Looduslikud pühapaigad Väärtused ja kaitse

Eesti looduslikest pühapaikadest – hiiekohtadest, pühapuudest, ohvrikividest ja -allikatest. Samuti nende olukorrast ja tähendusest meie kultuuri- ja identiteediruumis nii minevikus kui ka kaasajal.

Hiiekogumik, Tartu 2007

ÜRO: Põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, 2007

ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon võeti Peaassamblee poolt vastu 13. septembril 2007

Peaassamblee võttis neljapäeval, 13. septembril 2007 vastu Peaassamblee ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni (UNDRIP), häälteenamusega 144 poolt, 4 vastuhäälega (Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Ameerika Ühendriigid). ja 11 erapooletut (Aserbaidžaan, Bangladesh, Bhutan, Burundi, Colombia, Gruusia, Keenia, Nigeeria, Vene Föderatsioon, Samoa ja Ukraina). Hääletusprotokolli vaatamiseks klõpsake siin.

Üheksa aastat on möödunud sellest, kui Peaassamblee võttis vastu ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni. Pärast seda on neli vastuhääletanud riiki oma seisukohast ümber pööranud ja toetavad nüüd deklaratsiooni. Täna on deklaratsioon kõige põhjalikum põlisrahvaste õigusi käsitlev rahvusvaheline dokument. Sellega kehtestatakse maailma põlisrahvaste ellujäämise, väärikuse ja heaolu miinimumstandardite universaalne raamistik ning täpsustatakse olemasolevaid inimõiguste standardeid ja põhivabadusi, nagu need kehtivad põlisrahvaste konkreetses olukorras.

Loe: ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon (A / RES / 61/295): https://www.un.org/development/desa/indigenouspeoples/declaration-on-the-rights-of-indigenous-peoples.html

Loe ka deklaratsioon Eesti keeles:
http://vm.ee/sites/default/files/content-editors/web-static/298/Polisrahvaste_deklaratsioon_EST.pdf

Arvamus: Jüri Estam – “Okupantide seadused on endiselt jõus. Meil ei toodud Eesti seadusi ja eestiagset õigusemõistmist kunagi tagasi.”

Arvamus: Jüri Estam: “Okupantide seaduse on endiselt jõus….”, Kultuur ja elu 2/2006

“Mis maa see on?” … “Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti.”

Jüri Estam on selles kirjutises väga hästi seletanud, mis nimelt taasiseseisvumisel valesti läks ja läheb kahjuks iga päevaga aina valemaks kui kiiresti uut kurssi ei mõisteta ette võtta ja öelda, et 92-L AASTAL VALITU OLI VALE TEE JA TOONASTE ARGPÜKSTEST SELGROOTUTE POLIITIKUTE TÕTTU EI PEA EESTI RAHVAS LÕPUTULT KANNATAMA VAID VÕTAB END KOKKU JA SAAB ÜKSKORD VÄÄRIKAKS JA PÄRISELT VABAKS RAHVAKS EW EESKUJUKS VÕTTES MITTE ENSV-d KALLIKS PIDADES NAGU PRAEGU KOGU KAHETSUSVÄÄRNE POLIITELIIT, NN “ARVAMUSLIIDRITEST” RÄÄKIMATA!”

Okupantide seadused on endiselt jõus.”Küsimusest “Kas sellist Eestit me tahtsime?” on saanud praeguseks kulunud kõnekäänd. Tavaeestlaste hinge närib aimdus, et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud valesti. Peaminister Ansip hüüab kuraažikalt kõnepuldist, et olukord on hiilgavalt hea, et “just sellist Eesti me tahtsime”, aga nii see ilmtingimata just ei ole. Normaalne oleks, s.t meid ümbritsev tegelikkus näeks paljudest aspektist arvestatavalt parem välja, kui oleksime viieteistkümne aasta eest taaskehtestanud 1939. a Eesti seadused ja asunud neid – meie endi seadusi – kiiresti ajakohastama. Tollal, aastal 1992, pandi rahvahääletusele küll uus põhiseadus, aga kaalul oli tegelikult küsimus valikust Eesti ja Vene õigussüsteemide vahel. Asi ei olnud ainult põhiseaduses, vaid terves õigussüsteemis, kompleksselt koos kõikide põhiseaduse juurde kuuluvate seadustega ja teiste normatiivaktidega.

Eestlaskonnale oleks mitmel põhjusel olnud hädavajalik rakendada sõjaeelsed seadused, millise valiku tegemist tollane valitsus ja ülemnõukogu keeldusid aga võimaldamast. Tulles 1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi meie hulgast võiks Eesti taasiseisvudes jätta küüniliselt jõusse okupantide seadused, aga täpselt nii tehti.

Käesolev kirjutis on pinnapealne püüe kirjeldada, miks nii läks, nagu tollal läks, ning millised tõsised tagajärjed sõjaeelse Eesti seaduste hülgamisest 1992. aastast saadik tulenenud on. Kui keegi peaks väitma, et Eesti Vabariik ei ole siiani tegelikult taastatud, on neil paraku õigus.

Olen Eestis korduvalt astunud ette “lapse suu” rollis, ja praegune käsitlus jätkab seda traditsiooni. Ma ei oota, et keegi hüppaks käesolevat lugu lugedes rõõmust lakke. Üks kirjutise eesmärkidest on lihtsalt panna inimesi järele mõtlema. Kui sõnum ei meeldi, ei tähenda see veel, et selle pärast tuleks sõnumitooja maha lüüa! Püüdsin omal ajal seista liikumise “Restitutsioon” liikmena Eesti Vabariigi õiguskorra taaskehtestamise eest, aga see oli Taaveti võitlus Koljatiga.

Kas taastamata jäänud Eestit on võimalik tagantjärele taastada?

Kas tuleks püüda seda teha? Teha tuleb seda kindlasti. On iseküsimus, millal inimesed selle vajalikkusest aru saavad. Kuri on lausa laastanud meie karja, aga kunagi ei ole täitsa hilja. See, mis tundub praegu ebarealistlikuna, ei tarvitse selleks jääda. Parim asi, mida me teha saaksime, oleks võtta Ants Piibu, Jüri Uluotsa ja teiste nimekate eesti juristide vahepeal unustatud seadused lõpuks uuesti kasutusele, uuendades neid “alt üles” vastavalt kaasaja vajadustele, selle asemel et nõustuda loiult Euroopa Liidu direktiividega ja muu tuhande kuuesaja kilomeetri tagant Brüsselist tuleva õigusloomega.

Eesti uuema ajaloo nurjatuim päev oli 28. juuni 1992, mil Eesti kodanikkond (kusjuures enamus hääletamas käinud inimestest ei andnud endale aru, mida nad teevad, kuna nende eest varjati ümberringi toimuva olemust) kiitis heaks uue põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Põhiseaduse rakendamise seaduse §2 ütleb nimelt: “Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse.”

Lihtsalt seletatuna tähendas see, et eesti kodanikud jõustasid ise 1992. aastal vabatahtlikult venelaste poolt meile Moskvast peale surutud nõukogude okupatsiooni perioodi ehk nn ENSV seadused, mis olid tolle hetkeni olnud okupatsioonirezhiimi kurjad, võõrad, õigusvastased ja paljudele meist ropult vastikud seadused. 90. aastate alul võimul olnud poliitikud ei andnud rahvale valikut. Referendumil oleks pidanud üleval olema alternatiiv: kas olete selle poolt, et asendada okupatsiooniseadused eestiaegsete seadustega? Mäletatavasti referendumi korraldajad sellist valikut meile ei pakkunud. See oli alatu ja makiavellilik mäng ühte väravasse, ajendatuna suurelt osalt nii eesti kui vene “endiste” tahtest, et neid ei võetaks vastutusele eesti kodanike arvel massiliselt toimepandud okupatsiooniajastu kuritegude eest. Mängus oli ilmselt teisigi kaalutlusi, kuid see oli üks peamistest. Rikkad tõllas ja vaesed võllas, nii nagu Eestis tihti kombeks.

Mida oli Vene valitsusel vaja ärahoida 1990. aastate algul Eestis?

See, et Vene salapolitseil meeldis mõnitada, peksta, kuritarvitada ja tappa süütuid vabadust ihkavaid naisi ja mehi väikestes okupeeritud riikides ei tähenda, et KGB-FSB ei oleks olnud – lisaks oma nuhkimise ja piinamise ülesannete täitmisele – samal ajal ajutrust ja analüüsiga, s.t planeerimise ning aktiivsete meetmetega tegelev organisatsioon.

80. aastate lõpu vene luureorganitel oli ülesandeks Eestis ja Lätis:
-nurjata Kodanike Komiteede liikumine ja selle nurjamise kaudu iga hinna eest ka formaaljuriidiline ehk tegelik restitutsioon; hoida Kremlile ustavad ja sõbralikud inimesed võimul või võimu lähedal, tulgu mis tuleb;
-hoida ära arvestatav vene ja teistest rahvustest kolonistide Baltikumist väljasaatmine, aga ka vabatahtlik naasmine päritolumaale, ehk teisiti öeldes kanda hoolt selle eest, et balti poliitikud legaliseeriksid võimalikult suure osa annekteeritud Baltikumi rahvusvahelise õiguse vastaselt asustatud koloniste, neile kodakonsust ja elamislube väljastades;
-vältida seda, et okupandid, roimarid, kvislingid, reeturid, nuhid, koputajad ja kaasajooksikud vastutusele võetaks ja karistataks (eriti tuli ära hoida, et õigusemõistmine toimuks kohalike, okupatsiooniajal eiratud seaduste alusel). Sama tähtis oli, et kohalikud noored eestiaegseid seadusi tundma ei õpiks ega oskaks neid kunagi rakendada;
-hoida ära, et baltlased (idaeurooplased) hakkaksid huvi tundma selle vastu (konkreetsed nimed ja asitõendid), kes olid nende vastu kuritegusid toime pannud;
-hoida ära massilist hagide esitamist Venemaa kui NSV Liidu troonipärija vastu, idaeurooplastele tohutute potentsiaalsete kahjutasude maksmisest rääkimata;
-vältida seda, et okupatsiooni alt välja tulevad balti inimesed saaksid meediast teada, millised on nende tegelikud õigused ja alternatiivid rahvusvahelise õiguse all. Selleks oli vaja segadust külvata ja rakendada sisulist tsensuuri teatud teemade suhtes; vältida seda, et baltlased ehitaksid üles efektiivsed kaitsestruktuurid; nullida kõik taotlused Balti riikide küljest õigusvastaselt amputeeritud alad Venemaalt tagasi saada; baltlasi üldiselt demoraliseerida ja aidata kaasa etniliste baltlaste ja eriti noorte väljarändamisele balti aladelt; jne.

Moskva-KGB-GRU võivad endaga rahul olla. Kui mu loetelu vaadata, siis Moskva ongi saavutanud praktiliselt kõik oma sihid siin. Kõik need eesmärgid saavutati end rahvusliku potentsiaaliga liikumistesse sisse süües ja neid solkides. Viieteistkümne aastaga on väga paljud nendest, kellel oleks olnud kasu Balti riikide tõelisest taastamisest, hauda läinud.Vaatamata sellele, et tema enda käimatõugatud initsiatiivid perestroika toetuseks väljusid alguses ajutiselt kübeke kontrolli alt okupeeritud Balti riikides, kogus KGB end kiiresti ja viis sisse tarvilikud korrektiivid. Sääraste organisatsioonide peamiste ülesannete hulka kuulubki operatiivne kriiside ohjamine.

Selles artiklis ei jõua autor selleni, milleks Eesti seaduste tagasitoomine kasulik oleks olnud. Toon siiski ühe näite. On absurdne, vale ja nõukogulik rehabiliteerida Eestis okupantide ohvreid. Rehabiliteerida saab ainult kurjategijaid, aga 1941. ja 1949. aastate küüditatud olid ohvrid! Kurjategijad olid need, kes küüditatuid “sõnnikuna” ära vedasid. Eesti Vabariigi sõjaeelsed seadused keelasid inimestelt vabaduse võtmise, kui selleks ei olnud alust, nii nagu meil praegu. Politsei tohib inimest vahistada ainult siis, kui on põhjust kahtlustada, et ta on pannud toime kuriteo, või kui kohus on vahistamist sanktsioneerinud. 1941. aastal ja kaheksa aastat hiljem olid küüditajad eesti seaduste rikkujad ja küüditatutelt võeti nende vabadus illegaalselt. On absurdne süütut inimest “rehabiliteerida” ja lasta kurjategijatel karistuseta pääseda, aga tänapäeva “Eesti Vabariik” – nõukogude okupatsioonimoodustise järelmoodustis – on sellist nonsenssi pilgeni täis. Rehabiliteeritakse valesid inimesed! Kurjategijad on küüditajad, kellede rehabiliteerimine võiks kõne alla tulla, kui nad on karistuse kandnud.

Alguses paistis, nagu läheksid asjad õiges suunas. Eesti oli lühikest aega suhteliselt “vaba maa”, alates umbes aastast 1988. Okupatsiooniväed olid jätkuvalt sees, aga olukord ei tahtnud hästi alluda vene võimude ja nende eestlastest lakeide tahtele. Inimesed said päevast päeva vaimselt vabamaks ja massiteabevahendite avatus suurenes teatud punktini. Paraku oli Eestis võim jätkuvalt Kremli okupatsiooniperioodi nukuvalitsuse parlamendi, s.t ülemnõukogu käes, mis keeldus eest ära tulemast. Mina muide ei kasuta kunagi eufemisme selle ajastu suhtes. Ei kasuta imalaid hellitusnimesid nagu “nõuka aeg” ega ütle ENSV, vaid ütlen nii, nagu öelda tuleb: annekteeritud ja okupeeritud Eesti. (On olemas oluline vahe mõistete “annekteeritud” ja “okupeeritud” vahel, mida käesolev artikkel siiski käsitlema ei hakka.)

Palju on kirjutatud ülemnõukogu eestimeelsusest. Selliste käsitluste puhul on tegemist ülemnõukogu suhtekorralduslike (loe: desinformatsiooni) initsiatiividega. Taasiseseisvumiseks valmistuv Eesti vajas seda, et ülemnõukogu tagasi astuks, ent selline mõte ei tulnud annekteeritud Eesti nukuparlamendile ehk Supreme Soviet’il pähegi.

Meil oli tollal olemas lootusandev alternatiiv ülemnõukogule Kodanike Komiteede liikumise näol. Enesekindlus, lootus ja usk olid tavainimeste hulgas tagasi tulemas. Kodanike Komiteed lähevad ajalukku kui suurepärane poliitiline innovatsioon selliste ühiskondade jaoks, kes on okupatsiooni alt välja tulemas. Kõik oli Kodanike Komiteedega hästi minemas, kuni kutsuti kokku Eesti Kongress.

Oleksime pidanud teisiti tegema

Tegelikku Eesti Vabariiki oleks võinud ja tulnud formaaljuriidilisest ennistada. On olemas küllalt näiteid sellest, kuidas okupantidest vabanevad maad seda teinud on. Normaalne ühiskond, kus okupatsioon ei ole kaua kestnud, vetrub automaatselt tagasi varasemasse, talle loomulikku olekusse. Hollandis rivistati 1945. aastal Hitleri lüüasaanud okupatsiooniväed üles ja 15. mail siirdusid nad sinna, kuhu kuulusid – tagasi koju, “nach Heimat”. Koos vihatud sakslastega kadusid ka kõikjal okupeeritud riikides – Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Norras jm natsirezhiimi seadused.

Sakslaste ja nende kaasajooksikute üle mõisteti endastmõistetavalt kohut pärast sõda Norras Norra seaduste alusel, Taanis Taani koodeksi kohaselt jne. Eestis oli selle asemel mitu musta päeva järjest.

Nõukogude Liit mitte ei lagunenud, vaid Lääs ja baltlased jäid külmas sõjas lihtsalt kaotajaiks

Mõtleme end ajas tagasi kusagile ühte Vene impeeriumi linna umbes 1983. aastal. See on mõnusamat sorti linn Venemaal, suvituspaikade ja datšadega linna serval. Laua ümber õunapuude alla on kogunenud grupp nooremaid tšekiste – polkovnikud ja majorid -, et arutada ühiskonna tulevikku. Räägivad alguses umbes samasugust juttu, nagu meelsusvangid, keda nad on harjunud tapikorras külmale maale saatma. Mehed laidavad plaanimajandust. Siis muudetakse teemat. Eriti vihased on nad selle peale, et nomenklatuuri ja ohvitseride privileegid NSV Liidus nii suhteliselt viletsad on. Mitmed neist on välismaal teeninud ja puutunud piisavalt kokku Mercedese limusiinidega. Genfi ning Berliini paremad elurajoonid ei ole nendele võõrad. Kogunenud seltskonnale on ilma pikemata selge, et Venemaa ladviku hüvitised jäävad lääne meepottide omadest taseme ja mõnususe poolest kordades alla. Too vabalt väljendada julgev ajutrust on juba ammu adunud, et Nõukogude majanduse allakäik süveneb lähiajal veelgi, ja et sedamoodi jätkata on hullumeelne. Tasapisi sünnib plaan. Plaani põhimõtteks on viia Vene impeeriumis läbi reform, mis peab toimuma range kontrolli all. Selline reform, kus osaline kapitalism on lubatud (a la tänapäeva Hiina), kuid mille käigus võim jääb suurelt jaolt olemasoleva ladviku kätte. Pole teada, kas tollel vabas õhkonnas toimunud laudkonna vestlusel eestlasi viibis, aga see pole päris välistatud. Pribaltika oli tuntud kui ühiskondlik katseklaas.

Riias hiljuti esinedes ütles tuntud vene vabamõtleja ja kunagine poliitvang Vladimir Bukovski, kes on alati olnud baltlaste ustav sõber, et Lääs kaotas külma sõja, kuna tšekistid on Moskvas võimul. Paguluses võrsunud Tõnu Parming oli kogunud asitõendeid ja argumente tõestamaks, et NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee oli uutmise ja avalikustamise ideede tegelik väljanuputaja. Parmingust paremat juurdepääsu allikmaterjalile on omanud venelannast ajakirjanik Jevgeenia Albats, kelle sulest ilmus 1994. aastal raamat “Riik riigi sees – Venemaa KGB haardes minevikus, nüüd ja tulevikus”.

Tuginedes arhiivimaterjalidele ning intervjuudele endiste tšekistidega, kirjutas Albats, et KGB oli 80. aastate perestroikapoliitika autor ning ämmaemand, ja koguni 1991. a augustiputši katse korraldaja. Seda kõik eesmärgil kinnitada kanda Venemaa võimusüdamikus veel kindlamalt kui kunagi varem. Kommunismile kui äpardunud majandussüsteemile võib leinakella lüüa, aga vene salapolitsei ei ole kunagi nii tugevas positsioonis olnud kui nüüd. Kolme tähega organisatsiooni kombitsad ei ole ainult vene siseasjade sees. Kogu endine Nõukogude Liit, kaasa arvatud selle poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud alad, on jätkuvalt FSB-st ja vene sõjaväeluurest läbi imbunud. Kuidas täpsete arvudega praegu on, ei tea vist keegi, aga KGB kapten Viktor Kozlov väitis, et perioodil enne seda, kui võeti vastu uus põhiseadus, oli KGB-ga seotud 90 % NSV Liidu okupatsiooniorgani ülemnõukogu liikmetest. (“Eesti Aeg” 01.04.1992)

Nii nagu dr Ilo Käbin on öelnud: NSV Liit oli koodnimetus ehk Vene impeeriumile (ajutiselt, võiks lisada) pandud teine nimi. Majanduslikud ideoloogiad tulevad ja lähevad, aga asja tegelik olemus on jäänud suurelt osalt samaks. Või oleme me unustanud Karaganovi doktriini jätkuva olemasolu? Need, kes Venemaa desinformatsiooni pingutusi vähegi lähemalt jälgivad – eriti Eesti ja Läti arvel – teavad, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad jäävad endisteks. Vene impeerium sattus vahepeal ajutiselt bolševike võimu alla, kandis mõnda aega NSV Liidu nime ja viis läbi hiiglaslikke lolle ning traagilisi sotsiaalseid eksperimente nii siin kui seal, aga oma positsioonidel vaikselt ja jätkusuutlikult püsinud tšekaa (Ohranka, FSB, nimeta kuidas tahad) on elanud üle kõik muutused. Muutused on olnud neile nagu vesi hane selga, või õigemini vesi nende veskile. Iga muutus on andnud võimalusi oma positsiooni tugevdada.

Kuidas restitutsioon Eestis põhja lasti

Kodanike Komiteed registreerisid üle 850 000 kodaniku. Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks kuulutamine oleks olnud loogiline ja loomulik areng. Selleks astuti isegi vastavaid samme. Enne Kongressi esimest istungjärku, kuhu mina Rakverest valitud esindajana ei pääsenud, kuna Moskva oli pannud mulle sissesõidukeelu, koostasid 20 tartlast eelnõu “Läkitus Eesti Kongressile, ettepanek taastada Eesti Vabariik”, mis avaldati Edasis 14. veebruaril 1990. Selles kirjutati: “Eesti Kongress on ainus võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (ja seaduste – J.E.) taaskehtestamiseks Eesti pinnal, (olles) ainus selleks õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne) organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult valitud esindajate kaudu…. Eesti iseseisvust ei saa välja kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad isikud illegitiimsetena… ENSV seaduste tühistamine ja Eesti Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult, lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või otstarbekusest.”

Sellest, kuidas Rahvarinde esindajad Marju Lauristiniga eesotsas takistasid selle eelnõu vastuvõtmist Eesti Kongressi poolt, on kirjutanud teiste hulgas Ahti Mänd.

29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu esimees. 8. mail 1990 võttis ülemnõukogu – NSV Liidu ripats – vastu seaduse “Eesti sümboolikast”, usurpeerides sellega jultunult meie sümbolid ja Eesti Vabariigi nime. Toimus siltide muutus ilma tarviliku sisumuutuseta. Nimetuse Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks tunnistamine ÜN poolt ei tähendanud, et ülemnõukogu oleks taastanud Eesti Vabariigi õigusliku sisu. Sisu jäeti hoopis nõukogulikuks, modifikatsioonidega. Sellele riigile – sellele okupatsiooniaja ja okupatsioonikorra järelmoodustisele – anti ametlikuks nimeks “Eesti Vabariik”. Intellektuaalomandi valdkonnas oleks juristid kukkunud viivitama protestima, et tegemist on kõige räigema piraatluse ehk kaubamärgi röövimisega. Sündinud oli Frankenstein.

Eesti Kongressi neljandal istungjärgul “murdus mõõk”. Mindi Põhiseaduse Assamblee (uue riigi loomise ehk Eesti Vabariigi tegeliku taastamise hülgamise teed). Nähes, et Eesti Kongressi ladvik läheb kaasa selle mänguga (püüab päästa mis päästa annab? Teeb halva mängu juures hea näo?) astusin välja ERSP-st istungjärgu vältel.

Enne põhiseaduse rahvahääletust pidasin nõu Kodanike Komiteede ühe vaimse isa Harald Tillemaniga, kes ennustas, et kehvale (ehk valele) alusele ehitades ei saa rajatis ise hästi välja kukkuda. Tõepoolest – mis maa see on? Kas sellist vildakal alusel Eestit me tahtsime? Eesti ei ole tagasi tulnud.

Liikumine “Restitutsioon” üritas päästa, mida päästa annab, aga KGB plaanide vääramiseks ei jätkunud lihtsalt jõudu. Kollased kleepsud – “Ei põhiseadusele” rebiti maha laternapostidelt ja telefoniputkadest minutite vältel pärast nende sinna ilmumist ja maharebijate hulgas oli ka neid, kes kuulusid rahvuslikku leeri. Meediasse oli tee sisuliselt suletud. Kõik see tuli väga tuttav ette mõned aastad hiljem, kui Eestis saboteeriti räigelt neid iseseisvuslasi, kes püüdsid öelda ei Euroopa Liidule. See, kuidas restitutsionistidele kaikaid kobaratesse loobiti, võis jääda märkamatuks inimestele, kes ei olnud meie ridades, aga minul on nendest meetmetest pikk rida selgeid ja ebameeldivaid mälestusi.

Viimased piigid murti enne rahvahääletust Eesti Komitee (mille liige ma olin) istungitel aadressil Narva mnt 5, hoones, mis on nüüd lammutatud. Püüdsime koos Kalev Otsaga siis, kui praktiliselt kõik lahingud olid juba kaotatud, vaielda vastu Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee juhatusele, kes oli kindlalt valinud Eesti Vabariigi seaduste mittetagasitoomise (ehk nõukogude õiguskorra allesjätmise ja modifitseerimise) tee. Jüri Adams, kes astus korduvalt kõnepulti esindama Komitee juhatust õiguslikes küsimustes, vaidles Eesti Komitee opositsioonile vastu, kasutades sültjaid argumente, nagu “restitutsiooni puhul ei ole määrav varasema õiguskoodeksi taaskehtestamine, oluline on üksnes, et Eesti kodanikkond, kelle me registreerisime, on põhiseaduse poolt. Eesti kodanike tahe – see ongi Eesti taastamine”. Adamsile oli tähtis näiteks selline suhteline tähenärimine, nagu kust võetakse 1938. aasta põhiseaduses ette nähtud teine koda. Mulle tundusid need toonitatud vastuväited otsitud ja savijalgadel olevat, tema kinnitas aga, et Eesti taastamine on seega lihtsalt võimatu. (Kasutanuks siis esimest Eesti põhiseadust, see nägi ette ühekojalist parlamenti. Või jätnuks need asjad Taastava Kogu otsustada, selle asemel, et minna kaasa Põhiseaduse Assamblee rajamisega). Minu arust olid sellised argumendid absurdsed ja aja möödumine ei ole teinud neid vähem absurdseks. Need väiteid – neid korrati üle ja üle – panid mind alati pead raputama ja mürgiselt naerma.

Eesti Kongress oli selles ajaks diskrediteeritud ja tähtsusetuks muutunud. Rahvale oli vaja aga iga võimaliku meetmega tõestada, et Eesti Komitee on tubli ja et meie ette toodud enamasti okupatsiooniaegsest õiguskorrast kokku lapitud monstrum on ikkagi see päris ehe ja ehtne Eesti Vabariik. Nagu Orwell ütles: sõda on rahu, demokraatia puudumine on demokraatia jne. Nii uskumatu kui see lugejatele ka tunduda võib, ei ole ma kunagi omanud vaba juurdepääsu kodumaisele eesti mainstream ehk peavoolu meediale. Kui välja arvata periood, kus ma ETV-s olin, Maaleht ja veel mõni väljaanne, siis minusuguse mõttemalliga inimesed on mustas nimekirjas. Sisuliselt valitseb tänapäeva Eestis teisitimõtlejate suhtes esinemiskeeld – must nimekiri. Kutsutakse teatud teemadel rääkima, näiteks Iraagi sõda, aga mitte teistel. Mitte nendel teemadel, mida ma ise oluliseks pean. Suuremate päevalehtede veergudel olen mina isiklikult ja ilmselt veel kümned või võibolla isegi sajad isamaaliselt mõtlevad eestlased enam-vähem persona non grata. Kui antakse võimalus kirjutada, siis peaaegu alati teemal, mida leht või keegi võimulolev seltskond on tellinud. Isegi siis ilmuvad lood peaaegu alati kokkupigistatult ja “toimetatult”.

Lõpplause

28. juuni 1992 – mil uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu – oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku põhja tõugata. Poliitikud ei seletanud rahvale, mida põhiseaduse rakendusotsus endaga kaasa toob. Sama vähe tegi seda Eesti meedia. Paljud põhiseaduse projekti bukletid, mida tollal poodides müüdi, ilmusid ilma põhiseaduse rakendamise seaduseta, kuigi sinna on koer maetud! Kui ütlen avalikus kohas, et see riik, milles me praegu elame, ei ole taastatud Eesti Vabariik, lähevad paljud end rahvuslaseks pidavad eestlased näost kaameks ja sosistavad: “Jüri, ära nii ütle! Järsku venelased kuulevad!” Kõige halenaljakam sealjuures on see, et venelased ja nende käsilased nägid teadlikult suurt vaeva selleks, et Eestit ei ennistataks. Ainult eestlased elavad eituses, teeseldes ja luisates iseendile. Lööge mind maha avaliku saladuse väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.

Ainsaks lohutuseks on, et EW õigusjärgsus – meie endi tegelikud seadused, mis küll väikest uuenduskuuri vajavad – asetsevad endiselt kannatlikult jääraku põhjas, nagu suudlust ootav Okasroosike. Aare Kasemets on kirjutanud: õigusloome ja õiguslik elukorraldus on osa rahva kultuuriloost. Seadused on keskkohal igas normaalses ühiskonnas, nad on avaliku elu reguleerimise teljeks. EW koodeks – see on esiisade ja -emade kood, mille järgi elada tuleks, nii nagu inimese DNA kujundab tema väljanägemist, olekut ja olemust. Eesti enda õigusliku elukorralduse tagasitoomine oleks meile oluline ja kasulik isegi praegusel hilisel tunnil.

Erukindral Aleksander Einselni raskeim sõda

Postimees/Arhiiv/Erukindral Aleksander Einselni raskeim sõda, 8.10.2003

Võimu kuritarvitamise ja riigile olulise kahju põhjustamise süüdistusega enam kui seitse aastat kohtuteele sunnitud erukindral Aleksander Einseln ei ole tegelikult süüdi, leidsid nii Tallinna linna- kui ka ringkonnakohus.

Keskkond, kuhu USA eliitvägedes teeninud erukolonel Aleksander Einseln 1993. aasta kevadel kaitseväe juhatajana sattus, oli sootuks teistsugune kui ta ootas. Kalevi pataljoni sõduritel polnud süüa. Samal ajal vedasid ohvitserid ja allohvitserid liha vahetuskaubana pordumajja.

«Ohvitserid jõid ühes sõduritega päise päeva ajal. Istusid laua ümber ja vaatasid mulle rumala näoga otsa: kindral, mis selles siis halba on? Ameerikas oleksin selle eest ammu trellide taga istunud,» on Einseln vastavalt kohtutoimikutele veendunud.

Käis metsik äri. Kaitseministeerium teatas salajases raportis, et ärimehed tõid Tallinna ebaseaduslikult kaks lahingukopterit Mi-17.

Nagu oleks sattunud hullumajja

Ühel ilusal päeval viis peastaabi ülem Ants Laaneots kaitsejõudude juhi oma kabinetis kokku mingite erariides meestega ning soovitas neilt õhu- ja tankitõrjerakette osta. «Jäi mulje, et olin sattunud hullumajja,» resümeeris kindral kohtule.

«Oma rohkem kui 35-aastase teenistuse ajal Ameerika Ühendriikide kaitseväes puutusin kokku ainult kahe ohvitseriga, kes valetamise või vassimise pärast tegevteenistusest eemaldati,» tunnistas Einseln. «Oma kahe ja poole aastase teenistuse ajal Eesti kaitseväe juhatajana oli mul raske leida kahte alluvat, keda oleks saanud sajaprotsendiliselt usaldada.»

Kohtutoimikute tuhandetel lehekülgedel rullub lahti kafkalik panoraam Eesti kaitsejõudude algusaastatest. Selle tähtedena astuvad üles president Lennart Meri, kindralid Johannes Kert ja Ants Laaneots, kapo endine juht Jüri Pihl, endine riigiprokurör Indrek Meelak, kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson, kaitsejõudude peastaabi juhiks saanud Kalevi pataljoni ülem Alar Laneman jpt.

Kuigi oma esimesel tööpäeval andis kaitseväe juhataja välja käskkirja, millega keelas armees mitte üksnes füüsilise vägivalla, vaid isegi sõimu ja jämeda käitumise, avastas kindral, et nii arvab vaid tema. «Polkovnik Laaneots ütles, et poisid, kes sõjaväes peksa saavad ja ennast kaitsta ei jõua, on selle ära teeninud memmepojad,» meenutas Einseln.

Peagi tabas kaitsejõudude juhti uus üllatus. Veidi pärast Einselni ametisse nimetamist presenteeriti Aegviidus Iisraeli relvi. «Peaminister Laar ja teised kõrgemad riigiametnikud käitusid nagu lapsed lõbustuspargis, kus on võimalik esimest korda püssi paugutada,» kirjeldab ta avanenud pilti.

«Iisraeli relvamüüjad ajasid udujuttu Teise maailmasõja aegse tagasitõuketa kahuri võimsusest, lootuses lollidele ja korrumpeerunud poliitikutele veelgi rohkem rämpsu kalli raha eest maha müüa,» tõdes kindral.

Tõeline shokk saabus Einselni peakorterisse jõudes. Kanti ette, et üks kadett on 50-kaliibrilisest kahurist kuuli kõhtu saanud. «Sellega oli õppuse juhataja Laaneots rikkunud kõige elementaarsemat polügooni reeglit, et relvi ei liigutata enne, kui need on ohutuks tehtud,» leiab ta. Kindralit vapustas, et tema «parem käsi» ei pidanud õnnetust eriti tähtsaks.

500 dollarit Asso Kommeri eest

Kuid kohtutoimikud peidavad endas muudki.
«Jäägrikriisi ühel kriitilisemal ajal tuli minu kabinetti Laaneots ja väitis, et tal on lahendus kriisi lõpetamiseks. On vaja 500 dollarit ning Asso Kommeri probleem on lahendatud,» on Einseln kohtule tunnistanud. «Kui ma aru sain, et tõsi on taga, pidasin talle lühiloengu atentaadi teemal.»

Vastuolud Laaneotsaga muutusid väljakannatamatuks. «Kui ebaseadusliku automüügiga seonduv ei saa lahendatud hiljemalt 22. märtsil 1994, olen sunnitud Teid vallandama,» teatas Einseln veebruaris 1994 peastaabi ülemale saadetud kirjas. Tehingu teine osapool oli tänane Tallinna politsei aseprefekt Kalle Klandorf.

Lisaks autotehingule loetleb Einseln kirjas kaheksa kahtlast asja, sealhulgas suurejooneline kütuse- ja veidi väiksem saapaäri.

Ühtlasi oli kaitsepolitsei sheff Jüri Pihl Einselni informeerinud, et kaitseliidu fondi juhi Vello Küti kahe miljoni riisumise loosse on segatud ka peastaabi ülem.

Pärast ametkondlikku juurdlust saatis Einseln toimiku 11. aprillil politseisse. Nädal hiljem astus peastaabi juht tagasi. «Tunnen ennast vastutavana, et lasin Laaneotsal ise tagasi astuda, selle asemel et teda vallandada majanduslike kuritegude ja valetamise põhjustel,» tõdes Einseln oma lõppsõnas tänavu aprillis kohtule.

Kuid ärivaim, mille vastu kaitsejõudude juht oli juba 1993. aastal astunud, elas ohvitseride seas edasi. 19. mai 1993 õhtupoolikul veeres reisilaevalt Corbiere maale hõbehall Fiat Regatta esimese ebaseadusliku relvapartiiga. Järgnevatel kuudel kordus sama paarkümmend korda. Ebaseaduslikult ületas piiri 1135 püstolit FM ja Smith&Wesson ning 17 100 padrunit. Vaid sadakond püstolit leidis mõne sõjaväelase näol uue omaniku. Enamik rändas edasi Venemaale.

Seaduslik relvaäri

Kui kaitsejõudude juhataja 1994. aasta suvel kuulis, et Tallinna garnisoni ülem Manivald Kasepõld võib olla relvaäriga seotud, andis ta staabiülem Arvo Sirelile korralduse kapost järele küsida, kas asi on ikka seaduslik. Sealt tuli faks, kõik on OK.

Kuid masinavärk oli käima lükatud. 1995. aasta augusti lõpus algatas kapo kriminaalasja ebaseadusliku relvaäri uurimiseks. 19. detsembril pani kaitsejõudude juht presidendilossis ise pagunid lauale.

14. augustil 2002 tunnistas Einseln kohtule, et kaitsejõude juhina oli ta muutunud teatud ringkondadele liiga tülikaks: «Kallas, Kert, Kütt, Lepikson jagasid Tartu sõjaväe varasid. Minu piinlikele küsimustele ei tahetud vastata.»

16. septembril 1996, viis päeva enne presidendivalimisi, astusid Olümpia hotelli fuajees erukindrali juurde kapo töötajad, teatades, et ta peab kaasa tulema. Esialgu oli Einseln veel tunnistaja aasta varem algatatud peastaabi relvaäri kriminaalasjas. Järgmisel kevadel anti ta juba ise kohtu alla.

Einseln nägi sundtoomises soovi teda kompromiteerida. Paljude inimeste silme all käituti temaga kui kurjategijaga. «Miks tehti seda nädal enne presidendivalimisi?» küsis kindral riigiprokurör Indrek Meelakult, paludes tal kontrollida toomise seaduslikkust.

Lahingu võit pärast 7 aastat

Meest, kellele Eesti riik oli alles eelmisel aastal eriliste teenete eest kaitseväe rajamisel annetanud Kotkaristi II klassi ordeni, süüdistati nüüd võimu kuritarvitamises ja riigile olulise kahju tekitamises.

Seitse aastat hiljem, tänavu 22. aprillil, väljus Korea ja Vietnami sõja veteran kohtust võitjana. Tallinna linnakohus Merle Partsi juhtimisel tõdes, et kindral pole kurjategija. Partsi järeldust kinnitas 27. augustil ka ringkonnakohus.

Kuid see pole ainus protsess, milles Einseln on Eesti riigiga rinda pistnud. Kahel korral andis ta kohtusse kapo. Esimest korda tema sundtoomisega au ja väärikuse solvamise, teisel korral postkasti ebaseadusliku avamise pärast. Kui selgus, et võitluses kapoga pole isegi riigi peaprokurörilt tuge loota, andis kindral ka Indrek Meelaku dokumentide varjamise ja valetamise pärast kohtusse. Kui pidada lahinguks kohtute otsuseid, siis kümnest lahingust on ta võitnud seitse.

18. juulil 1997 kuulutas Tallinna halduskohus kaitsepolitsei tegevuse Einselni elukaaslase postkastis tuhnimises täielikult seadusevastaseks. Mõni päev hiljem, 21. juulil tegi halduskohus sama otsuse riigiprokuröri käitumise suhtes.

Pikemalt venis kohtukoridorides sundtoomise seaduslikkusega seotud asi. Nii linna- kui ringkonnakohtu arvates ei rikkunud kapo kindralit avalikust kohast vägisi ülekuulamisele viies tema au ja väärikust. Ent Riigikohus arvas teisiti.

Lõpp hea, kõik hea. Vahepeal aeti sünnimaa kaitsejõude üles ehitama saabunud mees ise vardasse ja lasti seal aastaid vaiksel tulel praadida.

10 ärevat aastat

1993

 4. mai – USA armee erukolonelist Aleksander Einselnist saab Eesti kaitseväe esimene juhataja.

 6. september – Einselni käskkiri nr 16 keelab sõjaväelaste ja üksuste osalemise mis tahes äritegevuses.

 27. september – Laaneots annab Vello Kütile kütuseäriks garantiikirja.

1994

 24. märts – Jüri Pihl informeerib Einselni, et Kaitseliidu fondi juhi Vello Küti vastu ligi kahe miljoni krooni riisumise süüdistuses algatatud kriminaalasjaga on seotud ka Ants Laaneots.

 18. aprill – Ants Laaneots astub peastaabi juhi kohalt omal soovil tagasi.

 19. mai – Eestisse saabuvad esimesed ebaseaduslikud püstolid.

 4. juuni – Einseln esitab lahkumispalve ja soovitab moodustada komisjoni Iisraeli relvatehingute tagamaade uurimiseks.

1995

21. august – Kapo algatab kriminaalasja ebaseadusliku relvaäri uurimiseks.

 19. detsember – Einseln paneb presidendilossis pagunid lauale.

1996

 13. september – Nädal enne presidendivalimisi viivad kaitsepolitseinikud presidendikandidaat Einselni ülekuulamisele.

1997

 8. aprill – Einselni esimene ülekuulamine kapos süüdistatavana.

 12. mai – Kapo süüdistab kaheksat inimest, nende seas ka Einselni.

 21. mai – Kohtunik Ivi Kesküla otsustab Einselni kohtu alla anda.

 15. juuli – Linnakohus tunnistab täielikult seadusevastaseks kapo tegevuse Einselni postkasti avamisel.

 21. juuli – Halduskohus kuulutab riigiprokurör Indrek Meelaku toimingud Einselni kaebuse läbivaatamisel seadusevastaseks.

 3. november – Tallinna ringkonnakohus kinnitab linnakohtu tõdemust, et riigiprokurör Meelaku tegevus on olnud seadusevastane.

1999

 5. aprill – Tallinna linnakohus leiab, et Einselni sundtoomine ei olnud seaduslik. Samas ei rahulda kindrali hagi au ja väärikuse solvamise kohta ega kohusta kapot ajalehes ka vabandama.

2001

 20. juuni – Linnakohus saadab kaitsejõudude peastaabis relvaäriga tegelenud Olev Saluste, Meelis Smirnovi, Tallinna garnisoni ülema Manivald Kasepõllu, piirivalvur Aivar Lepiku ja tolliametnik Erik Sõrmuse tingimisi vangi.

2003

22. aprill – Tallinna linnakohtu kohtunik Merle Parts mõistab Einselni õigeks.

 27. august – Tallinna ringkonnakohus kohtunik Julia Katskovskaja eesistumisel jätab linnakohtu otsuse jõusse.

Arvamus – Euroliit on parim rasestumisvastane vahend

Juhan Algus, Kaitseliidu looja, Postimees 20.02.2001

Kuulutatud või kuulutamata sõja puhul mõne riigi vastu, pole vallutajatel(võitjal) huvi seal elavate kodanike vastu. Huvi on aga selle riigi maaala vastu ja rahulolu kinnitab teadmine, et on suudetud kedagi võita (anastada)….

Euroopa Liitu spurtijatel (valitsusel ja parlamendil) terendavad silmapiiril õnnestumise korral kopsakas summa ja euroametniku portfellid. Taganttõukajatel (Vene Föderatsioonil ja Soomel) aga odav maa ja mänguruum.

Ka kõik teised Euroopa Liidu maad ampsavad korraliku lõuatäie pettuse ohvriks langenud “lambukese” küljest. Nende põllumajandus ja tööstus on oma kohad EL turul ammu hõivanud ja tootmine on ammu ületanud sealsed nõudmised. Ja kindlasti nad rõõmustavad uue “lollikese” üle, sest nüüd on koht kuhu oma ülejäägid müüa (rämpstoit –10 aastat külmikutes seisnud broileri kintsud ja koivad jne).

EL suuvoodrid ülistavad “paradiisi”, mis tegelikult on aga paljudes maades enda palet näidanud ja viimati sinna astunud Poola teab juba, et tema kaupadele pole EL turul kohta. Siit ka küsimus: Mida meil seal teha on?

Siit ka väljend: “EL on kõige parem rasestumisvastane vahend”. Seda võrdlust kasutas 1999 aastal detsembris, Helsingis toimunud globaliseerumise vastasel konverentsil noor ja kena hispaanlanna.

On selge, et rahvuste segunemist ja sisserännet võivad endale lubada suurriigid nii, et see ei mõjuta nende kultuuri ega sea keelt ohtu. Väikeriikidele on taoline segunemine aga lubamatu. Sellele tõele vihjas isegi Venemaa esindaja D.Rogozin oma intervjuus, kui ta väitis: “Teisalt vaadates eestlaste silmade kaudu – võite Euroopa Liitu astumisega kaotada oma identiteedi ehk astute justkui vihma käest räästa alla. Te peaksite mõtlema mingid garantiid oma kultuuri ja koha säilitamiseks maailmas.”

Ühe väikeriigi astumine EL liikmeks loob selle rahvale Kodusõja keskse õhkkonna. Kohe, kui on kadunud igasugused sisserände kvoodid ja liikmesmaade vahelised piirid hakkab toimima “binokli efekt”, teisisõnu, kõiki tulijaid ei võeta rõõmsalt vastu. Seda võiks ehk võrrelda juba täna toimiva vaenuga, kus põgenikele mujalt antakse elamisraha ja katus pea kohale ning põlisrahva esindajad surevad vaesuses kanalisatsioonis.

Päris raske on ette prognoosida aga neid samme, mis tekkivad tööturul, kui põlisrahva esindaja jääb töötuks sissetulija pärast… Selline olukord annab võimaluse rassismi ja natsionalismi arengule.

EL pooldajad rõhuvad julgeoleku saavutamist, mis on aga täielik bluff ja rahva hirmudel mängimine. Ehedam näide võiks selle kinnituseks olla pretsedent, kui EL ametnikud andsid Venemaale tagasi sõnaõiguse, vaatamata isegi oma ametnike raportitele Tðetðeeniast. Sellega EL ametnikud kinnitasid, et nad pooldavad genotsiidi.

On ka teine lähenemisnurk nn. julgeolekupoliitikale. Meie suure naabri käitumist jälgides saab tõdeda, et EL astumine neid ei häiri, küll aga häirib liitumine NATO-ga. Siit ka lihtne järeldus, Venemaa loodab peagi astuda EL, ning see võimaldab tal tulevikus nautida legaalselt Eestimaad…

Lõpetada tahaks oma mõtete eksirännakud järgmise tõega: “Julgeoleku tagab riigile tema kodanikkond, tema rahvas tingimusel, et sotsiaalpoliitika on tasakaalus tema rahva elatustasemega.”

Juhan Algus on parteitu ja kuulub Tartu Rahvuslaste klubisse

Vägivallatu vastupanu kronoloogia

Leidub inimesi, kes ei lepi kunagi ülekohtuga ja peavad oma kohuseks selle vastu võitlemist, ükskõik kui lootusetu ja eneseohverduslik see ka poleks. Need inimesed on vähemus, kuid nad on tingimata kõikjal olemas. Ka eesti rahva seas oli selliseid, kes ei saanud käed rüpes pealt vaadata oma kodumaa okupeerimist ja annekteerimisega bolševistliku NLiidu poolt. Suurem osa inimesi küll püüdis pealesurutud olukorraga kohaneda, osa neist asus võimuambitsioonide rahuldamiseks kollaborantidena okupatsioonivõimu teenima, astudes selleks kommunistlikkusse parteis ja isegi aja jooksul erinevaid nimetusi kandnud (NKVD, NKGB, MVD, KGB) okupatsioonivõimu repressiivorgani kompartei „kilbi ja mõõga“ teenistusse nuhi või agendina. Sellele vaatamata leidus alati inimesi, kes olid kas aktiivselt või passiivselt valmis okupatsioonivõimule vastu astuma. Aktiivselt väljaastujaid oli muidugi tunduvalt vähem kui teisi, sest nende tegevus tõi kaasa tõsiseid repressioone. Passiivne vastupanu, milleks oli näiteks keeldumine astuda komsomoli ja komparteisse, oma isikliku elu ja loometegevuse valitsevast ideoloogiast võimalikult sõltumatus kujundamine, hillitsetud protestid venestamise ja sovetiseerimise vastu, vaba informatsiooni otsimine peamiselt välisraadiote kaudu, vastuseis okupatsioonivõimude katsetele hävitada eestlaste rahvuslik identiteet, eesti keele ja kultuuri kaitses, valimiste jm nõukogulike ürituste boikoteerimine, välismaale põgenemine või välisreisilt tagasi tulemata jätmine jne oli ülejuhul ohutu. Samas tuli arvestada, et selliste hoiakute puhul ei saanud loota nendele privileegidele, mida okupatsioonivõimuga kaasajooksmine pakkus – ametis edutamine, korteriorderi ja autoostuloa saamine, turismireis välismaale jne.

Aktiivne vastupanu jaguneb relvastatud ja vägivallatuks vastupanuks. Relvastatud vastupanu seisneb sõjategevuses maad ründava agressori vastu, samuti sissisõjas, terrorismis ja diversiooniaktides. See on kõige efektiivsem vastupanuvorm, mis annab kõige kiiremaid tulemusi. Kuid samas toob see rahvale kaasa suuri inimohvreid ja materiaalseid kannatusi.

Vägivallatu vastupanu seostatakse India rahvusliku vabadusliikumise vaimse ja poliitilise juhi Mohandas ehk Mahatma (suurhing) Gandhi ja Montgomery baptisti koguduse pastori ja neegrite kodanikuõiguste eestvõitleja Martin Luther Kingiga. Okupeeritud Eesti tingimustes oli vähe võimalusi viljeleda Gandhi (keeldumine maksude maksmisest või okupandi toodangu ostmisest) või Kingi võitlusmeetodeid (massimeeleavaldused, rongkäigud, piketid jne), samuti puudus siin selline karismaatiline eestvõitleja välismaal nagu Dalai laama. Nõukogude totalitaarsüsteemi tingimustes ei saanud aktiivne vastupanu olla massiline. Mõningad erandjuhud välja arvatud (1980. aasta noorterahutused), ei esinenud kuni 1980. aastate lõpuni Eestis ka üldrahvaliku vastupanu puhanguid, nagu Ungaris 1956ndal, Tšehhoslovakkias 1968ndal või Poolas 1956ndal, 1968ndal, 1976ndal ja 1980ndal aastal. Siinsetes oludes väljendus vägivallatu okupatsioonivastase kirjanduse koostamises ja levitamises, avalike kirjade läkitamises demokraatlike riikide valitsustele ja maailma avalikkusele, okupatsioonivõimu poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste juhtumite väljaselgitamises ning avalikustamises.

Alljärgnevalt on tehtud katse anda kronoloogiline ülevaade NLiidu aktiivse vägivallatu vastupanu episoodidest aastatel 1940-41 ja 1945-1987. Taktikalise poole pealt saab seda vastupanu jagada kaheks. Kuni 1970ndate keskpaigani seisnes vastupanu põrandaaluste vastupanurühmituste või üksikisikute tegevuses, seejärel muutus see peamisest Moskva õiguskaitsjate tegevusele osaks saanud suure rahvusvahelise tähelepanu tõttu avalikuks. Muidugi esines ka hiljem põrandaaluse vastupanu ilminguid mitmesuguste kõlavate nimetustega organisatsioonide poolt Läände saadetud avalduste näol, kuid nende kõlapind jäi võrreldes avaliku vastupanuliikumise poolt läkitatud apellide kõrval marginaalseks.

Kronoogia koostamisel kasutasin isikliku uurimistöö materjale („Relvastamata vastupanu aastail 1940–41.“ – Tuna 2001, nr. 1, lk. 22–33, nr. 2, lk. 31–38, nr. 3, lk. 48–56, nr. 4, lk. 32–37; 2002, nr. 1, lk. 86–94; Vastupanu 1955-1985. – Tartu, 1997; /digiraamat/ EVVA: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus – Tallinn, 2013; „Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee – http://viktorniitsoo.blogspot.com/). Aastail 1945-54 toimunud vastupanu osas olen peamiselt tuginenud Udo Josia poolt koostatud ülevaatele (Saatusekaaslased: Eesti noored vabadusvõitluses 1944-1954. – Tallinn, 2004). Josia poolt toodud andmeid on aidanud täiendada oma kirjutistega Kalju Aarop („10. Roheline Partisanide Pataljon“ – Kultuur ja Elu 1/2007; „Võru koolinoored vabadusvõitluses“ – “Kultuur ja Elu” 1/2008; „Salajane Kuperjanovlaste organisatsioon“ – Kultuur ja Elu nr 1/2008) ning „Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal.“ – Tuna nr 4/2002, lk 67-73.

Eesti demokraatide tegevuse kirjeldamisel kasutasin Mait Raun’a uurimusi „Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. Dokumenteeritud tagasivaade.“ (Akadeemia nr 6/2002, lk 1131-1155, nr 7/2002, lk 1366-1391) ja „Tallinna demokraatide põrandaalused ajakirjad“ (Tuna 2002, nr 2, lk. 66–72).

Eesti demokraatide põrandaaluse tegevuse kohta ammutasin teavet Jaak Pihlau sellekohastest mälestustest („Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985.“ – Tuna 2004, nr. 2, lk. 70–79, nr. 3, lk. 88–98, nr. 4, lk. 87–94; 2005, nr. 1, lk. 101–106, nr. 2, lk. 92–99, nr. 3, lk. 89–95.

Andmete täpsustamisel on kasutatud Eesti Memento Liidu poolt aastail 1996, 1998 ja 2005 üllitatud koguteost „Poliitilised arreteerimised Eestis 1940-1988“ kd 1-3.

Samuti on toetutud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt aastail 1984-1988 Stockholmis üllitatud vastupanuliikumise põrandaaluses kroonikast Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis kd I-IV 25s kogus äratrükitud materjalidele. Samuti on üht-teist ammutanud Välis-Eesti ajalehtedest.

Kronoloogia puhul tuleb ära märkida, et suures osa koosneb see okupatsioonivõimu julgeolekuorganite poolt vastasrindlaste kallal toime pandud repressioonidest. Põhjus seisneb selles, et suur osa vastupanust oli põrandaalune, mille kohta oli võimalik andmeid saada üksnes siis, kui mõni organisatsioon või üksikisik arreteeriti, kohtu alla anti ja vangilaagrisse mõisteti või hukati. Neist on laiem avalikkus teada saanud alles arhiivide avanedes ajaloolaste ja Memento aktivistide uurimistöö kaudu. Teisiti on lugu avaliku vastupanuliikumise aktsioonidega, mis said rahvale kiiresti avalikuks Ameerika Hääle või Vaba Euroopa vahendusel.

Kronoloogia 1940-41 ja 1945-1987

1940

22. juuni – Tallinnas Kadriorus toimus okupatsioonivastane meeleavaldus. Demonstratsioonil olid osalejad otsustanud valida neljaliikmeline delegatsiooni, kellele tehti ülesandeks viia presidendile lilli. Delegatsiooni kuulus ka ajalehe Rahvaleht karikaturist ja spordiinstruktor Oskar Veldemann (s 1912). Lilli üle anda siiski ei õnnestunud, sest presidenti ei olnud parajasti kohal. Lilled anti edasitoimetamiseks üle kindral Aleksander Jaaksonile. Meeleavaldus jätkus punase lumpeni kuuli läbi tulevahetuses hukkunud sidepataljoni sõduri Johannes Mandre matustel.

22. juuni – Tartus toimunud okupatsioonivastase meeleavalduse ajal kandis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Andres Raska (s 1916) sini-must-valget rinnalinte ja jagas neid ka teistele meeleavaldusel osalejatele. 26. aprillil 1941 arreteeriti Raska NKVD poolt süüdistatuna meeleavalduse organiseerimises. 6. detsembril 1941 mõistis Kirovi Oblastikohtu kriminaalasjade kolleegium Raskale KrK § 58-10 (1926. aastal kehtima hakanud VNFSV Kriminaalkoodeksi kohaselt propaganda ja agitatsioon, mis sisaldab üleskutset nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgendamisele) alusel 6 aastat vabadusekaotust. Raska suri Kirovi linnavanglas 16.06.1942.

23. juuni – Tallinnas Pirital peetud Võidutulel puhkes okupatsioonivastane meeleavaldus. 29. augustil arreteeris NKVD muusikaäri müüja Karl Malengi (s 1921) ning 3. septembril 1940 ajalehe Rahvaleht karikaturisti ja spordiinstruktori Oskar Veldemanni. Mõlemaid süüdistati ka kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile ja Malengule mõisteti 16. detsembril 1941erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Veldemann suri 24.12.1942 ja Maleng 07.01.1943 Unžlagis Gorki oblastis.

23. juuni – okupatsioonivastane meeleavaldus Tartus, kus Tartus Vene Kolledži õpilane ja endine Kaitseliidu rühmavanem Eerik Heine (1919-2008) jagas rahvale sini-must-valgeid lindikesi, üritas Tartu Raekoja tornist maha kiskuda punalippu ja heisata sinna sini-must-valget. Heine arreteeriti NKVD poolt 20. oktoobril. Peale ülaltoodu süüdistati teda ka nõukogudevastase organisatsiooni moodustamises. Vaatamata peksmisele (esihambad löödi kirjapressiga välja) ei tunnistanud ta organisatsiooni kohta midagi. Heine oli üks neist vähestest õnnelikest, kes pääses NKVD piinakambritest. Poja päästmiseks otsustasid tema vanemad siirduda baltisakslaste ümberasumist kasutades Saksamaale. Nõukogude-Saksa vastavatele lepingutele tuginedes lõpetati Heine kriminaalasi otsusega saata ta Saksamaale, mis sai teoks 23. märtsil 1941. Heine naasis 1941 koos Saksa sõjaväega Eestisse. Sõdis idarindel, 1944 langes sõjavangi, 1947 põgenes Tallinna vangilaagrist ja ühines metsavendadega. Arreteeriti 22. juulil 1950 MVD poolt Tallinnas laulupeol. 7. aprillil 1951 mõisteti talle MVD erinõupidamise poolt 10 aastat vabaduskaotust. 1956 ta vabanes kui saksa sõjavang ja suundus Saksamaale. Sealt siirdus ta ookeani taha ja asus elama Kanadasse, kus lülitus aktiivselt välisvõitlusse.

juuli – vastaskandidaatide ülesseadmine 14.-15. juulil toimuvatele Riigivolikogu valimistele. 17. juunil oli NLiit okupeerinud Eesti Vabariigi 21. juunil seati okupandi survel ametisse Johannes Varese nukuvalitsus. 5. juulil 1940 toimus valitsuse istung, mille otsusega saadeti laiali parlamendi mõlemad kojad ja otsustati kuulutada välja uue Riigivolikogu valimised. Valimistest kujunes tegelikult Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRL) kandidaatide poolt hääletamine, kuna sellesse mittekuulunud 80 kandidaadist 17 loobusid “vabatahtlikult”, 1 vahistati ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks. Põhilisteks süüdistusteks oli, et esitatud valimisprogrammid olid kopeeritud ETRLi programmist või provokatiivse sisuga. Kandidaate süüdistati kriminaalses, rahvavaenulikus või NLiidule vaenulikus minevikus.

