Rubriik: Üldist

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult?

Arvamus – Tiit Kärner: tahtlikult või mõtlematult? Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“. Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist.

Avaldatud – Huige, 27.06.2021

Martin Ehala kirjutab oma raamatus „Identiteedi märgid“  punkti „Dekonstrueerimine“ all nii: „Rahvus on muidugi olnud kriitika peamine sihtmärk. Paljud ühiskonnateadlased alates Herbert Marcusest Zygmunt Baumanini on pidanud ühiskonnaprobleemide korral kõige kurja juureks natsionalismi. Nii on selle dekonstrueerimiseks kavandatud ja rakendatud igasugu meetmeid: individualismi, hedonismi ja multikulturalismi propageerimist, kõike, mis võiks vähendada võimalust koondada indiviide kollektiivseteks tegutsejateks mingi ürituse nimel“.  Kokkuvõetult tähendab see kultuuri lammutamist. Kultuuri allakäik ongi meie aja märk. Kultuuri allakäik tähendab kultuuri loodud kollektiivse sümboolse maailma nõrgenemist ja hajumist; me ei mõista enam tema märke, nad ei toimi meis. Sageli ei tajuta toimuvat kultuuri allakäiguna, vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. “Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab “eelarvamused” ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist” (Lotman „Vestlusi vene kultuurist I“). Kas teadlikult või oli see kohalike ekshibitsionistide entusiasm, aga see mehhanism käivitus Eestis kohe pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal.

2004. a suvel tehti Tallinnas algust homoparaadidega. Nende mõju oli esialgu tühine. Eestlased põlise maarahvana olid oma tavades lihtsad ja maalähedased. “Eesti on oma sallivuses (nagu ka mitmes muus küsimuses, nt naiste õiguste alal) olnud paljudest teistest Euroopa rahvastest pigem ees kui taga,” kirjutab Jüri Adams, “eesti ühiskonnas neid [homosuhteid] aktsepteeriti ja salliti”. Need ei olnud kriminaliseeritud ei sõjaeelses ega iseseisvuse taastanud Eestis. “Kirjutamata põhinõue oli, et ei äratataks tähelepanu.” (PM, 28. Nov 2020). Ja just selle nõude rikkumise vastu oli suunatud põhiprotest. Reaktsioon oleks olnud sama (või veel järsem), kui paraadil osalejaiks oleks olnud poolpaljad seksi  eksponeerivad tavalised abielupaarid. Seda ”paraadi” tajuti mingi järjekordse piinliku veiderdusena, comme il faut tahtliku rikkumisena, millegi söögilauas valjusti peeretamise taolisena. Ja tõepoolest – seda vahel ikka juhtub, sinna ei saa midagi parata, see ei võta kellelgi tükki küljest, sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Ja suhtutigi – seni kuni seda tõepoolest vaid juhtus. Siis aga kui see muutub teadlikuks ja tahtlikuks ja eriti, kui ebamugavuse väljendamist selle suhtes hakatakse tõlgendama vihkamisena, kasvab ka vastuseis.

Need, kes oma vastumeelsust väljendasid, ei saanud aru, miks neid süüdistatakse – nad väljendasid ju traditsioonilisi seisukohti. Paraadide korraldajad väitsid seevastu, et vastuseis on pahatahtlik ning õpitud, samas kui homoseksuaalsus on looduslik ning paratamatu. (Kõik väited on tõesed vaid osaliselt.) Nad laiendasid oma survet, tekkisid nende vaateid propageerivad LGPTQ…+ organisatsioonid, seepeale ärkasid ka usklikud, kes leidsid, et see on vastuolus nende õpetusega. President ja press asusid selgelt homoaktivistide poolele. Vaidlusküsimuseks tõusid homopaaride kooseluga seotud varanduslikud ja õiguslikud aspektid. Vajadusele täita õiguslik tühimik samasooliste paaride kooselu käsitluses juhtis aastal 2011 Riigikogule saadetud märgukirjas tähelepanu õiguskantsler Indrek Teder, tehes ettepaneku luua selliste õigussuhete reguleerimiseks spetsiaalne õiguslik raamistik. Ootamatult astusid selle vastu välja just nn homoõiguste eest seisjad, kes nõudsid homopaaride kooselu ja traditsioonilise abielu juriidilist võrdsustamist. Sellele olid omakorda vastu traditsioonilise abielu kaitsjad, viidates homokooselu  ja traditsioonilise abielu põhimõttelisele erinevusele riigi ja rahva kestmise seisukohast.

Sellega oli eesti ühiskonna lõhestamine teoks saanud. Eesti rahvas oli moodustunud kaks, kui kasutada Amy Chua sõnu („Poliitilised hõimud. Grupivaist ja rahvaste saatus“), erineva grupi-identiteediga hõimu. Ühe identiteedi alus oli senine talupoeglik maavillane, kuid leplik arusaam seksuaalsuhete käsitlusest, teine aga modernne, „euroopalik, XXI sajandi oma“, mis eelmisega kokku ei sobinud. Kultuurikonfliktide juured on sügaval. „Grupiidentiteetide loomise ja oma grupi liikmete eelistamise impulsi alus on neuroloogiline. [—] …meie ajud instinktiivselt samastavad, väärtustavad ja eristavad grupikaaslasi, samas kui teiste gruppide osalisi nähakse üldise sotsiaalse kategooria liikmetena ja nende vahel vahet ei tehta, mis muudab ka nende stereotüüpse halvustamise lihtsamaks. [—]Pole midagi hõimkondlikumat kui ladviku põlgus provintsliku, lihtrahvaliku, patriootliku vastu. “ (Amy Chua, ibid.)

2014. aastal, kasutades asjaolu, et märtsis pääses võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioon, algatas valitsus sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmise Riigikogus. Seda tehti vaatamata sellele, et ametisoleva XII Riigikogu valimistel ei olnud kumbki erakond sellest kavatsusest rääkinud ning, nagu rahvaküsitlused näitasid, oli rahva enamus selle vastu. Seda tehti, väites et kooseluseadusel ei ole homoabielu seadustamisega mingit seost, et see on mõeldud rahuldama kümneid tuhandeid paare, kes mingil põhjusel ei  soovi traditsioonilist abielu sõlmida, et see on vaid väike juriidiline täiustus, millega peagi kindlasti kõik lepivad. Nagu tulevik näitas, olid ka kõik need väited valed. Päev enne seaduse hääletust Riigikogus püüdis IRL panna seaduseelnõu rahvahääletusele. See lükati tagasi. Samal päeval korraldas opositsioon, kelle seas kõige aktiivsemat osa etendasid SAPTK (sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks) ning usulised ühendused massimeeleavalduse Riigikogu ees, ning tulutult. Kuna tervikseaduse vastuvõtmiseks puudus koalitsioonil piisav enamus, siis lahutati seaduse tekstist kakskolmandikku poolthääli nõudvad rakendusaktid ning siis õnnestus seaduse kärbitud tekst kahehäälelise lihthäälteenamusega vastu võtta. Nende sündmuste järelkajana algas kõige selgemalt kooseluseaduse vastu seisnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) tõus.

