise suurlauda võtaksid rendile 4-5 tootjat. Igaühel maad 300 – 400 ha. Pakuti välja, et kolhoosid võiks muuta hoiühistuteks, milles töötajatel oleksid osakud. Mati Tamm seletas, et põllumajandusreformi reservfondi jäägid võiks üle kanda laenu- ja hoiuühistu osakapitali.
1991 lõikus andis 590 000 t teravilja, rahva äratoitmiseks oli tarvis 800 000. Euroopa Majandusühisuse eksperdid: Eesti vajab 1991/1992 aasta talveks 350 000 t viljaabi.
1992. aasta rahareformi aegu hakkas tõusma piima hind ja paljud suurlautade formaalsed omanikud (sovhooside kontod olid suletud) jäid riigile maksuraha võlgu. 1. novembril 1992 võeti Maailmapangast laenu 10 mln krooni kütuse ostmiseks, kütta sai sellega veebruarini. Hoo sai sisse must kütuseturg. 5. novembril 1992 ütles põllumajandusminister Leetsar, et ta on vastustanud peaministri tahet imporditud toiduaineid piiramatult Eesti turule lasta. Maaparteide surve Laarile oli tugev.
5. novembril 1992 kirjutas Juhan Telgmaa Maalehes: “Meil praegu valitsev Isamaa on seisukohal, et Eestis pole põllumajandust tarvis. Seda deklareeriti valimisvõitluses täiesti varjamatult. Tuleb reformida kõik riigimajandid ühismajanditeks, enne kui Riigikogu hakkab valdadelt võimutäiust ära võtma.” Samal ajal hoiatas “Põlva Piima” tegevdirektor Enn Sokk: “Kui Eesti ei suuda kaitsta oma turgu, siis läheb olukord veel hullemaks.” Või jäi Tallinnas ladudesse ja edasimüüjad ei suutnud seda välja osta.
Eesti oli taganemas IMF-iga sõlmitud kokkulepetest, sest talongide käikulaskmine oleks Eesti krooni viinud hüperinflatsiooni.
Riigi kütusevarud hakkasid lõppema, mis tähendas seda, et põllumees sai oma piima eest liiga vähe, poodi aga jõudis see kahekordselt kallimalt. Eesti piimatooted olid kallid ja eestimaist ei saanud enam eelistada. “Küllap nii mõnelegi välisriigile oleks kasulik, kui Eesti põllumajandust ei subsideeritaks,” leidis professor Leida Lepajõe 19. novembri 1992.a Maalehes. Kuid temale vaidles vastu Laar: Euroopa suurte põllumajanduste probleemiks olevatki just nende doteerimine ja välismaa põllumeeste sooviks on, et Eesti riik ise subsideeriks Eesti põllumajandust, et meie tootja ei tõuseks omadele jalgadele.
Samal päeval kehtestas Eesti Panga Nõukogu moratooriumi Eesti 3 suurima panga – Tartu Kommertspanga, Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga tegevusele. Eesti pangandus varises savijalgadel.
1992. aastal oli olnud pikk põud nelipühist alates, mis andis hoobi eelkõige söödateravilja kogusele. Sügiseks oli kuulda, et Maailmapanga laenu kaudu saaks varsti sisse tuua natukenegi söödalisandeid, aga need kogused olid nii nadid, et kokkuvarisevat loomakasvatust need ei päästnud. Veel: välismaa või tuli turule, piimakombinaadid jäid ühismajanditele võlgu. Nõnda kõneles Savisaar Riigikogus 7. detsembril 1992:
“Olukord maal, eriti Kagu-Eestis on võrratult raskem, kui meie siin Toompeal ette kujutame. Mulle jäi niisugune mulje, et mitte 30%, vaid julgelt pool põllumaad jäi sel sügisel üles kündmata. Ühtedel ei olnud raha, et kütust osta, teistel tuli talv liiga ruttu peale, kolmandad teadsid, et nende aeg on läbi ega hakanud enam vaeva nägema. Kui kevadel õnnestubki see maa üles künda, siis kaod on ikkagi suured. Lubatud on tagastada kevadeks maa omanikule – need on aga põhiliselt linlased ja maal elavad eakad inimesed ja neil ei ole kedagi, kes künnaks ja külvaks. Neil ei ole tehnikat ega raha ega ole võimalik ka laenu võtta.” Pikalaenupanka, kust saaks soodsatel tingimustel laenu võtta, ei eksisteeri, põllumees on jäänud röövellike kommertspankade meelevalda.
10. detsembril tuli välja skandaal: Tiit Merenäki andmetel minister Õunapuu, Harri varustas ministritooli kasutades oma talu tehnikaga, suuri summasid on haihtunud. (Andmed Maalehest).
