Ajaveeb

Eesti riigikaitse – raske, kuid mitte lootusetu

Jüri Toomepuu, Kultuur ja Elu

Kes elab lootusest, sureb nälga

Nii väitis Benjamin Franklin, üks kuulsamatest Ameerika riigi loojatest. Võime loota, aga samas peame endid valmistama võitluseks oma põlisvaenlase vastu.
Kõige parem garant niihästi sise- kui ka välisvaenlase rünnaku vältimiseks või tõrjumiseks on totaalkaitse efektiivne rakendamine. Kui kõik Eesti tegevväelased ja kaitseliitlased on valmis jätkama võitlust kogu Eesti ulatuses, niihästi vaenurindel kui ka selle taga, kui nad on varustatud efektiivsete õhu- ja tankitõrje relvadega, ja kui ka vaenlane Eesti kaitsjate valmidust tajub, siis võib see olla piisav rünnaku vältimiseks.

Eestlased on andekas rahvas, seda tõendavad kasvõi testid, mida korraldab Programme for International Student Assessment. Viieteistaastased Eesti noored on järjekindlalt maailma parimate tulemuste saavutajad.

Eestlased on tublid ja vaprad lahingutandril. Seda tõestasid meie Vabadussõjalased, kes tõid meile võidu ülekaaluka vaenlase vastu, andsid meile võimaluse luua Eesti Vabariik. Seda tõestasid 70 000 Eesti parimat poega, kes ennastsalgavalt võitlesid oma kodumaa eest tohutu suurte Stalini röövlivägede vastu.

Meie andekas, tubli ja julge rahvas peab järjekindlalt kinnitama oma kõikumatut usku ja vankumatut tahet kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Selleks peame looma hästi organiseeritud kaitsejõud, mis on varustatud kõigi meile saadaval olevate kaitsevahenditega, kaasaarvatud tänapäeva „kuue laskjad” ja lingud. Samas peame kõik, kelle südames põleb eestluse tuli, ühinema võitluseks meie sisevaenlaste vastu rahvuspoliitilisel tandril.

Valmidus selliseks järeleandmatuks, kangelaslikuks võitluseks tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

…..

Loe lisaks: http://kultuur.elu.ee/ke535_Toomepuu.htm

Sünni- ja surma- ja taassünnitunnistustest

Ivar Raig, ilmunud Postimehes 22.08.2019

Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva. Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamatenõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal[i]. Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud. Selle lepingu sõlmimise huvides vabastati mais 1939 ametist Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov ning tema asemele määrati Vjatšeslav Molotov, keda Stalin pidas sobilikumaks sakslastega kokkuleppele jõudmisel. Sobingu sala- ja lisaprotokollide kohaselt jagasid Stalin ja Hitler omavahel Euroopas territooriume ehk huvipiirkondasid. Saksamaa pidi saama endale peale Tšehhoslovakkia okupeerimist veel suurema osa Poolast ning Nõukogude Liit kolm Balti riiki, Ida-Poola, Soome ja Bessaraabia. Hitler asus Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmiti nn baaside leping, 1940. aasta juunis tungisid punaväed ka Eestisse ning likvideeriti vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. MRP salaprotokolle võib pidada Eesti tollaseks surmatunnistuseks.

Salaprotokollide olemasolu mainiti esimest korda Nürnbergi protsessil 1946. aastal, peale seda, kui need protokollid olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati Prantsusmaal ja USA-s.

Kuid Nõukogude Liit tunnistas salaprotokollide olemasolu ja andis nendele poliitilise ja õigusliku hinnangu alles 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Kas seda Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongressi dokumenti saab pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks? Kui vaid osaliselt, siis millised olid teised tähtsamad teod ja õigusaktid Eesti iseseisvuse taastamisel? Kes on Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid ning millist rolli etendasid Rahvarindega seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste vormistamisel? Nendele küsimustele püüan alljärgnevalt vastata.

Teatavasti võttis Stalini-Hitleri sobingu avalikustamine ja tühiseks tunnistamine mõlema osapoole poolt rohkem kui 53 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikes teistes Lääne-Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest ja ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikide ja rahvaste suhtes.

Kuid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lastud vajuda unustuste hõlma. Selle eest hoolitsesid eeskätt Balti riikide pagulased, kes USA Kongressi ja Senati saadikute kaudu palusid USA presidenti tõstatada Balti riikide okupeerimise ja seal inimõiguste rikkumiste küsimused ÜRO-s. Selle kohta on ilmunud Arne Kalmi raamat „Balti Musketärid USA Kongressis“[ii] ja Sirje Ainso raamat „The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations“[iii].

Nendest raamatutest selgub, et Balti pagulased toetusid oma nõudmistes kõigepealt

ÜRO täiskogu 1960. a detsembri resolutsioonile 1514 (XV), millega anti võimalus enesemääramisõigust rakendada koloniaalriikides. ÜRO-s loodud dekoloniseerimiskomitee (Special Committee on Decolonization) töö tulemusena hakkas ÜRO liikmeskond jõudsalt kasvama. Uute riikide tekkimist ja koloniaalriikide likvideerimist pidas Balti riikide vabastamise eeskujuks esimesena leedu pagulane USA-s Leonardas Valiukas. Ta informeeris ÜRO tegevusest baltlaste rahvuslikke organisatsioone USA-s ning alustas kampaaniat uute resolutsioonide esitamiseks USA Kongressile, et Kongress nõuaks USA valitsuselt, et see tooks Balti riikide vabastamise küsimuse ÜRO päevakorda.

L. Valiukase esimeseks partneriks eesti pagulaste hulgas sai Arne Kalm. Nende koostöö tulemusena esitasid kolm senaatorit ja kolm Esindajatekoja liiget 1962. aastal resolutsiooni Balti riikide okupatsioonist vabastamiseks ning otsustati moodustada Balti riikide vabastamise organisatsioon „Americans for Congressional Action to Free the Baltic States“ (ACA). Järgmisel aastal loodi organisatsioonile mitmeid osakondi nii USA ida- kui ka läänerannikul. Osakondade tegevuse laienedes hakkas resolutsiooniprojektide arv USA parlamendi mõlemas kojas kasvama, ulatudes 1964. a veebruaris juba sajani. Nende vastu oli kuni 1965. aastani USA Välisministeerium, kuid diplomaatiliselt sobiva sõnastuse leidmise järel võeti Balti riikide vabastamist toetav Resolutsioon 416 USA Kongressis ja Senatis üksmeelselt vastu demokraadist USA presidendi Lyndon Johnsoni valitsuse ajal.

1965. aasta 13. novembril toimus New Yorgis Madison Square Garden`is võimas 15 tuhande osavõtjaga meeleavaldus Balti riikide vabastamise toetuseks, mis lõppes baltlaste üleskutsega ÜRO-le aidata kaasa Balti riikides okupatsiooni lõpetamisele. Järgmise aasta veebruaris moodustati juba alaliselt enam kui 30 aastat tegutsenud organisatsioon BATUN, (Baltic Appeal to the United Nations), mis jätkas regulaarselt Balti küsimuste tõstatamist erinevates ÜRO- ga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides ja suurriikide välisministeeriumides.

