Rubriik: Keel

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html  

ESTO 2019

Eestimaa rahvas tervitab peogi ja tütreid ja estofiile kõikjalt kes osalevad ESTO 2019 üritustel, mis toimuvad see kord Eestis.

Ürituste toimumine on märkimisväärselt tõstnud Eesti Vabariigi mitte-residentide poolt esitatud põlisrahva staatuse ja liikmelisuse registreerimise taotlusi. Üle 150 uut taotlus 27-29.Juunil.

Vaata ESTO2019 üritusi: http://estofestival.com/en/programme/

#ESTO2019

Eestlased on põlisrahvas, aga me peaksime end põlisrahvaks ka kuulutama

Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu

Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?

Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.

Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.

Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.

Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?

Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.

Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.

Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.

Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.

Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?

Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.

Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.

Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?

Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.

Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.

Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?

Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).

Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.

Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.

Arvamus: Taivo Roosimaa – Hägustunud palgapoliitika

Hägustunud palgapoliitika – Toivo Roosimaa (RiTo 8), 2016, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esimees, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt aastail 1992-1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma.

1980. aastate lõpul kohtusid kahe ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli esindajad, et pidada aru Eesti kõrghariduse ja hariduse olemuse üle. Jõuti ühisele seisukohale, et olemasolev ametiühingute süsteem enam ei sobi, selle sisu ja tegevus on end ammendanud. Ilmnes selge soov diskuteerida hariduse, teaduse ja sotsiaalpoliitika valdkonna tuleviku üle. Arutelude tulemusena asutasid viis Eesti ülikooli 1989. aasta lõpul iseseisva ja sõltumatu kõrgkoolide ühenduse UNIVERSITAS. Sellega oli algus tehtud ning
vajadus laiemas ringis arutelude temaatikas kokku leppida omandas konkreetsed piirid.


Mõningane läbirääkimiste kogemus saadi aastail 1990-1991 aset leidnud töötasude küsimuste läbirääkimistel valitsusega. Viie ülikooli ühiskondlike jõudude võimalused laiemat kõlapinda ja tagasisidet saada olid piiratud, seepärast tuli otsida kaasamõtlejaid ja samal ajal suurendada ühiskonda huvitavate teemade ringi. Temaatika ja korraldustöö vallas võeti eeskuju eelkõige Soome ja Rootsi samalaadsete organisatsioonide tegevusest. Tänu
koostööle välisriikide ülikoolidega said eesmärgid selgemaks ja nende kirjeldus tagas suhteliselt kiire arengu. 1992. aasta sügisel asutati Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO), kuhu algul kuulus neli üleriigilist hariduse, kultuuritöötajate ja teadlaste organisatsiooni. Praegu on TALO üks Eesti suurim kõrg- ja keskharidusega inimesi koondav keskliit, kuhu kuuluvad hariduse, kultuuri, meedia, põllumajanduse, spordi, teaduse, tehnika ja tervishoiu valdkonna töötajad.


Ehkki esimesel pilgul tekitab see loetelu mulje üpris kirjust seltskonnast, on tegemist siiski inimestega, kes on võimelised analüüsima sotsiaalseid ja õiguslikke küsimusi ning tegema vastavasisulisi ettepanekuid, kui olukord muutmist vajab. TALO asutati ja toimib n-ö kahe samba põhimõttel, üks on kompetentsi, teadmiste ja hariduse ning teine sotsiaalküsimuste sammas. Arutelud ei toimu mitte ainult palga ja seadusloome üle, vaid puudutavad ka
vastava kutsevaldkonna praegusi ning tulevikuprobleeme, et meie liikmed ei jääks oma teadmiste ja oskustega ajale jalgu.

Hirmusündroomi viljad

Algul koguti sotsiaalsfäärist andmeid töö ja palgatingimuste kohta, hiljem jätkati kutsealase info kogumist ja töötlemist. Üks põhijäreldusi oli: Eestis tuleb üle vaadata ühiskonnas toimunud ja toimuvad muudatused ning hinnata, kas need on kasulikud või kahjulikud. Kas Eesti ühiskondliku elukorralduse käsitlus on piisavalt süsteemne ja komplektne? Vaja on jõuda selgusele, kas seni funktsioneerinud ühiskonna ja ametiliitude viimase kümne aasta tegevus on kooskõlas meie soovide ja taotlustega. Ühiskonna seaduste ja nende avaldumise
seaduspärasuste tundmine on ühiskonnas toimuvatest protsessidest arusaamise ning järelduste tegemise eeldus. Selleks peab aga tundma objektiivseid seoseid ja sõltuvusi. Üks on kindel, inimesi ei tohi petta tühjade lubadustega. Inimeste peibutamine loosungitega on vääritu nii poliitikuile kui ka kõigile neile, kes üritavad mõnda arenguprotsessi suunata endale kõige kasulikumas suunas.

