Ajaveeb

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html  

Arvamus: EW sõjalaen ja EV investeeringute legitiimsus

24.04.2013.a Rahandusminister Jürgen Ligi andmetel:
Eesti Vabariik ei ole pärast taasiseseisvumist rahuldanud sõjaeelsete võlakohustuste nõudeid.

Kaustas “Riigikaitse vahendite täitmise ja ehituste teostamise kavade täitmiseks (Kr.7.000.000.-) laenu tegemine” (ERA 31.3.9583) leidub
Vabariigi Valitsuse 21.mail.1939.a otsus (Prot nr 40 p VII):
“Lubada Majandusministril teha Riigikaitse fondi seaduse alusel laenu kuni Kr.7.000.000:- […] Majandusministeeriumi Rahandusosakonna 5% võlakirjade vastu […] lunastatakse 31.märtsil 1948.a […]
pingete ärahoidmiseks tunnustada vajalikuks, et lükatakse edasi kuni olukordade selgumiseni kõik investeerimised, mis ei ole küllalt hädavajalikud ja tulutoova iseloomuga. Kõikidele riigiasutistele, riigiettevõtetele ja riigi poolt aktsiate omamise teel kontrollitavatele ettevõtetele, riigiteenijate, sõjaväelaste ja õppejõudude ühisettevõtetele, omavalitsusasutistele ja -ettevõtetele ning sihtasutistele, millest riik võtab osa kapitalidega või annab toetusi, keelata ette võtta uusi investeerimisi ilma Majandusministri igakordse loata.

Peaminister – K.Eenpalu
Majandusminister – L.Sepp
Riigisekretär K.Terras”

Arvamus:
Moodsa ÜRO aegse maailmakorralduse aluseks oleva I.Kanti 1785.a
“igavese rahu” essee juhtmõtteks on et “kohustusi austatakse”! Rahvusvahelise õiguse kohaselt EW kohustused on EW õigustest lahutamatud.

EV ei ole täitnud EW kohustust mitte teha investeerimisi, olukorras kus EW eksiilvalitsus ei ole jätkuvalt volitusi üle andnud EV Valitsusele. Seega jääb mulje et EV ajal tehtud riigi ja omavalitsuste investeeringutel puudub legitiimne alus, niivõrd kuivõrd EW eksiilvalitsuse Majandusminister pole selleks eri-luba andnud?!


Eesti Vabariigi järjepidevusest 1940-….

Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940-2007: lühiülevaade

17. juunil 1940 algas Eesti Vabariigis NSV Liidu okupatsioon, mille tulemusel ei saanud Eesti Vabariigi põhiseaduslikud institutsioonid enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Eesti riiklus oli faktiliselt peatatud ja Vabariigi President Konstantin Päts oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist, hiljemalt 21. juuni õhtupoolikust, rängalt takistatud oma ametikohuseid täitmast. Põhiseadus aga nõudis, et presidenditöö tegemises ei tohi vahet tekkida ja seetõttu läksid presidendi ülesanded 1938. a Põhiseaduse §46 alusel automaatselt üle peaminister Jüri Uluotsale, kelle okupatsiooni survest tingitud tagasiastumisavaldus oli veel rahuldamata.

Jüri Uluots oli ka valitsuskabinetist ainuke, kel õnnestus kadalipust pääseda, kõik ülejäänud ministrid NSV Liidu okupatsioonivõim kas hukkas või küüditas Venemaale. Seetõttu jäi ka Jüri Uluotsa vormistamine vajalikul viisil presidendi kohusetäitjana ära, mis aga ei oma juriidilist tähtsust, sest alanud okupatsioon vabandab vormivigu. Pealegi seda akti nõudis vaid seadus, mille ilmne mõte oli ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine, mitte aga Põhiseadus ise. Põhiseadus aga nõudis, et riik ei tohi hetkegi presidendita olla. NSV Liidu okupatsiooni asendumine Saksamaa okupatsiooniga 1941.aastal juriidilist staatust ei muutnud. Eesti Vabariigi seaduslik riigivõim oli läinud institutsioonina põranda alla.

1 – Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus suvest 1940

Astunud Vabariigi Peaministrina Presidendi ülesandeisse, moodustas Jüri Uluots ka koheselt Vabariigi Valitsuse koosseisus:

Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johan Holberg – Sõjaminister
Johannes Klesment – Minister
August Rei – Minister

Tõsi, dokumente ja protokolle selle kohta ei koostatud ning kogu tegevus peeti salajas. Vabariigi Valitsuse olemasolu kohta antud koosseisus alates NSV Liidu okupatsiooni algusest on andnud kinnituse oma artiklis Riigivolikogu esimees Otto Pukk („Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas”, VIII kd, Stockholm 1959, lk 64-65). Lisaks eksisteerivad kaudtõendid. Nimelt Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga nimetas Jüri Uluots Sõjaminister Johan Holbergi Sõjavägede ülemjuhataja asetäitjaks. See on ka teadaolevalt ainuke säilinud dokument, mis tõendab, et Vabariigi Valitsus eksisteeris ka enne 18. septembrit 1944. Kuigi Vabariigi Valitsust loetakse lõplikult ametisseastunuks pärast avalikku teadaandmist kodanikkonnale, oli salajasus siiski endastmõistetav, sest nii nagu NSV Liidu okupatsioonivõim, ei tahtnud ka Saksa okupatsioonivõim midagi kuulda Eesti iseseisvusest.

Veel on teada, et 6. juunil 1942 toimus põhiseaduspärase Valimiskogu salajane kokkutulek, kus olevat loodud ka põrandaalune valitsus. Kuid selle valitsuse liikmed polnud oma liikmelisusest teadlikudki. Ka ei koostatud mingeid protokolle ega akte. Iseendast see tähtsust ei omanud, pealegi kutsus Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots 20.aprillil 1944 ise põhiseaduspärase Valimiskogu kokku. Oli nimelt karta,et kui peaks arreteeritama mõni Valimiskogu asendamatu liige, siis seda kogu enam kokku kutsuda ei saagi.

2 – Uluotsa moodustatud Maurer-Tiefi valitsus 21. aprillist 1944

Valimiskogu otsustas, et Presidendi asetäitja valimine pole põhiseaduslikult nõutav ega otstarbekas, sest polnud võimalik selgust saada President Konstantin Pätsi võimalustes uuesti oma ametikohustesse asuda. Presidendi asetäitja valimine oleks nimelt lõpetanud Konstantin Pätsi volitused Presidendina. Et aga Presidendi kohusetäitmine on Põhiseaduse kohaselt üle läinud seaduslikult Peaministrile Jüri Uluotsale, siis on tagatud Presidendi ametikoha täitmine Eestis. Kokkuvõttes oli Valimiskogu sõnum kodanikkonnale: Jüri Uluots on nüüd Peaminister Presidendi ülesandeis.

Kohe järgmisel päeval, 21.aprillil 1944 moodustas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots Vabariigi Valitsuse, millest on säilinud ka protokoll:

Alfred Maurer – Peaministri asetäitja
Otto Tief – Peaministri asetäitja
Johannes Holberg – minister

Jüri Uluots kindlustas sellega riigivõimu järjepidevust. Valitsuse moodustamisest kodanikkonnale ei teatatud, selle olemasolust oli teadlik vaid kitsas ringkond.

3 – Uluotsa moodustatud Tiefi valitsus 18. septembrist 1944

Vastukaaluks vaikiva ajastu Riigikogu enamuserakonnale Isamaaliidule pani poliitilisele vastupanule aluse grupp noori, kes olid organiseerunud 1940. aasta rahvusliku vastukandideerimise käigus. Nii formeerus aastail 1941–1942 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR), kes hakkas tasapisi kallutama Jüri Uluotsa moodustamaks laiapõhjalist seina-seina valitsust, mis lõpuks saigi teoks.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Jüri Uluots nimetas 18.septembril 1944 ametisse Otto Tiefi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist 21.aprillil 1944 moodustatud valitsus. Valitsus formeeriti Eesti poliitilisi erakondi ühendanud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee liikmetest. Selle koosseisu kuulusid:

Otto Tief – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Arnold Susi – Haridusminister
Rudolf Penno – Kaubandus- ja Tööstusminister
Johannes Klesment – Kohtuminister
Karl Liidak – Põllutööminister
Hugo Pärtelpoeg – Rahaminister
Voldemar Sumberg – Sotsiaalminister
Johan Holberg – Sõjaminister
Johannes Pikkov – Teedeminister
August Rei – Välisminister
Juhan Kaarlimäe – Minister

Sisepoliitiliselt tähistas seinast-seina moodustatud Tiefi valitsus Eesti riigikorra viimist 1934. aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, mis oli tulevikuperspektiivi silmas pidades Eesti Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa poolt ajalooline samm.

Riigisekretäri teadaanne ametissenimetamise kohta on dateeritud 18. septembril 1944, kuid valitsuse algkoossseis astus ametisse (välja arvatud August Rei, Johannes Klesment ja Rudolf Penno, kes ei viibinud Eestis) 20. septembril 1944. August Rei andis ametivande ja astus ametisse 31.detsembril 1944, Johannes Klesment andis ametivande ja astus ametisse 13.jaanuaril 1945.

Akt
Arvestades asjaolu, et Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis käskkirjaga 18.septembrist 1944 ametissse nimetatud Välisministril August Reil ei olnud võimalust anda Vabariigi Presidendile pühalikku tõotust (Põhiseaduse §51), kuna ta ametisse määramise ajal viibis väljaspool Eestit ning Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots saabudes Rootsi paigutati kohe haiglasse, kus ta on viibinud kogu aja, ning et ta praegu arstide seletuse järgi ei ole enam võimeline mingiks riikliku akti tegemiseks, välisminister August Rei andis pühaliku tõotuse täna meie, Riigivolikogu Esimehe ja Kohtuministri, juuresolekul.
Stockholm, 31 .dets. 1944
Otto Pukk, Riigivolikogu Esimees
Johannes Klesment, Kohtuminister

Esialgu oli sõjaministriks ette nähtud Johan Holberg, kes aga ilmus valitsuse tööleasumise koosolekule alles pärast vandetõotuse andmist, teatas Eestist lahkumisest ja loobus portfellist, mistõttu ta määramine tühistati ja seetõttu pole tema nime ka 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas trükitud valitsuse moodustamise käskkirjas. Hiljem paguluses hakkasid Johannes Klesment ja Otto Pukk nõudma, et ainsa kehtiva dokumendina tuleb tunnustada hoopiski käsitsi kirjutatud, Jüri Uluotsa allkirjaga käskkirja, mille peamine erinevus Riigi Teatajas trükitust oligi Johan Holmbergi välja jäämine.

Ka Rudolf Penno, kes oli määratud Kaubandus-tööstusministriks, ei astunud Vabariigi Valitsuse liikmena ametisse.

Valitsusele allusid teiste seas sisekaitse ülem Juhan Reigo, riigikontrolör Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri asetäitja Endel Inglist. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee lõpetas seoses valitsuse ametisseastumisega oma tegevuse. August Rei ja Rudolf Penno viibisid valitsuse töönädalal Rootsis. Raskelt haige Jüri Uluots lahkus Eestist Johannes Klesmenti saatel 20. septembri hommikul.

19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. Ametisse nimetati sõjavägede ülemjuhataja, kolonel Jaan Maide. 21. septembril 1944 teatas valitsus oma kohustuste täitmisele asumisest, raadio kaudu informeeriti sellest ka välisriike. Valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, sest nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.

22. septembril 1944, vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinna vallutasid, lahkusid sealt viimased valitsusliikmed. Valitsus kogunes Läänemaale Puise randa Põgari külla ning ootas Rootsist lubatud kiirkaatrit evakueerimiseks. Paat saabus alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi. Eestist õnnestus põgeneda veel Johan Holbergil. Karl Liidak varjas ennast Nõukogude võimu eest põranda all, ning suri 1945. aastal. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma.

Juriidiliselt oli Otto Tiefi valitsus ametis 18.septembrist 1944 kuni 12.jaanuarini 1953.

4 – Rei moodustatud Sikkari valitsus 12. jaanuarist 1953

Põhjused, miks August Rei koheselt Vabariigi Valitsust ametisse ei nimetanud, pole täpselt teada. Kuid suure tõenäosusega eeldas ta Atlandi Hartale tuginedes okupatsiooni peatset lõppemist.

Ajaloost on teada, et Balti riikide iseseisvus “müüdi” suurriiklikus poliitikas Jalta, Teherani ja Potsdami konverentsidel maha. Teiselt poolt on samuti teada, et Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud. Kõigest hoolimata oli rahvusvaheline olukord kuni 1949.aastani ebaselge ja võis täiesti õigustatult loota Eesti Vabariigi taastamist. Ja kolmaski põhjus polnud väheoluline: vastuolud paguluses olevate eestlaste vahel. Nimelt küllaltki palju oli neid, kes pooldasid õigusliku järjepidevuse hoidmiseks Valimiskogu liini, hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduspärane Valimiskogu oli 1944. aastal selge sõnaga otsustanud selle ebaotstarbekust ja ka vajaduse puudumist ning Sõjavägede Ülemjuhataja puudumisel polnud põhiseaduspärast Valimiskogu pärast Teist Maailmasõda üldse enam võimalik kokku kutsuda.
Kuni Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei valitsust omalt poolt polnud moodustanud, oli puhtjuriidiliselt ametis ikka veel Otto Tiefi poolt juhitav valitsus, kellest enamus oli tegelikult kas vangistatud või hukatud.

Samas ei saa ka öelda, et August Rei hoidis Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust täiesti üksinda ega teinud midagi hoidmaks ära juriidilise järjepidevuse katkemist. Juba 13.jaanuaril 1945 võttis ta ametivande Johannes Klesmendilt, kel jäi see Kohtuministrina Jüri Uluotsale andmata, nimetas Hans Rebase Peaministri asetäitjaks ja Välisministriks, oktoobris 1945 nimetas ta veel ministriteks Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani.

