Ajaveeb

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita

Arvamus – Jaak Uibu: pseudoprobleemid takistavad riigi põhikohust täita
Tartu Postimees, 3.11.2020

Küsigem, kas põhiseaduse preambulas määratletud Eesti riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – on viimastel aastatel rahuldavalt täidetud. Küsime seda arusaamas, et kõik muud ülesanded on põhiülesande kõrval sekundaarsed ja viimaste lahendamine peaks arvestama põhieesmärki.

Kes on suuteline või on kohustatud jälgima sündide statistikat, see teab, et kogu iseseisvusaja alates 1991. aastast on loomulik iive negatiivne. Vaid korra, aastal 2010, olid sünnid 35 juhuga plussis. Ka väheneb rahvastikus laste arv ja osakaal. Statistikaameti andmetel elas 2020. aasta alguses Eestis 257 044 alla 18-aastast, mis on elanikkonnast 19 protsenti. 2000. aastaga võrreldes on alaealiste arv vähenenud 55 300 võrra.

Statistikaameti abil on kõik need andmed kättesaadavad, aga seda teavet ei õnnestu viia enamiku poliitikute teadvusse või ei oska nad sellega midagi peale hakata. Piltlikult võib riigi hoiakut iseloomustada Tallinna linnavalitsuse nõuniku sõnadega psühhoneuroloogiahaigla hoone põlengult: «Tulekahju on, leegid on, hukkunuid on, varingud on. Aga kõik on kontrolli all!»

Mingem konkreetsemaks: aastal 2018 elussünde 14 367 ning 2019. aastal 14 099, peaaegu 300 last vähem kui eelneval aastal. Ehmatav on aga tänavune üheksa kuu sündimuse langus võrreldes mullu sama ajaga – ligi pool tuhat vähem!

Kes arvutada oskab, see leiab, et koroonapandeemia seda mõjutada veel ei saanud. Küll on tulevik tume. Kas see langus peaks kedagi poliitikutest nii kõnetama, et ka nemad sellest kõneleksid, kirjutaksid ja arutaksid olulise riikliku küsimusena riigikogus?

Aga ei! Jahutakse homode õigusi, nagu nemad hoiaksid ühiskonda püsti. Kangutatakse valitsust ja tema kangeid liikmeid, nagu opositsioon oma pahameeles ja meeleheites võimu pärast suudaks midagi paremini teha. Kui suudaks midagi paremini teha, siis sellest annaksid tunnistust hulk konstruktiivseid ettepanekuid rahva hüvanguks, aga on vaid destruktiivsed ja kümnendajärgulised.

Eesti rahva elujõul trambitakse küll koormistega, küll hedonistlike leludega. See toimub ühe kunagise presidendikandidaadi sõnul piiritus usus rahva elujõusse: «Eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi.» Tema lapsikut usku ei vähenda eestlaste arvu pidev vähenemine ega naaberrahvaste väljasuremine.

Kolm aastat tagasi koostasin tollal riigikogus tegutsenud Eesti rahvastiku toetusrühma toel rahvastikupoliitika memorandumi, mis abinõud peaksid kaasa aitama sündimuse ja rahvaarvu languse peatamisele. Paljud institutsioonid olid nõus nende ettepanekutega töötama, aga riigikogu ei olnud asjast huvitatud.

Esitasin mullu need ettepanekud rahvastikukriisi komisjonile, sain vastuseks: «Tehtud konkreetseid ettepanekuid käesoleval momendil me kommenteerida ei saa, kuna Vabariigi Valitsus ei ole veel otsustanud riigi strateegilise planeerimise korraldust.» Kõlab nagu ettekääne: teie infarkti me ravida ei saa, sest teie koeranael on veel välja ravimata.

Kirjutist on paslik täiendada ühe endise rahvastikuministri abikaasa mõttega: eestlaste sündimuse kasv on loodetav ainult koos kindlustunde kasvuga, et siia tasub sünnitada, siin tasub elada. Üks laps sünnib armastusest, teine «tagavaraks», kolmas… Jah, just see kolmas laps – see on Eesti võtmeküsimus. Kõik peame panustama kolmanda lapse ilmaletoomisele.

Eestlaseks muidugi ei sünnita, kuigi laul seda ütleb. Eestlaseks kasvatakse, mis tähendab pärast sündi kohe ja lakkamatult ja püsivalt eesti tähistuskorra loomist lapse ümber (keskkond, keel, maamärgid, pärandmaastikud, mentaliteet jne). Nendest tõdedest tuleks lähtuda, aga vaidlused sooneutraalsusest juhivad sohu, niisamuti nagu põlisrahva elujärge ei paranda ei Rail Baltic ega Saaremaa sild.

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

Eesti kohalikel valimistel otsustavad välismaalased, Lätis mitte

Rahvastik.ee: Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Kohalike omavalitsuste (vallad, linnad) volikogude valimist Eestis reguleerib Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS). Hääletamisõigust reguleerivad KOVVS-i paragrahvid 5 ja 5¹:

§ 5. Hääletamis- ja kandideerimisõigus
(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.
(2) Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes:
1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
2) [kehtetu – RT I 2006, 48, 358 – jõust. 18.11.2006]
(3) Hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud.
(4) Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
(5) Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas.
(6) Volikogu liikmeks ei või kandideerida tegevväelane ega isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.
§ 5¹. Välismaalane
Välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.

seisuga 05.08.2020, allikas: riigiteataja.ee

Seega saavad kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erinevalt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest võrdselt Eesti kodanikega hääletada ka määratlemata kodakondsusega (välismaalase passiga ehk nn halli passiga) isikud, samuti Euroopa Liidu väliste riikide (sh Venemaa) kodanikud.
KOVVS võeti Riigikogus vastu 27.03.2002. Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid Keskerakonna, Reformierakonna, Rahvaliidu, Koonderakonna ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsioonide liikmed, samuti üks Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni liige.

Kuni 17.11.2006 oli KOVVS-i §5 lõikes 2 ka punkt 2, mis ütles, et välismaalane saab valida ainult juhul, kui ta on valimispäevaks elanud seaduslikult vähemalt viimased viis aastat vastavas vallas või linnas. Alates 18.11.2006 tühistas Riigikogu justiitsministri algatusel selle punkti – justiitsminister Rein Langi (Reformierakond) hinnangul oli see põhiseaduse vastane. Seadusemuudatuse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu (täna: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Res Publika fraktsioonide liikmed.