Iga kokkulepe peab omama teatud mõttes riigi hoidmise funktsiooni. See aga tähendab ja eeldab eelkõige sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist ning töökohtade loomist võimalikult paljudele, eeldades ka olemasolevate ning loodavate väärtuste teatavat ümberjagamist sotsiaalsfääri. Kas me oleme selleks valmis? Kahtlemata on see raske. Kuidas aga tekkivaid raskusi ületada, seda võime ainult ette kujutada. Põhjusi on palju, esile toome neist kaks peamist. Esiteks erinevad meil ametikohtade töötasud kuni kümme korda ning samalaadset tööd tegevate inimeste palgad mitu korda. See puudutab põhiliselt tipp- ja juhtametnikke ning riigi juhtimise funktsioone täitvaid inimesi. Teiseks oleme müünud põhilise osa tööstusest ja transpordist, andes sellega majandussfääri võtmepositsioonid väliskapitalile, keda huvitab ainult kasum. Samasugune olukord on meedias, kus suuremad ajalehed ning suur osa massimeediast on välisinvestorite käes.

Nüüd oleme sageli olukorras, kus omanikud ähvardavad firmad Eestist ära viia, kui kohalik tööjõud nõuab töökohal inimväärsemat kohtlemist ja kõrgemat töötasu. Öeldu tekitab töötajates hirmu ning nad nõustuvad madala ja sageli ebaõiglase palga eest edasi töötama.

Töökoha kaotamise hirmusündroom on vilja kandnud ning andnud võimaluse tööandjal vanaviisi jätkata. Sotsiaalne ebaõiglus säilib ja süveneb. Et lõhet mõningal määral vähendada, seadsime läbirääkimisteks kindlad eesmärgid, eelkõige töötasu vallas.

Algus oli lootustandev.

Vaatamata teatud ideoloogilistele segadustele, arutleti ning otsiti töötasustamise läbirääkimisteks põhiargumente. Võttes kokku senised välisriikide, eriti põhjala regiooni aastatepikkused kogemused töötasustamise valdkonnas, sõelusime neist välja kolm võimalikku varianti. Need on järgmised:
– võtta aluseks riigi keskmine palk, mis oleks kõrgkooli lõpetanu palga alammäär, kui ta asub tööle kõrgharidust nõudval ametikohal;
– võtta aluseks oma teadmiste täiendamiseks tehtud kulutused, liita juurde sama aja eest saamata jäänud sissetulekud (kui oleks õppimise asemel töötatud), lisades juurde teatava protsendi nn enesetäienduse soovitavat rentaablust. Paljudes riikides on rentaablus kujunenud erinevalt, see on 15-20% piirimail;
– võtta aluseks kõrge kvalifikatsiooniga tööstustöölise keskmine töötasu, milleks paljudes Euroopa riikides on metallitöölise keskmine palk.

Edasi võtsime kasutusele ametikohtade suhtarvud. Eeskujuks olid soomlaste ja rootslaste pika aja jooksul väljakujundatud ametikohtade suhtarvud.

Soomlastel on palga alammäärade tabel toodud maatriksi kujul, seejuures jääb ühe või teise ametikoha paigutus maatriksis tavaliselt ülikooli professori ja kõrgharidusega noore palga alammäära vahele. Maatriksisse on paigutatud ka parlamendisaadikute palga alammäär. Maatriksi eelis: kui meil on korralik
statistika eri ametikohtadel olevate töötajate arvu kohta, saame läbirääkimistel konkreetselt, palga alammäära tõusu protsenti teades arvutada kokkuleppe täitmiseks vajalikud summad.

Lõpptulemus on selgepiirilised läbirääkimised ja kokkulepete täitmine.