Sel talvel jäid töötlejad tootjatele võlgu 206 mln krooni eest ja laos seisis kaupa 100 mln krooni eest. 7. jaanuaril 1993 pakkus peaminister Laar välja, et tuleks luua fond ekspordi toetamiseks. Krediiti hakati andma vaid teatud projektidele. Laar kiitis oma intervjuus ka tollivaba jaekaubandust, mis oli Isamaa programmis ja ka koalitsioonileppes sees. Kõige väiksem palk oli Võrumaal – 503 kr, mis jäi veerandi võrra maha riigi keskmisest. Võru Arenduskeskuse direktor Elmo Saar leidis: “Meie maakond on üksjagu paratamatult punane latern. Sellest päästaks regionaalpoliitika, kuid riigieelarve kuivab ja subsideerimisest ei räägita paraku üldse.” Riik lisas põllumajandustoodetele käibemaksuna 18%, töötleja 10%, omamaiste põllumajandustoodete hinnad kujunesid kalliks ja põllumehe, põlise rikka tulud väikesteks.
14. jaanuaril 1993 sekundeeris talle Aruküla kolhoosi esimees Leho Trolla: “Just kui viiekümnendad oleksid tagasi tulnud. Samasugune lammutamine, võhiklikkuse võimuletulek. EPA haridusega põllumajandusspetsialistid kas lahkuvad ise või kukutatakse. Asemele tulevad põllumajandusest kaugel olnud inimesed. Iga päevaga suureneb vargus kolhoosi heinaküünist.” Kuid riik maksis endistviisi osaliselt kinni põllumajanduses kasutatavad ressursid ja sotsiaalse infrastruktuuri maal – kuid nüüd tuli see subsiidiumitena, mitte otsearvelduste kaudu. Eesti põllumees sai subsiidiume 10 x vähem kui Soome või Rootsi põllumees, ometi pidi ta konkureerima just nendest riikidest pärit toodetega. Põllumajanduses oli ette nähtud finantseerida terve rida programme, mille realiseerimiseks puudus reaalne mehhanism, kuna need olid mõeldud ühismajanditele, mis kohe likvideeriti. Valitsus maksustas põllumajandusmaa röövelliku hinnaga – 250 kr hektarilt ja kiitis oma otsust, kuna see toovat tulumaksubaasi maale. Loomad nälgisid ja vilja polnud. Venemaa doteeris 75% ulatuses oma jahutooteid ja nende eksportigi – Eestis jõudis müüki odav kvaliteetne vene jahu ja Eestimaa põllumehel ei olnud sellele midagi vastu panna, sest töötleval tööstusel puudusid kaasaegsed seadmed. Riigi viljasalve loomiseks ei eraldanud Laari valitsus sentigi, ehkki 1993 aasta riigi viljareserv maksis 41 mln krooni (teraviljareserv loodi alles 1993. aasta sügisel, kui oli juba päästmatult hilja). Põllumajandusministeeriumi kantsler leidis, et piiril tuleb kehtestada tõkketoll, muidu Eesti teraviljakasvataja ellu ei jää.
1993. aasta põllumajandusseisule oli iseloomulik, et loomi peeti elatussööda peal ja nad ei andnud lihatoodangut. Arengumaade keskmine viljatootmine oli neil aastail tonn teravilja elaniku kohta aastas, mis oli ka Eesti 1990. aasta näitaja. 1992 aasta viljatoodang oli kõigest pool sellest seoses suure põuaga.
Jõulude ajal jõudsid Eestisse Soome ja Rootsi konsulendid, nad vaagisid meie võimeid ja jõudlust ning soovitasid: “Lühiajalises perspektiivis tuleb eratalupidamise aktiivne arendamine edasi lükata, kuni põllumajanduslikud tulu-kulusuhted stabiliseeruvad ning vastav finants- ja nõuandetugi muutuvad kättesaadavaks.” 11. märtsil 1993 saatsid Rapla maakonna talupidajad appikarje Vabariigi presidendile: vili kopitab salves, pole kellelegi müüa. Kõige hullem oli, et töötlev tööstus oli võtnud talunikult võlgu ausõna peale ega olnud oma võlga tasunud. Pankadel polnud kasulik anda laenu omamaistele tootjatele, sest too unustab, et protsent on siiski inflatsiooniga seotud – seda möönis ka peaminister Mart Laar. USA pakkus Eestile viljaabi 25 mln dollari ulatuses, kuid valitsus loobus sellest, väites, et toetab Eestimaa maatootjaid.
3. aprillil 1993 kinnitas peaminister Laar: “Valitsus aitab neid, kes iseennast aitavad. Valitsus on veendunud, et põllud külvatakse sel kevadel täis.” Kuid põllumajandusminister Leetsar oli skeptiline: Eestist kujuneb välja banaanivabariik, kus maarahva rolliks on vaid palgatöö ja tooraine tootmine välismaal elavatele peremeestele. 1993. aasta kevadtöödeks vajaliku inventari ostu jaoks (seeme, kütus, mineraalväetised, kemikaalid) andsid kommertspangad laenu 15 protsendiga. Juhtus kurioosumeid. Näiteks Karula veski võttis laenu 1000 krooni, kuid uut ladu ja veskit selle eest ikka osta ei suudetud – inflatsioon oli vahepeal hinnad kõrgele ajanud.
Juba 15. aprillil saatis Riigikogu liige Manivald Müüripeal kurja kirja Mart Laarile: Isamaa on maareformi ära nudinud. 20% tootjatest oli nii piima-, vilja- kui liharaha saamata kuni 7 kuud! EMKE võttis oma programmi importtollid võõrale kaubale, kuid peaminister ei nõustunud sellega ja pikkamisi sai selgeks, et samas koalitsioonis enam jätkata ei saa.
12. augustil 1993. aastal võttis Eesti taas laenu Maailmapangast, viljalõikuseks. Riik elas üle oma võimete. Maaleht kirjutas oma juhtkirjas: “Heas usus hääletasid inimesed Arnold Rüütli poolt, valimissüsteem aga nullis nende püüdlused ja laskis kaudsel teel presidendiks saada hoopis Lennart Merel. Ei aimanud ju paljud demokraatliku süsteemi kavalustest rikkumata valijad, et Isamaale häält andes toetatakse Eesti põllumajanduse hävingut.” Talupidajate Keskliit pöördus nüüd järjest vähem oma muredega valitsuse poole.
30. septembril 1993 kuulas Põllumeestekogu juhatus ära Eesti Panga presidendi Siim Kalda, kes samuti manitses, et kui riik on juba korra doteerinud põllumeest tehnika soetamiseks, siis rohkem viimasele toetusi vaja ei lähe, et vältida õpitud abituse kujunemist. Ka Maailmapanga esindaja ütles oma PHARE missioonil, et pidevalt toetust saavad põllumehed muutuvad nii parasiitideks. Samal ajal hoiatasid just ühismajandite direktorid kaitsmata (kaitsetollideta) põllumajandusega Euroopa Ühendusse trügimast. Talupidajate keskliit mainis sünge tulevikuvisiooni: “Kujutagem ette, et Saksamaal kaoks riiklik dotatsioon ja hinnad tõusevad 50%. See ongi aga just juhtunud Eestis.
2. detsembril 1993. aastal raporteeris Laar Riigikogu ees, et omandireform maal on lõpule viidud. Kuid Ivar Raig hoiatas Euroliidu maades on põllumajandussfäärist saadava tulu suurimaks osaks tollimaksud: suured turud kaitsevad end välismaiste tootjate eest.
3. veebruaril 1994 kirjutas Meinhard Reinla, Põllumajandusministeeriumi eelarvebroo juhataja: “Eestis on veel külasid, kus puudub isegi elekter, rääkimata teedest, mis võimaldaksid sinna pääseda ka sügisel ja talvel. Ei saa unistadagi 45 aastaga võssa kasvanud endise haritava maa taastamisest põllumajanduslikuks maaks, sest puuduvad kaevud. Selleks kõigeks küsiti valitsuselt 65,9 mln krooni. Kuid valitsus kärpis seda 33,8 mln ja Riigikogu veel 12,05 mln võrra. Ühistegevuseks leiti ainult 3 miljonit krooni, mis eelmise Eesti Vabariigi eksisteerimise perioodil oleks olnud mõeldamatu.”
Päev pärast Reinla artikli ilmumist kutsus Põllumajandusministeeriumi Toompealt vaibalt naasnud kantsler Rein Nigul büroojuhataja enda juurde. Lepiti kokku, et tunni aja pärast jätab Reinla oma ametikoha maha, asjaajamist üle andmata.
