12. märtsil 1934 toimus Eesti sisepoliitika kõige olulisem ja paraku ka kõige kurvem sündmus: riigipööre, mis tõi kaasa demokraatia kaotuse.
Taustaks oli suur majanduskriis, mis tõi Eesti riigikorralduse nõrgad kohad teravalt esile. Kriisi kõige raskemal ajal, 1932.–1933. aastal, vahetus viis valitsust, ning kodanike enamik leidis arusaadavalt, et riik vajab stabiilsemat täitevvõimu. Eestis puudus riigipea institutsioon.
Demokraatia likvideerimine
Eesti 1920. aasta põhiseadus oli demokraatlik, pakkudes Šveitsi eeskujul ka rahvale võimalust seaduste muutmiseks ja uute kehtestamiseks: kui 25 000 kodanikku andsid allkirjad vastava eelnõu rahvahääletusele seadmiseks, pidi referendum ka toimuma ja muudatused tuli ellu viia. 1933. aasta oktoobris toimunud referendumil olid vastu võetud vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse muudatused, mille järgi pidi ametisse seatama laiade volitustega riigipea. Uue konstitutsiooni järgi tuli rahval valida nii riigivanem kui ka 50-liikmeline riigikogu. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning iseenesestmõistetavalt ka rahvaalgatuse õigus.
Riigivanema valimiste esimene voor pidi toimuma 22. ja 23. aprillil 1934. Terav valimisvõitlus algas veebruaris. Üles oli seatud neli kandidaati – Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning kuni valimisteni riigivanema kohuseid täitma pidanud Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirju kogudes selgus, et Rei on ebapopulaarne ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.
Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Laidoneri äridest, mis teda kuigi heast küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest. Pätsil oli põhjust peljata, et muu hulgas tuleb avalikuks tema palgasaamine Nõukogude naftakompaniilt 1930. ja 1931. aastal.
Millal Päts, Laidoner ja Rei riigipöörde kasuks otsustasid, pole teada. Igatahes Pätsi jutuajamisest Briti saadiku Hughe Knatchbull-Hugesseniga 28. veebruaril 1934 võib järeldada, et otsus oli tehtud. Vabadussõjalaste juhte oli plaanitava aktsiooni eest hoiatatud, ent nad ei osanud prognoosida, et põhiseadust nõnda jõhkralt rikutakse ning valimised hoopis ära jäetakse.
Riigipöörde aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles 11. märtsi õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel. 12. märtsil kella kahe paiku päeval anti kaitseväe ühendatud õppeasutuste Tondil paiknenud kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ning suurtükipatarei, kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna.
Need noored mehed võisid arvata, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et marsivad demokraatiat likvideerima. Aga nii see oli.
Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ja Toompea ning piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.
Kas rahvas on haige?
Tingimustes, kus vabadussõjalastel oli õnnestunud enda vastu häälestada kogu poliitiline eliit ja ajakirjandus, ning eeldusel, et nad vastupanu ei osuta, ning demokraatiameelsed poliitikud ei oska karta, et tegemist on ühtlasi demokraatia lõpliku hävitamisega, oli vabadussõjalaste mahasurumine hõlbus: vaja oli vaid mõne sõjaväeosa ja politsei lojaalsust valitsusele. Selles polnud põhjust kahelda, sest tegemist oli ju seadusliku valitsusega.
Riigipöörajad põhjendasid võimuhaaret segaselt esitatud argumentidega. Esimeseks ja peamiseks argumendiks oli väide, nagu oleks vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada. See väide on vale ning riigipöörajad teadsid seda.
Teiseks põhjenduseks oli oht Eesti riigile väljastpoolt. Mõeldud oli Nõukogude Liitu, ning riigipöörajad andsid mõista, et vabadussõjalaste võimuletuleku korral võinuks sealt järgneda agressioon. Riigipöörajad teadsid, et see väide on vale.
Kolmandaks vihjamisi esitatud põhjenduseks oli sekkumine Eesti riigi siseasjadesse. Silmas peeti Saksamaa toetust vabadussõjalastele. Riigipöörajad valetasid, selliseid andmeid neil kindlasti ei olnud.
Ning kõige üldisemaks põhjenduseks oli rahva haigus. Päts kinnitas: „Kui mina 1934. aasta algul nägin meie kriitilist seisukorda, milles oli tol korral meie riik, kui mina nägin, et meie riik ja rahvas elas üle rasket poliitilist haigust, mille edasiarenemine oleks võinud küsitavaks teha meie riigi iseseisvuse ja meie rahvasse sügavalt juurdunud demokraatliku riigikorra püsimise, siis astusin mina ühes sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneriga raske sammu – kuulutasin välja kaitseseisukorra. Seda ei teinud mina mitte mingi võimuhaaramise tahtega, vaid ainuüksi selleks, et päästa riik, et päästa demokraatia.“
1934. aasta 12. märtsi riigipööre ei tähendanud ainult demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse allasurumist. Autoritaarne võim suutis eri ühiskonnagruppe ja isikuid omavahel vastandades, ära ostes ja maha surudes püsima jääda. Riigipöördest ja autoritaarsest ajast saadud haavad püsisid aastakümneid.
Kuid vähemalt ühes suhtes on riigipöörde kahjud parandatavad. Nimelt läks riigipöördega kaduma ka Eesti kodanike õigus algatada referendumeid. Otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas korraldab 12. märtsil kell 12 Toompeal meeleavalduse, kus nõutakse rahvaalgatusõiguse taastamist.
Oodatud on kõik, kes ei arva, et rahvas ikka veel haige on.
Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu
Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?
Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.
Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.
Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.
Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?
Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.
Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.
On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.
Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.
Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.
Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?
Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.
Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.
Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?
Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.
Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.
Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?
Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).
Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.
Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.
USA Michigani Ülikooli professor Alex Halderman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2.10.2017, via . Probleemi pole – “õiged ju võidavad”.
USA Michigani Ülikooli professor Alex Halderman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2.10.2017, via InFox.live ja Creative Commons. Probleemi pole – “õiged ju võidavad”.
Põhja- ja baltimaad tugevalt toetavad ÜRO Põlisrahvaste õiguste Deklaratsiooni (UNDRIP), sh rõhutust ise-valitsemisele ja osalemisele. Need on kesksed tagamaks põlisrahvaste õiguste austamist.
Vaadates tulevikku järgmisele kümnendile, on selge et enam tähelepanu võiks pälvida UNDRIP ja eksisteerivate inimõiguste mehhanismide koos- ja ristviljelemisele. Seetõttu me kutsume ülesse Riike hõlmama UNDRIP olemasolevatesse inimõiguste raamistikku.
Tallinna linna ajendil ja Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Keskkonnameti 2017.a ettepanekul looduskaitse alt arvatakse välja järgmised Tallinna kaitsealused pargid:
Hõbekuuse tee 31/Tuule tn 3b aed (KLO1200336) Pirital,
Kesktee 35 aed (KLO1200337) Pirital,
Väina tee 4 aed (KLO1200365) Pirital,
Windecki park (KLO1200275) Pirital.
Väljaarvamise põhjuseks on et Looduskaitsealad ei ole elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse valvsa pilgu all säilinud (on suures osas täis hoonestatud) ja seetõttu pole riikliku kaitse all hoidmine otstarbekas.
Osake väärikast põlisrahva ajaloo, loodus- ja kultuuripärandist, sh Hans Lepa (“mees kes andis Tallinnale kopsud”) puukool-aed, otse põlisrahva Pealinnas, on röövellike ettevõtjate ahvatluste saatel elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse vaikival heakskiidul lühiajaliste elektrooniliste väärtuste vastu pööratud.
Loe lisaks – parkide looduskaitse alt väljaarvamiseks: siit. – põhjused Windecki pargi ja Hans-Lepa puukool-aia hävimise osas: siit.
Olukorras kus Eesti Vabariik rajaneb Eestimaa põlisrahva 1918.a enesemääramisel, 1992.a Põhiseadusega on antud laialdased volitused kodanikele ja järgnevalt elanikele läbi üleriigiliste erakondade.
Kahetsusväärselt ei kanna kodanike valitsus ja elanike omavalitsuse otsused tihtipeale põlisrahva väärtusi üldse välja ning korporatsioonid kallutavad maad ja rahvast puudutavaid otsuseid põlisrahva eesmärkide – keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – seisukohalt ebasoodsal viisil.
Mitteammendavate näidetena:
· Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus §4, Tööstusheiteseadus § 8 vs. 96/61/EC a.2.12, 2008/1/EC a.2.12 ja 2010/75/EÜ a.3(10) „parim võimalik tehnika“ mõiste; Eesti on andnud Käitise käitajale võimaluse otsustada mis on parim võimalik tehnika keskkonna kaitseks;
· Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus § 6(1)18), 19), 22), 23) vs. 96/61/EÜ Lisa 1, 2008/1/EÜ Lisa 1 ja 2010/75/EÜ Lisa 1, 2011/92/EL a.4(1) ja Lisa 1 jne. Eesti on oluliselt lahjendanud mõjude hindamise ja komplekslubade nõuete piire;
· Jäätmeseadus §11(2) ja §128 vs. Euroopa Liidu Toimimise Leping a.191 (enne TEC 175), 75/442/EEC a.11, 2006/12/EÜ a.15, 2008/98/EÜ a.14 „saastaja maksab“, „tootja vastutus“ ja OECD „kulude internaliseerimine“. Eesti on rakendanud paralleelselt tootja ja valdaja vastutust mis on loonud olukorra kus tootja vastutab tootjavastutusorganisatsioonide ees kes koguvad soorituse kulud tarbijalt-kaubanduse-tootja läbi ja tarbija jäätmevaldajana vastutab uuesti valdusest vabanemist soovides – tarbija topelt maksustamine, hajareostuse põhjustamine;
· Jäätmeseadus §26(11) ja (4.1) vs 2000/53/EÜ a.5.4 probleemtoodete käitluse monopoliseerimine; tarbijate valdajana topeltmaksustamise võimaldamine;
· 94/62/EÜ a.6 „minimaalselt“ vs Pakendiseadus §36 „vähemalt“, üle mille kulud hüljatakse valdaja kanda – turu toimimiseks vajaliku finantsmehhanismi ja turu muutmine oligopoolseks, selektiivselt turuosalistele avatuks, tarbijate valikute piiramine, tarbijate topeltmaksustamise võimaldamine;
· Keskkonnaministri 08.11.2011.a määrus nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud” §1(4) vs. 2008/98/EÜ Lisa 1 ja 2– valdajate ja töötlejate valiku sidumine ükskikute põletajatega ja lepinguvabadusega; ringlussevõtu piiramine;
· Keskkonnaministri 16.12.2016.a määrus nr 71 “Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” vs. WHO ja EEA Tehniline raport 11/2010 ehk “hea mürahaldustava”, mis lahjendades saavutatud taset, võimaldab elanike suure osa põlisrahva maast ja eluasemetest muuta inimeste tervise ja heaoluvajadusele mittevastavaks taastootmiseks sobimatuks ning põhjustada inimestele ägedaid ja kroonilisi tervisehäireid ning pärssida kognitiivset võimekust;
On au esineda sellel põlisrahvaste õigustele pühendatud kõrgetasemelisel kohtumisel. Põlisrahva liikmena – eestlased on meie praegusel territooriumil elanud mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha teie seas nii palju neid, kelle jaoks see konverents puudutab. Nii saame koos arutada põlisrahvastega seotud probleeme. Oleme seisnud mõlemalt poolt rõhutud põlisrahvana ja nüüd ÜRO liikmena. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisavad. Samuti tahaksin kohe alguses märkida, et on kahetsusväärne, et põlisrahvaste osalemist ÜRO foorumitel seatakse pidevalt kahtluse alla. On arusaamatu, kui mitte öelda veider ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalemist takistada, pakkudes oma tegude kohta selgitusi. Loodame, et see on varsti minevik ja põlisrahvastel on rahvusvahelises üldsuses tugev hääl.
Mul on hea meel, et kinnitame täna lõppdokumendis oma pühendumust ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile (UNDRIP). See sisaldab selgeid tulemusi põlisrahvaste õiguste edasiseks parandamiseks, sealhulgas ÜRO tugevamat tegevust. Loodan, et lõppdokument on edasise tegevuse alus ja me ootame selle kiiret rakendamist.
Daamid ja härrad,
Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suur enamus riike teeb seda, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nii on ka Eesti. Kahjuks eelistatakse paljudes riikides siiski materiaalset kasu põhiõiguste ees. On ülioluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkuse vorm, mis kaalub selgelt üles loodusvarade ulatusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasnenud majandusliku kasumi. See hoolimatu kasumi taotlemine inimeste kultuuri arvelt on just see, mille tunnistajaks oleme olnud paljudel soome-ugri aladel.
Eestlaste jaoks on eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste tulevik, kellega oleme seotud suguluses ja keeles. Me teame ja oleme tundnud väljasuremise hirmu. Oleme murega märganud, et nende elanikkond on vähenenud, samas kui nende positsiooni parandamiseks mõeldud sotsiaal-poliitiline aktivism ei ole alati sellele suurele väljakutsele suutnud vastata. Halvim stsenaarium oleks meie arvates see, et rahvuslikud organisatsioonid haihtuksid, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad ükskõikselt – väites, et põlisrahvaste väljavaade, kui sellistel on, tsiteerides nõukogude ajast tuntud fraasi „perspektiivitu”.
Linnastumine, industrialiseerimine, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik ränne on paljudele põlisrahvastele jätnud sügavad haavad. Sealhulgas näiteks vadja elanikkond, meie soome-ugri nõod. Mõni aasta enne aastatuhande vahetust alustati suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitamist. See on üles ehitatud traditsioonilistele vadjalaste maadele, kus meie nõod on oma territooriumil elanud sama kaua kui meie, eestlased, omal. See ehitamine kujutab suurt ohtu kolmele allesjäänud vadjakülale: Luutsa, Liivtšülä ja Jõgõperä. Ehkki Laugasuu sadama ehitamine on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, pole praegune olukord, millega hääletajad kokku puutuvad, ainulaadne. Me kõik teame, et põlisrahvaste hulgas on pikk nimekiri, kes elavad kõige keerukamates tingimustes. Näiteks elab vadjalastega kõrvuti veel üks väike soome-ugri rahvas – isurid -, keda eriti ohustab plaan rajada keemiatehas otse oma Rutši ja Viistina küla kõrvale. Kui keemiatehas püstitatakse ja keskkond hävitatakse, on rahvas ja kultuur ohustatud ning võib isegi hävitada. Ja inimkond kasvab aina vaesemaks.
Hõimurahvaste toetamiseks käivitas Eesti valitsus 1999. aastal Hõimurahvaste programmi. See on valitsuse abiprogramm põlisrahvaste uurali keelte ja kultuuride toetamiseks. See pakub tuge viies erinevas valdkonnas – haridus- ja koolituskursused, teadusuuringud, kultuuri- ja teabevahetus, samuti tervishoid ja keskkonnakaitse. Eesti eksperdid on aastaid panustanud ÜRO põlisrahvaste alalisse foorumisse ja meie valitsus on rahaliselt toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi. Me jätkame seda ka tulevikus.
USA Michicani Ülikooli professor Alex Haltman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2014. Eestis probleemi pole – õiged ju võidavad. Aga kui pahad valed nõrkusi ära kasutavad? – No siis on suur probleem. (sic.)
20.augustil 1991 vastu võetud iseseisvuskuulutus oli lakooniline. Tuginedes 1991. aasta 3. märtsi referendumi otsusele, koostööle Eesti Kongressiga ja viidates Moskva riigipöördele, mis oli demokraatia ohtu seadnud, kinnitas ka ülemnõukogu Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, taotles diplomaatiliste suhete taastamist ja kahe rahvaesinduse koostöös alustati uue põhiseaduse väljatöötamist. Lisaks lubati uusi valimisi 1992. aastaks. Eesti tegi pika sammu avatud, demokraatliku ja kodanikukeskse riigi poole.
Üks sündmus ja üks kuupäev tõi küll ühise laua taha kolm peamist Eesti poliitilist jõudu neljast, nii peaminister Edgar Savisaare selja taga oleva Eestimaa Rahvarinde kui ka varem ja hiljem Savisaart kangutada üritanud „enamlased” ja „kelamlased” ehk siis ühenduse Vaba Eesti ja Eesti Komitee. Vaid avalikult Moskva putši toetanud vene „võrdõiguslased” jäid Eesti iseseisvuse taastamise protsessist kõrvale, aga see oli nende teadlik valik.
Nõukogude võimu kärisemine algas ainuvalitseva kommunistliku partei mõju kadumisest Eestis 1987–1988. Majanduse lahtikiskumine Moskva kammitsaist algas 1987 juba „Isemajandava Eesti” ettepanekust ja selle juurutamisest 1989. aastal. KGB saadeti laiali pärast 1991. aasta putši ja Vene armee suudeti Eestist välja saada alles juulilepetega 1994. Eesti piir on seniajani lahendamata probleem.Veel 1988–1992 oli arvukalt inimesi, kes mäletasid, kuidas Eesti Vabariik toimis enne 1940. aastat, väga palju võetigi nüüd tagasi seda, millest 50 aastat vaikida tuli. Samal ajal säilis ka piisavalt palju nõukogudeaegset, näiteks sõjaeelsest majanduselust polnud peaaegu midagi enam taastada. Kalevist ei saanud Kawet ega Moskvast püsivalt Kultase kohvikut.
Diktatuuri murdmine
Tänapäevaks hakkavad juba ununema nomenklatuurse valitsemise mõisted – kauba liikumine tutvuste kaudu (letialune kaup ja Brežnevi pakikesed), tuusikud, pidev ressursside ja limiitide kerjamine Moskva kaudu, KGB koputajad, plaanikomitee, kolhoos ja sovhoos. Veel 1990. aasta alguses oli Eesti NSV põhiseadusesse sisse kirjutatud ainsa partei – kommunistliku partei juhtiv ja suunav jõud. Ja selle partei ümber oli parteilastest ehitatud privilegeeritud kõrgklassi. Karjäär töökohal sõltus parteisse astumisest. Ülikooli pääsemiseks oli soovitatav astuda komsomoli liikmeks.
Esimese opositsiooniparteina hakkas NLKP võimumonopoli murdma 20. augustil 1988 Pilistveres loodud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), pool aastat hiljem 24. veebruaril 1989 alustasid aga Eesti muinsuskaitse selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit juba Eesti Vabariigi kodanikkonna reaalset taastamist Eesti Kodanike Komiteede abil.
Kujunes lõhestumine, 1990. aastal valitud ülemnõukogus domineerisid kolm jõudu – komparteist eemalduma hakanud Rahvarinne, ning kaks kommunistide leeri, millest üks koondus bolševistliku Interliikumise ja teine juba liberaalsemate eestikeelsete liidrite ümber. Eesti Kongressi kolm suurt jõudu olid aga Rahvarinne, muinsuskaitse selts ja ERSP. 1991. aasta septembris nende kahe kogu kompromissina kokku astunud Põhiseaduse Assamblee oli esimene võimalus seda usaldamatust ületada.
Plaanimajanduse pankrot
Nõukogude võimu ajal juhiti Eestit bürokraatliku aparaadiga, mis allus täielikult Moskva keskorganitele. Ministeeriumide ametlik keel oli vene keel ja ka ministrid kulutasid rohkem aega Moskvas istumisele kui Tallinna asjade ajamisele, nagu kirjeldas paar aastat tagasi ühes intervjuus toonane kergetööstusminister Jüri Kraft.
Ja toiduletid poodides olid ikka tühjad, anekdoot rääkis, et iga Venemaa poole veereva vagunitäie toidu eest tuleb Eestisse mitu vagunitäit umbkeelseid migrante. Toonane plaanikomitee aseesimees Hindrek Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus, et siinsetest taotlustest nõustus Moskva umbes 50 kuni 70 protsendiga, „sest oli võimatu saavutada mingitki positiivset tulemust piima- ja lihakoguste väljaveo ehk, nagu tol ajal nimetati, liiduhangete vähendamise alal”.
Kui 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse järellainetuses leidis ajaleht Edasi leheruumi nelja mehe (Tiit Made, Mikk Titma, Edgar Savisaar ja Siim Kallas) ettepanekule Eesti üleminekuks isemajandamisele, leidis see tugevat vastukaja kogu Eestis. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooniga hakkas Eesti valitsusaparaat end järk-järgult Moskva alt lahti kiskuma, isemajandamisele mindi üle juba 1989. aastal ja seega oli ka plaanimajanduse lammutamine 1991. aastaks juba täies hoos. 1991. aasta 27. märtsil loodi ka rahareformi komitee (alguses Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas), kellele anti piiramatud volitused rahareformi läbiviimiseks.
Kuid 1991. aasta lõpuks ei olnud Eesti majandus siiski veel valmis kohe jalgu alla võtma. Puhkes hüperinflatsioon, mis saavutas lae 1992. aasta jaanuariks. Ka talongisüsteem ei suutnud ära hoida varustussüsteemide kokkukukkumist ja toiduainepõuda. NSV Liidu majandusmudeli pankrotistumine paiskas kaosesse kogu Ida-Euroopa ja lühikeseks ajaks majanduslangusesse ka kogu muu maailma.
Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks sai Eesti 25. mail 1992, põhiline mure oli aga tagada rahanduslik stabiilsus. Ja see ka saavutati: 22. juunil 1992 käibele lastud uut Eesti krooni ei tulnudki kunagi devalveerida ega revalveerida.
Eesti kodanikkond
Eesti Vabariiki hakati taastama selle kodanikkonna taastamisega. 1989. aasta veebruaris algatatud Eesti kodanike komiteede liikumine suutis vähem kui aastaga kirja panna enam kui 600 000 õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku, ning rahvaalgatusel viidi läbi ka Eesti Kongressi valimised. 1991. aasta sügisel nõustus lõpuks ka ülemnõukogu 1938. aasta kodakondsusseadust taastama. Küsimus, kas Eesti Vabariigi riigikogu saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud või kõik senise Eesti NSV piirides elanud isikud, sai lahenduse põhiseaduse referendumiga 1992. aastal. Valijaskonna laiendamine häälteenamust ei saanud.
1990.aasta Eesti Kongressile said oma sõnaõigusega esindajaid valida ka kodakondsuse taotlejad. 1992 tekkis aga probleem paljude inimeste ja nende järglaste jaoks, kellel Eesti kodakondsust ei olnud. Venemaa eestlased said küll lihtsustatud korras kodakondsuse, aga ülejäänud pidid hakkama kodakondsust taotlema ja naturalisatsioon käib tänapäevani paljudele siin elavatele venelastele üle jõu.
KGB likvideerimine
KGB osales, vähemalt kõrgeima juhtkonnaga, juhtivalt 1991. aasta augustiputšis, mis tõi vältimatult kaasa selle, et Venemaal ja seejärel ka mujal senise NSV Liidu aladel kuulutati ta putši nurjumise ajal kuritegelikuks ja kuulus likvideerimisele.
Eestis jäädi aga KGB ametliku likvideerimisega hiljaks. Kui Eesti Komitee esindus läks 26. augustil Tartus KGB Vanemuise tänava maja üle võtma, levis hoones dokumentide põletamise vingu, valitsuse otsus KGB tegevuse peatamisest langetati alles mitu tundi hiljem.
Ja dokumentide põletamist võis oletada ka päev hiljem, kui juba valitsuskomisjon Tallinnas KGB arhiivid üle võttis. Need olid tühjad, enamik dokumentidest oli KGB jõudnud juba Uljanovskisse oma keskarhiivi viia.
Kompartei likvideerimine
Nõukogude Liidus oligarhliku valitsemise keskmeks olnud „au, mõistus ja südametunnistus” ehk Nõukogude Liidu kommunistlik partei (NLKP) lagunes 1991. aasta augustipäevil ja Venemaa president Boriss Jeltsin keelustas selle pärast putši üldse. Eestis oli partokraatia lagunemine alanud juba kaks aastat varem, kui inimesed hulgakaupa komparteist lahkusid.
1990.aasta märtsis nähti lõplikku konflikti, kui Moskva-meelne EKP nn ööpartei lõi omad juhtorganid. Ööpartei saadeti koos teiste putši toetanud jõududega (Interliikumise, töökollektiivide ühendnõukogu ja nn töölismalevatega) 1991. aasta augustis laiali, teine EKP on ühinemiste tulemusel kasvanud Ühendatud Vasakparteiks. Kuigi võim oli käest libisenud, kestis veel mitu aastat vaidlus, kellele selle varem riigivõimuga lahutamatult põimitud partei varad peaksid kuuluma.
Põhiseadus
Põhiseaduse Assamblee valiti võrdselt kahe esinduskogu ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt. 30. septembriks 1991 oli assambleele esitatud neli põhiseaduse eelnõu, autoriteks vastavalt Jüri Raidla, Jüri Adams, Ando Leps ja Kalle Kulbok. Eesti Komitee pakkus aluseks ka 1938. aasta põhiseadust. Aluseks võeti Adamsi eelnõu.
1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi uus põhiseadus sai 28. juunil 1992 rahvahääletusel 91,2 protsendi kodanike toetuse ja jõustus 3. juulil 1992. Põhiseaduse rakendamise seadus kehtestas ka selle, et 2000. aasta lõpuni tuli kõrgematesse riigiametitesse astuvatel isikutel anda süümevanne, et nad pole osalenud Nõukogude ajal repressiivorganite töös.
Uue põhiseaduse alusel viidi 1992. aasta 20. septembril läbi riigikogu ja presidendi valimised, esimestel osutus suurvõitjaks Eesti Kongressi põhirühma esindanud valimisliit Isamaa, presidendivalimistel kogus Arnold Rüütel 41,7 protsenti häältest Lennart Meri 29,5, Rein Taagepera 23,4 ja Lagle Pareki 4,2 protsendi vastu. Kuna Rüütel enamust ei saanud, valis riigikogu presidendiks Meri.
Välispoliitika kujunemine
Kui Punaarmee 1940. aasta 17. juunil Eesti okupeeris, siis suurem osa välisesindustest keeldus uue võimu korraldusi täitmast. Eksiilis jätkasid tegevust nii peakonsulaat New Yorgis kui ka abikonsulaadid USA-s, saatkond Londonis kui ka väiksemad esindused, mis diplomaatide surma järel tasapisi hääbusid.
Terve hulk riike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ei olnud Eesti okupeerimist kunagi tunnustanud ning nendelt oli tunnustamine seega kerge tulema. 1991. aastal oli aga Eestil kohe diplomaatia grand old man omast käest võtta – peakonsul Ernst Jaakson New Yorgis, kellega välisminister Lennart Meri sai edukalt koostööd alustada.
Esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki oli valmis tunnustama, oli 22. augustil 1991 Island. Venemaalt tuli tunnustus 24. augustil, N Liidult 6. septembril. USA saatkond Tallinnas oli oma uksed avanud juba 4. septembril. ÜRO liikmeks sai Eesti 17. septembril 1991 ja sellest alates olid juba kõik uksed meie diplomaatiale avatud.
Eesti oma kaitsevägi
Kaitseliit oli taastanud oma tegevuse juba pooleldi põranda all 1990. aasta veebruaris, sama aasta mais loodud kodukaitse kujundati aga peagi piirivalveks ümber. 1991. aasta augustipäevil katsetati ka tõsisemat koostööd kaitseliidu ja kodukaitse vahel, kuigi ka siin oli häirivaks teguriks poliitiline rivaliteet. Lisaks oli kujunenud ka eksiilvalitsuselt volitusi nõutanud kaitsealgatuskeskus Kalle Elleri juhtimisel.
Kaitsejõudude taastamist nägi ülemnõukogu ette juba 3. septembril 1991, peastaap taastati 31. oktoobril. Kaitseministeeriumi asutamiseni jõuti alles 13. aprillil 1992, siis kui Kuperjanovi ja Kalevi pataljon olid juba hakanud esimesi ajateenijaid vastu võtma. Esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots, peastaabi ülem oli Ants Laaneots.
Tänapäevaks on Eesti kaitsejõududest saanud täieõiguslik NATO liige. Kuna Eesti kaitsejõud on olnud hästi õppimisvõimelised, ei olnud meil ka NATO-sse astumisel selliseid probleeme nagu Poolal, mille diktatuuriaegsest kindralkonnast suurem osa NATO armeesse ei kõlvanud.
Meedia
Kuni 1989. aastani oli ajalehekioskitest võimalik osta vaid kommunistlikule parteile kuuluvaid ja Glavliti tsensuurile alluvaid ajakirjandusväljaandeid, mis esindasid partei joont. Teisitimõtlejate seisukohad levisid vaid käest kätte levinud MRP-AEG infobülletäänide kaudu, olukorras, kus sõltumatu kirjastustegevus ehk samizdat oli NSV Liidus karistatav vangistusega. Infosulg oli ka peamiseks põhjuseks, miks I sõltumatu noortefoorum 1988. aasta suvel asutas Sõltumatu Infokeskuse. Selle ajakiri Heinakuu kujunes eelkäijaks 1989. aastal asutatud sõltumatule nädalalehele Eesti Ekspress. 1989 on ka näiteks Äripäeva, Nelli Teataja ja Lääne Elu sünniaasta.
1991.aasta augustipäevil oli valitsus sunnitud üle võtma EKP keskkomitee kirjastuse, mis tegi ka selle kaudu ilmunud parteilehtedest lõpuks vabad lehed. Noorte Hääl oli küll juba 1990. aastal end Päevaleheks muutnud ja Edasist sai taas Postimees, kompartei senine peahäälekandja Rahva Hääl kestis aga 1995. aastani, kuni ta koos kahe muu ajalehega Eesti Päevalehe külge liideti.
Omandi- ja maareform
Juunis 1991 käivitatud omandi- ja maareform on tekitanud ka uusi tüliallikaid. Inimestele, kellelt oli okupatsiooniaastail nende kodud ja vara vägivaldselt ära võetud, üritati anda nende vara tagasi, kuid mõnes vallas polnud isegi kolhooside loomisest enam piisavalt dokumente alles. Sundüürnikest sai omaette survegrupp, kes on omandi tagastamise reformile väga vihaselt reageerinud, juba eakatest õigusjärgsetest omanikest ei olnud aga alati talu taastajat. Ja tänapäevani räägitakse legende ärastamisest, kui reformi lihtsalt kuritarvitati.
Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö väärib sügavat tunnustust. ERSP aeg. Koostaja Eve Pärnaste. Magna Memoria, 2009. 784 lk. Rahvarinne 1988 (Kakskümmend aastat hiljem). Tallinna Linnavalitsus, 2008. 326 lk.
2008. aastal möödus 20 aastat nii Eestimaa Rahvarinde (RR) kui ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomisest, kel mõlemal oli väljapaistev koht Eesti taasiseseisvumisel. Mõlema veteranid paistavad olevat kindlad, et nendeta poleks Eesti iseseisvuse taastamist toimunud. Ümmarguse aastanumbri tähistamiseks ilmutasid asjaosalised mahuka kogumiku. Alljärgneva eesmärgiks pole hinnata kummagi organisatsiooni ajaloolist kohta või tungida kohtumõistjana nendevaheliste vastuolude olemusse. Sellest on juba kirjutatud ja küllap kirjutatakse veel.
Võtan vaatluse alla vaid konkreetsed raamatud ehk selle, millisel kujul pidasid „asutajad-isad” vajalikuks tähistada oma „lapse” tähtpäeva. Kuna käsitlus ei saa aga olla puhtalt raamatukujunduslik, on järeldused ja lingid mõningaisse sisulistesse probleemidesse muidugi paratamatud. Nagu ka võrdlused ja paralleelid, sest eks kummalisel kombel ole mõlema organisatsiooni saatuski sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Aga juba 1993. aasta kohalikke valimisi analüüsides kirjutab Andres Mäe, et „valimiste huvides on kasulikum ERSPsse kuuluvus maha salata” (lk 140).
Ühinemise läbi Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. aastal. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis nagu ERSPgi andis eeskuju samalaadsetele organisatsioonidele teistes tollastes liiduvabariikides ja mängis tõepoolest erakordselt suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Aga juba 1992. aasta aprillis lausub Edgar Savisaar: „… kuigi Rahvarinnet on taotud ja taotud, toetab rahvas seda ikka veel” (RR , lk 116). Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. aastal. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest. (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%)
Iga revolutsioon sööb oma lapsi, aga kuidas ometi nii kiiresti! Ja kui tõesti nii kiiresti ja antud juhul lausa lipukandjaid, siis pidi selleks ikka arvestatav põhjus olema. Kakskümmend aastat hiljem oleks õpetlik lugeda, kas kunagised alustepanijad on suutelised oma tollast tegevust peale heroiseerimise ka ajalooliselt distantsilt mõtestama ning kriitiliselt analüüsima. Eve Pärnaste koostatud kogumik toob taas lugejani seni vaid piiratud trükiarvus kaks allikapublikatsiooni: ERSP asutava koosoleku stenogrammi ning Tartus 21. I 1989 toimunud mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?” üleskirjutuse koos Jüri Adamsi selle sündmuse kohta kirjutatud uurimuse ja põhjalike ajalooliste kommentaaridega. Spetsiaalselt kogumiku tarvis on tellitud enamik kaheteistkümnest ER SP tegevuse aspektide lühianalüüsist, autoreiks peaaegu kõik erakonna tolleaegsed liidrid.
Olulise osa teosest võtab enda alla Eve Pärnaste koostatud kronoloogia sündmusest, dokumentidest ja esinemisest, mis 1987.-88. aastal eelnesid ERSP asutavale koosolekule ning tema uurimus „ER SP ja Eesti Kongress”. Mälestusi on kogumikku küsitud ilmselt paljudelt erakonna kunagistelt liikmetelt ja piirkonnajuhtidelt, avaldamist on leidnud 28, mille hulgas on nii põhjalikumaid analüüse kui ka inimlikult liigutavaid mälukilde. Erutav oli lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud ja ohtlikust tegevusest. Antagu mulle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnanes hämmastaval määral minu noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaalusest noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski ühiskonnas kunagi eriti palju. Fotokroonikana on kajastamist leidnud ER SP 20. aastapäeva tähistamine möödunud suvel Pilistveres. Ligi sada lehekülge võtavad enda alla kogumiku lisad, tuues meieni mitmekülgse personaalstatistika ning ka nimeregistri, mis hõlbustab teosega töötamist. Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib sügavat, mitte ainult poliitilist vaid ka ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.
Koostaja on endale lisaks võtnud ka toimetamisvaeva, aga isegi mälunõrkusest või trükiveakuradist tingitud paratamatute apsude arv on selles raamatus üllatavalt väike (olgu pisinorimistena osutatud, et lk 51 avaldatud tabelis on „Kaheksa avaldus” dateeritud tegelikust aasta hilisema, 1991. aasta novembriga; lk 192 nimetud partei ajaloo instituudi direktor oli Erich Kaup ja mitte poliitik Tõnu Kauba – rohkem faktivigu ei hakanudki 750 leheküljel silma!).
ERSP saavutas võimatu
Tekstidest tahan eelkõige esile tõsta Jüri Adamsi 1998. aastal peetud ettekannet „ERSP arenguetapid” ning tema lühiuurimust mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus” kohta ja mälestusi „ER SP ja põhiseadus”, milles on tunda nii ajaloolist vaatepunkti kui ka objektiivsuse taotlust. Väga täpselt sõnastab Adams ER SP kui organisatsiooni eripära teiste neil aastal tekkinud erakondade ja liikumiste kõrval: „ERSP [—] tõi poliitilisse tegevusse kaasa nii järjepidevuse vastupanuliikumise kõigist faasidest kui ka selliseid poliitilisi seisukohti esindavad ühiskonnarühmad ning üksikisikud, kes kommunistliku diktatuuri ajal kas varjusid või olid kuulutatud olematuks ning keda nende tõekspidamised ei oleks lubanud poliitikasse tulla ükskõik millise kommunistlikust parteist välja kasvanud või sellega seotud organisatsioonilise vormi kaudu” (lk 50).
ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on äärmiselt oluline Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eemärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest”(ERSP, lk 42). Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid”. Praktikas teadsid aga kõik kodanikud aastakümneid, et ainuüksi idee luua sellel maal veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse. 1985. aastal võimule tulnud Gorbatšov oli aga hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatšovi sõnad oma tegudega proovile panna. Nagu mäletab Eve Pärnaste: „Loobusime eestikeelse sõna erakond kasutamisest, mis oleks meie arvates mõjunud nagu varjunimena, sõna partei aga tähistas julgust asuda ainuvalitseva kompartei kõrvale” (lk 160).
ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatšovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes aga selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse” alternatiivpartei (näiteks „kristlik-demokraatliku” või „vabariikliku”) vormiga, vaid lisasid sellele veelgi „skandaalsema” rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutaval koosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut” (lk 291).
Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu! Paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali leiab Mati Kiirendi artiklist „ERSP – demokraatlike liikumiste järjepidevuse kandja”. Üsna ootamatult saame teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Juškevits, kel oli kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest” iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid. Kogumikust leiab ka teisi üllatavaid ja Eestimaa väiksusest tunnistust andvaid fakte. Nii näeme, et ajaloolisele dokumendile „Ettepanek ERSP loomiseks” esimesena alla kirjutanud Vello Väärtnõu koduseks aadressiks oli Tallinna südalinna korter, kus varem oli aastakümneid elanud Karl Vaino (ERSP, lk 168). ERSP esimene ametlik büroo Endla tänaval paiknes aga kunagise ENSV julgeolekuministri Boris Kummi ERSP-lasest poja korteris (Boris Kumm ise pole selles korteris küll kunagi elanud, siin Tarmo Teder eksib; lk 585).
Kogumik käsitleb ERSP ajana põhiliselt aega kuni Põhiseaduse Assamblee ja ka Eesti Komitee tegevuse lõpuni 1992. aastal. Vaieldamatult oli see aeg ERSP tähetund. Erakonna hääbumise aja sündmuste rida ning selle põhjusi puudutatakse kogumikus vaid põgusalt Jüri Adamsi, Andres Mäe ja Viktor Niitsoo kirjutistes, kus toodud seisukohad lähtuvad tänaseks saadud ajaloolise kogemuse positsioonilt ning on mitmete tol ajal astutud sammude suhtes üsnagi (enese)kriitilised. Kuna neid asju on põhjalikult käsitletud Viktor Niitsoo raamatus „Müüdimurdjad”, siis võib Eve Pärnaste n-ö positiivset valikut (ja vaikimist sellestki, et autor ise 1993. aastal ER SPst välja astus) aktsepteerida. Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ER SP loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski. On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist osa mänginud ER SP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid, siis kaks nende hulgast (Illar Hallaste ja Indrek Toome) ei ühtegi, viitab see ehk lihtsalt veel kord aumärkide andmise juhuslikkusele.
ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. Mõningane tendentslikkus ilmneb küll Eve Pärnaste enda koostatud kronoloogias, kust leiame ülekohtuse hinnangu IME projektile (lk 158) ja suveräänsusdeklaratsioonile (lk 349). Imestama paneb ka, et Lagle Pareki samuti kronoloogia vormis kirjutatud artiklis „Koos ja eraldi kurjuse impeeriumi lammutamas” ei leia vähimatki vihjet Balti ketile ega ka MRP salaprotokollide hukkamõistule NL Rahvasaadikute Kongressil. Küllap on inimlik, et mitte kõik mälestuste autorid pole suutnud oma hinges võita iseseisvusliikumise eri teede pooldajate vahel tol ajal sündinud umbusku. Huvitav on selles mõttes lausa kõrvuti lugeda Ardo Padu ja Eve Pärnaste mälestusi, kus esimene tunnistab, et ta pidas 1989. aastal Eesti Vabariigi taastamist võimatuks (lk 575), teine aga ei suuda veel tänagi andestada Marju Lauristinile, kes väitnud RR I kongressi eel, et sõna „iseseisvus” on selle kongressi kõnetoolist lausumiseks tabu (lk 579). Pilve-Elvi Kuuma arvamuse, et Rahvarinne „oli loodud kas KGB või vene valitsuse poolt, et auru välja lasta ja inimesi siltide vahetamisega maha rahustada” (lk 640), võinuks koostaja aga ehk siiski välja redigeerida.
Savisaare suurushullustus
Tallinna linnavalitsuse välja antud ja Aire Veskimäe toimetatud Rahvarinde kogumikus hämmastab kõigepealt koostamisprintsiip. Raamatus on taasavaldatud Edgar Savisaare ettekanded Rahvarinde viiel kongressil, tellitud neile eri autoreilt tänapäevased kommentaarid, ning Rein Veidemannilt üldistus pealkirja alla „Edgar Savisaare viis isamaakõnet”. Sellele lisaks avaldab teos Savisaare 1988. aasta kalendri koos tema tänaste kommentaaridega ning Rein Ruutsoo kronoloogia vormis pikema käsitluse Rahvarinde rollist Eesti ajaloos. Kogumiku lõpetab Ester Šanki pisut hüsteeriline järelsõna, mis tõmbab rasvaseid paralleele tänase Eesti ja 80ndate N. Liidu vahel ning meenutab seetõttu tuntud anekdooti Leninist, kes mausoleumist lahkudes jättis Dzeržinskile sõna, et läks Zürichisse, sest kõike tuleb alustada otsast peale.
