Ajaveeb

E-valimiste turvalisusest

USA Michigani Ülikooli professor Alex Halderman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2.10.2017, via . Probleemi pole – “õiged ju võidavad”.

USA Michigani Ülikooli professor Alex Halderman räägib Eesti e-valimiste turvalisusest, 2.10.2017, via InFox.live ja Creative Commons.
Probleemi pole – “õiged ju võidavad”.

ÜRO: Põhja- ja Baltimaade Avaldus Põlisrahvaste õiguste osas

Põhja- ja baltimaad tugevalt toetavad ÜRO Põlisrahvaste õiguste Deklaratsiooni (UNDRIP), sh rõhutust ise-valitsemisele ja osalemisele. Need on kesksed tagamaks põlisrahvaste õiguste austamist.

Vaadates tulevikku järgmisele kümnendile, on selge et enam tähelepanu võiks pälvida UNDRIP ja eksisteerivate inimõiguste mehhanismide koos- ja ristviljelemisele. Seetõttu me kutsume ülesse Riike hõlmama UNDRIP olemasolevatesse inimõiguste raamistikku.

Loe täpsemalt: https://www.norway.no/en/missions/wto-un/nig/statements/hr/hrc/hrc36/nordic-baltic-statement/

Tallinnas looduskaitsealade likvideerimine

Tallinna linna ajendil ja
Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Keskkonnameti 2017.a ettepanekul looduskaitse alt arvatakse välja järgmised Tallinna kaitsealused pargid:

  • Hans-Lepa puukoolaed (keskkonnareg#: KLO1200334) Haaberstis;
  • Linnu tee 83 aed (KLO1200368) Kristiines;
  • Linnu tee 87 aed (KLO1200367) Kristiines;
  • Mõtuse tn 8 aed (KLO1200369) Kristiines;
  • Kurni tn 5 aed (KLO1200588) Nõmmel;
  • Palli tn 4 ja 6 aed (KLO1200366) Nõmmel;
  • Hõbekuuse tee 31/Tuule tn 3b aed (KLO1200336) Pirital,
  • Kesktee 35 aed (KLO1200337) Pirital,
  • Väina tee 4 aed (KLO1200365) Pirital,
  • Windecki park (KLO1200275) Pirital.

Väljaarvamise põhjuseks on et Looduskaitsealad ei ole elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse valvsa pilgu all säilinud (on suures osas täis hoonestatud) ja seetõttu pole riikliku kaitse all hoidmine otstarbekas.

Osake väärikast põlisrahva ajaloo, loodus- ja kultuuripärandist, sh Hans Lepa (“mees kes andis Tallinnale kopsud”) puukool-aed, otse põlisrahva Pealinnas, on röövellike ettevõtjate ahvatluste saatel elanike omavalitsuse ja kodanike valitsuse vaikival heakskiidul lühiajaliste elektrooniliste väärtuste vastu pööratud.

Loe lisaks
– parkide looduskaitse alt väljaarvamiseks: siit.
– põhjused Windecki pargi ja Hans-Lepa puukool-aia hävimise osas: siit.

Eesti valitsemise paradoksaalne olukord

Olukorras kus Eesti Vabariik rajaneb Eestimaa põlisrahva 1918.a enesemääramisel, 1992.a Põhiseadusega on antud laialdased volitused kodanikele ja järgnevalt elanikele läbi üleriigiliste erakondade.

Kahetsusväärselt ei kanna kodanike valitsus ja elanike omavalitsuse otsused tihtipeale põlisrahva väärtusi üldse välja ning korporatsioonid
kallutavad maad ja rahvast puudutavaid otsuseid põlisrahva eesmärkide – keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – seisukohalt ebasoodsal viisil.

Mitteammendavate näidetena:

·        Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus §4, Tööstusheiteseadus § 8 vs. 96/61/EC a.2.12, 2008/1/EC a.2.12 ja 2010/75/EÜ a.3(10) „parim võimalik tehnika“ mõiste; Eesti on andnud Käitise käitajale võimaluse otsustada mis on parim võimalik tehnika keskkonna kaitseks;

·        Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus § 6(1)18), 19), 22), 23) vs. 96/61/EÜ Lisa 1, 2008/1/EÜ Lisa 1 ja 2010/75/EÜ Lisa 1, 2011/92/EL a.4(1) ja Lisa 1 jne. Eesti on oluliselt lahjendanud mõjude hindamise ja komplekslubade nõuete piire;

·        Jäätmeseadus §11(2) ja §128 vs. Euroopa Liidu Toimimise Leping a.191 (enne TEC 175), 75/442/EEC a.11, 2006/12/EÜ a.15, 2008/98/EÜ a.14 „saastaja maksab“, „tootja vastutus“ ja OECD „kulude internaliseerimine“. Eesti on rakendanud paralleelselt tootja ja valdaja vastutust mis on loonud olukorra kus tootja vastutab tootjavastutusorganisatsioonide ees kes koguvad soorituse kulud tarbijalt-kaubanduse-tootja läbi ja tarbija jäätmevaldajana vastutab uuesti valdusest vabanemist soovides – tarbija topelt maksustamine, hajareostuse põhjustamine;

·        Jäätmeseadus §26(11)  ja (4.1)  vs 2000/53/EÜ a.5.4 probleemtoodete käitluse monopoliseerimine; tarbijate valdajana topeltmaksustamise võimaldamine;

·        94/62/EÜ a.6 „minimaalselt“ vs Pakendiseadus §36 „vähemalt“, üle mille kulud hüljatakse valdaja kanda – turu toimimiseks vajaliku finantsmehhanismi ja turu muutmine oligopoolseks, selektiivselt turuosalistele avatuks, tarbijate valikute piiramine, tarbijate topeltmaksustamise võimaldamine;

·       Keskkonnaministri 08.11.2011.a määrus nr 148 “Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud” §1(4) vs. 2008/98/EÜ Lisa 1 ja 2– valdajate ja töötlejate valiku sidumine ükskikute põletajatega ja lepinguvabadusega; ringlussevõtu piiramine;


·        Keskkonnaministri 16.12.2016.a määrus nr 71 “Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” vs. WHO ja EEA Tehniline raport 11/2010 ehk “hea mürahaldustava”, mis lahjendades saavutatud taset, võimaldab elanike suure osa põlisrahva maast ja eluasemetest muuta inimeste tervise ja heaoluvajadusele mittevastavaks taastootmiseks sobimatuks ning põhjustada inimestele ägedaid ja kroonilisi tervisehäireid ning pärssida kognitiivset võimekust;

jne.


Arvamus: Üks väga, väga vana rahvas

“On olemas finnide (vendide) maailm ja nende mitmeid rahvaid tuleb, vastavalt oma ulatuslikule levikule üle muistse maailma ühe suure piirkonna, lugeda ülimateks ja suurimateks kogu inimrassi ja rahvaste ajaloos …”

Enn Kaljo

LEGENDAARNE HYPERBOREA RAHVAS
    Sophocles kõneleb Oreithyiast ja räägib, kuidas Borea maa asukad ta röövisid ja viisid “üle terve mere maailma ääreni ja öö allikani ja taeva lahtirullumise kohani ja viisid ta muistsesse Phoebuse aeda” (Strabon, 7.3.1 – 2, 75).
    Hyperborelastel oli komme kord aastas saata oma neitsidest moodustatud delegatsioon koos oma korjatud saagist võetud esimeste viljadega Delosesse, et ohverdada need Apollole. Hiljem, kui juba võõrad hõimud asustasid vahepealseid maid, saadeti need viljad edasi teisiti, andes need üle piiri järgmise maa elanikele, kes omakorda andsid need üle järgmise maa elanikele, kuni viljad jõudsid lõpuks Delosesse. (4, 90/ 1). Herodotos kirjeldab, toetudes Hesiodorosele ja Homerosele, et hyperborelaste maalt toodi nisu Delosesse (Herod. 4, 33 – 6).

MAGLEMOSE   KULTUUR
      Euroopa kõige vanem kultuur on teadupärast nn. Magdaleena (Maglemose) kultuur, mis ulatus tagasi aega 9000 aastat enne Kristust.
See kultuur oli levinud just Briti saartelt Karpaatideni ja Lõuna-Skandinaaviast Euroopa lõunaosani.
    Seda kinnitavad kõik teaduslikud uurimused ja eriti oluline on, et seda kinnitab eesti teadlane Richard Indreko enne oma surma, 1961, ilmunud artiklis “Eesti eelajalooline ajastu”:
    “…Selle perioodi harpuunid (Kunda kultuuri omad) on levinud üle terve Lääne-Euroopa, jõudes Moraaviani, kui leviku idapoolseima punktini ja Põhja-Saksamaani, kui kaugeima põhjapoolseima punktini…”
    Indreko leiab, et taolised relvad ja muud riistad leidusid Lääne-Euroopas Maglemose perioodil laialdaselt (9000 a. e.m.a.), kuid need riistad puuduvad täielikult Uuralite aladel ja Ida-Euroopas. Näiteks leidub selle ajastu tüüpiline kirves, mida kutsutakse Lyngby tüüpi kirveks, Kesk-Euroopas, kuid täielikult puudub see Uuralites.
 Edasi märgib Indreko: “Kõik see näitab, et külluslik luust töövahendite olemasolu Kunda kultuurist on pärit Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa paleoliitikumist ja mitte Uuralite piirkonnast. Teiste sõnadega levisid seda tüüpi asjad läänest itta mesoliitikumi lõpul ja see sama toimus Sigirskoje puhul neoliitikumis (4. aastatuhande lõpp ja 3. algus e.m.a.) Ida-Baltikumis on Kunda kultuur vanim, kuuludes 7. aastatuhande algusse ja sealt levisid seda tüüpi esemed itta.
    Siin tekib küsimus: kuidas tekkis Kunda kultuur? Ida-Euroopa kivist esemed pärinevad ülem-paleoliitikumist. Selle kultuuri kandjad olid kõikidele allikatele toetudes kindlalt kütid-kalastajad. Vastavalt selle piirkonna üliõpilaste uurimustele, pärineb Ida-Euroopa paleoliitikumi kivitöötlemine Aurignaci kultuurist Kesk-Euroopas, omades kohati mõningast Solutrea kultuuri mõju…” See näitab, et meil on tegemist faktoloogiliselt korrektse kirjeldusega, mis viitab igati meie kultuuri jälgedele Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas. Kahtlusteta on kõik selge, kui me veelgi enam süveneme edasisse. Kunda kultuuri eelkäijad migreerusid arvatavasti Lõuna-Baltikumi ja selle naaberaladele, minnes taganeva jää kannul. Ida-Baltikumi lõunapoolne osa oli samuti mõjutatud Lääne- ja Kesk-Euroopa Maglemose kultuurist.”
    Siinkohal toob R. Indreko ära suure hulga teadlaste uurimistulemusi, kus üheselt tõestatakse, et näiteks Skandinaavia esimesed asukad pärinesid samuti Prantsusmaa ja Belgia ja Rhine jõgikonna aladelt, millist loetakse Maglemose kultuuri (9000 aastat e.m.a.) vanimaks asustusalaks. Neidsamu Lyngby kirveid on leitud ulatuslikult alalt Inglismaal, Põhja-Prantsumaal, Belgias, Põhja-Saksamaal, Skandinaavias, Poolas ja Ida-Baltikumis, mis kõik vastavad Maglemose kultuuri aladele.
    Soome teadlane A.Äiräpää näitab tõenditele tuginedes, et põhjapõtrade kütid liikusid oma Maglemose kultuuri baaslaagritest, tänapäeva Hamburgi aladelt Põhja-Saksamaal, põhja suunas, ja et inimesed jõudsid Eesti ja Lõuna-Soome aladele Antsülus ja Boreaalse perioodi alguses (umbes 7. aastatuhande esimeses pooles).  (R. Indreko 381-386).
    Indreko näitab, et Kunda kultuur, mis oli Maglemose kultuuri sugulane, jätkas oma arengut segamatult läbi terve neoliitikumi, kamm-keraamika ajastu, pronksiajastu ja niinimetatud rauaajastu ning ütleb kokkuvõtteks:
“Täpselt samuti, kui Kunda kultuur oli läbivaks Asva kultuuris, oli Asva kultuur nähtav kuni välismaise vallutuseni (1208-1227 A.D.- E.V.S.). Kogu selle perioodi vältel ei ole märgata ühegi domineeriva võõrkultuuri sisseimbumist, ega ka selle maa äkilist asustuspildi muutust.
    Vastupidi: kogu areng toimus aeglaselt, regulaarselt avardudes, liikudes paralleelselt, vastavalt inimasustuse suurenemisega, koos muutustega meetodites, mille abil inimene hankis endale elatist. Seepärast me väidame, et eestlased, kes elavad praegu Eesti territooriumil on enamuses nende soome-ugrilaste järglased, kes elasid seal vähemalt 9000 või rohkem aastat tagasi.” (R. Indreko I, 18).     Toome siinkohal ära veel ühe 19. sajandi teadlase arvamuse. Selleks teadlaseks on Taani ajaloolane Rasmus Rask, kes ütles 1820. aastal järgmist:
“… ja selle rassi inimesed (tsuudid), millised praegu asustavad põhja alasid Aasias ja Euroopas, kuni Finmarkini välja, asusid muistsel ajal palju sügavamal Euroopas, küündides Elbe jõeni, Inglismaa, Gallia ja Hispaaniani ja teiselt poolt alates Valgest merest kuni Kaukaasiani välja.
    Tundub, et eelajaloolistel aegadel, enne Indo-Euroopa hõimude sissetungi ja laialirändamist oli suurem osa praegusest Euroopast asustatud selle rahva inimestega (soome-ugrilastega), kes hiljem olid Indo-Euroopa päritolu inimeste poolt osaliselt hävitatud või sunnitud ümber asuma põhjapoolsetele territooriumitele (Keltide poolt Gallias ja Inglismaal, sakslaste poolt Saksamaal ja slaavlaste poolt Trans-Karpaatia maades) (Rask, I).”
    Samuti väidab Rask, et tema kodumaa Taani asustus kuulus soome-ugrilastele ning, et taani keeles on palju soome-ugri keelte sõnu. (Rask, 114, 108).
    Uuema aja uurimused lingvistika valdkonnas lubavad jõuda samade järeldusteni – seda kinnitab Turu Ülikooli professor Kalevi Wiigi uurimus. Tema sõnade kohaselt elasime vähemalt 5000 aastat enne Kristust suurel alal Briti saartelt Volgani välja.
    Lisame veel Nestori kroonikast võetud lõigu:
“On olemas finnide (vendide) maailm ja nende mitmeid rahvaid tuleb, vastavalt oma ulatuslikule levikule üle muistse maailma ühe suure piirkonna, lugeda ülimateks ja suurimateks kogu inimrassi ja rahvaste ajaloos ja võrreldes nendega on slaavi hõimud vaid üks väikene hulk?
    Need rahvad on praegugi veel alles ja nende vanad keeled ja tavad on hoitud, kuigi paljud neist on osaliselt või täielikult teistesse sisse sulatatud või hävitatud lõunast pealetungivate germaanlaste poolt esiteks ja seejärel slaavlaste ja tatarlaste poolt” (Schlözer, Nestor III, 116-117).

UURALI MÜÜT
    Praegused Eesti ajaloolased on suuremas osas eitanud taolist nägemust või on nad lihtsalt teatud müüdi mõju all.
    Enne indo-germaanlaste vallutusi olid Euroopat valitsenud kreeka-rooma kultuurid samuti tulnud siia umbes 1000 aastat enne Kristust, hävitades enda teelt vanad kultuurid, mis kõigi eelduste kohaselt olid seotud meie hõimudega.

MÜÜT BALTI HÕIMUDEST
     Niinimetatud balti rahvaste päritolu võime samuti tegelikult 14. sajandil loodud müüdist välja lugeda:
Sada aastat peale seda, kui Semgallia aladelt hävitati ära meie sõsarhõim sembid, tekkis legend preislastest – otsustage ise:
1254. aastal kogus Böömimaa kuningas Ottocar tohutu armee 60 000 mehest ja läks Semimaa-Semlandi, ehk tänapäeva Semgallia aladele “korda looma”, tappes ja hävitades oma teel isegi rauku ja lapsi.
    1255. aastal ehitati selle veretöö mälestuseks vallutajate poolt Königsbergi kindlus. Pärast seda tulid leedulaste naaberhõimud, ujutades Semimaa üle ja tappes kõik mungad. Semimaa asukateks olid eesti päritolu sembid, kes hävitati lõplikult 1268. aasta ülestõusu järel toimunud veresaunas.
    Ühes kohas tapeti 500 meessoost asukat, lapsed ja naised deporteeriti Saksamaale. Mujalgi tapeti ja küüditati samal moel. Tagajärjeks oli tühi maa, mille 1274. aastal asustasid leedukad Siauliai piirkonnast. Kõige vanema leedu hõimu sudaavlaste keel sai sada aastat hiljem aluseks nn. “preisi keele” loomisele. Eirates sellel alal elanud sembide eesti-sugu keelt ja kohanimesid, alustati mitte kunagi eksisteerinud rahva loomist, eesmärgiga põlistada igaveseks indo-eurooplaste asustus.
    Tegelikult kutsuti eestlasi-sembe slaavlaste poolt prussideks, samas kutsuti neid ka finnideks, estadeks, aestideks, vendideks, sembideks.
    (Leedu hõimude praegusele kodumaale asumisest on mitmeid faktoloogilisi andmeid, mis kõik kinnitavad, et leedu hõimud sudiinid (sudaavid) ja galindad, kes oma keele poolest on ühed vanemad indo-aaria keeli üldse, sarnanedes nende algkeelele sanskritile ja selle kõrval kõige enam keldi keelele.
    Slaavlaste ja leedu hõimude põhja suunas liikumise põhjused saame jällegi teada ajalooallikatest:
Herodotos kirjutab oma allikates (Herodotos 277-283), et sküüdid vedasid Aasovi mere äärest Pärsia kuningas Dareiose armee enda järel kuni mordvalaste, maride ja teiste tolle aja sel alal elanud hõimude maadele (sooviga neile kätte maksta sküütide mitteabistamises pärslaste vastases võitluses).
    Tänu sellele survele altpoolt olid slaavlased sunnitud jätma maha oma kindlustatud asulad ja liikuma läände ja põhja. Teised hõimud, kes sellele suurele lainele ette jäid, põgenesid itta ja samuti põhja suunas. Siit saigi alguse slaavlaste sissesõit aestide-soomlaste-maride ja päramaalaste (komide) aladele.
    Aastal 150 A.D. kirjutas Claudius Ptolemaios oma kuulsas “Geograafias”, et leedu hõimud sudiinid ja galindad elasid tänapäeva Ida-Venemaal, Pripjati soode ja metsade keskel (võrdle teisi keltide hõime: galaadid, gallid, galitsid, gailid. Neist galitsid või ehk samuti galaadid, ehk hoopis galindad elasid Dnepri ja Okaa ning Kaama vahelisel alal pikemat aega – siit siis nimi Galiitsia Lääne Ukrainas).
   Samuti on teada, et hunnide esimese laine mõjul liikusid leedu-slaavi hõimud loode ja põhja suunas, tungides aestide ja nende vennashõimude aladele. Samas mainib Ptolemaios, et vendidest põhja pool asub Ossi hõimu (Osilia asukad) asupaik. Vendide asupaiku arvatakse olevat isegi praegusaja Läti territooriumil, seega liivlaste alal.
    Kuna aga vendid olid mõnes kõnepruugis fennod, ehk finnid, siis pole mingit vahet, kes neist seal tegelikult elas. Vendide pidamine slaavlasteks on tegelikult ekslik, sest vendid küll assimileeriti lääne-slaavlaste poolt, kuid nad ei olnud slaavlased. Veidi hiljem käsitleme ka seda teemat põhjalikumalt.
    Ükski ajaloo allikas enne Nestori kroonikat (“Povest Vremennyh Let”), mis ilmus 1056-1114, ei maini isegi läti hõime. Läti hõimud on tegelikult leedu hõimudest eraldunud haru, mis hiljem segunes paljuski liivlastega, võttes viimastelt üle mere ja kalapüügi terminoloogia ning veel mõned vajaka jäävad sõnad (uurige läti keelt!).