Eestile sarnase demograafilise olukorraga Lätis saavad erinevalt Eestist kohalikel valimistel hääletada ainult Läti Vabariigi kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Hääleõigus on Lätis reguleeritud kohalike volikogude valimise seaduse 5. ja 6. paragrahviga:
https://likumi.lv/doc.php?id=57839 (läti keeles)
https://www.cvk.lv/uploads/files/rus_eng/Pasvald_2020_ENG.pdf (inglise keeles)

Järgmistel joonistel on vasakul hääleõiguslike isikute arv ja paremal antud häälte arv:

(allikad: valimised.ee, riigiteataja.ee, riigikogu.ee)

avaldatud: rahvastik.ee 24.08.2020

Vabadussõja kronoloogia (1914-1921)

Tähtsaimate sündmuste ajaarvusid
(Kuupäevad on märgitud kuni 1. veebruarini 1918 vana, s. o.juulluse kalendri järgi, ja alates 1. veebruarist uue. s. o. gregooriuse kalendri järgi. Üleminekul vanalt kalendrilt uuele loeti 1. veebruar 14. veebruariks.
Sõna “langemine” lähema selgituseta tähendab langemist vaenlase kätte. Sõna “vallutamine” lähema selgituseta tähendab vallutamist meie vägede poolt.)

1914. aasta
15. juuli. Maailmasõja algus sõjakuulutamisega Serbiale Austria-Ungari poolt.
19. juuli. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja.

1917. aasta
27. veebr. Vene revolutsiooni algus Petrogradis.
6. märts. Soome põhiseadusliku korra jaluleseadmine Vene Ajutise valitsuse poolt.
7. märts. J. Poska määramine Eestimaa kubermangu komissariks.
26. märts. Eestlaste meeleavaldus Petrogradis Eestimaa autonoomia seaduse eelnõu toetamiseks.
30. märts. Eestimaa ajutise omavalitsuse (autonoomia) seaduse kinnitamine Vene Ajutise valitsuse poolt.
12. apr. Esimese eesti rahvusliku väeosa – Eesti polgu asutamine Tallinnas.
31. mai. Viiburi eestlaste märgukiri Vene peaministrile Venemaa jagamise kohta autonoomseiks osadeks.
18.-22. juuni. 1. ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
21. juuni. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee moodustamine 1. eesti sõjaväelaste kongressil Tallinnas.
1. juuli. Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) kokkuastumine Tallinnas.
3.-4. juuli. Eesti rahvuskongress Tallinnas.
21. juuli. Eesti Maavalitsuse moodustamine Eesti Ajutise Maanõukogu poolt.
21. aug. Riia vallutamine Saksa vägede poolt.
18. sept. “Omakaitse” asutamine Tallinnas.
29. sept.-8. okt. Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vallutamine Saksa vägede poolt.
25. okt. Enamlik riigipööre Venemaal.
2. nov. N.-Vene Rahvakomissaride Nõukogu deklaratsioon rahvaste enesemääramise õigusest.
11. nov. “Omakaitse” laialisaatmine enamlaste poolt Tallinnas.
15. nov. Eesti Maanõukogu tunnistas enese ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis.
20. nov. Eesti Maavalitsuse vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt Tallinnas.
6. dets. 1. Eesti diviisi formeerimise algus.
19. dets. 1. Eesti diviisi juhatus jaotas maa eesti rahvusväeosade vahel rajoonidesse rüüstamiste vastu võitlemiseks laostunud Vene vägedega.
31. dets. Eesti Maanõukogu Vanemate kogu ja parteide esindajate ühine pooldav otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta.

1918. aasta
7.-13.jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas.
12. jaan. Teine eesti sõjaväelaste kongress võttis vastu Eesti iseseisvust pooldava otsuse.
15. jaan. Balti aadli esindus Stokholmis esitas N.-Vene saadikule märgukirja Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast.
18. jaan. Esimese välisdelegatsiooni moodustamine Eesti Maanõukogu juhatuse ja Eesti Maavalitsuse poolt Lääne-Euroopa riikidesse saatmiseks.
29. jaan. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee vägivaldne ülevõtmine enamlaste poolt.
14. (1.) veebr. Üleminek uuele kalendrile.
16. veebr. Leedu kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
18. veebr. Saksa sõjaväed alustasid Eesti mandri okupeerimist.
19. veebr. Eesti Päästekomitee moodustamine. 1. Eesti diviisi staabi ülevõtmine enamlaste poolt.
21. veebr. Saksa vägede jõudmine Haapsallu. 1. Eesti polgu ülema teadaanne Saksa väekolonni juhile Eesti riiklikust iseseisvusest ja erapooletusest Saksa—Vene sõjas.
Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Pärnus pärast enamlaste võimu kukutamist.
22. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Tartus pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
23. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Viljandis pärast enamlaste võimu kukutamist.
24. veebr. Eesti riikliku iseseisvuse väljakuulutamine Tallinnas. Iseseisvusmanifestis kuulutas Eesti end käimasolevas sõjas neutraalseks. Ajutise Valitsuse moodustamine. Saksa okupatsioonivägede saabumine Vorm ja Tartu. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Paides pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
25. veebr. Saksa okupatsioonivägede saabumine Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Paide.
27. veebr. Eesti ametiasutuste tegevusseastumine Rakveres pärast enamlaste võimu kukutamist Eesti kaitsejõudude poolt.
28. veebr. 1. Eesti diviisi uue juhatuse ametisseastumine Eesti sõjaväe organiseerimiseks.
3. märts. Bresti rahulepingu allakirjutamine.
4. märts. Saksa okupatsiooniväed saabusid Narva.
6. märts. Eesti Ajutise Valitsuse salajane juhend passiivseks vastupanuks Saksa okupatsioonivõimudele.
20. märts. Saksa 68. korpuse ülema käsk Eesti sõjaväe likvideerimise kohta 5. aprilliks 1918.
10. apr. Lõuna-Eesti vallavanemate protestmärgukiri Liivimaa Landesversammlung’ile Riias Eesti Saksamaaga liitmise kavatsuse vastu.
12. apr. Riia Landesrat otsustas paluda Saksa keisrit ühendada Eesti-, Liivi- ja Kuramaa konstitutsiooniliseks kuningriigiks ning liita see Saksamaaga personaal-uniooni kaudu Preisiga.
15. apr. Lõppes Eesti sõjaväe likvideerimine Saksa okupatsioonivõimude korraldusel.
3. mai. Briti valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
13. mai. Prantsuse valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
29. mai. Itaalia valitsus tunnustas Eesti Maanõukogu de facto.
27. aug. Venemaa loobumine Eesti-ja Liivimaast Bresti rahu lisalepinguga.
22. sept. Saksa keiser Wilhelm II tunnustas kaudselt Eesti ja Läti iseseisvust, kui ta enda riik ja troon oli langemas.
11. nov. Vaherahu liitriikide ja Saksamaa vahel. Ajutine Valitsus asus avalikult oma katkestatud tegevuse jätkamisele. Eesti Kaitse Liidu asutamine.
13. nov. Bresti rahulepingu tühistamine N.-Vene Kesktäidesaatva Komitee poolt ühes kõigi lisalepingutega.
16. nov. Eesti Ajutise Valitsuse otsus sõjaväe loomise ja vabatahtlike kokkukutsumise kohta.
18. nov. Läti kuulutas enese riiklikult iseseisvaks.
19. nov. Leping Eesti Ajutise Valitsuse esindajateja Saksa riigi Baltimaade peavoliniku vahel Riias, millega Saksamaa tunnustas Eesti Maanõukogu kõrgeimaks riigivõimuks Eestis.
20. nov. Eesti Maanõukogu kokkuastumine Tallinnas. Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts saabus Saksa vangilaagrist kodumaale.
21. nov. 1. diviisi ja merejõudude asutamine.
22. nov. N.-Vene vägede esimene kallaletung Narvale.
24. nov. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Virumaal.
26. nov. Meie 4. polgu osade asumine positsioonile Narva kaitseks. N.-Vene väed vallutavad Pihkva.
27. nov. Eesti Maanõukogu kinnitas Ajutise Valitsuse ametisse. Ajutise Valitsuse otsus relvastatud jõuga kaitsta Eesti piire N.-Vene kallaletungi korral. Peastaabi asutamine.
28. nov. Eesti Vabadussõja algus. Lahingud Narva all ja linna langemine N.-Vene vägede kätte.
29. nov. Eesti Töörahva Kommuuna (Eesti sotsialistliku nõukogude-vabariigi) väljakuulutamine Narvas N.-Venest sissetunginud eesti enamlaste poolt. Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine Eestis, algusega 1. dets.
30. nov. Meie vägede asumine Oru jaama – Konju – Künnapõhja joonele.
1. dets. Meie esimene soomusrong jõudis rindele.
3. dets. Meie 4. polgu osade ja soomusrongi nr. 1 vastupealetung Vaivarale.
4. dets. Kokkupõrge Eestisse sissetunginud N.-Vene vägede ja Saksa okupatsioonivägede vahel Vastseliina juures.
6. dets. Eesti Ajutise Valitsuse leping Vene valgete Põhjakorpusega sõjalise koostöö asjas N.-Vene vastu.
7. dets. Vasknarva langemine. 3. polgu ja Võrumaa kaitseliidu osade esimene kokkupõrge lõunarindel punaste läti küttidega Nõnovas, Võru lähedal.
8. dets. Meie väed taanduvad Jõhvist. Võru langemine. I brigaadi moodustamine meie lõunarindel. “Ühistöö” asutamine. Eesti Töörahva Kommuunat tunnistab Vene Rahvakomissaride Nõukogu.
12. dets. Inglise laevastiku saabumine Tallinna reidile. 1. diviisi staabi jõudmine Viru rindele.
13. dets. Meie 3. polgu taandumine Puka rajooni.
14. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Operatiivstaabi ülemaks.
16. dets. Rakvere langemine.
17. dets. Enamlaste poolt organiseeritud tänavarahutused Tallinnas. Asutati sisekaitseülema ametikoht. Eesti esindus asus Tallinnast teele Pariisi rahukonverentsile. Valga langeb läti punaste küttide kätte.
18. dets. Kõnnu küla ja Torma mõisa langemine Mustvee – Jõgeva suunal.
21. dets. Tartu mahajätmine meie vägede poolt.
22. dets. Rakke ja Vägeva jaama mahajätmine meie vägede poolt.
23. dets. Polk. J. Laidoneri määramine Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti Abistamise Peatoimkonna vahel Soome vabatahtlike Eestisse tuleku asjas. Meie laevastiku operatsioon Kunda all. Kokkupõrge meie 6. polgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures.
24. dets. Meie väed jätavad maha Tapa. Meie 2. diviisi moodustamine.
26. dets. Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Spartak”, mis nimetati ümber “Vambolaks”.
27. dets. Mõisaküla mahajätmine meie vägede poolt.
Inglise eskaader vallutas ja andis meile üle N.-Vene miiniristleja “Avtroil”, mis nimetati ümber “Lennukiks”.
30. dets. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna. Soome vabatahtlikud ja Narva kooliõpilased tungisid Narva. Pariisi rahukonverentsi algus.