Samal ajal hakkas Euroopas ja mujal maailmas toetus Balti riikide vabastamiseks vaibuma. Näiteks Suurbritannia konfiskeeris 1969. a Baltimaade kulla, mis oli hoiul Londoni pankades. Austraalia ja Uus-Meremaa valitsused tühistasid 1974. aastal okupatsiooni mittetunnustamise poliitika.

Läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal, keda baltlased tõhusalt toetasid ka valimistel. Paljuski tänu baltlaste tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased Nõukogude Liidus asetleidvate inimõiguste rikkumiste esiletoomist ja majanduslikku survestamist, mis lõpuks aitas ette valmistada seda riiki rahumeelseks lagunemiseks.

Eesti pagulaste kaudu jõudsid MRP salaprotokollide autentsed koopiad ka Eestisse ning lõpuks ka Moskvasse Rahvasaadikute Kongressi liikmete lauale.

Eestis algatas MRP avalikustamise 15. augustil 1987. aastal loodud MRP avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille eesotsas olid Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Jan Kõrb. Nende eestvõttel kogunes 23. augustil Hirvepargi miitingule umbes 3000 inimest nõudma MRP avalikustamist ja stalinismiohvrite monumendi rajamist. Sama aasta 1. septembril ilmus MRP-AEG Infobülletääni esimene number. Teises numbris 19. septembril avaldati MRP salajased lisaprotokollid. MRP-AEG tegevus päädis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamisega 1988. aasta 20. augustil.[iv]

13. aprillil 1988. aastal tegi ETV telesaate ajal Edgar Savisaar ettepaneku moodustada Mihhail Gorbatšovi uuenduskursi toetuseks Rahvarinne (RR), mille üheks peamiseks tegevussuunaks oli Isemajandava Eesti (IME) programmi väljatöötamine ja elluviimine. Juba 18. aprillil toimus I IME Probleemnõukogu avalik foorum. 1.-2. oktoobrini toimus Tallinna linnahallis Rahvarinde asutamiskongress, mis võttis vastu RR harta, üldprogrammi ja 29 resolutsiooni, sealhulgas manifesti „Kõigile eestimaalastele ja Eesti sõpradele“, mis oli inspireeritud 1918. aastal Eesti Vabariigi sündi kuulutanud dokumendist „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“.

Rahvarinde saadikute survel võttis Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988. a vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mida tuleb pidada Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise protsesside üheks oluliseks sünnitunnistuseks. Selle deklaratsiooniga sätestati: „Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võima oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.“[v]Tollases NSV Liidus oli see esimene ja kaua aega ainus niivõrd julgelt ja selgesõnaliselt kommunistliku impeeriumi terviklikkuse ja jagamatuse vastu suunatud otsus. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 18. mail 1989 veel vastu otsused „Eesti NSV üleminekust isemajandamisele“ ja „Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti“. Viimases mõisteti hukka see kuritegelik sobing ja taotleti Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist ajaloolis-juriidilise ja poliitilise hinnangu andmiseks paktile. [vi]

26. märtsil 1989 valiti Eestist esimestel suhteliselt demokraatlikel valimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi 48 esindajat, kelledest ligemale pooled olid aktiivsed Eestimaa Rahvarinde liikmed või selle toetajad. Eesti delegatsiooni tuumik võttis Moskvasse kaasa kolm põhilist ideed: regionaalne isemajandamine, liiduvabariigi suveräänsus ja MPR salaprotokollide tühistamine.

Eestimaa Rahvarinde initsiatiivil korraldati Tallinnas 13.-14. mail Balti Assamblee, kus Eesti, Läti ja Leedu rahvaliikumised sõlmisid ühiste eesmärkide ja koostöökavade kokkuleppe, mille keskseks teemaks sai Rahvasaadikute Kongressis komisjoni loomine, et anda MRP salaprotokollidele poliitiline ja õiguslik hinnang. Selle kava kohaselt esitasid 18 Eesti rahvasaadikut maikuu lõpus kongressile vastava otsuseprojekti.

Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressi 2. juuni 1989 istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa ning ajaloo maha vaikijatele ja stalinistidele astusid julgelt vastu ka tuntud vene ajaloolased. Näiteks rahvasaadik Roi Medvedev ütles kongressi puldist otse, et „Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Nõukogude Liiduga ei olnud nende rahvaste täielikult vaba tahteavaldus. See oli vaieldamatult aktsioon, mil käis imperialistlik sõda ja mil mitte ainult Nõukogude Liidul, vaid ka Saksamaal, Jaapanil, Inglismaal ega Prantsusmaal polnud enam mingit austust väikeriikide ja -rahvaste vastu, vaid nad lahendasid omi probleeme, arvestamata Belgia, Hollandi, Soome jt riikide neutraliteediga. Seepärast tulebki luua komisjon ning me peame andma neile lepingutele õige hinnangu“[vii]. Kuid see idee ei meeldinud kongressi juhtidele.

Tänu akadeemik Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele kongressi presiidiumis Mihhail Gorbatšoviga õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon lõpuks moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas M. Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus komisjoni üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.

Kuid kuna komisjoni esimehelt ei tulnud kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks, kutsus E. Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks 1989 Eesti esindusse Moskvas. Sellel koosolekul osalesid veel teine aseesimees ajaloodoktor J. Afanasjev, kirjanik T. Ajtmatov, akadeemik G. Arbatov, sotsiaalteadlased M. Vulfson, I. Gräzin, I. Drutse, M. Lauristin jt. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsuse projekt. Eksperdina koosolekul osalenud Heiki Lindpere arvates mõistsid koosolekul olijad väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid G. Arbatov teatas otsekoheselt, et tema ei kavatse selles koletuslikus idees osaleda ning on nõus vaid ajaloo valgeid laike selgitama ilma õiguslike järelmiteta. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: „Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina“[viii].

Kõigi kolme eestlaste peamise idee elluviimist väikese grupi saadikutega hiigelsuures rahvasaadikute kongressis võib võrrelda võimatu missiooniga. Kuid läbi ulatusliku koostöö teiste liiduvabariikide saadikutegruppidega ning NSVL juhtkonna ning avalikkuse osavale survestamisele hakkas toetus nendele ideedele järk-järgult kasvama.

Peamiseks suuremaks grupiks, kus neid kolme ideed tutvustati, kujunes regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp. See grupp sai esimest korda kokku 7. juunil 1989 hotellis „Moskva“. Saadikurühma tegevuse eesmärgiks seati demokraatia, avalikustamise, turu- ja isemajandamise arendamine, rahvaste enesemääramisõiguse toetamine, demokraatliku valimiskorra kehtestamine, NLKP mõjujõu vähendamine riigi juhtimises, sealhulgas NSVL põhiseaduse paragrahv 6 tühistamine (NLKP juhtivast rollist riigis).

Saadikurühma esimesel konverentsil 29.-30. juulil 1989 etendas tähtsat rolli akadeemik Viktor Palm, kes tegi ettepaneku valida grupile Eestimaa Rahvarinde eeskujul mitu sama taseme kaasesimeest. See ettepanek võeti konverentsil üksmeelselt vastu ning saadikugruppi valiti juhtima kolmeteistkümnest kandidaadist viis enim hääli saanud kaasesimeest – Boris Jeltsin, ajaloodoktor Juri Afanasjev, majandusdoktor Gavriil Popov, akadeemik keemik Viktor Palm ja akadeemik tuumafüüsik Andrei Sahharov. Lisaks valiti konverentsil ka saadikugrupi tegevuse 25-liikmeline koordineerimiskomitee, kuhu kuulusid erinevate regioonide esindajad, sealhulgas Anatoli Sobtšak. Oma sattumisest Kongressi demokraatliku opositsiooni ladvikusse ainsa mittemoskvalasena kirjutab Viktor Palm värvikalt oma meenutusartiklis[ix].