MEIE HÕIMURAHVAD
    Et saada ülevaadet tollel ajal Läänemere ääres elanud rahvastest, siis võiksime nende hulgast leida Läänemere lõunarannikul elavad vendid, kes kogusid aastal 533 A.D. 5000 mehest koosneva väe ja läksid 120. laeval Sardiiniani välja. Peale seda valitsesid vandaalid 100 aastat Vahemere rannikuid Egiptusest Hispaaniani välja (Vendid asutasid siis Veneetsia).
    Vendide laevad sarnanesid skandinaavia, kura, liivi ja eesti viikingilaevadele – neilgi oli ruumi 30-40 mehele ja kahele hobusele. Vendide-vandaalide karistusmeetodid olid samad, mis eestlastel, liivlastel, kuralastel ja samuti ka Sotimaa asukatel piktidel, keda paljud uurijad peavad samuti eestlaste suguvendadeks: nimelt karistati rängemate karistuste eest pea maharaiumisega ja samuti lekkiva paadiga merele saatmisega, mis tavaliselt lõppes karistatava uppumisega.
     Roomlaste sõnul elasid piktid alguses Loire´i jõe kallastel. Sealt rändasid nad Briti saartele, et otsida šotlastest (gaeli-keltidest) vaba kohta. Piktidel olid kahekümnemehelised viikingilaevad.
    Caesari poolt üleskirjutatud Gallia kohanimedest oli ligi 60% soome-ugrilist päritolu. Samas on vanade kaartide järgi näha (kasvõi meie Eesti keskaegsed kaardid), kui palju moonutasid sakslased meie eestikeelseid kohanimesid, rääkimata siis ladinakeelsetest moonutustest, milledest hiljem uuesti paljud nimed kohalikesse keeltesse tõlgiti. Sellest ka siis eemaldumine esialgsest kõlast ja kirjutusviisist.
    Muide, fakt, et sõna vend käis meie rahvaste kohta, leiab kinnitust ka sellest, et veel hilisel keskajal (umbes enne 16. sajandit) nimetati Soome lahte Veneedi laheks, millest tuli Finnskii zaliv vene keeles. Vahepeal kutsuti seda ka Rävala laheks (Rootsi kuningate ajaloo raamatud: peatükk 23). Soomes asuv Vantaa või Vanda kohanimi on samuti tulnud sõnast vend.

AESTIDE MAA (ESTONIA)
    Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest.
     Et aga huvilistel ja olulisel osal Eesti rahvast oleks asjast ülevaade, siis toon siinkohal ära mõningad Edgar Valter Saksa leitud vihjed ajalooallikatele:
    T. Hodgin, “Cassiodoruse kirjad”, London, 1886, lk. 546: “Haestid või aestid – need on Tacituse aestid, asuvad siiani selle maa, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril”.
     R. Pauli ja B.Thorpe, “Alfred Suure elu”, millele on lisatud Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558: “Eastland – ostide, estade maa Estonia”.
     Vanad Islandi saagad on alati teinud vahet idapoolsete maade ja Eesti alade vahel: “Idamaad (Austerlönd), ida-riigid, idatee (Austerlönd, Austervegr, Austervegar) ja Eesti (Estland, Eistland) ning selle asukad (Estlanders, Eistr, Eistsneskr) (Heimskringla. Index I, 46, Index II, 245-248)”.
    Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus (“Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit”, Kungl. Vitterhets Akademiens Handlingar, del. 40:1, Stockholm, 1929) väga oluliseks öelda järgmist – leheküljelt 12 loeme:
“Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja Alfred märgib, et Eesti on väga suur”.
     Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma “Germanias” (aastal 97, A.D.) järgmist: “Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vana-rootsi hõim – E.K.), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
     Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt – glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad.”

MEREVAIK JA EESTLASED
Eesti Entsüklopeedia, (I-VIII, Tartu, 1932-1937), mainib viiendas osas, leheküljel 1137, et kohati on merevaiku leitud väikestes kogustes Kuramaa rannikul ja võib juhuslikult leida Tagalahe ääres asuva Vaigu-Ranna küla rannast. Miks seda kanti nii kutsuti? Ega siis ometi männi- või kuusevaigu pärast? Milline vaik peale merevaigu ikka rannas vedeles?
    Vanad merevaigurannikud asusid aga praegusel Leedumaa rannikul, alates Semgalliast, kuni Ida-Preisimaani välja. Neid kohti teadsid hästi germaani rahvad, kelledest gootid tundsid ka eesti keelt ja teadsid, et helmes oli sõna merevaigu tähistamiseks. Tänu gootidele jõudsid ka roomlastest kaupmehed tihti aestide aladele ja viisid Rooma kaasa suurtes kogustes merevaiku.
    Semgalliast saadi aasta jooksul ligi 12 000 naela merevaiku, samal ajal, kui Jüütimaalt vaid 1800-3000 naela. On teada, et Semgalliast Palmnickeni Neukuhreni lähistelt koguti ühe tormi järgselt rannast 4400 naela merevaiku.
     Rooma aegsete suhete tunnistateks on kahtlemata Rooma müntide leiud Eesti eri paikadest. Nende seas on ametlikult teada kuldne Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne.
    Eesti aladelt on Edgar Valter Saksa sõnade kohaselt leitud ligemale viiskümmend Rooma münti, mis ei tähenda aga seda, et neid rohkem olla ei võinud. (W. Anderson, Eine auf Osel gefundene alexandrinische Probusmünze; Acta et Commentationes Univeritatis Dorpatensis, B, VII, 2 (Tartu, 1926). (Kahju, et nõukogude aegne ajalookirjandus need ja muud kuldmündid täiesti maha vaikib!- E.K.).
    Eesti viikingid käisid arvatavasti isegi araabia aladel, sellest annavad tunnistust enne varjaagide-rootslaste sissetungi Eesti aladele sattunud araabia mündid, milledest osa oli vermitud Taskendis, osa Samarkandis ja hinnalisemad Bagdadis (Kohtlast leitud 470 araabia drahmi aastast 715-837, W. Anderson, Tartu, 1926). Enamik leitud münte olid vermitud aastatel 850-1032.

AESTIDE-EESTLASTE ÕLLELEMBESUS
Vendide naabrite aestide (eestlaste nimi ladina keelepruugis) kohta kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest (mida veel, kui mitte õlut ei saaks meie hõimude omaks pidada?).

KUIDAS AESTID VÄLJA NÄGID?
12. sajandi Gneseni katedraali pronksuksel on kujutatud sõjastseeni Ida-Preisimaa aestidega. Seal on hästi näha meeste lühikest tuunikat ja tihedalt liibuvaid rinnakaitseplaate ja ümmargusi mütse (nagu need meile hästi tunda on).
    Vibukütid kandsid pikka kuube, mis oli keskelt vöötatud. Meeste juuksed oli pikad, keskelt lahku kammitud ja tagant kokku kinnitatud. Juustevärv oli enamuses blond, silmade värv sinine ja näod olid päikese ja tuulte käes punaseks parkunud.
    Ida-Preisimaa alade linnused olid identsed meie alade linnustega, nagu näiteks Lehola Lembitu oma. Ida-Preisimaa kohanimed ja arheoloogilised leiud on püsinud muutumatutena kuni 10. sajandini. Leedukeelsed nimelõpud ja nimekujud tekkisid siin alles 13. sajandi lõpul, kui oli toimunud aestide verise lüüasaamisega lõppenud ülestõus ja tühjale alale asusid leedu hõimud.
    Selle kõige tõestuseks olgu saksa ajaloolase Schlözeri 1802. aastal kirjutatud read: “Prussid (preislased), keda pikka aega tunti aestide nime all, torkasid surnuks püha Adalberti…” (Schlözer, 55, 1802).

ASKALA, MAHU JA TAPURANNA VIIKINGID
Põhja-Eestist pärit eestlased organiseerisid tihti karistusretki Põhja-Saksamaa aladele, nagu selle kohta kirjutab Breemeni Adam (Gesta Hamburgensis, II, 31-33, 77), viidates, et tegemist oli askomannidega, kes käisid Friisimaal rüüsteretkedel. Askomannideks saab pidada viikingeid Askalast Mahu ja Tapu rannast Lääne-Virumaalt, kust pärit viikingid isegi Prantsusmaal rüüstamas on käinud.

MEIE HÕIMUD KÕNELESID SARNAST KEELT
    Kui veel tõestusi vaja, siis palun: Wrangelli 1726. aasta “Chronik von Ehstland” kinnitab: “200 A.D. paiku kasutas terve Kuramaa, Liivimaa ja Semigallia eesti keelt. Nad on vanade eestlaste järeltulijad.”
    Paljud kroonikad nimetavad kuralasi eesti rahva osaks. Miks muidu võitlesid kuralased ja saarlased alati ühel ajal koos taanlaste ja rootslaste vastu, kui mitte hõimuvendluse pärast? Rumal oleks arvata, et sel vanal ajal ei osatud teha vahet eri rahvaste vahel.
    Wrangell muide ja kogu tema suur suguselts on pärit eestisoost Taani kuninga vasallist, kes pärines Varangu külast ja kelle järglane sai aadliks 1318 aastal, kuid juba 1221. aastast on teada Wrangelite, kui Taani kuninga eesti soost vasallide nimi. (E. V. Saks, Liber Cencus Daniae kommentaarid, 1974, lk. 180-183).

MUINASEESTLASTE KIRJAOSKUSEST
Liber Census Daniae allikatele viidates võib väita, et muistsed eestlased valdasid kirjakirjutamist ja neil oli ka oma kiri. Sellele viitavad paljud kohanimed, mis olid olemas juba kolmeteistkümnendal sajandil: Kiriawold- 1220; Kiriwalde -1472; Kyrivallas – 1525; Kirriwalla -1665; praegune Kirivalla Kose kihelkonnas (LCD. 429).
    Ingerimaalt on tuntud kohanimi Kirjavalta (UEO. Lk.330).
    “See on haruldane ja väga huvitav kontseptsioon, mis märgib, et muistsetel eestlastel oli oma kiri. “Kiri” tähendab eesti keeles kirjakunsti (W.321/22), ja seda nime kasutati muistsetel aegadel teatud kategoorias olevate inimeste kohta, kes oskasid märkide ja kirjutatud sümbolite tähendust edasi anda (Aestii, 144).
    Taolised nimed asusid üle terve eestlaste ala laiali, näidates, et kõikjal olid olemas kirjatarkusega seotud keskused. Virumaa vanemat (kuningat) kutsuti isegi Kyria/wanus või Kirjavaane, mis tähendab Kirjavana. (1219 A.D. (HCL. 23,7). Samuti kutsuti üht liivlast Kyrianus’eks 1206 A.D. (HCL. 10,5).
    Vanad kirjakeskused kandsid taolisi nimesid: Kirila mägi, Kirivere, Kirko-tagune, Kiripää, Kirienpää, Kirjapää (linnus, 1341).
    Eestikeelne sõna “kirik” tuleneb sellest algsest sõnast. Sest seesama lähtealus “kiri” on esindatud paljudes keskaja Euroopa kohanimedes, kus tol ajal oli veel olemas algne aesti-vendi (soome-ugri) põhielanikkond ja samuti oli see olemas ajal, mil kristlus hakkas tungima Lääne-Euroopasse, näiteks Gallias.
    Võib olla väga tõenäoline, et seal kasutasid muistset soome-ugri kontseptsiooni “kiri” ka evangeeliumit levitavad mungad, tähistamaks kirikut. Kuidas teisiti saab seletada, et saksa “kirche”, inglise “church”, soti “kirk”, vana-norra “kirkja”, mis kõik on sõna “kiri” ei vormid, said üldse tekkida (Aestii 144-16; Esto-Europa 71)?
    Kartaago vandaalide (vendide) organiseeritud kiriku patriarhi nimi oli Ciri/la (Vict. Vita, Mon. Germ. Hist. 3,1). See nimi ei ole ei saksa ega gooti algupära (F.Wrede, Über die Sprache der Wandalen, Strassburg, 1886). “Kiri”, soome “kirja”, on algne soome-ugri sõna (Aimo Turunen, “Kalevalan Sanakirja”, Helsinki, 1949, lk. 97). Samas on ka teada aestide kirjapreestrid Vistula (Visla) jõeorust -Kyrwaiten ja Criwen (1326 A.D., Petri de Dusburg, “Chronicon Prussiae”, III, 5, Jena 1676).
    Muistseid eesti kalendri märkmelaudu nimetati “sirvi/lauad”, oletatavasti, algselt “kirilauad” (Eesti Entsüklopeedia, 7, 814).” (Sarnaselt nööriga köidetud raamatuid võime kohata Indias, kus tuhandeid aastaid tagasi kasutati palmilehtedest ühetaolisi lehti, mille peale kirjutati vanas sanskriti keeles – siin tähendab “san” püha ja “krit” kirja – võiks isegi öelda, et sõna “kiri” on tulnud kaugetel aegadel sanskriti keelest, mis väidetakse olevat kõikide keelte ema.
    Niisamuti on sealt tulnud sõna “raamat”, mis tuleneb sõna “Raama” käändevormist “Raamat”. Oli ju üks kuulsamaid raamatuid, mis levis kõikjale ja mille mõju võime aimata isegi Kalevipoja raamatus, Raamayaana eepos.- E.K.).
    “Lauri Kettunen ütleb, et nimi “kirk” või “kirik” oli juba kasutusel enne ristiusustamise perioodi (UEO, 704 – Etymologische Untersuchung über Estnische Ortsnamen (Helsinki, 1955). ”
   Kui lugeda edaspidi käsitletud kiilkirja teemat, siis võime julgelt väita, et kirjatundmine oli meie rahval väga vana oskus.

LIIVLASED ASUSTASID MUHU SAARE JA LÄÄNE- NING PÕHJA EESTI
    Legend kõneleb, et osa liivlasi asustas Muhu saare ja neist said muhulased. Üks tõendeid selle kohta on Muhu Muuseumis säilinud kirjalik suulise pärimuse ülestähendus, mille põhjal muhulased on pärit Liivimaalt ja rännanud välja Kokona maaninalt, Väina jõe suudmest, kus asus Muhu linnus. Liivlased maabusid Pädaste küla kohal – Muhu saare asemel oli siis hulk saari. Liivlased rajasid uuele kodumaale Muhu linnuse.
    Kui see tõele vastab, siis peaks sellele vastavaid arheoloogilisi leide linnuses leiduma, kui ainult keegi vaevuks kaevama. Räägitakse ka, et tegelikult olid nii kuralased või kurelased ja saarlased üks rahvas (sellest oli ka eespool juttu).
    Samas räägivad liivlased, et kurelased olid liivi hõim. Kui vaadata vana liivi keelt, siis on see küllaltki sarnane vanale saare murrakule – tänapäeval ja ka Oskar Looritsa ajal oli liivi keeles juba suur läti keele mõju. Samas on läti keeles palju liivi-eesti laene.
    Seda näitavad samuti kaheteistkümnenda sajandi kohanimed praeguse Liepaja (tolleaegse Liiva, hiljem Lindale) ümbruses, mis korduvad suures osas isegi Lindanise (Tallinna) ümbruses. Need sarnasused on ära toodud ristiusustajate poolt tehtud kaartidel, mida Saks oma raamatutes käsitleb. Samuti on näha, et Põhja-Eesti kohanimed on läinud koos inimestega Edela- ja Lõuna-Soome.
    Kui liivlased rääkisid eesti keelt veel aastal 200 A.D., siis olid liivlased ka eestlased ja eestlased liivlased, nõnda kui Karja ja Kihelkonna alade inimesed olid mõlemad eestlased. Liivimaalt avastatud Saarnate muinasasulapaigast leitud esemete järgi on sealsete asukate põhjal kindlasti tegemist Magdaleena kultuuri kandjatega.

KURALASED OLID SUURED ILMATARGAD
    Aastast 1070 pärineb Breemeni Adami üleskirjutus Kuramaa kohta, kus tema jutu kohaselt on “majad täis prohveteid, nõidu ja ettekuulutajaid, kes kannavad erilisi rõivaid ning kelle juures käivad külalised tervest maailmast, eriti aga Kreekast ja Hispaaniast”. (Gesta Hamburgensis, IV, 16)
    Egil  Saaga kirjutab, et 920 A.D. pidasid kuralased oma ulatuslikke majapidamisi teistest rahvastest orjade abil. Antud dokument kirjeldab taani päritolu orjade vabastamist kuralaste alt. Samuti kirjutab Breemeni Adam, et Eesti elanikud kummardavad draakonit ja linde ning toovad neile ohvreid.
    Miks muidu oli neil laevade vööritäävil draakoni, ehk meremao pea kujutis? Tänapäeva vendide liikumisel Soomes on olemas isegi minevikust säilinud “Lohe-seadus”.
    1230. aastast on teada ka kuralaste kuninga nimi – Lemmekinus (Lemminkäine). Kuramaa kõige enamasustatud piirkonda nimetati 1230. aastal Eestua´ks (UB.1, 28, 134-36). Seda Kuramaa ka tõesti oli võrreldes mandri Eestiga.

SAAREMAA VIIKINGITE TEOD
    Kõige esimene teadaolev nimi praegusele Saaremaa saarele on olnud Valdia, mille on aastal 330 enne Kristust ära märkinud Pytheas Massaliast. Sellest nimest tulenesid hilisemad nimed: Balcia, Balthem, Basilia, Abalcium, Abaltiam (Plinius 4, 94; 37,36; Solinus 19, 6). Baltia (Basilia) on samastatav seega Osilia saarega. Sellest ka siis Balti mere nime praegune kuju.
    Taani Hindamisraamatu (Liber Census Daniae) 497. sissekanne toob ära Osilia kohta käiva: nimi Osilia tuleneb sõnast osa, mis tähendab ühist, ühiskonda, ühist omandust, jagamist, partnerlust, neljandikku osast (W. 792/4). Viikingite Osilia saar oli tõesti neljaks osaks jagatud (UB. 1, 139).
    Veel nimetati erinevates allikates seda saart Ossi (150 A.D.) (Ptolemaios, 3,5) ja Soleja, aastal 1054 (Chronicon of Nikon, aastal 6568 – juudi kalendri järgi) ja Sosoly 1060.
    Saaremaa viikingid (ossid) käisid mitmeid kordi isegi Pihkva ja Novgorodi venelaste ja rootslaste vastu sõdimas, vastutasuks eestlaste alade rüüstamise eest. Enne seda käisid vana vene kroonikate kohaselt saarlased 1061. aastal Tartu all ja põletasid sealse linnuse maha, tappes selles oleva Novgorodi garnisoni.
    Et Saaremaa viikingite retkedest ülevaadet saada, selleks heidame korraks pilgu Rootsi kuningate ajaloo ürikutesse: Selle koguteose pealkirjaks on “Historia om alla götar och svears konungar”.
    Esimene raamat kõneleb: “Sigge, Rootslaste viies kuningas, ehitas Mälari järve äärde, õigele kohale linna, tähistades selle oma enese nimega: Sigtuna, mis oli mõeldud samuti kindluseks, kaitsmaks Rootsit barbaarsete eestlaste, soomlaste ja teiste rahvaste eest” (I, 7 peatükk).
    Neljas raamat kõneleb: “Grim, rootslaste 32 kuningas (A.D. 380), oli Svea ja Göta kuningas, kuid temale ei olnud omased au ja õigluse tunded. Ta oli türann, kes sarnanes Syracusa Dionysosele. Grim rüüstas endale kuuluvaid templeid ja kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks.
    Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need, vastupidi, kogusid suure väe ja tulid vastupidiselt Grimi lootustele Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Siis kutsus Grim oma mehi relvile, kuid sai hästi teenitud vastuse, et “las raha aitab nüüd sind!”.
    Kuningas Grim riputati lõpuks karistuseks üles rauast keti abil ja rahvas sai aru, et see oli talle paras karistus, sest ta röövis omaenda templist kullast keti.”
    Neljas raamat kõneleb: “Tordo oli 33 Rootsi kuningas (A.D. 410), kes kogus suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (Holmi järve äärsed marid) tohutu laevastiku tagasi.”
    Viiendas peatükis kirjutatakse: “Umbes samal ajal rüüstas hästi varustatud saksoonide ja obotriitide laevastik krahv Gelderi juhtimisel Götamaa rannikualasid. Selle rünnaku kaudu kannatasid ka kõmrid (Holsteinis elanud eestlaste suguvennad – vendide läänepoolne haru) ja taanlased, aga samuti pommerlased, vandaalid, rügenlased, kuralased ja eestlased tule ja tapmiste läbi.”
    750. A.D. toimunud Bravalla lahingus osalesid kuralaste, eestlaste kõrval ka liivlased. Seal võitlesid viimatimainitud Ostergötlandi kuningas Haraldi väes tema vaenlaste Svea-Västergötlandi-Gotlandi liidu vastu. Teatavasti võitis Haraldi vägi selle lahingu.
    Veel on liivlaste kohta mainitud, et aestid (liivlased) olid pikka aega vabad ja omasid aastal 500 m.a.j. Roomas oma esindajat. Samuti teadsid kreeklased seda ala, nimetades seda Hellespontoseks ja rahvast hellespontines. Edgar Valter Saks käsitleb sellega sarnaseid kohanimesid, nagu Helsingi, Helleman, Helgoland, Hella, Hellamaa just selle rahva endale antud nimega. Praegugi on Muhus ja Läänemaal olemas vastavalt Hellamaa ja Ellamaa, Taanis Helgoland, Soomes Helsingi (vana helsingi hõimu asukoht).