Järgnevatel aastatel jätkus pinev parlamentaarne vastasseis, mille vältel tehti korduvalt katseid nii kooseluseadus tühistada (nov. 2015, veebr. 2016, mai 2017) kui ka puuduvaid rakendusakte vastu võtta. Kõik katsed ebaõnnestusid. 2017. a juulis otsustas aga Riigikohus, et kooseluseadus kehtib ka ilma rakendusaktideta, andes võimaluse tema rakendamiseks läbi kohtute. Seda võimalust on kasutanud väidetud kümnete tuhandete asemel sadakond. Kui pärast 2019. a valimisi pääses võimule Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, tõusis kooseluseaduse saatus taas päevakorda. Kompromissina lepiti valitsusliidus kokku rahva seisukoha teada saamiseks korraldada selles küsimuses rahvaküsitlus.  Nüüd opositsioonis olevad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond enam ei varjanud, et seaduse mõte oli kogu aeg olnud homoabielu ja traditsioonilise abielu juriidiline võrdsustamine. Nad näisid olevat unustanud kõik eelnenu, nimetasid plaanitud küsitlust rahva lõhestamiseks, provokatsiooniks ja ebademokraatlikuks, ning planeerisid Riigikogus ulatuslikku obstruktsiooni. (Ilmeka ülevaate opositsiooni väidetest on seoses Šveitsis kavandatava samasisulise rahvahääletusega 9. Mai PM-s avaldanud Peeter Espak). Selleni aga asi ei jõudnud: üks päev enne lõplikku hääletust Riigikogus esitati Keskerakonnale süüdistus korruptsioonis ning Keskerakonna ja valitsuse juht Ratas astus tagasi.

Samas seksuaalsuse ja seksuaalse enesemääratluse teema on jõudsalt laienenud. Esmalt haaras sellest kinni kollane ajakirjandus, seejärel laienes see nn peavoolumeediasse: enesepaljastused nii otseses kui ülekantud tähenduses koos selle tõttu solvumisega, samaaegne sugude eitamine ja võitlus soolise ebavõrdsuse vastu. Kõigile igapärastele käitumistavadele püütakse anda seksuaalne tähendus. Ülikoolid värbavad vastavaid kahtlase väärtusega „spetsialiste“ väljastpoolt, nende käe all sirgub sama kvaliteediga kohalik kaader, kes leiab kohe rakendust haridusministeeriumis, sealt kaudu jõuab see „teave“ kooli ja lasteaedadesse ning ring ongi sulgunud. Kõik see ei jäta oma mõju avaldamata.  Arusaamad, eriti noorte omad, ongi juba muutunud. Nagu võib lugeda 3. apr. Postimehest, on hakanud noorte neidude seas levima uus harrastus: oma alasti fotode interneti teel müümine. Ja meesterahvad ei jää võlgu: 27. mai PM teatab, et nokupildid on tänapäeva flirtimise lahutamatu osa – pea pooled elujõulises eas naisterahvad olevat selliseid pilte saanud. PM toob ära terve galerii sellistest erekteerunud peenistest, ehk jäigastunud türadest, kui järgida lahkunud keeleteadlase Mati Hindi soovitust kasutada meie intellektuaalse ja moraalse allakäigu tajumiseks vastavaid rahvakeelseid sõnu. Tõepoolest, sellist kõnepruuki võis varem kohata vaid debiilsete varateismeliste või sopajoodikute juures.

Kuid kõige halvem ootab veel ees. Homoseksuaalsuse tabust vabanemine ja seksuaalvabaduse glorifitseerimine on kõrvuti seksuaalse huviga oma soo vastu (nn õpitud homoseksuaalsus) ning sooidentiteedi häirete (soodüsfooria) kasvuga toonud kaasa sündimuse vähenemise, kirjutas Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala (2 ja19. aprill 2021). Eesti Noorte Pereuuringu 2020 andmetel soovivad 16–20-aastased heteroseksuaalsed noormehed ja neiud endale keskmiselt 2,06 last, n-ö õpitud homoseksuaalsete kalduvusega noored 1,76 last ja täiesti homoseksuaalse kalduvusega noored 1,49 last. Sama suundumus on jälgitav ka teistes riikides. Samas levivad meil emadust alavääristavad argumendid, justkui laste saamine tähendaks naiste surumist sünnitusmasina rolli või et pole vägivaldsemat keskkonda naisele ja lastele kui kahe vanemaga heteroseksuaalne perekond. Oleks kummaline, kui sellisel retoorikal puuduks mõju noorte naiste pere loomise soovidele.

Summaarse sündimuskordaja väärtus 2,1 on olnud nende jaoks, kes eesti rahva kestmist oluliseks peavad, kriitiline piirjoon, midagi sarnast epideemiate nakkuskordajaga 1. Nii nagu nakkuskordaja sellest suurem väärtus tähendab haiguse tõusvat levikut ning surmade arvu kasvu, nii tähendab 2,1-st madalam sündimuskordaja rahvuse kidumist ja hääbumist. Eesti sündimuskordaja  on seni olnud 1,7 ümber, samas on lootust sisendanud see, et küsitluste põhjal on naiste soovitud laste arv olnud selgelt üle 2,1 (2,7 kandis). Nii on loodetud, et mitmesuguste pere ja laste toetust tõstvate meetmete abil on võimalik sündimuskordaja ka tegelikult üle selle piiri tõsta. Ülalkirjeldatud arengute tulemusena seda lootust enam ei ole. Samas pakutud mittemidagitegemist toetavad ja iibe tõstmise vajadust eitavad sisserände- ja integratsioonipõhised Isamaa2.0-tüüpi rahvastikuteooriad (Raivo Vetik, Kersti Kaljulaid, Margus Tsahkna jt) on ebateaduslikud ja ideoloogilised. Kui võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud nõuet kaitsta eesti rahvast, keelt ja kultuuri, siis on vaja reaalseid tegusid. Esiteks tuleb astuda vastu emaduse ja lasterikaste perede halvustamisele suunatud retoorikale ning homopropagandale, ja teiseks – mis on samaoluline, kuid otsustavust ja meelekindlust nõudev – teha lõpp olukorrale, kus vaid lasterikkad pered oma laste kaudu peavad kandma rahvastiku kestmise majanduslikku koormat, samas kui rahva järjest kasvav osa sellest isikliku heaolu ja mugavuse tõttu loobub. Selle teeb võimalikuks kehtiv Bismarcki ajast pärit pensionisüsteem, mille järgi inimese pensioni suurus ei sõltu inimese panusest uue põlvkonna kasvatamisse. See süsteem ei ole kestlik. Euroopa (rahvaste) pidev allakäik on selle tunnistaja. Sellest on juba veerand sajandit pidevalt kirjutatud (näit Euroopa tunnustatumaid majandus- ja rahvastikuteadlasi Hans-Werner Sinn, Talltechi emeriitprofessor Andres Taklaja) ja seni tulutult. Kehtiva pensionisüsteemi reformimine eeldaks Bismarcki kaaluga riigimeest, on aga keegi kedagi sellist viimase sajandi jooksul näinud?