24. juunil 1949 tühistas August Rei nii Hans Rebase kui ka Artur Ekbaumi ja Johannes Nymani määramised. Eesti pagulaskond oli lõhestunud Valimiskogu ja vanima liikme liini vahel. Põhipõhjuseks asjaolu, et riigiõigust tundvaid juriste sama hästi kui ei olnud ja vaidlust arendasid enamasti praktiseerivad kohtusüsteemis töötavad juristid.

Kuid taoline olukord ei saanud kesta lõputult. 1952. aasta veebruaris avaldas survet riiklike organite kordaseadmise küsimuses ka eestlaste keskesindus USA-s. 20. aprillil 1952 nimetaski August Rei Artur Terrase portfellita ministriks ja Johannes Sikkari Peaministri asetäitjaks, tehes viimasele ettepaneku moodustada Vabariigi Valitsus laia koalitsiooni alusel, jätkates sellega nii Jüri Uluotsa poliitilist liini kui ka 1934. aastal katkenud demokraatlikku korda. 5.detsembril 1952 peeti August Rei juhtimisel Vabariigi Valitsuse määramise koosolek, lähtudes ministeeriumide nimestikust ja valitsemise korraldamise seadusest. Kuna Helmut Maandi keeldus Vabariigi Valitsuse moodustamisel täitmast oma kohust Riigirekretärina, siis vabastas August Rei ta 11.jaanuaril 1953.a.ametist ning määras 12. jaanuaril 1953 uueks Riigisekretäriks Heinrich Mark´i.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 12. jaanuaril 1953 Oslos ametisse Johannes Sikkari poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Johannes Sikkar – Peaministri asetäitja ja Siseminister
Gustav Suits – Haridusminister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Mihkel Tuusööt – Majandusminister ja Teedeministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööministerja Sõjaministri kohusetäitja
Aleksander Warma – Välisminister ja Kohtuministri kohusetäitja

Samal päeval nimetas August Rei Põllutööministri Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks juhuks, kui Johannes Sikkar mingil põhjusel ei saa täita Peaministri ülesandeid, ja kuna Gustav Suits ei astunud ametisse, siis kaks päeva hiljem pani August Rei Haridusministri ja Sotsiaalministri ülesanded Välisministri AleksanderWarma peale.

1956.a.10.septembril täiendas August Rei Vabariigi Valitsust, nimetades ametisse

Oskar Lõvi – Majandusminister
Peeter Panksep – Portfellita minister
Aksel Mark –Portfellita minister
Arvo Horm – Portfellita minister

Samal päeval lahkus omal soovil Vabariigi Valitsuse koosseisust senine Majandusminister Mihkel Truusööt. 31.jaanuaril täiendas August Rei valitsuse koosseisu, nimetades portfellita ministriks Eduard Leetmaa.

Johannes Sikkar suri 22.augustil 1960. aastal, alates tema surmast kuni uue valitsuse koosseisu moodustamiseni täitis vastavalt August Rei 12.jaanuari 1953 käskkirjale Peaministri asetäitja kohuseid Tõnis Kint.

August Rei võeti 1957. aasta mais vastu ka USA Välisministeeriumis, millega seoses on avaldatud arvamust, et sellega seoses polnud võimatu isegi nn vaikse tunnustuse saamine.

5 – Rei moodustatud Warma valitsus 1. jaanuarist 1962

Mis põhjustel August Rei uue kabineti moodustas, pole teada, kuid huvipakkuv on fakt, et ta taotles Vabariigi Valitsuse koosseisu laienemist USA-s elavate eestlaste baasil. Igal juhul ettepanek tehti Tiefi valitsuse koosseisu kuulunud Arnold Susi pojale Heino Susile ja Hellar Grabbile, kes on ka Eestis tuntuks saanud oma artiklitega meedias. Mõlemad siiski keeldusid.

Nii või teisiti, Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis August Rei nimetas 1. jaanuaril 1962 ametisse Aleksander Warma poolt juhitava valitsuse, millega lahkus ühtlasi ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsuse koosseisu kuulusid:

Aleksander Warma – Peaministri asetäitja,Välisministerja Kohtuministri kohusetäitja
Tõnis Kint – Põllutööminister ja Sõjaministri kohusetäitja
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Portfellita minister ja Majandusministri kohusetäitja
Enno Penno – Teedeminister ja Haridusministri kohusetäitja
Ivar Grünthal – Portfellita minister ja Sotsiaalministri kohusetäitja
Peeter Panksep – Portfellita minister

Kui Jüri Uluots läks ajalukku, viies Eesti riigikorra 1934.aastal alguse saanud autoritaarselt süsteemilt uuesti laiale demokraatlikule alusele, siis August Rei läks ajalukku oma dekreediga 1. aprillist 1957, millega peatas 1938. aasta Kodakondsuse seaduse § 1 lõik 2 ja §23 toime okupatsiooni lõpuni, säilitades sellega Eesti Vabariigi kogu õigusjärgse kodanikkonna. Kestva okupatsiooni tõttu toimib August Rei dekreet siiani.
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis August Rei suri Stockholmis 29. märtsil 1963. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Aleksander Warma. 2. aprillil 1963 nimetas ta uue Vabariigi Valitsuse ametissenimetamiseni Tõnis Kinti Peaministri asetäitjaks ja Arvo Hormi Välisministri kohusetäitjaks.

6 – Rei moodustatud Kinti valitsus 1. märtsist 1964

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma nimetas 1. märtsil 1964 ametisse Tõnis Kinti poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Tõnis Kint – Peaministri asetäitja ja Põllutööminister
Aksel Mark – Peaministri asetäitja abi ja Siseminister
August Koern – Välisminister
Peeter Panksep – Kohtuminister
Arvo Horm – Majandusminister
Elmar Järvesoo – Haridusminister
Juhan Käis – Teedeminister
Ivar Grünthal – Sotsiaalminister

Aleksander Warma ajal tegutses valitsus vaikselt, ka põhiseaduslik vaidlus paguluses elavate eestlaste vahel oli kümnendi vahetusel vaibunud, kuid kaks olulist momenti väärib siiski esiletõstmist.

1963. aasta sügisel saatsid Aleksander Warma ja Tõnis Kint USA välisministri abile F. G. Duttonile informatsiooni ja selgituskirja Vabariigi Valitsuse tunnustuse sooviga ning seoses Inglismaal asuva Eesti kulla võimaliku üleandmisega NSV Liidule saatis Vabariigi Valitsus Suurbritannia valitsusele 1967. a aprillis märgukirja, millele kirjutasid alla Tõnis Kint ja August Koern, ühtlasi nimetas Aleksander Warma Oskar Kersoni Eesti Panga Presidendiks sama küsimuse korraldamiseks. Kummalgi sammul mingit edu ei olnud.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Aleksander Warma suri Stockholmis 23. detsembril 1970. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Tõnis Kint.

7 – Kinti moodustatud Marki valitsus 8. maist 1971

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint nimetas 8. mail 1971 ametisse Heinrich Marki poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja ja Sõjaminister
August Koern – Välisminister
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm –Majandusminister
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V.Saks –Haridusminister
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister
Renate Kaasik – Portfellita minister
Johan Käis – Teedeminister

Tõnis Kinti valitsuse eluiga võrreldes teiste Vabariigi Valitsustega eksiilis oli kõige pikem, see püsis ligemale 19 aastat. Selle aja vältel suri mitu ministrit ning valitsust täiendati ja laiendati korduvalt, lisaks nimetati ametisse ühtekokku 11 nõunikku.

Heinrich Mark – Peaministri asetäitja (kuni 1. märtsini 1990) ja Sõjaminister
(kuni 3. aprillini 1973)
Enno Penno – Peaministri asetäitja (alates 1. märtsist 1990)
August Koern – Välisminister (kuni 3. juunini 1982)
Aksel Mark – Siseminister
Arvo Horm – Majandusminister (kuni 24. augustini 1977); minister (alates 24. augustist 1977)
Elmar Järvesoo – Põllutööminister
Edgar V. Saks – Haridusminister (kuni surmani 11. aprillil 1984)
Heino Valvur – Sotsiaalminister
August Kärsna – Kohtuminister (kuni surmani 8. veebruaril 1987)
Renate Kaasik – minister
Juhan Käis – Teedeminister (kuni surmani 12. novembril 1984)
Avdy Andresson – Sõjaminister (alates 3. aprillist 1973)
Verner Hans Puurand – minister (alates 3. aprillist 1973 kuni 24. augustini 1977); Majandusminister (alates 24. augustist 1977 kuni surmani 12. juunil 1983)
Jaan Timusk – minister (alates 3. aprillist 1973)
Ants Pallop – minister (alates 25. aprillist 1973)
Ervin Jüri Nõmmera – Finantsminister (alates 24. augustist 1977)
Johan Ungerson – Haridusminister (alates 5. juunist 1985)
Mihkel Mathiesen – Teedeminister (alates 5. juunist 1985)
Ivar Paljak – minister (alates 5. juunist 1985)
Olev Olesk – minister (alates 17. märtsist 1986)

Nõunike (Erich Aseri, Hanno Kompus, Taimo Leete, Eduard Leetmaa, Albert Soosaare, Johan Kivestu, Albert Ohvril, Heinold Okas, Ants Michael Uesson, Aleksander Terras, Rudolf Jalakas) ametisse nimetamisel oli kahtlemata kaalukas põhjus, sest erinevalt eelmistest valitsuse koosseisudest arendas Tõnis Kint aktiivselt välispoliitilist tegevust, pöördudes paljude riikide nii riigipeade kui teiste ametiisikute, samuti rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

Välispoliitilise tegevuse aktiviseerumine oli objektiivne paratamatus, sest Tõnis Kinti ametisse astumine langes ühte Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise raames Teise maailmasõja järgse Euroopa riikide piiride kinnistamise protsessiga. Ametlikud kontaktid saavutas Tõnis Kint Saksamaa Liitvabariigiga, Poola Vabariigi eksiilvalitsusega ja 1986. aastal jõuti ühiskommünikeeni koguni Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia ja Poola eksiilvalitsustega.

Võimalik muidugi, et ametlikke kontakte saavutati kordades rohkem sest enamik tolle perioodi dokumentidest on veel laiali Vabariigi Valitsuse liikmete ja nende pärijate eraarhiivides ning kättesaamatud. Alljärgnev avalikult kättesaadav Vabariigi Valitsuse välispoliitiliste dokumentide loetelu aga peegeldab vaid tühist osa olemasolevast. Kuna Rootsis oli eksiilvalitsuste tegevus keelustatud, lahendas Peaminister Presidendi ülesandeis Tõnis Kint kõnealuse probleemi sellega, et valdav osa dokumente võeti vastu Kopenhaagenis.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis deklaratsioon 14.07.1972 Toronto
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele vabas maailmas 02.1973
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1974
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1975
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1976
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02.1978
Eesti Vabariigi Valitsuse läkitus eestlastele kogu maailmas 02. 1983
Eesti Vabariigi Valitsuse tervitus ESTO-84-le Torontos 1984

* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile R. Nixonile 14.04.1972 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile 28.08.1973 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri N.Liidu valitsusele
05.02.1974 Kopenhaagen
* Peaministri Presidendi ülesannetes ning Eesti Rahvusnõukogu esimehe T. Kinti kiri Iisraeli Peaministrile G. Meirile, 27.02.1974 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, 14.06.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse kiri ÜRO peasekretärile K.Waldheimile, 25.08.1974 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse Teedeministri J.Käisi ja Kohtuministri A. Kärsna kiri ÜRO Peaassamblee esimehele, 16.09.1974 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalistele esindustele, 02.11.1974 Kopenhaagen
Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis kiri Ameerika Ühendriikide presidendile G. Fordile, 11.11.1974
* Eesti Vabariigi Valitsuse märgukiri ÜRO alalise esinduse liikmele Giambrunole, 09.12.1974 Toronto
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis märgukiri Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamisest osavõtvatele riikidele, 13.06.1975 Kopenhaagen
* Märkusi Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppakti juurde, 05.08.1975
* Välisministri A. Koerni ja Teedeministri J. Käisi kiri ÜRO Peaassamblee volikirjade komitee esimehele, 16.09.1975 Toronto
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri ÜRO peasekretärile K. Waldheimile, 24.02.1976 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni kiri Austraalia peaministrile M. J. Fraserile, 12.04.1976
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Välisminister A. Koerni märgukiri Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi lõppaktile allakirjutanud riikidele, 02.06.1977 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja H. Marki ja Välisminister A. Koerni pöördumine seoses 1980. aasta olümpiamängude purjeregati korraldamisega Tallinnas, 26.03.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis Välisministri A. Koerni kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 05.1979 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse memorandum Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist osavõtvatele riikidele, 15.09.1980 Kopenhaagen
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Parlamendi poole, 03.1981 Kopenhaagen
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti kiri Euroopa Parlamendi saadikule P. Schnitkerile, 20.03.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri O. v Habsburgile, 30.04.1981 Kiel
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri kohusetäitja H.Marki kiri Poola eksiilvalitsuse presidendile E.Raczynskile, 23.11.1981 Stockholm
* Presidendi kohusetäitja H. Marki kiri A. Gerutisele, 06.09.1983 Stockholm
* A.Johni kiri president T. Kintile, 28.02.1984 Bonn-Röttgen
* Peaministri Presidendi ülesannetes T. Kinti ja Riigisekretäri A. Hormi kiri Saksamaa Liitvabariigi liidukantslerile H. Kohlile, 28.08.1984 Stockholm
* Eri riikide eksiilvalitsuste kohtumise kommünikee, 29.06.1986 New York
* Presidendi kohusetäitja T. Kinti ja Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis presidendile K. Sabbatile, 01.01.1987 Stockholm
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 05.08.1987 London
* Tšehhoslovakkia Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja ja peasekretäri I. H. Trhliki kiri Eesti Vabariigi välisministrile E. Lippingule, 09.02.1988 Carlton
* Poola Valitsuse eksiilis välisministri Z. Szkopiaki kiri peaminister H. Markile, 10.03.1988 London
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Valitsuse eksiilis välisministrile Z. Szkopiakile, 03.1988 Stockholm
* H. Marki tervitus Poola eksiilvalitsuse peaministrile E. Szezepanikile, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti ja Poola eksiilvalitsuste ühisdeklaratsioon, 06.11.1988 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis avaldus, 28.03.1989 Stockholm
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioon, 02.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki ja Presidendi kohusetäitja T. Kindi kiri Hiina Vabariigi presidendile Lee Peng Huile, 10.06.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Poola Vabariigi Presidendile R. Kaczorowskile, 25.07.1989 Stockholm
* Peaministri asetäitja H. Marki kiri Saksamaa Liitvabariigi välisministrile H. D. Genscherile, 23.08.1989 Stockholm

Lisaks välispoliitilisele aktiivsele tegevusele arendas Tõnis Kint paralleelselt ka sisepoliitilist tegevust: moodustas 1971. aastal Informatsioonitalituse eesotsas William Mullaga, samal aastal Teenetemärkide komitee eesotsas Heinrich Markiga, seadis 1973. aastal sisse Vabariigi Presidendi kantselei, seoses Vabariigi Valitsuse poolt tehtud laenudega moodustas 1977. aastal Majandusministeeriumist lahus oleva Finantsministeeriumi, ülendas sõjaväelasi auastmete võrra, jagas teenetemärke, kasutusele võeti ka ametlik kirjapaber Eesti vapi ja tekstiga „VabariigiValitsus” jne.