Eesti ideed üleminekuks isemajandamisele tutvustas kongressile 31. mail 1989 Indrek Toome. Regionaalse isemajandamise idee leidis laialdast poolehoidu liiduvabariikide saadikute hulgas, kuid vastuseisu paljude keskvõimu esindajate poolt. Kongressi päevakorda teemat ei võetudki, kuid saadeti arutamiseks NSVL Ülemnõukogusse, kus seadus „Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta“ läks Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogus läbi 23 enamushäälega ning Liidunõukogus vaid kõige väiksema võimaliku ühe enamushäälega[x].

Regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp toetas nii regioonide isemajandamise ideed kui ka liiduvabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Rahvasaadik A. Murašev esitas demokraatide saadikugrupi nimel menetlusse isegi seaduseelnõu, millega keskvalitsus pidanuks hakkama tunnustama vabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Mõistagi ei läinud see eelnõu läbi, kuid kogus siiski üle 550 hääle.

Vene demokraatide grupi ideoloogiline juht A. Sahharov nõudis korduvalt NSVL-i Põhiseaduse paragrahvi number 6 tühistamise küsimuse lülitamist Kongressi päevakorda. Ta ütles, et ettepaneku toetuseks on ette näidata 60 000 inimese allkirjad ja 5000 telegrammi. Kuid selle peale süüdistas M. Gorbatšov akadeemikut avaliku arvamusega manipuleerimises ning hääletamisele pandud ettepanek kommunistliku partei võimumonopoli likvideerimiseks kukkus läbi, kuigi vaid häältega 839 poolt ja 1138 vastu. See hääletus näitas, et teatud küsimustes oli opositsioonilisel saadikugrupil väga suur, isegi enam kui kolmandiku kongressi toetus.

See teadmine julgustas Balti saadikuid kongressis aktiivselt tutvustama ja selgitama ka MRP salaprotokollidega seonduvaid küsimusi. 1989. aasta juulikuus toimus veel mitu MRP komisjoni istungit, sealhulgas NLKP Keskkomitees, kuid tulemusteni ei soovinud enamik komisjoni liikmeid siiski jõuda. Augusti alguses püsis siiski veel lootus, et komisjon avaldab oma seisukohad enne 23. augustit, kuid MRP hukkamõistmise asemel hakkasid üleliidulises ajakirjanduses ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga „Balti tee“.

Kohtumisel augusti alguses grupi Eesti rahvasaadikutega Kremlis palus M. Gorbatšov tungivalt, et Eesti saadikud mõjutaksid Balti keti korraldajaid MRP sõlmimise 50. aastapäevale kavandatud demonstratsiooni ära jätma. Kuid Igor Gräzin vastas M. Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid Rahvasaadikute Kongressi või NSV Liidu Ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi ajaloolist tõde ja õiglust kuulutada. Kolme riigi rahvarinnete poolt korraldatud inimketist kujunes 23. augustil 1989. a üks kõigi aegade suurim (osavõtjate arv oli ligemale 2 miljonit inimest) ja meeldejäävaim rahumeelne meeleavaldus õigluse ja iseseisvuse toetuseks mitte ainult Balti mere regioonis, vaid kogu Euroopas. „Balti tee“ inimketi eeskuju on kasutanud ka mitmed teised rahvad oma iseseisvusliikumistes.

MRP sõlmimise 50. aastapäeva kõnes Balti ketist osavõtjatele Eesti-Läti piiril ütles E. Savisaar tolle aja kohta väga julgelt: „Mitte kellelgi, mitte ühelgi riigil ega rahval pole õigust heita meile ette meie keeleseadust, meie valimistsensusi, ükskõik mida, sest see kõik on olnud anastatud rahva enesekaitse. Mis tahes vaba ja demokraatliku riigi poolt meie aadressil tehtud süüdistus või etteheide on amoraalne, sest meie pole juba aastakümneid olnud vabad ja iseseisvad. […] Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänasel päeval ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denonsseerimine. […] Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikka kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuritöö vilju. […] Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingule, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu […] ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija.“ Lõpetuseks avaldas Savisaar neli kuud hiljem tõeks osutunud veendumuse, et ükskord peab ka Moskva MRP-ga seotud küsimustele paratamatult vastama, sest „vastust nõuab kogu rahvas“[xi].

Balti kett leidis ulatuslikku kajastamist rahvusvahelises meedias. Avalikkuse surve Kremlile ja Ravasaadikute Kongressile suurenes. Kuid Moskva püüdis ikka veel jätkata vana jäika poliitikat. NLKP Keskkomitee võttis 26. augustil 1989 vastu avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides“, milles tituleeriti „Balti tee“ separatistide-natsionalistide kavatsuseks meelestada nende rahvaid Nõukogude Liidust eraldumisele, ähvardati Balti riikide juhte ja hoiatati katastroofiliste tagajärgedega, kui see eesmärk peaks saavutatama. 28. augustil lükkas EKP Keskkomitee büroo avalduse kui sisuliselt põhjendamatu tagasi. Vaino Väljas andis samal päeval Eesti avalikkusele teada, et NLKP Keskkomitee avalduses on moonutatud viimase aja, eriti aga 23. augusti sündmusi seoses Balti keti korraldamisega, rõhutades, et selline avaldus solvab Balti põlisrahvaid. Pingeid eskaleeris 31 Eestist valitud NSVL rahvasaadiku ühisavaldus NLKP Keskkomitee 26. augusti avalduse suhtes, milles taotleti rahvuste võõrandamatu enesemääramisõiguse rakendamist ja NLKP võimumonopoli kaotamist riigis[xii].

Sündmuste edasisele käigule Nõukogude Liidus avaldasid kahtlemata oma mõju ka sündmused Saksamaal. Saksamaa Liitvabariigi parlament denonsseeris 1. septembril 1989 MRP lepingud. M. Gorbatšov kohtus 7. oktoobril Berliinis Saksa Demokraatliku Vabariigi juhi Erich Honeckeriga ja sealse võimupartei poliitbürooga ning püüdis neid õpetada uuendusi ellu viima. Sama päeva õhtul algasid Berliinis rahvademonstratsioonid, mis päädisid Berliini müüri lõhkumisega 9. novembril, Saksa Demokraatliku Vabariigi kadumise ja Saksamaa taasühinemisega.

Berliini sündmustele sekundeeris omakorda ENSV Ülemnõukogu, kus 12. novembril võeti vastu otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“, millega tunnistati õigustühiseks Eesti riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli „Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSVL-i“, sest see ei olnud Eesti rahva vaba tahte avaldus[xiii].

Moskvas toimus nendel kuudel veel mitu MRP komisjoni istungit ning 1989. aasta jõuludeks jõudis valminud eelnõu lõpuks rahvasaadikute kongressi päevakorda. Selleks ajaks oli regioonidevahelise saadikutegrupi juhiks saanud Juri Afanasjev, kes 14. detsembril 1989 kuulutas, et tema juhitav saadikutegrupp peab end kongressi enamuse suhtes opositsioonis olevaks. See avaldus tugevdas opositsiooni ja aktiviseeris kogu Kongressi. Tugevnes ka Juri Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena. Kuid loota kongressis otsuse vastuvõtmist vaid jõudu kogunud demokraatide toetavate sõnavõttude abil oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja lihthäälteenamust, ehk vähemalt 1126 häält.