KULDVILLAKU OTSIJAD ELASID 6. SAJANDIL DÜÜNA JÕEL
    6 sajandi Liivimaalt on leitud kaartide järgi ühe kaunis müstilise rahva päritolu tõendeid, mida kinnitavad ka toda aega kajastavad kroonikad (Saxo Grammaticuse kroonika ning Jordanes De Rebuse kroonika). Seda rahvast nimetati Hellespontines.
    Sellel rahval oli elav läbikäimine liivlaste ja kuralastega, kelledelt saadi karusnahku ja merevaiku. Hellespontose rahvas, oma kuningate Handvani ja Dia ning kuningapoegade Dia ja Daxo eestvedamisel, asus ka võitlusse pealetungivate gootide vastu, kes teatavasti neljandal ja viiendal sajandil vallutasid eestlaste alad, jõudes slaavlaste aladeni välja.
    Tollel ajal olid slaavlased aga alles teiselpool Ilmjärve ja lõunas praeguse Valgevene kohal. Gootide nimed asendusid hiljem götalastega, kuid tegemist oli ikkagi nende samade gootidega, kellest hiljem said norralased, taanlased ja rootslased ja kellest üks jagu jõudis sküütide ja normannide nime all ka Inglismaale.

STARKARD, EESTI PÄRITOLU TAANI KANGELANE
    “Traditsioonid räägivad, et Starkard sündis Rootsiga idas piirneval maal, kus tänapäeval elavad barbaarsete eestlaste (Estonum) ja teiste rahvaste hordid pikuti ja laiuti.” (Saxo, I, VI-VI, 2, “Gesta Danorum”). See kangelane käis eestlaste alad Hämest kuni Semimaani laastamise ja tapmistega läbi, kiideldes oma tegudega.

ANGLOSAKSI POEEM “WIDSITH” KÕNELEB
BALTI MERE ÄÄRSETEST RAHVASTEST 4. JA 6. SAJANDI VAHEL A.D.
    Selle poeemi kirjutanud rändlaulik kirjeldas järgmist: “Olin koos viikingitega. Kelt valitses finnide üle. Ja seejärel olin koos Eormanariciga (Hermanaric – gootide kuningas, kes vallutas Eesti alad neljandal sajandil A.D.) ja gootide kuningas kohtles mind hästi.”
    Laulik oli koos tolle kuningaga juba siis, kui too võitles Visla aladele tunginud hunnide vastu. Edasi kirjeldab laulik hõime, kes elasid Lääne-mere ääres ja toob ära aestide nime vana-anglosaksi nimevormi: Istum, sõnast Iste või Isti, ehk Esti. (J. & W. Conybeares, Illustrations of Anglo-Saxon poetry, 1826, lk. 8).
    Gootide kohta kirjutab nende ajaloo uurija Isidore piiskop Sevillast, järgmist: “…Gootid on Jafeti poja Magogi järglased? ja on sama päritolu sküütidega….(66).”
    Selles ajalooteoses ei ole sõnagi veel juttu gootide sissetungist Skandinaavia aladele, kuid räägitakse lääne-gootide sissetungist Kreeka, Makedoonia ja Väikse-Aasia aladele. Teatavasti vallutasid ida-gootid Skandinaavia alad ja hiljem suundus osa goote tagasi nende kunagisele kodumaale Musta-mere äärsesse Krimmi. (Gootide nimeks oli tihti Grimm või Gram).
    Gootid jõudsid oma vallutusretkel ka Ojamaale ja seda peetakse vanimaks gootide laineks, milline tuli Euroopasse. Kuid arheoloogiline materjal kannab aesti-eestlaste kultuuri jälgi, kuuludes Kunda kultuuri juurde, mida on leitud samuti Visla jõe aladelt.

HUNNIDE VASTU MOODUSTATI KÕIGI VIIKINGITE ÜHISRINNE
Saxo Grammaticus kirjutab oma kroonikas viingite kuningatest, kes võitlesid hunnide vastu, millised tahtsid tungida põhjapoolsetele aladele: “Sügisel tulid mehed tagasi, kuid olid rikkamad väe, kuid mitte toidu poolest.
    Kuningas Roller oli peale nende kuningas Arthori tapmist allutanud endale Sundmori ja Nordmori provintsid. Olimar (kes oli tsuudide alade kuningas) alistas Thori, keda kutsuti Pikaks, kes oli hämelaste ja helsinglaste kuningas (tolleaegses Rootsis – praeguses Soomes, E. K.) ning vallutas samuti Eesti alad ja Rootsi saared.
    Tema tõi kaasa 700 laevast koosneva laevastiku, kahekordistades seega juba enne sealt kaasa võetud laevade arvu. Onef ja Glomer, Hedin ja Hogni võitsid lahinguid Orkneyl ja tulid tagasi 900 laevaga…
    Seejärel, uskudes oma jõusse, tormasid nad kokku hunnidega. Puhkes selline lahing, et kolm põhilist Venemaa jõge olid täis hunnide laipu, nii, et neist said sillad jõgedele (siin võidakse Venemaa all mõelda veneedide alasid, kuid ka praeguse Valgevene ja Lääne Venemaa alasid – E.K.).
    Kui lahing oli kestnud seitse päeva, siis langes kuningas Hunn ja tema vend, kes kandis sama nime, alistus, nähes oma meestest moodustunud teed… Selles sõjas alistus 170 kuningat, kes olid kas hunnid või nende alamad.
    Siis kogus kuningas Frode kõik need kuningad kokku ja kuulutas neile oma võimu nende üle… Seejärel ulatusid Frode (taanlasest kuningas – E.K.) valduste piirid idas Venemaani, põhjas Lapimaani, läänes Rhine’i jõeni.” (Saxo, 5, 7, 2-13).

“REX ORIENTALIUM”
    Siin mainitud sündmused leidsid aset viiendal sajandil A.D. Kuningas Olimar oli (A.D. 453) tuntud nime “Rex Orientalium” nime all – ta valitses sel ajal Novgorodi, mille selleaegne nimi oli kas Nogarda, Nagarda, Nahara, Nagara või siis Ostragard, aga ka Nogardia. Samuti nimetati seda linna Holmgardiks. (Petrus Olai ja Saxo Grammaticus – Saxo, 5, 7, 1).
    Sellel ajal ei olnud sel alal veel tuntud varjaagidest rootslaste-viikingite kohalolek, kes jõudsid nendele aladele peale slaavlaste sissetungi. Idarahvaste all tundsid taanlased eelkõige sellel ajal eestlasi (estid), hunne, ruteene, sembe ja teisi (Saxo Grammaticuse andmetel).
    Ruteenlased olid need Ilmjärve ja Holmilinna äärse kuningriigi alamad, ehk teisisõnu Peipsitagused vadjalased, marid ja teised soomesugu rahvad. Nagu eelnevast teada, võitlesid aestide-eestlaste-vendide-finnide ühised väed koos taanlasest kuninga Frodega hunnide vastu. See toimus peale seda, kui taanlased olid Olimari väe üle võidu saanud. Enne seda oli Olimar liidus hunnidega.
    Peale hunnide üle võidu saavutamist määrati Olimar uuesti Ilmjärve ala valitsejaks – tema võimkonda kuulus peale selle ala veel Eesti, Lõuna- ja Edela Soome, Liivimaa ja Kuramaa, ning Semimaa. Taoline riiklik moodustis püsis pikemat aega. Alles üheksandal sajandil hakkas kristlik maailm selle maailmanurga vastu sügavamat huvi tundma ja tegi seda eesti-soome endiste liitlaste, aga ka endiste vaenlaste abil.

    Kui vaadata, millised jõud koguti kokku sõjas hunnide vastu ja võtta teadmiseks, et sõjalisi reide tuli ette iga paari aasta tagant ja igal retkel langes alati tubli arv sõjamehi, siis pidi Eesti rahvaarv tol kaugel ajal olema ääretult suurem või kiiresti sigiv. Arvata võis, et tegelikult vastavad mõlemad oletused tõele ja Eesti aladel võis tõesti elada mitmeid miljoneid elanikke.
    Kuna aga laibamatuste asemel kasutati põletusmatust, siis ei ole nii palju säilinud tollest ajast pärit tõendusmaterjali, küll aga on piisavalt materjali kõigi siit läbirännanud hõimude kohta.
    Ajaloomaterjalid kõnelevad Gotlandilt lahkunud ühe kolmandiku elanike saatust: esiteks asusid nad Osilia asukate loal lühikeseks ajaks Dagö saarele (tänapäeva Hiiumaa – nimi Dagö tuleneb gootide kuningas Dag´i nimest, kes valitses mõnda aega niinimetatud Reidh-Gothalandi, ehk Eestimaa saari ja läänerannikut – alates Ida-Preisimaast kuni Lõuna- ja Edela-Soomeni välja), seejärel asutasid end Düüna jõe suudme aladele ja sealt edasi purjetasid Kreekasse, kust said alles loa paikselt elama asuda.

JAFETI RAHVAS
    Mis puutub Novgorodi ja Vene riigi loomisse Skandinaavia varjaagide abiga, siis on rootslased siin soome-eesti sugu rahvaste osa vähendanud ja kohati lausa nullistanud, kuigi see ala kuulus tervikuna nende kontrolli alla enne slaavlaste sissetungi ja ka siis, kui slaavlased juba seal olid, ei ületanud nende arv ikkagi vadjalasi ja maride hõime. Maride ajaloost on teada, et veel IX sajandil elasid nad Peipsi taga, nende alad ulatusid Neevast Moskvani.
    Nestor nimetab tsuude Jafeti rassiks, milline asetseb põhjapoolsetel maadel (Noa pojad: Seem, Haam ja Jafet – E.K.) (Nestor, peatükid 4 ja 10).
    Vadjalaste kohta ütleb tuntud taani ajaloolane Paul Johansen, et vadjalased importisid rauamaaki Eestisse ja Liivimaale ja nende jälgi on leitud isegi Gotlandilt (P.Joh. 63-64).
   Slaavlased alustasid oma sissetungi Novgorodi aladele alles 5. sajandil A.D. (J. Stankevits, Tallinn 1955, lk.112)

RISTISÕDA EESTLASTE-AESTIDE VASTU
    Aestide-eestlaste ja nende vennashõimude ristiusustamise periood, mis algas aastast 1186 ja lõppes 1275, on üldiselt hästi teada ja dokumenteeritud (kuid isegi siin ei tunne meie inimesed veel hästi kogu materjali, mis on olemas kroonikates) selle ajastu kroonikute poolt ja on säilinud Rooma paavsti arhiivides.
    Tegelikult oli aga ristisõda, allutamaks viimaseid vabu Euroopa rahvaid ja vana tsivilisatsiooni kandjaid, lihtsalt üks häbiväärne lehekülg Euroopa ajaloost, millest nüüd vaikides püütakse mööda minna. Paavst on küll andestust palunud inkvisitsiooni eest, kuid samasugune ja veelgi hullem lehekülg on paavsti poolt veel heastamata.
    Meie rahva ristiusustamisega lõppes tegelikult 1500 aastane sõda aesti-eestlaste-finnide-soomlaste-vendide-liivlaste ja neid alistanud germaanlaste-slaavlaste vahel. See oli ka Euroopa vanima tsivilisatsiooni, mis ulatus Briti saartelt kuni Volga jõeni, lõplik kaotus ristiusu maadele.
    Selles sõjas hävitati Taarausk, ehk Maausk, mida nüüd mõned huvigrupid edutult püüavad elustada, teadmata tegelikke Taarausu põhimõtteid, milleks olid: ausus, vägivallatus, aukartus elu ees, austus vanemate, töö ja maa vastu, armastus Jumala vastu.
    Viimased meie rahvaste vastupanupaigad asusid Läänemere rannikul, Vislast kuni Soome lahe põhjakaldani. Eelkõige oli vastupanu seotud Saaremaa, ehk Osilia (kohalikus kõnes Ossi, Osa, Osi – võrdle iirlaste ja sotlaste “Ossiani laule”) saarel elava tugeva ja sõjaka rahvaga, kelle järeltulijad meie siin praegu oleme.
    Me ei tea, et sellel Saaremaal ei olegi praegu nime, sest saare maa ei olegi nimi, vaid koha kirjeldus. Vanal ajal oli aga igal kohal nimi. Kure saare järgi on nime saanud Kuresaare linn, ehk Kuressaare, nagu seda pärastsõjaaegses kõnepruugis kutsutakse. Sõna Kure tähendab siin küllap Kurelaste asupaika, aga mitte niivõrd lindu, kuid vahest ehk sedagi.
    Samas võib siia lisada, et paljud inimesed ei tea näiteks varakristlastest põgenike jõudmisest Osilia saarele 4. sajandil A.D. Sellest on mulle isiklikult kõnelenud Oskar Adolf Põldema, kes, olles vangina Moskvas, võttis isiklikult osa Läänest röövitud arhiivide mahalaadimisest rongilt ja tema kätte sattus üks ladinakeelne ürik, mis kandis pealkirja “Neli märtrikrooni”.
    Selles kirjeldatigi, kuidas roomlastest sõdurid jätsid Pannoonias varakristlastest sunnitöölised omapead, et minna pealetungivate hunnidega võitlema. Nood aga, kasutades juhust, põgenesid kolmes suunas: Iirimaale, Rügenile ja Osiliale.
    Siin rajati varakristlik pühamu Valdja nimelises kohas (Valjalas). Selle hävitasid 1227. aastal ristisõdijad, pidades seda paganausu templiks. Tõenditeks sellise pühamu olemasolust olid praeguse krikiaia tagant, soostunud alalt maa seest Eesti Vabariigi aastatel Põldemade poolt leitud põletatud savist tellised ja paar Rooma keiser Diocletianuse aegset kuldmünti, millised Põldemade pereema oli hobuste vastu vahetanud. Nii palju siis sellest.

SOOMLASED – EESTLASTE TÜTARHÕIM
    Kogu sellest suurest nn. soomesugu rahvaste perest on tegelikult ainult eestlased ja nende tütarhõim soomlased (pange tähele – soomlased on meie tütarhõim, mitte vastupidi, sest siit asustati Soome alad meie hõimudega, mitte vastupidi!) ellujäänutena jõudnud 21. sajandi künnisele.
   Liivlased on täieliku hävimise äärel. Ja imelik küll – praegu on Lätis maad võtmas teatud liivi juurte otsimine, samas on lätlased kõik teinud, et seda vana rahvast hävitada.

UNGARI PROBLEEM
    Muidugi, kui võtta ungarlasi, keda isegi Edgar Valter Saks peab meie sugulasrahvaks, siis selles osas olen mina täiesti vastandlikul arvamusel – ungarlased on meile täiesti võõras kultuur, võõra keele ja võõra rassilise kuuluvusega, millesse meie ei ole kunagi kuulunud.
    Ungarlased on pärit Mandzuuria aladelt, kus elutsesid turaani hõimud ja nende üks hõime olidki hunnid. Hunnid saabusid Euroopasse kahe lainena. Esimene laine jõudis 4. sajandil m.a.j. kohale praegusele Ungari alale ja alustas kohe ümberkaudsete rahvastega sõjalisi kokkupõrkeid.
    Lõpuks suruti nad siiski mitmelt poolt praegusaegsetele aladele. Teine hunnide laine, tuntud madjaritena, jõudis Euroopasse hiljem. Küllap oli see seotud ühelt poolt sellest, et erinevad hõimud asusid teele erinevatel aegadel ja läbisid eri maid. Kes ungarlaste ajalugu uurinud, teab, et see nii ka oli.
    Hunnid käisid läbi Hiinast, Baktriast, Pärsiast, Meediast, sküütide ja sarmaatide ning alaanide aladelt. Alaanid ja gootid või sküüdid (gootide teine nimi) asetsesid sel ajal Kaukasuse ja Dnepri vahelisel alal, ka Krimmis. Sküüdid-gootid jõudsid hiljem oma invasiooni tulemusena isegi Inglismaale, rääkimata Skandinaaviast ja Hispaaniast.
    Ungarlaste aladel elasid aga meie soome-sugu või õigem oleks öelda aesti-eesti sugu inimesed, kelle keelest on ungari keelde üle läinud umbes 30 sõna. Selle tõenduseks on kasvõi eestikeelsete liitnimede olemasolu ungarikeelsete küljes: näiteks selline kombinatsioon: szegedvaros-küla jne.

SAKSAMAA EESTIKEELSED KOHANIMED
    Sama nalja kohtab ka Saksamaa aladel, sakslased sellest aru ei saa – seda võib tõestada pr. Urve Kirss Kuressaarest, kellel on laialdane kirjavahetus Saksamaa inimestega, kes ei tea midagi sõna “kuela” tähendusest.
    Samas esineb too sõna seal külanimedes, näitena võiks tuua: Kreutz-kuela, Blumenwald-kuela, Steinhov-kuela jne. Kusjuures sõnalõpp “hov” või “ov” või “hoe” on sisuliselt meie “õu”/”hoov”.
    Vanadel kaartidel on olemas õue-nimelisi kohti Semgallias, Ida-Preisimaal, Kuramaal ja paljudel muudel Euroopa aladel. Näiteks “Meden-õue”, “Randõue” ja nii edasi.
    E.V.Saks väidab veel, et kuna teadlased on tõestanud, et esialgsed kohanimed suuremal osal Euroopa territooriumist on olnud soome-ugri päritolu, ja ei ole kannatanud mingite väliste mõjutuste all, siis ei saa siin kõnelda mingitest laenudest, ega ka võõrastest mõjutustest, vaid hoopis hilisematest võõrkeelsetest keelemoonutustest, mis on tulnud kreeka, rooma, slaavi ja germaani rahvaste keele mõjul. Siit saame ka selguse laensõnade probleemile.

LAENSÕNADE PROBLEEM
    Ungarlased, kes alistasid meie hõimuvennad oma territooriumil, võtsid neilt laenuks vaid 30 sõna. Miks pidid eestlased võtma sakslastelt laenuks 600 sõna? Justkui meie keel oleks olnud primitiivsem kui nende oma!?
    (Tõlkijad on öelnud, et lihtsam on vanast kesk-alam-saksa keelst tõlkida eesti keelde, kui saksa keelde – sellel on oma loogiline lahendus ja seletus: seal säilis meie hõimurahva vendide keel kõige kauem) Tegelikult nimetas Tacitus, kuulus rooma ajaloolane, oma “Germanias”, eestlasi, ehk tollel ajal aeste, õiglasemaks rahvaks Balti mere ääres, kellele kuulub kogu õigus merevaigule. Samuti ütles Tacitus, et vastupidiselt laiskadele germaanlastele kasvatasid eestlased vilja ja küpsetasid leiba ning austasid maad kui ema ja jumaldasid ema kui Jumalat.
    Tacitus väitis samuti, et aestid-eestlased valdasid kirjatundmist ja kasutasid ülestähendamiseks kreeka keelt ja hiina tähemärke (huvitav küll, miks? – E. K.). Kui aga vaadata, et vana-norra ruunikirjas oli 24 märki ja ka eesti tähestikus on 24 häälikut, siis võib siit samuti mõned järeldused teha. Germaani päritolu gootid jätsid oma lihtsustatud tähestikku alles vaid 16 ruuni.
    Kas said lihtsad kütid ja korilased, kelleks meid on peetud, olla nii haritud ja täiuslikes suhetes jumalikuga? Vaevalt küll – see kultuur oli tuhandete aastate kogemuse tulemus, siin oli ikkagi tegemist karjakasvatajate ja põlluharijate ning meresõitjate mitmekülgse kultuuriga, mille juured olid varasemates ajastutes ja kui uskuda Atlantise ja Lemuuria tsivilisatsiooni olemasolu, siis olid need juured küllap ka kusagil seal.
    Ütleb ju meie Taara-usu hiislar isand Addold Mossin, et eestlased on tulnud tagapäikese külmunud maalt.
    Tulles tagasi jälle kohanimede juurde ja üldse niinimetatud laensõnade juurde, siis võime hämmastusega leida, et isegi soome keeles on 500 ühist sõna kreeka keelega. Kuid millal oli see aeg, kui kreeklased ja meie hõimud kokku puutusid? Vastus võib olla, et nad ei puutunudki kokku, vaid et kreeklastest osa olid enne praegust Kreekat veel meie hõimudesse kuuluvad, hiljem toimus kokkusulamine.
    Arvatakse isegi, et enne ioonialasi ja doorialasi ning teisi sisserännanud kreeka hõime elas seal soome-eesti sugu rahvas pelasgid. Kas see nii oli või mitte, see on omaette vaidlusteema. Kuid igatahes ei laenanud me neilt neid sõnu.
    Sama lugu on inglise keelega – seal on väga palju sõnu, mis tulevad meile kuidagi tuttavad ette. Kas on siin jällegi tegemist laensõnadega? Uuemate sõnade puhul kindlasti, kuid vähem kui tuhat aastat vana inglise keele puhul ei saa vast öelda, et meie laenasime neilt, sest me ei ole inglastega kokku puutunudki.
    Samuti ei ole olemas olnud mingit germaani algkeelt või sellist indo-euroopa algkeelt, millest me oleksime võinud laenata Euroopas. Saksa keeles olevad enam kui 600 meie keele sõna on selge viide, et seal on meie keele jäänused. Kummalisel kombel on ka näiteks osseedi ja vadja keeltes palju ühiseid sõnu.

SUMER JA EESTI
    Kuid väga palju ühiseid sõnu ja terveid lauseid on meil ühiseid sumeri keelega. Näiteks üks väga ilmekas lause kuningas Dareios I lossi varemetest Dr. Arnold Toynbee poolt leitud kivist uksekäepidemelt: “Daaravahusa majaukse kaasa käina kärata.”
    Pealegi on seal tegu kolmes keeles kirjutatud ühe ja sellesama väljendiga. Lausest saab iga eestlane aru, siin ei teki üldse kahtlust. Sumerist on ka pärit enam kui 7000. aasta vanune sõna õlu, ehk õlut (saare murdes), mis sumeris esines sõnana “ulut-in” ja osseedi keeles “õlut-on”.
    Samas esineb sõna koda enam kui kolmekümnes keeles, kaasaarvatud gooti, rootsi, vene, liivi, soome, pärsia, osseedi, mongoli, semiidi ja hamiidi keeled. Sidemeid Sumeri ja teiste tema hilisemate sugulaskultuuridega näitab meie puhul kasvõi Kaarma dolomiidist kiilkirjaga kivi, mida antud hetkel uurivad Oxfordi Wolfsoni Kolledzi teadurid.

INGLISMAA EESTIKEELSED KOHANIMED
    Tundub, et Inglismaal ei saa olla ühiseid sõnu meie Saaremaa murdekeelega, kuid tegelikult on väga paljud saaremurde sõnad olemas inglise keeles ja eriti vanas inglise keeles.
    Tähendab – meie hõimud elasid kunagi seal. Vahest kutsuti neid piktideks teiste rahvaste poolt. Kohanimed, mis Inglismaal sel ajal levinud olid, on igatahes meile väga hästi arusaadavad ja omavad kindlat tõlkevastet just meie keeltes, mitte aga mõnes vanas germaani keeles.
    Näiteks võib sõnade Kaleva ja Lindele, Tammese ja Taara puhul kindlalt öelda, millega meil tegemist on. Samuti võtsid keldid meilt üle Taara nime ja muutsid selle kreeklaste abiga Taraniseks.

IIRIMAA JA TAARA
Iirimaal on siiani säilinud legend, kuidas see maa asustati esimeste inimeste poolt: “Merelt tuli maale rahvas Taara juhtimisel. Taara tõusis mäe tippu ja ütles: “Siia tuleb Taara linn!”.
Igaüks teab tänapäeval Iirimaal Taara-linna varemeid ja Taara-mäge.

ALLMERI JA EMALA JA ISALA JÕED HOLLANDIS
     Vaadakem parem vanu Euroopa kaarte, muidu võiksime ju vaielda lõpmatuseni. Tänapäeva Hollandi aladel oli avamerest madalam sisemeri, mis kandis nime Allmeri.
     Sinna avamerest madalamal olevasse sisemerre voolasid kaks jõge: Emala ja Isala. Kuidas iseloomustada nende sõnade olemust? Siin pole ju sõnu vajagi! Terve Caesari aegne Euroopa on täis meile arusaadavaid kohanimesid.
    Näiteks esineb sõna Kogula või Koguva vorme kümnel eri kujul väga laialdasel territooriumil, alates Lõuna-Soomest, kuni Visla idakaldani välja. Ja neid on kõikidest kohanimedest kõige enam, mille tõttu on näiteks E.V.Saks selle ajajärgu nimetanud Kogela kultuuriks.

KOHANIMEDE RÄNDAMINE
     Samad nimed, mida kasutati Põhja-Saksamaal, on hiljem olnud kasutusel Liivimaal, Kuramaal ja Harjumaalgi. Nimed, mida kasutas Liivi rahvas Liepaja ümbruses, on Taani Hindamisraamatu põhjal olemas Harjumaal, Lindanise ümber. Liepaja vanad nimevormid olid: Liiva ja Lindale. Meie ajaloolased on pikemat aega tegelenud enesenihilismiga, alandades oma rahvast väga pisikeseks ja madalaks ning tähtsusetuks metslasrahvaks, kes alles nüüd on hakanud kultuurrahvaks tõusma.
    Kuid paraku oli asi vastupidi – meid assimileeriti ja meilt võeti üle parim ning selle abil ehitati Euroopas üles uus kultuur. Saksa ristisõdijad hävitasid meie vana muinaskultuuri, millel oli olemas oma kiri ja sügav religioosne filosoofia, mis sarnanes algkristlikule maailmavaatele.

TAARA TÄHENDAB PÄÄSTJAT
Sanskritis on sõnal “Taara” konkreetne tõlge, mis tähendab “päästja”. Sõna “Pitha” aga tähendab sanskritis “Isa”.
    Kui need kaks sõna kokku võtta ja panna appihüüdena inimeste suhu, kes oli üks väga vana rahvas, milline kasutas hindudele omast maagiat, siis miks mitte ei võinud meie esivanemad maagia kõrval kasutada ka maagilisi vormeleid, ehk mantraid?!
    Praeguseni teatakse Indias, et kui hädas hüüda Jumalat appi, siis see toimib. Samas annavad sõnad “manas” ja “thara” kokku uue sõna: “mantra”, mis tähendab “mõistuse päästjat”. Vahest on see spekulatsioon, mõtlete teie?! Esitasin selle oma versioonina, ja las ta nii ka jääb, iseasi, kes usub või mitte.

VEEL VENDIDEST
    Nüüd veelkord vendide juurde:
tegelikult olid slaavlased peale kelte järgmised vendide assimileerijad – ainult ülikud olid slaavi päritolu, kuid lihtrahvas oli jätkuvalt vendid. Slaavi hõimudeks olid tol ajal sel alal sorbid ja polaabid, lõuna pool aga karpid (nüüdsed horvaadid) ja sloveenid. Viimastest on tulnud sõna slaavlane.
    Kuningas Waldemari, kes alistas 13. sajandil Põhja-Eesti alad, nimetati mitte Taani kuningaks, vaid vendide kuningaks, kuna suurem osa tema alluvatest olid just vendid ja saatuse kurioosumina oli just vendide malev, oma slaavlasest vürstiga eesotsas see, kes eestlased 1219. aastal Tallinna all aitas puruks lüüa. Meil on alati tulnud sõdida oma verevendadega, olgu siis need vendid, liivlased, kurelased või teised eestlased.
    Edgar Valter Saks käsitleb oma raamatus vendide probleemi pikemalt, mainides, et vandaalide (vendide üks nimekujusid) asustusala ulatus Caesari ajal Pannooniasse ja et vandaalid olid selle rahvaste konföderatsiooni eesotsas, kellest osa elas Visla jõgikonnas – neid nimetati finnideks või aestideks.
    Samuti, toetudes ajaloolasele Procopiusele, kes räägib Aasovi mere äärest Euroopasse rännanud alaanidest, kes Saksa väitel olid samuti meie suguvennad, toob Saks esile huvitava arvamuse, et ka gootid ise olid samuti soome-ugrilist päritolu, kes olid segunenud germaani vanemate hõimudega.
    Sellest siis tema arvates suur sarnaste sõnade hulk meie keeltes. Miks ka mitte?! Ajalookirjutaja Jordanes rääkis noist gootide seast, kelledest valiti välja preestrid ja kuningad – ehk parimad ja õilsamad, neid kutsuti Taara/bostesei. (Jordanes 5, 40).
    Samas on Saksamaalt, Rügenilt leitud nimede seas ka meile tuntud Taarapita nimekuju Tuuru-pid. Muide, vana Rügeni nimi oli Ruia ja tema keskuseks oli Orekunta.
   Sõna Taara-pita või Taara-Pitha võib ka vaadelda hoopis vanema – sanskriti keele vahendusel. See keel ei tohiks ju meile kuidagi sugulaskeel olla, arvate vast teie?!
    Kuid eesti-soome kultuur ja indo-aaria kultuur seisid tuhat või isegi rohkem aastat teineteise kõrval, arenedes kõrvuti ja räägitakse, et kõige esimene keel, mida inimesed Maa peal kasutasid, oligi üldse sanskrit.
    Saxo Grammaticus kirjutas aastal 1000 A.D., et vandaalid (vendide tuntuim nimevorm peale finne) ei elanud mitte ainult Balti mere lõunarannikul, vaid ka Taani poolsaarel ja ka mitmel saarel.
    Saks toob vandaalide nime aluseks eestikeelse sõna “vanduma, vanne”. Lisaks toob ta terve hulga vandaalide kuningate nimesid ja nende tegusid, kus nendest üks, keda nimetati Gunthamund, ühendas Hispaania aladel astingid, silingid ja alaanid üheks rahvaks ja võitles edukalt nii germaani päritolu sueebide (svaabide), kui ka hiljem roomlaste vastu.
    Sõna Guntha või Gunda peab Saks eestikeelseks ja tuletab selle sõnast Kond või Kund, mis tähendab meie keeles kokkukuuluvust, solidaarsust. Teine pool nimest võib olla tulnud juba ladinapärasest Mundi (le monde, la mundi) – maailm. Siin on ka teine nimekuju: Gundamir või Gunthimir, milles teine pool nimest on slaavi päritolu ja tähendab samuti Maailma või ka rahu. Siin jõuame tagasi sinna kust alustasime: Kunda nime juurde.
    Ajal, mil vandaalid valitsesid Kartaagos, oli nende juht kuningas Giseric. Tema oli ka Rooma purustaja. Saks loetleb paljusid vandaalide kuningaid, kellel kõigil on olemas ka eestikeelne nimekuju. Saksa ajaloolased peavad Edgar Valter Saksa sõnul vandaale gootide hõimuks ja seovad neid germaani päritoluga, kuigi nad seda pole.
    Minu arvamus vendidest-vandaalidest on lihtsam: sõnast vend (vend-venna) on tulnud hilisem moonutus fenn (fenno), mis hiljem muutus sõnaks finn (finno).
    Selle paikapidavust näitab kasvõi see, et aladel, kus elasid vendid, kasutati nende nimedena alatihti ka fenno, aestii või finni ehk siis hoopis veneedi või vendi. Kui uskuda, et soome-ugrilased elasid vanematel aegadel ümber Läänemere, mida kinnitavad arvukad arusaadavad kohanimed, siis võib kasutada ükskõik, millist nimevormi, kas vendid või eestlased, finnid või soomlased.

LAPLASED ON TIIBETIST TULNUD
    Paraku arvatakse meil, et armsad põhjanaabrid on vanem rahvas, kellest meie oleme justkui üks hargnev oksake. Ilmselt on aga meie põhjapoolsed vennad sinna aladele just hiljem jõudnud – enne seda olid seal laialdasel territooriumil Altai-Tiibeti aladelt sinna üle Uurali tulnud mongolliidne rahvas, keda meil tuntakse laplaste nime all, milline oli eestlaste poolt neile pandud sõimusõna.
    Leedu päritolu USA ajaloolase Maria Gimbutase monumentaalteoses “Ida-Euroopa esiajalugu”, toob autor ära võimaluse, et nn. lohkkeraamika kultuuri kandjad ja seesama mongolliidne rahvas on üks ja seesama seltskond, kes tulnud Tiibeti-Altai piirkonnast, kus teadupärast elab sarnaste tavadega rahvas.
    Tänapäeval väidavad muistsete maiade järeltulijad ja teadmiste hoidjad, et tiibeti ja maiade kultuur on sugulaskultuurid.

AERULAEV – EESTI HÕIMUDE SÜMBOL, ESINEB PALJUDES KEELTES
    Euroopa suuremate jõgede vesikonnas on piisavalt olnud eesti-soome päritolu kohanimesid ja Esto-Europa kaartide põhjal võib seda kindlalt näha. Sõna finn kordub paljude ürikute juures.
    Niisamuti võime leida kümneid erinevaid meile tuttavaid sõnu. Sõna “meri” on Saksa järgi vanim soome-ugriline laensõna, millise indo-eurooplased meilt laenasid.
    Läänemere regioonis on veel üks huvitav sõna, mis viitab eesti-soome algupärale: “aerulaev”, sõna, mis pea igas naaberrahva keeles sedasama tähendab: soome keeles – “aerulaeva”, Gotlandil – “airulaif”, lätlastel – “airulaiva”.
    Inglise keeles on sõna aer “oar”, mis on kahtlemata eesti-soome laen. Samuti on sõnad “leib” ja “sool” soome-eesti päritolu ja kogu põllumajandusega seonduv samuti. Inglise keeles on sõna “root”, mis tähendab juurt. Saare murdes tähendab “ruut” samuti juurt.

SANSKRITI MANTRATE OLEMASOLU EESTI KEELES
    Eestlaste kultuslik sõna “mana”, mida leitakse nii idas kui läänes, on tegelikult algselt sanskriti päritolu ja tuleneb sõnast “manas”: mis tähendab mõistust või meelt, kuidas keegi tõlgendab.
    Samas on sõnal “manamine” midagi kultuslikku juures – kuid see võib olla väga muistne sõna, mis meie keeles säilinud on. Nii on meil olemas palju sanskriti sõnu.
    Sanskriti keelt nimetatakse keelte emaks, järelikult võib aravata, et kunagi, väga vanal ajal rääkisid kõik rassid üht keelt, millest aegamööda kujunesid teised keeled ja murded.
    Meie keeles on olemas kaks kõige vanemat sanskriti mantrat ehk loitsu: OM, mis pärimuse järgi on vanim heli üldse ja mis on loonud kõik looduse elemendid; teiseks sõna RAMM, mis tuleneb sanskriti jõulisest mantrast “RAM”, millest tuleneb ka meie keeles olev sõna “raamat”, milline sõna on sanskriti käändevormina olemas.
   Sanskriti keelsete kohanimede olemasolu Uurali-taguses piirkonnas ja Kesk-Venemaal, näitab, et seal on kindlalt tegu indo-aaria keelte areaaliga. Kaama jõgi – “kaama” tähendab iha sanskriti keeles, meie keeltes sellel vastet ei ole.
   Samuti jõgi Moksa, mis voolab Pihkvamaal. Sellele on antud sanskriti nimi slaavi-leedu hõimude poolt, millised olid tihedalt seotud indo-aaria kultuuriga. “Moksa” tähendab sanskriti keeles lõplikku vabanemist taaskehastuste ahelaist.
    Samuti on mordvalaste ühe haru nimi “Moksa”, mis tähendab sedasama, mis jõe puhulgi. Siin on tegu aaria rahva jäänustega, kes on kokku sulanud soome-sugu peramaalastega, ehk komidega, millised läksid Neeva ja Laadoga aladelt Uurali aladele alles 9. sajandil m.a.j.
    Omski lähedal Venemaal voolab jõgi nimega OM, mille tähendus on ütlematagi selge. See ongi vanim häälik üldse,   mis inimkonnal olemas. Vahest tänu sellele, et need sanskriti sõnad meie keelde on sattunud, on üles tõstatatud “finno-aaria” teooria, mis võib ennem tõele vastata, kui seda saab teha uurali-altai teooria.

MARI RAHVAS TEISELPOOL PEIPSI JÄRVE
   Mari rahvas elas samuti veel IX sajandil A.D. teiselpool Peipsi järve, ulatudes oma levialaga Neevast Moskva aladeni välja – maridele sarnased on setud (vahest ongi nad jäänuk maride hõimudest?).

LEEDULASED USUVAD NAIIVSELT OMA MUINASEUROOPA PÄRITOLU
     Muide, leedulased arvavad ekslikult, et aestid, kes elasid muistsetest aegadest saadik Preisimaa aladel, olid nende rahva esivanemad, kuid tegelikult tulid leedu hõimud praegusele kodumaale Kaama-Dnepri aladelt, kuhu nad olid tulnud Volga-Uurali regioonist, alles 3.-4. sajandil m.a.j.. Leedu hõimudest eraldunud läti hõimud tungisid põlistele liivlaste aladele alles 4.-5. sajandil m.a.j.

KUS OLI MEIE RAHVASTE ALGKODU ENNE EUROOPAT?
    Puuduv lüli, mida lähimad aastad ehk suudavad täita, on:
kust on pärit aarialased ja kust tulid Euroopasse vendid-finnid-eestlased?. Kui nendele kahele küsimusele suudetakse anda ammendav vastus, siis on sellega vastatud ka tuhandetele pisiküsimustele.
    Indias on olemas legend, et aaria rahvad tulid kaugelt põhjast. Kui võtta aluseks, et 26. tuhat aastat tagasi oli Põhja-Siberis troopiline kliima ja seal asus tõesti aarialaste riik (nagu Pavel Globa seda väidab), siis oli ju see kaugel põhjas.
    Kuid sealt võib ka edasi põhjapoole minna, sest Siberist on leitud näiteks mammuteid, värske toit suus. Loomad ise olid külmunud. Edasi saab vaid maailma äärele, põhjatuulte taga asuvale maale, tagapäikese maale, mida isand Addold Mossin mainib. Läheme aga meie peateema juurde tagasi:

KOKKUVÕTTEKS
    Kõike eelpoolöeldut arvestades peaksime olema uhked, et meie vana tsivilisatsioon on meie rahvakillu sellest suurest seltskonnast alles jätnud; samuti peame hoidma seda väärtuslikku, mis on tulnud kaasa meie vana kultuuriga, vana religiooniga.
    Ärgem rutakem siis pimesi mis-tahes Liitu, mis on järjekordne katse hävitada seda konföderatsiooni seemet, mis meis on tuhandeid aastaid idanenud! Samas püüdkem otsida teid rahvaste ühtsuse saavutamiseks, kus kõigile jäetaks siiski võrdne võimalus otsustada ise oma saatuse üle ja kus kõik püüdleksid elamisele rahus.
                                                                                                                             
Kasutatud kirjandus:
E.V. Saks, “Aestii – muistse Euroopa tsivilisatsiooni analüüs”
E.V. Saks, “Esto-Europa”
E.V. Saks, “Estonian Vikings”
E.V. Saks, “Liber Census Daniae kommentaarid”.


Samast valdkonnast loe:
Jüri Härmatare “Sumeri kilde”, Toronto 1976
Ants Uro “Sumerlaste seadusi” Tallinn 1940

Uurimus: Mauri Kiudsoo – “Idatee valvurid”

Video – Tartu Ülikooli Professor Mauri Kiudsoo räägib Eesti ajalookäsitlusest uute arheoloogiliste leidude valguses.

Kuivõrd Läänemeresoome aladele jäävad kõik Idatee (Osterveg) väravad, võib oletada, et varjaadige idaretkede osaks olid ka eestlaste esivanemad.

“Viiking ei olnud kaasaaegsete silmis rahvuslik vaid sotsiaalne mõiste mille alla mahtusid kõik Läänemere hõimud, kelle laevaehitustehnika ja navigatsiooni oskused olid saavutanud küllaldase taseme”
/L.Meri/ “Hõbevalge”

Vaata Videot – Tallinna Ülikooli Arheoloogiateaduskonna Professor Mauri Kiudsoo räägib Eesti ajalookäsitlusest uute arheoloogiliste leidude valguses.

Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa
sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga
kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee
peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede
osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome
eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud,
mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium.
Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu. Evald Tõnisson, “Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis”

Arvamus: Taivo Roosimaa – Hägustunud palgapoliitika

Hägustunud palgapoliitika – Toivo Roosimaa (RiTo 8), 2016, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esimees, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt aastail 1992-1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma.

1980. aastate lõpul kohtusid kahe ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli esindajad, et pidada aru Eesti kõrghariduse ja hariduse olemuse üle. Jõuti ühisele seisukohale, et olemasolev ametiühingute süsteem enam ei sobi, selle sisu ja tegevus on end ammendanud. Ilmnes selge soov diskuteerida hariduse, teaduse ja sotsiaalpoliitika valdkonna tuleviku üle. Arutelude tulemusena asutasid viis Eesti ülikooli 1989. aasta lõpul iseseisva ja sõltumatu kõrgkoolide ühenduse UNIVERSITAS. Sellega oli algus tehtud ning
vajadus laiemas ringis arutelude temaatikas kokku leppida omandas konkreetsed piirid.


Mõningane läbirääkimiste kogemus saadi aastail 1990-1991 aset leidnud töötasude küsimuste läbirääkimistel valitsusega. Viie ülikooli ühiskondlike jõudude võimalused laiemat kõlapinda ja tagasisidet saada olid piiratud, seepärast tuli otsida kaasamõtlejaid ja samal ajal suurendada ühiskonda huvitavate teemade ringi. Temaatika ja korraldustöö vallas võeti eeskuju eelkõige Soome ja Rootsi samalaadsete organisatsioonide tegevusest. Tänu
koostööle välisriikide ülikoolidega said eesmärgid selgemaks ja nende kirjeldus tagas suhteliselt kiire arengu. 1992. aasta sügisel asutati Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO), kuhu algul kuulus neli üleriigilist hariduse, kultuuritöötajate ja teadlaste organisatsiooni. Praegu on TALO üks Eesti suurim kõrg- ja keskharidusega inimesi koondav keskliit, kuhu kuuluvad hariduse, kultuuri, meedia, põllumajanduse, spordi, teaduse, tehnika ja tervishoiu valdkonna töötajad.


Ehkki esimesel pilgul tekitab see loetelu mulje üpris kirjust seltskonnast, on tegemist siiski inimestega, kes on võimelised analüüsima sotsiaalseid ja õiguslikke küsimusi ning tegema vastavasisulisi ettepanekuid, kui olukord muutmist vajab. TALO asutati ja toimib n-ö kahe samba põhimõttel, üks on kompetentsi, teadmiste ja hariduse ning teine sotsiaalküsimuste sammas. Arutelud ei toimu mitte ainult palga ja seadusloome üle, vaid puudutavad ka
vastava kutsevaldkonna praegusi ning tulevikuprobleeme, et meie liikmed ei jääks oma teadmiste ja oskustega ajale jalgu.

Hirmusündroomi viljad

Algul koguti sotsiaalsfäärist andmeid töö ja palgatingimuste kohta, hiljem jätkati kutsealase info kogumist ja töötlemist. Üks põhijäreldusi oli: Eestis tuleb üle vaadata ühiskonnas toimunud ja toimuvad muudatused ning hinnata, kas need on kasulikud või kahjulikud. Kas Eesti ühiskondliku elukorralduse käsitlus on piisavalt süsteemne ja komplektne? Vaja on jõuda selgusele, kas seni funktsioneerinud ühiskonna ja ametiliitude viimase kümne aasta tegevus on kooskõlas meie soovide ja taotlustega. Ühiskonna seaduste ja nende avaldumise
seaduspärasuste tundmine on ühiskonnas toimuvatest protsessidest arusaamise ning järelduste tegemise eeldus. Selleks peab aga tundma objektiivseid seoseid ja sõltuvusi. Üks on kindel, inimesi ei tohi petta tühjade lubadustega. Inimeste peibutamine loosungitega on vääritu nii poliitikuile kui ka kõigile neile, kes üritavad mõnda arenguprotsessi suunata endale kõige kasulikumas suunas.

Iga kokkulepe peab omama teatud mõttes riigi hoidmise funktsiooni. See aga tähendab ja eeldab eelkõige sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist ning töökohtade loomist võimalikult paljudele, eeldades ka olemasolevate ning loodavate väärtuste teatavat ümberjagamist sotsiaalsfääri. Kas me oleme selleks valmis? Kahtlemata on see raske. Kuidas aga tekkivaid raskusi ületada, seda võime ainult ette kujutada. Põhjusi on palju, esile toome neist kaks peamist. Esiteks erinevad meil ametikohtade töötasud kuni kümme korda ning samalaadset tööd tegevate inimeste palgad mitu korda. See puudutab põhiliselt tipp- ja juhtametnikke ning riigi juhtimise funktsioone täitvaid inimesi. Teiseks oleme müünud põhilise osa tööstusest ja transpordist, andes sellega majandussfääri võtmepositsioonid väliskapitalile, keda huvitab ainult kasum. Samasugune olukord on meedias, kus suuremad ajalehed ning suur osa massimeediast on välisinvestorite käes.

Nüüd oleme sageli olukorras, kus omanikud ähvardavad firmad Eestist ära viia, kui kohalik tööjõud nõuab töökohal inimväärsemat kohtlemist ja kõrgemat töötasu. Öeldu tekitab töötajates hirmu ning nad nõustuvad madala ja sageli ebaõiglase palga eest edasi töötama.

Töökoha kaotamise hirmusündroom on vilja kandnud ning andnud võimaluse tööandjal vanaviisi jätkata. Sotsiaalne ebaõiglus säilib ja süveneb. Et lõhet mõningal määral vähendada, seadsime läbirääkimisteks kindlad eesmärgid, eelkõige töötasu vallas.

Algus oli lootustandev.

Vaatamata teatud ideoloogilistele segadustele, arutleti ning otsiti töötasustamise läbirääkimisteks põhiargumente. Võttes kokku senised välisriikide, eriti põhjala regiooni aastatepikkused kogemused töötasustamise valdkonnas, sõelusime neist välja kolm võimalikku varianti. Need on järgmised:
– võtta aluseks riigi keskmine palk, mis oleks kõrgkooli lõpetanu palga alammäär, kui ta asub tööle kõrgharidust nõudval ametikohal;
– võtta aluseks oma teadmiste täiendamiseks tehtud kulutused, liita juurde sama aja eest saamata jäänud sissetulekud (kui oleks õppimise asemel töötatud), lisades juurde teatava protsendi nn enesetäienduse soovitavat rentaablust. Paljudes riikides on rentaablus kujunenud erinevalt, see on 15-20% piirimail;
– võtta aluseks kõrge kvalifikatsiooniga tööstustöölise keskmine töötasu, milleks paljudes Euroopa riikides on metallitöölise keskmine palk.

Edasi võtsime kasutusele ametikohtade suhtarvud. Eeskujuks olid soomlaste ja rootslaste pika aja jooksul väljakujundatud ametikohtade suhtarvud.

Soomlastel on palga alammäärade tabel toodud maatriksi kujul, seejuures jääb ühe või teise ametikoha paigutus maatriksis tavaliselt ülikooli professori ja kõrgharidusega noore palga alammäära vahele. Maatriksisse on paigutatud ka parlamendisaadikute palga alammäär. Maatriksi eelis: kui meil on korralik
statistika eri ametikohtadel olevate töötajate arvu kohta, saame läbirääkimistel konkreetselt, palga alammäära tõusu protsenti teades arvutada kokkuleppe täitmiseks vajalikud summad.

Lõpptulemus on selgepiirilised läbirääkimised ja kokkulepete täitmine.

Kirjeldatud põhimõtteid kasutati esimese TALO ja valitsuse vahelise kokkuleppe sõlmimisel. Kolmest eelmainitud variandist kasutati esimest, sest teised oleksid tol korral nõudnud võrdlemisi mahukat tööd. Samal ajal ei olnud usaldusväärsete arvutuste tegemiseks võimalik saada kõrgharidusega töötaja palga alammäära kohta kõiki algandmeid. Muuseas, edaspidi võeti nimetatud palga arvutamise põhimõte kasutusele Riigikogu liikmete palga määramisel,
mis toimib tänase päevani. Esimene palgakokkulepe sõlmiti valitsuse ja TALO vahel 1992. aasta novembris, vähem kui kaks kuud pärast TALO asutamist.

Raskustest hoolimata kokkulepe toimis ning pani aluse ka edaspidistele samalaadsetele kokkulepetele.

Väljakujunenud süsteem lõhuti

Ka järgnevad palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt kuni aastani 1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma. Toimusid muutused riigieelarvest rahastamisel. Rahalised vahendid suunati kindlaid kasutamisreegleid määramata asutustele ja organisatsioonidele. Mõnda aega toimisid veel saavutatud töötasustamise põhimõtted, kuid siis nähti ettevõtetes ja organisatsioonides, et riigieelarveliste vahendite oma äranägemise järgi jaotamine ei too kaasa mingeid sanktsioone. Nende segaduste käigus
kujunesid välja praegused ebaloomulikud töötasustamise suhted. TALO ja valitsuse läbirääkimised muutusid ebamääraseks ning väljakujunenud arusaadav ja aktsepteeritud palga alammäärade süsteem lõhuti.

Võib ju vastu vaielda, et praegune töötasupoliitika on vabam ja igaühele saab maksta nii palju, kui otsene ülemus vajalikuks peab. Kuid ka eelnev töötasustamissüsteem ei takistanud palga alammäärast kõrgema palga maksmist. Praegu jääb inimesel puudu kindlustundest: kui suur on ikkagi palga alammäär kindlal ametikohal? Palga tegelik alammäär sõltub asutuse juhi soovidest ja on eri ettevõtteis samalaadse töö tegemisel erinev. Näiteks Eesti
Muusikaakadeemias on professori palga alammäär kuni poolteist korda madalam kui teistes ülikoolides. Kaudselt toimivad riigi aktsepteeritud palga alammäärad ka eraettevõtluses.

Põhjamaade eraettevõtluses püütakse jälgida riigieelarvest finantseeritavates asutustes makstava palga alammäärasid. Tavaliselt kujunevad riigieelarvest finantseeritavad palgad 10-20% madalamaks kui eraettevõtluses. Inimene teeb ise valiku, kas kõrgem palk ja ebakindlam töökoht või madalam palk ning suurem kindlus töökoha säilitamisel.

Riigieelarvest finantseeritavad palgad peaksid Eestis siiski olema määratud enam-vähem ühesuguste reeglitega nii vahendite küsimise, jagamise kui ka kulutamise korral.

Ühelt poolt on riigil loomulikult lihtsam, ta annab teatava summa vahendeid ja igaüks peab sellega hakkama saama. Sellise negatiivse lähenemise protsess on andnud tulemusi: palgad hariduses, kultuuris ja teaduses jäävad märgatavalt alla teistes valdkondades makstavaile palkadele. Seetõttu hakkavad inimesed otsima tasuvamaid töökohti ning loobuvad õpetaja, õppejõu või kultuuritöötaja ametist. Sellist arengut ei märgatud või ei tahetud märgata, ja nüüd oleme jõudnud tagajärgedeni. Meil ei ole piisavalt heade teadmistega õpetajaid,
õppejõude, teadlasi. Muudatusi teha on hilja, protsess on pöördumatu. Kogu õppeprotsessi järjepidevuse uuesti ülesehitamine ning heade õpetajate ja õppejõudude tööle taastoomine on palju kulukam kui järgnevuse põhimõtte säilitamine. Õpetajaks-õppejõuks ei sünnita, vaid kasvatakse enesetäienduse, kogemuste ja analüüside toel. Inimene elab üks kord ja talle ei saa ette heita, kui ta loobub õpetaja või õppejõu ametist ning läheb tööstusse või mõnda
välisriiki paremat töötasu ja majanduslikku kindlustatust otsima.

Süvenev keskpärasus

Nimetatud protsess jätkub ja loob võrdlemisi kehva keskpärasuse õpetamises, teadustöös, kultuuris. Keskpärasus ja hallus ühiskonnas süvenevad. Õpetada on vaja häid teadmiste edastajaid, tööle aga tulevad keskpäraste võimetega inimesed. Varsti me ei märkagi tekkinud keskpärasust – inimene harjub kõigega. Kui õpetaja või õppejõud teab, et lepitakse keskpärasusega ja teadmiste tase kedagi ei huvita, toimitakse rutiinselt. Seni, kuni meil mõtlemis- ja analüüsivõimet veel jätkub, sellist tulevikku vaevalt tahetakse. Õpetaja osaks
on olnud ja jääb õpilaste iseseisva mõtlemise arendamine. Tegelike arengute hindamine ja analüüsimine peab olema vältimatu. Kui kaob analüüsivõime, ei leita ega otsitagi parimat lahendit, vaid keskpärast.

Õpetaja ei pea enam tähtsaks oskuste ja teadmiste edasiandmist ning tema ülesandeks jääb üksnes nn koolmeisterdamine. Tema tegevus muutub ebaefektiivseks ja mõtted ei jõua õpilaseni, mis omakorda suurendab ebavõrdsust teadmiste edastamisel ja omandamisel.

Järelejäänud parimad koormatakse üle õppe- ja teadustööga. Kuid ka koormamisel on piirid. Optimaalne koormus säilitab ja arendab professionaalsust. Kui tekib ülekoormus õppetöös, toob see kaasa erialateadmiste ja -oskuste vähenemise. Miks selline arutelu? Praegu
töötavad õpetajad, õppejõud ja teadlased mitmel töökohal, et majanduslikult toime tulla.

Neid inimesi ei saa ega tohi milleski süüdistada, igaüks soovib oma elu paremini sättida. Kuidas suhtuda? Näiteks on Soomes optimaalset tööaega piiratud töötasuga, maksimaalne palk ei tohi ületada põhipalka 1,5 korda, seda ka äärmuslikel juhtudel. Seega piiratakse töötamist 1,5-kordse tööajaga. See on signaal, et rohkem pole mõtet rabelda, sest palk jääb samaks. Palga juurdekasvuga üldine rahulolu kasvab, kuid kas tulemus on seda väärt või ei,
peab huvitama meid kõiki.

Olen kindlalt veendunud, et kui inimesel on teenimisvõimalustest selge ülevaade ja ta teab, kui korralikult tuleb tööülesandeid täita, garanteeritakse talle kindel tasu. Töötasu ei tohi sõltuda erakondlikust kuuluvusest ega vennaskonnast, vaid peab alluma kindlatele ja kõigile arusaadavatele kriteeriumidele.

Üks rahaliste vahendite ilma kindlate reegliteta jagamise tagajärje näide. 2003. aastal eraldati haridus- ja kultuuritöötajatele kohalike omavalitsuste kaudu sada miljonit krooni, et reguleerida suuri töötasude erinevusi regioonides. Tulemus oli vastupidine loodetule:
erinevused suurenesid veelgi, sest igaüks toimis oma arusaamade järgi. Puudusid reeglid ning eesmärgistatud tegevus. See on üks osa võimalikest muudatustest Eesti palgapoliitikas.

Võib öelda, et tahame tagasi tsentraliseeritud palgasüsteemi. Kui on olemas võrreldav palgamaatriks, milles igaüks näeb oma võimalusi, ja teades, mida ta peab tegema, et sissetulekuid suurendada, tekib paratamatult huvi töötulemuste ja enesetäiendamise vastu.

Inimene teab, kui suur on teatud taseme juures töötasumiinimum ning edasine sõltub juba tema teadmistest, kompetentsist ja tahtest korralikult tööd teha. Ülemmäära ei piira keegi, kui vahendeid jätkub, kuid palga alammäär on tagatud. Selgus palgapoliitikas loob selguse ka vajalikes oskustes.

Võitjad ja kaotajad

Ühistegevus ja kodanikeühenduste tegevus on madalseisus. Inimestel ei ole eelmise iseseisvusaja arusaamu ühistegevuse vajadusest ning loomisest. Välistada ei saa võimalust, et Eestis ei soovitagi Põhjamaade omadega sarnaseid tugevaid ametiliite ja ametiühinguid.

Teisalt aga peavad inimesed ise avaldama soovi kodanikuühiskonna liikmed olla. Tahaksin käsitleda veel üht majanduselu tahku – tehnilise intelligentsi osa majanduses ning tehnika ja tehnoloogia arendamises. Ei saa mainimata jätta, et tehnikakõrgharidusega inimesed on riigi strateegiline varandus, kelleta on mõeldamatu nüüdisaegse tugeva tööstuse ja majanduse rajamine. Miks lahkuvad Eestist paljud heade teadmiste ja oskustega noored inimesed? Põhjus on üpris eluline: madal töötasu ei korva õpingutele tehtud kulutusi, elatustaseme inimväärseks muutmisel on perspektiivitu tulevik. Põhjendatud palga- ja sotsiaalpoliitika puudumise tõttu abistame oma tagasihoidlike vahenditega teiste riikide majandust, koolitades neile hästi ette valmistatud kõrgharidusega inimesi. Kui paar aastat tagasi pidasime nõu, kes on kaotajad ja kes võitjad, kui avaneb tööjõu vaba liikumise võimalus, selgus, et kaotajad on need, kes ei suuda luua vastuvõetavat palga- ja sotsiaalpoliitikat, võitjad aga riigid, kes selle ära kasutavad. Välisriikide esindajad nägid võimalust saada Eestist ilma kulutusi tegemata hästikoolitatud tööjõudu.

Kui hiljem nende haritud tööjõu vajaduse ja soovid kokku liitsime, jõudsime järeldusele, et võidakse plaanida kuni kahekümne tuhande siinse noore töölemeelitamist. Eestis sünnib aga aastas ligikaudu 12 000 – 13 000 last. Seega tahetakse siit ära kutsuda rohkem noori, kui lapsi juurde sünnib. Lihtne arvestus näitab, et sellist tegevust jätkuks aastaks või kolmeks, ning siis võime oma tööstuse sulgeda või tuua lisatööjõudu mujalt. Kas see on Eesti Vabariik
eestlastele või säilib üksnes meie riigi kunagine nimi? Ei maksa teha oletusi, vaid tegutseda, et nii ei läheks. Vajame sotsiaalpoliitika selgepiirilist ülesandepüstitust ning selle täitmist.

Ei tahaks kuidagi, et taasiseseisvunud riigis toimiv süsteem muutuks selle loojaile vaenulikuks jõuks. Võõrandumine on halvim, mis ühiskonnas juhtuda saab. Tõsi on, et loovintelligents on oma nišist välja langenud ega leia kohta ühiskonnas. Märku tuleks anda neil, kel on rohkem pädevust ühiskonna protsesse kujundada. Õpetaja-õppejõu ülesanne on koolitada iseseisva mõtlemisega isiksusi, kes suudavad riiki üles ehitada. See on järjepidev
protsess, mida saavad ja võivad teostada ainult suurte kogemustega jõulised isikud. Eesti peab välja jõudma iseseisva koolini, hinnates minevikku selle lõpptulemuse seisukohalt.

Luua tuleb selge pilt hariduse eesmärkidest, et sünnipärased eeldused ja intellektuaalne ressurss muuta tõeliseks varanduseks. Sellist ülesannet on võimelised täitma inimesed, kellel on ettekujutus Eesti koolist ja sellealased kogemused, õpetamisoskus ning analüüsivõime.

Eesti ja indiaani keeltest

Indrek Park, 06.12.2015 Vikerraadio

Indrek Park on eesti keeleteadlane, kes õpib, uurib, kirjutab üles ja loob grammatikat indiaani keeltele, töötab Indiana Ülikooli juures asuvas Ameerika Indiaanlaste Uurimise Instituudis.
Kui palju on indiaani keeli, kas kõik indiaani keeled on sugulased, kuidas need keeled kõlavad, kuidas nimetavad indiaanlased oma emakeelt, mis sunnib eesti teadlast elama indiaani reservaadis, et indiaanlaste keeli väljasuremisest päästa?
Mis või kes ohustab eesti keelt?

Kuula:
1.osa https://vikerraadio.err.ee/799266/keelesaade-indrek-park-eesti-ja-indiaani-keeltest
2.osa https://vikerraadio.err.ee/799439/keelesaade-indrek-park-eesti-ja-indiaani-keeltest-2

Kuhu lähed eesti rahvas?

(Kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)

Suur oled ja suur on su rahvas
kes tunneks, taevane, sind
sest sinus on vägi, on võimsus ja kõige elava hind. 
J.Liiv

Eestlased jäävad vähemusrahvuseks Eestis. – Uus olukord toob rahvusele hävingu. – Päästev küsimus: kuidas pääseda? 

Viimase rahvaloenduse andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räsivad  tõsiasjast, et ligema 15-20 a. jooksul muutume vähemusrahvuseks omal kodupinnal.  Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavama osa teadvusesse. Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust Iga  õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi läheneva katastroofi eest.  Kellelgi pole enam õigust vaikida! 

Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui  stalinliku “suure terrori” märatsemine pole võrreldavad läheneva ohu mõõtmetega . 

Vähemusrahvusse jäämine ei tähendaks muidugi kohe praeguse ENSV faktilist või juriidilist kadu sellel lihtsal põhjusel, et vaevalt kunagi faktiliselt või juriidiliselt mingit Eesti “sotsialistlikku vabariiki” üldse  eksisteerinud ongi. Kuid silmas pidades kõigi nõukogulik-riiklike haldusalade olukorda, kus maa päriselanikud on vähemusrahvuse seisundis täie likult (Kasahstan, Jakuutis, Tuva, Komi) või teatavate rajoonide kaupa (Ukraina, Valgevene) pole meil raske ette kujutada tõsiasja oma lähemast tulevikust. Tolles olukorras pole enam tarvis “proletaarlastel mägesid  tõsta”, et Eesti teaduse, kultuuri ja majanduselu etteotsa pukitada vast saabunud venelastest kolonistid. Samal ajal pöördub pahupidi ka meie maa  läbilöikepilt: eesti külad, mis seni cn rohkem kui miski muu aidanud säilitada kodumaa eestilikku välisilmet, kaotavad sama 15-20 aastase vahemikuga oma peamiselt pensionääridest koosneva elanikkonna ning täituvad loomulikult venelastega; hiljem lammutatakse küladki kui säärased ja nende  asemele kerkivad kolhoosi venelase hingele vastavamad “linna tüüpi” asulad, mida oleme seni masendavas külluses näinud monotoonseil Vene tasandikel. Sisuline ja keeleline venestamine toimub peaaegu silmapilkselt ka  meie hariduselus: vähenevad kuni kaovad päriselt eestikeelsed teaduskonnad, eesti keel muutub “vabatahtlikuks õppeaineks” keskhariduslikes  koolides ning säilitab oma senised õigused teatava “üleminekuaja” lõpuni  vast 3-klassilises algkoolis – muidugi tugeva vene keele osatähtsuse järk-järgulise tõusu tingimustes. (Muuseas muutub vene keel tulevast õppe aastast alates taas sunduslikuks aineks üldhariduslikes koolides.

Sama, mis praegu toimub Eesti Televisiooni saadetega, hakkab tollel  kiirendatud korras arenema ka eesti teatri-elus: vene kolonistide massid seavad ametisse kõikjal ema truppe, kes “vastu tulles elanikkonna valdavama osa soovidele”, hõivavad lühikese ajaga kõik teatrilavad. Sama saatus tabab kirjandust ja ajakirjandust. “Sovetskaja Estonia”  kõrvale kerkib nagu seeni venekeelseid rajooni- ja eriala ajalehti ja  ajakirju. Juba on kuulda uue ajalehe “Vetšerni Tallinn” asutamisest. Ja eesti teadlased,- pidades nagunii kõikjal töötama käsikäes vene lastega ning enamasti nende juhtimisel, ei näeks uutes tingimustes enam  olulist viga kerki,-paremate töötingimuste otsingul Moskvasse  vöi Leningradi.

Loodan, et asjade senine käik ja eelkõige rahvaloenduse andmete võrdlemine  ei luba ühelgi rahvuskaaslasel kahelda, et eeltoodud lähima tuleviku pilt  pole “tontide maalimine valgele seinale”. Muidugi oleksin seejuures ülimalt  rõõmus, kui iga minu mõtlev kaasmaalane koguks omakord kõik temal saadaolevad andmed ja prognoosiks iseseisvalt Eesti tulevikku.

Kuigi olen kindlalt veendunud, et teisele järeldusele tulla on vöimatu, jääb praegusel ebakindlal Nõukogude ajal siiski äärmiselt oluliseks (ja eelkõige patriootilistel kaalutlustel jääda iseseisvalt mõtlejaks inimeseks, et mitte lasta end meelitada mistahes tendentslikku vana või uue propaganda võrku. Kümneid kordi on Eesti ajaloos kaalul olnud vabaduse või orjuse võimalus, kuid esmakordselt kerib  päevakorda praegu olemasolu või huku, lühidalt – elu ja surma küsimus kogu  oma bioloogilise tõsidusega. Ligineme otsesemale rahvuslikule katastroofile ja selle arg või nürimeelne mittenägemine ei kindlusta enam ühelegi eestlasele pääsu järgmistesse sajandeisse. 

Pole usutav, et rahvuslik kadumine ühelegi eestlasele, kaasaarvatud ka argadele parteiliikmetele – peaks ju selliseidki olema – erilist rõõmu valmistaks.  Tahtmatult peaks sellepärast kerkima küsimus: Kuidas seda rahvuslikku kadumist, vältida? 

Kummalisena nagu see esialgu näibki, tähendaks juba sellise küsimuse kerkimine pääsemise algust, s.t. eestluse kriisi lahendamise võimalust rahvusliku enesesäilitamise suunas. Kuid ettevaatust – selle lihtsa küsimuse kerkimine pole lihtne! See eeldab möödapääsmatult eeltoodud rahvusliku katastroofi  kuulutavate tõikade tundmist võimalikult laiema üldsuse poolt, see eeldab  meie kohutavale saatusele lähenemise isiklikku tunnetamist võimalikult iga  eestlase poolt. Sellise eelduseta poleks nende ridade autor sulge pihku  võtnud, samuti poleks seda tõde tunnetamatul lugejal mõtet lugemist jätkata.  Peatume siis hetkeks! Tunnetame oma surmahingusest puudutatud õhkkonna täit tõsidust, et võiksime seejärel täie tõsiduse ja kainusega edasi arutada. 

Eestluse päästmine oleks reaalne: Praegu soodustab rahva mõtteviis hävingut.  Rahva elujöu hävitanud asjaolud. – Meoe ei  tea mis meiega toimub. – Rahva enamik on  rahulolus. Eesti saatusaastad 1940-1960. Uue ärkamise tingimused.

Küsimuseks jääb siis edaspidigi: kuidas vältida meie rahva kadumist elujõuliste rahvuste edasisest ühiskonnast.
Küsimusel – kas seda on võimalik vältida, pole mõtet. Kuna küsija ja kostja on sama, ütleks – taoline küsimus vaid teatraalset retoorikat või aja viitlikku kohvikufilosoofiat. Matkaja, kes meie planeedil on jõudnud mingi mäe jalamile, esitab endale hoopis sellised küsimused: 1) kas ma tahan minna sinna mäele ja 2) kuidas ma siis peaksin sinna ronima – s.o. milliseid radu kaudu ja millise varustusega. Loomulikult on ka rahvusliku katastroofi vältimine täiesti inimvõimete piiridesse kuuluv küsimus. Ka see nõuab meilt kahte:  1) head tahtmist ja 2) jõudude pingutust koos asjakohase ettevalmistusega. Ehk täpsemalt – moraalset ja poliitilist küpsust. 

Järgnevalt kerkib meile juba äärmiselt vältimatu küsimus: kas on Eesti ühiskond praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks? Ei saa olla teist vastust: pole! Pigem oleme küpsed rahvuslikuks kadumiseks. Rohkem kui veerand sajandit   kestnud Vene okupatsioon, pealegi totaalse diktatuuri lämmatavas õhkkonnas, on laastanud meie rahva moraali ja poliitilise mõtlemise. Kui Rousseau järgi  oli kaasaja inimene siiski veel “sotsiaalselt mõtlev loom”, siis meie, minetanud võime mõelda kaugemale palgapäevast ja töökohast, oleme palgalt loomad. Vaid tootjad ja tarbijad loomad kunagiste loovate inimeste asemel. Meenub, et just samal inimeste üksnes tootjateks ja tarbijateks muutmise pärast) esitas ka de Saint-Exilpery kaebuse marksistide peale oma kuulsas kirjas de Goullele.  Loomulikult ei kujuta me sellistena endast enam rahvast, või kui kuigivõrd,  siis ainult oma hääbuvate traditsioonide inertsil. Vähemusrahvuseks jäänuina kaotatakse hoopis või moonutatakse tundmatuseni ka viimased traditsioonilised rahvuslikud eneseavaldused (üldlaulupeod jms). Ainult üksikute paraadhobustega, pealegi hingeheitmiseni vananenutega, me oma pärandit enam tuleviku väravani ei vea. 

Millega on siis võõrad saavutanud elujõu mandumise rahva juures, kes alles  paar põlve tagasi nõnda südikalt oma vaimsele ja poliitilisele enesetunnetusele ärkas? Eelkõige muidugi otsese ja ennekuulmatult põhjaliku terroriga, mis hävitas rahva poolt valitud esinduse, eesotsas Eesti valitsusega, ja enamuse rahvuse ettejõudnud kihist. Praegu elame teise, sisuliselt veel laastavama  terrori tingimustes – plaanikindlalt kehtestatud teadmatuse riigis. Rahvuslikud teadused (ajalugu, etnograafia, sotsioloogia) on kitsendatud tähenduse  kadumiseni ja informatsiooni vahendid (ajakirjandus, ringhääling, ilukirjandus) töötavad ainuüksi desinformatsiooni eesmärgil, s.o. vaikides maha kõike muud nopivad üles või lihtsalt mõtlevad välja ainuüksi režiimile soodsaid “uudiseid”. Rahvusvahelistele informatsiooniallikatele on aga tee Eestisse suletud kohe peale bolševistliku diktatuuri kehtestamist. Et informatsiooni välja lülitamine ühiskondlikust elust terror on, seda tõestab tegelik olukord  meie rahvas: kui keelustati terve rea teemade käsitlemine ajakirjanduses ja  raadios, harjusid kolmekümne aasta vältel ka meie elanikkonna kõige laiemad hulgad neist avalikult mitte rääkima, ja arvatavasti mitte enam ka mõtlema. Selles veendumaks tarvitseb ainult viibida mõne direktori või doktori kodusel sünnipäeval! 

Elame totaalse teadmatuse riigis. Meie ei tea enam, mis toimub selle sees või sellest väljaspool, ja lõpuks – meie ei tea enam, mis meiega üldse toimub. 

Samal ajal ei tohi me aga unustada tõsiasja, et meie rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks. Vastupidi – nii tundubki mugavam. Teenistust on igaühele, süüa jätkub kõigile, lapsed sünnivad nagu muistegi – sellised on põhihuvid, mis seovad pisiinimest maailma ja eluga. Milleks end erutada ärritavate uudistega! Partei lubas meilt ära võtta mure homse  pärast – võtku, muretsegu siis ise! 

Ja samal ajal ei tohi me ka unustada, et selline pole täielik pilt meie  rahvast. Pole olemas tervet rahvatäit pisiinimesi, on vaid pisikeseks  tehtud, pisikeseks unustatud inimesi. Tõde, millele peame julgema näkku vaadata, seisneb selles, et rahvas ei lepiks teadmatusega, kui ta salaja  alateadlikult ei usuks parteid. Muidugi pole selles usus midagi fanaatilist  suurt või tiivustavat, kuid siiski on see usk, mis leevendab tuhandetel  pahatihti pealetikkuvaid kahtlusi, valusaid kogemusi ning kurje eelaimusi. 

Me ei vöi tähele panemata jätta muutusi, mis toimusid meie rahvas 1950-ndate aastate keskel. J. Stalini surma järel lõppesid avaliku, suure terrori aastad; samal ajal lõppes ka relvastatud vabadusliikumine meie metsavendluse tüüsilise väljakurnamise lõpulejõudmisega, samal ajal hääbusid rahvahulkades ka alus igatsevad jutud “valgest laevast” – s.o. täispurjes kodusadamasse tagasi pöörduvast Eesti Vabariigist. 

Samal ajal tõstsid uued võimud mõningate reformidega rahva elatustaset, mis mõjusid seda tunduvamalt, et varem elati lausa näljasurma piirimail. Veelgi rohkem saavutati mõningate järelandmistega meie rahvuslikule pöhiharrastusele –  majanduslikule eneseteostusele: hakkasid kerkima majad linnas ja maal Ja samal ajal just anastas võõras võim meie rahva hinge, uinutas tema teadvuse. Senine eestlase vastupanuvõime ja solvatud rahvuslik uhkus asendus positivistliku ellusuhtumisega , s.o. tänapäeva pisemagi võimaluse hasartse ärakasutamisega ja ühiskondlike huvide minetamisega kujuteldava isikliku mugavuse nimel. 

Ehkki Hruštšovi-aegne majanduslik tõusulaine on langema hakanud, loodetakse jätkuvalt, et partei muretseb ikka meie homse pärast. Kuigi oma maja ehitada on juba peaaegu võimatu, lubatakse varsti poole vaevaga uut korterit. Paljudel on majad nagunii olemas, võib hakata raha ja lootust koguma autoostuks… Rahva ajju on juurdunud arvamine, et midagi enam ei muutu – ei tule küll midagi eriti head, aga mitte ka eriti halba. Nagu on harjutud nägema, et meil viibivad vene södurid, meile tulevad vene asukad, lotendab punane lipp ja kehtib partei ainujuhtimine, nii on harjutud ka mõtlema, et on eesti rahvas – on ja jääb. Aeg on nende arvates peatunud. 

Ja just nende magusate valede suletud ringi peame kõigepealt purustama. Kõuehäälel peame kisendama sellesse hukatusliku vaikusesse: “Kuhu lähed, eesti rahvas? Meie lõpp on käegakatsutav. Ärka – täna pole see veel hilja.” 

Pole olemas tervet rahvatäit pisiinimesi, on vaid kuritegeliku juhtimise läbi  pisikeseks tehtud, pisikeseks unustatud inimesi. Meie ajalooline kutsumus seisneb selles, et tuua nende meeldivasse teadmatusse täie selgusega ebameeldiv tõde eelseisvast katastroofist. Meie peame paigast nihutama poolteist aastakümmet kestnud rumala rahul olutunde, mis rajaneb mitte millegagi kinnitust leidval usul eesti rahva juhtimisse Kremlist, mis seisneb tegelikult venelaste sissesaatmises rong-rongi järel ja nende kindlustamises töö ja elukohaga paremini kui kuskil mujal Nõuk. Liidu piirides. 

Peame õppima ise oma ühiskonnas ennast valitsema, sest partei-valitsus on  võimeline läbi viima ainult eestluse enesetapu programmi. Peame ise tõstma  oma häält, sest ametlikus informatsioonis jääks avaldamata isegi eesti rahva  surmateade.

Praegu pole see veel hilja. Surmani on jäänud veel paar aastakümmet. Kuid  – juba praegu viibib Eesti ühiskond varjusurmas. Eestluse tuhandete aastate  pikkust ajalugu võib jätkata ainult elujõu taassünni, eestluse teise ärkamisaja tulek. 

Kas on võimalik, et NSV Liit jätkab tsaari Venemaa rahvuspoliitikat – venestamist? Kas on enam aega äratada rahvuslikku  liikumist. – Kas see ei kutsuks esile sõda. Kas “väike eesti” on võimeline eksistee­rima iseseisva riigina.- Kas on mõtet võidelda rahest, kes kaduda tahab. Kas rahvuslik katastroof tähendab . üksikisiku kadumist.

Sarnased küsimused on naiivsed, aga samal ajal tuleb võtta neid tõsiselt arvele. Rahva juures, kes valdava osa oma tuhandeaastasest ajaloolõigust  elas võõra eestkoste all, kes, mitte ainult piltlikult öeldes, suurema osa  oma noorusest veetis enam orjuses kui koolis käies, on mõistetav sarnane  lapsik tõsidus. Sellepärast on meie kohuseks ka taolisi kahtlusi ümber lükata. 

1. Erinevus tsaaride Venemaa ja kommunistliku impeeriumi vahel seisneb meie jaoks ainult nimes. Oktoobrirevolutsioon toimus vaid Suur-Venemaal. (päris venelastega asustatud aladel), pannes seal kehtima uue valitsuse ja sotsiaalse korra. Impeeriumi enda säilitas see revolutsioon peaaegu samades  piirides. Pole oluline, mida ütles või koguni mõtles uuest riigist tüütuseni tsiteeritud Lenin. Olulisem on mõista tõsiasja, et revolutsioonile  järgneva nn. kodusõja kandvaks jõuks olid sama vene rahvamassid, kes kord aitasid tsaaridele vallutada määratu osa Euroopast ja Aasiast. Näeme paljudes filmides, kuidas Vene punavägi tungis Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse, Siberisse jt. mittevene aladele, et kukutada sealseid rahvuslikke valitsusi.  (Baltimaade-teemaga pole eriti riskitud!). Nii nagu Hitler leidis omal ajal  Prantsusmaalt kollaboratsioniste, Norras kvislingeid jne., leidis ka Vene punavägi igalt poolt eest teataval määral venestunud intelligentsi ning pimedat massi, keda võis teha oma tööriistaks ja hiljem kanda NSVL- i ajalukku  “progressivse üldsusena”. Kuid Vene punaväe maaletulek juba tõestab vaidlematult, et tegemist polnud ei “progressiivsusega” ega veel vähem “üldsusega”,-tegemist oli revolutsiooni eksportimisega, millega nii Napoleonis kui Leninis  tunneme ära anastaja. Märkimisväärne on seegi, et taoline ”vennalik abi” ei sirutanud kunagi kätt üle tsaari-Venemaa piiride, kus rahvastel polnud hirmu ja orjameelsuse traditsioone “suure Venemaa” ees. Oktoobrirevolutsioon oma järelsündmustega oli seega vaid Vene suurriigi edukas uuenduskatse, kus ummikusse jooksnud pravoslaavlik impeerium asendati kommunistlikuga. — 

Nõukogude Vene imperialismi ideoloogiliseks aluseks on teatavasti kommunism — uus riigiusk, mis põhineb hüpoteesil rahvuste kokkusulamise vajadusest ja  paratamatusest. Nõukogulastel pole enam tarvis punastada nagu endis-Vene  kolleegidel, kui Läänes, vahel tõsteti kisa inimsuse vöi kristluse nimel piirirahvaste venestamise pärast: praegu polevat venestamine enam venestamine,  vaid suure maailmaajaloolise protsessi algus. Et aga uus süsteem liigub mööda tsaaridel sissetallatud radu sama eesmärgi poole, seda jätavad vahel isegi otsesed venestuse ohvrid kahe silma vahele. 

Ideoloogiliste tunnuste kõrval on venestamine kutsunud esil ka otseseid  sümboleid. Näiteks kuulutab ametlik hümn suure paatosega tühjaks konstitutsiooni pügalad – vabatahtlikust ja vastastikusest NL-ks ühinemisest kui ka lahkumisvabaöuse sönadeqa “loond jäädavaks ajaks suur Venemaa-hõim”. Tähelepanuväärne on, et “vennalike rahvaste liidu” pealinna ei viidud kuhugi uude paika, vaid toodi koguni tagasi “Iidsesse Kremlisse” mille väravad sajandeid saatsid vene polkusid Volga, Läänemere-soome, Siberi ja Ukraina rahvaid alistama. Olgugi, et Nöuk. armeesse pidavat kõik NL rahvad kuuluma  võrdsetel alustel, tuleb harva kellelegi pähe, et miks nn. muulastel on kohustuslik ära õppida vene keel, kuna vene noormeestelt ei nõuta samal ajal  mingi teise keele õppimist! Ja miks kisti maha ülikooli eest selle rajaja Gustav Adolfi ausammas, kui paigale jäeti Vene ustava teenri feldmarssal Barclay de Tolli ausammas. jne. jne.Taoliste tunnuste rida võib vist igaüks veelgi oma käega täiendada. 

2. Kas on mõtet äratada enam rahvuslikku liikumist? Kas me lapsed ja lapse-lapsed tahavadki enam eestlased olla? Muidugi ei või olla kindel, mida igas küsimuses arvavad järeltulijad. Kui oletadagi, et nad ei taha, siis ei sunniks neid  miski eestlasi olema. Kui aga oletada, et nad tahavad, siis on neile selleks meie tegevusetuse tõttu juba hilja. 

Mõtleme taas sellele, et oleme viimane põlvkond, kelle ajal kodumaa enamus rahvuseks on veel eestlased. Veel mäletatakse meie hulgas iseseisvusaega, veel  elab inimesi, kelle jaoks mõisted Eesti riik, Riigikogu, Põhiseadus, President,  Kaitsevägi, Eesti raha, jne., pole mitte unelm, vaid läbielatud reaalsus. Veel  elab meie keskel inimesi, kes võtsid osa legendaarsest Vabadussõjast, Riigikogu  valimistest, kes mäletavad veel sini-must-valget vabalt lehvimas. Kas see kõik  nimelt ei kohusta meid olema teerajajaks Eesti uuele ärkamisele?

Meie põlvkonnal on tõmmata enneolematult drakooniline loos – kas täita oma kohust ja pälvida järeltulijate kustumatu austus, või saada otsesteks rahva reetjateks, keda saadab järeltulijate jõuetu vihkamine ning lakkamatu needus.  Sellepärast – kes mõtleb meie hulgast vaid omale nahale, mõelgu, aga ilma suuri sõnu tegemata; kes tunneb aga tõesti vastutust järeltulevate põlvede  ees, see ei tohi neid ilma jätta maast ja keelest, mille pärisime oma esivanematelt. Rohkem kui senini vajavad järeltulijad meilt mitte kõhklevaid targutusi, vaid elavat armastust.

3. “Rahvuslik propaganda ohustab rahu rahvaste vahel!” See kauakuuldud loosung põhineb aegade vältel klassikaliseks kujunenud imperialistide väitel, kes alati on tulnud mõõgaga võõrale maale rahu tooma. Ainult piiratud silmaringiga inimene  ei mõista, et just impeerium tähendab alati sõjakollet. Loomulikult ei paku erandit ka N. Liit, kes oma olemasolu vältel on kistud või ise sööstnud mitmekümnesse sõjaseiklusesse. Ainult ametlikult ei sõdi NL praegu, kuid de facto pole tema juhtkonna suurriiklik avantürism lubanud tal kõrvale jääda peaaegu ühestki tänapäeva relvastatud konfliktist. Ka kõige kõrvalisemates maailma nurkades – Biafra, Israel, Vietnam, Bengaalia – lahtipääsnud söjatulekahjud on nii poliitiliselt kui rahaliselt toidetud Kremli poolt. Tulemuseks on äärmiselt  suured rahalised väljaminekud, mida korvab elanikkonna madal elatustase.  (Meenutagem: tasuta töö laupäevakud Vietnami heaks jne.) “Meie” militaristlik  aktiivsus saadab “meile” alatasa kaela uusi vaenlasi, kelle pärast olevatki keelustatud igasugune teisitimõtlemine ja avaliku arvamuse vabadus. Vaenlane  kuulab pealt, kasutab ära…iga realistliku sisuga juturaamatut. “Teie ei oskakski elada ilma oma vaenlasteta,” ütles Solžcnitsõn Kremli juhtidele lausa näkku.  Ja kirjanduse tsensuur, julgeoleku nuhkimine, türmid ning vangilaagrid on meie elu tavalisteks näheteks. ’ 

Kuid sellise varjatud sõjategevuse koorma kandmine on suhteliselt tühine võrreldes otsese sõjaohuga, mille ähvardus aina kasvab teise kommunistliku suurvõimu – Hiina piiridelt. ML ajakirjandus isegi on kinnitanud, et Hiina relvastub eel kõige Venemaa vastu. 

Iseasi on muidugi, kas leppida kuulsa ajaloolase Amalriki teose “Kas NL elab  üle aasta 1934?” kõige’ ennustuslike seisukohtadega. Kuid kahtlust pole, et kahe  punase impeeriumi kooseksistents, millede poliitika nõudlused on lootusetult  vassitud alternatiivsete territoriaalöigustega (uuesti “Lebensraum” ilma poliitikas’.) ja mis mõlemad toetuvad samale sallimatule kommunistlikule riigi  õpetusele ning praktikale, viivad senise maailma järjest ligemale kohutavaima  sõja võimalusele. Selge on seegi, et säärasel juhul eesti rahvas peab jagama kõiki söjakulusid ja koledusi. 

Samal ajal aga poleks sellise, olemuselt Aasia sõjaga, midagi pistmist eesti rahval, kui ta elaks iseseisva riigina. Pöhja-Euroopa neutraalsete riikide sfääris. Sarnaneva olukorra tõttu tasuks meenutada siinkohal esimese Eesti iseseisvuse  väljakuulutamise ajaloolist tausta. Imperialistlik tsaari-Vcnemaa oli kokku  varisemas ja tema koosseisu kuuluvale Eesti alale lähenesid Saksa võidukad väed.  Tegelik sõda inimkaotuste ja kontributsioonidega ohustas ka eesti rahvast, kes  kuidagi süüdi polnud maailmasõja puhkemises. Iseseisvuse deklareerimine mõni  tund enne sakslaste Tallinna jõudmist teenis seega nii rahvuslikke kui -ahu huve.  Tõsi, et iseseisvuse eest pidime hiljem maksma vabadussõja verega, kuic see ohver  päästis võibolla kogu rahvuse hävingust palju pikemaks kujunenud Vene kodusõjas  ning 30-ndate aastate hiigelterroris – mis muuseas hävitas enamiku Venesse põgenenud eesti kommunistidest. 

Ka II Maailmasõja kannatused töid meie rahvale kaela sellele eelnev iseseisva Eesti inkorporeerimine Nöuk. Liitu. Nii algas “kestva rahupõlve” tegelik, ajalugu – aga millega lõpeb?! 

Peaks olema selge igale mõtlevale eestlasele, et just rahu huvides pole meil mõtet jagada Venemaaga tema kuritöid ja – karistust nende eest. 

4. Kas “väike Eesti” on võimeline iseseisvalt eksisteerima? Oma mõjult on see kahtlus, levinuim Eesti ühiskonnas. Seda toonitab lakkamatult venemeelne propagandamasin, kasutab ära eneseõigustusena teovõimetu väikekodanluse kihistus  ja tumma piinana laastab see tihti koguni Eesti rahvuslaste ridu. Ometi pole sel  mingit alust. Seda ümberlükkamaks ei luba ruumipuudus tuua pikka nüüdisaja riikide nimistut, mis nii pindalalt kui rahvaarvult ei ulatu “väikse Eesti” mõõdeteni. Huvitatu leiab neid ise vastavatest teadmikkudest. Kuna aga selline kahtlus on loodud eelkõige moraali murdmiseks, käsitlema seda põhimõttelisest  küljest, 

Mõiste “väike Eesti” tekkis juba rahvuslikul ärkamisajal, mil maailm elas nn.-  “Imperialismi” ajastut» Tollal hinnati iga riigi väärtust üksnes sellega, kui võrd tal oli jõudu vastu panna ahnema naabri annektsioonihimule või isegi annekteerida asumaid. Ajastu mentaliteedile vastavalt oli igal kristliku Euroopa võimul mitte ainult tegelik vaid ka moraalne õigus allutada tehniliselt, rassilt, või usundilt erinevaid rahvaid nii plaju kui suutis, “Tsivilisatsiooni laie ndamiseks, hariduse, humanismi, kristlusele tuginedes” . Selle röövelliku ideoloogia valas tõlkimatult kaunitesse värssidesse inglise luuletaja R. Kipling. Ka kuulsad vene kirjanikud, Nekrassov, Blok, Dostojevski jt., pühendasid riimi tud ja riimimata ülistusi “püha Venemaa huvide kaitsjaile” Poolakate , ungarlaste, leedulaste ja soome soo timukaile. Samal ajastul tekkis ka marksism, sisaldades juba algselt teatavaid imperialismi tendetse. Utoopiliseks; rahvuste kokkusulamiseks ei näinud õpetus muud  teed, kui järk-järgulist rahvaste koondumist üksikute tsentrumite ümber. Nendeks tsentrumiteks pidid saama tolleaegsed koloniaalimpeeriumid. Nii tsiteeritakse pealesöjaaegses ENSV Liidu ajalooõpikus Eesti algkoolidele “Meie  kodumaa kangelaslik minevik” (kaanepildil kaks muinasvana sõdalast) K. Marksi: “On et Baltikum kuulub loomuliku lisandina natsioonile, kes väidab tema taga  olevaid maid.“ (s.o. Venemaale!) 

Imperialismi ajastu õgis ka iseenese. Tema ideoloogia uppus I Maailmasõja verre.  Aineliste ja elavjöukaotuste astronoomilised arvud ei andnud reaalselt peaaegu  midagi; võitjatele tõi võit poliitiliselt ja majanduslikult kaela peaaegu raskema  koorma kui vöidetuile. Prantsuse ja Briti impeeriumide kadu algas kohe võidu järel. 

USA presidendi Wilsoni doktriini järel hakkasid kõik ideoloogid lahti ütlema imperialismiajastu mentaliteedist. Oma senistest seisukohtadest taganes varmalt kristlik kirik. Rahvusvaheline sotsialism unustas ära senise ühisriigisteooria.  Viimasel ajal ilmneb koguni kommunistliku maailma kaugemates nurkades nii taktikalisi kui ideoloogilisi taandumisi “õigeusklikult Kremli liinilt”, mille jäik konservatiivsus sai 1968 a. Tšehhoslovakkia okupeerimise järel «taunituks  “Brežnevi doktriini” nime all. 

Imperialismi viimasteks suupaladeks olid ta enese lapsed – “uued riigid”,  kes võtsid elujuhiseks tema alused –
Itaalia ja Saksamaa -, varisesid okku teel eluruumi laiendamisele, kuna Venemaa oli sunnitud laiali saatma oma  “maailmarevolutsiooni” ettevalmistava organi Kominterni ja katma end “rahvuslikke vabadusvöitlusi” toetaja sildi taha, s.o. tunnistama praktiliselt maailma killustamise paratamatust rahvusriiklikus vaimus. Ka ÜRO Inimõiguste deklaratsioon peab riiklikku iseseisvust normaalseks vormiks igale rahvusele, vaatamata ta pindalale, rahvaarvule ja arengutasemele. Sellega kuulub ka mõiste “väike Eesti” juba minevikku, millest aeg ka eestlastel enestel oleks lahti saada. 

Iga eestlase jaoks leidub tema kodumaal küllaldaselt maad ja merd, tuhandeid  järvi ja saari, küllaldaselt tööd ja toitu. Eesti on olnud ja saab olema taimelavaks kõige erinevamate indiviidide väljakujunemisele omast rahvusest. Meie maa pinnavormiline vahelduvus, maa- ja kihelkondade etnograafiline mitmekesisus, rahvariiete paljuvormilisuse fantaasia, hulgale murretele ja murrakutele põhineva rahvuskeele sõnavaraline piiramatus kuulutavad just Eestile suurt tulevikku, milles iga kodanik leiab piiramatuid teo- ja arenguvõimalusi. 

Nagu iseseisvust, aimasid ette ka Eesti kaugematki ajaloolist kutsumust meie rahvusliku prohveti värsid:
«.:.“Suur oled, ja suur on su rahvas, kes-tunneks, taevane, sind!” 

Pole tarvis häbeneda, et “meil leidub ainult põlevkivi”. Juba praegu pole arenenumates maades majanduse põhiraskus enam mustal metallurgial. Aparaadiehitus, keemiatööstus ja ka põllumajandus muutuvad rahvastikuga üleasustatud maailmas  järjest tähtsamaks… Möiste “väike Eesti” jäägu eneseõigustuseks väiksele ja arale “eestiasekesele”. 

5. Põhjendamatu on väide, et “eesti rahvas ise tahab kaduda”, üle 5O aasta  pole okupeeritud Eestis teostatud ei rahvaküsitlust ega vabu valimisi normaalse rahvaesinduse loomiseks. Peaks olema selge, et ainult sellisel teel (vastavalt  ka Eesti Vabariigi Põhiseadusele) on võimalik õiguspädevalt ära kuulata rahva soovi. Seni aga jääb iga üksikisiku iga avaldus rahva nimel, eriti aga selle kadumistahte väljendamine, nii kõlbeliseks kui kriminaalseks kuriteoks. 

Ainult need, kelle tegevus on suunatud rahva säilitamisele, kes võitlevad tema enesemääramisõiguse eest, võivad praegu rääkida rahva nimel. Keegi ei julgeks tänapäeval hukka mõista Jansenit, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt. suuri äratajaid,  kuigi nende ajal laiemad hulgad “Eesti rahvast” midagi ei teadnudki ning “haritud jõud” saksastusid või venestusid üksteise võidu. 

Öeldes, et eesti rahvas ei taha enam säilida, on ütleja pahaaimamatult paljastanud ainult iseenese tegeliku palge. Loomulikult leiab elust igaüks seda, mida  ta leida tahab: kes tahab muutuda venelaseks, leiab endale küllaldaselt sõpru ja  põhjendusi, samuti nagu need, kes tahavad jääda eestlasteks. Kuid tunnistagem  •ajaloolist tõde: virisejad ja allaheitlikud pole iial midagi loonud.

Vaba Eesti ei teki ka mitte jõuetuis targutustes, salajastes soovides ja õrnades  õhkärmistes – ta “luuakse elavas usus, väsimatus tõõs ja julges võitluses. 

6. Tundub tõesti, nagu ei tähendaks eesti rahvuse kadu füüsilist kadu tulevastele eesti emast ja isast põlvnevatele järeltulijatele. Kuid, kaasaja teadus on tõestanud, et inimese võimalused ei sõltu niivõrd tema kasvatusest ja keskkonnast, kuivõrd geenidest-bioloogilisest koodist, millega kantakse edasi pölvest pölve teatud võimalused, soovid ja tungid. 

Oletame, et need järeltulijad, kes kord põlvnesid eestlastest, on juba ära õppinud vene keele ning töötavad kodunenud kolonistidega vene asutistes, lühidalt – on muutunud venelasteks. Oodatud rahu oleks saabunud, kui inimest kujundaks ainuüksi keskkond ja kasvatus. Geneetika sunnib meid aga kahtlema selles,  et nad häiretult suudavad lülituda vene maailma. 

Iga nüüdisaja eestlane teab, kuivõrd venelase hingeelu erineb meie rahva omast. Senini oli see erinevus kuigivõrd talutav, teritades koguni eestlase huumorimeelt  (lugematud anekdoodid!), sest meil on veel Eestis oma kodu, perekond ja eesti seltskonnaelu, kus veedetakse olulisem osa ajast. Aga kui Eestimaa on täielikult russifitseerunud? Teame oma ühiselamute ja tööliskasarmute praktikast, et “avar ja lihtne” vene hing ei austa eriti intiimelu saladusi, algelisematki  omandiõigust ega eestlase omapära aeg-ajalt mõtisklevasse üksidusse kalduda. Aga kust leida tuge oma soovidele ja mõtetele, kui Ümberringi vohab üksnes ühtlane, vene keelt kõnelev mass; kui kõik su loomupärased kaaslased on kaotanud  selles oma nime ja keele, uppunud kõikjale loksuvasse vene merre? Kas ei tundu  meile siis jällegi asendamatude väärtustena need “kitsalt” rahvuslikud erijooned,  mille mõistmatud vanavanemad kergekäeliselt reetsid?! Kas ei ärata too psühholoogiline tegur loendamatuid mässumötteid nimetuis irdisikuis, mis nende olukorras ei leia realiseerimist loomulikult mitte rahvusliku vabadusvõitlusena vaid kriminaalkuritegudena? Tahtmatult meenuvad vapustavad runod “Kalevalast” –  Kullerv – tragöödia. 

Kui uskuda, et kuritegevus Ameerika neegrite hulgas on suurem kui jänkidel, siis ei tulene see mitte värviliste rassiomadustest vaid keeleta ja kodumaata rahvus grupi saatusest. 

Palju on tegeldud indiviidi, massi ja rahvuste psühholoogia uurimisega, kuid täiesti valgeks laiguks on jäänud rahvusliku assimileerumisprodukti psühholoogia. Kuid selletagi peame sama kaugelenägeva ettevaatusega suhtuma igasugusesse ümberrahvustamispoliitikasse, nagu oleme viimasel aastakümnel õppinud  suhtuma kurikuulsasse “looduse ümberkujundamise” plaani. Samal ajal peame me,  eestlased, maailma hoiatama, et nende ülemaailmne elukeskkonna kaitse probleem  pole seni siiras ega terviklik, kuni selles unustatud on inimelu ühe tähtsama  Keskkonna – rahvusliku keskkonna kaitse. 

“Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?” 

Andestamatu patt oleks kujutada oma järglasi ainuüksi seedimisaparaadena või kiretute kalavereliste olenditena. Kui meie assimileerunud järeltulijatel puudub  reaalne side kunagise Eestiga, jäävad ometi nende alateadvusesse teatavad ilmingud, mida uus ümbrus alatasa halvustab kui möistmatuna. Kaotanud keele ja  kultuuri, elab rahvus vandena veres siiski edasi oma piinavat vaikelu. 

Ja aeg-ajalt mässavad nimetud Kullervod ning purustavad end loendamatuid kordi,  kuni “mõistmatu element” uuest ühiskonnast füüsiliselt kõrvaldatakse. Kuid siiski on need nimetud Kullervod alles meie lapselapsed ja nende lapsed! 

Peame tunnetama lõpuni tõde: eestluse lõpp kujuneks meie rahva füüsiliseks kannatuseks. 

Enesesäi1itamine vähemusrahvuseni. Põhinõudeks jääb enesemääramisõigus. Iseseisva Eesti loоvad iseeisvad eestlased. Rahvus on pärandi ja selle kogumine on kodumaa ajalugu – Pгоpagаda kui poliitilise kuulekuse ja informatsiooni kui poliitilise teadlikkuse määraja. 

Jõuame tagasi oma põhiteema juurde: Kuidas päästa eesti rahvast kadumisest. 

Assimilatsiooni oht ähvardab iga rahvast niipea, kui see langeb okupatsiooni või  võõra ülemvõimu alla. Eestis kasvab see oht enneolematute mõõdeteni momendil, mil • jääme vähemusrahvuse olukorda. Selle olulisemaid tulemusi vaatlesime 1.peatükis. 

Jääb vaid lisada, et olukorra täit tõsidust ei muudaks isegi Vene suur ligi  mõõdukas demokratiseerimine’^ kuna häälteenamus siis kujuneks juba kahjuks eestlaste eluõigusele. 

Kainele kaalutlusele on ka selge, et vähemusrahvuseks jäämise tõsiasja me enam muuta ei jõua -vähemalt mitte omal jõul. See nõuab teatud objektiivseid võimalusi või siis rahvuse teadlikkust ning organiseeritust sellisel määral, mis meie oludes on võimatu. Peame algama omä pealetungi taktikalise taganemisega – s.o. ettevalmistusega enda maksmapanekuks ka kõige vähesoodsamais oludes. 

Kuid millele loodame? Eelkõige iseendile. Keegi Ameerika psühholoog on väitnud umbes nii “võitluses võidab tavaliselt  tugevam; kui aga võitlus venib pikale, võidab targem: kui aga võitlus pikeneb ettemääramatu ajani, võidab  alati see kes on moraalselt tugevam.

Niisiis on esmaseks ülesandeks otsustava pöörde teostamine eestlaste ellusuhtumises. Pööre rahva moraalis tähendaks eestlaste enesesäilitamistahte kasvamist  üldiseks ja otsustavaks vastupanuks kõikidele mahakiskuvatele jõududele. Ometi ei tähenda selline enesesäilitamistahe võitluse algatamist, vaid ainult pealesunnitud lülitamist võitlusesse, mis kestab meie maal juba üle kolmekümne aasta veneluse brutaalse pealetungi ja eestluse samm-sammulise taganemise näol. tlete võitluse põhinõudeks on enesemääramisõigus ja eesmärgiks iseseisvu.’ Sest rohkem kui poolsada aastat traagilisi kogemusi on näidanud, et iseseisvas Eestis elas lahedalt ära ka riigikukutaja-kommunist isegi vanglatingimustes (samal ajal mõrvati “töörahva riigis” Anvelt, Pöögelman, Kork jne.) aga nõukogude impeeriumi, tingimustes sureb töötav rahvas süütult kogu ulatuses. 

Kui rahva enesemääramine on tema rahvusvaheliselt sanktsioneeritud õigus, siis iseseisvus on nii rahvuse kui üksikisiku moraalne ja vaimne tase, mis saavutatakse mingil momendil võitluses sellise õiguse nimel. 

-Iseseisvus on oma jõu, oma tarkuse, oma energia ja individuaalsuse äratundmine  ja võõra eestkoste alt vabanemine; see ei eita suhteid välismaailmaga, kuid  nõuab ja kohustab eelkõige iseennast.

Võime eristada kolme iseseisvuse kategooriat: sõltumatu isik, sõltumatu ühiskond ja sõltumatu riik (ehk rahvus). Riiklik iseseisvus kehtestati meil 191B a. ühiskonna kõigi jõudude arengu tulemusena. Eesti ühiskond aga eksisteeris omaette  nähtusena – kõigi tolleaegsete klassidega (peale aadli) ning kultuuri, majandusliku ja sotsiaalse väärtusena – alates juba XIX saj. lõpust alateadlikult Vene surve riigi sisemuses. Iseseisvaid isikuid, s.o. oma tõulisest alaväärtusest ülesaanud ja Eesti riigist ustavaid eestlasi võime leida veelgi varem – kuskilt Andres  Dido ajast järjest suureneval hulgal kuni Vabadussõja õppursõduriteni. .. 

Ka praegu peame algatama oma Teist ärkamisaega üksikisiku iseseisvustumisega,  iseseisvate eestlaste ärkamisega. Nemad on see jõud, mis viib pöörde läbi rahva  moraalis. Kuid erinevalt Esimesest ärkamisajast ei tugine meie liikumine enam  umbmäärasele ihalusele legendaarse Maavalla järele. Nüüd on aluseks juba tegelik dokument, – Eesti Iseseisvuse manifest, mis 24. veebr. 1918 kuulutas  “…Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides… iseseisvaks demokraatiiseks vabariigiks.” 

Iseseisev eestlane peab endalt pühkima kõik need plekid, mida on jätnud kõikjal  praegune pinnapealne haridus, silmakirjalik komsomolimoraal ning ideetu, väikekodanlustuv seltskonnaelu. 

Öeldakse, et armastada tähendab tunda. Miski pole põhjustanud meie noorsoo suuremat võõrdumist kodumaast ja sugurahvast kui äärmiselt puudulik või tihti ekslik Eesti ajaloo tundmine. Ükski ärkav eestlane ei saa vabandada oma võhiklust selles  isiklike kalduvuste või eriala kaugusega. Rahvus on pärand ja selle koogumine on  kodumaa ajalugu. See pärand kuulub kõigile või röövitakse kõigilt! Kui ei tunta tema kogumist, ei mõisteta ka tema suurust ja iseloomu. Kui sellest pärandist  tulenev rikkus jäigi märkamatuks mõnedele, siis tema kaotamisega saabuv vaesus  erutaks igaüht. f!e peame teadma, mis meil on ja mis meilt ähvardatakse võtta.  

Lugedes kodumaa ajalugu, loeb igaüks üle ka oma pärandi, muutudes oma isikuga panuseks tulevikule. 

Peale kõige on kodumaa ajalugu rahvuse elujõu ammendamatuks lätteks. See on rahvuslastele vältimatuks stuudiumiks – aja voolu pulsilööke tujudes omandab ta rahvamehele vajaliku meelekindluse, mis läbi päevakajalise informatsioonitulva  “ootamatuste” aitab näha arengu tõelisi tegureid, põhisuundi ja otustavaid sündmusi . 

Eesti ajaloo objektiivset käsitlemist võib leida ainult iseseisvusaegsest kirjandusest. Kõik, mis meie ajaloos on olnud ülesehitavat – Ärkamisaeg, Vabadussõda,  omariiklus ja selle sünd – leidis vööra võimu huvides koostatud teostes jõhkrat  mahakiskumist. Nad teadsid, millest alata: rahvus ajaloota on inimen mäluta? 

Aeg ei peatu ja ka ajalugu ei tohi võtta pelgalt minevikusündmuste kroonikana. Sõltumatu eestlane peab iseseisvalt otsustama võimalikult rohkemates tänapäeva  küsimustes. Informatsiooni saab meie oludes ainult välisallikaist. Mõttetu vastu lause, et “iga propaganda valetab’ on ise propagandistlik ning sündinud bolševistlikust piiratusest, kus kogu poliitika on ammutatud propagandaga. Informatsioon sündmuste või allikate kohta aga lämmatatakse raadio segajate lörinas  (kummaline võte marksismi-leninismi üleoleku tõendamiseks!). 

Loomulikult ei hakka välisallikaist keegi otsima Lääne parteide valimiseelseid  kihutuskõnesid jms., vaid ainult informatsiooni, s.o. teateid sündmuste kohta,  kuna just neist olulisem osa meil maha vaikitakse. Inimesel, kel on küllaldasel määral informatsiooni oma ajast ja maailmast jääb juba südametunnistuse asjaks suhtuda eitavalt või pooldavalt mistahes propagandasse. 

Omamata näiteks informatsiooni venelaste uputava juurdevoolu kohta, nende keele  ning kultuuri osatähtsuse tõusust nüüdis-Eestis, võib meie 1ihtsameelsem rahvuskaaslane koguni vaimustusse sattuda tööstuse laiendamisest, uute majade kerkimisest,rahvusliku mustriga öllekappadest ja soome saunadest- nendest nn. sovjetoeesti “patriotismi” atribuutidest, mis peavad katma rahva tähelepanu läheneva rahvusliku katastroofi eest.

Tundes aga minevikku ja tänapäeva – oma kohust ja tegelikkust, ärkab eestlastes  iseseisev mõtlemisvõime ja kõlbeline kutsumus tulevikule; olles siis ärkavad ise seisvad eestlased ja äratavad varjusurma lamendunud maa. ; 

Uue rahvusliku eliidi vajadus. Eliidita rahvuse kriis.  – Uue eliidi kaks põhijoont.  – Sõltumatu ühiskonna kujunemine. – Rahvuslik ülesehitustöö nõuab elavat usku.

Esimeste iseseisvaks saanud eestlaste ajalooliseks kutsuraušeks on uue v rahvusliku eliidi moodustamine, mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust. 

Sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud. Meie võitlus on seega juba alanud. Kuid veel on meie jõud suhteliselt nõrk “nõudliku aja kõigi probleemide lahendamiseks. Eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv toimub edasises võitluse käigus. 

Uue rahvusliku eliidi tekkimise vajadus on seotud rahvuse kui orgaanilise terviku mõistega. Et rahvuslik elu funktsioneeriks tervelt, peavad tema üksikute elementide tegevust kooskõlastama otsustusvõimelised ajud. Nende mõiste ei piirdu  ametliku rahvaesindustega riigivalitsuses. Ametlike institutsioonide parimadki kavatsused ei leiaks rakendust, kui ühiskonnas puuduks võimalikult laialdane sääraste kodanike kihistus, kelle huvid on oluliselt seotud rahvuse olemasoluga rahvusliku elulaadi, kodumaa piiride ja emakeele kestvusega. See kiht  – sünnitab lakkamatult kirjanikke, ühiskonnakriitikuid ning poliitikuid, see kannab endas rahvuse ideed. Meil tekkisid need ajud ärkamisajal, tugevnesid vöitluses Eesti riigi sünniloos ja hävitati 1940-ndate aastate okupatsiooni ja suure terroriga. Meie rahvuslik keha jäi peata, üksikute elundite vahel kadus koostöö –  need hakkasid tegutsema omapead või koguni üksteise kahjuks. Tollest saatuslikust hetkelt pärineb laialt levinud arvamus et “eesti rahvas ei hoia kokku, on halb rahvas”. Kuid sarnase kirurgia rakendamisel oleks olukord sama iga rahva juures. 

Uus rahvuslik eliit sünnib, konsolideerub ja laieneb praeguses rahvuslikus vöitluses. Tema põhitegevus toimub kahes erinevas suunas:
1) äratamine – oma maailmavaatelises arengus isiklikult talletatud kogemuste teadlik edasiandmine lähima Ümbruse kaudu jäjest laiematele hulkadele, millega kaasneb paikse rahvusliku piirkonna tekkimine;
2) eliidi sisene tegevus – paiksete rahvuspiirkonnade töö koordineerimine, erinevate kogemuste üldistamine, säärase rahvusliku vöitluse taktika väljatöötamine, mis võimaldaks sellest osavõttu igal heatahte eestlaselt ning teooria loomine, mis viiks rahva enesemääramisõiguse kättevõitmisele

Oma mõlema suunalise tegevuse tulemusena võtab uus rahvuslik eliit enda kontrolli alla järjest laiemaid rahvahulki ja võimalikult kõiki inimtegevuse sfääre, kuni sünnib omalaadne sõltumatu ühiskond meie iseseisvuse kaotanud maal. Selline ühiskond on sõltumatu selle tõttu, et ta lahendab oma (Eesti) probleeme enda (Eesti) huvides. Sellisesse ühiskonda koondunud rahvast ei suuda enam assimileerida ka vähemusrahvuseks jäämise oht. See mitte üksnes kindlustab eesti keele ja kultuuri säilimist kitsenevates oludes, vaid juhib neid uuele tõusule, – kui rahvas on juba kord elutahte taastanud siis kehtiv piiramisolukord vaid mitmekordistab seda tahet. Mõnda oleme jõudnud iseseisvate isikute tekkimise kaudu iseseisva ühiskonna tekkimiseni. Kaks arengujärku eestluse kriisi lahendamiseks oleks seega käidud. Mõlemaid iseloomustab üks tunnus – need on saavutatud subjektiivsete võimaluste rakendamisega. Tähtsaimaks tulemuseks on aja võitmine, mis edaspidi hakkab voolama juba meie kasuks: järjest läheneb võimalus objektiivsete tegurite ilmumiseks –  – Venemaa enda kriisi süvenemine sisemise laostamise või sõja tõttu; tekiks  1918.a sarnanev olukord, milles sünnib uuesti Eesti riik. 

Kujutatud arengu realiseerimine on muidugi äärmiselt raske ülesanne. Usun, et paljudele tundub see kohe utoopilisena. Kuid tunnistagem – iga suur looming tundub utoopilisena selle sõnastamise hetkel ja “enesestmõista” reaalsena juba selle teostumismomendist alates. Igatahes pakub ajalugu näiteid ka meie kasuks: balti-saksluse,’väga väikesearvulise rahvakillu ja kultuuri püsimise 7 sajandit vähemusrahvuse tingimustes; samal ajal ka eestlaste püsimine ilma igasuguse oma- ;  riikliku asutuseta, ainult oma tunnustamatu kultuuri ja seletamatu enesesäilitamistahte jõul. Mis oli nende kahe, antud juhul vastuoluliste nähete elujõuks? L Ainult üks – oma sõltumatu ühiskonna olemasolu, mis kasvatas sõltumatuid isiksusi. Selline “väike ühiskond”, asudes vaenuliku “suure ühiskonna” kehas, oli suuteliine ka kõige primitiivsemates oludes rahuldama ise ema eksistentsiks vajalikke,  (sisemistest tarvetest tulenevaid nõudeid. Ainult selle tõttu säilitati emakeel,  ona kultuur j a eneseteadvus kui kokkukuuluvuse ja vastupanuvaimu sümbolid võõraga samastumise (assimilatsiooni) tõrjeks. Selline sõltumatu Ühiskonna rajamine on ka meie eesmärgiks. 

Lõpuks tundub mingi loov mõte-utoopiliselt teostamatuna vaid kõrvalseisjale. Loojale teeb selle reaalseks tema mõtet hingestav usk. Usk eesti rahva parematesse omadustesse, tema loomupärasesse õilsusesse ja loovatesse annetesse tähendab kõigepealt loomisvõime taassündi uskujas, selle laienemine hulkadesse aga maa ärkamist varjusurmast ning Eesti riigi taassündi. 

Meenutagem, et kõikide rahvaste töusuajastud olid ühtlasi ka elava usu ajastud  (islam – araablastel, hinduism – indialastele, luteraanlus – sakslastele, roots lastele jt., hušism – tsehhidele). Seevastu uskmatuse kasv on olnud alati rahvaste  allakäigu saatjateks – ükskõik, kas siis inimvaimu kõrgemaid püüded naeruvääristab vulgaarne ateism või väikekodanlik materialism või suurilmalik hedonism. Alati on tähendanud sellise uskumatuse vormid ühistunde kadumist egoismi, tarkuse mandumist skeptitsismi ja kõlbluse asendumist elupõletamisega. Kui meie,  eestlased, surra ei taha, peame endilt otsustavalt heitma taolised kujuteldava targemuse odavad ehted, peame endis taas leidma usu eesti rahva geeniusse – sellesse anonüümse vaimsusesse, mis kõigi rõhumiste kiuste läbi sajandite meie esi vanemate juures töös, võitluses ja laulus uusi eluvorme otsis ning rahvuse kõrgeimale olelusvormile – riiklikule iseseisvusele juhtis. 

Hingestatud sarnasest usust, teadlikuna Eesti ajaloosse kätketud kutsumusest, erutatuna rahvusliku katastroofi liginemisest võtame meie – sõltumatud eestlased Eesti tuleviku kujundamise endi ülesandeks. Nagu skulptorid seisame me sel hetkel vastamisi külma, vormitu massiga.

President Ilves ÜRO Maailma Põlisrahvaste konverentsil – “eestlased on põlisrahvas”, 22.09.2014

On au esineda sellel põlisrahvaste õigustele pühendatud kõrgetasemelisel kohtumisel. Põlisrahva liikmena – eestlased on meie praegusel territooriumil elanud mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha teie seas nii palju neid, kelle jaoks see konverents puudutab. Nii saame koos arutada põlisrahvastega seotud probleeme. Oleme seisnud mõlemalt poolt rõhutud põlisrahvana ja nüüd ÜRO liikmena. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisavad. Samuti tahaksin kohe alguses märkida, et on kahetsusväärne, et põlisrahvaste osalemist ÜRO foorumitel seatakse pidevalt kahtluse alla. On arusaamatu, kui mitte öelda veider ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalemist takistada, pakkudes oma tegude kohta selgitusi. Loodame, et see on varsti minevik ja põlisrahvastel on rahvusvahelises üldsuses tugev hääl.

Mul on hea meel, et kinnitame täna lõppdokumendis oma pühendumust ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile (UNDRIP). See sisaldab selgeid tulemusi põlisrahvaste õiguste edasiseks parandamiseks, sealhulgas ÜRO tugevamat tegevust. Loodan, et lõppdokument on edasise tegevuse alus ja me ootame selle kiiret rakendamist.

Daamid ja härrad,

Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suur enamus riike teeb seda, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nii on ka Eesti. Kahjuks eelistatakse paljudes riikides siiski materiaalset kasu põhiõiguste ees. On ülioluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkuse vorm, mis kaalub selgelt üles loodusvarade ulatusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasnenud majandusliku kasumi. See hoolimatu kasumi taotlemine inimeste kultuuri arvelt on just see, mille tunnistajaks oleme olnud paljudel soome-ugri aladel.

Eestlaste jaoks on eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste tulevik, kellega oleme seotud suguluses ja keeles. Me teame ja oleme tundnud väljasuremise hirmu. Oleme murega märganud, et nende elanikkond on vähenenud, samas kui nende positsiooni parandamiseks mõeldud sotsiaal-poliitiline aktivism ei ole alati sellele suurele väljakutsele suutnud vastata. Halvim stsenaarium oleks meie arvates see, et rahvuslikud organisatsioonid haihtuksid, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad ükskõikselt – väites, et põlisrahvaste väljavaade, kui sellistel on, tsiteerides nõukogude ajast tuntud fraasi „perspektiivitu”.

Linnastumine, industrialiseerimine, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik ränne on paljudele põlisrahvastele jätnud sügavad haavad. Sealhulgas näiteks vadja elanikkond, meie soome-ugri nõod. Mõni aasta enne aastatuhande vahetust alustati suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitamist. See on üles ehitatud traditsioonilistele vadjalaste maadele, kus meie nõod on oma territooriumil elanud sama kaua kui meie, eestlased, omal. See ehitamine kujutab suurt ohtu kolmele allesjäänud vadjakülale: Luutsa, Liivtšülä ja Jõgõperä. Ehkki Laugasuu sadama ehitamine on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, pole praegune olukord, millega hääletajad kokku puutuvad, ainulaadne. Me kõik teame, et põlisrahvaste hulgas on pikk nimekiri, kes elavad kõige keerukamates tingimustes. Näiteks elab vadjalastega kõrvuti veel üks väike soome-ugri rahvas – isurid -, keda eriti ohustab plaan rajada keemiatehas otse oma Rutši ja Viistina küla kõrvale. Kui keemiatehas püstitatakse ja keskkond hävitatakse, on rahvas ja kultuur ohustatud ning võib isegi hävitada. Ja inimkond kasvab aina vaesemaks.

Hõimurahvaste toetamiseks käivitas Eesti valitsus 1999. aastal Hõimurahvaste programmi. See on valitsuse abiprogramm põlisrahvaste uurali keelte ja kultuuride toetamiseks. See pakub tuge viies erinevas valdkonnas – haridus- ja koolituskursused, teadusuuringud, kultuuri- ja teabevahetus, samuti tervishoid ja keskkonnakaitse. Eesti eksperdid on aastaid panustanud ÜRO põlisrahvaste alalisse foorumisse ja meie valitsus on rahaliselt toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi. Me jätkame seda ka tulevikus.

Loe lähemalt: https://vp2006-2016.president.ee/en/official-duties/speeches/10587-president-ilves-at-the-united-nations-world-conference-on-indigenous-peoples-22-september-2014/index.html