Kirjeldatud põhimõtteid kasutati esimese TALO ja valitsuse vahelise kokkuleppe sõlmimisel. Kolmest eelmainitud variandist kasutati esimest, sest teised oleksid tol korral nõudnud võrdlemisi mahukat tööd. Samal ajal ei olnud usaldusväärsete arvutuste tegemiseks võimalik saada kõrgharidusega töötaja palga alammäära kohta kõiki algandmeid. Muuseas, edaspidi võeti nimetatud palga arvutamise põhimõte kasutusele Riigikogu liikmete palga määramisel,
mis toimib tänase päevani. Esimene palgakokkulepe sõlmiti valitsuse ja TALO vahel 1992. aasta novembris, vähem kui kaks kuud pärast TALO asutamist.

Raskustest hoolimata kokkulepe toimis ning pani aluse ka edaspidistele samalaadsetele kokkulepetele.

Väljakujunenud süsteem lõhuti

Ka järgnevad palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt kuni aastani 1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma. Toimusid muutused riigieelarvest rahastamisel. Rahalised vahendid suunati kindlaid kasutamisreegleid määramata asutustele ja organisatsioonidele. Mõnda aega toimisid veel saavutatud töötasustamise põhimõtted, kuid siis nähti ettevõtetes ja organisatsioonides, et riigieelarveliste vahendite oma äranägemise järgi jaotamine ei too kaasa mingeid sanktsioone. Nende segaduste käigus
kujunesid välja praegused ebaloomulikud töötasustamise suhted. TALO ja valitsuse läbirääkimised muutusid ebamääraseks ning väljakujunenud arusaadav ja aktsepteeritud palga alammäärade süsteem lõhuti.

Võib ju vastu vaielda, et praegune töötasupoliitika on vabam ja igaühele saab maksta nii palju, kui otsene ülemus vajalikuks peab. Kuid ka eelnev töötasustamissüsteem ei takistanud palga alammäärast kõrgema palga maksmist. Praegu jääb inimesel puudu kindlustundest: kui suur on ikkagi palga alammäär kindlal ametikohal? Palga tegelik alammäär sõltub asutuse juhi soovidest ja on eri ettevõtteis samalaadse töö tegemisel erinev. Näiteks Eesti
Muusikaakadeemias on professori palga alammäär kuni poolteist korda madalam kui teistes ülikoolides. Kaudselt toimivad riigi aktsepteeritud palga alammäärad ka eraettevõtluses.

Põhjamaade eraettevõtluses püütakse jälgida riigieelarvest finantseeritavates asutustes makstava palga alammäärasid. Tavaliselt kujunevad riigieelarvest finantseeritavad palgad 10-20% madalamaks kui eraettevõtluses. Inimene teeb ise valiku, kas kõrgem palk ja ebakindlam töökoht või madalam palk ning suurem kindlus töökoha säilitamisel.

Riigieelarvest finantseeritavad palgad peaksid Eestis siiski olema määratud enam-vähem ühesuguste reeglitega nii vahendite küsimise, jagamise kui ka kulutamise korral.

Ühelt poolt on riigil loomulikult lihtsam, ta annab teatava summa vahendeid ja igaüks peab sellega hakkama saama. Sellise negatiivse lähenemise protsess on andnud tulemusi: palgad hariduses, kultuuris ja teaduses jäävad märgatavalt alla teistes valdkondades makstavaile palkadele. Seetõttu hakkavad inimesed otsima tasuvamaid töökohti ning loobuvad õpetaja, õppejõu või kultuuritöötaja ametist. Sellist arengut ei märgatud või ei tahetud märgata, ja nüüd oleme jõudnud tagajärgedeni. Meil ei ole piisavalt heade teadmistega õpetajaid,
õppejõude, teadlasi. Muudatusi teha on hilja, protsess on pöördumatu. Kogu õppeprotsessi järjepidevuse uuesti ülesehitamine ning heade õpetajate ja õppejõudude tööle taastoomine on palju kulukam kui järgnevuse põhimõtte säilitamine. Õpetajaks-õppejõuks ei sünnita, vaid kasvatakse enesetäienduse, kogemuste ja analüüside toel. Inimene elab üks kord ja talle ei saa ette heita, kui ta loobub õpetaja või õppejõu ametist ning läheb tööstusse või mõnda
välisriiki paremat töötasu ja majanduslikku kindlustatust otsima.