Otsustavat rolli Baltikumi jaoks ajaloolistel jõulupäevadel 23. ja 24. detsembril Kremlis etendas MRP komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev, kes mõlemal päeval esines kongressi istungil kõnega, milles ta toetas MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamist ja vastava otsuse vastuvõtmist. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmist püüdsid vanameelsed saadikud takistada mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. 23. detsembril otsuse blokeerimine õnnestuski, sest M. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta teadis, et NSVL Välisministeeriumi arhiivides olid jäljed MRP salaprotokollide olemasolu kohta ning ministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse ülem Feliks Kovaljov oli kongressi külaliste rõdul valmis andma saadikutele vajalikke selgitusi MRP salaprotokollide kohta.

Peale otsuse nappi tagasilükkamist 23. detsembril toimus Eesti saadikute tungival nõudmisel komisjoni erakorraline koosolek A. Jakovlevi juhtimisel, kus F. Kovaljov näitas salaprotokollide koopiaid ja nende dokumentide ühelt ametnikult teisele üleandmise akte. Sellel koosolekul otsustati need dokumendid lõpuks ka Moskvas avalikustada ja taotleda MRP otsuse uut arutamist ja hääletamist kongressil. 24. detsembril, pärast A. Jakovlevi uut mõjusat esinemist, võeti otsus nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäid 264 hääletanut. Puudus 302, sealhulgas 9 eestimeelset saadikut.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Otsuses MRP kohta on muuhulgas öeldud, et NSV Liidu Rahvasaadikute kongress mõistab hukka 1939. aasta 23. augusti pakti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi. MRP komisjoni järeldustes on kirjas, et lepingule ja salaprotokollidele allakirjutamine desorienteeris jõude, kes astusid välja agressiooni, sõja ja fašismi vastu[xiv].

Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine on vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas ning ta pole kunagi kahetsenud, et aitas kaasa selle ajaloolise otsuse sündimisele.

24. detsembri 1989 otsusega taastas NSVL Rahvasaadikute Kongress sisuliselt de jure Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse. Seda M. Gorbatšovi allkirjaga otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel. Kõik sellele järgnenud sammud, Eesti NSV Ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusest MRP kohta.

Seega Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistus ja õiguslikud alused loodi Eestis valitud NSVL rahvasaadikute poolt, kes hääletasid Moskvas 24. detsembril 1989 MRP salaprotokollide tühistamise otsuse poolt. Nendeks olid Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Toivo Ninnas, Ülo Nugis, Hasso Nurm, Viktor Palm, Vello Pohla, Ivar Raig, Karl Rebane, Arnold Rüütel, Väino Saar, Edgar Savisaar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Indrek Toome, Gustav Tõnspoeg, Enn Tõugu, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.

Heiki Lindpere toob oma raamatus välja ka need eestimeelsed isikud, kes selle Eesti riigi taastamise jaoks ülimalt tähtsa otsuse vastuvõtmisel Moskvas ei osalenud. Need olid Juhan Aare, Andres Aruvald, Tiit Käbin, Tiit Made, Mikk Mikiver, Rein Otsason, Irina Raud, Vello Vare ja Toomas Varek. Eesti delegatsiooni liikmest hääletasid otsuse vastu vaid Jevgeni Kogan ja Ivan Lõzo. Dvigateli tollane juht Viktor Jarovoi ja Tadeuš Pupkevitš jäid erapooletuks. Oleg Klušin ei hääletanud.

Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikkuses de facto. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse raamistik tuli täita uue sisuga, milleks oli vaja saavutada Nõukogude Liidu lagunemine tegelikkuses. Alles peale Nõukogude Liidu likvideerimist 1991. aasta lõpus oli võimalus taastada Eesti iseseisvus ka de facto. Seda kinnitab ka fakt, et Leedu iseseisvus, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, suruti Vilniuses nõukogude relvajõudude poolt jõuga maha ning sellist iseseisvust polnud võimalik ka rahvusvaheliselt tunnustada. Järelikult peale MRP salaprotokollide tühistamist oli vaja edasi töötada ja pakkuda välja meetmed mitte ainult Balti riikide, vaid kõigi nõukogude impeeriumi liiduvabariikide reaalse iseseisvuse saavutamiseks.

Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boris Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa Rahvasaadikute Kongressis vastuVenemaa suveräänsusdeklaratsioon,mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahhi (25. oktoober 1990) ja Kõrgõstan (15. detsember 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.

Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel levisid Moskvas mitmesugused versioonid riigipöörde katsetest. Vähemalt ühte neist seostati ka kongressi regioonidevahelise saadikugrupiga. Kavandatava riigipöörde eestvedajateks olevat B. Jeltsin, A. Jakovlev, J. Primakov ja L. Abalkin. Lendlehtedes kirjeldati isegi riigipöörde ettevalmistusi. Riigipöörde ajaks olevat kavandatud KGB ja Siseministeeriumi kõige ustavamate üksuste äraviimine Moskvast õppustele Taga-Kaukaasiasse ning kauplustes tekitatavat kaupade kunstlik defitsiit. Selliselt pidi tekitatama soodne olukord riigipöördeks ning lendlehtede ülesanne oli kõigile tõelistele Venemaa patriootidele anda teada suurest ohust isamaale. Sellise sisuga lendleht Moskva tänavatel põhjustas ootamatult suurt kära ning seda arutati isegi NSVL Ülemnõukogu istungitesaalis. Lendlehe kohta tegi repliigi ka M. Gorbatšov ise. Ta ütles, et see õõnestab perestroikat ning andis KGB-le ülesande teha kindlaks, kus lendlehed trükiti ja kes on nende taga. Puudub veel, et hüüaksime siinsamas „karauul“ ning peidaksime end Kremli keldrisse, ütles Gorbatšov. Boris Jeltsini arvates olid aga teksti autorid ja levitajad samad, kellele M. Gorbatšov tegi ülesandeks selgitada välja, millistel masinatel lendlehti trükiti. A. Muraševi arvates olid lendlehtede taga hoopis saadikugrupi „Sojuz“ liikmed, eesotsas läti ja eesti interrindelaste V. Alksnise ja J. Koganiga. Riigipööramise ettevalmistamises kahtlustati veel mitmeid teisigi grupeeringuid[xv]

Selleks ajaks hakkas endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse aga kustuma ning putšiks valmistusid hoopis vanameelsed, kellede eesotsas olid NSVL asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boris Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksa liikmeline Riiklik Eriolukorra Komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste demonstratsioon. Nägin seda hõredat esmaspäeva hommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil peale seda kui olin Jaapani saatkonnast saanud teada, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Olin nimelt teel Tokiosse Maailma Agraarökonomistide Kongressile, kus mul oli ette nähtud ettekanne. Suundusin Kremlisse, et uurida mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi ei teadnud. Edasi läksin Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu (valge maja) poole, mille demonstrandid olid ümber piiranud. Seejärel saabusid Moskva tänavatele ka relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning valge maja kaitsjad. Olles veendunud B. Jeltsini ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöörde katsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit Ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks[xvi].