Oma eluõhtul oli Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Tõnis Kint raskesti haige, mistõttu astus 1. märtsil 1990 ametist tagasi:

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 1
Antud 1. märtsil 1990. a.
Arvestades minu tervislikku olukorda olen Peaministrina Presidendi ülesandeis takistatud oma ametikohuste täitmises haiguse ajal.
Tõnis Kint
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis

Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 2
Antud eriõigusel 1. märtsil 1990. a.
Peaministri asetäitja astumisel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse on vastavalt Põhiseaduse §50-le lahkunud ametist kogu Vabariigi Valitsus.
Avaldan Vabariigi Valitsuse liikmetele tänu senise töö eest ja palun neid oma ülesandeid edasi täita kuni uueVabariigi Valitsuse ametisse nimetamiseni.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis.

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsviki linna haiglas ja maeti 1. veebruaril Stockholmi Metsakalmistule.

Nagu oma eelkäijadki, jättis Tõnis Kint Peaministrina Presidendi ülesandeis kustumatu jälje ajalukku – näidates, et 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi õiguste eest seistes tuleb rahvusvahelisel tasandil reaalsetest tulemustest sõltumata aktiivselt tegutseda.

8 – Marki moodustatud Penno valitsus 20. juunist 1990

Heinrich Mark nimetas 1.märtsil 1990 Peaministri asetäitjaks Enno Penno ja tegi viimasele ülesandeks Vabariigi Valitsuse moodustamise. Võrreldes eelmiste koosseisudega tegi Vabariigi Valitsus läbi noorendamiskuuri. See on oluline tõsiasi, sest vahest hoidnuks vanemate ja põhimõttekindlamate inimeste kaasamine valitsusse ära Heinrich Marki valitsuse riigireetmise kaks aastat hiljem.

Eesti Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark nimetas 20. juunil 1990 ametisse Enno Penno poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Enno Penno – Peaministri asetäitja
Peeter Luksep – Finantsminister
Johan Ungerson – Haridusminister
Aino Lepik von Wiren – Kohtuminister
Mihkel Mathiesen – Majandusminister
Helmut Talts – Põllutööminister
Aksel Mark – Siseminister
Ivar Paljak – Sotsiaalminister
Jüri Toomepuu – Sõjaminister
Jaan Timusk – Teedeminister
Olev Olesk – Välisminister
Arvo Horm – Portfellita minister
Ants Pallop – Portfellita minister

Samuti nimetas Heinrich Mark ametisse nõunikud: AleksanderTerras välispoliitilistes küsimustes, Jaan Vilval juriidilistes küsimustes, Rudolf Jalakas majandusküsimustes, Heino Valvur.

Välispoliitiliselt jätkas Heinrich Mark Tõnis Kinti joont, kuigi tunduvalt tagasihoidlikumal kujul, kahe aasta jooksul sündis vaid kaks dokumenti:

* Välisminister O.Oleski raport Central European Community´le poliitilisest olukorrast Eestis, 11.1990 New York
* Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis pöördumine Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist Pariisis osavõtvate riikide poole, 11.1990 New York

Teine neist dokumentidest adressaatideni tegelikult ei jõudnudki, sest Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks juhtfiguure Jüri Adams, kellele usaldati läkituse edastamine, jättis ülesande täitmata. Ometigi oli tegemist pöördelise ajajärguga, kus ajalugu pakkus väljakujunenud jõudude tasakaalus välja kordumatu võimaluse taastada 1918. a loodud Eesti Vabariik restitutio ad integrum, mistõttu tulnuks jõupingutused mitmekordistada.

Seda enam pühendati aega otseselt Eestis toimuvale. Muu hulgas määrati Kalle Eller taastatud Eesti Kaitseliidu ülema kohusetäitjaks ja jagati sõjaväelisi auastmeid.

Heinrich Marki üks esimesi samme oli veel enne valitsuse moodustamist märtsis 1990 pöördumine äsja valitud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poole. Viimane tunnustas oma 3. istungjärgul ka Peaministrit Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsust eksiilis institutsioonina, vastavalt taotlusele võrdsustada Peaministri Presidendi ülesandeis dekreediga 1938. a Kodakondsuse seaduses emaliin isaliiniga, sest Eesti Kodanike Komiteede Ajutine Sidetoimkond ei arvestanud EKK liikumise käivitamisel õigusjärgsete EV kodanike registreerimisel rangelt kehtivat seadusandlust.

Tegelikult suhtusid isegi Eestit okupeeriva riigi poliitilise ainupartei NLKP mitmed võtmeisikud Vabariigi Valitsusse eksiilis enam kui tõsiselt ja üritasid viimaselt saada volitusi tegutsemiseks Eestis. Sel eesmärgil kohtusid 1990. aasta oktoobris Indrek Toome, Toivo Kuldsepp ja Vardo Rumessen Helsingis salaja toonase Vabariigi Valitsuse eksiilis Peaministri Enno Penno ja Majandusministri Mihkel Mathieseniga. Läbirääkimised jooksid Eesti jätkuva okupeerituse tõttu endastmõista ummikusse. Ja see polnud sugugi esimene katse. Heinrich Mark kinnitab 25.05.1990 “Edasis” Indrek Toome valitsuse välisministri asetäitja Toivo Kuldsepa vastavast kontaktist Vabariigi Valitsusega eksiilis juba 1989. aastal… Samal eesmärgil pöördusid Heinrich Marki poole veel Tiit Vähi ja Arnold Rüütel, eraviisiliselt otsisid Vabariigi Valitsusega eksiilis kontakti erinevail põhjustel veel palju inimesi, ka organisatsioonide tasandil.

Kui Tõnis Kint oli vägagi põhimõttekindel inimene, siis Heinrich Mark oli end seni tõestanud kompromisside otsijana. NLKP liikmete taotlused polnud õhust võetud. Nimelt oli Heinrich Marki üks esimesi olulisi samme Vabariigi Valitsuse eksiilis volituste üleandmise kava okupatsiooni tingimustes, mil polnud CFE raames veel isegi alustatud okupatsiooniarmee raskerelvastuse väljaviimist, muust rääkimata.

Veel enne oma kabineti moodustamist andis Mark 25. mail 1990 “Edasis”intervjuu, kus ta kinnitas, et Eesti Vabariigi taastamiseks pole vaja valida isegi Riigivolikogu, kõige tähtsam olevat volituste üleandmine okupeeritud Eestisse. Presidendi volituste üleandmise teemat jätkas Heinrich Mark ka edaspidi, a la kui Eesti poliitilised jõud kandidaadi osas kokku lepivad (“Eesti Aeg” 12.02.1992), kuni Vabariigi Valitsuse liikme pühaliku vandetõotuse rikkumiseni 16.juulil 1992. Põhjust, miks ta ei suutnud plaanitavat ellu viia, tuleb otsida selles, et tema kabineti liikmete hulgas leidus 1992. aasta suveni piisavalt neid, kes seda kõike varajaseks pidasid.

Kuigi Heinrich Mark andis ametitõotuse kaitsta põhiseaduslikku korda, suhtus ta ka sellesse hoolimatult ja vastutustundetult. Hoolimata Vabariigi Valitsuse eksiilis deklaratsioonidest 27. jaanuarist 1991 ja 28.augustist 1991, kus oli selgelt formuleeritud, et enne okupatsiooni lõppu ei ole võimalik volitusi Eestisse üle anda, andis Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark 12. septembril 1991 mõista, et kui nn uus põhiseadus Eestis rahvahääletusel vastu võetakse, siis Vabariigi Valitsus eksiilis aktsepteerib seda, lõpetab oma eksistentsi ja annab volitused üle. Samas puudus Eesti jätkuva okupeerituse tõttu Eestis põhiseaduslik riigivõim, kes oli üldse pädev algatama põhiseaduse muutmist.

Veel varem oli Heinrich Mark andnud Peaministrina Presidendi ülesandeis oma toetuse 3. märtsi 1991 (preventiiv)referendumile Eestis riiklikku staatust puudutavas küsimuses, kus osalised pariteetsetel alustel nii õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud kui ka okupantide-kolonisaatorite-kolonistidena okupeeriva riigi kodanikud!

Kui okupatsioonivõim oli okupeeriva riigi seaduste alusel korraldanud 20.-28. juunil 1992 nn.”Eesti Vabariigi uue põhiseaduse” vastuvõtmise, pani Peaminister Presidendi ülesandeis Heinrich Mark ja valdav enamus tema kabinetiliikmeist 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi suhtes 16. juulil 1992 toime riigireetmise.

Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis
DEKLARATSIOON TEGEVUSE LÕPETAMISE KOHTA
Eesti Vabariigi kodanikud on rahvahääletusel vastu võtnud uue põhiseaduse. Sellega on alanud Eesti Vabariigi taastamises uus periood, mil hakatakse taas rakendama põhiseaduslikku riigikorda. Eesti rahval on võimalik valida Riigikogu ja Vabariigi President.
Sellepärast on Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis otsustanud oma tegevuse lõpetada. Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
16. juulil 1992
Heinrich Mark
Peaminister Presidendi ülesandeis
Enno Penno
Peaministri asetäitja

Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992 a. koosoleku
PROTOKOLL
Vabariigi Valitsuse koosolek neljapäeval 16. juulil 1992. a., kell 17, Stockholmi Eesti Majas Eesti Komitee juhatuse toas. Koos: Heinrich Mark, Enno Penno, Arvo Horm, Aino Lepik von Wiren, Aksel Mark, Mihkel Mathiesen, Katrin Nyman Metcalf, Aleksander Terras ja Jaan Vilval.
1. Mälestatakse lahkunud valitsuse liiget Helmut Taltsu vaikse leina seisakuga.
2. Valitsus arutab oma tegevuse lõpetamist. Valitsuse enamus leiab, et kuna Eestis on rahva enamus vabas rahvahääletuses uue põhiseaduse vastu võtnud, peab Vabariigi Valitsus eksiilis alluma rahva tahtele ja lõpetama oma tegevuse. Valitsus otsustab vastu võtta deklaratsiooni tegevuse lõpetamise kohta.
Valitsus otsustab Eesti Vabariigi jäjepidevuse markeerimiseks lõpetada oma tegevuse, samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
Mihkel Mathiesen soovib protokolli märkida, et tema ei jaga valitsuse enamuse arvamust, vaid leiab, et Eesti ei ole mitte vaba maa ja et valitsuse volitusi saab edasi anda ainult vaba Eesti pinnal loodud valitsusele. Mihkel Mathiesen on valitsuse tegevuse lõpetamise vastu.
Heinrich Mark
Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Katrin Nyman Metcalf
Riigisekretär

Heinrich Mark ja tema valitsuse valdav enamus läksid seega ajalukku riigireetureina.

9 – Mathieseni moodustatud Otsa valitsus 15. septembrist 1992

Heinrich Marki ja tema poolt moodustatud Vabariigi Valitsuse enamuse riigireetmise tõttu 16. juulil 1992. astus 15. septembril 1992 Peaministrina Presidendi ülesandeisse vastavalt 1938. a Põhiseaduse vanima liikme liinis tema valitsuse Majandusminister Mihkel Mathiesen. Ta kuulus Teedeministrina Vabariigi Valitsuse eksiilis koosseisu juba Tõnis Kinti juhitavas kabinetis ja oli Heinrich Mark’i kabinetis ainus, kes ei murdnud Vabariigi Valitsuse liikme pühalikku tõotust ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale: „Asudes Vabariigi Valitsuse liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendan oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.”