Süvenev keskpärasus

Nimetatud protsess jätkub ja loob võrdlemisi kehva keskpärasuse õpetamises, teadustöös, kultuuris. Keskpärasus ja hallus ühiskonnas süvenevad. Õpetada on vaja häid teadmiste edastajaid, tööle aga tulevad keskpäraste võimetega inimesed. Varsti me ei märkagi tekkinud keskpärasust – inimene harjub kõigega. Kui õpetaja või õppejõud teab, et lepitakse keskpärasusega ja teadmiste tase kedagi ei huvita, toimitakse rutiinselt. Seni, kuni meil mõtlemis- ja analüüsivõimet veel jätkub, sellist tulevikku vaevalt tahetakse. Õpetaja osaks
on olnud ja jääb õpilaste iseseisva mõtlemise arendamine. Tegelike arengute hindamine ja analüüsimine peab olema vältimatu. Kui kaob analüüsivõime, ei leita ega otsitagi parimat lahendit, vaid keskpärast.

Õpetaja ei pea enam tähtsaks oskuste ja teadmiste edasiandmist ning tema ülesandeks jääb üksnes nn koolmeisterdamine. Tema tegevus muutub ebaefektiivseks ja mõtted ei jõua õpilaseni, mis omakorda suurendab ebavõrdsust teadmiste edastamisel ja omandamisel.

Järelejäänud parimad koormatakse üle õppe- ja teadustööga. Kuid ka koormamisel on piirid. Optimaalne koormus säilitab ja arendab professionaalsust. Kui tekib ülekoormus õppetöös, toob see kaasa erialateadmiste ja -oskuste vähenemise. Miks selline arutelu? Praegu
töötavad õpetajad, õppejõud ja teadlased mitmel töökohal, et majanduslikult toime tulla.

Neid inimesi ei saa ega tohi milleski süüdistada, igaüks soovib oma elu paremini sättida. Kuidas suhtuda? Näiteks on Soomes optimaalset tööaega piiratud töötasuga, maksimaalne palk ei tohi ületada põhipalka 1,5 korda, seda ka äärmuslikel juhtudel. Seega piiratakse töötamist 1,5-kordse tööajaga. See on signaal, et rohkem pole mõtet rabelda, sest palk jääb samaks. Palga juurdekasvuga üldine rahulolu kasvab, kuid kas tulemus on seda väärt või ei,
peab huvitama meid kõiki.

Olen kindlalt veendunud, et kui inimesel on teenimisvõimalustest selge ülevaade ja ta teab, kui korralikult tuleb tööülesandeid täita, garanteeritakse talle kindel tasu. Töötasu ei tohi sõltuda erakondlikust kuuluvusest ega vennaskonnast, vaid peab alluma kindlatele ja kõigile arusaadavatele kriteeriumidele.

Üks rahaliste vahendite ilma kindlate reegliteta jagamise tagajärje näide. 2003. aastal eraldati haridus- ja kultuuritöötajatele kohalike omavalitsuste kaudu sada miljonit krooni, et reguleerida suuri töötasude erinevusi regioonides. Tulemus oli vastupidine loodetule:
erinevused suurenesid veelgi, sest igaüks toimis oma arusaamade järgi. Puudusid reeglid ning eesmärgistatud tegevus. See on üks osa võimalikest muudatustest Eesti palgapoliitikas.

Võib öelda, et tahame tagasi tsentraliseeritud palgasüsteemi. Kui on olemas võrreldav palgamaatriks, milles igaüks näeb oma võimalusi, ja teades, mida ta peab tegema, et sissetulekuid suurendada, tekib paratamatult huvi töötulemuste ja enesetäiendamise vastu.

Inimene teab, kui suur on teatud taseme juures töötasumiinimum ning edasine sõltub juba tema teadmistest, kompetentsist ja tahtest korralikult tööd teha. Ülemmäära ei piira keegi, kui vahendeid jätkub, kuid palga alammäär on tagatud. Selgus palgapoliitikas loob selguse ka vajalikes oskustes.

Võitjad ja kaotajad

Ühistegevus ja kodanikeühenduste tegevus on madalseisus. Inimestel ei ole eelmise iseseisvusaja arusaamu ühistegevuse vajadusest ning loomisest. Välistada ei saa võimalust, et Eestis ei soovitagi Põhjamaade omadega sarnaseid tugevaid ametiliite ja ametiühinguid.

Teisalt aga peavad inimesed ise avaldama soovi kodanikuühiskonna liikmed olla. Tahaksin käsitleda veel üht majanduselu tahku – tehnilise intelligentsi osa majanduses ning tehnika ja tehnoloogia arendamises. Ei saa mainimata jätta, et tehnikakõrgharidusega inimesed on riigi strateegiline varandus, kelleta on mõeldamatu nüüdisaegse tugeva tööstuse ja majanduse rajamine. Miks lahkuvad Eestist paljud heade teadmiste ja oskustega noored inimesed? Põhjus on üpris eluline: madal töötasu ei korva õpingutele tehtud kulutusi, elatustaseme inimväärseks muutmisel on perspektiivitu tulevik. Põhjendatud palga- ja sotsiaalpoliitika puudumise tõttu abistame oma tagasihoidlike vahenditega teiste riikide majandust, koolitades neile hästi ette valmistatud kõrgharidusega inimesi. Kui paar aastat tagasi pidasime nõu, kes on kaotajad ja kes võitjad, kui avaneb tööjõu vaba liikumise võimalus, selgus, et kaotajad on need, kes ei suuda luua vastuvõetavat palga- ja sotsiaalpoliitikat, võitjad aga riigid, kes selle ära kasutavad. Välisriikide esindajad nägid võimalust saada Eestist ilma kulutusi tegemata hästikoolitatud tööjõudu.

Kui hiljem nende haritud tööjõu vajaduse ja soovid kokku liitsime, jõudsime järeldusele, et võidakse plaanida kuni kahekümne tuhande siinse noore töölemeelitamist. Eestis sünnib aga aastas ligikaudu 12 000 – 13 000 last. Seega tahetakse siit ära kutsuda rohkem noori, kui lapsi juurde sünnib. Lihtne arvestus näitab, et sellist tegevust jätkuks aastaks või kolmeks, ning siis võime oma tööstuse sulgeda või tuua lisatööjõudu mujalt. Kas see on Eesti Vabariik
eestlastele või säilib üksnes meie riigi kunagine nimi? Ei maksa teha oletusi, vaid tegutseda, et nii ei läheks. Vajame sotsiaalpoliitika selgepiirilist ülesandepüstitust ning selle täitmist.

Ei tahaks kuidagi, et taasiseseisvunud riigis toimiv süsteem muutuks selle loojaile vaenulikuks jõuks. Võõrandumine on halvim, mis ühiskonnas juhtuda saab. Tõsi on, et loovintelligents on oma nišist välja langenud ega leia kohta ühiskonnas. Märku tuleks anda neil, kel on rohkem pädevust ühiskonna protsesse kujundada. Õpetaja-õppejõu ülesanne on koolitada iseseisva mõtlemisega isiksusi, kes suudavad riiki üles ehitada. See on järjepidev
protsess, mida saavad ja võivad teostada ainult suurte kogemustega jõulised isikud. Eesti peab välja jõudma iseseisva koolini, hinnates minevikku selle lõpptulemuse seisukohalt.

Luua tuleb selge pilt hariduse eesmärkidest, et sünnipärased eeldused ja intellektuaalne ressurss muuta tõeliseks varanduseks. Sellist ülesannet on võimelised täitma inimesed, kellel on ettekujutus Eesti koolist ja sellealased kogemused, õpetamisoskus ning analüüsivõime.

Eesti ja indiaani keeltest

Indrek Park, 06.12.2015 Vikerraadio

Indrek Park on eesti keeleteadlane, kes õpib, uurib, kirjutab üles ja loob grammatikat indiaani keeltele, töötab Indiana Ülikooli juures asuvas Ameerika Indiaanlaste Uurimise Instituudis.
Kui palju on indiaani keeli, kas kõik indiaani keeled on sugulased, kuidas need keeled kõlavad, kuidas nimetavad indiaanlased oma emakeelt, mis sunnib eesti teadlast elama indiaani reservaadis, et indiaanlaste keeli väljasuremisest päästa?
Mis või kes ohustab eesti keelt?

Kuula:
1.osa https://vikerraadio.err.ee/799266/keelesaade-indrek-park-eesti-ja-indiaani-keeltest
2.osa https://vikerraadio.err.ee/799439/keelesaade-indrek-park-eesti-ja-indiaani-keeltest-2