Sellega oleme jõudnud taas loo algusse ning tuleb tunnistada, et Ehala raamatus kirjeldatud kava läbiviimine Eestis on õnnestunud: eesti rahvas on lõhestatud määral, mis teeb pea võimatuks inimeste koondamise tegudeks mingi ühtse eesmärgi nimel, isegi kui selleks on rahva edasikestmine. Ma tahaks teada, kas seda tehti sihilikult või rumalusest ja pugejalikkusest? Kes vastutab selle koomiliselt alanud kuid traagilise lõpu poole tüüriva hungveipingliku kultuurirevolutsiooni eest?

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei ole kunagi taastatud

Õiguskantsler Ülle Madise: Okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud!

22.03.2021 nr 10-2/210575/2101961 vastas Õiguskantsler Ülle Madise riigikogu liikme päringule okupatsioonieelse Eesti Vabariigi õigusaktide kehtivuse osas täna – järgnevalt:

“tuleb nõustuda Teie poolt viidatud PS kommenteeritud väljaande koostajate lõppjäreldusega, et PSRS §-st 2 nähtub, et okupatsioonile eelnevat õiguslikku olukorda ei taastatud (O. Kask, R. Narits, P. Roosma. PSRS § 2 komm 2. – Ü. Madise jt (toim.) Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. 2020)”

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Eesti%20Vabariigi%20esimese%20iseseisvusperioodi%20ajal%20kehtestatud%20%C3%B5igusaktide%20kehtivusest.pdf

Riik nagu partei

Riik nagu partei, Õhtulehe juhtkiri 19. 04.2002

SL Õhtuleht ei pea õigeks, kui kõik Eesti parteid panevad omavalitsustes ja riigiametites suure hulga mehi ja naisi parteiasja ajama. Eestis on aga parteid ja avalik sektor nii segi kasvanud, et maksumaksjatel pole ülevaadet, kuidas nende raha kasutatakse.

See, et Keskerakonna riigikogujast infojuht kaasab parteikaaslastest ministeeriuminõunikke erakonnatöösse, on kurb reaalsus.

Ainus, mis teda natukegi õigustab, on see, et samamoodi käituvad kõik Eesti erakonnad. Eesti omavalitsustes ja riigiametites on tõenäoliselt juba sadu nõunikke, kelle ainus ülesanne on parteid valimisteks ette valmistada.

Eestis on kujunemas parteiühiskond. Partei loata ei tehta enam midagi. Kodanikuühiskonnale omane vaba mõtlemine on surutud kitsastesse raamidesse. On kaks arvamus: vale ja partei(juhi) oma.

Oleme sel nädalal juhtkirjas juba maininud, et Eestis pole poliitikute ja nende üha kasvava omavoli üle kontrolli. Probleem pole tekkinud täna. Praegu puhkevad õide üle 10 aasta tagasi kasvama pandud taimed.

Oleme jõudnud olukorda, kus sõnad “poliitik” ja “poliitika” on eemaletõukavad ning valelikkuse sünonüümid.

Eile kinnitas SL Õhtulehele üks mõjukas poliitik, et mängima peab kehtestatud reeglite järgi. Kuna poliitikud on reeglid, tihti ka kirjutamata, kehtestanud, siis nende üle ei saagi kontrolli tekkida. Rääkimata vastutusele võtust.

Kahjuks kehtib Eestis vaid kriminaalne vastutus, moraalne vastutus on Eesti poliitikute puhul välistatud.

Seda kõike saab muuta vaid rahvas. Aga kuidas? Ikka poliitika kaudu, sest pärast valimisliite on aktiivsete kodanike ühendustel kriips peal. Seega: suletud ring. Poliitikud on kehtestanud üleüldise parteiriigi.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri riigivanemale:
Eesti Vabariiki oli al. 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aastat ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada.
Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks.
Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936.

1936.a Endiste riigivanemate märgukiri K.Päts-le

Märgukirja selgituseks olgu öeldud, et Eesti Vabariiki oli alates 12.03.1934 valitsetud juba 2,5 aasta ilma õigusliku riigikorrata, ilma et oleks teada olnud, kunas K. Päts kavatseb normaalse olukorra riigis taastada. Selles olukorras pöördus neli endist riigivanemat 30.10.1936 riigivanem K. Pätsi poole olukorda selgitava märgukirjaga.
Kuna võimud keelustasid selle märgukirja avaldamise, siis jäi see rahvale teadmatuks. Märgukiri leidis siiski avaldamist Soomes «Helsingin Sanomates” 11.11.1936. 1968. aastal avaldas selle märgukirja „Teataja” (nr. 21 (1035), 7. detsember 1968.):

„Teie olete kutsunud rahva valima Rahvuskogu, mille ülesandeks on koostada meie maale Põhiseadus. Samuti olete teatanud, et teie endale 12. märtsil võetud hooldamisülesandeid ei või pidada lõpetatuiks enne, kui tegevusse on astunud uue Põhiseaduse alusel loodud valitsus. Ka meie, endised riigivanemad, tunneme vastutust meie maa ja rahva saatuse suhtes. Seepärast peame meie oma kohustuseks sel tähtsal momendil pöörduda Teie poole mõningate mõtetega, mis meie parima arusaamise järele on olulised riigi uuendamise edukusele.

Kui Teie valitsus alustas praeguse valitsemisviisi rakendamist, sündis see ajutise vajaduse tähe all, mille möödudes pidi pöörduma tagasi normaalsete olude juurde. Selle uue normaalse korra üldisemad jooned määrati rahvahääletusega 23.-25. veebruarini 1936.

Ei ole kahtlust selles, et Eesti rahva rippumatuse säilitamise ja tema ühiskondliku korra arendamise tähtsaks eelduseks on õiguslik kord. Väike rahvas ei saa toetuda niivõrd oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele. Kuid meie peame kahetsedes konstateerima, et praegune ajajärk ei ole tarvilisel määral tugevdanud õiguse ja seaduslikkuse mõisteid, vaid õiguslik kord on pigemini pidanud kannatama, kuna see on osutunud pääsmatult puudulikuks.

Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku-ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva
poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus.

Kuigi teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selle tõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks.

Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. Valitsusvõimu piiramata seadusandlus on meie rahva seas põhjustanud ühteliitmise asemel omavahelisi vastuolusid üksikute rahvakihtide vahel ja ka rahulolematust valitsuse enda vastu.

Eesti haritlasringkondi, kes olid algaastatel riiki loomas ja korraldamas, häirib õigusliku korra ja seaduse korrupteerimine. Ülikooli ja üliõpilaskonda puutuvad valitsuse sammud on esile kutsunud ärevuse ka akadeemilises nooruses, mis on suureks kahjuks kogu maale.

