Autor: admin

Avaldatud: 19.08.2011 Eesti Päevalehes

20.augustil 1991 vastu võetud iseseisvuskuulutus oli lakooniline. Tuginedes 1991. aasta 3. märtsi referendumi otsusele, koostööle Eesti Kongressiga ja viidates Moskva riigipöördele, mis oli demokraatia ohtu seadnud, kinnitas ka ülemnõukogu Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, taotles diplomaatiliste suhete taastamist ja kahe rahvaesinduse koostöös alustati uue põhiseaduse väljatöötamist. Lisaks lubati uusi valimisi 1992. aastaks. Eesti tegi pika sammu avatud, demokraatliku ja kodanikukeskse riigi poole.

Üks sündmus ja üks kuupäev tõi küll ühise laua taha kolm peamist Eesti poliitilist jõudu neljast, nii peaminister Edgar Savisaare selja taga oleva Eestimaa Rahvarinde kui ka varem ja hiljem Savisaart kangutada üritanud „enamlased” ja „kelamlased” ehk siis ühenduse Vaba Eesti ja Eesti Komitee. Vaid avalikult Moskva putši toetanud vene „võrdõiguslased” jäid Eesti iseseisvuse taastamise protsessist kõrvale, aga see oli nende teadlik valik.

Nõukogude võimu kärisemine algas ainuvalitseva kommunistliku partei mõju kadumisest Eestis 1987–1988. Majanduse lahtikiskumine Moskva kammitsaist algas 1987 juba „Isemajandava Eesti” ettepanekust ja selle juurutamisest 1989. aastal. KGB saadeti laiali pärast 1991. aasta putši ja Vene armee suudeti Eestist välja saada alles juulilepetega 1994. Eesti piir on seniajani lahendamata probleem.Veel 1988–1992 oli arvukalt inimesi, kes mäletasid, kuidas Eesti Vabariik toimis enne 1940. aastat, väga palju võetigi nüüd tagasi seda, millest 50 aastat vaikida tuli. Samal ajal säilis ka piisavalt palju nõukogudeaegset, näiteks sõjaeelsest majanduselust polnud peaaegu midagi enam taastada. Kalevist ei saanud Kawet ega Moskvast püsivalt Kultase kohvikut.

Diktatuuri murdmine

Tänapäevaks hakkavad juba ununema nomenklatuurse valitsemise mõisted – kauba liikumine tutvuste kaudu (letialune kaup ja Brežnevi pakikesed), tuusikud, pidev ressursside ja limiitide kerjamine Moskva kaudu, KGB koputajad, plaanikomitee, kolhoos ja sovhoos. Veel 1990. aasta alguses oli Eesti NSV põhiseadusesse sisse kirjutatud ainsa partei – kommunistliku partei juhtiv ja suunav jõud. Ja selle partei ümber oli parteilastest ehitatud privilegeeritud kõrgklassi. Karjäär töökohal sõltus parteisse astumisest. Ülikooli pääsemiseks oli soovitatav astuda komsomoli liikmeks.

Esimese opositsiooniparteina hakkas NLKP võimumonopoli murdma 20. augustil 1988 Pilistveres loodud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), pool aastat hiljem 24. veebruaril 1989 alustasid aga Eesti muinsuskaitse selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit juba Eesti Vabariigi kodanikkonna reaalset taastamist Eesti Kodanike Komiteede abil.

Kujunes lõhestumine, 1990. aastal valitud ülemnõukogus domineerisid kolm jõudu – komparteist eemalduma hakanud Rahvarinne, ning kaks kommunistide leeri, millest üks koondus bolševistliku Interliikumise ja teine juba liberaalsemate eestikeelsete liidrite ümber. Eesti Kongressi kolm suurt jõudu olid aga Rahvarinne, muinsuskaitse selts ja ERSP. 1991. aasta septembris nende kahe kogu kompromissina kokku astunud Põhiseaduse Assamblee oli esimene võimalus seda usaldamatust ületada.

Plaanimajanduse pankrot

Nõukogude võimu ajal juhiti Eestit bürokraatliku aparaadiga, mis allus täielikult Moskva keskorganitele. Ministeeriumide ametlik keel oli vene keel ja ka ministrid kulutasid rohkem aega Moskvas istumisele kui Tallinna asjade ajamisele, nagu kirjeldas paar aastat tagasi ühes intervjuus toonane kergetööstusminister Jüri Kraft.

Ja toiduletid poodides olid ikka tühjad, anekdoot rääkis, et iga Venemaa poole veereva vagunitäie toidu eest tuleb Eestisse mitu vagunitäit umbkeelseid migrante. Toonane plaanikomitee aseesimees Hindrek Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus, et siinsetest taotlustest nõustus Moskva umbes 50 kuni 70 protsendiga, „sest oli võimatu saavutada mingitki positiivset tulemust piima- ja lihakoguste väljaveo ehk, nagu tol ajal nimetati, liiduhangete vähendamise alal”.

Kui 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse järellainetuses leidis ajaleht Edasi leheruumi nelja mehe (Tiit Made, Mikk Titma, Edgar Savisaar ja Siim Kallas) ettepanekule Eesti üleminekuks isemajandamisele, leidis see tugevat vastukaja kogu Eestis. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooniga hakkas Eesti valitsusaparaat end järk-järgult Moskva alt lahti kiskuma, isemajandamisele mindi üle juba 1989. aastal ja seega oli ka plaanimajanduse lammutamine 1991. aastaks juba täies hoos. 1991. aasta 27. märtsil loodi ka rahareformi komitee (alguses Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas), kellele anti piiramatud volitused rahareformi läbiviimiseks.

Kuid 1991. aasta lõpuks ei olnud Eesti majandus siiski veel valmis kohe jalgu alla võtma. Puhkes hüperinflatsioon, mis saavutas lae 1992. aasta jaanuariks. Ka talongisüsteem ei suutnud ära hoida varustussüsteemide kokkukukkumist ja toiduainepõuda. NSV Liidu majandusmudeli pankrotistumine paiskas kaosesse kogu Ida-Euroopa ja lühikeseks ajaks majanduslangusesse ka kogu muu maailma.

Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks sai Eesti 25. mail 1992, põhiline mure oli aga tagada rahanduslik stabiilsus. Ja see ka saavutati: 22. juunil 1992 käibele lastud uut Eesti krooni ei tulnudki kunagi devalveerida ega revalveerida.

Eesti kodanikkond

Eesti Vabariiki hakati taastama selle kodanikkonna taastamisega. 1989. aasta veebruaris algatatud Eesti kodanike komiteede liikumine suutis vähem kui aastaga kirja panna enam kui 600 000 õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku, ning rahvaalgatusel viidi läbi ka Eesti Kongressi valimised. 1991. aasta sügisel nõustus lõpuks ka ülemnõukogu 1938. aasta kodakondsusseadust taastama.
Küsimus, kas Eesti Vabariigi riigikogu saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud või kõik senise Eesti NSV piirides elanud isikud, sai lahenduse põhiseaduse referendumiga 1992. aastal. Valijaskonna laiendamine häälteenamust ei saanud.

1990.aasta Eesti Kongressile said oma sõnaõigusega esindajaid valida ka kodakondsuse taotlejad. 1992 tekkis aga probleem paljude inimeste ja nende järglaste jaoks, kellel Eesti kodakondsust ei olnud. Venemaa eestlased said küll lihtsustatud korras kodakondsuse, aga ülejäänud pidid hakkama kodakondsust taotlema ja naturalisatsioon käib tänapäevani paljudele siin elavatele venelastele üle jõu.

KGB likvideerimine

KGB osales, vähemalt kõrgeima juhtkonnaga, juhtivalt 1991. aasta augustiputšis, mis tõi vältimatult kaasa selle, et Venemaal ja seejärel ka mujal senise NSV Liidu aladel kuulutati ta putši nurjumise ajal kuritegelikuks ja kuulus likvideerimisele.

Eestis jäädi aga KGB ametliku likvideerimisega hiljaks. Kui Eesti Komitee esindus läks 26. augustil Tartus KGB Vanemuise tänava maja üle võtma, levis hoones dokumentide põletamise vingu, valitsuse otsus KGB tegevuse peatamisest langetati alles mitu tundi hiljem.

Ja dokumentide põletamist võis oletada ka päev hiljem, kui juba valitsuskomisjon Tallinnas KGB arhiivid üle võttis. Need olid tühjad, enamik dokumentidest oli KGB jõudnud juba Uljanovskisse oma keskarhiivi viia.

Kompartei likvideerimine

Nõukogude Liidus oligarhliku valitsemise keskmeks olnud „au, mõistus ja südametunnistus” ehk Nõukogude Liidu kommunistlik partei (NLKP) lagunes 1991. aasta augustipäevil ja Venemaa president Boriss Jeltsin keelustas selle pärast putši üldse. Eestis oli partokraatia lagunemine alanud juba kaks aastat varem, kui inimesed hulgakaupa komparteist lahkusid.

1990.aasta märtsis nähti lõplikku konflikti, kui Moskva-meelne EKP nn ööpartei lõi omad juhtorganid. Ööpartei saadeti koos teiste putši toetanud jõududega (Interliikumise, töökollektiivide ühendnõukogu ja nn töölismalevatega) 1991. aasta augustis laiali, teine EKP on ühinemiste tulemusel kasvanud Ühendatud Vasakparteiks. Kuigi võim oli käest libisenud, kestis veel mitu aastat vaidlus, kellele selle varem riigivõimuga lahutamatult põimitud partei varad peaksid kuuluma.

Põhiseadus

Põhiseaduse Assamblee valiti võrdselt kahe esinduskogu ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt. 30. septembriks 1991 oli assambleele esitatud neli põhiseaduse eelnõu, autoriteks vastavalt Jüri Raidla, Jüri Adams, Ando Leps ja Kalle Kulbok. Eesti Komitee pakkus aluseks ka 1938. aasta põhiseadust. Aluseks võeti Adamsi eelnõu.

1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi uus põhiseadus sai 28. juunil 1992 rahvahääletusel 91,2 protsendi kodanike toetuse ja jõustus 3. juulil 1992. Põhiseaduse rakendamise seadus kehtestas ka selle, et 2000. aasta lõpuni tuli kõrgematesse riigiametitesse astuvatel isikutel anda süümevanne, et nad pole osalenud Nõukogude ajal repressiivorganite töös.