Tollase ENSV Ülemnõukogu koosseisu oli 1990.aasta märtsis valitud 11 Nõukogude Liidu Rahvasaadikut: Ignar Fjuk, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Tiit Made, Ülo Nugis, Vello Pohla, Ivar Raig, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Vaino Väljas, kes kõik etendasid väga olulist rolli ka ülemnõukogus, kusjuures Ü. Nugis oli juhataja ja M. Lauristin tema esimene asetäitja[xvii].

Pärast keerulisi vaidlusi sõnastuse üle kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu 20. augustil 1991 oma otsusega Eesti iseseisvuse taastatuks õigusliku järjepidevuse alusel ja lahkumise Nõukogude Liidust.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil jäi peale seda teha veel vaid mõned formaalsused. 5. septembril 1991 otsustati lõpetada Rahvasaadikute kongressi ja Ülemnõukogu tegevus ning moodustada Nõukogude Liidu Riiginõukogu. 6. septembril otsustas see nõukogu oma esimesel istungil tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Sama aasta detsembris lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu.

Selle ettepaneku tegi peale Riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu aga hoopis Valgevene uus riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik ja endise kongressi regioonidevahelise saadikugrupi liige. Ta tegi Venemaa president Jeltsinile ja Ukraina president Kravtšukile ettepaneku kohtuda 7. detsembril 1991 Valgevene valitsuse residentsis kuulsas Belovežje metsas ning arutada NSVL-s tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustati Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, õigustusega, et need kolm olid 1922. aastal olnud ka selle asutajateks . Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla 8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSVL tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. Kuid NSVL õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme õigused. Uudisest teatas Boris Jeltsin kõigepealt helistamisega USA president Goerge Bushile, seejärel kaitseminister Jevgeni Sapošnikovile. S. Šuškevitš informeeris M. Gorbatšovi NSVL laialisaatmise otsusest pisut hiljem.

Venemaa Ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning 25. detsembril jättis M. Gorbatšov teleesinemises hüvasti NSVL presidendiameti ja kogu riigiga[xviii].

M. Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.

Eesti suveräänsuse taastamiseni de facto ja endise Nõukogude Liidu sõjaväeüksuste lõpliku väljaviimiseni Eestist 31. augustil 1994 jäi peale NSVL likvideerimist siis veel rohkem kui kaks ja pool aastat.

Siinkohal pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailma lagunemine toimus paljuski Eestis välja töötatud ja Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas Rahvasaadikute Kongressis algatatud poliitiliste algatuste, eelkõige suveräänsuse ja isemajandamise ideede ning MRP lepingu tühiseks tunnistamise tulemusena. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu impeeriumi likvideerimist.

Kui tunnistame, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I Maailmasõjas, siis tuleb ka tunnistada, et Balti riikide taasiseseisvumise sünd toimus üldjoontes tänu Nõukogude Liidu lagunemisele Läänemaailma külmas sõjas kommunistliku impeeriumi vastu.

[i] Erik-Juhan Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn, Ilo, 2008, lk. 73-75.
[ii] Arne Kalm. Balti Musketärid USA Kongressis. Kirjastus Aade, 2015 (224 lk.)
[iii] Sirje Ainso. The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations. 2018, USA (108p).
[iv] Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn, 2008, lk.154-158.
[v] Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1988, 48, 685.
[vi] Eesti NSV Üöemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1989, 18, 224.
[vii] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. 22-28.
[viii] Sealsamas, lk 32.
[ix] Viktor Palm. Jeltsini fenomen. Puhtsubjektiivsed meenutused. Riigikogu Toimetised. Nr. 16, 2007).
[x]Indrek Toome. Pisut minu juhitud ENSV valitsusest. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 133-134.
[xi] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. lk.51, 188-190.
[xii] Mati Graf. Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991. Tallinn, Argo,2012, lk. 106-107.
[xiii]Sealsamas, lk. 116.
[xiv] Tiit Made. Kremlis isesesisvust toomas. MRP otsus peavõiduna.Tallinn, Argo, 2011, lk. 172-193.
[xv] Ivar Raig. NSVL Liidu Rahvasaadikute Kongressi regioonidevageline demokraatide saadikurühm ja Eesti. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 152-153.
[xvi] Ivar Raig. Kolm otsustavat augustiputsi päeva teel Jaapanisse. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 213.
[xvii] Tiit Made. Eestlased impeeriumi hauakaevajana. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk. 98.
[xviii] Timothy J. Colton. Jeltsin. Elu. Tallinn, Pegasus, 2016, lk. 211-212.

ESTO 2019

Eestimaa rahvas tervitab peogi ja tütreid ja estofiile kõikjalt kes osalevad ESTO 2019 üritustel, mis toimuvad see kord Eestis.

Ürituste toimumine on märkimisväärselt tõstnud Eesti Vabariigi mitte-residentide poolt esitatud põlisrahva staatuse ja liikmelisuse registreerimise taotlusi. Üle 150 uut taotlus 27-29.Juunil.

Vaata ESTO2019 üritusi: http://estofestival.com/en/programme/

#ESTO2019

Majaussi kasvandikud – Sakala 1890/20

“Majaussi kaswandikud” – Tähelepanemise väärt Eesti muinasjutt”
M. Kampmann, Sakala nr 20. 09.06.1890

(Allikas: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew18900609.2.9)

Rahwa keskel wanawara korjates on minule üks imeline ja wäga tähelepanemise wäärt Eesti muinasjutt kõrwu puutunud mida tänini ei üheskis raamatus ega ajalehes meel leida pole olnud, millel aga suur ajaloolik tähtsus näitab olewat. Jutt on tõesti Eesti oma, sest et teda üks niisugune wanakene on jutustanud, kes ühtegi wöõrast keelt ega kirjawara ei tunne, waid kes seda juttu oma wanemate käest ütleb pärinud olewat. Peale selle on ta Wirumaal ja Wiljandimaal rahwa suus liikumas. Kuid kahju aga, et tast ainult riismed meel järele on jäänud. Jutt käib umbes järgmiselt:

Hallil muinasajal, kui alles kokkukõlawas looduses leplik meel ning rahu walitsesiwad ja õnn ning rõõm meie kodumaal ilutsesiwad, asunud üks uss metsast ühte üksikusse Eesti metsa talusse elama ja saanud seal aegamööda terme pererahwale armsaks ja kalliks koduloomaks. Ta liikunud alati inimeste keskel ja olnud nõnda taltsa ja magane, et kellelgil teda pole maja karta olnud.

Iseäranis armastanud uss peremehe kolme weikest poega. Ta wedanud neile, kui nad alles üsna weikesed olnud, kõiksugu mängukannisid kätte, õpetanud neid kui nad ju suuremaks sirgusiwad, mitmesuguseid kunsttükka tegema, mängima ja üksteisega maadlema ja kaitsenud neid hädakorral kurjade loomade ning üleanetumate sulaste laste eest, kes poisikestele liiga tegema kippunud. Nõnda kaswanud poisikesed majaussi hoiul ja seltsil ajajooksul noorteks meesteks. Aga ehk nemad küll ühe isa ema pojad oliwad, awaldanud igaüks nende seast siiski koguni isewiisilist iseloomu.

Kõige manem nende seast olnud riiakas ja tüli armastaja, ehk tal enesel küll muidu helde ja pehme süda olema näitanud. Oma kärsituma ja tulise loomu pärast pole ta kuskil paigal seista läbenud, maid püidnud alati rängeldada, rabeleda ja maadelda, mikspärast ta kaks nooremat wenda ja kõik need, kellega tema kokku puutus hingerahu ei saanud.

Keskmine wend olnud otse tema mustand: tasane, wagur, ettewaatlik, aga siiski kamal ja keerd mees. Ka olnud oma laadi poolest üsna oma kasmataja, majaussi sarnane ja nagu selle suust maha kukkunud. Maja uss armastanud teda kõige rohkem oma kolme kaswandiku seast.

Noorem wenda wenikene awaldanud omas iseloomus iseäranis ühte suurt ja kaunist woorust ja see olnud truus ehk sõnapidamine. Tema juures läinud see sõna „härga sarwest meest sõnast,” täiel mõttel täide. Kui tema oma sõna olla andnud, siis pidanud ta seda ka täieste. Sellepärast olla igaüks tema peale kindluste loota wõinud.

Kui nüid noored mehed täisiaUsteks olla saanud kutsunud majauss ühel päewal nad oma ette ja ütelnud: „Teie olete nüid meesteks üles kaswanud ja wõite ise igaüks oma küe peal elama hakata ja oma õnne katsuda, selle pärast on minu ülesanne täidetud ja mina wõin nüid teist lahkuda ja metsa oma endisesse elukohta tagasi minna. Et Teie mind kui oma sõpra ja noore põlwe seltsilist meeles plaksite, annan ma teile igale ühele oma loomu järele kõlblikud nimed:
Sind wanemat, kes wendadele iial rahu ei annud, nimetan ma “Rahurikkujaks,” sulle keskmine, mu armsam kaswandik, annan ma nimeks „Siniuss,” et sa mulle nii wäga meele pärast oled olnud ja minu jälgedes käia püidnud, ja sinu, noorema, nimi olgu „Truuwaar,” su truuse ja sõnaka ning mehise meele palgaks. (Waar on üks mana Eesti sõna ja tähendab – meeS). Minge nüid ja elage kuda ma teid olen õpetanud, siis teete teie iseenestele ja ka oma wanematele auu.” Nende sõnadega kadus majauss nende eest.

Noored mehed olla aga majaussi sõnu wäga meelespidanud ja neid surmani täita püidnud. Warsti tulnud meie kodumaale sõda ja kõigist küladest ja taludest olla noori mehi malewasse kokku kutsutud. Ka Rahurikuja, Siniuss ja Truuwaar astunud lipu alla ja sõdinud nõnda südiste, et nad kõikide teiste sõdijate tähelepanemist oma poole pöörnud. Sõjalõpul, mis kolme wenna südil ees woitlemisel Estlastele wõitu toonud, tõstetud Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar wanematekS ja nad olnud terwe malewa ees auu sees. Pärast seda olla nad aga kaugele maale kunnigatekS läinud. Nii kaugele ulatab weel muinasjutu riismerada, mida ma hoolega olen püidnud üles otsida ja kirja panna.

Tähele panemise wäärt asi ses juttus on aga see, et tema kangelaste nimed, „Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar,” esimese Wene würstide nimedega „Ruurik, Sineus ja Truuwaar,” nii wäga ühte käiwad. Ehk küll ajaluo uurijad nimetatud kolme würsti ju ammu muinasjutulistess piawad, jääb meie Esti muinasjutul siiski weel see tähendus, et tema nende kolme kuulsa würsti kutsumise lugu weel täiendab. Missugune suur ja katkemata side ilmus siis aga Wene- ja Eestirahwa wahel kui need jutud kokku käiksid ja tõeste histoorialikult tõdestatud saaksid. Kuidas sellega lugu ka on, tähele panemise wääriliseks tohiks teadlaste maailm selle Eesti muinasjutu riismeid siiski pidada.

Sigadus: 397 SE – eriti ohtlike jäätmete ebaseaduslik hülgamise karistuste alandamine kuni 2096 korda 2017.a

“Keskkonnatasude mõjuanalüüs” 2013.a Säästva Eesti Instituudi ja Tartu Ülikool – kohaselt:
“Kehtivas keskkonnatasude seaduses on kõrgem saastetasumäär kehtestatud suurema keskkonnaohtlikkusega jäätmetele.
Nii on puidukaitseaineid, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavatele jäätmetele ning kivisöe- ja põlevkivitõrvale ning nende saadustele, samuti neid sisaldavatele bituumenitaolistele segudele ja põlevkivi töötlemise pigijäätmetele, kehtestatud aastani 2015 saastetasumäär 62,56 eurot tonn.
Eriti ohtlikke aineid (nt elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle ning orgaanilisi pestitsiide) sisaldavatele jäätmetele on kehtestatud eriti kõrge tasumäär – 625,56 eurot tonn.
Nimetatud jäätmete kõrge saastetasu eesmärk on eelkõige vältida
nende ainete kasutamist. Kuna alates aastast 2009 pole nimetatud jäätmeid prügilasse praktiliselt ladestatud, siis on kõrgem tasumäär olnud ka õigustatud.
Seega on ettepanekuks perioodil 2016–2020 tõsta kõrgema keskkonna-ohtlikkusega jäätmete kõrvaldamisele kehtestatud saastetasu iga-aastaselt 5% aastas […] võiks ka siin järgida jäätmevaldkonna saastetasu ühist printsiipi (iga-aastane 5%-line saastetasumäära tõus) ja tõsta iga-aastaselt ka nende jäätmete saastetasu määra.”

Hoolimata SEIT ja Tartu Ülikool Keskkonnatasude mõjuanalüüsi ettepanekust toimetas riigikogu risti vastupidi….

06.03.2017.a Vabariigi Valitsuse nimel, Aivar Rahno, Riigikantselei istungiosakonna juhataja esitas riigikogule Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 397 SE. (vt.https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/479b3594-6f26-454b-bddf-2e51c1103a58)

Valitsus oli koosseisus:
peaminister, Jüri Ratas; keskkonnaminister, Marko Pomerants; tervise- ja tööminister, Jevgeni Ossinovski; haridus- ja teadusminister, Mailis Reps (Rand); välisminister, Sven Mikser; maaeluminister, Tarmo Tamm; sotsiaalkaitseminister, Kaia Iva; kultuuriminister, Indrek Saar; justiitsminister, Urmas Reinsalu; majandus- ja taristuminister, Kadri Simson; ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, Urve Palo; siseminister, Andres Anvelt; rahandusminister, Sven Sester; riigihalduse minister, Mihhail Korb; kaitseminister, Margus Tsahkna.
Eelnõu menetluse juhtivkomisjon – Riigikogu Keskkonnakomisjon oli koosseisus: Juhataja, Rainer Vakra, Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Kalle Palling; Toetav personaliga: Elle, Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik).

07.07.2017 Eelnõu menetluse Juhtivkomisjoni (Riigikogu Keskonnakomisjoni) protokolli kohaselt p.2. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (397 SE)
Marko Pomerants märkis sissejuhatuses, et eelnõu eesmärk on seadustada andmekogu, millel täna õiguslikku alust veel ei ole.
Aivi Aolaid-Aas selgitas, et ettevõtjad on andnud positiivset tagasisidet ka eeltäidetud aruannete osas, mida infosüsteem suudab ise kokku koguda.
Otsustati:
Määrata eelnõu (397 SE) ettekandjaks keskkonnakomisjoni liige Terje Trei;
Teha ettepanek võtta eelnõu (397 SE) Riigikogu täiskogu päevakorda 22.03.2017; Teha ettepanek eelnõu (397 SE) esimene lugemine lõpetada; Teha ettepanek määrata eelnõule (397 SE) muudatusettepanekute tähtajaks 05.04.2017 kell 16.00. (konsensus- Valeri Korb, Igor Kravtšenko, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Terje Trei, Rainer Vakra)

Eelnõu Seletuskirja kohaselt “muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust, keskkonnaseire seadust, keskkonnatasude seadust ja tööstusheite seadust ulatuses, mis on vajalik uue andmekogu – keskkonnaotsuste infosüsteemi – loomiseks ja käivitamiseks. Muudatuste põhieesmärk Seletuskirja kohaselt on:
„tagada andmekogu efektiivne ja eesmärgipärane kasutamine.”

Eelnõu kohaselt § 3. Keskkonnatasude seaduse muutmine –
Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:
5) paragrahvi 21 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Saastetasumäärad jäätmetonni kohta jäätmete kõrvaldamisel on järgmised:
1) ohtlikud ja tavajäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 2–4 nimetatud jäätmed –29,84 eurot;
2) asbesti sisaldavad ehitusmaterjalide jäätmed – 0,63 eurot;
3) põlevkivi lend- ja koldetuhk, põlevkivi poolkoks ning tsemendi tootmisel tekkivad ohtlikke aineid sisaldavad või aluselised tahked gaasipuhastusjäätmed – 2,98 eurot;
4) põlevkivi aheraine, sealhulgas rikastusjäätmed – 1,31 eurot.“;
7) paragrahvi 25 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) viis korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
8) paragrahvi 25 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
9) paragrahvi 25 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) 500 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“;
10) paragrahvi 26 lõike 3 sissejuhatav lauseosa ning punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud saastetasumäärasid:
1) 10 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud jäätmete puhul;“;
11) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;
12) paragrahvi 26 lõike 3 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „
3) 1000 korda käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 2 nimetatud jäätmete puhul;“

Vaata ka Keskkonnatasude seaduse redaktsioonide sõnastuse erinevust koosluses: https://www.riigiteataja.ee/redaktsioonide_vordlus.html?grupiId=159154&vasakAktId=105072016014&paremAktId=110072020050

Seega eelnõuga tunnistati kehtetuks eriti ohtlike ainete saastetasu määrad – § 21 (1) alapunktides, mh.:
6) puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktis 4 nimetatud jäätmed, kivisöe- ja põlevkivitõrv ning nende saadused, samuti neid sisaldavad bituumenitaolised segud ja põlevkivi töötlemise pigijäätmed – 62,56 eurot;
7) elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed – 625,56 eurot.
alandades nende eriti ohtlikele ainete jäätmete keskkonnatasud tavajäätmetega samale tasemele (29,84 eurot/tonn).

Seega eelnõuga on alandatud ohtlike jäätmete kõrvaldamisel rakenduvaid baas-saastetasusid:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas
(62,56 / 29,84 =) ~2,1 korda.
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmete osas (625,56 / 29,84 =) ~21 korda;

Seejuures, olukorras kus varem, lubatust suuremas koguses kõrvaldamisel rakendus kõrgendatud määraga saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 500 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 100 korda;
muutatusega rakendub edaspidi vaid 5-kordne kõrgendatud määr.

Seega alandati Eelnõuga üle lubatud määra kõrvaldamisel karistuse määra:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid (500/5=) 100 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas (100/5) 20 korda.

Seejuures, olukorras kus varem jäätmete kõrvaldamisel ilma keskkonnaloata, sealhulgas kõrvaldatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt, rakendus kõrgendatud määras saastetasu:
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed osas 200 korda,
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas 500 korda;
eelnõu tulemusena rakendub edaspidi vaid 10-kordne kõrgendatud määr

Seega alandati Eelnõuga ilma loata jäätmete kõrvaldamisel karistuse määra
– puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed ilma loata kõrvaldamise kõrgendatud tasu määrasid (200/10=) 20 korda;
– elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavate jäätmete osas (1000/10=) 100 korda.

Ohtlike jäätmete baas-saastetasude ja kõrgendatud määrade alandamise kumulatiivsel mõjul alanesid ohtlike jäätmete ebaseadusliku hülgamisel rakenduvad keskkonnatasud kokku kuni ~2100 korda (täpsemalt 2096).

397 SE tulemusel saastetasude
alanemine (enne/pärast)		Saastetasu kõrvaldamiselKõrgendatud määr, kui
ilma loata		Kõrgendatud määr, kui lubatust suuremas koguses
elavhõbedat, kaadmiumi, tsüaniide, polüklooritud bifenüüle ja terfenüüle (PCB-d, PCT-d) ning orgaanilisi pestitsiide sisaldavad jäätmed(625,56 / 29,84 =)
~21 korda		(1000 / 10=)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda		(500 / 5)
100 korda

kumulatiivne:
(21*100=)
~2100 korda
puidukaitseained, anorgaanilisi pestitsiide, asbesti, arseeni ja pliid sisaldavad jäätmed(62,56 / 29,84 =)
~2,1 korda		(200 / 10=)
20 korda

kumulatiivne:
(20*2,1=)
~42 korda		(100 / 5=)
20 korda

kumulatiivne
(20*2,1=)
~42 korda

Loodus- ja kultuuripärandi hävitamine vägivallaga

2017.a jaanipäeva paiku Tallinna Linnavõimu kinnitatud
Haabersti Linnaosavanema Marek Jürgenson ajendil
jõustas Sotsiaalminister Andres Anvelt valitsemisalas
Politsei jõuga põlisrahva loodus- ja kultuuripärandliku
1986.a kõrgelt 280 miljonit inimese tasandil tunnustatud
Mudel-Linna (Väike Õismäe) elamurajooni planeeringu muutmist.

85% Euroopa Ühenduse toel likvideeriti ~4ha [E8] Tallinn-Paldiski maantee kaitsevööndit, mis leevendas maantee keskkonnamõjusid külgnevate akende kaudu ventileeritavate elu- ja magamisruumidega kodude suhtes.

Arhitektuuripärandi muutmise ajendiks oli ilmselt teisel poolt [E8] maanteed paiknevatele kaubanduspindade parklate säästmine maantee laiendamise ehitusprojekti raames.

Elanike omavalitsus – seistes otsuse ees kas laiendada teed loodus- ja arhitektuuripärandliku elamurajooni 1900 inimese koduks olevate elamute kaitsevööndi või kauandusettevõtjate segastel asjaoludel taasiseseisvumise ajal omandisse ilmselt õigusvastaselt liikunud planeeringualuse maa arvelt – tõi ettevõtjate huvides ohvriks Koridor.I Keskkonnamõjude hindamise aruande kohaselt 1900 inimese kodud!