17. juuli – Tallinnas võimude poolt korraldatud rongkäigu ajal, kui kolonn suundus Pikale tänavale tervitama NLiidu saatkonda, puhkes saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO) tegelased püüdsid lippu ära võtta. Lipu kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO meeste rünnakud tagasi lüüa ja lippu kaitsta, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.

18. juuli – võimas rahvuslik meeleavaldus Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti-Läti jalgpalli maavõistluse järel, mille võitis Eesti 2-1. 10 000 pealtvaataja seas lehvisid sini-must-valgete väikelipud, mida aktivistid olid neid enne mängu rahvale jaganud. Mängu järel väljakult lahkuvat võidukat Eesti meeskonda tervitati hümni laulmisega, võidujoovastuses rahvas ei tahtnud laiali minna. Siis aga kostusid hüüded: “Lähme presidendi juurde!” Osa rahvast suunduski presidendilossi poole, ent lossini demonstreerijad ei jõudnud, sest presidendilossi ümbruses varitsevad Punaarmee soomusautod peletasid rahva laiali. Sellel demonstratsioonil olid väga tõsised tagajärjed. Vahistati suur osa Eesti Jalgpalliliidu ja Eesti Spordi Keskliidu juhatusest.

juuli – Tallinnas moodustati põrandaalune vastupanuorganisatsioon Eesti Rahvuslik Demokraatlik Selts (ERDS), mis koosnes umbes paarikümnest liikmest. Liikmete vastuvõtt toimus ankeetlehtede täitmise teel ja vande andmisega olla truu organisatsioonile. Organisatsioonil oli põhikiri ja salakiri sidepidamiseks. Augusti lõpul toimunud ühel organisatsiooni liikmete salakoosolekul oli valitud 4liikmeline juhatus (Väärt, Vaks, Luter ja Merilaht). Organisatsiooni liikmed koostasid ning levitasid okupatsioonivõimu- ja kommunismivastase sisuga käsitsi kirjutatud lendlehti. Neist esimese pealkirjaks oli „Maha kommunistid, elagu sinine must valge”. Teine pikem variant ülistas iseseisvuse aegset õitsengut ning kutsus üles jääma eestlasteks. Koguti ka relvi, et neid kasutada tulevikus puhkevas võitluses Eesti vabaduse eest. Septembris-oktoobris arreteeriti NKVD poolt Tallinnas tisleri õpilane Endel Väärt (s 1922), Tallinna Köitekoja õpipoisid kaksikvennad Endel ja Aksel Vaks (s 1922), müüjaõpilane Endel Ritsu (1923), rätsepaõpilane Endel Luter (s 1924), müüja Endel Viibur (1922) ja saeveskitööline Harald Väär (1922). 9.-10. märtsil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 (igasugune organiseerimistegevus, mis on sihitud riiklike kuritegude ettevalmistamisele või toimepanemisele, samuti osavõtmine sellistest organisatsioonidest) alusel Väärtile, Luterile, Viiburile, vendadele Vaksidele, Ritsule 5+2 (siin ja edaspidi tähendab +le järgnev arv vangistusele järgnevat poliitilistest õigustest ilmajätmist) aastat vabadusekaotust. Need, kes vangilaagri üle elasid, vabanesid küll 1946. aastal, ent juba 1950 arreteeriti uuesti ning saadeti eluaegsele asumisele. Vääri karistati KrK § 58-12 alusel tingimisi ja ta vabastati 19.04.1941. 02.07.1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse, teenis Eesti korpuse 917. laskurpolgus ja hukkus 11.12.1944. Viibur suri Permi oblasti Ussollagis 10.03.1942, A. Vaks 24.12.1941. E. Ritsu arreteeriti teistkordselt 30.03.1950 ja lõplikult vabanes asumiselt 15.03.1958. E.-F. Vaksi kohta on teada, et ta naasis 1950. aastatel asumiselt Eestisse ja suri Märjamaal. E. Väärti ja E. Luteri edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

juuli – Tallinnas moodustati ajalehe Uus Eesti osakonnajuhtaja Viljandi kauaaegse linnapea poja Ülo Maramaa (s 1910) poolt põrandaalune vastupanuorganisatsioon „Päästekomitee“, kuhu ta kaasas endisi Rahvuslaste Klubi ja Isamaaliidu liikmeid. Maramaa poolt eeluurimisel antud omakäelised tunnistused 96 leheküljel sisaldavat olulist teavet organisatsiooni ülesehituse ja liikmete kohta, mis on ära toodud järgmistes peatükkides: „Tallinna organisatsioon“, „Muud harud. A. Noorte haru“, „Maakonnad“, „Raadioside Soomega“, „Informatsiooni hankimine sakslastelt“ ja „Konspiratsiooni küsimus ja sidesüsteem“. Nende pihtimustes andis Maramaa tšekistidele välja 67 isikut, nende seas ka oma elukaaslase teater „Estonia“ operetiprimadonna Gerda Murre (s 1913), kellest enamiku osa „Päästekomitee“ tegevuses piirdus arutlustega vajadusest luua organisatsiooni ja organiseerida vastupanu okupatsioonivõimule. Tõenäoliselt oli need kirjutised vaid Maramaa plaanid, sest organisatsiooni põhikirja või programmi ei koostatud. Maramaa tunnistuse kohaselt oli „Päästekomitee“ eesmärkide saavutamiseks vajalik hankida võimalikult palju informatsiooni sise- ja välispoliitiliste arengute kohta. Informatsiooni asus ta otsima Saksamaa Tallinna saatkonnast, ent midagi Eesti tuleviku suhtes julgustavat sealsetelt ametnikelt ei kuuldud. Otsiti ka kontakte Soome põgenenud eestlastega. 1940. aasta oktoobri lõpul põgenes Soome kolonel Elias Kasak, kes oli teadlik Päästekomitee olemasolust. Maramaa oli teda kutsunud osa võtma organisatsiooni tööst, ent Kasak keeldus, kuna ei tahtnud tegeleda “illegaalsete asjadega kehtiva riigikorra vastu”. See suhtumine oli põhjuseks, miks Maramaa otsustas mitte kaasata organisatsiooni tegevusse sõjaväge. 20. novembri paiku saatis Kasak Maramaale Soomest raadiojaama. Paraku osutus saatja võimsus nõrgaks ja korduvad katsed Soomega ühendust võtta nurjusid.

Päästekomitee juhtkonnast arreteeriti esimesena 8. novembril 1940 endine politseiametnik Heinrich Tann (s 1898), kes oli organisatsiooni tegevusest varakult kõrvale tõmbunud. Sealtmaalt jaanuarini 1941 võeti vahi alla Balti Puuvilla vabriku kalkulaator Johannes Krabu (s 1913), Tallinna Kooperatiivide Ühingu finantsosakonna ülem Olev Loo (s 1914), Tallinna RETi vabriku insener Valdur Tamera (1907), Murre, Kergetööstuse Rahvakomissariaadi asjaajaja Hella Kungs (s 1913), Narva ametnik Richard Kirsipuu (s 1916), a/s Kopli Kinnisvarad sekretär Mihkel Tasur (s 1913), Valdur Vood (s 1916), Jõhvi kaupmees Elmar Schmidt (s 1911), Tallinna advokaat Albert Soans (s 1909), Jakob Visnapuu (s 1912), teatrikunstnik Alfred Sammet (s 1908), raamatupidaja baaside ehitusel Hiiumaal Erni Püssa (s 1914), endine advokaat Hugo Valdre (s 1917) ja Tallinna trükikoja „Olevik“ käskjalg Herbert Veetamm (s 1921) . Organisatsiooni juht Maramaa arreteeriti 30. detsembril 1940.

3. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal Maramaa, Krabu, Tanni, Loo, Tamera, Kungsi, Kirsipuu, Sammeti, Tasuri, Püssi, Valdre, Veetamme ja Visnapuu KrK §de 58-1a (kodumaa reetmine, spionaaž, sõjalise või riikliku saladuse väljaandmine, välismaale põgenemine), 58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärgil NLiidu territooriumile tungimine või võimu haaramine keskustes või kohtadel samadel eesmärkidel, sh NLiidu või mingi liiduvabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NLiidu ja välisriikide vaheliste lepingute nurjamiseks) ja 58-11 alusel surma mahalaskmise läbi koos isikliku vara konfiskeerimisega. Murrele, võttes arvesse tema rasedust, mõisteti 25 aastat vabadusekaotust. Murre vabanes 10.04.1956 Pestšanlagist Karaganda oblastis.

Päästekomitee liikmed lasti maha Tallinna vanglas 4. juulil 1941.

Vood mõisteti 27. juunil 1942 KrK §17-58-2 (§ 17 – kihutamine ja kaasaaitamine kuriteo sooritamiseks) Gorki oblastis tribunali poolt 10 aastaks vangilaarisse, kus suri 25.06.1943. Soans suri Permi oblasti Ussollagis 25.02.1942.

Tallinna organisatsiooni juht Erich Tammemäe (s 1914) arreteeriti 24. märtsil 1941 ja 8. septembril 1941 mõisteti ta tribunali poolt KrK §58-2 alusel surma. Otsus viidi täide Kirovi vanglas 14. detsembril 1941. Kalev Landmann (s 1920) arreteeriti Tallinnas 13. märtsil 1941. Sama aasta 1. juulil eeluurimine tema asjus lõpetati ning tema edasine saatus on teadmata. Ilmselt põgenes vangitapist või hukkus. ENSV Riikliku Julgeoleku minister Boris Kumm on oma märgukirjas „Riikliku julgeoleku organite tegevusest Eesti NSV-s perioodil 1940-41. a.a. ja 1944-48.a.a.“ EK(b)P esimesele sekretärile Nikolai Karotammele märgib, et tšekistide poolt arreteeriti 119 Päästekomiteega seotud isikut, nende seas 21 Punaarmee koosseisus olevate rahvusväeosade sõjaväelast.

suvi – Tartus levitati okupatsioonivõimu vastaseid lendlehti. Lendleht pealkirjaga „Eestlased vennad ja õed“, kutsus üles võitlema kommunistide vastu ja toetama soomlasi. Allkirjaks oli „Eestimaa noorte juht“. 23. oktoobril 1940 arreteeriti NKVD poolt Ulila elektrijaama tööline Rudolf Lehiste (s 1922), keda süüdistati lendlehtede levitamises ja välkkoosolekute korraldamistes, kus ta agiteeris relvaga nõukogude võimu kukutamise poolt. Lehistet kohtu alla anda ei jõutud, ta suri 18. juunil 1942 Vjatlagis.

19. juuli – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas raua ja terase lao „Eveka“ töötaja Hetty Nigulas (1923) süüdistatuna lendlehtede trükkimises ja osalemises nõukogudevastases terroristlikus grupis. 20. augustil arreteeriti „Eveka“ kaubanduskontori noorem teenistuja Endel Ode (1920), keda süüdistati, et “koos teiste inimestega valmistas kirjutusmasinal kontrrevolutsioonilisi lendlehti ning andis edasi teistele levitamiseks.” 21. augustil arreteeriti Tallinna Rahvaülikooli õpilane Egon Andrei (1923) süüdistatuna osalemises kontrrevolutsioonilise grupi tegevuses ning kavatsuses toime panna terroriakte Punaarmee juhtkonna vastu. Lisaks eeltoodule süüdistati Nigulast veel osalemises 22. juunil Tallinnas Kadriorus toimunud rahvuslikul meeleavaldusel ja sidepataljoni sõduri matustel. 16. detsembril 1941 mõistis Kirovi oblastikohtu kriminaalasjade kolleegium Nigulasele KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel 5 aastat ning 16.12.1941 toimunud NKVD erinõupidamine mõistis Odele ja Andreile 10 aastat vabadusekaotust. Nigulas suri Gorki oblasti Unžlagis 03.03.1942, Ode Kirovi oblasti Vjatlagis 30.09.1943. Andrei saatus on seni teadmata.

8. september – Tallinnas levitati okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti. 20. septembril arreteeriti NKVD poolt trükitööline Kalev Uuk (1921) ja 23. septembril Otto Saare jalgrattatööstuse lukksepp Hans Kase (1918), keda süüdistati lendlehtede levitamise ja osalemises tänavademonstratsioonidel. 16. detsembril 1941 mõisteti erinõupidamise alusel KrK § 58-10 alusel Uukile 10 aastat vabadusekaotust. 28. mail 1941 mõistis Tallinnas tribunal Kasele sama paragrahvi alusel 5 aastat vabadusekaotust. Mõlemad surid vangistuses Gorki oblasti Unžlagis, Uuk 21.05.1942 ja Kase 14.02.1942.

17. september – NKVD poolt arreteeriti Pärnus endine Petseri vaimuliku seminari õpilane Haljand Riismandel (s 1921) ja kooliõpilane Endel Kaldver (s 1921), 24. septembril kooliõpilased Evald Koppel (s 1920), Georg Laidve (s 1920) ning päev hiljem kooliõpilane Tarmo Tammsoo (s 1921). Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli Riismandel moodustanud Pärnus nõukogudevastase organisatsiooni „5 nõukogu“, mille eesmärgiks oli võitlus nõukogude korra ja kompartei vastu. Riismandel oli ka organisatsiooni juht. Organisatsiooni eesmärkideks oli koondada noorsugu, viia läbi agitatsiooni ja propagandat nõukogude korra ning kompartei vastu illegaalse kirjanduse abil ja lendlehtede levitamine. Ehitatava lühilaine raadiosaatja abil kavatseti teha nõukogude korra ja kompartei vastaseid saateid. Organisatsiooni liikmed pidid relvastuma, et võimaluse korral oleks vahendeid relvastatud väljaastumiseks nõukogude võimu vastu. Süüdistuse kohaselt väljendus Riismandeli nõukogudevastane hoiak ka selles, et ta tööliste miitingul ei võtnud „Internatsionaali“ laulmise ajal peast mütsi. 4. mail 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Riismandelile, Kaldverile, Laidveele, Tammsoole ja Koppelile 10+5 aastat vabadusekaotust. Riismandel suri Kirovi vanglas 23.10.1941. Järgmisel aastal suri sealsamas ka Tammsoo. E. Kaldveri, G. Laidvee ja E. Koppeli edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

23. september – kooliõpilaste protestiväljaastumised Tallinna Reaalkooli ees paikneva Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud ausamba (autor Ferdi Sannamees) hävitamine vastu. Esialgu reageerisid õpilased koolimaja akende all toimepandavale vandalismiaktile vihaste hüüete ja pilgetele. Ausammast lõhkuvate töömeeste suunas lennutati tomateid, tindipotte ja vene metallraha “nagu pilkepalgaks tehtud töö eest”. Kui aga kuju kõrvaldamiseks pandi selle kaela silmus, valgus õpilastemass trepist alla, et asuda ausamba kaitsele. Puhkes rüselus ausamba lõhkujaid kaitsvate miilitsaga. Muidugi ei suutnud see meeleheitlik üritus mälestussammast päästa. Pärast tunde mindi ausamba kohale, mida ikka veel ümbritses rahvahulk, paljastati pea, lauldi rahvuslikke laule ja põgeneti miilitsa eest, et tulla natukese aja pärast jälle tagasi. Hiljem kujunes traditsiooniks, et ausamba tühjast asukohast möödudes niipea kui valvesoleva miilitsa tähelepanu hetkeks kõrvale pöördus ja seisatati hetkeks.

29. september – ööl pärast leeripidu viisid Tallinna Riigi Tööstuskooli õpilased Leopold-Rudolf Juhkam (1922), Helmut Ristmets (1922), Endel Õunapuu (1923) ja Tapa Keskkooli õpilane Johannes Lomp (1921) ära pärjad Tapale maetud kommunistlike tegelaste haudadelt. Koosviibimistel ja koolis laulsid nad nõukogudevastase sisuga laule. L. Juhkam, H. Ristmets ja E. Õunapuu arre¬teeriti samal päeval, J. Lomp 1. oktoobril 1940. 30.12.1943 mõistis NKVD tribunal KrK paragrahvide 58-10 ja 58-11 alusel E. Õunapuule, L. Juhkamile ja H. Ristmetsale 3 ning Lombile 5 aastat vangilaagrit. Kõik neli surid Kirovi oblasti Vjatlagis: E. Õunapuu 10.06.1942, L.-R. Juhkam 29.01.1942, H. Ristmets 19.02.1942 ja J. Lomp 01.04.1943.

17. oktoober – NKVD poolt arreteeriti Valgas tööstuskooli õpilane Johan Koop (s 1921) ja 23. oktoobril tema kaasõpilane Erich Talve (s 1922). Noormehi süüdistati lendlehe „Maha kommunism“ koostamises ja levitamises 1940. aastal. 8. märtsil 1941 mõisteti neile erinõupidamise poolt KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Koop vabanes 1946. aastal, ent kolm aastat hiljem arreteeriti uuesti ja 26.11.1949 mõistis erinõupidamine ta asumisele Karaganda oblastisse. Sama saatus oli ka Talvel, kes arreteeriti uuesti 30.06.1949 ja 26.11.1949 mõisteti erinõupidamise poolt asumisele Akmolinski oblastisse.

28. oktoober – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas kummistampide tehase „Targamaa ja Berg“ töötaja Henn Arens (s 1913), 30. oktoobril 1940 Klooga sõjaväebaaside ehituskümnik Ilmar-Magnus Siiak (s 1915), 1. novembril ETK laotööline Endel Koppel (s 1919), 13. novembril Tallinna omavalitsuse kommunaalosakonna kontrolör Raimond-Abram Nõmman (s 1917) ja Madis Raid (s 1917), 14. detsembril Majanduse Rahvakomissariaadi kontoriteenistuja Harald Sinka (s 1916) ja tema vend Tallinna kohaliku majanduse osakonna arveametnik Arnold Sinka (s 1917), 13. detsembril kontoriteenistujad Georg-Herbert-Karl Park (s 1918) ja Rudolf Park (s 1918) ning 1. novembril Evald Hekles (s 1917). Noormehi süüdistati nõukogudevastase natsionalistliku organisatsiooni moodustamises. Grupi liikmed Tammemäe ja Arensi juhatusel arutasid võitlusmeetodeid nõukogude võimu vastu ja jagasid ülesandeid grupi liikmeile võimaliku sõjategevuse puhuks Saksamaa ja NLiidu vahel, mil organisatsioon pidi põranda alt välja tulema ja võtma relvade abil võimu. Kõiki süüdistati kuulumises organisatsiooni ja relvastatud väljaastumise ettevalmistamises. Mõned selle grupi liikmed olid seotud organisatsiooniga „Päästekomitee“. 14.-15. aprillil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 19-58-2 (§ 19 – atentaat või selle katse võimuesindajate suhtes), 58–10 ja 58-11 alusel Arensile ja E. Koppelile 10+5, Siiakule ja Nõmmanile 7+3, Raidile, H. Sinkale ja Heklesele 5+3, A. Sinkale, G. Parkile ja R. Parkile 3+2 aastat vabadusekaotust. E. Koppel suri vangistuses 30.10.1942, G.-H.-K Park Ussollagis 20.09.1942 nagu ka R. Park 09.04.1943. Ülejäänute saatus on jäänud teadmata.

3. november – süüdistatuna vaenulikus tegevuses nõukogude võimu ja kompartei vastu ning lendlehtede levitamises arreteeriti NKVD Virumaa osakonna poolt Rakveres TRÜ meditsiiniüliõpilane Lembit Saukas (s 1918), Rakvere Kaubanduskooli õpilane Avo Lill (1921), kutsekooli õpilane Arnold Kolts (s 1922) ja Oskar Suurkaev (s 1922). Neid süüdistati selles, et nad koostasid kontrrevolutsioonilise sisuga lendlehti ja levitaid neid, kleepides Rakvere tänavatel, koolis ja saatsid neid kirjades mitmesugustel aadressidel. 12. septembril 1940 varastasid noormehed Rakvere Kaubanduskoolist kirjutusmasina, millel Saukas ja Suurkaev valmistasid lendlehti. Suurkaevule lisandus süüdistus, et ta oli rida aastaid olnud poliitilise politsei agent võideldes revolutsioonilise liikumise vastu, samuti oli ta värvanud vabatahtlikke Soome. 1. aprillil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK § 58-10 lg 1 alusel Saukasele, Lillele ja Koltsile 7+2 ja Suurkaevule 5+5 aastat vabadusekaotust. Saukas suri vangistuses 08.12.1942, Kolts 15.02.1943 ja Suurkaev 15.04.1943. Lill vabanes 02.11.1947, ent arreteeriti teistkordselt 1950. a. ja viibis asumisel Krasnojarski krais kuni 01.10.1954.

6. november – arreteeris NKVD Haapsalu keskkooli õpilase Mihkel Droste (s 1923) ja 30. novembril 1940 Haapsalu kutsekooli õpilase Karl Saarmani (s 1923). Läbiotsimisel leiti Saarmani kodust laetud nagaan, isetehtud nuut ja Kaitseliidu käeside. Päev varem koostatud kahjuliku tegevuse tõkestamise määruse kohaselt süüdistati Drostet selles, et ta moodustas nõukogudevastaselt meelestatud õpilastest koosneva grupi, kes seadsid endale ülesandeks tegutseda vastu komsomolile. Organisatsioonil oli oktoobrirevolutsiooni aastapäeval puhul kavandatud takistada kooliõpilaste osavõttu sel puhul korraldatavast rongkäigust. Otsustati lossimüürile üles panna sini-must-valge lipp. Käsitsitrükis koostati üks komsomolivastane lendleht, mis kleebiti Haapsalu keskkooli paraaduksele. Saarman mõisteti 28. mail 1941 erinõupidamise KrK §58-10 alusel poolt 5 aastaks vangilaagrisse, ta suri Kirovi oblasti Vjatlagis 16.07.1942. Droste vanemad olid sakslased ja rändasid välja Saksamaale, siis juhindudes NLiidu ja Saksamaa vahelisest kokkuleppest 10.01.1941 ja NKGB direktiivist 19.02.1941, otsustati Droste esimese lahkuva transpordiga välja saata Saksamaale.

6. detsember – okupatsioonivõimu vastaste lendlehtede levitamine Petserimaal noorte vastupanu organisatsiooni „Päriseestlased“ poolt. See organisatsiooni oli loodud Leonhard Saluveeri poolt (s 1923) 1940. aasta lõpul võttes eeskuju “Noorte Kotkaste” organisatsiooni tegevusest. Organisatsioon jäi NKVD poolt avastata.

19. detsember – NKVD poolt arreteeriti Tallinna tehnikakooli õpilane Kalju Mark (s 1921) ning 20. jaanuaril 1941 sama kooli õpilased Edmund Villem Karula (s 1922) ja Heinrich Labi (s 1922). Süüdistuskokkuvõte kohaselt moodustas Mark Tallinna tehnikakooli õpilastest nõukogudevastase grupi, kuhu kuulusid õpilased Karula ja Labi. Viimastele anti ülesanne viia õpilaste seas läbi nõukogudevastast agitatsiooni ja kaasata gruppi teisi õpilasi edasiseks välja-astumiseks nõukogude võimu vastu. Läbiotsimisel leiti Markil nagaan-revolver ja 19 padrunit. Mark, Karula ja Labi väljendamaks oma meelsust kandsid Eesti Vabariigi vapiga sõrmuseid, levitasid ja laulsid koolis nõukogudevastase sisuga laule ning levitasid laimavaid väljamõel¬disi nõukogude võimu ja korra vastu. 19. mail 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-10 ja 58-11 (Markil veel § 182 – tulirelvade ja laskemoona hoidmine, valmistamine, ostmine ja müümine) alusel Markile 7+3, Karulale ja Labile 5 aastat vabadusekaotust. Mark arreteeriti uuesti 12.09.1949, Labi 08.08.1949 ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kust Mark vabanes 12.09.1954 ja Labi 16.07.1954. E. V. Karula edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

23. detsember – Rakveres arreteeriti NKVD poolt ETK Rakvere osakonna kontoriametnik Aadu Allvee (1919) ja tema vend Rakvere I Keskkooli õpilane Simo Allvee (1922), süüdistatuna 22. ja 23. detsembril Rakveres kontrrevolutsioonilises väljaastumises, mis seisnes Nõukogude Liidu Ülemnõukogu valimistel Rakveres kandideerinud Karl Säre ja Nigol Andreseni valimisplakatite mahakiskumises. 16.12.1941 mõistis NKVD erinõupidamine A. Allveele Krk § 58-10 alusel 10 aastat vangilaagrit. Ta suri Gorki oblasti Unžlagis 16.05.1942. Tema venna saatuse kohta teateid ei ole.

24. detsember – NKVD poolt arreteeriti Kilingi-Nõmmel tööline Kalju Nurk (s 1921), Vändra Keskkooli õpilane Harri Paltmann (s 1922), maaler Oskar Pukk (s 1920) ja tööline Leonhard Hõimoja (s 1922). Noormehi süüdistati kuulumises kontrrevolutsioonilisse mässugruppi. Peale relvade hankimise plaanitsenud grupp üllitada suuremas koguses lendlehti, mis oli suunatud NLiidu Ülemnõukogu valimiste vastu. Hõimojal ja Paltmannilt võeti läbiotsimisel ära 2 nagaani, 2 brauningit, 1 revolver koos padrunitega, õhupüstol, spordipüstol, isetehtud haavlipüstol ja pussnuga. Pukk osutas katsel temalt relv ära võtta vastupanu tulistades komnoor H. Roomeri pihta. Läbiotsimisel 24. detsembril 1940 leiti Nurga elukohast lendleht. Süüdistuskokkuvõte tuvastas noormeeste sidemed Haljand Riismandeliga. 27. jaanuaril 1943 mõistis Kirovi oblasti NKVD tribunal KrK §de 19-58-2, 58-11 ja 182 alusel Nurgale 10, Paltmannile, Pukile ja Hõimojale 8 aastat vabadusekaotust.Nurk vabanes 12.06.1943, tema edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Pukk vabanes vangistusest 22.08.1948, kuid mõisteti asumisele Krasnojarski kraisse, kust vabanes 19.09.1955. Hõimoja jäi teadmata kadunuks. Paltmanni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

1941

jaanuar – kuu algul avastas NKVD Tallinna tehnilises raudteekooli õpilastest koosneva noortegrupi, mida iseloomustati kui “kontrevolutsioonilist mässulise kallakuga noortegruppi”. Sellega seoses arreteeriti 14. jaanuaril Aleksander Nõmm (s 1919), 6. jaanuaril Ahto Niilus (s 1922 ) ning 24. jaanuaril Helmut Madarik (s 1921) ja Eugen Krimm (s 1922). Niilust süüdistati selles, et ta levitas koolis mitmesuguste laimavaid kuuldusi nõukogude võimu kohta ja kontrrevolutsiooniliste laulude tekste, mis olid suunatud partei ja valitsuse juhtide vastu. Madarikku osalemises nende laulude laulmises, peale selle esitas tundides nõukogudevastase sisuga küsimusi ja üritas segada kooli aktivistide punaloosungite valmistamist ning lisada neile fašistlikke embleeme. 3. veebruaril 1943 mõisteti NKVD erinõupidamise määrusega (enne vist ei jõutud sõja tõttu) Nõmmele KrK § 58-2 alusel 8 ja Niilusele 5 ning Madarikule §de 58-10 lg 1 ja 58-12 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Krimm ei jõudnud kohtuotsust ära oodata, kuna suri 08.02.1942 Molotovis (praegu Perm).Niilus suri Permi oblasti Ussollagis 21.07.1943, Madarik 03.02.1943. Nõmm vabanes 14.01.1949, ent peale vabastamist saadeti asumisele Krasnojarski kraisse.

jaanuar-veebruar – 24. jaanuaril arreteeriti NKVD poolt Tartus isa juuksuriäris töötanud Edgar Reino (s 1920), 4. veebruaril keskkooliõpilane Ivar Borkman (s 1922) ja Heino Univer (s 1923), 5. veebruaril tema vend Uudo Univer (s 1920) ja keskkooliõpilane Karl-Gustav Luude (s 1922), 6. veebruaril rahvamaja elektrimontöör Taivo Klink (s 1921) ning 15. veebruaril keskkooliõpilane Valdeko Noorkukk (s 1921). Arreteerimisel haavas Noorkukk kahe revolvrilasuga üht tšekisti. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt oli tegemist põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni liikmetega. Tšekiste vormingus oli see „k.r. noorte organisatsioon, kes lootes Saksamaa interventsiooni pääle Nõuk. vastu võttis endale eesmärgiks kukutada Nõukogude võim Eestis relvastatud mässu abil”. Väljaastumise läbiviimiseks, pidi organisatsioon ette valmistama kaks pataljoni, kelle ülesandeks oli vallutada Tartu linna ametiasutused. Esimeseks mässu tähtajaks oli määratud 31.detsembri 1940 öö vastu uut aastat. Peale selle kavatseti jälgida Nõukogude vägesid Eestis ning kindlaks teha lennuväljade ja sõjaväe arsenalide asukohad“. 7. juunil 1941 mõistis tribunal KrK § 58-2 alusel Luudele ja Noorkukele mahalaskmise. Mõlemad hukati 23.06.1941. Reinot, Klinki, H. Univeri ja U. Univeri karistati 10+5 ning Borkmani 5+3aastase vabaduskaotusega. H. Univer vabanes 08.02.1951, U. Univer suri vangistuses Kirovi oblastis Vjatlagis 16.04.1942, vangistuses suri ka I. Borkman. T. Klink suri Ussollagis 27.07.1942. E. Reino edasise saatuse kohta andmeid puuduvad.

24. veebruar – okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamine Petserimaal noorte vastupanu organisatsiooni „Päriseestlased“ poolt. Samal päeval levitati 1941. aasta jaanuaris Kuressaare gümnaasiumi baasil loodud organisatsiooni “Uued Kalevlased“ poolt Kuressaares 80 lendlehte. Mõlema organisatsiooni liikmeid jäid tabamata.

talv – Mustvees ja selle ümbruses levitati Mustvee Humanitaargümnaasiumi õpilaste poolt moodustatud vastupanugrupi (Arved ja Evald Salupere, Endel Palm) poolt šapirograafil paljundatud 1000 eksemplari lendlehte “Maha kommunism!”. Grupi liikmed jäi tabamata ja liitusid hiljem omakaitsega.

märts – Tartus moodustati Eesti Tervishoiu Muuseumis (ETM) vastupanuorganisatsioon. Organisatsiooni esialgse “kolmiku” moodustasid ETMi juhataja Aleksander Koskel (s 1909), asjaajaja Karl Aun (s 1914) ja üliõpilane Lembit Kriisa (s 1919), kes kõik olid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Hiljem täienes koosseis uute liikmete kaasatõmbamisega. Tegevus piirdus informatsiooni kogumise ja analüüsiga. Arutati omavahel põrandaaluste gruppide organiseerimise laiendamist, nende tegevuskava, isikute tegevust ja nende usaldatavust, informeeriti üksteist kommunistide tegevusest, toimuvaist muudatusist tegelikus elus, sidemete otsimisest ja loomisest metsavendadega maal, relvade muretsemisest jne. ETM-i grupp jäi NKVD poolt avastamata ja etendas koordineerivat rolli Tartu vabastamislahingutes Suvesõja päevil.

30. aprill – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas kooliõpilane juudi rahvusest Lazar Epštein (s 1923). 1. juunil 1941 Tallinnas koostatud süüdistuskokkuvõtte põhjal süüdistati teda selles, et ta “moodustas 22. laskurbrigaadi aspirandi Arved Saueri (arreteeritud 18.04.1941) ülesandel kontrrevolutsioonilise grupi vanemate klasside õpilastest nimetusega Eesti Rahvuskaard. /…/ Saueri ülesandel tegeles Epštein uute liikmete värbamisega gruppi, seades nende ees ülesandeks, et NSVL-le kallaletungi momendil kapitalistlike riikide poolt, organiseerida tagalas ülestõus ja murda Nõukogude võim Eestis. /…/ Selle eesmärgi saavutamiseks püstitas Epštein grupi liikmete ees ülesanded hankida relvi ja viia läbi kontrrevolutsioonilist propagandat, et tõmmata noorsugu kõrvale kommunistlikust kasvatu-sest.” 31. märtsil 1942 Solikamskis toimunud erinõupidamine mõistis Epšteini KrK § 58-2 alusel surma. Otsus viidi täide 14. juunil 1942 Solikamskis. Sauerile (s 1919) mõisteti 15.04.1942 erinõupidamise poolt KrK § 58-2 ja 58-10 lg 1 alusel 10 aastat vabadusekaotust, ta suri 1943. aastal Komi vangilaagris.

30. mai – NKVD poolt arreteeriti süüdistatuna kuulumises kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni ja lendlehtede levitamises Viljandis II Keskkooli õpilased Valdek Schults (s 1924), Elmar Soolo (s 1922), Helmut Sääsk (s 1921) ja Edgar Mihkli (s 1922). Sama kooli õpilane Edgar Kivisild (s 1922) oli arreteeritud juba 4. märtsil. Süüdistuskokkuvõttest nähtub, nimetatud isikud moodustasid 1940. aasta septembris Viljandis noorteorganisatsiooni, mis seadis ülesandeks kukutada nõukogude võim Eestis relvastatud ülestõusu teel. Organisatsiooni juht oli Soolo. Nende eesmärkide elluviimiseks oli organisatsiooni juhtide poolt välja töötatud tegevusplaan, mille kohaselt Schults pidi hankima relvi, Soolo seadma sisse sidemed nõukogudevastaselt meelestatud õpilastega teistes õppeasutustes, Kivisild, Sääsk ja Mihkli pidid šrifti ning kirjutusmasina abil valmistama, paljundama ja levitama lendlehti, mis kutsuvad üles nõukogude võimu kukutamisele Eestis. Kivisild pidi põgenema Soome, et sealt saata organisatsioonile kirjandust. 5. septembril 1941 mõistis Uurali Sõjaväeringkonna NKVD tribunal Kirovis KrK §de 58-2, 58-10 ja 58-11 alusel Soolo, Sääse, Mihkli ja Kivisilla surma. Nad lasti maha 09.12.1941. Schultsile mõisteti 10 aastat vabadusekaotust. Tema edasisest käekäigust pole midagi teada.

Viljandi organisatsiooniga seostas NKVD 27. juunil 1941 arreteeritud raudteetöölist Bruno Kurvitsat (s 1923). Aprillis 1941 oli Kurvits Schultsi ülesandel levitanud lendlehti. Peale selle levitas ta süstemaatiliselt kaasõpilaste seas nõukogudevastast laimavat „lüüasaamismeeleolulise iseloomuga“ agitatsiooni nõukogude võimu ja selle juhtide kohta. 18. aprillil 1942 mõisteti Molotovi oblasti erinõukogu poolt KrK § 58-2 alusel Kurvitsale 8 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 25.04.1949, ent tõenäoliselt ei pääsenud temagi teistkordsest arreteerimisest ja asumisele saatmisest.

31. mai – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas jurist Boris Tiit (s 1913) ja aurik „Marta“ radist Arvi Tops (s 1921), keda süüdistati kuulumises kontrrevolutsioonilisse. mässuorganisatsiooni. Süüdistuse kohaselt asus Tiit (s 1913) 1940. aasta novembris looma „nõukogude korrale vaenulikest elementidest kontrrevolutsioonilist natsionalistlikku organisatsiooni relvastatud väljaastumise jaoks“. Vahistamise hetkeks oli organisatsoonis 50 liiget, läbiotsimistel võeti ära 45 nimetust mitmesuguseid relvi. Märtsis 1941 lõi Tiit kontakti Saksa sõjaväeluure residentide Birki ja Mathieseniga, kes tegutsesid sakslaste Eestist repatrieerumiskomisjoni katte all. Neilt sai Tiit ülesande koguda spionaaži iseloomuga andmeid, saades vastu suure koguse relvi ja laskemoona, suure summa nõukogude raha, salatinti, šifrid, koodid ja raadiojaama, et edastada spioonlikku infot Saksa sõjaväeluurele. Koos Birki ja Mathieseniga arutas Tiit sõja ajal saksa õhudessandi heitmiseks ENSV territooriumile sobilike punktide leidmist ja ettevalmistamist ning võttis endale ülesandeks nende kohtade leidmise. Kuna Tops sooritas 11. detsembril 1942 Solikamskis enesetapu, tema kriminaalasi lõpetati. 16. septembril 1941 mõistis NLiidu Ülemkohtu Sõjakolleegium Tiidule KrK §de 58-2, 58-6 lg 1 (spionaaž) ja 58-11 alusel surmanuhtluse ühes vara konfiskeerimisega. Tema hukkamise aja kohta teated puuduvad.

Süüdistatuna kuulumises Tiidu organisatsiooni arreteeriti järgmised isikud:

30. mail Tallinnas linna kommunaalmajanduse osakonna referent Vaike Pärtsel (s 1917), keda süüdistati Tiidu ülesandel Eestis paiknevate Punaarmee üksuste ja lennuväljade asukohtade väljaselgitamine, uute liikmete kaasamises organisatsiooni, relvade hankimises organisatsiooni liikmetele, relvastatud väljaastumise puhul Punaarmee üksuste ründamine ja vabrikute ja tehaste hävitamist takistamine. 16. juunil 1943 mõistis NKVD Molotovi oblasti erinõupidamine KrK §de 58-2, 58-6 ja 58-11 talle 10 aastat vabadusekaotust. Vangistuse viibis Permi oblasti Ussollagis 1941-1943, Krasnojarski krai Kraslagis. Pärast laagrit asumisel Krasnojarski krais 1950-1956, vabanes 27.01.1956.
3. juunil arreteeriti Tallinnas Riikliku Liidutehase nr 463 joonestaja Arvo Muna (s 1920). Muna süüdistati seotuses Viktor Tõnissoni ja Aksel Lindmaaga ning osalemises kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevuses. 9. septembril 1941 mõistis Kirovi Oblastikohtu kriminaalasjade kolleegium KrK § 58-12 alusel Munale 5+3 aastat vabadusekaotust. Muna suri Kirovi oblasti Vjatlagis Kotelnitšis 23.01.1942.
1. juunil arreteeriti Tallinna Polütehnikumi üliõpilane Olev Kruus (s 1920). Läbiotsimisel tema elukohas leiti 11 nagaani, 2 mausrit ja 3 revolvrit, suuremas koguses padruneid. Lisaks sellele gaasimask, kiiver, kirjutusmasin „Olympia“, USA päritolu raadiovastuvõtja RCA, 15 rahvusvärvides käesidet ja 3 sini-must-valget lippu. Kruusi süüdistati kuulumises põrandaalusesse spionaažiorganisatsiooni. Toimikus leiduvad ka salakirjad-šriftid raadiosaatjate jaoks. Eeluurimist ei jõutud lõpetada, sest Kruus suri 02.01.1942 Permi oblastid Ussollagis.
3. juunil arreteeriti Tallinnas TPI majandusüliõpilane Otto-Evald-Hjalmar Letner (s 1919) Letner oma süüd ei tunnistanud ja ilmselt ülekuulamistel saadud vigastuste pärast peatati 17. juunil 1942 eeluurimine kuni tema tervenemiseni. Letnerit raviti Ussolskaja 2. lagpunkti statsionaarses haiglas ja Letner vabastati vahi alt veebruaris 1944.
1. juunil arreteeriti Feliks Lepp (1920), kes suri enne kohtu alla andmist vangistuses Ussollagis Permi oblastis 03.12.1941.
1. juunil arreteeriti Endel Pärn (s 1918). Selleks, et pääseda piinamistest ülekuulamisel, hüppas ta 3. juunil 1941 kolmanda korruse aknast välja, ent jäi ellu. Tema uurimine peatati ja edasine saatus on teadmata.
27. mail arreteeriti Riias Aksel Lindmaa (s 1921). Läbiotsimisel leiti temalt film Tallinna lahe miiniväljade plaaniga (teise ilmutamata filmi valgustasid miilitsad kinnivõtmisel ära), mida ta olevat püüdnud üle anda Saksa saatkonda. 14. aprillil 1943 mõistis NKVD erinõupidamine Solikamskis Ussollagis §de 58-2 ja 58-6 alusel Lindmaa surma. Hukati 15.06.1943.

Tiidu organisatsiooniga seostasid tšekistid ka Pärnu vastupanugruppi, mille tuntumaks liikmeks oli endine Eesti sõjaväe kapten Karl Parek (s 1903), kes tol ajal töötas Pärnu Kalakombinaadi ostmise ja soolamise punkti juhatajana. 22.-27. juunil 1941 arreteeriti tšekistide poolt Pärnus peale Pareki Ehitustrusti nr 3 ökonomist Johannes Ümarik (s 1919), Pärnu mootoritehase „Proletar“ ökonomist Artur Rungi (s 1916), äriteenija Harald Jaakson (s 1922), Pärnu segakaubastuse nr 90 raamatupidaja Richard Vilgats (s 1922), Pärnu riikliku panga teenistuja Feodor Paimre (s 1922), Kristjan Saar (s 1921), mööblimeister Fred Kuusik (s 1911), Arnold Tamro (s 1921), Artur Messimas (s 1918) ja Endel Jaakson (s 1916). 2. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK §de 58-2, 58-6 ja 58-11 alusel kõik ülalnimetatud surma. Otsused viidi täide juba järgmisel päeval.

5.-6. juuni – NKGB poolt arreteeriti Tallinnas ehitustehnikumi õpilane Feliks Umjärv (s 1922) 12. Keskkooli õpilane Jüri Kolle (s 1921), Kaubasadama elektrik Feliks Luitme (s 1921), Riikliku kirjastuse „Rahva Raamat“ müügiosakonna raamatuköitja Rein Rohtse (s 1920), majahoidja Voldemar Neierdi (s 1922) ja Ernst Traat (s 1921). Noormehi süüdistati selles, et alates 1940. aasta sügisest kuulusid nad Tallinnas tegutsenud „noorte kontrrevolutsioonilisse mässuorganisatsiooni“, mille eesmärgiks oli relvastatud väljaastumine NLiidu vastu ja nõukogude võimu kukutamine Eestis. Samuti oli organisatsiooni eesmärgiks on kukutada nõukogude kord Eestis ning abistada Saksamaad Suur-Soome loomisel, kuhu kuuluksid Soome, Eesti ja Läti. 4. juulil 1941 mõistis NKVD tribunal Kollele KrK §de 58-2 ja 58-13 (aktiivsed teod või aktiivne võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida on avaldatud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures kodusõja perioodil vastutavatel või salajastel ametikohtadel olles) surmanuhtluse ja hukati 04.07.1941. 7. oktoobril jagasid tema saatust KrK § 58-1a alusel Umjärv, kes hukati Kirovi vanglas 05.12.1941, 15. septembril KrK §de 58-2 ja 58-11 alusel Luitme, kes hukati Kirovi vanglas 21.12.1941, 29. septembril Krk § 58-4 (rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes kapitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnustades püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile või tema poolt vahenditult organiseeritud ühiskondlikele rühmitustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osutamine vaenuliste tegude teostamises NSVL vastu) alusel Rohtse, kes hukati Kirovi vanglas 10.01.1942, 15. septembril Neierdi, kes aga suri Kirovi vanglas 23.03.1942 enne kohtuotsuse täideviimist, ning Traat kes mõisteti 31.03.1942 Ussollagis erinõupidamise poolt KrK §de 58-4, 58-10 ja 58-11 surma ning hukati 09.05.1942.

26. juuni – NKVD poolt arreteeriti Rakvere Kaubanduskooli õpilased Arvo Talvik (s 1922) ja Jüri Kard (s 1922) süüdistatuna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Vabadus-Vendlus-Isamaa“ moodustamises. Organisatsiooniga olid seotud veel Voldemar Loemaa (s 1922), Kuuno Sorell (s 1924) ja Egon Nurk (s 1924). Organisatsiooni liikmed koostasid ja levitasid lendlehti, asetasid pärgi Vabadussõjas langenute mälestusmärkidele ning kutsusid noori üles mitte astuma komsomoli. Organisatsioonil oli põhikiri, milles oli sõnastatud organisatsiooni põhieesmärk moodustada “sisemiselt kui ka väliselt tugev tulevane Eesti-Soome Rahvusriik” ning olid ära toodud organisatsiooni ülesehitus ja tegevuskava selle eesmärgi saavutamiseks. Kirjutusmasinal trükitud lendleht pealkirjaga „Aatevennad“ kutsus Eesti noorust neil raskeil päevil “nüüdsest peale töötada ja võidelda langenud kangelaste eeskujul Eesti parema tuleviku eest”. Teine lendleht kujutab põrgukatlas keevat Stalinit, keda kolmhargiga torgib kurat.

Kard ja Talvik saadeti sõja puhkedes vangitapiga NLiidu tagalasse. Ešelon sattus Narvas saksa lennukite pommitamise alla ja 16.07.1941 õnnestus neil vahi alt põgeneda. E. Nurga saatuse kohta ei õnnestunud leida

Talviku kohta on teada, et ta naasis 1941 Rakverre ja asus õppima SD kooli. Tema edasise saatuse kohta andmed puuduvad. Kard arreteeriti uuesti 19. oktoobril 1948. 17. veebruaril 1949 mõisteti ta tribunali KrK §58-1a alusel poolt 25 aastat vabadusekaotust. Krasnojarski krai Kraslagist vabanes ta 20.02.1956.

Sorell arreteeriti 27. juunil 1941 ja 31. märtsil 1942 mõisteti talle Ussolagis KrK §de 58-4, 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 11.06.1951, ent mõisteti asumisele Krasnojarski kraisse, kust vabanes 07.05.1956.

Loemaa arreteeriti 26. detsembril 1940 Rakveres tabatuna Nigol Andreseni ja Karl Säre portreeplakatite mahakiskumiselt. 22. aprillil 1942 mõistis Kirovi oblasti NKVD tribunal KrK §de 58-10 ja 58-8 (kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel terroristlike aktide sooritamine nõukogude võimu esindajate vastu) alusel Loemaa surma, ta hukati Permi oblasti Ussollagis 14.06.1942.

1. juuli – NKGB poolt arreteeriti Tallinnas Linna Rahvaharidusosakonna arveametnik Kalju Oja (s 1920). Süüdistuskokkuvõtte järgi oli NKGB saanud andmeid, et Tallinnas on nõukogudevastane grupp, kuhu kuuluvad Oja, Lembit Tampere (s 1921), Erik Raiküla (s 1921) jt, mis arendab nõukogudevastast ja natsionalistlikku tegevust ning moodustab analoogilisi gruppe teistes Eesti linnades. Oja moodustas grupi, mida ta juhtis ja mille nimetusena on süüdistuskokkuvõttes ära toodud „Республиканское общество“. (Kuna toimikus sellele eestikeelset vastet ei leidu, pakume grupi eestikeelseks nimetuseks „Vabariiklik Ühing“.) 2. juulil 1946 mõistis Kirovi oblasti MVD erinõupidamine KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel Ojale 6 aastat vabadusekaotust. Vabanes 02.07.1947, uuesti arreteeriti 6.07.1949 ja mõisteti 24.09.1949 erinõupidamise poolt samade paragrahvide alusel asumisele Krasnojarski kraisse. Vabanes 1954. aastal. Puidukunstnik Raiküla arreteeriti tšekistide poolt 11. novembril 1945 ja mõisteti 25. veebruaril 1946 NKVD erinõupidamise poolt KrK § 58-1a alusel 5 aastaks asumisele. Tamperele mõisteti 7. augustil 1945 MVD tribunali poolt KrK § 58-1a alusel 15+5 aastat vabadusekaotust. Suri vangistuses Krasnojarski krais Norillagis 11.05.1949. R. Veimret ilmselt tšekistidel tabada ei õnnestunud.

27. juulil – NKVD poolt arreteeriti Tallinnas Arvo Raidla (s 1921), keda süüdistati kuulumises kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni „Sini-Must-Valge“. Uurimist ei jõutud lõpule viia, sest Raidla suri 2. detsembril 1941 Ussolagis. „Sini-Must-Valge“ tegevusega seostasid tšekistid ka Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuse jaoülemat nooremseersant Karl Sinijärve (s 1916). Viimane arreteeriti 18. juulil 1940 süüdistatuna lendlehtede levitamises ja sini-must-valge lipu heiskamises 21. juunil 1940 miitingu ajal Tallinnas. 15. juulil 1940 arreteeris NKVD Tallinnas Vootele Ehala (s 1920), keda süüdistati lendlehtede trükkimises ja levitamises. Süüdistuskokkuvõttes jäeti organisatsioonis osalemine kõrvale ja piirduti sellega, et Sinijärv ja Ehala astusid üles Riigivolikogu valimiste vastu ning valmistasid ja levitasid sellekohased lendlehti. 11. novembril 1941 mõistis NKVD Kirovi oblasti erinõupidamine KrK §58-10 lg 2 alusel Sinijärvele ja Ehalale 10 aastat vabadusekaotust. Sinijärv vabanes 31.10.1943, Ehala suri Kirovi oblasti Vjatlagis 15.05.1942.

27. juunil 1941 arreteeriti NKVD poolt Tallinnas Jüri Pärkmaa (s 1922), keda süüdistati kuulumises “Sini-Must-Valge“. Seoses sõja-olukorraga evakueeriti Pärkmaa NLiidu tagalasse. Nähtavasti pääses Pärkmaa tapivagunist põgenema seoses ešeloni pommitamisega saksa lennukite poolt, sest hilisem tagaotsimine vangilaagrites tulemusi ei andnud.

juuli – 4. augustil arreteeriti NKVD poolt Narvas Kreenholmi vabriku ketraja abi Viktor Tasane (s 1924) ja Endel Kornet , keda süüdistati selles, et nad juulis 1941 koostasid Tasase kodus 3-4 lendlehte ja panid need samal õhtul Narva tänavatele üles. 9. augustil 1941 mõistis NKVD tribunal KrK § 58-8 ja 58-10 Tasase surma. Otsust täide siiski ei viidud ja Tasane viidi vangitapiga Nõukogude tagalasse. Uus tribunal toimus 30. oktoobril 1941 Stalingradi garnisonis, kus Tasasele mõisteti KrK §-de 58-9 ja 58-2 alusel 20 aastat vabadusekaotust. Seejuures loeti kergendavaks asjaoluks, et kuriteo sooritamise ajal ei olnud ta veel 18aastane. Tema edasine saatus on teadmata. Korneti saatuse kohta andmed puuduvad.

1945

veebruar-märts – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas 14 noorukit (sh 3 tütarlast), kellest enamus olid endise Westholmi Gümnaasiumi ja teiste koolide õpilased. Neid süüdistuse kuulumises “terroristlik-natsionalistliku noorteorganisatsiooni”, mille tegevus seisnes illegaalsete relvastatud koolinoorte gruppide moodustamises. Organisatsioonil oli šifr, “punaste” nimekirjad, plaanitseti lendlehte 24. veebruariks, relvaladude röövimist jne. Selle grupi silmapaistvamaks operatsiooniks oli toidulao röövimine koos valvesõduri tapmisega, mis tõi kaasa surmamõistmise kahele organisatsiooni liikmele. 22. detsembril 1945 tribunal mõisteti tribunali poolt süüdi järgmised isikud:

Erik Sard (s 1927), varjas end võimude eest – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – surmaotsus, hukatud 07.03.1946.
Väino Allas (s 1926), tööpataljon sõdur – arr 26.02., §§ 58-lb, 58-8 ja 58-11 – surmaotsus, asendati 20aastase vabaduskaotusega.
Edgar Põld (s 1926), tööpataljon sõdur – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 10 a.
Guido Ruud (s 1926), Tallinna VII Keskkooli õpilane – arr 23.02., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 10 a.
Leo Nurm (ka Leino, s 1927), Tallinna VII Keskkooli õpilane – arr 26.02., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10+3 a.
Albert Grau (s 1927), elas, Tallinnas, lukksepp – arr 19.03., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a.
Kuno Rikkas (1927), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 12.03., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.
Made Tikerpuu (s 1926), Tallinna arve-plaanindustehnikumi õpilane – arr 28.02., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais Severo-Jenisseiskis 10.03.1956.
Ludvig Sokolov (s 1923), Talinna tööstuskooli õpilane – arr 28.02., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a.
Karl Sullakatko (s 1925), varjas end võimude eest – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a.
Viktor-Melchior Sard (s 1898), Vaeküla põllundustehnikumi direktori asetäitja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses Vasalemma vangilaagris 06.08.1947.
Astrid Sard (s 1923) elas Tallinnas, masinakirjutaja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10+3 a, vabanes 12.01.1958.
Õie Sullakatko (s 1924), Kehtna kooli õpilane – arr 08.03., § 58-la – 10+2 a.
Enn Kiviloo (s 1914), elas Tallinnas, kooliõpetaja – arr 08.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 17.09.1955.

8.-9. märts – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas mööbliartelli tööline Manivald Hiis (s 1928), Draamateatri tööline Gunnar Tetsmann (s 1928) ja tööstustehnikumi õpilane Udo Kreek (s 1926). Neid süüdistati kuulumises Omakaitsesse, relvade omamises ja seotuses Järvel 28. oktoobril 1944 toimunud laskemoonarongi plahvatusega. 27. juulil 1945 mõistis tribunal KrK §de 58-1a ja 58-11alusel Hiisile ja Tetsmannile 10+5 aastat vabadusekaotust. Kreek suri eeluurimise ajal 10. 05.1945 Patarei vangla haiglas. Tetsmann vabanes 29.05.1954, Hiis 23.08.1954.

Suvi – julgeoleku poolt arreteeriti 32 isikut, keda süüdistati kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Vaba Eesti Võitlusrinne“ (VEV). (Sama nimetust oli kandnud ka Tallinnas 1942. aasta augustis Eesti Tarbijateühisuste Keskühisuse põrandaalune vastupanurühm; veebruaris 1944 ilmus lendlehena organisatsiooni häälekandja „Vaba Eesti“ (mobilisatsiooni poolt, peninukkide vastu). VEV koosnes põhiliselt merekooli õpilasest ja tehase „Punane Ret“ töölistest. Neist 12 olid varem olnud Saksa sõjaväes, 2 Omakaitses. 1945. a juhtisid organisatsiooni Guido Kutser, Alfred Tosvel ja raudteetööline Ilmar Päärson (s 1927). Organisatsioonil oli põhikiri, programm, ankeedid, vandetõotus, liikmepiletid, pitsat, lipp ja relvad. 23. novembril mõistis tribunal VEV liikmetele järgmised karistused:

Guido Kutser, Tallinna tehase „Punane Ret“ tehniline joonestaja – arr 19.06., §§ 58-2 ja 58-11– surmaotsus, mis hiljem muudeti 10+5 a, vabanes 1958.
Alfred Tosvel, (s 1924), elas Tallinnas, lukksepp – arr 27.07., §§ 58-2 ja 58-11 – surmaotsus, mis hiljem muudeti 10+5 a, vabanes 1956.
Boris Ugandu (s 1924), Tallinna merekooli kursant – arr 26.06, §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.03.1956.
Ago Just (s 1925), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.02.1958.
Gaido Nurk (s 1927), Tallinna merekooli kursant – arr 23.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes 04.07.1958.
Jaan Kesküla (s 1915), Tallinna merekooli kursant – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 20.09.1956.
Albert Kõrv (s 1922), elas Harjumaal, Kolga vallas, talunik – arr 29.08., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a.
Lembit Krain (s 1927), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 26.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, suri vangistuses.
Villem Koff (s 1924), Tallinna ehitustehnikumi õpilane – arr 31.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes vangistusest 11.12.1954 ja asumiselt 15.04.1959.
Endel Voormaa (s 1926), elas Tallinnas, laevakütja – arr 28.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais 11.09.1954.
Johannes Remmelgas (s 1925), tehase „Punane Ret“ lukksepp – arr 01.08., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 20.05.1956.
Endel Parm (s 1923), tehase „Punane Ret“ monteerija – arr 28.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt 10.09.1958
Vello Raie (s 1923), Tallinna merekooli kursant – arr 26.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 1954.
Guido Tulp (s 1926), Tallinna merekooli kursant – arr 19.06., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt Krasnojarski krais 26.11.1956
Elmar Mändla (s 1925), ehituspataljoni sõdur – arr 14.07., §§ 58-2 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 1964.
Voldemar Lillak (s 1924), Tallinna autoakutehase tööline – arr 09.08. § 58-12 – 8 a, vabanes asumiselt 14.11.1951.
Lembit Lannes (s 1926), Tallinna majandustehnikumi õpilane – arr 28.06., § 58-12 – 6+3 a, vabanes 24.12.1950.
Paul-Ullrich Kuusik (s 1926), Tallina II Keskkooli 11. kl õpilane – arr 28.06., § 58-12 – 6+3 a, vabanes 25.12.1950.
Ants Tamm (s 1928), tehase „Punane Ret“ treial – arr 09.08., § 58-12 – 6 a, suri vangistuses.
Orest Kesküla (s 1918), tööpataljoni sõdur – arr 28.06., § 58-12 – 8 a.
Paul Piirimaa (s1909), tööpataljoni sõdur – arr 28.06., § 58-12 – 8 a, vabanes 09.07.1953
Paul Mihhailov (s 1924), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 27.07., § 58-12 – 8 a, vabanes asumiselt 10.09.1956.
Boris Sirotkin (s 1926), Tallinna tööstuskooli nr 1 õpilane – arr 15.08., § 58-12 – 5 a, vabanes 05.06.1953.
Otto Särgava (s 1925), Tallinna tööstustehnikumi õpilane – arr 27.07., § 58-12 – 5 a.
Erich Blauhut (s 1923), tehase „Punane Ret“ konstruktor – arr 28.06., § 58-12 – 5 a.
Roland Kask (s 1926), Tallinna merekooli kursant – arr 28.06., § 58-12 – 6 a; vabanes detsembris 1950.
Hardi Tombak (s 1923), tehase „Kawe“ tööline – arr 15.08., § 58-12 – 8+3 a;
Boris Kullerkann (s 1925), tehase „Krull“ tööline – arr 27.07., § 58-12 – 8 a;
Andres Riisk (s 1923), Tallinna masinatehase tööline – õigeks mõistetud 29.12.1945.