Uue põhiseaduse alusel viidi 1992. aasta 20. septembril läbi riigikogu ja presidendi valimised, esimestel osutus suurvõitjaks Eesti Kongressi põhirühma esindanud valimisliit Isamaa, presidendivalimistel kogus Arnold Rüütel 41,7 protsenti häältest Lennart Meri 29,5, Rein Taagepera 23,4 ja Lagle Pareki 4,2 protsendi vastu. Kuna Rüütel enamust ei saanud, valis riigikogu presidendiks Meri.

Välispoliitika kujunemine

Kui Punaarmee 1940. aasta 17. juunil Eesti okupeeris, siis suurem osa välisesindustest keeldus uue võimu korraldusi täitmast. Eksiilis jätkasid tegevust nii peakonsulaat New Yorgis kui ka abikonsulaadid USA-s, saatkond Londonis kui ka väiksemad esindused, mis diplomaatide surma järel tasapisi hääbusid.

Terve hulk riike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ei olnud Eesti okupeerimist kunagi tunnustanud ning nendelt oli tunnustamine seega kerge tulema. 1991. aastal oli aga Eestil kohe diplomaatia grand old man omast käest võtta – peakonsul Ernst Jaakson New Yorgis, kellega välisminister Lennart Meri sai edukalt koostööd alustada.

Esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki oli valmis tunnustama, oli 22. augustil 1991 Island. Venemaalt tuli tunnustus 24. augustil, N Liidult 6. septembril. USA saatkond Tallinnas oli oma uksed avanud juba 4. septembril. ÜRO liikmeks sai Eesti 17. septembril 1991 ja sellest alates olid juba kõik uksed meie diplomaatiale avatud.

Eesti oma kaitsevägi

Kaitseliit oli taastanud oma tegevuse juba pooleldi põranda all 1990. aasta veebruaris, sama aasta mais loodud kodukaitse kujundati aga peagi piirivalveks ümber. 1991. aasta augustipäevil katsetati ka tõsisemat koostööd kaitseliidu ja kodukaitse vahel, kuigi ka siin oli häirivaks teguriks poliitiline rivaliteet. Lisaks oli kujunenud ka eksiilvalitsuselt volitusi nõutanud kaitsealgatuskeskus Kalle Elleri juhtimisel.

Kaitsejõudude taastamist nägi ülemnõukogu ette juba 3. septembril 1991, peastaap taastati 31. oktoobril. Kaitseministeeriumi asutamiseni jõuti alles 13. aprillil 1992, siis kui Kuperjanovi ja Kalevi pataljon olid juba hakanud esimesi ajateenijaid vastu võtma. Esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots, peastaabi ülem oli Ants Laaneots.

Tänapäevaks on Eesti kaitsejõududest saanud täieõiguslik NATO liige. Kuna Eesti kaitsejõud on olnud hästi õppimisvõimelised, ei olnud meil ka NATO-sse astumisel selliseid probleeme nagu Poolal, mille diktatuuriaegsest kindralkonnast suurem osa NATO armeesse ei kõlvanud.

Meedia

Kuni 1989. aastani oli ajalehekioskitest võimalik osta vaid kommunistlikule parteile kuuluvaid ja Glavliti tsensuurile alluvaid ajakirjandusväljaandeid, mis esindasid partei joont. Teisitimõtlejate seisukohad levisid vaid käest kätte levinud MRP-AEG infobülletäänide kaudu, olukorras, kus sõltumatu kirjastustegevus ehk samizdat oli NSV Liidus karistatav vangistusega.
Infosulg oli ka peamiseks põhjuseks, miks I sõltumatu noortefoorum 1988. aasta suvel asutas Sõltumatu Infokeskuse. Selle ajakiri Heinakuu kujunes eelkäijaks 1989. aastal asutatud sõltumatule nädalalehele Eesti Ekspress. 1989 on ka näiteks Äripäeva, Nelli Teataja ja Lääne Elu sünniaasta.

1991.aasta augustipäevil oli valitsus sunnitud üle võtma EKP keskkomitee kirjastuse, mis tegi ka selle kaudu ilmunud parteilehtedest lõpuks vabad lehed. Noorte Hääl oli küll juba 1990. aastal end Päevaleheks muutnud ja Edasist sai taas Postimees, kompartei senine peahäälekandja Rahva Hääl kestis aga 1995. aastani, kuni ta koos kahe muu ajalehega Eesti Päevalehe külge liideti.

Omandi- ja maareform

Juunis 1991 käivitatud omandi- ja maareform on tekitanud ka uusi tüliallikaid. Inimestele, kellelt oli okupatsiooniaastail nende kodud ja vara vägivaldselt ära võetud, üritati anda nende vara tagasi, kuid mõnes vallas polnud isegi kolhooside loomisest enam piisavalt dokumente alles. Sundüürnikest sai omaette survegrupp, kes on omandi tagastamise reformile väga vihaselt reageerinud, juba eakatest õigusjärgsetest omanikest ei olnud aga alati talu taastajat. Ja tänapäevani räägitakse legende ärastamisest, kui reformi lihtsalt kuritarvitati.

Jaak Allik, Sirp 29.04.2009

Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö väärib sügavat tunnustust. ERSP aeg. Koostaja Eve Pärnaste. Magna Memoria, 2009. 784 lk. Rahvarinne 1988 (Kakskümmend aastat hiljem). Tallinna Linnavalitsus, 2008. 326 lk.

2008. aastal möödus 20 aastat nii Eestimaa Rahvarinde (RR) kui ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomisest, kel mõlemal oli väljapaistev koht Eesti taasiseseisvumisel. Mõlema veteranid paistavad olevat kindlad, et nendeta poleks Eesti iseseisvuse taastamist toimunud. Ümmarguse aastanumbri tähistamiseks ilmutasid asjaosalised mahuka kogumiku. Alljärgneva eesmärgiks pole hinnata kummagi organisatsiooni ajaloolist kohta või tungida  kohtumõistjana nendevaheliste vastuolude olemusse. Sellest on juba kirjutatud ja küllap kirjutatakse veel.

Võtan vaatluse alla vaid konkreetsed raamatud ehk selle, millisel kujul pidasid „asutajad-isad” vajalikuks tähistada oma „lapse” tähtpäeva. Kuna käsitlus ei saa aga olla puhtalt raamatukujunduslik, on järeldused ja lingid mõningaisse sisulistesse probleemidesse muidugi paratamatud. Nagu ka võrdlused ja paralleelid, sest eks kummalisel  kombel ole mõlema organisatsiooni saatuski sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Aga juba 1993. aasta kohalikke valimisi analüüsides kirjutab Andres Mäe, et „valimiste huvides on kasulikum ERSPsse  kuuluvus maha salata” (lk 140).

Ühinemise läbi Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. aastal. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis nagu ERSPgi andis eeskuju samalaadsetele organisatsioonidele teistes tollastes liiduvabariikides ja mängis tõepoolest erakordselt suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Aga juba  1992. aasta aprillis lausub Edgar Savisaar: „… kuigi Rahvarinnet on taotud ja taotud, toetab rahvas seda ikka veel” (RR , lk 116). Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. aastal. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest. (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%)

Iga revolutsioon sööb oma lapsi, aga kuidas ometi nii kiiresti! Ja kui tõesti nii kiiresti ja antud juhul lausa lipukandjaid, siis pidi selleks ikka arvestatav  põhjus olema. Kakskümmend aastat hiljem oleks õpetlik lugeda, kas kunagised alustepanijad on suutelised oma tollast tegevust peale heroiseerimise ka ajalooliselt distantsilt mõtestama ning kriitiliselt analüüsima. Eve Pärnaste koostatud kogumik toob taas lugejani seni vaid piiratud trükiarvus kaks allikapublikatsiooni: ERSP asutava koosoleku stenogrammi ning Tartus 21. I 1989 toimunud mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”  üleskirjutuse koos Jüri Adamsi selle sündmuse kohta kirjutatud uurimuse ja põhjalike ajalooliste kommentaaridega. Spetsiaalselt kogumiku tarvis on tellitud enamik kaheteistkümnest ER SP tegevuse aspektide lühianalüüsist, autoreiks peaaegu kõik erakonna tolleaegsed liidrid.

Olulise osa teosest võtab enda alla Eve Pärnaste koostatud kronoloogia sündmusest, dokumentidest ja esinemisest, mis 1987.-88. aastal eelnesid ERSP asutavale  koosolekule ning tema uurimus „ER SP ja Eesti Kongress”. Mälestusi on kogumikku küsitud ilmselt paljudelt erakonna kunagistelt liikmetelt ja piirkonnajuhtidelt, avaldamist on leidnud 28, mille hulgas on nii põhjalikumaid analüüse kui ka inimlikult liigutavaid mälukilde. Erutav oli lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud  ja ohtlikust tegevusest. Antagu mulle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnanes hämmastaval määral minu noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaalusest noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski  ühiskonnas kunagi eriti palju. Fotokroonikana on kajastamist leidnud ER SP 20. aastapäeva tähistamine möödunud suvel Pilistveres. Ligi sada lehekülge võtavad enda alla kogumiku lisad, tuues meieni mitmekülgse personaalstatistika ning ka nimeregistri, mis hõlbustab teosega töötamist. Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib sügavat, mitte ainult poliitilist vaid ka  ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.

Koostaja on endale lisaks võtnud ka toimetamisvaeva, aga isegi mälunõrkusest või trükiveakuradist tingitud paratamatute apsude arv on selles raamatus üllatavalt väike (olgu pisinorimistena osutatud, et lk 51 avaldatud tabelis on „Kaheksa avaldus” dateeritud tegelikust aasta  hilisema, 1991. aasta novembriga; lk 192 nimetud partei ajaloo instituudi direktor oli Erich Kaup ja mitte poliitik Tõnu Kauba – rohkem faktivigu ei hakanudki 750 leheküljel silma!).     

ERSP saavutas võimatu 

Tekstidest tahan eelkõige esile tõsta Jüri Adamsi 1998. aastal peetud ettekannet „ERSP arenguetapid” ning tema lühiuurimust mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus” kohta ja mälestusi „ER SP ja põhiseadus”, milles on tunda nii ajaloolist vaatepunkti kui ka objektiivsuse taotlust. Väga täpselt sõnastab Adams ER SP kui organisatsiooni eripära teiste neil aastal tekkinud erakondade ja liikumiste kõrval: „ERSP [—] tõi poliitilisse tegevusse  kaasa nii järjepidevuse vastupanuliikumise kõigist faasidest kui ka selliseid poliitilisi seisukohti esindavad ühiskonnarühmad ning üksikisikud, kes kommunistliku diktatuuri ajal kas varjusid või olid kuulutatud olematuks ning keda nende tõekspidamised ei oleks lubanud poliitikasse tulla ükskõik millise kommunistlikust parteist välja kasvanud või sellega  seotud organisatsioonilise vormi kaudu” (lk 50).

ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on äärmiselt oluline Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eemärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest”(ERSP, lk 42). Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata  üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid”. Praktikas teadsid aga kõik kodanikud aastakümneid, et ainuüksi idee luua sellel maal veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse. 1985. aastal võimule tulnud Gorbatšov oli aga hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatšovi  sõnad oma tegudega proovile panna. Nagu mäletab Eve Pärnaste: „Loobusime eestikeelse sõna erakond kasutamisest, mis oleks meie arvates mõjunud nagu varjunimena, sõna partei aga tähistas julgust asuda ainuvalitseva kompartei kõrvale” (lk 160).

ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatšovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes aga selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse” alternatiivpartei (näiteks „kristlik-demokraatliku” või „vabariikliku”) vormiga, vaid lisasid sellele veelgi „skandaalsema” rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutaval koosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut” (lk 291).

Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu!  Paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali leiab Mati Kiirendi artiklist „ERSP – demokraatlike liikumiste järjepidevuse kandja”. Üsna ootamatult saame teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Juškevits, kel oli  kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest” iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid. Kogumikust leiab ka teisi üllatavaid ja Eestimaa väiksusest tunnistust andvaid fakte. Nii näeme, et ajaloolisele  dokumendile „Ettepanek ERSP loomiseks” esimesena alla kirjutanud Vello Väärtnõu koduseks aadressiks oli Tallinna südalinna korter, kus varem oli aastakümneid elanud Karl Vaino (ERSP, lk 168). ERSP esimene ametlik büroo Endla tänaval paiknes aga kunagise ENSV julgeolekuministri Boris Kummi ERSP-lasest poja korteris (Boris Kumm ise pole selles korteris küll kunagi elanud, siin Tarmo Teder eksib; lk 585). 

Kogumik käsitleb ERSP ajana põhiliselt aega kuni Põhiseaduse Assamblee ja ka Eesti Komitee tegevuse lõpuni 1992. aastal. Vaieldamatult oli see aeg ERSP tähetund. Erakonna hääbumise aja sündmuste rida ning selle põhjusi puudutatakse kogumikus vaid põgusalt Jüri Adamsi, Andres Mäe ja Viktor Niitsoo kirjutistes, kus toodud seisukohad lähtuvad tänaseks saadud ajaloolise kogemuse positsioonilt ning on mitmete tol ajal astutud sammude suhtes üsnagi (enese)kriitilised. Kuna neid asju on põhjalikult käsitletud Viktor Niitsoo raamatus „Müüdimurdjad”, siis võib Eve Pärnaste n-ö positiivset valikut (ja vaikimist sellestki, et autor ise 1993. aastal ER SPst välja astus) aktsepteerida. Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ER SP  loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski. On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist  osa mänginud ER SP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid, siis kaks nende hulgast (Illar Hallaste ja Indrek Toome) ei ühtegi, viitab see ehk lihtsalt veel kord aumärkide andmise juhuslikkusele. 

ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. Mõningane tendentslikkus ilmneb küll Eve Pärnaste enda koostatud kronoloogias, kust leiame  ülekohtuse hinnangu IME projektile (lk 158) ja suveräänsusdeklaratsioonile (lk 349). Imestama paneb ka, et Lagle Pareki samuti kronoloogia vormis kirjutatud artiklis „Koos ja eraldi kurjuse impeeriumi lammutamas” ei leia vähimatki vihjet Balti ketile ega ka MRP salaprotokollide hukkamõistule NL Rahvasaadikute Kongressil. Küllap on inimlik, et mitte kõik mälestuste autorid pole suutnud oma hinges võita iseseisvusliikumise eri teede pooldajate vahel tol ajal sündinud umbusku. Huvitav on selles mõttes lausa kõrvuti lugeda Ardo Padu ja Eve Pärnaste mälestusi, kus esimene tunnistab, et ta pidas 1989. aastal Eesti Vabariigi taastamist võimatuks (lk 575), teine aga ei suuda veel tänagi andestada Marju Lauristinile, kes väitnud RR I kongressi eel, et sõna „iseseisvus” on selle kongressi kõnetoolist lausumiseks tabu (lk 579). Pilve-Elvi Kuuma arvamuse, et Rahvarinne „oli loodud kas KGB või vene valitsuse  poolt, et auru välja lasta ja inimesi siltide vahetamisega maha rahustada” (lk 640), võinuks koostaja aga ehk siiski välja redigeerida.     

Savisaare suurushullustus

Tallinna linnavalitsuse välja antud ja Aire Veskimäe toimetatud Rahvarinde kogumikus hämmastab kõigepealt koostamisprintsiip. Raamatus on taasavaldatud Edgar Savisaare ettekanded Rahvarinde viiel kongressil, tellitud neile eri autoreilt tänapäevased kommentaarid, ning Rein Veidemannilt üldistus pealkirja alla „Edgar Savisaare viis isamaakõnet”. Sellele lisaks avaldab teos Savisaare 1988. aasta kalendri koos tema tänaste kommentaaridega ning Rein Ruutsoo kronoloogia vormis pikema käsitluse Rahvarinde rollist Eesti ajaloos. Kogumiku lõpetab Ester Šanki pisut hüsteeriline  järelsõna, mis tõmbab rasvaseid paralleele tänase Eesti ja 80ndate N. Liidu vahel ning meenutab seetõttu tuntud anekdooti Leninist, kes mausoleumist lahkudes jättis Dzeržinskile sõna, et läks Zürichisse, sest kõike tuleb alustada otsast peale.

Savisaare kõnesid on loomulikult huvitav taas lugeda. Võib tunda vaimustust tema hiilgava situatsioonianalüüsi ja rabavalt täpse tulevikuennustuse üle ettekandes RR II kongressil  1991. aasta aprillis ja olla kurb, tõdedes, et aasta hiljemgi esinenud kongressil mitte üldistusvõimeline poliitik, vaid kibestunud ekspeaminister, kes manas ühte patta kõik oma poliitilised vastased: „Vaba Eesti, Arnold Rüütli ja tema kaaskonna, Eesti Komitee, Vähi nn. apoliitilise valitsuse” (RR , lk 114) ning ennustas 1992. aasta aprillis 40. aasta juunipöörde kohest kordumist.

Küsimus pole aga mitte Savisaare kõnede vaieldamatus iseväärtuses,  vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Kongressidel esinesid ju ka teised ettekandjad! Paraku on aga ka kogu kogumiku fotomaterjal ammutatud vaid Edgar Savisaare isiklikust kogust („ERSP aja” fotod on 27 erakogust) ja mis siis imestada, et teoses ilmutatud 26st konkreetseid rahvarindelasi kujutavast fotost seisab 17-l liider ise. Kõnede tänapäevased kommentaarid ei täida kahjuks seda rolli, mida ajaliselt distantsilt  antud analüüsilt ootaks. Paraku on need kirjutatud ka mitmes žanris. Esimest ettekannet kommenteerides annab Rein Ruutsoo ajaloolise ülevaate Rahvarinde ideoloogia ja organisatsiooni kujunemisest, teise ettekande puhul piirdub Kadri Simson lihtsalt Savisaare teksti üleselgitamisega, kolmanda ettekande kommentaaridena on toodud hoopis Aadu Musta kahtlemata põnevad, kuid konkreetsesse teksti mitte puutuvad mälestused tema tegevusest Rootsis Eesti Infokontori juhatajana. Neljanda ettekande kaasandena saame lugeda Erik Tergi isiklikust positsioonist lähtuvat analüüsi taasiseseisvunud Eesti esimeste majanduspoliitiliste sammude kohta ning viienda ettekande järel Küllo Arjakase selgitusi seoses Rahvarinde tegevuse lõpetamisega. (Siit saame huvitava tõestuse Rahvarinde tõepoolest seinast seina olemuse kohta. Esinesid ju viimaste kõnelejatena Rahvarinde viimasel  kongressil 1940. aasta Riigivolikogu „valimiste” alternatiivkandidaat ja hiljem 15 aastat Siberis veetnud Jüri-Rajur Liivak ning hiljutine EKP KK büroo liige Enn Põldroos.) Paraku ei lisa oluliselt uut ka Rein Veidemanni poolt Savisaare ettekannete „isamaakõnedeks” kuulutamine, mis omandab pisut pentsiku varjundi, kui me mõned leheküljed hiljem loeme Savisaare sõnu, et ta on Veidemanni ikka pidanud uueks Jakobsoniks (lk 183). 

Raamatu kõige huvitavam ja mõtlema panevam osa on Savisaare 50-leheküljeline kommentaarium oma 1988. aasta tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka tema mälestusteraamatust „Peaminister”), et Savisaar kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta lausa deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist: „Võin oma toonastele avaldustele ka täna südamerahuga alla kirjutada, sest toonases olukorras,  toonaste teadmiste juures, olid järeldused, millele tulime, samad, millele tuleme nüüd, kui meile on selge kogupilt ja ka järellugu” (RR , lk 163).

Hämmastav! Kas järellugu teades oleks Savisaar tõepoolest käitunud nii, et juba neli kuud pärast RR esimest kongressi lahkusid tema juurest RR volikogu liikmed ja senised lähimad kaasvõitlejad Siim Kallas, Ülo Vooglaid ja Igor Gräzin ning lõid organisatsiooni Vaba Eesti, mille tulemusena Savisaare Rahvarinne  jäi 1990. aasta märtsis peetud ülemnõukogu valimistel (erinevalt Leedu ja Läti rahvarindest) ilma absoluutsest enamusest? Kas ta siis ei näe, et kui RR esimese volikogu ühtsus oleks säilinud, küllap oleks siis ka omandireform Eestis olnud vähem radikaal-restitutsionaalne ja sundüürnike valu väiksem ning kodakondsusküsimusegi oleks saanud lahendada ilma Eesti iseseisvusele lojaalseid muulasi aastate pikku mõnitamata. Ning küllap poleks siis ka Savisaare peaministri-aastad piirdunud vaid üleminekuperioodiga.

Kuid lahkumised ju jätkusid lausa lainetena: Lauristin, Põldroos, Tarand … Fjuk, Hint, Kaplinski … Veidemann, Kilvet, Junti … Kreitzberg, Mikser, Tõnisson … Valk … Ja nii olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Loomulikult on absurdne juba aastaid toimuv  Savisaare demoniseerimine ning täielik sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Kas Edgar tõesti ei mõista, et just aus vaade endasse ja ajalukku aitaks tal täna ehk võtta vastu õigemaid otsuseid ning isolatsioonist väljuda? Ajastut tundvale ning ridade vahelt  lugevale inimesele on Savisaare kommentaarid 1988. aasta sündmustele muidugi üsnagi kõnekad, paraku räägivad nad juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus ning Arnold Rüütli kangelaslikku käitumist Moskvas, hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba  1988. aasta jõulude eel korraldas linnahallis „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku” (lk 207).

Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus ning nende tegevus tõepoolest rahva sügavamate soovide täitmisele allutatud (veebruaris 1989 toimus ju sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni ja märtsis ilmus Pravdas artikkel, kus EKPd süüdistati Rahvarinde lõa otsas olemises), polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik  rivaliteedihirm. Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. aasta märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega. 

„Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe”

Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale” (lk 206). Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed. Selle sammu ühe põhjusena pudeneb tema suust lausa rabav  ülestunnistus: ”Pidasime silmas ka seda, et kompartei kasutas üha aktiivsemalt meie vastu oma mõjualuseid organisatsioone, eeskätt Töökollektiivide Liitu” (lk 207). Vaid mõni lehekülg varem oleme aga lugenud, kuidas see Ülo Nugise juhitud liit tekitati Savisaare enese näpunäidete järgi Endel Lippmaa poolt kui „rahvarinde varuorganisatsioon” (lk 174). Küllap oli „varumees” siis hakanud juba iseseisvat autoriteeti omandama.

Rein Ruutsoo eksib mõlemas punktis, kui kirjutab, et rahvasaadikute kongressi valimistel täideti eesmärk blokeerida interrinde esindus ning Rahvarinne taandus neist ringkondadest, kus kandideerisid EKP liidrid (lk 279). Just Savisaare otsuse tulemusena tekkinud eestimeelsete kandidaatide killustumise tõttu pääsesid Moskvasse Jarovoi ja Kogan, kes ajaloo teistsuguse kulgemise puhul oleksid võinud meile seal veelgi suuremat kahju teha. Just see otsus pani aluse  ka Vaba Eesti tekkele. Või teiselt poolt, kas järellugu teades oleks Savisaar tõesti pärast 1990. aasta veebruaris botaanikaaias sõlmitud taktikalist võimujagamise kokkulepet Eesti Komiteega käitunud selle organisatsiooni suhtes nii sõnamurdlikult, et juba pool aasta hiljem olid EK ja Vaba Eesti juhid sunnitud talle ühiselt umbusaldust avaldama (nn enamlaste-kelamlaste avaldus).

Tolle, nii  isiklike suhete kui ka poliitilises plaanis ajaproovile vastu pidanud, sammu põhjused ja tagamaad on seni veel lahti kirjutamata. ERSP raamatus märgib Jüri Adams erakonna sisereaktsiooni sellele meeleheitlikule teole vähemasti üsna objektiivselt ära (ERSP, lk 46). Rahvarinde raamatus levitab aga Rein Ruutsoo jälle kulunud  jampsi, nähes 8 avalduses „Eesti Kongressi viimast suuremat katset Rahvarinne võimu juurest eemale tõrjuda (RR , lk 298). Olgu nüüd siis öeldud, et „enamlaste” leeris, s.t EKPs, põhjustas see samm mitte vähem teravat reaktsiooni kui „kelamlaste”, s.t ERSP hulgas. Mis puutub Rahvarinde raamatus ligi sada lehekülge enda alla võtvasse Rein Ruutsoo kronoloogiasse, siis, hinnates paljusid tema üsna teravapilgulisi seisukohti, tuleb taas tõdeda,  et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneledes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele (lk 243) vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ER SP süüdistamine bolševistlikus taktikas (lk 247). Ruutsoo tasemel ajaloolane ei tohiks endale lubada asjaolude kontrollimise asemel vaid oma mälu usaldamist, mis on raamatusse toonud hulga jämedaid faktivigu.

Piinlikumad neist on Lauri Vahtre süüdistamine „oportunismis” hääletustel ülemnõukogus, mille liige ta pole kunagi olnud (lk 311, 312), ja üha korduv väide, et ERSPsse võisid kuuluda vaid inimesed, kes pole kuulunud EKPsse (lk 270). Ainuüksi pilk ERSP raamatu lõpus toodud partei nimekirjale leiab liikmete hulgast ju mitte üksi endisi reakommuniste, vaid koguni omaaegseid partorgegi. Lagle Pareki laseb Ruutsoo  juba Pilistvere koosolekul valida ERSP esimeheks (lk 270), Marju Lauristini mäletab ta Arnold Rüütli asetäitjana (lk 293), Interrinde üht juhti ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktorit Igor Šepelevitšit raadioinsener Šepelevina (lk 267) ja käesoleva artikli autorit kogunisti 1991. aastal EKP liidrina (lk 310). Kust pärineb Ruutsool valeinfo Enn-Arno Sillari 1. juuni 1988. aasta Moskvas käigu kohta (lk 262) või sellest, et 1987. aastal loodi Eesti Teatriühing  (lk 257), jääb tema enda teada. Koostöös autoriga oleks raamatu toimetaja aga ehk suutnud vältida selliseid kirjaoskamatusi nagu „Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe” ning ka Savisaarele võinuks meelde tuletada, et RR volikokku kuulus mitte Mihhail vaid siiski Juri Lotman (lk 185).

Oma paljude trükivigadega jätab Tallinna linnavalitsuse väljaanne kahjuks halvasti toimetatud käsikirja mulje, mida süvendab veelgi arusaamatu pildivalik, kus kongresside  ettekandeid juhatavad sisse küll suured, kuid konkreetsesse aega mittepuutuvad fotod. Erinevalt ERSP raamatust puuduvad Rahvarinde teosel kahjuks ka registrid ning statistika. Kuna mõlemas käsitletavas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali” süüdistati nii reeturlikkuses  kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib tahtmine lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.

Tekib tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Et selline käsitlus juba siis (rääkimata praegu) võimalik oli, selleks tsiteerigem Kaido Kama sõnu raamatust  „Teine Eesti” (Tallinn 1996, lk 491): „Tegemist oli lihtsalt situatsiooni erineva hindamisega. Need inimesed, keda Rahvarinne esindas, pidasid nõudmisi, mida hakati esitama kodanike komiteede liikumise ajal, utopistlikeks nõudmisteks, mida ei ole võimalik realiseerida ega täita. Nende suhtumine oli selgelt selline – praegu tagantjärele hinnates mitte pahatahtlik soov Eestit Venemaale maha müüa, ei midagi taolist, vaid lihtsalt erinev situatsiooni  hinnang. Nende hinnangul ei olnud Eesti riigi taastamine võimalik ning selle taastamise nõudmine rikkus ära mängu taotleda suuremat suveräänsust. Nende arusaamise järgi tuli võtta sellest sulast, mis Venemaal toimus, välja kõik mis võimalik, Venemaa raames”. Tunnistagem ka seda, et ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De  iure võib öelda, et ER SP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ Keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud (ER SP, lk 524). Rein Ruutsoo kirjeldab  toimunut üsna ilmekalt: „Nõukogude režiimi uskumatul viisil sooritatud enesetapp ja koos sellega impeeriumi taandumine Eestist tühistas mitmed aluseeldused, millele oli rajatud Rahvarinde pikaajaline strateegia. Kollapsi esitamine paratamatusena võimaldas heita varju Rahvarinde poliitikale tervikuna ja näidata seda konjunktuursena” (RR , lk 315).

Võitlemaks sellise hinnanguga paigaldas Edgar Savisaare juhitav Tallina linnavalitsus majale,  kus asus Rahvarinde peakontor, tahvli tekstiga „Eesti taasiseseisvumine algas siit!” ja võib täiesti mõista Eve Pärnaste tänast nördimust sellise jultumuse üle (ERSP, lk 579). Samas tahaks aga tõesti lugeda toimunut mõnevõrra kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud. 

Partei tehakse, et võtta võim

Lõppes totalitaarne kommunistlik režiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Ja seepärast panevad eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Mihhail Gorbatšovis, tänu kelle tõepoolest isiklikule  julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki. Huvitav oleks mõtiskleda ka mõlema organisatsiooni nii kiire hääbumise põhjuste üle pärast iseseisvuse saabumist. Oma kõnes Rahvarinde viimasel kongressil ütles Edgar Savisaar, et rahvaliikumist organiseeritakse missioonitundest, partei tehakse sihiga võtta võim (RR , lk131). Tollele  ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma. Millal ja kas taas missioonitundelist rahvaliikumist vaja läheb, eks seda näita aeg.

Kuid lõpetagem Mati Kiirendi sõnadega, kes on nimetanud aastaid 1988–1991 „õnnelikeks  revolutsioonilisteks ja leegitsevaiks aastaiks, mil sai esineda oma kodumaa vabaduse hüvanguks”. Arvan, et neile sõnadele kirjutaks alla ka Edgar Savisaar ja kindlasti kõik ERSPlased ja rahvarindelased ning teisedki head eestimaalased.

Loe lähemalt:

Lauri Mälksoo, 23.02.2008, Postimees: Arvamus: Lauri Mälksoo – Enesemääramise manifest

24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.

Iseseisvusmanifestiga annab üks rahvas endast maailmale teada: me moodustame nüüd riigi. Kuigi 24.02.1918 Eesti iseseisvusmanifest oli pealkirja järgi otsustades suunatud «kõigile Eestimaa rahvastele», ulatus tema sõnum kohalikest vahekordadest kaugemale. Ka välismaailm pidi manifesti lugedes mõistma, miks Eesti on end iseseisvaks kuulutanud. Seega peegeldab manifest koostajate arusaamu rahvusvahelisest õigusest ja legitiimsusest.

Kas rahvusvahelise õiguse subjektideks on riigid või hoopis rahvad? Rahvusvahelises õiguses on alati olnud teatud pinge riigi ja rahva (etnose tähenduses) mõistete vahel. Kaasaja oludes on mõiste rahvusvaheline õigus omamoodi eksitav sisuliselt oleks õigem öelda riikidevaheline õigus. Uusaja rahvusvaheline õigus on ikka lähtunud pigem (olemasolevatest) riikidest kui rahvustest, etnostest.

Kuid ajalooliselt on rahvusvahelises õiguses esinenud ka arusaam, mis rõhutas just rahvaste õigussubjektsust. Rooma impeerium ei tunnustanud teisi riike enda kõrval võrdväärsetena, küll aga ei saanud mööda vaadata tõsiasjast, et tal tuli tegemist teha teiste hõimude ja rahvastega. Seepärast kutsusid roomlased oma versiooni rahvusvahelisest õigusest “rahvaste õiguseks” – ius gentium.

Eesti 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni valmistas ideeajalooliselt ette 19. sajand, Euroopa rahvaste ja rahvusluse kuldaeg. Johann Gottfried Herderi järgi moodustus rahvus keele järgi; keeles väljendus rahva hing. Järelikult polnud eesti keelt rääkinud maarahvas sama, mis sakslased või venelased – tegemist oli eraldi rahvaga. 19. sajandi keskel formuleerib itaalia õigusprofessor Pasquale Stanislao Mancini esimest korda rahvaste enesemääramisõiguse nõude. Rahvaste enesemääramisõigust ei tunnustata tollal ametlikus rahvusvahelises õiguses, sest tegemist oli ju paljurahvuseliste impeeriumide alustalasid õõnestanud nõudega.

Vene tsaaririigi juhtiv rahvusvahelise õiguse spetsialist, eesti soost Friedrich Martens (1845-1909) hoiatas oma käsiraamatus, et rahvusluses ja rahvaste enesemääramisõiguse nõudmises ei nähtaks imerohtu. Martensi arvates pidi võimas paljurahvuseline impeerium hoopis paremini tagama stabiilse arengu, inimlikkuse ja üksikisiku austamise kui impeeriumide tükeldamine etniliste piiride alusel.

Euroopa ajalooliseks eripäraks oli see, et ühel väljakujunenud territooriumil võis koos elada mitu rahvast. Näiteks sakslased olid juba sajandeid tagasi kolonisatsiooni käigus jõudnud muu hulgas ka Põhja-Baltikumi. Kuidas lahendada võimuvahekordi eri rahvaste vahel, kui elatakse üheskoos samal territooriumil?

19. sajandi rahvusvaheline õigus andis siin omamoodi etnodarvinistliku vastuse – esmasus võimu teostamisel pidi kuuluma neile rahvastele, kes olid n-ö tsiviliseeritumad. Järelikult kohaliku rahva enamuse tahet rõhutava rahvaste enesemääramise nõude kõrval eksisteeris teinegi, poliitikas isegi domineeriv, teooria – tsiviliseeritum vähemus võib teostada võimu vähemtsiviliseeritud enamuse üle.

See teooria õigustas eurooplaste koloniaalvallutusi väljaspool, aga Euroopas endas ka, näiteks ungarlaste domineerimist Austria-Ungari slaavi aladel ja sakslaste domineerimist kõikjal Ida-Euroopas, kuhu nad kolonisatsiooni käigus olid jõudnud.

Kui 19. sajandi teisel poolel hakati Peterburi tahtel ellu viima venestuspoliitikat Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, vastas Dorpati Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor August Bulmerincq (1822-1890) avameelselt: sakslastel on venelastest suurem õigus eestlasi ja lätlasi juhtida ja valitseda, sest sakslased on venelastest tsiviliseeritumad.

Loomulikult polnud 19. sajandil ega ole ka tänapäeval objektiivselt võimalik öelda, mida tsiviliseeritus tähendab ja kes on kellest tsiviliseeritum. Üldtendentsina olid aga Lääne-Euroopa suurrahvad veendunud, et nad on oma idapoolsetest naabritest tsiviliseeritumad.

Räägiti sellest, et eksisteerib west-östliches Kulturgefälle, kultuurikuristik Lääne- ja Ida-Euroopa vahel (viimase kahjuks).

Tsiviliseerituse kui argumendi teemat võiks illustreerida väikese anekdoodiga eesti kirjandusest. Jaan Krossi jutustuses «Väike Vipper» paneb Westholmi gümnaasiumi prantslasest külalisõpetaja püüdlikule, kuid säratule Vipperile pidevalt üksnes rahuldavaid hindeid. Kui prantslane viimaks Eestist lahkub, selgitab ta, miks Vipper tema silmis kunagi rahuldavast paremini ei saanud: Vipperil puudunud üleolekuveendumus. Enda arvates tsiviliseerivat missiooni teostanud rahvaste liikmetel oli see veendumus vaat et emapiimaga kaasa antud.

Eesti iseseisvusmanifesti valmistas 19. sajandil ette see äratundmine, et objektiivselt pole midagi sellist, mida sakslane või venelane suudaks, aga eestlane mitte. Eestlastel ei tekkinud üleolekuveendumust, kuid tekkis õigustatud nõue enesemääramisele.

On tähelepanuväärne, et Friedrich Martens, kes küll eelistas ise impeeriumit väikerahva enesemääramisele, pani oma rahvusvahelise õiguse käsiraamatu motoks aristotelliku sententsi suum cuique (igaühele oma). Martensi järgi pidi rahvusvaheline õigus andma ühele rahvale täpselt niipalju õigusi, kui küps rahvas ise oli – kui kaugele ta oma sisemise arenguga üldises inimkonna tsiviliseerimisprotsessis oli jõudnud.

Kuid võrdse rahvusliku kohtlemise nõudest iseseisva riikluseni on veel omakorda pikk samm. Pole põhjust arvata, et eesti paremad pead selle sammu – Vene impeeriumist lahku lüüa – kergesti tegid.

Näiteks kirjutas Tartu Ülikooli riigiõiguse professor (1919-1944) Nikolai Maim (1884-1976) 1958. aastal USA paguluses Esimese maailmasõja ja 1917. aasta kohta järgmist:
«Minu vaimne elu tegi sel ajal läbi raske kriisi. Olin harjunud mõttega, mida ka minu teaduslik stuudium senini kinnitas, et riiklus annab inimesele tingimusi end avaldada laiemas ulatuses, kui see kohalises rahvuslikus olemises võimalik on. See põhjustas ka, et ma kodumaaga lõplikult köita ei tahtnud ning töövõimalusi riigitegevuse alal saavutasin Peterburis. Kui riigid paistsid olema vastastikku võistlevad keskused, siis oli loomulik püüda olla kuuluv riigisse, mis näis olema eriti tugev. Nii kuulusin ise suurde Vene riiki, ja siit lahkuda ei tulnud mul mõttessegi. Kuid Esimene maailmasõda tõi ülesse rahvaste enesemääramise põhimõtte; Vene revolutsioon kuulutas selle enesemääramise juhtmõtteks kõigile Vene riigi rahvastele. Enamlik võimuhaaramine tõi Venemaale just selle vastandi, mis Lääne kultuurne ühiselu olla püüab.»
(TÜ raamatukogu isikuarhiiv, F88, nim 2, s 5, lk 7-8)

Eespool toodud üldiste arengujoonte pinnalt saame paremini aru ka sellest, mida «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» rahvusvahelise õiguse nõuete kontekstis endas sisaldas.

Esiteks, iseseisvuse väljakuulutamisel tugineti «rahvaste enese määramise õiguse peale». Teiseks, avaldati soovi «olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres». Kolmandaks – ja omamoodi teise punkti sisustamiseks – lubati võrdset kohtlemist kõigile kodanikele vaatamata usule, rahvusele või poliitilisele ilmavaatele.

Vähemusrahvustele lubati kultuurautonoomiat ja kõigile inimestele tagada nende põhiõigused ja -vabadused. Seega kasutati iseseisvuse väljakuulutamisel ära mõlemat argumentatsiooniliini – eesti rahva õigust enesemääramisele ja seda, et ollakse tsiviliseeritud rahvas (mille tõestuseks soov tagada inimeste põhiõigusi ja vabadusi ning olla salliv vähemusrahvuste suhtes.)

On tähendusrikas, et iseseisvusdeklaratsiooni pealkirjaks sai «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele». Tegelikult mõeldi siinkohal eelkõige kohalikke baltisakslasi ja baltivenelasi – sealt suunalt võis potentsiaalselt lähtuda kõige suurem sisemine vastuseis eestlaste riikliku emantsipatsiooni ja Eesti iseseisvuse ideedele.

Venelastele oli iseseisvusmanifesti sõnum järgmine: suur Venemaa on sattunud kaosesse ega toimi enam Euroopa kultuurrahvaste põhimõtete kohaselt. Selle tagajärjel on ajaloolised sidemed katkenud. Ja baltisakslastele: aitäh tsiviliseerimast, aga nüüd saame juba ise ka hakkama – teile aga pakume vähemusõigusi.

Tuleb rõhutada, et ka paljud baltisakslased propageerisid Vene revolutsiooni tulekahju paistel omakorda iseseisvuse ideed – Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) iseseisvuse ideed. Tegemist oli eestlaste ja lätlaste rahvusliku enesemääramise suhtes konkureeriva iseseisvusideega, kuid ka sellel ideel oleks olnud oma järjepidevus – ordu- ja piiskopkondadeaegne Vana-Liivimaa (13. sajandi algusest kuni aastani 1561), mõne arvates ka Balti erikord Vene tsaaririigis.

Selle kontseptsiooni järgi oleksid baltisakslased saanud edasi ellu viia oma tsiviliseerivat missiooni. Etnokraatlik Balti Hertsogiriik oleks kuulunud Saksa emamaa kaudu selgelt läände – nii nagu Vana-Liivimaa oli hiliskeskajal lõdvalt seotud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigiga.

1918. aasta iseseisvusmanifest räägib veel Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) vaimus aastasadasid väldanud pimedast orjaööst. Kuid juba 1927. aastal kirjutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884-1942) oma õpikus «Rahvusvahelise õiguse süsteem» (lk 20-21), et
«kuni 1561. aastani oli Eesti iseseisev territoriaalne riik, kuigi üksikud valitsevad kihid muutusid. 13. sajandi sissetung ei hävitanud meie maa iseseisvust, vaid transformeeris teda. Sissetung meie maale sarnaneb normannide sissetungiga Inglismaale, mis ei hävitanud seal Inglise iseseisvust nagu meilgi. Eesti territoorium jäi suveräänseks.»

Nii noppisid eesti teoreetikud riigi ajalooliseks legitimeerimiseks peagi üles ka baltisaksa järjepidevuse liinid. Eestist sai baltisaksa lääne eelposti idee jätkaja.

Kuid see oli pärastpoole. 1918. aasta «Manifesti Eestimaa rahvastele» võime lisaks Venemaast lahkulöömisele mõista ka nii, et eesti enamus võttis saksa vähemuselt võimu üle.

Rahvaste õiguse plaanis väärib märkimist ka manifesti järgmine punkt:
«Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt ka täieliku erapooletusega vastatakse.»

Samas suunas liikus 1920. aasta Tartu rahulepingu artikkel V:
«Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.»

Ajalooprofessor Eero Medijainen on juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, et neutraalne riik me tänapäeval NATO liikmena ju pole – kuidas saaksime siis muus osas Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust taotleda?

Siiski peab ütlema, et juriidilises mõttes ei sisalda 1920. aasta Tartu rahuleping kohustust Eesti-poolseks neutraliteediks; tegemist polnud nn tingimusliku iseseisvuse tunnustamisega. 1918. aasta manifesti neutraliteedisoov aga oli väljendatud Esimese maailmasõja kontekstis, kus kõik tahtsid rahu ja oli oluline näidata, et iseseisvumisega ei valata uut õli sõjatulle.

Neutraliteedisooviga seotud lootus, et Eesti erapooletusele
«naabrite poolt täieliku erapooletusega vastatakse»,
sai esimese hoobi 1. detsembril 1924 ja surmahoobi 1939/1940. aastal. Neutraliteet toimib reaalselt ainult siis, kui konkureerivad suurriigid teda tõepoolest tunnustavad.

Eesti kontekstis paraku näitas ajalugu, et selline suurriikide valmisolek puudus. Seega pole Eestil praegu põhjust endale tuhka pähe raputada neutraliteediideest loobumise pärast.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1918. aasta manifest on oma ajaloolise eesmärgi saavutanud. Eesti rahva õigust enesemääramisele on tunnistatud. Eestlaste tsiviliseerituses ka vaevalt enam keegi kahtleb.

Samas on nüüdki jätkuvalt aktuaalsed «Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele» puudutatud Eesti riikluse põhiprobleemid. Esiteks, kuidas korraldada kõige targemalt suhteid vähemusrahvustega Eestis. Teiseks, kuidas elada nii, et julgeolek oleks tagatud, kuid samas poleks meie julgeolekupoliitiline alusvalik – selge ja ühene kuulumine läände – pidevaks pinnuks silmas teise ilmakaare suurele naabrile.

Arvamus: Jüri Estam: “Okupantide seaduse on endiselt jõus….”, Kultuur ja elu 2/2006

“Mis maa see on?” … “Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti.”

Jüri Estam on selles kirjutises väga hästi seletanud, mis nimelt taasiseseisvumisel valesti läks ja läheb kahjuks iga päevaga aina valemaks kui kiiresti uut kurssi ei mõisteta ette võtta ja öelda, et 92-L AASTAL VALITU OLI VALE TEE JA TOONASTE ARGPÜKSTEST SELGROOTUTE POLIITIKUTE TÕTTU EI PEA EESTI RAHVAS LÕPUTULT KANNATAMA VAID VÕTAB END KOKKU JA SAAB ÜKSKORD VÄÄRIKAKS JA PÄRISELT VABAKS RAHVAKS EW EESKUJUKS VÕTTES MITTE ENSV-d KALLIKS PIDADES NAGU PRAEGU KOGU KAHETSUSVÄÄRNE POLIITELIIT, NN “ARVAMUSLIIDRITEST” RÄÄKIMATA!”

Okupantide seadused on endiselt jõus.”Küsimusest “Kas sellist Eestit me tahtsime?” on saanud praeguseks kulunud kõnekäänd. Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti. Peaminister Ansip hüüab kuraažikalt kõnepuldist, et olukord on hiilgavalt hea, et “just sellist Eesti me tahtsime”, aga nii see ilmtingimata just ei ole. Normaalne oleks, s.t meid ümbritsev tegelikkus näeks paljudest aspektist arvestatavalt parem välja, kui oleksime viieteistkümne aasta eest taaskehtestanud 1939. a Eesti seadused ja asunud neid – meie endi seadusi – kiiresti ajakohastama. Tollal, aastal 1992, pandi rahvahääletusele küll uus põhiseadus, aga kaalul oli tegelikult küsimus valikust Eesti ja Vene õigussüsteemide vahel. Asi ei olnud ainult põhiseaduses, vaid terves õigussüsteemis, kompleksselt koos kõikide põhiseaduse juurde kuuluvate seadustega ja teiste normatiivaktidega.

Eestlaskonnale oleks mitmel põhjusel olnud hädavajalik rakendada sõjaeelsed seadused, millise valiku tegemist tollane valitsus ja ülemnõukogu keeldusid aga võimaldamast. Tulles 1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi meie hulgast võiks Eesti taasiseisvudes jätta küüniliselt jõusse okupantide seadused, aga täpselt nii tehti.

Käesolev kirjutis on pinnapealne püüe kirjeldada, miks nii läks, nagu tollal läks, ning millised tõsised tagajärjed sõjaeelse Eesti seaduste hülgamisest 1992. aastast saadik tulenenud on. Kui keegi peaks väitma, et Eesti Vabariik ei ole siiani tegelikult taastatud, on neil paraku õigus.

Olen Eestis korduvalt astunud ette “lapse suu” rollis, ja praegune käsitlus jätkab seda traditsiooni. Ma ei oota, et keegi hüppaks käesolevat lugu lugedes rõõmust lakke. Üks kirjutise eesmärkidest on lihtsalt panna inimesi järele mõtlema. Kui sõnum ei meeldi, ei tähenda see veel, et selle pärast tuleks sõnumitooja maha lüüa! Püüdsin omal ajal seista liikumise “Restitutsioon” liikmena Eesti Vabariigi õiguskorra taaskehtestamise eest, aga see oli Taaveti võitlus Koljatiga.

Kas taastamata jäänud Eestit on võimalik tagantjärele taastada?

Kas tuleks püüda seda teha? Teha tuleb seda kindlasti. On iseküsimus, millal inimesed selle vajalikkusest aru saavad. Kuri on lausa laastanud meie karja, aga kunagi ei ole täitsa hilja. See, mis tundub praegu ebarealistlikuna, ei tarvitse selleks jääda. Parim asi, mida me teha saaksime, oleks võtta Ants Piibu, Jüri Uluotsa ja teiste nimekate eesti juristide vahepeal unustatud seadused lõpuks uuesti kasutusele, uuendades neid “alt üles” vastavalt kaasaja vajadustele, selle asemel et nõustuda loiult Euroopa Liidu direktiividega ja muu tuhande kuuesaja kilomeetri tagant Brüsselist tuleva õigusloomega.

Eesti uuema ajaloo nurjatuim päev oli 28. juuni 1992, mil Eesti kodanikkond (kusjuures enamus hääletamas käinud inimestest ei andnud endale aru, mida nad teevad, kuna nende eest varjati ümberringi toimuva olemust) kiitis heaks uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Põhiseaduse rakendamise seaduse §2 ütleb nimelt: “Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.”

Lihtsalt seletatuna tähendas see, et eesti kodanikud jõustasid ise 1992. aastal vabatahtlikult venelaste poolt meile Moskvast peale surutud nõukogude okupatsiooni perioodi ehk nn ENSV seadused, mis olid tolle hetkeni olnud okupatsioonirezhiimi kurjad, võõrad, õigusvastased ja paljudele meist ropult vastikud seadused. 90. aastate alul võimul olnud poliitikud ei andnud rahvale valikut. Referendumil oleks pidanud üleval olema alternatiiv: kas olete selle poolt, et asendada okupatsiooniseadused eestiaegsete seadustega? Mäletatavasti referendumi korraldajad sellist valikut meile ei pakkunud. See oli alatu ja makiavellilik mäng ühte väravasse, ajendatuna suurelt osalt nii eesti kui vene “endiste” tahtest, et neid ei võetaks vastutusele eesti kodanike arvel massiliselt toimepandud okupatsiooniajastu kuritegude eest. Mängus oli ilmselt teisigi kaalutlusi, kuid see oli üks peamistest. Rikkad tõllas ja vaesed võllas, nii nagu Eestis tihti kombeks.

Mida oli Vene valitsusel vaja ärahoida 1990. aastate algul Eestis?

See, et Vene salapolitseil meeldis mõnitada, peksta, kuritarvitada ja tappa süütuid vabadust ihkavaid naisi ja mehi väikestes okupeeritud riikides ei tähenda, et KGB-FSB ei oleks olnud – lisaks oma nuhkimise ja piinamise ülesannete täitmisele – samal ajal ajutrust ja analüüsiga, s.t planeerimise ning aktiivsete meetmetega tegelev organisatsioon.

80. aastate lõpu vene luureorganitel oli ülesandeks Eestis ja Lätis:
-nurjata Kodanike Komiteede liikumine ja selle nurjamise kaudu iga hinna eest ka formaaljuriidiline ehk tegelik restitutsioon; hoida Kremlile ustavad ja sõbralikud inimesed võimul või võimu lähedal, tulgu mis tuleb;
-hoida ära arvestatav vene ja teistest rahvustest kolonistide Baltikumist väljasaatmine, aga ka vabatahtlik naasmine päritolumaale, ehk teisiti öeldes kanda hoolt selle eest, et balti poliitikud legaliseeriksid võimalikult suure osa annekteeritud Baltikumi rahvusvahelise õiguse vastaselt asustatud koloniste, neile kodakonsust ja elamislube väljastades;
-vältida seda, et okupandid, roimarid, kvislingid, reeturid, nuhid, koputajad ja kaasajooksikud vastutusele võetaks ja karistataks (eriti tuli ära hoida, et õigusemõistmine toimuks kohalike, okupatsiooniajal eiratud seaduste alusel). Sama tähtis oli, et kohalikud noored eestiaegseid seadusi tundma ei õpiks ega oskaks neid kunagi rakendada;
-hoida ära, et baltlased (idaeurooplased) hakkaksid huvi tundma selle vastu (konkreetsed nimed ja asitõendid), kes olid nende vastu kuritegusid toime pannud;
-hoida ära massilist hagide esitamist Venemaa kui NSV Liidu troonipärija vastu, idaeurooplastele tohutute potentsiaalsete kahjutasude maksmisest rääkimata;
-vältida seda, et okupatsiooni alt välja tulevad balti inimesed saaksid meediast teada, millised on nende tegelikud õigused ja alternatiivid rahvusvahelise õiguse all. Selleks oli vaja segadust külvata ja rakendada sisulist tsensuuri teatud teemade suhtes; vältida seda, et baltlased ehitaksid üles efektiivsed kaitsestruktuurid; nullida kõik taotlused Balti riikide küljest õigusvastaselt amputeeritud alad Venemaalt tagasi saada; baltlasi üldiselt demoraliseerida ja aidata kaasa etniliste baltlaste ja eriti noorte väljarändamisele balti aladelt; jne.

Moskva-KGB-GRU võivad endaga rahul olla. Kui mu loetelu vaadata, siis Moskva ongi saavutanud praktiliselt kõik oma sihid siin. Kõik need eesmärgid saavutati end rahvusliku potentsiaaliga liikumistesse sisse süües ja neid solkides. Viieteistkümne aastaga on väga paljud nendest, kellel oleks olnud kasu Balti riikide tõelisest taastamisest, hauda läinud.Vaatamata sellele, et tema enda käimatõugatud initsiatiivid perestroika toetuseks väljusid alguses ajutiselt kübeke kontrolli alt okupeeritud Balti riikides, kogus KGB end kiiresti ja viis sisse tarvilikud korrektiivid. Sääraste organisatsioonide peamiste ülesannete hulka kuulubki operatiivne kriiside ohjamine.

Selles artiklis ei jõua autor selleni, milleks Eesti seaduste tagasitoomine kasulik oleks olnud. Toon siiski ühe näite. On absurdne, vale ja nõukogulik rehabiliteerida Eestis okupantide ohvreid. Rehabiliteerida saab ainult kurjategijaid, aga 1941. ja 1949. aastate küüditatud olid ohvrid! Kurjategijad olid need, kes küüditatuid “sõnnikuna” ära vedasid. Eesti Vabariigi sõjaeelsed seadused keelasid inimestelt vabaduse võtmise, kui selleks ei olnud alust, nii nagu meil praegu. Politsei tohib inimest vahistada ainult siis, kui on põhjust kahtlustada, et ta on pannud toime kuriteo, või kui kohus on vahistamist sanktsioneerinud. 1941. aastal ja kaheksa aastat hiljem olid küüditajad eesti seaduste rikkujad ja küüditatutelt võeti nende vabadus illegaalselt. On absurdne süütut inimest “rehabiliteerida” ja lasta kurjategijatel karistuseta pääseda, aga tänapäeva “Eesti Vabariik” – nõukogude okupatsioonimoodustise järelmoodustis – on sellist nonsenssi pilgeni täis. Rehabiliteeritakse valesid inimesed! Kurjategijad on küüditajad, kellede rehabiliteerimine võiks kõne alla tulla, kui nad on karistuse kandnud.

Alguses paistis, nagu läheksid asjad õiges suunas. Eesti oli lühikest aega suhteliselt “vaba maa”, alates umbes aastast 1988. Okupatsiooniväed olid jätkuvalt sees, aga olukord ei tahtnud hästi alluda vene võimude ja nende eestlastest lakeide tahtele. Inimesed said päevast päeva vaimselt vabamaks ja massiteabevahendite avatus suurenes teatud punktini. Paraku oli Eestis võim jätkuvalt Kremli okupatsiooniperioodi nukuvalitsuse parlamendi, s.t ülemnõukogu käes, mis keeldus eest ära tulemast. Mina muide ei kasuta kunagi eufemisme selle ajastu suhtes. Ei kasuta imalaid hellitusnimesid nagu “nõuka aeg” ega ütle ENSV, vaid ütlen nii, nagu öelda tuleb: annekteeritud ja okupeeritud Eesti. (On olemas oluline vahe mõistete “annekteeritud” ja “okupeeritud” vahel, mida käesolev artikkel siiski käsitlema ei hakka.)

Palju on kirjutatud ülemnõukogu eestimeelsusest. Selliste käsitluste puhul on tegemist ülemnõukogu suhtekorralduslike (loe: desinformatsiooni) initsiatiividega. Taasiseseisvumiseks valmistuv Eesti vajas seda, et ülemnõukogu tagasi astuks, ent selline mõte ei tulnud annekteeritud Eesti nukuparlamendile ehk Supreme Soviet’il pähegi.

Meil oli tollal olemas lootusandev alternatiiv ülemnõukogule Kodanike Komiteede liikumise näol. Enesekindlus, lootus ja usk olid tavainimeste hulgas tagasi tulemas. Kodanike Komiteed lähevad ajalukku kui suurepärane poliitiline innovatsioon selliste ühiskondade jaoks, kes on okupatsiooni alt välja tulemas. Kõik oli Kodanike Komiteedega hästi minemas, kuni kutsuti kokku Eesti Kongress.

Oleksime pidanud teisiti tegema

Tegelikku Eesti Vabariiki oleks võinud ja tulnud formaaljuriidilisest ennistada. On olemas küllalt näiteid sellest, kuidas okupantidest vabanevad maad seda teinud on. Normaalne ühiskond, kus okupatsioon ei ole kaua kestnud, vetrub automaatselt tagasi varasemasse, talle loomulikku olekusse. Hollandis rivistati 1945. aastal Hitleri lüüasaanud okupatsiooniväed üles ja 15. mail siirdusid nad sinna, kuhu kuulusid – tagasi koju, “nach Heimat”. Koos vihatud sakslastega kadusid ka kõikjal okupeeritud riikides – Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Norras jm natsirezhiimi seadused.

Sakslaste ja nende kaasajooksikute üle mõisteti endastmõistetavalt kohut pärast sõda Norras Norra seaduste alusel, Taanis Taani koodeksi kohaselt jne. Eestis oli selle asemel mitu musta päeva järjest.

Nõukogude Liit mitte ei lagunenud, vaid Lääs ja baltlased jäid külmas sõjas lihtsalt kaotajaiks

Mõtleme end ajas tagasi kusagile ühte Vene impeeriumi linna umbes 1983. aastal. See on mõnusamat sorti linn Venemaal, suvituspaikade ja datšadega linna serval. Laua ümber õunapuude alla on kogunenud grupp nooremaid tšekiste – polkovnikud ja majorid -, et arutada ühiskonna tulevikku. Räägivad alguses umbes samasugust juttu, nagu meelsusvangid, keda nad on harjunud tapikorras külmale maale saatma. Mehed laidavad plaanimajandust. Siis muudetakse teemat. Eriti vihased on nad selle peale, et nomenklatuuri ja ohvitseride privileegid NSV Liidus nii suhteliselt viletsad on. Mitmed neist on välismaal teeninud ja puutunud piisavalt kokku Mercedese limusiinidega. Genfi ning Berliini paremad elurajoonid ei ole nendele võõrad. Kogunenud seltskonnale on ilma pikemata selge, et Venemaa ladviku hüvitised jäävad lääne meepottide omadest taseme ja mõnususe poolest kordades alla. Too vabalt väljendada julgev ajutrust on juba ammu adunud, et Nõukogude majanduse allakäik süveneb lähiajal veelgi, ja et sedamoodi jätkata on hullumeelne. Tasapisi sünnib plaan. Plaani põhimõtteks on viia Vene impeeriumis läbi reform, mis peab toimuma range kontrolli all. Selline reform, kus osaline kapitalism on lubatud (a la tänapäeva Hiina), kuid mille käigus võim jääb suurelt jaolt olemasoleva ladviku kätte. Pole teada, kas tollel vabas õhkonnas toimunud laudkonna vestlusel eestlasi viibis, aga see pole päris välistatud. Pribaltika oli tuntud kui ühiskondlik katseklaas.

Riias hiljuti esinedes ütles tuntud vene vabamõtleja ja kunagine poliitvang Vladimir Bukovski, kes on alati olnud baltlaste ustav sõber, et Lääs kaotas külma sõja, kuna tšekistid on Moskvas võimul. Paguluses võrsunud Tõnu Parming oli kogunud asitõendeid ja argumente tõestamaks, et NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee oli uutmise ja avalikustamise ideede tegelik väljanuputaja. Parmingust paremat juurdepääsu allikmaterjalile on omanud venelannast ajakirjanik Jevgeenia Albats, kelle sulest ilmus 1994. aastal raamat “Riik riigi sees – Venemaa KGB haardes minevikus, nüüd ja tulevikus”.

Tuginedes arhiivimaterjalidele ning intervjuudele endiste tšekistidega, kirjutas Albats, et KGB oli 80. aastate perestroikapoliitika autor ning ämmaemand, ja koguni 1991. a augustiputši katse korraldaja. Seda kõik eesmärgil kinnitada kanda Venemaa võimusüdamikus veel kindlamalt kui kunagi varem. Kommunismile kui äpardunud majandussüsteemile võib leinakella lüüa, aga vene salapolitsei ei ole kunagi nii tugevas positsioonis olnud kui nüüd. Kolme tähega organisatsiooni kombitsad ei ole ainult vene siseasjade sees. Kogu endine Nõukogude Liit, kaasa arvatud selle poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud alad, on jätkuvalt FSB-st ja vene sõjaväeluurest läbi imbunud. Kuidas täpsete arvudega praegu on, ei tea vist keegi, aga KGB kapten Viktor Kozlov väitis, et perioodil enne seda, kui võeti vastu uus põhiseadus, oli KGB-ga seotud 90 % NSV Liidu okupatsiooniorgani ülemnõukogu liikmetest. (“Eesti Aeg” 01.04.1992)

Nii nagu dr Ilo Käbin on öelnud: NSV Liit oli koodnimetus ehk Vene impeeriumile (ajutiselt, võiks lisada) pandud teine nimi. Majanduslikud ideoloogiad tulevad ja lähevad, aga asja tegelik olemus on jäänud suurelt osalt samaks. Või oleme me unustanud Karaganovi doktriini jätkuva olemasolu? Need, kes Venemaa desinformatsiooni pingutusi vähegi lähemalt jälgivad – eriti Eesti ja Läti arvel – teavad, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad jäävad endisteks. Vene impeerium sattus vahepeal ajutiselt bolševike võimu alla, kandis mõnda aega NSV Liidu nime ja viis läbi hiiglaslikke lolle ning traagilisi sotsiaalseid eksperimente nii siin kui seal, aga oma positsioonidel vaikselt ja jätkusuutlikult püsinud tšekaa (Ohranka, FSB, nimeta kuidas tahad) on elanud üle kõik muutused. Muutused on olnud neile nagu vesi hane selga, või õigemini vesi nende veskile. Iga muutus on andnud võimalusi oma positsiooni tugevdada.

Kuidas restitutsioon Eestis põhja lasti

Kodanike Komiteed registreerisid üle 850 000 kodaniku. Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks kuulutamine oleks olnud loogiline ja loomulik areng. Selleks astuti isegi vastavaid samme. Enne Kongressi esimest istungjärku, kuhu mina Rakverest valitud esindajana ei pääsenud, kuna Moskva oli pannud mulle sissesõidukeelu, koostasid 20 tartlast eelnõu “Läkitus Eesti Kongressile, ettepanek taastada Eesti Vabariik”, mis avaldati Edasis 14. veebruaril 1990. Selles kirjutati: “Eesti Kongress on ainus võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (ja seaduste – J.E.) taaskehtestamiseks Eesti pinnal, (olles) ainus selleks õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne) organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult valitud esindajate kaudu…. Eesti iseseisvust ei saa välja kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad isikud illegitiimsetena… ENSV seaduste tühistamine ja Eesti Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult, lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või otstarbekusest.”

Sellest, kuidas Rahvarinde esindajad Marju Lauristiniga eesotsas takistasid selle eelnõu vastuvõtmist Eesti Kongressi poolt, on kirjutanud teiste hulgas Ahti Mänd.

29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 8. mail 1990 võttis ülemnõukogu – NSV Liidu ripats – vastu seaduse “Eesti sümboolikast”, usurpeerides sellega jultunult meie sümbolid ja Eesti Vabariigi nime. Toimus siltide muutus ilma tarviliku sisumuutuseta. Nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks tunnistamine ÜN poolt ei tähendanud, et ülemnõukogu oleks taastanud Eesti Vabariigi õigusliku sisu. Sisu jäeti hoopis nõukogulikuks, modifikatsioonidega. Sellele riigile – sellele okupatsiooniaja ja okupatsioonikorra järelmoodustisele – anti ametlikuks nimeks “Eesti Vabariik”. Intellektuaalomandi valdkonnas oleks juristid kukkunud viivitama protestima, et tegemist on kõige räigema piraatluse ehk kaubamärgi röövimisega. Sündinud oli Frankenstein.

Eesti Kongressi neljandal istungjärgul “murdus mõõk”. Mindi Põhiseaduse Assamblee (uue riigi loomise ehk Eesti Vabariigi tegeliku taastamise hülgamise teed). Nähes, et Eesti Kongressi ladvik läheb kaasa selle mänguga (püüab päästa mis päästa annab? Teeb halva mängu juures hea näo?) astusin välja ERSP-st istungjärgu vältel.

Enne põhiseaduse rahvahääletust pidasin nõu Kodanike Komiteede ühe vaimse isa Harald Tillemaniga, kes ennustas, et kehvale (ehk valele) alusele ehitades ei saa rajatis ise hästi välja kukkuda. Tõepoolest – mis maa see on? Kas sellist vildakal alusel Eestit me tahtsime? Eesti ei ole tagasi tulnud.

Liikumine “Restitutsioon” üritas päästa, mida päästa annab, aga KGB plaanide vääramiseks ei jätkunud lihtsalt jõudu. Kollased kleepsud – “Ei põhiseadusele” rebiti maha laternapostidelt ja telefoniputkadest minutite vältel pärast nende sinna ilmumist ja maharebijate hulgas oli ka neid, kes kuulusid rahvuslikku leeri. Meediasse oli tee sisuliselt suletud. Kõik see tuli väga tuttav ette mõned aastad hiljem, kui Eestis saboteeriti räigelt neid iseseisvuslasi, kes püüdsid öelda ei Euroopa Liidule. See, kuidas restitutsionistidele kaikaid kobaratesse loobiti, võis jääda märkamatuks inimestele, kes ei olnud meie ridades, aga minul on nendest meetmetest pikk rida selgeid ja ebameeldivaid mälestusi.

Viimased piigid murti enne rahvahääletust Eesti Komitee (mille liige ma olin) istungitel aadressil Narva mnt 5, hoones, mis on nüüd lammutatud. Püüdsime koos Kalev Otsaga siis, kui praktiliselt kõik lahingud olid juba kaotatud, vaielda vastu Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee juhatusele, kes oli kindlalt valinud Eesti Vabariigi seaduste mittetagasitoomise (ehk nõukogude õiguskorra allesjätmise ja modifitseerimise) tee. Jüri Adams, kes astus korduvalt kõnepulti esindama Komitee juhatust õiguslikes küsimustes, vaidles Eesti Komitee opositsioonile vastu, kasutades sültjaid argumente, nagu “restitutsiooni puhul ei ole määrav varasema õiguskoodeksi taaskehtestamine, oluline on üksnes, et Eesti kodanikkond, kelle me registreerisime, on põhiseaduse poolt. Eesti kodanike tahe – see ongi Eesti taastamine”. Adamsile oli tähtis näiteks selline suhteline tähenärimine, nagu kust võetakse 1938. aasta põhiseaduses ette nähtud teine koda. Mulle tundusid need toonitatud vastuväited otsitud ja savijalgadel olevat, tema kinnitas aga, et Eesti taastamine on seega lihtsalt võimatu. (Kasutanuks siis esimest Eesti põhiseadust, see nägi ette ühekojalist parlamenti. Või jätnuks need asjad Taastava Kogu otsustada, selle asemel, et minna kaasa Põhiseaduse Assamblee rajamisega). Minu arust olid sellised argumendid absurdsed ja aja möödumine ei ole teinud neid vähem absurdseks. Need väiteid – neid korrati üle ja üle – panid mind alati pead raputama ja mürgiselt naerma.

Eesti Kongress oli selles ajaks diskrediteeritud ja tähtsusetuks muutunud. Rahvale oli vaja aga iga võimaliku meetmega tõestada, et Eesti Komitee on tubli ja et meie ette toodud enamasti okupatsiooniaegsest õiguskorrast kokku lapitud monstrum on ikkagi see päris ehe ja ehtne Eesti Vabariik. Nagu Orwell ütles: sõda on rahu, demokraatia puudumine on demokraatia jne. Nii uskumatu kui see lugejatele ka tunduda võib, ei ole ma kunagi omanud vaba juurdepääsu kodumaisele eesti mainstream ehk peavoolu meediale. Kui välja arvata periood, kus ma ETV-s olin, Maaleht ja veel mõni väljaanne, siis minusuguse mõttemalliga inimesed on mustas nimekirjas. Sisuliselt valitseb tänapäeva Eestis teisitimõtlejate suhtes esinemiskeeld – must nimekiri. Kutsutakse teatud teemadel rääkima, näiteks Iraagi sõda, aga mitte teistel. Mitte nendel teemadel, mida ma ise oluliseks pean. Suuremate päevalehtede veergudel olen mina isiklikult ja ilmselt veel kümned või võibolla isegi sajad isamaaliselt mõtlevad eestlased enam-vähem persona non grata. Kui antakse võimalus kirjutada, siis peaaegu alati teemal, mida leht või keegi võimulolev seltskond on tellinud. Isegi siis ilmuvad lood peaaegu alati kokkupigistatult ja “toimetatult”.

Lõpplause

28. juuni 1992 – mil uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu – oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku põhja tõugata. Poliitikud ei seletanud rahvale, mida põhiseaduse rakendusotsus endaga kaasa toob. Sama vähe tegi seda Eesti meedia. Paljud põhiseaduse projekti bukletid, mida tollal poodides müüdi, ilmusid ilma põhiseaduse rakendamise seaduseta, kuigi sinna on koer maetud! Kui ütlen avalikus kohas, et see riik, milles me praegu elame, ei ole taastatud Eesti Vabariik, lähevad paljud end rahvuslaseks pidavad eestlased näost kaameks ja sosistavad: “Jüri, ära nii ütle! Järsku venelased kuulevad!” Kõige halenaljakam sealjuures on see, et venelased ja nende käsilased nägid teadlikult suurt vaeva selleks, et Eestit ei ennistataks. Ainult eestlased elavad eituses, teeseldes ja luisates iseendile. Lööge mind maha avaliku saladuse väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.

Ainsaks lohutuseks on, et EW õigusjärgsus – meie endi tegelikud seadused, mis küll väikest uuenduskuuri vajavad – asetsevad endiselt kannatlikult jääraku põhjas, nagu suudlust ootav Okasroosike. Aare Kasemets on kirjutanud: õigusloome ja õiguslik elukorraldus on osa rahva kultuuriloost. Seadused on keskkohal igas normaalses ühiskonnas, nad on avaliku elu reguleerimise teljeks. EW koodeks – see on esiisade ja -emade kood, mille järgi elada tuleks, nii nagu inimese DNA kujundab tema väljanägemist, olekut ja olemust. Eesti enda õigusliku elukorralduse tagasitoomine oleks meile oluline ja kasulik isegi praegusel hilisel tunnil.