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen vabastas ametist senise Riigisekretäri Katrin Nyman Metcalfi, nimetas Riigisekretäriks Ahti Männi ning nimetas 15. septembril 1992 Nõmmel ametisse Kalev Otsa poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Kalev Ots – Peaministri asetäitja ja Haridusminister
Viktor Imala – Kohtuminister ja Siseminister
Paul Muuli – Majandusminister ja Põllutööminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Teedeminister
Harri Henn – Sõjaminister ja Välisminister

Lähtudes, et
1. olen praegu vanim Eestis viibiv Vabariigi Valitsuse liige;
2. välismaal viibivad Peaminister Presidendi ülesandeis ja teised Vabariigi Valitsuse liikmed on takistatud oma ametikohuste ja ülesannete täitmises;
3. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Peaministri asetäitja on alla kirjutanud dokumendile, mille järgi nad Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastaselt lõpetavad Vabariigi Valitsuse tegevuse ja annavad volitused üle okupatsioonivõimu poolt ametisse seatud organitele;
astun Eesti Vabariigi Põhiseaduse §46 ja §52 alusel Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse.
Nõmmel, 15.septembril 1992
Mihkel Mathiesen

Mihkel Mathieseni otsus ei tulnud kergelt. Põhjus, miks Mihkel Mathiesen moodustas Vabariigi Valitsuse Eesti Kodanike Komiteede liikumisest välja kasvanud Eesti Kodanike Keskerakonna ja Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” Tartu osakonna inimestest, oli lihtne – eranditult kõik ülejäänud poliitilised rühmitused Eestis olid selleks ajaks muteerunud uuenenud E(N)SV poliitilise spektri osadeks.

15. septembri 1992 koosolekul otsustati enne Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamist anda Heinrich Markile veel viimane võimalus öelda lahti häbiväärsest 16. juuli deklaratsioonist, kuna aega oli selleks 5. oktoobrini. Heinrich Marki kabineti koosolekul 1992. aasta oktoobri algul, kus Mihkel Mathiesen, Kalev Ots ja Paul Muuli üritasid Marki viimast korda veenda, tõdeti tema kabineti enamiku poolt nukralt, et “me ei saa ju kogu maailma vastu minna…”. Heinrich Mark ja tema valitsus ei võtnud pakutavat päästerõngast vastu.

Järgnes Jäägrikriis – 1938.a Põhiseadusele tugineva eksiilvalitsusele lojaalsete vabatahtlike Jäägrite vastasseis Nõukogude armee taustaga ohvitseride mahitatud Kaitsejõudude peastaabiga keda toetas eksiilvalitsuse taaselustamisel volitusteta jäänud 1992.a Põhiseaduse alusel ametisse astunud Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse päästmine 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi jaoks institutsioonidena sai teoks paljuski tänu 16. juuli 1992 deklaratsiooni puudulikule sõnastusele, kus oli selgelt öeldud: „…Eesti Vabariigi järjepidevuse markeerimiseks toimub Vabariigi Valitsuse eksiilis tegevuse lõpetamine ja Peaministri Presidendi ülesandeis ametist lahkumine samaaegselt uue põhiseaduse järgi demokraatlikult valitud Riigikogu kokkutulekuga ja Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.”
Seega polnud muud tarvis kui „õhku rippuma” jäänud volitused üles korjata ja see oli ka põhipõhjus, miks Vabariigi Valitsuse moodustamise avalikustamine toimus 5. oktoobril 1992 kell 10 hommikul. Faktiliselt küll ajavahemikus kella kümnest üheteistkümneni, sest dokumendid oli vaja üheaegselt viia Riigikogule, Eesti TV-le, Eesti Raadiole ja kõikidele päeva- ning nädalalehtedele. Riigikogu astus esmakordselt kokku kell 11.

Avalikustatud teadaandes olid ka fikseeritud Nõmme valitsuse eesmärk: mitte pürgida reaalsele võimule ja hoida 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi juriidilist järjepidevust okupatsiooni lõpuni, et anda järeltulevatele põlvedele järgmise ajaloolise šansi tekkimisel maailma poliitilise tasakaalu uues olukorras võimalus taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ka faktiliselt.

Vabariigi Valitsuse koosseisus toimusid järgmised muudatused:

15. aprillil 1993.a.vabastas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen ametist senise Sõja- ja Välisministri Harri Hennu viimase palvel ning nimetas ametisse

Edgar Salin – Välisminister
Johannes Mikkola – Sõjaminister

Vastavalt Valitsemise korraldamise seadusele astus ametivannete andmise järel Edgar Salin ametisse 19. aprillil 1993 ja Johannes Mikkola 23. aprillil 1993.

17. augustil 1997 surnud Paul Muuli ja 21. mail 1998 surnud Viktor Imala asemele nimetas Peaminister Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen 12. detsembril 1998 ametisse

Jaan Audru – Kohtuminister ja Siseminister

ning pani Põllutööministri kohused Johannes Mikkola ja Majandusministri kohused Edgar Salini peale. Jaan Audru andis ametivande samal päeval.

Ajaloolisi paralleele tõmmates võib Mihkel Mathieseni valitsust teatud mõttes võrrelda August Rei valitsusega: talle oli omane eksisteerimine analoogses aktiivsete juriidiliste vaidluste keskkonnas õigusliku järjepidevuse üle ja tema valitsuse tegevus oli samamoodi peaaegu peatatud.

Sama põhimõte kehtib ka vastuvõetud dokumentide osas. Kui August Rei oma dekreediga 1. aprillist 1957 säilitas õigusjärgse Eesti Vabariigi kodanikkonna, siis Mihkel Mathieseni valitsus läks ajalukku lisaks Eesti Vabariigi riiklike institutsioonide päästmisega keeruselises olukorras ka eelmiste Vabariigi Valitsuste eksiilis koosseisude poolt tegematajätmiste fikseerimisega. Oma dokumentides 22. novembrist 1992 ja 6. detsembrist 1992 teadvustas Vabariigi Valitsus neist esimeses eesti rahvale, et ta ei tunnista Toompea valitsuse poolt antavat Eesti Vabariigi kodakondsust 1918. a loodud Eesti Vabariigi kodakondsusena; ja teises fikseeris konkreetsed tingimused, millal Venemaa sõjalise okupatsiooni Eestis võib lugeda lõppenuks.
Vabariigi Valitsus otsustas, et dokumendi vastuvõtmine, kus on fikseeritud tingimused, millal Venemaa okupatsiooni võib lõppenuks lugeda, võetakse vastu alles siis, kui Venemaa sõjaline okupatsioon hakkab Eestis lõppema, millest aga kogu Mihkel Mathieseni valitsuse eksisteerimise aja vältel pisimatki märki ei ilmnenud.

10 – Otsa moodustatud Männi valitsus 7. detsembrist 2003

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Mihkel Mathiesen suri Stockholmis 28. novembril 2003. Vastavalt 1938. a Põhiseadusele astus samal päeval Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Peaministri asetäitja Kalev Ots.

Vabariigi Peaminister Presidendi ülesandeis Kalev Ots vabastas ametist senise Riigisekretäri Ahti Männi ja nimetas Riigisekretäriks Erki Kango ning nimetas
7. detsembril 2003 Nõmmel ametisse Ahti Männi poolt juhitava valitsuse, millega ühtlasi lahkus ametist Vabariigi Valitsuse eelmine koosseis. Moodustatud valitsusse kuulusid:

Ahti Mänd – Peaministri asetäitja ja Kohtuminister
Hando Kruuv – Sotsiaalminister ja Siseminister
Edgar Salin – Põllutööminister, Haridusminister ja Välisminister
Jaan Audru – Teedeminister, Majandusminister ja Sõjaminister

Nädal aega hiljem, 14.detsembril 2003 täiendas Kalev Ots Vabariigi Valitsust. Ta nimetas ametisse:

Toomas Mathiesen – Riigisekretäri alaline kohusetäitja

vabastas Edgar Salini Välisministri kohustest ja Jaan Audru Majandusministri kohustest ning nimetas ametisse:

Mait Mihkel Mathiesen – Välisminister ja Majandusminister

Kui Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Mihkel Mathieseni ajal oli Vabariigi Valitsuse tegevus peaaegu peatunud, siis Vabariigi Peaministri Presidendi ülesandeis Kalev Otsa ajal on Vabariigi Valitsuse tegevus täielikult peatunud.

Lisa
Vabariigi Presidendi asetäitmise küsimus
Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi moodustab riiklikus aparaadis keskse kuju Vabariigi President, milline ametikoht ei tohi kunagi olla täitmata. Ta ei tohi seda olla ka juhul, kui riigi maa-ala on sõjaliselt okupeeritud teiste riikide poolt, sest rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud reeglite kohaselt sõjalise okupatsiooni tõttu riik ei lakka juriidiliselt olemast, kuigi riigivõimu avaldused, tingituna okupatsiooni ulatusest, on piiratud või isegi peatatud. Samuti ei tühista sõjaline okupatsioon Põhiseadust ega muid seadusi, vaid nende kehtejõud võib olla okupatsiooni aja kestel ainult katkestatud. Põhiseaduse eeskirjade järgi kujundatud riiklike institutsioonide kaudu kestab edasi riiklik kontinuiteet, mille alusel, vastavalt oludele ja neist tingitud võimalustele, toimub võitlus tegeliku riikliku iseseisvuse taastamise eest. See võitlus on olevatele riigiorganitele kohustuslik, millest tingituna ka juhul, kui mõned riigivõimu kandjad okupatsiooni aja kestel kaotavad füüsilise võimaluse oma riiklikke ülesandeid täita, vastavad ametikohad tuleb täita uute isikutega Põhiseaduses ettenähtud korras.
Põhiseaduse §1 järgi sõltumatu Eesti Vabariigi “riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas”, kes teostab riigivõimu Vabariigi Presidendi valimisega. Riigivolikogu valimisega, kohalikkude omavalitsuste esinduskogude valimisega ja rahvahääletusega (§35). Kui sõjalise okupatsiooni tõttu rahvas on vägivaldselt kõrvaldatud riigivõimu teostamisest, ei lakka ta sellega olemast riigivõimu kõrgeim kandja.
Kuna aga rahvas sel juhul ei saa täita omi riiklikke õigusi ja ülesandeid, tuleb asuda seisukohal, et kõik tähtajad, mille möödudes rahvas perioodiliselt peab avaldama oma tahet, peatuvad okupatsiooni kestel ning senikaua, kui rahval pole uuesti avanenud võimalust oma tahte avaldamiseks, kestavad edasi nende organite volitused, kes enne okupatsiooni olid rahva poolt seatud ametisse Põhiseaduse korras. Need riigiorganid on kohustatud jätkama oma ülesannete täitmist, nii palju kui see antud oludes osutub võimalikuks, suunates kõik oma püüded Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise taotlemisele, Riigivõimu kandjate funktsionääride füüsilise väljalangemise korral nemad tuleb Põhiseaduse eeskirjade kohaselt asendada uute isikutega.
Kuni Põhiseaduse korras uue Vabariigi Presidendi valimiseni kestavad edasi ka 17.juunil 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi volitused. Põhiseaduse §46 määrab kindlaks korra Vabariigi Presidendi asendamise kohta, kui President ei ole füüsiliselt võimeline omi ametikohuseid täitma. Loomulikult võivad okupatsiooni kestel kohaldamisele tulla vaid need eeskirjad, mis käsitavad Presidendi asendamist ilma rahva poolt valimisi toimetamata Ps.§§35, 40 ja 46 alusel, kuna okupatsiooni kestel vabalt ja sõltumatult toimuvad valimised ei ole mõeldavad.
Vabariigi Presidendi asendamine toimub Ps.§46 alusel kahel viisil:
1)asendamisega Peaministri poolt ja
2) Vabariigi Presidendi asetäitja valimisega erilise Valimiskogu poolt sõja ajal.
Ps.§46 esimese lõike alusel täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui President ei saa neid täita, Peaminister, kes on määratud ametisse Vabariigi Presidendi poolt Ps.§50 alusel. Kuna Presidendi ametikoht kunagi ei saa olla vaba, siis asub Peaminister Vabariigi Presidendi ametikohustesse ex officio kohe, kui ilmnevad takistused Vabariigi Presidendi ülesannete täitmises, vormistades seda Vabariigi Presidendi asetäitmise seaduse eeskirjade kohaselt, ja jääb nendesse ülesannetesse senikauaks, kui takistused on möödunud või kui astub ametisse uuesti valitud Vabariigi President või Vabariigi Presidendi Asetäitja (§46 esimene, teine, kolmas ja viies lõige). Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid täisesinduse põhimõttel, s.o. ta ei täida sel juhul Peaministri ülesandeid, vaid need lähevad üle Peaministri Asetäitjale, kes nimetatud Presidendi poolt Ps.§52 korras. Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis täidab kõiki Vabariigi Presidendi ülesandeid, välja arvatud §46 eelviimases lõikes ettenähtud erand. Nii määrab Presidendi asendamise korra Ps.§46.
Kui Põhiseadus oleks Vabariigi Presidendi asendamise küsimuses piirdunud vaid sellega, mis öeldud §46-ndas, siis ei oleks Presidendi ametikoha pidev täitmine olnud kindlustatud, kuna kergesti võib tekkida olukord, kus enne põhiseaduslikus korras uue Vabariigi Presidendi või Vabariigi Presidendi Asetäitja valimist ka Peaminister võib osutuda teguvõimetuks. Seepärast tuleb Põhiseadusest otsida eeskirju selle kohta, kes peavad põhiseadusepäraselt täitma Peaministri ülesandeid juhul, kui pole toimunud uue isiku nimetamine sellesse, s.o. Peaministri ametisse. Neid eeskirju tuleb vastavate eeskirjade loogilise seadustehnilise asetamise tõttu otsida Vabariigi Valitsust ja Peaministrit käsitavas Põhiseaduse osas.
Põhiseaduse §52 teise lõike järgi “nimetab Vabariigi President ministrite hulgast Peaministrile asetäitja. Kui Peaminister ega ka tema asetäitja ei saa täita Peaministri ülesandeid, siis täidab neid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.” Nende ametiisikute õigused ja ülesanded Peaministri ülesannete täitmisel ei ole Põhiseadusega piiratud miskisuguseski suhtes, järelikult täidavad nad kõiki neid ülesandeid, mis Peaministri kohta Põhiseaduses ette nähtud, kaasa arvatud Presidendi ülesannete täitmine §46 korras, silmas pidades seatud järjekorda.
Neil põhjustel kujuneb Presidendi ja Peaministri ülesannete täitmisel järgmine järjekord:
Kui Vabariigi President on takistatud oma ametikohuseid täitmast, siis astub tema ülesannetesse Peaminister.
Kui aga see viimane ei saa täita oma ülesandeid, siis astub Presidendi ülesandeisse Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Kui ka Peaministri Asetäitja ei saa täita peaministri ülesandeid, siis asub Presidendi ülesandeisse Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Vabariigi Presidendi ülesandeid täitev Peaminister, Peaministri Asetäitja või Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige kirjutab alla Valitsemise Korraldamise seaduse §14-nda eeskirja kohaselt: “Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes.”
Aja kestel, mil Peaminister täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, täidab Peaministri ülesandeid Ps.§52 korras nimetatud Peaministri Asetäitja.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Peaministri Asetäitja, täidab Peaministri ülesandeid Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige.
Aja kestel, mil Vabariigi Presidendi ülesandeid täidab Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, täidab Peaministri ülesandeid järgmine Vabariigi Valitsuse liige vanuse järjekorras jne.jne.
Loomulikult on aga Vabariigi Presidendi ülesandeid täitval Peaministril, Peaministri Asetäitjal või Vabariigi Valitsuse kõige vanemal liikmel õigus nimetada ametisse Ps.§50-nda alusel Vabariigi Valitsus uues koosseisus, mis sel juhul koosneb mitte Peaministrist ja ministritest, vaid Peaministri Asetäitjast ja ministreist, kuna ühteaegu ei saa olla kahte funktsionääri ühe ja sellesama ametinimetusega “Peaminister”. Endastmõistetavalt oleneb Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamine uues koosseisus poliitilisest olustikust ja poliitilisist kaalutlusist.
Põhiseaduse mõiste järgi seesugune muudatuste toimimine Vabariigi Presidendi ametikoha täitmisel eeldab, et neil juhtudel tuleb astuda vastavad sammud uue Vabariigi Presidendi valimiseks, või kui see ei ole teostatav, Vabariigi Presidendi Asetäitja valimiseks. Kuni vastavate valimiste teostamiseni täidetakse Vabariigi Presidendi ülesandeid eespool tähendatud korras.
Stockholm, 8.jaanuar 1945
(O.Pukk)
Riigivolikogu Esimees
(T.Grünthal)
Riigikohtu Esimehe k.t.
(J.Klesment)
Kohtuminister
Leian, et eespool avaldatud seisukohad on Põhiseaduse järgsed ja ainuõiged.
(A.Rei)
Vabariigi Valitsuse vanim liige

