Rubriik: Kultuur

UI-RA-LA – The ancient world of the Boat People

When the Ice Age retreated the glaciers that covered half of North America and Eurasia, melted and flooded the lands underneath. “Uirala” refers to the flooded lands, and the conversion of former reindeer peoples moving around on foot, to boat peoples moving around in the flooded lands. These projects bring forward accumulated information from archeology, climatology, geography, etc. with a specific focus on the development of the boat-oriented way of life that began south of the glaciers, and then spread around the northern world

The world of science is inspired to dig up data that contains information about the past, and had become good at it, but interpreting the information is another thing, that requires a mind that can see all the possibilities and find the most probable one.

The discoveries made by science have by now overtaken the rate at which thinkers can bring together all the accumulated information, and draw a picture of what happened in the past. Scientists are specialized and narrowly focussed. They can describe in detail differences in stone tools between two peoples, but are not able or else interested in telescoping out and looking at the large picture.

The following pages are the result of my investigation of what science has found, but looking at it from space, to get an overview of what happened in the human past, mainly in Europe. I however am oriented to the lands and peoples who occupied the lands released from under the Ice Age glaciers.

Archeology has always suggested the obvious – as the climate warmed after the Ice Age, culture expanded out of Europe into the east. Now the new genetic studies also suggest that Finno-Ugric speaking peoples are basically Europeans. Thus it is only now that Finno-Ugric languages and traditions are being considered in terms of the history of Europe. It is now easier to accept that the Finno-Ugric languages originate from the original boat-oriented hunter-fisher peoples of northern Europe. But many are unable to grasp the nature of these people. 

Thus the plain fact that farming cultures displace native hunter-fisher-gatherers from south to north, and from fertile higher lands to poor acid marshlands, leads to the conclusions that it is possible that indeed the ancestral language of the Finnic peoples was the original language of continental Europe. 

Read the Book: http://www.paabo.ca/uirala/contents.html  

ESTO 2019

Eestimaa rahvas tervitab peogi ja tütreid ja estofiile kõikjalt kes osalevad ESTO 2019 üritustel, mis toimuvad see kord Eestis.

Ürituste toimumine on märkimisväärselt tõstnud Eesti Vabariigi mitte-residentide poolt esitatud põlisrahva staatuse ja liikmelisuse registreerimise taotlusi. Üle 150 uut taotlus 27-29.Juunil.

Vaata ESTO2019 üritusi: http://estofestival.com/en/programme/

#ESTO2019

Eestlased on põlisrahvas, aga me peaksime end põlisrahvaks ka kuulutama

Indrek Park: Eesti Elu Inimesed 07 Oct 2017 EL (Estonian Life) Eesti Elu

Sirje Kiin: Eestlased on üks Euroopa vanimaid põlisrahvaid, sest oleme elanud oma asualal ligi kümme tuhat aastat. Põlisrahva staatuses on maailmas praegu ligi 320 miljonit inimest, kuid eestlased ei ole nende hulgas. ÜRO põlisrahvaste deklaratsiooni järgi pole me kohalikud põliselanikud enne, kui me end ise selleks kuulutame. Eesti kirjutas ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioonile alla 2007. aastal. See tähendab, et Eesti riik võttis omale kohustuse muretseda oma riigi põliselanike õiguste eest vastavalt deklaratsioonile. Ometi ei ole me end ikka veel põlisrahvaks kuulutanud, sest paljud näivad arvavat, et kui meil on olemas oma riik, siis seda polegi tarvis teha. Augustis tegi aga Kotkajärve Metsaülikooli rahvas avalduse eesti rahvale, kus mh tegime ettepaneku kuulutada eestlased ametlikult põlisrahvaks. Millised olid Sinu kaalutlused, kui tegid Kotkajärvel selle ettepaneku, mis me oma arutelufoorumil heaks kiitsime?

Indrek Park: Enamlevinud definitsiooni järgi nimetatakse põlisrahvaks enne väljast lähtunud kolonisatsiooni mingil maa-alal asunud rahvast, kellel on selle maaga ajaloo jooksul arenenud eriline kultuuriline side. Põlisrahvad on neid valitsevate riikide ja koloniaalrahva poolt kergesti haavatavad ning sageli alla surutud ja marginaliseeritud.

Põlisrahvaste kaitseks on vastu võetud mitmesuguseid rahvusvahelisi konventsioone, millest kõige tähtsamad on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Põlis- ja Hõimurahvaste Konventsioon (1989) ning ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (2007). Need kokkulepped tagavad põlisrahvale oma traditsioonilisel kodumaal nende kaitseks mitmesugused eri- ja eelisõigused isegi oludes, kus nad on oma põlisaladel vähemusse jäänud või kus vaba konkurents ohustab nende ajalooliselt välja kujunenud erisuhet maa ja loodusega ning traditsioonilisi majandussuhteid ja elukorraldust.

Rahvusvahelised kokkulepped reguleerivad eksplitsiitselt (selgesti väljendatud) mittetitulaarriikides (mitte oma rahvusriikides) elavate põlisrahvaste õigusi (nt. saamid, indiaanlased jt.), kuid ei käsitle nimeliselt postkoloniaalseid titulaarriikides (oma rahvusriikides) elavaid rahvaid (nt. naurulased). Kuid sellised nö halli tsooni sattunud põlisrahvad (näiteks eestlased) on eriti haavatavad, sest nad on küll saavutanud riikliku iseseisvuse, kuid nende riigis moodustavad suure osa rahvastikust kolonialistid ja nende järeltulijad ning seal on osaliselt või täielikult säilinud koloniaalsed võimu- ja majandussuhted. Näiteks Fidži, aga miks mitte ka Eesti, Läti ja Leedu.

Sirje Kiin: Missugused on need argumendid, mis kinnitavad, et eestlased on põlisrahvas ja mis võiksid kõneleda eestlaste kui ametlikult tunnistatud põlisrahva staatuse kasuks?

Indrek Park: Eesti rahvas on oma põlisel asualal elanud aastatuhandeid ega pole oma praeguselt kodumaalt teadaolevalt kedagi teist välja tõrjunud ega ümber rahvastanud.

Metsase ja soise Eesti territoorium on just parajalt nii suur või õigemini nii väike, et igal Eesti põliselanikul jõuab oma eluea jooksul tekkida sügav emotsionaalne side suurema osa riigi kultuuri- ja loodusmaastikuga.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et eestlased on sajandeid olnud suuremate rahvaste poolt koloniseeritud ning kannatanud rahvusliku ja kultuurilise rõhumise all.

Pärast lühikest iseseisvusperioodi kahe maailmasõja vahel langes eestlaste osakaal rahvastikust Eesti Vabariigi praegustes piirides asustuskolonisatsiooni tagajärjel 97 protsendilt 1945. aastal 61 protsendini 1989. aastal. Aastal 2017 on eestlased oma põlisel asualal mitmes paigas vähemusse jäänud ning kogu rahvastikust moodustame vaid kaks kolmandikku.

Kui eestlastel puuduks oma riik, oleksid nende mitmed eriõigused põlisrahvaste õigusi käsitlevate konventsioonide järgi oma põliskodumaal rohkem kaitstud kui praegu. Siia kuuluvad näiteks sundimmigratsioon, maaomandisuhted ja vaba konkurents muu maailmaga, aga ka mitmed teised põlisrahva jätkusuutlikkust puudutavad teemad.

Sirje Kiin: Mida me peaksime siis tegema, et meie kui Euroopa ühe vanima põlisrahva õigused oleksid kaitstud ka praeguse pingelise rändesurve ajastul ning Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise raamides?

Indrek Park: Me peaksime eesti rahva nimel deklareerima, et me oleme Eesti põlisrahvas koos sellest lähtuvate õiguste ja eranditega oma ajaloolisel ja keelelisel territooriumil. Lisaks peaksime kuulutama põliseks ka rannarootslased ja peipsivenelased nende ajaloolisel territooriumil.

Siinjuures ei tohiks mitte ajada segamini mõisteid eestlane ja eestimaalane ( a la “igaühest võib saada eestlane”). Need on ja jäävad antud kontekstis kaheks eri asjaks. Põlisrahva nimeline samastamine sisserännanutega, eriti aga massilise koloniaalrände tagajärjel tulnutega on olnud koloniaalvõimude kõige tavalisem trikk terves maailmas, mille vastu põlisrahvad on jõuliselt sõna võtnud. Näiteks eristatakse USAs praegu õiguslikult põlisameeriklasi (Native Americans) teistest ameeriklastest ja Kanadas põliskanadalastest esimest rahvast ehk The First Nation ning sellel eristamisel on rida konkreetseid eriõiguslikke tagajärgi.

Sirje Kiin: Mis on need põhjused ja väärtused, miks ja mille nimel peaks põlisrahval olema teistsugused õigused kui hilisematel sisserännanutel?

Indrek Park: Põlisrahvale omane loodus- ja kultuurimaastikutunnetus ei saa tekkida vähem kui viie põlvkonnaga, sest hilississerändajatel puuduvad sellise tunnetuse tekkimiseks vajalikud eeldused (üle terve maa hajusalt elav sugulaste ja sõprade võrk, põliselanikest vanema põlvkonna esindajatelt vahetult keskkonnas omandatud kogemused jne). Juurtest tuleneva emotsionaalse sideme puudumise tõttu kaldub mittepõlisrahvas põlismaastikusse suhtuma hoolimatult ja/või lähtub otsuseid tehes muudest väärtustest.

Juurtetud mittepõlisrahvad, kes asustavad suuri territooriume, käituvad sageli rändtirtsudena, kes näevad looduses eelkõige majandusressurssi. Liigsuure riigi / kodumaa ja seal ringikolimise tõttu ei teki neil maa ja mingi konkreetse paiga loodusega peaaegu mitte kunagi sellist sidet nagu põlisrahvastel. Põlvkondadepikkuse pärimusliku sideme puudumise tõttu ei pane nad tähele looduses toimuvaid inimtekkelisi muutusi ega suuda või ei pea vajalikuks neile reageerida, kui loodust on vaja kaitsta või suuremaid kahjusid ennetada.

Sirje Kiin: Mis kasu oleks meil siis sellest, kui kuulutame end ametlikult põlisrahvaks?

Indrek Park: Põlisrahva staatust on eelkõige vaja meile endile. Kui teadvustame endale oma erilist seost ja suhet oma maaga, oskame võtta ka selgema seisukoha ettepanekute suhtes, mis mõjutaksid ja jäädavalt muudaksid Eesti maastikku (Väo karjäär, Rail Baltic jt).

Maailma mastaabis on põlisrahvad aktiivsed just rohujuuretasandil. Kindla, suhteliselt väikese territooriumiga piiritletud põlisrahvad on maailma liigilise mitmekesisuse parim tagatis. Näiteks kui mingi liik kohalikul tasandil kaob, kuid mujal riigis säilib, siis mittepõlisrahvad ei pane seda tähele, sest nad ei tunne piisavalt oma elupaiga loodust, nad ei mõtle lokaalselt, vaid laiemas, riiklikus, mitte kohalikus mastaabis. Põlisrahvas reageeriks aga sellistele muutustele kohe rohujuure tasandil. Põlirahvas mõtleb tegelikult just globaalselt, sest kui pääsukesed ja kured kevadel meile tagasi ei lenda, sest nad on ülerahvastatud lõunamaades ära söödud, tekib põlisrahva liikmel huvi ja vajadus olukorra parandamiseks ka kodust kaugel.

Põlisrahvad on maakera kanaarilinnud, kes tunnetavad ja teavad, kes oskavad elu hoida ning meid kõiki ohtude eest hoiatada.

ÜRO: Põhja- ja Baltimaade Avaldus Põlisrahvaste õiguste osas

Põhja- ja baltimaad tugevalt toetavad ÜRO Põlisrahvaste õiguste Deklaratsiooni (UNDRIP), sh rõhutust ise-valitsemisele ja osalemisele. Need on kesksed tagamaks põlisrahvaste õiguste austamist.

Vaadates tulevikku järgmisele kümnendile, on selge et enam tähelepanu võiks pälvida UNDRIP ja eksisteerivate inimõiguste mehhanismide koos- ja ristviljelemisele. Seetõttu me kutsume ülesse Riike hõlmama UNDRIP olemasolevatesse inimõiguste raamistikku.

Loe täpsemalt: https://www.norway.no/en/missions/wto-un/nig/statements/hr/hrc/hrc36/nordic-baltic-statement/

Uurimus: Mauri Kiudsoo – “Idatee valvurid”

Video – Tartu Ülikooli Professor Mauri Kiudsoo räägib Eesti ajalookäsitlusest uute arheoloogiliste leidude valguses.

Kuivõrd Läänemeresoome aladele jäävad kõik Idatee (Osterveg) väravad, võib oletada, et varjaadige idaretkede osaks olid ka eestlaste esivanemad.

“Viiking ei olnud kaasaaegsete silmis rahvuslik vaid sotsiaalne mõiste mille alla mahtusid kõik Läänemere hõimud, kelle laevaehitustehnika ja navigatsiooni oskused olid saavutanud küllaldase taseme”
/L.Meri/ “Hõbevalge”

Vaata Videot – Tallinna Ülikooli Arheoloogiateaduskonna Professor Mauri Kiudsoo räägib Eesti ajalookäsitlusest uute arheoloogiliste leidude valguses.

Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa
sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga
kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee
peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede
osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome
eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud,
mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium.
Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu. Evald Tõnisson, “Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis”

Idatee-valvuridLaadi alla

Arvamus: Taivo Roosimaa – Hägustunud palgapoliitika

Hägustunud palgapoliitika – Toivo Roosimaa (RiTo 8), 2016, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esimees, Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt aastail 1992-1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma.

1980. aastate lõpul kohtusid kahe ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli esindajad, et pidada aru Eesti kõrghariduse ja hariduse olemuse üle. Jõuti ühisele seisukohale, et olemasolev ametiühingute süsteem enam ei sobi, selle sisu ja tegevus on end ammendanud. Ilmnes selge soov diskuteerida hariduse, teaduse ja sotsiaalpoliitika valdkonna tuleviku üle. Arutelude tulemusena asutasid viis Eesti ülikooli 1989. aasta lõpul iseseisva ja sõltumatu kõrgkoolide ühenduse UNIVERSITAS. Sellega oli algus tehtud ning
vajadus laiemas ringis arutelude temaatikas kokku leppida omandas konkreetsed piirid.


Mõningane läbirääkimiste kogemus saadi aastail 1990-1991 aset leidnud töötasude küsimuste läbirääkimistel valitsusega. Viie ülikooli ühiskondlike jõudude võimalused laiemat kõlapinda ja tagasisidet saada olid piiratud, seepärast tuli otsida kaasamõtlejaid ja samal ajal suurendada ühiskonda huvitavate teemade ringi. Temaatika ja korraldustöö vallas võeti eeskuju eelkõige Soome ja Rootsi samalaadsete organisatsioonide tegevusest. Tänu
koostööle välisriikide ülikoolidega said eesmärgid selgemaks ja nende kirjeldus tagas suhteliselt kiire arengu. 1992. aasta sügisel asutati Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO), kuhu algul kuulus neli üleriigilist hariduse, kultuuritöötajate ja teadlaste organisatsiooni. Praegu on TALO üks Eesti suurim kõrg- ja keskharidusega inimesi koondav keskliit, kuhu kuuluvad hariduse, kultuuri, meedia, põllumajanduse, spordi, teaduse, tehnika ja tervishoiu valdkonna töötajad.


Ehkki esimesel pilgul tekitab see loetelu mulje üpris kirjust seltskonnast, on tegemist siiski inimestega, kes on võimelised analüüsima sotsiaalseid ja õiguslikke küsimusi ning tegema vastavasisulisi ettepanekuid, kui olukord muutmist vajab. TALO asutati ja toimib n-ö kahe samba põhimõttel, üks on kompetentsi, teadmiste ja hariduse ning teine sotsiaalküsimuste sammas. Arutelud ei toimu mitte ainult palga ja seadusloome üle, vaid puudutavad ka
vastava kutsevaldkonna praegusi ning tulevikuprobleeme, et meie liikmed ei jääks oma teadmiste ja oskustega ajale jalgu.

Hirmusündroomi viljad

Algul koguti sotsiaalsfäärist andmeid töö ja palgatingimuste kohta, hiljem jätkati kutsealase info kogumist ja töötlemist. Üks põhijäreldusi oli: Eestis tuleb üle vaadata ühiskonnas toimunud ja toimuvad muudatused ning hinnata, kas need on kasulikud või kahjulikud. Kas Eesti ühiskondliku elukorralduse käsitlus on piisavalt süsteemne ja komplektne? Vaja on jõuda selgusele, kas seni funktsioneerinud ühiskonna ja ametiliitude viimase kümne aasta tegevus on kooskõlas meie soovide ja taotlustega. Ühiskonna seaduste ja nende avaldumise
seaduspärasuste tundmine on ühiskonnas toimuvatest protsessidest arusaamise ning järelduste tegemise eeldus. Selleks peab aga tundma objektiivseid seoseid ja sõltuvusi. Üks on kindel, inimesi ei tohi petta tühjade lubadustega. Inimeste peibutamine loosungitega on vääritu nii poliitikuile kui ka kõigile neile, kes üritavad mõnda arenguprotsessi suunata endale kõige kasulikumas suunas.

Iga kokkulepe peab omama teatud mõttes riigi hoidmise funktsiooni. See aga tähendab ja eeldab eelkõige sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist ning töökohtade loomist võimalikult paljudele, eeldades ka olemasolevate ning loodavate väärtuste teatavat ümberjagamist sotsiaalsfääri. Kas me oleme selleks valmis? Kahtlemata on see raske. Kuidas aga tekkivaid raskusi ületada, seda võime ainult ette kujutada. Põhjusi on palju, esile toome neist kaks peamist. Esiteks erinevad meil ametikohtade töötasud kuni kümme korda ning samalaadset tööd tegevate inimeste palgad mitu korda. See puudutab põhiliselt tipp- ja juhtametnikke ning riigi juhtimise funktsioone täitvaid inimesi. Teiseks oleme müünud põhilise osa tööstusest ja transpordist, andes sellega majandussfääri võtmepositsioonid väliskapitalile, keda huvitab ainult kasum. Samasugune olukord on meedias, kus suuremad ajalehed ning suur osa massimeediast on välisinvestorite käes.

Nüüd oleme sageli olukorras, kus omanikud ähvardavad firmad Eestist ära viia, kui kohalik tööjõud nõuab töökohal inimväärsemat kohtlemist ja kõrgemat töötasu. Öeldu tekitab töötajates hirmu ning nad nõustuvad madala ja sageli ebaõiglase palga eest edasi töötama.

Töökoha kaotamise hirmusündroom on vilja kandnud ning andnud võimaluse tööandjal vanaviisi jätkata. Sotsiaalne ebaõiglus säilib ja süveneb. Et lõhet mõningal määral vähendada, seadsime läbirääkimisteks kindlad eesmärgid, eelkõige töötasu vallas.

Algus oli lootustandev.

Vaatamata teatud ideoloogilistele segadustele, arutleti ning otsiti töötasustamise läbirääkimisteks põhiargumente. Võttes kokku senised välisriikide, eriti põhjala regiooni aastatepikkused kogemused töötasustamise valdkonnas, sõelusime neist välja kolm võimalikku varianti. Need on järgmised:
– võtta aluseks riigi keskmine palk, mis oleks kõrgkooli lõpetanu palga alammäär, kui ta asub tööle kõrgharidust nõudval ametikohal;
– võtta aluseks oma teadmiste täiendamiseks tehtud kulutused, liita juurde sama aja eest saamata jäänud sissetulekud (kui oleks õppimise asemel töötatud), lisades juurde teatava protsendi nn enesetäienduse soovitavat rentaablust. Paljudes riikides on rentaablus kujunenud erinevalt, see on 15-20% piirimail;
– võtta aluseks kõrge kvalifikatsiooniga tööstustöölise keskmine töötasu, milleks paljudes Euroopa riikides on metallitöölise keskmine palk.

Edasi võtsime kasutusele ametikohtade suhtarvud. Eeskujuks olid soomlaste ja rootslaste pika aja jooksul väljakujundatud ametikohtade suhtarvud.

Soomlastel on palga alammäärade tabel toodud maatriksi kujul, seejuures jääb ühe või teise ametikoha paigutus maatriksis tavaliselt ülikooli professori ja kõrgharidusega noore palga alammäära vahele. Maatriksisse on paigutatud ka parlamendisaadikute palga alammäär. Maatriksi eelis: kui meil on korralik
statistika eri ametikohtadel olevate töötajate arvu kohta, saame läbirääkimistel konkreetselt, palga alammäära tõusu protsenti teades arvutada kokkuleppe täitmiseks vajalikud summad.

Lõpptulemus on selgepiirilised läbirääkimised ja kokkulepete täitmine.

Kirjeldatud põhimõtteid kasutati esimese TALO ja valitsuse vahelise kokkuleppe sõlmimisel. Kolmest eelmainitud variandist kasutati esimest, sest teised oleksid tol korral nõudnud võrdlemisi mahukat tööd. Samal ajal ei olnud usaldusväärsete arvutuste tegemiseks võimalik saada kõrgharidusega töötaja palga alammäära kohta kõiki algandmeid. Muuseas, edaspidi võeti nimetatud palga arvutamise põhimõte kasutusele Riigikogu liikmete palga määramisel,
mis toimib tänase päevani. Esimene palgakokkulepe sõlmiti valitsuse ja TALO vahel 1992. aasta novembris, vähem kui kaks kuud pärast TALO asutamist.

Raskustest hoolimata kokkulepe toimis ning pani aluse ka edaspidistele samalaadsetele kokkulepetele.

Väljakujunenud süsteem lõhuti

Ka järgnevad palgakokkulepped valitsusega toimisid üsna edukalt kuni aastani 1999. Pärast seda hakkas palgapoliitika kujundamine hägustuma. Toimusid muutused riigieelarvest rahastamisel. Rahalised vahendid suunati kindlaid kasutamisreegleid määramata asutustele ja organisatsioonidele. Mõnda aega toimisid veel saavutatud töötasustamise põhimõtted, kuid siis nähti ettevõtetes ja organisatsioonides, et riigieelarveliste vahendite oma äranägemise järgi jaotamine ei too kaasa mingeid sanktsioone. Nende segaduste käigus
kujunesid välja praegused ebaloomulikud töötasustamise suhted. TALO ja valitsuse läbirääkimised muutusid ebamääraseks ning väljakujunenud arusaadav ja aktsepteeritud palga alammäärade süsteem lõhuti.

Võib ju vastu vaielda, et praegune töötasupoliitika on vabam ja igaühele saab maksta nii palju, kui otsene ülemus vajalikuks peab. Kuid ka eelnev töötasustamissüsteem ei takistanud palga alammäärast kõrgema palga maksmist. Praegu jääb inimesel puudu kindlustundest: kui suur on ikkagi palga alammäär kindlal ametikohal? Palga tegelik alammäär sõltub asutuse juhi soovidest ja on eri ettevõtteis samalaadse töö tegemisel erinev. Näiteks Eesti
Muusikaakadeemias on professori palga alammäär kuni poolteist korda madalam kui teistes ülikoolides. Kaudselt toimivad riigi aktsepteeritud palga alammäärad ka eraettevõtluses.

Põhjamaade eraettevõtluses püütakse jälgida riigieelarvest finantseeritavates asutustes makstava palga alammäärasid. Tavaliselt kujunevad riigieelarvest finantseeritavad palgad 10-20% madalamaks kui eraettevõtluses. Inimene teeb ise valiku, kas kõrgem palk ja ebakindlam töökoht või madalam palk ning suurem kindlus töökoha säilitamisel.

Riigieelarvest finantseeritavad palgad peaksid Eestis siiski olema määratud enam-vähem ühesuguste reeglitega nii vahendite küsimise, jagamise kui ka kulutamise korral.

Ühelt poolt on riigil loomulikult lihtsam, ta annab teatava summa vahendeid ja igaüks peab sellega hakkama saama. Sellise negatiivse lähenemise protsess on andnud tulemusi: palgad hariduses, kultuuris ja teaduses jäävad märgatavalt alla teistes valdkondades makstavaile palkadele. Seetõttu hakkavad inimesed otsima tasuvamaid töökohti ning loobuvad õpetaja, õppejõu või kultuuritöötaja ametist. Sellist arengut ei märgatud või ei tahetud märgata, ja nüüd oleme jõudnud tagajärgedeni. Meil ei ole piisavalt heade teadmistega õpetajaid,
õppejõude, teadlasi. Muudatusi teha on hilja, protsess on pöördumatu. Kogu õppeprotsessi järjepidevuse uuesti ülesehitamine ning heade õpetajate ja õppejõudude tööle taastoomine on palju kulukam kui järgnevuse põhimõtte säilitamine. Õpetajaks-õppejõuks ei sünnita, vaid kasvatakse enesetäienduse, kogemuste ja analüüside toel. Inimene elab üks kord ja talle ei saa ette heita, kui ta loobub õpetaja või õppejõu ametist ning läheb tööstusse või mõnda
välisriiki paremat töötasu ja majanduslikku kindlustatust otsima.

Süvenev keskpärasus

Nimetatud protsess jätkub ja loob võrdlemisi kehva keskpärasuse õpetamises, teadustöös, kultuuris. Keskpärasus ja hallus ühiskonnas süvenevad. Õpetada on vaja häid teadmiste edastajaid, tööle aga tulevad keskpäraste võimetega inimesed. Varsti me ei märkagi tekkinud keskpärasust – inimene harjub kõigega. Kui õpetaja või õppejõud teab, et lepitakse keskpärasusega ja teadmiste tase kedagi ei huvita, toimitakse rutiinselt. Seni, kuni meil mõtlemis- ja analüüsivõimet veel jätkub, sellist tulevikku vaevalt tahetakse. Õpetaja osaks
on olnud ja jääb õpilaste iseseisva mõtlemise arendamine. Tegelike arengute hindamine ja analüüsimine peab olema vältimatu. Kui kaob analüüsivõime, ei leita ega otsitagi parimat lahendit, vaid keskpärast.

Õpetaja ei pea enam tähtsaks oskuste ja teadmiste edasiandmist ning tema ülesandeks jääb üksnes nn koolmeisterdamine. Tema tegevus muutub ebaefektiivseks ja mõtted ei jõua õpilaseni, mis omakorda suurendab ebavõrdsust teadmiste edastamisel ja omandamisel.

Järelejäänud parimad koormatakse üle õppe- ja teadustööga. Kuid ka koormamisel on piirid. Optimaalne koormus säilitab ja arendab professionaalsust. Kui tekib ülekoormus õppetöös, toob see kaasa erialateadmiste ja -oskuste vähenemise. Miks selline arutelu? Praegu
töötavad õpetajad, õppejõud ja teadlased mitmel töökohal, et majanduslikult toime tulla.

Neid inimesi ei saa ega tohi milleski süüdistada, igaüks soovib oma elu paremini sättida. Kuidas suhtuda? Näiteks on Soomes optimaalset tööaega piiratud töötasuga, maksimaalne palk ei tohi ületada põhipalka 1,5 korda, seda ka äärmuslikel juhtudel. Seega piiratakse töötamist 1,5-kordse tööajaga. See on signaal, et rohkem pole mõtet rabelda, sest palk jääb samaks. Palga juurdekasvuga üldine rahulolu kasvab, kuid kas tulemus on seda väärt või ei,
peab huvitama meid kõiki.

Olen kindlalt veendunud, et kui inimesel on teenimisvõimalustest selge ülevaade ja ta teab, kui korralikult tuleb tööülesandeid täita, garanteeritakse talle kindel tasu. Töötasu ei tohi sõltuda erakondlikust kuuluvusest ega vennaskonnast, vaid peab alluma kindlatele ja kõigile arusaadavatele kriteeriumidele.

Üks rahaliste vahendite ilma kindlate reegliteta jagamise tagajärje näide. 2003. aastal eraldati haridus- ja kultuuritöötajatele kohalike omavalitsuste kaudu sada miljonit krooni, et reguleerida suuri töötasude erinevusi regioonides. Tulemus oli vastupidine loodetule:
erinevused suurenesid veelgi, sest igaüks toimis oma arusaamade järgi. Puudusid reeglid ning eesmärgistatud tegevus. See on üks osa võimalikest muudatustest Eesti palgapoliitikas.

Võib öelda, et tahame tagasi tsentraliseeritud palgasüsteemi. Kui on olemas võrreldav palgamaatriks, milles igaüks näeb oma võimalusi, ja teades, mida ta peab tegema, et sissetulekuid suurendada, tekib paratamatult huvi töötulemuste ja enesetäiendamise vastu.

Inimene teab, kui suur on teatud taseme juures töötasumiinimum ning edasine sõltub juba tema teadmistest, kompetentsist ja tahtest korralikult tööd teha. Ülemmäära ei piira keegi, kui vahendeid jätkub, kuid palga alammäär on tagatud. Selgus palgapoliitikas loob selguse ka vajalikes oskustes.

Võitjad ja kaotajad

Ühistegevus ja kodanikeühenduste tegevus on madalseisus. Inimestel ei ole eelmise iseseisvusaja arusaamu ühistegevuse vajadusest ning loomisest. Välistada ei saa võimalust, et Eestis ei soovitagi Põhjamaade omadega sarnaseid tugevaid ametiliite ja ametiühinguid.

Teisalt aga peavad inimesed ise avaldama soovi kodanikuühiskonna liikmed olla. Tahaksin käsitleda veel üht majanduselu tahku – tehnilise intelligentsi osa majanduses ning tehnika ja tehnoloogia arendamises. Ei saa mainimata jätta, et tehnikakõrgharidusega inimesed on riigi strateegiline varandus, kelleta on mõeldamatu nüüdisaegse tugeva tööstuse ja majanduse rajamine. Miks lahkuvad Eestist paljud heade teadmiste ja oskustega noored inimesed? Põhjus on üpris eluline: madal töötasu ei korva õpingutele tehtud kulutusi, elatustaseme inimväärseks muutmisel on perspektiivitu tulevik. Põhjendatud palga- ja sotsiaalpoliitika puudumise tõttu abistame oma tagasihoidlike vahenditega teiste riikide majandust, koolitades neile hästi ette valmistatud kõrgharidusega inimesi. Kui paar aastat tagasi pidasime nõu, kes on kaotajad ja kes võitjad, kui avaneb tööjõu vaba liikumise võimalus, selgus, et kaotajad on need, kes ei suuda luua vastuvõetavat palga- ja sotsiaalpoliitikat, võitjad aga riigid, kes selle ära kasutavad. Välisriikide esindajad nägid võimalust saada Eestist ilma kulutusi tegemata hästikoolitatud tööjõudu.

Kui hiljem nende haritud tööjõu vajaduse ja soovid kokku liitsime, jõudsime järeldusele, et võidakse plaanida kuni kahekümne tuhande siinse noore töölemeelitamist. Eestis sünnib aga aastas ligikaudu 12 000 – 13 000 last. Seega tahetakse siit ära kutsuda rohkem noori, kui lapsi juurde sünnib. Lihtne arvestus näitab, et sellist tegevust jätkuks aastaks või kolmeks, ning siis võime oma tööstuse sulgeda või tuua lisatööjõudu mujalt. Kas see on Eesti Vabariik
eestlastele või säilib üksnes meie riigi kunagine nimi? Ei maksa teha oletusi, vaid tegutseda, et nii ei läheks. Vajame sotsiaalpoliitika selgepiirilist ülesandepüstitust ning selle täitmist.

Ei tahaks kuidagi, et taasiseseisvunud riigis toimiv süsteem muutuks selle loojaile vaenulikuks jõuks. Võõrandumine on halvim, mis ühiskonnas juhtuda saab. Tõsi on, et loovintelligents on oma nišist välja langenud ega leia kohta ühiskonnas. Märku tuleks anda neil, kel on rohkem pädevust ühiskonna protsesse kujundada. Õpetaja-õppejõu ülesanne on koolitada iseseisva mõtlemisega isiksusi, kes suudavad riiki üles ehitada. See on järjepidev
protsess, mida saavad ja võivad teostada ainult suurte kogemustega jõulised isikud. Eesti peab välja jõudma iseseisva koolini, hinnates minevikku selle lõpptulemuse seisukohalt.

Luua tuleb selge pilt hariduse eesmärkidest, et sünnipärased eeldused ja intellektuaalne ressurss muuta tõeliseks varanduseks. Sellist ülesannet on võimelised täitma inimesed, kellel on ettekujutus Eesti koolist ja sellealased kogemused, õpetamisoskus ning analüüsivõime.

President Ilves ÜRO Maailma Põlisrahvaste konverentsil – “eestlased on põlisrahvas”, 22.09.2014

On au esineda sellel põlisrahvaste õigustele pühendatud kõrgetasemelisel kohtumisel. Põlisrahva liikmena – eestlased on meie praegusel territooriumil elanud mitu tuhat aastat – on mul eriti hea meel näha teie seas nii palju neid, kelle jaoks see konverents puudutab. Nii saame koos arutada põlisrahvastega seotud probleeme. Oleme seisnud mõlemalt poolt rõhutud põlisrahvana ja nüüd ÜRO liikmena. Me teame, millega põlisrahvad silmitsi seisavad. Samuti tahaksin kohe alguses märkida, et on kahetsusväärne, et põlisrahvaste osalemist ÜRO foorumitel seatakse pidevalt kahtluse alla. On arusaamatu, kui mitte öelda veider ja häbiväärne, et mõned riigid püüavad põlisrahvaste osalemist takistada, pakkudes oma tegude kohta selgitusi. Loodame, et see on varsti minevik ja põlisrahvastel on rahvusvahelises üldsuses tugev hääl.

Mul on hea meel, et kinnitame täna lõppdokumendis oma pühendumust ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile (UNDRIP). See sisaldab selgeid tulemusi põlisrahvaste õiguste edasiseks parandamiseks, sealhulgas ÜRO tugevamat tegevust. Loodan, et lõppdokument on edasise tegevuse alus ja me ootame selle kiiret rakendamist.

Daamid ja härrad,

Põlisrahvaste õigusi tuleb austada. Suur enamus riike teeb seda, avaldades toetust põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile. Nii on ka Eesti. Kahjuks eelistatakse paljudes riikides siiski materiaalset kasu põhiõiguste ees. On ülioluline mõista, et põlisrahvaste kultuuripärand on rikkuse vorm, mis kaalub selgelt üles loodusvarade ulatusliku ja jätkusuutmatu kasutamisega kaasnenud majandusliku kasumi. See hoolimatu kasumi taotlemine inimeste kultuuri arvelt on just see, mille tunnistajaks oleme olnud paljudel soome-ugri aladel.

Eestlaste jaoks on eriti südamelähedane soome-ugri rahvaste tulevik, kellega oleme seotud suguluses ja keeles. Me teame ja oleme tundnud väljasuremise hirmu. Oleme murega märganud, et nende elanikkond on vähenenud, samas kui nende positsiooni parandamiseks mõeldud sotsiaal-poliitiline aktivism ei ole alati sellele suurele väljakutsele suutnud vastata. Halvim stsenaarium oleks meie arvates see, et rahvuslikud organisatsioonid haihtuksid, juhid marginaliseeruks ja riigid, kus nad elavad ükskõikselt – väites, et põlisrahvaste väljavaade, kui sellistel on, tsiteerides nõukogude ajast tuntud fraasi „perspektiivitu”.

Linnastumine, industrialiseerimine, maailmasõjad, küüditamised ja ulatuslik ränne on paljudele põlisrahvastele jätnud sügavad haavad. Sealhulgas näiteks vadja elanikkond, meie soome-ugri nõod. Mõni aasta enne aastatuhande vahetust alustati suure Laugasuu (Ust-Luga) sadama ehitamist. See on üles ehitatud traditsioonilistele vadjalaste maadele, kus meie nõod on oma territooriumil elanud sama kaua kui meie, eestlased, omal. See ehitamine kujutab suurt ohtu kolmele allesjäänud vadjakülale: Luutsa, Liivtšülä ja Jõgõperä. Ehkki Laugasuu sadama ehitamine on vastuolus ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, pole praegune olukord, millega hääletajad kokku puutuvad, ainulaadne. Me kõik teame, et põlisrahvaste hulgas on pikk nimekiri, kes elavad kõige keerukamates tingimustes. Näiteks elab vadjalastega kõrvuti veel üks väike soome-ugri rahvas – isurid -, keda eriti ohustab plaan rajada keemiatehas otse oma Rutši ja Viistina küla kõrvale. Kui keemiatehas püstitatakse ja keskkond hävitatakse, on rahvas ja kultuur ohustatud ning võib isegi hävitada. Ja inimkond kasvab aina vaesemaks.

Hõimurahvaste toetamiseks käivitas Eesti valitsus 1999. aastal Hõimurahvaste programmi. See on valitsuse abiprogramm põlisrahvaste uurali keelte ja kultuuride toetamiseks. See pakub tuge viies erinevas valdkonnas – haridus- ja koolituskursused, teadusuuringud, kultuuri- ja teabevahetus, samuti tervishoid ja keskkonnakaitse. Eesti eksperdid on aastaid panustanud ÜRO põlisrahvaste alalisse foorumisse ja meie valitsus on rahaliselt toetanud ÜRO põlisrahvaste fondi. Me jätkame seda ka tulevikus.

Loe lähemalt: https://vp2006-2016.president.ee/en/official-duties/speeches/10587-president-ilves-at-the-united-nations-world-conference-on-indigenous-peoples-22-september-2014/index.html

Nimed mida pole raiutud marmortahvlile V

Tekst: RIHO ÜHTEGI, major
Kaitseliidu ajakiri “Kaitse Kodu” NR 3 (79/525) 2008

Ajalugu on subjektiivne. Ilmselt tahaksid siinkohal paljud ajaloolased mulle vastu vaielda, kuid nii see on. Kuigi ajalugu peaksid kirjutama erapooletud
ajaloolased, on sellisel kuival sündmuste ülesmärkimisel omad puudused – nad ei kajasta tegelikku olukorda.

Nad annavad ülevaate sellest, mis sündmused on aset leidnud, selgitamata, miks see nii juhtus. Seepärast kirjutatakse ajalugu enamasti kellegi mälestuste põhjal, mis võib küll olla faktidega kinnitatud, kuid lähtub ikkagi isiklikust vaatenurgast. Teame ju kõik, et sündmusi saab kirjeldada ja kajastada mitmest vaatevinklist ning kui minevikku tuleb meenutada meil endil, räägime sellest, mis meil meeles ja kuidas meile asjad tundusid.

AJALOOST JA SUBJEKTIIVSUSEST
Oma meenutuste kolmandas osas, kus kirjutasin Harri Hennust, märkisin, et Tamme malevkond tegeles põhiliselt rahvusliku sisuga koosolekute pidamisega, samas kui Tartu 1. malevkond keskendus rohkem trennile. Pärast artikli ilmumist astus minu juurest läbi üks Tamme malevkonna mees ja
ütles, et tegelikult tegid ka Tamme mehed kõvasti trenni ja minu hinnang võib olla solvav. Mul polnud mingit kavatsust toonaseid Tamme malevkonna mehi halvustada, nad olid tublid ja tegid kindlasti ka õppusi ning trenni, aga just
selline mulje, nagu ma tolles kirjatükis esitasin, kõrvaltvaatajale jäi. Harri Hennu vali hääl ja Heino Otsmaa poliitilised sõnavõtud kippusid muu varjutama.

Arvatakse, et objektiivset olukorra kirjeldamist ei saa oodata kohe pärast sündmusi või vahetult sündmuste käigus üles kirjutatud märkmetest. Kuid veelgi vähem objektiivse pildi saab sündmustest, mida meenutatakse aastaid hiljem. Milline on õige ajavahemik sündmusi jäädvustada, on raske hinnata. Ja kas seda ongi vaja? Inimeste subjektiivsed mälestused lisavadki kuivadele
dokumenteeritud ajaloosündmustele teadmistega segunevaid emotsioone, miks asjad just nii olid ja mitte teisiti. Ainult et kui tahame saada võimalikult erapooletu pildi, peab meil neid subjektiivseid vaatenurki olema palju.

Ma ei tea, kui palju inimesi on süstemaatiliselt talletanud Kaitseliidu ajalugu. Mõnede arvates on Tartu ja Tartumaa selles suhtes üsna eesrindlik olnud, seal on kolm-neli inimest erinevatel aegadel kroonikat kirjutanud. Aga mõnes kohas on ajaloo kirjutamine unarusse jäetud. On ju enamasti selline töö olnud entusiastide vedada, kes on seda teinud isiklike kuludega ja omast ajast. Tihti on nende töö lihtsalt kaduma läinud, kui suure vaeva ja hoolega kogutud materjalid on kingitud kodumalevale või -malevkonnale, kus need on unustatud kuhugi sahtlipõhja või rännanud mõne kaitseliitlase erakogusse. Näiteks üks segasemaid juhtumeid leidis aset Elvas, kus tubli kaitseliitlane Aleksander Põder koostas Elva malevkonna põhjalikku uue ajaloo arhiivi
rohke fotomaterjaliga. Siis ta aga mõrvati segastel asjaoludel ja tema materjalid läksid kaduma.

MÄLETADA LÄHIAJALUGU
Nüüd, kaheksateist aastat pärast Kaitseliidu uut algust, oleme jälle sealmaal, et tahaksime mäletada oma lähiajalugu. Kuid millist ajalugu? Kas sellist, mis on kuiv faktide ja sündmuste jada, või sellist, mis põhineb meeste ja naiste mälestustel? Kas sellist, kuhu on põimitud isiklikud kogemused, mälestused ja emotsioonid, tihti ka inimsaatused? Kas tahame mäletada sellist ajalugu,
mis on tsenseeritud ja ilusaks kirjutatud, või ajalugu, kus on kirjas ka meie tegelikud kasvuraskused, kõhklused ja hälbed? Kas tahame mäletada ajalugu, mis on ilus ja sile nagu Vabaduse plats, või sellist, mis võib tekitada mõnes meist piinlikkust ja valusaid reaktsioone veel tänagi?

Ja kas on meil üldse valikut, millist ajalugu peaksime kirjutama? Lõppude lõpuks on järeltulevatel põlvedel õigus teada tõde, sest ainult sel moel on võimalik vältida varasemaid vigu ja anda õiglane hinnang sündmustele,
mis on mõjutanud protsesse. Täna veel ei ole me valmis neid inimesi, kes 1990. aastatel Kaitseliidu asja ajasid, ning neid tegusid, mis tol ajal aset leidsid, õiglaselt hindama. Liialt palju on otsustajatel isiklikke emotsioone ja personaalseid kokkupuutepunkte. Kuid järeltulevad põlved tahavad seda kindlasti teha, nagu meie tahame täna teada, mis juhtus 1930. aastate Eestis. Ja selleks on vaja, et keegi märgiks üles sündmused, kommenteeriks neid ja seletaks, mis on nende tagamaad.

MÄLETAMINE JA TÕDE
Seepärast tahangi seekord kirjutada ühest Kaitseliidu taasasutajast, kes on põhjalikult jälginud Kaitseliidu arenguid alates aastast 1990 ja kogunud organisatsiooni kohta materjale. Kui paljud meist üldse teavad, et
Kaitseliidus oli juba 1991. aastal olemas ajaloopealik, kelleks sai meie seekordse loo peategelane Juhan Algus? Rahva mälu hääbub. Olen seda tõdenud korduvalt
Internetis artikleid ja nende kommentaare lugedes, kui täiesti hullumeelseid mitte kunagi juhtunud kombinatsioone peetakse tõeks, samas aga tõelised sündmused ja nende tagamaad unustatakse.

Praegu, kui seda lugu oma meenutustesarjast kirjutan, on käimas Eesti Vabariigi 80. aastapäeva pidustused. Jagatakse aukraade ja teenetemärke, kuid mitte kõigile. Paraku on saajate nimekirjas enamasti need, kes jagajatele meelepärased . Omaaegsed tegijad on mõnikord liialt sõnakad, liialt otsekohese väljaütlemisega ja mõnikord piinlikult tülikad. Aga mõnikord on nad ka
liialt uhked, et ennast meelde tuletada. Olgu see artikkel omamoodi tänuavaldus kõigile neile, kel on jätkunud südikust aastate jooksul sündmusi jälgida ja oma arvamust avaldada, sündmusi üles tähendada ja olla selleks rahva mäluks, südametunnistuseks ja hääleks, mida meil pole kuigi palju alles jäänud.

MEERI MEES JUHAN ALGUS
Ilmselt teadsid seda Meeri metsa vahel elavat kingseppa enne 1990. aastat põhiliselt kohalikud. Ometi tegeles Juhan Algus aktiivselt poliitika uurimisega ja Eesti rahvuspoliitika tõusuajal 1980. aastate teisel poolel lõi selles aktiivselt
kaasa. Nii juhtuski, et 17. veebruaril 1990 oli Algus Järvakandis kohal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmena, kellega kaasas veel paar Nõo kandi meest. Järgnevad kuud pühendas ta ennast Kaitseliidu loomisele. Koos Harri Hennuga käis ta läbi kogu ajaloolise Tartumaa ja pidas koosolekuid.
Polnud tema süü, et ta Hennust kasvult väiksem ja häälelt nõrgem
oli, mistõttu kogu koosolekute au kippus langema Hennule.

Nagu meenutuste kolmandas osas oli juttu, ei läinud Kaitseliidu taasloomine igal pool eriti libedasti. Juhan Algus ise on jutustanud, kuidas ta juba asulasse sisenedes võis aimata, kas selles külas või linnas Kaitseliidust saab asja või
mitte: kus olid suured kortermajad, seal asja ei saanud, kus aga eraldi asuvad talud, seal tulid kohalikud mehed Kaitseliidu ideega kaasa. Kas see just nii oli, on raske öelda, pigem sõltus kõik kohalike liidrite leidmisest ja koosolekupidajate oskusest asju selgitada, sest iseenesest juba fakt ise, et mehed kokku tulid, näitas nende huvi Kaitseliidu vastu.

Samas ei saa Juhan Algust samastada Harri Hennuga. Kui Henn oli olemuselt pealiskaudne, suur esineja ja enese eksponeerija, siis Algus on alati olnud väga põhjalik. Julgen väita, et Naiskodukaitse taastamise kõige innukam taganttõukaja oli 1990. aastal just tema. Sel ajal, kui enamik kaitseliitlasi tegeles põhiliselt oma organisatsiooniliste probleemide lahendamisega, oli Algus ainuke, kes igal koosolekul tõstatas Naiskodukaitse teema ja rõhutas selle ühenduse taastamise vajalikkust.

1990.a aastal tehti naisorganisatsiooni taastamiseks ka mitu katset, kuid et üldine huvi oli siiski väike, sai Naiskodukaitse hoo sisse alles 1991. aastal. Ometi tuleb pidada suuresti Alguse teeneks, et 30. märtsil 1990 Kaitseliidu taasasutamise koosolekul Kongutas valiti ka Naiskodukaitse ajutine juhatus eesotsas Asta Luksepaga, kes on hiljem palju aastaid Naiskodukaitse töös
aktiivselt osalenud.

Juhan Alguse eestvedamisel loodi Kaitseliidu Nõo rühm (erinevatel aegadel kandis see üksus erinevaid nimetusi, olles ka malevkond ja koguni malev). Nagu
tihti juhtub, on väikeste maakohtade probleem asjaolus, et enda hulgast tõusnud liidrit ei taheta tunnistada. Seetõttu ei hinnanud kohalikud mehed ka Alguse panust Kaitseliidu taastamisse ja mees ise oli mõne tegelase suhtes vägagi kompromissitu, mistõttu juhtimisprobleemid üksuses said päriselt paika alles siis, kui Nõo rühm liitus Elva kompaniiga ja moodustus Elva malevkond.

JUHAN ALGUS, KALLE ELLER JA TEISED
Kuna Alguse huvid olidki palju laiemad kui vaid ühe rühma juhtimine, edutati ta peatselt pärast Lõuna-Tartumaa lipkonna moodustamist 1990. aasta kevadsuvel lipkonna ülema asetäitjaks. Sel moel jäi ta formaalselt ka Nõo
rühma juhtimisest kõrvale ja pinged laabusid. Hundid söönud, lambad terved, nagu ütleb vanasõna. Kui see uus määramine lahendas olukorra Nõo rühmas, siis lipkonna tasandil tekkisid hoopis probleemid. Nimelt ei järginud Algus 1990. aasta suvel lahvatanud Kaitseliidu kriisis lipkonna üldist “poliitikat” olla lojaalne Kalle Ellerile. Ta ei kippunud küll lipkonda juhtima, kuid osaledes
aktiivselt Elleri-vastases kampaanias, märkis ta alati millelegi alla kirjutades, et ta on Lõuna-Tartumaa lipkonna esindaja. Selline omavoliline esindamine
ei läinud jällegi kokku lipkonna ülema seisukohtadega.

Seetõttu võibki jääda kõrvaltvaatajale 1990. aasta sügiskriisist segane mulje, et kummal poolel Lõuna-Tartumaa lipkond oli. Tegelikult Lõuna-Tartumaa toetas siiski Ellerit. Kuid Algus ei olnud lootusetult kompromissitu. Ta küll
osales aktiivselt Tamme malevkonna üritustel, kuid käis mitte vähem aktiivselt ka Tartumaa kaitseliitlaste üritustel. Nii oli ta omamoodi “sillaks” organisatsiooni kahe vastaka tiiva vahel ja ilmselt paljuski tänu temale ei tekkinud näiteks Tartumaa kaitseliitlaste (seega Elva malevkonna) ja Tamme kaitseliitlaste vahel sellist lõhet, nagu see oli “tammekatel” Tartu 1. malevkonnaga.

Juhan Algust on alati huvitanud sündmuste ja hoiakute põhjused, nagu teda on alati huvitanud ka ajalugu. Juba 1990. aastal intervjueeris ta Kaitseliidu pealikuid, et teada saada nende seisukohti ühes või teises küsimuses. Küsitluste teemadeks oli Kaitseliidu suhted parteidega, seisukohad Lenini kuju eemaldamise osas, ootused Kaitseliidu suurkogule. Samas polnud ta ise kunagi järelduste tegemisel erapooletu. Tõsi, alati pole tema arvamus olnud õige, sest tema kätte kogunenud informatsioon on olnud puudulik.

Algusele on ka omane, et tal on iga asja kohta oma arvamus, mille eest ta seisab seni, kuni keegi suudab talle selgeks teha, et asjad on tegelikult teisiti. Koos oma juurdunud seisukohtade ja kombega asju otse välja öelda on ta nii mõnegi arvates “ebamugav” inimene. Ta võib välja öelda asju, mida teised ei julge või ei taha sõnastada. Kohati peeti tema käitumist ka provokatiivseks ja isegi ebameeldivaks, kuid ta ei lasknud ennast sellest häirida. Alati leidis ta endale liitlasi, kellega ühist asja ajada. Kuna ta ei kippunud ennast esile upitama, vaid eelistas pigem varju jääda, sobis ta algul hästi Harri Hennuga. Mõne aja pärast see side meeste vahel hääbus, põhiliselt seetõttu, et Juhan Alguse vaated ei ühtinud enam Hennu omadega, sest viimane kuulas nüüd rohkem Heino Otsmaad. Otsmaa oli aga isegi Juhan Alguse arvates liialt poliitiline. Nii leidiski Algus varsti uue mõttekaaslase, kelleks oli Kaitseliidus esile kerkinud Jaak Mosin.

ESIMENE AJALOOPEALIK
Kui Juhan Alguse täpne Lõuna-Tartumaa lipkonna pealiku abiks määramise daatum on teadmata, siis tema vabastamine sellelt ametikohalt on dateeritud – seda tehti Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega 1. detsembril 1990. 1990. aasta
suurkogu muutis Kaitseliidu juhtimise korda ja oli loogiline, et pealikud
esitavad lahkumisavaldused. Seda tegin ka mina Lõuna-Tartumaa lipkonna pealikuna ning tegi Juhan Algus pealiku abina. Alguse taotlus rahuldati. Mis asjaoludel, ma ei tea. Pool aastat oli Algus vabakutseline kaitseliitlane, kuid

15.mail 1991 määras vahepeal Kaitseliidu ülemaks tõusnud Manivald Kasepõld ta staapi ajaloopealiku kohale. Staap polnud tol ajal paikne struktuur, selle liikmed elasid ja töötasid üle kogu maa ning tulid kokku vaid staabi ja Kaitseliidu üritustel. Nii saigi Juhan Algusest Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr 12 ajaloopealik.

Kolm kuud hiljem, 9. augustil tegi Jaak Mosin keskkogule ettepaneku nimetada Juhan Algus ka Kaitseliidu keskkogu alaliseks sekretäriks. Kuna Mosin ise oli propagandapealik, siis võimaldas Alguse alaliseks sekretäriks valimine märkimisväärselt suunata Kaitseliidu protsesse. Alguse valimine keskkogu sekretäriks langes Kaitseliidu murranguliste sündmuste algusaega. 1991.
aasta suvi tõi kaitseliitlasi enam kui ühel korral noore vabariigi kaitsele ning meeste tublidus sundis organisatsiooni saatust arutama riigiisasid Toompeal. Et asjale hoogu anda, oli vaja õigete inimeste kätte toimetada pabereid. Just sealsamas, eespool mainitud Meeri metsa vahel valmistati ette nii mõnigi dokument, mis pidi viima Kaitseliitu legaliseerimise suunas. Pöördumised,
avaldused ja ajaleheartiklid, mida Algus ja Mosin koos koostasid, jõudsid nii Toompeale kui ka Kadriorgu.

Samas ei meeldinud see kõigile. Kaitseliidu poliitilisem tiib leidis, et nende avaldustega poetakse külje alla ringkondadele, kes pole rahva poolt valitud ja kes ei ole Eesti riikluse edasikandjad. Siis otsitigi välja ja hakati levitama mõlema mehe minevikust leitud luukeresid. Erilise rünnaku alla sattus muidugi Jaak Mosin kui põhiline ideede generaator. Ei meeldinud Mosina ja Alguse tegevus ka Kaitseliidu juhtkonnale, kes tundsid, et olukord võib nende kontrolli alt välja libiseda.

AASTA SÜGI
Omamoodi haripunkti saavutasid sündmused Tartus 1992.a septembril 1991 peetud keskkogu istungil, kus esitati üksteisele etteheiteid ja näidati näpuga. Tegelikult oli keskkogu Alguse ja Mosina osav manööver, millega ennetati Kaitseliidu juhtkonna kavatsust teha puhastustööd staabis. Viimase tulemusena oleks pidanud nii Algus kui ka Mosin juhtimisprotsessidest kõrvale jääma.
Nüüd aga said kõik pooled vastastikku teravused välja öelda ja lõpuks toimus ikkagi kollektiivne otsustamine, mis ei muutnud midagi. Ükski pool ei saavutanud täielikult oma eesmärke, kuid ei kaotanud ka positsioone.
Algus, kes esitas keskkogule taotluse ametist vabastamiseks, jäi paigale, samas aga ei tehtud ka Alguse ja
Mosina soovitud muudatusi juhtkonnas.

1991.a ALGUS
Nnovembril 1991 määras Kaitseliidu ülem Juhan Alguse koos Johannes Kerdi ja Leo Kunnasega vastloodud kaitsejõudude peastaabi juurde Kaitseliitu esindama.
Et sisuliselt oli tegu siiski vaid meeste jalust ära saatmisega, ei tulnud esindamisest suurt midagi välja. Mosin huvitus seepeale rohkem kaitseväest ning tema tegigi sisuliselt ettepaneku Võrru Meegomäele väeosa rajada.
Novembri lõpul komandeeriti Kert, Mosin ja Algus Võrru, kus nad hakkasid Kuperjanovi pataljoni üles ehitama.

AJALOOST TÄNAPÄEVA
Siinkohal võiks Juhan Alguse loo lõpetada. Kuid ometi pole see lõppenud. Ka teenistuse ajal kaitseväes jäi Algus hingelt kaitseliitlaseks, osaledes nii paljudel Kaitseliidu üritustel kui võimalik. Ta on kokku pannud neljaköitelise mahuka käsikirja Kaitseliidu algusaastatest. Osa sellest materjalist on kättesaadav Internetis (http://www.hot.ee/patrioot), kus kõrvuti dokumentidega on kirjas
tema isiklikud arvamused ja mälestused paljudest toonastest sündmustest, seda nii tolleaegsete kõnede tekstide kui ka hilisemate arutlustena.

Nüüdseks on Juhan Algus jõudnud ringiga tagasi Kaitseliitu, kuuludes Tartu maleva valvekompaniisse. Tõsi, ta ei kanna eksiilvalitsuse sõjaministri poolt 1991. aastal omistatud kapteni õlakuid, vaid vanemveebli omi, mille vääriliseks Eesti Vabariik on teda pidanud. Ta ei kanna ka uhkeid aumärke, sest 1990. aastate alguses oli olulisematki teha kui aurahasid rinda riputada. Kes
nüüd arvab, et Juhan Algus pole enam see mees, kes ta oli aastal 1990, eksib – ta on endiselt parandamatu maailmaparandaja ja mees, kes ütleb välja seda, mida
mõni teine ei julge mõeldagi. KK!

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”
Kurelasi ja saarlasi peetakse Läänemere viimasteks viikingiteks,
mõlemaid mõjutati Läänemere teiselt kaldalt. Kurelaste keel ja päritolu aga on siiani tundmatu, kuigi täpselt pole teada ka nende asuala ja kaubanduselu korraldus.

Arvamus: Kalle Keskküla – “Kurelased: nende lugu ja saatus läbi aegade”
25.08.2008 Saarte Hääl

Esimesed viikingite matmispaigad Läänemere idakaldal Grobina lähedal (praegune Läti edelaosa) on teada 7. sajandist, samast ajast pärinevad esimesed teated kurelaste kohta. Skandinaavia allikais on ka üks versioon kurelaste päritolust, seda kirjeldab Gutasaaga:
Kord oli Ojamaal (Gotlandil) suur nälja-aasta. Siis oli 1/3 rahvastikust sunnitud välja rändama, nagu seda juhtunud vahetevahel ka varem. Loosiga väljarändamiseks määratud isikud aga ei tahtnud siiski heaga minna. Neid sunniti relva abil. Siis sõitsid nad üle Läänemere…

8. ja 9. sajandist on teada mitmeid kurelaste relvakonflikte taanlaste ja rootslastega, mille tagajärjeks oli enamasti kurelaste maksustamine. Kurelased ise olid kardetud meresõitjad ja tegid sõjakäike ka Skandinaaviasse. Kurelaste maksustamine kestiski seni, kuni seda suudeti neile relva jõul peale suruda.

10. sajandil puutusid kurelased kokku ka norralastega. Üks saaga-lugu
pajatab kahe venna seiklustest:
Torulf ja Egil tulid suure laevaga Läänemerele. Kuremaal tegid pooleks kuuks
rahu ja kauplesid kohalikega. Seejärel purjetasid ühe suure jõe suudmesse,
kus Torulf oma meestega sealset asulat rüüstas.

Egil teise rühmaga rüüstas üht metsatalu. Tagasiteel aga ründas neid hulk
kurelasi, norralased võeti vangi ja viidi tallu tagasi. Peremees tahtis
sissetungijad kohe ära tappa, tema poeg aga soovitas veretöö järgmisele
päevale jätta.

Egil suutis oma köidikud siiski lahti harutada ja vabastas ka kaaslased.
Pugenud läbi seina kõrvalruumi, kuulsid nad keldrist hääli ja leidsid sealt
kolm vangistatud taanlast. Taanlane Aki, kes samas talus ka sulasena
töötanud, juhtis nad peremehe magamiskambrisse, kus korraldati öine
veresaun ja rööviti peremehe relvad. Seejärel tühjendati talu varakamber ja
pandi tuli räästasse. Egil sai endale meeastja, mis oli hõbedat täis.

Kirjeldatud lugu võis toimuda näiteks Visla jõe suudmes – kurelaste asuala
ulatus Poolast Eestini ja kajastus kohanimede ketis Kura säär–Kura laht–
Kuramaa–Kura kurk–Kure saar–Kuressaare linn jne.

Kura säär algab Visla suudmest ja katkeb enne Preisimaad, et jätkuda
Preisimaa ja Leedu vahel ning eraldada Kura laht Läänemerest. Kura kurk
ehk Irbe(ni) väin on Sõrve ja Kuramaa vahel. Selletüvelisi toponüüme on ka
Hiiumaal, Pärnumaalgi on Kurena ja Kurese küla.

Kure(kura)-liitelised kohad Saaremaal

Saaremaal leidub kure(kura)-liitelisi kohanimesid eeskätt endisel mererannal:
Kihelkonna kihelkonnas Kuralase küla; Kure = Kuremetsa küla sai alguse
Odalätsi külast Kure talust; Kurevere küla; Kura-Simmu talu Kuralase külas;
Kuremäe talu Atla külas; Kuresoo talu Tammese külas; Kuralõuka talu
Taritus. Jämaja kihelkonnas Kuraliku mets Kaunispe külas; Kure talu Kaunispe külas. Mustjala kihelkonnas Kuraküla; Kurapõld end Kura külas.

Püha kihelkonnas Kurase talu Suure-Rootsi külas; Kurasoo Suure-Rootsi
külas. Pöide kihelkonnas Kurasadama rand Kübassaares.

Viikingisadamate asukohti Saaremaal on jäänud tähistama karulaugu
(meremeeste tervisele väga vajaliku taime) levialad.

Saksa ordu Liivimaa haru (Liivi ordu) alistas kurelased 1267. aastal, osa kurelasi jäi ilmselt Leedu, Poola ja Preisi ülemvõimu alla. Liivimaa kurelased jagati Liivi ordu ja Liivimaa piiskopi vahel ning ristiusustati. Kura kuningad aga said olulisi privileege, eeskätt Kuldiga ümbruses. Kura kuningad olid vabad mehed sarnaselt läänimeestega, ent neil polnud alluvaid talupoegi. Neil ei olnud ka reaalkoormisi, aga makse maksta tuli kuningatelgi. Samasugune õiguslik staatus oli meie rannarootslastel.

Kuramaa hertsogiriik

Pärast Liivi sõda Kura kuningate olukord muutus. Orduriigi kokkuvarisemisel 1561 moodustati ilmalik Kuramaa hertsogiriik pealinnaga Miitavis (Jelgava).

Esimene hertsog oli viimane Liivi ordumeister Gotthard Kettler, tema endistest alluvatest said Kuramaa aadlikud. Hertsog ise oli nominaalselt Leedu suurvürsti vasall. Kuramaa Läänemere-äärsed alad Grobina ümbruses anti Preisimaa hertsogile ning Piltene ja selle ümbrus Venta jõe ääres hertsog Magnusele, kes teatavasti oli ka Saaremaa tolleaegne valitseja.

Aastatel 1642–1681 valitsenud hertsog Jakob Kettler arendas metallitöötlemist ja laevaehitust ning rajas sadamad Ventspilsis ja Liepajas, omapärase jälje aga jättis ta ajalukku kolooniate loomisega viikingite järeltulijate toel.
1651. aastal rajati Lääne-Aafrikas Guinea rannikul Gambia jõe suudmes ühel saarel Jakobi fort, mille kaudu korraldati kauplemist elevandiluu, kulla, karusnaha ja maitseainetega. Tobago saarel (LõunaAmeerika põhjarannikul) järgmisel aastal rajatud teise koloonia kaudu toodi Euroopasse suhkrut, tubakat, kohvi ja maitseaineid.

Pärast Kuramaa hertsogiriigi Venemaaga liitmise lõppu loodi 1795. aastal
Kuramaa kubermang. Saksa hertsogite võimutsemisest tüdinenud ja
Kuramaa nime säilimisest innustatud Kura kuningate järeltulijad koondusid
oma õiguste taastamiseks Vene tsaari võimu all. Pikaleveninud protsess
lõppeski Vene senatis 1884. aastal Kura kuningate sümboolse võiduga.
Kurelased ise olid aga selleks ajaks ajalooareenilt praktiliselt kadunud.

1918 aastal moodustati enam kui poole miljoni elanikuga Kuramaa
kubermangust kaks maakonda Läti Vabariigi koosseisus – Kurzeme ja
Zemgale.

järgneb toimetaja kommentaar:

Ilmselt ulatusid põliste Läänemere-soome hõimu Kuralaste-Kurelaste alad Kura lahe äärde ja kuni Visla jõe suudmeni, kus paiknes tänase Venemaa Föderatsiooni Kaliningradi oblasti aladel 1. sajandil m.a. vana kaubaasula “Kaup” (Allikas: visit-kaliningrad.ru)

Tõenäoliselt aga ulatusid Läänemere-Soome keelt kandnud rahva alad veelgi kaugemale Visla jõe suudmes tänase Poola aladel paikneva Elblingi vastaskaldale kus paiknes Inglise kuninga Alfred Suure teenistuses Wulfstan of Hedeby andmetel 9.sajandil kaubaasula “Truso”, mis oli prominentne asukoht Merevaiguteel ning tõmbas kauplejaid kesk ja lõuna-euroopast, mis tarnis väärtuslikku kaubaartiklit nii Vahemere kui ka Lähis-Ida turgudele (allikas: “Orosius´ Histories“).