Erutust tööliste seas on tekitanud ametiühingute normaalse tegevuse sulgemine ja ühingute asendamine valitsuse poolt määratud organitega, mis, nagu ajalugu näitab, ei ole iial andnud häid tulemusi, vaid on surunud töölisliikumise põranda alla ja muutnud selle käredamaks.

Kuigi valitsus on pühendanud erilist tähelepanu põllumeeste huvidele, ei ole samade käitumisviiside tõttu ka siin suudetud saavutada põllumeeste ühistunnet ja ühistööd, vaid on selle asemel tekkinud teravaid vastuolusid ja kõigutatud usku meie põllumeeste põhialusesse – põllumeeskonna ühisürituste jõulikkusse ja tegevusvabadusse.

Olukorda raskendab veel enam maal juba üle aasta märgatav põllumajandustoodangu vähenemine. Riigirentnike seas on tekkinud ebakindluse tunne sageli toimuvate «puhastuste” tõttu ja ka seepärast, et isiklikud suhted on otsustavad uute ametnike nimetamisel.

Rahulolematust tekitab ka asjaolu, et majandusliku kriisi ajal vähendatud palkasid ei ole siiani tõstetud, vaatamata majanduslikule tõusule ja elukalliduse kasvamisele.

Majanduslikke ringkondi häirib see, et soodsa majandusliku konjunktuuri kõrval ei ole suudetud vastavas ulatuses kaotada bürokraatlikku laadi kitsendusi. Valitsuse eestkostev tegevus majanduselus halvab ärimeeste individuaalset algatusvõimet ja kapitali investeerimine võtab ebaterve suuna. Et majanduslikud konjunktuurid on kõikuvad, tekitavad muret ka valitsuse suured rahakulutused ehituse alal, mille otstarbekohasus on kahtlane, samuti tööstusettevõtete asutamine, mille tasuvus ei ole kindel ja mille rahvamajanduslik väärtus on kahtlane. Maksude tõstmine niisuguste investeeringute võimaldamiseks kiirendab elukalliduse tõusu, mis veel enam ohustab rahva rahulikku meeleolu.

Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks. Kuna aga politsei ei ole kuskil kunagi olnud küllaldaseks riigi aluseks, langeb vastutusekandam maa sisemise korra eest ikka enam erapooletule sõjaväele ja Kaitseliidule.

Relvastatud jõudude riigistamine («kroonulikuks tegemine”) nõrgendab meie rahvaväe võimet kaitsta maad väljastpoolt ähvardava ohu vastu ja viib meid sisepoliitilisse võitlusse võimu pärast, mis on ohtlik ka valitsusvõimu sisemisele kindlustundele ja tema tegevuse järjekindlusele. Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal.

Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte üksmeelseks ja ühistundelikuks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. See ei arenda rahva loovaid võimeid, vaid uinutab neid.

Oleme pidanud oma kohustuseks esitada Teile kõike seda, kuna kardame, et valitsuse aparaat, mis töötab juba kaua aega ilma otsese ühenduseta rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolliva koostööta, maalib roosilisemat pilti, kui tegelik olukord seda õigustab. Erakordse aja kitsendusi on rahvas seni vaikselt kannatanud selles kindlas lootuses, et ta seda kiiremini saaks tagasi normaalse õigusliku korra. Aga kui ta lootus ei täitu, järgneb kibe pettumus, mis juba ette õõnestab uue Põhiseaduse õnnelikku teostamist ja viib meie riigielu uutesse raskustesse. Selle tõttu on meie arvates Rahvuskogu töö kordaminekuks vajalik, et rahvas võib selles kogus tõesti avaldada oma vaba tahet – ainult sel tingimusel võib rahvas hiljem tunda end seotuna Rahvuskogu tööga.

Tähtsamad vajalikud sammud, mis peaksid tingimata ette võetama, on meie arvates järgmised:

a) Kaitseseisukorra kitsenduste leevendamine sedavõrd, et Rahvuskogu valimiste jaoks vajaliku õiguskorra jõustumine saab võimalikuks, eriti mis puutub sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadusse, nii et igaüks võiks ka vabalt esitada ja kaitsta oma kandidatuuri, nagu Teie ise lubasite oma kõnes möödunud jaanuaris. See oleks seda loomulikum, kuna rahvas Teie enda seletuse järgi on juba rahunenud.

b) Valimisseaduse muutmise vajaduse korral nii, et kandidaatide ülesseadmine oleks tegelikult võimaldatud ka muudele kui valitsusvõimude poolt moodustatud seltskondlikele komiteedele. Valimiste järelevalve kindlustamiseks peaks kõikidesse valimiskomiteedesse kutsutama hääleõiguslikke kodanikke, kes esitanud kandidaate, samuti ka kohtuasutuste esindajaid. Igal juhul peaks vältima seda, nagu tunduksid valimised „tehtuina”.

c) Kandidaatidele peaks võimaldatama valimisvõitluses vabalt arutada ja kaaluda tulevase riigikorra aluseid rahvahääletuse otsuse tõlgenduse kohaselt. Samuti ei tohiks poliitilistel põhjustel ettevõetud vahistamised olla aluseks osavõtmise kõrvaldamiseks valimistest.

Lühidalt öelduna, meie oleme arvamisel, et ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad. Ilma nendeta Rahvuskogu valimistel ei oleks muud tulemust, kui et nad vaid pikendaksid ülemineku ajajärku, mis muudaks Eesti riigi ääretute üllatuste maaks, kus rahu, korda ja heaolu arengut vaevalt võiks teostada.

Märgukiri esitati president K. Pätsile 30.10.1936.
Alla olid kirjutanud Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Juhan Kukk. Otto Strandman, kes oli siis saadikuks Pariisis, teatas telegrammiga, et ta ühineb memorandumi aktsiooniga.

I. Raamot: K. Päts jättis minu teada selle endiste riigivanemate märgukirja vastamata ja ei olnud märgata, et ta seda üldse oleks arvestanud.

Allikas: Ilmar Raamot, “mälestused”.

Arvamus – tõde ja õigus RMK moodi

03.08.2020, Ülle Harju, Postimees

  • Riigimaal on üle 1000 muistise, mis on hooldamata
  • RMKle pole muististe hooldamise kohustust pandud
  • Valitsus töötagu välja plaan riigimaal olevate muististe kaitseks

Muinsuskaitseseaduse järgi peab mälestise omanik või valdaja seda hooldama ning vajaduse korral remontima. RMK hallatavatel aladel on üle tuhande mitmesuguse muinsuskaitseobjekti, kuid keskus ei näe endal kohustust neid korras hoida. See on viinud Vargamäe-laadse kemplemiseni eri riigiasutuste vahel, mis tuleb ilmselt lahendada valitsuse tasandil.

“Kui riik on muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi hooldada, peab ta riigimaal asuvate muististe hooldamisel ise eeskujuks olema.”