Vabariigi Presidendi Käskkiri
antud eriõigusel
9. jaanuaril 1945
PeaministerVabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots suri 9. jaanuaril 1945 kell 17.
Põhiseaduse §§46 ja 52 jõul peaks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmisele asuma Peaministri asetäitja Otto Tief. Oktoobrikuul 1944 Eestist Vabariigi Valitsuse esindajalt saadud ametliku teate järgi on aga Peaministri Asetäitja Tief sovjeti võimude poolt vangistatud. Nagu on konstateerinud Kohtuminister J.Klesment, Riigivolikogu Esimees O.Pukk ja Riigikohtu Esimehe k.t.T.Grünthal arvamisavalduses 8. jaanuarist 1945, langeb Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise kohustus niisugustel asjaoludel Vabariigi Valitsuse kõige vanemale liikmele, kelleks käesoleval juhul olen mina. Kuna Põhiseadus on absoluutselt kohustavaks juhiseks igale eesti kodanikule ja selle eeskiri käesoleval juhul on nii vaieldamatult selge, et ühelgi seadusetõlgendamise reegleid ja loogikat austaval inimesel ei saa selle kohta tekkida kahtlusi ega kaksipidi arvamist, siis ei saa mina keelduda seda kohustust täitmast, mis Põhiseaduse järgi on minu peale langenud. Selle kohuse täitmisest kõrvalepõiklemise eesti rahvas mõistaks seda valjemini hukka, kuna tema praegusel silmapilgul ainult saab oma lootused panna maailmapoliitilistele teguritele, kellest peamiselt oleneb riikliku iseseisvuse taastamise võimalus, millepärast raskuspunkt põhiseadusliku eesti riigivõimu tegevuses praeguses olustikus peab kanduma eesti rahva õiguste ja huvide kaitsmisele väljaspool Eestit. Põhiseadusliku riigi-võimu tähtsamaks ülesandeks võitluses eesti iseseisvuse taastamise eest on nüüd kontakti otsimine maailmapoliitiliste teguritega, selleks et neid nii palju kui võimalik mõjutada eesti iseseisvuse taastamise püüetele soodsas suunas. Neil asjaoludel oleks eesti iseseisvuse võitluse huvides hädatarvilik, et isegi juhul kui Peaministri Asetäitja O.Tief ei oleks sovjetivõimude poolt vangistatud, tolle aja kestel, mil tema viibib sovjetivõimu poolt okupeeritud Eestis, Vabariigi Presidendi ülesandeid väljaspool okupeeritud Eestit täidaks ajutise asendamise korras, Põhiseaduse §46 alusel välismaal asuv Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige, kuna Eesti maa-ala on sovjetiokupatsiooniga ära lõigatud pea igasuguse ühenduse pidamisest välismaailmaga, kõnelemata korrapärase ühenduse pidamisest, ja kuna on koguni küsitav, kas O Tiefil osutuks võimalikuks teha välismaale teatavaks, et tema kui Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes ja Vabariigi Valitsus Eestis veel põranda all edasi teotsevad. Keeldudes Vabariigi Presidendi ülesandeid täitmast Vabariigi Valitsuse kõige vanem liige mitte üksnes teeniks ära õigustatud hukkamõistmise eesti rahva poolt, vaid osutuks ka süüdlaseks võimu teostamata jätmise kuriteos. Endastmõistetavalt lõpeks Vabariigi Presidendi ülesannete täitmine Vabariigi Valitsuse kõige vanema liikme poolt niipea kui Vabariigi Presidendil K.Pätsil või Peaministril.

Loe: https://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=15731

Verised majad – film omandireformist

Tõsielusündmustele tuginev dokumentaalfilm Eesti omandireformist
Režissöör Toomas Lepp

Taasiseseisvunud Eestis läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. Samas on omandireform igat Eestis elavat inimest puudutanud valdkond, mille puhul on võimulolijad sageli üritanud hoiduda tõe rääkimisest ja faktide laiemale avalikkusele avaldamisest. Omandireformiga kaasnenud ebaõiglusest, inimlikest kannatustest ja paiguti isegi kuritegelikkusest on üldiselt vaikinud peavoolumeedia ja ka valitsusringkonnad.

Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

Just see ülekohus on tänaseni heastamata! Riik ei ole senini seda püüdnudki teha ega ilmutanud mingitki initsiatiivi inimestele tekitatud kahju heastamiseks.

Filmi tellis Tallinna Linnakantselei

Toomas Lepp
Estonian Filmmakers´Union
Independent producer
toomas@lepp.ee

Selgituseks;

17.septembril 1997.aastal esines Riigikogus majandusminister Jaak Leimann. Tsitaat tema kõnest: „Tõepoolest peame tunnistama, et ligi ükssada tuhat on neid inimesi, kes ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset nii nagu teised.“


Vaata filmi: https://reforms.ee/karm-film/

Eesti riigikaitse – raske, kuid mitte lootusetu

Jüri Toomepuu, Kultuur ja Elu

Kes elab lootusest, sureb nälga

Nii väitis Benjamin Franklin, üks kuulsamatest Ameerika riigi loojatest. Võime loota, aga samas peame endid valmistama võitluseks oma põlisvaenlase vastu.
Kõige parem garant niihästi sise- kui ka välisvaenlase rünnaku vältimiseks või tõrjumiseks on totaalkaitse efektiivne rakendamine. Kui kõik Eesti tegevväelased ja kaitseliitlased on valmis jätkama võitlust kogu Eesti ulatuses, niihästi vaenurindel kui ka selle taga, kui nad on varustatud efektiivsete õhu- ja tankitõrje relvadega, ja kui ka vaenlane Eesti kaitsjate valmidust tajub, siis võib see olla piisav rünnaku vältimiseks.

Eestlased on andekas rahvas, seda tõendavad kasvõi testid, mida korraldab Programme for International Student Assessment. Viieteistaastased Eesti noored on järjekindlalt maailma parimate tulemuste saavutajad.

Eestlased on tublid ja vaprad lahingutandril. Seda tõestasid meie Vabadussõjalased, kes tõid meile võidu ülekaaluka vaenlase vastu, andsid meile võimaluse luua Eesti Vabariik. Seda tõestasid 70 000 Eesti parimat poega, kes ennastsalgavalt võitlesid oma kodumaa eest tohutu suurte Stalini röövlivägede vastu.

Meie andekas, tubli ja julge rahvas peab järjekindlalt kinnitama oma kõikumatut usku ja vankumatut tahet kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Selleks peame looma hästi organiseeritud kaitsejõud, mis on varustatud kõigi meile saadaval olevate kaitsevahenditega, kaasaarvatud tänapäeva „kuue laskjad” ja lingud. Samas peame kõik, kelle südames põleb eestluse tuli, ühinema võitluseks meie sisevaenlaste vastu rahvuspoliitilisel tandril.

Valmidus selliseks järeleandmatuks, kangelaslikuks võitluseks tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

…..

Loe lisaks: http://kultuur.elu.ee/ke535_Toomepuu.htm

Sünni- ja surma- ja taassünnitunnistustest

Ivar Raig, ilmunud Postimehes 22.08.2019

Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva. Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamatenõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal[i]. Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud. Selle lepingu sõlmimise huvides vabastati mais 1939 ametist Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov ning tema asemele määrati Vjatšeslav Molotov, keda Stalin pidas sobilikumaks sakslastega kokkuleppele jõudmisel. Sobingu sala- ja lisaprotokollide kohaselt jagasid Stalin ja Hitler omavahel Euroopas territooriume ehk huvipiirkondasid. Saksamaa pidi saama endale peale Tšehhoslovakkia okupeerimist veel suurema osa Poolast ning Nõukogude Liit kolm Balti riiki, Ida-Poola, Soome ja Bessaraabia. Hitler asus Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmiti nn baaside leping, 1940. aasta juunis tungisid punaväed ka Eestisse ning likvideeriti vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. MRP salaprotokolle võib pidada Eesti tollaseks surmatunnistuseks.

Salaprotokollide olemasolu mainiti esimest korda Nürnbergi protsessil 1946. aastal, peale seda, kui need protokollid olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati Prantsusmaal ja USA-s.

Kuid Nõukogude Liit tunnistas salaprotokollide olemasolu ja andis nendele poliitilise ja õigusliku hinnangu alles 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Kas seda Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongressi dokumenti saab pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks? Kui vaid osaliselt, siis millised olid teised tähtsamad teod ja õigusaktid Eesti iseseisvuse taastamisel? Kes on Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid ning millist rolli etendasid Rahvarindega seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste vormistamisel? Nendele küsimustele püüan alljärgnevalt vastata.

Teatavasti võttis Stalini-Hitleri sobingu avalikustamine ja tühiseks tunnistamine mõlema osapoole poolt rohkem kui 53 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikes teistes Lääne-Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest ja ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikide ja rahvaste suhtes.

Kuid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lastud vajuda unustuste hõlma. Selle eest hoolitsesid eeskätt Balti riikide pagulased, kes USA Kongressi ja Senati saadikute kaudu palusid USA presidenti tõstatada Balti riikide okupeerimise ja seal inimõiguste rikkumiste küsimused ÜRO-s. Selle kohta on ilmunud Arne Kalmi raamat „Balti Musketärid USA Kongressis“[ii] ja Sirje Ainso raamat „The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations“[iii].

Nendest raamatutest selgub, et Balti pagulased toetusid oma nõudmistes kõigepealt

ÜRO täiskogu 1960. a detsembri resolutsioonile 1514 (XV), millega anti võimalus enesemääramisõigust rakendada koloniaalriikides. ÜRO-s loodud dekoloniseerimiskomitee (Special Committee on Decolonization) töö tulemusena hakkas ÜRO liikmeskond jõudsalt kasvama. Uute riikide tekkimist ja koloniaalriikide likvideerimist pidas Balti riikide vabastamise eeskujuks esimesena leedu pagulane USA-s Leonardas Valiukas. Ta informeeris ÜRO tegevusest baltlaste rahvuslikke organisatsioone USA-s ning alustas kampaaniat uute resolutsioonide esitamiseks USA Kongressile, et Kongress nõuaks USA valitsuselt, et see tooks Balti riikide vabastamise küsimuse ÜRO päevakorda.

L. Valiukase esimeseks partneriks eesti pagulaste hulgas sai Arne Kalm. Nende koostöö tulemusena esitasid kolm senaatorit ja kolm Esindajatekoja liiget 1962. aastal resolutsiooni Balti riikide okupatsioonist vabastamiseks ning otsustati moodustada Balti riikide vabastamise organisatsioon „Americans for Congressional Action to Free the Baltic States“ (ACA). Järgmisel aastal loodi organisatsioonile mitmeid osakondi nii USA ida- kui ka läänerannikul. Osakondade tegevuse laienedes hakkas resolutsiooniprojektide arv USA parlamendi mõlemas kojas kasvama, ulatudes 1964. a veebruaris juba sajani. Nende vastu oli kuni 1965. aastani USA Välisministeerium, kuid diplomaatiliselt sobiva sõnastuse leidmise järel võeti Balti riikide vabastamist toetav Resolutsioon 416 USA Kongressis ja Senatis üksmeelselt vastu demokraadist USA presidendi Lyndon Johnsoni valitsuse ajal.

1965. aasta 13. novembril toimus New Yorgis Madison Square Garden`is võimas 15 tuhande osavõtjaga meeleavaldus Balti riikide vabastamise toetuseks, mis lõppes baltlaste üleskutsega ÜRO-le aidata kaasa Balti riikides okupatsiooni lõpetamisele. Järgmise aasta veebruaris moodustati juba alaliselt enam kui 30 aastat tegutsenud organisatsioon BATUN, (Baltic Appeal to the United Nations), mis jätkas regulaarselt Balti küsimuste tõstatamist erinevates ÜRO- ga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides ja suurriikide välisministeeriumides.

Samal ajal hakkas Euroopas ja mujal maailmas toetus Balti riikide vabastamiseks vaibuma. Näiteks Suurbritannia konfiskeeris 1969. a Baltimaade kulla, mis oli hoiul Londoni pankades. Austraalia ja Uus-Meremaa valitsused tühistasid 1974. aastal okupatsiooni mittetunnustamise poliitika.

Läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal, keda baltlased tõhusalt toetasid ka valimistel. Paljuski tänu baltlaste tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased Nõukogude Liidus asetleidvate inimõiguste rikkumiste esiletoomist ja majanduslikku survestamist, mis lõpuks aitas ette valmistada seda riiki rahumeelseks lagunemiseks.

Eesti pagulaste kaudu jõudsid MRP salaprotokollide autentsed koopiad ka Eestisse ning lõpuks ka Moskvasse Rahvasaadikute Kongressi liikmete lauale.

Eestis algatas MRP avalikustamise 15. augustil 1987. aastal loodud MRP avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille eesotsas olid Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Jan Kõrb. Nende eestvõttel kogunes 23. augustil Hirvepargi miitingule umbes 3000 inimest nõudma MRP avalikustamist ja stalinismiohvrite monumendi rajamist. Sama aasta 1. septembril ilmus MRP-AEG Infobülletääni esimene number. Teises numbris 19. septembril avaldati MRP salajased lisaprotokollid. MRP-AEG tegevus päädis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamisega 1988. aasta 20. augustil.[iv]

13. aprillil 1988. aastal tegi ETV telesaate ajal Edgar Savisaar ettepaneku moodustada Mihhail Gorbatšovi uuenduskursi toetuseks Rahvarinne (RR), mille üheks peamiseks tegevussuunaks oli Isemajandava Eesti (IME) programmi väljatöötamine ja elluviimine. Juba 18. aprillil toimus I IME Probleemnõukogu avalik foorum. 1.-2. oktoobrini toimus Tallinna linnahallis Rahvarinde asutamiskongress, mis võttis vastu RR harta, üldprogrammi ja 29 resolutsiooni, sealhulgas manifesti „Kõigile eestimaalastele ja Eesti sõpradele“, mis oli inspireeritud 1918. aastal Eesti Vabariigi sündi kuulutanud dokumendist „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“.

Rahvarinde saadikute survel võttis Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988. a vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mida tuleb pidada Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise protsesside üheks oluliseks sünnitunnistuseks. Selle deklaratsiooniga sätestati: „Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võima oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.“[v]Tollases NSV Liidus oli see esimene ja kaua aega ainus niivõrd julgelt ja selgesõnaliselt kommunistliku impeeriumi terviklikkuse ja jagamatuse vastu suunatud otsus. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 18. mail 1989 veel vastu otsused „Eesti NSV üleminekust isemajandamisele“ ja „Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti“. Viimases mõisteti hukka see kuritegelik sobing ja taotleti Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist ajaloolis-juriidilise ja poliitilise hinnangu andmiseks paktile. [vi]

26. märtsil 1989 valiti Eestist esimestel suhteliselt demokraatlikel valimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi 48 esindajat, kelledest ligemale pooled olid aktiivsed Eestimaa Rahvarinde liikmed või selle toetajad. Eesti delegatsiooni tuumik võttis Moskvasse kaasa kolm põhilist ideed: regionaalne isemajandamine, liiduvabariigi suveräänsus ja MPR salaprotokollide tühistamine.

Eestimaa Rahvarinde initsiatiivil korraldati Tallinnas 13.-14. mail Balti Assamblee, kus Eesti, Läti ja Leedu rahvaliikumised sõlmisid ühiste eesmärkide ja koostöökavade kokkuleppe, mille keskseks teemaks sai Rahvasaadikute Kongressis komisjoni loomine, et anda MRP salaprotokollidele poliitiline ja õiguslik hinnang. Selle kava kohaselt esitasid 18 Eesti rahvasaadikut maikuu lõpus kongressile vastava otsuseprojekti.

Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressi 2. juuni 1989 istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa ning ajaloo maha vaikijatele ja stalinistidele astusid julgelt vastu ka tuntud vene ajaloolased. Näiteks rahvasaadik Roi Medvedev ütles kongressi puldist otse, et „Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Nõukogude Liiduga ei olnud nende rahvaste täielikult vaba tahteavaldus. See oli vaieldamatult aktsioon, mil käis imperialistlik sõda ja mil mitte ainult Nõukogude Liidul, vaid ka Saksamaal, Jaapanil, Inglismaal ega Prantsusmaal polnud enam mingit austust väikeriikide ja -rahvaste vastu, vaid nad lahendasid omi probleeme, arvestamata Belgia, Hollandi, Soome jt riikide neutraliteediga. Seepärast tulebki luua komisjon ning me peame andma neile lepingutele õige hinnangu“[vii]. Kuid see idee ei meeldinud kongressi juhtidele.

Tänu akadeemik Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele kongressi presiidiumis Mihhail Gorbatšoviga õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon lõpuks moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas M. Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus komisjoni üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.

Kuid kuna komisjoni esimehelt ei tulnud kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks, kutsus E. Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks 1989 Eesti esindusse Moskvas. Sellel koosolekul osalesid veel teine aseesimees ajaloodoktor J. Afanasjev, kirjanik T. Ajtmatov, akadeemik G. Arbatov, sotsiaalteadlased M. Vulfson, I. Gräzin, I. Drutse, M. Lauristin jt. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsuse projekt. Eksperdina koosolekul osalenud Heiki Lindpere arvates mõistsid koosolekul olijad väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid G. Arbatov teatas otsekoheselt, et tema ei kavatse selles koletuslikus idees osaleda ning on nõus vaid ajaloo valgeid laike selgitama ilma õiguslike järelmiteta. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: „Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina“[viii].

Kõigi kolme eestlaste peamise idee elluviimist väikese grupi saadikutega hiigelsuures rahvasaadikute kongressis võib võrrelda võimatu missiooniga. Kuid läbi ulatusliku koostöö teiste liiduvabariikide saadikutegruppidega ning NSVL juhtkonna ning avalikkuse osavale survestamisele hakkas toetus nendele ideedele järk-järgult kasvama.

Peamiseks suuremaks grupiks, kus neid kolme ideed tutvustati, kujunes regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp. See grupp sai esimest korda kokku 7. juunil 1989 hotellis „Moskva“. Saadikurühma tegevuse eesmärgiks seati demokraatia, avalikustamise, turu- ja isemajandamise arendamine, rahvaste enesemääramisõiguse toetamine, demokraatliku valimiskorra kehtestamine, NLKP mõjujõu vähendamine riigi juhtimises, sealhulgas NSVL põhiseaduse paragrahv 6 tühistamine (NLKP juhtivast rollist riigis).

Saadikurühma esimesel konverentsil 29.-30. juulil 1989 etendas tähtsat rolli akadeemik Viktor Palm, kes tegi ettepaneku valida grupile Eestimaa Rahvarinde eeskujul mitu sama taseme kaasesimeest. See ettepanek võeti konverentsil üksmeelselt vastu ning saadikugruppi valiti juhtima kolmeteistkümnest kandidaadist viis enim hääli saanud kaasesimeest – Boris Jeltsin, ajaloodoktor Juri Afanasjev, majandusdoktor Gavriil Popov, akadeemik keemik Viktor Palm ja akadeemik tuumafüüsik Andrei Sahharov. Lisaks valiti konverentsil ka saadikugrupi tegevuse 25-liikmeline koordineerimiskomitee, kuhu kuulusid erinevate regioonide esindajad, sealhulgas Anatoli Sobtšak. Oma sattumisest Kongressi demokraatliku opositsiooni ladvikusse ainsa mittemoskvalasena kirjutab Viktor Palm värvikalt oma meenutusartiklis[ix].

Eesti ideed üleminekuks isemajandamisele tutvustas kongressile 31. mail 1989 Indrek Toome. Regionaalse isemajandamise idee leidis laialdast poolehoidu liiduvabariikide saadikute hulgas, kuid vastuseisu paljude keskvõimu esindajate poolt. Kongressi päevakorda teemat ei võetudki, kuid saadeti arutamiseks NSVL Ülemnõukogusse, kus seadus „Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta“ läks Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogus läbi 23 enamushäälega ning Liidunõukogus vaid kõige väiksema võimaliku ühe enamushäälega[x].

Regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp toetas nii regioonide isemajandamise ideed kui ka liiduvabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Rahvasaadik A. Murašev esitas demokraatide saadikugrupi nimel menetlusse isegi seaduseelnõu, millega keskvalitsus pidanuks hakkama tunnustama vabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Mõistagi ei läinud see eelnõu läbi, kuid kogus siiski üle 550 hääle.

Vene demokraatide grupi ideoloogiline juht A. Sahharov nõudis korduvalt NSVL-i Põhiseaduse paragrahvi number 6 tühistamise küsimuse lülitamist Kongressi päevakorda. Ta ütles, et ettepaneku toetuseks on ette näidata 60 000 inimese allkirjad ja 5000 telegrammi. Kuid selle peale süüdistas M. Gorbatšov akadeemikut avaliku arvamusega manipuleerimises ning hääletamisele pandud ettepanek kommunistliku partei võimumonopoli likvideerimiseks kukkus läbi, kuigi vaid häältega 839 poolt ja 1138 vastu. See hääletus näitas, et teatud küsimustes oli opositsioonilisel saadikugrupil väga suur, isegi enam kui kolmandiku kongressi toetus.

See teadmine julgustas Balti saadikuid kongressis aktiivselt tutvustama ja selgitama ka MRP salaprotokollidega seonduvaid küsimusi. 1989. aasta juulikuus toimus veel mitu MRP komisjoni istungit, sealhulgas NLKP Keskkomitees, kuid tulemusteni ei soovinud enamik komisjoni liikmeid siiski jõuda. Augusti alguses püsis siiski veel lootus, et komisjon avaldab oma seisukohad enne 23. augustit, kuid MRP hukkamõistmise asemel hakkasid üleliidulises ajakirjanduses ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga „Balti tee“.

Kohtumisel augusti alguses grupi Eesti rahvasaadikutega Kremlis palus M. Gorbatšov tungivalt, et Eesti saadikud mõjutaksid Balti keti korraldajaid MRP sõlmimise 50. aastapäevale kavandatud demonstratsiooni ära jätma. Kuid Igor Gräzin vastas M. Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid Rahvasaadikute Kongressi või NSV Liidu Ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi ajaloolist tõde ja õiglust kuulutada. Kolme riigi rahvarinnete poolt korraldatud inimketist kujunes 23. augustil 1989. a üks kõigi aegade suurim (osavõtjate arv oli ligemale 2 miljonit inimest) ja meeldejäävaim rahumeelne meeleavaldus õigluse ja iseseisvuse toetuseks mitte ainult Balti mere regioonis, vaid kogu Euroopas. „Balti tee“ inimketi eeskuju on kasutanud ka mitmed teised rahvad oma iseseisvusliikumistes.

MRP sõlmimise 50. aastapäeva kõnes Balti ketist osavõtjatele Eesti-Läti piiril ütles E. Savisaar tolle aja kohta väga julgelt: „Mitte kellelgi, mitte ühelgi riigil ega rahval pole õigust heita meile ette meie keeleseadust, meie valimistsensusi, ükskõik mida, sest see kõik on olnud anastatud rahva enesekaitse. Mis tahes vaba ja demokraatliku riigi poolt meie aadressil tehtud süüdistus või etteheide on amoraalne, sest meie pole juba aastakümneid olnud vabad ja iseseisvad. […] Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänasel päeval ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denonsseerimine. […] Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikka kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuritöö vilju. […] Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingule, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu […] ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija.“ Lõpetuseks avaldas Savisaar neli kuud hiljem tõeks osutunud veendumuse, et ükskord peab ka Moskva MRP-ga seotud küsimustele paratamatult vastama, sest „vastust nõuab kogu rahvas“[xi].

Balti kett leidis ulatuslikku kajastamist rahvusvahelises meedias. Avalikkuse surve Kremlile ja Ravasaadikute Kongressile suurenes. Kuid Moskva püüdis ikka veel jätkata vana jäika poliitikat. NLKP Keskkomitee võttis 26. augustil 1989 vastu avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides“, milles tituleeriti „Balti tee“ separatistide-natsionalistide kavatsuseks meelestada nende rahvaid Nõukogude Liidust eraldumisele, ähvardati Balti riikide juhte ja hoiatati katastroofiliste tagajärgedega, kui see eesmärk peaks saavutatama. 28. augustil lükkas EKP Keskkomitee büroo avalduse kui sisuliselt põhjendamatu tagasi. Vaino Väljas andis samal päeval Eesti avalikkusele teada, et NLKP Keskkomitee avalduses on moonutatud viimase aja, eriti aga 23. augusti sündmusi seoses Balti keti korraldamisega, rõhutades, et selline avaldus solvab Balti põlisrahvaid. Pingeid eskaleeris 31 Eestist valitud NSVL rahvasaadiku ühisavaldus NLKP Keskkomitee 26. augusti avalduse suhtes, milles taotleti rahvuste võõrandamatu enesemääramisõiguse rakendamist ja NLKP võimumonopoli kaotamist riigis[xii].

