Ajaveeb

ERSP ja Rahvarinne

Jaak Allik, Sirp 29.04.2009

Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö väärib sügavat tunnustust. ERSP aeg. Koostaja Eve Pärnaste. Magna Memoria, 2009. 784 lk. Rahvarinne 1988 (Kakskümmend aastat hiljem). Tallinna Linnavalitsus, 2008. 326 lk.

2008. aastal möödus 20 aastat nii Eestimaa Rahvarinde (RR) kui ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomisest, kel mõlemal oli väljapaistev koht Eesti taasiseseisvumisel. Mõlema veteranid paistavad olevat kindlad, et nendeta poleks Eesti iseseisvuse taastamist toimunud. Ümmarguse aastanumbri tähistamiseks ilmutasid asjaosalised mahuka kogumiku. Alljärgneva eesmärgiks pole hinnata kummagi organisatsiooni ajaloolist kohta või tungida  kohtumõistjana nendevaheliste vastuolude olemusse. Sellest on juba kirjutatud ja küllap kirjutatakse veel.

Võtan vaatluse alla vaid konkreetsed raamatud ehk selle, millisel kujul pidasid „asutajad-isad” vajalikuks tähistada oma „lapse” tähtpäeva. Kuna käsitlus ei saa aga olla puhtalt raamatukujunduslik, on järeldused ja lingid mõningaisse sisulistesse probleemidesse muidugi paratamatud. Nagu ka võrdlused ja paralleelid, sest eks kummalisel  kombel ole mõlema organisatsiooni saatuski sarnane. ERSP oli N. Liidus kompartei ainuvalitsemise kõrvale esimene legaalselt loodud alternatiivpartei, mille 1988. aastal mitte ainult teravalt „riigivaenulikuna”, vaid lihtsalt utoopilisena tundunud programmiline eesmärk täideti kolme aastaga. Aga juba 1993. aasta kohalikke valimisi analüüsides kirjutab Andres Mäe, et „valimiste huvides on kasulikum ERSPsse  kuuluvus maha salata” (lk 140).

Ühinemise läbi Isamaaga lakkas ERSP eksisteerimast 2. detsembril 1995. aastal. Sel ajal näitasid reitingud erakonna toetuseks vaid 1%. Rahvarinne oli esimene kompartei kontrolli alt väljunud massiline rahvaliikumine, mis nagu ERSPgi andis eeskuju samalaadsetele organisatsioonidele teistes tollastes liiduvabariikides ja mängis tõepoolest erakordselt suurt rolli Eesti taasiseseisvumisel. Aga juba  1992. aasta aprillis lausub Edgar Savisaar: „… kuigi Rahvarinnet on taotud ja taotud, toetab rahvas seda ikka veel” (RR , lk 116). Rahvarinne lõpetas tegevuse 13. novembril 1993. aastal. Aasta varem toimunud riigikogu valimistel kogus RR nimekiri vaid 12,25% häältest. (ERSP poolt hääletas samadel valmistel 8,79%)

Iga revolutsioon sööb oma lapsi, aga kuidas ometi nii kiiresti! Ja kui tõesti nii kiiresti ja antud juhul lausa lipukandjaid, siis pidi selleks ikka arvestatav  põhjus olema. Kakskümmend aastat hiljem oleks õpetlik lugeda, kas kunagised alustepanijad on suutelised oma tollast tegevust peale heroiseerimise ka ajalooliselt distantsilt mõtestama ning kriitiliselt analüüsima. Eve Pärnaste koostatud kogumik toob taas lugejani seni vaid piiratud trükiarvus kaks allikapublikatsiooni: ERSP asutava koosoleku stenogrammi ning Tartus 21. I 1989 toimunud mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”  üleskirjutuse koos Jüri Adamsi selle sündmuse kohta kirjutatud uurimuse ja põhjalike ajalooliste kommentaaridega. Spetsiaalselt kogumiku tarvis on tellitud enamik kaheteistkümnest ER SP tegevuse aspektide lühianalüüsist, autoreiks peaaegu kõik erakonna tolleaegsed liidrid.

Olulise osa teosest võtab enda alla Eve Pärnaste koostatud kronoloogia sündmusest, dokumentidest ja esinemisest, mis 1987.-88. aastal eelnesid ERSP asutavale  koosolekule ning tema uurimus „ER SP ja Eesti Kongress”. Mälestusi on kogumikku küsitud ilmselt paljudelt erakonna kunagistelt liikmetelt ja piirkonnajuhtidelt, avaldamist on leidnud 28, mille hulgas on nii põhjalikumaid analüüse kui ka inimlikult liigutavaid mälukilde. Erutav oli lugeda piketeerimistest, „keelatud” kirjanduse paljundamisest ja levitamisest, KGB nuhkide ninapidivedamisest ja muust erakonna lihtliikmete igapäevasest vaimustunud  ja ohtlikust tegevusest. Antagu mulle võrdlus andeks, kuid kõik see sarnanes hämmastaval määral minu noorpõlves kuuldud pajatustega Eesti Vabariigi vastu võidelnud põrandaalusest noorkommunistide argipäevadest ja -öödest. Ilmselt on tegu sama inimtüübiga, aateliste fanaatikutega, kes on kindlad oma missioonis tuua õnne kogu rahvale ning täis põlgust kõigi vihatud süsteemiga mugandunute vastu. Paraku pole selliseid inimesi üheski  ühiskonnas kunagi eriti palju. Fotokroonikana on kajastamist leidnud ER SP 20. aastapäeva tähistamine möödunud suvel Pilistveres. Ligi sada lehekülge võtavad enda alla kogumiku lisad, tuues meieni mitmekülgse personaalstatistika ning ka nimeregistri, mis hõlbustab teosega töötamist. Eve Pärnaste erakordse põhjalikkuse ja armastusega tehtud töö koguteose koostamisel ja ka kauniks kujundamisel väärib sügavat, mitte ainult poliitilist vaid ka  ajalooteaduslikku tunnustust. Ja samas on näha ja tunda, et tegemist on kogu erakonna raamatuga, mille sünnile on kaasa aidatud rohujuuretasemest tipptegijateni.

Koostaja on endale lisaks võtnud ka toimetamisvaeva, aga isegi mälunõrkusest või trükiveakuradist tingitud paratamatute apsude arv on selles raamatus üllatavalt väike (olgu pisinorimistena osutatud, et lk 51 avaldatud tabelis on „Kaheksa avaldus” dateeritud tegelikust aasta  hilisema, 1991. aasta novembriga; lk 192 nimetud partei ajaloo instituudi direktor oli Erich Kaup ja mitte poliitik Tõnu Kauba – rohkem faktivigu ei hakanudki 750 leheküljel silma!).     

ERSP saavutas võimatu 

Tekstidest tahan eelkõige esile tõsta Jüri Adamsi 1998. aastal peetud ettekannet „ERSP arenguetapid” ning tema lühiuurimust mõttevahetuse „Kuidas taastada Eesti iseseisvus” kohta ja mälestusi „ER SP ja põhiseadus”, milles on tunda nii ajaloolist vaatepunkti kui ka objektiivsuse taotlust. Väga täpselt sõnastab Adams ER SP kui organisatsiooni eripära teiste neil aastal tekkinud erakondade ja liikumiste kõrval: „ERSP [—] tõi poliitilisse tegevusse  kaasa nii järjepidevuse vastupanuliikumise kõigist faasidest kui ka selliseid poliitilisi seisukohti esindavad ühiskonnarühmad ning üksikisikud, kes kommunistliku diktatuuri ajal kas varjusid või olid kuulutatud olematuks ning keda nende tõekspidamised ei oleks lubanud poliitikasse tulla ükskõik millise kommunistlikust parteist välja kasvanud või sellega  seotud organisatsioonilise vormi kaudu” (lk 50).

ERSP eduka tekke asjaolude mõistmiseks on äärmiselt oluline Adamsi meenutus, et erakonna loomisel ja põhikirja koostamisel oli eemärgiks luua legaalse partei pretsedent, mitte „harjutada ennast ega rahvast mõttega repressioonidest”(ERSP, lk 42). Üheski N. Liidu seaduses polnud ju kirjas, et see riik peab tingimata  üheparteiline olema, ja eks oli mitmel tollasel nn rahvademokraatia maal valitseva kompartei kõrval ka teisi „taskuparteisid”. Praktikas teadsid aga kõik kodanikud aastakümneid, et ainuüksi idee luua sellel maal veel mõni partei avab otseukse vähemasti vaimuhaiglasse. 1985. aastal võimule tulnud Gorbatšov oli aga hakanud kõnelema demokratiseerimisest ning üldinimlikest väärtusest. Ning tekkiski seltskond, kes otsustas Gorbatšovi  sõnad oma tegudega proovile panna. Nagu mäletab Eve Pärnaste: „Loobusime eestikeelse sõna erakond kasutamisest, mis oleks meie arvates mõjunud nagu varjunimena, sõna partei aga tähistas julgust asuda ainuvalitseva kompartei kõrvale” (lk 160).

ERSP loojad mõistsid, et inimeste jõuga laialiajamine vaid selle eest, et nad soovisid oma parteid luua, oleks Gorbatšovi Euroopa silmis täiesti alasti jätnud. ERSP-laste aateline ausus seisnes aga selles, et nad ei piirdunud vaid „skandaalse” alternatiivpartei (näiteks „kristlik-demokraatliku” või „vabariikliku”) vormiga, vaid lisasid sellele veelgi „skandaalsema” rahvusliku sõltumatuse sisu. Oma kõnes ERSP asutaval koosolekul meenutas Tunne Kelam 1968. aasta prantsuse üliõpilasliikumise juhtmõtet: „Olgem realistid, nõudkem võimatut” (lk 291).

Ja tuleb tunnistada, et just selliselt ERSP tegutses ning saavutaski võimatu!  Paljudele nooremaile lugejaile tundmatut infot ning tänase päeva seisukohalt huvitavat mõttematerjali leiab Mati Kiirendi artiklist „ERSP – demokraatlike liikumiste järjepidevuse kandja”. Üsna ootamatult saame teada, et pärast metsavendluse hääbumist moodustasid Eestis esimese põrandaaluse demokraatliku organisatsiooni (Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine) hoopiski venelane Sergei Soldatov ja ukrainlane Artem Juškevits, kel oli  kontakt ka Paldiski tuumaallveelaevade baasis loodud ohvitseride võitlusliiduga. Mati Kiirend toob selgelt esile, et tihe koostöö mujal N. Liidus tegutsema hakanud dissidentlike rühmitustega, rahvustevahelise vaenu puudumine ning tegutsemine põhimõttel „Teie ja meie vabaduse eest” iseloomustas 70ndail Eestis tegutsenud ERSP eelkäijaid. Kogumikust leiab ka teisi üllatavaid ja Eestimaa väiksusest tunnistust andvaid fakte. Nii näeme, et ajaloolisele  dokumendile „Ettepanek ERSP loomiseks” esimesena alla kirjutanud Vello Väärtnõu koduseks aadressiks oli Tallinna südalinna korter, kus varem oli aastakümneid elanud Karl Vaino (ERSP, lk 168). ERSP esimene ametlik büroo Endla tänaval paiknes aga kunagise ENSV julgeolekuministri Boris Kummi ERSP-lasest poja korteris (Boris Kumm ise pole selles korteris küll kunagi elanud, siin Tarmo Teder eksib; lk 585). 

Kogumik käsitleb ERSP ajana põhiliselt aega kuni Põhiseaduse Assamblee ja ka Eesti Komitee tegevuse lõpuni 1992. aastal. Vaieldamatult oli see aeg ERSP tähetund. Erakonna hääbumise aja sündmuste rida ning selle põhjusi puudutatakse kogumikus vaid põgusalt Jüri Adamsi, Andres Mäe ja Viktor Niitsoo kirjutistes, kus toodud seisukohad lähtuvad tänaseks saadud ajaloolise kogemuse positsioonilt ning on mitmete tol ajal astutud sammude suhtes üsnagi (enese)kriitilised. Kuna neid asju on põhjalikult käsitletud Viktor Niitsoo raamatus „Müüdimurdjad”, siis võib Eve Pärnaste n-ö positiivset valikut (ja vaikimist sellestki, et autor ise 1993. aastal ER SPst välja astus) aktsepteerida. Kindlasti oleks aga tahtnud kogumikust leida viidet ER SP  loomise idee algatanud ning selle kangelaslikult välisajakirjanduseni viinud Vello Väärtnõu, EkePärt Nõmme ja Ärvi Orula saatuse kohta, sest kahte viimast ei leia me koguni ER SP-laste ridadeski. On üsna kummaline (ja vajab ehk selgitustki), et terve rea taasiseseisvumises olulist  osa mänginud ER SP tipptegija teened on kolm presidenti jätnud ilma igasugusestki tunnustusest (Vello Väärtnõu, Andres Mäe, Viktor Niitsoo, Sander Siss, Maris Sarv, Ain Saar, ka Kaitseliidu taastaja Kalle Eller). Teades aga, et kui 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt hääletanud pälvisid Arnold Rüütlilt topeltordenid, siis kaks nende hulgast (Illar Hallaste ja Indrek Toome) ei ühtegi, viitab see ehk lihtsalt veel kord aumärkide andmise juhuslikkusele. 

ERSPst kõneleva teose puhul on sümpaatne, et peatähelepanu on pööratud ikkagi ERSP ja tema liikmete tegevusele, mitte „kaasteeliste” ründamisele. Kui taasilmutatud omaaegseis tekstides on „võitluslikkus” paratamatu ja iseloomustab ajastu pingeid, siis analüüsivais materjalides on autorid enamasti hoidunud vanade arvete klaarimisest. Mõningane tendentslikkus ilmneb küll Eve Pärnaste enda koostatud kronoloogias, kust leiame  ülekohtuse hinnangu IME projektile (lk 158) ja suveräänsusdeklaratsioonile (lk 349). Imestama paneb ka, et Lagle Pareki samuti kronoloogia vormis kirjutatud artiklis „Koos ja eraldi kurjuse impeeriumi lammutamas” ei leia vähimatki vihjet Balti ketile ega ka MRP salaprotokollide hukkamõistule NL Rahvasaadikute Kongressil. Küllap on inimlik, et mitte kõik mälestuste autorid pole suutnud oma hinges võita iseseisvusliikumise eri teede pooldajate vahel tol ajal sündinud umbusku. Huvitav on selles mõttes lausa kõrvuti lugeda Ardo Padu ja Eve Pärnaste mälestusi, kus esimene tunnistab, et ta pidas 1989. aastal Eesti Vabariigi taastamist võimatuks (lk 575), teine aga ei suuda veel tänagi andestada Marju Lauristinile, kes väitnud RR I kongressi eel, et sõna „iseseisvus” on selle kongressi kõnetoolist lausumiseks tabu (lk 579). Pilve-Elvi Kuuma arvamuse, et Rahvarinne „oli loodud kas KGB või vene valitsuse  poolt, et auru välja lasta ja inimesi siltide vahetamisega maha rahustada” (lk 640), võinuks koostaja aga ehk siiski välja redigeerida.     

Savisaare suurushullustus

Tallinna linnavalitsuse välja antud ja Aire Veskimäe toimetatud Rahvarinde kogumikus hämmastab kõigepealt koostamisprintsiip. Raamatus on taasavaldatud Edgar Savisaare ettekanded Rahvarinde viiel kongressil, tellitud neile eri autoreilt tänapäevased kommentaarid, ning Rein Veidemannilt üldistus pealkirja alla „Edgar Savisaare viis isamaakõnet”. Sellele lisaks avaldab teos Savisaare 1988. aasta kalendri koos tema tänaste kommentaaridega ning Rein Ruutsoo kronoloogia vormis pikema käsitluse Rahvarinde rollist Eesti ajaloos. Kogumiku lõpetab Ester Šanki pisut hüsteeriline  järelsõna, mis tõmbab rasvaseid paralleele tänase Eesti ja 80ndate N. Liidu vahel ning meenutab seetõttu tuntud anekdooti Leninist, kes mausoleumist lahkudes jättis Dzeržinskile sõna, et läks Zürichisse, sest kõike tuleb alustada otsast peale.

Savisaare kõnesid on loomulikult huvitav taas lugeda. Võib tunda vaimustust tema hiilgava situatsioonianalüüsi ja rabavalt täpse tulevikuennustuse üle ettekandes RR II kongressil  1991. aasta aprillis ja olla kurb, tõdedes, et aasta hiljemgi esinenud kongressil mitte üldistusvõimeline poliitik, vaid kibestunud ekspeaminister, kes manas ühte patta kõik oma poliitilised vastased: „Vaba Eesti, Arnold Rüütli ja tema kaaskonna, Eesti Komitee, Vähi nn. apoliitilise valitsuse” (RR , lk 114) ning ennustas 1992. aasta aprillis 40. aasta juunipöörde kohest kordumist.

Küsimus pole aga mitte Savisaare kõnede vaieldamatus iseväärtuses,  vaid üllatuses, et Rahvarinde ajaloost midagi neile lisada nagu polekski. Kongressidel esinesid ju ka teised ettekandjad! Paraku on aga ka kogu kogumiku fotomaterjal ammutatud vaid Edgar Savisaare isiklikust kogust („ERSP aja” fotod on 27 erakogust) ja mis siis imestada, et teoses ilmutatud 26st konkreetseid rahvarindelasi kujutavast fotost seisab 17-l liider ise. Kõnede tänapäevased kommentaarid ei täida kahjuks seda rolli, mida ajaliselt distantsilt  antud analüüsilt ootaks. Paraku on need kirjutatud ka mitmes žanris. Esimest ettekannet kommenteerides annab Rein Ruutsoo ajaloolise ülevaate Rahvarinde ideoloogia ja organisatsiooni kujunemisest, teise ettekande puhul piirdub Kadri Simson lihtsalt Savisaare teksti üleselgitamisega, kolmanda ettekande kommentaaridena on toodud hoopis Aadu Musta kahtlemata põnevad, kuid konkreetsesse teksti mitte puutuvad mälestused tema tegevusest Rootsis Eesti Infokontori juhatajana. Neljanda ettekande kaasandena saame lugeda Erik Tergi isiklikust positsioonist lähtuvat analüüsi taasiseseisvunud Eesti esimeste majanduspoliitiliste sammude kohta ning viienda ettekande järel Küllo Arjakase selgitusi seoses Rahvarinde tegevuse lõpetamisega. (Siit saame huvitava tõestuse Rahvarinde tõepoolest seinast seina olemuse kohta. Esinesid ju viimaste kõnelejatena Rahvarinde viimasel  kongressil 1940. aasta Riigivolikogu „valimiste” alternatiivkandidaat ja hiljem 15 aastat Siberis veetnud Jüri-Rajur Liivak ning hiljutine EKP KK büroo liige Enn Põldroos.) Paraku ei lisa oluliselt uut ka Rein Veidemanni poolt Savisaare ettekannete „isamaakõnedeks” kuulutamine, mis omandab pisut pentsiku varjundi, kui me mõned leheküljed hiljem loeme Savisaare sõnu, et ta on Veidemanni ikka pidanud uueks Jakobsoniks (lk 183). 

Raamatu kõige huvitavam ja mõtlema panevam osa on Savisaare 50-leheküljeline kommentaarium oma 1988. aasta tegemistele. Paraku nähtub sellest (nagu ka tema mälestusteraamatust „Peaminister”), et Savisaar kas ei soovi või lihtsalt ei suuda oma tegevust ajadistantsilt mõtestada. Ta lausa deklareerib keeldumist vähimaistki ümberhinnanguist: „Võin oma toonastele avaldustele ka täna südamerahuga alla kirjutada, sest toonases olukorras,  toonaste teadmiste juures, olid järeldused, millele tulime, samad, millele tuleme nüüd, kui meile on selge kogupilt ja ka järellugu” (RR , lk 163).

Hämmastav! Kas järellugu teades oleks Savisaar tõepoolest käitunud nii, et juba neli kuud pärast RR esimest kongressi lahkusid tema juurest RR volikogu liikmed ja senised lähimad kaasvõitlejad Siim Kallas, Ülo Vooglaid ja Igor Gräzin ning lõid organisatsiooni Vaba Eesti, mille tulemusena Savisaare Rahvarinne  jäi 1990. aasta märtsis peetud ülemnõukogu valimistel (erinevalt Leedu ja Läti rahvarindest) ilma absoluutsest enamusest? Kas ta siis ei näe, et kui RR esimese volikogu ühtsus oleks säilinud, küllap oleks siis ka omandireform Eestis olnud vähem radikaal-restitutsionaalne ja sundüürnike valu väiksem ning kodakondsusküsimusegi oleks saanud lahendada ilma Eesti iseseisvusele lojaalseid muulasi aastate pikku mõnitamata. Ning küllap poleks siis ka Savisaare peaministri-aastad piirdunud vaid üleminekuperioodiga.

Kuid lahkumised ju jätkusid lausa lainetena: Lauristin, Põldroos, Tarand … Fjuk, Hint, Kaplinski … Veidemann, Kilvet, Junti … Kreitzberg, Mikser, Tõnisson … Valk … Ja nii olemegi olukorras, kus Eesti kõigi aegade massilisema rahvaliikumise tähtpäevateos kujutab endast one-man-show’d. Loomulikult on absurdne juba aastaid toimuv  Savisaare demoniseerimine ning täielik sigadus on pookida talle külge Eesti Venemaale mahamüümise soov ja tegevus, kuid jääb faktiks, et Ansipi valitsus püsib täna küll veel vaid seetõttu, et Savisaar pole suuteline oma tegevust kriitiliselt hindama. Kas Edgar tõesti ei mõista, et just aus vaade endasse ja ajalukku aitaks tal täna ehk võtta vastu õigemaid otsuseid ning isolatsioonist väljuda? Ajastut tundvale ning ridade vahelt  lugevale inimesele on Savisaare kommentaarid 1988. aasta sündmustele muidugi üsnagi kõnekad, paraku räägivad nad juba sel ajalgi selgelt ilmnenud prioriteetsest soovist isiklikule võimumonopolile. On iseloomulik, kuidas kohe pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ülemnõukogus ning Arnold Rüütli kangelaslikku käitumist Moskvas, hakkas Savisaar just tollastes kompartei reformimeelseis juhtides nägema oma peavaenlasi ning juba  1988. aasta jõulude eel korraldas linnahallis „komparteiga sidemete lõpetamise koosoleku” (lk 207).

Tol hetkel, kui Väljase, Rüütli ja Toome autoriteet oli tipus ning nende tegevus tõepoolest rahva sügavamate soovide täitmisele allutatud (veebruaris 1989 toimus ju sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni ja märtsis ilmus Pravdas artikkel, kus EKPd süüdistati Rahvarinde lõa otsas olemises), polnud sellisel käitumisel muud põhjust kui isiklik  rivaliteedihirm. Kõigi Savisaare edaspidiste strateegiliste vigade saatuslikuks algveaks sai järsk äraütlemine Mikk Titma ettepanekust, et 1989. aasta märtsis toimuvaile NSVL rahvasaadikute kongressi valimistele esitaksid demokraatlikud organisatsioonid ühisnimekirja koos kommunistidega. 

„Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe”

Nagu Savisaar nüüd kirjutab, oli see taotlus „Rahvarinde juhtidele kui punane rätik härjale” (lk 206). Ta otsustas minna eestimeelsete jõudude lõhestamise teed. Selle sammu ühe põhjusena pudeneb tema suust lausa rabav  ülestunnistus: ”Pidasime silmas ka seda, et kompartei kasutas üha aktiivsemalt meie vastu oma mõjualuseid organisatsioone, eeskätt Töökollektiivide Liitu” (lk 207). Vaid mõni lehekülg varem oleme aga lugenud, kuidas see Ülo Nugise juhitud liit tekitati Savisaare enese näpunäidete järgi Endel Lippmaa poolt kui „rahvarinde varuorganisatsioon” (lk 174). Küllap oli „varumees” siis hakanud juba iseseisvat autoriteeti omandama.

Rein Ruutsoo eksib mõlemas punktis, kui kirjutab, et rahvasaadikute kongressi valimistel täideti eesmärk blokeerida interrinde esindus ning Rahvarinne taandus neist ringkondadest, kus kandideerisid EKP liidrid (lk 279). Just Savisaare otsuse tulemusena tekkinud eestimeelsete kandidaatide killustumise tõttu pääsesid Moskvasse Jarovoi ja Kogan, kes ajaloo teistsuguse kulgemise puhul oleksid võinud meile seal veelgi suuremat kahju teha. Just see otsus pani aluse  ka Vaba Eesti tekkele. Või teiselt poolt, kas järellugu teades oleks Savisaar tõesti pärast 1990. aasta veebruaris botaanikaaias sõlmitud taktikalist võimujagamise kokkulepet Eesti Komiteega käitunud selle organisatsiooni suhtes nii sõnamurdlikult, et juba pool aasta hiljem olid EK ja Vaba Eesti juhid sunnitud talle ühiselt umbusaldust avaldama (nn enamlaste-kelamlaste avaldus).

Tolle, nii  isiklike suhete kui ka poliitilises plaanis ajaproovile vastu pidanud, sammu põhjused ja tagamaad on seni veel lahti kirjutamata. ERSP raamatus märgib Jüri Adams erakonna sisereaktsiooni sellele meeleheitlikule teole vähemasti üsna objektiivselt ära (ERSP, lk 46). Rahvarinde raamatus levitab aga Rein Ruutsoo jälle kulunud  jampsi, nähes 8 avalduses „Eesti Kongressi viimast suuremat katset Rahvarinne võimu juurest eemale tõrjuda (RR , lk 298). Olgu nüüd siis öeldud, et „enamlaste” leeris, s.t EKPs, põhjustas see samm mitte vähem teravat reaktsiooni kui „kelamlaste”, s.t ERSP hulgas. Mis puutub Rahvarinde raamatus ligi sada lehekülge enda alla võtvasse Rein Ruutsoo kronoloogiasse, siis, hinnates paljusid tema üsna teravapilgulisi seisukohti, tuleb taas tõdeda,  et muidu nii analüüsivõimeline ajaloolane kaotab kohati mõõdutunde ja objektiivsuse just ERSPst ja Eesti Komiteest kõneledes. Vihjed KGB-poolsele ERSP toetamisele (lk 243) vajaksid tõestust, nagu läheb üle piiri ka ER SP süüdistamine bolševistlikus taktikas (lk 247). Ruutsoo tasemel ajaloolane ei tohiks endale lubada asjaolude kontrollimise asemel vaid oma mälu usaldamist, mis on raamatusse toonud hulga jämedaid faktivigu.

Piinlikumad neist on Lauri Vahtre süüdistamine „oportunismis” hääletustel ülemnõukogus, mille liige ta pole kunagi olnud (lk 311, 312), ja üha korduv väide, et ERSPsse võisid kuuluda vaid inimesed, kes pole kuulunud EKPsse (lk 270). Ainuüksi pilk ERSP raamatu lõpus toodud partei nimekirjale leiab liikmete hulgast ju mitte üksi endisi reakommuniste, vaid koguni omaaegseid partorgegi. Lagle Pareki laseb Ruutsoo  juba Pilistvere koosolekul valida ERSP esimeheks (lk 270), Marju Lauristini mäletab ta Arnold Rüütli asetäitjana (lk 293), Interrinde üht juhti ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktorit Igor Šepelevitšit raadioinsener Šepelevina (lk 267) ja käesoleva artikli autorit kogunisti 1991. aastal EKP liidrina (lk 310). Kust pärineb Ruutsool valeinfo Enn-Arno Sillari 1. juuni 1988. aasta Moskvas käigu kohta (lk 262) või sellest, et 1987. aastal loodi Eesti Teatriühing  (lk 257), jääb tema enda teada. Koostöös autoriga oleks raamatu toimetaja aga ehk suutnud vältida selliseid kirjaoskamatusi nagu „Peres de Guellar” ja „Ardo Aasmäe” ning ka Savisaarele võinuks meelde tuletada, et RR volikokku kuulus mitte Mihhail vaid siiski Juri Lotman (lk 185).

Oma paljude trükivigadega jätab Tallinna linnavalitsuse väljaanne kahjuks halvasti toimetatud käsikirja mulje, mida süvendab veelgi arusaamatu pildivalik, kus kongresside  ettekandeid juhatavad sisse küll suured, kuid konkreetsesse aega mittepuutuvad fotod. Erinevalt ERSP raamatust puuduvad Rahvarinde teosel kahjuks ka registrid ning statistika. Kuna mõlemas käsitletavas teoses on ära toodud palju tol ajal kõneldut ja kirjutatut, jääb neid raamatuid järjepanu lugedes kohati üsna rusuv mulje Eesti taasiseseisvumisest kui kahe vaenutseva poole, ERSP ja Rahvarinde, taplusest, kus „rivaali” süüdistati nii reeturlikkuses  kui provokatsioonilisuses, nii äraostetavuses kui müüdavuses. Tekib tahtmine lugeda uue põlvkonna ajaloolaste objektiivset käsitlust, kus neist siltidest ja süüdistustest on lõplikult loobutud.

Tekib tahtmine kutsuda üles vaenukirvest maha matma ning püüda nüüd ka minevikutegudes teineteist näha ikkagi ausameelse kaasteelisena. Et selline käsitlus juba siis (rääkimata praegu) võimalik oli, selleks tsiteerigem Kaido Kama sõnu raamatust  „Teine Eesti” (Tallinn 1996, lk 491): „Tegemist oli lihtsalt situatsiooni erineva hindamisega. Need inimesed, keda Rahvarinne esindas, pidasid nõudmisi, mida hakati esitama kodanike komiteede liikumise ajal, utopistlikeks nõudmisteks, mida ei ole võimalik realiseerida ega täita. Nende suhtumine oli selgelt selline – praegu tagantjärele hinnates mitte pahatahtlik soov Eestit Venemaale maha müüa, ei midagi taolist, vaid lihtsalt erinev situatsiooni  hinnang. Nende hinnangul ei olnud Eesti riigi taastamine võimalik ning selle taastamise nõudmine rikkus ära mängu taotleda suuremat suveräänsust. Nende arusaamise järgi tuli võtta sellest sulast, mis Venemaal toimus, välja kõik mis võimalik, Venemaa raames”. Tunnistagem ka seda, et ajalugu jättis siiski mõnevõrra lahtiseks küsimuse, kumba poole situatsioonihinnang oli õigem. De  iure võib öelda, et ER SP ideed võitsid, kuid de facto tunnistab ju ka Jüri Valge, et „ Keegi ei teadnud ju kindlalt, et Nõukogude impeerium kokku variseb. Võimalikud olid ka kõiksugused vahevariandid ja isegi stalinismi restauratsioon, ning nendeks puhkudeks oleksid erinevad poliitilised valikuvõimalused ainult kasuks tulnud (ER SP, lk 524). Rein Ruutsoo kirjeldab  toimunut üsna ilmekalt: „Nõukogude režiimi uskumatul viisil sooritatud enesetapp ja koos sellega impeeriumi taandumine Eestist tühistas mitmed aluseeldused, millele oli rajatud Rahvarinde pikaajaline strateegia. Kollapsi esitamine paratamatusena võimaldas heita varju Rahvarinde poliitikale tervikuna ja näidata seda konjunktuursena” (RR , lk 315).

Võitlemaks sellise hinnanguga paigaldas Edgar Savisaare juhitav Tallina linnavalitsus majale,  kus asus Rahvarinde peakontor, tahvli tekstiga „Eesti taasiseseisvumine algas siit!” ja võib täiesti mõista Eve Pärnaste tänast nördimust sellise jultumuse üle (ERSP, lk 579). Samas tahaks aga tõesti lugeda toimunut mõnevõrra kaugemalt ja kõrgemalt vaatekohalt analüüsivat uurimust, kus vastataks ka küsimusele, kas ilma ERSP ja Rahvarinde tegevuseta oleks Eesti samuti vabaks saanud. 

Partei tehakse, et võtta võim

Lõppes totalitaarne kommunistlik režiim ju ka nendes riikides, kes ise selle vääramiseks suurt midagi ei teinudki. Ja seepärast panevad eriti nukralt muigama need mõlema koguteose leheküljed, kus lisaks teineteisele nähakse oma kurjemat vaenlast konkreetselt Mihhail Gorbatšovis, tänu kelle tõepoolest isiklikule  julgusele ja ausameelsele demokratismile (erinevalt näiteks Jeltsini konjunktuursusest) nii ERSP kui Rahvarinne Eestimaal üldse sündida ja tegutseda saidki. Huvitav oleks mõtiskleda ka mõlema organisatsiooni nii kiire hääbumise põhjuste üle pärast iseseisvuse saabumist. Oma kõnes Rahvarinde viimasel kongressil ütles Edgar Savisaar, et rahvaliikumist organiseeritakse missioonitundest, partei tehakse sihiga võtta võim (RR , lk131). Tollele  ajale tagasi vaadates tundub küll täna, et just ERSP loodi pigem puhtast missioonitundest, Savisaar juhtis aga Rahvarinnet juba algusest peale kindla sooviga võtta võim. Seega valis kumbki organisatsioon oma jätkusuutlikkusele paradoksaalselt vastukäiva vormi ja pidigi hääbuma. Millal ja kas taas missioonitundelist rahvaliikumist vaja läheb, eks seda näita aeg.

Kuid lõpetagem Mati Kiirendi sõnadega, kes on nimetanud aastaid 1988–1991 „õnnelikeks  revolutsioonilisteks ja leegitsevaiks aastaiks, mil sai esineda oma kodumaa vabaduse hüvanguks”. Arvan, et neile sõnadele kirjutaks alla ka Edgar Savisaar ja kindlasti kõik ERSPlased ja rahvarindelased ning teisedki head eestimaalased.

Loe lähemalt:

Nimed mida pole raiutud marmortahvlile V

Tekst: RIHO ÜHTEGI, major
Kaitseliidu ajakiri “Kaitse Kodu” NR 3 (79/525) 2008

Ajalugu on subjektiivne. Ilmselt tahaksid siinkohal paljud ajaloolased mulle vastu vaielda, kuid nii see on. Kuigi ajalugu peaksid kirjutama erapooletud
ajaloolased, on sellisel kuival sündmuste ülesmärkimisel omad puudused – nad ei kajasta tegelikku olukorda.

Nad annavad ülevaate sellest, mis sündmused on aset leidnud, selgitamata, miks see nii juhtus. Seepärast kirjutatakse ajalugu enamasti kellegi mälestuste põhjal, mis võib küll olla faktidega kinnitatud, kuid lähtub ikkagi isiklikust vaatenurgast. Teame ju kõik, et sündmusi saab kirjeldada ja kajastada mitmest vaatevinklist ning kui minevikku tuleb meenutada meil endil, räägime sellest, mis meil meeles ja kuidas meile asjad tundusid.

AJALOOST JA SUBJEKTIIVSUSEST
Oma meenutuste kolmandas osas, kus kirjutasin Harri Hennust, märkisin, et Tamme malevkond tegeles põhiliselt rahvusliku sisuga koosolekute pidamisega, samas kui Tartu 1. malevkond keskendus rohkem trennile. Pärast artikli ilmumist astus minu juurest läbi üks Tamme malevkonna mees ja
ütles, et tegelikult tegid ka Tamme mehed kõvasti trenni ja minu hinnang võib olla solvav. Mul polnud mingit kavatsust toonaseid Tamme malevkonna mehi halvustada, nad olid tublid ja tegid kindlasti ka õppusi ning trenni, aga just
selline mulje, nagu ma tolles kirjatükis esitasin, kõrvaltvaatajale jäi. Harri Hennu vali hääl ja Heino Otsmaa poliitilised sõnavõtud kippusid muu varjutama.

Arvatakse, et objektiivset olukorra kirjeldamist ei saa oodata kohe pärast sündmusi või vahetult sündmuste käigus üles kirjutatud märkmetest. Kuid veelgi vähem objektiivse pildi saab sündmustest, mida meenutatakse aastaid hiljem. Milline on õige ajavahemik sündmusi jäädvustada, on raske hinnata. Ja kas seda ongi vaja? Inimeste subjektiivsed mälestused lisavadki kuivadele
dokumenteeritud ajaloosündmustele teadmistega segunevaid emotsioone, miks asjad just nii olid ja mitte teisiti. Ainult et kui tahame saada võimalikult erapooletu pildi, peab meil neid subjektiivseid vaatenurki olema palju.

Ma ei tea, kui palju inimesi on süstemaatiliselt talletanud Kaitseliidu ajalugu. Mõnede arvates on Tartu ja Tartumaa selles suhtes üsna eesrindlik olnud, seal on kolm-neli inimest erinevatel aegadel kroonikat kirjutanud. Aga mõnes kohas on ajaloo kirjutamine unarusse jäetud. On ju enamasti selline töö olnud entusiastide vedada, kes on seda teinud isiklike kuludega ja omast ajast. Tihti on nende töö lihtsalt kaduma läinud, kui suure vaeva ja hoolega kogutud materjalid on kingitud kodumalevale või -malevkonnale, kus need on unustatud kuhugi sahtlipõhja või rännanud mõne kaitseliitlase erakogusse. Näiteks üks segasemaid juhtumeid leidis aset Elvas, kus tubli kaitseliitlane Aleksander Põder koostas Elva malevkonna põhjalikku uue ajaloo arhiivi
rohke fotomaterjaliga. Siis ta aga mõrvati segastel asjaoludel ja tema materjalid läksid kaduma.

MÄLETADA LÄHIAJALUGU
Nüüd, kaheksateist aastat pärast Kaitseliidu uut algust, oleme jälle sealmaal, et tahaksime mäletada oma lähiajalugu. Kuid millist ajalugu? Kas sellist, mis on kuiv faktide ja sündmuste jada, või sellist, mis põhineb meeste ja naiste mälestustel? Kas sellist, kuhu on põimitud isiklikud kogemused, mälestused ja emotsioonid, tihti ka inimsaatused? Kas tahame mäletada sellist ajalugu,
mis on tsenseeritud ja ilusaks kirjutatud, või ajalugu, kus on kirjas ka meie tegelikud kasvuraskused, kõhklused ja hälbed? Kas tahame mäletada ajalugu, mis on ilus ja sile nagu Vabaduse plats, või sellist, mis võib tekitada mõnes meist piinlikkust ja valusaid reaktsioone veel tänagi?

Ja kas on meil üldse valikut, millist ajalugu peaksime kirjutama? Lõppude lõpuks on järeltulevatel põlvedel õigus teada tõde, sest ainult sel moel on võimalik vältida varasemaid vigu ja anda õiglane hinnang sündmustele,
mis on mõjutanud protsesse. Täna veel ei ole me valmis neid inimesi, kes 1990. aastatel Kaitseliidu asja ajasid, ning neid tegusid, mis tol ajal aset leidsid, õiglaselt hindama. Liialt palju on otsustajatel isiklikke emotsioone ja personaalseid kokkupuutepunkte. Kuid järeltulevad põlved tahavad seda kindlasti teha, nagu meie tahame täna teada, mis juhtus 1930. aastate Eestis. Ja selleks on vaja, et keegi märgiks üles sündmused, kommenteeriks neid ja seletaks, mis on nende tagamaad.

MÄLETAMINE JA TÕDE
Seepärast tahangi seekord kirjutada ühest Kaitseliidu taasasutajast, kes on põhjalikult jälginud Kaitseliidu arenguid alates aastast 1990 ja kogunud organisatsiooni kohta materjale. Kui paljud meist üldse teavad, et
Kaitseliidus oli juba 1991. aastal olemas ajaloopealik, kelleks sai meie seekordse loo peategelane Juhan Algus? Rahva mälu hääbub. Olen seda tõdenud korduvalt
Internetis artikleid ja nende kommentaare lugedes, kui täiesti hullumeelseid mitte kunagi juhtunud kombinatsioone peetakse tõeks, samas aga tõelised sündmused ja nende tagamaad unustatakse.

Praegu, kui seda lugu oma meenutustesarjast kirjutan, on käimas Eesti Vabariigi 80. aastapäeva pidustused. Jagatakse aukraade ja teenetemärke, kuid mitte kõigile. Paraku on saajate nimekirjas enamasti need, kes jagajatele meelepärased . Omaaegsed tegijad on mõnikord liialt sõnakad, liialt otsekohese väljaütlemisega ja mõnikord piinlikult tülikad. Aga mõnikord on nad ka
liialt uhked, et ennast meelde tuletada. Olgu see artikkel omamoodi tänuavaldus kõigile neile, kel on jätkunud südikust aastate jooksul sündmusi jälgida ja oma arvamust avaldada, sündmusi üles tähendada ja olla selleks rahva mäluks, südametunnistuseks ja hääleks, mida meil pole kuigi palju alles jäänud.

MEERI MEES JUHAN ALGUS
Ilmselt teadsid seda Meeri metsa vahel elavat kingseppa enne 1990. aastat põhiliselt kohalikud. Ometi tegeles Juhan Algus aktiivselt poliitika uurimisega ja Eesti rahvuspoliitika tõusuajal 1980. aastate teisel poolel lõi selles aktiivselt
kaasa. Nii juhtuski, et 17. veebruaril 1990 oli Algus Järvakandis kohal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmena, kellega kaasas veel paar Nõo kandi meest. Järgnevad kuud pühendas ta ennast Kaitseliidu loomisele. Koos Harri Hennuga käis ta läbi kogu ajaloolise Tartumaa ja pidas koosolekuid.
Polnud tema süü, et ta Hennust kasvult väiksem ja häälelt nõrgem
oli, mistõttu kogu koosolekute au kippus langema Hennule.

Nagu meenutuste kolmandas osas oli juttu, ei läinud Kaitseliidu taasloomine igal pool eriti libedasti. Juhan Algus ise on jutustanud, kuidas ta juba asulasse sisenedes võis aimata, kas selles külas või linnas Kaitseliidust saab asja või
mitte: kus olid suured kortermajad, seal asja ei saanud, kus aga eraldi asuvad talud, seal tulid kohalikud mehed Kaitseliidu ideega kaasa. Kas see just nii oli, on raske öelda, pigem sõltus kõik kohalike liidrite leidmisest ja koosolekupidajate oskusest asju selgitada, sest iseenesest juba fakt ise, et mehed kokku tulid, näitas nende huvi Kaitseliidu vastu.

Samas ei saa Juhan Algust samastada Harri Hennuga. Kui Henn oli olemuselt pealiskaudne, suur esineja ja enese eksponeerija, siis Algus on alati olnud väga põhjalik. Julgen väita, et Naiskodukaitse taastamise kõige innukam taganttõukaja oli 1990. aastal just tema. Sel ajal, kui enamik kaitseliitlasi tegeles põhiliselt oma organisatsiooniliste probleemide lahendamisega, oli Algus ainuke, kes igal koosolekul tõstatas Naiskodukaitse teema ja rõhutas selle ühenduse taastamise vajalikkust.

1990.a aastal tehti naisorganisatsiooni taastamiseks ka mitu katset, kuid et üldine huvi oli siiski väike, sai Naiskodukaitse hoo sisse alles 1991. aastal. Ometi tuleb pidada suuresti Alguse teeneks, et 30. märtsil 1990 Kaitseliidu taasasutamise koosolekul Kongutas valiti ka Naiskodukaitse ajutine juhatus eesotsas Asta Luksepaga, kes on hiljem palju aastaid Naiskodukaitse töös
aktiivselt osalenud.

Juhan Alguse eestvedamisel loodi Kaitseliidu Nõo rühm (erinevatel aegadel kandis see üksus erinevaid nimetusi, olles ka malevkond ja koguni malev). Nagu
tihti juhtub, on väikeste maakohtade probleem asjaolus, et enda hulgast tõusnud liidrit ei taheta tunnistada. Seetõttu ei hinnanud kohalikud mehed ka Alguse panust Kaitseliidu taastamisse ja mees ise oli mõne tegelase suhtes vägagi kompromissitu, mistõttu juhtimisprobleemid üksuses said päriselt paika alles siis, kui Nõo rühm liitus Elva kompaniiga ja moodustus Elva malevkond.

JUHAN ALGUS, KALLE ELLER JA TEISED
Kuna Alguse huvid olidki palju laiemad kui vaid ühe rühma juhtimine, edutati ta peatselt pärast Lõuna-Tartumaa lipkonna moodustamist 1990. aasta kevadsuvel lipkonna ülema asetäitjaks. Sel moel jäi ta formaalselt ka Nõo
rühma juhtimisest kõrvale ja pinged laabusid. Hundid söönud, lambad terved, nagu ütleb vanasõna. Kui see uus määramine lahendas olukorra Nõo rühmas, siis lipkonna tasandil tekkisid hoopis probleemid. Nimelt ei järginud Algus 1990. aasta suvel lahvatanud Kaitseliidu kriisis lipkonna üldist “poliitikat” olla lojaalne Kalle Ellerile. Ta ei kippunud küll lipkonda juhtima, kuid osaledes
aktiivselt Elleri-vastases kampaanias, märkis ta alati millelegi alla kirjutades, et ta on Lõuna-Tartumaa lipkonna esindaja. Selline omavoliline esindamine
ei läinud jällegi kokku lipkonna ülema seisukohtadega.

Seetõttu võibki jääda kõrvaltvaatajale 1990. aasta sügiskriisist segane mulje, et kummal poolel Lõuna-Tartumaa lipkond oli. Tegelikult Lõuna-Tartumaa toetas siiski Ellerit. Kuid Algus ei olnud lootusetult kompromissitu. Ta küll
osales aktiivselt Tamme malevkonna üritustel, kuid käis mitte vähem aktiivselt ka Tartumaa kaitseliitlaste üritustel. Nii oli ta omamoodi “sillaks” organisatsiooni kahe vastaka tiiva vahel ja ilmselt paljuski tänu temale ei tekkinud näiteks Tartumaa kaitseliitlaste (seega Elva malevkonna) ja Tamme kaitseliitlaste vahel sellist lõhet, nagu see oli “tammekatel” Tartu 1. malevkonnaga.

Juhan Algust on alati huvitanud sündmuste ja hoiakute põhjused, nagu teda on alati huvitanud ka ajalugu. Juba 1990. aastal intervjueeris ta Kaitseliidu pealikuid, et teada saada nende seisukohti ühes või teises küsimuses. Küsitluste teemadeks oli Kaitseliidu suhted parteidega, seisukohad Lenini kuju eemaldamise osas, ootused Kaitseliidu suurkogule. Samas polnud ta ise kunagi järelduste tegemisel erapooletu. Tõsi, alati pole tema arvamus olnud õige, sest tema kätte kogunenud informatsioon on olnud puudulik.

Algusele on ka omane, et tal on iga asja kohta oma arvamus, mille eest ta seisab seni, kuni keegi suudab talle selgeks teha, et asjad on tegelikult teisiti. Koos oma juurdunud seisukohtade ja kombega asju otse välja öelda on ta nii mõnegi arvates “ebamugav” inimene. Ta võib välja öelda asju, mida teised ei julge või ei taha sõnastada. Kohati peeti tema käitumist ka provokatiivseks ja isegi ebameeldivaks, kuid ta ei lasknud ennast sellest häirida. Alati leidis ta endale liitlasi, kellega ühist asja ajada. Kuna ta ei kippunud ennast esile upitama, vaid eelistas pigem varju jääda, sobis ta algul hästi Harri Hennuga. Mõne aja pärast see side meeste vahel hääbus, põhiliselt seetõttu, et Juhan Alguse vaated ei ühtinud enam Hennu omadega, sest viimane kuulas nüüd rohkem Heino Otsmaad. Otsmaa oli aga isegi Juhan Alguse arvates liialt poliitiline. Nii leidiski Algus varsti uue mõttekaaslase, kelleks oli Kaitseliidus esile kerkinud Jaak Mosin.

ESIMENE AJALOOPEALIK
Kui Juhan Alguse täpne Lõuna-Tartumaa lipkonna pealiku abiks määramise daatum on teadmata, siis tema vabastamine sellelt ametikohalt on dateeritud – seda tehti Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega 1. detsembril 1990. 1990. aasta
suurkogu muutis Kaitseliidu juhtimise korda ja oli loogiline, et pealikud
esitavad lahkumisavaldused. Seda tegin ka mina Lõuna-Tartumaa lipkonna pealikuna ning tegi Juhan Algus pealiku abina. Alguse taotlus rahuldati. Mis asjaoludel, ma ei tea. Pool aastat oli Algus vabakutseline kaitseliitlane, kuid

15.mail 1991 määras vahepeal Kaitseliidu ülemaks tõusnud Manivald Kasepõld ta staapi ajaloopealiku kohale. Staap polnud tol ajal paikne struktuur, selle liikmed elasid ja töötasid üle kogu maa ning tulid kokku vaid staabi ja Kaitseliidu üritustel. Nii saigi Juhan Algusest Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr 12 ajaloopealik.

Kolm kuud hiljem, 9. augustil tegi Jaak Mosin keskkogule ettepaneku nimetada Juhan Algus ka Kaitseliidu keskkogu alaliseks sekretäriks. Kuna Mosin ise oli propagandapealik, siis võimaldas Alguse alaliseks sekretäriks valimine märkimisväärselt suunata Kaitseliidu protsesse. Alguse valimine keskkogu sekretäriks langes Kaitseliidu murranguliste sündmuste algusaega. 1991.
aasta suvi tõi kaitseliitlasi enam kui ühel korral noore vabariigi kaitsele ning meeste tublidus sundis organisatsiooni saatust arutama riigiisasid Toompeal. Et asjale hoogu anda, oli vaja õigete inimeste kätte toimetada pabereid. Just sealsamas, eespool mainitud Meeri metsa vahel valmistati ette nii mõnigi dokument, mis pidi viima Kaitseliitu legaliseerimise suunas. Pöördumised,
avaldused ja ajaleheartiklid, mida Algus ja Mosin koos koostasid, jõudsid nii Toompeale kui ka Kadriorgu.

Samas ei meeldinud see kõigile. Kaitseliidu poliitilisem tiib leidis, et nende avaldustega poetakse külje alla ringkondadele, kes pole rahva poolt valitud ja kes ei ole Eesti riikluse edasikandjad. Siis otsitigi välja ja hakati levitama mõlema mehe minevikust leitud luukeresid. Erilise rünnaku alla sattus muidugi Jaak Mosin kui põhiline ideede generaator. Ei meeldinud Mosina ja Alguse tegevus ka Kaitseliidu juhtkonnale, kes tundsid, et olukord võib nende kontrolli alt välja libiseda.

AASTA SÜGI
Omamoodi haripunkti saavutasid sündmused Tartus 1992.a septembril 1991 peetud keskkogu istungil, kus esitati üksteisele etteheiteid ja näidati näpuga. Tegelikult oli keskkogu Alguse ja Mosina osav manööver, millega ennetati Kaitseliidu juhtkonna kavatsust teha puhastustööd staabis. Viimase tulemusena oleks pidanud nii Algus kui ka Mosin juhtimisprotsessidest kõrvale jääma.
Nüüd aga said kõik pooled vastastikku teravused välja öelda ja lõpuks toimus ikkagi kollektiivne otsustamine, mis ei muutnud midagi. Ükski pool ei saavutanud täielikult oma eesmärke, kuid ei kaotanud ka positsioone.
Algus, kes esitas keskkogule taotluse ametist vabastamiseks, jäi paigale, samas aga ei tehtud ka Alguse ja
Mosina soovitud muudatusi juhtkonnas.

1991.a ALGUS
Nnovembril 1991 määras Kaitseliidu ülem Juhan Alguse koos Johannes Kerdi ja Leo Kunnasega vastloodud kaitsejõudude peastaabi juurde Kaitseliitu esindama.
Et sisuliselt oli tegu siiski vaid meeste jalust ära saatmisega, ei tulnud esindamisest suurt midagi välja. Mosin huvitus seepeale rohkem kaitseväest ning tema tegigi sisuliselt ettepaneku Võrru Meegomäele väeosa rajada.
Novembri lõpul komandeeriti Kert, Mosin ja Algus Võrru, kus nad hakkasid Kuperjanovi pataljoni üles ehitama.

AJALOOST TÄNAPÄEVA
Siinkohal võiks Juhan Alguse loo lõpetada. Kuid ometi pole see lõppenud. Ka teenistuse ajal kaitseväes jäi Algus hingelt kaitseliitlaseks, osaledes nii paljudel Kaitseliidu üritustel kui võimalik. Ta on kokku pannud neljaköitelise mahuka käsikirja Kaitseliidu algusaastatest. Osa sellest materjalist on kättesaadav Internetis (http://www.hot.ee/patrioot), kus kõrvuti dokumentidega on kirjas
tema isiklikud arvamused ja mälestused paljudest toonastest sündmustest, seda nii tolleaegsete kõnede tekstide kui ka hilisemate arutlustena.

Nüüdseks on Juhan Algus jõudnud ringiga tagasi Kaitseliitu, kuuludes Tartu maleva valvekompaniisse. Tõsi, ta ei kanna eksiilvalitsuse sõjaministri poolt 1991. aastal omistatud kapteni õlakuid, vaid vanemveebli omi, mille vääriliseks Eesti Vabariik on teda pidanud. Ta ei kanna ka uhkeid aumärke, sest 1990. aastate alguses oli olulisematki teha kui aurahasid rinda riputada. Kes
nüüd arvab, et Juhan Algus pole enam see mees, kes ta oli aastal 1990, eksib – ta on endiselt parandamatu maailmaparandaja ja mees, kes ütleb välja seda, mida
mõni teine ei julge mõeldagi. KK!

Vestlusi professor Uluotsaga praeguse olukorra kohta

Alo Lõhmus, Postimees, 30. august 2008

Tallinna lähedal elav vanaproua Ene Koemets oli Saksa aja lõpus viimane sidepidaja haige peaministri Jüri Uluotsa ja eesti ringkondade vahel. Hoolimata üha kehvemaks muutuvast tervisest, õnnestus Uluotsal säilitada Eesti Vabariigi järjepidevus.

«Kas teie saate aru, mis praegu toimub?»
Ene Koemetsal on tänaseni eredalt silme ees pilt professor Jüri Uluotsast, kes tuli talle millalgi 1944. aasta talvel juhuslikult vastu Tartus Toomemäel praeguse riigikohtu hoone hoovivärava juures ja sellise küsimuse esitas.

Koemetsa, ülikooli rektoraadi noorukest sekretäri üllatas, et kõrgesti austatud professor ja ühiskonnategelane peab teda endast informeeritumaks. Ta mäletab lausa piinlikkustunnet, et ei osanud midagi tarka vastata.

«Kas te mõtlete, mis toimub ülikoolis?» uuris Koemets täpsustavalt. «Ei, üldse. Kogu riigis,» vastas Uluots.

Taastagem omariiklus

Tagantjärele usub Koemets, et Uluots lootis temalt kui rektoraadi töötajalt tõesti saada andmeid meeleolude kohta haritlaskonnas. Igal juhul jäi talle Uluotsast tol korral mulje kui tükk aega elust ja inimestest eemal olnud mehest.

Koemets rääkis professorile üht-teist teemadel, mis nüüdseks on ununenud, ning siis jäeti hüvasti.

Seda suurema hämmastusega luges Koemets paar nädalat hiljem lehtedest Uluotsa 7. veebruari raadiointervjuu teksti. Ehkki see oli pealkirjastatud kui «Professor J. Uluotsa jutuajamine praeguse olukorra kohta», oli kõigile selge, et kõneleb Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister, kes vastavalt põhiseadusele täidab ka presidendi ülesandeid.

Ning Saksa propagandaaparaat vahendas tema sõnu, millest ennekuulmatul moel kumas läbi üleskutse taastada Eesti omariiklus.

«Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvatel eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähtsus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin.

Paluksin selles suhtes olla täiesti veendunud,» ütles Uluots. Ning lisas: «Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi.»

Pole kuigi üllatav, et mastaapset vastupanu organiseeriv riigijuht jättis noorukesele sekretärile endassetõmbunud ja elust eemale jäänud inimese mulje.

Peaminister oligi väga hea konspiraator. 1940. aasta 21. juunil kell 22.20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude Liidu esindaja Andrei Ždanovi ja tema sõjajõudude jõhkra surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Vares-Barbaruse.

Uluots naasis oma Tartu Ülikooli professuuri juurde ning elas seal üle esimese punase aasta. Ajaloolane Mart Laar on arvanud, et Uluots jättis okupantidele nii nohikliku kabinetiteadlase mulje, et NKVD ei kiirustanud teda arreteerimagi. Siiski oskas Uluots täpselt ohtusid kalkuleerida ning küüditamisoperatsiooni eest pakku minna.

1941. aasta 22. juunil algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ning peagi puhkes Eestis Suvesõda taganevate Nõukogude vägede vastu. 18. või 19. juulil, mil Emajõe rindel käisid veel lahingud, ilmus Uluots Tartusse Lõuna-Eesti vabastatud alade partisani üldjuhi major Friedrich Kure staapi. See oli oma õigustesse astunud riigijuhi visiit oma vägede peakorterisse.

«Ta näis kurnatud ja kõhn, kui ta ilmus staapi. Ei olnud teda kunagi näinud nii tundeelamuslikuna,» on meenutanud staabis käsundusohvitserina teeninud Richard Ränk. «Juhtisin ta major Kurgi juurde ning viibisin sellele järgnenud kõneluse juures /- – -/. Major Kurg andis ülevaate sõjalisest olukorrast ning rindest, Lõuna-Eesti partisaniüksustest, nende senisest ja praegusest tegevusest.

J. Uluots omalt poolt andis kinnituse Eesti Vabariigi riigipea kohusetäitjana major Kurgile kui Lõuna-Eesti partisanide üldjuhatajale ning avaldas tema kaudu tunnustust kõigile eesti partisanidele nende poolt osutatud vapruse ja valmiduse eest kodumaa vabastamisel ja kaitsemisel. Järgnes arutlus partisaniüksuste ulatuslikuma ja püsivama organiseerimise ning varustamise üle.»

Peagi kohale jõudnud Saksa võimud demonstreerisid aga üsna ruttu oma hoolimatust ja lausa vaenulikkust Eesti ja teiste vallutatud alade omariikluse suhtes.

Koos professorite Nikolai Kaasiku, Juhan Vasara, Edgar Kanti, Adolf Perandi, magister Hans Kauri, kirjanik Karl August Hindrey ja teistega Tartus peetud nõupidamiste tulemusena otsustas peaminister esialgu mitte deklareerida valitsuse ametisseastumist, sest see toonuks kaasa kiire vangistamise Saksa võimude poolt.

Tähtis juriidiline järjepidevus

«Tuleb hoolitseda selle eest, et midagi tegemata ei jää, peab astuma kõik sammud, mis antud olukorras üldse võimalikud,» rõhutas Uluots. Õigusteadlasena hindas ta kõige olulisemaks Eesti juriidilise järjepidevuse säilitamist. Sellest johtuvalt koostas ta 29. juulil isikliku memorandumi, mille Hindrey saksa keelde tõlkis ning mis esitati Saksa Tartu välikomandandile.

«Eesti riigi viimase seaduspärase kodanliku valitsuse peaministrina ja Vene vangipõlve viidud riigipea esindajana loen ma enda kohuseks juba nüüd samme astuda niisuguse valitsuse (Regierung) või ajutise keskvalitsuse loomiseks, mis omaks nii Suur-Saksamaa kui Eesti rahva täielikku usaldust, eeldades, et sellise valitsuse moodustamine on kooskõlas Saksa sõjalis-poliitiliste sihtidega,» deklareeris Uluots.

«Tundes üksikasjalikult Eesti rahvast ja teades tema allakriipsutatud tungi seaduslikkusele, olen ma veendunud, et Eesti valitsuse taasmoodustamine lahendub parimate tulemustega ja toimuks ilma vähima väärarusaamiseta, kui see küsimus lahendatakse kontinuiteediprintsiibi kohaselt.»

Vastus sellele memorandumile saabus paari nädala pärast eraviisiliselt ja suuliselt ning selle vahendas Eesti alasid külastanud saksa kirjanik Hanns Friedrich Blunck. Kokkuvõtvalt kõlas see: füürer ja Saksamaa valitsus on rangelt eitaval seisukohal rahvuslike valitsuste ja sõjavägede loomise suhtes ning hoiatavad nende loomise katsete eest.

Kahe aasta pärast, 1943. aasta oktoobris oli sõjaõnnest ilma jäänud sakslaste kord koostööd otsida. Kindralkomissar Litzmann tegi Saksa välisministri Joachim von Ribbentropi ülesandel Uluotsale ettepaneku avaldada Eesti avalike tegelaste nimel deklaratsioon eesti rahva kindlast ustavusest Saksamaale.  

Endiste erakondade esindajatega nõu pidanud Uluots ja Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant keeldusid sellest üsna järsus toonis. «Vene imperialistliku bolševismivastase võitluse tõhustamise huvides, kuivõrd see puutub Eestisse, oleks koosolijate arvates vajalik Saksamaa suhtumist Eestisse muuta nõnda, et eesti rahvas end saaks avaldada omariikluse põhiseaduslikus vormis,» teatati Ribbentropile.

Kui Saksa võimud kuulutasid 30. jaanuaril 1944 välja mobilisatsiooni, otsiti sellele taas Uluotsa moraalset tuge. Peaminister pidas kolm päeva Eesti poliitiliste tegelastega nõu ja otsustaski viimaks mobilisatsiooni toetada, kinnitades, et varem väljendatud omariikluse nõudest ei taganeta.

«Raskem kui Lembitu otsus»

«See on raskem, kui seda oli Lembitu otsus,» oli Uluots nentinud. Õigusteadlane Herbert Lindmäe hinnangul õiguspärastas Uluots oma toetusega mobilisatsiooni ning käsitas Punaarmee sissetungi Eesti piiridesse kallaletungina. Saksa armeesse võetud eesti sõdurid muutusid seeläbi ka Eesti Vabariigi sõduriteks hoolimata sellest, kas Saksa võimud neid sellisena tunnustasid või mitte.

1944. aasta septembris nimetas presidendi kohusetäitja Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse, mis kuulutas välja erapooletuse ning püüdis organiseerida vastupanu ühekorraga nii Punaarmeele kui Saksa vägedele. Sellega astus Eesti Vabariik paariks päevaks de iure maailmast uuesti de facto maailma. Uluotsa pingutus – tagada Eesti õiguslik järjepidevus – oli kandnud vilja.

Veidi enne neid sündmusi sai koos Tartu Ülikooli juhtkonnaga Tallinna evakueeritud Ene Koemets aga veel kord Uluotsaga kokku. Endise haridusministeeriumi ruumides töötanud rektor Kant kutsus Koemetsa 1944. aasta sügisel enda jutule ja teatas, et Uluots lamab keskhaiglas tõvevoodis. «Kantil olid sidemed Saksa kõrgema kohaliku juhtkonnaga, ta sai sealt kaudu puuvilja – banaane või apelsine.

Neid ta tahtiski Uluotsale saata,» räägib Koemets. Noor naine võttis paki ja läks.
Peaminister Uluots lamas keskhaigla esimesel korrusel paremat kätt viimases palatis. Palati uks oli lukus ning sisse pääses vaid osakonnajuhataja või haiglajuhi isiklikul loal.

Peaministri palati akna ette oli tõmmatud kardin, kõrvaluks viis haigla õue. «Olen siin seetõttu, et kui mind tullakse otsima, saan evakueeruda,» mäletab Koemets Uluotsa sõnu.

Naine käis peaministrile kosti ja uudiseid viimas mitmel korral. Ühel esmaspäevasel päeval saatis rektor Kant ta teele sõnadega: «Teatage Uluotsale, et neljapäeval tullakse talle järele ja viiakse ära.»

Koemets mäletab, et Kant nimetas ka täpse koha, kust paat väljub. Kohanimi on ununenud, kuid see ei olnud Rocca al Mare, kust Uluots hilisematel andmetel tegelikult ööl vastu 20. septembrit mootorpurjekal Atlantic lahkus.

«Haiglas jäi mulle mulje, et Uluots ei usalda sakslasi ja et need kasutasid teda ära,» ütleb Koemets. «Ta oli teadmatuses nii üldistest oludest kui ka tulevikust ja läks vooluga kaasa. See on minu arvamus.»

Põgenemisteate edasi andnud, kallistas Koemets kõvasti Eesti riigi viimast peaministrit. Mõlemad teadsid, et see on viimane kohtumine.

Peaminister maetakse kodumulda

Jüri Uluotsa ning tema abikaasa Anette ja poja Jüri-Eriku säilmed maetakse kodumulda homme, 31. augustil Läänemaal Kirbla kalmistul.


Peaministri presidendi ülesannetes eksiilis ümbermatmise tseremoonial osalevad president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip, korporatsiooni Rotalia liikmed, omaksed ning Uluotsa endiste ametite praegused kandjad.

Uluotsa säilmed jõuavad Kirblasse kell 10.45 ning kiriku uksed avatakse kell 11.30. Riiklik matusetseremoonia algab kell 12, teenivad EELK peapiiskop Andres Põder ning praost Tiit Salumäe. Mälestuskõne peab president.

Kell 12.30 viiakse põrmud läbi sõjaväelise spaleeri kirikust Uluotsade hauaplatsile, kõlavad aupaugud. Muldasängitamisel kõnelevad peaminister ning korporatsiooni Rotalia esindaja. Lillede ja pärgade asetamine leiab aset tseremoonia lõppedes, teatab valitsuse kommunikatsioonibüroo.

Jüri Uluots oli Eesti Vabariigi peaminister alates 1939. aastast ning toimis presidendi ülesandeis 1940. aastast kuni surmani 1945. aastal, mil Eesti Vabariigi peaministriks presidendi ülesannetes eksiilis sai August Rei. Uluotsa, tema abikaasa ja poja põrmud kaevati välja Stockholmi metsakalmistul ning toodi Eestisse 13. mail. (PM)

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”
Kurelasi ja saarlasi peetakse Läänemere viimasteks viikingiteks,
mõlemaid mõjutati Läänemere teiselt kaldalt. Kurelaste keel ja päritolu aga on siiani tundmatu, kuigi täpselt pole teada ka nende asuala ja kaubanduselu korraldus.

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”
25.08.2008 Saarte Hääl

Esimesed viikingite matmispaigad Läänemere idakaldal Grobina lähedal (praegune Läti edelaosa) on teada 7. sajandist, samast ajast pärinevad esimesed teated kurelaste kohta. Skandinaavia allikais on ka üks versioon kurelaste päritolust, seda kirjeldab Gutasaaga:
Kord oli Ojamaal (Gotlandil) suur nälja-aasta. Siis oli 1/3 rahvastikust sunnitud välja rändama, nagu seda juhtunud vahetevahel ka varem. Loosiga väljarändamiseks määratud isikud aga ei tahtnud siiski heaga minna. Neid sunniti relva abil. Siis sõitsid nad üle Läänemere…

8. ja 9. sajandist on teada mitmeid kurelaste relvakonflikte taanlaste ja rootslastega, mille tagajärjeks oli enamasti kurelaste maksustamine. Kurelased ise olid kardetud meresõitjad ja tegid sõjakäike ka Skandinaaviasse. Kurelaste maksustamine kestiski seni, kuni seda suudeti neile relva jõul peale suruda.

10. sajandil puutusid kurelased kokku ka norralastega. Üks saaga-lugu
pajatab kahe venna seiklustest:
Torulf ja Egil tulid suure laevaga Läänemerele. Kuremaal tegid pooleks kuuks
rahu ja kauplesid kohalikega. Seejärel purjetasid ühe suure jõe suudmesse,
kus Torulf oma meestega sealset asulat rüüstas.

Egil teise rühmaga rüüstas üht metsatalu. Tagasiteel aga ründas neid hulk
kurelasi, norralased võeti vangi ja viidi tallu tagasi. Peremees tahtis
sissetungijad kohe ära tappa, tema poeg aga soovitas veretöö järgmisele
päevale jätta.

Egil suutis oma köidikud siiski lahti harutada ja vabastas ka kaaslased.
Pugenud läbi seina kõrvalruumi, kuulsid nad keldrist hääli ja leidsid sealt
kolm vangistatud taanlast. Taanlane Aki, kes samas talus ka sulasena
töötanud, juhtis nad peremehe magamiskambrisse, kus korraldati öine
veresaun ja rööviti peremehe relvad. Seejärel tühjendati talu varakamber ja
pandi tuli räästasse. Egil sai endale meeastja, mis oli hõbedat täis.

Kirjeldatud lugu võis toimuda näiteks Visla jõe suudmes – kurelaste asuala
ulatus Poolast Eestini ja kajastus kohanimede ketis Kura säär–Kura laht–
Kuramaa–Kura kurk–Kure saar–Kuressaare linn jne.

Kura säär algab Visla suudmest ja katkeb enne Preisimaad, et jätkuda
Preisimaa ja Leedu vahel ning eraldada Kura laht Läänemerest. Kura kurk
ehk Irbe(ni) väin on Sõrve ja Kuramaa vahel. Selletüvelisi toponüüme on ka
Hiiumaal, Pärnumaalgi on Kurena ja Kurese küla.

Kure(kura)-liitelised kohad Saaremaal

Saaremaal leidub kure(kura)-liitelisi kohanimesid eeskätt endisel mererannal:
Kihelkonna kihelkonnas Kuralase küla; Kure = Kuremetsa küla sai alguse
Odalätsi külast Kure talust; Kurevere küla; Kura-Simmu talu Kuralase külas;
Kuremäe talu Atla külas; Kuresoo talu Tammese külas; Kuralõuka talu
Taritus. Jämaja kihelkonnas Kuraliku mets Kaunispe külas; Kure talu Kaunispe külas. Mustjala kihelkonnas Kuraküla; Kurapõld end Kura külas.

Püha kihelkonnas Kurase talu Suure-Rootsi külas; Kurasoo Suure-Rootsi
külas. Pöide kihelkonnas Kurasadama rand Kübassaares.

Viikingisadamate asukohti Saaremaal on jäänud tähistama karulaugu
(meremeeste tervisele väga vajaliku taime) levialad.

Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) alistas kurelased 1267. aastal, osa kurelasi jäi ilmselt Leedu, Poola ja Preisi ülemvõimu alla. Liivimaa kurelased jagati Liivi ordu ja Liivimaa piiskopi vahel ning ristiusustati. Kura kuningad aga said olulisi privileege, eeskätt Kuldiga ümbruses. Kura kuningad olid vabad mehed sarnaselt läänimeestega, ent neil polnud alluvaid talupoegi. Neil ei olnud ka reaalkoormisi, aga makse maksta tuli kuningatelgi. Samasugune õiguslik staatus oli meie rannarootslastel.

Kuramaa hertsogiriik

Pärast Liivi sõda Kura kuningate olukord muutus. Orduriigi kokkuvarisemisel 1561 moodustati ilmalik Kuramaa hertsogiriik pealinnaga Miitavis (Jelgava).

Esimene hertsog oli viimane Liivi ordumeister Gotthard Kettler, tema endistest alluvatest said Kuramaa aadlikud. Hertsog ise oli nominaalselt Leedu suurvürsti vasall. Kuramaa Läänemere-äärsed alad Grobina ümbruses anti Preisimaa hertsogile ning Piltene ja selle ümbrus Venta jõe ääres hertsog Magnusele, kes teatavasti oli ka Saaremaa tolleaegne valitseja.

Aastatel 1642–1681 valitsenud hertsog Jakob Kettler arendas metallitöötlemist ja laevaehitust ning rajas sadamad Ventspilsis ja Liepajas, omapärase jälje aga jättis ta ajalukku kolooniate loomisega viikingite järeltulijate toel.
1651. aastal rajati Lääne-Aafrikas Guinea rannikul Gambia jõe suudmes ühel saarel Jakobi fort, mille kaudu korraldati kauplemist elevandiluu, kulla, karusnaha ja maitseainetega. Tobago saarel (LõunaAmeerika põhjarannikul) järgmisel aastal rajatud teise koloonia kaudu toodi Euroopasse suhkrut, tubakat, kohvi ja maitseaineid.

Pärast Kuramaa hertsogiriigi Venemaaga liitmise lõppu loodi 1795. aastal
Kuramaa kubermang. Saksa hertsogite võimutsemisest tüdinenud ja
Kuramaa nime säilimisest innustatud Kura kuningate järeltulijad koondusid
oma õiguste taastamiseks Vene tsaari võimu all. Pikaleveninud protsess
lõppeski Vene senatis 1884. aastal Kura kuningate sümboolse võiduga.
Kurelased ise olid aga selleks ajaks ajalooareenilt praktiliselt kadunud.

1918 aastal moodustati enam kui poole miljoni elanikuga Kuramaa
kubermangust kaks maakonda Läti Vabariigi koosseisus – Kurzeme ja
Zemgale.


järgneb toimetaja kommentaar:

Ilmselt ulatusid põliste Läänemere-soome hõimu Kuralaste-Kurelaste alad Kura lahe äärde ja kuni Visla jõe suudmeni, kus paiknes tänase Venemaa Föderatsiooni Kaliningradi oblasti aladel 1. sajandil m.a. vana kaubaasula “Kaup” (Allikas: visit-kaliningrad.ru)

Tõenäoliselt aga ulatusid Läänemere-Soome keelt kandnud rahva alad veelgi kaugemale Visla jõe suudmes tänase Poola aladel paikneva Elblingi vastaskaldale kus paiknes Inglise kuninga Alfred Suure teenistuses Wulfstan of Hedeby andmetel 9.sajandil kaubaasula “Truso”, mis oli prominentne asukoht Merevaiguteel ning tõmbas kauplejaid kesk ja lõuna-euroopast, mis tarnis väärtuslikku kaubaartiklit nii Vahemere kui ka Lähis-Ida turgudele (allikas: “Orosius´ Histories“).

Arvamus: Lauri Mälksoo – Enesemääramise manifest

24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.

Lauri Mälksoo, 23.02.2008, Postimees: Arvamus: Lauri Mälksoo – Enesemääramise manifest

24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.

Iseseisvusmanifestiga annab üks rahvas endast maailmale teada: me moodustame nüüd riigi. Kuigi 24.02.1918 Eesti iseseisvusmanifest oli pealkirja järgi otsustades suunatud «kõigile Eestimaa rahvastele», ulatus tema sõnum kohalikest vahekordadest kaugemale. Ka välismaailm pidi manifesti lugedes mõistma, miks Eesti on end iseseisvaks kuulutanud. Seega peegeldab manifest koostajate arusaamu rahvusvahelisest õigusest ja legitiimsusest.

Kas rahvusvahelise õiguse subjektideks on riigid või hoopis rahvad? Rahvusvahelises õiguses on alati olnud teatud pinge riigi ja rahva (etnose tähenduses) mõistete vahel. Kaasaja oludes on mõiste rahvusvaheline õigus omamoodi eksitav sisuliselt oleks õigem öelda riikidevaheline õigus. Uusaja rahvusvaheline õigus on ikka lähtunud pigem (olemasolevatest) riikidest kui rahvustest, etnostest.

Kuid ajalooliselt on rahvusvahelises õiguses esinenud ka arusaam, mis rõhutas just rahvaste õigussubjektsust. Rooma impeerium ei tunnustanud teisi riike enda kõrval võrdväärsetena, küll aga ei saanud mööda vaadata tõsiasjast, et tal tuli tegemist teha teiste hõimude ja rahvastega. Seepärast kutsusid roomlased oma versiooni rahvusvahelisest õigusest “rahvaste õiguseks” – ius gentium.

Eesti 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni valmistas ideeajalooliselt ette 19. sajand, Euroopa rahvaste ja rahvusluse kuldaeg. Johann Gottfried Herderi järgi moodustus rahvus keele järgi; keeles väljendus rahva hing. Järelikult polnud eesti keelt rääkinud maarahvas sama, mis sakslased või venelased – tegemist oli eraldi rahvaga. 19. sajandi keskel formuleerib itaalia õigusprofessor Pasquale Stanislao Mancini esimest korda rahvaste enesemääramisõiguse nõude. Rahvaste enesemääramisõigust ei tunnustata tollal ametlikus rahvusvahelises õiguses, sest tegemist oli ju paljurahvuseliste impeeriumide alustalasid õõnestanud nõudega.

Vene tsaaririigi juhtiv rahvusvahelise õiguse spetsialist, eesti soost Friedrich Martens (1845-1909) hoiatas oma käsiraamatus, et rahvusluses ja rahvaste enesemääramisõiguse nõudmises ei nähtaks imerohtu. Martensi arvates pidi võimas paljurahvuseline impeerium hoopis paremini tagama stabiilse arengu, inimlikkuse ja üksikisiku austamise kui impeeriumide tükeldamine etniliste piiride alusel.

Euroopa ajalooliseks eripäraks oli see, et ühel väljakujunenud territooriumil võis koos elada mitu rahvast. Näiteks sakslased olid juba sajandeid tagasi kolonisatsiooni käigus jõudnud muu hulgas ka Põhja-Baltikumi. Kuidas lahendada võimuvahekordi eri rahvaste vahel, kui elatakse üheskoos samal territooriumil?

19. sajandi rahvusvaheline õigus andis siin omamoodi etnodarvinistliku vastuse – esmasus võimu teostamisel pidi kuuluma neile rahvastele, kes olid n-ö tsiviliseeritumad. Järelikult kohaliku rahva enamuse tahet rõhutava rahvaste enesemääramise nõude kõrval eksisteeris teinegi, poliitikas isegi domineeriv, teooria – tsiviliseeritum vähemus võib teostada võimu vähemtsiviliseeritud enamuse üle.

See teooria õigustas eurooplaste koloniaalvallutusi väljaspool, aga Euroopas endas ka, näiteks ungarlaste domineerimist Austria-Ungari slaavi aladel ja sakslaste domineerimist kõikjal Ida-Euroopas, kuhu nad kolonisatsiooni käigus olid jõudnud.

Kui 19. sajandi teisel poolel hakati Peterburi tahtel ellu viima venestuspoliitikat Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, vastas Dorpati Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor August Bulmerincq (1822-1890) avameelselt: sakslastel on venelastest suurem õigus eestlasi ja lätlasi juhtida ja valitseda, sest sakslased on venelastest tsiviliseeritumad.

Loomulikult polnud 19. sajandil ega ole ka tänapäeval objektiivselt võimalik öelda, mida tsiviliseeritus tähendab ja kes on kellest tsiviliseeritum. Üldtendentsina olid aga Lääne-Euroopa suurrahvad veendunud, et nad on oma idapoolsetest naabritest tsiviliseeritumad.

Räägiti sellest, et eksisteerib west-östliches Kulturgefälle, kultuurikuristik Lääne- ja Ida-Euroopa vahel (viimase kahjuks).

Tsiviliseerituse kui argumendi teemat võiks illustreerida väikese anekdoodiga eesti kirjandusest. Jaan Krossi jutustuses «Väike Vipper» paneb Westholmi gümnaasiumi prantslasest külalisõpetaja püüdlikule, kuid säratule Vipperile pidevalt üksnes rahuldavaid hindeid. Kui prantslane viimaks Eestist lahkub, selgitab ta, miks Vipper tema silmis kunagi rahuldavast paremini ei saanud: Vipperil puudunud üleolekuveendumus. Enda arvates tsiviliseerivat missiooni teostanud rahvaste liikmetel oli see veendumus vaat et emapiimaga kaasa antud.

Eesti iseseisvusmanifesti valmistas 19. sajandil ette see äratundmine, et objektiivselt pole midagi sellist, mida sakslane või venelane suudaks, aga eestlane mitte. Eestlastel ei tekkinud üleolekuveendumust, kuid tekkis õigustatud nõue enesemääramisele.

On tähelepanuväärne, et Friedrich Martens, kes küll eelistas ise impeeriumit väikerahva enesemääramisele, pani oma rahvusvahelise õiguse käsiraamatu motoks aristotelliku sententsi suum cuique (igaühele oma). Martensi järgi pidi rahvusvaheline õigus andma ühele rahvale täpselt niipalju õigusi, kui küps rahvas ise oli – kui kaugele ta oma sisemise arenguga üldises inimkonna tsiviliseerimisprotsessis oli jõudnud.

Kuid võrdse rahvusliku kohtlemise nõudest iseseisva riikluseni on veel omakorda pikk samm. Pole põhjust arvata, et eesti paremad pead selle sammu – Vene impeeriumist lahku lüüa – kergesti tegid.

Näiteks kirjutas Tartu Ülikooli riigiõiguse professor (1919-1944) Nikolai Maim (1884-1976) 1958. aastal USA paguluses Esimese maailmasõja ja 1917. aasta kohta järgmist:
«Minu vaimne elu tegi sel ajal läbi raske kriisi. Olin harjunud mõttega, mida ka minu teaduslik stuudium senini kinnitas, et riiklus annab inimesele tingimusi end avaldada laiemas ulatuses, kui see kohalises rahvuslikus olemises võimalik on. See põhjustas ka, et ma kodumaaga lõplikult köita ei tahtnud ning töövõimalusi riigitegevuse alal saavutasin Peterburis. Kui riigid paistsid olema vastastikku võistlevad keskused, siis oli loomulik püüda olla kuuluv riigisse, mis näis olema eriti tugev. Nii kuulusin ise suurde Vene riiki, ja siit lahkuda ei tulnud mul mõttessegi. Kuid Esimene maailmasõda tõi ülesse rahvaste enesemääramise põhimõtte; Vene revolutsioon kuulutas selle enesemääramise juhtmõtteks kõigile Vene riigi rahvastele. Enamlik võimuhaaramine tõi Venemaale just selle vastandi, mis Lääne kultuurne ühiselu olla püüab.»
(TÜ raamatukogu isikuarhiiv, F88, nim 2, s 5, lk 7-8)

Eespool toodud üldiste arengujoonte pinnalt saame paremini aru ka sellest, mida «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» rahvusvahelise õiguse nõuete kontekstis endas sisaldas.

Esiteks, iseseisvuse väljakuulutamisel tugineti «rahvaste enese määramise õiguse peale». Teiseks, avaldati soovi «olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres». Kolmandaks – ja omamoodi teise punkti sisustamiseks – lubati võrdset kohtlemist kõigile kodanikele vaatamata usule, rahvusele või poliitilisele ilmavaatele.

Vähemusrahvustele lubati kultuurautonoomiat ja kõigile inimestele tagada nende põhiõigused ja -vabadused. Seega kasutati iseseisvuse väljakuulutamisel ära mõlemat argumentatsiooniliini – eesti rahva õigust enesemääramisele ja seda, et ollakse tsiviliseeritud rahvas (mille tõestuseks soov tagada inimeste põhiõigusi ja vabadusi ning olla salliv vähemusrahvuste suhtes.)

On tähendusrikas, et iseseisvusdeklaratsiooni pealkirjaks sai «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele». Tegelikult mõeldi siinkohal eelkõige kohalikke baltisakslasi ja baltivenelasi – sealt suunalt võis potentsiaalselt lähtuda kõige suurem sisemine vastuseis eestlaste riikliku emantsipatsiooni ja Eesti iseseisvuse ideedele.

Venelastele oli iseseisvusmanifesti sõnum järgmine: suur Venemaa on sattunud kaosesse ega toimi enam Euroopa kultuurrahvaste põhimõtete kohaselt. Selle tagajärjel on ajaloolised sidemed katkenud. Ja baltisakslastele: aitäh tsiviliseerimast, aga nüüd saame juba ise ka hakkama – teile aga pakume vähemusõigusi.

Tuleb rõhutada, et ka paljud baltisakslased propageerisid Vene revolutsiooni tulekahju paistel omakorda iseseisvuse ideed – Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) iseseisvuse ideed. Tegemist oli eestlaste ja lätlaste rahvusliku enesemääramise suhtes konkureeriva iseseisvusideega, kuid ka sellel ideel oleks olnud oma järjepidevus – ordu- ja piiskopkondadeaegne Vana-Liivimaa (13. sajandi algusest kuni aastani 1561), mõne arvates ka Balti erikord Vene tsaaririigis.

Selle kontseptsiooni järgi oleksid baltisakslased saanud edasi ellu viia oma tsiviliseerivat missiooni. Etnokraatlik Balti Hertsogiriik oleks kuulunud Saksa emamaa kaudu selgelt läände – nii nagu Vana-Liivimaa oli hiliskeskajal lõdvalt seotud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigiga.

1918. aasta iseseisvusmanifest räägib veel Carl Robert Jakobsoni (1841-1882) vaimus aastasadasid väldanud pimedast orjaööst. Kuid juba 1927. aastal kirjutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884-1942) oma õpikus «Rahvusvahelise õiguse süsteem» (lk 20-21), et
«kuni 1561. aastani oli Eesti iseseisev territoriaalne riik, kuigi üksikud valitsevad kihid muutusid. 13. sajandi sissetung ei hävitanud meie maa iseseisvust, vaid transformeeris teda. Sissetung meie maale sarnaneb normannide sissetungiga Inglismaale, mis ei hävitanud seal Inglise iseseisvust nagu meilgi. Eesti territoorium jäi suveräänseks.»

Nii noppisid eesti teoreetikud riigi ajalooliseks legitimeerimiseks peagi üles ka baltisaksa järjepidevuse liinid. Eestist sai baltisaksa lääne eelposti idee jätkaja.

Kuid see oli pärastpoole. 1918. aasta «Manifesti Eestimaa rahvastele» võime lisaks Venemaast lahkulöömisele mõista ka nii, et eesti enamus võttis saksa vähemuselt võimu üle.

Rahvaste õiguse plaanis väärib märkimist ka manifesti järgmine punkt:
«Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt ka täieliku erapooletusega vastatakse.»

Samas suunas liikus 1920. aasta Tartu rahulepingu artikkel V:
«Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.»

Ajalooprofessor Eero Medijainen on juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, et neutraalne riik me tänapäeval NATO liikmena ju pole – kuidas saaksime siis muus osas Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust taotleda?

Siiski peab ütlema, et juriidilises mõttes ei sisalda 1920. aasta Tartu rahuleping kohustust Eesti-poolseks neutraliteediks; tegemist polnud nn tingimusliku iseseisvuse tunnustamisega. 1918. aasta manifesti neutraliteedisoov aga oli väljendatud Esimese maailmasõja kontekstis, kus kõik tahtsid rahu ja oli oluline näidata, et iseseisvumisega ei valata uut õli sõjatulle.

Neutraliteedisooviga seotud lootus, et Eesti erapooletusele
«naabrite poolt täieliku erapooletusega vastatakse»,
sai esimese hoobi 1. detsembril 1924 ja surmahoobi 1939/1940. aastal. Neutraliteet toimib reaalselt ainult siis, kui konkureerivad suurriigid teda tõepoolest tunnustavad.

Eesti kontekstis paraku näitas ajalugu, et selline suurriikide valmisolek puudus. Seega pole Eestil praegu põhjust endale tuhka pähe raputada neutraliteediideest loobumise pärast.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1918. aasta manifest on oma ajaloolise eesmärgi saavutanud. Eesti rahva õigust enesemääramisele on tunnistatud. Eestlaste tsiviliseerituses ka vaevalt enam keegi kahtleb.

Samas on nüüdki jätkuvalt aktuaalsed «Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele» puudutatud Eesti riikluse põhiprobleemid. Esiteks, kuidas korraldada kõige targemalt suhteid vähemusrahvustega Eestis. Teiseks, kuidas elada nii, et julgeolek oleks tagatud, kuid samas poleks meie julgeolekupoliitiline alusvalik – selge ja ühene kuulumine läände – pidevaks pinnuks silmas teise ilmakaare suurele naabrile.

ÜRO: Põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, 2007

ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon võeti Peaassamblee poolt vastu 13. septembril 2007

Peaassamblee võttis neljapäeval, 13. septembril 2007 vastu Peaassamblee ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (UNDRIP), häälteenamusega 144 poolt, 4 vastuhäälega (Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Ameerika Ühendriigid). ja 11 erapooletut (Aserbaidžaan, Bangladesh, Bhutan, Burundi, Colombia, Gruusia, Keenia, Nigeeria, Vene Föderatsioon, Samoa ja Ukraina). Hääletusprotokolli vaatamiseks klõpsake siin.

Üheksa aastat on möödunud sellest, kui Peaassamblee võttis vastu ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni. Pärast seda on neli vastuhääletanud riiki oma seisukohast ümber pööranud ja toetavad nüüd deklaratsiooni. Täna on deklaratsioon kõige põhjalikum põlisrahvaste õigusi käsitlev rahvusvaheline dokument. Sellega kehtestatakse maailma põlisrahvaste ellujäämise, väärikuse ja heaolu miinimumstandardite universaalne raamistik ning täpsustatakse olemasolevaid inimõiguste standardeid ja põhivabadusi, nagu need kehtivad põlisrahvaste konkreetses olukorras.

Loe: ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (A / RES / 61/295): https://www.un.org/development/desa/indigenouspeoples/declaration-on-the-rights-of-indigenous-peoples.html

Loe ka deklaratsioon Eesti keeles:
http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/web-static/298/Polisrahvaste_deklaratsioon_EST.pdf

Arvamus: Jüri Estam – “Okupantide seadused on endiselt jõus. Meil ei toodud Eesti seadusi ja eestiagset õigusemõistmist kunagi tagasi.”

Arvamus: Jüri Estam: “Okupantide seaduse on endiselt jõus….”, Kultuur ja elu 2/2006

“Mis maa see on?” … “Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti.”

Jüri Estam on selles kirjutises väga hästi seletanud, mis nimelt taasiseseisvumisel valesti läks ja läheb kahjuks iga päevaga aina valemaks kui kiiresti uut kurssi ei mõisteta ette võtta ja öelda, et 92-L AASTAL VALITU OLI VALE TEE JA TOONASTE ARGPÜKSTEST SELGROOTUTE POLIITIKUTE TÕTTU EI PEA EESTI RAHVAS LÕPUTULT KANNATAMA VAID VÕTAB END KOKKU JA SAAB ÜKSKORD VÄÄRIKAKS JA PÄRISELT VABAKS RAHVAKS EW EESKUJUKS VÕTTES MITTE ENSV-d KALLIKS PIDADES NAGU PRAEGU KOGU KAHETSUSVÄÄRNE POLIITELIIT, NN “ARVAMUSLIIDRITEST” RÄÄKIMATA!”

Okupantide seadused on endiselt jõus.”Küsimusest “Kas sellist Eestit me tahtsime?” on saanud praeguseks kulunud kõnekäänd. Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti. Peaminister Ansip hüüab kuraažikalt kõnepuldist, et olukord on hiilgavalt hea, et “just sellist Eesti me tahtsime”, aga nii see ilmtingimata just ei ole. Normaalne oleks, s.t meid ümbritsev tegelikkus näeks paljudest aspektist arvestatavalt parem välja, kui oleksime viieteistkümne aasta eest taaskehtestanud 1939. a Eesti seadused ja asunud neid – meie endi seadusi – kiiresti ajakohastama. Tollal, aastal 1992, pandi rahvahääletusele küll uus põhiseadus, aga kaalul oli tegelikult küsimus valikust Eesti ja Vene õigussüsteemide vahel. Asi ei olnud ainult põhiseaduses, vaid terves õigussüsteemis, kompleksselt koos kõikide põhiseaduse juurde kuuluvate seadustega ja teiste normatiivaktidega.

Eestlaskonnale oleks mitmel põhjusel olnud hädavajalik rakendada sõjaeelsed seadused, millise valiku tegemist tollane valitsus ja ülemnõukogu keeldusid aga võimaldamast. Tulles 1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi meie hulgast võiks Eesti taasiseisvudes jätta küüniliselt jõusse okupantide seadused, aga täpselt nii tehti.

Käesolev kirjutis on pinnapealne püüe kirjeldada, miks nii läks, nagu tollal läks, ning millised tõsised tagajärjed sõjaeelse Eesti seaduste hülgamisest 1992. aastast saadik tulenenud on. Kui keegi peaks väitma, et Eesti Vabariik ei ole siiani tegelikult taastatud, on neil paraku õigus.

Olen Eestis korduvalt astunud ette “lapse suu” rollis, ja praegune käsitlus jätkab seda traditsiooni. Ma ei oota, et keegi hüppaks käesolevat lugu lugedes rõõmust lakke. Üks kirjutise eesmärkidest on lihtsalt panna inimesi järele mõtlema. Kui sõnum ei meeldi, ei tähenda see veel, et selle pärast tuleks sõnumitooja maha lüüa! Püüdsin omal ajal seista liikumise “Restitutsioon” liikmena Eesti Vabariigi õiguskorra taaskehtestamise eest, aga see oli Taaveti võitlus Koljatiga.

Kas taastamata jäänud Eestit on võimalik tagantjärele taastada?

Kas tuleks püüda seda teha? Teha tuleb seda kindlasti. On iseküsimus, millal inimesed selle vajalikkusest aru saavad. Kuri on lausa laastanud meie karja, aga kunagi ei ole täitsa hilja. See, mis tundub praegu ebarealistlikuna, ei tarvitse selleks jääda. Parim asi, mida me teha saaksime, oleks võtta Ants Piibu, Jüri Uluotsa ja teiste nimekate eesti juristide vahepeal unustatud seadused lõpuks uuesti kasutusele, uuendades neid “alt üles” vastavalt kaasaja vajadustele, selle asemel et nõustuda loiult Euroopa Liidu direktiividega ja muu tuhande kuuesaja kilomeetri tagant Brüsselist tuleva õigusloomega.

Eesti uuema ajaloo nurjatuim päev oli 28. juuni 1992, mil Eesti kodanikkond (kusjuures enamus hääletamas käinud inimestest ei andnud endale aru, mida nad teevad, kuna nende eest varjati ümberringi toimuva olemust) kiitis heaks uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Põhiseaduse rakendamise seaduse §2 ütleb nimelt: “Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.”

Lihtsalt seletatuna tähendas see, et eesti kodanikud jõustasid ise 1992. aastal vabatahtlikult venelaste poolt meile Moskvast peale surutud nõukogude okupatsiooni perioodi ehk nn ENSV seadused, mis olid tolle hetkeni olnud okupatsioonirezhiimi kurjad, võõrad, õigusvastased ja paljudele meist ropult vastikud seadused. 90. aastate alul võimul olnud poliitikud ei andnud rahvale valikut. Referendumil oleks pidanud üleval olema alternatiiv: kas olete selle poolt, et asendada okupatsiooniseadused eestiaegsete seadustega? Mäletatavasti referendumi korraldajad sellist valikut meile ei pakkunud. See oli alatu ja makiavellilik mäng ühte väravasse, ajendatuna suurelt osalt nii eesti kui vene “endiste” tahtest, et neid ei võetaks vastutusele eesti kodanike arvel massiliselt toimepandud okupatsiooniajastu kuritegude eest. Mängus oli ilmselt teisigi kaalutlusi, kuid see oli üks peamistest. Rikkad tõllas ja vaesed võllas, nii nagu Eestis tihti kombeks.

Mida oli Vene valitsusel vaja ärahoida 1990. aastate algul Eestis?

See, et Vene salapolitseil meeldis mõnitada, peksta, kuritarvitada ja tappa süütuid vabadust ihkavaid naisi ja mehi väikestes okupeeritud riikides ei tähenda, et KGB-FSB ei oleks olnud – lisaks oma nuhkimise ja piinamise ülesannete täitmisele – samal ajal ajutrust ja analüüsiga, s.t planeerimise ning aktiivsete meetmetega tegelev organisatsioon.

80. aastate lõpu vene luureorganitel oli ülesandeks Eestis ja Lätis:
-nurjata Kodanike Komiteede liikumine ja selle nurjamise kaudu iga hinna eest ka formaaljuriidiline ehk tegelik restitutsioon; hoida Kremlile ustavad ja sõbralikud inimesed võimul või võimu lähedal, tulgu mis tuleb;
-hoida ära arvestatav vene ja teistest rahvustest kolonistide Baltikumist väljasaatmine, aga ka vabatahtlik naasmine päritolumaale, ehk teisiti öeldes kanda hoolt selle eest, et balti poliitikud legaliseeriksid võimalikult suure osa annekteeritud Baltikumi rahvusvahelise õiguse vastaselt asustatud koloniste, neile kodakonsust ja elamislube väljastades;
-vältida seda, et okupandid, roimarid, kvislingid, reeturid, nuhid, koputajad ja kaasajooksikud vastutusele võetaks ja karistataks (eriti tuli ära hoida, et õigusemõistmine toimuks kohalike, okupatsiooniajal eiratud seaduste alusel). Sama tähtis oli, et kohalikud noored eestiaegseid seadusi tundma ei õpiks ega oskaks neid kunagi rakendada;
-hoida ära, et baltlased (idaeurooplased) hakkaksid huvi tundma selle vastu (konkreetsed nimed ja asitõendid), kes olid nende vastu kuritegusid toime pannud;
-hoida ära massilist hagide esitamist Venemaa kui NSV Liidu troonipärija vastu, idaeurooplastele tohutute potentsiaalsete kahjutasude maksmisest rääkimata;
-vältida seda, et okupatsiooni alt välja tulevad balti inimesed saaksid meediast teada, millised on nende tegelikud õigused ja alternatiivid rahvusvahelise õiguse all. Selleks oli vaja segadust külvata ja rakendada sisulist tsensuuri teatud teemade suhtes; vältida seda, et baltlased ehitaksid üles efektiivsed kaitsestruktuurid; nullida kõik taotlused Balti riikide küljest õigusvastaselt amputeeritud alad Venemaalt tagasi saada; baltlasi üldiselt demoraliseerida ja aidata kaasa etniliste baltlaste ja eriti noorte väljarändamisele balti aladelt; jne.

Moskva-KGB-GRU võivad endaga rahul olla. Kui mu loetelu vaadata, siis Moskva ongi saavutanud praktiliselt kõik oma sihid siin. Kõik need eesmärgid saavutati end rahvusliku potentsiaaliga liikumistesse sisse süües ja neid solkides. Viieteistkümne aastaga on väga paljud nendest, kellel oleks olnud kasu Balti riikide tõelisest taastamisest, hauda läinud.Vaatamata sellele, et tema enda käimatõugatud initsiatiivid perestroika toetuseks väljusid alguses ajutiselt kübeke kontrolli alt okupeeritud Balti riikides, kogus KGB end kiiresti ja viis sisse tarvilikud korrektiivid. Sääraste organisatsioonide peamiste ülesannete hulka kuulubki operatiivne kriiside ohjamine.

Selles artiklis ei jõua autor selleni, milleks Eesti seaduste tagasitoomine kasulik oleks olnud. Toon siiski ühe näite. On absurdne, vale ja nõukogulik rehabiliteerida Eestis okupantide ohvreid. Rehabiliteerida saab ainult kurjategijaid, aga 1941. ja 1949. aastate küüditatud olid ohvrid! Kurjategijad olid need, kes küüditatuid “sõnnikuna” ära vedasid. Eesti Vabariigi sõjaeelsed seadused keelasid inimestelt vabaduse võtmise, kui selleks ei olnud alust, nii nagu meil praegu. Politsei tohib inimest vahistada ainult siis, kui on põhjust kahtlustada, et ta on pannud toime kuriteo, või kui kohus on vahistamist sanktsioneerinud. 1941. aastal ja kaheksa aastat hiljem olid küüditajad eesti seaduste rikkujad ja küüditatutelt võeti nende vabadus illegaalselt. On absurdne süütut inimest “rehabiliteerida” ja lasta kurjategijatel karistuseta pääseda, aga tänapäeva “Eesti Vabariik” – nõukogude okupatsioonimoodustise järelmoodustis – on sellist nonsenssi pilgeni täis. Rehabiliteeritakse valesid inimesed! Kurjategijad on küüditajad, kellede rehabiliteerimine võiks kõne alla tulla, kui nad on karistuse kandnud.

Alguses paistis, nagu läheksid asjad õiges suunas. Eesti oli lühikest aega suhteliselt “vaba maa”, alates umbes aastast 1988. Okupatsiooniväed olid jätkuvalt sees, aga olukord ei tahtnud hästi alluda vene võimude ja nende eestlastest lakeide tahtele. Inimesed said päevast päeva vaimselt vabamaks ja massiteabevahendite avatus suurenes teatud punktini. Paraku oli Eestis võim jätkuvalt Kremli okupatsiooniperioodi nukuvalitsuse parlamendi, s.t ülemnõukogu käes, mis keeldus eest ära tulemast. Mina muide ei kasuta kunagi eufemisme selle ajastu suhtes. Ei kasuta imalaid hellitusnimesid nagu “nõuka aeg” ega ütle ENSV, vaid ütlen nii, nagu öelda tuleb: annekteeritud ja okupeeritud Eesti. (On olemas oluline vahe mõistete “annekteeritud” ja “okupeeritud” vahel, mida käesolev artikkel siiski käsitlema ei hakka.)

Palju on kirjutatud ülemnõukogu eestimeelsusest. Selliste käsitluste puhul on tegemist ülemnõukogu suhtekorralduslike (loe: desinformatsiooni) initsiatiividega. Taasiseseisvumiseks valmistuv Eesti vajas seda, et ülemnõukogu tagasi astuks, ent selline mõte ei tulnud annekteeritud Eesti nukuparlamendile ehk Supreme Soviet’il pähegi.

Meil oli tollal olemas lootusandev alternatiiv ülemnõukogule Kodanike Komiteede liikumise näol. Enesekindlus, lootus ja usk olid tavainimeste hulgas tagasi tulemas. Kodanike Komiteed lähevad ajalukku kui suurepärane poliitiline innovatsioon selliste ühiskondade jaoks, kes on okupatsiooni alt välja tulemas. Kõik oli Kodanike Komiteedega hästi minemas, kuni kutsuti kokku Eesti Kongress.

Oleksime pidanud teisiti tegema

Tegelikku Eesti Vabariiki oleks võinud ja tulnud formaaljuriidilisest ennistada. On olemas küllalt näiteid sellest, kuidas okupantidest vabanevad maad seda teinud on. Normaalne ühiskond, kus okupatsioon ei ole kaua kestnud, vetrub automaatselt tagasi varasemasse, talle loomulikku olekusse. Hollandis rivistati 1945. aastal Hitleri lüüasaanud okupatsiooniväed üles ja 15. mail siirdusid nad sinna, kuhu kuulusid – tagasi koju, “nach Heimat”. Koos vihatud sakslastega kadusid ka kõikjal okupeeritud riikides – Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Norras jm natsirezhiimi seadused.

Sakslaste ja nende kaasajooksikute üle mõisteti endastmõistetavalt kohut pärast sõda Norras Norra seaduste alusel, Taanis Taani koodeksi kohaselt jne. Eestis oli selle asemel mitu musta päeva järjest.

Nõukogude Liit mitte ei lagunenud, vaid Lääs ja baltlased jäid külmas sõjas lihtsalt kaotajaiks

Mõtleme end ajas tagasi kusagile ühte Vene impeeriumi linna umbes 1983. aastal. See on mõnusamat sorti linn Venemaal, suvituspaikade ja datšadega linna serval. Laua ümber õunapuude alla on kogunenud grupp nooremaid tšekiste – polkovnikud ja majorid -, et arutada ühiskonna tulevikku. Räägivad alguses umbes samasugust juttu, nagu meelsusvangid, keda nad on harjunud tapikorras külmale maale saatma. Mehed laidavad plaanimajandust. Siis muudetakse teemat. Eriti vihased on nad selle peale, et nomenklatuuri ja ohvitseride privileegid NSV Liidus nii suhteliselt viletsad on. Mitmed neist on välismaal teeninud ja puutunud piisavalt kokku Mercedese limusiinidega. Genfi ning Berliini paremad elurajoonid ei ole nendele võõrad. Kogunenud seltskonnale on ilma pikemata selge, et Venemaa ladviku hüvitised jäävad lääne meepottide omadest taseme ja mõnususe poolest kordades alla. Too vabalt väljendada julgev ajutrust on juba ammu adunud, et Nõukogude majanduse allakäik süveneb lähiajal veelgi, ja et sedamoodi jätkata on hullumeelne. Tasapisi sünnib plaan. Plaani põhimõtteks on viia Vene impeeriumis läbi reform, mis peab toimuma range kontrolli all. Selline reform, kus osaline kapitalism on lubatud (a la tänapäeva Hiina), kuid mille käigus võim jääb suurelt jaolt olemasoleva ladviku kätte. Pole teada, kas tollel vabas õhkonnas toimunud laudkonna vestlusel eestlasi viibis, aga see pole päris välistatud. Pribaltika oli tuntud kui ühiskondlik katseklaas.

Riias hiljuti esinedes ütles tuntud vene vabamõtleja ja kunagine poliitvang Vladimir Bukovski, kes on alati olnud baltlaste ustav sõber, et Lääs kaotas külma sõja, kuna tšekistid on Moskvas võimul. Paguluses võrsunud Tõnu Parming oli kogunud asitõendeid ja argumente tõestamaks, et NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee oli uutmise ja avalikustamise ideede tegelik väljanuputaja. Parmingust paremat juurdepääsu allikmaterjalile on omanud venelannast ajakirjanik Jevgeenia Albats, kelle sulest ilmus 1994. aastal raamat “Riik riigi sees – Venemaa KGB haardes minevikus, nüüd ja tulevikus”.

Tuginedes arhiivimaterjalidele ning intervjuudele endiste tšekistidega, kirjutas Albats, et KGB oli 80. aastate perestroikapoliitika autor ning ämmaemand, ja koguni 1991. a augustiputši katse korraldaja. Seda kõik eesmärgil kinnitada kanda Venemaa võimusüdamikus veel kindlamalt kui kunagi varem. Kommunismile kui äpardunud majandussüsteemile võib leinakella lüüa, aga vene salapolitsei ei ole kunagi nii tugevas positsioonis olnud kui nüüd. Kolme tähega organisatsiooni kombitsad ei ole ainult vene siseasjade sees. Kogu endine Nõukogude Liit, kaasa arvatud selle poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud alad, on jätkuvalt FSB-st ja vene sõjaväeluurest läbi imbunud. Kuidas täpsete arvudega praegu on, ei tea vist keegi, aga KGB kapten Viktor Kozlov väitis, et perioodil enne seda, kui võeti vastu uus põhiseadus, oli KGB-ga seotud 90 % NSV Liidu okupatsiooniorgani ülemnõukogu liikmetest. (“Eesti Aeg” 01.04.1992)

Nii nagu dr Ilo Käbin on öelnud: NSV Liit oli koodnimetus ehk Vene impeeriumile (ajutiselt, võiks lisada) pandud teine nimi. Majanduslikud ideoloogiad tulevad ja lähevad, aga asja tegelik olemus on jäänud suurelt osalt samaks. Või oleme me unustanud Karaganovi doktriini jätkuva olemasolu? Need, kes Venemaa desinformatsiooni pingutusi vähegi lähemalt jälgivad – eriti Eesti ja Läti arvel – teavad, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad jäävad endisteks. Vene impeerium sattus vahepeal ajutiselt bolševike võimu alla, kandis mõnda aega NSV Liidu nime ja viis läbi hiiglaslikke lolle ning traagilisi sotsiaalseid eksperimente nii siin kui seal, aga oma positsioonidel vaikselt ja jätkusuutlikult püsinud tšekaa (Ohranka, FSB, nimeta kuidas tahad) on elanud üle kõik muutused. Muutused on olnud neile nagu vesi hane selga, või õigemini vesi nende veskile. Iga muutus on andnud võimalusi oma positsiooni tugevdada.

Kuidas restitutsioon Eestis põhja lasti

Kodanike Komiteed registreerisid üle 850 000 kodaniku. Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks kuulutamine oleks olnud loogiline ja loomulik areng. Selleks astuti isegi vastavaid samme. Enne Kongressi esimest istungjärku, kuhu mina Rakverest valitud esindajana ei pääsenud, kuna Moskva oli pannud mulle sissesõidukeelu, koostasid 20 tartlast eelnõu “Läkitus Eesti Kongressile, ettepanek taastada Eesti Vabariik”, mis avaldati Edasis 14. veebruaril 1990. Selles kirjutati: “Eesti Kongress on ainus võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (ja seaduste – J.E.) taaskehtestamiseks Eesti pinnal, (olles) ainus selleks õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne) organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult valitud esindajate kaudu…. Eesti iseseisvust ei saa välja kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad isikud illegitiimsetena… ENSV seaduste tühistamine ja Eesti Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult, lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või otstarbekusest.”

Sellest, kuidas Rahvarinde esindajad Marju Lauristiniga eesotsas takistasid selle eelnõu vastuvõtmist Eesti Kongressi poolt, on kirjutanud teiste hulgas Ahti Mänd.

29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 8. mail 1990 võttis ülemnõukogu – NSV Liidu ripats – vastu seaduse “Eesti sümboolikast”, usurpeerides sellega jultunult meie sümbolid ja Eesti Vabariigi nime. Toimus siltide muutus ilma tarviliku sisumuutuseta. Nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks tunnistamine ÜN poolt ei tähendanud, et ülemnõukogu oleks taastanud Eesti Vabariigi õigusliku sisu. Sisu jäeti hoopis nõukogulikuks, modifikatsioonidega. Sellele riigile – sellele okupatsiooniaja ja okupatsioonikorra järelmoodustisele – anti ametlikuks nimeks “Eesti Vabariik”. Intellektuaalomandi valdkonnas oleks juristid kukkunud viivitama protestima, et tegemist on kõige räigema piraatluse ehk kaubamärgi röövimisega. Sündinud oli Frankenstein.

Eesti Kongressi neljandal istungjärgul “murdus mõõk”. Mindi Põhiseaduse Assamblee (uue riigi loomise ehk Eesti Vabariigi tegeliku taastamise hülgamise teed). Nähes, et Eesti Kongressi ladvik läheb kaasa selle mänguga (püüab päästa mis päästa annab? Teeb halva mängu juures hea näo?) astusin välja ERSP-st istungjärgu vältel.

Enne põhiseaduse rahvahääletust pidasin nõu Kodanike Komiteede ühe vaimse isa Harald Tillemaniga, kes ennustas, et kehvale (ehk valele) alusele ehitades ei saa rajatis ise hästi välja kukkuda. Tõepoolest – mis maa see on? Kas sellist vildakal alusel Eestit me tahtsime? Eesti ei ole tagasi tulnud.

Liikumine “Restitutsioon” üritas päästa, mida päästa annab, aga KGB plaanide vääramiseks ei jätkunud lihtsalt jõudu. Kollased kleepsud – “Ei põhiseadusele” rebiti maha laternapostidelt ja telefoniputkadest minutite vältel pärast nende sinna ilmumist ja maharebijate hulgas oli ka neid, kes kuulusid rahvuslikku leeri. Meediasse oli tee sisuliselt suletud. Kõik see tuli väga tuttav ette mõned aastad hiljem, kui Eestis saboteeriti räigelt neid iseseisvuslasi, kes püüdsid öelda ei Euroopa Liidule. See, kuidas restitutsionistidele kaikaid kobaratesse loobiti, võis jääda märkamatuks inimestele, kes ei olnud meie ridades, aga minul on nendest meetmetest pikk rida selgeid ja ebameeldivaid mälestusi.

Viimased piigid murti enne rahvahääletust Eesti Komitee (mille liige ma olin) istungitel aadressil Narva mnt 5, hoones, mis on nüüd lammutatud. Püüdsime koos Kalev Otsaga siis, kui praktiliselt kõik lahingud olid juba kaotatud, vaielda vastu Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee juhatusele, kes oli kindlalt valinud Eesti Vabariigi seaduste mittetagasitoomise (ehk nõukogude õiguskorra allesjätmise ja modifitseerimise) tee. Jüri Adams, kes astus korduvalt kõnepulti esindama Komitee juhatust õiguslikes küsimustes, vaidles Eesti Komitee opositsioonile vastu, kasutades sültjaid argumente, nagu “restitutsiooni puhul ei ole määrav varasema õiguskoodeksi taaskehtestamine, oluline on üksnes, et Eesti kodanikkond, kelle me registreerisime, on põhiseaduse poolt. Eesti kodanike tahe – see ongi Eesti taastamine”. Adamsile oli tähtis näiteks selline suhteline tähenärimine, nagu kust võetakse 1938. aasta põhiseaduses ette nähtud teine koda. Mulle tundusid need toonitatud vastuväited otsitud ja savijalgadel olevat, tema kinnitas aga, et Eesti taastamine on seega lihtsalt võimatu. (Kasutanuks siis esimest Eesti põhiseadust, see nägi ette ühekojalist parlamenti. Või jätnuks need asjad Taastava Kogu otsustada, selle asemel, et minna kaasa Põhiseaduse Assamblee rajamisega). Minu arust olid sellised argumendid absurdsed ja aja möödumine ei ole teinud neid vähem absurdseks. Need väiteid – neid korrati üle ja üle – panid mind alati pead raputama ja mürgiselt naerma.

Eesti Kongress oli selles ajaks diskrediteeritud ja tähtsusetuks muutunud. Rahvale oli vaja aga iga võimaliku meetmega tõestada, et Eesti Komitee on tubli ja et meie ette toodud enamasti okupatsiooniaegsest õiguskorrast kokku lapitud monstrum on ikkagi see päris ehe ja ehtne Eesti Vabariik. Nagu Orwell ütles: sõda on rahu, demokraatia puudumine on demokraatia jne. Nii uskumatu kui see lugejatele ka tunduda võib, ei ole ma kunagi omanud vaba juurdepääsu kodumaisele eesti mainstream ehk peavoolu meediale. Kui välja arvata periood, kus ma ETV-s olin, Maaleht ja veel mõni väljaanne, siis minusuguse mõttemalliga inimesed on mustas nimekirjas. Sisuliselt valitseb tänapäeva Eestis teisitimõtlejate suhtes esinemiskeeld – must nimekiri. Kutsutakse teatud teemadel rääkima, näiteks Iraagi sõda, aga mitte teistel. Mitte nendel teemadel, mida ma ise oluliseks pean. Suuremate päevalehtede veergudel olen mina isiklikult ja ilmselt veel kümned või võibolla isegi sajad isamaaliselt mõtlevad eestlased enam-vähem persona non grata. Kui antakse võimalus kirjutada, siis peaaegu alati teemal, mida leht või keegi võimulolev seltskond on tellinud. Isegi siis ilmuvad lood peaaegu alati kokkupigistatult ja “toimetatult”.

Lõpplause

28. juuni 1992 – mil uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu – oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku põhja tõugata. Poliitikud ei seletanud rahvale, mida põhiseaduse rakendusotsus endaga kaasa toob. Sama vähe tegi seda Eesti meedia. Paljud põhiseaduse projekti bukletid, mida tollal poodides müüdi, ilmusid ilma põhiseaduse rakendamise seaduseta, kuigi sinna on koer maetud! Kui ütlen avalikus kohas, et see riik, milles me praegu elame, ei ole taastatud Eesti Vabariik, lähevad paljud end rahvuslaseks pidavad eestlased näost kaameks ja sosistavad: “Jüri, ära nii ütle! Järsku venelased kuulevad!” Kõige halenaljakam sealjuures on see, et venelased ja nende käsilased nägid teadlikult suurt vaeva selleks, et Eestit ei ennistataks. Ainult eestlased elavad eituses, teeseldes ja luisates iseendile. Lööge mind maha avaliku saladuse väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.

Ainsaks lohutuseks on, et EW õigusjärgsus – meie endi tegelikud seadused, mis küll väikest uuenduskuuri vajavad – asetsevad endiselt kannatlikult jääraku põhjas, nagu suudlust ootav Okasroosike. Aare Kasemets on kirjutanud: õigusloome ja õiguslik elukorraldus on osa rahva kultuuriloost. Seadused on keskkohal igas normaalses ühiskonnas, nad on avaliku elu reguleerimise teljeks. EW koodeks – see on esiisade ja -emade kood, mille järgi elada tuleks, nii nagu inimese DNA kujundab tema väljanägemist, olekut ja olemust. Eesti enda õigusliku elukorralduse tagasitoomine oleks meile oluline ja kasulik isegi praegusel hilisel tunnil.

Erukindral Aleksander Einselni raskeim sõda

Postimees/Arhiiv/Erukindral Aleksander Einselni raskeim sõda, 8.10.2003

Võimu kuritarvitamise ja riigile olulise kahju põhjustamise süüdistusega enam kui seitse aastat kohtuteele sunnitud erukindral Aleksander Einseln ei ole tegelikult süüdi, leidsid nii Tallinna linna- kui ka ringkonnakohus.

Keskkond, kuhu USA eliitvägedes teeninud erukolonel Aleksander Einseln 1993. aasta kevadel kaitseväe juhatajana sattus, oli sootuks teistsugune kui ta ootas. Kalevi pataljoni sõduritel polnud süüa. Samal ajal vedasid ohvitserid ja allohvitserid liha vahetuskaubana pordumajja.

«Ohvitserid jõid ühes sõduritega päise päeva ajal. Istusid laua ümber ja vaatasid mulle rumala näoga otsa: kindral, mis selles siis halba on? Ameerikas oleksin selle eest ammu trellide taga istunud,» on Einseln vastavalt kohtutoimikutele veendunud.

Käis metsik äri. Kaitseministeerium teatas salajases raportis, et ärimehed tõid Tallinna ebaseaduslikult kaks lahingukopterit Mi-17.

Nagu oleks sattunud hullumajja

Ühel ilusal päeval viis peastaabi ülem Ants Laaneots kaitsejõudude juhi oma kabinetis kokku mingite erariides meestega ning soovitas neilt õhu- ja tankitõrjerakette osta. «Jäi mulje, et olin sattunud hullumajja,» resümeeris kindral kohtule.

«Oma rohkem kui 35-aastase teenistuse ajal Ameerika Ühendriikide kaitseväes puutusin kokku ainult kahe ohvitseriga, kes valetamise või vassimise pärast tegevteenistusest eemaldati,» tunnistas Einseln. «Oma kahe ja poole aastase teenistuse ajal Eesti kaitseväe juhatajana oli mul raske leida kahte alluvat, keda oleks saanud sajaprotsendiliselt usaldada.»

Kohtutoimikute tuhandetel lehekülgedel rullub lahti kafkalik panoraam Eesti kaitsejõudude algusaastatest. Selle tähtedena astuvad üles president Lennart Meri, kindralid Johannes Kert ja Ants Laaneots, kapo endine juht Jüri Pihl, endine riigiprokurör Indrek Meelak, kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson, kaitsejõudude peastaabi juhiks saanud Kalevi pataljoni ülem Alar Laneman jpt.

Kuigi oma esimesel tööpäeval andis kaitseväe juhataja välja käskkirja, millega keelas armees mitte üksnes füüsilise vägivalla, vaid isegi sõimu ja jämeda käitumise, avastas kindral, et nii arvab vaid tema. «Polkovnik Laaneots ütles, et poisid, kes sõjaväes peksa saavad ja ennast kaitsta ei jõua, on selle ära teeninud memmepojad,» meenutas Einseln.

Peagi tabas kaitsejõudude juhti uus üllatus. Veidi pärast Einselni ametisse nimetamist presenteeriti Aegviidus Iisraeli relvi. «Peaminister Laar ja teised kõrgemad riigiametnikud käitusid nagu lapsed lõbustuspargis, kus on võimalik esimest korda püssi paugutada,» kirjeldab ta avanenud pilti.

«Iisraeli relvamüüjad ajasid udujuttu Teise maailmasõja aegse tagasitõuketa kahuri võimsusest, lootuses lollidele ja korrumpeerunud poliitikutele veelgi rohkem rämpsu kalli raha eest maha müüa,» tõdes kindral.

Tõeline shokk saabus Einselni peakorterisse jõudes. Kanti ette, et üks kadett on 50-kaliibrilisest kahurist kuuli kõhtu saanud. «Sellega oli õppuse juhataja Laaneots rikkunud kõige elementaarsemat polügooni reeglit, et relvi ei liigutata enne, kui need on ohutuks tehtud,» leiab ta. Kindralit vapustas, et tema «parem käsi» ei pidanud õnnetust eriti tähtsaks.

500 dollarit Asso Kommeri eest

Kuid kohtutoimikud peidavad endas muudki.
«Jäägrikriisi ühel kriitilisemal ajal tuli minu kabinetti Laaneots ja väitis, et tal on lahendus kriisi lõpetamiseks. On vaja 500 dollarit ning Asso Kommeri probleem on lahendatud,» on Einseln kohtule tunnistanud. «Kui ma aru sain, et tõsi on taga, pidasin talle lühiloengu atentaadi teemal.»

Vastuolud Laaneotsaga muutusid väljakannatamatuks. «Kui ebaseadusliku automüügiga seonduv ei saa lahendatud hiljemalt 22. märtsil 1994, olen sunnitud Teid vallandama,» teatas Einseln veebruaris 1994 peastaabi ülemale saadetud kirjas. Tehingu teine osapool oli tänane Tallinna politsei aseprefekt Kalle Klandorf.

Lisaks autotehingule loetleb Einseln kirjas kaheksa kahtlast asja, sealhulgas suurejooneline kütuse- ja veidi väiksem saapaäri.

Ühtlasi oli kaitsepolitsei sheff Jüri Pihl Einselni informeerinud, et kaitseliidu fondi juhi Vello Küti kahe miljoni riisumise loosse on segatud ka peastaabi ülem.

Pärast ametkondlikku juurdlust saatis Einseln toimiku 11. aprillil politseisse. Nädal hiljem astus peastaabi juht tagasi. «Tunnen ennast vastutavana, et lasin Laaneotsal ise tagasi astuda, selle asemel et teda vallandada majanduslike kuritegude ja valetamise põhjustel,» tõdes Einseln oma lõppsõnas tänavu aprillis kohtule.

Kuid ärivaim, mille vastu kaitsejõudude juht oli juba 1993. aastal astunud, elas ohvitseride seas edasi. 19. mai 1993 õhtupoolikul veeres reisilaevalt Corbiere maale hõbehall Fiat Regatta esimese ebaseadusliku relvapartiiga. Järgnevatel kuudel kordus sama paarkümmend korda. Ebaseaduslikult ületas piiri 1135 püstolit FM ja Smith&Wesson ning 17 100 padrunit. Vaid sadakond püstolit leidis mõne sõjaväelase näol uue omaniku. Enamik rändas edasi Venemaale.

Seaduslik relvaäri

Kui kaitsejõudude juhataja 1994. aasta suvel kuulis, et Tallinna garnisoni ülem Manivald Kasepõld võib olla relvaäriga seotud, andis ta staabiülem Arvo Sirelile korralduse kapost järele küsida, kas asi on ikka seaduslik. Sealt tuli faks, kõik on OK.

Kuid masinavärk oli käima lükatud. 1995. aasta augusti lõpus algatas kapo kriminaalasja ebaseadusliku relvaäri uurimiseks. 19. detsembril pani kaitsejõudude juht presidendilossis ise pagunid lauale.

14. augustil 2002 tunnistas Einseln kohtule, et kaitsejõude juhina oli ta muutunud teatud ringkondadele liiga tülikaks: «Kallas, Kert, Kütt, Lepikson jagasid Tartu sõjaväe varasid. Minu piinlikele küsimustele ei tahetud vastata.»

16. septembril 1996, viis päeva enne presidendivalimisi, astusid Olümpia hotelli fuajees erukindrali juurde kapo töötajad, teatades, et ta peab kaasa tulema. Esialgu oli Einseln veel tunnistaja aasta varem algatatud peastaabi relvaäri kriminaalasjas. Järgmisel kevadel anti ta juba ise kohtu alla.

Einseln nägi sundtoomises soovi teda kompromiteerida. Paljude inimeste silme all käituti temaga kui kurjategijaga. «Miks tehti seda nädal enne presidendivalimisi?» küsis kindral riigiprokurör Indrek Meelakult, paludes tal kontrollida toomise seaduslikkust.

Lahingu võit pärast 7 aastat

Meest, kellele Eesti riik oli alles eelmisel aastal eriliste teenete eest kaitseväe rajamisel annetanud Kotkaristi II klassi ordeni, süüdistati nüüd võimu kuritarvitamises ja riigile olulise kahju tekitamises.

Seitse aastat hiljem, tänavu 22. aprillil, väljus Korea ja Vietnami sõja veteran kohtust võitjana. Tallinna linnakohus Merle Partsi juhtimisel tõdes, et kindral pole kurjategija. Partsi järeldust kinnitas 27. augustil ka ringkonnakohus.

Kuid see pole ainus protsess, milles Einseln on Eesti riigiga rinda pistnud. Kahel korral andis ta kohtusse kapo. Esimest korda tema sundtoomisega au ja väärikuse solvamise, teisel korral postkasti ebaseadusliku avamise pärast. Kui selgus, et võitluses kapoga pole isegi riigi peaprokurörilt tuge loota, andis kindral ka Indrek Meelaku dokumentide varjamise ja valetamise pärast kohtusse. Kui pidada lahinguks kohtute otsuseid, siis kümnest lahingust on ta võitnud seitse.

18. juulil 1997 kuulutas Tallinna halduskohus kaitsepolitsei tegevuse Einselni elukaaslase postkastis tuhnimises täielikult seadusevastaseks. Mõni päev hiljem, 21. juulil tegi halduskohus sama otsuse riigiprokuröri käitumise suhtes.

Pikemalt venis kohtukoridorides sundtoomise seaduslikkusega seotud asi. Nii linna- kui ringkonnakohtu arvates ei rikkunud kapo kindralit avalikust kohast vägisi ülekuulamisele viies tema au ja väärikust. Ent Riigikohus arvas teisiti.

Lõpp hea, kõik hea. Vahepeal aeti sünnimaa kaitsejõude üles ehitama saabunud mees ise vardasse ja lasti seal aastaid vaiksel tulel praadida.

10 ärevat aastat

1993

• 4. mai – USA armee erukolonelist Aleksander Einselnist saab Eesti kaitseväe esimene juhataja.

• 6. september – Einselni käskkiri nr 16 keelab sõjaväelaste ja üksuste osalemise mis tahes äritegevuses.

• 27. september – Laaneots annab Vello Kütile kütuseäriks garantiikirja.

1994

• 24. märts – Jüri Pihl informeerib Einselni, et Kaitseliidu fondi juhi Vello Küti vastu ligi kahe miljoni krooni riisumise süüdistuses algatatud kriminaalasjaga on seotud ka Ants Laaneots.

• 18. aprill – Ants Laaneots astub peastaabi juhi kohalt omal soovil tagasi.

• 19. mai – Eestisse saabuvad esimesed ebaseaduslikud püstolid.

• 4. juuni – Einseln esitab lahkumispalve ja soovitab moodustada komisjoni Iisraeli relvatehingute tagamaade uurimiseks.

1995

• 21. august – Kapo algatab kriminaalasja ebaseadusliku relvaäri uurimiseks.

• 19. detsember – Einseln paneb presidendilossis pagunid lauale.

1996

• 13. september – Nädal enne presidendivalimisi viivad kaitsepolitseinikud presidendikandidaat Einselni ülekuulamisele.

1997

• 8. aprill – Einselni esimene ülekuulamine kapos süüdistatavana.

• 12. mai – Kapo süüdistab kaheksat inimest, nende seas ka Einselni.

• 21. mai – Kohtunik Ivi Kesküla otsustab Einselni kohtu alla anda.

• 15. juuli – Linnakohus tunnistab täielikult seadusevastaseks kapo tegevuse Einselni postkasti avamisel.

• 21. juuli – Halduskohus kuulutab riigiprokurör Indrek Meelaku toimingud Einselni kaebuse läbivaatamisel seadusevastaseks.

• 3. november – Tallinna ringkonnakohus kinnitab linnakohtu tõdemust, et riigiprokurör Meelaku tegevus on olnud seadusevastane.

1999

• 5. aprill – Tallinna linnakohus leiab, et Einselni sundtoomine ei olnud seaduslik. Samas ei rahulda kindrali hagi au ja väärikuse solvamise kohta ega kohusta kapot ajalehes ka vabandama.

2001

• 20. juuni – Linnakohus saadab kaitsejõudude peastaabis relvaäriga tegelenud Olev Saluste, Meelis Smirnovi, Tallinna garnisoni ülema Manivald Kasepõllu, piirivalvur Aivar Lepiku ja tolliametnik Erik Sõrmuse tingimisi vangi.

2003

• 22. aprill – Tallinna linnakohtu kohtunik Merle Parts mõistab Einselni õigeks.

• 27. august – Tallinna ringkonnakohus kohtunik Julia Katskovskaja eesistumisel jätab linnakohtu otsuse jõusse.

Arvamus – Euroliit on parim rasestumisvastane vahend

Juhan Algus, Kaitseliidu looja, Postimees 20.02.2001

Kuulutatud või kuulutamata sõja puhul mõne riigi vastu, pole vallutajatel(võitjal) huvi seal elavate kodanike vastu. Huvi on aga selle riigi maaala vastu ja rahulolu kinnitab teadmine, et on suudetud kedagi võita (anastada)….

Euroopa Liitu spurtijatel (valitsusel ja parlamendil) terendavad silmapiiril õnnestumise korral kopsakas summa ja euroametniku portfellid. Taganttõukajatel (Vene Föderatsioonil ja Soomel) aga odav maa ja mänguruum.

Ka kõik teised Euroopa Liidu maad ampsavad korraliku lõuatäie pettuse ohvriks langenud “lambukese” küljest. Nende põllumajandus ja tööstus on oma kohad EL turul ammu hõivanud ja tootmine on ammu ületanud sealsed nõudmised. Ja kindlasti nad rõõmustavad uue “lollikese” üle, sest nüüd on koht kuhu oma ülejäägid müüa (rämpstoit –10 aastat külmikutes seisnud broileri kintsud ja koivad jne).

EL suuvoodrid ülistavad “paradiisi”, mis tegelikult on aga paljudes maades enda palet näidanud ja viimati sinna astunud Poola teab juba, et tema kaupadele pole EL turul kohta. Siit ka küsimus: Mida meil seal teha on?

Siit ka väljend: “EL on kõige parem rasestumisvastane vahend”. Seda võrdlust kasutas 1999 aastal detsembris, Helsingis toimunud globaliseerumise vastasel konverentsil noor ja kena hispaanlanna.

On selge, et rahvuste segunemist ja sisserännet võivad endale lubada suurriigid nii, et see ei mõjuta nende kultuuri ega sea keelt ohtu. Väikeriikidele on taoline segunemine aga lubamatu. Sellele tõele vihjas isegi Venemaa esindaja D.Rogozin oma intervjuus, kui ta väitis: “Teisalt vaadates eestlaste silmade kaudu – võite Euroopa Liitu astumisega kaotada oma identiteedi ehk astute justkui vihma käest räästa alla. Te peaksite mõtlema mingid garantiid oma kultuuri ja koha säilitamiseks maailmas.”

Ühe väikeriigi astumine EL liikmeks loob selle rahvale Kodusõja keskse õhkkonna. Kohe, kui on kadunud igasugused sisserände kvoodid ja liikmesmaade vahelised piirid hakkab toimima “binokli efekt”, teisisõnu, kõiki tulijaid ei võeta rõõmsalt vastu. Seda võiks ehk võrrelda juba täna toimiva vaenuga, kus põgenikele mujalt antakse elamisraha ja katus pea kohale ning põlisrahva esindajad surevad vaesuses kanalisatsioonis.

Päris raske on ette prognoosida aga neid samme, mis tekkivad tööturul, kui põlisrahva esindaja jääb töötuks sissetulija pärast… Selline olukord annab võimaluse rassismi ja natsionalismi arengule.

EL pooldajad rõhuvad julgeoleku saavutamist, mis on aga täielik bluff ja rahva hirmudel mängimine. Ehedam näide võiks selle kinnituseks olla pretsedent, kui EL ametnikud andsid Venemaale tagasi sõnaõiguse, vaatamata isegi oma ametnike raportitele Tðetðeeniast. Sellega EL ametnikud kinnitasid, et nad pooldavad genotsiidi.

On ka teine lähenemisnurk nn. julgeolekupoliitikale. Meie suure naabri käitumist jälgides saab tõdeda, et EL astumine neid ei häiri, küll aga häirib liitumine NATO-ga. Siit ka lihtne järeldus, Venemaa loodab peagi astuda EL, ning see võimaldab tal tulevikus nautida legaalselt Eestimaad…

Lõpetada tahaks oma mõtete eksirännakud järgmise tõega: “Julgeoleku tagab riigile tema kodanikkond, tema rahvas tingimusel, et sotsiaalpoliitika on tasakaalus tema rahva elatustasemega.”

Juhan Algus on parteitu ja kuulub Tartu Rahvuslaste klubisse