Ülle Harju, Postimees Juhtkiri 03.08.2020

Tänases lehes on põhjalik ülevaade, kuidas RMK on eiranud kaitsekohustuse teatisi ja hoolt kandnud eeskätt selliste mälestiste eest, millest ta ise on olnud huvitatud. Nii on suurejooneliselt korda tehtud Sagadi mõis, kus asub RMK peakorter. Muude muinsus­kaitseobjektide hooldamisest on RMK aga hoidunud, väites, et see tegevus pole tema põhikirjaliste kohustuste ­nimekirjas ja keskusel pole selleks ka raha.

Rahapuudust RMK-l kindlasti ei ole: sel aastal võttis riik sealt 66 miljonit dividendi, kuid RMK selja taga on keskkonnaministeeriumi toetus. See on suureliselt teatanud, et kui muinsuskaitseamet ei jäta survestamist, siis krundivad nad mälestised oma ­maade seest välja ja annavad kultuuriministeeriumile üle. Hooldagu siis ise, kui nii väga tahab.

See polegi niisama praalimine, sest keskkonnaministeeriumi haldusalas olev maa-amet saab sundida näiteks kohalikku omavalitsust maad vastu võtma. Kui sama ülbelt edasi mõelda, siis võiks välja kruntida ka kõik RMK matkarajad ja puhkealad ning need mõnele sobivamale ministeeriumile üle anda.

Paradoksaalne on see, et muinsuskaitseamet ei saa RMKd ka trahvida, sest see pole iseseisev ettevõtte, vaid kuulub keskkonnaministeeriumi koosseisu. Et aga asi on üldse sellise kemplemiseni läinud, näitab valitsuse viletsat haldussuutlikkust.

Samas ei oleks ka õiglane eeldada, et 700 töötajaga RMK suudaks muu töö kõrvalt 1000 muistist kaitsta ja korras hoida. Juba ainuüksi mälestiste nimekirja koostamine koos korrastamise eeldatava maksumusega on ettevõtmine, mida kultuuriministeerium ei suuda muinsuskaitse alarahastamise tõttu ette võtta.

Samas oleks mälestiste kaitse ja hooldamine mõistliku plaani alusel RMK-le muidugi jõukohane, kui talle selline kohustus panna ja eelarvega katta – RMK heaks töötab Eestis umbes 6300 inimest.

Igal juhul on riigimaal asuvate muististe kaitse ja hooldamine teema, millest ei saa lihtsalt mööda vaadata. Kui riik on juba muinsuskaitseseadusega pannud omanikule või haldajale kohustuse mälestisi kaitsta ja hooldada, siis peab ta ka riigimaal asuvate muististe omanikuna ise teistele eeskujuks olema.

Selge on ka see, et mida rohkem muistisi on võsast puhastatud, juurde­pääsuteede ja -radadega varustatud ning kohaselt tähistatud, seda suuremad on võimalused huvitavaks ajaveetmiseks looduses. Võibolla aitaks ­seda mõtteviisi edendada, kui RMK nõukokku arvata mõni liige, kellele oleks sotsiaalse ettevõtluse põhimõtted südamelähedased.

RMK kümnetesse miljonitesse ulatuv tulu annaks loodusturismi taristu arendamiseks igal juhul võimaluse, küsimus on prioriteetides, mida RMK tegevusest tekkinud miljonitega teha. Valitsusel tuleb selles kokku leppida ja jõukohane töökava välja töötada. Probleemi veeretamine kuuma kartulina ametkondade vahel väljendab riigiaparaadi küünilist suhtumist kultuuripärandisse.

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud

Triin Teramäe – arvamus: Millest Roosiaias ei räägitud: Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. ….

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada. Ka eesti kultuuriloos on olnud mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks kartmatud ja ennastsalgavad suunanäitajad, minu sädeinimesed, kes on söendanud suurelt unistada just kõige kiuste. Olgu need siis ärkamisaja liidrid 19nda sajandi lõpul kui nad sütitasid omariikluse ideega eestlasi üle kogu meie väikese võõrvõimu all oleva Maarjamaa või ka sangarlikud okupatsioonivõimudele vastu seisjad 70ndatel, millal unistus iseseisvuse taastamisest võis unistajatele ohtlikuks osutuda ja tundus paljudele eestlastele tõesti liiga suurelt unistamine.

Mina olen pärit eesti perest. Mul on ka eestlasest mees ja väikelaps. Me oleme üks soome-ugri imepisikese kiiresti langeva iibega põlisrahvuse, eesti pere, kes on juba aastatuhandeid tuulte ja tuisuöödes, iidsetes kuuselaantes sellel Põhjamaal elanud. Ma julgen arvata, et võimalus, et eesti praegune president pakuks mulle meie riigi pidupäevaks poodiumi, et saaksin ühiskonna valupunktidele ja nendele, kelle kannatus mulle täna väga haiget teeb, tähelepanu juhtida, tundub vähem ebatõenäoline kui 70ndatel Eesti iseseisvumine.

Aga miks peaksingi saama rääkida ühiskonna valupunktidest, olen ju kõigest eesti ema, kes kasvatab eesti väikelast ja kelle ühiskondlik tegevus on suunatud just soome-ugri väikekultuuri kaitsmisele- mul ei ole venelasest vanemat ega provokatiivset poeesiat neegrist lapseisa osas ette näidata, mis mind presidentile parketikõlbulikuks teeksid.

Ma olen küll elanud üle 10 aasta erinevates Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides olles eesti saadik ja nähes Eestit perspektiivilt ja läbi väga paljude välismaalaste silmade, mis peaks presidendiprouale imponeerima kuna ta on mõista andnud, et üks õige eestlane on maailmakodanik ja hindab multikultuursust. Siiski mulle on tõenäoliselt välistatud kutse Roosiaia poodiumile, kuna just tänu maailmakodanik olemisele olen jõudnud tagasi enda juurteni- selleni, et kõige suurem väärtus ka globaalses kontekstis on meie enda kultuuriidentiteet ja kultuuripärand, meie oma eestlus, see mis presidendiprouale tundub põlastusobjektiks olevat. Veelenam kuna ma tõepoolest ei valuta südant okupatsioonivägede poolt meie maale meie rahva tahte vastaselt toodud 160-miljonilise suurrahvuse pärast ega hoia südames ENSV sotsialistlikku ideaali kõikide rahvaste võrdsusest kõikidel maadel vaid muretsen meie enda imepisikese, langeva iibega rahva, keele ja kultuuri säilimise pärast eelkõige. Musti murepilvi koondab minu pea kohale veel ka asjaolu kui kaugel meie nö arvamusliidrid ja suurem enamik riigijuhte on kultuurrahvastele omasest eneseväärikusest ja oskusest väärtustada ja seista meie imepisikese keele, kultuuri ja rahvuse eest.