Majandustehnikumi õpilane Raimund Kippe (s 1927) suri eeluurimisvangistuses 01.10.1945.

Hiljem tabatud VEV liikmetest mõistis tribunal 21. detsembril 1945 KrK §1de 58-2 ja 58-11 alusel 06.10.1945 arreteeritud Päärsonile 8 aastat vabadusekaotust, kes vabanes 19.01.1955. 20.09.1946 arreteeritud merekooli endisele kursandile Uno Kaunis’ele (s 1926) mõistis tribunal 05.07.1947 KrK §de 58-1a, 58-8 ja 58-11 alusel 25+5 aastat vabadusekaotust. Ta vabanes 07.10.1960. 12.07.1948 arreteeritud Rapla MTJi traktorist Raul Anton (s 1924) sai tribunalilt 07.10.1948 samade paragrahvide eest 25 aastat vabadusekaotust, ta vabanes 23.04.1964.

13. september – julgeoleku poolt arreteeriti Virumaal Võsu koolipoiste põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Relvastatud Kaitsesalk“ liikmed Väino Vaagert (s 1926), Erast Muik (s 1927) ja Kalju Isop (s 1927). See organisatsioon oli asutatud juba 1941. aastal nimetusega „Konspiratiivstaap“. 1944. aastal asutati uuesti põhikirja kohaselt uue nimetusega „Relvastatud Kaitsesalk“, mille eesmärgiks oli ja kodukoha kaitsmise olukorras “kui Nõukogude väed on sunnitud (USA ja Inglismaa survel) Eestist lahkuma”. Organisatsoonis oli kümmekond poissi, kellest arreteeriti kolm juhti. Koostati ka Võsu rajoonis elavate venemeelsete isikute nimestik. 28. jaanuaril 1946 mõistis tribunal neile KrK §§ 58-1a ja 58-11 alusel 10+5 aastat vabadusekaotust. Vaagert ja Muik surid vangistuses. Isop vabanes 1955.

november – julgeoleku poolt arreteeriti Rakveres õpilasorganisatsiooni „Raudne Käsi“ liikmed. 16. novembril 1945 olid nad õhkinud kohaliku punasamba näitamaks, “et Eestis on nõukogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 04. märtsil 1946 mõistis tribunal süüdi järgmised isikud:

Heindrich Redlich (s 1928), Rakvere I Keskkooli X kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 15 a.
Jüri Puusta (s 1930), I Keskkooli VIII kl õpilane arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a, vabanes 04.11.1955.
Harri Kaldma (s 1928), I Keskkooli X kl õpilane – arr 19.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
Erich Alamets (s 1928), I Keskkooli IX kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
Ülo Hiielaid (s 1927), I Keskkooli X kl õpilane – arr 19.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a.
Aleksander Kask (s 1927), Tallinna arve-plaanindustehnikumi õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 10 a, vabanes 09.01.1957.
Olev Talts (s 1927), Tallinna VII Keskkooli IX kl õpilane – arr 18.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 7 a, vabanes 13.12.1956.
Arvi Iila (s 1927), I Keskkooli X kl õpilane – arr 20.11.1945, §§ 58-2 ja 58-9 – 7 a, vabanes 19.05.1958.

1946

jaanuar-veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Tartus noorukid, kes levitasid lendlehti, millele oli alla kirjutatud „Eesti Rahvuslik Iseseisvus Liit“. 10. juulil mõistis tribunal süüdi järgmised isikud:

Endla-Helle Vilper (s 1922), TRÜ III kursuse üliõpilane – arr 19.01.1946, § 58-10 lg 2 – 6+3 a, vabanes 19.01.1952.
Voldemar Jaaksoo (s 1918), TRÜ üliõpilane – arr 05.02.1946, § 58-10 lg 2 – 8+3 a.
Karl Ariva (s 1924), TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane – arr 06.03.1946, § 58-la, – 6 a, vabanes 1952.
Ants Salum (1923), TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane – arr 04.02.1946, § 58-12 – 3 a.
Kaja Kleis (s 1923), TRÜ üliõpilane – arr 30.01.1946 – õigeks mõistetud.
Olga Loo (s 1927), elas Tartus, arveametnik – arr, kuid vabastati enne kohut.
Anita Ermel (s 1925), elas Tartus, kontoriametnik – arr 04.02.1946, § 58-10 – 3 a,
Lehte Pallav (s 1925), elas Tartus, raamatupidaja – arr 04.02.1946, § 58-10 – 3+2 a, vabanes 1960.
Helga Männiksaar (s 1922), elas Tartus, sanepidjaama töötaja – arr 06.02.1946, § 58-10 – 3 a,
Valli Korts-Lindus (s 1892), elas Tartus, kodune – arr 30.01.1946, § 58-10 – 3 a, vabanes 30.01.1949.
Virve Jakobson (s 1925), elas Tartus, arveametnik – arr 06.02.46, § 58-12 – õigeks mõistetud.
Helga Lill (s 1923), elas Tartus, arveametnik – arr 19.02.46, § 58-12 – kvalifitseeriti tunnistajaks.

jaanuar-veebruar – Pärast „10. Roheliste Partisanide Pataljoni“ Nursi punkri hävitamist 28.12.1945 arreteeriti hulgaliselt metsavendade abistajaid ja koolinoorte organisatsioonide noortegruppidega „Skautlus“, „Põhjala Noored“ ja „Noored Partisanid“ liikmeid.

Juunis 1945 asutasid Võru Keskkooli õpilased põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Skautlus“, mille üheks eesmärgiks oli sidemete loomine metsavendadega ja nende abistamine. Leiti kontakt metsavendade esindajatega ning lepiti kokku omavahelise koostöö ja sidepidamise viisides. Metsavendadele hangiti kirjutusmasinaid, suuski, patareisid, paberit, sidumismaterjale jm.

Metsavennad rääkisid koolinoortele, et neil on raadioside välismaaga, Eesti pagulaskeskusega Rootsis ning neil on ülesanne koordineerida vastupanuliikumist Võrumaal. Samuti on neil vaja koguda luureandmeid Punaarmee väeosade suuruse ja asukohtade kohta Võrumaal. Neil on korraldus panna pearõhk luuretegevusele ja sidemete loomisele metsavendadega ning hoiduda aktiivsest relvavõitlusest ja terroriaktide korraldamisest, et okupatsioonivõime ilmaasjata mitte ärritada. „Skautluse“ liikmeid kasutati ära ka sidemete loojatena ja sidepidajatena teiste metsavendade gruppidega.

Suvel 1945 konspiratsiooni huvide „Skautlus“ likvideeriti ja selle liikmetest moodustati kaks paralleelset gruppi – „Põhjala Noored“ ja „Noored Partisanid“.

31. augustil 1946 mõisteti neile tribunali poolt järgmised karistused:

Friedrich Lukk (s 1895), „10. Roheliste Partisanide Pataljoni“ juht – arr 04.01., §§ 58-la ja 58-11 – 15+5 a, suri vangistuses 10.05.1949.
Olev Pehka (s 1914), Võru Keskkooli õpetaja – arr 08.01, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, suri vangistuses 17.08.1947
Evald Oimet (s 1923), TPI ehitus- ja mehaanikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes asumiselt 28.05.1958.
Kaljus Kongo (s 1919), elas Võrus, raamatupidaja – arr 30.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 30.10.1956.
Mango Daniel (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.07.1954.
Silvia Kibal (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 7 a, vabanes 29.11.1952.
Raimond Terasmägi (s 1929), Võru Keskkooli VII kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.07.1954.
Asta Eher (s 1926), TRÜ kehakultuuri I kursuse üliõpilane – arr 12.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 04.01.1958.
Paula Paloots (s 1928), Võru Keskkooli õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 7 a, vabanes asumiselt 31.05.1956.
Heldur Tormiste (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 10.06.1954.
Hans Savisaar (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 29.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.10.1954.
Õie Raag (s 1926), TRÜ I kursuse meditsiiniüliõpilane – arr 10.01. , § 58-12 – 5 a.
Vaiko Viiard (s 1927), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 30.11.1950.
Ilme-Luule Puusaar (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945, § 58-12 – 4 a.
Endel Lokk (s 1925), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 08.01, §§ 58-la ja 58-11 – mõisteti õigeks.
Olev Palo (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 04.04., § 58-12 – 5 a, vabanes 27.01.1951.
Elmar Ojasoo (s 1911), elas Võrumaal Vagula külas, sidekontori raadiotehnik – arr 31.12.1945, §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vab. 12.02.1955.
Otto Liiming (s 1912), tööpataljoni sõdur – arr 02.02., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a.
Voldemar Pähn (s 1925), end võimude eest varjav – arr 23.09.1945., §§ 58-lb (kodumaa reetmine sõjaväelase poolt) ja 58-11 – 10 a.
Aleksander Urbanik (s 1902), Tallinna elektrijaama tööline – arr 06.02, § 58-10 lg 1 – 3+1 a.
Elfriede Eher (s 1911), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Lükke külas, talunik – arr 28.12.1945., § 17-58-1a – 7+3 a, vabanes 13.12.1952.
Agnes Eher (s 1929), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Lükke külas, talunik – arr 28.12.1945., § 58-12 – 5 a, vabanes 13.10.1950.
Elmar Vagul (s 1913), Võru sidekontori ametnik – arr 19.01., § 17-58-1a – õigeks mõistetud.
Konstantin Metsmees (s 1920), Võru sidekontori raamatupidaja – arr 28.01., § 58-10 – 5 a.
Arvo Karise (s 1909), Võru Keskkooli õpetaja – arr 29.12.1945., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses 02.05.1948.
Gustav Vahtra (s 1899), elas Võrumaal Rõuge vallas Laosaare külas, MTJi masinist – arr 13.02., § 17-58-1a – õigeks mõistetud.
Alide Salumäe (s 1917), elas Võrus, soojuselektrijaama laborant – 19.01., § 17-58-1a – õigeks mõistetud.
Armilda Püvi (s 1917), elas Võrumaal Antsla vallas, talunik – arr 27.11.1945., § 58-12 – 4+2 a, vabanes 01.12.1956.
Erich Kelder (s 1928) elas Tallinnas – arr 19.02., § 58-10 lg.1 – 7+3 a.
Leonora Kuslapuu (s 1927), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 07.01., § 58-10 lg 1 – 5+2 a.
Valve Pormeister (s 1926), TRÜ I kursuse meditsiiniüliõpilane – arr 24.01., § 58-10 lg 1 – 5+2 a.
Selma Pragi (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 31.12.1945., § 58-10 lg 1 – 5+2 a, vabanes 06.04.1951.
Roland Parv (s 1929), Võru Keskkooli VIII kl õpilane – arr 07.01., § 58-12 – 5+2 a, vabanes asumiselt 1955.
Raimond Parv (s 1929), Võru Keskkooli VIII kl õpilane – arr 07.01., § 58-12 – 5+2 a, vabanes asumiselt 1955.
Flavald (ka Flavold) Saimra (s 1928), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 04.04., §§ 58-la ja 58-11 – 6+2 a.
Asta Klais (s 1926), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 08.04., § 58-l0 lg 1 – 5 a.

12. veebruaril 1947 mõistis tribunal süüdi järgmised noorteorganisatsioonide liikmed:

Luule Johanson (s 1929), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 31.12.1945., § 58-l0 lg 1 ja 58-11 – 5+2 a, vabanes 23.01.1951.
Aino Pormeister (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 08.04., §§ 58-la ja 58-11 – 6+2 a, vabanes asumiselt 28.07.1956.
Matti Tiisler (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 04.04., §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes asum. 25.12.1957.

Veebruar-märts – julgeoleku poolt avastati ja võeti ära Võrus ning Võrumaal tähelepanuväärsel hulgal nõukogudevastaseid lendlehti. Veebruaris arreteeriti neli Võru Keskkooli õpilast, aprillis arreteeriti veel kuus noormeest. Neid süüdistati kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Sini-Must-Valge“ (SMV) ja lendlehtede levitamises.

SMV nimeline organisatsioon loodi Saksa okupatsiooni ajal, 1942/43. aasta talvel Võru Gümnaasiumis õpilaste poolt, organiseerijaks ja juhiks oli gümnaasiumi teise klassi õpilane Viktor Lukk. SMV tegevus piirdus rahvusvahelise olukorra ja sõjasündmuste ühises arutamisega. Kaaluti ka tegevusvariante uue Nõukogude okupatsiooni puhuks ning võimalusi Eesti Vabariigi kaitsmiseks punase hädaohu vastu. Järgmisel õppeaastal SMV salaliidu tegevus soikus, sest selle eestvedaja Lukk lahkus koolist ning siirdus Soome, kus astus luurajate ettevalmistamise kursustele. 1944. aastal tuli Lukk Haukka luuregrupi koosseisus Eestisse ning tegutses pärast Eesti taasokupeerimist punaarmee poolt Võrumaal.

Mais 1945 hakkasid Elmut Laane ja Heldur Tormiste moodustama keskkooli vanemate klasside poistest põrandaalust vastupanugruppi. Teised algatajad olid Lembit Muuga, Kalju Liin ja Henn Pihlapuu. Kuna Muuga ja Laane olid kuulunud Saksa ajal eksisteerinud SMVsse, nimetati organisatsioon SMVks. Seati eesmärgiks oma ridu laiendada, koguda relvi ning luua side metsavendadega, et sõja korral koos nendega okupantide vastu välja astuda, venelaste terrorit ja rüüsteretki takistada, võim kohapeal üle võtta ning Eesti iseseisvus taastada. Otseseks tegevuseks vastupanuvõitluses oli lendlehtede valmistamine ja levitamine ning metsavendade abistamine toidu, varustuse ja rahaga. Organisatsiooni juhtimiseks moodustati operatiivstaap kuhu kuulusid Laane, Tormiste, Muuga, Liin ja Pihlapuu. Organisatsiooni üldjuhiks sai Laane.

NLiidu Ülemnõukogu valimiste eel valmistas Laane valimiste läbikukutamise sihiga hulgaliselt väikseformaadilisi lendlehti: “Eestlane hääletab ainult sini-must-valge lipu all!” ning levitas neid Võrus ja maakonnas. Lendlehed varustas ta omavalmistatud pitsati jäljendiga: „10. RPP 3. Kompanii“.

27. septembril 1946 mõistis sõjatribunal SMV liikmetele järgmised karistused:

Elmut Laane (s 1928), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 02.04., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12. 07.1954.
Lembit Muuga (s 1927), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 02.04.19, §§ 58-la, 58-11, 59-3 (relvastatud jõukude organiseerimine) ja 7.VIII 1932 (NLiidu Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu määrus 07.08.1932 „Riikliku, kolhooside ja kooperatiivide vara kaitseks ja vastutuse tugevdamisest ühiskondliku (sotsialistliku) vara riisumise eest“ – nn kolme viljapea määrus) – 10 a, 05.11.1946 vähendati karistust 8 aastale.
Rein Visk (s 1928), Võru tööstustehnikumi õpilane – arr 04.04., 7.VIII 1932, §§ 58-11 ja 59-3 ( osalemine korratustes, mida ei ole sätestatud §59-2. s.o osalemine massilistes korratustes) – 10 a, vabanes 22. 08.1952.
Roland Kulla (s 1928), Võru autobaasi tööline – arr 04.04., 7.VIII 32, §§ 58-11 ja 59-3 – 10 a, vabanes asumiselt 02.12.1958.
Hans Jaik (s 1927), Võru Keskkooli IX kl õpilane – arr 04.04, 7.VIII 32, § 59-3 – 10 a, vabanes asumiselt 24.02.1960.
Alfred Ermel (s 1905), elas Võrumaal Laheda vallas, talunik – arr 06.04., §§ 182, 59-3 – 10 a.
Hans Tammemägi (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, vabanes asumiselt 26.06.1958.
Heino Veski (s 1928), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, vabanes asumiselt 02.12.1957.
Valev Kaska (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.02., § 58-10 – 6 a, vabanes asumiselt 02.12.1958.
Ilmar Palo (s 1929), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 13.02., § 58-10 – 6 a,

mai – julgeoleku poolt arreteerit 17. mail Tartu tööstuskooli nr 12 õpilane Harri Hõimre (s 1928), 18. mail Tartu industriaaltehnikumi õpilane Ilmar Abel (s 1929) ning 06. mail Tartu tööstuskooli õpilane Avo Krimp (s 1930). Neid süüdisti püüdes asutada organisatsiooni „Boy’s“ noorkotkaste põhimõtete järgi (normid, katsed jne). Organisatsioonil oli vandetõotus, liikmeraamatud, käskkirjad, templid, relvad. 15. oktoobril mõistis tribunal Krimpile ja 17. detsembril Abelile ja Hõimrele KrK §de 17-58-la ja 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Krimp vabanes 04.01.1955.

8. mai – õhtul kell 10 lasti õhku Tõnismäel asunud Tallinna vallutamisel langenud punaarmeelastele pühendatud ajutise puust monument. Õhkijateks olid Tallinna V Keskkooli õpilased Aili Jürgenson ja Andrea-Ageeda Paavel, kes valmistasid omatehtud lõhkelaengu kõikjal vedelevast sõjamoonast. See saadi Tallinna 21. kooli õpilase Juhan Kuusk’i kaudu. Tema relvalaost leidis NKVD leiti 3 püssi, 17 granaati, 26 signaalpadrunit, 25 mürsku, 1 kg lõhkeainet, 625 vintpüssi padrunit, 8 meetrit süütenööri, 8 detonaatorit. Vaatamata miilitsavalvele õnnestus monument süütenööri abil õhku lasta.

Jürgenson ja Paavel kuulusid rahvuslikult meelestatud noortegruppi, mis tegutses deviisi „Eesti vabaduse eest“ all. Tegutsemist alustati 1945. aasta lõpust, levitati lendlehti, millele kirjutati alla „Eesti Vabaduse Liit“. Aprillis-mais levitati Tallinnas lendlehti “Eestlane, ära hääleta kommunistide poolt…” – allkirjaks „Eesti Iseseisvuse Võitlusliit“. Abistati toidupakkidega Kopli vangilaagris kinnipeetavaid sõjavange, vabariigi aastapäeval pandi pärg Reaalkooli juures asuvale Vabadussõjas langenud koolipoiste mälestussambale. Plaaniti veel metsavenna põgenemise organiseerimist Tõnismäe haiglast, Kakumäel asuva okupatsiooniväe ja NKVD tegelase Idel Jakobsoni mürgitamist, kuid need jäid arreteerimise tõttu teostamata. Küll aga lõhuti komsomolikomitee ja Jakobsoni korteri aknaklaase.

Pärast monumendi õhkimist arreteeris julgeolek maikuu jooksul noortegrupi liikmed ja 21.-24. oktoobrini toimunud tribunal mõistis neile järgmised karistused:

Andrea-Ageeda Paavel (s 1930), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 18.05., §§ 58-9, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.12.1954.
Aili Jürgenson (s 1931), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 18.05., §§ 58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a.
Juhan Kuusk (s 1932), Tallinna 21. kooli V klassi õpilane – arr 26.07., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 6 a, põgenes 10.8.1948 Arhangelski lastekolooniast ja jäi julgeoleku andmeil teadmata kadunuks, 1973 lõpetati üleliiduline tagaotsimine.
Eino Valdmaa (1929), Tallinna II Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a, vabanes asumiselt 30.05.1956.
Lia Frey (s 1928), Tallinna V Keskkooli VIII kl õpilane – arr 22.05., §§ 19-58-9, 58-10 ja 58-11 – 8 a, vabanes 03.1954.
Ingmar Kalbus (s 1928), Tallinna IX Keskkooli VII klassi õpilane – arr 24.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a, vabanes 1956.
Feliks Liivarand (s 1928), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 23.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a.
Niina Tšernova (hiljem Heinla, s 1928), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 6 a, vabanes 21.01.1958.
Adele Randoja (s 1929), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – arr 22.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 3 a, vabanes 1957.
Lisl Lentsius (s 1929), Tallinna V Keskkooli IX klassi õpilane – 23.05., §§ 58-10 ja 58-11 – 5 a,
Vello Volt (s 1928), Tallinna II Keskkooli X klassi õpilane – arr 24.05., § 58-12 – õigeks mõistetud.
Arnold Tiivel (s 1925), elas Tallinnas, sõjaväestatud valve töötaja – arr 12.08., § 58-12 – 4+2 a,
Tatjana Kask (s 1908), elas Tallinnas, raamatubaasi abitööline – arr 23.05., § 58-12 – 3+2 a, vabanes 18.07.1954.

kevad – medõde Koidula Ilvär (s 1926) levitas Tartus lendlehte “Maha kommunism! Elagu vaba ja sõltumatu Eesti! …” Ilvär arreteeriti 10. novembril. Koos oma tädi Armula Ilväri (s 1908) ja end võimude eest varjava Eldur Parder’iga (s 1928) oli tegemist sugulastega, kes aitasid põgenenud sakslasi-sõjavange. Uurimise käigus üritas julgeolek neid siduda organisatsiooniga „Taara Pojad“ („Taarapojad“), mis oli eksisteerinud juba 1941. aastal Valter Suur’e juhtimisel. Parder arreteeriti 22. septembril 1947. 10. mail 1947 mõistis ENSV Ülemkohus K. Ilvärile KrK §de 58-10, 58-11 ja 182 alusel 8 ja Parderile §de 58-10 ja 58-11 alusel 10+3 aastat vabadusekaotust. A. Ilvär arreteeriti 14. aprillil 1950 ja 8. septembril 1950 mõistis ENSV Ülemkohus talle §de 58-10, 58-11 ja 58-14 alusel 25 aastat vabaduskaotust. Parder vabanes asumiselt 06.06.1958, A. Ilvär 09.07.1956

oktoober – Kuressaare Keskkooli X kl õpilane Vello Seppel (s 1930) levitas Kuressaares okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehti. Julgeolek arreteeris Seppeli 08. juulil 1947 ja 27. uulil 1947 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 58-10 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Kuut kaasteadjat ja muud kahtlusalust ei arreteeritud. Seppel vabanes 20.02.1952.

(Uuesti arreteeriti Seppel 22.03.1953 ja mõisteti Ülemkohtu poolt 06.07.1953 KrK § 58-10 lg 1 alusel 10+5 aastat vabadusekaotust, vabanes 04.08.1956.)

10. detsember – Tallinnas Nõmmel levitati noortegrupp „Tammelehed“ liikmete poolt okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti. 14. detsembril arreteeriti Arnold Niiler (s 1922), Ester Niiler (s 1926) ja kooliõpilane Lehte Reivat (s 1933). Eeluurimise ajal püüti kokku seada süüdistust põrandaaluse noorteorganisatsiooni kohta, ent sellest süüdistusest loobuti. 17st kahtlusalustest läksid kohtu alla A. Niiler ja E. Niiler, kellele 27. märtsil 1947 mõisteti ENSV Ülemkohtu poolt §de 58-10 ja 58-11 aluselt vastavalt 3 ja 7+5 aastat vabadusekaotust. Reivarti süüasi lõpetati tema alaealisuse tõttu. E. Niiler vabanes 21.02.1953.

1947

Kevad-suvi – julgeoleku poolt arreteeriti Tartu koolinoorte põrandaaluse vastupapuorganisatsiooni „ Vaba Eesti“ liikmed. Julgeoleku andmeil oli organisatsioonil üle 60 liikme: arve-plaanitehnikumis – kuni 10, II Keskkoolis – üle 10, tööstustehnikumis – 10, õhtukoolis – 5, meditsiinikoolis – 6, I Keskkoolis – 10, neist vangistati 15. Organisatsiooni juhtis soomepoiss Raimund Prost, koos temaga oli Saksa või Soome sõjaväe kogemus 4 organisatsiooni liikmel. Organisatsioonil oli side metsavendadega (Kalju Kirotar lõi 1946 mais sidemed Võrumaal tegutseva metsavandade grupi pealiku Sulev Nagelmanniga). 31. augustil mõistis tribunal organisatsiooni liikmetele järgmised karistused;

Raimund Prost (s 1924), end võimude eest varjav – arr 05.04., § 58-la – 25+5 a.
Helju Päll (s 1926), TRÜ kehakultuuri teaduskonnas I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 17.06.1956.
Linda Saks (s 1926), Tartu II Keskkooli X klassi õpilane – arr 13.04., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 1959.
Eda Valmet (s 1928), TRÜ meditsiiniteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.03.1955.
Ilme Valdmaa (s 1926), TRÜ I kursuse üliõpilane/kassiir – arr 10.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Endel Tiimus (s 1918), elas Kiviõlis, tuletõrjuja – arr 24.05., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 03.11.1956.
Endel Lepasaar (s 1918), elas Mäksa vallas, talunik – arr 21.04., § 58-la – 10 a.
Kalju Kirotar (s 1925), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 27.03., § 58-la – 10+5 a, vabanes 1957.
Ülo Subbi (s 1926), TPI I kursuse üliõpilane – arr 15.04., §§ 58-la ja 182 – 10+5 a, vabanes 22.09.1955.
Lea Laanekuru (s 1926), TRÜ ettevalmistuskursuste kuulaja – arr 13.04., § 17-58-la – 8+3 a, vabanes 19.10.1954.
Kalju Erm (s 1927), TRÜ meditsiiniteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 18.06., §§ 58-12 ja 182 – 5+2 a.
Leiger Õunpuu (s 1923), Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 15.04., § 58-12 – 5+2 a.
Mauri Peetsi (s 1926, Tallinna industriaaltehnikumi õpilane – arr 17.04., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 16.07.1956.
Maimo Rudi (s 1927), elas Türil, ametnik – arr 19.06., § 58-12 – 4+2 a, vabanes 1957.
Raimond Hallik (s 1928), Tartu meditsiinikooli III kursuse õpilane – arr 21.04., §§ 58-la ja 58-11 – õigeks mõistetud.

29. mai – Viljandimaal Nuias levitas lendlehti (“Surm Stalinile…”) Karksi kooli VII klassi õpilane Ants Saul (s 1931). Teda ja teisi noori kahtlustati ka kuulumises noorte põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Saladuslik Käsi“, kuid julgeolekul ei õnnestunud seda tõestada. Saul arreteeriti 13. juunil ja 23. septembril mõistis tribunal Saulile lendlehtede levitamise eest § 17-58-8 alusel 10 aastat vabaduskaotust, tema kaaslased võeti eriarvele. Saul vabanes 28.07.1954.

mai-juuli – julgeoleku poolt arreteeriti põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Noorte Vabadusrinne“ („Eesti Noorte Vaba Rinne“), kelleks olid Tartu linna ja Mäksa valla noorukid. Organisatsioonil oli staap, vandetõotus, varjunimed, relvad, must nimekiri kommunistidest jne. 20. septembril Tallinnas peetud tribunal mõistis järgmised karistused:

Aksel Põder (s 1929), end võimude eest varjav – arr 07.05., §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 14.07.1956.
Uno Kass (s 1931), elas Tartus, trükitööline – arr 07.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.07.1954.
Ervin Vene (s 1932), elas Tartus, tööline – arr 07.06., 58-la ja 58-11 – 10 a, põgenenud 10.08.1948.
Endel Püss (s 1930), elas Tartus, trükitööline – arr 16.05., 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.10.1954.
Eldor Sumberg (s 1932), Tartu II Kooli VI klassi õpilane – arr 23.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.06.1954.
Valdeko Kõiv (s 1928), elas Tartus – arr 16.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 16.04.1956.
Ants Raav (ka Paal, s 1932), elas Tartus, õhtukooli õpilane – arr 20.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.07.1954
Konstantin Mikkin (s 1927), Kukruse Tööstuskooli nr 8 õpilane – arr 02.07., §§ 58-la, ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 23.09.1954.
Edgar Härmson (s 1929), elas Tartumaal Mäksa vallas Võrukülas – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 28.03.1952.
Evald Keerna (s 1927), elas Tartumaal Mäksa vallas Metsanurga külas, talunik – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 24.05.1952.
Ferdinand Pant (s 1924), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 10.07., § 58-12 – 5+2 a, vabanes 28.03.1952.
Bernhard Kääri (s 1928), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 08.07., §§ 182 ja 58-12 – 5+2 a, suri vangistuses 16.05.1948.
Teetlef Kääri (s 1929), elas Tartumaal Mäksa vallas, talunik – arr 08.07., §§ 182 ja 58-12 – 5+2 a, vabanes 13.06.1952.

01. november – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas TPI üliõpilased Ly Saving (s 1928), Lilian Balgav ja Edda-Urve Ratassepp. Neid süüdistati okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehtede levitamises (“…Meil pole praegu võimalust relvi, kuid küllap ükskord algab aega! … oleme sunnitud astuma valimiskastide juurde … kriipsutage maha valimissedelil reeturite nimed…”). 6. märtsil mõistis ENSV Ülemkohus KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Savingule 7, Balgalvile 5 ja Ratassepale 4 aastat vabadusekaotust. Seda leiti aga vähe olevat ning täiendaval istungitel mõistis Ülemkohus 06.06.1951 Ratassepale, 11.08.1952 Savingule ja 22.01.1952 Balgalvile samade paragrahvide eest 10 aastat vabadusekaotust. Saving vabanes 11.08.1954, Balgalv 21.12.1954 ja Ratassepp 20.09.1954.

1948

veebruar-märts – 26. veebruaril arreteeriti julgeoleku poolt Tartu Muusikakooli õpilane Sulev Unt (s 1931), 24. märtsil Otepää kooli õpilane Olav Loog (s 1930) ja 27. märtsil Valga I Keskkooli VIII kl õpilane Uno Värk. Noorukeid süüdistati kuulumises Valgamaa noorte põrandaalusesse vastupanugruppi „Põhja Kotkad/Noored Kotkad“, mis asutati tõenäoliselt 1946. aastal. Samuti kahtlustati noorukeid sidemeid metsavendadega Läbiotsimistel leiti šifr, varjunimed jne. 19. juunil mõistis tribunal Loogile ja Värkile KrK 58-1a ja 58-11 alusel ning Untile (lisandus § 182) 25 aastat vabadusekaotust. 16.04.1955 vähendati kõigi karistusi 7 aastale ja nad vabastati.

aprill – kuu algul arreteeriti julgeoleku poolt 10 Viljandi noormeest ja ühe poisi isa (kaasteadmise eest ) kuulumise eest põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Tasuja“. Läbiotsimistel leiti relvad, organisatsiooni põhikiri, embleem ning kassa. Organisatsiooni liikmed kasutasid varjunimesid, õpiti tundma morset, kasutati salakirja jne. Kavatseti alustada aktiivset tegevust, hankida veel relvi sõjaväelastelt, saada auto ja minna metsa. 19. juunil mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Uno Kutsar (s 1931), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 03.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a, vabanes 30.06.1956.
Harri Helinurm (s 1928), elas Viljandis, leivakombinaadi tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
Olev Soolo (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 01.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
Aldo Jürgen (s 1930), elas Viljandis, ehitustrusti tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a, vabanes 1961.
Eduard Kull (s 1931), elas Viljandis – arr 01.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
Heino Gruft (s 1931), elas Viljandis, ehitustrusti tööline – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
Olav Kivistik (s 1932), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a.
Heino Kutsar (s 1932) Viljandi Tööstuskooli nr 7 õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a, vabanes 17.08.1956.
Harri Karro (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25+5 a, vabanes 13.07.1956.
Endel Nugis (s 1930), Viljandi II Keskkooli VIII klassi õpilane – arr 02.04., §§ 58-la, 19-58-8 – 25 a.
Hans Jürgen (s 1899), elas, Viljandis, aiandus-mesindus trusti valvur – arr 09.04., § 58-la – 10+5 a.

aprill – 1947. oktoobris Tartus levitatud lendlehtede ning okupatsioonivõimu poolt keelatud kirjanduse eest arreteeriti julgeoleku poolt Tartus 23. aprillil Heldur Kaarna (s 1931) ja Tartu Tööstuskooli nr 4 õpilane Ilmar Konts (s 1930) ning 29. aprillil teater „Vanemuine“ elektrik Valter Echholz (s 1918). Neid süüdistati ka kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Julius Kuperjanovi Pojad“. 29. juulil mõistis ENSV Ülemkohus neile KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust.

aprill – lendlehed Viljandis (“… kummale me nõuame rängemat karistus, kas sõjaroimareile, kes sõjaaeg hävitasid kommuniste, või röövmõrtsukaile, kes rahuaeg röövivad inimestelt varanduse ja viib siis kaugele külmale maale…” ning kaebas: “… Need igavesed metslased on hakanud jälle meie rahvast küüditama, see on küll väga salajane ja algul tagasihoidlik, kuid üle kogu Eesti…” ja lootis: “Valge laev on saabumas…” – allkiri „Roheline Rist“). 1. mail arreteeriti süüdistatuna nende lendlehtede levitamises tööstustehnikumi õpilane Olav Erna (s 1926) ja kodune Valve Pahkma (s 1929), kellele 31. juulil ENSV Ülemkohus mõistis Krk § 58-10 alusel 8 aastat vabadusekaotust. Sama süüdistuse alusel arreteeriti 24. septembril end võimude eest varjav Harald Eensalu (s 1929), leivakombinaadi tööline Raul Miitjan (s 1929) ja remontkontori tehnik Ants Laugma (s 1921). 20. detsembril mõistis Ülemkohus Eensalule, 10, Miitjanile 8 ja Laugmale 6 aastat vabadusekaotust. Orav vabanes 25.11.1954, Pahkma 14.12.1954, Eensalu 25.05.1955 ja Laugma 28.06.1954.

juuni – julgeoleku poolt arreteeriti Jõgeva Keskkoolis tegutsenud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni liikmed, kellele 01.detsembril mõistis erinõupidamine järgmised karistused:

Lembit Vaasna (s 1920), end võimude eest varjav – arr 28.06, §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 30.11.1056.
Valve Pillesaar (s 1922), Jõgeva Keskkooli õpetaja – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 08.1956.
Alli Lello (s 1931), Jõgeva Keskkooli X klassi õpilane – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Martin Lihu (s 1930), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 26.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes19.06.1954.
Erich Reinumägi (s 1929), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 28.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes25.04.1955.
Ilmar Ulvi (s 1929), Jõgeva Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.

juuli – julgeoleku poolt arreteeriti Valgas sealse Raudteekooli nr 2 endised õpilased, kes olid moodustanud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Must Kolmnurk“. Organisatsioonil oli šifr, paroolid, liikmete hüüdnimed ja relvad. 14. septembril mõistis Valga Raudtee liinikohus neile järgmised karistused:

Ülo Poola (s 1932), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 10.11.1954.
Kalju Reiljan (s 1929), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 10.02.1956, vabanes asumiselt 16.04.1958.
Harri Sepa (s 1932), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 27.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.07.1954.
Oskar Haug (s 1929), Valga vagunidepoo lukksepp – arr 26.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 29.10.1955, vabanes asumiselt 18.07.1959.
Jaan Kangro (s 1929), Valga vagunidepoo tisler – arr 23.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 03.03.1956, vabanes asumiselt 04.07.1958.
Albert Karask (s 1931), Tapa depoo lukksepp – arr 25.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Endel Keldt (s 1930), Tapa depoo lukksepp – arr 24.07., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Evald Keldt (s 1930), Tapa depoo lukksepp – arr 24.07., §58-12 – 4 a.
Jaan Taat (s 1900), elas Võrumaa Taheva vallas, talunik – arr 24.07., § 58-12 – 7 a.

suvi – julgeoleku poolt arreteeriti Ahtmes põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Rongapojad“ liikmed, kes püüdsid kahe grupina Soome põgeneda. Organisatsioonil oli vandetõotus, liikmeks astumise avaldused, liikmete nimekiri jne. 19. veebruaril 1949 mõistis tribunal organisatsiooni liikmeile järgmised karistused:

Gottfried-Lembit Trell (s 1929), repatrieeris 1947. a, end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 02.12.1956.
Nordan Virro (s 1929), tööline – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 30.08.1955.
Heino Põldra (s 1929), elas Rakveres, ehitusvalitsus tööline – arr 15.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.10.1955.
Elmar Puidak (s 1929) end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.06.1956.
Ullrich Hellisto (s 1929), end võimude eest varjav – arr 23.06., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.01.1956.
Edgar Villakov (s 1929), end võimude eest varjav – arr 13.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 -10 a, vabanes 27.10.1956.
Eino Parri (s 1929), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 12.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a,
Vambola Pekkermann (s 1928), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 15.07., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 10 a, vabanes laagrist 14.03.1956 ja asumiselt 08.03.1958.
Toivo Antonov (s 1927), elas Jõhvis, ehitusvalitsuse tööline – arr 05.08., §§ 58-la, 19-58-8 ja 58-11 – 7 a, vabanes 07.12.1954.

oktoober – julgeoleku poolt arreteeriti 6 Võru noormeest, keda süüdistati kavatsuses moodustada põrandaalust vastupanuorganisatsiooni „Viis Venda“. Tegemist on poistega, kellest paar olid omal ajal seotud organisatsiooniga „Skautlus“. Otseseks arreteerimise põhjuseks oli Ždanovi portree rikkumisega. 19. mail 1949 Tartus toimunud tribunal mõistis neile järgmised karistused:

Vello Peedosk (s 1930), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., §§ 58-la ja 59-3 – 10+5 a, vabanes 18.07.1955.
Ülo Kuhi (s 1928), Tartu kergetööstustehnikumi õpilane – arr 27.10., §§ 58-12, 4. VI 1947 (N Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus 4. juunist 1947 „Kriminaalvastutusest riigi- ja ühiskondliku vara riisumise kohta“) – 25 a, karistust vähendati 8 aastale, vabanes 04.01.1955.
Evald Närska (s 1929), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., § 58-12 – 10 a, vabanes 04.01.1955.
Heinrich Peedosk (s 1929), Võru õhtukooli XI klassi õpilane – arr 27.10., § 58-12 – 10 a, vabanes 09.03.1955.
Koit Pilv (s 1927), elas Võrumaal Haanja vallas Holdi külas, talunik – arr 18.01.1949, §§ 17-58-8, 59-3 – 25 a, vabanes 04.01.1955.
Herbert-Heino Korp (s 1930), Tartu, ehitustehnikumi õpilane – arr 02.03.1949, §§ 58-la ja 58-11 – õigeks mõistetud.

18. detsember – julgeoleku poolt arreteeriti Tartumaa Veski valla kooli VI kl õpilane ingerisoomlane Viktor Mustonen (s 1931), keda süüdistati katses moodustada V-VII klassi õpilastest põrandaalalust vastupanuorganisatsiooni „Viking“ („Sõpruse Liit“). 23. märtsil 1949 mõistis ENSV Ülemkohus KrK §de 58-10 ja 58-11 alusel talle 8 aastat vabadusekaotust. Ülejäänud kuus (või üheksa) 12-14-16-aastast noort jäid “operatiivkasutuseks” seletusega “alaealised, arreteerida pole otstarbekas, materjali vähe”.

1949

jaanuar-veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Viljandi meditsiinikooli õpilased, kes olid 10. jaanuaril levitanud okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti (algas hüüdlausega “Surm Stalinile”), milles julgeoleku hinnangul väljendati terroristlikke kavatsusi ühe NLiidu valitsuse- ja parteijuhi vastu. 25. märtsil (massiküüditamise päeval) mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Endla Pukk (s 1930) – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 30.03.1955.
Salme Pekk, (s 1931) – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 04.03.1955.
Eha Lukats (s 1931), – arr 26.01., § 17-58-8 – 25 a, vabanes 30.03.1955.
Eha-Lucrezia Siiman (s 1930) – arr 04.02., §§ 58-10 ja 58-12 – 8 a, 01.02.1955

vähendati karistust 6 aastale ja ta vabastati.

veebruar-märts – julgeoleku poolt arreteeriti noormehed, keda süüdistati kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Liit“. Organisatsiooni liikmed tegelesid relvade tundmaõppimise ja sõjamängudega, neil oli liikmemaks ja varjunimed. Neid süüdistati ka kavatsuses raudteed õhkida. 11. augustil mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Hans Tarmet (s 1930), Tallinna 26. Kooli pioneerijuht – arr 06.03., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 25 a, vabanes 22.11.1954.
Valter Leet (s 1929), Tartu elektromehaanikatehnikumi õpilane – arr 25.02., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 25 a, vabanes 22.11.1954.
Albert Leet (s 1931), Tartu elektromehaanikatehnikumi õpilane – arr 25.02., §§ 19-58-9, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 22.11.1954.
Arnold Allas (s 1929), Türi aiandustehnikumi õpilane – arr 06.03., §§ 19-58-9 ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.11.1954.
Jüri Kauer (s 1929), Türi aiandustehnikumi õpilane – arr 06.03., 19-58-9, 58-11 – 10 a, vabanes 22.11.1954.
Arnold Kontkar (s 1930), TRÜ preparaator – arr 09.03., vabastati enne kohut 15.07.1949.

aprill – julgeoleku poolt arreteeriti Tallinnas noormehed, keda süüdistati kuulumises aastail 1946-47 Viljandis tegutsenud põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Tasuja“. Organisatsiooni liikmed olid levitanud okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti (22.04.1947 „Tasuja“ lendlehest: “Saabub taas Jüriöö… Hävitage kommuniste ja eesti rahva reetureid…“) Organisatsiooni liikmed sattusid võimude kätte tänu komsorgi taskusse sokutatud ähvarduskirjale. 28. mail mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Bernhard Jaanus (s 1929), Tallinna arhitektuuri-ehitustehnikumi (TAET) õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 15.10.1954.
Osvald Rääk (s 1928), TAETi õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 26.04.55.
Endel Keller (s 1931), TAETi õpilane – arr 16.04., 58-la ja 19-58-8 – 10 a, 17.11.1954 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 18.01.1955.
Oliver Jokk (s 1928), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 26.04., §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 20.06.56.
Aleksander Tomson (s 1924), Häädemeeste metskonna tööline – arr 26.04., §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a, 17.11.1954 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 03.07.1956.

Kaks „Tasuja“ liiget tabati hiljem – 24. märtsil 1950 end võimude eest varjav Erich-Enno Krutop (s 1926), kellele 28. juunil 1950 mõistis tribunal KrK §§de 58-1a ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Krutop suri vangistuses 09.05.1951. 23. juunil 1951 arreteeriti Jõhvi ehituskontori kümnik Eldor Traks (s 1927), kellele 30. septembril 1952 tribunal mõistis KrK §§de 58-1a ja 17-58-8 alusel 25 aastat vabadusekaotust. Traks vabanes 11.03.1958.

mai – julgeoleku poolt arreteeriti 05. mail Tallinnas TPI majandusteaduskonna I kursuse üliõpilased Sven Neemlaid (s 1927) ja Ülo Rooma (s 1929) ning TPI ehitusteaduskonna I kursuse üliõpilane Henno Arrak (s 1930). Neid süüdistati okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises TPIs 4. detsembril 1948. 24. septembril mõistis erinõupidamine KrK §de 58-la, 58-10 ja 58-11 alusel Neemlaidile 10, Arrakule ja Roomale §de 58-10 ja 58-11 alusel 8 aastat vabadusekaotust. Neemlaid vabanes 28.02.1956, Arrak 13.08.1955 ja Rooma 17.08.1954.

24. juuni – mõistis tribunali süüdi Viljandi II Keskkooli õpilastest koosneva põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Triumviraat“ liikmed. Süüdistuse kohaselt oli organisatsiooni ülesandeks kõigi nõukogudevastaselt meelestatud õpilaste ühendamine, õõnestustegevus NLiidu vastu ning USA ja Inglismaa võimaliku sõja korral NLiiduga astuda relvaga käes Nõukogude riigi vastu, kodanliku korra taastamiseks Eesti NSV territooriumil. Organisatsioonil oli liikmete nimekiri, isiklikud numbrid, šifriraamat ja paroolina kasutatav mängukaart.

Edgar Lond (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, suri vangistuses 14.08.1954.
Endel Kingisepp (s 1928) Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, vabanes 07.04.1955.
Fiive Vainola (s 1931), Viljandi I Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-10 ja 58-11 – 7 a, vabanes kassatsioonikaebuse alusel 23.08.1949.
Johannes Kurrik (ka Kurik, s 1887), Viljandi I Keskkooli õpetaja – arr 15.01-1949, §§ 58-1a ja 58-10 – 25 a, suri vangistuses 18.03.1954.
Udo Josia (s 1931), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 19.07.1955.
Eduard Kala (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 30.12.1948, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 24.01.1956.
Rein Põllumaa (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 22.11.1955.
Meinhard Kirm (s 1931), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
Arnold Sula (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 23.02.1955.
Heinrich Siigert (s 1928), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 23.02.1955.
Arno Keernik (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
Johannes Kivimäe (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 12.05.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
Gunnar Maidessoo (s 1930), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.04.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 26.03.1955.
Oskar Saare (s 1929), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 12.05.1949, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 14.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 24.03.1955.

27. jaanuaril 1951 mõistis tribunal süüdi ülejäänud „Triumviraadi“ liikmed:

August Kõre (s 1928), Viljandi II Keskkooli XI klassi õpilane – arr 17.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 10.05.1956.
Ruth-Maire Mandel (s 1930), Tartu Tööstuskombinaadi ametnik – arr 17.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.05.1955.
Arno Peet (s 1930), TRÜ põllumajandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, suri vangistuses 23.11.1951.
Udo Kaljumäe (s 1930), Viljandi kooperatiivi tööline – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.
Laine Palo (s 1931), TRÜ õigusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 23.02.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 10 a, vabanes 1955.

juuni – julgeoleku poolt arreteeriti Viljandis 2 koolitüdrukut ja kaks abistajat, keda süüdistati okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises 1948 maikuus. Süüdistuses käsitleti neid kui “nõukogudevastane noortegrupp”. 9. augustil mõistis ENSV Ülemkohus neile järgmised karistused:

Elvi Toss (s 1930), Viljandi I Keskkooli õpilane – arr 07.06., §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, vabanes 22.07.1954.
Silvia Sild (s 1930), Mustla Keskkooli IX klassi õpilane – arr 07.06., §§ 58-10 ja 58-11 – 10+5 a, vab. 29.11.1954.
Salme Takk (ka Ots, s 1928), kodune – arr 07.06., § 58-12 – 10+5 a, 22.09.1954 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 22.09.1954.
Anna Valgus (s 1914), majahoidja – arr 08.06., § 17-58-10 – 10+5 a, 22.09.1954 vähendati karistust 5 aastale.

suvi-sügis – julgeoleku poolt arreteeriti neli Viljandi noorukit, keda süüdistati jaanuaris 1948 ja aprillis 1949 okupatsioonivõimuvastaste lendlehtede levitamises Viljandis. Neid üritati süüdistada ka “nõukogudevastast noorteorganisatsiooni” kuulumises. 12. aprillil 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Ingrid Maslennikova (s 1931), Viljandi I Keskkooli X klassi õpilane – arr 04.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 1955.
Milvi Sari (s 1933), Viljandi muusikakooli õpilane – arr 21.07., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 18.04.1955.
Aleksander Pasti (s 1926), Viljandi muusikakooli õpilane – arr 18.10., §§ 58-la ja 58-10, 182 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 13.09.1956.
Meedi Sisa (s 1927), Viljandi ehituskontori tööline – arr 04.11., § 58-10 – 6+2 a, 10.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 07.02.1955.

17. september – julgeoleku poolt arreteeriti Simuna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Noor Korpus” liikmed. Organisatsioon pidas koosolekuid, kus arutati relvade muretsemise ja punkri ehitamise küsimusi. Oli sini-must-valge lipp, liikmekaardid, pitsat ja kaks vintpüssi. 18. jaanuaril 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Reginald Metsalu (s 1934), Simuna kooli VII kl õpilane – arr 17.09., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.06.1954.
Vahur Kaasik (s 1933), kolhoosnik – arr 17.09., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 24.06.1954.
Leonhard Pajur (s 1932), talunik – arr 17.09., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.07.1954.

19. november – erinõupidamine mõistis süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Tartu Noorte Sinine Leegion“ liikmed, kellele määratakse järgmised karistused:

Eero Lind (s 1932) end võimude eest varjav – arr 15.06., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 23.06.1958.
Ivo-Heiki Mahnke (s 1930), end võimude eest varjav – arr 12.06., §§ 58-la, 58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 22.07.1960.
Samuel Sooväli (s 1930), end võimude eest varjav – arr 15.06., §§ 19-58-8, 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 24.04.1956.
Nikolai Sõõru (s 1923), elas Tartus, piimakombinaat tööline – arr 04.06., §§ 58-la, 58-11 – 25 a.
Olev Adamson (s 1930), Tartu I Keskkooli X klassi õpilane – arr 15.06., §§ 19-58-8, 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.05.1956.
Evald Franz (s 1931), elas Tartus, metsakombinaadi lukksepp – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes asumiselt 08.06.1954.
Toivo Kolts (s 1934), Tartu VI Keskkooli VII klassi õpilane – arr 25.05., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,

14. juunil 1950 mõistis erinõupidamine süüdi veel organisatsiooni liikmeid:

Uno Sulg (s 1932), elas Tartus, tööstuskombinaadi lukksepp – arr 02.11., §§ 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 23.07.1954.
Ants Lill (s 1932), elas Tartus, lukksepp – arr 25.10., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.06.1954.
Leo Buhvestov (s 1932), elas Tartus, kindla töökohata arr – 29.10., 58-la, 58-11 – 10 a, vabanes 16.06.1954.

20. juunil 1950 mõistis erinõupidamine süüdi veel kaks organisatsiooni liiget: 21. veebruaril 1950 arreteeritud Tartu VI Keskkooli õpilase Veljo Ranniku (s 1934) ja 9. oktoobril 1949Tartu I Keskkooli õpilase Eino Muuga (s 1932), Rannikule mõisteti KrK § 58-la alusel 25 ning Muugale §de 58-la ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ranniku vabanes 17.09.1954, Muuga 24.04.1954.

november-detsember – julgeoleku poolt arreteeriti Tartus kunstnikud, keda süüdistati “nõukogudevastase reeturliku grupi” moodustamises. Reeturlikkuse tõestuseks olid paar karikatuuri, ühel kunagine artikkel “Eesti Sõnas”, kahel – teenistus sanitaridena Saksa sõjaväes. Juurde lisati läänelike kunstivoolude kiitmine, samuti kavatsused põgeneda Soome või küüditamise korral metsa. 14. juunil 1950 mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Henn Roode (s 1924), Tartu Kunstiinstituudi üliõpilane – arr 19.11., §§ 58-la, 58-10, 58-11 – 10 a, vabanes 08.06.1956.
Lembit Saarts (s 1924), elas Tartus, kunstnik-dekoraator – arr 19.11., § 58-10 – 10 a, vabanes 26.06.1956.
Esther Potisepp (ka Potisepp-Roode, s 1923), Tartu Kunstiinstituudi V kursuse üliõpilane – arr 21.11., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 27.05.1956.
Ülo Sooster (s 1924),elas Tartus, kunstnik – arr 28.12., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 08.06.1956.
Valdur Ohakas (s 1925),elas Tartus kunstnik – arr 28.12., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 24.06.1956.
Heldur Viires (s 1927), Leningradi Kunstiinstituudi IV kursuse üliõpilane – arr 04.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 1956. aastal.

1950

veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti neli Võru tütarlast, keda süüdistati valimisplakatite mahakiskumine 1946. aasta jaanuaris ja lendlehtede allkirjaga EVE („Eesti Vabaduse Eest“) levitamises. Lendlehtedes oli üleskutse „Ajage nurja eelseisvad valimised!”. Juba 1946. aastal olid tütarlapsed olnud arreteeritud, kuid ENSV siseministri Aleksander Resevi korraldusel oli nende süüasja materjalid pandud kalevi alla ja tütarlapsed vabastatud. Nüüd võeti need sündmused uuesti üles. Peale selle oli neist veel detsembris 1948 jõulu- ja uusaastakaartidele joonistanud sini-must-valgeid lipukesi. 21. augustil mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Maimu Sild (s 1928), elas Võrumaal Vastseliina vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 26.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 22.01.1955.
Aino Leies (s 1926), elas Valgamaal, Luutsniku kooli õpetaja – arr 27.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 12.02.1955.
Erika Kesamaa (s 1927), Kohtla-Järve kultuuritöö instruktor – arr 28.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 27.01.1955.
Aino Olesk (s 1927), elas Setumaal, Luhamaa kooli õpetaja – arr 27.02., §§ 58-10 lg 1 ja 58-11 – 5+5 a, vabanes 17.02.1955.

24. veebruar – julgeoleku poolt arreteeriti Võru I Kooli VII kl õpilane Vello Hussar (s 1935) ja Võru vene kooli VII kl õpilane Valdis Sprivul (s 1931) sini-must-valgete lipukeste väljapaneku eest samal päeval. Noorukid tunnistasid end, et on põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti Noorte Vabatahtlik Liit” liikmed. 22. augustil mõistis ENSV Ülemkohus neile §de 58-10 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Hussar vabanes vangistusest 29.06.1954, Sprivul 01.02.1955.

06. september – erinõupidamine mõistis süüdi kümme Märjamaa noormeest, keda süüdistati kuulumises kunagisse Haapsalu tööstuskooli põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni “Tasuja” ja Märjamaa vastupanuorganisatsiooni “Vabamüürlaste Liit”. Samuti pandi neile süüks uude organisatsiooni „Läänemaa/Märjamaa „Tasuja”“ moodustamist. Läbiotsimisel võeti ära 2 vintpüssi, karabiin ja 6 granaati. Erinõupidamise poolt määrati järgmised karistused:

Eduard Seelman (s 1924), elas Harjumaal Nissi vallas, sovhoositööline – arr 24.09.1949, §§ 58-la ja 19-58-8 – 25 a, vabanes 17.09.1955.
Helmut Soovik (s 1931), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 14.05.1956.
Evald Väin (s 1931), elas Märjamaal, metskonna tööline – arr 07.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 31.05.1956.
Elmar Kiisa (s 1931), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 18.01.1955.

Endel Paiso (s 1931), Tallinna tööstuskooli nr l õpilane – arr 08.12.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 10 a, vabanes 30.09.1954.
Lembit Võsumets (s 1933), Tallinna raudteekooli õpilane – arr 10.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a.
Helmut Roops (s 1933), Märjamaa Keskkooli õpilane – arr 01.09.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a, vabanes 28.04.1953.
Helmut Tramm (s 1934), Märjamaa Keskkooli õpilane – arr 29.08.1949, §§ 58-la, 19-58-8, 58-11 – 5 a, vabanes 27.02.1953.
Madis Valdek (s 1932), elas Märjamaal, saekaatri tööline – arr 01.12.1949, §§ 58-la ja 58-11– 5 a, vabanes 25.04.1953.
Endel Joarand (s 1933), elas Tallinnas, lukksepp – arr 29.11.1949, §§ 58-la ja 58-11– 5 a, vabanes

12. mail 1951 arreteeriti organisatsiooni „Tasuja“ kuulunud Tallinna kinomehaanik Jüri Loomann (s. 1934), kellele tribunal mõistis 16. juunil 1951 KrK §58-1a 25+5aastat vabadusekaotust; vabanes 13.10.1954.

03. juuni – julgeoleku poolt arreteeriti viis Tallinna Tööstuskooli nr 49 õpilast ning nende miilitsast juht, süüdistatuna kuulumises põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Vabariigi Skautide Malev”. kuulumise pärast. Organisatsioonil oli liitumisavaldused, vandetõotus, ajutised liikmetunnistused jne. 17. oktoobril mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Georg Abbi (s 1930), elas Tallinnas, miilits – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, vabanes 21.08.1954.
Evald Lokkota (s 1933),Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, suri vangistuses 1952.
Eero Jürgens (s 1935), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25+5 a.
Leo Peterson (s 1934), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vabanes

24.06.1954.

Arnold Lindau (s 1934), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vabanes 04.06.1954.
Allan Joa (s 1935), Tööstuskool nr 49 õpilane – arr 03.06., § 58-la – 25 a, vabanes 03.06.1954.

03. juunil arreteeriti ka G. Abbi abikaasa Valentina Novikova (s 1931), kellele erinõupidamine mõistis 10. veebruaril 1951 KrK § 17-58-la alusel 10 aastat asumiselesaatmist.

suvi – julgeoleku poolt arreteeriti 9 Suure-Jaani Keskkooli ja Türi noorukit. Kuigi läbiotsimisel relvi kätte ei saadud, toodi asitõenditeks kirjavahetus ja tüdrukute päevikud, millele pressiti juurde laulikuid ja NLiidu juhtide portreede rikkumine. 02. novembril mõistis tribunal neile järgmised karistused:

Lembit Kivimäe (s 1930), Suure-Jaani Keskkooli X kl õpilane – arr 18.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.02.1965.
Ülo Uusma (s 1930), Tallinna meditsiinikooli õpilane – arr 20.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 26.03.1955.
Adolf Takk (s 1931), Suure-Jaani Keskkooli X kl õpilane – arr 20.07., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
Jüri Kuldkepp (s 1930), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 12.05., §§ 58-la ja 58-10 – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 21.07.1956.
Eino Uuk (s 1932), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 12.05., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
Aare Köstner (s 1931), Tallinna miilitsakooli kursant – arr 01.08., 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 11.03.1955.
Leida Tilk (s 1932), Türi aiandustehnikumi I kursuse õpilane – arr 10.05., §§ 17-58-8 ja 58-12, 58-10 – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.03.1955.
Benno Kalmus (s 1931), elas Viljandimaal Taevere vallas, metsakombinaadi tööline – arr 03.08., §58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 19.03.1955.
Valdek Roosi (s 1929), Ulila raadiosõlme töötaja – arr 02.08., § 58-la – 25+5 a, 24.02.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 11.03.1955.

13. september – erinõupidamise poolt mõisteti süüdi Võru põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Salajane Kuperjanovlaste Organisatsioon“ (SKO) liikmed. Olev Miina hakkas SKOd moodustama 1947. aasta sügisel, algatusgrupis olid Ülo Adamson ja Lembit Lepp. 23. detsembril 1947 toimunud koosolekul otsustas algatusgrupp võtta loodava organisatsiooni nimeks „Noorte Kuperjanovlaste Organisatsioon“ (NKO), organisatsiooni vapiks kuperjanovlaste vapi ning lipuks sini-must-valge lipu, mille ühel poolel on kuperjanovlaste vapp ja teisel organisatsiooni nimi. NKO eesmärgiks oli võidelda kõigi vahenditega nõukogude võimu vägivalla vastu, hoida ja toetada rahva vastupanutahet ja võitlusvaimu ning nõrgestada nõukogude majandust. Ööl vastu 24. veebruari 1948 levitati Võrus hulgaliselt lendlehti ja sini-must-valgeid lipukesi. 1948. aastal organiseeriti keskkooli vanemate klasside õpilastele Jüriöö ülestõusu 605. aastapäeva tähistamine. Loodi sidemed ka metsavendadega ning abistati neid toidu ja luureandmetega. 1949. aasta suvel võtsid SKO liikmed koos metsavendadega ette mitu operatsiooni raha muretsemiseks.

Konspiratsiooni huvides muudeti 1948. aasta suvel organisatsiooni nime – SKO . Uue põhikirja järgi oli SKO salajane organisatsioon, mida juhtis 3–5-liikmeline staap. Organisatsiooni võeti vastu ainult neid, keda üks organisatsiooni liige isiklikult hästi tundis. SKO liige pidi hoidma saladuses organisatsiooni olemasolu ja enda kuulumist sellesse. Organisatsiooni reetmine oli karistatav surmaga. Tütarlapsi organisatsiooni ei võetud. 1948/49. õppeaasta jooksul SKO liikmeskond laienes. Loodi SKO grupp ka Võru Tööstustehnikumis.

24. veebruari 1949 levitati sini-must-valgeid lipukesi ja lendlehti Võrus ning Väimelas. Võru linna keskel asuva kõrge puu otsa heisati suur sini-mustvalge lipp. Ka 1949. aasta märtsiküüditamise eest hoiatati elanikkonda lendlehtedega. Kättemaksuks küüditamise eest otsustas SKO staap lasta õhku Võru julgeolekuosakonna hoone. Pommi valmistas ette Miina. See üritus siiski ei õnnestunud. 1949. aasta suvel püüti luua ka sidet Eesti pagulasvalitsusega Rootsis. Selleks käidi Tallinnas Koplis kohtumas ühe tuttava meremehega, kuid sidemete loomise küsimuses kokkuleppele ei jõutud.

Septembris 1949 algasid esimesed arreteerimised, mis kestsid kuni järgmise aasta suve lõpuni.

13. septembril toimunud erinõupidamise istungil mõisteti süüdi järgmised SKO liikmed:

Olev Miina (s 1928), Tartu keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 23.02.1957.
Ülo Adamson (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la, 58-11 – 25 a, vabanes 08.06.1956.
Lembit Lepp (s 1931), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la, 58-11 – 25 a, vabanes 1956.
Georg Sepp (s 1927), Tartu Õpetajate Instituudi üliõpilane – arr 17.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 02.06.1956.
Ilmar Elvre (s 1927), TRÜ matemaatikateaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 16.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 14.06.1956.
Voldemar Jürgen (s 1925), elas Rakveres, ajalehe Viru Sõna osakonnajuhataja – arr 02.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.10.1956.
Valter Pajumets (s 1930), TRÜ metsandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.06.1956.
Vello-Johannes Arras (s 1929), elas Võrumaal Põlva vallas, Kioma kooli õpetaja – arr 08.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 31.10.1956.
Koit Perli (s 1930), Võru tehnikumi õpilane – arr 26.04.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.04.1956
Rein Kristjan (s 1935), Vana-Koiola kooli VI kl õpilane – arr 13.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a,
Heldur Pihor (s 1935), Vana-Koiola kooli VII kl õpilane – arr 13.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 3 a, vabanes 11.03.1953.
Ants Tamra (s 1902), elas Võrumaal Lasva vallas, autojuht – arr 10.04.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
Osvald Eggert (s 1924), Väimela tehnikumi õpilane – arr 09.02.1950, § 58-12 – 8 a, vabanes 19.01.1955.
Aksel Kolk (ka Mart Kiristaja, s 1924), end võimude eest varjav – arr 09.09.1949, §§ 58-la ja 58 -11 – 25 a, vabanes 22. 06.1956.

29. novembril mõistis erinõupidamine ülejäänud SKO liikmetele järgmised karistused:

Neeme Aljes (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 05.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.06.1956.
Aleksander Aher (s 1930), Võru Keskkooli õpetaja – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 16.05.1956.
August Vaiksaar (s 1907), elas Tallinnas, lukksepp – arr 19.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 16.07.1956.
Johannes Vainola (s 1933), Võru Keskkooli VII kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Laine Jõgeva (s 1928), Tartu Täitevkomitee raamatupidaja – arr 04.02.1950, § 17-58-la – 10 a, vabanes 22.04.1956.
Eino Jõgeva (s 1930), end võimude eest varjav – arr 22.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 11.07.1956.
Jaan Jõgeva (s 1900), elas Kohtla-Järvel, kaevur – arr 22.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a,
Elmo Kera (s 1929), Võru Keskkooli õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Robert Kolts (s 1922), Tartu arstiriistade tehase lukksepp – arr 15.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Vambola Kõiv (s 1931), Võru tehnikumi õpilane – arr 05.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Ülo Leib (s 1931), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Karl Lemmik (s 1906), end võimude eest varjav – arr 16.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.05.1956.
Ülo Lees (s 1932), Võru Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Aleksander London (s 1927), Võru tehnikumi õpilane – arr 18.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 20.05.1956.
Voldemar Lukkats (s 1930), Räpina aiandustehnikumi õpilane – arr 23.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 08.1956.
Elmar Meister (s 1930), elas Võrumaal Lasva vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Heldur Niklus (s 1930), elas Pärnumaal Paikuse vallas, autojuht – arr 23.03.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Vambola Paloots (s 1931), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 09.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Ilme Paloots (s 1929), Tartu Õpetajate Instituudi üliõpilane – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
Evald Pettai (s 1927), Võru tehnikumi õpilane – arr 18.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.06.1956.
Alja Punga (s 1930) elas Võrumaal Kasaritsa vallas Kubja külas – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
Richard Punga (s 1896), elas Võrumaal Kasaritsa vallas Kubja külas, metsavaht – arr 09.12.1949, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a,
Aksel Saluorg (s 1929), tööline – arr 04.01.1950 Irkutski oblastis Tšeremhovos, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Ilmar Sander (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 04.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.06.1956.
Heldur Saar (s 1922), elas Tartus, treial – arr 19.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 11.05.1956.
Koidula Sillaste (s 1926), elas Võrumaal Lasva vallas, Loosi kooli õpetaja – arr 05.01.1950, § 58-12 – 5 a, vabanes 16.04.1953.
Leida Tammistu (s 1925), elas Võrumaal, Rõuge kooli õpetaja – arr 16.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
Lehte Tammistu (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 16.01.1950, §§ 17-58-la ja 58-11 – 10 a.
Ako Tamra (s 1930), elas Võrus, muusik – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 04.06.1956.
Kalle Tamra (s 1932), Võru Keskkooli X kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 22.07.1954.
Väino Tobre (s 1932), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 10.12.1949, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.08.1954.
Harri Tsahkna (s 1930), Võru Keskkooli XI kl õpilane – arr 14.02.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Endel Õispuu (s 1929), Võru tehnikumi õpilane – arr 16.01.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,
Helju Juhkam (s 1927), Loosi kooli õpetaja – arr 05.01.1950, § 58-12 – 10 a.
Heino Teiman (s 1929), TRÜ üliõpilane – arr 11.02.1950 17-58-la ja 58-11 – 10 a.

1951

27. jaanuar – erinõupidamine mõistis endised ja praegused Viljandi noorukid, keda süüdistati kuulumises põrandaalust vastupanuorganisatsiooni “Risti Kolm”. Sealhulgas toodi esile koosolek (tegelikult sünnipäeva tähistamine), kus Poolast repatrieerunud ilma NLiidu kodakondsuseta 17aastane Irina Almazova oli jaganud teistele Poola nõukogudevastase võitluse kogemusi. Karistuse said ka mõned vabadusse jäänud organisatsiooni „Triumviraat“ liikmed.

Irina Almazova (ka Britta Prüggi, s 1932), end võimude eest varjav – arr 08.02.1950, § 58-4, NL ÜNP määrus 04.07.1947 – 10 a.
Juhan Maidlo 1930, elas Viljandis, 1947–49 ajalehe Sakala mittekoosseisuline kaastööline, 1949–50 ajalehe Õhtuleht spordireporter – arr 04.02.1950, § 58-10 – 7 a, vabanes 10.03.1955.
Ülo Killar (s 1930), elas Viljandis – arr 08.02.1950, § 58-10 – 7 a, vabanes 27.02.1955.
Heino Ardma (s 1929), elas Viljandis, arveametnik kooperatiivis – arr 08.02.1950, §§ 58-1a, 58-11 – 10 a, vabanes 30.05.1955.
Heino Kalev (s 1928), TPI I kursuse üliõpilane – arr 05.07.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a, vabanes 27.03.1953.
Aino-Laine Jürisson (s 1932), elas Viljandis, meditsiinikooli õpilane – arr 12.02.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a.
Heino Vendelin (s 1930), elas Viljandis – arr 12.02.1950, §§ 17-58-1a, 58-10 – 10 a.

19.-20. veebruar – tribunal mõistis süüdi Valga põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Skaut” neli liiget ja kaks kaasteadjat. 1947-50 tegeleti Valga Raudteekoolis nr 2 relvade muretsemisega, hangiti trükikojast šrift, värvati uusi liikmeid. Läbiotsimisel leiti “Sõjalise kasvatuse õpik koolidele”, “Eesti rahva kannatuste aasta” jm kirjandust.

Osvald Nirk (s 1931), elas Valgas, katelsepp – arr 25.10.1950, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 20.06.1956.
Richard Nirk (s 1934), elas Valgas, lukksepp, autojuht – arr 25.10.1950, §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 16.04.1955.
Heino Noormets (s 1931), invaliid Uderna invaliidide kodus – arr 30.11.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 09.07.1954.
Boris Uibo, (s 1934) elas Valgamaa Tõlliste vallas, lukksepp – arr 21.10.1950, §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 31.03.1955.
Katarina Nirk (s 1894), elas Valgas, Osvaldi ja Richardi ema (kaasteadja) – arr 13.12.1950, §§ 17-58-1a ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 03.06.1956.
Leopold Must (s 1923), elas Tõrva rajoonis, raamatupidaja (kaasteadja) – arr 14.11.1950, §§ 17-58-1a ja 58-11 – 25+5 a, 28.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 19.11.1955.

26. veebruar – tribunal mõistis süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti (Sotsialistlik ühendus) Vabaduse Eest” (ehk „Sotsiaaldemokraatlik noorte ühendus “Eesti Vabaduse Eest”“) liikmed. Tallinna ja Viljandi töölisnoorte gruppides valmistati ette põhikirja ja organisatsiooni vandetõotuse teksti. Lendlehtede tarvis varustati end šriftiga trükikojast.

Hugo Kruus (s 1932), elas Tallinnas, müürsepp – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes 05.07.1956.
August-Edgar Martin (s 1933), end võimude eest varjav – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 8 aastale ja vabanes.
Harri Tiku (s 1932), end võimude eest varjav – arr 04.11.1950, §§ 19-58-8, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, karistust vähendati 8 aastale ja vabanes 29.04.1956.

19. märts-05. aprill – Patarei vangla punanurgas toimunud istungitel mõistis tribunal süüdi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti Partisanide Divisjoni” (EPD) 40 liiget. EPD moodustamise algatus ja põhijõud tulid Tallinna tööstuskoolidest. Tallinnas eksisteeris „(Eesti) Must Kolmnurk”, Läänemaal Riguldis „Põhja Kotkad”, Virumaal „Roheline Rist”. EPDl oli üsna palju relvi: miinipilduja, kergekuulipilduja, automaatrelvad, vintpüssid jms.

Harry Grenman (s 1930), elas Tallinnas, konduktor – arr 25.02.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 08.10.1960.
Lembit Teras (s 1931), elas Narvas, katlakütja – arr 25.02.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.06.1956.
Arkadi Palmiste (s 1932), end võimude eest varjav – arr 07.03.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 29.10.1959.
Aleksei Kukk (s 1929), end võimude eest varjav – arr 07.03.1950, §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 07.03.1960 vähendati karistust 15 aastale, vabanes 21.04.60
Theodor Plisnik (s 1932), elas Haapsalus, treialiõpilane – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust ja vabanes.
Tatjana Šilskaja (s 1930), elas Tallinnas, telegraafitehnik – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8, 58-9 ja 58-10 – 25+5 a, vabanes 29.05.1956.
Kalju Lorents (s 1930), elas Tallinnas, treial – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 07.09.1960 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 11.10.1960.
Lembit Lulla (s 1929), elas Tallinnas, raadiomontöör – arr 20.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 06.07.1956 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 07.08.1959.
Heino Pihlo (s 1928), Tallinn-Nõmme miilits – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 07.06.1957.
Raul Noot (s 1930), sõjaväemadrus – arr laeval 28.07.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 05.05.1955.
Maria Grintal (s 1921), elas Järvamaal Väinjärve vallas Kalitsa külas, kodune – arr 17.10.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 25.05.1956 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 24.09.1958.
Tambet Jahilo (s 1927), elas Harjumaal Kõnnu vallas, kolhoosibrigadir – arr 04.11.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 04.11.1953.
Heldur Arusaar (s 1926), elas Harjumaal Kõnnu vallas, turbatööstuse tööline – arr 06.12.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 30.08.1956.
Hommikmets Ilmar (s 1925), elas Läänemaal Kullamaa vallas, talunik – arr 03.05.1950, §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 07.08.1956.
Maria Kukk (s 1900), elas Harjumaal Nõva vallas, talunik – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 18.05.1956.
Leida Õis (s 1933), elas Harjumaal Nõva vallas, õpilane – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la, 17-58-8, 58-10 – 25+5 a, vabanes 30.09.1954.
Oskar Ploomtee (s 1931), elas Läänemaal Riguldi vallas, talunik – arr 05.05.1950, §§ 17-58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, vabanes 30.05.1956.
Vaike Saare (s 1931), elas Virumaal Sõmeru vallas, heinavarumistööline – arr 07.09.1950, § 17-58-la – 25+5 a, vabanes 10.12.1953.
Hans Saare (s 1934), elas Virumaal Sõmeru vallas, heinavarumistööline – arr 07.09.1950, § 17-58-la – 25+5 a, vabanes 10.11.1954.
Karl Kõva (s 1932), Viivikonnas kaevur – arr 16.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 02.07.1956.
Lembit Niitsaar (s 1925), Kiviõli kombinaadi elektrik-keevitaja – arr 19.10.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 25.07.1956.
Olandi Sergo (s 1931), elas Tallinnas, laevamasinist – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 03.08.1956.
Ants Vind (s 1933), Tallinna Tööstuskooli nr 2 õpilane – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 26.07.1956.
Irma Alesmaa (s 1932), Kohtla-Järve ehituskontori tööline – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, 30.09.1953 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 28.04.1956.
Jüri Külvaja (s 1931), Sõmeru kolhoosi mölder – arr 20.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
Gordian Botvin (s 1932), venelane, elas Rakveres, valla komsorg – arr 26.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
Oskar Rulli (s 1930), elas Virumaal, Sõmeru vallas, teraviljabaasi laadija – arr 15.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.
Martin Nurga (s 1928), elas Sompa asulas, kaevur – arr 28.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 31.05.1956.
Helmi Vilu (s 1932), Tallinna IV Keskkooli õpilane – arr 19.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 08.09.1954.
Ingrid Viller (s 1921), elas Mahu vallas Kalda külas, talunik – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 13.10.1956.
Raimund Viller (s 1919), elas Mahu vallas Kalda külas, teetööline – arr 18.07.1950, § 58-12 – 10 a, vabanes 26.01.1955.
Manivald Sirelpuu (s 1930), Virumaa Paasvere valla miilits – arr 17.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 25.12.1956.
Aurelie Siiber (s 1930), elas Virumaal Paasvere vallas, kodune – arr 17.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 30.03.1956.
Elfriede Sildnik (s 1926), elas Sompa vallas, kodune – arr 29.07.1950, § 58-12 – 10+3 a, vabanes 09.07.1956.
Arnold Sillamaa (s 1914), Virumaa Haljala kaupluse valvur – arr 18.07.1950, §§ 58-la, ja 58-12 – 25+5 a, vabanes 05.07.1956.
Kalju Ojavee (s 1930), Rakvere miilits – arr 18.07.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 29.06.1956.
Ants Holst (s 1932) elas Rakveres – arr 20.11.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 28.02.1955.
Rein Jürna (s 1930), elas Jõhvis, trükiladuja – arr 26.07.1950, § 58-12 – 10+3 a, vabanes 30.05.1955.
Elfriede Sirul (s 1927), elas Virumaal Piiri vallas Pljussa külas, kolhoosnik – arr 03.08.1950, §§ 58-la, 58-8 ja 58-9 – 25+5 a, vabanes 24.06.1956.
Lembit Nurga (s 1931), kolhoosnik – arr 12.07.1950, § 58-12 – õigeks mõistetud.

31. jaanuaril 1952 mõistis tribunal süüdi EPD liikme Martim Põdram’i (s 1929), kes teenis sel ajal sõjaväes. Talle mõisteti §de 581b ja 58-11 alusel 25+5 aastat vabadusekaotust.

07. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi Jõgeva põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Seiklejad” liikmed. Organisatsioonil oli programm ja vandetõotus ja relvad. Otsiti sidemeid metsavendadega. Peale selle oli “Seiklejatega” seotud üks julgeoleku ja üks miilitsa informaator. Süüdi mõisteti:

Helmut Ilves (s 1933), elas Tartumaal Jõgeva vallas, kolhoosnik – arr 02.09.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 03.02.1955.
Ülo Malm (s 1934), Jõgeva kooli VII kl õpilane – arr 02.09.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a.
Ärni Pruul (s 1930), elas Tartumaal Jõgeva vallas, end võimude eest varjav – arr 02.10.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 121 (pederastia) – 10 a.
Lembit Tooming (s 1932), elas Tartumaal Jõgeva vallas, kolhoosnik – arr 26.08.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a.

21. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi Tartu põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Vaba Eesti” liikmed.

Arnold Lehtjärv (s 1932), elas Tartumaal Elva vallas, kolhoosnik, esimene arr. 19.08.1949 – põgenes Maarjamõisa haiglast, varjas end võimude eest – arr 27.10.1950, §§ 58-la, 19-58-8, ja 182 – 10 a.
Ants Viro (s 1929), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 05.11.1950, §§ 58-la ja 19-58-8 – 15 a, vabanes 07.06.1956.
Heldur Viira (s 1932), elas Tallinnas, leivakombinaadi tööline – arr 05.11.1950, §§ 58-la ja 19-58-8 – 15 a, vabanes 28.12.1956.
Ülo Peetso (s 1933), Tartu I Keskkooli X kl õpilane – arr 12.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 28.04.1953.
Rein Pügi (s 1933), Tartu I Keskkooli X kl õpilane – arr 14.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a,
Toivo Paabo (s 1932), elas Tartus, tööline – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 27.06.1956.
Nikolai Kull (s 1927), elas Valgamaal Puka vallas, tisler – arr 04.12.1950, §§ 17-58-la ja 182 – 10 a, vabanes 08.09.1956.
Paul Rästa (s 1931), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 12.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 15.06.1956.
Hans Rammo (s 1931), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 14.06.1956.
Villu Roomet (s 1929), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 25.06.1956.
Elmar Uuk (s 1930), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 19.11.1950, § 58-12 – 5 a, vabanes 21.04.1953.
Endel Malvere (s 1922), elas Tartus, parvemees – arr 12.11.1950, §§ 58-1a ja 182 – 10 a.
Heldur Suup (s 1934), Tartu I Keskkooli XI kl õpilane – arr 23.11.1950, § 58-1a, 58-11 ja 182 – 5 a.
Elmar Mihkelsaar (s 1933), elas Tartus, transporttööline – arr 13.12.1950, § 58-1a, 58-11 ja 182 – 5 a.
Ülo Mihkelsaar, (s 1927), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 30.12.1950, § 58-1a, 58-11 ja 192a lg 2 (passirežiimi rikkumine) – 10 a, suri vangistuses 15.06.1952.
Jüri Liit (s 1901), elas Tartumaal Raadi vallas, end võimude eest varjav – arr 30.12.1950, § 58-1a ja 58-11– 10 a, vabanes 09.07.1956.

28. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi aastatel 1945-46 tegutsenud Paide Keskkooli põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Uus Eesti” liikmed. Organisatsioon andis välja ajalehte, neil olid relvad.

Juhan Kaldre (s 1928), TRÜ õigusteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 26.06.1956.
Margus Soots (s 1928), TRÜ õigusteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.04.1955.
Evald Tõnisson (s 1928), TRÜ ajalooteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01.19, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.04.1955.
Rein Kivisalu (s 1927), TRÜ ajalooteaduskonna V kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 01.04.1955.
Endel Rammo (s 1927), Sõmerpalu sovhoosi agronoom-zootehnik – arr 20.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 06.04.1055.
Endel Rõõs (s 1927), Järvamaa Peetri kooli õpetaja – arr 02.03., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 23.04.1955.
Lembit Veeber (s 1929), TRÜ meditsiiniteaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 27.01., §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 24.01.1955.
Gustav Peets (s 1928), TRÜ matemaatikateaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 20.01., §§ 58-la, 58-11 ja 121 – 10 a, vabanes 12.04.1955.
Ülo Kama (s 1928), TRÜ metsanduse IV kursuse üliõpilane – arr 25.02., §§ 58-la ja 58-11– 10 a, vabanes 09. 04.1955.
Kalev Toomsalu (s 1927), TPI mäeteaduskonna IV kursuse üliõpilane – arr 20.02., §§ 58-la, 58-11 ja 182– 10 a, vabanes 31.03.1955.

31. oktoobril mõistis tribunal süüdi veel 2 „Uus Eesti“ liiget – TRÜ metsanduse üliõpilase Uno Langel’i (s 1928) ja TPI arhitektuuri üliõpilase Ülo Ilves’e (s 1929), keda karistati §de 58-1a ja 58-11 alusel 25+5aastase vabadusekaotusega. Langel vabanes 02.02.1955, Ilves 27.01.1955.

28. aprill – erinõupidamine mõistis süüdi endised Haapsalu tööstuskoolis 1947-48 tegutsenud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Tasuja” liikmed:

Kalju Holm (s 1931), elas Emmaste vallas Kaderma külas, tisler – arr 04.10.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 58-10 – 10 a, vabanes 1953.
Arnold Kõrvemaa (s 1930), elas Harjumaal Nõva vallas, kolhoosnik – arr 20.10.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 21.06.1956.
Alfred Valdek (s 1931), elas Märjamaa rajoonis Haimre asulas, sovhoosi lukksepp – arr 28.02.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 5 a, vabanes 16. 05.1953.
Juho Savolainen (s 1931), elas Pärnus – arr 05. 01.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a,

09. juuni – erinõupidamine mõistis süüdi Tartu põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Sini-Must-Valge“ (SMV) liikmed. SMVle panid 1946. aastal aluse Tartu VI Keskkooli õpilased Vello Illiste, Karl Piir, Ants Zovo, Tõnis Jõgiaas, Ivar Kurg ja Ülo Raidma. Organisatsiooni juhiks oli Illiste, kes suri haiguse tõttu 1949. aasta suvel. Tema asemele astus Piir. Organisatsioonil oli programm, pitsat, märk, samuti mõned relvad. Nende poolt lasti ööl vastu 6. novembrit 1949 Tartus Raadi pargis õhku punasõdurite mälestussammas. Õhkijateks olid Tartu VI Keskkooli abituriendid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas, aasta varem keskkooli lõpetanud Miia Saviauk ning vastsed arstitudengid Riita Vint ja Ellen Rander. Automaaturit kujutava pronkskuju saabaste vahele pandud süütenööri abil õhitud laeng purustas punamonumendi tükkideks, lõhkajatel õnnestus kiiresti põgeneda. SMV liikmete poolt pandi 4. novembri 1949 hilisõhtul ja öösel pandi Tartu postkastidesse või majade koridoridesse üle 200 okupatsioonivõimuvastase lendlehe. 30. aprillil Tartus ja 1. mail 1950 Viljandis levitati SMV poolt lendlehti, mis valmistatud analoogselt novembris 1949 levitatutega. Kokku valmistati üle 800 lendlehe. SMV liikmed tabas julgeolek pool aastat hiljem. Süüdi mõisteti:

Karl Piir (s 1930), elas Tartus, maaler – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 15 a, vabanes 22.06.1956.
Tõnis Jõgiaas (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 15 a, vabanes 24.05.1956.
Ülo Raidma (s 1930), TRÜ kehakultuuriteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 12.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 15 a, vabanes 18.06.1956.
Ants Zovo (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 11.11.1950, §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-9 – 10 a, alates 06.09.1953 Kaasani Psühhoneuroloogiahaiglas, 03.12.1956 Tartu Kliinilises Psühhoneuroloogiahaiglas, vabanes 21.11.1956.
Heiki Vaibla (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 21.07.1956.
Hugo Norberg (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.08.1956.
Mauno Liiv (s 1931) Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
Georg-Ilmar Madisson (s 1932), TRÜ metsandusteaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a.
Miia Saviauk (s 1931), TRÜ matemaatikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 26.05.1956.
Ellen Rander (s 1931), TRÜ meditsiiniteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 28.05.1956.
Griseldis Abiline (s 1933), Valga arve-ja plaanitehnikumi õpilane – arr 23.03.1951, § 58-2 – 5 a, vabanes 16.04.1953.
Riita Vint (s 1930), TRÜ meditsiiniteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 10.11.1950, §§ 58-la, 58-9 ja 58-10 – 10 a, vabanes 22.05.1956.
Imbi Talving (s 1931), Virumaa Tudulinna valla keskkooli õpetaja – arr 12.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 09.07.1956.
Aime Teska (s 1930), Tartu õpetajate instituudi üliõpilane – arr 13.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.07.1956.
Valve Hirv (s 1930), TRÜ põllumajandusteaduskonna II kursuse üliõpilane – arr 09.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 27.06.1956.
Virve Ojamäe (s 1930), Tartu Kaubastu arveametnik – arr 13.01.1951, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.07.1956.
Veljo Meos (s 1933), Tartu VI Keskkooli IX klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 26.10.1954.
Ahto-Toots Liik (s 1932), Tartu I Keskkooli XI klassi õpilane – arr 14.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 09. 08.1956.
Heino Karlson (s 1931), Tartu I Keskkooli XI klassi õpilane – arr 15.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 02.07.1956.
Päivu Kull (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 18.08.1956.
Tõnis-Ivar Abiline (s 1932), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.1956.
Alfred Malleus (s 1932), Antsla Keskkooli XI klassi õpilane – arr 16.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 29.05.1956.
Bernhard Abiline (s 1932), Antsla põllumajandustehnikumi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 05.1956.
Heino Krevald (s 1933), elas Antslas, tööline – arr 16.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 03.02.1955.
Leonhard Laidoner (s 1931), Antsla põllumajandustehnikumi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 28.05.1956.
Kalju Laane (s 1930), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.06.1956.
Ago Piirsoo (s 1928), elas Tallinnas, sidetöötaja – arr 30.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 07.07.1956.
Velli Süda (s 1930), sidetöötaja – arr 21.03.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
Helju Värnik (s 1931), elas Antslas, kolhoosnik – arr 23.03.1951, § 58-12 – 5 a, vabanes 17.04.1956.
Ivar Kurg (s 1931), elas Viljandis, sidetehnik – arr 02.02.1951, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 28.06.1956.
Jüri Mootse (s 1932), Tartu VI Keskkooli õpilane – arr 29.12.1950, §§ 58-10 ja 58-12 – 5 a, vabanes 23.04.1953.
Hendrik Põvvat (s 1927), spordikooli õpetaja – arr 13.11.1950, §§ 17-58- la ja 58- l0 – 10 a, vabanes 24.07.1956.
Einhard Altosaar (s 1932), Antsla Keskkooli õpilane – arr 19.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 13.06.1956.
Ilmar Reisner (s 1931), elas Tartus – arr 19.11.1950, §§ 58-la, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 20.06.1956.
Rein Liik (s 1930), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 04.11.1950, §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 10 a, vabanes 12.07.1956.
Olev Pärn (s 1931), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 13.11.1950, §§ 58-la ja 58-11 – 10 a, vabanes 11.06.1956.

2. november – tribunal mõistis süüdi end võimude eest varjava Võrumaa Sõmerpalu vallas elanud Erich-Johannes Oda (s 1932), arreteeritud 25.04.1951. Teda süüdistati nõukogudevastase noorteorganisatsiooni asutamises “Teaduste klubi” karistati §de §58-1a ja 58-11 alusel 25+5 aastase vabadusekaotusega. Oda vabanes 13.06.1955.

7. detsember – tribunal mõistis süüdi Viljandi külje all Peetrimõisas tegutsenud alaealiste grupi. Noored tegelesid spordiga, kogusid relvi, pidasid koosolekuid, neil oli sõnastatud eesmärgid ja põhikiri, mis oli koostatud noorkotkaste järgi. Oli kavatsus koostada okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti.

Kalju Salu (s 1932), elas Viljandi rajooni Pinska k/n, sovhoosi puusepp – arr 16.08., §§ 58-la, 58-11 – 25+5 a, 24.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 14.02.1955.
Rein Koort (s 1933), Viljandi rajooni MTJi tööline – arr 20.08., §§ 58-la, 58 -11 – 25+5 a, 24.01.1955 vähendati karistust 5 aastale, vabanes 19.02.1955
Hans Kihno (s 1933), Tobra-Selja k/n. kolhoos “Lembitu” varumiskontori sorteerija – arr 15.08., §§ 58-la, 58 -11 – 25+5 a, vabanes 16.02.1955.

1952

17. jaanuar – tribunal mõistis tagantjärgi süüdi endise 1943-1948 eksisteerinud koolinoorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Lembitu Side Pataljon (Pärnumaal)” liikme Pärnumaal Lelle vallas teetöölisena töötanud Martin Põldmets’a (s 1932), kes arreteeriti 25.10.1951. Talle mõisteti KrK § 17-58-1a alusel 25 aastat vabadusekaotust. Teine sama organisatsiooni liige, Vändra vallas elanud raudteetööline Ülo Jääger (s 1934), oli arreteeritud 10.10.1951. Tema mõistis tribunal süüdi 9. veebruaril KrK §de 58-1a, 58-10 ja 58-11 alusel ja karistas samuti 25 aastase vabaduskaotusega. Organisatsioon oli moodustatud noorkotkaste eeskujul, olid liikmepiletid, embleemiks kaks metallist tammelehte. Õpiti tundma Vabadussõja ajalugu ja tehti riviõppust. Põldmets vabanes 11.06., ja Jääger 30.12.1956.

31. märts – tribunal mõistis süüdi põrandaluse vastupanuorganisatsiooni “Eesti Vabaduse Eest Võitlejate Liit” liikmed. Oktoobris 1951 olid organisatsiooni liikmed trükkinud 96 lendlehte Ameerika Häälest saadud uudiste levitamiseks. Läbiotsimisel leiti sini-must-valge lipp, nõukogudevastast kirjandust, jahtklubist varastatud kirjutusmasin jms. Samuti oli koostatud “must nimekiri” ligi 280 parteilase ja nende käsilaste nimega.

Uldo Juursalu (s 1931), elas Tallinnas, raudteelane – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25 a, vabanes 17.09.1960.
Ilmar Hallik (s 1933), elas Tallinnas, autokooli õpilane – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25+5 a, vabanes 21.05.1956.
Heino Saaremäe (s 1931), elas Tallinnas, tisler – arr 26.11.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25 a, vabanes 13.07.1956.
Edgar Kurg (s 1934), elas Tallinnas, lukksepp – arr 14.12.1951, §§ 58-la, 58-10 lg 1 ja 58-11 – 25 a, vabanes 10.05.1956.
Hugo Jüriöö (s 1933), elas Tallinnas, kütja – arr 14.12.1951, §§ 58-la ja 58-10 lg 1 – 25+5 a, vabanes 02.07.1956.

18. aprill – tribunal mõistis süüdi Viivikonna kaevanduse müürseppadest koosneva põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Tasuja” liikmed Herbert Tinnuri (s 1934), arreteeritud 11.02.1952 ja Voldemar Luup’i (s 1933), arreteeritud 21.02.1952. Organisatsioonil oli vandetõotus, šifr, läbiotsimisel leiti ka lõhkeainet. Mõlemale mõisteti 25 aastat vabadusekaotust, Tinnurile KrK §de 58-1a, 58-10 ja 58-11 alusel, Luupile §de 58-1a ja 58-11 alusel. Tinnuri vabanes 27.08.1956 ja Luup 10.08.1956.

21.-23. aprill – tribunal mõistis süüdi ees 15 Tihemetsa metsatehnikumi noormeest kuulumise eest põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni „Põhja Poegade Malev”. Organisatsioonil oli staap, põhikiri ja vandetõotus, levitati lendlehti. Läbiotsimistel leiti ja võeti ära koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta”, ajakirja Kaitse kodu numbreid ning omavalmistatud soome pussid.

Tõnis Salum (s 1935) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8– 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes.
Ants Lill (s 1933) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 09. 05.1956.
Lembitu Aasalo (s 1934) – arr 27.01., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 25 a, vabanes 24.03.1956.
Lembit Kuuben (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes.
Ülo Meripõld (s 1929) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 19.10.1956.
Erik Einer (s 1928) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 26.05.1956.
Illis Vannus (s 1934) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, vabanes 26.05.1956.
Enn Sorro (s 1934) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 7 aastale, vabanes.
Matti Oolu (s 1933) – arr 14.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes.
Gunnar Grünthal (s 1933) – arr 10.01., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-11 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes 04.11.1956.
Kalju Metste (s 1932) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 8 aastale, vabanes 17.07.1956.
Jaan Sassor (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 8 aastale, vabanes 24.04.54. Uuesti arreteeriti 22.09.1957, 18.01.1958 mõistis tribunal § 58-10 lg 1 7 a, vabanes 23.09.1964.
Heiti Tõnisson (s 1934) – arr 10.01., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 10 aastale, vabanes.
Väino Varik (s 1934) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25 a, 10.01.1955 vähendati karistust 6 aastale, vabanes 16.04.1955.
Elmar Roose (s 1934) – arr 24.02., §§ 58-la ja 17-58-8 – 25+5 a, 10.01.1955 vähendati karistust 8 aastale, vabanes 23.06.1956.

Mitmed PPM liikmed arreteeriti ja mõisteti tribunali poolt süüdi hiljem

1. august:

Heinrich Komp (s 1934) Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 16.05., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.10.1956.
Juhan Lumiste (s 1933), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.05.1956.

13. august:

Valdi Puppart (s 1934), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la, 17-58-8 ja 58-10 – 25 a, vabanes 05.06.1956.
Luik, Peeter (s 1935) Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., §§ 58-la, 58-10 ja 58-11 – 25 a, vabanes 12.05.1956.

14. august:

Aare-Väino Raap (s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 16.05., § 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 07.01.1955.
Eino Jürgenstein (s 1936), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 05.07., § 58-la ja 58-11 – 25 a, vabanes 17.12.1954.
Vello Vahin ( s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 07.07., § 58-la – 25 a.
Jaago Lensment (s 1935), Tihemetsa tehnikumi õpilane – arr 21.06., § 58-la – 25 a, vabanes

19. mai 1953:

Arved Roodla (s 1933), Saku Põllumajandustehnikumi õpilane – arr 02.03.1953, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes 08.03.1957.
Kalju Pekk (s 1934), Saku Põllumajandustehnikumi õpilane – arr 02.03.1953, §§ 58-la ja 58-11 – 25 a, karistust vähendati 10 aastale, vabanes.

18. september – tribunal mõistis süüdi Tallinna põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Romb” liikmed. Organisatsioonil olid rombikujulised märgid, varjunimed, šifr, salatintide retseptid jne.

Rein Maran (s 1931), elas Tallinnas, fotograaf – arr 25.05.52, §§ 58-1b, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 02.08.1956.
Ahto Pukk (s 1931), TPI ehitusteaduskonna üliõpilane – arr 30.04., §§ 58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5 a, vabanes 29.08.1956.
Heino Arak (s 1933), TPI mehaanikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 25.06., §§ 58-1a ja 58-11 – 25+5a, vabanes 08.06.1956.
Sven Kaev (s 1931), elas Tallinnas, maaparandustehnik – arr 03.10.1951, §§58-1a, 58-10 ja 58-11 – 25+5, vabanes 23.07.1956.
Elmo Egel (s 1930), elas Tallinnas, trükitööline – arr 29.04., §§58-1a, 58-10 ja 58-11, 25+5, vabanes 21.06.1956.

6. november – Pärnumaal Häädemeestel pandi üles sini-must-valge lipp ja levitati okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti. Juba 10. novembril arreteeris julgeolek selles süüdistatuna Saarde vallas Krundi külas elav Valdo Sieberk’i (s 1935) ja Kilingi-Nõmme Keskkooli VIII kl õpilase Elli Sarapik’u (s 1934). 10. jaanuaril 1953 mõistis Pärnu oblastikohus neile KrK §de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Sieberkile lisandus veel süüdistus passirežiimi rikkumises (§ 192a lg 2). Sieberk vabanes 23.04.1955 ja Sarapik 21.05.1956.

1953

15. aprill – tribunal mõistis süüdi endised Tartu V ja VI Keskkooli õpilased fotopaljunduse teel valmistatud lendlehtede eest (allkirjaga ”Vaba Eesti”). Läbiotsimisel võeti ära palju mitmesugust keelatud kirjandust, nagu saksaaegsed „Postimehe”, „Severnoje Slovo”, „Revaler Zeitungi” numbrid, raamatutest August Gailiti „Ekke Moor” ja Karl Ristikivi „Rohtaed” ning palju inglisekeelset “kergesisulist” kirjandust (sh Agatha Christie jms). Süüdi mõisteti:

Jaak Seeru (1933), Tartu töölisnoorte keskkooli XI kl õpilane – arr 29.01., § 58-10 lg 1 – 10 a.
Vello-Ahto Pedaste (s 1933), EPA I kursuse üliõpilane – arr 13.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 06.1956.
Ülo Pentel (s 1933), Tartu VI Keskkooli XI klassi õpilane – arr 31.01., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 05.01.1955.
Veljo-Lembit Nõmmisto (s 1936), Tartu töölisnoorte keskkooli IX kl õpilane – arr 13.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 10 a, vabanes 31.12.54.
Reedik Palm (s 1933), TRÜ matemaatikateaduskonna I kursuse üliõpilane – arr 26.02., § 58-10 lg 1 ja 58-10 – 9 a, vabanes 14.12.1954.

23. mai – ENSV Ülemkohtus mõistis süüdi Kadrina-Rakvere põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Kotkad–Eesti Noorte Föderatsioon” liikmed. Kadrinas levitati vabariigi aastapäevadel okupatsioonivõimuvastaseid lendlehti, organisatsiooni liikmed kogusid relvi ja tegid laskeharjutusi, koostati organisatsiooni põhikirja projekti. Läbiotsimistel võeti ära „nõukogudevastaseid”, „kontrrevolutsioonilisi”, „profašistlikke” raamatuid: Marie Underi „Mureliku suuga”, Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil”, „Kaasaegsete mälestuse Konstantin Pätsist“, „Riigikaitse õpetuse käsiraamat“, ajakiri Ammukaar, Kodukaitsja laulik jms.

Ülo Ojatalu (s 1935), elas Rakveres, raamatupidaja – arr 14.02., §§ 58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 16.05.1956.
Enn Ojatalu (s 1935), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 15.02., §§ 58-10, 58-11 ja 182 – 8 a, vabanes 26.06.1956.
Mart Urbas (s 1935), elas Kiviõli rajoonis Tudu k/n, metsapunkti tööline – arr 13.03., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Leo Sinilaid (s 1935), elas Tallinnas, kinomehaanik – arr 10.03., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Madis Sulev (s 1937), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 13.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Jüri Retsold (s 1936), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 13.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Laas Masing (s 1935), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 12.03., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Salme Augjärv (s 1935, Rakvere pedagoogilise tehnikumi II kursuse õpilane – arr 15.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.
Toomas Takjas (s 1937), Rakvere I Keskkooli IX klassi õpilane – arr 14.02., vabastatud amnestiaga enne kohut 07.05.1953.

22.-23. detsember – ENSV Ülemkohtus mõistis süüdi Kilingi-Nõmme noortegrupi liikmed. Massiaru kooli poiste algatusel loodud 14-liikmeline põrandaalune vastupanuorganisatsioon, relvadeks kuulipildujad, automaat, seitse vintpüssi, padrunid, granaadid. Kuulati Ameerika Häält, koostati küüditajate ja punaste aktivistide nimekirju. Üheksa poissi läks kohtu alla viis „profülakteeriti”.

Arvi Tohv (s 1938), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 30.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 01.10.1956.
Heldur Allikas (s 1937), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 24.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+5 a.
Erich Kuningas (s 1937), Massiaru kooli VII kl õpilane – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10 a, vabanes 17.07.1956.
Arnold Kuningas (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas, traktorist – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 09.05.1956.
Heino Hunt (s 1932), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare külas, metskonna tööline – arr 29.09., 17.08.1956.
Jakup Kuru (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas, tööline – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 24.05.1956.
Uno Närep (s 1934), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare külas, traktorist – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+4 a, vabanes 06.10.1956.
Jaan Orav (s 1935), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Asuja k/n Mäeküla külas – arr 06.10., §§58-10, 58-11 ja 182 – 8 a.
Vladimir Filippov (s 1928), elas Kilingi-Nõmme rajoonis Massiaru k/n Urissaare külas, traktorist – arr 29.09., §§58-10, 58-11 ja 182 – 10+5 a.

1954

17. juuni – ENSV Ülemkohus mõistis süüdi Viljandimaal tegutsenud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni “Must Surm” liikmed.

Lembit Kolga (s 1935), Särevere põllumajandustehnikumi õpilane – arr 30.04., §§ 58-11 ja 58-10 – 10+3, vabanes 13.08.1956.
Vello Soots (s 1936), Vana-Võidu põllumajandustehnikumi õpilane – arr 30.04., §§ 58-11 ja 58-10 – 8, 06.01.1955 vähendati karistust 2 aastale 8 kuule, vabanes 20.01.1956.

1955

21. veebruar – ööl vastu seda kuupäeva levitati Tartus lendlehti, mis olid pühendatud Eesti Vabariigi 37. aastapäevale. Lendlehtede levitajaks olid 26. märtsil 1954. aastal Tartu 1. Keskkooli ja ehitustehnikumi õpilaste moodustatud noorte põrandaalune organisatsioon “Kuperjanovlased”. 1955. a kevadel oli organisatsioonis 7 liiget ja 5 liikmekandidaati. Lendlehti levitama läksid neist ainult juhatuse liikmed Eino Neerot, Tõnu Raid, Kaarel Tuvikene ja Jüri Pertmann. KGB VI osakonna aruande kohaselt seati ööl vastu 21. veebruari 1955 levitatud lendlehtede autorite ja levitajate tabamiseks sisse jälitustoimik „Otstalõi“. Tarvitusele võetud abinõude tulemusena korjati mõne päeva jooksul ära 138 lendlehe eksemplari. 1955. aasta märtsis ja aprillis teostati üheaegselt jälitustoimingu „PK“ abinõudega käekirja alal kogu Tartusse sissetuleva ja väljamineva posti avamist ja lugemist. Ometi jäid lendlehtede levitajad kõigile KGB ponnistustele vaatamata avastamata. Ilmselt aitas sellele kaasa konspiratsioonimeetmete range jälgimine ja ka see, et kuperjanovlased lõpetasid oma tegevuse, hävitasid kõik jäljed ja edaspidi mingeid aktsioone ette ei võtnud.

24. veebruar – 1953. aasta lihavõttepühade paiku asutatud Tallinna 22. Keskkooli (Westholmi Gümnaasium) õpilaste poolt moodustatud põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kotkad“ poolt koostati käsitsi kirjutaud lendleht ja kinnitati Tallinna II Keskkooli stendile. Selle oli koostanud sama kooli õpilane organisatsiooni liige Erik Udam (s 1938). Lendleht algas pöördumisega kaasõpilaste poole, milles tuletati meelde riiklikku iseseisvust ja mõisteti hukka Eesti iseseisvuse reeturlik murdmine “kommunistliku Vene barbarite poolt”. Juhiti tähelepanu, et kommunistliku propaganda tulemusena on nii mõnigi eestlane unustanud oma rahvuse ja isamaa. Lendleht lõppes üleskutsega tuletada seda neile meelde. KGB poolt Tallinna koolides tehtud käekirjade lauskontrolli tulemusena arreteeriti lendlehe koostajana tuvastatud vahepeal TPI üliõpilaseks immatrikuleeritud Udam 17. oktoobril. Samal päeval Udami elukohas Tallinnas toimunud läbiotsimisel võeti KGB poolt ära raamatud Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“, Eduard Laaman „Vabadussõdalased diktatuuri teel“, ajalehe „Eesti Sõna“ 1942. aasta 2 numbrit ja üleskutse „Lõpp marksismile, kommunismile, sotsialismile Eestis“. 22. detsembril mõisteti ENSV Ülemkohtu kinnisel istungil (eesistuja Pavel Afanasjev, riiklikuks süüdistaja Zarubin) KrK § 58-10 lg 1 alusel Udamile 6 aastat vabadusekaotust. Seoses poliitvangide süüasjade läbivaatamisega vabastati aprillis 1956.

21. märts – Viljandis arreteeriti KGB poolt töölisnoorte keskkooli õpilased Ants Põrk (s 1938) ja 26. märtsil Endel Audla (s 1937). Läbiotsimisel Põrki elukohas Viljandis leiti noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Eesti Vabariigi Noorte Partisanide Põrandaaluse Komitee“ (EVNPPK) vandetõotuse ja põhikirja eksemplarid. EVNPPK liikmeilt nõudis põhikiri ustavust kodumaale, austust esivanemate kommete ja naiste vastu. Samuti kohustati liikmeid tundma õppima Eesti Vabariigi ajalugu, Vabadussõja juhtide kirjutisi ning sõjaasjandust. EVNPPK liikmeteks võeti noori vanuses 14-20 aastat. Kohtutoimikute andmeil piirdus organisatsiooni tegevus peamiselt uute liikmete kaasamisega ja neilt vandetõotuse võtmisega. Toimepandud aktsioonidest oli KGB suutnud neile süüks panna üksnes sini-must-valge lipu heiskamise Viljandi luteri kiriku torni 23. veebruaril 1955 ning NLiidu ja ENSV lippude maharebimisi. Teisi organisatsiooni liikmeid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. 3. juunil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Borovikova) Põrkile KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel 8 aastat vabadusekaotust. Audlat karistati samade paragrahvide alusel 5aastase vabadusekaotusega. Põrk vabanes 06.07.1957, Audla 01.08.1958.

10. juuli – arreteeriti Sangaste Keeni Masintraktorjaama haakija Heldur Järvits (s 1937), keda süüdistati kahe lendlehe levitamises. Esimeses kutsuti eestlasi ühinema, et maha suruda kommuniste, “meie rahva vereimejad”, ja nõuti, et kommunistid tõstaksid käed üles. Teine lendleht, mis oli kirjutatud käsitsi suurte trükitähtedega, kutsus lisaks eestlastele ühinema ka kogu Venemaal kannatavat rahvast, haarama relvad ja suruma maha kommunistid. Töölistele tuletati meelde, et näljakopikad, mida nad kolhoosist saavad, ära ei toida ning et ainuke väljapääs näljast on haarata relv ja võidelda. Kuna läbiotsimisel leiti Järvitsa kodust omavalmistatud sini-must-valge lipp, lisandus veel süüdistus lipu heiskamise kavatsuses. Järvits tunnistas ülekuulamisel, et lendlehe pani tema palvel üles ta sõber Mati Parkja (s 1937) 24. septembril mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Borovikova) Järvitsale KrK § 58-10 alusel 4 aastat vabadusekaotust. Parkjat kohtu alla ei antud.

1. juuli – julgeoleku poolt tabati Tallinnas Pargi tänaval lendlehti üles panemas Autoremondibaasi nr 1623 lukksepp Vello Mägi (s. 1937). Peale lendlehtede levitamise süüdistati teda veel ähvardava ja nõukogudevastase sisuga anonüümkirja kirjutamises Rein Iva nimelisele isikule. 10. oktoobril mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Puhkov) karistas Mägile KrK § 58-10 lg 1 alusel 5+3 aastat vabadusekaotust. Mägi vabanes 09.08.1958.

1956

23. märts – KBG poolt arreteeriti Kiviõlis tehase „Lenprom-Elektromontaž“ lukksepp Ilmar Lill (s 1932). Veebruaris 1956 sattusid KGB kätte Lillele kuuluvad okupatsioonivõimuvastase sisuga vihikud. Lisaks selgus, et Lill väljendas oma lähikonnas pidevalt kommunismivastaseid seisukohti ja kutsus levitamiseks ettevalmistatud üleskutsetes eesti rahvast füüsiliselt hävitama venelasi ja kommuniste. 31. mail mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Zarubin) Lillele KrK § 58-10 lg 1 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Lill vabanes 13.05.1960.

24. veebruar – Nõo alevikus pandi põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kuperjanovlaste Salk“ liikmete poolt välja lendleht, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 38. aastapäevale. 1. märtsil arreteeriti kahtlustatuna selle lendlehe levitamises organisatsiooni juhid Nõo Keskkooli 8. klassi õpilane Villu Kibena (s 1939) ja Palupera Algkooli 7-klassi õpilane Heino-Evar Rebane (s 1938). Teisi organisatsiooni liikmeid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. Eeluurimise käigus lisandusid Kibenale süüdistused Palupera loomalauda ja Kalevi kolhoosi heinaküüni süütamises vastavalt 23. oktoobril ja 6. novembril 1955. Peale selle kirjutas Kibena veebruaris 1956 anonüümse ähvarduskirja Salme Saare aadressil. Saar oli olnud 1950. aastal tunnistajaks MVD vägede sõjatribunalis, kus mõisteti kohut aktiivsete sakslaste käsilaste üle. 4. juulil 1956 Tallinnas toimunud kinnisel istungil mõistis sõjatribunal (eesistuja justiitspolkovnik Grjazanov, prokurör justiitsmajor Krivošejev) Kibenale KrK §-de 58-9, 58-2 58-10 lg 1 ja 182 lg. 1 alusel 13 aastat vabadusekaotust. Rebast karistati samade paragrahvide alusel 7aastase vabadusekaotusega. Kibena vabanes 13.01.1960 ja määrati alaliselt elama Irkutski oblastisse. Jaanuaris 1960 põgenes Eestisse, tabati sama aasta augustis ja toimetati tagasi asumisele määratud paika. Lõplikult vabanes ta 1963. aastal. Rebane vabanes 3.02.1960.

12. märts – Tartus asutati III Keskkooli õpilaste poolt põrandaalune vastupanuorganisatsioon „Eesti Noorte Malev“ (ENM). ENM oli programm, vandetõotus ja Eesti Üliõpilaste Seltsi eeskujul koostatud põhikirja. Ettevalmistamisel oli ajakirja Saagem vabaks esimene number. Peale sisemise organiseerumise ja uute liikmete värbamise olid põhilised aktsioonid relvade kogumine.

september-oktoober – Pärnu II Keskkooli õpilaste poolt moodustati põrandaalusesse vastupanuorganisatsioon „Roheline Kolmnurk“. Selle organiseerijaks oli Uudo Hallik (s 1941). Organisatsioon loomise ajendiks oli seoses Suessi kriisiga teravnenud suhtes NLiidu ja lääneriikide vahel, eesmärgiks oli sõja puhkemise korral alustada aktiivset võitlust Nõukogude võimuga, organiseerides raudteede õhkimist, plahvatusi tehastes, samuti relvastatud võitlust Nõukogude armee väiksemate üksustega. Sel ajal Pärnus ehitajana töötav Hallik arreteeriti 18. märtsil 1957. Halliku kohtuasjaga seostati ka sel ajal vangistuses viibiv Ülo Riba (ka Madeljan, s 1938). 22. augustil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Pihoja, riiklik süüdistaja Kahru) KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Hallikule 3 ja Ribale 7 aastat vabadusekaotust. Riba vabanes 17.01.1961

4. november – öösel levitati ENM poolt 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eestile vabadust nõudvat käsitsi kirjutatud lendlehe. 25. detsembril arreteeriti KGB poolt organisatsiooni juhid Tartu Kaugõppekeskkooli õpilane Jaan Isotamm (s 1939) ja Tartu III Keskkooli 11. klassi õpilane Enn Tarto (s 1938), samuti organisatsiooni liikmed Tartu III Keskkooli õpilased Jüri Rebane (s 1939), Lembit Soosaar (s 1938) Jüri Lõhmus (s. 1938), Tõnis Raudsepp (s 1939), Tartu autoremonditehase tööline Voldemar Kohv (s 1938) ning Tartu raudteetehnikumi õpilased Tõnis Raudsepp (s 1939) ja Enn-Kaupo Laanearu (s 1938). 12.-13. märtsil 1957 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Jakobson) kinnisel kohtuistungil ENMi liikmetele §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Isotammele 7, Kohvile 6, Tartole 5, Rebasele ja Soosaarele 4 ning Raudsepale ja Lõhmusele 3 aastat vabadusekaotust; Laanearut karistati §de 58-12 ja 182 lg 1 alusel 2aastase vabadusekaotusega. Ent 7. jaanuaril 1958 mõisteti Laanarule KrK § 58-10 lg 1 alusel 5 aastat vabadusekaotust. ENM liikmetega oli seotud ka Armin Tammekand’ile (s 1900), kellele 31. oktoobril 1957 mõistis Ülemkohus KrK § 58-10 lg 1 alusel 7 aastat vabadusekaotust. Täisaja istusid ära Isotamm, kes vabanes 25.12.1963 ja Kohv, kes vabanes 25.12.1962, 1. grupi invaliidina, Ennetähtaegselt vabanesid Lõhmus (12.09.1958), Rebane (19.05.1959), Soosaar (01.02.1960) ja Tarto (21.06.1960).

24. november – Tallinnas arreteeriti noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kotkad“ juht Taivo Uibo (s 1936) ja liige Ülo Turmen (s 1939). Teisi organisatsiooni liikmeid ei arreteeritud, neile kohaldas KGB nn profülakteerimist. 17. jaanuaril 1957 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, kaasistujad Lind ja Hõbe, riiklik süüdistaja Kahru) Uibole KrK §-de 58-10 lg. 1 ja 58-11 alusel 5 aastat vabadusekaotust. Uibo vabanes 27.03.1960. Turmen vabastati vahi alt, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust.

november – Tallinna äärelinnas levitati käsitsi kirjutatud lendlehti, mis kutsusid eestlasi üles ärkama ja asuma üheskoos relv käes võitlema armastatud isamaad anastavate tiblade vastu. Lendlehed olid kirjutatud telegrammiblanketi tagaküljele ja kandsid allkirja „Vabadus-revolutsiooni staap“. Alles poolteist aastat hiljem õnnestus KGBl tabada nende levitajad. 3. juunil 1958 arreteeriti Tallinna Tisleri tn 5 asuvas vangilaagris varavastase kuriteo eest üheaastast vabadusekaotust kandev Tõnu Merila (s 1938). Tema ülekuulamisel selgusid kaasosalised: Sander-Toomas Erna (s 1936) ja Mare Asi (s 1936), kes samuti viibisid vangistuses. Mõlemad olid süüdi mõistetud Merilaga analoogilise seadluse alusel – Asit oli karistatud kolme- ja Ernat viieaastase vabadusekaotusega. 19. augustil 1958 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla, riiklik süüdistaja Jakobson) KrK § 58-10 lg 1 alusel Merilale 6, Ernale ja Asile 8 aastat vabadusekaotust. Erna suri 20.10.1965 Mordva ANSV vangilaagris. Asi vabanes 27.07.1963.

1957

jaanuar – kuu algul moodustati Lihula Keskkooli vanemate klasside õpilaste poolt noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon “Eesti Rahvavabastusorganisatsioon”, mis 1958. aastal nimetati ümber “Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks” (EVL). Põhikiri seadis EVLile kui kommunismivastasele organisatsioonile järgmised ülesanded: võitlus kommunistliku riigikorra vastu; kaasaaitamine vabariikliku korra kehtestamiseks Eestis, kogu maal EVLi gruppide moodustamine, kodanikele võitluse vahendite selgitamine ja oma liikmetele sõjalise õppuse andmine võimaluste piirides. Eesmärgiks seati NLiitu tabava sõjalise konflikti puhul relvastatud võitluse alustamine Eesti omariikluse taastamiseks. EVLi juhiks oli Tõnis Mets (s 1938). Organisatsiooni tegevust koordineeris staap koosseisus Mets, Jüri Pärl (s 1940), Tiit Toobal (s 1939) ja Ülo Niinemets (s 1940). 1959. aasta maikuus oli EVLs 26 liiget, kes olid jaotatud kahte gruppi, mille juhtideks olid vastavalt Pärl ja Jaan Kurg. Relvadest oli organisatsioonil üks automaat PPŠ, kaheksa vintpüssi, lahingukorras raskekuulipilduja „Maksim“, rohkesti laskemoona ja lõhkeainet. EVLi liikmete poolt levitati kahte lendlehte. Neist esimeses omakäeliselt kirjutatus kutsuti ausaid eesti noori mitte laskma venelasi peremehetseda Eestis, vaid organiseerima illegaalseid ringe ja kaasa aitama uue Eesti loomisele, venelaste väljakihutamisele ja iseseisvuse taastamisele. Teine lendleht, mis oli samuti käsitsi kirjutatud, kutsus Eesti noori üles hoidma kõrgel oma rahva au ja võitlema, kui tarvis, oma rahva nime ja vabaduse eest. EVL jõudis tegutseda üle kahe aasta, ent Tallinnas elava EVLi liikme Valdur Teäri arreteerituna piiriületamiskatsel Kaliningradi piirkonnas tõi Teäri tunnistuste kaudu kaasa arreteerimised. Mets arreteeriti 12. mail 1959. Ajavahemikul 20. juunist kuni 9. juulini 1959 arreteeriti veel viis EVL-i juhtliiget: TPedI I kursuse üliõpilane Pärl, TRÜ keemiateaduskonna I kursuse üliõpilane Niinemets, Eesti Merelaevanduse laevamotorist Endel Ratas (s 1938), Tallinna Tehnikakooli nr 1 õpilane Toobal ja kolhoos “Nahhimovi” laevamehhaanik Arvo Aljas (s 1938). 10.-14. septembrini 1959 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Lepp, riiklik süüdistaja Jakobson) NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse „Kriminaalvastutusest riiklike kuritegude eest“ §-de 7 lg 1 ja 9 alusel järgmised karistused: Metsale 6, Pärlile ja Ratasele 4, Toobalile ja Aljasele 3, Niinemetsale 2 ja Teärile 8 aastat vabadusekaotust. Metsa ja Pärli süüdistati veel relvade omamise ning Teäri piiriületamisekatse eest. Mets vabanes 12.05.1965, Pärl 30.06.1963, Ratas 19.06.1963, Toobal 07.07.1962, Aljas 19.06.1962 ja Niinemets 09.07.1961.

15.-16. märts – Anatoli Pärttyläinen (s 1938) levitas Tartumaal Laeva metsapunkti punanurgas, sööklas ja kaupluses okupatsioonivõimuvastase sisuga lendlehti. 18. märtsil valmistas ta sini-must-valge lipu, mille kavatses üles panna elektriliini posti otsa. Varem oli Pärttyläist kohtulikult karistatud varguste ja pussitamise eest ning ka pärast Mordva poliitvangilaagrist vabanemist sooritas ta mitmesuguseid kriminaalkuritegusid. 15. mail 1957 mõisteti Ülemkohtu poolt KrK § 58-10 lg 1 alusel viis aastat vabadusekaotust.

6. mai – Tartus arreteeriti KGB poolt Kaugõppekeskkooli õpilane Arvo Vatsel (s 1941) ning Töölisnoorte Keskkooli õpilased Aarne Jääger (s 1941) ja Juhan Lindmaa (s 1941). Läbiotsimisel Vatseli elukohas Tartus võeti ära järgmised materjalid: Alice Kuperjanovi raamat „Okupatsioonist Paju lahinguni“, automaat PPŠ; Julius Kuperjanovi hauamonumendi foto; Eduard Grosschmidti raamat „Suures heitluses“. Jäägerilt võeti ära Albert Kivikase raamat „Nimed marmortahvlil“ ja kirjutusmasin „Urania“. Noormehi süüdistati Kuperjanovi nime kirjutamises värviga viimase hauamonumendile ja lendlehtede levitamises, milles ähvardati karistada surmaga neid, kes kraabivad maha Kuperjanovi nime ja Eesti lipu värvid. Esimene lendleht oli kirjutatud käsitsi trükitähtedega ja kandis allkirja „Noorte Kuperjanovlaste Salk“. Teine lendleht oli masinakirjas ja selles kutsuti üles tähistama 2. veebruari, päeva, mil 38 aastat tagasi suri Tartus Kuperjanov. See lendleht sisaldas ka üleskutset relvade haaramiseks, kui saabub paras aeg. 26. juulil 1957 Tartus toimunud väljasõiduistungil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Pihoja, riiklik süüdistaja Jakobson) KrK §-de 58-10 lg 1 ja 58-11 alusel Vatselile 5 aastat ning Jäägerile ja Lindmaale 3 aastat vabadusekaotust.

Juuni – kuu algul levitati Tallinnas ja Nõmmel kirjutusmasinal trükitud lendlehti, mis kandsid pealkirja “Armsad Eesti noormehed ja neiud!”. Lendlehes tuletati meelde, et peagi möödub 17 aastat eesti okupeerimisest NLiidu poolt ning mõisteti hukka eesti rahva kallal toime pandud küüditamised ja muud repressioonid. Lendlehe lõpus avaldati toetust oma vabaduse eest võitlevale ungari rahvale. Lendlehed kandsid allkirja „Vabad Eestlased“. 19.-20. juunil arreteeriti Harju rajooni Ehitus-remontkontori mullatööline Mart Haljak (s 1940), Tallinna 13. 7-kl. Kooli õpilane Rein Viidas (s 1941) ja Tallinna Heakorrastuse Trusti tööline Arne Leet (s 1941). Läbiotsimisel Haljaku elukohas võeti ära ülaltoodud lendleht, koguteos „Eesti. 20 aastat iseseisvust“, raamatus Adolf Hitler „Mein Kampf“ ja Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ ning ajakiri Nädal Pildis nr 11/12 1940. 6. augustil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Borovikova) KrK § 58-10 lg 1 alusel Haljakule 5, Viidasele 3 ja Leetile 2 aastat vabadusekaotust.

suvi – Mordva vangilaagris viibides moodustasid poliitvangid Enn Tarto, Taivo Uibo, Jaan Isotamme ja Voldemar Kohvi poolt põrandaaluse organisatsioon „Kotkas“. Jaanuaris 1959 moodustasid Uibo, Tarto ja Enn-Kaupo Laanearu organisatsiooni „Eesti Uusrahvuslaste Liit“, mis hiljem nimetati ümber „Eesti Rahvuslaste Liiduks“. Organisatsiooni liikmed seadsid endale eesmärgi vangistusest vabanedes asuda võitlema Eesti iseseisvuse taastamise eest.

30. august – süüdistatuna 5. septembril 1957 Tallinna Raadiokomiteesse riigivastase sisuga anonüümkirja saatmises arreteeriti Kiviõli lasteaednik Hilda Kirs (s 1903) ja mõisteti 05. novembril ENSV Ülemkohtu poolt KrK § 58-10 lg 1 alusel 4 aastat vabadusekaotust. Kirs vabanes 28.06.1960.

8. november – levitati, Rakveres lendlehti, mis kutsusid Eesti relvavendi koonduma tihedamalt vabaduslippude alla. Lendlehtedele oli alla kirjutatud „Ühinenud Eestimaa Pojad“. 3.-4. detsembril arreteeriti süüdistatuna lendlehtede levitamises ja kuulumises organisatsiooni „Ühinenud Eestimaa Pojad“ maaparandustööline Hartvig Neeme (s 1932), kassiir-raamatupidaja Õie Vaalberg (s 1929) ning Rakvere 1. Keskkooli õpilased Jarmo Kiik (s 1939) ja Ants Kaukver (s 1941). 19. veebruaril 1958 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Afanasjev, riiklik süüdistaja Jakobson) Krk § 58-10 alusel Neemele 10, Kiigele 6, Vaalbergile 5 ja Kaukverile 4 aastat vabadusekaotust. Neeme vabanes 03.12.1967. 22. novembril 1975 arreteeriti Neeme uuesti ja 31. märtsil 1976 mõisteti talle Vladimiri oblasti rahvakohtu poolt 2 aastat vabadusekaotust põgenemiskatse eest Soome.

1958

21. august – KGB poolt arreteeriti Tartus bioloog Mart-Olav Niklus (s 1934) ja 7. oktoobril, Leningradis Leningradi Lensoveti-nim. Tehnoloogiainstituudi üliõpilane Vello Pällin (s 1939). Noormehi süüdistati selles, et nad aastail 1956-57 tegid fotosid mitmetest Tartu lagunenud hoonetest, barakkidest ja lühilaineraadiosaadete segajate mastidest ning saatsid fotod välismaale, kus need avaldati väliseesti ajalehtedes. Lisaks sellele tegeles Niklus nõukogudevastase agitatsiooniga, kiitis elu Läänes ja levitas raamatut „Eesti rahva kannatuste aasta“. 14.-15. jaanuaril 1959 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla, riiklik süüdistaja Jakobson) Niklusele KrK §de 58-4 ja § 58-10 lg 1 alusel 10 aastat vabadusekaotust ühes asumisele saatmisega 3 aastaks NLiidu kaugematesse rajoonidesse. Pällinit karistati samade paragrahvide alusel 4aastase vabadusekaotusega. 13. jaanuaril 1960 esitas ENSV Ülemkohtu esimees Afanasjev järelevalveprotesti ENSV Ülemkohtu Presiidiumile taotlusega vähendada Pällini karistusaega kahele aastale, kuna Pällinit iseloomustati positiivselt, ta oli lahti öelnud sõprusest Niklusega ja oma süüst aru saanud. 21. jaanuaril 1960 vähendas Ülemkohus Pällini karistusaega ühele aastale ja kuuele kuule.

1966. aastal vaatas Ülemkohus süüasja uuesti läbi, kuna vahepeal oli kriminaalkoodeks muutunud ja Niklusele inkrimineeritud paragrahv nägi ette vaid 7aastast vabaduskaotust. 30.07.1966 vabastati Niklus Vladimiri vanglast.

1960

Aasta teisel poolel organiseerus Mordva vangilaagritest vabanenud põrandaaluste vastupanuorganisatsiooni liikmete poolt vangilaagris moodustatud „Eesti Rahvuslaste Liidu“ tegevus Eestis. ERLi valiti Taivo Uibo, asetäitjateks Enn Tarto, Erik Udam ja Valdo Reinart (s 1936). Toimusid uute liikmete otsingud, rahvusaateline propaganda ja relvade kogumine. Provokaatorite abil õnnestus KGBl organisatsioonile jälile saada. 26. juunil 1962 arreteeriti Tarto. Lisaks Tartole arreteeriti Uibo, kes töötas sel ajal Kiviõlis jalgpallitreenerina, Tartu Muusikakooli õpilane Jarmo Kiik, TRÜ ajalootudeng Priit Silla (s 1940), Türi-Allikul elektriinsenerina töötav Udam ja Tallinna Autobaasi nr. 1 autolukksepp Reinart. 28. novembrist kuni 1. detsembrini 1962 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla, riiklik süüdistaja Potter) ENSV KrK §de 68 lg 2 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) ja 70 (osalemine nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses) alusel Uibole 6, Tartole ja Udamile 5½ ning Kiigele 4½ aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Reinartile ja Sillale mõisteti KrK §de 68 lg 1 ja 70 alusel 3 aastat tugevdatud režiimiga paranduslike tööde kolooniat. Kuna pärast kohtuprotsessi osa tunnistajaid teatas, et olid andnud Udami kohta valeütlusi, tühistas NLiidu Ülemkohtu Presiidium juunis 1966 ENSV Ülemkohtu kohtuotsuse ja 14. novembril samal aastal vabanes Udam vangistusest. ERLi liikmete vangistamine tähendas ühe perioodi – noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuse lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos.

1961

20. oktoober – Võrus arreteeriti kahtlustatuna tulirelvade hoidmises treial Valdur Raudvassar (s 1939). Tema isiklikul läbiotsimisel leiti käsikirjaline üleskutse “nõukogudevastaste organisatsioonide loomiseks ja võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, samuti teised dokumendid, mis tunnistavad nõukogudevastase organisatsiooni olemasolu”. Läbiotsimisel võeti ära saksa vintpüss mudel „98″, saksa kergekuulipilduja jalad; ajakiri Sõdur numbrid, saksa okupatsiooni aegsed ajalehed Maa Sõna, Eesti Sõna, Postimees, ajakirjad Eesti Noored nr 5/1944, ajakiri Kaitseliit, raamat „Jaan Tõnisson“ ja Soome sajamargane rahatäht. 31. oktoobril arreteeriti samas kriminaalasjas Väino Sõna (s 1939), kes viibis vahi alla võtmise ajal sõjaväeteenistuses. Raudvassarit süüdistati kavatsuses luua nõukogudevastane organisatsioon „Eesti Vabadusrinde olemasolu Keskstaap“ võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, selle pöördumise koostamises, samuti tulirelvade ja nõukogudevastase kirjanduse hoidmises. Sõna süüdistati selles, et ta “… alates 1958. a. tegi nõukogudevastast propagandat, väljendas korduvalt vajadust luua nõukogudevastane organisatsioon. /…/ Tegi nõukogudevastaseid kirjutisi, kus avaldas natsionalistlikke vaateid ja laimas nõukogude tegelikkust. /…/ 1959. a. alates tegutses nõukogudevastase organisatsiooni loomise suunas. /…/ Teenides sõjaväes Tallinnas, tegi 1961. a. septembris-oktoobris koos Valdur Raudvassariga ettevalmistusi nõukogudevastase organisatsiooni loomiseks. /…/ Koostas pöördumise teksti, milles kutsuti üles moodustama organisatsioone võitluseks Eesti iseseisvuse eest ja sobival hetkel haarata relvad.”23. veebruaril 1959 oli ENSV Ülemkohus karistanud Sõna huligaansuse eest 4aastase vabadusekaotusega. Sõna, töötades madrusena mootorlaeval Läänemaa, oli lõiganud noaga puruks punalipu ja karjunud nõukogudevastaseid hüüdlauseid. 17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunali (eesistuja justiitspolkovnik Korovski, süüdistaja justiitspolkovnik Šanturov) Raudvassarile KrK §-de 68 lg 1, 70 ja 207 (tulirelvade hoidmine) 4 ja Sõnale §de 68 lg 1 ja 70 alusel 6 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Raudvassar vabanes 20.10.1967

1968

19.-20. oktoober – Tartu üliõpilaspäevad paistsid silma selle poolest, et üliõpilaste kolonnides oli ebatavaliselt vähe märgata sunduslikku punaatribuutikat, nagu punalipud, marksismi-leninismi rajajate ning partei- ja riigitegelaste portreed, loosungid jne. Selle asemel kanti omaloomingulisi loosungeid, nagu „Jänkid, kasige Peipsi taha“, „Metsameeste veri ei värise“ jms. Ametlike loosungite vähesus oli tingitud sellest, et kaks EPA üliõpilast Rain Roomet (s 1947) ja Jüri Süldre olid ametlikud loosungid ja juhtide portreed ära peitnud. Tartu Linna Rahvakohus (eesistuja Adojaan) karistas Roometit ja Süldret KrK § 195 lg 2 (eriti küüniline kuritahtlik huligaasus) alusel 2½ aastase vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Karistuseta ei jäänud ka üliõpilaspäevade korraldajad. 21. novembril 1968 arutati ELKNÜ KK bürool Tallinna ja Tartu üliõpilaspäevi. TRÜ komsomolisekretäri Sirje Endre*t ja EPA komsomolisekretäri Toomas Kork*i karistati noomitusega koos arvestuskaardile kandmisega. Büroo tunnistas üliõpilaspäevad täiesti ebaõnnestunuks.

22. august – ööl vastu seda kuupäeva kirjutas Voldemar Vilt Tartus kino Komsomol teadetetahvlile kirjutanud loosungid „Elagu vaba Tšehhoslovakkia!“ ja „Elagu Dubček!“, protesteerides sellega Nõukogude vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Vilt peeti sõjaväelaste poolt, peksti seejuures julmalt läbi, mille tagajärjel sattus ta haiglasse. Kohtu alla teda siiski ei antud. 1969. aasta augustis külastas Tartut Moskva õiguskaitsja Natalja Gorbanevskaja, kes kogus andmeid selle juhtumi kohta. Ta kohtus Tartus Enn Tarto, Mart Nikluse, Vilho Forselli, Juri Lotmani, Zara Mintsi, Pavel Reifmani ja teistega. Seoses Gorbanevskaja süüasjaga tegi KGB 30. jaanuaril 1969 Tartus läbiotsimised Nikluse, Tarto ja Lotmani elukohtades.

detsember – Läände jõudis Eestist saadetud venekeelne märgukiri pealkirjaga „Loota või tegutseda“. Kiri loeti ette NLiitu suunatud raadiojaamades ja refereeriti Moskva õiguskaitsjate väljaandes Jooskvate sündmuste kroonika ((Хроника текущих событий – edaspidi JSK) viiendas numbris. Selle teksti läkitajad nimetasid end eesti tehnilise intelligentsi esindajateks. Tegelikult olid selle koostajateks tallinlastest insener venelane Sergei Soldatov ja ehituskeraamikatehase partorg ukrainlane Artem Juskevitš. Läkitus oli inspireeritud akadeemik Sahharovi brošüürist „Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest“, milles esitati programmilisi seisukohti nõukogude riigi- ja ühiskonnaelu ümberkujundamiseks. Läkituses kritiseeriti teravalt akadeemiku seisukohti eelkõige NLiidu demokratiseerimise ja Läänega konvergentsi lootuste osas. Selle asemel tuleb luua uued ühiskondlikud, kõlbelised, poliitilised ja majanduslikud väärtused, töötada välja selge tegevusprogramm ning alustada võitlust, kui selleks tekib ajalooline vajadus, kaasates ühiskondlikud jõud. See oli esimene Lääne jõudnud ilming vastupanu olemasolust Eestis pärast metsavendade võitluste lakkamist.

1969

1. märts – tartlase Villu Saarts’i poolt (s 1942) tehti katse luua põrandaalune vastupanuorganisatsioon oli „Eesti Rahvuspartei“ (ERP). Saartsi oli 1965. aastal karistatud kuritegeliku huligaansuse eest 3aastase vabadusekaotusega. Tallinna Tisleri tn 5 asuvas vangilaagris kaasas ta oma plaanidesse kaasvangi Raivo Mõttus’e (s 1944). Organisatsioon otsustati luua vabadusse pääsedes. Saartsi sõnul tekkis tal mõte kirjutada Hitleri “Mein Kampfi” eeskujul raamat Nõukogude valitsuse poliitika ning vigade kohta. Ühtlasi oleks raamatus põhjendatud poliitika muutmise vajadust ning kirjeldatud, millist poliitikat peaks teostama iseseisev Eesti riik. Ta koostas ka üleskutse projekti eesti rahvale, milles oli lühidalt esitatud kavandatava organisatsiooni poliitilised sihid ja nõudmised. Nendeks olid lahkulöömine NLiidust, iseseisva Eesti riigi taastamine, kaubavahetuse arendamine kapitalistlike maadega, sõjaliste kulutuste vähendamine ja selle arvel elatustaseme tõstmine, vene rahvusest elanike, kes ei soovi Eestis elada, väljasaatmine jne. Saartsi plaanidesse kuulus ka mõne organisatsiooni liikme komandeerimine välismaale astumaks ühendusse väliseestlaste organisatsioonidega, et saada neilt raha edasiseks tegutsemiseks. Saartsi koostatud põhikirja järgi oli ERP eesmärgiks relvastatud ülestõusu organiseerimine Eesti vabastamiseks võõramaisest ikkest ja iseseisva Eesti riigi loomine. ERP oli põrandaalune partei, kus kehtis sõjaväeline kord. 4. augustil 1970 Saarts arreteeriti, Mõttus oli vahepeal võetud sõjaväkke. 24. novembril 1970 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Tammisto) Saartsile KrK § 68 lg 1 alusel 4 aastat vabadusekaotus range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Mõttus vabastati kriminaalvastutusest, võttes arvesse puhtsüdamlikku ülestunnistust ja seda, et viibis ajateenistuses Nõukogude armees

2. september – ööl vastu seda kuupäeva hüüdis noorkirjanik Teet Kallas (s 1943) Tallinnas restoranis “Gloria” „natsionalistlikke loosungeid“. Kui tema tegevust püüti katkestada, avaldas Kallas füüsilist vastupanu ja lõi kahte kodanikku. Kallast süüdistati KrK § 195 lg 2 järgi kuritahtlikus huligaansuses. Ülemkohtu määrusega 16. jaanuarist 1970 kriminaalasi lõpetati ja Kallase suhtes kohaldati meditsiiniline sundravi üldise režiimiga psühhiaatriahaiglas.

sügis – okupatsiooniväe Paldiskis paikneva Balti sõjalaevastiku sõjalaevastiklaste poolt moodustati põrandaaluse organisatsiooni „Союз Борцов за Полититческую Свободу“ („Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit“). Nemad rajasid oma lootused opositsioonilistele ringkondadele Nõukogude relvajõududes, mille abil kavatseti sobival ajal korraldada riigipööre ja kehtestada demokraatlik riigikord. Liikumise juhiks ja ideoloogiks oli mereväeohvitser Gennadi Gavrilov (s 1939), kes varjunime „Aleksejev“ all avaldas JSK nr 10 artikli pealkirjaga „Avalik kiri Nõukogude Liidu kodanikele“, milles kritiseeris teravas toonis Nõukogude vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse. Laevastiklased kuulasid välisraadiote saateid, lindistasid neid, ning kirjutasid maha ning levitasid tuttavate seas. Kavas oli rajada põrandaalune trükikoda ja välja anda perioodilist ühiskondlik-poliitilist väljaannet nimetusega Демократ (Demokraat). 10. juunil 1969 arreteeriti KGB poolt. Koos temaga arreteeriti veel Aleksei Kossõrev (s 1942) ja Georgi Paramonov. Arreteerituna kirjutas ta eeluurimisisolaatoris läkituse „“Vabadusepooldajate Liidu” organisatsioonilised ülesanded“ („Организационные задачи Союза Сторонников Свободы”), milles käsitles ülesandeid põrandaaluse organisatsiooni loomiseks, analüüsis struktuuri-, konspiratsiooni- ja sidepidamise küsimusi.7. märtsil 1970 mõistis Kahekordselt Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal kinnisel istungil Gavrilovile VNSFV KrK § 70 lg 1 (nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda) 6 ja Kossõrevile 2 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Paramonov mõisteti sundravile kurikuulsasse Tšerrnjahhovski eripsühhiaatriahaiglasse. Gavrilovile anti NLiidu Ülemkohtu Presiidiumi ukaasiga anti 17. juunil 1974 armu. Paljud nende teenistuskaaslased represseeriti kohtuväliselt: heideti välja komparteist, alandati auastmes, viidi teenima mujale või määrati trahviüksustesse. Laevastiklastega tegi aktiivset koostööd ka Sergei Soldatov, keda KGB ja eriosakonna uurijad kuulasid mereväelaste süüasjas ka korduvalt üle. KGB toimetas ta Vabariiklikku Psühhoneuroloogia Kliinikusse, kus psühhiaatriakomisjon eesotsas sõjaväepsühhiaater Petrenkoga tunnistas ta vastutusvõimetuks. Diagnoosiks määrati aeglaselt kulgev skisofreenia.

oktoober – valmis Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programm, milles püüti sõnastada kõigi NLiidu ikestatud rahvaste rahvusliku vabadusvõitluse eesmärgid ja nende saavutamise vahendid. Programm oli koostatud Sergei Soldatovi, Artem Juskevitši ja mõne nende lähema kaasvõitleja poolt. Selle 12 peatükist koosneva dokumendi põhipunktideks olid programmilisus, ehk oldi vastu poliitilisele deideologiseerimisele. Selleks, et liikumine seaks endale selged sihid, oli vaja koostada programmilisi dokumente, kus oleksid ära toodud ühiskonna arengujooned. Teiseks oluliseks jooneks oli radikaalsus. Otsustavalt öeldi programmis lahti sotsialismi igasugustest vormidest ning ei soovitud leppida mitte mingisuguste ennast täiesti kompromiteerinud nõukogude ühiskonna pinnapealsete parandustega. Kolmandaks põhimõtteks oli solidaarsus ehk oldi vastu poliitilisele isolatsionismile. Taheti teha koostööd kõigi nõukogude režiimiga opositsioonis olevate poliitiliste gruppide ja liikumistega. Neljandaks põhimõtteks oli organiseeritus ehk oldi vastu anarhilisele individualismile, leiti, et vaid koondudes ühise ideoloogia alla ja ühendades kõik demokraatlikud jõud, võib saavutada püstitatud eesmärke. Viiendaks põhimõtteks oli konspiratiivsus. Oldi veendunud, et totalitaarses riigis ei saa käituda nii nagu vabas ühiskonnas. Samuti tõdeti, et avalikud võitlejad on kergeks saagiks repressiivorganitele. Ka tauniti avaliku tegevusega paratamatult kaasaskäivat suhtelist lojaalsust kehtivale režiimile ja selle mängureeglite paratamatut omaksvõtmist. Kuuendaks põhimõtteks oli vägivallatus. Otsustavalt oldi vastu vägivaldsete vahendite kasutamisele oma eesmärkide saavutamiseks.

11.-12. detsember – Tartus arreteeriti TRÜ eksperimentaalfüüsika kateedri laborant Raivo-Toomas Lapp (s 1947), Tartu Autobussi ja Taksopargi paigutaja Andres Võsu (s 1946), Tartu Autode Remondi Katsetehase lukksepp Enn Paulus (s 1947), Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi tööline Evald Kõiv (s 1947) ja Tartu Põllumajandusmasinate Tehase „Võit“ tööline Sven Tamm (s 1940). Neid süüdistati kuulumises aastail 1966-1969 nõukogudevastasesse relvastatud organisatsiooni ja tulirelvade hoidmises. Relvi kavatseti rahvusvahelise olukorra teravnemise või sõjalise konflikti puhkemise korral kapitalistlike riikide ja NLiidu vahel kasutada võitluseks Nõukogude võimu vastu. Lisaks sellele süüdistati neid kavatsuses õhkida elektri kõrgepingeliine ja Jõgeva-Kallaste maantee ääres paiknev Nõukogude sõdurit kujutav dekoratiivskulptuur. Nende terroriaktidega loodeti juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Eestis valitsevale olukorrale. Süüdistuskokkuvõttes pöörati erilist tähelepanu kohtualuste fašismimeelsusele. Lappi süüdistati koguteose „Eesti rahva kannatuste aasta“ II köite hoidmises. Paulust süüdistati veel ENSV lipu maharebimises Tartus Tähtvere tn 57 asuvalt majalt. 9.-15. juunil 1970 Ülemkohtus mõisteti KrK §de 68 lg 1 ja 70 alusel Lapile 5, Võsule 3½ ja Paulusele 2½ aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Kõivu mõisteti KrK § 207 alusel 1 aasta vabadusekaotust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Sama seadusesättega 1½aastase vabadusekaotusega karistatud Tamme kohtuotsus pöörati mittetäitmisele tingimusel, kui Tamm ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu.

1970

17. aprill – Tartu kammivabriku noortööline Peeter Peetso (s 1952) süütas Tartus linnaliinide bussijaama läheduses paikneva Lenini 100. sünniaastapäeva auks püstitatud sõrestikkonstruktsiooni. Peetso üritas süüdata ka Tähtvere pargis asuvat Nõukogude võimu ülistavat pülooni, ent tabati miilitsa poolt. Tallinna Patarei vangla eeluurimisisolaatoris tehtud psühhiaatrilise ekspertiisiga tunnistati Peetso süüdimatuks. 5. oktoobril 1970 mõisteti Peetso Tartu Linna Rahvakohtu (eesistuja Uno-Peeter Rahi) poolt sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. Sinna Peetso õnneks siiski ei sattunud. Tema kinnipidamiskohaks jäi Patarei vangla, kust ta vabanes 24. veebruaril 1972.

juuni – valmis dokument „NLDLi taktikalised alused“, mis käsitlesid liikumise ideoloogilisi ja organisatsioonilisi aluseid, konspiratsiooni ja informatsiooni leviku küsimusi, väljendasid suhtumist ühiskondlikesse jõududesse, käsitlesid poliitilist jälitamist, aresti, ülekuulamist, kohut, vangistust, asumisele saatmist ja tegutsemist grupi hävitamise puhul, analüüsiti ka demokraatliku liikumise ajaloolist tähendust. Mõlemale dokumendile kirjutati alla „Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Koordinatsiooninõukogu“. NLDLi programm ja taktikalised alused saadeti Moskva teisitimõtlejatele tutvumiseks. Mõlemad dokumendid said Vene inimõiguslaste poolt JSK nr 14 veergudel hävitava kriitika osalisteks. Rõhutati, et programmi ja taktikaliste aluste autoritel puuduvad volitused kõnelda Nõukogude Liidu demokraatliku liikumise nimel, sest sellist liikumist ja koordinatsiooninõukogu ei eksisteeri ning et autorid võtavad soovitavat tegelikkuse pähe. Ühtlasi naeruvääristati dokumentides propageeritavaid põrandaaluseid võitlusmeetodeid. Programmi ja taktikaliste aluste autoreid võrreldi Fjodor Dostojevski teose „Sortsi“d tegelaskujudega.

5. detsember – Artem Juskevitš koostas Sergei Soldatovi kaasabil põhjaliku uurimuse NLiidu ühiskonnaelu ülesehituse ja võimuvertikaali kohta pealkirjaga “NLDL. Demokraatide memorandum NSV Liidu Ülemnõukogule NLKP juhtkonna ebaseadusliku võimuhaaramise ning konstitutsioonivastase tegevuse kohta”. Selles vaadeldi NLiidu ühiskonda mitmekihilise püramiidina, kus valitsevale ladvikule allus kõrgem valitsev kiht (NLKP Keskkomitee osakonnajuhatajad, tähtsamad ministrid, vabariikide Keskkomiteede sekretärid ja Ministrite Nõukogude esimehed jne), sellele omakorda keskmine valitsev kiht (oblasti-, linna- ja rajoonikomiteede liikmed, ministeeriumide osakonnajuhatajad, peavalitsuste juhid, julgeoleku ja miilitsa ametimehed, generaliteet jne), edasi madalam valitsev kiht (ettevõtete direktorid, kolhoosiesimehed, linnade-rajoonide parteiaparaat, KGB ja miilitsa palgaline agentuur, partorgid jne). Neist allpool asusid töölisklass, mis jagunes töölisaristokraatiaks ja ekspluateeritavaks osaks, talurahvas ning intelligents. Demokraatide nimel esitati nõudmine kõrvaldada NLKP juhtkond riigi valitsemisest ja anda kogu võim NLiidu Ülemnõukogu kätte. Kritiseerides NLiidu konstitutsiooni vastanduti Moskva õiguskaitsjate seisukohtadega, et kehtiv konstitutsioon on olemuselt vastuvõetav ning võimudelt tuleb nõuda selle sätete täitmist. Dokument dateeriti provotseerivalt konstitutsioonipäeva 5. detsembriga, mis oli õiguskaitsjatele sümboolse tähendusega, kuna sel päeval koguneti Moskvas Puškini mälestussamba juurde vaiksele meeleavalduse nõudmaks konstitutsiooni täitmist.

1971

jaanuar – ilmus NLDLi häälekandja Демократ (Demokraat) esimene number. Seda toimetasid Sergei Soldatov ja Artem Juskevitš. 1971. aastal ilmus neli numbrit ja 1972. aasta alguses üks number. Ajakirja mida levitati peamiselt Moskvas ja Leningradis.

suvi – seoses NLDLi liikumise hääbumisega otsustas Sergei Soldatov moodustada religioosse kallakuga liikumise „Moraalpoliitiline Taassünd“ (MPT), mis oli NLDLi vaimsetele küsimustele keskenduv tütargrupp. MPT aastail aastail 1971-1974 välja ajakirja Луч Свободы (Vabaduse Kiir). Liikumise peamisteks tegevusvormideks olid seminarid, ettekanded, arutelud ja kirjanduse vahetamine. Nendel üritustel osalesid muusikapedagoog Helju Tauk, teadlane Lembit Rannu, publitsist Jüri Lina, joogaõpetaja Svetlana Tihhomovitš, Eesti Raadio sümfooniaorkestri direktor Oleg-Heldur Tjutrjumov jmt.

suvi – Artem Juskevitš koostas Juri Mazepa-Bakajivski varjunime all uurimuse “Vene kolonialism ja rahvusküsimus”. Ilmselt KGB eksitamiseks on uurimuse väljaandmiskohaks märgitud Ukraina, Kiiev, 1971. a. Samuti oli hoolega välditud igasuguseid seoseid Eestiga. Venekeelse originaali tõlkis eesti keelde Kalju Mätik ja seda levitati omakirjastuse kanalite kaudu. Raamatus anti põhjalik ülevaade Venemaa vallutustest läbi aegade ning võrreldi vene kolonialismi inglise ja prantsuse kolonialismidega. Vene kolonialismi eripäradena nimetas autor rassismi puudumist, suurriiklikku šovinismi, allutatud maade elanike assimileerimist, allutatud rahvaste ühiskondliku struktuuri vägivaldne lõhkumine metropoli rahva samasugust poliitilist õigusetust nagu kolooniate elanikegi. Kurioosumina tõi autor esile, et mitmete kolooniate (Poola, Soome, Baltimaad, Ukraina) elanike kultuuri- ja elutase oli metropoli omast tunduvalt kõrgem. Edasi analüüsiti kehtivat riigikorda, milles kommunistlikku ladvikut võrreldi maffiaga ning kus riigivalitsemine toimub maffia seaduste järgi. Üsna karm on autori hinnang vene rahva suhtes, kes sobivaim rahvas sellise kuritegeliku jõugu valitsemises, kuna on tume, emotsionaalne, laisk ja kergeusklik ning kergesti alluv jõule. Raamatu viimane kolmandikus tutvustas Juskevitš oma maailmavaadet, mis põhineb loomuliku õiguse filosoofial. Sergei Soldatovi kirjutatud järelsõnas olid ära toodud NLDLi põhiseisukohad ja näpunäited illegaalsete gruppide moodustamiseks.

10. august – NLDLiga seotud ringkondadest seotud isikute eestvedamisel moodustati põrandaalune vastupanu organisatsioon „Eesti Rahvusrinne“ (ERR), mille juhiks oli Maardu Keemiakombinaadi meditsiinilis-sanitaarosakonna arst Arvo-Gunnar Varato (s 1932). Programmi pärines peamiselt TPI automaatika kateedri assistendi Kalju Mätik’u (s 1932) sulest. Selles kaheleheküljelises dokumendis olid lakooniliselt sõnastatud organisatsiooni eesmärgid, milleks oli referendumi läbiviimine Eesti territooriumil enesemääramise ja riikluse küsimuses ning Eesti iseseisvuse ja demokraatliku riigikorra taastamine. Referendum pidi läbi viidama ÜRO kontrolli all, kusjuures referendumil pidid osalema üksnes Eesti Vabariigi kodanikud, st need isikud, kes olid kodanikud enne Eesti okupeerimist 21. juunil 1940. aastal, nende järglased ja need isikud, kellel vähemalt üks vanematest oli Eesti Vabariigi kodanik. ERRi häälekandjaks oli Eesti Rahvuslik Hääl, mida ilmus kaks numbrit.

detsember –Artem Juskevitši ja Mati Kiirendi initsiatiivil moodustati põrandaalune vastupanuorganisatsioon „Eesti Demokraatlik Liikumine“ (EDL), mis keskendus oma tegevuse Eesti iseseisvuse taastamise üritusse. EDL-i programm, mis oli koostatud NLDLi programmi otsesel eeskujul ja mille põhiautoriks oli Juskevitš, valmis 1972. aasta sügisel. Programmis kuulutati EDL NLDLi täieõiguslikuks liikmeks ning sätestati, et kuni EDLi eritaktika väljatöötamiseni, on eesti demokraatidele kohustuslikud NLDLi taktikalised alused. Rahvuspoliitikat käsitlevas osas on märgitud, et teaduslikult põhjendatud ühte keelt kõnelevate võõramaalaste hulk ei tohi ületada 15-17% kogu elanikkonnast. Seetõttu on hädavajalik järgmiste kategooriate venelaste ja venestunud võõramaalaste repatrieerumine Eesti territooriumilt koos perekondadega: parteiaparaadi, riikliku julgeoleku, miilitsa prokuratuuri ja kohtutöötajad ning nende perekonnad, kogu okupatsiooniväe ohvitserkond ja üleajateenijad ning nende perekonnad, tsiviilisikud, kes on osa võtnud relvastatud võitlusest metsavendade (partisanide) vastu või osalenud võitluses rahvuslike vabastusliikumiste vastu ning kõik isikud, kes on Eestisse elama asunud peale 1. jaanuari 1973. Peeti vajalikuks luua ÜRO kõrvale iseseisev organisatsioon – „Demokraatlike Vabariikide Liit“, kuhu kuuluksid ainult tõeliselt demokraatlikud riigid. Kuni demokraatlike valimiste läbiviimiseni pidi Eesti olema ÜRO halduses. Lisaks sellele käsitleti programmis ühiskondlik-poliitilist korda, riigi juhtimise mudelit, majandust, riigikaitset, haridust ja kultuuri, religiooni, välispoliitikat, klassisõda- ja klassirahu, väliseestlasi ning eesti rahvast. Alustati ka tööd EDLi taktikaliste aluste kallal.

1972

24. detsember – seda kuupäeva kannab EDLi ja ERRi memorandum ÜRO Peaassambleele. Memorandumi põhinõudeks oli Eesti iseseisvuse taastamine, NLiidu okupatsiooni lõpetamine, okupatsioonivägede väljaviimine ja vabade valimiste korraldamine ÜRO järelevalve all. Samuti nõuti Eesti kui endise Rahvasteliidu liikme vastuvõtmist ÜRO liikmeks. Iseseisvuse taastamiseks tuli likvideerida olemasolev haldusaparaat ning kuni rahvuslike riigivõimuorganite moodustamiseni vabade demokraatlike valimiste teel kehtestada Eesti territooriumil ajutine ÜRO haldus ja tuua Eestisse sisse ÜRO väed ning ÜRO järelevalve korraldada Asutava Kogu valimised, kus valimisõigus on kõigil vähemalt 18 aastastel isikutel, kes olid (või kellel vähemalt üks vanematest oli) Eesti Vabariigi kodanik või kes on Eesti territooriumil sündinud. Memorandumile lisati pikem kaaskiri ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Selles anti põhjalik ülevaade Eesti lähiajaloost, Nõukogude okupatsioonist, koloniaal- ja venestamispoliitikast Eestis ning rõhutati taaskord Eesti omariikluse taastamise nõuet. Memorandumi teksti koostas Tunne Kelam inglise keeles (eesti- ja venekeelse tõlke tegi Kalju Mätik), mis pärast mitmeid kooskõlastamisi Tallinnas ja Tartus ühegi paranduseta heaks kiideti. Kaaskiri oli koostatud Mätiku poolt. Memorandum oli esimene okupeeritud Eestist maailma avalikkusele läkitatud sõnum, mis näitas, et hoolimata okupatsioonivõimu repressioonidest ei ole eestlased minetanud iseseisvuse soovi ega kaotanud usku demokraatlikesse ideaalidesse. Mitmesuguste segaduste, milles rolli mängisid ka memorandi seotud isikute omavahelised intriigitsemised, jõudis dokument Läände alles 1974. aastal. Memorandumil oli eriline tähtsus eelkõige väliseestlaste seas, kes said kinnituse sellele, et ka Eestis leidub iseseisvuse taastamist nõudvaid inimesi.

1973

2. veebruar – omakirjastusliku almanahhi „Kamikaze“ toimetamise eest eksmatrikuleeriti almanahhi toimetanud TRÜ bioloogiaüliõpilane Jaanus Paal. Muuhulgas pandi Paalile süüks ka tutvust Mart Niklusega.

15. juuni – Pärnu Vallikäärus toimunud tantsuõhtul puhkesid massirahutused, kui miilits püüdis üht tantsuplatsile tasuta pääseda üritanud noormeest miilitsaautosse paigutada. Tema sõbrad tulid appi ja vabastasid ta miilitsa käest. Seepeale sõitis kohale suurem hulk miilitsaid, kes käskisid peo lõpetada. Noored nõudsid keeldusid laiali minemast, piletiraha tagasi ning hakkasid miilitsat kividega loopima sundides miilitsa põgenema. Seejärel suundus umbes 500 noort mööda Kalevi tänavat Lenini allee 18 asuva miilitsahoone poole, piirasid selle sisse ja loopisid kividega puruks kõik aknad. Miilitsaid sõimati ja mõnitati. Kohaletulnud tuletõrjeautol lõigati voolikud katki ja tuletõrjujad ei saanud mässajaid veega kasta ning olid sunnitud minema sõitma. Alles Pärnu garnisonist kohale kutsutud kaks roodu relvastatud sõdurid suutsid hoiatuslaskudega rahva laiali ajada. Sõdurid blokeerisid kõik kesklinna tänavad ja hakkasid mässajaid söökla “Kalev” ja bussijaama ümbrusesse kokku ajama. Algas ajujaht mässajate tabamiseks. Kes vastupanu osutas peksti püssipärade ja jalgadega julmalt läbi. Tabada suudeti umbes poolsada noort, kes toimetati autodel miilitsahoone keldrisse. Kinnipeetute küsitlemine algas järgmisel päeval. Massilised vahistamised aga jätkusid ka järgmistel päevadel.

29. augustist kuni 13. septembrini 1973 ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil (eesistuja Tammistu, peasüüdistaja ETV väliskommentaator Gabriel Hazak) mõisteti KrK § 77 (osavõtt massilistest korratustest) alusel süüdi järgmised isikud: Aivar Laur (s 1956) ja Valeri Tjurin (s 1955) – 4, Vello Nilov, (s 1951) – 3 aastat ja 2 kuud, Viktor Sibul (s 1956), Väino Piele (s 1953) ja Raivo Jürgenson (s 1953) – 3, Erich Pappel (s 1955) – 2 ja Raivo Lõhmus (s 1953) – 1½ aastat vabadusekaotust üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias.

1974

13. detsember – Tallinnas arreteeriti KGB poolt EDLi liikmed (eesti demokraadid) Mati Kiirend ja Artem Juskevitš ning ERRi liikmed Kalju Mätik ja Arvo-
Gunnar Varato. Need vahistamised oli seotud EDLi ja ERRi ÜROle saadetud memorandi avalikustamisele Lääne massiteabevahendites. Sergei Soldatovil õnnestus kinnivõtmist vältida ja ta asus end varjama.

23. detsember – vangistatud eesti demokraatide kaasvõitlejad pöördusid apelliga ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi poole, milles taaskord rõhutati Eesti iseseisvuse taastamise ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamise nõuet ning paluti abi vangistatud kaaslaste vabastamiseks.

(Jaak Pihlau andmetel olid selle läkituse koostajateks tema, Tunne Kelam ja Ants Tomson. Vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 87.)

24. detsember – KGB tegi läbiotsimine Pärnu Lydia Koidula-nim teatri komandant Sven Kreek’i (1930-1975) Kreek oli 1974. aastal üritanud Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi „Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu“ ja „Mida teeb vene rahvas nüüd“. Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime all. Kreek kuulati 31. detsembril KGB poolt esialgu üle tunnistajana. Pärast seda asus ta end varjama.

1975

4. jaanuar – Tallinnas arreteeriti KGB poolt Sergei Soldatov. Eesti demokraatide kriminaalasja eeluurimise käigus, milles Eesti KGBlastele osutasid abi Läti tšekistid, teostati Tallinnas ja Tartus kümneid läbiotsimisi ja kuulati üle sadu inimesi. Kogu see tohutu uurimismaterjal on mahutatud 60sse kohtutoimikusse kogumahuga ligi 30 tuhat lehekülge, mis annab tunnistust KGB laiahaardelisest tegevusest.

12. jaanuar – Sven Kreegi kiri avalikkusele. Selles on öeldud, et 1969. aasta novembris konfiskeeris KGB temalt töö “Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu”, mida ta peab oma elutööks. Kreegi sõnul oli tegemist kapitaalse uurimusega NLiidu ajaloo ja praeguse olukorra kohta ning NLKP ideoloogia ja poliitiliste seisukohtade kriitikaga. Samas oli ära toodud programm, kuidas muuta toodang elaniku kohta kaks korda kõrgemaks, kui kapitalistlikes riikides, põllusaadused kaks korda odavamaks, kodumaised tooted välismaisteks kvaliteetsemaks jne. Kodanikud oleksid seaduse ees võrdseks ametikohast olenemata ja omaksid kõiki ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis ette nähtud õigusi, sunnitöölaagrid likvideeritaks ning valimised muudetakse vabaks. Töö lõppkokkuvõttes on põhjendustega näidatud, et NLiidu muutmine niisuguseks riigiks on ainus tee päästa maailm tuumasõjaohust. Lisaks sellele ütles ta lahti NLiidu kodakondsusest ja palus USA valitsust anda talle kodakondsus, kuna USAs elab tema ema ja enamik sugulasi. Kirjas avaldas ta lootust, et ehk õnnestub see kiri saata tema Rootsis elavale onule või lihtsalt väljapoole NLiitu.

20. jaanuar – end KGB eest varjanud Sven Kreek läks vabatahtlikult Pärnu KGBsse, kus ta otsekohe võeti vahi alla. Eeluurimisel süüdistati Kreeki selles, et ta alates 1964. aastast hakkas valmistama “nõukogude ühiskondlikku korda kritiseerivaid kirjutisi”, mida levitas tuttavate seas ning paigutas neid ka postkastidesse Moskvas ja Leningradis.

10. veebruar – saatis „ Eesti Patriootlik ja Demokraatlik Liikumine“ kirja teadmiseks kaaseestlastele ja avaldamiseks ajakirjanduses Läänes. Selles kirjeldati rahvusprobleeme Eestis ja soome-ugri rahvaste hävitamist või assimileerimist NSV Liidus. Samas osutati Välis- ja Kodu-Eesti vahelisele sügavale isolatsioonile ning tehti järeldus, et tuleb luua tihedam koostöö ja side välis- ja kodueestlaste vahel. Tõdeti, et parimaks sidemeks on Ameerika Hääle igapäevased raadiosaated, ent kahjuks pühendatakse 1-tunnilisest saateajast Eesti teemadele ainult cá 15 minutit. Kodu-Eesti kuulaja ootab neist saadetest infot, mida ta muidu kätte ei saa. Vajalik oleks pool või kolmveerand tundi pühendada Eesti teemadele. Kirjas soovitati ka rohkem kirjandusteoste täielikku ettelugemist raadios, eriti Solženitsõni, Maksimovi jt omi. Väliseestlasi kutsuti üles mitte jääma passiivseks meie rahvuslike nõuete suhtes ja avaldama mõju Ameerika Hääle saadete sisule ning kaasa aitama koostööle Välis- ja Kodu-Eesti vahel.

(J. Pihlau andmetel olid selle läkituse taga vabadusse jäänud eesti demokraadid (Pihlau, Tunne Kelam, Ants Tomson). Vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 87)

3. juuni – ENSV Ülemkohus (eesistuja Hilda Uusküla) mõistis Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. Avalikku kohtuprotsessi Kreegi üle ei toimunud, kuna 7. mail 1975 toimunud psühhiaatrilisel ekspertiisil tunnistati Kreek professor Jüri Saarma juhendatud psühhiaatrite Valdur Jänese, Udo Lutsu ja Regina Koni poolt süüdimatuks. Diagnoosi määramisel tõdeti, et Kreek põeb lapsepõlvest saadik loiult kulgevat skisofreeniat ning et kuriteo toimepanemise ajal aastail 1967-1974 oli Kreek haige ega suutnud vastutada oma tegude eest. Psühhiaatrite arvates vajas Kreek ravi üldise režiimiga vaimuhaiglas. Sinna teda paigutada ei jõutud, kuna 8. augustil poos Kreek end Patarei vanglakongis üles.

märts – Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (VRV) projektgrupi elektriinsener endine poliitvang Erik Udam avastas oma Tallinnas Sõpruse pst-l asuva korteri elektriseadmete kapist pealtkuulamisseadeldise, millega kuulati pealt tema korterit. Ta võttis selle endise poliitvangi Endel Ratasega maha ja peitis ära. Pärast seda algas tema intensiivne jälitamine ning nädala pärast kutsuti ta KGBsse ülekuulamisele eesti demokraatide asjus. Samal tegi KGB tema kodus läbiotsimise. Paari päeva pärast korraldati läbiotsimine Ratase kodus ja töökohal. Mõlemal läbiotsimisel nõuti lisaks nõukogudevastastele materjalidele ka nn tsiviilkatse aparaadi väljaandmist. Paar päeva hiljem kutsuti Udam uuesti ülekuulamisele demokraatide asjas. Pärast sõlmis Udam tehingu KGB operatiivosakonna majori Albert Molok’iga nõustudes tagastama seadme, kui teda rohkem demokraatide asjas ei segata ja et talle antakse turismituusik Ungarisse sõiduks. Mõne päeva pärast andis Udam Molokile seadme, ent lubaduse täitis osaliselt –demokraatide protsessiga teda küll enam ei tülitatud, ent Ungari tuusikut enam ka ei antud.

17. juuni – Eesti ja Läti demokraatide ühine läkitus Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamisest osavõtvate riikide valitsustele, mis oli dateeritud 17. juuniga 1975 ning pühendatud Eesti ja Läti okupeerimise 35. Aastapäevale. Tõenäoliselt olid ka selle läkituse koostamisel osalised vabadusse jäänud eesti demokraadid.

21.-31. oktoober – 1975 toimus ENSV Ülemkohtus (eesistuja Pavel Afanasjev, riiklik süüdistaja Adolf Kessler) kohtuprotsess eesti demokraatide üle. Kohtualuseid süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas, mis seisnes üle neljakümne nõukogudevastase sisuga dokumendi koostamises, paljundamises ja levitamises, sealhulgas EDLi ja ERRi programmide koostamises, ajakirjade Луч Свободы, Демократ, Eesti Rahvuslik Hääl ja Eesti Demokraat väljaandmises, ÜROle memorandumi ja Kurt Waldheimile kirja saatmises, Jooksvate sündmuste kroonika, Tšehhoslovakkia manifesti 2000 sõna, Solženitsõni, Amalriki, Berdjajevi jt teoste paljundamises ja levitamises. Ülemkohus mõistis KrK § 68 lg 1 alusel Soldatovile ja Mätikule 6 ning Kiirendile ja Juškevitšile 5 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Varatot, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust, karistati 3aastase vabadusekaotusega tingimisi koos 5aastase katseajaga. Kõik kohtualused kandsid oma karistuse ära täies ulatuses. Kohtuväliste repressioonidena vallandati Konservatooriumi õppejõud Helju Tauk, ENE toimetuse töötaja Tunne Kelam ning Eesti Raadio sümfooniaorkestrist administraator Oleg-Heldur Trjutrjumov. Likvideeriti TRÜ sotsioloogialabor, ülikoolist vallandati ja komparteist heideti välja labori juhataja Ülo Vooglaid ning tema asetäitja Pikkar Joandi.

1. november – põrandaaluste eesti demokraatide apell Ühendkuningriigi peaministrile Harold Wilsonile, Rootsi peaministrile Olof Palmele ja Taani peaministrile Anker Jørgensenile. Märgukirjas juhiti tähelepanu äsjalõppenud Tallinna kohtuprotsessile, tsiteerides Wilsoni enda sõnu Helsingis, kus ta ütles: “Pole ühtegi põhjust, miks 1975. aastal ei võiks eurooplased abielluda, kellega soovivad, kuulata ja kirjutada, mida tahavad, reisida välismaale, millal ja kuhu tahavad, kohtuda kellega tahavad.” Kirja kirjutajad lisasid omaltpoolt: “Pole ühtegi põhjust, miks eurooplased 1975. aastal ei võiks vabalt rääkida rahvuse enesemääramisõigusest ja nõuda vabade valimiste teostamist rahvusvahelise kontrolli all.”

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 III“ – Tuna nr 4/2004, lk 93-94)

1976

juuli – rühmituse “Mõtlevate eestlaste ühendus” läkitus 5. kuni 11. juulini USAs Baltimore’is ülemaailmsetest eestlaste päevadest (ESTO 1976) osavõtjaile. Jaak Pihlau andmetel koostajateks tema ümber koondunud põrandaalune rühmitus, põhiautoriks Tunne Kelam. Pihlau nendib, et kahjuks tabas neid ebameeldiv üllatus, sest ükski väliseesti ajaleht seda ei avaldanud. Ameerika eestlaste häälekandja Vaba Eesti Sõna tuli välja sapise kommentaariga, iseloomustades meie läkitust “kaheldava dokumendina”, mis “vaevalt olevat kodueestlaste poolt kirjutatud.

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 102-103)

1976 – Jaak Pihlau ümber koondunud põrandaaluste Eesti demokraatide poolt hakati üllitama ajakirja Eesti Teataja. See ajakiri ilmus aastatel 1976–1983 neli numbrit aastas, kokku 30 numbrit neli korda aastas. Iga üksiknumber sisaldas masinakirjateksti 20–25 lehekülge. Laiemalt levitamiseks polnud Eesti Teataja mõeldud, peamiselt sisaldas see omakirjastuslikke materjale, mille nad olid illegaalselt välismaale saatnud.

(vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 103-104)

30. september – ENSV prokuratuuri uurija Leida Vavrenjuk esitas Mart Niklusele tema töökohas Tartu Võõrkeelte Kursustel orderi tema kodu läbiotsimiseks. Kuna order oli puudulikult vormistatud, keeldus Niklus läbiotsijatega koju kaasa minemast. Ta topiti väevõimuga autosse ning tema kodus toimunud läbiotsimisel võeti kirjutusmasinate proovid ja konfiskeeriti mitmesuguseid dokumente.

8. oktoober – Mart Niklus arreteeriti süüdistatuna võimuesindajatele vastuhakus läbiotsimise ajal. Ta paigutati Patarei eeluurimisvanglasse, kus hoiti kinni kaks kuud ilma kordagi üle kuulamata. Vahetult enne jõulupühi Niklus vabastati.

21. oktoober – eesti demokraatide esindajate kiri läkitus Ühendriikide kongressile, Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi otsuste rakendamist valvavale kongressikomiteele, Amnesty Internationalile ja ÜRO inimõiguste komisjonile. Läkituses märgiti, et kuigi mõnes Läänes lehes on viimasel ajal teatatud, et NLiit on Helsingi otsuste rakendamisel saavutanud teatud edu, on ühe aasta jooksul toimunud mitmeid arreteerimisi poliitilistel põhjustel. Pikemalt käsitleti eesti demokraatide üle oktoobris 1975 peetud kohtuprotsessi, mida iseloomustatakse kui suurimat sellist kohtuprotsessi Eestis pärast Stalini aega. Lisaks sellele antakse põhjalik ülevaade kohtuvälistest repressioonidest. Pöördudes ülalnimetatud organisatsioonide ja kõigi ausate inimeste poole, samuti Lääne organisatsioonide ja trükisõna poole paluti astuda kiirelt samme vangistatud eesti demokraatide Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Mati Kiirendi ja Artem Juskevitši vabastamiseks.

(Jaak Pihlau andmeil oli selle läkituse koostajaks ja Läände toimetajaks eesti demokraatide põrandaalune grupp (peale tema veel Tunne Kelam, kes oli selle jt tekstide põhiautor ja Ants Tomson) – vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 IV“ – Tuna nr 1/2005, lk 106)

1977

24. veebruar – varahommikul lehvis sini-must-valge lipp Tartus teater “Vanemuine” suure maja katusel. Lipp oli seal umbes kella üheksani hommikul, siis võeti alla. Märtsi algul arreteeriti Tartus Kurttummade Ühingu töökoja lukksepp-mehaanik Aare Prints (s 1944). 1961. aastal oli Prints heisanud sini-must-valge lipu Viljandi Pauluse kiriku torni ja selle eest KrK § 68 alusel karistatud 3aastase vabadusekaotusega, mille kandis Eestis. Läbiotsimisel töökohas võeti Printsilt ära spordipüssiks ümberehitatud harpuunpüss, kodust leiti kaks vana ja kõlbmatut vintpüssi. KGB ei suutnud tõestada Printsi lipuheiskamist ja see süüdistus jäi ära. 12. mail 1977 mõistis Tartu Linna Rahvakohus Printsile KrK § 207 alusel 1½ aastat vabadusekaotust tingimisi ühes tööle suunamisega kohtuotsuse täideviija poolt määratud töökohal.

mai – 18 loodusteadlase ENSV Looduskaitseühingust, ENSV Teaduste Akadeemiast, TPIst ja TRÜst memorandum kolleegidele Rootsis, Soomes, Taanis ja Lääne-Saksamaal. Kirja alguses juhiti tähelepanu, et suurem osa Eesti põlevkivist põletatakse lihtsalt ära kahe hiiglasliku soojuselektrijaama kateldes, selle asemel, et kasutada seda kõrgeväärtusliku toorainet kõige erinevamate keemiasaaduste valmistamiseks. Säärast raiskamist õigustatakse ametlikult “kõrgemate riiklike huvidega”. Edasi käsitleti Moskva direktiivi rajada Toolsesse hiiglaslik fosforiidikaevandus, et vedada NLiitu või eksportida välismaale fosforiiti, mille hind maailmaturul on viimasel ajal järsult tõusnud. Memorandumi rõhutati, et Toolse karjääri ehitamine tähendaks veel seda, et kaks juba olemasolevat industriaalset “kõrbetsooni” (Maardu ja Kohtla-Järve põlevkivibassein) sulaksid ühte samasuguse alaga Põhja-Eesti keskosas. Lisaks ulatuslikule looduse hävitamisele tähendaks kaevanduste rajamiseks tuhandete vene immigrantide sissetoomist, mis ohustaks veelgi enam Põhja-Eesti delikaatset rahvuslikku bilanssi.

Kirja koostajaks oli Jaak Pihlau. (vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985 V“ – Tuna nr 2/2005, lk 93-94)

26. mai – endise poliitvangi Erik Udami kiri Helsingi kokkulepet jälgivatele Moskva ja Leedu gruppidele. Selles on juttu, kuidas pealtkuulamisseadme avastamisest Udami elukohas ning sellest, kuidas KGB major Albert Molok tegi aprillis 1977 Udamile ettepaneku moodustada Eesti Helsingi grupp (EHG). Organisatsioonilisteks vajadusteks lubas Molok raha anda, esialgu nimetas 200-500 tuhat, hiljem aga 150-200 tuhat rubla. Moloki ettepaneku kohaselt pidid dissidendid välismaa ajakirjanikele oma nimel ja KGB ettekirjutusel andma informatsiooni. Grupi koosseisu oleks Udam võinud ise valida, seda eelnevalt KGBga kooskõlastades. Udami ettepanekut organiseerida Helsingi leppimuste täitmist jälgiv grupp koos soomlaste ja teiste Läänemeremaade rahvaste esindajatega Molok heaks ei kiitnud ja ütles, et pole mingit mõtet end soomlastega siduda. Ühendus tuleb võtta ameeriklastega, kuna nendel on raha dissidentide jaoks ja seda raha tuleb neilt välja meelitada. Kui see õnnestub saab 50% rahast Udam ja 50% riik. Udam lükkas selle ettepaneku tagasi, soostus nädala pärast uuesti kohtuma., ent sõitis hoopiski Moskvasse, kus korraldas sealsete õiguskaitsjate vahendusel pressikonverentsi välisajakirjanikele ning paljastas KGB sepitsused seoses EHG moodustamisega. Tema ülalviidatud avaldus trükiti ära JSKs nr 46.

26. mai – Erik Udami läkitus Läänemeremaade elanikele. Selles tõdeti, et kaks aastat tagasi Helsingis allakirjutatud leppimuste täitmine on jäänud minimaalseks. Kuna valitsuste jõupingutused ei ole olnud küllaldased, et hoida ära inimeste põhiõiguste ja vabaduste rikkumist, tuleb appi võtta ka tavaliste inimeste jõupingutused. Udam kutsus Läänemeremaade elanikke, eriti aga soomlasi, looma rahvusvaheline organisatsioon valitsustele kaasa aitamiseks Helsingi leppimuste täitmisel ja nende täitmise kontrollimisel. Udam tuletas meelde, et Läänemeremaade elanikel, on omavahelise suhtlemise tuhandeaastane traditsioon.

Kevad-suvi – endiste poliitvangide Erik Udami ja Enn Tarto initsiatiivil üritati moodustada Eesti Helsingi lepete täitmist jälgivat ühiskondlikku gruppi. Üritus ebaõnnestus, kus demokraatlikult ja rahvusliku meelsusega haritlase, kelle poole pöörduti, ei soostunud grupi tegevuses osalema. Üksnes endistest poliitvangidest koosneva Helsingi grupi moodustamist ei peetud otstarbekaks.

30. juuni – saatsid „Eesti Rahva Iseseisvuserakond“ ja „Eesti Rahva Noorsoo Assotsiatsioon“ avaliku kirja USA presidendile Carterile ning Belgradis toimuvale Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsile, milles juhiti tähelepanu Eesti, Läti ja Leedu okupeeritud staatusele ning nõuti Balti riikide iseseisvuse taastamist. Puuduvad andmed selle kohta, kes seisis nende läkituste taga.

15.-17. august – Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate kokkusaamine Riias, kus otsustati välja kuulutada kolme Balti riigi vastupanuliikumiste katusorganisatsioon Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee (edaspidi Peakomitee), mis oli kavas avalikult välja kuulutada 26. või 27. augustil Moskvas toimuval pressikonverentsil välisajakirjanikele. Samas kooskõlastati ka Peakomitee dokumendid (Peakomitee väljakuulutamise akt, resolutsioon, üleskutse vabastada poliitvangid jm). Sündmuse tähistamiseks korraldati Ints Cālitise korteris lõunasöök, millel osalesid peale korteriperemehe veel leedulased Viktoras Petkus ja Antanas Terlekas, eestlased Mart Niklus, Enn Tarto, lätlased Viktors Kalniņš ja Ivars Žukovskis. Kõik nad olid endised poliitvangid, mõned neist, nt Tarto ja Terleckas, isegi mitmekordsed.

23. august – Vilniuse bussijaamas arreteeriti KGB poolt Viktoras Petkus ja temaga koos olnud Algirdas Masiulionis, kes olid kavatsenud sõita bussiga kuhugi kõrvalisse kohta, kus minna Moskva rongile. Mõlemad sõidutati Petkuse korterisse, kus toimunud läbiotsimisel võeti muuhulgas ära ka Peakomitee asutamise akt (3 eksemplari leedu keeles ning 1 eksemplar vene, eesti ja läti keeles) ning Nikluse avaldus Leedu Helsingi grupile vene ja eesti keeles. Pärast ülekuulamist jäeti Petkus vahi alla, Masiolionis aga vabastati.

25. august – Põlvas raudteejaamas peeti KGB poolt kinni Moskva rongile astuva Mart Niklus, konvoeeriti Tartusse ja korraldati tema elukohas põhjalik läbiotsimine. Ära võeti fotoaparaat „Zorki-4K”, 6 rulli värvifilmi „Orwochrom”, rull must-valget filmi ja 4 eksemplari autobiograafiat (neist 3 eestikeelset). Peakomitee dokumente Nikluse juurest ei leitud.

26.-27. august – Mart Niklus kuulati KGB poolt Tartus üle Balys Gajauskase kriminaalasjas, kuid tegelikult puudutasid küsimused Peakomitee väljakuulutamise ja selle dokumentide koostamisega seotud asjaolusid. 29. augustil 1977 kutsuti Niklus Tallinna KGBsse vastama Leedu KGBst saadetud küsimustele Viktoras Petkuse ja Antanas Terleckase kohta.

4. november – Erik Udamile Tallinnas KGB major Lillemaa poolt ametlik hoiatus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 määruse alusel Nõukogude Liidu riiklikku julgeolekut kahjustava tegevuse eest.

14. november – Mart Niklus, Enn Tarto ja Erik Udam ning lätlased Viktor Kalniņš, Ints Cālitis, Gunārs Rode, Juris Ziemelis Amnesty Internationali poole avaldusega, milles paluti toetada võitlust Petkuse vabastamise eest.

16. november – KGB viis Mart Nikluse kodus läbi järjekordne läbiotsimine, mille käigus võeti ära paar märkmikku, reisirongide sõiduplaan, kirjutusmasinad “Optima ” (ladina tähtedega) ja “Erika” (vene tähtedega), samuti Nikluse emale kuuluv kirjutusmasin “Rheinmetall” (ladina tähtedega). Samal päeval otsiti läbi Erik Udami Tallinna korter. Üritati leida Peakomitee dokumente, kirjutusmasinaid ja muid esemeid. Samaaegselt toimusid läbiotsimised Udamile kuuluvas garaažis Mustamäel Tallinnas ja Hundiaugu talus.

1978

18.-20. jaanuar – Leedu KGB poolt Peakomitee asjus kuulati Vilniuses üle Mart Niklus ja 20. jaanuaril Erik Udam ja Enn Tarto. Kõik nad keeldusid sisulisi tunnistusi andmast.

14. veebruar – Stockholmis asutati Ants Kippari eestvedamisel Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda NLiidu vangilaagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eesti poliitvangide vabastamist, toetada majanduslikult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodumaal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. EVVA poolt koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega Eestis, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide ja nende perekondade heaks hakkas tegutsema 115 toimkonda, hooldusgruppi ja hooldajat Austraalias, Belgias, Hollandis, Inglismaal, Kanadas, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Šveitsis ja USAs. Kakskümmend adaptsioonigruppi töötas Eesti poliitvangide vabastamise nimel Amnesty International’i juures. Väliseestlased suutsid võitlusse kaasata ka oma asukohamaade elanikke. Eesti poliitvangide hooldamisse lülitus paarkümmend austraallast, üle kümne ameeriklase ning üle kahekümne norralase, rootslase, soomlase ja taanlase. Eesti poliitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsingi konverentsi järelkonverentsidele Madridis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava materjaliga. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni vastupanuliikujate läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja leidis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega.

21.-22. veebruar – Enn Tarto ülekuulamine Vilniuses. Uurija esitas küsimusi Viktoras Petkuse, Helsingi kokkulepete täitmist jälgiva Leedu grupi, Peakomitee, tunnistajate Kalniņši, Cālitise, Žukovskise ja Ziemelise kohta. Oma vastustes väljendas Tarto mõtet, et Petkus on langenud ebaseadusliku ründe ohvriks KGB poolt. Kuna talle tundub, et teda ennast ähvardab sama oht kui Petkust, siis keeldub ta tunnistusi andmast, leides, et viibib hädakaitse seisundis.

22.-23. veebruar – Erik Udami ülekuulamine Vilniuses Petkuse kriminaalasjas. Udam keeldus sisulisi vastuseid andmast.

10.-13. juuli – Leedu NSV Ülemkohtus kohtuprotsess Viktoras Petkuse üle. Petkust süüdistati osalemises Leedu Helsingi grupi tegevuses ja Peakomitee loomises. Eestlastest osalesid protsessil tunnistajatena Niklus, Udam ja Tarto, kes sisulisi tunnistusi ei andnud. Petkusele mõisteti nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel 10 aastat vabadusekaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias ühes 5aastase asumiselesaatmisega. Karistuse kolm esimest aastat tuli ära kanda kinnises vanglas. Ta tunnistati ka eriti ohtlikuks retsidivistiks.

august – ilmus vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (Lisandusi) esimene kogu. Kogud trükiti kirjutusmasinal õhukesele paberile ja köideti kiirköitja kaante vahele. Lisandusi paljundati peamiselt fotografeerimise teel. Kogudesse paigutati kõik tähtsamad avaldused, memorandumid ja apellatsioonid, kirjeldati poliitilisi kohtuprotsesse, anti teavet inim- ja rahvusõiguste rikkumistest Eestis jne. Sisult erinesid Lisandused dissidentide poolt Moskvas väljaantavast JSKst selle poolest, et faktide ja sündmuste kiretute kirjelduste kõrval, avaldati kogudes mitmesuguseid poleemilisi artikleid Eesti ajaloost, samuti olukorrast naaberriikides Lätis ja Leedus ning Ida-Euroopas, esmajoones Poolas.

Lisandustele tegi kaastööd peaaegu kogu tolleaegse vastupanuliikumise tuumik. Esimese kogu toimetas Jüri Adams, tema loobumise järel võttis teatepulga üle Viktor Niitsoo, kes pani kokku kogud II-IX. Niitsoo vangistamise järel toimetas kogud X-XVII Arvo Pesti. Pärast Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimist tekkis pikem vaheaeg Lisanduste väljaandmisel. Kogud XVIII-XXV, mis toimetati Mati Kiirendi poolt, trükiti ainult ühes eksemplaris ja saadeti kohe Läände, ilma et neid oleks Eestis levitatud. Aastail 1984-1988 anti EVVA poolt Stockholmis välja Lisanduste kogud neljas köites eraldi väljaannetena (I kd – kogud 1-8; II kd – kogud 8-13; III kd – kogud 14-19; IV kd – kogud 20-25) koos mõningate peamiselt EVVA tegevust käsitlevate lisamaterjalidega.

oktoober – hakkas ilmuma omakirjastuslik ajaleht Poolpäevaleht. Leht ilmus ajavahemikul oktoobrist 1978 kuni 1979. aasta jaanuarini. Välja anti 7 lehe numbrit, pärast seda lakkas ootamatult lehe ilmumine. 1979. aasta aprillis asus KGB nn vestluste vormis üle kuulama TRÜ üliõpilasi ja opositsioonilise intelligentsi esindajad nii Tartus kui ka Tallinnas. Selle aktsiooni käigus selgus, et lehte oli välja andnud TRÜ eesti filoloogiateaduskonna I kursuse üliõpilane Hubert Jakobs. Asi lõppes sellega, et sama aasta juunis tegi KGB NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 määruse (selle määrusega hoiatatakse nõukogudevastase tegevuse eest ja hoiatuse protokoll antakse edasi prokuratuurile. Järgneva kriminaalasja puhul kujuneb see hoiatus raskendavaks asjaoluks. Väärib märkimist, et see määrus ei kuulunud avaldamisele.) alusel ametliku hoiatuse Poolpäevalehe levitamise ja sellele kaastöö tegemise eest Jaan (Johnny B) Isotammele, Matti Miliusele ja Viktor Niitsoole ning Jakobsile endale. Kaastöö eest „Poolpäevalehele“ heideti „nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise eest“ ülikoolist välja Arvo Pesti. Selgus ka see, et Jakobs oli olnud KGB agent, kes oli värvatud sõjaväes viibides ja kelle ülesandeks oli olnud ette kanda vastupanuliikumise kui ka opositsioonilise intelligentsi ringkondade tegevusest. Kuna Jakobs otsustas koostöö KGBga lõpetada, näitas KGB Tartu osakonna ülem Heino Vallner ja Poolpäevalehe vastase aktsiooni peamine tegelane KGB kapten Viktor Kozlov hoiatuse tegemise ajal Isotammele ja Niitsoole Jakobsi omakäelist seletuskirja KGBle, kus ta andis tunnistusi nende jt isikute vastu. Jakobs tunnistas ka ise, et oli KGB agent, kirjutas selle kohta pihtimuse pealkirjaga „Asja käik“ ja tegi KGBle avalduse, milles ütles lahti kaastööst.

1979

24. veebruar – Tartumaal Kõrvekülas lehvis kohaliku 8klassilise kooli hoonel 24. veebruari õhtust kuni järgmise päeva hommikuni sini-must-valge lipp. Miilits asus asja uurima ja tabas kahtlustatavana kohaliku kooli õpilase Paul Saar’e. Poiss tunnis tas üles, et tema heiskaski lipu ja et lipu andsid talle kolm kohalikku naist: Leili Pool, Viive Täpsi ja Aino Viljapuu. Naised olid toonud lipu ja palunud Saart see heisata, kuna nad ise ei pääsenud rõdule, kus oli lipuvarras. Saar viidi seejärel Tartusse ülekuulamisele, kust lasti koju sama päeva õhtul. Pool, Täpsi ja Viljapuu arreteeriti 25. veebruaril. Nad tunnistasid end süüdi lipu valmistamises ja Saarele andmises. 27. veebruaril mõistis Tartu Rajooni Rahvakohus Täpsile ja Viljapuule 10 ning Poolile 15 ööpäeva aresti pisihuligaansuse eest. Pärast oma aja äraistumist naised vabastati.

23. august – 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri NLiidu valitsusele, Saksa Föderatiivse Vabariigi valitsusele, Saksa Demokraatliku Vabariigi valitsusele, Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele, ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Balti apelli nimetuse all laiemalt tuntuks saanud dokumendi saatmine oli ajastatud stalinliku NLiidu ja hitlerliku Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimise 40. aastapäevale. Läkituses kutsuti üles asjaosaliste riikide õigusjärglasi NLiidu ja kahe Saksamaa valitsusi avalikustama pakti salajane lisaprotokoll mõjusfääride kohta Ida-Euroopas, tunnistama see kehtetuks pakti allakirjutamise hetkest alates ja likvideerima pakti tagajärjed. Märgukirjale olid alla kirjutanud Romas Andriauskas, Stase Andriauskiene, Alfonsas Andriukaitis, Edmundas Bartuška, Vytautas Bastys, Vytautas Bogušis, ksjonds Vladas Bobinas, Romas Bitkevičius, Ints Cālitis, Petras Cidzikas, Arvydas Čekanavičius, Jonas Dambrauskas, Jonas Eisvydas, ksjonds Virgilius Jaugilis, Mečislovas Jurevičius, Litauras Kazakevičius, Leonas Laurinkas, Rimas Mažukna, ksjonds Močius, Mart Niklus, ksjonds Napoleonas Norkunas, Sigitas Paulavičius, Angele Paskauskiene, Kestutis Povilaitis, Jadvyga Petkevičiene, Jonas Petkevičius, Jonas Protosevičius, Sigitas Randis, Endel Ratas, Henrikas Sambore, Julius Sasnauskas, Leonora Sasnauskaite, Algirdas Statkevičius, Kestutis Subačius, Enn Tarto, Antanas Terleckas, Erik Udam, Vladas Šakalis, Jonas Šerkšnas, Alfreds Zaideks, Juris Ziemelis, Zigmas Širviskas, Jonas Volungevičius, Rimas Žukauskas, Ivars Žukovskis.

Oma toetuse andsid Balti apellile ka Moskva õiguskaitsjad: läkitus sai kuna seda toetasid akadeemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Sahharovi abikaasa Jelena Bonner, Sofia Kallistratova, Viktor Nekipelov, Malva Landa ja Tatjana Ossipova, samuti tuntud inimõiguslased Ivan Kovaljov, Tatjana Velikanova, Arina Ginzburg, Leonid Ternovski, Aleksandr Lavut ja Juri Belov. See asjaolu andis Balti apellile suurema kaalu ka rahvusvahelises plaanis.

20. september – kesköö paiku kogunes Tartu Raekoja platsile meelt avaldama umbes poolteistsada teismelist noorukit. Kanti loosungeid „Rohkem haridust, vähem poliitikat!“, „Vanemad kasvatage meid ise, ärge andke meid kurjategijate kasvatada!“ Kõlasid hüüded: “Välja slaavlased, Eestis elame meie!”, “Elagu Eesti Vabariik!” jne. Üks demonstrantidest kandis Brežnevi pilti, millel kompartei peasekretäri kujutis oli maha kriipsutatud. Ägedamad meeleavaldajad peksid puruks partei- ja komsomolikomitee hoonete sildid. Miilits rammis rahvahulka autodega, püüdes seda laiali ajada. Kõigepealt topiti kongidesse loosungikandjad, seejärel ülejäänud, keda õnnestus tabada. Tabatud veeti miilitsaautodega linna äärde, mõned isegi umbes 20 km linnast välja, ja lasti siis ähvarduste saatel vabaks. Suurematest repressioonidest teated puuduvad

8. november – grupi Eesti kodanike avaldus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile. Selles protesteeriti inimõiguste aktivistide Tatjana Velikanova, vaimulik Gleb Jakunini ja Antanas Terleckase vangistamise pärast ja palutakse nad viivitamatult vabastada. Avaldusele on alla kirjutanud Mart Niklus, Erik Udam, Enn Tarto, Endel Ratas, Priit Silla, Valdo Reinart, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek

21. detsember – läbiotsimine Mart Nikluse elukohas Tartus Vikerkaare tn 25. Läbiotsijad: KGB ohvitserid Marat Žukov, Kalinin, Juri Lartsev ja Ervin Nieländer. Läbiotsimine kestis 8½ tundi, ära võeti hulgaliselt rahvusliku sisuga trükiseid.

24. detsember – meeleavaldus Tartus. Kella kaheksa ajal õhtul pärast jumalateenistust Peetri kirikus suundusid rahvas Raadi kalmistule, et süüdata küünlad haudadel. Ligikaudsete arvetuste järgi võis õhtu jooksul Kuperjanovi haua ümbruses viibida umbes 400 inimest. Keegi alustas tuntud rahvuslikku laulu, millega teised kohe liitusid. Kostusid hüüded: “Elagu vaba Eesti!”, “Venelased Peipsi taha!”, “Iseseisvus Balti riikidele!”. Üks noormees pidas umbes 10 minutilise kõne Vabadussõjast ja Kuperjanovist, mis võeti rahva poolt vastu marulise heakskiiduga. Seejärel skandeeriti hüüdlauseid ja lauldi. Umbes 40-50 noorukit moodustasid kolonni ja hakkasid laulu ning hüüdlausete saatel mööda Leningradi maanteed südalinna poole liikuma. Umbes 22³⁰ jõuti Raekoja platsile. Siingi pidas üks nooruk purskkaevu serval seistes lühikese kõne. Lauldi ja hõigati hüüdlauseid. Üsna pea aeti noored miilitsa ja sõjaväelaste poolt laiali. Seejuures peeti mõned neist kinni, kuid teadaolevalt neile karistusi ei määratud.

1980

17. jaanuar – 19 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu esimehele, ÜRO peasekretärile ja Afganistani rahvale. Kirjas protesteeriti Nõukogude vägede Afganistani sissetungimise vastu ja nõuti Nõukogude väekontingendi viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Afganistanist. Sealjuures rõhutati Afganistani sündmuste analoogiat 1940. aasta sündmustega Balti riikides. Kirjale on alla kirjutanud Vytautas Bogušis, Ints Cālitis, Mecislovas Jurevičius, Jüri Kukk, Ona Lukauskaite-Poškiene, Algirdas Masiulionis, Mart Niklus, Jonas Petkevičius, Endel Ratas, Algirdas Statkevičius, Peters Stokmanis, Kestutis Subachius, Vladas Šakalis, Enn Tarto, Andrius Tuckus, Erik Udam, Jonas Volungevičius, Juris Ziemelis, Ivars Žukovskis.

28. jaanuar – 19 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele USA, Kanada, Inglismaa ja teiste Baltimaade NLiitu inkorporeerimist mittetunnustavate maade rahvuslikele olümpiakomiteedele. Läkituses juhiti tähelepanu nõukogude süsteemi inimvaenulikkusele ja anneksioonipoliitikale, mida Nõukogude Liit on teostanud Baltimaades ning kutsuti ROKi ja rahvuslikke olümpiakomiteesid boikoteerima Moskva olümpiamänge, mis teenivad diktatuurirežiimi propagandistlikke eesmärke. Kirjale on alla kirjutanud Vytautas Bogušis, Ints Cālitis, Mecislovas Jurevičius, Jüri Kukk, Ona Lukauskaite-Poškiene, Algirdas Masiulionis, Mart Niklus, Jonas Petkevičius, Endel Ratas, Algirdas Statkevičius, Peters Stokmanis, Kestutis Subachius, Vladas Šakalis, Enn Tarto, Andrius Tuckus, Erik Udam, Jonas Volungevičius, Juris Ziemelis, Ivars Žukovskis.

3. veebruar – 15 eestlase avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile, NLiidu Teaduste Akadeemia presiidiumile ja Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International. Läkituses mõisteti hukka akadeemik Sahharovi arreteerimine 24. jaanuaril 1980 ja tema vägivaldne administratiivkorras väljasaatmine Gorkisse. Võimude sellist võimude omavoli akadeemik Sahharovi suhtes nimetati kirjas lubamatuks ja häbistavaks ning nõuti viivitamatult kasutuselevõetud kitsenduste lõpetamist ja akadeemik Sahharovi vaba teadus- ja ühiskondliku tegevuse kindlustamist. Läkitusele olid alla kirjutanud Heiki Ahonen, Boriss Gasparov, Karin Inno, Urmas Inno, Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Julius Niklus, Mart Niklus, Irina Paperno, Lagle Parek, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erna Tarto, Erik Udam.

24. veebruar – Eesti Vabariigi 62. aastapäeva 24. veebruari 1980. a. varahommikul lehvis sini-must-valget eesti rahvuslipp Tartu Toomkiriku tornis. Sel päeval toimusid ka ENSV Ülemnõukogu valimised. 15. mail Tartu Linna Rahvakohtus toimunud kohtuprotsessil (eesistuja Rahi, süüdistaja Kiris) Tallinna Polütehnikumi diplomandid Raivo Hermlin, Olev Tiitson, Vello Sõstar ja Viljo Vilba. Neile mõisteti KrK § 195 lg 1 alusel järgmised karistused: Vilba 2, Hermlin, Sõstar ja Tiitson 1½ aastat vabadusekaotus üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias.

Sama päeval oli heisatud sini-m ust-valge lipp Tallinnas Hiiu jaama lähistel asuva piksetõrje masti otsa. Tallinna külje all Sauel lehvis rahvuslipp tootmishoone katusel. Virumaal, Kohtla-Järve läheduses asuvas Mäetaguse alevis viis lipu katlamaja korstna otsa kohalik tööline Otto Vool. Tartus oli sini-must-valge heisatud Toomkiriku torni. Võrumaal Otsa asulas valmistasid rahvuslipu ja hiljem heiskasid selle traktoristid Koit Koltsov ja Alar Prei.

2. märts – läkitus „lord Killaninile, Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendile, Tallinna olümpiaregatis osaleda kavatsevatele purjesportlastele“. Pikem kiri, millele on alla kirjutanud INITSIATIIVGRUPP Eesti Olümpiakomitee Õiguste Taastamiseks (Tallinn-Tartu, 2. märts 1980.a.), milles paljastatakse olümpiamängude korraldamist Moskvas kui Kremli propagandavahendit välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning taunitakse olümpiamängude purjespordiregati korraldamist Tallinnas kui okupeeritud riigi pealinnas.

(Jaak Pihlau andmetel olid ka selle autoriteks põrandaalused eesti demokraadid – vt Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega V“, Tuna 2/2005, lk 97-98)

11. märts – õhtupoolikul võeti Mart Niklus KGB poolt Tartu raudteejaamas maha Moskva rongilt. Perroonilt toimetati Niklus Tartu vaksali miilitsa valvetuppa, sealt edasi KGB Tartu osakonna õuele ning lõpuks Vikerkaare tn 25 maja välisukse trepile. Seal pidi toimuma läbiotsimine milld pidid läbi viima KGB uurimisosakonna vanem uurija major Anto Ots ning Tartu osakonna töötajad major Bunder ja leitnant Peeter Sepper. Niklus keeldus rääkimast läbiotsimisest osavõtjatega, elukoha läbiotsimise määrust tutvumiseks vastu ei võtnud ning keeldus ka sellele alla kirjutamast. Samuti keeldus ta avamast majaust, mistõttu läbiotsijad majja ei pääsenud. Vägisi sisse tungima kgbistid ei hakanud. Kohapeal otsiti läbi Nikluse rõivad, müts, jalanõud, temaga kaasasolnud kohver ja spordikott. Midagi ära ei võetud. Kolme tunni vältel tekitati Niklusele rohkesti füüsilisi kannatusi (maad mööda lohistamine, põrutamine, külmetamine). Üks miilitsatest püüdis Niklust lämmatamise ja kägistamise teel vaikima sundida, kui see mööduvaid kodanikke end aidata palus. Selle tagajärjel Niklus haigestus.

13. märts – endise TRÜ keemiateaduskonna teaduri Jüri Kuke korteris Tartus Aardla tn 9^a-37 lülitati ootamatult välja telefon. Umbes kell 12⁴⁵ suundus Kukk sidejaoskonda, et välja selgitada telefoni väljalülitamise põhjused. Teel sinna ta arreteeriti KGB poolt. Samal päeval kell 13 algas läbiotsimine Kuke korteris. Kuke abikaasale Silvi Kukele tutvustatud määrusest selgus, et Jüri Kukke süüdistatakse nõukogude riiklikku ja ühiskonlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamises. Läbiotsimist teostas ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimaäe kellegi tundmatu agaral kaasabil. Ära võeti kirjutusmasin „Royal“, mitmeid Kuke poolt koostatud avaldused mitmesugustele riigiasutustele, fotod, erakirjad, tuttavate ja sõprade kontaktandmed jne.

13. märts – läbiotsimised Jüri Kuke kriminaalasjas:

Viktor Niitsoo elukohas Tartus Burdenko tn 31, mille viisid läbi ENSV prokuratuuri Tartu osakonna uurija Jüri Vissak ja KGB Tartu osakonna kapten Viktor Kozlov. Ära võeti kirjutusmasin „Royal”, magnetofonikassette ja –linte, omakirjastuslikke kogumikke (mh Hando Runnel „Avaldamata”, „Tartu sügis”, Karl Ristikivi „Inimese teekond”, Jüri Lina „Süü looduse ees“ ja „Filmikunsti väljenduslikkusest”, K.I. Eller „Maarahvast”, Anna Ahmatova „Requiem“, Peeter Ilus „Lõbu ja himu”, Marie Under „Sädemed tuhas”, Kalju Lepik „Mängumees” ja „Marmorpagulane”, Ilmar Laaban „Ankruketi lõpp” ja „Roosi Selaviste”, Jaan Kaplinski „Silmad ja mõistus” ja „Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted”, Uno Laht “Kui peitesõnad, siis ka peitekirjandus”, Paul-Eerik Rummo „Miks ma välismaale ei põgene”, Heiti Talviku „Orjade koor”), MRP salajane lisaprotokoll, väljakirjutisi Balthasar Russowi raamatust „Liivimaa provintsi kroonikast” ja „Vabadussõja ajaloost“, kogumik „12. märtsi radadel”, EW aegseid ajalehti, aadressmärkmik, fotosid ja erakirju.
Lagle Pareki elukohas Tartus Tähe tn 82-7. Läbiviijaks KGB kapten Bunder. Ära võeti avaldus NSVL Ülemnõukogu Presiidiumile 08.11.1979, märkmed „NSVL majandusprobleemidest (TPI õppejõu Kubja loengu konspekt. Tallinn, 1979.) ning masinakirjas tekstid Runnel „Avaldamata“ ja „Kaks tuhat sõna töölistele, talupoegadele, teenistujatele, teadlastele, kunstitegelastele, kõigile kodanikele 27. juuni 1968.
Enn Tarto elukohas Tartus Anne tn 20-7. Läbiviijateks prokuratuuri Tartu osakonna uurija Koit Annama, Tartu KGB töötaja Albert Gektor (ka Hektor) ja miilitsaleitnant Gennadi Zahharov. Ära võeti tsehhi ülema kt P. Müürsepa vastuse ärakiri Jüri Kukele, Arvo Valtoni „Mõttevahetuseks mõtteid ühe artikli puhul”, Mart Nikluse „Naaskelnokk pesitseb Saaremaal jälle”, masinakirjas raadiojaamade nimekiri, prantsuse keele edasijõudnute rühma avalduse ärakiri haridusosakonna juhatajale Nikluse kaitseks, masinakirjas tekst Etienne de la Boetie „Arutlus vabatahtlikust orjusest” (Nikluse tõlkes), erakirju jms.

19. märts – varahommikul kell 06³⁰, kui Mart Niklus väljus Tartu raudteejaamas Moskva rongilt, peatus koduteel tema kõrval sõiduauto “Volga”. Sellest väljusid neli meest, kes füüsilist jõudu kasutades surusid Nikluse tagaistmele ja sõidutasid Tartu siseasjade osakonda. Samal päeval mõisteti Niklusele Tartu Linna Rahvakohtus (eesistuja Paap) NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1966. aasta 26. juuli seadluse “Huligaansuse eest vastutuse tugevdamisest” § 1 alusel Niklusele 13 ööpäeva aresti. Niklust karitati selle eest, et ta „11. märtsil 1980 kell 19³⁰ Tartu raudteejaamas olles kinni peetud uurimistoimingute teostamiseks, keeldus täitmast Riikliku Julgeolekukomitee töötajate korraldusi, huligaansetel ajendeil sõimas neid ja lärmas, rikkudes sellega avalikku korda ja häirides kaaskodanike rahu“.

19. märts – Erik Udami avaldus Paide rajooni prokurörile Peeter Persidskile palvega algatada kriminaalasi KrK § 132 (valimis- või hääletamisdokumendi või -tulemuse võltsimine või

hääletamise saladuse rikkumine) alusel 24. veebruaril 1980 toimunud Paide Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimistulemiuste võltsimise kohta valimiste rajoonikomisjoni poolt. Udam viitas valimiste rajoonikomisjoni poolt ajalehes Võitlev Sõna 28. veebruaril avaldatud teadaandele, kus oli öeldud, et valimistest Paide rajoonis võttis osa 100% valijate nimekirjadesse kantud inimestest. Udam väitis, et see protsent ei ole õige, kuna vähemalt üks valijate nimekirja kantud isik, st tema, valimistel ei osalenud. 8. aprillil oli Udam kutsutud Paide rajooni prokuratuuri, kus temaga vestles Persidski, kes püüdis Udamit veenda, et valimiskomisjoni poolt ei võltsitud andmeid, vaid neid ümardati. Samal päeval sai Udam prokuratuurilt kirjaliku vastuse, milles väideti, valimised toimusid seaduste kohaselt.

21. märts – Enn Tartole tehti KGB Tartu osakonnas selle ülema Heino Vallneri poolt NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 salajase määruse alusel ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest. Põhjuseks toodi, et Tarto arendab järgmisi nõukogude riigi riiklikke huve kahjustavat tegevusi: tema nimega varustatud kirju ja avaldusi kasutatakse Läänes propagandaks, ta külastas koos Mart Niklusega endist poliitvangi Teodor Reinhold’i ning et nad kogusid Reinholdi käest informatsiooni edasi andmiseks Läände. Tarto keeldus temale esitatud küsimustele vastamast ja määruse protokollile ta alla ei kirjutanud. Ta põhjendas oma keeldumist sellega, et ei ole rikkunud kehtivaid seadusi.

25. märts – Kuressaare Laurentiuse kiriku kõrval asuva kõige kõrgema puu otsa oli heisatud Eesti rahvusvärvidega lipukangas. Pealtnägijate seletust mööda oli lipp kella 17¹⁰ paiku samal päeval ikka kindlalt puu otsas. Järgmisel päeval oli aga lipp kadunud.

28. märts – Mart Nikluse Tartu arestimajas viibides üritas ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe teda kuulata tunnistajana Jüri Kuke süüasjas. Niklas keeldus tunnistusi andmast viidastes hädakaitse seisundis viibimisele.

27. märts – 21 isiku avalik protestikiri ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile. Selles avaldati protesti Jüri Kuke ja Mart Nikluse vangistamise üle ning juhitakse tähelepanu, et võimud on sellega seoses rikkunud ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni, ENSV konstitutsiooni ja Helsingi lepete sätteid. Kirjas esitati palve tagada rahvusvaheliste lepingute ja NLiidu konstitutsiooniga ettenähtud inimõigused Kukele ja Niklusele, lõpetada nende vastu tõstatatud süüdistused, vabastada nad viivitamatult vahi alt, hüvitada neile tekitatud materiaalne ja moraalne kahju ja lubada neil emigreeruda NLiidust. Alla olid kirjutanud Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Boriss Gasparov, Irina Dušetškina, Ülle Einasto, Karin Inno, Urmas Inno, Artem Juskevitš, Veljo Kalep, Malle Kiirend, Mati Kiirend, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Semjon Reifman, Endel Ratas, Priit Silla, Erna Tarto, Enn Tarto ja Erik Udam.

1. aprill – varahommikul vabastati Mart Niklus Tartu arestimajas. Teda olid lilledega tervitama tulnud mitmed tema sõbrad ja tema keeleõpilased, nende seas Aleksei Lotman, Tauno Pukk ja Lauri Vahtre. Samal päeval suundus ta ravile Tartu Maarjamõisa haiglasse.

29. aprill – KGB poolt arreteeriti Tartus Mart Niklus. Eelmisel päeval oli ta Tartu Maarjamõisa haigla peaarsti Laur Karu korraldusel (ilmselt KGB survel) vaatamata raviarsti protestile haiglast välja kirjutatud.

27. juuli – eestlaste ja leedulaste kollektiivne avalik kiri NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International. Selles protesteeriti Mart Nikluse arreteerimise vastu ning nõuti tema kohest vabastamist, tööle ennistamist või tema soovi korral Rootsi emigreerumise võimaldamist. Lisaks sellele nõuti kõigi isikute vabastamist, keda viimasel ajal on arreteeritud nende poliitiliste või usuliste tõekspidamiste pärast, sealhulgas kõik need, kes on alla kirjutanud 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukirjale Molotovi-Ribbentropi pakti asjus või mõnel muul viisil selle märgukirjaga ühinenud. Samuti nõuti kuulutada välja üldine amnestia kõigile poliitvangidele. Läkitusele olid alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Vytautas Bogušis, Birute Burauskaite, Petras Cidzikas, Ülle Einasto, Boriss Gasparov, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Mečislovas Jurevičius, Veljo Kalep, Litauras Kazakevičius, Mati Kiirend, Liidia Ladikainen, Viktor Ladikainen, Algirdas Masiulionis, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Jadvyga Petkevičienė, Jonas Petkevičius, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Endel Ratas, Leonora Sasnauskaitė, Priit Silla, Kęstutis Subačius, Enn Tarto, Erna Tarto, Romas Tračimas, Erik Udam, Žita Vanagaitė, Jonas Volungevičius, Albertas Žilinskas.

20. juuni – endise poliitvangi Endel Ratase ülekuulamine Tallinnas KGB hoones Pagari tn 1 Antanas Terleckase ja Julius Sasnauskase kriminaalasjas. Ülekuulajaks oli Leedu KGB uurimisosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Ratas nõudis selgitusi, milles neid isikuid süüdistatakse. Kuna ta rahuldavat vastust ei saanud, keeldus ta küsimustele vastamast ja protokollile alla kirjutamast.

20. juuni – Erik Udami ülekuulamine Tallinnas KGB hoones Terleckase ja Sasnauskase kriminaalasjas. Ülekuulajaks oli Leedu KGB uurimisosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Udamile esitati küsimusi suhete kohta süüdistatavatega ning uuriti, mida ta teab „illegaalsete, laim ava sisuga väljaannete valmistamisest ja levitamisest Leedu NSVs ning kas nendega on seotud ka süüdistatavad Terleckas ja Sasnauskas. Udamie esitati Balti apelli tekst ja nõuti selgitusi selle kohta, kuidas sinna sattus tema nimi. Veel esitati küsimusi moskvalase Aleksandr Lavut’i kohta. Udam sisulisi vastuseid ei andnud.

2. juuli – Enn Tarto ülekuulamine Vilniuses Terleckase ja Sasnauskase kriminaalasjas. Ülekuulajaks oli Leedu KGB uurimisosakonna vanemuurija Jonas Matulevičius. Tartole esitati Balti apelli tekst ja nõuti selgitusi selle kohta, kuidas sinna sattus tema nimi. Veel esitati küsimusi 1976. aasta augustis Riias Ints Cālitise korteris toimunud kohtumise kohta ning tunti huvi moskvalase Aleksandr Lavut’i kohta. Kõigile küsimustele keeldus Tarto vastamast.

23. juuli – k/k “Saare Kalur” Vätta külmhoone tööline Tiit Madisson (s 1950) peeti miilitsa poolt kinni Kiviõlis. Seejärel sõidutati Madisson miilitsa “Volgaga” Kohtla-Järvele ning paigutati miilitsakongi. 24. juuli pärastlõunal sõidutati ta Tallinnas Männikul Kauge tn 4 asuvasse Siseministeeriumi vastuvõtu-jaotuspunkti, kus ta võeti arvele kui hulgus. Protestiks põhjendamatu kinnipidamise vastu keeldus Madisson kõigist vangistusega kaasnevatest protseduuridest (sõrmejälgede võtmine jmt). 1. augustil kuulas teda üle uurija Vallimäe koos KGB töötaja Albert Molokiga. Esitati küsimusi Madissoni suhete kohta Mart Nikluse ja Jüri Kukega. Madisson keeldus sel teemal vestlemast. Seejärel Molok küsis, kuidas Madisson kavatses röövida lennukit ja mis Madisson oleks „seal“ tegema hakanud. Madisson nimetas seda süüdistust absurdseks ja nõudis selgitust, miks teda kinni peetakse. 5. augustil viidi Madisson prokuratuuri, kus Vallimäe ähvardas Madissoni jaotuspunktis 30 päeva kinni pidada, kui Madisson ei ole nõus andma selgitusi Nikluse ja Kuke asjus. Pärast järelemõtlemist nõustus Madisson selgituste andmisega tunnistades oma tutvus nimetatud isikutega ning nendega suhtlemist. Tunni aja möödudes pärast selgituste andmist Madisson vabastati.

23. august – Tallinnas Eeluurimisisolaatorid nr 1 (Patarei vangla) viibiva Mart Nikluse avaldus ENSV justiitsministrile Molotovi-Ribbentropi pakti 41. aastapäeva puhul. Selles Niklus märkis, et kui ühe sellele paktile allakirjutanu Ribbentropi üle mõisteti Nürnbergis kohut, siis teine lepinguosaline Molotov on pääsenud üksnes ametikohalt tagandamise ja parteilise karistusega. Ta on tänaseni kriminaalvastutusele võtmata ning elab teadaolevatel andmetel Moskvas. Hoolimata aastakümnete möödumisest ja kodanike sellekohastest avaldustest, pole NLiidu valitsus 23. augustil sõlmitud rahulepingut laialdasele avalikkusele teatavaks teinud. Ta ei ole sellest ka ametlikult lahti ütelnud. Tänaseni on likvideerimata selle lepingu tagajärjed. Edasi kirjutas Niklus, et üheks nendest inimestest, kes seni tühistamata Ribbentropi-Molotovi tehingu tagajärgi juba pikka aega on tunda saanud, kelle elementaarseid inimõigusi on rikutud ning kes praegu järjekordselt, poliitilistel motiividel trellide taha on heidetud, on tena. Ta teatas, et protestiks talle osaks saanud füüsiliste kannatuste, mõnitamiste, alanduste ja repressioonide vastu alustab ta alates 23. aug 1980 näljastreiki, mis kavatseb pidada kuni „seaduslikkusega osavasti maskeeritud vägivallatsemise lõpetamiseni“.

11. september – 20 eestlase ja leedulase telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ juhile Lech Wałęsale, milles õnnitleti teda ja poola rahvast, kes panid aluse demokraatlikele reformidele, mida nii väga vajab kogu sotsialismileer. Alla kirjutasid Heiki Ahonen, Vytautas Bogušis, Petras Cidzikas, Genute Šakaliene, Boriss Gasparov, Veljo Kalep,

Algirdas Masiulionis, Viktor Niitsoo, Irina Paperno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Jonas Protusevičius, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Romas Ragaišis, Endel Ratas, Leonora Sasnauskaitė, Kestutis Subačius, Enn Tarto, Erik Udam ja Jonas Volungevičius.

22. september – Tallinnas puhkesid ulatuslikud noorterahutused. Kadrioru staadionil korraldatud Eesti Raadio ja ajakirjanike vahelist jalgpallimatši oli tulnud vaatama hulgaliselt pealtvaatajad. Nende hulgas oli palju noorukeid, keda ei huvitanud jalgpall, vaid et mängu vaheajal pidi esinema noorte seas väga populaarne punk-rock ansambel „Propeller“. Mängu vaheajal mängiski „Propeller” ja pidi esinema ka pärast matši lõppu. Kuna see ära keelati marssis umbes 500 noort marssis staadionilt kesklinna, kõlasid hüüded „Brežnev pensionile!”, „Maha Gretškina!” (vastselt ametisse nimetatud ENSV haridusminister, kes asus haridusasutustes hoogsalt läbi viima venestamist). Paljud marsis osalenud võeti miilitsa poolt kinni ja mõned neist peksti julmalt läbi, tegemata vahet poiste või tüdrukute vahel.

1. oktoober – kogunesid noorukid organiseeritult kella 17 ja 19 vahel Raekoja platsil, kohvik “Moskva” ümbruses, Harjumäel, Tammsaare mälestusmärgi juures ja mujal. Kokku kogunes umbes 2000 noorukit kõikidest Tallinna kesk- ja kutsekoolidest, tehnikumidest ja isegi väljastpoolt Tallinna. Liiguti mööda Lühikest ja Pikka Jalga, püüti pääseda Toompeale. Lühikese Jala väravataguse olid blokeerinud miilitsaautod. Hõigati: „Venelased välja!”, „Elagu Eesti Vabariik!”, „Paremaid elutingimusi!”. Paljudel olid üle rinna sini-must-valged lindid, käes hoiti sama värvi vimpleid. Miilits, keda abistasid selleks kohale käsutatud merekooli kursandid, ajasid rahva laiali, peksid puruks fotoaparaate ja filmikaamerad. Mitmed osalenud võeti kinni ja peksti läbi.

3. oktoober – umbes 300 noort kogunes staadionile, kuid aeti peagi hulga miilitsa ja erariides “seltsimeeste” poolt laiali. Kosel, Tallinna külje all, lehvis ehitatava postkontori katusel paar tundi sini-must-valge lipp.

10. oktoober – varahommikul püüdsid Tartu noored meeleavaldust organiseerida. Koguneti Raekoja platsile ja linnaliinide bussijaama, liiguti gruppides. Umbes 20liikmeline grupp liikus Toomemäelt kesklinna suunas, lauldes isamaalisi laule ning skandeerides loosungeid. Noori kogunes meelt avaldama üle paarisaja, paljud neist arreteeriti, kuid lasti pärast isiku kindlaks tegemist vabaks. Rahutusi esines ka Pärnus ja Viljandis. Mitmel pool lehvisid sini-must-valged lipud.

10. oktoober – läbiotsimine Kalle Elleri juures kodus (Valga rajoon Kaagjärve k/n Laane talu) Nikluse süüasjas. Läbi otsisid kohaliku siseasjade osakonna vaneminspektor miilitsakapten Rauk, KGB töötaja Kaljuvee ning “tundmatud” Petšnikov ja Aarand. Eller andis vabatahtlikult välja asjaga seotud esemed, milleks tema arvates oli Lisanduste VIII kogu. Peale selle võeti läbiotsimisel ära Poolpäevalehed nr 4, nr 5 ja nr 6, almanahhid Vigilia II ja V ja Tõlet. 3. vihik”. Samuti võeti proov kirjutusasinalt. Eller tegi avalduse, milles ei nõustunud Tõleti ja Vigilia äravõtmisega, kuna need pole seotud läbiotsimise määrusega.

14. oktoober – ajalehtede ilmus järgnev vabariigi prokuratuuri teade, kus on öeldud, et seoses viimasel ajal Tallinnas asetleidnud jämedate avaliku korra rikkumistega noorukite gruppide poolt, on ENSV Prokuratuur algatanud kriminaalasja nende korrarikkumiste algatajate ja õhutajate vastu, samuti kuritahtlike huligaanide vastu. Teatati ka, sellega seoses on arreteeritud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi õpilane Allan Sepp ja mittetöötav Boris Serdjuk.

20. oktoober – läbiotsimine Pärnu KEKi inseneri Veljo Kalepi (s 1934) elukohas Pärnus Side tn 9-32. Läbi otsiti KGB vanem uurija major Kruusma poolt 17. oktoobril 1980 välja antud määruse alusel kriminaalasjas nr 215-80 Tiit Madissoni kohta. Peale Kruusma osalesid läbiotsimisel KGB majorid Lartsev ja Reinsalu. Ära võeti kirjutusmasin „Patria“, raamatud „”Eesti rahva kannatuste aasta” kahes köites ja „Eesti Vabadussõda”, Kalepi poolt ametiasutustele ja eraisikutele saadetudavaldusi ning kirju, „Humaansete Aktsioonide Komitee” materjale, aadressmärkmikke ja kalendreid, visiitkaarte jne. Pärast läbiotsimist Kalep arreteeriti.

20. oktoober – läbiotsimine Pärnu Majavalitsuse ehitus-remonditöölise Tiit Madissoni elukohas Pärnu Angerja tn 2^a-1. Läbiotsimist teostasid KGB kaptenid Rein Tutk ja Peeter Eesmaa. Ära võeti Madissoni avaldused riigiorganitele ning paberilehed, millel tekstid „Meie sõna“, „„Teataja“. Sõltumatu väljaanne“, “Meie maa”. Sõltumatu häälekandja Nr. 1“. Läbiotsimise lõppedes Madisson arreteeriti.

20. oktoober – läbiotsimised ja ülekuulamised Kalepi ja Madissoni kriminaalasjas.

Tallinnas:

Viivi Ahoneni töökohas “Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis (KRPI) Tallinnas Lai tn 31 Madissoni vastu algatatud kriminaalasjas. Läbiotsijad KGB kapten Veinberg, vanemleitnant Aarand ja leitnant Hinnov vaatasid üle V. Ahoneni töölaua. Ära ei võetud midagi. Töölt sõidutati V. Ahonen elukohta Kadaka pst 31, kus teostati uus läbiotsimine, mille juures viibis ka abikaasa Heiki Ahonen. Ära võeti kirjutusmasinad „Moskva“ ja „Erika“, Fotokoopia venekeelsest raamatust Vladimir Bukovski „Ja naaseb tuul”, raamat „Eesti Vabadussõda”, brošüürid: H. Tulnola „3. jalaväerügemendiga Vabadussõjas 1918-1920“, „Kaitseliidu vorm”, „Kümme aastat Eesti riiklikku iseseisvust.”; üks leht ajalehest Uus Eesti nr 53, 23.02.1939, sini-must-valge laualipp, kolm avaldust NLiidu ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumitele jm materjale, kokku 26 nimetust.

Tartus:

Viktor Niitsoo elukohas Tartu Aadla tn 3 asuva maja toas. Läbi otsisid KGB major Marat Žukov ja kapten Ervin Nieländer. Ära võeti kirjutusmasin „Olympia“, raamat Hendrick Smith „The Russians“, mitmesuguseid masinakirjatekste (“Läbiotsimine K.I. Elleri elukohas”, “2000 kooliõpilast” jm), märkmeid ja aadressmärkmik jm.

Samaaegselt teostati läbiotsimine Niitsoo töökohas KRPI Tartu sektoris 21. juuni tn 4. Läbiotsijateks olid KGB Tartu osakonna kapten Anti Talur, sama asutuse töötajad Peeter Sepper ja Viktor Kozlov. Ära võeti masinakirjatekstid („Tarto Vilniuses ülekuulamisel“, Uku Masing „Esseed“, „Läbiotsimise protokoll“), almanahhid Keel, Sina, Vigilia IV, Tõlet 2 ja Tõlet 3, brošüür „Parlamentarism ja solidarism“, märkmik, kassettmagnetofoni lint, kalka- ja vatmanpaberi proovid.

Sama päeval kuulati Niitsoo KGB Tartu osakonnas Žukovi poolt üle. Ülekuulamine toimus eesti keeles. Niitsoole esitati küsimusi temalt äravõetud dokumentide (läbiotsimine Elleri juures jt) kohta. Niitsoo leidis, et need ei ole seotud Kalepi ja Madissoni kriminaalasjaga ja keeldus küsimustele vastamast.

Mõni päev hiljem alustas KGB vestluste sildi all Niitsoo tuttavate ja töökaaslaste küsitlemist, kellelt nõuti seletuskirjade kirjutamist. Esimestelt uuriti peamiselt 16. aprillil Tartus Noortemajas „Sõprus“ selle direktori Riho Illak’u 25.sünnipäeval aset leidnud Niitsoo intsidendi kohta komsomolijuhtidega. Uuriti Niitsoo nõukogudevastase meelsuse, väljaütlemiste ja keelatud kirjanduse levitamise kohta.

28. oktoober – ajendatuna septembris-oktoobris aset leidnud noorterahutustega ja selle brutaalse mahasurumisega miilitsa ja julgeolekuorganite poolt saatsid 40 Eesti haritlast ja avaliku elu tegelast avaliku kirja ajalehtedele Rahva Hääl, Pravdale ja Sovetskaja Estonia. “40 kirja” nimetuse all tuntuks saanud läkitusele oli alla kirjutanud Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreisman, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding ja Aarne Üksküla autorid kuid võimud keelasid seda avaldada. Selles üsna ettevaatlikult sõnastatud läkituses väljendati muret noorte väljaastumiste mahasurumisel ilmnenud vägivalla pärast ja analüüsiti noorterahutuste põhjuseid. Kirjas tõdeti, et pole tõenäoline, et tuhandete noorte meeleavalduse kutsus esile üksikute õhutajate tegevus, vaid selles väljendus võimendatult täiskasvanute, paljude Eesti elanike rahulolematus. Läkituse koostajad on ise tunnistanud, et kirja suunamine parteiorganitele tähendas kolmanda tee otsimist. Loodetud dialoog jäi ära, sest ajakirjanduses „40 kirja“ ei avaldatud. Selle asemel said allakirjutanutele osaks mitmesugused repressioonid, nagu avaldamis- ja esinemiskeelud, töölt vallandamised ja nn “ideoloogiline kasvatustöö”. Kirja põhiautori Jaan Kaplinski kodus teostas KGB läbiotsimise, talle tehti KGB poolt ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest ning võimude survel kirjutas ta ajalehes Kodumaa kahetsuskirja. Vastu kirja autorite tahtmist sattus kiri välismaale ja sai välisraadiote kaudu Eestis suure leviku. Kuna sellele olid alla kirjutanud tuntud inimesed, oli kirjal tunduvalt suurem levik ja mõju kui vastupanuliikumise läkitustel.

4. oktoober – oli Pärnu linna Lenini alleel laiali puistatud 50-60 sini-must-valget lipukest, Merekooli seintele oli kirjutatud valgete tähtedega (kõrgus 25 cm) “Venelased välja”, “Elagu

Eestimaa”.

oktoober – sini-must-valge lipp lehvis Kose-Ristil. Selle heiskajat Jaanus Selg’a karistati rahatrahviga.

3. november – kuulati KGB Tartu osakonnas eesti tšekistidele appi saadetud Läti NSV KGB alampolkovnik Arnolds Revaldsi poolt Kalepi, Madissoni ja Niitsoo kriminaalasjas tunnistajana üle TRÜ endine õppejõud Boriss Gasparov. Kuna Gasparov ütles, et ta kedagi süüdistatutest ei tunne, hakati teda küsitlema mitmesuguste muude asjade kohta. Eriti tunti huvi, kuidas Gasparovi avalik kiri akadeemik Sahharovile sattus Lisandustesse, kes on toonud kollektiivseid kirju Gasparovile allakirjutamiseks ning kes on neid tõlkinud vene ja inglise keelde. Gasparov ei osanud aga ta uudishimu rahuldada. Kes talle avalikke kirju allakirjutamiseks tõi, keeldus ütlemast. Ülekuulamise lõppedes ütles Revalds, et nad võivad Gasparovit NLiidus kuni uurimise lõpuni kinni pidada (Gasparov taotleb emigreerumisluba).

7. november – Tallinnas rebiti maha ja põletati ENSV riigilippu, kaks neist Härjapea tänaval ja üks Rahu tänaval. 7. jaanuaril 1981 toimus kohus, kus kolmele teo toimepanijale mõisteti karistus. Nendeks olid Jaanis Surva’t Krk § 195 lg 1 karistati 3- ja Raimo Alle’t 2½ aastase vabadusekaotusega kohtuotsuse täideviija poolt määratud töökohal. Andres Meerit karistati

3aastase vabadusekaotusega tingimisi.

12. november – Heiki Ahoneni ülekuulamine Kalepi ja Madissoni kriminaalasjas, mille viis läbi alampolkovnik Revalds. Kuna Ahonenile vaatamata tema korduvatele nõudmistele ei selgitatud, milles Kalepit ja Madissoni süüdistatakse, keeldus ta tunnistusi andmast.

november – EELK Ambla ja Järva-Madise koguduste õpetaja Vello Salum (s 1933) paigutati KGB mahitusel sunniviisiliselt Jämejala psühhiaatriahaiglasse. Põhjuseks oli sama aasta jaanuaris Järva praostkonna sinodil peetud ettekanne „Kirik ja rahvus“, eriti aga selle eesti kiriku kui vaba rahvakiriku ja eesti rahva vahelisi suhteid lahkava ettekande teksti levitamine ja avaldamine pagulasväljaannetes välismaal. Oma ettekandes rõhutas Salum, et “vaba rahvakirik peab olema ligidalt seotud rahvaga, tema elu ja saatusega, tema igatsuste ja soovidega, tema pyyete ja eluliste nõuetega nii põhimõtteliselt kui ka tegelikult, oma korraldustes ja tegevuses orgaanilises sidemes rahvaga, rahva hingelise ning vaimse ja kõlbla elu arendaja rahva kõigekylgse arengu ja edu tähenduses ja suunas”. Neid omadusi arvas Salum EELKl vajaka jäävat. Vaimuhaiglast vabanes Salum mais 1981.

4. detsember – oma töökohas KRPI Tartu osakonnas arreteeriti KRPI vanemtehnik Viktor Niitsoo (s 1952). Arreteerijateks Revalds, KGB Tartu osakonna töötaja Anti Talur ning Tallinna kgbistid Poljakov ja Koljo.

4. detsember – läbiotsimised kriminaalasjas nr 215-80 “V. Kalep ja teised”:

Jüri Adamsi kodus Nõo külanõukogu Illi metsavahitalus. Läbiotsimist dirigeeris KGB kapten Ots, talle sekundeerisid KGB töötad Bunder, Kozlov ja Männik. Muuhulgas võeti ära kirjutusmasin, raamatud „Eesti Vabadussõda” I ja II, Friido Toomus „Villem Reiman”, Arno Raag „Saatuslikus kolmnurgas”, pakk väliseesti ajalehti ja ajakirju; fotokoopiad: Bernard Kangro „Eesti kirjandus vabas maailmas”, Jüri Uluots „Praegusaja poliitilisi probleeme”. Arnold Susi „Totaalne riik ja meie”; almanahhid Marm, Kolme mehe laulud, Kurekell, Jumala tuul ja Vigilia II; märkmikud; masinakirjas tekste, sh Paul-Eerik Rummo „Saatja aadress”, Karl Ristikivi „Inimese teekond”, Uku Masing „Hanno laul”, Kalju Lepik „Kollased nõmmed” ja „Marmorpagulane”, Jaan Kaplinski „Rahvuskultuurist” ja “Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted”, Uno Lahe kõne Kirjanike Liidus 1978.a, Heli Reintopi „Avalik kiri H. Vainule”, Teet Papsoni kohtuasja protokoll, 40 Eesti haritlase avalik kiri ajalehtedele.

Läbiotsimisele järgnes ülekuulamine, kus kapten Ots esitas küsimusi Niitsoo, Madissoni ja Kalepi kohta, nõukogudevastaste materjalide levitamise kohta jne. Osale küsimustest andis Adams vastuse, osade kohta nõudis, et saaks vastata omakäeliselt. Kuna seda talle ei lubatud, keeldus ta vastamast ja protokollile alla ei kirjutanud.

Endel Ratase kodus Tallinnas Luha tn 16-1. Läbi viisid KGB töötajad Lartsev, Sõmer, Kuningas. Võeti ära raamatuid ja märkmik.
Hubert Jakobsi kodus Tallinnas Hiie tn 3. Läbi viisid KGB majorid Kruusma ja Pello. Võeti ära kirjutusmasin „Optima“, märkmik ja 8 ajalehte ajavahemikust 1941-1944.

Pärast läbiotsimist viidi Jakobs ülekuulamisele KGB peamajja Pagari tn 1 Kruusma kabinetti nr 80. Kuna Jakobs ei tundnud Kalepit ega Madissoni, siis piirdusid küsimused Niitsooga. Huvituti tutvuse algusest kuni viimase kohtumiseni.

Rein Arjukese kodus Kõrvemaa looduskaitsealal Simisalu matkakodus. Läbiotsimist juhtis KGB kapten Tutk, osalesid veel kapten Keiv ja leitnant Laan. Ära ei võetud midagi.

Järgnes ülekuulamine. Kalepit ja Madissoni Arjukese ei tundnud. Päriti Niitsoo kohta, ent sisulisi tunnistusi Arjukeselt ei saadud.

6. detsember – leiti Pärnus kella 11-11.30 vahel Gastronoomiakauplusest ja Akadeemia 1 postkastidest trükitud lendlehed:

1. Natsionalistlik venestuspoliitika Baltikumis on jäme rahvuslik diskrimineerimine.

2. Rahvaste sõpruse propageerimine on nõukogude poliitika suurim silmakirjalikkus.

3. Rahu on nõukogude poliitikas nõukogude anneksioonipoliitika kuulekas tööriist.

1981

5.-8. jaanuar – kohtuprotsess ENSV Ülemkohtus (eesistuja Asta Tooming, süüdistaja Siim Kirsipuu) Mart Nikluse (s 1934) ja Jüri Kuke (s 1940) üle. Niklust süüdistati KrK § 68 lg 2 alusel selles, et olles varem karistatud samasuguste süütegude eest ta alates 1966. aastast jätkas nõukogude võimu nõrgestamise ja õõnestamise sihil nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate laimavate väljamõeldiste süstemaatilist levitamist kirjalikus ja suulises vormis. Nendeks olid näiteks „Avalduse vangistusest vabanemise puhul kõigile hea tahtega inimestele”, „Avalik kiri Tartu Riikliku Ülikooli rektorile”, „Elulookirjeldus”, „Aruanded”, „Prof. Jüri Saarma“, „Kohtuprotsess Vilniuses eestlase pilguga”, „Rahupooldamise eest jällegi poolteist aastat vangistust”, „Vilnius ja vilniuslased dissidendi pilguga”, „Inimesed, olge valvsad”, millised kirjutised avaldati nõukogudevastastes illegaalsetes väljaannetes. Niklusele pandi veel süüks Balti apelli ja Andres Küngi raamatu „Eesti kui näide“ hoidmist levitamise eesmärgil ning raadiojaama Ameerika Hääl saadete ühiskuulamise organiseerimist oma elukohas.

Kukke süüdistati Krk § 194¹(nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustavate teadvalt valede väljamõeldiste levitamine) alusel selles, et alates 1979. aastast kuni arreteerimiseni valmistas, paljundas ja hoidis levitamise sihil nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavaid teadvalt valesid väljamõeldisi. 1980. a jaanuaris andis Kukk Moskvas välismaa ajakirjanikele üle venekeelsed vastupanuliikujate avalikud kirjad, milles protesteeriti Nõukogude sissetungi vastu Afganistani ja Moskva olümpia purjeregati pidamise vastu Tallinnas. Kohus mõistis Niklusele 10 aastat vabaduskaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva asumiselesaatmisega 5 aastaks. Niklus kuulutati eriti ohtlikuks retsidivistiks. Kukele mõistis kohus 2aastase vabadusekaotuse üldrežiimiga parandusliku töö koloonias.

27. märts - Jüri Kukk suri Vologda oblasti vangilaagrite keskhaiglas. Pärast kohtuotsust hoiti teda Tallinnas üldrežiimiga vangilaagris, kus pandi 10 päevaks kartserisse näljastreigi murdmise eesmärgil. 2. märtsil saadeti ta vangitapiga Koola poolsaarele. Umbes 22. märtsi paiku pandi ta sealt teele Siberi poole, võeti aga 24. märtsil Vologda rongilt maha ja viidi eeluurimisvanglasse. 26. märtsil paigutati ta Vologda vanglahaiglasse, kus ta suri 27. märtsil kell 2²⁰ hommikul. Ametlikuks surma põhjuseks toodi mao laienemine, sellest tingitud südame puudulikkus ja kopsuturse.

16.-17. märts – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Vaike Merka, riiklik süüdistaja Leedu) Veljo Kalepi (s 1934) üle. Kalepit süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel nõukogude korda laimavate ja halvustavate seitsme emigreerumisavalduse ja kirjutise „Põhiseadus ja kutsealade keeld“ koostamises ning nende saatmises mitmesugustele riigi- ja valitsusasutustele, samuti väidetavalt nõukogudevastaste plakatite oma töölauale ülespanemises. Kalep võttis kohtuistungil omaks emigreerumisavaldused ja plakatite valmistamise, kuid eitas nende dokumentide koostamisel nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgendamise tahtlikkust. Ülemkohus mõistis Kalepi 4 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias.

30. märts - Jüri Kuke matus Vologdas. Eestist olid koos abikaasa Silvi Kukega Vologdasse sõitnud Lagle Parek, Enn Tarto, Arvo Pesti, Rünno Vissak ja Eve Pärnaste. Jüri Kukk maeti nimetusse hauda, mille laudadest kokkuklopsitud tähis kandis numbrit 23781. Hiljem lubati kalmule asetada hauakivi nime ja sünni ning surma kuupäevadega.

Kodumaa mulda ümbermatmiseks avanes võimalus alles pärast ENSV Ülemkohtu presiidiumi otsust 13. detsembril 1988, millega Jüri Kuke kriminaalasi lõpetati “süü tõendamatuse tõttu” ja Kukk rehabiliteeriti postuumselt. Tsinkkirst säilmetega saabus Eestisse 19. novembril 1989 ja 25. novembril pärast jumalateenistust Kursi kirikus maeti Jüri Kukk Kursi kalmistule.

1. mai – grupi Eesti kodanike avalik protestiavaldus NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumile, ärakiri NLiidupeaprokurörile seoses Jüri Kuke traagilise hukkumisega Gulagi vangistuses. Avalduses märgiti, et 1. mail 1981 oleks Kukk saanud 41aastaseks, ent sattununa oma seisukohtade pärast võimu põlu alla, ta kaotas ülikooli õppetooli, vangistati ja suri paar kuud pärast kohut 40aastasena. Avalduses nõuti Kuke surma põhjuste põhjalikku uurimist ja süüdlaste karistamist ning et sellised juhtumid enam iial ei korduks. Kirjale olid alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Ülle Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Artem Juskevitš, Malle Kiirend, Mati Kiirend, Elviira Madisson, Kalju Mätik, Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam.

13. mai – Haapsalu Rajooni Rahvakohus poolt mõisteti KrK § 195 lg 2 järgi süüdi Ivo Rosenblatt, Jüri Raagmaa, Heiki Hallmann, Kaido Einmann, Aarne Lauri, Alvar Tomonen, Kalev Koppel ja Alari Teesalu. Neid süüdistati 7. oktoobril 1980 vandaalitsemises Haapsalu linnas, mille käigus loobiti kividega puruks tänavavalgustuslampe, rikuti Ernst Enno ausammast, lükati ümber prügikonteiner ning lõhuti Õhtu-Kalda tänaval istepinke ja prügiurne. Samuti hõikasid nad natslikke väljendusi ning tõmbasid Õhtu-Kalda ja Väike-Liiva tänavail majadelt maha riigilippe. Koppelit ja Teesalu süüdistati autode ärandamisekatsetes, Tomoneni vargustes. Koppelile mõistis kohus 2½ aastat, Tomonenile 1½ aastat ning Hallmanile, Einmannile ja Laurile ühe aasta vabadusekaotust üldrežiimiga kasvatusliku töö koloonias. Rosenblatti ja Teesalu 1½ aastase vabadusekaotuse täideviimine lükati edasi, Raagmaad karistati üheaastase vabadusekaotusega tingimisi kohustusega töötada kohtuotsust täitva organi määratud töökohas.

23.-24.aprill – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Asta Tooming, riiklik süüdistaja Adolf Kessler) Viktor Niitsoo (s 1952) üle. Niitsood süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel 16. aprillil 1980 Tartus Noortemaja “Sõprus” kohvikus korraldatud õhtul osavõtjate hulgas laimavaid väljamõeldisi levitamises Nõukogude riigi ja ühiskonna suhtes ning üles kutsumises kommunistide suhtes vägivallale ja nõukogude võimu kukutamisele ning kodanliku korra kehtestamisele Eestis. Lisaks sellele pandi talle süüks 22. oktoobril 1980 tehtud telefonikõnet, milles ta levitas väljamõeldud ja moonutatud andmeid ühiskonnavastaste väljaastumiste toimumise kohta Tartu linnas, hoidis levitamise eesmärgil oma töökohas masinkirjas kirjutisi „Suur mäng Afganistanis” ja „Nõuanne Läänele ülima ohu tunnil” ning kahte magnetofonilinti Rootsi raadio ja raadiojaama Vabadus eestikeelsete saadete lindistustega 1980. aastast, milles sisalduvad nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavad laimavad väljamõeldised. Ülemkohus mõistis Niitsoo 2aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias ühes sellele järgneva 2aastase asumiselesaatmisega.

14-15. mai – ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess (eesistuja Heino Tammiste, riiklik süüdistaja Siim Kirsipuu) Tiit Madissoni (s 1950) üle. Madissoni süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel muuhulgas „illegaalse, nõukogude tegelikkust laimavate kirjutiste kogumiku “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” V kogu 1. ja 2. vihiku ning VI kogu 1. 2. ja 3. Vihiku“ käsitsi ümber kirjutamises, ja nende kogumike levitamises. Lisaks sellele pandi Madissonile süüks mitme avaliku kirja, nagu „Läkitus eesti rahvale“, „Lisa Rahufondile“, „Protest“, kirjutise „Päevi Tiit Madissoni elust“ koostamist ja levitamist. Ülemkohus mõistis Tiit Madissoni 4 aastat vabadusekaotust range režiimiga paranduslike tööde koloonias ühes sellele järgneva 2aastase asumisele saatmisega.

juuni – kuu viimastel päevadel pandi Pärnus Rannapargi ümbruses üles loosungid: “Vabadus vabadusvõitlejatele Mart Niklusele ja Veljo Kalepile!”, “Maha Karl Vaino!”, “Venelased välja!” Samuti lasti pulverisaatorist loosungeid sanatooriumi seintele.

23. august – Permi eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites kinnipeetavate Tiit Madissoni ja Viktor Niitsoo avaldus NLiidu valitsusele. Avalduses märgiti 42 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisest, mille tulemusel kaotasid Balti riigid oma iseseisvuse. Kaks aastat tagasi avaldatud Balti apellis nõudsid 45 eestlast, lätlast ja leedulast avalikult MRP salajase lisaprotokolli avalikustamist, selle tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Kuna seda ei ole tehtud, teatavad Madisson ja Niitsoo, et ühinevad tingimusteta Balti apelliga ja kiidavad heaks kõik selles sisalduvad ettepanekud.

1. oktoober – TRÜ rektor Arnold Koop’i käskkirja nr 1069-õ kohaselt eksmatrikuleeriti ajalooteaduskonna ajaloo-osakonna II kursuse üliõpilane Rünno Vissak „õppedistsipliini korduva rikkumise ja ebaväärika käitumise eest“. Tegelikuks põhjuseks oli Vissaku osalemine Vologda Jüri Kuke matustel. Vissak käis neljal korral rektoriga sel teemal “vestlemas”, kirjutas puudumiste kohta seletuskirju. Teiseks põhjuseks oli Vissaku Leedu külastamine koos Tunne Kelam, Tõnis Arro ja Ants Tomsoniga, mis lõppes kinnipidamisega kohaliku miilitsa poolt ja Raseiniai linna kohtu määratud 4ööpäevase arestiga “miilitsale mittekuuletumise eest”.

10. oktoober – 38 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri NLiidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni rajamise küsimuses. Selles juhiti tähelepanu vajadusele täiendada Põhja-Euroopa tuumavaba tsooni Läänemere ja Balti riikidega, kuna ühe piirkonna vabastamine tuumarelvadest oleks tõhusaks etapiks teel maailma rahvaste suurima ootuse täitumisse – täielikule desarmeerimisele. Läkitusele on alla kirjutanud Eva Ahonen, Heiki Ahonen, A. Andriuskaite, Rein Arjukese, Kārlis Lapiņš, Jānis Liepiņš, Evalds Lizberskis, Laimonis Lūsis, Ivars Blankenfelds, Astra Niedra, Juris Niedre, Birutė Burauskaitė, Ints Cālitis, Lagle Parek, K. Černiouskienė, Arvo Pesti, Ülle Einasto, Jonas Petkevičius, Gunārs Gūtmanis, Ona Lukauskaitė-Poškienė, Ilse Heinsalu, Elmars Praulinš, Karin Inno, Urmas Inno, Eve Pärnaste, Endel Ratas, A. Kazlauskas, R. Kazlauskienė, V. Kazlauskaitė, Gunārs Stefans, Peters Stokmanis, Māra Zile, V. Kiela, Enn Tarto, Aija Krūmina, Erik Udam, Inta Kārklina, L. Kulvietitė.

oktoober – kuu esimestel päevadel levitati Tallinna postkastides lendlehte pealkirjaga „Nõukogude Liidu Demokraatliku Rahvarinde 1981. aasta memorandum“ (NLDR memorandum). Selles taotleti Nõukogude valitsuselt kutsuda viivitamatult Nõukogude armee koju Afganistanist, lõpetada sekkumine Poola siseasjadesse, lõpetada üha jätkuv toiduainete väljavedu, kaotada diskrimineerivad kaubanduse erivormid, vabastada poliitvangid ja tühistada poliitilised pagendused, lühendada kohustusliku sõjaväeteenistuse kestust kuue kuu võrra ning alustada endale võetud rahvusvaheliste kohustuste, nagu ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Helsingi kokkuleppe sätete täitmist, et nende alusel kehtestada maal demokraatia, sealhulgas riigivõimuorganite perioodiline uuesti valimine demokraatlike alustel ja rahva poolt. Lendlehes oli öeldud, et nende taotluste toetuseks hakkab toimuma vaikne pooltund, nii et alates 1. detsembrist 1981 kell 10⁰⁰-10³⁰ kohaliku aja järgi ja igal sellele järgneva kuu esimesel tööpäeval „peatuvad kõik rattad, peatub liikumine, katkestatakse igasugune tegevus tööruumides, koolides või välitöödel, jäetakse tühjaks transpordivahendid ja nende ootekohad, samuti kaupluste ja asutuste lettide esised, luuakse 30 minutiks tardunud maa“. Lastakse kõlada vanadel revolutsioonilistel lauludel („Internatsionaal“ jt), hoidutakse avaliku korra rikkumistest ja natsionalismiavaldustest. Kõigile võimalikele küsitlustele võimude ja juhtkondade poolt vastatakse vaikimisega. „Kallist seltsimeest“ kutsuti üles lendlehe koostajatega ühinema, ohverdama tund, et paljundada kolm lehte ning need edasi anda ainult postkastide kaudu.

See üleskutse silmanähtavat järgimist ei leidnud ning suuremaid tööseisakuid ette ei tulnud.

Hiljem on selgunud, selle memorandumi autoriks oli Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi insener-kunstnik Uno Toru, kes teksti koostamist sõitis külla oma õele Saksamaa LVsse ja keeldus sealt tagasi tulemast. Toru on ise tunnistanud, et valmistanud 1981. aastal Tallinnas 73 eksemplari memorandumit, mida levitas postkastidesse panemise teel.

4. november läbiotsimine SKTB „Desintegraator” direktori, tehnikateaduste doktori, Lenini preemia laureaadi ja ENSV teenelise teadlase Johannes Hindi kodus ja töökabinetis. Läbiotsimisel võeti ära tema käsikirjad ühiskondlik-poliitilistel teemadel ja välismaalt toodud kirjandust. Peale läbiotsimist viidi Hint südamenõrkusega haiglasse. 9. novembril lahkus Hint salaja haiglast ja sõitis Moskvasse, et taotleda vastuvõttu NLiidu Riikliku Plaanikomitee esimehe Baibakovi juures. Viimane teda vastu ei võtnud.

13. november – tagasiteel Moskvast arreteeriti J. Hint Tapa jaamas. Talle esitati süüdistus KrK § 93 ( ja 161 (ametiseisundi kuritarvitamine) alusel. Juba varem oli samas asjas arreteeritud kolm inimest, nende hulgas „Desintegraatori” peainsener Endel Kiisa. Uurimist juhtis alguses ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Erich Vallimäe.

29. detsember – ENSV Ülemkohtu poolt mõisteti tallinlasele Toiduainetetööstuse Ministeeriumi tehnikaosakonna juhataja asetäitjale Siim Siim Sade’le (1937) KrK § 194¹alusel üks aasta üldrežiimiga paranduslike tööde kolooniat. Sade viibis kuni kohtuni vabaduses, vahi alla võeti pärast kohtuotsust 31. detsembril. Sadet süüdistati selles, et ta levitas Eestis NLDRi memorandumit.

1982

12. veebruar – ENSV Ülemkohtus mõisteti Abja-Paluoja töölistele Peeter Kuum (s 1960) ja Vahur Järve (s 1960) süüdi selles, et nad levitasid NLDRi memorandumit. Kohus karistas KrK § 194¹ alusel Kuuma ühe ning Järvet ühe aasta ja üheksa kuu pikkuse vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde kolooniat. Mõlemad arreteeriti 1. detsembril 1981.

24. veebruar – lehvis sini-must-valge lipp Alatskivi vana koolimaja ees kasvava suure kuuse ladvas. Lipu heiskajateks olid kuus Kallaste V Kutsekooli noormeest. Kaks noormeest jõudsid kohtu ette süüdistatuna huligaansuses (vene rahvusest vanema naisterahva solvamine, raha pommimine väiksematelt jne).

24. veebruar – õhtul umbes kella 23 ajal peeti Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovi haua lähedal KGB Tartu osakonna töötaja Peeter Austa ja kolme miilitsa poolt kinni Tartu V Keskkooli 11b klassi õpilased Rein Annuk, Peeter Hõrak, Margus Linnamäe ja Tõnu Reim. Järgneva kolme kuu jooksul “töötlesid” noorukeid nii kooli juhtkond (direktor Helve Raik, õppealajuhataja Eve Tenn, ajalooõpetaja Kaljo Puis ja 11-b klassi juhataja Eeva Saks) kui ka KGB, kus peale Austa töötles neid ka Viktor Kozlov. Noorukeilt nõudsid kirjalikke seletusi ja esitasid mitmesuguseid ähvardusi (ei lasta kooli lõpetada, antakse halvad iseloomustused, takistatakse ülikooli astumast, vanematel tuleb pahandusi tööl või neid isegi vallandatakse). Pressiti peale, et noorukid tunnistaksid, et nende käik surnuaiale ei olnud juhuslik, et neil oli eelnev kokkulepe minna Kuperjanovi hauale, et oma käitumisega osutasid nad teene “ideoloogilisele vastasele”, sest nende nimed ja käik surnuaiale oleksid võinud sattuda välisraadiotesse

14. aprill – ENSV Ülemkohtus(eesistuja Hõim, süüdistaja Kessler) mõisteti süüdi endine Mustamäe haigla osakonnajuhataja Endel Rose (s 1929) ja karistati KrK § 194¹alusel üheaastase vabadusekaotusega üldrežiimiga koloonias. Rose arreteeriti 27. novembril 1981 Tallinnas, oktoobri keskel oli toimunud tema korteris läbiotsimine, millele järgnes töölt vallandamine. Arreteerimise põhjustas see, et Rose levitas NLDRi memorandumit.

3. juuni – teadaolevalt Pärnus, Paides, Raplas, Haapsalus ja Võrus levitati alljärgneva üleskutsega lendlehti:

„Eestlane

Seoses toiduainete puudusega ja jätkuva venestamisega ära mine valima neid, kes selle kõik meile on toonud. Nõua demokraatlikke valimisi.

Eestimaa Demokraatlik Noorsooliit“

26. juuli – tallinlane K. Ausner’i avalik kiri NLKP peasekretärile, NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele, teadmiseks asutustele, organisatsioonidele, kõigile kodanikele, kogu rahvusele RAHVUSLIKUST KATASTROOFIST EESTIS. Autor pöördus nimetatud adressaatide poole küsimuses, mis vajab kohest ja resoluutset lahendust – rahvusküsimuses, rahvuse olemasolu küsimuses. Ta tõdes, et neljakümne valitsemiseaasta jooksul on nad meie rahvusele teinud kahju, millist me pole kannatanud kogu oma ajaloo jooksul. Selle tulemusel on meie rahvas välja suremas, me oleme õigusteta ja vabaduseta rahvas ja me oleme füüsilise hävingu ohus. Peasekretäri ja esimeest kutsutakse üles viima venelased Eestist välja viimseni ja lõpetama okupatsioonirežiimi meie maal. See päästaks meie rahva ja tooks suurt kergendust teie rahvale ja kogu maailmale. Oma sõjaväe ja raketibaaside väljaviimine oleks esimene samm pingelõdvenduse teel, mis võib olla alguseks päästa maailm termotuuma tulest.

18/19. septembri öö – Tartus tõmmati Uus tn 1 vastvalminud TRÜ elamu ees lipuvardast maha punane lipp ja asendati sini-must-valgega.

1. oktoober – viieteistkümne Eesti vastupanija (Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese Ülle Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Lagle Parek, Arvo Pesti, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam) kiri maailma avalikkusele. Selles märgiti ära 43 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamisest, mille juurde kuuluvate salaprotokollidega otsustati Bessaraabia, Poola, Leedu, Läti ja Eesti rahvaste saatused. On täisikka jõudnud uus põlvkond, kuid pakti tagajärgede ohvrite read aina täienevad. Sellise ohvri näitena tuuakse ära 10+5 aastase vangistusega karistatud Mart Nikluse juhtum, keda peetakse Permi oblasti erirežiimiga vangilaagris nr 389/36. Edasi öeldi, et sellises laagris sunnitakse vange vegeteerima tsiviliseeritud ühiskonda häbistaval viisil: alatoitlus, talvine külmetamine, üksluine silmi kurnav sunniviisiline töö, vähese haridusega vangivalvurite jõhkrus, kirjavahetuse seadusevastane takistamine jne. Kirjas pöörduti maailma kõigi hea tahtega inimeste poole palvega aidata päästa Nikluse ja tema sarnases olukorras viibiva 30 kaasvangi elu. Juhiti tähelepane, et kõikide nende tervis on ruineeritud korduvate vangistustega, et nende inimõiguste eest võitlejate elu on iga päev, iga tund ohus ning kutsutakse üle neid mitte unustama. Kirjas oli juttu ka vangistuses traagiliselt hukkunud Nikluse kaaskohtualusest Jüri Kukest. Lõpetuseks avaldatakse lootust, et maailma avalikkus aitab Nikluse ema Elfriede Niklust tema päästeaktsioonides omapoja elu ja vabaduse eest.

1. oktoober – kolmeteistkümne Eesti vastupanija (Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Arjukese, Uile Einasto, Ilse Heinsalu, Karin Inno, Urmas Inno, Lagle Parek, Arvo Pesti, Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam) avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele. Kirjas käsitleti Muugale rajatava Tallinna Uussadama ehitusega kaasnevaid muutusi Tallinna demograafilises situatsioonis. Prognoositi võõrtööjõu massilist sissetoomist Nõukogude Liidust, mille tagajärjel eestlased jääksid oma pealinnas tuntavasse vähemusse. Avaldati lootust, et Soome ei abista Nõukogude Liitu Eesti rahvuslikke huvisid ohustava suursadama väljaehitamisel.

oktoobri lõpp, novembri algus – Rakvere linna tekkisid plankudele ja majaseintele kirjutised “Venelased välja!”. Levitati samasuguseid lendlehti.

15. november – varahommikul lehvis Pärnu-Jaagupi alevi täitevkomitee hoonel (endine pastoraat) sini-must-valge lipp, mis oli paigaldatud punalipu asemele. Kahtlustatuna antud teos on arreteeritud Halingu kolhoosi tööline Alar Alu (s 1942). Alule mõisteti KrK § 195 lg 1 kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga vangilaagris.

1983

jaanuar – ilmus omakirjastuslik ajakirja Isekiri esimene number, toimetajaks Kohtla-Järve I Keskkooli õpilane Holger Kaljulaid. Kokku ilmus 10 numbrit, ajakirja väljaandmine katkes Kaljulaidi sõjaväeteenistusse kutsumisega 1985. aasta kevadel. Isekiri sisaldas peamiselt Vabadusraadio/Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle saadete ümberlindistatud tekstide mahakirjutusi, ent avaldamist leidsid ka vastupanuliikumise dokumendid, originaalkirjutised, arvustused ja intervjuud. Laiema leviku sai Isekirja teine number, milles avaldati intervjuu Afganistanis võidelnud eestlasest sõduriga. Intervjuud sisaldava ajakirja eksemplar toimetati Läände, kus see sai suure tähelepanu osaliseks. Peaaegu kõik NSV Liidu rahvaste keeltes saateid edastavad Lääne raadiojaamad lugesid selle intervjuu teksti ette täies ulatuses.

1. märts – läbiotsimised Tartus:

Lagle Pareki ja Ülle Einasto töökohas KRPI Tartu sektoris 21. juuni tn 4 KGB major Kozlovi juhtimisel.
Kaur Alttoa kodus Ilmatari tn 38 KGB töötajate Gektori ja Taluri juhtimisel. Ära võeti: „40 haritlase kiri”, Lisanduste XVI kogu, trükimasin, augulööja, fotosid, märkmeid, väljakirjutusi.
Urmas ja Karin Inno kodus Kalda tee 14-30 KGB major Otsa juhtimisel. Ära võeti: Märt Laarmani „Orirahvas”, P.-E. Rummo „Saatja aadress”, Eesti Rahvuslik Hääl nr 4/1971, August Gailiti „Isade maa”, Anatoli Martšenko „Tunnistus elust tänapäeva nõukogude vangilaagrites”, Aleksandr Solženitsõni „Buddha naeratus”, George Orwelli „Loomafarm”, Oskar Looritsa „Eestluse elujõud”, erakirju, märkmeid, fotosid.
Lagle Pareki kodus Tähe tn 82-7 KGB major Heino Kruusma juhtimisel. Ära võeti kokku 64 nimetust esemeid ja dokumente, sh fotod Kuperjanovi hauamonumendist, postkaart Vabadussõjas langenute ausambast, Jaan Kaplinski kirjutis „Mõned Tammsaare juubeliga seotud mõtted”, Aleksandr Solženitsõni ja paavst Johannes Paulus II fotod, tekst „Kuidas käituda ülekuulamisel”, foto Jüri Kuke hauast, ENSV kaartide fotokoopiad, Eesti kaart 1938-39, Iseseisvusmanifest, Uku Masingu „Esseed” jne. Läbiotsimise ajal sisenes korterisse Ülle Einasto, kellel otsiti samas läbi käekott ja võeti ära märkmik.
Arvo Pesti kodus Riia mnt 110, Pesti äraolekul, kuid naabri juuresolekul. Läbiotsimise teostasid KGB major Tõnisson, kapten Rebane ja vanemleitnant Kask. Ära võeti: kirjutusmasin “Royal”, Lisanduste kogud, Heiki Ahoneni, Eve Pärnaste, Urmas Nageli ja Arvo Pesti avaldus OTSE-päevadele, mitmed omakirjastuslikud materjalid masinakirjas ja fotokoopiatena, aadress-märkmikud, märkmed-väljakirjutused, kirjad, fotod, postkaardid. Samal päeval võeti Arvo ja Mall Pesti saabuvalt Moskva rongilt Põlva jaamas maha ning sõidutati Tartu KGBsse. Aktsiooni juhtis major Kozlov. KGB-s kästi neil lahti riietuda ja otsiti läbi nii isiklikult kui ka pagasi osas. Seejuures midagi ei leitud ega ära ei võetud.
Õie-Mai Laarmanni kodus Rahu tn 5A-20 KGB kapten Tutki juhtimisel. Ära võeti venekeelne kirjutusmasin „Modelj 8″, kopeerpabereid ja hulk valget kirjutuspaberit.
Ulla Järve ateljees, salaja, KGB major Kozlovi juhtimisel.
Jaak Lõhmuse kodus, Väike-Kaar 36-3. Ära võeti mitmeid masinakirjas materjale, märkmikke, märkmeid, väljakirjutusi, erakirju ja postkaarte, kirjutusmasin.

– läbiotsimised Tallinnas:

Eve Pärnaste kodus Mitšurini tn 10-7 KGB major Lartsevi juhtimisel. Ära võeti kokku 81 nimetust esemeid ja dokumente, sh 28 fotot (Andrei Sahharov, Jüri Kukk, Artem Juskevitš, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Endel Ratas, Erik Udam, Enn Tarto, Heiki Ahonen, Eva Ahonen, Lagle Parek, Arvo Pesti, Urmas Nagel, Lembkit Rästa, Karin ja Urmas Inno, Rein Arjukese, foto Jüri Kuke hauast), 15 isiklikku märkmikku, Uku Masingu luuletus „Tontide eest taganevate sõdurite laul” ja tema kolm esseed, Jaan Kaplinski essee, Hando Runneli avaldamata luulet, jõulukaart allkirjaga „Helgo & Ants”, kuus lehte aadresside ja telefoninumbritega, fotokoopiad Aleksandr Solženitsõni „Elagem ilma valeta”, Tammsaare „Sõjamõtted”, Vigilia IV, diafilm “Rutšnoi pulemjot Degtjarjova”.
Heiki Ahoneni kodus J. Laari tn 20-14 KGB alampolkovnik Žukovi juhtimisel (brigaadis kokku 8 inimest). Ära võeti: 3 eksemplari Lisandusi, Andrei Sahharovi foto, margid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kujutisega, Jüri Kuke surmateate koopia, 2 fotokoopiat KGB töötajate nimekirjaga, põllumajanduslik statistiline bülletään ametialaseks kasutamiseks, soome- ja rootsikeelsed tekstid avalikust kirjast Tallinna sadama ehitamise kohta, märkmik nimede ja aadressidega ning telefoninumbritega, postikviitungeid ja kirjade väljastusteateid, kokku 28 nimetust.
Henno Adrikorni kodus Kalda tn 1 KGB töötaja Raksi juhtimisel. Ära võeti: Heiki Ahoneni foto ja Elfriede Nikluse avalduste koopiad.

– läbiotsimised Pärnus:

Eva-Marju Ahoneni kodus Karusselli tn 3-8 KGB major Vainbergi juhtimisel. Ära võeti kokku 53 nimetust esemeid ja dokumente, sh 3 fotot Jüri Kuke kalmust Vologdas, foto Niguliste kiriku torniga, 3 trükitud postkaarti Mart Nikluse, Tiit Madissoni ja Veljo Kalepi vabastamisnõuetega adresseeritud Karl Vainole, fotokoopiad testist „Kuidas käituda ülekuulamisel”, kirjastuse „Possev” raamatust, Arno Raagi „Saatuslikus kolmnurgas. Mälestusi 1939-44″, Lisandused VIII kogu, Veljo Kalepi kirjad, „NLDR memorandum”, Mart Nikluse protestiavaldus prokurörile, “Avalik kiri… tuumavaba tsooni loomiseks”, Nõukogude-Saksa mittekallaletungileping 23. augustist 1939 (venekeelne).
Ilse Heinsalu kodus Kooli tn 25-1. Ära võeti cá 10 nimetust, sh “NLDR nemorandum”, kopeerpaberit, märkmeid.

Veel toimus läbiotsimine Rein Arjukese kodus Simisalu matkakodus KGB major Markovi juhtimisel.

2. märts – korrati läbiotsimisi Innode, Laarmanni ja Heinsalu korterites, kuid midagi ei leitud ja ära ei võetud.

5. märts – Tartus arreteeriti KGB poolt KRPI vanemtehnik Lagle Parek (s 1941).

märts – Pareki kriminaalasjas nr 253-83 kuulati KGB poolt üle hulganisti inimesi, mõningaid isegi korduvalt. Üle kuulati Kaur Alttoa, Ülle Einasto, Õie-Mai Laarmann, Leino Laarmann, Ulla Järv, Peeter Säre. Kuu lõpupoole kuulati üle Lagle Pareki töökaaslasi ja tuttavaid: Arvi Soosein, Rein Parts, Udo Tiirmaa, Heino Uuetalu, Jüri Kulasalu, Maret Kuldvere, Niina Raid, Ulla Järv.

13. aprill – Tartus arreteeriti Arvo Pesti (s 1956). Keskpäeval tehti Pesti kodus läbiotsimine, mille järel ta arreteeriti. Tema abikaasat Mall Pestit kuulas üle KGB major Ots. Samaaegselt arreteeriti Tallinnas Heiki Ahonen (s 1956) pärast KGB major Žukovi juhtimisel toimunud tema kodus toimunud läbiotsimist. Ära võeti sõjaväepilet, korstnapühkija töötõend, auto tehnilinepass, märkmik, Nadežda Mandelštami „Mälestused”, 7 lehte märkmeid.

aprill – kriminaalasja nr 253-83 raames kuulati KGB poolt üle Heiki Ahoneni elukaaslane Rita Paomees, tema endine abikaasa Viivi Ahonen, Eve Pärnaste, Ilse Heinsalu, Mall Pesti, Oliver Peedosk, Jaak Lõhmus, dr Virge Loskit, arhitekt Katrin Kuusik ning alustati Urmas Nageli ülekuulamiste seeriat. 27. aprillil kuulati üle sõjaväeteenistuses olev Rünno Vissak KGB majorite Kozlovi ja Kruusma poolt.

2. mai – öösel põletati Tallinnas Lootuse põik 4 lähistel vähemalt viis punalippu. 3. mail alanud uurimises osales umbes sadakond ametnikku KGBst, miilitsast ja sõjaväe autoinspektsioonist. Käidi majast majja, küsitleti ja selgitati. Miilitsatel olid kaasas teenistuskoerad. Lühiajalisteks ülekuulamisteks vahistati kolm sündmuspaiga läheduses elavat eesti noort. Hilisematest vahistamistest või kohtuprotsessidest andmed puuduvad.

mai – 22.-27. maini kuulati KGB poolt üle ligi 15 TRÜ ajalooteaduskonna tudengit, mai lõpul Peeter Säre, Jüri Kuke lesk Silvi Kukk, viimase vend Jaak Näro ja Virve Kallas. Ülekuulamisi viisid läbi KGB majorid Talur ja Kruusma.

juuni – jätkusid ülekuulamised ja läbiotsimised. 3. juunil käis ülekuulamisel psühholoog Maire Saks (küsimused põhiliselt Eve Pärnaste kohta). 8. ja 9. juunil olid major Kruusma juures ülekuulamisel Kalju Mätik ja Mati Kiirend. 10. juunil kuulas Kruusma üle Eve Pärnastet. 24. juunil rakendati Erik Udami suhtes sundtoomist. Paide rajooni miilitsavolinik tõi ta veoautol Aegviidust Paidesse ja sealt “kongiga” Tallinna. Jõudnud Kruusma ette, esitas Udam protesti ebaseadusliku sundtoomise kohta. Ülekuulamisel ta seletusi ei andnud 29. juunil varahommikul toimetati Enn Tarto kodus Tartus Anne tn 20-7 läbiotsimine, millele järgnes ülekuulamine. Läbiotsimisel võtsid KGBlased Kruusma ja Žukov ära foto, millel oli kujutatud Tartot koos Andrei Sahharoviga, Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, kohtumaterjalid Mart Nikluse tööle ennistamise asjus. 30. juunil korraldati Jüri Adamsi kodus Tartus Kreutzwaldi 18-2 KGB major Otsa juhtimisel läbiotsimine, mille käigus midagi ei leitud ega ära ei võetud. Pärast läbiotsimist toimus Otsa poolt Adamsi ülekuulamine.

8. juuli – Mart Niklus mõisteti Permi oblasti Tšussovoi linna rahvakohtu (eesistuja L. S. Simonova, prokorör Z. V. Škapova) kolmeks aastaks türmi. Talle pandi süüks, et on vabadusekaotuse kandmise kohtades paistnud silma eriti negatiivsest küljest: on süstemaatiliselt pannud toime režiimirikkumisi, nimelt: jõhkrus, administratsiooni solvamine, tööst keeldumine, administratsiooni nõudmistele mitteallumine. Süstemaatiliselt kirjutab laimava iseloomuga kirju ja kaebusi, on negatiivsete nähtuste üks aktiivseid organiseerijaid. Toimepandud kuritegu ei ole kahetsenud. Režiimi nõuete rikkumise eest on Niklust korduvalt karistatud, sealhulgas üle viidud üksikkambrisse üheks aastaks. Kasutuselevõetud abinõudele Niklus ei ole reageerinud.

12. juuli – läbiotsimine major Otsa juhtimisel Etnograafiamuuseumi teaduri Heiki Pärdi kodus Tartus L. Puusepa 21-2. Ära võeti käsikirjaline katkend vene haritlaste (A. Solženitsõn jt) kirjast NLKP KK Poliitbüroole, salajane merekaart, Solženitsõni foto.

august – teadaanne Eesti Vabastamise Organisatsiooni (EVO) kohta. Selles sedastati, et on tekkinud reaalne oht eesti rahva kadumiseks ning sellepärast on eesti rahvuslased asutanud oma rahvuse ja kodumaa edasise säilimise tagamiseks EVO salajase peakorteriga Tallinnas. Edasi on loetletud EVO moodustamise põhjuseid, milleks on eesti rahva loomuliku eluruumi puudumine, eesti rahva ja kultuuri assimileerimise püüded, vägivallaga peale surutav võõras elulaad, eesti rahva enesemääramisõiguse puudumine, eestlaste pidamine vangidena NLiidu piires, eesti noorte sundimine osalema uute alade okupeerimisel Afganistanis, Süürias, Etioopias, Angolas jm. EVO tõdes, et Eesti okupeerimine tuleb NLiidule muuta võimalikult kalliks ettevõtmiseks, tekitades Nõukogude Venemaa majandusele kahju meetoditega, mis asjaomastele saavad ebameeldivaks üllatuseks. EVOl on välja töötatud konspiratsioonitaktika ja organisatsiooniline struktuur, mis arvestab vastase nõrku ning tugevaid külgi ning et anonüümsusest tingituna ei ole neid võimalik tabada. Edasi anti enda kohta teada, et EVO koosneb kolmest põhigrupist. Ideoloogilis-strateegiline rühm tegeleb informatsiooni levitamise, sh EVO häälekandja Eestluse Foorum avaldamisega Läänes. Rahvuslik-kultuurilise rühma ülesandeks on rahvuskultuuri sisukuse edendamine ja kultuuriürituste korraldamine vastavalt esimese grupi ideoloogilistele vajadustele. Julgeoleku- ja majandusgrupi ülesandeks oli kindlustada EVO rühmade turvalisus KGB vastuaktsioonide puhul, muu hulgas elimineerida otsesed vaenlased, vältides siiski surmaga lõppevaid juhtumeid. EVO teadeande lõpetasid hüüdlaused, nagu „Moraalne surm Nõukogude röövvallutajatele!“, „Igavene häbi kommunistidele!“, „Elagu iseseisev, õitsev Eestimaa!“

(2013. aasta juulis Tallinnas peetud loengul avalikustas publitsist Jüri Lina, et EVO taga seisis 1979. aastal abiellumise teel Rootsi elama asunud helilooja Toivo Kurmet (1949-2003). Temalt pärit ka „Intervjuu vabadusvõitlejaga“, mis loeti ette raadiojaamas Vaba Euroopa ja avaldati Isekirjas nr 7.)

13. september – arreteeriti Enn Tarto oma töökohal “EKE Projekti” Tartu osakonnas. Samal päeval teostati läbiotsimine Enn Tarto ema kodus Tartu rajoonis Kõrvekülas KGB major Otsa juhtimisel. Ära võeti fotokoopiad Vargamäe kaartidest, Jüri Kuke foto, foto tema hauakivist, omakirjastuslik almanahhid Kamikaze nr. 1 ja 2, Meie ja Karjamaa. Samal päeval toimus KGB major Kozlovi juhtimisel läbiotsimine Tarto suvekodus Ilometsal.

september – Läände jõudis pikem läkitus pealkirjaga „Milline on ebaprintsipiaalsuse hind“. Tekstil on allkiri „Eesti Vabadusvõitlejad“ ja see on dateeritud septembriga 1983. Läkituses on juttu NLiidu kuritegudest ja Lääne silmakirjalikust hoiakust nende suhtes. Näitena tuuakse Lõuna-Korea lennuki allatulistamine NLiidu hävitaja poolt, mis tõi kaasa 269 inimese hukkumise. Lääneriikidele heideti läkituses ette, et nad ei ole arutanud ega mõistnud seda barbaarset akti hukka ÜROs. Selle asemel püütakse NLiitu kosutada ja turgutada, silmakirjalikult üritatakse „karu kiskjaloomust ümber kasvatada ja teda toppida Lääne demokraatia frakki“ tahtmata mõista, et selliselt käitudes nad vaid julgustavad karu uutele hirmutegudele. Sama naiivsus ja lühinägelikkus ilmneb ka Lääne suhtumises Poolas erakorralise seisukorra sisseseadmise osas. Viidatakse Lääne huvile NLiidu maavarade ja hiigelturu vastu, mille nimel on hüljatud demokraatlikud ideaalid. Üllad moraalimõtted ja boikotid sunnitakse taanduma majandushuvide nimel. Läkituse autorid pidasid otstarbekas sellise tegevuse moraalseks hukkamõistuks ja pidurdamiseks luua vastav auraha, nn VERINE DOLLAR (THE BLOODY DOLLAR). VERINE DOLLAR võiks olla valmistatud mingist punasest metallist ja sellel peaks leiduma suurelt kiri “THE BLOODY DOLLAR” ning vermitud tekst: “WE TRUST IN GOLD” (“Me usume kulda”). See „auraha“ omistataks igal aasta 10. detsembril nende riikide poliitika või majandusliidritele, kes on osutavad abi totalitaarsetele režiimidele, annavad välja põgenikke nendest riikidest, osutuvad streigimurdjateks boikottides nende riikide vastu jne.

(Mati Kiirendi andmetel olid selle läkituse koostajateks Tunne Kelam ja Kiirend.)

novembri lõpp – Järva-Madisel tehti Tammsaare-nim. kolhoosi metsavahi Imre Tael’a juures läbiotsimine nn “Ahoneni asjas”. Ära võeti kirjutusmasin, raamatuköitmise vahendid ja Uku Masingu luulet. Siis ja ka hiljem on Imre Taela üle kuulatud põhiliselt välismaale info saatmise küsimuses. Läbiotsimisel äravõetud kirjutusmasin ja köitmisvahendid hiljem tagastati.

6. detsember – Magadani oblasti Sussumani rajooni Burkandja asula mäetehnika remondi tsehhis, kus asumisele saadetud Viktor Niitsoo töötas lukksepana, korraldati tuumasõjavastane koosolek. Niitsoo, kes põhimõtteliselt ühiskondlikus elus ei osalenud, keeldus vaatamata tungivatele nõudmistele koosolekust osa võtmast. Hiljem selgus , et tuumaohu ja rahuvõitluse kõrval oli koosolekul kõne all Niitsoo nõukogudevastast hoiak. Sõnavõttudes heideti talle ette Korea Vabariigi reisilennuki allatulistamise Nõukogude sõjaõhujõudude poolt hukkamõistmist, et ta tõlgendavat vääralt nõukogude “internatsionalistide” tegevust Afganistanis, kaitsvat ja õigustavat USA presidendi Reagani poliitikat NLiidu suhtes seoses kesktegevuskaugusega tuumarakettide paigutamisega Lääne-Euroopasse. Sellega avaldavat ta halba mõju töökaaslastele. Sõnavõtjad nõudsid, et ta saadetaks mõnda teise asulasse või sinna, kust ta toodi. Koosolek võttis valdava häälteenamusega vastu otsuse teatada partei- ja julgeolekuorganeile Niitsoo nõukogudevastasest hoiakust. Sussumani KGB kapten Opassov kogus Niitsoo tuttavate käest tema kohta vähem alt 15 seletuskirja, mida lisaks ühiskondlikule hukkamõistmisele ilmselt vajati juriidilise alusena Niitsoole administratiivjärelvalve kohaldamiseks veel tema asumisel viibides.

13.-16. detsember – kohtuprotsessi ENSV Ülemkohtus avaliku vastupanu aktivistide Lagle Pareki, Heiki Ahonen’i ja Arvo Pesti. Eesistuja Asta Tooming, süüdistaja Siim Kirsipuu. Tuginedes peamiselt endise TRÜ ajalootudengi Urmas Nagel’i (kohtuprotsessi ajal sõjaväes aega teenimas) poolt antud tunnistustele süüdistati neid KrK § 68 lg 1 süüdistati neid „kuritegelikus ühenduses“ EVVAa ja selle peamehe Ants Kippariga. Saades sellelt organisatsioonilt materiaalset paljundasid ja levitasid nad illegaalselt väljaantavat nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavaid laimavaid väljamõeldisi sisaldavat kogumikku nimetusega “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” ja muid nõukogudevastaseid materjale. Samuti süüdistati neid allakirjutamises mitmele avalikule kirjale. Parekile mõisteti 6 aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 3aastase asumiselesaatmisega. Ahonenile ja Pestile mõisteti 5 aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 2aastase asumiselesaatmisega.

24. detsember – „AVALIK KIRI Stokholmis algava Euroopas Usaldust Tugevdavate Abinõude ja Desarmeerimiskonverentsist osavõtjatele ning Läänemeremaade rahupooldajate organisatsioonidele“. Selle mahuka läkituse lõpus on märgitud, et selle koostajaks Eesti rahupooldajate koondis „Neutraalne ja Tuumavaba Baltikum“ poolt ning et läkitus koostatud Eestis, jõululaupäeval 1983. Pikas pöördumises anti kokkuvõte Eesti-Vene suhetest alates 1918. aastast kuni Eesti okupeerimiseni aastal 1940. Järgnevalt kirjeldati Nõukogude sõjaväebaase Eestis, suurearvulisi mitte-eestlastest garnisone, laiaulatuslikku piiritsooni Baltikumis ning valitsevat sõjasaladuste hüsteeriat. Kui Põhjalas sündis idee muuta Põhja-Euroopa tuumavabaks tsooniks, leidis see toetust Baltikumi elanike seas, kes soovisid samuti kuuluda sellesse tsooni. Apellis juhitakse 38 baltlaste 1981. aasta selleteemalisele avalikule kirjale ja pöördumisele allakirjutanuid tabanud KGB repressioonidele. Läkituses avaldatakse soovi, et Stockholmi konverents astuks konkreetseid samme tuumavaba tsooni loomiseks Põhja-Euroopas, hõlmates ka Balti riigid, ja et aktsepteeritaks äsja jaanuaris 1983 Euroopa parlamendis vastu võetud soovitust Baltikumi rahvaste olukorra käsitlemiseks Helsingi lõppakti täitmist kontrollivatel järelkonverentsidel koos Balti riikide dekoloniseerimisküsimuse tõstatamisega.

Jaak Pihlau andmetel koostati see tema ja Tunne Kelami poolt (Jaak Pihlau. „Eesti demokraatlik põrandaalune ja kontaktid Läänega 1970–1985. VI“ – Tuna nr 3/2005, lk 89-95; täistekst vt Teataja 04.02.1984; Lisandusi XXI kogu 1985, IV kd, lk 689-697)

detsember – vahetult enne ja pärast Pareki, Pesti ja Ahoneni kohtuprotsessi tehti KGB poolt NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972 määruse alusel NLiidu riiklikku julgeolekut kahjustava tegevuse eest ametlik hoiatus avalikele kirjadele alla kirjutanud isikutele:

7. detsembril KGB töötajate Kozlovi, Otsa ja Gektori poolt Karin ja Urmas Innole selle eest, et olles alla kirjutanud mitmetele kollektiivsetele kirjadele, võimaldasid nad sellega nende ärakasutamist Lääne infoteenistuste poolt nõukogudevastase propaganda tegemiseks. Eeluurimise ajal käitusid nad ebasiiralt, keeldudes Pareki, Pesti ja Ahoneni vastu tunnistusi andmast.
7. detsembril Paide rajooni KGB ülema Urb’i, sama rajooni prokuröri Perdsidski ja kellegi tundmatu mehe, kes end tutvustada ei tahtnud, poolt Järvamaa metsamajandi direktori Kuldkepi kabinetis Rein Arjukesele natsionalistlikust koosolekust osavõtu eest Simisalu matkakodus ning kahele avalikule kirjale allakirjutamise eest.
8. detsembril KGB töötajate Taluri ja Kozlovi poolt Lembit Rästale selle eest, et ta aastatel 1980-83 kuulas, tõlkis ja levitas välismaiseid halvustava sisuga raadiosaateid ja nende laimavaid väljamõeldisi NLiidu kohta, millega aitas kaasa oma abikaasa Lagle Pareki kuritegelikule tegevusele ja tekitas sellega suurt kahju NLiidu riiklikele huvidele ja riiklikule julgeolekule. Abikaasa asja eeluurimisel käitus ebasiiralt ja keeldus tunnistusi andmast.
8. detsembril KGB töötajate Taluri ja Kozlovi poolt Ülle Einastole nõukogudevastasest tegevusest osavõtmise ja ebasiiraste tunnistuste andmise eest Pareki, Pesti ja Ahoneni asja eeluurimisel.
8. detsembril KGB töötajate Kruusma ja Lartsevi poolt Eve Pärnastele avalikele kollektiivsetele protestikirjadele allakirjutamise ja nõukogudevastaste materjalide paljundamise eest, mida ta kodus hoidis.
10. detsembril KGB töötajate Pääsukese ja Kallas’e (Harju rajooni KGB ülem) poolt Harju KEK-i juhataja asetäitja kabinetis (viimase juuresolekul) Erik Udamile osavõtu eest kahe avaliku kirja („Kiri maailma üldsusele” ja „Kiri Soome Vabariigi kodanikele”) koostamise ja allakirjutamise eest.
12. detsembril KGB töötaja Dogadko poolt Mati Kiirendile Mart Nikluse kaitseks ja Jüri Kuke surma puhul kirjutatud kollektiivsetele kirjadele allakirjutamise eest ning soosiva suhtumise eest Pareki, Pesti ja Ahoneni isikutesse ning nende nõukogudevastasesse tegevusse.
12. detsembril KGB töötajate Kruusmaa ja Milder’i poolt Eva Ahonenile materjalide hoidmise eest kodus ja Ilse Heinsalule avalikele kirjadele allakirjutamise eest.
24. detsembril KGB töötaja Markovi poolt Endel Ratasele kahele avalikule kirjale allakirjutamise ja nõukogudevastase sisuga telefonikõnede pidamise eest.

detsember – vahetult enne 1983. aasta jõulupühi jõudis Soome kaudu Eesti Rahvusnõukogule, Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides ja peakonsul Ernst Jaaksonile adresseeritud proklamatsioon järjekordselt põrandaaluselt organisatsioonilt nimetusega „Eesti Rahvusühtsus „Veljesto““. Kiri oli saadetud isiklikult ka ERNi peasekretärile Arvo Hormile, keda oli ekslikult tituleeritud ERNi esimeheks, põhjendusega, et ERN on kõige põhimõttekindlam ja kodumaale lähim Eesti vabaduse eest võitlev organisatsioon. Lisaks paluti edastada kogu läkitusse puutuv informatsioon Vabadusraadiole ja Ameerika Häälele ühes sooviga, et läkitus edastataks nende raadiojaamade ülekannetes 28. jaanuaril 1984, mil nad kuulavad neid saateid väljaspool Tallinna, „kus väldime venelaste segamist (raadiohäireid)“. Läkituses selgitati, et nimetusel „Veljesto“ ei ole midagi ühist samanimelise akadeemilise organisatsiooniga, mis pärast Eesti okupeerimist jätkas tegevust paguluses. Edasi on läkituses öeldud, et lugedes end Eesti Vabariigi kodanikeks, ei tunnista nad neile peale surutud „seadusvastase protektoraadi“ kodakondsust ega lõpeta võitlust enne taasiseseisvumist. „Veljesto“ peab vajalikuks kasutada võitluses täiesti uusi vorme ja vahendeid ning tahab olla organiks, kes koondab rahvast võitluseks iseseisvuse eest, andes oma täieliku toetuse tegutsevatele konsulitele, ERNile ja ERKÜle, ning tänab USAd ja eriti president Reaganit. „Veljesto“ tegi läkituses teatavaks kaastöökomisjoni Eesti Kultuurivara loomise, mille avalduse nr 1 kohaselt toimub okupeeritud Eestis venestamise kõrval ka süstemaatiline kultuuriväärtuste hävitamine. „Veljesto“ teadaandes nr 1 on öeldud, et eesti rahvas toetab endise Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni tuumavaba Põhja-Euroopa moodustamise ideed, mis hõlmaks ka Balti riike. Samas nimetatakse Tallinna süvasadama ehitusel osaleva välisriigi valitsuse tegevust ebasõbralikuks aktiks eesti rahvuse vastu.

Pärast Eesti taasiseseisvumist avalikustas jurist Tarmo Laasi, et salapärase organisatsiooni „Veljesto“ oli asutanud tema. 1980. aastatel Eesti NSV Kalamajanduse Valitsuse Varustus- ja Turustuskontori vanemjuriskonsuldi ametit pidanud Laasi oli ka „Veljesto“ proklamatsioonide koostaja ning saatis need Arvo Hormile Tallinna ja Helsingi vahel kurseeriva reisilaevaga „Georg Ots“. Laasi sõnul kuulusid sellesse organisatsiooni tuntumatest isikutest veel hilisem ajakirjanik ja poliitik, Keskerakonna liige ja Tallinna Linnatranspordi ASi juhatuse esimees Enno Tamm ning kunstnik Heino Prunsvelt.

1984

13. veebruar – Võrus arreteeriti 19aastane Urmas Oras, keda süüdistati KrK § 195 järgi selles, et ta 11. veebruaril 1984 rebis maha ja tõmbas tükkideks punalipu Võrus Kingissepa tänavas asuvalt hoonelt. 7. mail 1984 mõisteti talle ENSV Ülemkohtu (eesistuja Mart Lõiv) poolt 1½ aastat vabaduskaotust üldrežiimiga koloonias.

veebruar – vahetult enne Eesti Vabariigi 67. aastapäeva jõudis Läände „Veljesto“ läkitus, milles kummutati nõukogude propagandistide väited, et EVO ja „Veljesto“ on emigratsioonijuhtide väljamõeldised. Läkituses on öeldud, et valeteadetest hoolimata on nende organisatsioon olemas. Edasi on läkituses juttu ajalehes „Pravda“ ilmunud NLKP Keskkomitee otsusest „Eesti NSV juhtiva kaadri osavõtust töötajate hulgas tehtud poliitilisest kasvatustööst“, mis kinnitab venestamispoliitika järjepidevust ja tugevnemist. Läkituses selgitati, et selle otsuse eesmärgiks on tööstuse kunstliku forsseerimisega luua pinda kolonistide suuremaks sisserännuks. Järgnevalt toodi arvukalt näiteid selle eesmärgi elluviimiseks rakendatud meetmetest. Veel on läkituses terve hulk ettepanekuid: et Eesti Vabariigi peakonsul USAs esitaks Soome valitsusele protestinoodi Tallinna süvasadama ehitamise asjus, et ERN avaldaks ja levitaks Tallinna sadamat ehitavate Soome tööliste seas „Veljesto“ üleskutset, et maailma noored ei osaleks Moskvas toimuval XII Ülemaailmsel Noorsoo- ja Üliõpilasfestivalil, et Kopenhaageni tribunalil pöörataks tähelepanu kodakondsuse õiguspärasuse küsimusele okupeeritud Eestis. USA presidenti ja 150t Esindajatekoja liiget tänati Niklusele osutatud toetuse eest ning avaldati heameelt Vabadusraadio eestikeelse osakonna ümbernimetamise puhul raadiojaamaks Vaba Euroopa. Peale selle väljendati muret, et okupeeritud Eestis kavatsetakse laiendada fosforiiditööstust Rakvere suurmaardla põhjal, ning protesteeriti Virumaa looduse jõhkra hävitamise vastu. Teatati, et „Veljesto“ ja Eesti Kultuurivara nõuavad Eesti Muinsuskaitse Seltsi taastamist, märkides samas, et okupeeritud Eesti on „liiduvabariikidest“ ainus, kus sellist seltsi ei ole. Läkitusele on lisatud ülekutse Tallinna süvasadamat ehitavatele Soome töölistele. Selles kutsuti töölisi üles lõpetama ehitustööd, kuna ehitis on ohtlik eesti rahvusele ning seda ehitades aitavad soomlased kaasa Eesti venestamisele ja koloniseerimisele. Tuletati ka meelde, kuidas Soome vabatahtlikud aitasid Eestit 1919. aastal ning kuidas eestlased tasusid selle auvõla Soome Jätkusõja ajal.

18.-19. aprill – ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil (eesistuja Lõiv, süüdistaja Adolf Kessler) mõisteti KrK § 68 lg 2 alusel süüdi Enn Tarto ja talle määrati karistuseks 10 aastat vabaduskaotust erirežiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva viieaastase asumiselesaatmisega. Võttes arvesse Tarto varasemaid süüdimõistmisi nõukogudevastase tegevuse eest tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Vaatamata mitmetele tema elukohus toimunud läbiotsimistel, ei õnnestunud KGBl midagi talle inkrimineeritavat leida. Ka kohtus ei tunnistanud Tarto end süüdi ning kohtuliku uurimise käigus ütlusi ei andnud. Seetõttu kasutati tema süüdimõistmiseks tunnistajate ütlusi. Selles mängis jällegi peaosa Pareki, Pesti ja Ahoneni protsessil peatunnistajana esinenud Urmas Nagel. Oma panuse andsid ka Tarto endised vangilaagrikaaslased, nagu Bruno Javoiš, Teodor Reinhold, Ülo Niinemets, Jüri Lõhmus, Kalju Maasikmäe (kes oli ka Tarto töökaaslane) jt. Endine laagrikaaslased Taivo Uibo ja Vilho Forsell ei olnud kohtusse ilmunud, kuid tema tunnistusi pidas kohus vajalikuks ette lugeda. Tunnistajaterea lõpetas EELK Petseri koguduse õpetaja Villu Jürjo. Nende tunnistuste põhjal süüdistati Tartot tema rahvuslikus ja nõukogudevastases meelsuses, mis vaadeldaval perioodil pole põrmugi muutunud ning selle meelsuse varjamatus avaldamises teistele. Sellega ta tõmbas ja ässitas ka teisi nõukogudevastasele kuritegevusele. See kuritegevus seisnes allkirjade andmises igasugustele avaldustele ja protestidele, nende avalduste paigutamises-sattumises illegaalsetesse väljaannetesse, igasuguse tendentsliku informatsiooni kogumises ja avalikustamise püüetes, konspiratiivses tegevuses, mis sellega kaasnes; sidemete pidamises väliseestlastega ja eriti Ants Kippariga; informatsiooni sattumises välismaale ja sealt materiaalse toetuse saamises.

1. november – läbiotsimine Mati Kiirendi elukohas Tallinnas Tatari tn 3-6. Seda viisid läbi KGB uurimisosakonna vanem uurija major Anto Ots ning KGB majorid Juri Lartsev ning Oleg Markov. Läbiotsimise alusena esitati KGB Leningradi uurimisosakonna määrus kriminaalasja algatamisest ukraina rahvuslase Apolloni Bernitšuk’i vastu. Uurija Otsa suulise seletuse kohaselt olevat mainitud Bernitšuk 1984. aasta augustis Leningradis kinni võetud NLiidu riigipiiri ebaseadusliku ületamise mõtetega peas (!). Kiirendilt nõuti võimalike šifrite ja šifreeritud kirjavahetuse väljaandmist, millel võiks olla seos antud kriminaalasjaga. Läbiotsimisel võeti ära 9 üksust, millel väideti olevat seos algatatud asjaga: Mart Nikluse autobiograafia, leht Permi eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagri nr 35 vangide nimede ja karistusaegadega, kaks taskuploki lehte Moskva ja Kiievi aadressidega, veel üks plokileht nimede ja telefoninumbritega, leht märkmetega Jan Kõrbi asjus ülekuulatud ja läbiotsitud isikute kohta, Kiirendi ja Kalju Mätiku telegrammi tekst Nina Martšenkole kaastundeavaldusega tema poja Valeri Martšenko hukkumise puhul Permi erirežiimiga vangilaagris 7. oktoobril 1984. Läbiotsimisele järgnenud ülekuulamisel eitas Kiirend salajase kirjavahetuse pidamist Bernitšukiga ning protesteeris läbiotsimisel äravõetud materjalide suhtes, mille puudub seos Bernitšuki vastu algatatud asjaga.

(Bernitšukiga oli Mati Kiirend viibinud koos Permi vangitöölaagris nr 37, kus esimene kandis 12aastast karistust “kodumaa reetmise” eest, mis seisnes selles, et ta oli üksi pagenud Ukrainast, läbinud Poola, seejärel Tšehhoslovakkia ning kinni nabitud Ungari piiri ületamisel.)

24. detsember – avalik kiri ÜRO peasekretärile tuumarelvi omavate riikide valitsustele, milles kutsuti üles kutsuda kokku tuumarelvi omavate riikide valitsusjuhtide nõupidamine eesmärgiga likvideerida tuumarelvastus. Samuti kutsutakse üles tuua ära kõik väeüksused teiste riikide territooriumidelt, välja arvatud ÜRO rahukaitseüksused. Edasi rõhutatakse vajadust tagada kõigis endistes tuumariikides legaalse mittevägivaldse opositsiooni tegutsemise õigus koos opositsioonilise ajakirjanduse tegutsemise õigusega ning kuulutada välja amnestia kõikidele poliitvangidele, likvideerida kunstlikud kitsendused ida ja lääne vahel, lõpetada raadio saadete segamine, tagada emigreerumise ja turismi vabadus, tagada ajakirjanduse ja kirjanduse levitamise võimalikkus üle riikide piiride, mis oleks kooskõlas ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooniga. Samuti tehti ettepanek piirata arenenud tööstusriikide relvamüüki vähemarenenud maadele. Kirjale olid alla kirjutanud Ülle Einasto, Karin Inno, Urmas Inno, Viktor Niitsoo, Eve Pärnaste, Endel Ratas, Ināra Serdāne ja Erik Udam.

detsember – Mordvas Baraševos asuva naiste poliitvangide vangilaagrist nr 385/3-4 saadeti 1984. aasta lõpul salaja välja läkitus, milles USA presidenti Ronald Reaganit õnnitleti ametisse tagasivalimise puhul. Seitsme sentimeetri pikkune, õhukesele paberile kirjutatud õnnitluskiri leidis koha Valges Majas presidendi töölaual. Kirja sisu on järgmine: ”Meie, naispoliitvangid NLiidus, soovime Teile õnne tagasivalimise puhul USA presidendiks. Meie imetleme Teie maad kõigi vabaduste ja inimõiguste tõttu. Meie soovime Teile edu vabaduse teel.” Kirjale olid allakirjutanud ukrainlannad Raisa Rudenko, Irina Ratušinskaja, Olha Matusevõtš ja Galina Barats, leedulanna Jadvyga Bieliauskienė ja Edita Abrutienė , lätlanna Lidia Doronina, venelanna Natalia Lazareva eestlanna Lagle Parek.

1985

3. aprill – endine EELK Urvaste koguduse aseõpetaja Harri Mõtsnik (vallandatud konsistooriumi täiskogu 24. oktoobri 1984 otsusega EELK teenistusest alates 15. novembrist 1984 kirikuvalitsuse solvamise, korraldustele allumatuse jne eest) arreteeriti oma kodutalus Varbla külanõukogus Pärnumaal. Aktsiooni juhtis KGB vanemuurija major Anto Ots, vahistamise juures viibis ka KGB Pärnu osakonna ülem Milder. Ära võeti mitmesuguseid materjale, sh kirjutusmasinad “Olympia” ja “Royal”. Samal päeval teostati läbiotsimised järgmiste isikute juures:

EELK Räpina koguduse õpetaja Andres Põder’i elukohas;
EELK Pilistvere koguduse õpetaja Vello Salum’i elukohas;
EELK Juuru koguduse jutlustaja Urmas Soomere elukohas Kohilas;
EELK Urvaste koguduse õpetaja Villu Jürjo elukohas;
ENSV Teaduste Akadeemia Füüsikainstituudi sekretäri Maris Sarv’e elukohas Elvas.

22. mai – Tunne Kelamile tehti KGB poolt NLiidu 25. detsembri 1972 salajase määruse alusel ametlik hoiatus “natsionalistlike kogunemiste” ja “nõukogudevastaste vaadete levitamise” eest. 11. aprillil 1985 alanud KGB aktsiooni käigus kuulati nn vestluse sildi allmitteametlikult üle eesti muusikapärandi uurijat ja klaverikunstnikku Vardo Rumessen’it, TA geoloogia instituudi teadurit Rein Einasto’t, kirjanik Arvo Valton’it, Tallinna konservatooriumi võõrkeelte õppejõudu Heli Susi, filosoof Rein Ruutsoo’d, kirjastustöötajat Haljand Udam’it, üht teatrikriitikut, üht TPI töötajat ja veel mõningaid inimesi. Huvi tunti teatavate seltskondlike koosviibimiste kohta, kus seltskondlikule läbikäimisele ja mõttevahetusele üritas KGB visalt omistada nõukogudevastase organisatsioonilise tegevuse jooni, otsides juhte, programmi jne, samuti ka kultuuritegelaste võimalikke kokkupuuteid teadlike kodanikuõiguste eest seisjatega. Keskseks uurimisobjektiks oli ilmselt Mati Kiirend, samuti muusik Helju Tauk ning endine ENE toimetaja ja lektor Kelam, kuna need isikud olid esinenud KGB arvates võimukriitiliste ettekannetega nendel koosviibimistel.

21. juuni – ülaltoodud põhjustel tehti KGB poolt hoiatus ka Helju Taugile.

juuni – Läände jõudis „Teismeliste Laste Põrandaaluse Seltsi „Miku ja Manni“ üleskutse maailma lastele, eriti Saksa, Inglise, Prantsuse ja Ameerika noortele“. See avaldus oli Läände jõudnud salapärasel teel. Koostaja(te)ks oli ilmselt täiskasvanu(d), kes olid teksti sihilikult püüdnud sõnastada lapsekeelsena. Adressaatide vanavanaisadele heideti ette, et nad on Jalta konverentsil (ja salalepingutega) juba varem andnud Eesti Vene Moolokile inimohvriks. Edasi kirjeldati okupatsiooni ajal toimunud hirmutegusid, arvukate näidetega iseloomustati nõukoguliku elu absurdsust ning avaldati imestust selle üle, et lääneriigid soovivad rahu ja relvade ärakaotamist – seda olukorras, kus NLiit valmistub sõjaks. Läkituses rõhutati veel seda, et maailma noortelt ei oodata mingit konkreetset abi, mida nad ei saagi anda, vaid paluti neil panna „eesti rahva noored Looduse Punasesse Raamatusse, nagu on pandud haruldased linnud ja taimed“. Veel märgiti, et oma suuruse poolest „oleme ainult nagu kvarkid, teie kui tervete aatomitega võrreldes“, kuid ka „meil on olemasolu õigus ja teil on ju vabadus sellest aru saada“.

2. september – Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohtus (eesistuja T. Lao) mõisteti KrK § 195 lg 2 alusel süüdi Peeter Bötker (s 1969, vahi all alates 18.12.1984), Toomas Ild, (s 1968, vahi all alates 12.12.1984), Kaido Siider (s 1966, vahi all alates 30.12.1984) ja Toivo Paabu (s 1968). Bötkerit ja Ildi karistati 3aastase ning Siiderit ja Paabut 2aastase vabadusekaotusega üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Paabul lükati vastavalt KrK § 48¹ kohtuotsuse täitmine edasi kaheks aastaks. Bötker tunnistati süüdi selles, et ta koos H. Mõtusega ööl vastu 1. juulit 1984 kirjutas avalikes kohtades majade seintele nõukogude ühiskonda solvavaid fraase ning koos Ildi ja Siider kirjutasid natsionaalfašistlikku parteid propageerivad tähed „NF“ Linda mälestussambale. Ööl vastu 1. detsembrit 1984 süütasid Bötker, Siider, Ild ja Paabu Šnelli tiigi pargis asuva 1. detsembri 1924 kommunistide mässukatsele püstitatud mälestusmärgi, valades selle enne üle bensiiniga.

oktoober – Tallinnas võis mitmel pool näha avalikesse kohtadesse ilmunud nõukogude- ja venevastaseid loosungeid. Nii näiteks nägid 12. oktoobril paljud Männiku tee Liiva bussipeatuses hoone seinal loosungit „Venelased Eestist välja!” Analoogiline loosung oli värviga kirjutatud Pärnu maanteel Tallinna Suusavabriku vastas asuvale hoonele.

1., 2. ja 5. oktoober – ENSV Ülemkohtus kriminaalasjade kohtukolleegiumi (eesistuja H. Kiviloo, prokurör Siim Kirsipuu) istung Harri Mõtsniku üle, keda süüdistati KrK § 68 lg 1 alusel aastail 1979-1985 nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavate ja laimavate väljamõeldisi sisaldavate kirjutiste koostamises, paljundamises, hoidmises levitamise eesmärgil ja levitamises NLiidu territooriumil ning välismaale saatmises. Neid kasutasid ära eesti emigrantide reaktsioonilised väljaanded, samuti raadiojaamad Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl oma nõukogudevastastes programmides. Mõtsnik võttis omaks talle inkrimineeritavate kirjutiste autorluse, andes, nagu eeluurimise ajal, tunnistusi mõnede isikute kohta, kes olid teda abistanud nende paljundamisel, levitamisel ja hoidmisel. Samas kinnitas ta, et kirjutised kajastavad tema vaateid, mida ta muutnud ei ole, kuna peab neid õigeiks. Sama kinnitas ta ka oma lühikeses viimases sõnas. Kohus karistas Mõtsnikku 3aastase vabaduskaotusega range režiimiga paranduslike tööde koloonias. Pärast armuandmispalve esitamist otsustas ENSV Ülemnõukogu Presiidium võttes arvesse Harri Mõtsniku puhtsüdamlikku ülestunnistust ja siirast kahetsust talle armu anda. Mõtsnik vabastati 29. märtsil 1986 ta otse Patarei vanglast, ilma et teda oleks pärast kohtuistungit vangilaagrisse saadetud. Lisaks sellele ilmus nädalalehes Sirp ja Vasar Mõtsniku artikkel, kus ta häbenes, kahetses ja mõistis hukka oma nõukogudevastast tegevust.

5. september – Eeluurimisisolaatoris nr 1 (Patarei vangla) suri tehnikateadlane konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo „Desintegraator“ direktor Johannes Hint (s 1914). Hint vahistati 13. novembril 1981 fabritseeritud süüdistuste alusel, detsembris 1983 mõisteti ta süüdi mitmesugustes ametialastes kuritarvitustes karistati 15aastase vabadusekaotusega. Riiklikud autasud, aunimetus, teaduslikud kraadid ning kutse võeti kohtu taotlusel ära. NLiidu ülemkohus rehabiliteeris ta 25. aprillil 1989 täielikult, postuumselt taastati tema aunimetused, teaduskraadid ja tagastati osa konfiskeeritud vara. Hint oli olnud sidemetes Eesti demokraatidega ja koostanud omakirjastuslikke tekste („Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia” (1969-1974 Aivars Krauklise nime all kirjutatud traktaat); “Viimaseid mõtteid inimkonnale”).

5. september – ajalehes Vaba Eesti Sõna avaldati avalik kiri Välis-Eesti ajakirjandusele, mis kandis allkirja „Eesti Demokraatlik Partei (EDP)“. Üsna õõnsasisulises läkituses motoga „Vaba Eesti eest!“ väljendati soovi avaldada „teie kaudu“ oma partei põhikiri, sest „siis saab see paremini teatavaks, ka Eestis – meie kodumaal“. Läkituses paluti kaasabi partei põhikirja tõlkimisel inglise, saksa ja prantsuse keelde ning saatmisel neid keeli kõnelevate maade suurematele ajalehtedele. Samas juhiti tähelepanu sellele, et Eesti Demokraatlik Rahvarinne ei ole nende partei organisatsioon. EDP küll hindab kõrgelt nende vaprust Eesti vabaduse eest võitlemisel, kuid EDP arvates „see organisatsioon ei arvesta küllalt hästi võitlustingimusi ega pea kinni otstarbekast taktikast“. Seetõttu ei ole EDP huvitatud kontaktidest nendega, kuid vaatleb neid kui ainsat organisatsiooni, kes „peale meie ka Eestis regulaarselt tegutseb ja püüab midagi ära teha Eesti Vabaduse ideaalide levitamisel“. Läkituse lõpus on öeldud, et põhikiri on toimetatud Läände ja see antakse selle sinna viinud inimese kaudu „teile avaldamiseks“ pärast seda, kui ajalehes on teatatud, et ollakse nõus seda avaldama.

1986

august – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Päeva puhul saabus EVVAle Eestist läkitus, millele allakirjutajaiks oli märgitud „TEIE KAASVÕITLEJAD“. Selles oli öeldud, et nõukogude propaganda kasutab kõiki vahendeid juurutamaks eesti rahva teadvusse kommunistlikku ideoloogiat, eestlastele võõraid venepäraseid mõttestereotüüpe, selleks et maha suruda usku iseseisva ja demokraatliku arengu võimalikkusesse. Kuid tõelised patrioodid ei ole kunagi alla andnud ega võitlust lõpetanud. Püüdes Eesti vabaduse eest võitlejaid maha suruda, on Eesti parimaid poegi ja tütreid pandud trellide taha. Kahjuks on mõned neist ilmutanud argust ja ütelnud lahti oma ideaalidest. Võimud kasutavad neid nüüd oma huvides, püüdes vabadusse jäänud võitlejaid isoleerida, mustata ja alandada ning lüüa kiilu nende ridadesse. Läkitus lõppes tõdemusega, et „eestlaste rahvusliku uhkuse, eesti rahva ja vaba maailma rahvaste vahelise ühtekuuluvustunde kasvatamine on meie peamine ülesanne“ ning „ees ootab helge tulevik – olla vaba, iseseisev ja õnnelik“. Läkituse autorid ei ole seni end avalikustanud.

1987

14. juuni – 1941. aasta juuniküüditamise aastapäeval korraldas Läti Helsingi-86 rühmitus Riias Vabadussamba juures meeleavalduse, millel osales 5000 inimest, et mälestada Nõukogude võimu ohvreid ja asetada monumendi jalamile lilli. Seal viibis ka Tiit Madisson, kes oli Lätis ravil. Kohtudes endiste poliitvangidega Lätist ja Leedust, lepiti kokku, et MRP aastapäeval korraldatakse kolme Baltikumi riigi pealinnades rahumeelsed meeleavaldused.

30. juuli – Heiki Ahonen, Jan Kõrb, Tiit Madisson ja Lagle Parek saatsid avaliku kirja EKP Ajaloo Instituudile, ajalehele Rahva Hääl ja ajakirjale Aja Pulss, milles tehti ettepanek avalikustamise ning ajaloo „valgete laikude” kõrvaldamise raames avalikustada Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollid selle kurva sündmuse 48. aastapäeval.

15. august – teadaanne Eesti elanikele Molotov–Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) moodustamisest. Peale nelja algataja liitusid grupiga veel Mati Kiirend, Jüri Mikk ja Ilse Heinsalu. Grupi avaliku esindajana astus esile Tiit Madisson, teiste liikmete nimed lubati avalikustada 23. augustil. Samas teatati 23. augustil kell 12 Tallinnas Raekoja platsil korraldatavast miitingust meenutamaks Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud lepingu tagajärjel hukkunud eestlasi Hiljem liitusid veel mõned isikud, grupi suuruseks jäi 19 inimest. Anti välja MRP-AEG infobülletääni, mille toimetajaks oli Viktor Niitsoo.

23. august – MRP-AEG poolt korraldati Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus okupeeritud millel Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist. Algselt pidi miiting toimuma Raekoja platsil, kuid viimasel hetkel tühistas linnavalitsus selleks antud loa. Miilitsa nõudmisel suunduti edasi Harjumäele. Kanti loosungeid “Molotov-Ribbentropi sobing avalikuks!”, “Enesemääramisõigust Baltimaadele!”, “Tühistada Molotov-Ribbentropi leping!”, “Stalinlikud timukad kohtu alla!”, “Vabadust Enn Tartole ja Mart Niklusele!” jt. Peakõnelejaks oli Tiit Madisson. Sõna võtsid veel Heiki Ahonen, Erik Udam, Jüri Mikk, Kalju Mätik ja Roman Bode. Luuletusega esines poetess ja näitleja Merle Jääger. Samal päeval peeti analoogilised miitingud ka Riias ja Vilniuses. Eriti rahvarohke oli Läti pealinnas toimunu, kus osales ligikaudu 10000 inimest. Vilniuse miiting oli tagasihoidlikum, sellest võttis osa vaid 1000–2000 inimest.

24. august – EKP KK Büroo istung, mis oli pühendatud eelmisel päeval Tallinnas toimunud Hirvepargi miitingu, mida kompartei slängis nimetati „sborištše’ks“, arutelule. Istungil iseloomustati toimunut kui natsionalistlikku ja nõukogudevastast väljaastumist. KGB, siseministeerium, kompartei linna- ja rajoonikomiteed said sarjata selle eest, et neil ei olnud vajalikke andmeid „sborištše“ suuruse kohta, mistõttu juhtunu tuli nende jaoks täieliku ootamatusena. EKP KK, ajalehtede toimetused, raadio ja TV ei võtnud midagi ette “raadiohäälte” neutraliseerimiseks. EKP propaganda ja agitatsiooniosakonnale, vabariiklike ajalehtede toimetajatele tehti ülesandeks anda operatiivne vastulöök, paljastada „sborištše“ eesmärke ja selle organiseerijaid ning avaldada kultuuritegelaste ja tööeesrindlaste arvamusi. KGB ja siseministeerium pidid tugevdama tööd, et saada õigeaegset teavet dissidentliku elemendi poolt kavandatavate ettevõtmiste kohta. Büroo istungi suunistest lähtuvalt algas ajakirjanduses Hirvepargi miitingu ja selle korraldajate vastane kampaania.

5. september – Viljandi bussijaamas peeti Tarvastusse muinsuskaitseklubide IV kokkutulekule suunduv Lagle Parek ja teda saatnud Viktor Niitsoo end kriminaaljälituse töötajatena tutvustatud erariides isikute poolt kinni ja sõidutati Tartusse. Niitsoo lasti kohe vabaks, ent Parek viidi Tartu miilitsajaoskonda, kus temaga vestlesid Tartu miilisaülem Aleks Uibo ja KGB ülem Anti Talur. Sellest episoodist sai alguse MRP-AEG liikmete lühiajaliste kinnipidamiste ja liikumistakistuste korraldamise taktika, millega püüti ära hoida nende osalemist mitmesugustel üritustel. Sel teel loodeti jätta kohaletulnud rahvas ilma organisaatoriteta ning ühtlasi süüdistada MRP-AEG liikmeid nahahoidmises.

26. september – ajalehes Edasi avaldati Siim Kallas’e, Tiit Made, Edgar Savisaar’e ja Mikk Titma artikkel „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“. Selle ettepaneku sisuks oli ENSV muutmine täielikult isemajandavaks liiduvabariigiks ühes oma rahaga, mis pidi olema konverteeritav lääneriikide valuutade suhtes. Osavalt rõhuti veel ühele valupunktile, lubades pidurdada sisserännet Eestisse. Kuna muulaste massiline sissevool ähvardas jätta eestlased vähemuseks oma kodumaal, mõjus see nõue rahvale eriti köitvalt.

30. september – korraldas Jüri Mikk Moskvas Punasel väljakul üksikmeeleavalduse kandes loosungit „Nälgin alates 1. sept. protestiks MRP ja selle salaprotokollide mitteavaldamise vastu“. Paari minuti pärast toimetati Mikk ja teda saatnud Eve Pärnaste miilitsasse ning saadeti seejärel Moskva SAO ülema asetäitja kindral Šarankovi määrusega Moskvast välja. Mikk pidas lõpetas näljastreigi 31. oktoobril.

21. oktoober – Ain Saare eestvedamisel otsustati korraldada Võru kalmistul Vabadussõjas langenute mälestamine. Mõni aeg varem oli tema poolt algatatud Vabadussõjas langenute haudade korrastamine. Toimusid kokkupõrked miilitsa ja meeleavaldusel osalejate vahel, kellest mõned peeti kinni ja karistati administratiivkorras rahatrahviga.

6. detsember – Heiki Ahonenile esitati ENSV prokuratuuris hoiatus, et senise tegevuse jätkamise korral tühistatakse ennetähtaegse vabastamise määrus. Detsembris oli ta välja kutsutud välja OVIRi, ja tehti ettepanek emigreeruda. Samas esitati kutse sõjaväe kordusõppustele Tšernobõli. Mõlemast ettepanekust Ahonen keeldus. 21. jaanuaril 1988 esitati Ahonenile saanud kutse ilmuda 1. veebruaril 90päevastele kordusõppustele Tšernobõli. Et tegemist oli provokatsioonilise katsega saata MRP-AEG liige eluohtlikku piirkonda tuumaelektrijaama avarii tagajärgi likvideerima, kirjutas Ahonen 1. veebruaril sõjakomissariaadis avalduse, milles keeldus kordusõppustele sõitmisest, tuues ettekäändeks perekondlikud põhjused. Ahonen võeti sealsamas vahi alla ja paigutati Patarei vanglasse. Kuna perestroika tingimustes oli Ahoneni süüdimõistmine võimudele väga tülikas, pakuti talle võimalust välja rännata Rootsi, mis sai teoks 5. märtsil 1988.

10. detsember – Lagle Parek kutsuti KGB Tartu osakonda, kus talle tutvustati 1941. aastal tšekistide poolt mõrvatud isa, Eesti Vabariigi kutsuti sõjaväe kapteni Karl Pareki toimikut ning ühtlasi püüti teda veenda emigreeruma. See kõik aga oli asjatu, sest Parek välja rännata ei soovinud ega andnud väljapressimisele järele.

19. detsember – MRP-AEG avaldus, millega nimetati grupi auliikmeteks poliitvangid Mart Niklus ja Enn Tarto. Nii loodeti anda suuremat kaalu nende vabastamisnõuetele.

20. detsember – Võrus moodustati Rannatares sõltumatu noorteorganisatsioon „Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1“. Asutamiskoosolekust võttis osa 20 inimest, kellest kõigist, peale kahe organisatsiooni juures vaatlejana tegutsemist eelistanud muinsuskaitselase, said organisatsiooni liikmed. 1988. aasta jaanuari algul asuti välja andma noortekolonni häälekandjat Avalik Arvamus. Selle toimetajaks oli Ain Saar.

24. detsember – Lagle Parek kutsuti ENSV Prokuratuuri, kus 1980. aastatel toimunud poliitilistel kohtuprotsessidel süüdistajatena esinenud prokurörid Adolf Kessler, Siim Kirsipuu ja Evald Lang ning veel keegi tundmatu mees tegid üheskoos teatavaks, et kui Parek oma poliitilist tegevust ei lõpeta, tühistatakse armuandmine ning ta saadetakse vanglasse tagasi.

Arvamus: Viktor Niitsoo – Kas Eesti käitus riigina?

“Kas Eesti käitus riigina” Viktor Niitsoo, 1994

Tallinna linnakohtus mõisteti 25. septembril riigireetmises süüdi Tiit Madisson. Endist N. Liidu poliitvangi, vabadusvõitlejat ja Hirvepargi ajaloolise meeleavalduse peakorraldajat nuheldi kahe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega.
Ühtlasi sai Eesti endale esimese poliitvangi. Tuntud tõsiasi, et revolutsioon õgib oma lapsi, leidisk kinnitust ka nn. laulva revolutsiooni variandis.

Madissonile pandi süüks kirjutise «Eesti saatus« levitamist ja suulist agitatsiooni vägivaldsels riigipöörde teostamiseks. Kohtu arvates õnnestus riigipööre ära hoida üksnes tänu sellele, et Madisson võeti õigel ajal vahi alla. Peamiseks süütõendiks loeti Madissoni ja kaitseväe juhataja Johannes Kerdi vahelist jutuajamist, kus Madisson kutsus Kerti üles kasutama talle alluvaid relvajõude riigipöörde sooritamiseks. Selle kahekõne salvestasid kaitsepolitsei agendid.

Kas üleskutse või hoiatus?

Madisson ise eitas riigipöörde kavatsust ning väitis, et tema eesmärgiks oli hankida raha puudustkannatavate Kaitseliidu liikmete toetuseks.

«Eesti saatus«, mille Madissoni sõnul koostas tema näpunäidete järgi rühm inimesi, olevat üks võimalikest arengustsenaariumidest, kui peaks jätkuma Eesti riigile ja rahvale hukatus lik Tiit Vähi valitsuse poliitika. Ka kohus oli sunnitud nentima, et «Eesti saatuse» puhul ei olnud tegemist üleskutsega riigi kukutamiseks.

P olitsei taustal on k aitsepolitsei (kapo) pälvinud üldsuse silmis tegusaametkonna maine. Ometi ei suutnud kapo «Eesti saatuse» koostajate isikuid kindlaks teha ega ole avastanud ühtegi jälge kirjutises mainitud nn. vabastusarmee olemasolust.

Relvaüksus pole aga nõel, mida saab heinakuhja peita. Teiseks ei olnud Madisson kapole mees metsast, vaid isik, kelle suhted endise jäägri-kompaniiga, vene rahvuslaste/uusnatside ja Žirinovski partei esindajatega pidid olema riigi julgeoleku eest otseselt vastutava ametkonna range järelevalve all.

Miks käitus kapo nii läbematult, et kiirustas Madissoni kohe arreteerima, kui Mari-Ann Kelam oli kirjutise «E esti saatus» eksemplari kapo peadirektori Jüri Pihli kätte toimetanud? Miks ei kohaldatud Madissoni toimetamiste suhtes edasist jälgimist, et tabada teolt ning lõplikult likvideerida nn. vabastusarmee ja selle «Eesti saatuse» koostajatest ideoloogid.

Vabastusarmeed ei ole olemas

Seda ei tehtud, sest kapo teadis hästi, et mingit vabastusarmeed ei ole olemas. Samuti ei vaevunud kapo taga otsima kirjutise «E esti saatus» koostajaid, sest tõenäoliselt poleks ka neid k usagilt leida.

Otsustades «Eesti saatuse» sisu ja eriti selle tekstis esinevate õigekirjavigade järgi, koostas Madisson selle ainuisikuliselt. Et aga ajakirjanduses on «Eesti saatuse» koostajate kasinat kirjaoskust piisavalt mõnitatud, tundis Madisson kohtus ilmselt piinlikkust ega tunnistanud oma ainuautorlust.

Seega pidi kapo teadma, et tegemist oli ühe mehe avantüristliku etteastega, mille tagamaad olid pigem lapsemeelse ulme vallast kui tegelikkusega kaetud. Sellele vaatamata otsustati Madisson kui riigipööraja suure pro pagandakäraga luku ja riivi taha pista.

Kas tõesti uskus kapo peadirektor, et Eesti riik on hädaohus? Või oli Madissoni vahistamisega vaja siseministeeriumi kulisside varjus toimuvas võimuvõitluses järjekordselt näidata kapo toimekust?

Kahuripauk varblase pihta

Kohus lähtub otsuste langeta misel faktidest, mitte oletustest või versioonidest. Eeluurimisel tuvastatud faktid aga on riigireetmise paragrahvi kohaldamiseks enam kui kesised.

Kohtunikke on sageli kritiseeritud põhjendamatu leebuse pärast, kui tegu on mõne tuntud või mõjuvõimsa isikuga. Meenutagem kasvõi endisele peaministrile Indrek Toomele või Tallinna kõrgele ametnikule Laur Karule mõistetud sümboolseid karistusi. Kas kohtunik Eda Murak otsustas ko lleegide mundriaukaitsta, kui põrutas Madissonile täie rangusega? Paraku o li tulemuseks kahuripauk varblase pihta.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv on Madissoni juhtumit kommenteerides avaldanud arvamust, et Madissoni vangi mõistes käitus Eesti riigina. Ometi ei saa lahti tundest, et tegemist oli järjekordselt riigi mängimisega.

VIKTOR NIITSOO

Viktor Niitsoo on endine Riigikogu liige.

Põlisrahva kaitse vajadus ja võimalikkus

Hellar Grabbi, Põlisrahva kaitse vajadus ja võimalikkus, 07.01.1994 Postimees:
“Nüüd aga seisame silmitsi tõdemusega, et meie maal hakkab end püsivalt sisse seadma üle poolemiljoniline võõrrahva mass. Uusasukad nõuavad endale järjest suuremaid poliitilisi õigusi, kusjuures sihiks on kahe rahvuse kakskeelne riik ning Venemaa hegemoonia Eesti üle.”

Hellar Grabbi, Postimees, 07.01.1994

Eesti on olnud läbi ajaloo maarahva, eestlaste maa. Rahvastikuliselt on see nii olnud ka võõra võimu all. Eestisse asunud võõramaalased moodustasid siin kodunedes kas õhukese ülemkihi, väikesed kogukonnad mere- ja maismaapiiridel ning linnades, või sulasid eestlaste sekka. Nüüd aga seisame silmitsi tõdemusega, et meie maal hakkab end püsivalt sisse seadma üle poolemiljoniline võõrrahva mass. Uusasukad nõuavad endale järjest suuremaid poliitilisi õigusi, kusjuures sihiks on kahe rahvuse kakskeelne riik ning Venemaa hegemoonia Eesti üle.

Eesti poliitiline juhtkond on katsunud oma rahva õiguste eest võidelda traditsioonilisi poliitilisi vahendeid kasutades. Võitlusest on aga kujunenud taandumislahing. Kuigi praegune valitsus räägib saavutatud võitudest, on tegelikult peksasaamine järgnenud peksasaamisele.

Taastades iseseisvuse, lootsid eestlased, et küllaltki suur osa venelastest lahkub maalt. Riigikogu võtab aga vastu seadusi ja valitus annab määrusi, mis üha rohkem viivad sisserändajate massi põlistamisele Eestis. On tehtud ka suuri strateegilisi vigu. Näiteks pandi rõhk kodakondsusküsimusele. Tegelikku demograafilist olukorda ei määra kodakondsus, vaid Eestis püsivalt asumine. Kodakondsus ei määra ka juriidilist asumisõigust, selle määrab suveräänse riigi poolt antud alatine elamisluba. Samuti ei ole kasutatud kõiki võimalusi. Üheks kasutamata võimaluseks on eestlaste käsitlemine indigeense ehk põlisrahvana.

Tervitades juunis 1993 soome-ugri kultuuriseminari Savitaipalel, ütles Lennar Meri: «Inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel puudub oluline lüli, mis tagaks rahva õiguse ja säilitaks seekaudu maailma kultuuride paljususe. Paljususes peitub inimkonna tugevus. Selle vahepealse õiguslüli puudumine on seadnud erilisse ohtu väikerahvad, sealhulgas meie soomeugrilised keelesugulased Venemaa metsavööndis ja Siberis.» (Pl. 29 VI 93). Väga õiged mõtted, kuid vajavad täiendamist. Esiteks, see lüli, mille puudumist Meri kurdab, üldiselt väikerahvaste suhtes küll puudub, kuid on olemas nende rahvaste kohta, kes on indigeensed ehk põlisrahvad. Teiseks, see pole mitte niivõrd omaette õiguslüli, vaid üks osa rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõigustest.

Tsiteerin: «ÜRO-s ja Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis on leidnud tunnustamist, et põlisrahvaste õiguste kehtestamine ja kaitse on üks oluline osa inimõigustest ja rahvusvahelise kogukonna legitiimne mure.» (Gentis asuva Inimõiguste Keskuse väljaanne The Rights of Indigenous Peoples. Geneva 1992, lk. 4. Sarjas Human Rights Fact Sheets nr. 9.) Juba 1957 võttis URO-ga koos töötav Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu konventsiooni (nr. 107) põlisrahvaste kaitseks. Uus, parandatud tekst kinnitati sama organisatsiooni konverentsil 27. VI 1989 Genfis ja kannab tiitlit «Konventsioon indigeensetest ja hõimulistest rahvastest iseseisvates riikides» (nr. 169). Selles sätestatakse nende põlisrahvaste inimõigused, kes oma ürgvanal territooriumil elades on langenud uute sisserändajate mõjuvõimu alla. Kuna konventsioon holmab näiteks laplased, siis saab ja tuleb seda rakendada ka hantide, maride ja teiste soome-ugri rahvaste kohta Venemaal. Tuleb aga astuda veel üks samm edasi ja kinnitada ka eestlased indigeenseks ehk põlisrahvaks. Seda tegelikult olemegi.

Eestlaste kui põlisrahva kaitse seadus lähtuks Eestis toime pandud genotsiidist ja etnilisest puhastusest ning okupeerival võimul oma kodanikke okupeeritud alale asustamist keelavast Genfi konventsioonist. Seadus nendib, et väikeste põlisrahvaste õigused on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused. Kinnitab. et eestlased on indigeenne rahvas, kelle inimõigusi on rängalt rikutud. Tuvastab, et igal alla miljonilisel põlisrahval on õigus rakendada meetmeid oma püsimise ja asuala kaitseks. Tagab eesti keele esivalla kogu Eesti territooriumil. (See ei tähenda, et näiteks Narvas, Sillamäel või Paldiskis ei või praktilistel põhjustel asjaajamiskeelena kasutada vene keelt, siis kui seal on eesti keelele kõigiti tagatud paralleelsed õigused ja ametlikes dokumentides kehtio eesti keele prioriteet.) Rajab aluse alatiste elamislubade väljaandmisest keeldumiseks. (See muidugi ei tähenda, et kõikidele keeldutakse.) Annab aluse keelenõudeks kodakondsuse taotlemisel. Annab aluse edaspidise sisserännu rangeks piiramiseks. Jne.

Selline seadus võimaldab põlisrahva inimõigustega pareerida ja neutraliseerida inimõiguste nimel ja selle katte varjus avaldatavat survet sisserännanud kolonistide võrdsustamiseks EV kodanike ja põlisrahvaga. Seaduse otsekohene eesmärk on nii suures ulatuses kui võimalik vältida Eesti venestumist ja venelaste massi põlistamist Eestis, ohustatud indigeense rahva asualal. Kui aga valdav enamik venelastest siiski jääb Eestisse, siis on põlisrahva kaitse seadust veelgi rohkem tarvis, näiteks kakskeelse riigi tekkimise vältimiseks. Samuti siis, kui Eesti peaks liituma Euroopa Ühendusega, mille põhimõtete hulka kuulub vaba tööjõu liikumine üle piiride. Siis on seda seadust tarvis tõkestamaks Eesti üleujutamist sisserändajate ja õnneotsijatega, mis kujuneb eriti ohtlikuks, kui Venemaa peaks samuti EU-ga liituma.

Niisugust seadust saaks rahvusvaheliselt vaidlustada ainult sellega, et eestlased moodustavad praegu Eestis enamusrahvuse. Regionaalajaloolises perspektiivis eestlased seda aga ei ole. Eesti võiks kergemini lubada üle poole miljoni venelase siiajäämist ja sõbralikult ühiskonda integreerimist, kui neil ei oleks suurt ja rahvarikast Eestiga külgnevat tagamaad. Venelased Eestis on üks osa ajaloolisest rahvastikuprotsessist, mille suuna määrab kontinentaalsuse seadus: iga riik, iga rahvas, iga keel, olles saavutanud dünaamilise ülekaalu mõnes maismaamassiivis, tungib edasi ja laiendab oma territooriumi mereni või mõne muu suure loodusliku takistuseni (kõrgmäestik, kõrb), absorbeerides teele ette jäävaid riike, rahvaid ja keeli.

Selle lähema tutvustuse jätame üheks teiseks korraks. Siin nentigem vaid, et olles absorbeerinud või allutanud soome-ugri rahvad Kesk- ja Põhja-Venemaal, hõivanud genotsiidi ja etnotsiidi abil läänemeresoomlaste alad Karjalas ja Ingeris, ületasid venelased esimest korda massiliselt Narva jõe pärast Teist maailmasõda, tungides kiiresti piki raudteed Paldiskini välja. Kui tõmmata joon Paldiskist üle Keila Tapani ja sealt üle Ahtme Narvani, siis maa-alal, mis jääb selle joone ja Soome lahe vahele, moodustavad venelased praegu enamuse. Rohkem kui kolmandik eestlasi elab omal maal vähemusrahvusena. Venelased ei ole Eestis vähemusrahvus, vaid hiigelsuure enamusrahvuse sillapea, mida nüüd soovitakse kindlustada, tagamaks selle laiendamist tulevikus. Kontinentaalsuse seadus toimib eestlaste kahjuks.

Niisugune olukord nõuab läbimõeldud ja kindlameelset tegutsemist. Eesti ei saa kõiki venelasi aktsepteerida alatiste elanikena ega oma ühiskonda integreerida ilma riiki ja rahvast ohtu asetamata. Üheks kaitsevahendiks on kaasaegse rahvusvahelise mõtlemise ja arusaamisega kooskõlas olev eestlaste kui Eestimaa indigeense rahvastiku kaitse seadus. Samal ajal saab Eesti näidata teed rahvusvahelises ulatuses ja proponeerida kogu maailmale väikeste ohustatud põlisrahvaste ja üldse väikerahvaste harta. Sellise seaduse Eestis kehtestamine ja ettepanek selleks ka rahvusvahelises ulatuses ongi see lüli, mille puudumist president Meri kurtis. Me saame seda lüli ise vormima hakata.

HELLAR GRABBI

Gaucki komisjonist Eesti kontekstis

Viktor Niitsoo – Gaucki komisjonist Eesti kontekstis:
“14. novembril 1991 võttis Bundestag tormilise vaidluse järel vastu seaduse, mille kohaselt igal Saksamaa elanikul on õigus teada saada, kas endise Saksa DV salapolitsei Stasi on pidanud tema kohta toimikut Toimiku olemasolu korral anti kodanikele õigus sellega tutvuda. ….”

Arvamus: Viktor Niitsoo – “Gaucki komisjonist Eesti kotekstis”, 29.09.1992, Postimees

Senine asjade kulg on tõe poolest kinnitanud, et endistel (praegustel?) agentidel ei ole Eesti Vabariigi poolt eriti midagi karta. Kõik senised katsed ajakirjanduse kaudu tõde jalule seada on sisuliselt lõppenud eimillegagi. Et valitsuse käsutuses KGB operatiivtoimikuid nähtavasti ei ole, puudub Eesti Vabariigil üle vaade KGB-ga seotud isiku test. See asjaolu ohustab jätkuvalt Eesti rahvuslikku julgeolekut, sest ülalmainitud isikud võivad igal ajal osutuda meie suure idanaabri väljapressimiste ohvriteks.

Võib päris suure tõenäosusega ennustada, et Eesti läkituleviku üheks pakilisemaks probleemiks kujuneb küsimus, kes Eesti riigitegelastest on olnud seotud Eestit okupeerinud võõrriikide salateenistustega. Eesti Kongressi ja ülemnõukogu poolt vastu võetud süümevannetest pole siin abi. Elu on näidanud, kui kül mavereliselt ollakse valmis seda vannet andma ning kui kindlad ollakse selles, et näiteks KGB-le osutatud teened dokumentaalselt tõestatuna iialgi avalikuks ei tule.

Salaluured huvituvad peamiselt kahte liiki isikutest – võimukandjatest, kellel on ühiskonnas suur mõju, ja neist, kellel on juurdepääs riikliku tähtsusega informatsioonile. Just seetõttu on eriliselt oluline, et võimu ega informatsiooni juurde ei pää seks need, keda kunagine kaastöö KGB-ga hoiab tegelikult siiamaani selle repressiivorgani lõa otsas.

Enne kui asuda sellele probleemile lahendust otsima, tasuks tutvuda, kuidas on sellesama küsimusega toime tuldud endistes nn. rahvademokraatiamaades. Sobivaks näiteks oleks siinkohal endise Ida-Saksamaa kogemus.

14. novembril 1991 võttis Bundestag tormilise vaidluse järel vastu seaduse, mille kohaselt igal Saksamaa elanikul on õigus teada saada, kas endise Saksa DV salapolitsei Stasi on pidanud tema kohta toimikut Toimiku olemasolu korral anti kodanikele õigus sellega tutvuda. Sama seadus nägi ette 3-aastase vanglaka ristuse või 500 000 DM suuruse rahatrahvi ajakirjanikele, kes avaldavad paljastusi Stasi toimikute põhjal, mis ei ole üle antud valitsusele või politseiarhiivile.

Varem oli toimikute haldamine antud Bundestagi otsusega Berliinis asuvale erikomisjonile, mida juhtis pastor Joachim Gauck. Omal ajal oli nimetatud pastor üks nendest, kes kannatas Stasi tagakiusa mise all. Gaucki komisjon kogus kokku üle 6 miljoni Stasi toimiku. Esialgu oli komisjoni ülesandeks info and mine riigiasutustele ja teistele organisatsioonidele Stasi sooritatud repressioonide toime panijate kohta. Kui mõni asutus soovis tutvuda oma tööta ja minevikuga, tegi Gaucki komisjon kindlaks, kas kõnealune isik oli teinud Stasiga koostööd.

Enamik järelepärimisi tuli politseist, koolidest, kohalikest omavalitsustest ja riigi ametitest Järelepärimiseks ei olnud vaja kahtlusaluse isiku luba. Piisas, kui talle öeldi, et tema kohta tehakse vastav uurimine. Ka tööotsijad pidid tihti sama protseduuri läbi tegema, samuti uute endisel Ida-Saksamaal paiknevate liidumaade saadikud. 1992. aasta jaanuarist avanes kõigil, kelle kohta oli Stasi toimik, võimalus enda kohta kogutud materjalidega tutvuda. Esimesena anti see võimalus inimõiguste eest võitlemise aktivistidele. Nende avastused kinnitasid pastor Gaucki kõige hullemaid eelaimusi. Ta oli hoiatanud, et inimesed kaaluksid, milliseid võimalikke tagajärgi võiks toimikutega tutvumine tuua nende perekonna- ja sotsiaalsele elule. Inimeste ees avanesid viimased 10—20 elust Stasi pilgu läbi.

Sai selgeks, millal nad sat tusid Stasi huviorbiiti, mis juhtus kadumaläinud kirjade ga, kuidas ülekuulaja võis tea da nii palju üksikasju. Vastused nendele küsimustele olid korralikult köidetud Stasi toi mikutesse: informaatorite et tekanded, salaja lindistatud kõneluste üleskirjutused, kirjade koopiad, fotod, Stasi operatsioonide kavad jne. Ilmsiks said uskumatud tõsiasjad — sageli osutusid Stas i informaatoriteks kõige lähedasemad sõbrad, sugulased ja isegi elukaaslased. Stasi arhiive on mõnikord kutsutud Pandora laegasteks, mille sisu on valla pääsenud. Paljud endise Ida-Saksamaa avaliku elu tegelased on sattunud kahtluse alla.

Gaucki komisjon on praegu lausa piiramisrõngas. Tuhanded inimesed soovivad tutvuda oma toimikutega. Inimesi ei huvita seejuures moraalsed või juriidilised taga järjed. Nad lihtsalt soovivad teada saada tõde, hoolimata sellest, mida see võib kaasa tuua. Koduste asjade juurde tagasi tulles peab kohe nentima, et Saksamaa teed minna meil ilmselt niipea ei õnnestu.

KGB operatiivtoimikud on siiani kindlalt Venemaa valduses, kes ei paista olevat valmis nendest loobuma. Ka ei sisaldu Venemaaga läbirääkimisi pidava Eesti valitsus delegatsiooni portfellis selge sõnalist nõuet anda operatiiv toimikud Eestile üle. ERSP on esitanud korduvalt sellekohaseid nõudmisi, kuid senini on neid ignoreeritud. Nähtavasti on keegi eluliselt huvitatud, et need toimikud iialgi ei jõuaks Eestisse.

Loomulikult ei saa ootama jääda, millal need toimikud Eestile ükskord üle antakse, kui seda üldse tehakse. Seni kaua tuleb kasutada olemas olevaid võimalusi tõkestamaks KGB abimeeste pääsemist Eesti riigivõimuorganitesse. Õnnetuseks ei ole praegu sellist institutsiooni, kuhu inimesed võiksid oma informatsiooni täie kindlusetundega üle anda. Endisest miilitsast võrsunud kaitsepolitsei ei ärata kelleski usaldust, rääkimata skandaalse kuulsuse omandanud eriteenistusest, mille juhtkond on silmanähtavalt teatud poliitiliste jõudude manipuleerida. Midagi head pole loota ka ülemnõukogu kavanda tavast julgeolekuteenistusest, mida pole siiamaani suudetud tööle panna, sest poliitilised jõud ei ole võimelised leidma julgeolekuteenistusele kõigile vastuvõetavat esimeest. Keegi ei ole ka suutnud piisavalt põhjendada, milleks on kaitsepolitsei kõrvale veel vaja julgeolekuteenistus! ning milline oleks tööjaotus nende kahe institutsiooni vahel. Ometi tuleb selle küsimu sega tegelda.

Tundub, et parim lahendus oleks luua Riigikogu juurde komisjon, mille etteotsa asuks isik, kelle reputatsioonis poleks kellelgi kahtlust. Komisjon asuks koguma ja süstematiseerima andmeid KGB repressioonides osalenud isikute kohta. Kui see komisjon pälvib rahva usalduse, võib talle ajapikku koguneda hulgaliselt informatsiooni, nii et kui kunagi peaks kellelgi tekkima kahtlusi mõne persooni süümevande siiruses, võiks Riigikogu komisjoniltki saada selge vastuse.

ILO: Põlis- ja hõimurahvaste konventsioon, 1989 (Nr. 169)

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Üldkogu võttis vastu Põlis- ja hõimurahvaste konventsioon, 1989 (Nr. 169)

Tuletades meelde inimõiguste ülddeklaratsiooni, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning paljude diskrimineerimise ennetamise rahvusvaheliste dokumentide tingimusi ja

arvestades, et rahvusvahelise õiguse areng alates 1957. aastast, samuti põlisrahvaste ja hõimurahvaste olukorra areng kõigis maailma piirkondades, on teinud asjakohaseks võtta vastu uued rahvusvahelised standardid selle eesmärgi saavutamiseks – varasemate standardite assimilatsionistlikku orientatsioon ja –

tunnistades nende rahvaste püüdlusi kontrollida kontrolli oma institutsioonide, eluviiside ja majandusarengu üle ning säilitada ja arendada oma identiteeti, keeli ja religioone nende riikide raamistikus, kus nad elavad, ja

Märkides, et paljudes maailma osades ei suuda need rahvad nautida oma põhilisi inimõigusi samal määral kui nende riikide elanikud, kus nad elavad, ning et nende seadusi, väärtusi, tavasid ja vaatenurki on sageli rikutud ja

Pöörates tähelepanu põlis- ja hõimurahvaste omapärasele panusele inimkonna kultuurilises mitmekesisuses ning sotsiaalses ja ökoloogilises harmoonias ning rahvusvahelises koostöös ja mõistmises.

Loe lähemalt ametlikes keeltes: https://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_ILO_CODE:C169