Peagi kirjutas Vambo Kaal Talupidajate Keskliidust: “Valitsus ei ole suutnud mõista põllumajanduse kui sellise vajadust Eestis. Viimase pooleteise aastaga on tekkinud arvamus, et põllumajandust pole üldse vaja, las kõik tuleb väljast sisse.” Samal ajal asutati Leedus pikalaenupank põllumeestele, meie ebainimliku valitsuskorra ajal puudus see endiselt. (Tsaariajal anti 5%list laenu 55 aastaks!) 3. märtsil 1994 tegi Maaleht Laariga intervjuu, kus ta selgelt väljendus: “On selge, et kõik need, kes enne põllumajanduses tööd leidsid, seda enam ei leia.” Meie tragöödia oli see, et hakati suurmajandeid lõhkuma ENNE, kui õigusjärglased selgitati ja neile talud vormistati. Nii jäi suur hulk maarahvast tööta ja külades oli kõrge suitsiidiprotsent. Väga kõvasti kinnitasid Eestis kanda välismaalased: Kemira, Rauttaruukki, Fazer, Antti Teollisuus – need ei pruukinudki enam ettevõtlusmessile tulla, kuna olid oma positsioonides kindlad.
10. märtsil 1994 rääkis tegevpõllumees Paul-Olev Mõtsküla talupidajate ülemaalisel kongressil: “Suurim õnnetus on see, et suurel osal maast puudub kindel peremees. Häda ei ole selles, et meil on vähenemas loomakasvatustoodang. Unustatud on tõetera – narrid põldu 1 kord, narrib tema sind 9 korda vastu. Põld on juba aastaid kindla peremeheta. Koos suurmajandite lagunemisega hävisid külvikorrad, kadus viljavaheldus. Kuhu on jäänud nii suure vaevaga rajatud väetiste kasutamise süsteemid, umbrohutõrje, taimekaitse? Aga maaparandus?” Talle sekundeeris Vambo Kaal: “Isamaa poliitikud püüavad põllumajandusküsimustega tegelemist edasi lükata, nendega mitte tegelda. Nad on orienteeritud üksikutele ülirikastele.” Kaal tõi positiivseks näiteks Tallinna Lihakombinaadi ja Paide Piimakombinaadi ühendamise ühtse juhtimise alla – nii suudeti laiendada oma teeninduspiirkonda talunike hulgas. Leetsar hoiatas Eesti Talupidajate Keskliidu üldkogul, et hindade tõusul 1994. aasta kevadel jäävad talunikud oma toodetega nulli, kasumit ei saada ega reinvesteerita. Tagatipuks kehtestas Venemaa 15. märtsil 1994 Balti riikide kauba suhtes topelttollid, mis oli rängaks löögiks meie tootjale. Kõik põllumajandustooted, õmblus- ja trikootooted, mööbel ja plastmasstooted muutusid Vene turul konkurentsivõimetuiks. Eesti suursaadik Moskvas Jüri Kahn kommenteeris seda, et Venemaa on asunud oma siseturu kaitsele. (Samas oli Soomel Venemaaga enamsoodustusleping.) Eesti Venemaa suhtes sarnaseid tolle ei kehtestanud. Samal varakevadel hoiatas Ivar Raig: “Aasta lõpuks võime ennustada positiivse kaubandusbilansi asendumist negatiivsega. See toob kaasa surve Eesti kroonile, inflatsiooni kasvu.”
Kevadel jõudis Leetsar arvamusele, et ses valitsuses ei saa maaelu hüvanguks midagi teha. Arvo Sirendi Maaliidust soovis EMKEl koalitsioonist väljuda. (EMKEst olid seal põllumajandusminister Jaan Leetsar ja reformiminister Liia Hänni.) Sirendi nõudis Mart Laari tagasiastumist: “Laar polnud ju varem proovinudki mingisugust koalitsiooni juhtida. See on umbes sama, kui mina hakkaksin praegu klaverimängijaks. Põhjusi, miks Mart Laar peab tagasi astuma, on ju küllaga. Traditsiooniline puidu-, paberi ja tselluloositööstus on Eestis välismaalaste huvides likvideeritud. Tekstiilitööstus, mis võinuks Euroopas tõsist konkurentsi pakkuda, on välja suretatud. Põllumajandussaadusi töötleva tööstuse ettevõtted on välismaalastele müüdud või nende teadmisel seisatud. Eesti mehi lihtsalt ei kuulata Tallinnas ära, erastamisotsuse teeb Sarnet koos mõne välismaa nõunikuga. Oleme kaotanud tohutult põhifonde.”
21. aprillil 1994 oli järgmine katastroof: ebainimlik valitsus tunnistas taluliitude aktsiad Eesti Maapangas ebaseaduslikeks ja nõudis raha tagasi. Põllumajandusministeeriumi kantsler Nigul astus ametist seoses Lekto skandaaliga. 26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.

Aarne Ruuben: http://aarneruben.blogspot.com/2012/11/pollumajanduse-havitamine-1992-93.html