Ma valutan südant sellepärast, et eesti lastel ei ole erinevalt kõikide teiste maailma rahvaste lastest oma kodumaa pealinnas ja suures osas Põhja-Eestis, ainsal eesti keele kodumaal, emakeelset kasvukeskkonda, kuna kõikjal avalikus ruumis rõkkub ühe suurrahvuse keel. Nagu sellest oleks veel vähe on hävimas ka eesti koolid, kuna eesti lapsi kasutatakse lõimumise tööriistana ja nn eesti koolidesse ja lasteaedadesse suundub/suunatakse aina enam mitte eesti emakeelega suurrahvuse lapsi, kes on lärmakamad ja temperamentsemad ja tänu millele rõkkub vahetunnis okupatsiooniaegne keel ja klassiruumides aina enam presidendi lemmikluuletajatele omane suurvene shovinism, mis diskrimineerib eesti laste inimõigust kasvada oma kultuuri keskel.

Kuskil mujal Euroopas ei ole üheski riigis ega pealinnas isegi ligilähedaselt nii suurt hulka ühe teise keele emakeelena rääkijaid, eriti veel imperialistlikku suurrahvust. Kui isegi saamidel, aborigeenidel (viimaseid muide on sama palju kui eestlasi) ja ameerika põlisrahvastel on omad reservaadid, kuhu kolonistidel pole asja siis eestlastel pole oma “rahvusriigis” isegi nii hästi läinud. Eesti unikaalne põliskultuuri identiteet lahustatakse meie riikliku sundintegratsiooni käigus suurvenega piimalurriks ja tulemus on venestunud postsovjeet või nagu paljude meie sugulas- läänemeresoome rahvaste kurb saatus nende põlistel aladel peale venega “integreerumist”, nad on hävinud.

Ma valutan südant meie sandisentidest elama sunnitud pensionäride pärast, kelle elu okupatsioonivõimud rikkused ja kuna justnimelt vene okupatsioonivõimud laastasid ja usurpeerisid 50 aastat Eesti majandust ja see pole jõudnud seetõttu arenenud riikide tasemele, et lubada eakatele väärika äraelamise. Nende niigi palju kannatanud eestlaste pärast, kes tõsteti oma kodudest välja kui tehti ruumi võõrvõimude poolt tooduile, kuid, kes liiga sagedasti ei oma oma kodumaal isegi kodu, kui võõrvõimude poolt toodud rahvas on end igati legaalselt ja mugavalt sisse seadnud. Eesti tänased pensionärid, kellest osad on üle elanud küüditamised või KGB ebainimlikkused on sunnitud täna bussis, turul või vanadekodus elama külg-külje kõrval nendesamade küüditajate ja tagakiusajatega. Juudid embamas Auschwitz’i vangivalvureid ja nende järglasi, kes Iisraelis kõiki hüvesid naudivad ja aina enam juudi riigis võimu saavad- kõlab kui Kafka aines ometi on reaalsus ja riiklik poliitika Eesti rahvus(!!!)riigis.

Murelikuseks annavad põhjust kõik maal elavad eestlased ja tühja kõhtu kannatavad eesti lapsed. Tõsi maal elavad eesti lapsed kasvavad küll rohkem eesti keelses keskkonnas mitte nagu SRÜ-d meenutaval Väikel Venemaal, milleks on saanud Tallinn, kuid nende elujärg on oluliselt kehvem kui meie pealinnas, kuhu on koondunud kapital ja võim ja kõrgemad palgad, kuid mille elanikkonnast pea poole moodustab venekeelne elanikkond. Anomaalia kogu Euroopas. Tasub end kurssi viia kui suur hulk linnajuhte ja kõrgeid linnaametnikke on okupatsiooniajal saabunud suurrahvuse esindajad.

Veelenam kahetsusväärne on eestlaste diskrimineerimine, kus tööturul eestlasi Putini emakeele mitte rääkimise tõttu diskrimineeritakse nende enda “rahvusriigis.” Seda muidugi veel ka pandeemia ajastul kui tööpuudus aina kasvab.Hingevalu teeb mulle meie tibatillukese rahvusega toime pandud ümberrahvastumine, etniline puhastumine ja genotsiid- kuriteod, mille rängad haavad, kuidagi ei parane. Tänases Eestis on väga selgelt tunda kuidas puudu on terve põlvkond meie vaimueliiti-kes Siberisse saadeti või pagulusse põgenes ning kelledest ja kelle järglastest on meie ühiskond suuremas enamuses ilma jäänud. Kahjuks on ka väga suur hulk taasiseseisvunud Eesti paremaid päid lahkunud laia maailma ja me näeme selgelt, et “Põhjamaade Shveitsi” ei ehita üles liiga suure hulga okupatsiooni võimude poolt sisse toodud eestivaenulike tehasetööliste ja sõjaväelastega ja nende järglastega, kellede osas on kahtlemata intelligentseid ja toredaid inimesi aga siiski väga palju ka selliseid kellede osas eestlastel oma vabas riigis peaks olema võimalus otsustada keda oma kaasmaalaseks valida ja keda mitte.

Tõsiseks murekohaks anno 2020 meie väiksel kodumaal on muidugi loodusrahva metsad, mis langevad paljude hingekriipivaks kurvastuseks ja liigirikkus ning ökoloogiline tasakaal, mis seetõttu on tõsises ohus. Südantmurdvalt palju on hävitatud loodusrahva hiide ja pühapaiku. Viimasel ajal on aina enam viiteid ka sellele, et lisaks metsadele tuleks eestlastel varsti ühineda ka oma maavarade kaitseks nagu eestlased Fosforiidi sõdade ajal suures üksmeeles teha suutsid. Kahetsusväärne on asjaolu, et vähemuste eest võitlejad ei tegele meie oma kultuuririkkuste nagu setode, võrokeste, mulkide ja teiste, kes on meie päris vähemusrahvused ja kes hädasti hääbumise eest aktiivset kaitset vajaks, vaid seisavad mõne Eestis elava mitmkümne saja miljonilise suurrahvuse kultuuri ja keele eest eelkõige. Seda kummalisem on ka riigi panus keelekümblustesse, et eesti lapsed saaksid ikka Vene Föderatsiooni keele juba sõimes suhu saama kui meie oma hävimisohus pärandkultuuride keeled peaksid ometi olema meie riigi prioriteet, mida hoida neid meie lastele edasi andes.

“Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus?
Kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.”

Austatud arvamusliidrid ja end “progressiivseks” nimetavad poliitikud, kellest suur osa kahetsusväärselt ei tunnista endale, et nad on ENSV traditsioonis ühinenud rahvaste sõpruse kuulutajad, te ei pea muretsema, et peaksite mind nende muredega meie väikerahvuse pärast kuulama presidendiproua poodiumil pidupäeval. Seda ei juhtu. Sest mina julgen täna unistada ja paluda häid haldjaid, kes Eestimaa üle valvavad, et me ei taastanud iseseisvust selleks, et meie riigipead oleksid taaskord: Mihhailid, Jevgenid, Yanad, Marinad, Mashad, Verad või Svetlanad. Nii nagu enamike Euroopa riikide riigipead on selle riigi rahvusest loodan, et seda euroopaliku traditsiooni järgib ka Eesti. Ma julgen unistada sellest, et kuigi võib omamoodi ju öelda, et Interrindel õnnestus küll anno 2020 vallutada Kadriorg siis loodan väga, et Interrinne siiski ei suuda vallutada Toompead ega Stenbocki!