Savisaare kõnesid on loomulikult huvitav taas lugeda. Võib tunda vaimustust tema hiilgava situatsioonianalüüsi ja rabavalt täpse tulevikuennustuse üle ettekandes RR II kongressil 1991. aasta aprillis ja olla kurb, tõdedes, et aasta hiljemgi esinenud kongressil mitte üldistusvõimeline poliitik, vaid kibestunud ekspeaminister, kes manas ühte patta kõik oma poliitilised vastased: „Vaba Eesti, Arnold Rüütli ja tema kaaskonna, Eesti Komitee, Vähi nn. apoliitilise valitsuse” (RR , lk 114) ning ennustas 1992. aasta aprillis 40. aasta juunipöörde kohest kordumist.
Küsimus pole aga mitte Savisaare kõnede vaieldamatus iseväärtuses, vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Kongressidel esinesid ju ka teised ettekandjad! Paraku on aga ka kogu kogumiku fotomaterjal ammutatud vaid Edgar Savisaare isiklikust kogust („ERSP aja” fotod on 27 erakogust) ja mis siis imestada, et teoses ilmutatud 26st konkreetseid rahvarindelasi kujutavast fotost seisab 17-l liider ise. Kõnede tänapäevased kommentaarid ei täida kahjuks seda rolli, mida ajaliselt distantsilt antud analüüsilt ootaks. Paraku on need kirjutatud ka mitmes žanris. Esimest ettekannet kommenteerides annab Rein Ruutsoo ajaloolise ülevaate Rahvarinde ideoloogia ja organisatsiooni kujunemisest, teise ettekande puhul piirdub Kadri Simson lihtsalt Savisaare teksti üleselgitamisega, kolmanda ettekande kommentaaridena on toodud hoopis Aadu Musta kahtlemata põnevad, kuid konkreetsesse teksti mitte puutuvad mälestused tema tegevusest Rootsis Eesti Infokontori juhatajana. Neljanda ettekande kaasandena saame lugeda Erik Tergi isiklikust positsioonist lähtuvat analüüsi taasiseseisvunud Eesti esimeste majanduspoliitiliste sammude kohta ning viienda ettekande järel Küllo Arjakase selgitusi seoses Rahvarinde tegevuse lõpetamisega. (Siit saame huvitava tõestuse Rahvarinde tõepoolest seinast seina olemuse kohta. Esinesid ju viimaste kõnelejatena Rahvarinde viimasel kongressil 1940. aasta Riigivolikogu „valimiste” alternatiivkandidaat ja hiljem 15 aastat Siberis veetnud Jüri-Rajur Liivak ning hiljutine EKP KK büroo liige Enn Põldroos.) Paraku ei lisa oluliselt uut ka Rein Veidemanni poolt Savisaare ettekannete „isamaakõnedeks” kuulutamine, mis omandab pisut pentsiku varjundi, kui me mõned leheküljed hiljem loeme Savisaare sõnu, et ta on Veidemanni ikka pidanud uueks Jakobsoniks (lk 183).
Raamatu kõige huvitavam ja mõtlema panevam osa on Savisaare 50-leheküljeline kommentaarium oma 1988. aasta tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka tema mälestusteraamatust „Peaminister”), et Savisaar kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta lausa deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist: „Võin oma toonastele avaldustele ka täna südamerahuga alla kirjutada, sest toonases olukorras, toonaste teadmiste juures, olid järeldused, millele tulime, samad, millele tuleme nüüd, kui meile on selge kogupilt ja ka järellugu” (RR , lk 163).
Hämmastav! Kas järellugu teades oleks Savisaar tõepoolest käitunud nii, et juba neli kuud pärast RR esimest kongressi lahkusid tema juurest RR volikogu liikmed ja senised lähimad kaasvõitlejad Siim Kallas, Ülo Vooglaid ja Igor Gräzin ning lõid organisatsiooni Vaba Eesti, mille tulemusena Savisaare Rahvarinne jäi 1990. aasta märtsis peetud ülemnõukogu valimistel (erinevalt Leedu ja Läti rahvarindest) ilma absoluutsest enamusest? Kas ta siis ei näe, et kui RR esimese volikogu ühtsus oleks säilinud, küllap oleks siis ka omandireform Eestis olnud vähem radikaal-restitutsionaalne ja sundüürnike valu väiksem ning kodakondsusküsimusegi oleks saanud lahendada ilma Eesti iseseisvusele lojaalseid muulasi aastate pikku mõnitamata. Ning küllap poleks siis ka Savisaare peaministri-aastad piirdunud vaid üleminekuperioodiga.
Kuid lahkumised ju jätkusid lausa lainetena: Lauristin, Põldroos, Tarand … Fjuk, Hint, Kaplinski … Veidemann, Kilvet, Junti … Kreitzberg, Mikser, Tõnisson … Valk … Ja nii olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Loomulikult on absurdne juba aastaid toimuv Savisaare demoniseerimine ning täielik sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Kas Edgar tõesti ei mõista, et just aus vaade endasse ja ajalukku aitaks tal täna ehk võtta vastu õigemaid otsuseid ning isolatsioonist väljuda? Ajastut tundvale ning ridade vahelt lugevale inimesele on Savisaare kommentaarid 1988. aasta sündmustele muidugi üsnagi kõnekad, paraku räägivad nad juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus ning Arnold Rüütli kangelaslikku käitumist Moskvas, hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba 1988. aasta jõulude eel korraldas linnahallis „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku” (lk 207).
Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus ning nende tegevus tõepoolest rahva sügavamate soovide täitmisele allutatud (veebruaris 1989 toimus ju sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni ja märtsis ilmus Pravdas artikkel, kus EKPd süüdistati Rahvarinde lõa otsas olemises), polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik rivaliteedihirm. Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. aasta märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega.
„Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe”
Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale” (lk 206). Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed. Selle sammu ühe põhjusena pudeneb tema suust lausa rabav ülestunnistus: ”Pidasime silmas ka seda, et kompartei kasutas üha aktiivsemalt meie vastu oma mõjualuseid organisatsioone, eeskätt Töökollektiivide Liitu” (lk 207). Vaid mõni lehekülg varem oleme aga lugenud, kuidas see Ülo Nugise juhitud liit tekitati Savisaare enese näpunäidete järgi Endel Lippmaa poolt kui „rahvarinde varuorganisatsioon” (lk 174). Küllap oli „varumees” siis hakanud juba iseseisvat autoriteeti omandama.
Rein Ruutsoo eksib mõlemas punktis, kui kirjutab, et rahvasaadikute kongressi valimistel täideti eesmärk blokeerida interrinde esindus ning Rahvarinne taandus neist ringkondadest, kus kandideerisid EKP liidrid (lk 279). Just Savisaare otsuse tulemusena tekkinud eestimeelsete kandidaatide killustumise tõttu pääsesid Moskvasse Jarovoi ja Kogan, kes ajaloo teistsuguse kulgemise puhul oleksid võinud meile seal veelgi suuremat kahju teha. Just see otsus pani aluse ka Vaba Eesti tekkele. Või teiselt poolt, kas järellugu teades oleks Savisaar tõesti pärast 1990. aasta veebruaris botaanikaaias sõlmitud taktikalist võimujagamise kokkulepet Eesti Komiteega käitunud selle organisatsiooni suhtes nii sõnamurdlikult, et juba pool aasta hiljem olid EK ja Vaba Eesti juhid sunnitud talle ühiselt umbusaldust avaldama (nn enamlaste-kelamlaste avaldus).
Tolle, nii isiklike suhete kui ka poliitilises plaanis ajaproovile vastu pidanud, sammu põhjused ja tagamaad on seni veel lahti kirjutamata. ERSP raamatus märgib Jüri Adams erakonna sisereaktsiooni sellele meeleheitlikule teole vähemasti üsna objektiivselt ära (ERSP, lk 46). Rahvarinde raamatus levitab aga Rein Ruutsoo jälle kulunud jampsi, nähes 8 avalduses „Eesti Kongressi viimast suuremat katset Rahvarinne võimu juurest eemale tõrjuda (RR , lk 298). Olgu nüüd siis öeldud, et „enamlaste” leeris, s.t EKPs, põhjustas see samm mitte vähem teravat reaktsiooni kui „kelamlaste”, s.t ERSP hulgas. Mis puutub Rahvarinde raamatus ligi sada lehekülge enda alla võtvasse Rein Ruutsoo kronoloogiasse, siis, hinnates paljusid tema üsna teravapilgulisi seisukohti, tuleb taas tõdeda, et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneledes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele (lk 243) vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ER SP süüdistamine bolševistlikus taktikas (lk 247). Ruutsoo tasemel ajaloolane ei tohiks endale lubada asjaolude kontrollimise asemel vaid oma mälu usaldamist, mis on raamatusse toonud hulga jämedaid faktivigu.
Piinlikumad neist on Lauri Vahtre süüdistamine „oportunismis” hääletustel ülemnõukogus, mille liige ta pole kunagi olnud (lk 311, 312), ja üha korduv väide, et ERSPsse võisid kuuluda vaid inimesed, kes pole kuulunud EKPsse (lk 270). Ainuüksi pilk ERSP raamatu lõpus toodud partei nimekirjale leiab liikmete hulgast ju mitte üksi endisi reakommuniste, vaid koguni omaaegseid partorgegi. Lagle Pareki laseb Ruutsoo juba Pilistvere koosolekul valida ERSP esimeheks (lk 270), Marju Lauristini mäletab ta Arnold Rüütli asetäitjana (lk 293), Interrinde üht juhti ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktorit Igor Šepelevitšit raadioinsener Šepelevina (lk 267) ja käesoleva artikli autorit kogunisti 1991. aastal EKP liidrina (lk 310). Kust pärineb Ruutsool valeinfo Enn-Arno Sillari 1. juuni 1988. aasta Moskvas käigu kohta (lk 262) või sellest, et 1987. aastal loodi Eesti Teatriühing (lk 257), jääb tema enda teada. Koostöös autoriga oleks raamatu toimetaja aga ehk suutnud vältida selliseid kirjaoskamatusi nagu „Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe” ning ka Savisaarele võinuks meelde tuletada, et RR volikokku kuulus mitte Mihhail vaid siiski Juri Lotman (lk 185).
Oma paljude trükivigadega jätab Tallinna linnavalitsuse väljaanne kahjuks halvasti toimetatud käsikirja mulje, mida süvendab veelgi arusaamatu pildivalik, kus kongresside ettekandeid juhatavad sisse küll suured, kuid konkreetsesse aega mittepuutuvad fotod. Erinevalt ERSP raamatust puuduvad Rahvarinde teosel kahjuks ka registrid ning statistika. Kuna mõlemas käsitletavas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali” süüdistati nii reeturlikkuses kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib tahtmine lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.
Tekib tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Et selline käsitlus juba siis (rääkimata praegu) võimalik oli, selleks tsiteerigem Kaido Kama sõnu raamatust „Teine Eesti” (Tallinn 1996, lk 491): „Tegemist oli lihtsalt situatsiooni erineva hindamisega. Need inimesed, keda Rahvarinne esindas, pidasid nõudmisi, mida hakati esitama kodanike komiteede liikumise ajal, utopistlikeks nõudmisteks, mida ei ole võimalik realiseerida ega täita. Nende suhtumine oli selgelt selline – praegu tagantjärele hinnates mitte pahatahtlik soov Eestit Venemaale maha müüa, ei midagi taolist, vaid lihtsalt erinev situatsiooni hinnang. Nende hinnangul ei olnud Eesti riigi taastamine võimalik ning selle taastamise nõudmine rikkus ära mängu taotleda suuremat suveräänsust. Nende arusaamise järgi tuli võtta sellest sulast, mis Venemaal toimus, välja kõik mis võimalik, Venemaa raames”. Tunnistagem ka seda, et ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De iure võib öelda, et ER SP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ Keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud (ER SP, lk 524). Rein Ruutsoo kirjeldab toimunut üsna ilmekalt: „Nõukogude režiimi uskumatul viisil sooritatud enesetapp ja koos sellega impeeriumi taandumine Eestist tühistas mitmed aluseeldused, millele oli rajatud Rahvarinde pikaajaline strateegia. Kollapsi esitamine paratamatusena võimaldas heita varju Rahvarinde poliitikale tervikuna ja näidata seda konjunktuursena” (RR , lk 315).
Võitlemaks sellise hinnanguga paigaldas Edgar Savisaare juhitav Tallina linnavalitsus majale, kus asus Rahvarinde peakontor, tahvli tekstiga „Eesti taasiseseisvumine algas siit!” ja võib täiesti mõista Eve Pärnaste tänast nördimust sellise jultumuse üle (ERSP, lk 579). Samas tahaks aga tõesti lugeda toimunut mõnevõrra kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud.
Partei tehakse, et võtta võim
Lõppes totalitaarne kommunistlik režiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Ja seepärast panevad eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Mihhail Gorbatšovis, tänu kelle tõepoolest isiklikule julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki. Huvitav oleks mõtiskleda ka mõlema organisatsiooni nii kiire hääbumise põhjuste üle pärast iseseisvuse saabumist. Oma kõnes Rahvarinde viimasel kongressil ütles Edgar Savisaar, et rahvaliikumist organiseeritakse missioonitundest, partei tehakse sihiga võtta võim (RR , lk131). Tollele ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma. Millal ja kas taas missioonitundelist rahvaliikumist vaja läheb, eks seda näita aeg.
Kuid lõpetagem Mati Kiirendi sõnadega, kes on nimetanud aastaid 1988–1991 „õnnelikeks revolutsioonilisteks ja leegitsevaiks aastaiks, mil sai esineda oma kodumaa vabaduse hüvanguks”. Arvan, et neile sõnadele kirjutaks alla ka Edgar Savisaar ja kindlasti kõik ERSPlased ja rahvarindelased ning teisedki head eestimaalased.