2018.a tuvastas Terviseamet et välisõhu müra tase ületab tervise ja heaoluvajaduse taset ning müra on vastav et põhjustada ägedaid ja kroonilise tervisehäireid ning on pärsitud kognitiivne võimekus.

vt. juhtumi videosid: https://hingetee.ee/emapuu/emapuu-videod/
vt. kuidas politsei lasi tsiviilelanikkonna suhtes käiku kumminuiad: https://youtu.be/8qo5Pk00LkQ

Arvamus: Jaak Valge -Riigipööre ja rahvaalgatus

Jaak Valge, ajaloolane, 6.03.2018, Õhtuleht kaudu  

12. märtsil 1934 toimus Eesti sisepoliitika kõige olulisem ja paraku ka kõige kurvem sündmus: riigipööre, mis tõi kaasa demokraatia kaotuse.

Taustaks oli suur majanduskriis, mis tõi Eesti riigikorralduse nõrgad kohad teravalt esile. Kriisi kõige raskemal ajal, 1932.–1933. aastal, vahetus viis valitsust, ning kodanike enamik leidis arusaadavalt, et riik vajab stabiilsemat täitevvõimu. Eestis puudus riigipea institutsioon.

Demokraatia likvideerimine

Eesti 1920. aasta põhiseadus oli demokraatlik, pakkudes Šveitsi eeskujul ka rahvale võimalust seaduste muutmiseks ja uute kehtestamiseks: kui 25 000 kodanikku andsid allkirjad vastava eelnõu rahvahääletusele seadmiseks, pidi referendum ka toimuma ja muudatused tuli ellu viia. 1933. aasta oktoobris toimunud referendumil olid vastu võetud vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse muudatused, mille järgi pidi ametisse seatama laiade volitustega riigipea. Uue konstitutsiooni järgi tuli rahval valida nii riigivanem kui ka 50-liikmeline riigikogu. Suure häälteenamusega heakskiidetud konstitutsioonis säilisid kõik varasemad kodaniku- ja poliitilised vabadused ning iseenesestmõistetavalt ka rahvaalgatuse õigus.

Riigivanema valimiste esimene voor pidi toimuma 22. ja 23. aprillil 1934. Terav valimisvõitlus algas veebruaris. Üles oli seatud neli kandidaati – Johan Laidoner, Andres Larka, August Rei ning kuni valimisteni riigivanema kohuseid täitma pidanud Konstantin Päts. Riigipea kandidaatidele toetusallkirju kogudes selgus, et Rei on ebapopulaarne ning pole välistatud, et vabadussõjalaste kandidaat Larka saab juba valimiste esimeses voorus absoluutse häälteenamuse.

Valimiskampaania käigus avalikustasid vabadussõjalased seiku Laidoneri äridest, mis teda kuigi heast küljest ei näidanud, ning koostasid ülevaadet ka Pätsi majandustegevusest. Pätsil oli põhjust peljata, et muu hulgas tuleb avalikuks tema palgasaamine Nõukogude naftakompaniilt 1930. ja 1931. aastal. 

Millal Päts, Laidoner ja Rei riigipöörde kasuks otsustasid, pole teada. Igatahes Pätsi jutuajamisest Briti saadiku Hughe Knatchbull-Hugesseniga 28. veebruaril 1934 võib järeldada, et otsus oli tehtud. Vabadussõjalaste juhte oli plaanitava aktsiooni eest hoiatatud, ent nad ei osanud prognoosida, et põhiseadust nõnda jõhkralt rikutakse ning valimised hoopis ära jäetakse.

Riigipöörde aeg lepiti tõenäoliselt kokku alles 11. märtsi õhtul Pätsi, Laidoneri ja Rei kohtumisel. 12. märtsil kella kahe paiku päeval anti kaitseväe ühendatud õppeasutuste Tondil paiknenud kasarmutes häire. Õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ning suurtükipatarei, kokku umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesandele. Meestele jagati relvad ning lahinglaskemoon ning kolm kompaniid liikusid kesklinna.

Need noored mehed võisid arvata, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et marsivad demokraatiat likvideerima. Aga nii see oli.

Aspirandid võtsid kontrolli alla südalinna ja Toompea ning piirasid sisse vabadussõjalaste residentsid Narva maanteel ja Merepuiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti mitusada vabadussõjalaste juhti ja aktivisti üle Eesti.

Kas rahvas on haige?

Tingimustes, kus vabadussõjalastel oli õnnestunud enda vastu häälestada kogu poliitiline eliit ja ajakirjandus, ning eeldusel, et nad vastupanu ei osuta, ning demokraatiameelsed poliitikud ei oska karta, et tegemist on ühtlasi demokraatia lõpliku hävitamisega, oli vabadussõjalaste mahasurumine hõlbus: vaja oli vaid mõne sõjaväeosa ja politsei lojaalsust valitsusele. Selles polnud põhjust kahelda, sest tegemist oli ju seadusliku valitsusega.

Riigipöörajad põhjendasid võimuhaaret segaselt esitatud argumentidega. Esimeseks ja peamiseks argumendiks oli väide, nagu oleks vabadussõjalased tahtnud ise riigipöörde korraldada. See väide on vale ning riigipöörajad teadsid seda.

Teiseks põhjenduseks oli oht Eesti riigile väljastpoolt. Mõeldud oli Nõukogude Liitu, ning riigipöörajad andsid mõista, et vabadussõjalaste võimuletuleku korral võinuks sealt järgneda agressioon. Riigipöörajad teadsid, et see väide on vale.

Kolmandaks vihjamisi esitatud põhjenduseks oli sekkumine Eesti riigi siseasjadesse. Silmas peeti Saksamaa toetust vabadussõjalastele. Riigipöörajad valetasid, selliseid andmeid neil kindlasti ei olnud.

Ning kõige üldisemaks põhjenduseks oli rahva haigus. Päts kinnitas: „Kui mina 1934. aasta algul nägin meie kriitilist seisukorda, milles oli tol korral meie riik, kui mina nägin, et meie riik ja rahvas elas üle rasket poliitilist haigust, mille edasiarenemine oleks võinud küsitavaks teha meie riigi iseseisvuse ja meie rahvasse sügavalt juurdunud demokraatliku riigikorra püsimise, siis astusin mina ühes sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneriga raske sammu – kuulutasin välja kaitseseisukorra. Seda ei teinud mina mitte mingi võimuhaaramise tahtega, vaid ainuüksi selleks, et päästa riik, et päästa demokraatia.“

1934. aasta 12. märtsi riigipööre ei tähendanud ainult demokraatia kaotust. See tähendas rahvusliku koostöö ja idealismi hävitamist ning ühiskonna eneseusalduse allasurumist. Autoritaarne võim suutis eri ühiskonnagruppe ja isikuid omavahel vastandades, ära ostes ja maha surudes püsima jääda. Riigipöördest ja autoritaarsest ajast saadud haavad püsisid aastakümneid. 

Kuid vähemalt ühes suhtes on riigipöörde kahjud parandatavad. Nimelt läks riigipöördega kaduma ka Eesti kodanike õigus algatada referendumeid. Otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas korraldab 12. märtsil kell 12 Toompeal meeleavalduse, kus nõutakse rahvaalgatusõiguse taastamist.

Oodatud on kõik, kes ei arva, et rahvas ikka veel haige on.  

Eestlased on põlisrahvas, aga me peaksime end põlisrahvaks ka kuulutama

Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu

Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?

Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.

Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.

Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.

Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?

Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.

Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.

Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.

Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.

Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?

Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.

Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.

Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?

Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.

Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.

Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?

Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).

Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.

Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.