Minu unistustes Eestimaa on üksainus imepisike riik, kus eestlased ise on oma maa peremehed, ainsal kodumaa, mis eestlastel on. Julgen unistada veelenam, et suurrahvustel jätkub suuremeelsust ja neil kellele Maarjamaa ei kõlba, leiavad üles oma juured ja naasevad sinna, kus on igal täisverelisel slaavil kõige parem elu- oma maa ja rahva keskel mitte väikses soome-ugri provintsis “vireledes.” Ma söendan ka sinilindu püüda sellest, et eestlased leiavad enda seest üles oma soomeugri väärika identiteedi ning suudavad tekitada selgroo, et seista vastu sellele kurvale suurvene shovinismile ja venestamisele, mis meil 30 aastat peale iseseisvumist dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata riigis aina enam maad võtab.

Julgen unistada sellest, et eestlased saavad ükskord päriselt vabaks ja suudavad lõpuks lahti lasta sotsialismist, okupatsiooni ajupesu kummitustest, kes erinevates vormides kahjuks täna meie väikses soome-ugri kantsis püünele ronivad. Kuigi see tundub tänaseid tendentse vaadates sama utoopiline kui 70ndatel oli taasiseseisvumine julgen ma mulle minu koolist kaasa pandud moto “Unistused muudavad maailma” unistada tõeliselt vabadest ja väärikatest eestlastest, kes peavad eestlust selle ainsal imepisikesel kodumaal kõige kallimaks!

“Õppisin koolis, mille moto oli “Unistused muudavad maailma.” See on andnud mulle kogu eluks julguse suurelt unistada.

avaldatud 10.09.2020, Õhtulehes

Eesti kohalikel valimistel otsustavad välismaalased, Lätis mitte

Rahvastik.ee: Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Eesti kohalikel valimistel on suur kaal välismaalaste häältel. Erinevalt Eestist pole näiteks Lätis kodakondsuseta isikutel ja kolmandate riikide (Venemaa jt) kodanikel hääleõigust.

Kohalike omavalitsuste (vallad, linnad) volikogude valimist Eestis reguleerib Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (KOVVS). Hääletamisõigust reguleerivad KOVVS-i paragrahvid 5 ja 5¹:

§ 5. Hääletamis- ja kandideerimisõigus
(1) Hääletamisõigus on Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, see on elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse (edaspidi rahvastikuregister), asub vastavas vallas või linnas.
(2) Hääletamisõigus on välismaalasel, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja kes:
1) elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel.
2) [kehtetu – RT I 2006, 48, 358 – jõust. 18.11.2006]
(3) Hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud.
(4) Hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.
(5) Kandideerimisõigus on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul ja Euroopa Liidu kodanikul, kes on kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks saanud 18-aastaseks ja kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas.
(6) Volikogu liikmeks ei või kandideerida tegevväelane ega isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.
§ 5¹. Välismaalane
Välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ei ole Eesti ega muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik.

seisuga 05.08.2020, allikas: riigiteataja.ee

Seega saavad kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erinevalt Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistest võrdselt Eesti kodanikega hääletada ka määratlemata kodakondsusega (välismaalase passiga ehk nn halli passiga) isikud, samuti Euroopa Liidu väliste riikide (sh Venemaa) kodanikud.
KOVVS võeti Riigikogus vastu 27.03.2002. Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid Keskerakonna, Reformierakonna, Rahvaliidu, Koonderakonna ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsioonide liikmed, samuti üks Eestimaa Ühendatud Rahvapartei fraktsiooni liige.

Kuni 17.11.2006 oli KOVVS-i §5 lõikes 2 ka punkt 2, mis ütles, et välismaalane saab valida ainult juhul, kui ta on valimispäevaks elanud seaduslikult vähemalt viimased viis aastat vastavas vallas või linnas. Alates 18.11.2006 tühistas Riigikogu justiitsministri algatusel selle punkti – justiitsminister Rein Langi (Reformierakond) hinnangul oli see põhiseaduse vastane. Seadusemuudatuse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu (täna: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed. Vastu hääletasid Isamaaliidu ja Res Publika fraktsioonide liikmed.

Eestile sarnase demograafilise olukorraga Lätis saavad erinevalt Eestist kohalikel valimistel hääletada ainult Läti Vabariigi kodanikud ja teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Hääleõigus on Lätis reguleeritud kohalike volikogude valimise seaduse 5. ja 6. paragrahviga:
https://likumi.lv/doc.php?id=57839 (läti keeles)
https://www.cvk.lv/uploads/files/rus_eng/Pasvald_2020_ENG.pdf (inglise keeles)

Järgmistel joonistel on vasakul hääleõiguslike isikute arv ja paremal antud häälte arv:

(allikad: valimised.ee, riigiteataja.ee, riigikogu.ee)

avaldatud: rahvastik.ee 24.08.2020

Arvamus; P.Tammert – Riik, raha ja Eesti saatus

20.04.2020, P. Tammert, Eesti Rooma Klubi kaudu

RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides. 

Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?

Eesti Pank laseb käiku kopteriraha

Eelmine suur likviiduskriis lahendati võlarahaga täiendava emissiooniga ja EKP suurendas käibel oleva raha mahtu 3,5 korda. Nüüd oleme veel suurema likviidsuskriis ees ja kui me ka seekord lahendame probleemi samamoodi raha juurde trükkides ja võlgu jagades, siis olema ületanud reaalsuse piiri ning usaldus euro vastu hakkab kaduma.  

Üks võimalik lahendus oleks kopteriraha kasutamine. Kuna Lissaboni lepingus sätestatud keelu tõttu ei saa EKP ega Eesti Pank (EP) valitsusele raha otse anda, siis jääbki ainsaks võimaluseks see, et EP maksab igale Eesti elanikule vähemalt minimaalset toimetulekut kindlustava summa, et kompenseerida turumajanduslike protsesside seiskamisega tekitatud kahju.  See vähendaks ühtlasi võlarahaga tekitatud hiiglaslikku puudujääki rahaturul ning hoiaks majanduse käigus, kuigi madalatel tuuridel.

Kui Eesti Pank seda lahendit ei rakenda, siis tekib küsimus: KEDA SEE TEENIB? Tegutsedes eesti elanike vajadusi mitte arvestades ja paisates nad üha sügavamasse võlgnevusse, saab teha vaid ühe järelduse – Eesti Pank või selle Nõukogu teenib kellegi teise huve!

Aeg vabaneda võlaraha orjusest

Kui territoriaalriigi valitsus ei paku oma elanikele väljapääsu olukorrast, siis tuleb lähtuda põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi!

Kuidas saame me ennast ise päästa?