1919. aasta
1. jaan. Tõrva langemine.
2. jaan. Meie vägede üldise taandumise lõpp ja murdelahingute algus.
3. jaan. Lahing Valkla mõisa all ja Salmistu vallutamine. Priske vallutamine. Riia langemine punaste läti küttide kätte.
4. jaan. Arudevahe (Kehra) lahing. Vetla lahing. Aidu lahing.
6. jaan. Öötla mõisa vallutamine. Kärstna ja Taagepera mõisa vallutamine.
7. jaan. Meie üldise vastupealetungi algus Viru rindel.
8. jaan. Meie dessantosad maabusid Loksal.
9. jaan. Tapa vallutamine. Jõgeva vallutamine.
11. jaan. Kunda vallutamine meie laevastiku dessantosade poalt.
12. jaan. Rakvere vallutamine.
14. jaan. Tartu vallutamine.
16. jaan. Vasknarva ja Jõhvi vallutamine.
17. jaan. Meie laevastiku dessant Utria all.
18. jaan. Laagna lahing.
19. jaan. Narva vallutamine.
23. jaan. Krivasoo  (Kriuša)  vallutamine.
25. jaan. Rõngu ja Puka vallutamine.
27. jaan. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja major C. A. Mothanderi vahel rootsi vabatahtlike Eestisse tulekuks.
30. jaan. Helme mõisa ja Tõrva vallutamine. Lahing Tüleoru juures Tartu – Võru suunal.
31. jaan. Paju lahing.
Tuderna raudteesilla ja Orava mõisa vallutamine.
1. veebr. Valga vallutamine. Võru vallutamine.
4. veebr. Petseri vallutamine.
8. veebr. Maapäeva Vanematekogu ja Asutava Kogu valimiste peakomitee ühine otsus Asutava Kogu kokkukutsumiseks 23. apr. 1919.
10. veebr. Välisminister J. Poska esitas Pariisi rahukonverentsil märgukirja, paludes tunnustada Eesti iseseisvust.
14. veebr. Heinaste vallutamine. Salatsi alevi vallutamine. Irboskajaama vallutamine.
16. veebr. Heinaste langemine.
16.-22. veebr. Saaremaa mäss.
18. veebr. Läti abistamise lepingu allakirjutamine Tallinnas.
20. veebr. Soomusrongide divisjoni moodustamine.
21. veebr. Marienburgi vallutamine.
22. veebr. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Vasknarva, Krivasoo. Narva ja Riigi küla juures. Salatsi alevi langemine.
23. veebr. Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi moodustamine.
24. veebr. Ajutise Valitsuse otsus asutada aumärk “Vabaduse Rist” iseseisvus-ja vabadusvõitlustes osutatud teenete tunnustuseks. Eesti Punase Risti organisatsiooni asutamine.
28. veebr. Marienburgi langemine.
11. märts. Petseri langemine.
14. märts. Meie vastupealetungi algus Pihkva ja Marienburgi suunas.
17. märts. Vaenlase üldine pealetung meie 2. diviisi rindel.
26. märts. Lepingu sõlmimine Eesti Ajutise Valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee vahel Ingeri väeosade formeerimiseks.
27. märts. 3.diviisi moodustamine.
29. märts. Petseri lõplik vallutamine.
4. apr. Taani vabatahtlike kompanii Tallinna jõudmine.
5.-7. apr. Asutava Kogu valimised.
16. apr. K. Ulmanise valitsuse kukutamine Landeswehr’i poolt Lätis ja asendamine A. Niedra valitsusega.
17. apr. N.-Vene vägede pealetungi algus Võru suunas.
22. apr. Meie 2. diviisi vastupealetungi algus Võru – Marienburgi suunas.
23. apr. Eesti Asutava Kogu avamine Tallinnas.
25. apr. Ruhja ja Pikksaare langemine. Meie vastupealetung Rõuge suunas. N.-Vene vägede pealetung Irboska ja
Petseri suunas. Narva Joaoru linnaosa põlemine N.-Vene vägede suurtükitule tagajärjel.
1. mai. Ruhja vallutamine.
8.-17. mai. N.-Vene vägede üldine pealetung meie 2. diviisi rindel Rõuge ümbruses.
9. mai. Asutava Kogu poolt moodustatud esimese Vabariigi Valitsuse ametisseastumine.
13. mai. Vene valgete Põhjakorpuse pealetungi algus Petrogradi suunas.
15. mai. Meie laevastiku dessant Luuga jõe suudmes. Põhjakorpus vallutab Oudova.
17. mai. Jamburgi vallutamine meie ja Põhjakorpuse väeosade poolt. Meie laevastiku dessant Kaporje lahes Peipija sadamas.
19. mai. Asutava Kogu seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest.
20. mai. Raskopeli vallutamine meie Peipsi laevastiku poolt.
22. mai. Riia vallutamine Landeswehr’i ja Rauddiviisi poolt koos Lõuna-Läti brigaadiga.
24. mai. Meie vägede pealetungi algus Põhja-Läti vabastamiseks. Meie pealetungi algus Pihkva suunas. Irboska ja Pangevitsa vallutamine.
25. mai. Stakelni alevi ja jaama vallutamine. Pihkva vallutamine.
26. mai. Volmari vallutamine.
27. mai. Lemsalu vallutamine. Meie pealetungi algus Marienburgi -Jakobstadti suunas. Laura vallutamine.
28. mai. Marienburgi vallutamine.
29. mai. Smiltene vallutamine.
31. mai. Võnnu linna vallutamine. Alt-Schwaneburgi vallutamine.
4. juuni. Asutava Kogu poolt võeti vastu “Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord”.
5. juuni. Sõjategevuse algus Landeswehri’ga. Kreuzburgi ja Jakobstadti vallutamine. 8. juuni. Võnnu langemine Landeswehr’i kätte.
10. juuni. Vaherahu sõlmimine Landeswehriga.
13. juuni. Põhja-Läti maakondade esindajate palve meie valitsusele sõjalise toetuse jätkamise asjas.
14. juuni. Krasnaja Gorka fordi vallutamine ingerlaste poolt.
19. juuni. Rauddiviisi eelosad alustasid pealetungi ja vallutasid Vidriži mõisa. Meie sõjavägede ülemjuhataja loobumine Vene Põhjakorpuse juhtimisest. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Põhjakorpusele Petrogradi all.
20. juuni. Rauddiviisi tiivakaitse purustamine meie vägede poolt Lemsalu all. Roopa alevi langemine.
21. juuni. Loode lahing. Skangali ja Stürzenhofi mõisa langemine.
22. juuni. Maie vägede üldise pealetungi algus Võnnu all.
23. juuni. Võnnu ja Roopa vallutamine.
24. juuni. Segewoldi vallutamine.
27. juuni. Rodenpoisi jaama vallutamine. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse uuesti võimuletulek Liibavis.
28. juuni. Versailles’ rahulepingu allakirjutamine.
30. juuni. Ringenbergi mõisa vallutamine.
1. juuli. Väina jõe suudme — Kiši ja Jägeli järve joone vallutamine meie vägede poolt. Vene valgete Põhjakorpus nimetatakse ümber Loode- ehk Põhjalääne-armeeks.
3. juuli. Lepingu sõlmimine Strasden-hofis sõjategevuse lõpetamiseks Eesti ja Landeswehr’i ning Saksa vägede vahel.
8. juuli. Läti Ajutise (K. Ulmanise) valitsuse tulek Riiga.
12. juuli. Meie väeosade asumine Ingeri järvede joone kaitsmisele.
8.-18. juuli. N.-Vene 15. armee ebaõnnestunud vastupealetung Pihkva vallutamiseks.
18.-26. juuli. 2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni pealetung Ostrovi. Porhovi ja Luuga suunas.
4. aug. Jamburgi mahajätmine Loodearmee poolt.
4.-11. aug. 1. diviisi kaitselahingud Narva peale suunatud N.-Vene 6. diviisi peajõududega Luuga jõe ääres Batrakovski oja, Aleksandrovskaja Gorka ja Kalmotka rajoonis.
11. aug. Loode-Vene valitsuse moodustamine Tallinnas. Loode-Vene valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta.
22. aug. Soomusrongide divisjoni ümbernimetamine Soomusrongide diviisiks.
25. aug. Pihkva mahajätmine meie vägede poolt ja asumine Irboska kindlustatud positsioonile.
26. aug. Nõupidamine Riias Loodearmee Petrogradi-pealetungi toetamise asjas Balli riikide poolt.
31. aug. N.-Vene väliskomissar G. Tšitšerini rahuettepanek Eestile (“Tallinna Valitsusele”).
14.-15. sept. Balti riikide, esimene konverents Tallinnas.
15. sept. Eesti. Läti ja Leedu sõjaväejuhtide nõupidamine Tallinnas kindr.-m. J. Laidoneri eesistumisel.
16.-18. sept. Eesti ja N.-Vene vahelised rahuläbirääkimised Pihkvas.
26. sept. Saksa riigikaitseministri käsk Saksa vägede lahkumiseks Baltimailt.
28. sept. Loodearmee pealetungi algus Strugi – Belaja suunas.
29. sept. – 1. okt. Balti riikide teine konverents Tartus.
4. okt. Balti riikide ühine ettepanek N.-Venele alata rahuläbirääkimisi.
8. okt. Algas Bermondt-Avalovi vägede kallaletung Riiale. Läti palus Eestilt sõjalist abi Bermondt-Avalovi vägede vastu.
10. okt. Maaseaduse vastuvõtmine Asutava Kogu poolt. Eesti soomusrongide jõudmine Riiga lätlaste abistamiseks Bermondt-Avalovi vägede vastu. Algas Loodearmee üldine pealetung Petrogradile.
11.-13. okt. Meie vägede esimene, sügisene pealetung Pihkva suunas.
13. okt. Luuga linna vallutamine Loodearmee poolt.
13.-14. okt. Meie dessandi maabumine Kaporje lahes Peipija sadamas.
14. okt. Krasnaja Gorka ja Seraja Lošadi fordi ning mereranna pommitamine meie ja Inglise laevastiku poolt.
16. okt. Gatšina vallutamine Loodearmee poolt.
17.-19. okt. Meie vägede teine sügisene pealetung Pihkva suunas.
21. okt. N.-Vene vägede vastupealetungi algus Petrogradi all.
27. okt. Gostilitsõ küla vallutamine. Krasnaja Gorka tulistamine meie ja Inglise laevastiku poolt. Meie vägede üldine pealetung Krasnaja Gorka fordile.
29. okt.-4. nov. Meie vägede pealetung Põtalovo ja Ostrovi suunas.
I. nov. Luuga linna langemine N.-Vene vägede kätte.
5.-6. nov. Meie vägede kolmas sügisene pealetung Pihkva suunas.
9. nov. Baiti riikide kolmas konverents Tartus.
II. nov. N.-Vene vägede kallaletungide algus meie positsioonidele Ingeri järvede joonel. Vabariigi Valitsuse otsus Loodearmee desarmeerimise kohta tema tulekul Eesti territooriumile.
14. nov. Jamburgi langemine.
16.-30. nov. N.-Vene vägede ägedad kallaletungid Viru rindel.
17. nov. Läbirääkimised N.-Venega Tartus pantvangide vahetamise asjas.
18. nov. Vabariigi Valitsuse uue (teise) koosseisu ametisseastumine.
19. nov. Vabariigi Valitsuse otsus alata N.-Venega rahuläbirääkimisi.
21.-24. nov. Meie vägede tagasitõmbumine Luuga jõe alamjooksult Fedorovka – Kallivere – Karostelli – Saarküla joonele.
22. nov. Meie taandumine Batrakovski oja – Aleksandrovskaja Gorka joonelt Annenskaja – Dubrovka – Sala joonele.
1. dets. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamine.
5. dets. Eesti – N.-Vene rahukonverentsi esimene koosolek Tartus.
7.-9. dets. N.-Vene vägede läbimurde likvideerimine Sassika ja Uusna rajoonis.
7.-20. dets. Ägedad kaitselahingud pealetungiva vaenlasega Viru rindel.
8. dets. Leiti langenud 11. punase kütipolgu pataljoniülema Schunderevi juurest juutide nn. 1919.a protokoll.
9. dets. Krivasoo langemine.
9.-12. dets. Ägedad kaitselahingud Salaja Koškino küla juures.
14. dets. Meie 3. diviis andis üle tema kaitsta olnud rinde Läti idapiiril Ostroveti mõisa – Berezka küla joonel Läti vägedele. Suur-Žerdjanka küla langemine Viru rindel. N.-Vene vägede kallaletungide tagasilöömine Dubrovka küla ees.
15. dets. Ust-Žerdjanka küla langemine.
16. dets. Vabariigi Valitsuse märgukiri liitriikide ülemnõukogule Loodearmee likvideerimise asjas.
16.-17. dets. Kõrgesoo lahingud ja Vääska läbimurde likvideerimine.
17. dets. Ägedad lahingud pealetungiva vaenlasega Dubrovka – Sala – Koškino joonel. Koškino küla langemine. Sala küla langemine ja taasvallutamine. Vaenlase äge kallaletung Orlõ ja Fedorovka külale.
20.-22. dets. Kaitselahingud Viru rindel pealetungiva vaenlasega.
28.-30. dets. Vaenlase viimsed ägedad kallaletungid Viru rindel Pljussa silla. Sala, Fedorovka ja Karostelli küla rajoonis.
31. dets. Vaherahulepingu allakirjutamine Eesti ja N.-Vene vahel Tartu rahukonverentsil.

1920. aasta
3. jaan. Vaherahu jõustumine Eesti ja N.-Vene vahel kell 10.30.
15, jaan. Balti riikide neljas konverents Helsingis.
2. veebr. Rahulepingu allakirjutamine Eesti Vabariigi ja N.-Vene vahel Tartus kell 00.45.
13. veebr. Asutav Kogu ratifitseeris Tartu rahulepingu Eesti ja N.-Vene vahel.
26. veebr. Sõjaväe demobilisatsiooni algus.
20. märts. Vabariigi Valitsus otsustas kaotada sõjavägede ülemjuhataja instituudi.
21. mai. Sõjaväe demobilisatsiooni 1. järgu lõpp.
15. juuni. Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi Põhiseaduse.

1921. aasta
26. jaan. Lääne-Euroopa liitriigid tunnustasid Eestit de jure.
22. sept. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks.

Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjektina

Akadeemiast nr. 8/1938

Paistab praegu küll kasutu olevat rahvusvaheliste suhete alal õigusest rääkima hakata, sest viimastel aastatel on mõõduandva tegurina esirinda lükatud jõud. Õigus­likud normid nagu poleks üldse enam maksvusel. Sündmusi ligemalt vaadeldes leiame siiski, et jõu tarvitamist ikkagi kuidagi kõlbeliselt ja õiguslikult põhjendada katsutakse. Näit. on saksa rahvas teiste vastu vaenulikuks õhutatud tõendusega, et Saksamaale 1919. a. Versailles’ lepinguga liiga oleval tehtud. Tšehhoslovakkia lam­mutamist õigustatakse rahvaste enesemääramise õiguse jaluleseadmisega, kuna seda õigust olevat rikutud kõnealuse riigi asutamisel. Ei ole sellep. ülearune, kui meie Eesti Vabariigi õiguslikku olemist selgitada katsume. Mulle näib, et sellel alal pole veel kõik öeldud.

Kõigepealt märgime, et Eesti Versailles’ süsteemi riikide hulka ei kuulu: tema tekkis väljaspool seda süsteemi. See asjaolu võib meile teatud tingimustel kasulik olla. Omal ajal olime aga õnnetud, et meid Versailles’s arvesse ei võetud.

Et Eestist kui poliitilisest ühikust aru saada, peame ajaloos kaugemale tagasi vaatama.

Eesti rahvas ühes tema eluasemeks oleva maa-alaga kuulus ligi 200 aastal Vene-maailmariigi koosseisu. Mingisugusest Eesti iseolemisest selle aja jooksul juttu ei ole olnud. 30. aug. (11. sept.) 1721. a. Nysiadlis Vene ja Rootsi vahel sõlmitud rahu­lepingus, mille järgi Rallimaa lõplikult Venemaa külge liideti, on kõnet balti aadli eriõigustest, kuid need eriõigused puudutasid balti pärismaalasi, eestlasi ja lätlasi ainult negatiivselt, viies neid isegi eraõiguslikult õiguse objektide, see on tööloomade tase­mele. Eestlaste õiguse subjektideks, õigustega varustatud isikuteks saamine on sellep. ajaloo protsess, mis ei ripu Nystadli lepingust, vaid selle lepingu tühistamisest. Tule­tame seda meelde kui ajaloolisi tõsiasja, mida sündmuste hindamisel tuleb arvestada. Eesti pole mitte riik, mis tekkinud kusagil asustamata mitte kellelegi kuuluval maa­-alal, vaid ta kujunes endise Vene maailmariigi pinnal. Viimane pidi uuele riigile oma senised õigused elanikkonna ja territooriumi suhtes loovutama.

Peab küsima, millal teostus see loovutamine?

Meie peame õiguse andma nendele Vene valitsuse esindajatele, kes 30. märtsi 1917. a. seadust lugesid eestlaste autonoomia teostamise aktiks. Kõnealuse seadusega ühendati tegelikult kõik tulevase Eesti Vabariigi elemendid: maa, rahvas, valitsuslik võim üheks tervikuks, kuigi viimane ei olnud veel suveräänne.

Muu seas kõrvaldati mainitud seadusega balti rüütelkondade senine maaesinduse õigus: viimased olid 1. juulist 1917. a. peale veel ainult aadli esindusteks. On selge, et 15/21. nov. 1917. a. Ajutise Maapäeva olsus kõrgemast võimust ja 24. veebr. 1918. a. Manifest Eestimaa rahvustele olid võimalikud ainult tänu 30. märtsi seaduse läbi loodud Eestimaa administratiivsele organisatsioonile.

Peab märkima, et 15/28. nov. otsus omab rahvusvahelise akti iseloomu, sest enese kõrgemaks võimuks tunnustamine tähendas Ajutise Maapäeva tegevusesse astu­mist suveräänse riikliku koondise organina. 1910. a. 24. veebr. Manifest oli juba peal­kirja järele määratud ainult sisemiseks tarvitamiseks ja ei toonud meie riiklikule ole­misele juurde mingit uut õiguslikku komponenti. Teda võib võtta ainult kui täien­dust 15/28. nov. otsusele. Manifesti autorid ei lugenud mainitud otsust vormiliseks Venemaast eraldamise tahteavalduseks. Saksa vägede liginemise hädaoht sundis aga iseseisvuse suhtes selget seisukohta avaldama, ei oodatavatel läbirääkimistel maailma ümberjaotamise kohta eestlastele kindlustada iseseisvat esindust. See oli Manifesti koostamise põhjus. Manifestiga kaitsti ennast esimeses joones meie koduste sakslaste võimupüüete vastu. Neid teati maa esindusena olevat liikvel. 15/28 nov otsus ümberpöördult, oli sihitud enamlaste vastu. Selles on nende kahe meie riigi tekkimiseloos silmapaistva seisukohavõtu põhimõttelik lahkuminek. Nad olid tingitud aja­loosündmuste arenemiskäigust ja samaga on seletatav nende juriidiline puudulikkus, mis tagantjärele vaatlejaile lubab mitmesuguseid tõlgitsemisi.

Eesti Venemaast lahkulöömine sündis rahvaste enesemääramise õiguse alusel. President Wilson avaldas oma kuulsad 14 punkti 8. jaan. 1918. a. Vene enamlased kuulutasid aga vene sotsialistlike erakondade programmides leiduva rahvaste enese­määramise õiguse ametlikult välja juba 2. (15.) nov. 1917. a. [enamlise rahvakomis­saride nõukogu otsus). Ajutise Maanõukogu otsus kõrgemast võimust võis sellep. toetuda ainult enamusele deklaratsioonile, sest see oli Venemaa selleaegse riikliku võimu poolt välja antud seadus. Seaduste ja Määruste kogus avaldatud. Wilsoni teesid olid esialgu ainult filosoofilist laadi, ilma ühegi seadusliku jõuta.

Eesti Ajutine Maanõukogu ja Ajutine Maavalitsus enamlaste poolt tunnustatud enesemääramise õigust Eesti iseseisvuse nõudmise alusena ei nimetanud. Ei ustud siis veel enamlaste võimu püsivusse ja temaga ei tahetud ka kõlbelisil ning õiguslikel kaa­lutlusil tegemist teha. Kes selles suhtes ühtegi südametunnistuse etteheidet ei tund­nud, olid sakslased. Saksa kindralstaap saatis Vene enamlasemigrandid läbi Saksa­maa plombeeritud vagunites koju ja niipea, kui enamlased võimu olid haaranud, astus Saksa valitsus nendega kohe rahuläbirääkimistesse, küsimata enamlaste võimu püsivusest. Ja hoolimata enamlaste poliitilisest ideoloogiast, mis nüüd nii põlatuks kuulutatud.

Brest-Litovski rahuleping (allpool lühidalt Bresti leping] on iseloomulik ja Eestile tähtis rahvusvahelise õiguse dokument, mida ligemalt vaadelda tuleb.

Brest-Litovski rahuleping 3. märtsist 1918. a., ratifitseeritud Berliinis 29. märtsil 191·. a., tühistas ligi 200 aasta järele Eesti- Ja Liivimaa kuuluvuse Vene riigi koos­seisu. Art. 3 üteldakse:

„Maa-alad, mis lääne pool lepinguosaliste vahel kokkulepitud joont asuvad ja ennemalt Vene riigile on kuulunud, ei allu enam Vene riigivõimule. Kokkulepitud joon on ära märgitud sellele lepingule olulise osana juurdelisatud kaardil (lisa 1).

Seda kaardil kahjuks avaldatud ei ole, kuid lepingu art. 6. on üteldud, et Eesti­maa ja Liivimaa kuuluvad eraldatavate maa-alade hulka ja et Eestimaa idapiir läheb üldiselt Naroova jõge mööda, Liivimaa oma läbi Peipsi ja Pihkva järve kuni viimase lõuna-lääne nurka, sealt üle Luubani järve Liivenhofi mõisani Düüna ääres.

Lepingus on edasi üteldud (art. 3), et eraldatavad territoriaalsed ühikud on vabad kõigist kohustusist oma senise emamaa vastu ja et nende tulevane saatus mää­ratakse kokkuleppel elanikkudega. Eestimaa ja Liivimaa pidi saksa politsei vägede poolt seniks okupeeritama, kuni seal julgeolek kohaliste asutuste läbi kindlustatakse ja riiklik kord jalule seatakse (art. 6).

Üldiselt on Bresti lepingu aluseks võetud rahvaste enesemääramise Õigus ja seda Nõukogude-Vene esindajate ettepanekul.

Bresti lepingu täienduseks on Venemaa ja Saksamaa vahel Berliinis 27. augustil 1910. a. sõlmitud lisaleping, mis vahepeal üleskerkinud poliitilise küsimuse „sõbraliku mõistmise ja vastastikuse vastutuleku vaimus” pidi lahendama. Tõeliselt on tingimusi Venemaa kahjuks raskendatud. On uusi maid eraldatud.

Lepingu art. 13 järgi „on Venemaa sellega nõus, et Saksamaa Georgia! (Gruusiat) kui iseseisvat riiki tunnustab”. Kas ka Venemaa ise Gruusia iseseisvust on kohus­tatud tunnustama, ei ole üteldud. Määrus on sellep. ebamäärane ja ebasoodus Gruusiale.

Peab veel tähendama, et niipea, kui lisa lepingutes Poolamaad ei mainita, kuna kõigi teiste Venemaast eraldatud maade korraldamise kohta on midagi üteldud. Eesti- ja Liivimaad mainitakse korduvalt.

Lisalepingu art. 2 üteldakse, et Eestimaa ja Liivimaa idapiirid määratakse komis­joni poolt kindlaks, mille järgi Saksa väed maa-alad ida pool seda piiri vabastavad. Art. 7 korratakse peale pingu määrusi Venemaa loobumise üle tähendatud maa-aladest ja et Eestimaa ja Liivimaa tulevane saatus määratakse kokkuleppel elanikkonnaga. Samuti on korratud määrus kohustuste mittetekkimise kohta.  Jättes kõrvale üksikasjalised määrused vabasadamate asutamise. Peipsi vee alandamise jne. kohta, mis nähta­vasti Eesti-Vene rahulepingu vastavatele määrustele eeskujuks olnud, vaatame, mis mainitud teesidest järeldada võib Eesti iseseisvuse suhtes.

Et Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks pidid saama, see on kokkukõlas mõlemate lepin­gute tekstidega. Pealepingus räägitakse ainult Eesti- ja Liivimaast, millest järeldada võiks, et pooled Vene Ajutise Valitsuse määrust Eesti ja Läti territooriumide eralda­mise kohta silmas on pidanud. Lisalepingu art. 10. tuletatakse siiski ka Kuramaad meelde, mitte aga art. 7., mis ainult Eesti- ja Liivimaa iseseisvaks tegemisest räägib. Ei ole sellep. selge, kas oli mõeldud ka Kuramaa iseseisvaks teha. Saksa seisukohast kõige arusaamatum on tingimus, et eraldatavatel maa-aladel riigi organiseerimine teostatakse vastavalt elanikkude soovidele. Elanikkonna suhtes ei ole mingisuguseid kitsendusi tehtud, seega tuleb oletada, et mainitud lepingute järgi tuli arvestada eest­lasi ja lätlasi. Ja meie vallavanemate 1918. a. Riiga ning Tallinna käsutamine maa häält tegema, allkirjade korjamine Saksa riigi alla palumise kirjadele, saksa sõjameeste perekondade Baltimaale asuma toomise ning eestlaste ja lätlaste väljaviimise kavad on seletatavad Brest-Litovski ja täiendava Berliini lepingu tingimuste täitmise vajadu­sega. Näib, nagu ei oleks Saksa rahukonverentsi liikmed kehalisi vahekordi tundnud või neid arusaamatuil põhjusil mitte arvestanud. Võib otseselt ütelda, et Brest-Litovski rahuleping oli balti-sakslaslele kahjulik, pani neid rahva hääle tegemisel rumalasse seisukorda. Ainult vägivald võis neid pääsla, mida ka katsuti. On kindel, ei Bresti leping Eesti ja Läti iseseisvust elanikkonna soovide arvessevõtmise kaudu on taganud. Saksa okupatsioon oli juriidiliselt ajutine sõjalise vägivalla seisukord. Selle kaudu katsusid meie aadli esindajad oma seisukorda päästa. Nende ridade kirjutajal on meeles, et Liivimaa landmarssali kohustetäitja ja parun Stael von Holstein H. Luhl’ile või K. Parts’ile oli seletanud, et sõjaline okupatsioon nii ruttu ei lõpe. Berliini lisa­lepingu art. 7. leidub ka lause, mis Bresti lepingu tekstis puudub ja ilmselt sihitud balti aadlikorporatsioonide kui maa esinduse tunnustamise võimaldamisele. Mainitud art. algab järgmiselt:

„lndem Russland den in Estland und Livland bestehenden latsächlichen Verhältnissen Rechnung trägt…” Muus osas on pealepingu teksti korratud.

Toodud lauset kasutaski keiser Wilhelm II oma manifestis 22. sept. 1918. a., mil­lega Eesti ja Liivimaa Saksamaa poolt iseseisvaks kuulutati, eestlaste ja lätlaste poliiti­liselt nurkasurumiseks. See juriidiliselt seisukohalt eriskummaline dokument käib järgmiselt:

„Meie, Wilhelm, Jumala armust Saksa keiser. Preisi kuningas jne.

Käsime meie riigikantsleri Dr. krahv von Hertlingi, peale selle kui Venemaa 27. aug. 1918. a. kinnitatud Bresti rahu Saksa-Vene lisalepingu põhjal enese Eesti- ja Liivimaast lahti on ütelnud, ühendatud Eesti- ja Liivi, Riia ja Saaremaa maanõukogule teada anda, et meie tema esindajate soovil ja meie riigikantsleri teadaandmisel nime­tatud maad Saksa riigi nimel vabaks ja iseseisvaks kuulutame.

Algkirja oleme meie kõrgus ise kokku seadnud ja keiserliku pitsati peale vaju­tada lasknud.

Antud Suures Peakorteris 22. sept. 1918. a.

Wilhelm I. R.

Krahv von Hertling.

Alla kirjutanud krahv von Hertling.”

Kõigepealt tuleb tähendada, et toodud dokumendis Saksa keiser maid iseseis­vaks kuulutab, mis veel Saksamaa omaks polnud saanud. Peale selle, need maad olidki juba Bresti lepingu ja selle lisalepingu alusel iseseisvaiks tunnustatud, nii nende endise peremehe Venemaa kui ka Saksamaa enese poolt. Tähelepanu äratab ka asja­olu, et keiser Wilhelm oma manifestis ainult Berliinis allakirjutatud lisalepingut tunnistab ja mitte Bresti alglepingut. Selles ongi ülaltoodud lause „tegelikesl asjaoludest” tähendus. Keiser Wilhelmi manifestis loetakse ühendatud Eesti-, Liivi-, Riia- ja Saare­maa maanõukogu, see tähendab, balti aadli korporatsioonid kohaliku elanikkonna esinduseks, kuna Bresti lepingu järgi see võimalik ei olnud. Viimase lepingu tekst, nagu juba mainitud, ei võimaldanud eestlasi ja lätlasi kõrvale jätta, muuseas arvesse võites 30. märtsi 1917. a. seadusega loodud omavalitsuslikke esindusi. Bresti lepingu rikkumine oleks Venemaale õiguse andnud Eesti- ja Liivimaa tagasiandmist nõuda.

Ülaltoodud keiser Wilhelmi manifest oli aga hilinenud hädadokument, sest juba 8. augustil samal aastal algas lääne frondil liitlaste vastupealetung ning septembri lõpuks oli Saksa väerind mitmel pool läbi murtud. Sõda oli Saksamaale kaotatud ja Saksa vägede juhatus tegi 28. septembril oma valitsusele  ettepaneku vaherahu läbirääkimisi algatada. Oli teada, et liitlased Bresti lepingut ei tunnusta.

Bresti lepingu ja tema lisalepingute mittetunnustamise klausel leidub juba ka Compiegne’i metsas 11. nov. 1918. a. allakirjutatud vaherahu lepingus, mille järgi Saksamaa idas kõik okupeeritud maa-alad pidi vabastama. Lõplikult tühistati Bresti rahu Versallles’ lepinguga.

Niipea kui Nõukogude Vene Compiegne vaherahust teada sai, kuulutas ta 13. nov. 1910. a. omalt poolt Bresti lepingu ühes lisadega tühistatuks. 27. nov. 1918. a., kaks nädalat pärast Bresti lepingu tühistamist, algas Vene pealetung Narva juures, et kord loovutatud provintsi Venemaale tagasi võita.

Kuid enne, kui venelased pealetungi alustasid, sõlmiti Riias 19. nov. Eesti ja Saksamaa vahel nõndanimetatud „Üleandmise leping”, millega Saska valitsus Eesti Maapäeva ja Ajutist Valitsusi vormilikult maa esinduseks tunnistas. See oli hilinenud, kuid siiski Eestile tähtis tunnustus rahvusvahelise lepingu kujul. Saksa okupatsiooni­võimud ei andnud Eestimaad Venele tagasi, vaid tunnustasid tema iseseisvust. Saksa­maa pole hiljem Eesti Vabariiki espressis verbis de j u r e tunnustanud, vald määras 9. juulil 1921 oma saadiku meie valitsuse juurde, mis loetakse samaväärseks tunnusta­misele. Nähtavasti võeti 19. nov. 1917. a. Riia lepingut siiski arvesse. Keiser Wilhelmi manifest oli ka tühistatud.

Mis puutub Versailles’ rahulepingusse, siis oli see vormiliselt iseseisvale Eestile vaenulik, sest ta kustutas Bresti lepingu kaudu tekkinud Eestimaa Venemaast eralda­mise õigusliku aluse. Liitlased olid Venemaa lammutamise vastu.

Tegelikult oli Versailles leping meile muidugi kasulik, sest Saksamaa võidu korral oleks eesti rahvas hävitatud, nagu seda 1918. a. võimumehed avalikult seletasid. Bresti leping ei olnud ju eestlaste tarvis mõeldud, kuigi temas Eestimaa iseseisvaks tunnustati ja riigikord elanikkonna soovidest rippuvaks oli tehtud. Saksa valitsus ei saanud niihästi valis- kui sisepoliitilistel põhjustel oma tõsiseid kavatsusi Bresti lepin­gus avaldada. Rahvaste enesemääramise õigusi tuli temal avaliku arvamuse survel tunnustada, kuna seisukord lääne väerinnal üha pinevamaks muutus ameeriklaste sõttaastumise tõttu. Wilsoni punktid rippusid pea kohal.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt seisis Eesti küsimärgi all kuni 2. veebruarini 1920. a., mil Vene seekordne valitsus vormiliselt eestlaste kasuks Eestimaast lahti ütles. Et Eesti suutis täitsa iseseisvalt senise emamaaga rahu teha, rippumatult rahvusvahe­listest konverentsidest, see on tema olemise tugevam külg. Keegi ei või ütelda, et mingisugune suurvõim venelasi oleks vägistanud. Meil ei maksa oma jõuga uhkus­tada, kuid ka kasuliku ajaloolise konjunktuuri kasutamine on sama hea kui enese jõuga maksmapanek. Jõudu meil tuli siiski ka tarvitada ja selles suhtes peame alla kriipsutama, et eestlased täies koosseisus Venemaa poolel Maailmasõjast olid osa võtnud ja 1918-1919. a. sama väsinud olid kui venelased. Iseseisvuse nõudmine oli ära teenitud suurte kaotustega Venemaa julgeoleku eest. Venemaa kokkuvarisemises eiole eestlastel mingit süüd. Seda peame ajaloolise õigluse seisukohalt mainima. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et meie endile iseseisvust nõudes Venemaad ära ei andnud ja Venemaa vaenlaste – sakslastega 1919. a. Isegi sõda pidasime.

Niipalju Eesti iseseisvuse teostamise kõlbelistest alustest. Toodud meeletule­tused võivad meile kunagi kasulikud olla.

Meie oleme üleval iseseisva Eesti kui rahvusvahelise õiguse subjekti kujunemist lühidalt skitseerinud. Ma pean lõpetama selle märkusega, et Eesti iseseisvuse sünni­päev on seotud õiguslikult kõige vähem tähtsa momendiga, Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele avaldamisega. Tema vormiliseks puuduseks on muuseas, et ta ainult Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt on alla kirjutatud. Sisuliselt määrab ta aga küll täie selgusega ära, et „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides kuuluta­takse tänasest peale iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Maanõukogu otsuses kõrgemast võimust 1S/20. nov., mille alusel Vanemate Nõukogu tegutses, oli Eesti­maa riikliku korra kindlaksmääramine jäetud Asutava Kogu hooleks. Vastuvaidlemata on Manifestil rahvuslike jõudude kindlaksmääratud sihi saavutamiseks koondamise suhtes äärmine tähtsus. Kuid see tähtsus ei kuulu niivõrd õiguse kui kõlbluse ja psühholoogia valda. Juriidilise iseseisvuse otsustavaks momendiks oli 2. veebr. 1920. a., mille järgi Eesti kui iseseisva riigi de jure tunnustamine teiste riikide pooli oli vaid aja küsimus.

Mulle võidakse vastu vaielda, et enne seda Eesti Vabariik tegutses iseseisva poliiti­lise ühikuna, organiseeris sõjaväge, andis seadusi, mõistis kohut jne. Sellepeale peab vastama, et see oli nõndanimetatud de f a c t ο seisukord, nagu see oli väljendatud ka suur liikide tunnustusaktides. Kodune administratiivvõim ja jurisdiktsioon rajanes 30. märtsi 1917. a. seadusega saadud volitustel, mida laiendati 15/20. nov. otsusega kõrgemast võimust.

J. JANS

Akadeemiast nr. 8/1938

Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa

… enne kui Albert Saksamaale pääsis, otsis ta uue linna jaoks, mis ta ehitama hakata tahtis, paraja paiga wälja. Ta walis seks koha, kus wäike Riigejõgi Wäinajõe sisse jookseb. Riigejõest sai pärastine linn Riia nime. [….] ta andis tulewasele linnale mitmesugusid tähtsaid eesõigusi, keelas ära, et keegi surma nuhtluse juures semgallaste sadamasse Kura Aajõe ääre minema ei pidanud ja lubas laewu üksi Riia sadamas käia. Kui Albert kewadel 1201 uute seltsimeestega Saksamaalt tagasi tuli, hakkas ta sedamaid Riialinna asutama. Ta kutsus Ojamaalt, Breemenist ja mitmest muu kohast kaupmehi ja töörahwast enese juurde ja andis neile mitmeid suuremaid õigusi. …

Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensionitöötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on:

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html