Sündmuste edasisele käigule Nõukogude Liidus avaldasid kahtlemata oma mõju ka sündmused Saksamaal. Saksamaa Liitvabariigi parlament denonsseeris 1. septembril 1989 MRP lepingud. M. Gorbatšov kohtus 7. oktoobril Berliinis Saksa Demokraatliku Vabariigi juhi Erich Honeckeriga ja sealse võimupartei poliitbürooga ning püüdis neid õpetada uuendusi ellu viima. Sama päeva õhtul algasid Berliinis rahvademonstratsioonid, mis päädisid Berliini müüri lõhkumisega 9. novembril, Saksa Demokraatliku Vabariigi kadumise ja Saksamaa taasühinemisega.

Berliini sündmustele sekundeeris omakorda ENSV Ülemnõukogu, kus 12. novembril võeti vastu otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“, millega tunnistati õigustühiseks Eesti riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli „Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSVL-i“, sest see ei olnud Eesti rahva vaba tahte avaldus[xiii].

Moskvas toimus nendel kuudel veel mitu MRP komisjoni istungit ning 1989. aasta jõuludeks jõudis valminud eelnõu lõpuks rahvasaadikute kongressi päevakorda. Selleks ajaks oli regioonidevahelise saadikutegrupi juhiks saanud Juri Afanasjev, kes 14. detsembril 1989 kuulutas, et tema juhitav saadikutegrupp peab end kongressi enamuse suhtes opositsioonis olevaks. See avaldus tugevdas opositsiooni ja aktiviseeris kogu Kongressi. Tugevnes ka Juri Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena. Kuid loota kongressis otsuse vastuvõtmist vaid jõudu kogunud demokraatide toetavate sõnavõttude abil oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja lihthäälteenamust, ehk vähemalt 1126 häält.

Otsustavat rolli Baltikumi jaoks ajaloolistel jõulupäevadel 23. ja 24. detsembril Kremlis etendas MRP komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev, kes mõlemal päeval esines kongressi istungil kõnega, milles ta toetas MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamist ja vastava otsuse vastuvõtmist. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmist püüdsid vanameelsed saadikud takistada mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. 23. detsembril otsuse blokeerimine õnnestuski, sest M. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta teadis, et NSVL Välisministeeriumi arhiivides olid jäljed MRP salaprotokollide olemasolu kohta ning ministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse ülem Feliks Kovaljov oli kongressi külaliste rõdul valmis andma saadikutele vajalikke selgitusi MRP salaprotokollide kohta.

Peale otsuse nappi tagasilükkamist 23. detsembril toimus Eesti saadikute tungival nõudmisel komisjoni erakorraline koosolek A. Jakovlevi juhtimisel, kus F. Kovaljov näitas salaprotokollide koopiaid ja nende dokumentide ühelt ametnikult teisele üleandmise akte. Sellel koosolekul otsustati need dokumendid lõpuks ka Moskvas avalikustada ja taotleda MRP otsuse uut arutamist ja hääletamist kongressil. 24. detsembril, pärast A. Jakovlevi uut mõjusat esinemist, võeti otsus nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäid 264 hääletanut. Puudus 302, sealhulgas 9 eestimeelset saadikut.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Otsuses MRP kohta on muuhulgas öeldud, et NSV Liidu Rahvasaadikute kongress mõistab hukka 1939. aasta 23. augusti pakti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi. MRP komisjoni järeldustes on kirjas, et lepingule ja salaprotokollidele allakirjutamine desorienteeris jõude, kes astusid välja agressiooni, sõja ja fašismi vastu[xiv].

Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine on vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas ning ta pole kunagi kahetsenud, et aitas kaasa selle ajaloolise otsuse sündimisele.

24. detsembri 1989 otsusega taastas NSVL Rahvasaadikute Kongress sisuliselt de jure Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse. Seda M. Gorbatšovi allkirjaga otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel. Kõik sellele järgnenud sammud, Eesti NSV Ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusest MRP kohta.

Seega Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistus ja õiguslikud alused loodi Eestis valitud NSVL rahvasaadikute poolt, kes hääletasid Moskvas 24. detsembril 1989 MRP salaprotokollide tühistamise otsuse poolt. Nendeks olid Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Toivo Ninnas, Ülo Nugis, Hasso Nurm, Viktor Palm, Vello Pohla, Ivar Raig, Karl Rebane, Arnold Rüütel, Väino Saar, Edgar Savisaar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Indrek Toome, Gustav Tõnspoeg, Enn Tõugu, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.

Heiki Lindpere toob oma raamatus välja ka need eestimeelsed isikud, kes selle Eesti riigi taastamise jaoks ülimalt tähtsa otsuse vastuvõtmisel Moskvas ei osalenud. Need olid Juhan Aare, Andres Aruvald, Tiit Käbin, Tiit Made, Mikk Mikiver, Rein Otsason, Irina Raud, Vello Vare ja Toomas Varek. Eesti delegatsiooni liikmest hääletasid otsuse vastu vaid Jevgeni Kogan ja Ivan Lõzo. Dvigateli tollane juht Viktor Jarovoi ja Tadeuš Pupkevitš jäid erapooletuks. Oleg Klušin ei hääletanud.

Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikkuses de facto. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse raamistik tuli täita uue sisuga, milleks oli vaja saavutada Nõukogude Liidu lagunemine tegelikkuses. Alles peale Nõukogude Liidu likvideerimist 1991. aasta lõpus oli võimalus taastada Eesti iseseisvus ka de facto. Seda kinnitab ka fakt, et Leedu iseseisvus, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, suruti Vilniuses nõukogude relvajõudude poolt jõuga maha ning sellist iseseisvust polnud võimalik ka rahvusvaheliselt tunnustada. Järelikult peale MRP salaprotokollide tühistamist oli vaja edasi töötada ja pakkuda välja meetmed mitte ainult Balti riikide, vaid kõigi nõukogude impeeriumi liiduvabariikide reaalse iseseisvuse saavutamiseks.

Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boris Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa Rahvasaadikute Kongressis vastuVenemaa suveräänsusdeklaratsioon,mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahhi (25. oktoober 1990) ja Kõrgõstan (15. detsember 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.

Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel levisid Moskvas mitmesugused versioonid riigipöörde katsetest. Vähemalt ühte neist seostati ka kongressi regioonidevahelise saadikugrupiga. Kavandatava riigipöörde eestvedajateks olevat B. Jeltsin, A. Jakovlev, J. Primakov ja L. Abalkin. Lendlehtedes kirjeldati isegi riigipöörde ettevalmistusi. Riigipöörde ajaks olevat kavandatud KGB ja Siseministeeriumi kõige ustavamate üksuste äraviimine Moskvast õppustele Taga-Kaukaasiasse ning kauplustes tekitatavat kaupade kunstlik defitsiit. Selliselt pidi tekitatama soodne olukord riigipöördeks ning lendlehtede ülesanne oli kõigile tõelistele Venemaa patriootidele anda teada suurest ohust isamaale. Sellise sisuga lendleht Moskva tänavatel põhjustas ootamatult suurt kära ning seda arutati isegi NSVL Ülemnõukogu istungitesaalis. Lendlehe kohta tegi repliigi ka M. Gorbatšov ise. Ta ütles, et see õõnestab perestroikat ning andis KGB-le ülesande teha kindlaks, kus lendlehed trükiti ja kes on nende taga. Puudub veel, et hüüaksime siinsamas „karauul“ ning peidaksime end Kremli keldrisse, ütles Gorbatšov. Boris Jeltsini arvates olid aga teksti autorid ja levitajad samad, kellele M. Gorbatšov tegi ülesandeks selgitada välja, millistel masinatel lendlehti trükiti. A. Muraševi arvates olid lendlehtede taga hoopis saadikugrupi „Sojuz“ liikmed, eesotsas läti ja eesti interrindelaste V. Alksnise ja J. Koganiga. Riigipööramise ettevalmistamises kahtlustati veel mitmeid teisigi grupeeringuid[xv]

Selleks ajaks hakkas endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse aga kustuma ning putšiks valmistusid hoopis vanameelsed, kellede eesotsas olid NSVL asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boris Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksa liikmeline Riiklik Eriolukorra Komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste demonstratsioon. Nägin seda hõredat esmaspäeva hommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil peale seda kui olin Jaapani saatkonnast saanud teada, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Olin nimelt teel Tokiosse Maailma Agraarökonomistide Kongressile, kus mul oli ette nähtud ettekanne. Suundusin Kremlisse, et uurida mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi ei teadnud. Edasi läksin Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu (valge maja) poole, mille demonstrandid olid ümber piiranud. Seejärel saabusid Moskva tänavatele ka relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning valge maja kaitsjad. Olles veendunud B. Jeltsini ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöörde katsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit Ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks[xvi].

Tollase ENSV Ülemnõukogu koosseisu oli 1990.aasta märtsis valitud 11 Nõukogude Liidu Rahvasaadikut: Ignar Fjuk, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Tiit Made, Ülo Nugis, Vello Pohla, Ivar Raig, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Vaino Väljas, kes kõik etendasid väga olulist rolli ka ülemnõukogus, kusjuures Ü. Nugis oli juhataja ja M. Lauristin tema esimene asetäitja[xvii].

Pärast keerulisi vaidlusi sõnastuse üle kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu 20. augustil 1991 oma otsusega Eesti iseseisvuse taastatuks õigusliku järjepidevuse alusel ja lahkumise Nõukogude Liidust.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil jäi peale seda teha veel vaid mõned formaalsused. 5. septembril 1991 otsustati lõpetada Rahvasaadikute kongressi ja Ülemnõukogu tegevus ning moodustada Nõukogude Liidu Riiginõukogu. 6. septembril otsustas see nõukogu oma esimesel istungil tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Sama aasta detsembris lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu.

Selle ettepaneku tegi peale Riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu aga hoopis Valgevene uus riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik ja endise kongressi regioonidevahelise saadikugrupi liige. Ta tegi Venemaa president Jeltsinile ja Ukraina president Kravtšukile ettepaneku kohtuda 7. detsembril 1991 Valgevene valitsuse residentsis kuulsas Belovežje metsas ning arutada NSVL-s tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustati Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, õigustusega, et need kolm olid 1922. aastal olnud ka selle asutajateks . Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla 8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSVL tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. Kuid NSVL õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme õigused. Uudisest teatas Boris Jeltsin kõigepealt helistamisega USA president Goerge Bushile, seejärel kaitseminister Jevgeni Sapošnikovile. S. Šuškevitš informeeris M. Gorbatšovi NSVL laialisaatmise otsusest pisut hiljem.

Venemaa Ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning 25. detsembril jättis M. Gorbatšov teleesinemises hüvasti NSVL presidendiameti ja kogu riigiga[xviii].

M. Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.

Eesti suveräänsuse taastamiseni de facto ja endise Nõukogude Liidu sõjaväeüksuste lõpliku väljaviimiseni Eestist 31. augustil 1994 jäi peale NSVL likvideerimist siis veel rohkem kui kaks ja pool aastat.

Siinkohal pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailma lagunemine toimus paljuski Eestis välja töötatud ja Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas Rahvasaadikute Kongressis algatatud poliitiliste algatuste, eelkõige suveräänsuse ja isemajandamise ideede ning MRP lepingu tühiseks tunnistamise tulemusena. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu impeeriumi likvideerimist.

Kui tunnistame, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I Maailmasõjas, siis tuleb ka tunnistada, et Balti riikide taasiseseisvumise sünd toimus üldjoontes tänu Nõukogude Liidu lagunemisele Läänemaailma külmas sõjas kommunistliku impeeriumi vastu.


[i] Erik-Juhan Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn, Ilo, 2008, lk. 73-75.
[ii] Arne Kalm. Balti Musketärid USA Kongressis. Kirjastus Aade, 2015 (224 lk.)
[iii] Sirje Ainso. The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations. 2018, USA (108p).
[iv] Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn, 2008, lk.154-158.
[v] Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1988, 48, 685.
[vi] Eesti NSV Üöemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1989, 18, 224.
[vii] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. 22-28.
[viii] Sealsamas, lk 32.
[ix] Viktor Palm. Jeltsini fenomen. Puhtsubjektiivsed meenutused. Riigikogu Toimetised. Nr. 16, 2007).
[x]Indrek Toome. Pisut minu juhitud ENSV valitsusest. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 133-134.
[xi] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. lk.51, 188-190.
[xii] Mati Graf. Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991. Tallinn, Argo,2012, lk. 106-107.
[xiii]Sealsamas, lk. 116.
[xiv] Tiit Made. Kremlis isesesisvust toomas. MRP otsus peavõiduna.Tallinn, Argo, 2011, lk. 172-193.
[xv] Ivar Raig. NSVL Liidu Rahvasaadikute Kongressi regioonidevageline demokraatide saadikurühm ja Eesti. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 152-153.
[xvi] Ivar Raig. Kolm otsustavat augustiputsi päeva teel Jaapanisse. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 213.
[xvii] Tiit Made. Eestlased impeeriumi hauakaevajana. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk. 98.
[xviii] Timothy J. Colton. Jeltsin. Elu. Tallinn, Pegasus, 2016, lk. 211-212.

ESTO 2019

Eestimaa rahvas tervitab peogi ja tütreid ja estofiile kõikjalt kes osalevad ESTO 2019 üritustel, mis toimuvad see kord Eestis.

Ürituste toimumine on märkimisväärselt tõstnud Eesti Vabariigi mitte-residentide poolt esitatud põlisrahva staatuse ja liikmelisuse registreerimise taotlusi. Üle 150 uut taotlus 27-29.Juunil.

Vaata ESTO2019 üritusi: http://estofestival.com/en/programme/

#ESTO2019

Majaussi kasvandikud – Sakala 1890/20

“Majaussi kaswandikud” – Tähelepanemise väärt Eesti muinasjutt”
M. Kampmann, Sakala nr 20. 09.06.1890

(Allikas: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew18900609.2.9)

Rahwa keskel wanawara korjates on minule üks imeline ja wäga tähelepanemise wäärt Eesti muinasjutt kõrwu puutunud mida tänini ei üheskis raamatus ega ajalehes meel leida pole olnud, millel aga suur ajaloolik tähtsus näitab olewat. Jutt on tõesti Eesti oma, sest et teda üks niisugune wanakene on jutustanud, kes ühtegi wöõrast keelt ega kirjawara ei tunne, waid kes seda juttu oma wanemate käest ütleb pärinud olewat. Peale selle on ta Wirumaal ja Wiljandimaal rahwa suus liikumas. Kuid kahju aga, et tast ainult riismed meel järele on jäänud. Jutt käib umbes järgmiselt:

Hallil muinasajal, kui alles kokkukõlawas looduses leplik meel ning rahu walitsesiwad ja õnn ning rõõm meie kodumaal ilutsesiwad, asunud üks uss metsast ühte üksikusse Eesti metsa talusse elama ja saanud seal aegamööda terme pererahwale armsaks ja kalliks koduloomaks. Ta liikunud alati inimeste keskel ja olnud nõnda taltsa ja magane, et kellelgil teda pole maja karta olnud.

Iseäranis armastanud uss peremehe kolme weikest poega. Ta wedanud neile, kui nad alles üsna weikesed olnud, kõiksugu mängukannisid kätte, õpetanud neid kui nad ju suuremaks sirgusiwad, mitmesuguseid kunsttükka tegema, mängima ja üksteisega maadlema ja kaitsenud neid hädakorral kurjade loomade ning üleanetumate sulaste laste eest, kes poisikestele liiga tegema kippunud. Nõnda kaswanud poisikesed majaussi hoiul ja seltsil ajajooksul noorteks meesteks. Aga ehk nemad küll ühe isa ema pojad oliwad, awaldanud igaüks nende seast siiski koguni isewiisilist iseloomu.

Kõige manem nende seast olnud riiakas ja tüli armastaja, ehk tal enesel küll muidu helde ja pehme süda olema näitanud. Oma kärsituma ja tulise loomu pärast pole ta kuskil paigal seista läbenud, maid püidnud alati rängeldada, rabeleda ja maadelda, mikspärast ta kaks nooremat wenda ja kõik need, kellega tema kokku puutus hingerahu ei saanud.

Keskmine wend olnud otse tema mustand: tasane, wagur, ettewaatlik, aga siiski kamal ja keerd mees. Ka olnud oma laadi poolest üsna oma kasmataja, majaussi sarnane ja nagu selle suust maha kukkunud. Maja uss armastanud teda kõige rohkem oma kolme kaswandiku seast.

Noorem wenda wenikene awaldanud omas iseloomus iseäranis ühte suurt ja kaunist woorust ja see olnud truus ehk sõnapidamine. Tema juures läinud see sõna „härga sarwest meest sõnast,” täiel mõttel täide. Kui tema oma sõna olla andnud, siis pidanud ta seda ka täieste. Sellepärast olla igaüks tema peale kindluste loota wõinud.

Kui nüid noored mehed täisiaUsteks olla saanud kutsunud majauss ühel päewal nad oma ette ja ütelnud: „Teie olete nüid meesteks üles kaswanud ja wõite ise igaüks oma küe peal elama hakata ja oma õnne katsuda, selle pärast on minu ülesanne täidetud ja mina wõin nüid teist lahkuda ja metsa oma endisesse elukohta tagasi minna. Et Teie mind kui oma sõpra ja noore põlwe seltsilist meeles plaksite, annan ma teile igale ühele oma loomu järele kõlblikud nimed:
Sind wanemat, kes wendadele iial rahu ei annud, nimetan ma “Rahurikkujaks,” sulle keskmine, mu armsam kaswandik, annan ma nimeks „Siniuss,” et sa mulle nii wäga meele pärast oled olnud ja minu jälgedes käia püidnud, ja sinu, noorema, nimi olgu „Truuwaar,” su truuse ja sõnaka ning mehise meele palgaks. (Waar on üks mana Eesti sõna ja tähendab – meeS). Minge nüid ja elage kuda ma teid olen õpetanud, siis teete teie iseenestele ja ka oma wanematele auu.” Nende sõnadega kadus majauss nende eest.

Noored mehed olla aga majaussi sõnu wäga meelespidanud ja neid surmani täita püidnud. Warsti tulnud meie kodumaale sõda ja kõigist küladest ja taludest olla noori mehi malewasse kokku kutsutud. Ka Rahurikuja, Siniuss ja Truuwaar astunud lipu alla ja sõdinud nõnda südiste, et nad kõikide teiste sõdijate tähelepanemist oma poole pöörnud. Sõjalõpul, mis kolme wenna südil ees woitlemisel Estlastele wõitu toonud, tõstetud Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar wanematekS ja nad olnud terwe malewa ees auu sees. Pärast seda olla nad aga kaugele maale kunnigatekS läinud. Nii kaugele ulatab weel muinasjutu riismerada, mida ma hoolega olen püidnud üles otsida ja kirja panna.

Tähele panemise wäärt asi ses juttus on aga see, et tema kangelaste nimed, „Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar,” esimese Wene würstide nimedega „Ruurik, Sineus ja Truuwaar,” nii wäga ühte käiwad. Ehk küll ajaluo uurijad nimetatud kolme würsti ju ammu muinasjutulistess piawad, jääb meie Esti muinasjutul siiski weel see tähendus, et tema nende kolme kuulsa würsti kutsumise lugu weel täiendab. Missugune suur ja katkemata side ilmus siis aga Wene- ja Eestirahwa wahel kui need jutud kokku käiksid ja tõeste histoorialikult tõdestatud saaksid. Kuidas sellega lugu ka on, tähele panemise wääriliseks tohiks teadlaste maailm selle Eesti muinasjutu riismeid siiski pidada.

Sigadus: 397 SE – eriti ohtlike jäätmete ebaseaduslik hülgamise karistuste alandamine kuni 2096 korda 2017.a

“Keskkonnatasude mõjuanalüüs” 2013.a Säästva Eesti Instituudi ja Tartu Ülikool – kohaselt:
“Kehtivas keskkonnatasude seaduses on kõrgem saastetasumäär kehtestatud suurema keskkonnaohtlikkusega jäätmetele.
Nii on puidukaitseaineid, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavatele jäätmetele ning kivisöe- ja põlevkivitõrvale ning nende saadustele, samuti neid sisaldavatele bituumenitaolistele segudele ja põlevkivi töötlemise pigijäätmetele, kehtestatud aastani 2015 saastetasumäär 62,56 eurot tonn.
Eriti ohtlikke aineid (nt elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle ning orgaanilisi pestitsiide) sisaldavatele jäätmetele on kehtestatud eriti kõrge tasumäär – 625,56 eurot tonn.
Nimetatud jäätmete kõrge saastetasu eesmärk on eelkõige vältida
nende ainete kasutamist
. Kuna alates aastast 2009 pole nimetatud jäätmeid prügilasse praktiliselt ladestatud, siis on kõrgem tasumäär olnud ka õigustatud.
Seega on ettepanekuks perioodil 2016–2020 tõsta kõrgema keskkonna-ohtlikkusega jäätmete kõrvaldamisele kehtestatud saastetasu iga-aastaselt 5% aastas […] võiks ka siin järgida jäätmevaldkonna saastetasu ühist printsiipi (iga-aastane 5%-line saastetasumäära tõus) ja tõsta iga-aastaselt ka nende jäätmete saastetasu määra.”

Hoolimata SEIT ja Tartu Ülikool Keskkonnatasude mõjuanalüüsi ettepanekust toimetas riigikogu risti vastupidi….

06.03.2017.a Vabariigi Valitsuse nimel, Aivar Rahno, Riigikantselei istungiosakonna juhataja esitas riigikogule Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 397 SE. (vt.https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/479b3594-6f26-454b-bddf-2e51c1103a58)

Valitsus oli koosseisus:
peaminister, Jüri Ratas; keskkonnaminister, Marko Pomerants; tervise- ja tööminister, Jevgeni Ossinovski; haridus- ja teadusminister, Mailis Reps (Rand); välisminister, Sven Mikser; maaeluminister, Tarmo Tamm; sotsiaalkaitseminister, Kaia Iva; kultuuriminister, Indrek Saar; justiitsminister, Urmas Reinsalu; majandus- ja taristuminister, Kadri Simson; ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, Urve Palo; siseminister, Andres Anvelt; rahandusminister, Sven Sester; riigihalduse minister, Mihhail Korb; kaitseminister, Margus Tsahkna.
Eelnõu menetluse juhtivkomisjon – Riigikogu Keskkonnakomisjon oli koosseisus: Juhataja, Rainer Vakra, Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Kalle Palling; Toetav personaliga: Elle, Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik).

07.07.2017 Eelnõu menetluse Juhtivkomisjoni (Riigikogu Keskonnakomisjoni) protokolli kohaselt p.2. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (397 SE)
Marko Pomerants märkis sissejuhatuses, et eelnõu eesmärk on seadustada andmekogu, millel täna õiguslikku alust veel ei ole.
Aivi Aolaid-Aas selgitas, et ettevõtjad on andnud positiivset tagasisidet ka eeltäidetud aruannete osas, mida infosüsteem suudab ise kokku koguda.
Otsustati:
Määrata eelnõu (397 SE) ettekandjaks keskkonnakomisjoni liige Terje Trei;
Teha ettepanek võtta eelnõu (397 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 22.03.2017; Teha ettepanek eelnõu (397 SE) esimene lugemine lõpetada; Teha ettepanek määrata eelnõule (397 SE) muudatusettepanekute tähtajaks 05.04.2017 kell 16.00. (konsensus- Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Rainer Vakra)

Eelnõu Seletuskirja kohaselt “muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnaseire seadust, keskkonnatasude seadust ja tööstusheite seadust ulatuses, mis on vajalik uue andmekogu – keskkonnaotsuste infosüsteemi – loomiseks ja käivitamiseks. Muudatuste põhieesmärk Seletuskirja kohaselt on:
„tagada andmekogu efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine.”

Eelnõu kohaselt § 3. Keskkonnatasude seaduse muutmine –
Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:
5) paragrahvi 21 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Saastetasumäärad jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel on järgmised:
1) ohtlikud ja tavajäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud jäätmed –29,84 eurot;

2) asbesti sisaldavad ehitusmaterjalide jäätmed – 0,63 eurot;
3) põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks ning tsemendi tootmisel tekkivad ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed – 2,98 eurot;
4) põlevkivi aheraine, sealhulgas rikastusjäätmed – 1,31 eurot.“;
7) paragrahvi 25 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) viis korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
8) paragrahvi 25 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
9) paragrahvi 25 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) 500 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“
;

10) paragrahvi 26 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
11) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
12) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „
3) 1000 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“

Vaata ka Keskkonnatasude seaduse redaktsioonide sõnastuse erinevust koosluses: https://www.riigiteataja.ee/redaktsioonide_vordlus.html?grupiId=159154&vasakAktId=105072016014&paremAktId=110072020050

Seega eelnõuga tunnistati kehtetuks eriti ohtlike ainete saastetasu määrad – § 21 (1) alapunktides, mh.:
6) puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktis 4 nimetatud jäätmed, kivisöe- ja põlevkivitõrv ning nende saadused, samuti neid sisaldavad bituumenitaolised segud ja põlevkivi töötlemise pigijäätmed – 62,56 eurot;
7) elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed – 625,56 eurot.
alandades nende eriti ohtlikele ainete jäätmete keskkonnatasud tavajäätmetega samale tasemele (29,84 eurot/tonn).

Seega eelnõuga on alandatud ohtlike jäätmete kõrvaldamisel rakenduvaid baas-saastetasusid:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas
(62,56 / 29,84 =) ~2,1 korda.
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmete osas (625,56 / 29,84 =) ~21 korda;

Seejuures, olukorras kus varem, lubatust suuremas koguses kõrvaldamisel rakendus kõrgendatud määraga saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 500 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 100 korda;
muutatusega rakendub edaspidi vaid 5-kordne kõrgendatud määr.

Seega alandati Eelnõuga üle lubatud määra kõrvaldamisel karistuse määra:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid
(500/5=) 100 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas
(100/5) 20 korda.

Seejuures, olukorras kus varem jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, rakendus kõrgendatud määras saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 200 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 500 korda;
eelnõu tulemusena rakendub edaspidi vaid 10-kordne kõrgendatud määr

Seega alandati Eelnõuga ilma loata jäätmete kõrvaldamisel karistuse määra
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid (200/10=) 20 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas (1000/10=) 100 korda.

Ohtlike jäätmete baas-saastetasude ja kõrgendatud määrade alandamise kumulatiivsel mõjul alanesid ohtlike jäätmete ebaseadusliku hülgamisel rakenduvad keskkonnatasud kokku kuni ~2100 korda (täpsemalt 2096).

397 SE tulemusel saastetasude
alanemine (enne/pärast)
Saastetasu kõrvaldamiselKõrgendatud määr, kui
ilma loata
Kõrgendatud määr, kui lubatust suuremas koguses
elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed(625,56 / 29,84 =)
~21 korda
(1000 / 10=)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda
(500 / 5)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda
puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed(62,56 / 29,84 =)
~2,1 korda
(200 / 10=)
20 korda

kumulatiivne:
(20*2,1=)
~42 korda
(100 / 5=)
20 korda

kumulatiivne
(20*2,1=)
~42 korda