Väga lihtsalt – võtame kasutusele alternatiivraha, mis ei ole võlaraha. Euroopa vaba turumajandusega riikides on käibel sadu alternatiivrahasid, mis on emiteeritud nii KOV kui ka vabatahtlikult kasutusele võetud ettevõtjate/tarbijate/HLÜ-te poolt. Kohaliku digiraha käivitamise kulu jääb alla 100 000 euro ning kõige ratsionaalsem oleks valida selline lahendus, milles raha tekib (ühel pluss- ja teisel miinusmärgiga) ja kaob tehingu käigus. Sellise summa kokkusaamine ühisrahastuse projekti raames ei peaks olema probleem.

Alternatiivne lahendus oleks KOV poolt emiteeritud raha, kuid sellega tuleks toime vaid Tallinna Linnavalitsus, teised KOV on selleks liiga väikesed. KOV või tegelikult ka riigi keskvalitsus võib luua oma raha (millest ei teki mingeid võlakohustusi!) ja jagada seda välja täpselt nii palju kui ta ise tahab. Kui selle rahaga makstakse kohalikele ettevõtjatele nende poolt tehtud tööde eest või see antakse otse sotsiaalabina inimestele, siis juba esimese ringiga laekub 34% väljamakstud summast EMTA-le (Maksu- ja Tolliamet) tagasi. Teisel ringil tagasilaekuva osa suurus sõltub sellest kuipalju teenitud tulust maksavad ettevõtted töötajatele palgana välja ja kui suur on palk, mistõttu see varieerub 8-13% vahemikus.

Rahal ja verel on samasugune ülesanne – tagada toodangu vahetust subjektide vahel! Kui mõni organ (näiteks maks) koguks kogu vere endale ja tekitaks verepuuduse, siis kogu organism sureb. Samasugune on olukord rahaga – see võimaldab spetsialiseerumisel põhinevas turumajanduslikus ühiskonnas vahetada tooteid ja kui raha ei ole, siis sureb ka majandus.

Veelgi radikaalsem lahendus

Meie keskel käib palju (mõned ehtsa ja mõned vaid näiliselt) „suure südamega“ inimesi, kes nimetavad ennast humanistideks või sotsialistideks ja räägivad ligimese aitamisest. Kuid mis mõtet on aidata hädasolijaid, kui meie rahasüsteem toodab võlarahaga neid kogu aeg juurde? Võib olla kergendab abistamine nende südametunnistust, kes ongi oma kõhu alla kogunud suurema summa, kui neil endal vaja läheb. Varem ehitati selliste inimeste rahaga hiiglaslikke katedraale, tänapäeval kergendatakse oma pattu ühiskondlikult kasulikele projektidele raha annetades.

Kas poleks juba aeg vabaneda kurjust ja viletsust külvavast mammonast? Või peaksime meenutama, et kolme suure religiooni pühakirjades on sätestatud intressi küsimise keeld?

Kui loobuda pankade pakutavast võlarahast ning ühendada Eesti Pank, EMTA ja sotsiaalsete väljamaksete tegijad, siis võiksime minna üle uuele rahasüsteemile. Sellele institutsioonile peaks kõigepealt välja mõtlema tabava nime. Tõsi, üleminek oleks võimalik vaid siis, kui me usaldame oma valitsusvõimu teostavat institutsiooni ja suudame selle tegevust demokraatlikus otsustusprotsessis kontrollida. Kommertspangad võivad jääda, kuid nende tegevusvaldkond ja tuluallikad muutuksid kardinaalselt.

Uus lahendus!

Selles süsteemis annaks see uus institutsioon ettevõtlikele inimestele raha vaid niipalju, kui nad (iidse sumeri tava järgi) suudavad 7 aasta jooksul tagasi maksta, s.t et maksevõime kaotamisel peab ta kuni 7 aastat elama miinimumpalgaga ja ülejäänud töö viljadega korvama tekitatud puudujääki. Seitsmendal aastal saabub amnestia ja see tähendab halbade võlgade kustutamist ja investeeritud raha kaotsiminekut!

Kui keegi tahab uues olukorras algatada suuremat projekti, siis ei saa enam pöörduda panga poole võlaraha saamiseks, vaid peab kasutama ühisrahastuse võimalusi. Sellisel juhul jääksid kõik ühiskonda kahjustavad projektid algatamata ning „targa parve“ otsus määrab, kuhu ja milleks investeeritakse. Tõsi, enne seda tuleks luua õiguskord, mis kaitseks väikeinvestori huve ning piiraks ettevõtte juhtide võimalusi sõita osanikest teerulliga üle.

Selles süsteemis saaks kasutusele võtta ka negatiivse tulumaksu (kindlasti mitte kodanikupalk) ning teha lõpu kõikidele sotsiaalkindlustuse sissemaksetele ning pensioni, töötuse ja muude abirahade väljamaksetele. Kehtestades minimaalse toimetulekut kindlustava summa (mis arvestab ka laste olemasolu) ja makstes abivajajatele sellest puudujääva osa, ei tekitaks me rahaturul mingeid probleeme. Meenutagem eelöeldust, et väljamakstud summast laekub praeguse maksusüsteemi juures kahe ringiga peaaegu 50% väljamakstud rahast ja nii saaks see olema ka tulevikus, sest tasuta lõunaid ei ole. See tähendab, et ka valitsuse poolt pakutavate turvalisust jms avalikke  teenuseid pakkuvate tööde tegijatele tuleb maksta nende tehtud töö eest. Või siiski – tasuta lõunaid pakutakse kariloomadele, keda perioodiliselt lüpstakse või pügatakse ning lõpuks vardasse aetakse.

Kui keegi väidab, et sellises süsteemis tekib raha ülepakkumine, siis mina küsiks: miks ei ole seda tekkinud praeguses olukorras, kui keskpank jagab tasuta (senisest 3,5 korda rohkem!) raha pankadele, kes reeglina üritavad maksude maksmisest iga hinna eest kõrvale hoida? Sama hästi võime jagada raha ka hädasolijatele, kes selle kohe ära tarbivad ehk ringlusse annavad ja makse tasuvad. Ja ülejäägi saab igaüks enda poolt valitud riskiga investeerida ettevõtlusse.

Kokkuvõtteks

Võlaraha ja selle aluseks olev raha krediiditeooria on vaid üks rahasüsteem teiste selliste kõrval. Kuid nendest kinnihoidmine määrab Eesti riigi ja rahva saatuse pikaks ajaks! Seetõtte peame me nüüd endalt küsima: kes või mis määrab meie saatuse selles murrangulises olukorras?

Minu arusaam on, et meie saatuse määravad kõigepealt Eesti Panga Nõukogu (EPN) liikmed ja meie rahandusminister üheskoos. Kuid nende taga on erakonnad, õigemini küll meie poolt valitud rahvaesindajad, kellele me andsime esindusdemokraatliku volituse tegutseda enda nimel.

Siinkohal võime meenutada lugejatele, et EPN liikmeteks on: